Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Saarte raba põhjaosas väikesel Saarte mäel asus põline talukoht. Mägi iseenesest on lame, paar meetrit rabast kõrgem soosaar, mis kuulus Nabala mõisa Metsanurga küla alla. Põhiline väljapääs ja ühendustee oli Metsanurga küla kaudu Nabalasse ja Kautjala poole. Soosaarest kagusse jäi teinegi talule kuulunud saareke ning peale selle kuulus talule ka soometsa ja -heinamaid. Äraelamise võimalused olid keskmised, sest maad olid sama head kui Metsanurga külas. Lõpuks tabas Saarte talu mujalgi soosaartel asunud talude saatus- muust maailmast eraldatus ei võimaldanud ellu jääda. Metsanurga külasse ei ehitatud korralikku teed enne 1960. aastaid ja elekter toodi külasse alles 1980. aastate lõpus. Selleks ajaks oli Saarte talu juba tühi- inimesesd lahkusid linna- näha on veel lauda müürid, kaev, keldriküngas ja elumaja madal vundamendinurk. Kevadeti õitseb kadunud elumaja ligidal rohkesti kollaseid nartsisse. P. Lillepruuli mälestuste järgi olevat venelased 1941. aastal lennukilt partisane langevarjudega soosaarele sakslaste tagalasse alla visanud. Pärast sõda korraldasid pioneerid siia mälestusmatkasid. Käesolev aarde asukoha kirjeldus on pärit Harjumaa pärandkultuuri raamatust.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: rästikud (1), puugid (1), metsaonn (1), maasturiga_huvitav (1), lumega_leitav (1), lõkkeplats (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC3JYQ3
Logiteadete statistika: 97 (99,0%) 1 3 0 0 0 0 Kokku: 101
Ammu planeeritud retk sai lõpuks teoks. Kohe Angerja tee algusest ilmus värske ATV jäljerada, mille mööda kõndides sai vähema vaevaga otse Saarte lõkkeplatsile. Ilm oli ilus ja konteineri peidukohas oli üllatavalt vähe lund. Leitud ja logitud, aitäh peitjale!
Esimene vaba päev looduses üle pika aja. Varajane talv oli jõudnud ennast selleks ajaks juba paar nädalat kehtestada. Aimu andis sellest kohevalt paks lumevaip nii maapinnal kui puudel, mille raagus oksad raske koorma all sügavalt kummardasid.
Kuna kaardil aimatavatest teedest ei olnud lõhnagi, sai minna otse suuna järgi; lumi põlvini. Tänan väga kutsumast
Muidu oli täna tore astumine. Ainult viimane lõik Arahnofoobia juurest selle aardeni oli kohati veega kaetud. Ilma aardeta poleks kunagi siia sattunud ja poleks uskunud, et siia sihuke lõkkekoht on rajatud. Majas kedagi polnud, tänu sellele oli otsida kerge. Aitäh!
Teel linnamäele tegime peatuse ka siin,teistel kõigil oli see juba logitud.Aitäh!
Peas küpses natuke enne viite hommikul mõte: metsa see pime aeg, nautida tahaks loodust. Istuks õige autosse ja sõidaks ca 40 minuti kaugusele ja vaataks kaks rabaäärset aaret üle. Termos, taskulamp kotti, soojad riided selga ja minekut. Ma ei kahelnud hetkegi, et see saab olema võrratu retk - ja täpselt nii läks. Auto parkisin RMK soovituse kohaselt tee äärde ning edasi kand ja varvas. Täiskuu valgustas nii hästi, et taskulambi lülitasin sisse alles karbi otsimise hetkel ja selle peale pani keegi loom ehmatusega ajama. Tänu vihjele tuli leid kiirelt ja võtsin veel hetke seda imelist vaikset paika nautida. Siia võiks teinekord ööbimagi tulla (muidugi just sellisel nö hooajavälisel ajal) Suuuuuur aitäh peitjale matkale tõuget andmast!
Oeh :D No seda 2.0 maastikku andis ikka võtta. Osaliselt saime legaalselt jalavaeva vähendada, seejärel polnud muud kui jalastuda ja eikusagile suunduda. Lõpust leitud paik oli vähemalt tulekut väärt. Aitäh!
Koht on üliäge. Tundub, et siin käiakse päris palju, sest prügikast ajab üle. Puid varuks ei olnud. Tekkiski meil küsimus, et kuidas seda prügi siit ära viiakse ja puid peaks toodama. Tänud tutvustamast
Eelmisel õhtul otsisin sellele ja arahnofoobia aaretele head ligipääsu. Kunagi varem olin läänepoolt uudistamas käinud ja siis sai auto kenasti enne keelumärki parklasse jätta. Nüüd oli keegi keelumärgi lähemale toonud ja parkida ei saanud enam kummalgi pool maanteed. Seetõttu läksin uudistasin hoopis lõunapoolset matkatee teeotsa. Sinna sain parkida küll, kuid sadanud vihm ajas isu natukene pikema jalutuskäigu vastu ära.
Hommikul pärast Tuhala aaretega ühele poole saamist tekkis siiski soov aarded üles otsida, olin ju siiski neile suhteliselt lähedal. Kuivemaks polnud läinud, valgemaks aga küll. Panin kummikud ja kilepüksid jalga ning hakkasime koos Otiga astuma.
Esimesed paarsada meetrit saime astuda mööda vihmavee loikudega teed, peale seda olime aga vööni ulatuvas läbimärjas taimestikus. Mind kaitsesid õnneks mu riided, Otil aga sellist õnne polnud. Juba varsti oli ta läbimärg ja ilmselgelt talle see ei meeldinud. Korra istus ka protesti märgiks maha, kuid lonkis siiski järgi kui nägi, et ma ikkagi edasi liigun.
