Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Oja ääres jalutades leidsime juhuslikult silla. Hakkasime uurima, miks siin on sild ja saime teada, et siin kõrval asus kunagi Silde metsavahi koht. Jalutades siit ca 200m põhja suunas, leiame ka säilinud kiviaia. Kui teab midagi enamat, palun kirjutada oma logiteatesse. NB! Silla lauad on lahtised, seega võib servale astudes ka vette kukkuda.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: lumega_leitav (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC3JYPY
Logiteadete statistika: 80 (98,8%) 1 1 0 0 0 0 Kokku: 82
Oh seda sillakest. Sai siin ikka roomatud ja kui enda arvates olin kõik kohad üle vaadanud, siis lõpuks võlus Kaupo aarde ikka sealt välja, kuhu universumis X kindlasti vaadanud olin.
Aardeni juhatasid maas lebav mänguasi ja teritaja. Panin nad aardesse tagasi.
Autoga 1km kaugusele ja siis otse metsa. Kohati oli väga mugav. Lõpus panin suunaga veidi pange, sellepärast olid viimased 200m raskemad. Otsingu ajal õnnestus herilased kurjaks ajada, nende pesa oli nii aarde moodi. Õnneks lahkusime süsti saamata. Tagasitulek oli tänu eelnevale kogemusele veel lihtsam. Kokkuvõttes palju kergem astumine, kui alguses eeldasin. 1154 . Aitäh!
Tegelikult oli tänase käigu põhisihtkoht hoopis Silde, see oli meil Helgega mõlemal leidmata aare. Mina olen korra siin varem käinud ka ja leiuta jäänud, seekord siis edukas tiir :). Hea peidukas ja kui ma oma mälule rohkem kindel julgeksin olla, siis võiksin vanduda, et vaatasin samasse kohta eelmine kord samuti ning siis seda karpi seal küll ei olnud… :D. Aitäh Iksidele kodumaakonna projektika eest, tõsisemaltvõetavam rühmamine tärkavas võssis kulus tööpäevase istumise peale hästi ära ;).
Tee aardeni oli väga lihtne. Lõpus sai paarist kohast vaadatud aga ega karp end kaua ei peitnud. Tänud
Siiamaani mõtlen, et kas oli hea mõte siia otse üle raiesmike turnida. Maastik läks vahepeal ikka kõvasti üle kolme. Lõpuks jõudsin nulli ja avastasin väga laheda paiga. Tänud peitjatele! Teed mööda oleks kindlasti palju mõistlikum tulla.
Otsimisega läks veidi aega. Aga ära ka ei tahtnud minna. Lõpuks teist korda vaatama minnes saime kätte.
Peale Põõsaaluse aarde leidmist jätkasime oma teekonda selle aarde suunas. Jõe ületamiseks mingeid variante ei pakutud ja nii me samal kaldal mööda loomaradu edasi astusime. Päris mitmeid kraave tuli ka ületada, kuid neis oli vesi õnneks madal. Enne sillani jõudmist nägime ka kiviaiad ära. Kohale jõudes avastasime, et ega seal levi pole ja täpset nulli pole telefoniga võimalik määrata. Õnneks hakkasime kohe õigest kohast otsima ja aardeleid tuli kiirelt.
Heitsime pilgu matkajate ellujäämisplatsikesele ja alustasime tagasiteed. Otsustasime, et proovime seekord jõe teist kallast. Siin oli liikumine mõnevõrra mugavam, sest algul oli täitsa hea ATV-rada ja siis natuke kinnikasvanud metsatee. Ainult väike jupp oli täitsa võsas ragistamist. Aga see võsa on oli ka selline kevadiselt leebeke. Suvel ja palavaga küll siin mütata ei tahaks.
Tagasiteel kohtusime jõel kahe paatkonnaga, kes vapralt allavoolu aerutasid. Tekkis mõte, et näiteks supi või kanuuga oleks ilmselt neid aardeid kõige mõnusam logimas käia.
Paar tundi mõnusat matkamist ja poriseid metsateid oli täitsa äge! Ja selle kevade esimesed sinililled nägin ka lõpuks ära. Täname!
Eks seda sai pikalt oodatud ja planeeritud, kuid nüüd sai see teekond ette võetud. Vähemalt tehtud, ty
Oli mõnus ja lumine metsarännak. Otsimisega läks väheke ikka aega. Tänan
Jälle selline aare, mille puhul logide lugemine mõjus hirmutavalt. Tegelikult tuli aardeni täitsa mõnus tee ja ei mingit võsa, lihtsalt kokku 35min jalutamist ja otsimist. Ma muidugi ei tulnud Põõsaaluse juurest, nagu enamik külastajaid... Tänan peitmast.
