Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.0 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare asub rahvakeeles Rummu tuhamäel, mis on tegelikult paekivi kaevandamisel tekkinud aherainemägi. Mägi on üle 70 meetri kõrge ja asub Vasalemma vallas. Mäe otsast avanevad suurepärased vaated Rummu alevile, karjäärile, metsale ja vanglale. Karjääris on järv, kus saab ujuda.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (28), 2012_aasta_aarde_kandidaat (12), ilus_vaade (7), vaatamisväärsus (5), ettevaatus_vajalik (4), ronimine (4)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC3RD66
Logiteadete statistika: 175 (96,7%) 6 14 1 1 0 0 Kokku: 197
Kevadkoristus 2018. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Kuna Rummu tuhamäele ligipääs on muutunud väga raskeks, siis tõime aarde sealt ära. Võibolla leiame talle koha väljaspool territooriumi. Täname kõiki aardekütte, kes seda aaret otsisid, logisid ja oma emotsioone jagasid.
Mäe jalamile jõudmine oli juba paras peavalu, sest nagu ikka sattusime sinna festivali ajal ning kõik uksed ja aknad kinni. Ronisime ratastega üle müüri ning sõitsime mööda "raudteed" kohale. Mäkke ronimine oli eriline väljakutse ning tõsiselt huvitav. Aarde leidis Leevi. Allatulekul oleks tahtnud isegi kelku kasutada, aga seekord piirdusime tossudega. Kiire, mis kiire. Vägev elamus kõik kokku. Suured tänud aare korras.
Hommikul ärgates vaatasin õue, ilm oli imeline. Valida oli, kas hakata koristama või minna aarderetkele. Ega ma üle kahe minuti ei mõelnud. Kõvasti ronimist käib selle aarde ette, koer pani ennast korduvalt poole mäe peal kõhuli ja vaatas küsivalt, kas tõesti veel edasi. Aga jah, lõppu välja. Aare on uhke, tänud!
See oli võimas! Eelmisest aastast peale olin luninud, et lähme-lähme, vaikselt hakkas teadmatus ka kuklasse taguma, et kauaks seda mäge ja sissepääsu veel on. Ja no. Vaimustav.
Peale ebaõnnestunud kivisilla külastust otsisin esimese sobiva aiaaugu ja ronisin mööda järsakut üles. Tuustisin siis eeldatavas nullis ja selle ümbruses oma pool tunnikest, aga aare jäi leidmata. Aga koht oli äge ja vaated tõesti ilusad, hea meelega külastan seda kohta lumevabal ajal uuesti.
Nüüd siis siin ägedas kohas ka käidud, aitäh. Käisin karjääris ujumas ka, vesi oli lihtsalt nii ilusasti sillerdavalt läbipaistev ja ilm ka soe.
Hmm... mõni siin kirjutab, et leidis pimedas... brrr. Epu jaoks oli juba paljas mäkke minek paras eneseületus, alla vaadata ei julge, aga kaugusesse küll ja vaade on lummav. Üleval muidugi selgus, et olime järsemast poolest üles roninud, ning alla viis suhteliselt lauge tee.
See oli tore matk ja kaunis vaade päikeseloojangu eel. Tänud.
See aare või õigemini selle asukoht oli juba varem silma jäänud ja võib-olla just sellepärast tahtsingi Lääne-Harjumaa aarete otsimist just siitkandist alustada. Mägi jäi muidugi juba Veealusele müürile lähenedes vaatevälja, aga millegipärast esimese hooga gepsust selle otsas asuvat aaret üles ei leidnud. Mõtlesingi juba, et on kättesaamatuks läinud. Suur oli aga rõõm avastades, et mul siiski õigus polnud. Parkisime auto müüri äärde, ronisime läbi okastraadistatud augu sissepoole ja asusime kahe neiu jälgedes hoogsalt ülespoole rühkima. Kui nemad poleks oma seelikute ja plätudega ees läinud, siis ma nii järsku rada küll valinud poleks, kuigi see tundus aardeni lähim tee olevat. Saime õnnelikult üles ja suundusime otse aardeni. Tema ootas meid kenasti, mõnusalt korras ja mahukas. Pärast logimist sai rahulikult vaateid nautima suunduda. Ja seal oli, mida vaadata. Nägime kõik ära, kus juba sel päeval käidud. Jälgisime sukeldujaid ja püüdsime mõistatada, kus see saar veel asuma peaks. Rahvast oli ka murdu, nagu turismiobjekt kohe. See selgitas ka, miks enne möödasõites täitsa suvalisse kohta oli autosid täis parkla tekitatud. Kui isu täis imetletud ja pildistatud, suundusime lauget rada mööda tagasi tasasele maale. Aitäh peitjale elamuse eest!
Üksi selle vaate pärast tasus juba siia tulla. Ronisime meiegi eespool olijate järgi ühest "seinast" üles. Vägev vaade. Sai pildistatud ja vahepeal ka logitud.
Jäetud Valmiera.
Tänud!
Päris tihti Haapsalu ja Tallinna vahet mööda seda teed sõitnud ja ka loomulikult mäge eemalt näinud, aga pole kunagi selle juures käinud, veel vähem otsas roninud. Lahe koht.
Öösel kell 11 väga normaalne koht kus pimedas taskulambiga matkata :D hoolimata kottpimedusest ja okaspõõsastest leidsime oma moonakasti üles. Tänud peitjale!
Varem pole veel siin mäe otsas ja üldse siin territooriumil käinudki. Väga põnev ja samas ka väsitav oli palavaga mägironijat mängida, aga see oli seda väärt, kuna vaade oli hämmastav. Aitäh!
