Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Alates 1998 aastast korraldatakse Suure-Jaanis heliloojatele Kappidele pühendatud muusikafestivali. Festival toimub igal aastal jaanipäeva paiku ja üheks kontserdipaigaks on valitud ka Hüpassaare rabasaar. Sellel saarekesel Päikesetõusukontsert toimubki. Tavaliselt aasta kõige lühemal ööl algusega kell 03:00 ja kestab kuni päikesetõusuni. Üritus on tasuline.
Aare ise on kättesaadav igal ajal välja arvatud ülalmainitud juhul, kui kontserdi piletit ei ole.
Meeldivat aardeleidu!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (8), ilus_vaade (2), telkimiskoht (1), piknikukoht (1), lõkkeplats (1), laudtee (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC3MHHY
Logiteadete statistika: 76 (96,2%) 3 5 0 0 1 0 Kokku: 85
Selle aardega on segased lood. Mina seal lammutama midagi ei hakka.
Seda aaret pole mõtet otsida praegu.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Juurdepääs parklasse algas üllatusega. Eemalt vaatasin, et no mida, kas jälle mingi eramaaomanik tõkke ehitanud teele. Lähemalt selgus, et hoopis värav on mõeldud, et lambad hulkuma ei läheks. Ju neil sellised kombed. Laudtee läbi ilusa raba oli päris luksuslik. Aarde otsimisel arvasin, et see jääb mul leidmata, sest nullis on ladustatud suurem hunnik ehitusmaterjali. Aga leitud ta sai ja peitmise meetod üllatuslik. Tänud ilusasse kohta meelitamast! Aare heas seisus.
Sellest kontserditraditsioonist olin isegi teadlik, kuigi kuulamas pole kunagi käinud. Teatud ringkondades meenutatakse siiani, kuidas tiibklaver helikopteriga keset raba kohale lennutati :o) Keda huvitab, saab operatsiooni kohta rohkem lugeda ja vaadata lisatud linkidelt allpool. Kõik väiksemad pillid (nagu kontrabass, ksülofon, timpanid) pidid omanikud ikka ise "lavale" vedama. Muusiku amet on füüsiline töö, mitte mingi niisama tilulilu! Pasunamehed võivad kinnitada - kõigepealt tassid 15 kilo messingut (tuuba) + 15 kilo plastikut (tuuba kast) + 3 kilo pudipadi (muuhulgas noodipult ja partiid) kuhugi vaid jalgsi ligipääsetavasse pühasse paika, mis paljudes maades asub kuskil mäe tipus (pahatihti on neis maades lisaks talumatult kuum kliima). Vabaõhukontserdi asukoha valivad korraldajad loomulikult publiku huvides - ilus vaade, loodusliku vastukajaga akustika; või siis lihtsalt traditsioone järgides (ilmselt levinuim põhjus). Ok, jõuad oma kolaga sinna kohale, hingeldad minutikese - kui pulss normaliseerub, siis pakid pilli lahti (et see temperatuuriga harjuks, häälestamine jäetakse välioludes alati viimasele hetkele ning reeglina korratakse lugude vahel uuesti), pühid higipulli otse eest, varsti hakkabki pihta. Ükshaaval ilmuvad kohale viisakalt naeratavad inimesed umbes 100 korda kergema kandamiga (rahakott, telefon, autovõti). Sina aga rebid oma kõvera vasktoru sülle ja hakkad uuesti hingeldama - sedakorda väga kontrollitult, ligi kaks tundi järjest. Pärast kontserti vaatad igatseva pilguga flöödineiu poole - teda ja tema instrumenti... Kere ütleb, et jääks parem ööseks siiasamasse. Mõistus ütleb, et vahest vahetaks eriala ning valiks mõne kergema pilli. Süda ütleb, et õige on just nii nagu on.
Pastaka ja gepsuga rändavale geopeiturile on see 2.0 maastik mööda heas korras laudteed muidugi täielik tilulilu - tavalise kontserdikülastaja pingutus :o) Mina tulin hommikul enne seitset, päikesetõusu ajal, kuid pilved peitsid valguse mängu peenemad nüansid endasse. Looduslik kontsert kulges kah tavatult vaikselt, üksikud linnud hüüdsid harvalt ja uniselt - eks kõvemad kisakõrid olid juba lõuna poole lennanud. Aga rabas on ju ikkagi ilus ja mõnus - nagu alati. Aitäh.