Tulin põõsaaluse juurest ja mõlema aarde poolset ojaserva mööda: see teekond oli ikka jube vaevaline... Käed on teerajamisest kriimuliseks kriibitud ja sain erinevate okstega korduvalt vastu vahtimist. Ühelt poolt mõtlesin, et suvisel ajal oleks leherohkus ehk segavamgi, kuid teisalt need lehed äkki veidi pehmendaks neid piitsahoopidena tulevaid sähvakaid. Samas, eks see ojaäärne loomarada seal pigem kuivanud puudega palistatud ja mõnikord tulebki aardejahil ka kõik kaasnevad vintsutused ja ebamugavused ära taluda: keegi ju ei sunni mind sellistesse kohtadesse tulema!
Kohapeal ootas uhke sild ja rajatud lõkkease koos tulepeegliga ja kenasti seatud magamisaseme roovitus: kes naudib metsas ööbimist, võib julgelt matkama tulla, ööbimiskoht valmis seatud.
Aardetopsi leidmine võttis arusaamatult palju aega, vaatasin tast esimese ringiga lihtsalt mööda.
Tagasiteeks valisin vastaskalda ja no ausalt öeldes ei olnud seegi eriti palju mugavam või lihtsam läbida, aga sellest kõigest hoolimata tänan pikemale võsajalutuskäigule kutsumast: kõik aarded ei peagi lakk-kingas võetavad olema :)
Johhaidii kus siin oli alles võsa kohati tee peal. Kaardil tundus metsasiht olevat, aga looduses seda küll ei täheldanud. Selle teekonna peaks kohustuslikus korras läbima need lumehelbekesed, kes metsatöid nähes endal põhja alt ära ehmatavad ka sotsiaalmeedias kohe maailmalõppu ja metsa hävinugt kuulutama kukuvad. Kohapel läks ka omajagu aega, sest just see õige koht oli kahe silma vahele jäänud. Aitäh peitjale.
On öö, pime öö. Õige pea lööb kell südaöö kongi. Metsas on vaikus, aga puude taga hiilivad ja sosistavad kahlased olevused. Nii võiks alata üks lahjemat sorti õudukas. Mina tulin täna siia metsa aaret otsima. Proovisin autoga saada võimalikult lähedale, see tähendab, et kui mu auto hakkas juba kinni jääma, siis otsustasin seisma jääda. Edasi läksin jala. Proovisin selles pimedas padrikus kuidagi moodi orienteeruda, õnneks piilus vahepeal pilvetagant kuu ja oli kerge suunda hoida. Ühtegi kolli puutagant välja ei hüpanud ja loomi ka ei näinud. Kuskilt metsast kostis üks karjatus, linnu karjatus. Vahepeal oli tunne, et ma ei jõuagi enne südaööd kohale, kuna mets läks liiga tihedaks, aga kohale ma jõudsin ja veel mõni minut enne südaööd Esmalt leidsin eest ühe lõkkekoha ja ööbimispaiga, aga lõkkease oli märg, seega olid need vist olnud eelmise aasta matkajad või käib veel vana metsavaht või tema järglased siin vaikust nautimas. Aarde otsimise peale ma väga palju aega ei kulutanud. Peale aarde paigaldust oli vaja otsusele jõuda, kust kohast tagasi minna. Otsustasin valida uue ja mugavama variandi, ehk siis mööda vana teed. Kahjuks lõppes oja äärne tee kiirelt otsa ja jätkasin juba natuke ebamäärasemat rada pidi. Natuke enne suurt teed hakkas kostuma vee vulinat. Juba joonistus mälus ette pilt paisust ja sillast, aga kui ma lõpuks võsast välja sain, jäi mu suu ammuli, ei olegi silda. Et kuida siit nüüd peaks üle saama. Olin valmis varbad paljaks koorima ja jääkülma vette sukelduma, aga siis otsustasin proovida, et äkki ikka saab kuidagi kummikuga läbi. Kummiku servast jäi vist üks millimeeter puudu. Igatahes tõi vooder natuke vett sisse. Aga üle ma sain. Nüüd siis teise aarde juurde minek. Tänud peitjatele aarde eest.