Õhtusel ajal oli siia järve äärde tulnud igasugu rahvast.Peale eesti,vene ja soome keele oli kuulda ka päris palju prantsuse keelset jutuvada.
Võtsime siis suuna kohaliku tipu vallutamiseks.Mäe otsas oli samuti mitmeid seltskondi ringi uudistamas.Aarde leidsime kiirelt ja pärast nautisime ka lummavaid vaateid.Aitäh!
Leitud. Võtsime 2 mänguasja, jätsime mänguasja ja kaelapaela.
RMK Peraküla-Aegviidu matkatee 5-päevasel jalgrattaretkel minu kaheksas aare. Teine päev. Olin tahtnud selle mäe otsas juba ammu ära käia, aga polnud aega selleks võtnud. Nüüd, kui on oht peal, et äkki varsti enam ei saa sinna ligi, siis tuli seekord sellest möödudes üleval ära käia. Mulle väga meeldis! Oleks vaid rohkem aega olnud seal jalutada ja pilte plõksida. Aitäh peitjale aarde eest! EVEJ
Kuigi õhtu oli juba päris hiline, ronisid lapsed suure põnevusega selle mäe otsa ning ei kurtnud kordagi, et väsimus oleks kallal. Mäe otsas oleme varemgi käinud, aga siia tasubki aeg-ajalt jälle tagasi tulla. Tänud!
Rummu tuhamäel toimub mäkketõusu võistlus 9. juulil algusega kell 12.
"Kärnatajate juhtimisel toimub sel suvel veel üks mäkketõusuvõistlus. Sedapuhku Vasalemma vallas Rummu tuhamäel! Järjekordselt on tegu eesti meistrivõistluste etapiga. Võistlus tuleb karm, kuna tegu on vägagi ainulaadse ja ekstreemse mäega.
Alustame kell 12:00 Võisteldakse viies masinaklassis: junior, kross, single, unlimited, show. Kohapeal söök, jook, palju müra ja kärsahais Sissepääs 7.-
Tasub kindlasti kohal olla, sest kiirust ja adrenaliini saab olema palju!"
Kuna varsti tuleb Rummus mäkketōusu üritus sai mägi esmalt ülemōōdetud....aega nappis ja noppisime esmalt selle aarde....
Päev hakkas lõppema, aga seiklustele veel lõppu ei tulnud. Proovisin teel Rummuni koostööd autoga, et kas pärast pikka retkepäeva saame lõpuks ka asjadest ühtmoodi aru. Mõistmist oli, paaril korral tekkis konflikt, aga vähemalt jäi põhi terveks.
Esimesena olid mäel Rex ja geokoer, kellest viimane sõelus niisama üles-alla, samal ajal kui Rex kõrval ronis. Seejärel läks Ragne, kes enam-vähem geokoera stiili jätkas. Siis oli minu kord. Tavapärane ronimisvaimustus oli asendunud realistliku kalkulatsiooniga, et sellest nõlvast pool on ka minu ronimisoskustega hästi tehtud ja et kui ka kõik ülejäänud nõlvad sama kaldega on, siis minul jääb vaade nautimata ja aardega tuleb siit mitteleid. Ronisin, mis ma ronisin, aga andsin täpselt poole pealt loobumisvõidu ja harjutasin uut kiirelt omandatud oskust- kükklaskumist. Alla tulid ka teised, ka need, kes üles välja jõudsid ja aardeotsimiseks ei läinudki. Jalutasime hoopis teisele küljele, kus meid ootas sujuva kaldega rajalaadne asi, kus me kõik ilusti üles saime, mõni selle ajaga lausa mitu korda.
Vaade oli mõnus, ajastus oli ideaalne, sest päike hakkas loojuma. Jalutasime suurema osa mäest läbi ja arutasime, kes ja milleks sinna erinevaid asju vedanud on, k.a eterniiti, mis oli otsapidi maasse lükatud.
Kui muidu emotsioonitu Rex käib niisama seltskonna mõttes kaasas, siis selle aarde isiklik leidmine tekitas tema tavapärases hääletoonis vaevumärgatava elevusvärina, mille juhtumist ta ise tänasenigi ei tunnista.
Aitäh peitjale, aare oli korras, peidukas oli tore ja koht väga hästi valitud.
Hullud (meie) panid esimese asjana loomulikult püstloodis minema. :) Võiduronimise tulemused:
üks jõudis lõppu välja;
teisel jäi 1,5 meetrit puudu;
kolmanda ponnistused päädisid poole mäe vallutamisega;
neljas jooksis üles-alla vähemalt viis korda.
Peale neid ilu ja jõunumbreid leidsime ka korraliku geo/matkaraja. Sel ajal, kui me Gerdiga torkivas põõsas rabistasime kasutas geoskeptik Rex kavalalt georada ja hüüdis õnne-rõõmu-uhkuse-elevuse varjundiga hääles: "Mis te seal põõsas müttate, ma leidsin juba. Siia tuleb ju rada ka."
Kokkuvõttes oli see üks väga tore aare väga toredas kohas, kuhu arvatavasti niisama ronima ei oleks läinud.
Tänud peitjale!
Fantastiline maastik! Päike paistis, ületasime müüri ja kulgesime otse mäkke. Nii võimsaid ja sügavaid radasid ei osanud küll oodata. Meile väga-väga meeldis, nüüd meilgi see iludus nähtud. Tänud peitjale. Super!
Kartsin, et enam ei pääse sisse, aga õnneks sai veel. Enne tuli küll veidi üle erinevate okastraatide, klaasikildude ja aia alumise osa turnida, kuid sellega saime kenasti hakkama. Aia lõunaküljes oli üks päris madal lahtine ja takistusteta ava ka. Üles ronisime suht järsust kohast ja saime sellega kenasti hakkama. Aardeleid tuli ruttu ja siis saime imelisi vaateid nautida. Erinevalt kodusest suusailmast säras siin päike. Ma olen väga rõõmus, et siia tulla otsustasin. Tundus, et Krista ja Anni olid ka. Aitäh!
