Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartu linn Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
21. sajandi künnisel on inimkonda tabanud sügav vaimupimedus. Meie toit on muutunud kahjulikuks. Meie meelelahutus on muutunud kalgiks. Me ostame järjest rohkem asju, millest me ise rõõmu ei tunne. Meie suhtlus on muutunud reeglite järgimiseks. Meie väärtused on muutunud kaheldavaiks nagu kõik sesinastses maailmas. Meie teadmised on peidetud.
Kuid me ise oleme selle üle õnnelikud.
Aare on peidetud ühe vaimuvalgust levitava hoone lähedusse. Palun jätke see hoone rahule, selle küljes aaret ei ole. Suhtu asja loominguliselt ja arvesta sellega, et paljud inimesed võivad sind jälgida vaimuvalguse otsingul.Seepärast väldi neid võimalust mööda.
Tegemist on kohaga, millest võib 10 aastat kõrvalmajas elades ilma teadmata mööda käia.Kuid ega tee vaimuvalguseni ei peagi lihtne olema.
Lampi läheb sul selle aarde leidmiseks kindlasti vaja ja riided võivad rebeneda või määrduda. Ja võibolla on logardist kojamees jälle oma tööd lihtsamaks teinud.
Palun ära käitu vaimupimedalt, ära karju, ära vilguta taskulambiga seal kus pole vaja. Kui näed prügi. siis aita tai prügikasti jõuda.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (3), lumega_leitav (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC3V61Q
Logiteadete statistika: 43 (75,4%) 14 11 1 1 1 0 Kokku: 71
Tartu ülikooli raamatukogu tuumavarjend ei ole teistest omasarnastest suurem, kuid kultuuritempli maa-alustesse ruumidesse mahub rünnaku korral tuhandeid inimesi.
Kesklinnas asuva raamatukogu varjend on Emajõelinna kõige puhtam, kuivem ja paremini säilinud tuumapunker. Selle õhufiltritel ja torudel on originaalvärv ning laes on plahvatuskindlad originaalvalgustid.
Nõukaaegsed õhufiltrid on alles
Tartu tuumavarjenditest üks ehedamaid asub Tähtveres. Hermanni tänava algul asuv kunagise sõjakomissariaadi punker on üks vähestest, mis veel linnale kuulub, kuid paraku on selle uks kinni keevitatud. Nagu ka kunagise Pargi sauna kõrval asuva legendaarse varjend-rokiklubi rauduks. Omavalitsuse bilansis oli ka Tamme puiesteel asunud tuumavarjend-baar. Joogikoha sulgemise järel lükati varjend kokku ja haljastati. Uue Eesti algaastatel asus Tartu katoliku kiriku ja sõjakomissariaadi vahel asunud Hermanni tänava tuumapunkris olümpiavõitja Aavo Pikkuusi ettevõtte laoruum ning saepood. Hiljem linn seda välja ei rentinud. Punker peaks veel praegugi pommirahele vastu pidama. Üks nooblimaid tuumavarjendeid asub ülikooli raamatukogu all. Sinnagi mees tänavalt sisse ei pääse, kuid see on üks väheseid Tartu varjeneid, mis on sisuliselt kohe valmis ohvrid vastu võtma. Ülikooli raamatukogu halduri Andres Otti sõnul 1982. aastal valminud kultuuritempli esimestel avalikel joonistel punkrit peal ei olnud. Kui Ropka linnaosas asuva valumehhaanika tehase tuumavarjendi ustel olid „avatud„ ja „suletud“ müstilisel kombel kodumaa keeles, siis raamatukogus on need nagu peab: toonaste okupantide keeles. Ülikooli raamatukogu tuumavarjendis on praegu küll arhiivikapid, kuid töö käib selles suunas, et musta stsenaariumi korral oleks seal koht inimestele. „Selles varjendis pole kunagi üleujutusega probleeme olnud. Vastupidi, siin on nii kuiv, et hoiame maa-alustel korrustel meie kõige hinnalisemaid ürikuid. Tegime varjendile proovipuurimise. Ühe betoonlae peal on kruusakiht ja sellel veel teine betoonikiht. Selle varjendi puhul ei ole tegu lihtsalt suure museaaliga. Peasaalist on vanad rõvedad metallnarid küll välja visatud, aga on originaaluksed ja isegi uued tualetid. Vaadates maailmas toimuvat, on mõistlik targa kombel valmistuda. Reedel käis meie juures ka linnapea, kes varjendeid kaardistab,” räägib Otti.
