Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud jõe äärde. See jõgi on kandnud nii Tõdva jõe, Vääna jõe, kui ka Angerja oja ( jõe ) nime. Viimast nime kannab jõgi alates 1966 aastast, kui teostati jõe ümberpööramine, ehk kaevati kanal meie jõest Pirita jõeni parandamaks Tallinna veevarustust. Aare on peidetud esiagse loodusliku jõesängi ja kaevatud kanali lõikumiskohta ehk siin teostatigi jõe suuna muutmine. Aare on peidetud vana kooli stiilis põõsa alla.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: võsa (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC3JYPX
Logiteadete statistika: 99 (90,0%) 11 2 2 3 0 0 Kokku: 117
Leitud. Kihulased, sääsed, parmud... päris kole oli see teekond sinna:) logiraamat suht niiske, aga peab veel vastu.
Algselt oli plaan paar päeva varem peale Sildet siia tulla. Eesootav magistritöö kaitsmine näris aga hinge ja jõudsime siia siis nüüd. Hea oligi, sest selgus, et niisama kergelt siit ei pääse. Läbi võsa oli täpselt null huvi rammida ning valisin supluse. Lambist oli vesi märg ja kihulaseparv elas seljas, aga sai kiljumise ja Kaupo naeru saatel siiski kenasti ära käidud. Aare täitsa okeis seisus. Aitäh!
Eks siia tulla ju lollus oli aga kus sa neid tarku mõtteid võtad kui oled üksi. Paar nädalat enne nägin Rapla poolt tulles ilusat metsateed, ega muidu polekski siia keeranud. Tee oligi korralik, vaid 1 mudalomp ja palun väga, auto oligi porine. Elektriliinide alt sai mööda rada ^peaegu aardeni^ juu. Välja arvata muidugist see kraavinärakas, mis oli tunduvamalt laiem kui mu kodutöö.
Esimene üle ulatuv kask õõtsus mis hirmus ja kuskilt kinni hoida ei olnud. Läksin nurgani ja palun väga - purre missugune. Täitsa kuiv kah veel. Igaksjuhuks võtsin 2 toigast ka ja see mind üle aitas, sest kui palk ongi kuiv pealtnäha siis extra teha lastud Politsei ja Sõjaväesaapad ei kõlba mingiks palgiületuseks üldsegi. Palk oli libe, mis libe nendega. No sain sentimeetrikaupa üle ja logi kirja. Tagasi palgil olles ostsustas mu ülihästi seotud saapapael lahti tulla, rsk ja proovi sa ühe jalaga astuda nii, et paelad lahti ja lahti oli JUST see 1ne jalg.
Mitu lorda mõtlesin, et astun lihtsalt vette aga proovi sa pärast kalleid saapaid kuivaks saada. Krt, oli see vast tsirkusenumber, et ma tagasi sain!
Tänud, praegu logi kirjutades oli tore!
Mitteleiulogi kohaselt olen siia esimest korda 29.01.2015 proovinud tulla, ei õnnestunud :D. Teist korda katsetasin 5-6 aastat hiljem aga siis ilmselt oli parasjagu logivõlg üle pea, toonane käigu kohta igatahes mitteleiulogi ei ole. Nu ja nüüd sai siis kolmas katse tehtud, seekord koos Helgega ja leid kirjas :).
Autost näitas karbini jalutuskäiku 800 m, siksakitasime ennast okste vahel põigeldes kohale ja aega jäi selle kõrvale ilupiltideks ka. Kõik tärkab, mõnusasse aega sattus me käik :). Aare korras, värskelt eelmisel päeval külastatud ka, aitäh Iksidele (mitmel korral) tulekuks põhjust pakkunud aarde eest.
Täitsa normaalne jalutuskäik, kohati sai kasutatud traktori rajatud rada. Aitäh!
Valisin lihtsama jalutamise, aga seetõttu tuli lõpus vesine takistus ületada. Otsisin paar toigast ennast toetama, aga kuna sild läks aina kõrgemaks ja mudakiht vees oli parajalt paks, siis ühest toest jäin üsna ruttu ilma. Ukerdasin õnneks kuivalt üle ja sain aaret logima minna. Tagasi üle silla minek tundus veel õudsem, aga kõik läks hästi. Aitäh!
Vedas, et talvel siia ei sattunud. Praegu oli hea kuiv jalutuskäik, üle oja oli ka korralik purre ehitatud. Aitäh!
Mõnus ukerdamine. Kopraraja võiks aarde nimeks panna. Leitud, logitud.
Auto jätsime umbes 700 m kaugusele ja otsustasime matka alustada kohe õigel kaldal. Jõgi tundus päris lai ja vulises mõnuga, ei tahtnud mingi koprapurde peale lootma jääda. Alguses oli päris mõnus metsatee, siis olid loomarajad ja kohati tuli lihtsalt raagus kuusenoorendikust end läbi pressida. Kaitsevisiir oleks küll võinud näo ees olla, nii mõnigi kord tabasid oksad valusalt põski. Täitsa vanakooli geopeitus tuli meelde, kui paljusid aardeid niimoodi võsas ragistades otsimas sai käidud. Nulli jõudes leidsime kännuriismed ja peidus oleva aarde. Logiraamat oli üsna nätske olemisega. Tuulutasime lehti päikese käes ja kuivatasime topsikut seest. Edasi võtsime suuna Silde aardele.
Aitäh, mõnus kevadine metsaseiklus oli!
Täna oli Tagadi kanti asja ja loomulikult uurisin kaardilt ka lähimaid aardeid. See sai välja valitud ning peagi alustasin ka teekonda aade poole. Täpselt kopratammi kõrval august üle astudes käis järsku sahmerdamine ja sisin ning napilt pääsesin üles sööstva kopra eest, kes koheselt auku tagasi kadus ja hääle järgi minuga sama kiirelt mööda käiku sündmuskohalt kadus. Uhhh.. vähemalt aarde leidsin kiirelt. Tänan.