Täna Lõunaosariikide ja -riikide poole suundudes jätsin selle laheda aarde endale ette. Nagu eelmiselgi korral, oli rajal 3 korda rohkem välismaalasi kui eestlasi. Täna siis 6 ja 2. Rabas on ikka imeliselt ilus, mine millal tahad. Seda enam siis kuiva ilmaga. Nautisin seda kohe hoolega. Aardeotsinguga läks veidi aega, ei olnud esimeses vaadatud kohas, ka teises mitte, aga kolmandas vist oli. Ja jõhvikaid oli seal kohe palju. Aitäh! Soovitan!
KOntserdile olen tahtnud tulla aga alati tuli midagi vahele. Nüüd siis oli geopeitus see mis mind kohale tõi. Tore ja meeldiv rabamatk. Tänan
Mõnus jalutuskäik rabas. Kui õiges kohas olime kõik vajalikud kohad läbi näppinud, siis tuli ka leid. :) Tänud peitjale!
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
Parajalt pikk teekond ja nutikas peidukas. Aitäh!
Jalutasime mööda laudteed kohale ja logisime. Tänud!
Mõnus matk rabas. Aitäh, kaval peidukas :)
Selle aarde juurde minekuga algas üks mõnus rabatripp, viimase valgusega võidu me siin astusime. Päikesetõus jäi nägemata, loojang seevastu sai ära nähtud :). Aare ise ajas alguses heitumuse peale, seal oli ju mustmiljon kohta, kuhu mikro poetada ja kui logidest veel lugeda sai, et Karl hullas siin seda taga otsida 40 minutit, siis kandsin mõttes ja keset kogu seda hämardumist seistes leiulootuse täitsa maha.... Aga lõpuks tuli meile ikka leid ka – siis kui Laur keskendus lõplikult ühele objektile ja käskis mul uurimiseks midagi muud endale leida…:D. Nimed kirjas, suundusime edasi veel naaberaaret vaatama ning jalutuskäik ilusas rabas sai mõnusa jätku :).
Oksa kolmik korjatud ja ka päkapikul külas käidud, oli meil veel natuke päevavalgust alles. Kuna tõusu ajal ei oleks sinna sattunud, siis otsustasime, et kasutamegi võimalust ära ja külastame raba hoopis päikese loojangul. Väga hea meel on, et selle ette võtsime. Raba oli ülikaunis :) Aardeni jalutades puhus küll kohati väga jäine tuul näkku, kuid õnneks mitte pidevalt :) Nullis tervitas meid rähn, kes hoolega kõrval olevat puud tagus. Üllatavalt kombel läks siin aarde otsimisega kauem kui Oska aidas :) Ajas segadusse lause, et on igal ajal leitav...millegi pärast lugesime, et see tähendab ka lumega ja no siis välistasime õige koha mõneks ajaks...lõpuks aga jäi ikka õige asi silma ja saime logi kirja. Edasi juba järgmise aarde juurde.
Aare sai kiirelt leitud. Pool kobamisi ja ilma otsimata, hämaras. Konteiner kuiv ja korras. Aitäh taas toreda peiduka eest!
Päris päikesetõusuks ei jõudnud, aga linnud andsid võimsa kontserdi. Võimas vaade. Kohapeal vaatasin oma veerand tundi ringi tulutult ja veel ka eelnevaid logisid uurides jäi ta lõpuks ka silma. Väga originaalne ja samas nii lihtne peidukas kuid otsimine võttis ikkagi omajagu aega enne kui logi kirja sain. Suured tänud peitjale
Tegelikult oli mul kindel plaan hakata vastupäeva ringi läbima. Ühel hetkel avastasin, et vahemaa Hüpassaare aardest suureneb ja, et hoopis lähenen Päikesetõusukontserdile. Hoolimata sügisesest ajast oli piisavalt soe, et pusa seljast visata ja nina päikese poole seada. Seda aaret otsisin ikka päris tükk aega aga ega ei saagi ju kiirele leiule loota kui aardele otsa vaadates selg pööratakse ja edasi otsitakse... Aitäh!