Oi kuidas mulle üksinda sinna mäele turnimine ei meeldinud.Aga vaade ülevalt oli võimas.Suured tänud peitjale.
Vau, see tuhamägi on võimas. Kartsin algul, et me ei saa ülesse. Asjatu mure. Rummu karjääri vesi oli sama helesinine kui olen fotode pealt näinud.
Olime kogu selle Rummu värgi ikka suveks plaaninud, kuid peitja arvas teisiti :) ja kuna meile sisse murda väga ei meeldi, siis käisime nüüd ära. Täname!
Tere kõigile! Rääkisin täna endise Rummu vangla territooriumi omanikuga KB Auto Eesti OÜ esindaja Gunnar Bergvaldiga. Omanikud ei soovi, et seal maa alal võõrad inimesed ringi kooserdavad. Lisaks geopeituritele käib seal tohutul hulgal muud rahvast. Ta ütles, et praegu on veel tagaumine aia auk lahti aga varsti paneb ka selle kinni. Lubasin, et võtame lähiajal konteineri mäe otsast ära. Seega kellel oli plaanis lähiajal seda kohta külastada, siis käige ära, varsti sinna enam minna ei saa. Anname teada kui oleme aarde sealt ära võtnud.
Ei tea kuidas selle tagumise aiaauguga lood on aga esimene sissepääs tuhamäele on suurte trellidega tõkestatud. Lisaks on seal ka ERAMAA märk tekkinud.
See ronimine oli korraliku trenni eest. Kui üles jõudsin, siis mõtlesin isegi, et tuleb vist suitsetamine maha jätta. :D Aarde leidsime kiiresti. Põnevaim osa oli mäest alla "surfamine". Selle nimel oleksin nõus mitu korda uuesti sinna üles ronima... see oli tõsiselt lahe. :) Suured tänud peitjale. Ilma selle aardeta poleks mõtteski sinna üles ronida. :)
No oli see vast väsitav ronimine. Tippu jõudes lõõtsutasime mõlemad päris kõvasti. Paus peetud ja siis aarde otsingule, leid tuli ruttu. Oli alles ilus vaade sealt tipust:)
Pele mitmeid külastusi Rummule, oli see esimene kord kus sai ka mäe otsa ronitud. Nulli lähedal askeldasid juba 4 "kahtlast" noort. Pilkude kohtudes oli mõlemale selge, et meie eesmärk on sama. Tegu oli Lätist pärit geopeituritega.Üsa kiirelt tuli ka otsitud aare. Tänud peitjale! PS: oi ku*at kui külm võib olla -8 kraadi, kui puuduvad kindad...
Käisime mõne nädalavahetuse eest järve teisel küljel asuvat aaret otsimas ja juba siis võtsime Rummu aarde ka plaani. Imeilusa sügisilmaga vooris sealkandis palju rahvast aga õnneks saime aardega rahulikult toimetada. Lapsed panid paar pisipudinat aardesse lisaks, ära midagi ei võtnud. Väga äge koht ja imeilusad vaated.
Päeva viimane. Saime siis ka lõpuks siin ära käidud.
Sai igaks juhuks geopeituse leht käima lükatud, aardeni 40 meetrit, EVEJ.
Olen korduvalt ujkmas käinud, aga esimest korda üleval. Poleks srvanud, et seal nii huvitav maastik ja nii suur on. Meeldis. Aarde konteiner ja energiamahl olid ka tuttavad.
Väga äge. ..tänud juhatamast.Loodan et allaminek on sama lihtne. ..:)
Lõpuks ka siis kohas, mida ka välismaistes telekanalites on näidatud. Üles sai üsna lihtsalt. Alla tulekuks otsisime ühe teise raja. Aga muidu võimas :) aitäh juhatamast! Aare ok.
Leitud pärast mõningast pingutust ja eneseületust. Ümbruskond on sürrealistlik :) V: KUMU postmark, J: sinine suurte hammastega väike kala
Leitud!
Tnx peitjale, kes väikest ekstreemi astelpajude vahele, mäetippu ahvatles tegema:)
Kui ronida saab, on Kusti kohe esimene, tühja sest katkisest jalatallast. Sellist aiaauku läbivat matkarada nägin esimest korda, hiljem tuli välja, et rada viib üle kõrgemate müüridegi. Tõusime rajapoolsest küljest ühe laine vahelt, päris hea pingutus oli. Kuigi see aare oli georetke suuna valimisel määravaks, ei saanud vihmase ilma tõttu täit elamust kätte, aga vaade oli sellegipoolest kaunis. Külmatrotsivad põhjanaabrid sooritasid all vettehüppeid, muidu oli rahvast vähe. Aitäh, loodetavasti naaseme ilusama ilmaga üht seemneks jäetud aaret tabama.
Tegime väikse pikniku ja pärast mugimist otsisime aarde ka üles. Vahva! :)
Ujumas käidud ja asusime sõltuvust rahuldama. Koperdasime mäest ülesse ja aare tuli esimesse kohta vaadates välja. Algul käis seest läbi, et mis relva kast see siin peidus on?! Aarde suurust ei vaadanud, siis oli ka üllatus suurem. Väga lahe aare igatahes. Tasub mainida, et eelmine aasta suvel käisime seal samas aarde läheduses 10-20 m vahega piknikul, kuid siis ei teadnud geopeitusest veel midagi.