Paljusid punkreid pole enam alles või on need olukorras, kuhu nõrgema närvisüsteemiga inimene sisse astuda ei söanda. Raamatukogu varjendis on alles nii suured õhufiltrid, kui ka gaasimaskid.
Kodutud tegid varuväljapääsus lõket
Nagu igas teiseski tuumavarjendis, viib ka raamatukogu punkri evakuatsioonitunnel hoonest eemale ning maapinnal on tellisseintega ümbritsetud õhutusšahtid.
Raamatukogus töötav elektrik Ülo Nõlvak meenutab tagantjärele lustlikku, kuid omal ajal juhtkonnale halle karvu pähe toonud intsidenti kodututega. „Raamatukogu suurremondi ajal ronis mingi kodutu varuväljapääsust sisse ja tegi sinna lõkke,” meenutab ta. Suitsuandurid üürgasid ja raamatukogus oli sagimist parasjagu, kuna suits tungis käigu kaudu majja ning päästjatel polnud kohe selge, mis kus põleb. Pärast närvekõditavat juhtumit müüriti ja keevitati tänavalt varjendisse viivad šahtid ja käigud kinni. Originaalvärviga kaetud õhufiltrite puhul ei maksa siiski nõukogudeaegses kvaliteedis illusioone luua. Otti tõdeb, et raamatukogu maa-alustel korrustel tuli palju uut betoonpõrandat valada. Põhjus labaselt lihtne: põrandad lagunesid pihta pandud tsemendi tõttu. Kurikuulsal nõukogude ajal ehitati küll tuumavarjendeid, kuid raamatukogu maa-alustes ruumides kasutati isolatsioonimaterjalina terviskahjustavaid asbestisegusid. Asbest raamatukogu remondi ajal mõistagi eemaldati.
„Meie varjend on heas olukorras, aga ükskõik, mis olukorras ka teised varjendid ei ole, on see tsiviilkaitse seisukohalt parem variant kui mitte midagi,” tõdeb Otti. Ta lisab, et varjendi peasaali saab peitu tulla vaid mõnisada inimest, kuid kuna raamatukogul on maa all mitu korrust, siis mahub sinna ohu korral mitu tuhat inimest. (FB)
Pean paraku selle aarde arhiveerima. Peab kurvastusega nentima, et inimeste omandikirg suutis sel korral võitjaks jääda. Aga ega me ei tea, mida tulevik toob.
Ei leidnud, sest ei osanud aarde õiget staatust välja lugeda. Kohapeal me igatahes käisime ja jalajälgi tegime. Uks oli lahti aga sisse me astuda ei tihanud. Kas tõesti oleks see vajalik!?
Loona ütles mulle, et sissepääs on laudadega kinni löödud. Ma ei tea, võib-olla saab kuidagi mujale taastada vms, see on peitja otsustada. Aga ilmselt läheb arhiveerimisele, sest kui see maa peale taastada, pole ta ilmselt enam SÜGAV vaimupimedus. Tore aare on küll muidu, kahju oleks kui arhiivi läheks, aga ega vist midagi pole teha.
Ütleme, et ma hoian asjal silma peal. Esialgu pilli veel põõsasse ei viska.