Raba oh sellest ei saa ealeski küllalt. Seda ka siin. Tänan südamest iga geopeiturit kes mulle järhjekordse rabamatka ette juhatab, niimoodi ka siin. Juba parklas läks huvitavaks, esiteks tundus siin täna miskitmoodi sakslaste koondumine olema, seda keelt oli kõige enam kuulda. Ja siis oli ühel neist karavanauto, millist polnud veel kohanudki. Alul arvasin et tegemist on mingi suurematsorti geodeetilise või militaarse ettevõttmisega, Võõramaised registreerimisenumbrid viisid aga pärimiseni - 8 ratta veoga, suudab läbida kuni 2 m veetakistust, kütusekulu üle 40 l/100 km. Ja seda kõike vaid "for fun". Oi milline võrdlus Piia Geolambroga (mis on küll vist civic). Aga rabas jääks ikkagi sellega hätta. (Minu arvates ongi meie kõige suurem kaitserelvastus läbi aastatuhande olnud Peipsi järv, koos sellest ülesspoole jääva rabaga. Raske jalaga kurjad mõtted ei pääse idast lihtsalt sealt üle) Meie tänu laudteele aga pääsesime. Kindlasti on varasemad logid kiidusõnu täis. Sellega nõustume täiega ka meie. Ilm oli ka super -. rünkpilvisus päikesepaistega. Esimese ujumisegi tegime ära enne aaret. teine ujumine jäi siis järgneva aarde poole liginemise värsendamiseks. Sain taaskord Eestima suurust ja ilu nautida. Suurimad tänud
Ennem matkarajale minemist uurisin taluõue. Isetöötavad automatiseeritud niidukid olid täies hoos. Valikus oli nii paarisrakendiline kui ka mitu multi-combi muruhirmu mis lausa 5 meetrit lai. Ainuke probleem, et kõik väärtuslikumad taimed peab piirama kõrge aiaga.
Liikudes mööda pikka metsavahe sirget raba suunas tekkis mõnus silmi pettev illusioon. Tundus, et kauguses paistab meri või siis taevas on lõputu. Raba ülemine kiht lihtsalt niivõrd kõrgel, kuid ennem kohale jõudmist sellest aru väga ei saa. Veel paremat ilma ei saanud raba külastuseks soovida. Paistis päike, 25 kraadi sooja ja puhus õrn tuul. Nautisin iga minutit laudteel liikumist. Platvormil oli suuremat sorti seltskond võtmas päikest. Neist möödudes olingi juba rabasaarel. Siin, et leida aaret üles, pidin panema mängu kõik oma varasema geokogemuse. Ning ega ka sellest ei piisanud, sest otsimisajaks kujunes 40 minutit. Selle ajaga sain ka kõige hullemad ulmeteooriad läbi katsetada. Kui avastasin peidiku, siis muhelesin, et nojah, tegelikult nii lihtne. Tänud!
Olime juba mõned meetrid nukralt järgmise aarde suunas lonkinud, kui mul turgatas pähe üks logi. Läksime tagasi ja tuuseldasime veidi veel. No ikka naer tuli korralikult peale kui aarde leidsime :) Jällegi aitäh peitjale ja just selliste aarete pärast me seda mängu mängimegi :)
Järgmisena võtsin ette Hüpassaare aarded. Olen siit lähedalt küll mööda sõitnud, aga peatunud varem polnudki. Seega loomulikult tegin kogu mõnusa matkaringi rappa ja see sai esimeseks. Ilm oli ebatavliselt suvine, kuid rabas oli mõnus tuuleõhk ja tiivulised higist keha ei noolinud. Rajale jäävad 2 ujumislaugast leidsid ka kasutust, kuid seekord mitte minu poolt. Tänud siia rajale suunamast!
Kui nüüd natuke ajaloos tuhnida siis sai sellest kohast lähemalt kui 1m mööda kõnnitud 2 päeva enne kui aare siia peideti ning kõrval aaret logides sain tõdeda fakti, et tulen siia varsti tagasi :P Minu varsti oli täpselt 3 aastat ja 25 päeva, ei julge mõeldagi kui teinekord annan lubaduse, et tulen siia aastate pärast tagasi siis vist jõuan sajandi pärast :P Tore koht kuhu võib tagasi veel ja veel tulla. Aaret tuli nati ikka otsida kuid nii ongi põnevam. Aitäh :)
Mõnus jalutuskäik :) Aare ok. Logitud.