Põõsa all vaatasime selle aarde suunas ja otsustasime sealt otse matkamisest loobuda, jalutasime tagasi autoni ning proovisime leida mõnd lagedamat sihti, mida mööda võimalikult aarde lähedale oja kaldale jõuda. Head kohta ei leidnudki, parkisime end ojaga risti ja võtsime suuna üle raielagendikku aardele. Oleks eelnevalt Silveri logi lugenud, ilmselt poleks seda retke täna ette võtnudki. Aga õnneks või kahjuks oli koordinaat väga ammu kaardile salvestatud ja täna varemleidjate muljetega ei tutvunud.
Algus oli lausa nauding. Kiitsime ilmataati ja metsamehi, tänu kellele oli siin suur lagendik ning lumevallidel kõva koorik, mida mööda kepslesime rõõmsalt aarde suunas ja lootsime naiivselt lihtsat aardeleidu.
Kuni jõudsime jäätumata kraavini. Kalpsasime üle ja edasi algas paras ikaldus ehk sumpamine pehmes lumes, mis metsa all enam meid ei kandnud ning võsas ragistamine.
Sild tundus kahtlane, aga paks lumekiht taas kandis ja lootsime ületades sellele. Oeh, aega läks, aga lõpuks nimed kirja saime ja vette ei kukkunudki, kuigi napikaid hetki oli mitu.
Täname.
Lähenesin põõsaalusest otse mööda oja äärt. Aardega läks ikka arusaamatult kaua aega, aga peale mitmendat ringi sai seegi leitud. Pidasin siis väikese pikniku, käisin vaatasin kiviaia üle ja et sama tee tagasi ei tundunud väga ahvatlev, siis läksin lakupuu tagant otse metsa ja proovisin ennast esimese suurema teeni välja navigeerida. Ega see maastik nüüd teab mis parem polnud, aga vähemalt natuke teistsugune. Tänud peitjale!
Koht nähtud ja logi tehtud. Lisasin ühe uuema minigripi ka logiraamatule, sest vana hakkas väsima. Tänud
Põõsa alt otse mööda oja siia. Üle kilomeetri kuusevõsas ragistamist. Mööda üsna tihedalt kasutatavat loomarada - koer või hunt, hunt või koer?? Selle üle juurdlesin sel ajal kui parajasti ei olnud ohtu oksaga mööda nägu või silmi saada. Mis iganes ta oli, ta oli madalam kui mina. Ning samal ajal püüdsin saada ühendust välismaailmaga, sest ma ei olnud vaadanud täpselt, kus see nullpunkt on. Õnneks oli sild piisavalt suur, et seda mitte märgata. Aga kuna kaarti ja nullpunkti ette ei saanudki, siis tatsasin siin-seal ringi ning lõpuks kui mõtlema hakkasin, läksin ja logisin ära. Võrguühendust ei saavutanudki ning kuigi kaalusin ka eelmise logija teed mööda tagasi autoni minna, siis jäin ikkagi tuntud raja juurde. Seekord tõmbasin kohati mõned meetrid metsa poole, et rohkem ruumi liikuda oleks. Nii sammusin mõnikümmend meetrit ka põdra jälgedes, kes aga jätkas tihedamas võsas ning me teed läksid lahku. Lage siht jõudis ulmeliselt kiirelt kohale - võiksin vanduda, et paar mäge mis tulles ületada tuli, jäi isegi vahele. Müstika.
Minu esimene katse seda aaret püüda oli möödunud suvel kui ma põõsa all ragistasin ja seal sellest võsast kiirelt isu täis sain ja plaani katki jätsin. Uus plaan nägigi ette, et ma tulen siia talvel tagasi. Nii ma kohale veeresingi mööda mõnusaid metsateid. Jõudes paraleelselt ojaga sõites aardega risti, tekitasin omaalgatuslikult uue külgboksi, hülgasin oma ustava neljarattalise ja suundusin metsa. Asusin mööda hüljatuid metsatraktori jälgepidi aarde poole liikuma. Iga natukese aja tagant vajus jalg läbi jää. Õnneks olid need sellised meeldivad vajumised, kuna lombid olid alt ära kuivanud ja iga praks ergastas niisama meeli. Ühe sellise praksuga ajasin enda ees oleva bambi jalgadele kes üsna segasena esimese hooga niisama tiirutas ennem kui taipas päris plehku panna. Aardega risti oli ka mõnus päike, mis terve päeva mind saatis. Seega gepsu jätsin pikaks ajaks taskusse, iga viimne kui oksa- ja puu vari näitasid niigi õiget suunda. Kui lageraie ala otsa sai, jõudsingi sinna kardetud võsani. Isegi talvel oli seal kohati läbipääs raskendatud, mis tunne veel suvel siin olla oleks! Siiski kohale ma jõudsin. Esimese hooga asusin lakupuu jäänustest aaret taga ajama, aga siis taipasin ikka õige objekti juurde minna ja karbike välja tõmmata. Tagasiteeks tuli juba kindad taskusügavusse suruda. Maastik oli ikkagi paras katsumus ja üle kuumenev veri vajas kuskiltki otsast jahutamist.