Täna oli väga õige päev siin olla, sest vihma sadas ja ujujaid ja kära polnud. Lähenesime matkatee müüriaugu juurest ja tuvastasime, et nii ekstremistid me pole, et otse üles astuda. Nii tegime ilusa ringi ja nägime seetõttu ka rohkem pilte mida mällu salvestada.
Üleval oli kole märg lehestik, mis minu matkapüksid märjaks tegid, Ruthi omalt veeresid aga kõik piisad maha. Tagantjärele kahetsesin nüüd seda 32€ mis ma oma pükse ostes kokku hoidsin.
See selleks. Vaated on siin ilusad, mäe mustrid väga ilusad ja tipulaele kasvav kase- ja astelpaju puistu mõnus vaadata. Laskusime teist külge pidi.
Täname peitjat siia aaret peitmast! See oli meie Läänemaa retkele väga tore algus, sildid on aardele õigusega pandud.
Käi ikka enne Nuustakul ära kui kuskile kaugele Välismaale kipud! Ilus rada viis mäkke, vaade tõesti imeline, siia tahan tagasi, ma polnud sellest mäest kuulnudki, koht väärib aaret, ma tänan!
Otsustasin, et toon oma kalli kaaslase tema tähtsa päeva puhul nautima ühte ilusat päikeseloojangut. Algul paistis, et täna taevataat meile päikest ei näita, õnneks olin õige sissemakse teinud ja tuli ka lõpuks päike välja. Peale päikese kadumist merre sai ka aare üles otsitud ja logitud(kell 23.59). Tänud mäe teise külje näitamise eest. Muidugi kaasnes selle kauni vaate juurde mõnusad astelpaju okkad.
Peale pardirallit koju jõudes ei saanud ometi tuppa jääda ja kuna Elve polnud Rummus veel käinud siis võtsime suuna sinna. Korra olen ma seal üleval käinud aga seekord plätudega ei olnud üldse pidamist. Elvel oli pikk, peaaegu maani, kleit ja Oliveri peab lihtsalt aitama sellises kohas. Selliselt "ettevalmistunult" jäi meil ronimine pooleli aga õnneks leidsime teise ja veidi kergema tee. Alguses nautisime vaateid ja tegime pilte kuid seekord ma sealt aardeleiuta lahkuda ei tahtnud (eelmine kord teise seltskonnaga ei otsinudki). Õnneks seal midagi keerulist ei olnud. Kaupa ei vahetanud kuigi huvitavat kraami seal jätkus.
Siin olen ma alati tahtnud käia ning täna sai lõpuks see soov ka täidetud. Pildid ei anna ikka väga täpselt edasi seda mastaapi, sest kui ühel hetkel seista selle mäe juures ja suunata pilk üles, tundub see tee kuidagi tükk maad pikem.
Üles minekuga me just pikalt ei mõtisklenud - sai otsustatud, et "see näeb välja nagu siit oleks käidud" ja läksime. Üsna järsk oli teine, aga üles me kogu kambaga saime, kust kostitas selline vaade, mille taolist ikka tihti ei näe.
Pärast esimest fotoraundi läksime ja otsisime üles aarde, mis oli samuti meeldivalt puhas, hästi peidetud ja varustatud rohke ja rikkaliku nänniga. Tõsiselt esinduslik aare.
Edasi läksime teisele poole mäge, kust avanes vaade vanglale ja just külastatud tondolossidele. Tegime teise fotosessiooni, pärast mida lõpuks kuidagi eri teid kasutades alla jõudsime. Ilm kahjuks ujuma ei kutsunud, aga kindlasti on see siin omaette huvitav kogemus.
Igatahes sai lõpuks see ime ära nähtud ja ei saa kohe üldse kurta. Vinge!
Aitäh!
Pärast tondilosside külastamist oli aeg ette võtta teine Rummu vaatamisväärsus, mis isegi tondilosside juurest paista oli. Proovisime saada autoga võimalikult lähedale ja nagu ikka geopeituses olema kipub, ei ole see kõige otsem tee sugugi kõige lihtsam. Kui auto pargitud, uurisime gepsuvaldajalt, kus see aare ka on. SEAL OTSAS VÕI??? Ühesõnaga lähenesime tagantpoolt, mis esiotsa täiesti võimatuna tundus. Sõrmenukkidel on veel koorikud peal, jalad enam väga ei annagi tunda. Aga üleval... ooo, see vaade! Ebareaalne!
Kui olime ennast mäestikuõhust oimetuks ahminud ja filmirullid täis pildistanud, asusime aaret otsima. Selle avamisel sai jälle ahhetada: nagu hiljem logidest selgus, olid peitjad samal päeval enne meid käinud nännivalikut rikastamas ja see valik kippus silme eest kirjuks võtma.
Kui aardetoimingutega ühel pool, tegime mäeservadele veel ringi peale ja otsisime parimaid vaateid, samuti variante laskumiseks. Nagu selgus, olime valinud tõusuks umbes raskeima mõeldava variandi (mõeldamatuid oli muidugi ohtralt). Laskusime tiimiga mitut erinevat varianti kasutades ja tegime ka allkorruse vaatamisväärsustele ringi peale. Vägev-vägev koht ja väga tõhus aare. Aitäh ja kindel soovitus minu poolt!
Rummu külastus sai spetsiaalselt ajastatud päikselisele päevale, siis vaated pikemad. Üles ronisin müüriprao juurest kõige otsemat teed, viimane ots kätega külgnevatelt vallidelt tuge otsides. Segased lätlased, kes Rummu jalgrattaga drive-in aardeks tegid :o) Aga respekt igatahes. Kvaliteetaare nii mitmes mõttes huvitavas paigas, soovitan kindlasti ja tänan peitjaid.