Autoga saime nulli kõrvale aga täpselt teisele poole kraavi. Veidi eemalt sai mingi kaigas leitud, mis tasakaaluks vajalik oli ja teekond aarde juurde üle veetakistuse võis alata. Sild meenutas eskalaatorit, millel pole elektri ühendust ega ainsatki astet.. Lõpus hakkas veel perutama ka ja tahtis vette kukutada.. õnneks tabasid jalatallad enne maad. Känd on hakanud mädanema veidi. Tänud
Teekond aardeni oli meeldivalt seikluslik, seda nii rasketehnika radadele sobimatu geomobiiliga hinge kinni pidades nulli poole kulgedes kui ka purdel tasakaalu hoides oja ületades. Kuid pingutusi kroonis edu ja nii said nimed kirja. Aitäh aarde eest!
Kobras teeb ikka tänuväärt tööd. Näiteks ehitab aarde juurde pääsemiseks sillad.
No tee aardeni oli küll autosurm. Egas ju metsa maasturiga ei minda. Maastur jäetakse ilusti koju puhkama. Kui Dodge meeleheitlikult seda teed läbida proovis, tekkis mul idee uue aarde nime suhtes. Nimelt "tühjapõhja" tunne oli, kui Dodge põhja mööda maad kraapis.
Tänud!
Jätsin vana raamatu (kergelt niiske ja lehed tiba rabedad) alles, panin talle paar niiskuskogujat kõrvale ja terve minigripkoti ümber.
Jätsin auto “suurema” tee äärde ja lirtsusin mudaaukudes libastudes kurvini. Looduslikud purded olid kaunis ebakindlad, seega kulus julguse kogumiseks veidi aega ikka ka: jube sügav on see oja, tasakaalutokid tuli ikka väga pikad valida. Aga üle sain ja igati põhjalikult maskeeritud topsi sain samuti kätte. Polnud sel logiraamatul nii hullu viga midagi, olin küll ennetavalt kaasa võtnud kahes eri mõõdus raamatud, aga jätsin esmase raamatu siiski välja vahetamata. Lehed küll veidi rabedad, aga kannatavad kirjutamist küll.
Päeva nael! See oli küll üks kena jalutuskäik. Päike paistis, vesi vulises, esimesed õiekesed sambla sees sinetama löönud.
Ja nüüd täpsemalt: kunagi sai mängitud rollimänguraamatuid (gamebook), kus iga lehekülje lõpul pidi tegema valiku, kas keerad paremale või vasakule, proovid ust või mitte, virutad vastutulijale üle tahi või kõnnid edasi...
Minu valikud algasid sellest, et kas siitpoolt või sealtpoolt vett. Ühel pool vett seisis valge MB kaubik. Kuna polnud teada, kuulub see geopeituritele või korralikele inimestele, otsustasin kahtlasest sõidukist kaugemale hoida ja sellega tegin esimese õige valiku. Tee, mida pidi astuma hakkasin, oli alguses päris tee moodi. Imestasin ainult, et igal sammul võis poolenisti maasse küntud prügijäänuseid märgata. Sain aru, et siin oli rasketehnikaga tõhusalt heakorda panustatud ning eelkäijate kirjeldet jäätmehunnikud kokku kraabitud ja ära viidud. Raskete masinate rada muutus aga üha kummalisemaks - tee oli kaetud horisontaalseks rudjutud võsaga ning mitu korda mõtlesin (ilmselt mitte esimese geopeiturina) et kumba tuleks eelistada, kas looduslikku metsaalust kõigi vitste ja orkidega või ikkagi inimeste loodud, aga sügavaroopalist sõidusongermaad. Õnneks see valikuvõimalus varsti kadus. Suursõiduk oli võsaje tõmmanud ning kraaviperv minu. Rada ees ja puha. Mõne aja pärast mõistsin, et rada on hästi jälgitav küll maapinnal, kuid põlvekõrguselt ulatusid sellest üha üle nõelteravad kuuseoksad. Mõningase juhmi juurdlemise järel tabas mind äratundmine, et ju ma siis ei ole kobras, et tee nõnda läbimatu tundub. Tegin vastavad korrektuurid.
Muide need loomakesed (teate ju seda salmi: "Mägerid ja Põderid, need on meie sõberid" - lastele õpetuseks, kes aulikke naabriprouasid loomariigi esindajatena käänata üritavad) - need koberid - on ühed visad vennad. Mulle tundub, et kogu massiivne mullatöö, mille jälgi tänavusel kevadtalvel Angerja oja ümbruses näha võib, sai riigimetsa ning Tallinna veevarude majandajail ette võetud just kopratammidest vabanemise nimel. Nüüd on kümned kopatunnid tehtud, kütus kulutatud, majanduskasvule tubli tõuge antud ja koprad - need väsimatud targad loomad - kannatlikult ja visalt uuele ringile läinud - oma kop(r)atunde tegema. Vähemalt ühes kohas ulatus uhiuus tamm juba jälle poolde jõkke.
Ründasin edasi, ise imestasin kummaliste pinnavormide üle, kuni alles lõpus meenus, mida kirjeldusest lugesin - 1966. aasta kraavitustööde tulemus - paelahmakad ja vallid-kraavid. Finišis olin taas rõõmus, et nii kena ilmaga ühtegi lendavat-nõelavat ei kaasne, õhutasin logiraamatut ja nägin viimaks ka need mersumehed ära, kes oma neljarattaliste seljas teisel kaldal auto poole tagasi põristasid.
Aitäh aarde eest!
Kunagi olin seda juba üritanud, siis leidsin end aardest täpselt teiselpool veetakistust ja uuesti ka ei viitsinud minema hakata. Täna siis uuele katsele. Ilm oli täitsa mõnus ja võsa polnud ka lehes. Kohapeal läks omajagu aega, sest kes teab, kui adekvaatne see info nii vanal aardel on. õnneks ta siiski leitud sai ja nimi kirja. Tehtud. Aitäh peitjale.