Õige otsus oli mul see jalutuskäik edasi lükata, täna oli see lausa nauditav tegevus.
Tänud.
Tänane matkamine "ikside" radadel, tänane teine. Põõsaalune külastatud, siis Sildet avastama ja järgmisteks Saarte ja Arahnofoobia. Esmalt tuli nähtavale tükike kiviaeda ja peagi ka sillake. Tänud peitjale.
Põõsaaluse juurest jätkasin teekonda. Vaatasin kobraste värskeid hambateritustöid, põiklesin mõnede okste eest ja varsti olingi sillal. Aare tuli ruttu välja ja alustasin matka tagasi. Tänud jalutama kutsumast.
Täna anti endex, mis tähendab et on tiba lebom päev ja võib natuke metsas ringi uidata. Haarasin kompassi, panin suuna paika Pahkla raketipaasist Silde suunas, mis on siis peaaegu otse loodesse. Sellised otsematkad läbi maastiku on päris ägedad. Teel nägin rebast, luurasime natuke teineteist ja kui tuli tagantuul ning kandis rebase ninna higise inimese lõhna siis pidas ta paremaks ära joosta. Oli teine suur ja kopsakas rebane, talvise karva vahetus suvise ülikonna vastu oli viimases staadiumis. Endalegi üllatuseks jõudsin täpselt sillani, ilma et oleks pidanud suunaparandusi tegema. Vaatasin kiviaia üle ja tuustisin niisama ringi. Silla peale astudes hakkasid lauad minu jalgade all vajuma ja teisest otsast kerkima. Kes ehitab silla ja ei kinnita laudu nii nagu vaja??? Tantsisin seal natuke siis nende hõljuvate laudade peal ja kui sellest ka kõrini sai siis asusin aaret logima. Sealt edasi läkisn Põõsaalust jahtima. Aitäh peitjatele.
Tulin kah otse põõsaaluse juurest ning maastik ründas mind pidevalt mitmest erinevast küljest. Kogu maailm oli minu vastu - koprad olid võtnud nõuks minu takistamiseks isegi kõige jämedamad puud läbi närida, kuused ajasid oma oksad õige harali ning vesi oli kõik madalamad kohad üle ujutanud. Ja see ratas ka segas kogu aeg ning haaras pidevalt igast lähimast oksast kinni, nagu nõudnuks tagasiminekut või siis vähemalt mahajätmist. Nii kui kogemata mõne vale sammu teed, siis on maastik kohe 4. Neid valesid samme ma oskasin muidugi mõista teha õige rohkelt ning sellest retkest kujunes minu tänase päeva kõige pikem kilomeeter. Aare ise oli täiesti okeis kohas ning aarde sisu oli ka seetõttu täiesti korras. Aga sealt leiukohast minemasaamine oli kah omaette trikk, sest et teid oli mitu, aga minu kaardil polnud neist ühtegi. Pärast paari ebaõnnestunud katset õnnestus lõpuks põgeneda seda rada mööda, mis viis silla juurest kohe jõest võimalikult kaugele. Kuidas inimesed sellistesse kohtadesse üleüldse möödaminnes satuvad, arumaisaa?
Korralik jalutamine jätkus. Kuna oli valida kahe kalda vahel - sai valitud parem :) Kokkuvõttes võib öelda et nii ja naa.... ehk oligi parem aga suurt vahet nagunii pole. Kui üks kallas oli rohkem kuuseoksi täis , siis teisel pool ( etteruttavalt öeldes) oli palju kopra langetatud puid ja kiirus oli üsna sama vali kumb pool tahes. Jõgi oli aina rohkem jääs , samuti metsaalune ning kaks parti saatsid kogu teekonda omal moel jälgides või misiganes neil teoksil oli. Korraks sai ka üle jõe käidud koolmekohast - aga see ei tundunud kuigi palju muutvat sihtmärgini jõudmises. Sild oli omal kohal - aare samuti. On ikka igasugustes imelikes kohtades inimesi elanud ja metsa vahtinud..... Tänapäeva inimene vist vastu ei peaks - paari päevaga põgeneb oma mõtete eest kuhugi mujale.....Igatahes toimus tagasitulek üle silla ja teist teed mööda mis järjest kahanes ja lõpuks üldse kadus. Aga siis jätkus juba porine metsavahetee ja päike paistis üle puulatvade otse näkku nagu prožektor. Aitäh metsa kutsumise eest ja argipäeva õhtu vaheldusrikkamaks muutmise eest kah.