Õnneks pärast oja ületamist oli keegi siiski ka rada pisut hooldanud ja saime kuni viimase sirgeni pügatud teed mööda kõndida. Tundub, et lääne poolt tulev tee on hetkel päris hästi läbitav. Igastahes kuna ristmikult oli näha, et Saarte lõkkekoha platsil paistab päike, siis läks ka viimase lõigu läbimine kiiresti. Lagendikule jõudes laadisime natukene päikese käes akusid ja lasime ennast ka pisut kuivatada. Vaatasime ringi ja hindasime koha täitsa toredaks. Seejärel sai ka aare leitud ning nimede võrra rikkamaks.
Kuna üks aare oli lähedal veel ees ootamas ja polnud kindel millal uuesti sadama hakkab, siis hakkasime peale lühikest pausi arahnofoobia aarde poole liikuma.
Aitäh!
Korduskülastus teel Arahnofoobia juurde. Karp korras, raamat korras, kõik hästi.
Kuna olime varustatud korraliku geomobiiliga, siis jalavaeva väga palju nägema ei pidanud. Saime veidi jalutada lumisel metsarajal, mis oli ütlemata mõnus. Aare varjas ennast meie eest veidi aega, aga saime nimed kirja. Kena vaikne kohake matkal vahepeatuse tegemiseks.
Nädalavahetuseks matkamise kohta otsides kaarti uurides selgus, et Tallinnast mõnekümne kilomeetri kaugusel eriti palju selliseid aardega rikastatud avastamata matkateid enam polegi. Ja see tundus just täpselt selline koht, mis väärib spetsiaalset georeisi, mitte lihtsalt möödaminnes aarde napsamist.
Auto jätsime maantee äärde, aardeni näitas mõni kilomeeter. Vaadates ülessongitud teed, tundus hea mõte kummikud jalga tõmmata. Hiljem selgus, et ilusad kuivad teelõigud vaheldusid maastikuautodega segi pööratud tõngermaadega. Ilm oli metsas liikumiseks ideaalne - polnud liiga külm ega palav, täiesti tuulevaikne ja mitte midagi ei sadanud. Mida sa ühelt novembripäevalt veel tahad?
Loodust ja ümbrust uurides sammusime rõõmsalt aarde poole. Juba kaugusest hakkas meile silma miski sinine asi ja küll me mõistatasime, mis see on. Kohale jõudes selgus, et see on prügikastile kleebitud plakat, mis käsib hoida 2m distantsi koroonaohu tõttu. Meie saime selle ülesandega hästi hakkame, sest mitme tunni jooksul ei näinud me ühtegi inimhinge. Piknikukoht oli väga tore, kõik esmavajalik matkajate jaoks. Hubane tundus ka majake, kus lausa vaip põrandal. Jätsime oma poriste saabastega sisse minemata ja piilusime vaid ukse vahelt.
Aardeleid tuli kiirelt ja kõik oli OK. Karbist võtsime kaasa pandakaru, mis logiraamatu järgi oli seal juba aastast 2012. Asemele jätsime käevõru.
Suur tänu huvitavatele radadele kutsumast ja aarde eest!
Poiss autosse ja aarde poole sõitu. Poiss autost välja ja aarde poole tatsama. Olime juuba pool maast ära tatsanud, kui vastu tulid ratastel mugud, kes usinasti matkateed läbisid. On alles see tee auku sõidetud. Meie kunagi siin ratastega liikusime oli tee ikka täitsa ilma mülgasteta. Kohapeal sai ikka natuke käsi kõrvetatud ja siis tuligi aare välja. Logi kirja, paus jalgadele ja võibki auto poole jalutama hakata. Tagasitee oli mulle natuke raskem, kuna nüüd väike härra nautis kõrget vaadet minu kukil ja tasuta sõitu. Suured tänud aarde eest.
Lähenesin Tuhala aarde poolt mööda RMK rada. See vist on väiksema liiklusega rada, sest teel kohtusin nii kitse, kui oravaga ja tagasi tulles ehmatas mind ootamatult teele astuv põder.. metsas elu keeb. Päris korralik jalutuskäik, koos kõrval-aarde külastusega sai kokku 2h uitamist loodusrajal. Saarte lõkkeplatsi majakeses viskasin põrandale pikali ja ootamatult tundsin lapsepõlve hõngu.. selline mõnus ja muretu, päikeselaigus lihtsalt olemist nautiv. Tänan peitmast.
See ja kõrval aare said plaani võetud juba aasta tagasi. Suvel putukad ja palav ja võpsik ja laiskus ja kõik veel mida suudab juurde mõelda. Talvel külm ja lumine jne, no eks teate isegi... Nüüd sain mõtlemine alla surutud ja lihtsalt mindud, teekond oli pikk ja väsitav aga positiivne oli see, et tehtud said. Tänud
Tükimat aega olen võtnud hoogu, et see logi kirja saada. Põhi probleem on alati laiskus olnud, sest pikk maa on kõmpida jne jne. Täna oli see päev kus sain laiskusest võitu.Tänan
See punkt on juba eiteamisajast närvidele käinud. Kui Tallinn-Tartu maanteed sõidan ja lähedale jäávad aardeid vaatan, siis alati jääb silma. Korra olen talle isegi jäheneda proovinud, aga siis oli tee liiga mülgas ja loobusin. Nüüd siis uus katse. Tee oli küll kõver, aga vähemalt kuivem. Auto jäi ristmiku juurde ja jalutasin kohale. Teel tuli vastu kolm matkajat seljakottidega. Üllatavalt tsiviliseeritud koht ootas mind ees, isegi lõke veel suitses kergelt. Tuvastasin aarde ja panin ka nime kirja. Aitäh peitjale.
Leitud Mareki poolt korraldatud kahe päevase jalgsimatka käigus.Algus punktiks sai Saku ning järgmise päeval juba Kohilast rongiga Saku tagai.Kilomeetreid sai kogutud vastavalt 24km ja 27km.
Hea koht. Logisime puhkasime veits jalga ja alustasime tagasi teed :D Tänud!
Jätsin auto keelumärgi juurde ja hakkasin astuma, rada oli kuiv ja hetkel igati hästi läbitav nt jalgrattaga. Teekond ise oli pigem sündmustevaene, kohtasin ühte metskitse ja ühte sookurge.