Meile see rada meeldib. Meil oli juba teine külastuskord ja kõik ikka mängulusti tõttu. Eelmisel korral eelmine aare, seekord Päikesetõusukontserdi aare. Päikest meile täna ei näidatud. Sellest on väga kahju. Kohalik rahvatarkus, ilusasti kirjas infotahvlil. "Kui päike välja tuli, olid matkajad juba lahkunud" Ma arvan, see kehtib imehästi geopeiturite kohta, kes käivad rabas iga ilmaga. Niisiis me trehvasime raba peal teisi geopeitureid. Tahtsin juba parklas nalja visata, et kui üksik auto, siis on kindlasti geopeiturid. Ise ka ei uskunud. Raja peal hoidsid nad aga meist väga eemale, seega me kohe ei saanudki aru. Kuid logiraamatus reetis neid värske logi. Mulle tundub, et siin lehel nende tegemisi pole märgata. Tervitused tagantjärgi, kui nad juhtuvad mu logi lugema! Täname peitjat siia rappa teistkorda kutsumast ja tuleme rõõmuga ka järgmine kord!
Otsustasime jõuluaegset söömisorgiat vürtsitada ühe kena rabamatkaga kus kirsiks tordile sai vahva teostusega aardeleid. Kummardus peitjale teostuse eest!
Meeldiv pühapäevane jalutuskäik rabas. Laugastes oli vesi suplemiseks külm, vähemalt minu jaoks. Soosaarel aaret logides sattus pilk peale murdunud männile, kus eemalt vaadates meenutas murdumise koht täpselt väikese poisi skulptuuri. Tänud.
Sai valitud ilus päev rabamatkaks, päike paistis, seltskond tore, aare leitud, super, tänan!
Soomaa ja geokrahvi aarete tuur. See oli siis tsiviliseeritud rabamatk mööda laudteed. Kõps-kõps kohale, õnneks tuli leid kiirelt. Tagasiteel käis Karuonu laukas ujumas, sealsamas, kus Mart Saargi omal ajal olevat käinud. Brrrr...külm ikka oli. Aitäh peitmast!
Kps´i ajalooline aare. Mina vaatasin täitsa valesid asju. Pidime kiirelt tegutsema, kuna mööda rada lähenesid inimhääled.
Sain ka lõpuks siis seal ära käidud, väga ilus jalutuskäik. Nii kergelt ei läinud see aarde leid, kui oleks võinud arvata, agaaa leitud. Tänud.
Kui me kohale jõudsime olid väravad lahti ja parklas seisis 15(!) autot. Sellist suurt mugude kontsentratsiooni ei lootnud me küll eest leida. Kohtusime laudteel mitme seltskonnaga, soovisime vastastikku head jaani ja liikusime edasi oma eesmärgi suunas. Leid aga väga kiiresti ei tulnud. Püüdsime siis hästi loogiliselt mõelda ja lõpuks saavutasimegi edu. Ain tõi aarde lagedale, mina logisin. Aitäh, oli vahva lahendus.
Päiksetõusule jäime veidi hiljaks aga matk rabas oli kena ikka.Tänud peitjale!
Loll pea on ikka kerele nuhtluseks küll. Kui olin Hüpassaare juurest lahkunud ja värava sulgenud, siis otsisin järgmist aaret, kuhu minna, ja GPS soovitas otsa ringi keerata. Vaatasin siis kaarti, kirusin ennast, parkisin auto uuesti ära ja suundusin käidud rajale. Tee peal lugesin ajaviiteks GPSist logisid. Kui kaarti vaatasin, siis selgus, et aardeni on mõni meeter. Hea, et mööda ei põrutanud. Valmistusin pikemaks otsimiseks, aga aare tuli välja üllatavalt kiiresti. Paari kohta vaatasin, kus polnud, ja siis kolmandast ta välja tuligi. Aitäh peitjale.
Jällegi üks kvaliteet peidukas, mitte pelgalt juurikate vahele potsatanud konteiner. Ja no ei hakanud tõesti kohe silma, vaid kostitas meid mõnusa otsimisega.