Põõsaaluse juurest tulin otse läbi võssi, suvel oleks see teekond ikka kordades hullem. Tagasi tulin üle silla teist kallast pidi, see oli palju mugavam tee. Tänan.
Trügisin mööda võsa lähemale ja kujutasin ette, et siin saab vägagi romantilisi jalutuskäike korraldada. Härra kõnnib suts maad eespool, hoiab oksi eest, et neiu saaks läbi tulla. Väga aeglane ja rahulik kulgemine saab siin olla. Arvatavasti küll ainult putukavabal ajal, muidu ei jätku käsi okste hoidmiseks või putukatega võitlemiseks.
Kuna mul kedagi kaasas polnud, siis pidin üksi toime tulema. Tulin muidugi kah. Kasutasin orienteerumistarkusi ja loomarajakesi ning pärast umbes 15 korda mütsi üleskorjamist (oksi ikka siin jagub) jõudsingi sillakeseni. Lumi kattis laudu üsna paksult. Kõigepealt läksin sinna, kus mu gepsu arvates null oli - tõsi küll, ta ei teadnud ise ka, kus tal see on, mistõttu keerutasin sutsu, siis mõtlesin veidi ja võtsin aarde välja. Aitäh! Maastik võiks siin pigem 2,5 olla.
Peale Põõsaaluse leidu nägi minituur värskes õhus ette ka naaberaarde külastuse.Logide järgi tundus paras katsumus olema,lohutasin ennast teadmisega,et soojemal ajal on veel hullem seda padrikut läbida. Korraks jäin kaaluma,et kumba kallast eelistada.Siin ei jäänud küll eriti mõtlemisruumi,teiselt poolt kallast Põõsaaluse poole tulles oli purre suureks abiks,kuid sama teed tagasi minna oleks kindlasti lõppenud külma suplusega.......
Hakkasin siis liikuma ,aeg ajalt ikka gepsu kiigates,et kui palju seda hullust veel minna tuleb.Õnneks maastik isegi kõige hullem ei olnudki,vaim oli valmis palju raskemaks teekonnaks.Viimaks paistis ka „päästev sild“. Uh uh-no siit küll ei tahaks mitteleiuga lahkuda oli ainus mõte :)
Asusin siis objekti vaatlema.Peale esimese ringi pealetegemist kummitas juba mitteleiu oht.Hakkas kergelt palav,võtsin jope seljast ja asusin taas asja kallale.Õnneks ei läinud uuel katsel enam pikalt,olin lihtsalt liiga lohakalt esimesel ringil otsinud.Panin aga nime kirja ning tagasiteekonna otsustasin teha mööda teist kallast.
Ja nagu öeldakse-kodutee pidavat olema kõige lühem tee :) Aitäh!
Oli paras nühkimine läbi padriku, kuid aarde saime edukalt kätte. Tänud peitjale!
Lähenesime läänest mööda kraavikallast. Poes väideti, et mu jope on veekindel, aga pärast sellest märjast võsast läbirühkimist olin üpriski märg. No okei, võibolla osa niiskusest võib higi kaela ka ajada :D. Aitäh!
Ei kujuta ette, kuidas keegi siia juhuslikult jalutama sattub. Me jaoks oli kilomeeter võsa ikka piin. Lühikeste riietega oksad alles kratsisid, dressid oleksid vist küll auklikuks läinud. Õnneks midagi hullu ei juhtunud ning kriime ei tekkinud. Otsustasime, et järgmised otsitavad aarded on ainult drive-in´id.
Sild oli aus, mulle meeldis. Madis leidis aarde. Logisime ära ja saigi jälle võssa ragistama minna.
Tänud peitjale.