Plats oli korras ja soojemal ajal võiks siin täitsa toredasti öödki veeta.
Aardeleiuga läks aega: kui on aardekirjeldusel küljes silt, et rästikud, siis mina igale poole sobrama ei kipu. Kulus palju pilte, et karp tuvastada ja siis sai rõõmsasti heas korras raamatusse nime kritseldama asuda. Korraks veel mõlgutasin mõtet, et äkki läheks Arahnofoobia juurde ka, aga vaatasin kella ja otsustasin, et pigem tühjemapoolse telefoniakuga ei hakka katsetama, niikuinii ei saa vaid mälu järgi karpi kätte ja tagasiteeks pole ka valgusallikat kaasas.
Aga igatahes tänan kutsumast, oli tore paik!
Lähenesime aardele ämbliku aarde poolt ja seoses sellega ei kohanud ühtegi kurja maaomanikku. Tegelikult on RMK matkarada, mis oja äärt pidi kulgeb, isegi enam-vähem niidetud. Ja sildki on korda tehtud. Aarde võttis Sven välja kohast, kuhu mina oma kätt pista ei julgenud. Olin just eelnevalt sisalikku näinud täpselt samasse kohta lupsamas. Selle vaatamata pääses tema puugivabalt, kuid mina sain kaks tükki. Õnneks seekord jalutavaid, mitte närivaid.
Aitäh toreda koha tutvustamise eest, tundub selline kõrvaline koht. Erilisi kasutuse tundemärke ei esinenud. Thanks aarde eest!
google map juhatas kuhugi mesiniku talusse ja talunikul oli kopp ees nendest valesti eksinutest geopeituse-mängijatest, muidugi vabandasin jne.
See aare ühes naabriga on ikka jupp aega oma aega oodanud, aga nüüd said nad lõpuks siis külastatud. Puhkekoha võtsime ette esimesena, kui kaks sookurge välja arvata, siis plats oli õnneks tühi ja saime seal rahulikult asjatada. Aare paljastas ennast kiirelt. Tänud peitjale, mõnus jalutuskäik oli.
Minu jaoks kodukandiga tutvumise päev. Kõndisime ja mõtlesime, et teid ning radu on igas maailma otsas, aga meie omad, hallikaspruunid, lirtsuvad ja lihtsad on ka tallamist väärt. Ning Angerja oja on ikka päris jõe mõõtu veekogu. Hiljem (tagasiteel Nabalasse) avastasime selle äärest mõned kanuuteenuse pakkujad - ilmselt on sealtkaudu mõnus sõuda Piritale ja siis... merele!
Värskelt veendunud et ämbliku hirmu mul endiselt ei ole tekkinud, võtsin sammud naaberaarde juurde. Ilmselt oleks see paras komplekt mõnele statistikule kus ühe aarde nopib enne kahtteist ja teise pärast. Ma tegin ka nii. Küll aga mitte südaöösel vaid hoopis keskpäeval. Eks see ole ka omaette statistika aga geopeituse vaatenurgast pole selle teadmisega ilmselt midagi peale hakata. Mulle nii sobibki paremini, oma aja peremees on ikka hea olla. Kodutöö oli tegemata ja õiget teeotsa lähenemiseks püüdsin käigu pealt välja nuputada. Päikse käes aga oli mobla ekraanilt maastiku uurimine paras nuhtlus ja jäin lootma mõne saabuva teeotsa peale. Leidsingi ühe mis viis läbi lagendiku. Kui uuesti metsa jõudsin, leidsin üles ka selle kardetud uputuse. Mets oli üsnagi vesine. Õnneks raja ümber sik-sakitades ja kivilt kivile karates suutsin jalad kuivaks jätta. Peagi hakkas uhke rmk platsike paistma ja samm läks eriti kergeks. Tutvusin onniga paraleelselt aaret taga ajates. Geopeiturina on ajapikku juba onnide konstruktsioonid üsnagi selgeks saanud et ise mõne sellise ehitamine ei ole enam mingi kunst. :P Isegi puudused varsti selged mida vältida. See õnnetu siin on alt üksjagu ära vajunud ja mädanema hakanud. Aga uks ees, laudpõrand maas ja katus pea kohal, seega vähenõudlikele on seda siin paariks aastaks kindlasti veel pakkuda. Aardega oli kõik hästi ja heas korras on ka lõkkeplats. Sinna ma väiksele pausile suundusingi. Olles omakstele enda seisukorrast ära raporteerin, oli aeg edasi liikuda. Jõudsin vaevu püsti tõusta kui märkasin ees raja peal kitse. Võtsin vastu otsuse, et ei hakka teda segama, vaid vaatlen vähe tema toimetamist ning varjusin prügikasti taha peitu. Peagi ilmus loomakesi juurdegi ja kokku saabus neid sinna lausa viis. Täitsa mõnus oli vaatlemise päeva jätkata ja jälgisin neid loomakesi oma 20 minutit suure huviga. Nii palju tähelepanu polnud minu käest veel ükski kits saanud. Isegi mitte need väikesed kitsetalled kelle vanemad olid kombaini töö tõttu plehku pannud ja nad hüljanud. Muidu oleks veel pikemaltki seal passinud aga aeg hakkas takka suruma ja naine oli vaja linnaloale lasta. Seega tuli ennast ühel hetkel püsti ajada ja paari sekundiga oli rada tühi. Ainult ragistamist oli veel minuti jagu järellainena kuulda. Tagasiteel veel korra kõrv ja pilk räuskavatele sookurgedele ja aeg oli otsad kokku tõmmata. Meeldis väga see aja maha võtmine. Vaim sai puhata ja äkki seetõttu ka natuke parem inimene nüüd.
Tänud.