Peale seda, kui olin ragistanud läbi metsa naaber aarde juurest siia ja vahepeal peaaegu ujuma pidanud, oli kell juba jõudnud üle südaöö tiksuda. Aarde leid tuli kiiresti. Kui olin logi kirja saanud ja juba 100 meetrit tagasi jalutanud, tuli meelde, et vahepeal on ju ka kuupäev vahetunud. Ots ringi ja tagasi käik. Lõpuks siis logi kirja õige kuupäevaga ja auto poole minekut. Oleks siis sellega seiklused lõppenud. Nüüd oli vaja kuidagi autoga veel minema saada. Sellega oleks eriti täbaralt läinud. Suutsin auto peaaegu mutta kinni kaapida. Juba käis mõte läbi pea, et pean kahe kilomeetri kaugusele metsaveo traktori käest abi minema küsima või kõige lähema tuttava üles leidma. Pika nökerdamise peale suutsin siiski oma jõududega välja saada. Muidugi oli peale seda kaapimist alles eile pestud auto hull mudakäkk. Tänud peitjatele aarde eest.
Leitud. Natukene läks aega õige kännu leidmisega. Praegu on ideaalne aastaaeg ja ilm selle aarde võtmiseks. Maa on peaaegu külmunud, lehti pole ning putukaid pole.
Aarde vajab kiiremas korras hooldust. Harilik ei kirjuta enam väga hästi niiskele paberile.
Autoga nulli murda väga ei kannatanud seega sai teekonda jala jätkatud. Üle vee sai mööda kobraste ehitatud tammi mis pidas uskumatult hästi vastu. Edasi oli 200m võsa vahel mis tegelt polnud üldse võsane ja putukad olid vist puhkusele läinud sest täitsa meeldiv jalutamine oli kuni aardeni. Kohalpeal tekkis korra küsimärk, et kus siis aare on kuna nett ka jukerdas nullis olles. Aga siis tegin veidi pikema käe sirutuse taeva jumala poole ja tuligi 4g nett. Nii kui maaameti kaardi avasin jalutasin kohe nulli ja leid tuli kiiresti. Otsest ja kiiret hooldust nagu koheselt ei vaja, logiraamat oli kergelt vist niiske aga ütleks, et heas korras. Võrreldes teiste aaretega mis on maapinnale peidetud siis seis on täitsa hea.
Uuuh, oli see vast seiklus! Ega ma enne minekut ennast olukorraga kurssi viinud vaid otsustasin hoo pealt et lähen vaatan seda aaret. Sääsed mind nii väga ei seganudki aga ega mul ei olnud väga tahtmist pimeda peale üksi võõras metsas jääda. Tore lisategelane aarde juures ei aidanud samuti kaasa :D
Logiraamat oli tõesti viimase piiri peal märg.
Suur aitäh peitjale.
Logiraamat märg. Kirjutada veel kannatab, aga vaikselt kõduneb. Polnud piisavalt Diffusili kaasas, et kohale jääda ja kuivatada.
NB! Ilma Diffusilita võib aarde külastus eluohtlikuks osutuda. Väga rängad sääsed.
Aardega polnud eeltööd teinud, nii et kohapeal ootas ees üsna ootamatu üllatus. Loodus pakkus aga lahkelt õlekõrrena üht mahalangenud kaske ja lootes, et kask väga kaua seal niimoodi olnud ei ole, silkasin sellest toika abil tasakaalu hoides üle. Teisel pool oli aga täielik ikaldus. Ühtki kändu ei silmanud, kaart jäi ratta juurde maha, lisaks korraldasid sääsed dessandi, oksad lõikasid säärde, higi voolas silma, pahkluud tulitasid nõgestest... Täpselt selline 110% suvine geovõsa, mu lemmikkoht kus olla ja tunda, et üks mitteleid tuleb ära. Edasi ma ei tea, mis täpselt juhtus, aga korraga nägin sääseparve vahelt aaret. Võidurõõm kaua ei kestnud, sest esiteks... teadagi mis :D, ning teiseks tuli aarde pärast natuke aega paigal seista ja need sääsed, oh need sääsed! Nad olid peaaegu sama vihased nagu ma praegu Elroni peale olen. Kritseldasin nime kuidagimoodi logiraamatusse, samal ajal palvetades et mind vahepeal verest tühjaks ei imetaks ja kalpsasin üle kase ratta juurde tagasi nii kiiresti kui suutsin. Lahkusin tagasivaatamata. Ilma sääskedeta kindlasti tore aare, aitäh!
Üle pika aja hommik, mil hommikul tundus kodus laisklemine nii mõnus, aga päike hakkas üha rohkem "segama" ja matkamise plaan ahvatlema. Talv tundus selle põõsaaluse külastamiseks parem plaan kui suvel. Oligi. Jalutasime mööda oja serva, päike sillerdas, mõningane võsas trügimine väga ei heidutanud. Aarde juurest taandus laps teatud põhjusel ruttu ja tegeles vesi-jää-mängudega kuni ma logi kirja panin. Täname.
Suutsime liikuda valelt poolt kraavi ning kraav jäi paraku ületamatuks. Ümber minnes oleks pidanud tegema ligi 1 km ringi ning kuna päevavalgus oli selleks korraks lõppenud, loobusime.
Teinekord uuesti.
Seda põõsaaluse täppi ühes sildega olen ma juba pikemat aega vaadanud ja edasi lükanud, aga nüüd sai see jalutuskäik siis tehtud. Eeltöö oli tehtud ja teada oli, et ega sealt ojast üle väga ei saa, seega läksin kohe õigele poole vett. Praegu õnneks väga hullu võsa polnud, üsna mõistlikult nulli. Aardega läks ikka suts aega, aga õnneks mitte liiga kaua. Tänud peitjale!
Paar korda üritas esisild auto küljest lahkuda aga lõpuks olime jalutuskäigu kaugusel. Tänu kopraperele ei osutunud ka veetakistuse ületamine eriliselt keerukaks ja nii see logi sinna kirja läks. Tänud taas!
Tänane eesmärk oli nii see aare kui ka Silde ära noppida. Plaan sai täidetud. Noppisime siis kõige peal selle ära ja sealt edasi mööda võsa Silde juurde. Täname!