V: TB, nööbi, J: auto
Algul ühest orust peaaegu üles, siis alla tagasi, 180 kraadi ümber rohkete teiste orgude ja uue oruga uuele katsele. Raju, lahe, meeldis, vaated vägevad ja tuju hea. Aare ka maru laheda teostusega! Kindlasti millalgi tagasi. EVEJ :)
Kuna ilm ja aastaaeg ujumist ei soosinud, siis piirdusin ainult logimisega. Tehtud!
Leitud. Kes seal käinud pole, sellele on koht ise kindasti väärt külastamist. Väga uhked vaated ja nii Rummu alev kui endine Murru vangla territoorium on vaadeldav nagu peopesal. Aare leitud, korras. EJEV
Tänud peitjale.
Lätlased on käinud Rummu mäel oma jalgrattasõidu oskusi ja enda leiutatud drooni katsetamas.
http://reisijuht.delfi.ee/news/news/droonivideo-ekstreemne-ratastel-laskumine-rummu-magedelt-tutvustab-latlaste-idufirmat?id=71125965
See oli päeva viimane aare, päike oli juba ammu loojunud. Lambivalgel õige tee leidmine polnud ülearu lihtne. Esimene teekond oli paljulubav, aga mõned meetrid jäid ikka puudu ja pidime loobuma. Otsisime siis parema lähenemistee ja saime suure hädaga üles, aga sellega hädad veel ei lõppenud. Ülevalt oli profiil üsna sopiline ja mõistlikku teed alla ei olnud üldse lihtne leida, mitu korda suutsime mäetippu ära eksida. Aitah peitjale ägedasse kohta juhatamast.
Kõige kiirem tee kahe punkti vahel on sirge. Seda teab iga geopeitur. Püüdsin oma teooriat praktikas juurutada kuid kohalik giid pidas mind napakakas. Peale logimist püüdsin korra veel sirgete teooriat jutuks võtta aga jätkuvalt olin oma mõtetes üksi. Spiraalitasime mõnuga. Mägi on väga äge, tegin peaaegu ühe pildi. Aitähh.
Ilus kühm on kalda äärde kuhjatud. Alati ei pea auk ilus olema, mõnikord on kühm ägedam. Ses mõttes, et saab katsuda. Näiteks katsud, et kas tipuni ulatud. Reeglina ikka ulatud. Mõnikord küünitad end ühe tipuni ja siis selgub, et seal on hoopis kaks tippu. Mis on veelgi parem. Siis saab... aga jätame selle jutu.
Võtsin lähenemiseks otsetee, st jäsemetele tugevat koormust. Mugudest hoolimata, tuli aardeleid kergelt. Aare heas seisus, EVEJ.
Osad meist olid antud mäel varem turninud, kuid oli ka üks roheline. Ronisime, nautisime vaadet ning leidsime ka aarde. Aitäh, tagasi kutsumast!
Kuna edu kahe eelmise aarde leidmisel oli minusse hulga usku tekitanud heasse vedamisõnne, otsustasin ka siinset mitteleidu parandama minna. Et ma ilma abivahendita ei jääks, hüppasin enne autost läbi ja haarasin kaasa juhtme, et kasutada oma tutikat akupanka, telefoniaku näitas järjekordselt punast värvi… Nagu lauatelefoniga käiks ringi ma ütlen, kogu aeg peab juhe kuskil stepslis olema… :D. Seekord läksin üles vees oleva maja juurest, tänase päeva puhul oli sinna koguni lipp uhkelt lehvima sätitud :). Muidugi tegin sellest pilte ja alustasin seejärel ülesronimisega, täna oli see isegi raskem kui eelmisel korral – tee oli küll laugem, kuid pinnas pehme ja astumine asendus kiirelt totaalse sumpamisega. Lõpuks jõudsin ikka kuidagi üles ja sain alustada otsimisega, seekord õnnestus leida peidukas minutiga. Muljetavaldav konteiner on igatahes seal otsijaid ootamas ja vahetuskauba hulgast võib leida muuhulgas karbi lauvärve… Kahtlemata läheb see minu aaretes nähtud vahetuskauba top kahte, hiirelõksu kõrvale, väga muhe :). Peale logimist läksin tagasi alla sellest järsemast küljest, see oli kukepea võrreldes ülestulekuga kui mitte arvestada seda, et saapad olid alla jõudes kumbki kilo raskemad ja jalad nägid välja nagu kaks tsemendisegamise laba…:D. Üritasin rohtu suurema osa ballastist maha jätta, natuke õnnestus ka. Ja siis juba olingi tagasi auto juures, kuhu järgmise järvesaare otsija näol kohe lisa tuli. Kasutasin võimalust ja kitusin ära oma järjekordse ebaedu karjääri juures, palju parem hakkas… :D. Ning edasi läksime kumbki omi leide leidma, minul sai järgmiseks peatuseks vallakool.