Tänane soe sügispäev lausa nõudis pikemat jalutuskäiku. Olin just lõpetamas tänase georetke paika panemist kui taipasin, et sellise plaaniga istun enamus ajast autos. Vaatasin siis veel ja need kaks siinkandi täpikest jäid silma. Plaan tehtud. Parkisin samuti telliskivi ette, kus juba keegi ees oli. Viimasel teekäänakul kohtasingi üht lapsekäruga perekonda.. sellise tee peal, kilomeetreid autost. See tundus ikka väga imelik. Teretasin viisakalt vastu ja olin valmis selleks, et ma ei ole täna logiraamatus esimene. Aga olin ikka. Eks siis jalutasidki niisama :) Taolisel laagriplatsil on vist pärast pikka matka päris hea puhata. Lahkudes märkasin, et isegi lõke alles hõõgus. Karbi asukoha kompamiseks kasutasin toast leitud abivahendit, viisin selle ukse kõrvale tagasi :) Lisasin logiraamatule minigripi ümber. Tänud!
Ilusa ilmaga mõnus matk, mööda rmk-matkateed, eesmärk kaks aaret. Lõkkeplatsini ja sealt edasi oli keegi motoriseeritud sõidukiga tee teinud, kuid logiraamatus märke puudumise tõttu naasin matkarajale ja sumpasin sealt edasi arahnofoobia suunas. Tänan peitjat.
Lõpuks võtsime siis kätte ja kõmpisime nende kahe aardeni. Ainult 6 aastat läks aega. Praegu oli just hea aeg, veidi külmanud tee ning mitte väga palju miinuskraade.
Auto jäi keelumärgi ette ja hakkasime astuma. Alguses nägime kõiksugu huvitavaid jälgi, jänese ja põdra ja rebase ja hiirte omi, lõpuks kadusid needki. Jäid vaid eelmise nädala geopeiturite omad. Arahnofoobiast naastes põikasime ka siia sisse. Meeldiv üllatus, milline uhke lõkkeplats ja majake siia tehtud. Olime juba väsinud ning tegime mitu tiiru enne, kui aarde kätte saime. Töövõit nr. 2 tänasel päeval! Üllatusena ilmnes, et meie nimed olid juba logiraamatus. :) Aitäh sõbrad, kuid praegu oli siiski aus leid.
Sõime oma võikud ära, jõime tee peale ning asusime pikale tagasiteele. Noorgeopeitur oli väga tubli ning matkas kogu selle tee nurisemata maha. :) Hea meel oli kena matkapäeva üle ning, et need kaks punkti enam kaardil ei torgi. Aitäh!
Ka meie peatasime auto ja vaatasime telliskivi punasel taustal. Kui ei tohi, siis ei tohi. Arvutasime kilomeetreid ja mõtlesime, et kumb enne kätte jõuab, kas pimedus või tagasijõudmine autoni. Kuna kell juba piisavalt palju näitas, siis pikalt ei arutlenud. Liiklusreeglid jäid rikkumata ja kaunis aardepaik sai kätte leitud. Keegi koerajalutaja oli seal täna viibinud, kuid raamatusse sisse kantud see külaskäik polnud. Põdrad polnud aarde nulli tuvastada suutnud, nad olid mõnisada meetrit eemal poriga võideldes lähenemisest loobunud.
Aitäh! See oli mu kolmas leid Ikside romantiliselt jalutusrajalt Harjumaal.
Kui auto keelumärgi taha seisma jätsin ja vaatasin maad, mis aardeni, mõtlesin tükk aega, kas alustan teekonda või mitte. Aga kuna juba jalutamise päev ikkagi oli, siis hakkasin sammuma. Algus oli lubav, aga peale esimest sirget muutus matkarada ikka tõeliseks rööpaliseks porimülkaks ja teeäärest muidugi hüppasid kõik takjad mulle külge. Nii et raskusaste hetkel kõvasti kõrgem. Aga kohale ma jõudsin ja koht oli mõnus ja tasus ülevaatamist. Tänud.
Peraküla-Aegviidu. Seda rattaga võtta on paras enesetapp. Tegime lõuna ja siis logisime.
Koht, kuhu ilma geopeituseta kindlasti poleks sattunud. Tasus jalutamist. Tänud!
Tükk aega plaanisin seda üksikut aaret otsima tulla, aga pika jalutuskäigu pärast olin edasi lükanud. Nii kui killustikteelt maha keerasin oli edasisõidu keelumärk ees. Hakkasin jalutama, aga ei oodanud, et 2,8km on aardeni. Tavalise autoga oleks 2km kaugusele aardest saanud, pärast seda läheb tee päris jõhkraks. Nullis tegin majale tiiru peale ja siis leidsin. Aare heas korras.
Adrenaliini sain siin metsateedel omajagu. Iga hetk mõtlesin, et keeraks autoga otsa ringi ja läheks jala, aga samas polnud mul nii palju aega, et jala minna. Viimased 500m olid ka nelikveolistele natuke palju. Lõpuks läks hästi, sest maa oli piisavalt külmetanud veel ja kinni ei jäänud. Koht ise oli väga viisakas ja sinna ilmselt ka suvel mingil hetkel tagasi minemas. Tänan peitjat.
Jätsin auto 1,4 km kaugusele aardest, kuigi maa oli külmunud, ei julgenud ma edasi sõita. Pealegi jalutuskäik oligi tänase päeva plaan. Igavesti uhke puhkekoht siia keset raba tehtud. Tänud juhatamast.
Algselt tahtsin teha ka ühe väiksema rännaku,kuid päevaplaanid muutusid ning sain ainult külastada ühte väga toredat puhkeplatsi.Aardeleiuga väga lihtsalt ei läinud,eks sain vihjest vähe teistmoodi aru.Väikese kohmetuse järel sai karp leitud ning sain nime ilusti kirja.Rändur tuli minuga kaasa.Tänud tutvustamast!
Aare oli raskesti ligipääsetav rattaga. Aare oli imelises kohas. Tänud peitjale!
Mööda jäist teed aardeni veeredes saime kõik vähemalt korra käpuli käia, aga see käib asja juurde. Viimased 500 meetrit aardeni läksime jala. Võtsime aarde peidukast välja ja läksime majja lõunat sööma ja logima. Jätsin ühe ränduri. Aitäh!