Masina jätsin eemale ning tulin mööda laia sihti jala ojani, kuigi oleks ka võinud ju "autoga põnev" sõidu teha. Viimased 350 m sai võsatatud.
Lühikese päeva viimane aare. Jalutasime kõrgepingeliinide alt läbi ning . . . ohohohoo, hoopis sinnapoole vaja saada ju! Geokarjääri jooksul c kolmas kord, kui olen aarde leidmiseks kopraonu abi kasutanud. Oli teine meeldivalt paar puud langetanud, mida mööda sai aarde poolele hõljutud. Aitäh!
Alguse sai tänane matkamine "ikside" radadel, tänane esimene. Järgmisteks Silde, Saarte ja Arahnofoobia. Astumist jagus jäätunud-kärjestunud mudal 4,8+7km. Põõsas leitud. Tänud peitjale.
See aare ja Silde olid sellised, mida veidi pelgasin ja mis seetõttu ootasid oma aega, aga tänaseks päevaks teadsin juba ette, et vajan jalutamisaardeid. Niisiis saigi matk ette võetud. Algul ehmatasid tee otstes olevad elava tulega märklauad, aga ei lasknud neist segada, jätsin auto raja algusesse ja alustasin teekonda. See osutus täiesti käidavaks, veidi tuli vaid ettejäävate okstega võidelda ja lõpupoole jälgida, et koprale külla ei satuks, aga muidu jäi aare ilusti teekonnale, nimi kirja ja jätkasin teekonda Silde poole. Tänud jõe äärde kutsumast.
Sõitsin nii nulli kui sain. 750m jäi ikka jala minna. Algus polnud vigagi aga siis hakkas pihta. No eriline võsastik ikka. Ei taibanud mütsi pähe panna ega ka lühikesed käised ei olnud just õige riietus selle teekonna sooritamiseks. Proovisin oma torisevaid mõtteid mujale juhtida hoides püsivalt pilku peal mis need koprad siin toimetanud on. Algul toimis aga üsna õnnetu olin. Tekkis ka mõte et tagasi ma enam ei lähe. Kohapeal läks õnneks kiiresti. Veits torkisin valvurit aga pärast palusin andeks ja saime sõpradeks. Logiraamat veits niiske aga toimib. Sääsed rikkusid veelgi tuju kui pikalt paigal püsida sestap paikseks jääda ei saanud ja tuleb ikkagi tagasi ka minna. Esialgne plaan edasi ragistada ja see naaberaare ka ära noppida sai kiirelt välistatud. Tundus geniaalne mõte vältida seda jõe äärset võpsikut ja taganeda veist eemalt läbi metsa. Nojah, 200m pärast kobisin ikkagi jõe äärde tagasi. Hambad ristis oli vaja ikkagi teekond ära lõpetada, tuju läks kohe paremaks kui kaugelt esituled vastu läikisid. Ütlen ausalt ei meeldi need võsa aarded aga leidmist ta ootab ja logimata ei saa ka ju jätta.
Õige põõsa alla saamiseks pidime ületama veetakistuse. Õnneks sisse ei kukkunud. Tänud!
Tulin otse Sildest, mööda jõeäärset tehisoosi. Kasutasin loomarada aga ragistamist oli ikkagi omajagu. Jõudsin Põõsaaluse piirkonda ja just kavatsesin hakata aardeotsija pilguga aaret ostima kui avastasin kännu. Heh, olingi täpselt õige kännu ette sattunud. Aardevalvur oli küll tiba ehmatav. Muidugi meil Eestis pole selliseid elukaid aga aju ütles, et urgitse see elukas sealt väikese oksa abil eest ära. No nii igaks juhuks? Inimese aju on ikka müstiline asi küll. Logisin siis aarde leituks, meelitasin eluka tagasi valvepostile ja hakkasin Pahkla raketibaasi poole matkama. Aitäh peitjatele.
Läksin siis ka vaatama, mida iksid on meile seekord valmis küpsetanud. Ragistasin rattaga mööda jõeäärt otse läbi võssi nii mis kole. Õnneks oli kiiver peas, aga pea ning kraevahe said ikkagi korralikult oksapuru täis. Kohapeal läks ka natuke aega, aga praegu oli veel suhteliselt lihtne, sest et puud-põõsad on alles lehte minemata ning nähtavus suhteliselt hea. Aardevalvur meeldis mulle eriti. Pimedas võib selline tekitada päris korralikku elevust. Aitäh.
Ilmad on soemaks läinud ja paras aeg oli uuesti põõsa all jälle ära käia. Tänan.
No kui juba jalutada siis korralikult... Kui juba otsida, siis ikka midagi sellist mida oleks pärast hea meenutada... See aare siin täitis täiesti korralikult mõlemat eesmärki. Autoga ligi ei pääsenud - kuigi kuivemal ajal ilmselt pääseks päris lähedale. Jõge ületama ei pidanud - kuigi autoga lähedale pääsedes ilmselt peaks ületama :) Igatahes oli tore ragistada võsas ( mida tegelikult ei olnudki) ja leida eest täiesti korras ja kena aare. Jää oli aarde juurest kadunud , aga jõe kallastel ja ka metsa all oli teda ikka veel siin-seal näha. Aitähh.
Ei tea kuidas küll eelmine leidja selle aarde lahti kangutas? Mina igatahes jäin jänni. Kasutasin küll kohalike abivahendeid, aga jääd oli ümber peidiku liiga palju.
Seda silda, mis kaardile joonistatud oli, looduses polnud. Oleks saanud kõndida läbi vòibolla põlvini voolava jäise vee. Mina seda ei teinud. Leidsin muu variandi. Rajal oli lund suusatamiseks piisavalt, seega väga lihtsalt see leid ei tulnud. Veel keerulisem oli jäätunud kohti lahti saada, et logiraamatut kätte saada. Lõpuks õnnestus nii, et kõik terveks jäi. Oeh! Lumega ei soovita.
Teinekord on kohe vajadus minna kuhugile üksinda kondama.Logisid lugedes tekkis küll eelarvamusi: "Kas ikka minna üksinda?"