Oeh. Võsa jätkus, siin õnneks juba talutavamal kujul enamuse teest. See aare oli kuiv ning leid tuli teisest vaadatud kohast. Aitäh, sai kaua pinnuks silmis olnud täpi kaardil roheliseks värvitud :)
Matkasime siia Põõsaaluse juurest. Kogu aeg oli mingi võss, veeületuskohani jõudes valdas mind suur kergendus - ei peagi enam võssis olema! Rõõm jäi üürikeseks, uus võss ootas. Õnneks jäi vahepeale siiski huvitav veeületus. Nägime eemalt ühte maasturit lähenemas. Hakkasime ennast korda sättima, et hääletada. Aja edenedes selgus, et tegemist on ATV'ga. ATV sõitis teist veeületuskohtapidi vastaskaldale ja meie jäime nõutute nägudega järgi vaatama. Mina võtsin tossud ja sokid jalast ja hakkasin juba vett ületama, Madis aga asus silda ehitama. ATV-mehed jäid seisma ja meie tegevust jälgima. Pakkusid, et viivad meid üle. Mis sai meil selle vastu olla? Üritasime ka seletada, mis mängu siin metsas mängime, aga neil vist jäi mulje, et tegemist on mingi võsasvõimlemisega. Üritasid meile veel järgi sõita, aga jäid puu taha pidama. Meie sumpasime võsas sillani, logisime ja läksime tagasi. Suurem osa õnneks mööda korralikku teed. Aitäh!
Siia suundusime otse Põõsaaluse aarde juurest. Teekonna kogupikkuseks tuli umbes 3 km puhast võsa ja paar km mööda teed autoni.
Silla juures tabas meid täielik geopimedus. Visuaalne vaatlus ei andnud mingeid tulemusi, samuti silla laudade laiali lappamine ega silla alla oleva kopratammi põhjalik uurimine. Kui olime mõtetes aaede kadunuks lugenud ja läksime vaata, et viimasele ringile, ilmus meie ette peidukoht koos aardega, mida meie arust seal varem ei olnud. Tänud.
Mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga.
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
Põõsaaluse aarde juurest jalutasin siia ja tagasi umbes 3 km. Alguses aaret ei leidnud, aga pärast šokolaadi manustamist paljastus juba vaadatud kohast. Põrsad või mingid elukad on seal korraliku tornaado korraldanud. Tänan!
Selle aarde juurde üritasime alguses läheneda Põõsaaluse juurest õkva. Proovisime seda isegi oja mõlemalt kaldalt aga tundus, et teisepoolt lähenemine oleks lihtsam. Marssisime siis tagasi auto juurde ja valisime teise lähenemistee. Sealt näitas GPS mööda kallast 1,4 kilomeetrit. Pressisime ennast siis mööda metsloomade rada kohale. Eelmise logi põhjal ületasin siis silla teadlikult keskele hoides ja õnnetust ei juhtunud. Paar minutit läks aega ja peidukoht sai tuvastatud. Tagasitee nagu alati läks tunduvalt kiiremini.
Klassikaline. Kirjeldust olin lugenud ja isegi NB oli enam-vähem meeles. Aga silla peal kõndides paistab asi piisavalt kapitaalne ja ega need talade kohad ka alguses selgelt tajutavad pole. Ühesõnaga proovisin ise järele ja võin kinnitada, et vastab tõele - silla lauad on lahtised! Maandusin õnneks napilt kaldal, lauajupp ise hakkas vaikselt vooluga kaasa ujuma, aga mitte väga hoogsalt, sain veel sabast kinni.
Väga mõnus koht, metsanotsude jälgi on ümbruskonnas ohtralt, endal ei õnnestunud ühtegi kohata.
Teekonna uue aasta esimese aardeni valisime ikka selle pikema ja raskema. No mis siis ikka. Minu kaotused nii suured polnud kui Peetril. Kui mingil hetkel tundus asi päris lootusetu siis lõpuks ta ikka tuli :) Tagantjärgi oli ikka üks mõnus jalutuskäik! Täname!
Geoaasta esimene aare, tegelikult tahtsin alustuseks vigade parandusena kõrvalasuvat Põõsaalust aaret leida, aga veetase ei võimaldanud ka kopratammi ületada. Eks siis tuli kuni sillani põhjapool Angerjat kõndida (kuna tagasi sai tuldud teiselpool - aga oskagi öelda kumb tee raskem oli. Ega see "autotee " ka kapitalistide tehtud rööbaste tõttu eriti nauditav polnud. Küll oli kõikjal näha nii kapjade kui käppade jälgi ja piisavalt terav oli ka õhus hõljuv metslooma lõhn. Näha neist kedagi aga ei õnnestunud. Sild on tiptop korras, . Aga sillalauad on jah lahtised. Mina selle hoiatuse unustasin - suutsin servale astuda ja sealt oli tee loomulikult jõekaldalt põrkena jõkke. Enda suuremast märjakssaamisest õnnestus pääseda, küll sukeldus aga fotoaparaat jõepõhja. Vastupidi oleks vist odavam välja kukkunud. Siis kui mina fotokat üritasin päästa tegeles Piia aardeleidmisega. Hea kui tiimis tööd ikka jaotatud on. Tänud vahva matka eest peitjatele ja Head uut geopeituse aastat kõigile
CCCLXI. Tulin siia Põõsaaluse juurest enesekindlust hankima. Matk kulges nii ühel kui teisel oja kaldal, vahepeal mahalangenud puid ületuseks kasutades. Vana kiviaiagi nägin ära. Sild ise parajalt libe, õnneks ei pidanud seda mööda palju tatsuma. Aare korras.