Päris hea peidukas, ilma Aixita oleks seda vist tükk aega otsinud. Aga raba ise korralik, soovitan soojalt.
Väga mõnus jalutuskäik mööda laudteed ja suplus laukajärvekestes. Ja no need lõhnad ja õied, mis seal kõik hetkel on. Lihtsalt väga mõnus. Saime ka tiirutada seal kohapeal. Aare korras.
Ääretult ilus õhtu oli rabas viibimiseks,aaret tuli natuke siit-sealt otsida,enne kui näpp taha jäi. Peenelt peidetud,midagi pole öelda:) Tänud peitjale!
Enne päikese loojumist tahtsime kangesti Mart Saare loomemaastikele põgusa pilgu peale heita, sestap leidsimegi endid majamuuseumi värava tagant. Inseneriteadust pole ma õppinud, seetõttu läks värava avamisega häbiväärselt kaua- selle üle heitis nalja ka üks läheduses tegutsev hanguga mees, kes õnneks sõbralikuks osutus. Aarde leidmiseks tuleb läbida lühike matkarada Eesti suurimal rabamassiivil, mille õhtust rahu olid lisaks geopeiturite rikkumas ainult väga lahtise kloaagiga hanelised. Aare oli peidetud kavalalt ja otsimisele kulus tubli veerandtund, mille peamiselt veetsime lebaskil. Tänud peitjale niivõrd looduskauni piirkonna geopeitusega ühendamise eest!
Esialgne plaan oli külastada Hüpassaare aaret. Hakkasime aga kusagilt matkarajaga pihta ja imetlesime. Kui aga GPS-i vaatasin, oli selge, et liigume aardest konkreetselt mööda. Tuli aga välja, et samal matkarajal on veel üks aare ja liigume hoopis selle poole. Võit! :)
Lagerappa jõudsime otse pärast päikeseloojangut ja igal pool häälitsesid saabuvad haned. Rabasaarele jõudes määrasime nulli ja hakkasime otsima. Aega ikka läks, aga lõpuks aitas süstemaatilisus ja mõningane geoloogika. Logisime ja suundusime mööda rada edasi, et ka Hüpassaare aare üles leida. Aitäh!
Seda kohta kavatsen ka kunagi päikesetõusu paiku külastada...Imeline...
Palav õnneks ei olnud. Ja meenutasime eelmist raja läbimise korda. Tünnikest sai ikka mitu minutit otsida. Pärast käisime vees solberdamas. Ja tagasiteel tuli Ritale keegi tuttav vastu. Ja juttu jätkus kauemaks. Mina sain aga mõnusa pinnu jalga, sest peale vees vedelemist ei viitsinud oodata kuni jalg kuivab ja panin mööda teed kohe minema. Pinnu eemaldamise ajal kuivas aga jalg ära ja sain vajalikud vidinad ümber varba paigutada. Aitäh.
Labidad üle vaadatud, sõitsin Hüpassaare poole. Teed oli endiselt täitsa 5-. Kõige halvem oli see lõik, kus ma sellel tobedal RMK matkateel sõitsin. Nii kui ma selle pealt maha keerasin, oli tee jälle super. Värav oli ees, kuid kiri kah ikka juures, et tule julgesti. Värav on ainult, et lambad välja ei saaks, selge siis. Nagu ka RMK matkatee reklaamis on kirjas "Hüpassaares kõlavad Mart Saare noodid". Eelmise õppeaasta alguses käisid meie koolist (Muusikakeskkoolist siis) ja klassist ka paljud selle kohaga tutvumas. See on muusikutele nagu mingi pühapaik. Kuigi ma ka seal koolis käisin, on mul sellest Mart Saare värgist rohkem kui savi.
Tegelikult tahtsin Hüpassaare aarde enne võtta, aga ei leidnud ma seda kohta üles, kust rada vastupäeva läbida. Läksin lihtsalt sealt, kust parklast silt näitas ning sain peagi aru, et ma läbin seda asja nüüd ikka päripäeva ja päikesetõusukontsert jääb enne teele. Väga ilus raba on, väga meeldis mulle. Selline laudtee mulle ka meeldib, kus ma rattaga sõita saan :) Aarde leidmiseks kulus üüratult aega. Tegelikult võib-olla umbes poole tunni ringis. Puurisin seda nulli ja selle ümbrust iga nurga alt. Liigutasin ühte, teist, kolmandat, proovisin hambaga, toksisin kuskile vastu, ei midagi. Ma arvasin algul, et normaalne on, aga kui ma nägin, et mikro hoopis, siis... otsisin ikka veel ja veel ja lugesin logisid ja lõpuks hakkas silma kah. Geokrahv mis geokrahv. Aitäh!