Selle aarde leidmine oli tänane põhieesmärk, kange tahtmine oli pärast mitmepäevast söögiorgiat endalt kuidagi seda boamadu-olemise tunnet natuke vähemaks viilida ning aherainemäe vallutamine tundus eesmärgi saavutamiseks igati sobiv lahendus. Kuna koht varasematest käimistest tuttav, ei olnud kohalesaamisega mingeid probleeme, parkisin auto müüris oleva augu juurde ning et mägi tundus igast küljest ühtmoodi järsk, valisin ülesminekuks lihtsalt esimesena ette jääva “uhtoru”. Et see ikkagi ei olnud kõige mõistlikum valik, sain aru umbes esimesel kolmandikul aga tagasi keerama enam ei hakanud ning vinnasin ennast kõikvõimalikke kujundeid võttes üles... Äärele jõudes esimesed minutid küll lihtsalt ähkisin aga väga rahulolev olin ka ning peale seda, kui hingamine normaliseerus, jalutasin igast küljest avanevaid vaateid nautima. No vaated on siin tõesti muljetavaldavad! Klõpsisin terve hulga pilte igast küljest ja uurisin kaugusest paistvaid teisi aardekohti, kiiret polnud kuskile ja naiivselt arvasin, et kohe-kohe otsin/leian ka karbi üles ning siis juba ongi minek järgmiste plaanitud kohtade juurde… Jah, arvasin…. Ei teagi, mis juhtus, enda meelest olin täitsa õiges nullis, aga sellist kohta, kuhu suurtes mõõtmetes karp mahuks, ei leidnud ma sealt ei esimesel, seitsmendal ega kolmekümnendal vaatamisel. Peale tundi aega astelpajude vahel olin lumest välja puhastatud kõik põõsaalused ja lohus kohad, järgmine samm oleks olnud läbi jääs lehepuru mäe läbikaevamisega alustada… Loobusin ning võtsin ette allalaskumise, see polnud pooltki nii hull, kui eeldasin… Tegelikult väga mõnus koht, kuhu ka teist korda hea meelega tulen, kui lumi läinud, proovin kindlasti uuesti :).
Tänane matkapäev hakkas küll tõrgetega,autol läks rehv ja pidime kogunemiskohta tagasi sõitma. Vahetasime auto Reeda oma vastu ja panime vidinal Rummu poole ajama. Ega geopeitur nii lihtsalt alla anna! Rummu aare oli esimene ja alguses tundus küll, et tuleb kähkukas, aga ega ikka igaltpoolt ka ligi saa! Ümber mäe jalutades arutasime, et need vormid meenutavad Kappadookias nähtut, ägedad. Vaade mäe otsast on muljet avaldav, tasus ronimist. Aitäh peitjale!
Üles ronides oli kui tuttav vaade Türgis Kappadookias!Tänud!
Kes ütes, et Eestis ei saa tegeleda mägironimisega :) Saapad muutusid selle retkega umbes 2 kg raskemaks, kõik jäi saapa külge kinni. Kummikud oleks sademetega ilma korral parem valik.
Kõigepealt sai tiirutatud ümber selle koha, et õige koht lähenemiseks leida. Üles saamine läks isegi lihtsamalt kui kaugemalt tundus. Arusaamatuks jäi ainult, kust sai sinna üles mees krossisikliga.
Leitud, aare korras ja kenasti tagasi pandud. EVEJ
Oii, vat see on suur aardekarp. Aare sai kiiresti logitud aga tulema sai alles peidukohast ca 30 minutit hiljem kuna kõik kubises seentest ja otse loomulikult tuli ju need kõik kaasa võtta! :)
Tegelt aare leitud juba ammu kuid unustasin logida. Aare ise väga lahe ja karbis olev 300 dollarit lõi silmad särama kohe :)
Liis jäi poistega alla, mina läksin mugavamat nõlva otsima. Vist ei leidnud seda kõige mugavamat, aga ühest kohast ma oma lodevad 120kg ikka üles lohistasin ja pärast alla ka. Huvitav kas mul jäi midagi nägemata aga ma ei leidnud midagi sellist, mille eest selle aarde peaks lausa aasta aarde kandidaadiks esitama. Ka aastal 2012 ei oleks nii arvanud. Korralik konteiner on, aga selliseid mujalgi nähtud. Ju siis olid ootused kõrgeks kruvitud 12 aasta-aarde-kandidaaadi sildiga.
https://www.youtube.com/watch?v=YHXaKH1zo6Q&list=UUkZnZc2oQBnSxm2dgjoA8kQ
Mõnus video tehtud Rummu karjäärist.
Väga lahe aare...mõnus ronimine :)
Mina ja Margit tulime rongiga ja mehed pidid meile järgi tulema aga panid naisi ootama palavuses, ning meelelahutus oli väga raske leida selleks ajaks. Lõpuks kui tulid mehed, sitsime aarde asukohani ning leitud V: kuul, magnet. J: kupong, skarabeus
Allan ronis ees otse üles, meie otsisime lihtsamat teed. Lõpuks saime peaaegu kõik üles. Oli väga palav ilm, rahvas ujus ja hüppas varemetelt vette jms.
V: kuul, magnet. J: kupong, skarabeus
See oli tõesti üks tõsine ettevõtmine ja tõesti plätud pole just kõige parem valik, millest ma ka kohe varsti loobusin ja läksin paljajalu edasi. Ülesminekuks sai valitud natuke raskem versioon ja siin sain ikka väga hästi aru miks mägironijad oma matku hoolikalt planeerivad. Õnneks jõudsin ilma suuremate viperusteta üles välja just täpselt sellest nõlvast, mis aardele kõige lähem. Aare oli omal kohal ja korras. Logi läksi kirja ja siis sai natuke ümbrust uuritud ja kauneid vaateid nauditud. Tagasi sai mindud siis seda teed mööda, mida normaalsed inimesed ka ülesronimiseks nähtavasti kasutavad. Alla jõudes oli õnnis tunne küll vetevoogudesse sukelduda ja sellest ronimise tolmust ennast puhtaks saada. Tänud peitjatele selle toreda elamuse eest.
Plätudega minek ei olnud mitte kõige inimlikum üritus :) aga üleval eri ilmakaari vaadates leidsin alla tulekuks juba palju humaansema tee.
Üks ägedamaid aardeid, mis leitud. Tänud peitjale. :)
Väge äge aare oli! Sai palju ronida ja ka suplemas sai käidud. :) Suured tänud peitjale!