Saarte rabasse sattusin juba kolmandat korda. Esimene kord käisin selle aasta märtsis, kui üks vahva matkaseltskond peatus seal et öö mööda saata. Teine kord alustasin ise oma matka Metsanurme lõkkekohast ning tegin ööbimise Saarte rabas, lõpetatud sai Saulas. Ning alles nüüd märkasin geopeituse lehel peidetud aaret. Kaarti vaadates oli pilt kohe selge kuhu omanik aarde peitnud on. Aga ega see ei tähendanud, et ta meile kohe ennast kätte näitas. Tore oli taas olla vanal rajal, aitähh!
Vahvate seltsilistega jalgratastel GP-RMK Peraküla-Aegviidu, neljas päev, 64km(248km-st). Kiilist alates ootasime juba lubatud muda etappi, metsateel said kummikud jalga tõmmatud. Külastasime toredat Saarte raba lõkkekohta ja leidsime aarde. Mingil ajal edasisel teekonnal uuris Anni, et millal siis lubatud muda tuleb? Meil oli see ala juba läbitud. Tänud peitjale.
Leitud, matkates RMK Peraküla - Aegviidu matkateel. Kokku 5 päeva ja 248 km.
Selle aardeni jõudmine oli matka üks tipphetki. Sylli maalis mulle väga õudse pildi sellest kuidas nad dziibiga sellel teel looduse vastu võitlesid, muda auto küljeakendeni. Kartust süvendas veel matka esimesel päeval kohatud jalgrattur kes näitas oma poriseid rattakotte ja minu silme ette kerkis pilt kuidas ma põlvini mudas, ratast lükates, aarde poole rühin.
Tegelikkus oli palju rõõmustavam. Pori oli, raske oli, ratast tuli ka käekõrval lükata aga ei midagi hirmsat. Nagu mõni siin lehel ütleb, et plätudes võetav. Puhkekoht oli ilusal soosaarel, lakitud põrandaga majakesega ja lõkkekoha ja katusealusega ja tip-top biokäimlaga. Tegutsemise jälgedest oli näha, et siin käivadki igati ausad matkajad, kes ei lagasta vaid jätavad ka järgmistele oma ülejäänud kraami.
Pika rohu pärast lagendikul kartsime putukate rünnakut aga tuuleõhk hoidis neid kõrte varjus. Puhkasime ja nautisime päikselist ilma veidi ja jätsime ilusa kohaga keset "põrgut" hüvasti. Ah-jaa - aare korras ja omal kohal.
Otsimisele kulus meil omajagu aega. Ei olnud päris selline koht, kus oleks igale poole julgend oma käsi vabalt toppida. Õnneks on meil olemas Madis, kes tegi "musta töö". :P Nii me nimed kirja saimegi. Tänud peitjale!
Mina pikast jalutuskäigust eriti vaimustuses ei olnud, aga kohale me jõudsime. Otsimine ei läinud nii lihtsalt, nagu lootnud olime, eriti kuna meie Kristeliga kartsime oma käsi igale poole toppida. Õnneks oli Madis julge ja saime aarde leitud. Aitäh!
Autoga saime linnulennult 1,4 km peale ning edasi läksime tallataksoga. Jõudnud peaaegu kohale, märkasin grillimisplatsil tegevust. Üks perekond oli tulnud ilusat ilma nautima. Tervitasime viisakalt ning läksime aaret luurama. Null näitas natukene mujale ning olime seal päris hädas leidmisega. Õnneks kaua ei läinud. Aitäh tutvustamast seda kohta. Oleks autotee sinna parem, leiaks see koht kindlasti rohkem kasutust :)
Arvestades eelmise aarde kaugust autost, oli Saarte ju ainult vormistamise küsimus.
Kuldar: "Oh kui lahe koht, siia tahaks kindlasti tagasi tulla. Jama on see, et siis ei ole enam aardeid, mida logida." Kärt: "No aga jätame siis täna logimata."
Geopeituseta me kindlasti siia sattunud ei oleks ja igasse päeva nõutud 10 000 sammu sai ka kindlasti ületatud.
EV, J: värvipliiatsi.
Aitäh peitmast ja seda ilusat kohta tutvustamast!
Lisaks aardeleiule avastasime ka meeldiva koha, kuhu soojemate ilmadega kindlasti tagasi tuleme. Aitäh tutvustamast.
Juuru jahimehed olid parajasti sättinud oma kütiliini sellele teele, kust meie tahtsime aardeni läheneda. Jäime autodega tee äärde seisma ja olime valmis tegema veidi kaarditööd, et leida alternatiivne lähenemistee, kui meie juurde tuli üks jahimeestest. Jahimees andis meile loa küttide selja tagant teed kasutada, kuna neil pidavat jaht juba lõppenud olema, ainult otsivad veel haavatud põtra. Tuli siis tallataksoga aarde suunas liikuma hakata, kuigi meie esialgne plaan nägi ette autoga veidi lähemal trügida. Lõkkeplatsini jõudes asutasid kaks mugu parajasti sealt lahkuma ja meie päralt jäi tühi plats meie päralt. Aare ise tuli peagi nähtavale, kuid kätte saamiseks tuli teine kord veel temaga tõtt vaadata. Tänud.
Mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga.