Ei noh,tuleb ikkagi minna :)
Vaatasin siis kaardilt ligipääsu võimalusi ning otsustasin oma madalapõhjalise jätta 600m kaugusele aardest.Jõudsin ojani ja märkasin väheke eemal "purret".Suurema vaevata leidsin ka kaks korralikku toigast mille abil sain teisele poole kallast üsna muretult.Aarde leidsin üllatavalt kiirelt,väheke sudimist ja nimi kirja saadud.Aitäh!
Naaberaardeni "ainult" 1,36 km veel edasi...:)
Oli meeleolukas aarde otsimine koos kahe geopeituriga. Aare oli korralikult maa sisse külmunud ja seetõttu sai harjutada puuoksaga kaevamis oskust :) Tänud peitjale! Aare oli huvitavas kohas!
Eile jõudsin Metsakaamera otsingutelt koju alles pärast südaööd, aga äratuse panin ikka kuueks, sest oli plaan minnna Kohila piirkonda avastama. Hommikul ausalt öeldes üsna vastumeelselt ärgates avastasin, et öösel oli värske kiht lörtsi maha sadanud ja päev tuleb samasugune udune ja niiske nagu paar eelmist päeva on olnud. Mis siis ikka, väntasin rongi peale, kus kohtusin teistega ja hakkasime Kiisa poole sõitma. Kiisalt jäid aardeni veel loetud kilomeetrid. Algul proovisime üle kraavi läheneda, aga see osutus liiga riskantseks. Keegi ei tahtnud kohe esimese aarde juures märjaks saada. Tegime siis suure ringi ja lähenesime aardele idast õigelt poolt kraavi. Aaret peituv pinnas oli edukalt külmunud ja kulus tükk aega, et muld okstega ära togida. Seest oli tops üsna kuiv. Aitäh!
Korraks tuli mõte, et äkki saab autoga nulli, aga see mõte kadus sama kiiresti kui tuli. Sai veidi jalutatud ja kohal me olime. Leidsime ka silla ning olimegi õigel pool. Kohe hakkas silma üks kahtlane asi, uurisin seda veidi, aga jätsin sinna paika. Vaatasin ringi, aga miskit rohkem silma ei hakanud. Otsustasin esimesena märgatut uuesti uurida ja leitud ta oligi. Tagasi minnes ületades oja sai üks jalg vette ka kastetud.
Siia tulek oli normaalne. Auto jäi eemale, aga pärast väikest jalutuskäiku olime kohal. Tutvustasin Neemele geopeitust. Ma mõtlesin juba läbi oja kõndida, sest talvel üle puu ma ei saanud. Neeme läks proovis ning sai üle. Juhendasin siis teda nagu oskasin, aga ta oma vähese geokogemuse tõttu ei leidnud. Üritasin siis ise üle saada ning isegi õnnestus, puu pidas vastu. Natuke aega tuiasime ringi kuni leidsin, päris hästi peidetud. Tee järgmise juurde oli juba paras piin...
Aare hooldatud. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Kui ma oleks teadnud, mis mind seal ees ootab, siis minu pärast olekski võinud see aare leidmata jääda.
Ei näinud ma seal midagi ilusat ega põnevat. Selle asemel oli miljon sääske, kes tahtsid mu ära süüa. Pole vist elus nii palju sääski näinud.
Aare märg ja ka peitmisviis on muutunud mitte väga otsijasõbralikuks
Ragistasime võsas ning kaevasime aarde maa alt välja. Poleks peitja poolset juhendamist olnud, siis poleks leidnud ka vist. Esialgne peitmise viis tundub olema muutunud ning aare oli sodi alla mattunud. Aare oli ise totaalselt märg ning vajaks üle vaatamist ning hoolitsemist. Tagasi panime aarde pesale suuremat sorti puutüki peale, on paremini leitav. Sinna kohta sobiks aare puu külge riputada, sobivaid kuuski oli läheduses mitu. Aitäh, see saaga sai nüüd lõpu meie jaoks :)
Kristel võttis pahaaimamatult meie aardeleminekukutse vastu ja nii me võssi ronisimegi. Uhhhhh, eelmise korraga võrreldes oli võss vist veel hullemaks muutunud. Otsida saime ikka väga pikalt, lõpuks leitud aare oli läbimärg. Vähemalt sai tehtud...
Kodutööna oli selge, millist kallast mööda aardeni liikuda. Tänu sellele pääsesime laia oja ületamisest mööda õblukest kaske, kuid selle eest saime võsa kogu täie eest. Kohapeal aarde asukoha suhtes vastavalt vihjele ja aarde nimele palju variante ei saanud olla. Kolmekesi rehitsesime põõsaaluse ilusti puhtaks, kuid aaret ei kusagil. Seejärel vaatasime ümbrusest üle kõik kohad, mis visuaalselt vähegi põõsa moodi paistsid, ikka nulli ring. Viimaks Priit nägi midagi, mis enne oli meie eest peidus ja päästis meid sealt võsast. Tänud.
Mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga.
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
Mida küsib geopeitur, kui ta mees õhtul häbelik-süüdlasliku ilmega koju ilmub?
"Mitu?" Ja mõtleb leitud aardeid. Sest mees otsib aardeid telefoniäpi abil, kui need koduteel "otse kõrvale" jäävad.
Seekord tunnistas ta ka ise, et sai karistada - kuigi tee oli isegi pereautoga (ja väga huvitavalt :) ) sõidetav, purre olemas ja käsipuud leitavad, siis tagasitee pärast logimist nii hästi ei läinud. Koju ilmus küünarnukkideni porine mees, kes oli autot üle tunni pori seest välja kühveldanud ja roigasteed rajanud.
Hull, ma ütlen. Õnneks enne järgmist aaret oli jõgi ees.
Päeva huvitavaim kindlasti. Enne kui auto seisma saime jätta nägime kaht rebasepoega. Ilusad karvased olid- kahjuks jooksid aga nii kiiresti ära, et pildile ei saanud või noh ei jõudnud sellele mõeldagi. Siis ronisime mingi kilomeeter läbi võsa kohale ja nägime tükkaega vaeva, enne kui silmasime midagi lihtsat. Ahja, võsas liikudes ehmatasime mingi looma liikuma, sest ilge ragin hakkas peale. Algselt oli plaan liikuda ka naaberaarde juurde, kuid see jäi katki kui me kohtasime metssea perekonda. Täiesti julgelt laiutasid teel. Mõtlesime, et selleks korraks piisab. Aitäh selle "loomaaia" eest.