Kaks 200 l kotti prügi sai kõrvaldatud. Igasugu imelikke asju tuli välja. Aaret ega selle jäänuseid mitte. Tundub, et seal on päris jõukad inimesed elutsenud. Täis viinapudelid, läptopid, nutifon, moodsad tänavariided, aga kahjuks mitte minu number, loomulikult nuga, suur ports kehtivat raha ja veidi vähem valuutasid. Päris kõike korda tehtud ei saanud, sest mul oli ainult üks seljakott, kuhu vajalikke asju panna. Usun, et selle prahi seest tuleb veel kulda ka välja. Üldiselt. Välismaal on geopeituritele tuttav täheühend CITO.
Läksin juba kolmandat korda aaret kontrollima (kahel eelmisel oli mugu ees). Täna läksin alla lootuses et ehk on läinud ilusat ilma nautima. Läksin alla, suunasin oma kaasavõetud päikse tunnelise ja.... tühjus. Lõpuks ometi. Kõndisin siis sinna, kus aare end peitma pidi, leidsin peidiku, mis paku oli tühi mis tühi. Seega aare on kahjuks 100% kaotsi läinud :(
Mõtlesin, et kui sealt juba nagunii mööda sõidan, siis vaatan üle, kas aare alles. Ronisin õigele tasandile, et aarde poole liikuma hakata, suunasin oma mitte just tuhmi taskulambi tunnelisse ja mida ma näen - mulle vaatab sealt vastu üks õite kohkunud olemisega mugu. Ilmselt ta ei suutnud ära imestada kuidas see päike äkki selle nurga alt paistma hakkas (30W Led taskulamp päiksest just oluliselt tuhmim ei ole). Otsustasin seekord lahkuda ja proovin teinekord uuesti kui sinnakanti satun, äkki siis pole kedagi kodus :p
See koht sai välja luuratud juba natuke aega tagasi, kuid täna lõpuks leidus piisavalt pealehakkamist, et sinna alla ka reaalselt ronida. Käisime rajatise terves pikkuses ikka päris mitu korda otsast otsani läbi, isegi värsket kipsi leidsime, aga no ei jäänud seal midagi silma. Ilmselt tuleb oodata, kuni keegi leiab, siis on kindel, et peab paremini vaatama.
Enne P-sse minekut sooviti Vaimupimedusest läbi astuda. Otsisid need, kes enne pole leidnud ning need, kes olid leidnud aga aaret ei leitud. Tasub kontrollida.
Väga väga lahe peidik. Esimene kord jäi meil aare leidmata, kuna oli väike motivatsiooni puudus ja sugugi ei tahtnud neid samme sinna ette võtta. Aitäh peitjale.
Seekord üksi läks palju julgemalt kui eelmine kord neljakesi. Kogu ettevõtmine ei võtnud mul kauem kui 15 minutit. Kui alguse prügitakistus ületada, siis on päris äge koht :) Muidu ka sellised kohad meeldivad, aga lihtsalt keset linna tundus alguses veidi veider ettevõtmine. Konteiner lausa ise torkas silma :)
Ilmselt painab sügav vaimupimedus, või on kuskilt midagi puudu. Aeg näitab.
Seekord sai korralikumalt valmistutud ja 30W led-taskulambi valgel polnud aardel lootustki peitu jääda. Lisaks oli ilmselt abi ka sellest, et otsisin seekord õige suurusega asja. Tänud peitjale huvitavasse kohta juhatamise eest.
Üllatav koht keset linna :) Aare jäi esialgu leidmata, eks tuleb kunagi uuesti proovida, niimoodi seda asja küll jätta ei kavatse. Eksitamisel võis abi olla ka ühe teise aarde kohta käivast vihjest.
Oh püha "#¤ ja peetri/(%"#, mis koht! Eks ma ole teda natuke vältinud ka, sest tavaliselt on Tartusse sattudes lips ees ja lipsuga pole siin midagi teha. Täna oli erand, lipsu polnud ja seda tuli ära kasutada. Kõige naljakam hetk oli tegelikult välja tulles peeglisse vaatamine - ah siis sihukesi kohti mööda me kolamegi ... Mida kõike küll geopeitus tavaliste igavate inimestega ei tee - kolm posti, nüüd see ... Tänud!