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
Sattusin enese teadmata asja otsima vägagi soodsal aastaajal. Mudavagudes oli ainult kinni kuivanud savi ning pm oleks aardeni võinud jalutada ka kõpskingades. Kõik oli vahva kuni putkani jõudmiseni. Pöördusin kõhklematult seda teist otsima ning olin juba üsna veendunud mida ja kust otsida. Peale põhjalikku pahupidi pööramist istusin nõutu näoga maha ja hakkasin kolleege tüütama oma sogase jutuga. Osa inimesi arvas, et ma peaks otsima rohkem paremalt, samal ajal kui hääled minu peas soovitasid otsida rohkem vasakult. Parema poole eelistajad langesid muidugi ruttu ära, sest telefonist kuuldud ulmejutt niidetud murust ning muust käremaruvahvast ei pidanud vett. Silmini kõrguv ohakavõsa andis tunda maastiku mõningasest muutumisest läbi aegade. Järgmine grupp indiviide arvas, et otsima peaks rohkem eest ja üldse mitte tagant. Lõpuks... peale seda kui olin oma pildialbumisse talletanud mahuka galerii "suvalise putka alune tühimik ning üks surnud konn" õnnestus karp kätte saada. Kõigile neile, kes on geopimedusest tabatud ja loodavad siit logist vihjeid saada karbi asukoha kohta olgu öeldud, et karp oli loogilises kohas ning minul üle kolme tunni küll otsimisele ei kulunud... ehk leidsin esimesest loogilisest kohast kuhu vaatasin peale ebaloogiliste välistamist.
Peraküla-Aegviidu matkarada jalgratastel. Otsisime aardeid mis täpselt rajale jäid ja end kiiresti kätte andsid. Siin on nüüd matkaraja ametlik lõkkekoht. Tee oli porine aga rattaga kenasti läbitav. Pidasime siin lõunat, puhkasime ja muuhulgas leidsime ka aarde. Kui asjad juba kokku pakitud avastasin et esiratta kumm on tühi, kümmekond minutit vahetusele ja saime liikuma. Aitäh!
Maris on eelmises elus sääsk või mõni muu putukas olnud, keda konnad lõunaeineks tarvitavad, sest tema hirm konnade ees ei ole millegi muuga seletatav. Kena kevadine porine tee, aga ei midagi üle mõistuse, paras aeg külastamiseks. Piirkonnas heljus metsanotsudele iseloomulik lehk ja oli näha ka nende elukate jälgi. Kahjuks ei õnnestunud kedagi konnast suuremat silmata.
Objektil tegeles Maris aktiivsemalt brute force otsimismeetodiga, samal ajal kui pärast paari edutut kompamiskatset konteineri leidmiseks jäi analüüsiv ja visuaalselt skaneeriv otsimise pool mulle. Seekord osutuski teine tehnika kiiremaks leidmismeetodiks ja sain näpud konteineri taha. Ise hindaksin aarde raskusastet pigem 2.0 peale. Tänan!
Üllatav on, et puidust objekti pole kahejalgsed rotid endale veel suvilasse aiamajaks minema tassinud. Pääsküla rabast on mitmel korral üritatud ja osaliselt ka minema viidud laudtee juppe, kellelegi oli kusagil rohkem vaja ja ju tahtis omaenda turismiobjekti rajada kuhugi. Kas tõesti võib olla, et Eesti nõuka-aegne mentaliteet "mis ripakil, see ära" hakkab siiski kaduma? See on ainult positiivne. Mis pole aga positiivne, et suurema tee ääres nägime hiljem padrunikesti. On veel arenguruumi enda tagant koristamise osas. Või siis anonüümne kütt sattus partidega tõsisesse tulevahetusse ja taandumise käigus siis tõesti jah, võib juhtuda, et midagi jääb kiiruga maha. Kui uluk vastutule peale tõmbab, siis on asjad halvasti ja siis tõesti targem kiiresti varvast lasta.
Geopeitus pakub ikka iga päev mõne üllatuse... Saarte aarde järjestikused leiulogid panid ka mind selle karbi ülesotsimise peale mõtlema, aga lähem tutvumine aarde asukohaga (tundus, et tuleb vähemalt Tihniku ja Mööduja peatu kaks ühes) ja logidega (milledest Priidu ja Paavo omad ka köögilaua taga istudes tekitasid tahtmise jalad toolile kerida) ning asjaolu, et arvutuslikult on seda leidmas käinud vaid 13 peiturseltskonda aastas, jättis mu asja siiski katki jätma… Kuni esmaspäevani, mil mu GP postkasti potsatas sõnum ettepanekuga üks ühine georetk ette võtta ja just selle aarde juurde! Paistab, et geojumal on ikka olemas ja ta otsustas oma kevadise preemia mulle vahepealse omapead tubli olemise eest just nüüd välja maksta…:D. No igatahes täna siis läksime seda asja vaatama ja kõik sujus uskumatult hästi: minu rõõmuks ei näinud me ühtegi ussi ja suurt kurja metslooma, Tunki pildistatud peatee oli praktiliselt tossuga võetavaks tahenenud ning eksimisvõimalust valitud marsruut ei jätnudki… Kohale jõudnuna vaatasime esmalt ühe vale koha üle ja edasi jäime kumbki oma nulli taga ajama, minu oma osutus kiuslikumaks ja muidugi tähendas see seda, et sain karpi hulk maad kauem taga otsida… Lõpuks sain leitud ning peale nimede kirjapanemist ja veel veidi aega ümbruses uudistamist kõndisime edasi ka naaberaaret leidma…
See putka ei puutu RMKsse mitte kuidagi, see on valla kunagine initsiatiiv. Taheti rada teha, hakati majaga peale, siis selgus, et ei tohigi rada teha. Ja siis vahetus vallas võim. Ja kes tõelist Eestimaa elu tahab näha, siis soovitan lähenemisteed põhjast, Metsanurga külast mööda praegust metsasihti, aga muidu ajaloolist ligipääsu.
Tänu kasutaja tunk logile ei hakanud ma autoga ennast kuhugi mutta suruma ja jätsin viisakalt silla juurde. Tee mööda Angerja oja "Saarte" ristmikuni tundus lõpmatu pikk. Kuna mul kummikuid ei olnud, siis esimese otsa proovisin jalanõusid võimalikult puhtana hoida. See tõi kaasa olukorra, kus kõndisin vahepeal rohkem vasakule ja paremale kui otse. Seda mõne kilomeetri pikkust kõnnakut tehes märkasin, et mu vari venib iga hetkega aina pikemaks. Seetõttu võtsin vastu otsuse, et nüüd kõnnin vaid otse, väljaarvatud tõelised 4x4-tegelaste märgade unenägude rööpad.