Sorkisin ringi oksakesega, samal ajal telefoniga rääkides ja mõeldes, et ennem ma koju ei lähe kui aare leitud. Lõpuks sai korra kiljatatud ja konteiner oligi käes. :)
Otsustasime ekstreem-öötuuri ette võtta ja mis võiks olla parem valik, kui kottpimedas võsas/metsas mütata. Jõudsime kohale läbi raskuste (täpsem oleks vist öelda läbi oksapoleerimispesu), kuid aare jäigi lõpuks leidmata. Läksime löödult koju ning jätsime tuuri pooleli. Teinekord valges tagasi, aitäh senise seikluse eest!
Eelnev analüüs täiesti tegemata, lähenesime absoluutselt valest küljest. Paras jalutuskäik ja nüüd oja ees üle ei saa ning lapsed juba vinguvad. Ehk siis võtmata ta meil jäi.
Jalutasin suure tee pealt siia paar km ja harrastasin jälle miiniotsimistehnikat, aare paljastus 10 minutiga. Tänan! Asendasin kahtlase olekuga logiraamatu kilekoti uue ja mitte üldse kahtlase olekuga kilekotiga.
Eelnevate logide põhjal valisime lähenemistee kohe nii, et ei peaks loodusliku purret katsetama. Olles nullis mõne aja geokepikesega lehtedes sahistanud leidis Signe lõpuks laheda peiduka koos aardevalvuriga.
Hmm ... kiitsakas purre ja pehme mudapõhi, kohe meenus hiljutine suplus Kernu paisjärv 2 juures :o) Nagu seal, nii ka siin on eeskujuks näidis hakkaja tüdruku ojaületamise eritehnikast. Veetaseme ning gabariitide tõttu jätsin selle variandi küll kõrvale, aga muid kaalusin jupp aega päris tõsiselt. Lõpuks sai ikkagi tehtud see lahjem otsus - minna ringiga mööda kuiva maad, kus tasakaalu kadumine geopäeva hoobilt ära ei lõpeta. Et ma ka ei õpi ja igaks juhuks varuriideid kaasa ei vea sellistesse kohtadesse...
Leidmiseks kulus kõva 15 min, õige objekti tuvastamine polegi seal nii kerge. Võibolla suvel lihtsam, aga eks siis jälle nähtavus rohkem piiratud. Konteinerist kallasin umbes pool cm vett välja, õnneks logiraamat minigripis oli ok. Võimaluste piires natuke kuivatasin ja puhastasin kaane vahelt mudru vähemaks. Igaks juhuks tekitasin karbi põhja muust nännist väikse kuhja ja logiraamat läks kõige peale. Loodetavasti säilib.
Tegelikult ei olnud see aare mulle kordagi geotrippe plaanides oma natuke kõrvalisema asukoha tõttu hiire alla jäänud ja seetõttu puudus ka igasugune ettekujutus, mis siin ees võiks oodata aga täna ussikivi juures seistes vaatasin, et tavalistest jääb just see kõige lähemale ning kuna kaardi järgi tundus, et kohale saab mööda täiesti sõidetavat teed, keerasin pikemalt mõtlemata autonina siiapoole. Peale maanteelt mahakeeramist selgus muidugi, et minu eeldatud “täiesti sõidetav tee” kuulub pigem “maasturiga_huvitav” klassi, enda madalapõhjalisega ukerdasin seal kahes lumises roopas igatahes nagu trammijuht, kes sõita saab ainult otse…:D. Õigest teeotsast panin mööda ka ja nii ma siis sõitsingi seal edasi seni, kuni üks eravaldus vastu tuli ja selle väravas sain siis lõpuks ennast kinnijäämist kartmata ringi keerata. Oleks võinud ju mõelda, et pole mõtet täna edasi pressida, aga ei, kinni ma ju ei jäänud ja no mis siis edasi ikka veel võib juhtuda... Tagasiteel õnnestus mul isegi kohe esimesel katsel õigest kohast ära keerata, aga see tee osutus veel lumisemaks ja veel sügavamate roobastega olevaks, auto põhi hööveldas igatahes häälekalt nende keskele kuhjunud lund ning tunne oli selline, nagu ei istukski neljarattalises vaid sõidaks salvokaga...:D. Lõpuks jõudsin ikka kuidagi kaardi pakutud peatuskohta, see oli õnneks selline laiem ristmikulaadne moodustis ning kohe selle ääres lisas laiust veel loomade söödaplats. Korra mõtlesin küll enne autost väljaronimist, et mis siis, kui terve kari metssigu otsustab just nüüd siia sööma tulla, aga peale kogu seda punnimist lumistel teedel otsustasin siiski otsimaminekuga proovida ning lootsin, et küllap need sead ikka rohkem öösiti oma sööklat külastavad :). Hakkasin siis astuma aga ei jõudnud kaugemale metsaservast, kui kõlas lask. Ehmatasin ennast kangeks ja piilusin ringi, et kust poolt nüüd see kari äraehmatatud loomi ikkagi tulema hakkab ja mu jalust maha jookseb; paarikümne sekundi pärast kõlas veel teine lask ja mina otsustasin kiirelt, et targem on ise sealt jalga lasta enne kui mind ennast põõsas sahistava uluki pähe maha lastakse :D. Nii kähku kui lumine mättapõld võimaldas, lidusin autosse tagasi ja sõitsin enam-vähem maanteekiirusel suure teeni, võimalik kinnijäämine ei tulnud isegi korraks enam meelde ja see, mis autopõhja all samal ajal toimus, tundus täiesti teisejärguline…:D. Plaanis olnud sõltlase juurde ma lõpuks ei jõudnudki, eks millalgi teen uue katse. Ning siis tõenäoliselt juba ilma igasuguste plaaniväliste kõrvalepõigeteta :D.