Parkisime auto ära ja kohtusime uuesti [pilditibi]ga kes ütles, et me oleme valel pool mäge. Kõndisime ümber mäenuka ja leidsime koha, kust ülesse saab. Ronimine ja aardeni jõudmine võttis üksjagu aega, aga vaade ülevalt oli väga ilus. Aitäh siia juhatamast.
"Siia peab ronima või? Aga see on ju võimatu!"
Tuli välja, et siiski täitsa tehtav, kuigi kummikud ei olnud selleks just parimad jalanõud. Vaade oli lahe, soovitan!
Ilusti leidsin. Üles ronimine oli veidike raske ja pärast okkalistes põõsastes ringi tatsamine.
Olime selle aarde korra küll juba leidnud aga soovisime külalistele huvitavaid kohti näidata ning selle tõttu leidsime ka selle aarde uuesti. Tundub, et konteiner on oma algset asukohta muutnud ning seega oligi see nagu uus leid :) Konteiner on nänni poolest tõelieslt rikkalik ning lapsed olid dilemma ees, mida võtta mida jätta, kuna vahetada oli lubatud ainult üks ese.
Täname aarde eest!
Aare on talve kenasti üle elanud. Viisime geonänni juurde ja panime sinna ühe ränduri ka. Head otsimist.
Mõnus ronimine ja ilusad vaated. Balloonidega hülged oli ka kohal. Aare OK. Tänud!
Great cache at a great location. Felt like a big adventure! Thanks. Left a TB.
Üksi ei ole kunagi viitsinud sinna otsa ronida ja alati kui kellegagi sealt mööda sõidetud, siis on ilm takistuseks olnud. Täna aga kõik klappis ja käisime ära. Vaade on muidugi suurepärane ja ka peidukas on väga mõnus. Kõik oli äge :) V:TB
DCXXXVI. Käisin täna ammu plaanis olnud mäel ära. Ilm polnud küll kõige sobilikum, värske märg lumi kattis kõike. Parkisin auto mäe idaküljel müüris oleva augu juures ja turnisin ka samast küljest üles, mõnes kohas käisid jalad küll ringi, kuid uhtoru külgi sai käsipuuna kasutada. Nullis läks samuti lume tõttu aega, lõpuks siiski asukoht paljastus. Jätsin ränduri. Samast alla tulekut kartsin veidi, kuid sain ilma tagumikul liuglemata. Hea asukoha valik aardele, tänan.
Kui tehakse ettepanek minna Rummu mäele piknikku pidama, siis ei saa ju keelduda. Mägi oli kohapeal võimsamgi kui maanteelt kiigates. Suur ägedus! Tagasiteel alla tegime väikese haagi ja leidsime ka aarde. Ja muidugi astelpajud. Viimasel laskumisel kõnetas meid üks mäel istuv noormees, kes olevat ühed autovõtmed leidnud ja ohhoo - need olid ju minu (koduaias puhkava) auto võtmed. Alati on huvitav leida midagi, mille kaotsis olekust aimugi polnud.
no selles üliägedas kohas peab otseloomulikult ka aare olema, ja õnneks nüüd ka on. ronimine oli äge, eriti meeldis see 4aastasele kristoferile kes vaid ühes kohas veidi abi vajas (:
Ähk ja puhk oli vägev,kuid mäng vääris küünlaid ;)
Mäkkeronimiseks valisime ühe tee, alla tulime mööda teist. Koos meiega turnis mäkke ka väga krapsakas vanapaar, kindlasti 60+. Ent ilmselgelt olid meie huvid erinevad. Meie eesmärke nad ilmselt ei teadnud, aga meie nende omi küll. Väga vaimustunult ja õhinaga korjasid nad astelpaju marju (ning ka oksakesi koos lehtede ja marjadega). Saime veel teada, et need pidid väga kasulikud olema, kuigi väga hapud hamba all. Nii on, noogutasime ja tõdesime ning sammusime edasi. Ning, mitte et varem ei oleks neid proovinud, sai siiski suu seks tehtud ja taaskord mööndud, et kurja küll, võib ikka 1 mari hapu olla küll, mis sest et kasulik.
Aare ise paistis eemalt, leitud kerge vaevaga. EVEJ. Tänud aarde eest.
Ülesse saamisega muret ei olnud. Esimesest kohast ja asi õnnestus. Vaade nii ülalt , kui ka alt väga ilus. Aitähh juhatamast.
Ilmselt kui poleks sinna aaret peidetud, poleks ka sinna sattunud. Ja oleksin väga paljust ilma jäänud. Kuid oleks on paha poiss ja nüüd on leitud. Tnx
Kui tallad on slikid siis mäkke rühkimine ei käi kergelt aga ülesse me saime. Nullile lähenedes märkasime kohe, et me ei ole ainsad kes peiduka lähedal ringi luusivad. Hakkas hiilimine ning sammude eemaldumine ning kribinal-krabinal võtsime konteineri välja. Aga vot siis lähenes põõsast Leho ning tervitas sõbralikuklt :D Tore on ka teisi geopeitureid nii ilusas kohas trehvata.
Ning milline ilus vaade, tänan, et meid siia juhatasite.
Käisin mäe otsas lastega hängimas ja sai asi uues kohas üle vaadatud. Peale leidmist sai seal veel mõnda aega veedetud ja siis märkasin kahtlasi tegelasi kes otse peiduka suunas liikusid. Lasin neil siis toimetada kuni konteineri kolin kostus ja käisin tervitamas.
"Võtsime mullitaja, panime...."
Ai-ai-ai, kes on aardesse mullitaja jätnud?! Kui järgmine seda ei võta, siis lekkides rikub see kogu aarde sisu. (Olen ise näinud).