Soosaarele jõudes olin igati rahul, et otsustasin õhtuse jalustuskäigu siia ette võtta. Viimane päike valgustas metsa kohalt varemeid ja uusehitisi. Mulle meeldivad need vanad mahajäetud talukohad, mis asuvad tsivilisatsioonist niivõrd kaugel. Antud juhul veel paiknemine sood arvestades. Alati annab sügavat mõtteainet. Sellele kõigele järgnes paaniline otsimistegevus. Kuna mobiili geps andis konstantselt 40 meetrit errorit, soov oli jõuda enne pimedust Pirita jõe äärde ja vihjeks olin suutnud lugeda "vasakult teine", siis kõik läks kergelt öeldes metsa. Ühel hetkel suutsin kolmandale probleemile lahenduse leida ja pärast seda tuli aare kiiresti kätte. Enam ei olnud aega nautida ega puhata vaid pistsin punuma. Kui teeolud peaksid kunagi paranema või juhtuks olukord kus hangin endale hobiks suure maasturi, siis see oleks kindlasti koht kuhu ka tulevikus tagasi tulla.
Lisaks proovisin leida antud RMK alale mingitki viidet. Täielik vaikus. Tundub nagu oleks üks ebaõnnestunud projekt või lihtsalt kellegi salakoht. Arvatavasti siiski ligipääs niivõrd kehvas seisus, et tee kordategemine läheks ülearu kalliks ja inimmassi pole mõtet teadustada, muidu tuleksid autodega mudarallile ja jääksid kinni.
Tänud peitjale siia huvipakkuvasse kohta juhatamast!
Pikalt umbses keldris seisnud kummikute tuulutasime kolmas aare. Õnneks ei olnud eelmise leidja fotol kujutatud lähenemistee grammigi muutunud ja kummikud said tööd teha täie raha eest. Lõpus oli keegi värskelt lõket teinud aga meie kedagi ei näinud. Vihje ei lasknud meil pikalt aaret otsida.
Saatuse vingerpuss lühidalt: viimane sissekanne logiraamatus 452 päeva tagasi. Ja just siis kui ma kohale müttan, õnnestub trehvata seltskonda, kes täpselt samal päeval ning samal kellaajal sedasama aaret jahib. Eeldades, et 1.0 peidukoha juures kulutab geopeitur otsimisele maksimaalselt 5 minutit, teeb see arvutuslikuks tõenäosuseks 1 : 130000-st!!!
Kogu lugu pikemalt, kes edasi lugeda viitsivad.
Olles ühe Põõsaaluse juures juba kogenud [iksid]-e keskmise raskusastmega maastikku, taipasin kodus kaarti vaadata enne kui nii muuseas poole öö ajal peale lennata ja geopäeva lõpuks möödasõites see ka "ära noppida" :o) Vähemalt praeguste ilmaoludega on Saarte maasturiga täpselt sama huvitav kui Arahnofoobia. Igatahes pinnastee ei lubanud madalapõhjalisega kruusateelt üle 100 meetri edasi tulla, kippus kohe tühja kaapima ja kõhu peal puhkama. Tegelikult ma ootasingi mudasörki ning seda sain kogu raha eest. Sobiva jalgrattaga väntaks vaevaliselt kohale ehk tiba kuivemal ajal, krossitsikliga oleks juba lõbusam. Umbes poolel teel jäi silma üks minivan ja mõnisada meetrit kaugemal grupp inimesi. Esimese hooga ei osanud sellest eriti midagi arvata - vahest ainult niipalju, et kuna ükski auto minust ei möödunud, siis nende sõidukiiruse hindasin madalamaks keskmisest jalgsi liikumise tempost.
Nägin kuidas eespool liikuv seltskond pööras Saarte suunas viiva raja peale - kas tõesti geopeitujad? Kui rahvas lõkkekoha ümber maha istus, siis nähti ka mind lähenemas. Endamisi mõtlesin, et kui need seal nüüd mugudeks osutuvad, siis see on ikka uskumatu "vedamine" - lagedal platsil ei saanuks mingist vaiksest omaette aarde otsimisest juttugi olla. Aga kaks isikut kiikasid nulli suunas ja tundus, et ka nutiseadet käes. Selge, omad! Marssisin ligi ja tervitasin. Meeldiv kohtumine uue GP mängijaga [siimkyyt] ning tema kaaslastega. Aarde leidsime vihje järgi, peitjad on raskusastmete hindamisel pigem tagasihoidlikud olnud, ise pakuks 1.5 / 2.5. Karbi sisu oli kuiv ja korras, logiraamatus viimane logi eelmise aasta esimesest päevast - hämmastavalt kaua polnud geopeiturid siiakanti sattunud. Ja nüüd siis kohe mitu korraga, teineteist varem tundmata ... kes selle meie eest niimoodi ajastas ning kokku leppis?!
Mina liikusin Arahnofoobia poole edasi, Siim ja sõbrad sinna seekord minna ei plaaninud, jäid Saarte juurde chillima. Aitäh tegijatele, oli tore matk ja üllatav kolleegidega kohtumine seal pärapõrgus :o)
Käidud, leitud ja logitud... aardega kõik ok :) enam kui aasta polnud aaret keegi külastatud ja täna kohtusime seal juhuslikult kasutajaga tunk.:) EVEJ
See aardejaht sai ette võetud pimeduse eel. Muidu polekski hullu miskit kui need metsateed nii ära songitud. Kahju kohe... Saarte aardeni jõudsime veel siis kui silm seletas aga ees ootas veel Arahnofoobia :) Saarte aardega oli kõik igatahes OK. Täname!