Kahjuks ei suutnud seda aaret tabada. Natuke tuhnisime ümber nulli, aga ei jäänud silma. Mis siis ikka, läksime edasi teise matkaraja aarde jahile. Matk Hüpassaares on väga ilus!
Väga kummaline on omada vaba päeva tavalisel töönädalal ja seetõttu tuli ka kummlisi asju teha, ehk siis minna enda jaks väga pikale jalgsirännakule rappa. Väravad olid avatud, samas oli kõik vaikne ja inimtühi. Ja nii ma selle ringi siis läbisingi - vaikselt lonkides, pilte klõpsides ja puhkepaikades istudes. Aare nüüd küll teab mis kiiresti mulle näppu ei jäänud. Mitut asja liigutasin ja panin tagasi kuniks ükskord vajalik asi silma jäi. Väga mõnus jalutuskäik oli, peaks rohkem sihukesi ette võtma. Aardega kõik korras, tänud!
Minu üllatuseks oli parkla otsa värav püstitatud. Õnneks ütles silt sellel, et see vaid lammaste jaoks on ja tulge aga julgelt edasi. Riietusin lühidalt ning asusime ratastel kohale veerenud naisterahvaid ja lapsi tervitades rajale. Esimeses laukas - 250 meetrit enne aaret - ujusin sel aastal juba kolmandat korda välitingimustes. Seejärel läksime aardejahile. Mul oli millegipärast meeles, et aare on normaalsuuruses. Algul püüdsime ilma gepsuta otsida. Kui tegevus viljatu tundus, kiikasin ka gepsu - olimegi vaevu mõne meetri kaugusel. Otsisime edasi, aga ikka ei midagi. Seejärel lugesin, et ei olegi normaalsuurus. No ja siis tegin leidjate rivi. Aare oli täpselt seal, kuhu me õllepudeli olime toetanud ;-) Vahvalt peidetud, ei mõelnudki välja, kuidas see kerge vaevaga sinna sai saada. Aga kõikvõimsa Geokrahvi puhul on ju kõik võimalik.
Tagasiteed jätkasime muidugi edasi. Teises laukas ujusime juba mõlemad. Vesi oli nii mõnus, et välja ei kippunudki, vaid paari meetri sügavusel oli hirmus külm. Jälle riidesse, paar pilti ning tagasi parkla poole. Enne parklat möödus meist lambakari, kes Mart Saare majamuuseumi õue kenasti ühtlaseks näksinud. Üks villavend tuli mulle pilti tehes täitsa ligi, nuuskis lausa pihku.
Oli väga mõnus siin rabas ja laudteel juba 3-4 korda viibida. Enne olen käinud nii Hüpassaaret otsimas kui Suveseiklemas. Aare kuiv ja korras. EVEJ. Aitäh väärt mikro eest, Geokrahv!
Väike rabamatk mööda laudteed ja olimegi kohal ja siis me otsisime ja otsisime, leidsime ka, lõpuks. Aga ilus koht, aitäh juhatamast.
Parkla oli pehmevõitu ja igaks petteks ajasime kummikud jalga. Madalsoomets oligi lumine, üks esimesi ojasid isegi veel natuke jääs. Ka laudtee peal oli lund omajagu ja vahepeal isegi mõtlesin, et ehk oleks kõrval lihtsam käia. Aga kui rabarinnal asendus kuusk männiga ja madalsoost sai tasapisi raba, oli lumi läind ja rada kuiv. Lind laulis, päike paistis, mõnus. Isegi taadid arvasid, et raba on üks lahe asi. Lõpuks istusid nad puhkekoha serva peal, jalad laukavees ja püüdsid jäätükke - nii puhtaid ja selgeid olevat harva saada. Idüll või midagi sarnast. Aare pani püherdama, aga oli lõpuks ikka täpselt õiges kohas ja mõnusalt peidetud. Olime jälle selle aasta esimesed külalised, aga aare oli ka kenasti talve üle elanud, kuiv ja puhas ja värske. Hästi tore koht, aitüma juhatamast!