No isegi peale seda, kui olin oma alateadvuse suutnud maha rahustada...see ju kõigest... Ikka pidin kasutama abivahendiks väikest oksakest. Tänud meeldiva jalutuskäigu eest.
Teekond mõõda maha saetud metsa või põldu oli päris pikk. Lõpuks jõudsime juba päris päris lähedale kui selgus, et jõgi on vahel. Tagasi ei tahtnud me minna, kuna olime juba pika maa maha käinud. Hakkasime siis mõtlema kuidas üle jõe saada. Üks puu nagu vedeles õige kohapeal, aga ega me köielkõndijad pole. Mingi aja peale mõtlesime välja, et Kristjan võtab mõlemasse kätte pikad toikad ja kõnnib nende najal üle vee. Leidsime toikad, aga need mis olid sobiva pikkusega olid niivõrd rasked, et ühe käega neid tõsta ei kannatanud. Lõpuks läksin ma "istuli roomates" teisele poole. Ettevaatusabinõu tõttu olin jätnud kõik elektroonilised vidinad teiselepoole kallast. Otsisin oma 10 minutit. Mispeale visati geps mulle üle jõe. Lõpuks kui ma tuvastasin kus aare on, siis ei tahtnud ma seda sealt kohe mitte kuidagi välja võtta. Nimelt, aardevalvur oli selline suur ja limane. Ma teadsin küll, et mänguasjad ellu ei ärka, kuid pisarad tulid suurest hirmust ikka silmanurka. Kristjan proovist teiselt kaldalt mind lohutada ja öelda, et see ei ole päris, aga ma keeldusin seda sealt välja võtmast. Mõne minuti pärast võtsin oma julguse kokku ja mingite toigastega sain logiraamatu kätte ja nimed kirja.
Miks minna otse kui saab ka ringiga :) Aga sellise sooja kevadtalvise ilmaga võib mööda metsa tuiata küll. Aardekonteineri kättesaamine jäi aga Peetri hoolde. Vuihhh... ;) Täname!
Uut geoaastat on hea alustada eelneva aasta vigade parandusega. Suvel sai siin käidud, aga nõgesed, puuduvad kogemused ja vihased sääsed tegin skoorimise võimatuks. Ega lihtsalt alanud nüüdki. Koprad olid olnud ökonoomsed, ja tamme ikka liialt madala teinud, Hetke kõrgem veeseis tegi selle kaudu jõeületuse võimatuks, saapa sees sai küll ports jõevett terveks päevaks suveniirina kaasa võetud. Sai siis tehtud kõigepealt matk kõrvalaardeni seal siis uuesti ennast ja fotoaparaati jões leotatud, ja sealt siis õiget jõeäärt mööda aardeni. Seekord oli leid kiire. Ja tagasiteel autoni leidsime kõigepealt meeletu koguse prügi ja seejärel oli loodussõpradest koprad uute prügivedajate tee langetatud puudega blokeerinud. Tore matk oli, toredalt alanud aasta sai, tänud peitjatele
CCCLXII. Prr, sorkisin siin neid põõsa- ja nendega sarnanevate puude aluseid kaua-kaua - põnevat ei leidnud miskit. Lõpuks otsustasin Silde juurde minna, et enesekindlus ja -usk taastada. Tagasi sealt positiivses meeleolus ja hing ei andnud rahu, tuuseldasin uuesti. Tasus ära, üks hetk kuulsin teistusgust heli ja peidupaik paljastus, oli isegi põnev, logi kirja ja nobedalt üle oja tagasi. Kuna sain seda siin neli korda teha, siis iga korraga muutusin kindlamaks ja kiiremaks, hea tasakaalu treening :)
Sai neile kahele aardele lähenetud lõunast mööda gaasitrassi koridori selleks vastava masinaga. Sellega sai ka läbitud oja, mis antud kohal on päris madal. Aarde nullis selgus koprad on tõesti peituritele appi tulnud ja väikse purde meisterdanud. Nii kasutasime meiegi seda. Otsimine ise nii lõbus ei olnud ja võibolla on asi minus, aga no, ei meeldi sellised maas tuhnimise aarded. Teadsin küll umbes, kus see on, aga ikka võttis jupp aega enne kui õige koha üles leidsin.
Tänud aarde eest.
Selle aarde juures olen ma tegelikult juba korra käinud, eelmine sügis siis, aga päris aardeni ei jõudnud, sest maa-ameti kaardi pealt ei suutnud isegi tuvastada, kummal pool oja aare on. Samuti läksin ma eelmine kord aarde juurde kõrgepingeliinide alt. Täna olin juba targem, kuigi see tee oli üks elusuurune poriloik, kohe mitte kuskilt ei saanud normaalselt minna. Õigesse kohta jõudnud, tuvastasin kobraste poolt loodud abivahendi aardeni jõudmiseks. Ilma oleks logimata jäänud vist. Aga siiski, see oli ju libe ja kinni polnud ka eriti kuskilt hoida - paras adrenaliinilaks. Tagasi tulles olid mul juba kasutada Karli toikad, miks ta need üldse valele poole oja jättis, ei tea :) Aarde leidmiseks kasutasin kah sama strateegiat ja hakkasin põõsa all lehtedes tuuseldama ja see tõi ka edu. Aitäh!
Valida oli kas matkata metsas 5 km või riskida jõe ületamisega ja saada marsruut 3 km peale. Otsustasin, et kes ei riski see šampust ei joo. Ma ei tea mis imelikku marsruuti pidi ma igatahes lähenesin aga jätsin ratta kuhugi kaugele valesse metsa ja pidin sellepärast ületama veel ka elektriliinide lagendiku. Lagendikul oli väga palju metsloomade magamisjälgi.