Need Saarte ja Ämbikukartuse aare on juba üksjagu aega meeltes püsinud ja täna tekkis siis alles peale kella 15 võimalus see otsimise tee ette võtta. Arvestades aian suurenevat hämarust ja saabuvat pimedust oli selge et tagasitee sellel mudaväljal saab olema raskem kui sinnatee. Oleks tee vaid normaalsem, mõlemad kohad on ju väga vahvad. Saarte aarde leidsime ruttu, Ämbikukartusega tekkis pimeduse tõttu juba kerge paanika, aga õnneks jäi peagi ka aardekonteiner silma. Tagasiteel saime muidugi niivõrd poristeks et pärst oli üksjagu häbigi supremarketist õlut ostma minna. Eks me neeid a... meenutasime, õnneks küll ei lõhnanud neile vastavalt. Omaarust lõhnasime rõõmutunde järele, mis tuli kordaläinud uue aasta esimesest georetkest. Tanud peitjatele
kui linnas on maa veel suht must, siis metsa vahel on ikka juba päris talv. selle aarde jaoks parajat aastaaega sai pikalt oodatud, kuna rästikud mulle väga ei sümpatiseeri. kodus kaardi pealt eelluuret tehes jäi mulje et distants on kuidagi lühem aga tee halvem. tegelikult kulges kogu tee ilusti mööda kuivenduskraavide äärset teed, mida mööda küll autoga ei sõidaks aga muidu oli täitsa okei. edasi-tagasi kokku 4-5 km sörkjooksu lumes tõmbas keti ikka ilusti maha.
lumega leitavuse kohta: vähese lumega leitav.
Visalt aga järjekindlalt saab kodulähedasi aardeid nopitud. Täna siis need kaks, milledele ei ole söandanud pikka aega ligineda. Ega see tänagi midagi superhead ei olnud, aga jalad jäid kuivaks. Selles RMK lõkkekohas on tegelikult 3 suve tagasi käidud. Tollal oli tee veel veidi parem ja no, suvisel ajal muidugi ka kuivem. Kena koht tegelikult, aga karta on, et turistid-matkajad ei satu isegi suvisel ajal sinna, kuigi majakeses ööbida oleks tegelikult täitsa hea.
Aare ise korras. Tänud.
CCCXLIII. Tänane veits pikem rännak Saarte ja Arahnofoobia juurde algas läänes asuva suure tee äärest, kuhu auto parkisin. Ega väga kaugemale poleks saanudki, maksimaalselt esimese pöördeni. Tee oli ikka parajaks mülkaks sõidetud ja mingi hetk loobusin seal kuivema koha otsingutest ja ragistasin hoopis tee ääres metsas, oli etem. Metsavahel märkasin, et üks kobras oli oma ürbi puu peale kuivama asetanud, ilmselt oli pesupäev :) Saarte juurde jõudes avastasin, et teel olin kaotanud paberilipiku, kuhu peale selle ja A.foobia kordinaadid olin kritseldanud. Enam-vähem aimasin, kus ma selle taskust välja võisin tõmmata aga lihtsam oli helistada sõbrale;) Sõber geopeitur ragisas parajasti kuskil teises eesti otsas, kuid õnneks oli tal nett ühes, thanks! Otsingud siin just ka kiirelt läinud, kuid lõpuks tõmbasin konteineri ikka vihjele vastavast kohast välja. Mõned fotod ja edasi ämbliku manu, teel leidsin loomulikult ka oma kaotsi läinud sedeli, seega prahti metsa ei jätnud ;)
Seda õiget teeotsa nägin juba Arahnofoobiasse minnes, kuid logisin tagasi tulles. Rattaga lõpuni ei trüginud, jäi teine üsna "suure" tee lähedale maha. Ütleme, et täitsa üllatus oli sellisest võsast nii korralik RMK puhkekoht leida. Majakesel on keegi tark juba ühe klaasi puruks löönud. Nad võiks ju mingi korralikuma tee ka teha selle kohani? Aitäh!
Polegi varem nii veidras kohas asuvat RMK puhkekohta kohanud. Igatahes aare oli just seal kus pidi olema aga algul otsin ikka kõigist muudest kohtadest ka.
Ei saa öelda, et see leid väga kiirelt ja lihtsalt oleks tulnud. Otsisime seda paremalt teist algul järjekindlalt valelt poolt, sest rohi on juba päris kõrge ja õige koht ei paistnud lihtsalt välja selle seest. Tiirutasime tükk aega ümber onni. Kokkuvõttes oli täitsa hea matk nende aarete juurde :-) Täname!
Ma ei tea, mis mul viga oli, et otsustasin kell 8 õhtul selle retke ette võtta. Igatahes parkisin auto 2,5 km kaugusele ja hakkasin vantsima. Pisut kõhe oli - mets ragises ja undas, nii et ootasin iga hetk kedagi põõsastest välja sööstmas. Seda rõõmsam oli aga aarde juures, kus päike paistis ja kena vaikne oli olla. Aarde leidsin kiiresti ja siis hakkasin mõtlema, kas minna edasi Arahnofoobia juurde või mitte. Vantsisin 500 m tagasi ristmikule ja kaalusin variante oma 3 minutit...
Hooaja alguse puhul sai väike soendustuur tehtud. Autoga sai mööda korralikku metsateed 500 m kaugusele ning sealt viis mootorsaani jälg kuivaja jalaga ilusti aardeni.
Aare puhas ja korralik. EVEJ. Tänan aarde eest!
Pikk matk, kuid ei midagi ületamatut. Koht armas ja sobiv väikseks kehakinnituseks. Metsas üritati meid ka valele teele juhatada.
Ma neid väikeseid metsateid talvel pelgan, lumelabidas jäi ka maha ja üleüldse olen ma piisavalt tihti hanges kinni olnud. Seega jätsime auto ikka päris kaugele ja hakkasime vantsima. Kuni oli tee, polnud vigagi, siis oli mingi suusarada ja lõpus tungisime läbi paksu lume ja seal all oleva ebaühtlase pinnase. Koht oli vahva! Tasus ikka trügida kohale. Tänan juhatamast. Ja ega suvel koos sääskede, parmude, puukide ja muude peletistega ilmselt parem poleks. Siit edasi hakkasime ämbliku juurde rändama.