Hea, et RMK on ehitanud toredaid laudteid, kus lust käia ja aardeid peita/leida. EVEJ
Sügisene aeg - ajasime igaks juhuks kummikud jalga, aga oleks ka tossudega hakkama saanud. Rada oli küll kohati pisut libe, aga ei midagi hullu. Lauka juures oli ujumiskoht olemas, aga täna ei olnud keegi seda kasutanud - laugas puha jääs. Tgasitee valmistas üllatuse - jalutajaid sel soorajal oli teisigi.
Meile oli see hoopis loojangu ja säravate tähtede aare või siis ka mõnus jalutuskäik enne laagrisse jäämist ning lõkke ääres vihma nautimist :P. Aitähh!
Siin nautisime nii päikeseloojangut kui -tõusu, kuigi muusikute asemel olid kohal vaid mõned miljonid taevased tähed. Parklas võttis meid vastu väga omapärane siga-koer, kes nuhkis eelmiste lõkketegijate järelt lõhnu ja röhkis omaette, ligi tulemata. Viimaste valgusekiirtega jõudsime rajale, aardeni juba päris pimedas, ja siis oli korraks üllatus, et mikro. Sai siiski kiirelt leitud ja võisime geopäevale joone alla tõmmata. Hüpassaare on kaunis igal aastaajal, aitäh!
Ei saa mainimata jätta, et on isegi paar korda kõnealusel kontserdil käidud. Uskumatu küll, aga nendel metsateedel võib selle ürituse eel öösiti kohata väikeseid liiklusummikuid ja laudteel voorib arvestatav kogus inimesi. Seoses homse Mart Saare 130 sünnipäeva pidustustega oli parkla kõrval mitu suurt telki püsti. Parklas olid ka mõned autod, aga inimesi väga palju liikvel ei olnud. Laudtee peal möödusime ühest aeglasest seltskonnast ja kuna peale möödumist ei olnud rabasaareni enam palju maad, siis pidime kärmelt tegutsema, et mitte vahele jääda. Õnneks saime aardele piisavalt kiirelt näpud taha ja saime uhkes üksinduses logi kirja. EVEJ
Tegelikult tundsime, et oleme valmis täna veel ühe rabamatka tegema, küll natuke mõistlikuma maastikuga. Valisime siis ilusa nimega Päikesetõusukontserdi ja asusime teele. Õhtuhämaruses oli mõnus tuulevaikus ja muu vaikus, nautisime vaateid, mida silm veel seletas ja imestasime, et keegi on värskelt laukas ujumas käinud. Aardeleid tuli kiirelt, nodi ei vahetanud. Tänud peitjale :)
Uskumata, et ma täna üldse liigutan, ärkasin Hüpasaare parklas ning proovisin end liigutada:vasak jalg toimib, parem vist ka.Kuigi kell hakkas lõunasse näitama oli matk tõeliselt sooja päevaga lausa nauditav...eriti mööda kivikõva laudteed.Ja nii need meetrid kulusid ja kulusid kuni autonavi teatas, et tee on otsas ja edasi sõita ei saa...(nagu ma oleks viimased mõnisada meetrit sõitnud)edasi oli kand ja varvas ning ainus orjentiir koht kus mõnikümmend(sada)inimest laukasse või muidu sohu ei vajuks.Sellisesse kohta jõudes vallandus rinnust ohkele sarnanev karjatus...mikro!Õnneks ei olnud see esimene Krahvi aare ja logimiseks ei kulunud piinlikult kaua aega.Peidik oli hea ja sellist ma õnneks lootsin-otsisingi, tänud veel ühe aarde eest!
Hommikune raba oli ilus, laudtee kuiv ning ei pidanud pidevalt tasakaalu hoidma. Boonusena aarde leidmisele olid seened ning marjad (jõhvikad). Tänu peitjale ilusa jalutuskäigu eest!
Mõtlesin, et lähen patareisid laadima, aga kohale jõudes selgus tõsiasi, et raba on kaugelt ülerahvastatud. "Vedas." Aga aarde leidsin selle karjuva ja kilkava rahvamassi kiuste ikka.