Sai see aare ette võetud koos teise lähedalasuvaga. Nagu ka eelnevad, murdsime meiega läbi kuuskede ja võsa kuniks tekkis veidi avarust ja tee moodi asi. Üks abivahend näitas seal nulli hoopis kaugele, teine õnneks aitas ja nii oli üsna kiire leid.
Tänud aarde eest.
Põõsaaluse juurest läks alguses õiges suunas täitsa hea tee. Mõtlesin, et mis võsast nad siin räägivad, aga peagi sai see hea tee otsa. Kuigi ma teadsin, et selle aardeni läheb ka parem tee, siis no ei viitsi ma ringiga minna. See tee ei olnud tegelikult üldse hull. Mida aarde poole, seda parem tee oja äärde tekkis. Algus oli jah natuke võsane. Silla palgid olid libedad, kuid pikali lendasin ma hoopis tagasiteel ühe pagana libeda oksa peal. Mind hakkas huvitama, mis on aarde nimetava käände vorm. ÕS ütleb, et "Sille". Aitäh!
Aardele lähenesin mööda oja äärt naaberaarde juurest. Kuuskedest läbi tungimine osksus on mul nüüd kindlasti hindele 5. Kraavide ületamised samuti. Õnneks neis oli vett minimaalselt.
Päris huvitav sild. Peaks kandma ka raskemasinaid kui kõrvalolevad palgid tagasi panna. Enne otsima hakkamist tegin auringi teisele poole kallast ja tagasi. Otsimisega läks natuke aega. Vaatasin kõik loogilised kohad läbi, siis vaatasin üle ebaloogilised kohad, siis uuesti loogilised. Seejärel avastasin aarde veest. Ei tea mismoodi see sinna kukkus aga võimalik, et minu auringi ajal. Väristasin ehk liiga palju silda. Kuivatasin topsiku ja sisu. Üritasin seejärel peita nii, et ei kukuks mingi valemiga vette.
Tagasi otsustasin minna tsiviliseeritud inimese moodi ehk üle korraliku silla, mitte üle kahtlase kasetüve. Järgmistele, kes mõlemat aaret otsima kavatsevad minna, siis soovitaksin alguses Sildesse minna ja siis Põõsaalusesse. Minu jõe ületamise abivahendid jäid aarde poole oja. Kuid muidugi võib valel pool oja uued meisterdada.
Tänud peitjale sellese ümberpööratud oja kaldale matkama juhatamast!
Otsustasime Rasmusega sisustada pühapäevast päeva väikese jalutuskäiguga kodulähedases metsas ja noppida ära ühtlasi Silde aare. Auto jätsime tee äärde ja siis 1km otsejoones marsisammuga aarde suunas punuma. Mets oli ilus ja värviline ja isegi seeni ( võiseeni )oli teekonnal näha mida plaanisime tagasiteel lausa ära korjata. Aardeni jõudsime lihtsalt ja Rasmus leidis aarde ka küllaltki kiiresti üles. Logi sai kirja ja siis natuke imetlesime vaikust ja arutlesime Metsavahi ametikohustuste üle kuniks siis hakkasime tagasi jalutama. Tagasi jalutamine nii libedalt ei läinud, kuna millegipärast ehkki suund kuhu minna oli selge tekkis erinevalt eelnevast jalutuskäigust meie teele mitmeid kõrgete kallastega ojakesi, mida aarde juurde minnes tee peal ei olnud kohe üldse näha. Keegi oli need sinna sellel ajal kui meie logisime aaret meelega meie teele kaevanud eesmärgiga meid segadusse ajada. Segadusse ajamine õnnestus sellel metsavaimul kohe täielikult, kuna ühel hetkel lõi meelekindlus kõikuma ja tekkis tõsine küsimus kuhu siis minema peab. Hale tunne oli küll, et kuidas ma nüüd nii rumal olen jne. Otsustasime Rasmusega mõlemad siis oma elektroonilised abimehed täistuuridel sisse lülitada ja sealtkaudu välja selgitada kus me siis tegelikult asume. Otse loomulikult olid hoobilt probleemid leviga ja kaartide avanemisega ja korraks saime pildi isegi ette c-geo kaardirakendusele, mis aga kohe varsti ära kadus ja ennast ca. 15minutit hiljem taas näidata otsustas. Õnneks sellest viivust, mida kaart ennast avaldas piisas, et paika panna suund kuhu minema hakata ja siis kui kaart ennast uuesti ilmutas olime juba gaasitrassi lähedal kuhu oligi plaan välja jõuda. Autoni jäi veel ca. 1km ja selle otsustasime ajapuudusel juba kummikujooksu tehes kiiresti katta. Autosse jõudes olime siis higised ja õnnelikud, et ei pidanudki oma ülejäänud elu selles metsas veetma ja lisaks olime ka ühe tõsise õpetunni võrra rikkamad ehk siis metsa ei maksa alahinnata, et mets võib inimese segadusse ajada küll ja ka väikeses metsas on võimalik ära eksida. Peitjatele suured tänud selle jalutuskäigu eest.