Jõudes jõe äärde, jäi silma kohe üks kase purre. Polnud varem nii laia oja ületanud sellisel viisil. Seega kahtlesin päris pikalt. Leidsin ühe pika toika tasakaalu jaoks aga enesetunne ütles, et ühest ei piisa. Ehitasin teise juurde ja asusin minema. Värisevate jalgadega teise kalda poole. Edukalt kohal ja lülitasin gepsu sisse. Geps näitas 10m aardeni. Ajasin silmad suureks selle peale. Tuleb välja, et mõnel geopeituril on kas koprahambad või siis mõni kobras on geopeitur. Täpselt õige jämeduse ja pikkusega puu langetanud täpselt õigesse kohta.
Otsimine väga edukalt ei läinud. Peidukohta on praegusel aastajal päris raske tuvastada. Oleks reha kaasas olnud, siis oleks muidugi lihtne aga toikaga togimine väga palju kasu ei too. Samuti ei saa aru kas vaadeldav objekt on põõsas või lihtsalt kokku vajunud võsa. Ühel hetkel hakkasin lihtsalt koera kombel lehti laiali peksma ja nii avaldus ka aare. Tänud!
Autoga sain 30m kaugusele aardest, jalgsi veel kümmekond meetrit ligemale ja siis sai mõistus otsa. Logisid ei olnud lugenud ja kobraste geopeiturisõbralikkusest ei teadnud seetõttu midagi.
Sealt edasi idapoole sõites läks tee vahepeal päris heaks. Jõudsin välja mingile lagedamale platsile, kust läksid mitmes suunas autorajad. Kaks rada läksid läbi oja teisele kaldale. Ilmselt on 4x4 mehed siin kivistel ojakallastel hullamas käinud.
Eelmine kord olin ma see, kes jäi teiselepoole kallast, kui teised otsisid. Seekord olin valmis ka läbi minema. Kuna tamm oli kandev, siis jalad sain märjaks alles siis kui olime peale leidu tagasi, ja niisama lõbu pärast ojakeses otsustasin platserdada. Väike jalutus oli kena, ainult minu paljastele säärtele kõrged kõrvenõgesed eriti ei meeldinud. Tänud!
Seekord oli kaasas igasugu varustust, läbi vee minekuks, maa kaevamiseks, sääskede hirmutamiseks ja mis kõige tähtsam – peitja telefoninumber paberitükikese peal taskus. See on ikka nii, et siis ei lähegi vaja. Kevadine kultuurkiht oli kuhugi kadunud ja peidukoht paistis kohe välja. Läbi vee ka ei pidanud minema, sõbralikud kopraonud olid tammi ära tugevdanud. Aardevalvur püüdis meid küll ehmatada aga me oleme juba karastunud sellid. Päris vahva õhtune rännak oli, täname elamuse eest.
Väga pikalt leidmata aare ja kuigi tingimused olid seekord ideaalilähedased – lehti/rohtu veel pole, sitikaid/satikaid ka pole, pole palav, pole külm – vaatamata pikalt tuhnimisele, no ei leidnud ikkagi. Ei tea kas ongi alles. Lähenesime muidugi valelt poolt vett, pidasime kalda peal aru ja siis ma ütlesin saatusliku lause: „ oleks nüüd orienteerumisvõistlus, siis ma oleks juba ammu teisel pool vett!“ Siis tuligi sukelduda. Kuidagi kahju, nii palju otsimist ja vees sumamist ja tulemus null.
tegime läbi täpselt selle mille eest eelmine geopeitur hoiatas -- 700 meetrit mööda "õiget" kallast, kus rada väga sümboolne. kuna väikse lapsega oli umbes võrdselt raske laps süles läbi rägastiku murda või siis lihtsalt tee ära puhastada ja teele langenud puud kõrvaldada, valisime teise tee ja nüüd on seal juba märksa soliidsem rada. aga jah, kohale jõudmise peale läks nii palju aega ja energiat, et hakkas juba vaikselt pimedaks minema ja võsas lapsega öö peale jääda tundus väga mitteahvatlev variant. 20 minti otsisin, midagi ei leidnud, suht keskpärane tunne jäi kokkuvõttes sellest värgist. aga jõeäärne rada oli isegi päris mõnusa vibe'iga, et sai vähemalt metsas närvi puhata.
Ärge seda kunagi tehke, mis mina tegin. Ärge võtke ette matka 700 m kraavi kallast mööda aardeni, sest see on võssa kasvanud, libe ja mädasid puid täis. Heal juhul võite selle ette võtta koos kirvega. Käisin paar korda pikaligi, sest oksad, millest püstijäämiseks kinni haarasin, andsid kohe järgi ja ma liuglesin koos selle rägastikuga mööda kallast allapoole. Loomulikult olin ma valinud päeva, mis tundus ilus, kuid lõppes vihmaga, nii et juba nulli jõudes olin läbimärg.
Nullis hakkasin seda tegelikku nulli taga ajama, mis kestis pool tundi, ja katsusin kõik põõsaalused läbi, mis vähegi ette jäid. Lõpuks väga täpselt kaardil oleva noole hüppamise järgi minnes jõudsin järjekordse põõsani, mille all paistis rohelist värvi oksake ja nagu mingi maskeeringu moodi asi.
Peidik muidu täitsa lahe. Nõrganärvilistele muidugi ei soovita. Võtsin tulemasina ja jätsin kaks raha.
Poolel teel aardeni optimistlikult mõeldes, et tagasi lähen üle kopratammi ja teist teed pidi tagasi, tuli sellest ideest siiski loobuda, kuna tammil käisid lained üle pea ja ma polnud kindel, et sama ei juhtu minuga. Seega ragistasin need 700 m jälle autoni tagasi, enamjaolt kummargil, kusjuures avastasin alles tagasiteel maas meeletud augud, millest olin enne märkamatult mööda kõmpinud ja kuhu mul ei õnnestunudki sisse kukkuda. Ilmselt mingite loomade käpatöö; oleksin neisse püstijalu mahtunud.
Oi, mul on hea meel, et ei pea sinna enam minema, kuid mu rõõmu tumestab veidi teadmine, et 3 sellist aaret on veel seal läheduses.
Minu ja aarde vahele jäi lai kraav. Olin juba peaaegu loobumas kui õnnetus leida kobraste tehtud loodulik sild. Edasi oli kõik lijtne.