Meie esimene aare! Uskumatu, et oleme kõik need aastad vaimupimeduses elanud. Koht ise on väga hea leid (milleks see loodud? kuhu tee viib edasi?) ja ilma aardeotsimisvabanduseta poleks kohe kindlasti sinna sattunud.
Väiksele reisile lõunaosariikidesse kuhu mind ammu arenema oodatakse, jäi see aare esimesena meil jalgu.Kui keegi tahab teada minu arvamust Vaimupimedusest, siis lisatud lingilt saab seda lugeda .Eks linnakad ongi sellised, et kõikidele ei saa meeldida.Laupäevaselt oli koht täiesti inimtühi ja Merikese hauakõmina häälega edasi antud jutt, oli vaid minu kõrvadele.Paras poistekas, tänud peitjale!Vanaemad on vaprad kes seda mängu mängivad....seda ma ütlen!
See on jah selline aare ,kuhu tasuks lapsed ja vanaemad kaasa kutsuda, et nad ikka näeks, kui tore on see mäng nimega geopeitus. Riideid ei määrinud ja sealt kaasa ka uusi endale ei võtnud.
First class! The KOs are right, U must only find the way. T4TC Paddeltaucher from Germany
Jaanipäeval võiksid inimesed küll midagi kenamat ette võtta, aga nii see kord välja kukkus. Hinge jäi mõru maik. Aarde nimi võiks olla - teekond sügavast vaimupimedusest vaimuvalgusesse. Aga aitäh peitmast!
Me Siimuga oleme seda aaret muudkui edasi lükanud, aga täna otsustasime ära võtta ja sellega Taavi homset ülikooliga mahasaamist tähistada. Täitsa põnev oli, aitäh!
Tõepoolest, tegemist on ühe väga huvitava ja üllatava asukohaga aardega.
Aare oli super ägedasti peidetud! Ühest taskulambist nähtavalt ei piisanud, nii et kui järgmine kord minna, siis võtta neid juba rohkem (nt 2 taskulampi inimese kohta).
Olles varem ainult ühe aarde leidnud ja kaua plaani pidanud, sai esmaspäeva õhtul kätte võetud ja sõbraga linna peale mindud. Mõni aare jäi leidmata, aga leitud sai 7 aaret, mis ma arvan, on algaja kohta ja ühe õhtu peale, päris hea. Aarde võimalik asukoht sai enne juba Google street view's üle vaadatud, kohale jõudes oli juba kaugelt näha, et "seal" peab see olema. Valge jope sai seljast võetud ja väike retk ette võetud - väga äge oli (eks ta maitse asi ole). Tõsi on, et sellist kohta poleks sellises piirkonnas küll oodata osanud - kiidan peitjat.
Ojaaaaaaaaaaaaaaaaaaa... Ma küll ei tea, mis meeleseisund mind tabama peaks, et ma selle aarde otsingutele läheks. Igastahes täna ei suutnud ma end veenda, et just nüüd ja praegu oleks õige moment valge jopega sinna sukelduda ja pärast veel linnakõlblik kodanik olla... Algselt tundus, et ka gabariidid ei pruugi sobivad olla, kuid silmsirkel-ninavinkel mõõtmine siiski selle võimaluse välistab. Kahjuks. :P Pole päris kindel, et nüüd siinkohal ütleks, et "Kunagi tagasi"... Minu sügav sisemine vaim pole selleks vist valmis. Aitäh sellegipoolest! Ignoorlisti ei kanna...
Otsustasime sügavas vaimupimeduses edasi elada ja ise selle üle uhked olla :P
Lumelükkajate töö on raksusastet tõstnud. Vähemalt ühe punkti võrra. Korralikel kodanikel sellistesse kohtadesse niikuinii asja pole, nemad püsivad ilusti niidetud muru ja valgustatud aiaga territooriumitel.