Valisin aardele lähenemiseks lähima tee, suurelt teelt 1 km otse aardeni. Natukene võsasevõitu see tee oli ja osa teest tuli ratast käekõrval talutada.
Jätsin mehed ja koera lõkkekohta mängima ning astusin mööda veeäärt aardeni. Geps näitas täpselt kilomeetrit. Pool maast kõndisin kobraste teeradasid mööda ja poolest maast alates leidsin vana teekoha. Väga mõnus jalutuskäik. Just selliste aarete pärast mulle geopeitus kõige rohkem meeldibki! EVEJ
Viimane kord luurel käies ja põõsast ragistamist kuuldes otsustasin, et üksi ma enam sinna ei lähe. Täna oligi nõus vennaraas minuga kaasa tulema, et näha, mis pagana asi see on, millega ma vabal ajal tegelen. Tänu temale see aare ka leitud sai, sest üksi seda võsa läbida poleks ma küll viitsinud. Indrekul oli aga lõbus, nii et matk läks täitsa asja ette. Aare sai kiirelt leitud ning tagasitee on õnneks alati lühem kui kohaleminek. Jumal tänatud, ikside selle metsa aaretega on nüüd asjad ühel pool.
Kuigi meie nimed on esmaleidjate logides kirjas ei saanud me seda aaret logida. Me lihtsalt ei olnud siis aarde juures vaid läbisime peitjate poolt mulle sünnipäevaks tehtud seikluse teisi punkte. Täna oli super mõnus suusailm ja sõit aarde juurde ja tagasi võttis aega ainult 45 minutit. Aare puhas, kuiv. Aitäh!
Oodatud vihma asemel oli imeilus päev, niisiis mõtlesin minna ikside aardeid vallutama. Või vähemalt lähenemisteid otsima.
Panin maa-ameti järgi marsruudi paika ning hakkasin reipalt kena metsateed pidi liikuma. Alguses nägi kõik väga paljutõotav välja, kui välja arvata metsast kostnud ragin, mis mind hüppama pani. Tardusin paigale ja jäin ootama, milline metsloom siis nüüd metsast välja tormab ja vaatasin juba sobivat puud, kuhu otsa ronida. Kuid siis nägin hoopis mingit vanamees kilekotiga ja ma loobusin põgenemisest.
Sain kuskil 60 m liikuda, kui selja taga hirmus müdin hakkas. Ringi keerates vaatasin, kuidas Baskerville'i koer minu poole jookseb. Tõsi küll, juba näost oli näha, et see on väga sõbralik koer. Jooksis minu juurde ja me jätkasime teekonda, kusjuures vanamees kilekotiga, kelle koer see nähtavasti oli, 100 m tagapool kõndis.
Jõudsin elektriliinideni ja ületasin mõnigase ohkega märja heinamaa. Koer otsustas mind hüljata ja siis ohkasin veel sügavamalt, kuna algas üsnagi märg tee, ääristatuna suhteliselt kõrgetest putkedest. Ning siis hakkasin juba oigama, kuna uus lagendik, mille oleksin pidanud läbima, oli üle pea kasvava heinaga kaetud, metsik mesimumm jälitas mind ja põdrakärbsed sööstsid juustesse.
Pidasin veidi aru, kuid kärbsed ei lasknud väga pingsat mõttetööd teha, seega keerasin tagasi ja mõtlesin vallutusretkele tulla siis, kui mesimummid talveunes on, põdrakärbsed lindude poolt söödud ja malts madalam.
Ohjah, kuidas neid kohti ometi jalutades avastatakse.
Käisin ka paari järgmise ikside aarde eelluurel, kuid jaks oli otsas ning Pirita jõge ei suutnud vallutada. Mõtleme edasi.