Minge metsa. Kui suvel sai seda objekti vaadeldud ainult eemalt, sest üle tee hoones olid ehitusobjektil palju inimesi, siis seekord sai ka lähemalt uuritud. Jõudsime kohale ja uks on valla lahti. Korraks oli isegi põnev aga siis sai lähemalt uuritud, haistud, vaadatud. Isegi kui sealt edasi "eluruum" läheks paremaks, siis prügimäelt läbi ikka jalutada ei taha. Kujutasin vaimusilmas juba ette, et mõni õnnetu Tartu kodutu varjab ennast seal all ja ma lähen ta unerahu häirima. Kui mõnda üüberpositiivselt logiteadet ei kohta selle aarde lehel, siis jääb minu jaoks vähemalt see aare ühe esimesena ignoreerimise listi.
Häbeneme. Kahjuks ei leidnud. Koht siiski oli vast õige.
Maru värk! Vot sellepärast geipeitus ongi tore tegevus, et viib ootamatutesse ja uskumatutesse kohtadesse! No kes oleks osanud keset Tartu südalinna sellist kohta leida. Ulme. Ja missuguseid aksessuaare sealt veel leida võib - lisaks tavaprügile jalatsid, lutipudel, hambahari ja minge vaadake ka, mis lõpus on ;-) Aare korras, EVEJ. Tänan üllatuse eest! Tartu taas puhas, mõneks ajaks.
muigasin kodust tallinnast uut tartu aaret vaadates üleolevalt - südalinnas raamatukogu taga ja maastik 3.0? et kas peab nüüd siis trepist üles minema või kummardama ja trepi alla vaatama või kust see raskusaste siin saab tulla. kui ära käisin ja aru sain siis enam ei muianud, adrenaliini võttis korraks ikka üles. [soovitan] terava elamuse mõttes :)
Punane kaubik, kus sees istusid töömehed kes nosisid mingit saia moodi asja oli pargitud täpselt sinna, kus ta ei oleks tohtinud olla.Jääb järgmiseks korraks.
Kõigepealt ronisin mina pimedusse, siis tuli vaikiv noorsand järgi. Võtsin nooremalt sõna, et kaasa tohib tulla, kui ei kisa ei karju. Tuli, kuigi ilmselgelt kartis.
Peitjalt saadud siseinfo põhjal võis järeldada, et aare on jälle täiesti leitav. Väga sobivalt järgnes sellele infole ka komandeering Tartusse, kus kõnealune objekt oli hetkel veel ainuke leidmata punkt. Linna jõudes polnudki meil enne muuks aega, kui siin ära käidud. Tõepoolest, takistus aardeni pääsemiseks oli eemaldatud ja tee lahti. Prügi ja muud jama oli ka enam vähem mõistuse piires ja ära määrida ma end ei suutnudki eriti :P. Siiski tundub, et keegi on selle tünni vastu ikka huvi tundnud vahepeal, aare oli nimelt kolinud natuke teise kohta, kui ta olema peaks. Panin ta tagasi vihjele vastavasse kohta ning igaks juhuks täpsustasin veel ühelt eelleidjalt üle ka, klappis. Aitähh, äge koht tõesti!
Norraka sündmusaardel uuris Hanno peitjalt, kui võimatu selle aardeni pääsemine praegu võib olla ning sai julgustust proovida. Tegelikult oli tee täiesti vaba, kui pimedus ja märg ja libedus ja muud õudused välja arvata. Põnev koht, isegi kui sellistesse vabatahtlikult ei roni :P
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Otsustasime minna uut aaret üle vaatama lootuses, et oleme esimesed leidjad. Kohale jõudes nägime üht võimalikku kohta, aga kontrollimisel osutus see valeks. Vaatasime veel ringi, kui nägime kedagi mööda kõndimas ja ringi vaatamas, kaardi väljatrüki moodi paber käes. Meie aga tegime näo, et oleme juhuslikult sinna sattunud. Kui õhk mugudest puhtaks sai olime juba minemas õigesse kohta, aga siis ilmus järgmine muguja istus täpselt sinna kuhu vaja ei olnud. Tuli edasi passida. Peagi saabus [oiorokko] meeskond. Edasi juhtus täpselt nii nagu tema sellest kirjutas. EVEJ