Nostalgiline paik mu jaoks. Need mäed olid kunagi ammu maamärgiks tädi juurde minnes. Siis sõitsid veel sellised Ikarus bussid, millesse sisenemiseks sai ust avada nagu päris ust. Vajutasid lingi alla, tõmbasid ukse lahti, sisenesid ja tõmbasid jälle enda järel kinni. Vot oli elu.
Minu üllatuseks polnud see mägi üldse tuhast nagu nimi ütleb. Rummu tuhamäeks ju seda nimetati.
Geoparklas jäid meile vist vahele Lilian ja Martti tumedas maasturis. Tervitused neile!
Aare korras. Soovitan kõikidele sinna mäkke ronida. Isegi mitu korda!
Ma olin ausalt mingi hetk valmis loobuma. Nii umbes siis kui kõik vaatevälja jäävad nõlvad kõrgusid 90 kraadi all ülespoole. Noh, võibolla 85. Aga ometigi olid inimesed üleval ja seega kuidagi pidi sinna ju saama. Märt olla ka pisikese lapsega käinud, ütles gk, ja rühkis ülespoole. Ei jäänud muud üle kui järgneda. Üks meeldejäävamaid aardeid sellest päevast, oli tore. Aitäh peitjale! Ja aitäh ka neile kohalikele džinni rüüpavatele noormeestele, kes mu gepsu leidsid ja meile tõid. Nende liikumine ja kiirus mäe nõlvadel oli igatahes muljetavaldav.
Me olime täiesti kindlad, et kuskilt läheb üles ilus trepp või eskalaator või vähemalt köisraudtee, aga tutkit, ei miskit. Kõndsime ja kõndisime, aga vaatepilt mäe poole ei muutunud. Lõpuks tõmbasime rinna õhuga kummi ja ründasime. Varsti tuli välja, et päris õigest kohast. Kuigi olgem ausad - kohalike kepsutavat kiirust mäest üles ja alla liikumiseks ei suutnud me lõpuni saavutada. Tänud peitjale selle meeldiva astelpaju võsast läbi trügimise kogemuse eest! :D
Imelise läbipaistva veega järvest ja muidu absurdsest kohast olime ennegi kuulnud. Nüüd siis avanes võimalus ise kohale minna. Mäe vallutamiseks valisime suht järsu serva ja aarde raskusaste loksus ilusti paika. Lisaks asukohale oli ka aarde peitmisega vaeva nähtud. Nii et meile väga meeldis. Tänud peitjale.
Sellest kohast kordi ja kordi mööda sõites ei osanud ma arvatagi, et kunagi avaneb võimalus sealt ülevalt alla vaadata. See vaade oli ikka nii võrratu. Seinast-seina tundeid tekitas üleval nähtu. Aarde teostusel nähtud vaev on igati tunnustuse ära teeninud. Täname!
Olen korduvalt sellest mäest mööda sõitnud, alati tahtnud sinna ülesse ronida, aga kas pole aega, võimalust või seltskonda olnud. Nüüd olid kõik jällegi olemas. Lisaks imeline, pilvitu ilm. Ronimistee valisime muidugi sellise et kogu mägi sai oma ilus ja müstikas ülevaadatud. Üllatuseks olid nii imelised vaated kui mäeotsas kasvav mets koos astelpajudega. Aardeteostus oli ka tore. Mulle küll kõik kokku väga meeldis. Proovisin loomulikult ka karjääri jahutava vee ära
Astelpajud olid just parasjagu valmis, vesi oli helesinine ja järsakute vahele oli maandunud kosmoselaev. Hõbedastes ülikondades inimesed tapsid koledat rohelist tulnukat kui taamal suplejad järvesügaviku kohal sulistasid. Rummul on alati ulmet : )
Siia mäeni jõudsime peale nelja metsas oldud ööd. Admiral Pitka luureretk hakkas läbi saama. Veel viimane pingutus - lõpujooks (1,5 km mööda teed, koos varustusega, mäeni. Seejärel mööda müüriäärt kuni aiaauguni, sealt vormis ja saabastes vette, siis mööda märgistatud rada üles mäkke, teiselt poolt alla ja uuesti vormi ja saabastega vette. Köied ja 15 meetrit võrku ja veelkord köied.) ja pärast seda oligi selleaastane retk edukalt lõpetatud. Kel huvi, siis läbikäidud distantsi näeb aadressilt: http://sportrec.navirec.com/ui/#18uf6h9 ja Põlva võistkond on see õige võistkond. :D Pärast finišeerumist oli väike hingetõmbepaus ja kuna aare oleks muidu kripeldama jäänud tuli ka ikka mäes veelkord ära käia. Sealt ülevalt läbi joostes ei näinudki seda kõike mida jalutades. Tänud aarde eest!
Otsustasime Rummu ujuma minna. Isiklikult ei olnud sinna varem sattunud. Kohalejõudes pidasin plaani kuidas kaaslasi meelitada aaret ka muuseas võtma minna. Ennem kui olin jõudnud sellest juttugi teha, oli kõigil juba soov mäe otsas ka ära käia. Üleval olles klõpsisime pilte, nautisime vaadet ja käis ka kiire aarde leidmine. Aarde juures on ka kerge oht. Keegi on umbes 5 meetrit nullist eemal käinud roojamas.
Pühapäeva õhtu kohta oli karjääris väga palju inimesi. Mõned lausa telkide ja muu varustusega mäe otsas. Ujumas sai ka pärast käidud. Mõnus sinine vesi aga hirmuäratavalt sügav. Juba 3 meetrit kaldast ei lähe jalad põhja. Rauno ja Magnus tegid mõned vettehüpped maja otsast. Mulle kõrgelt vettehüppamine väga ei istu ja eelistasin lihtsalt ringi ujuda. Olin ka ainuke, kes majas ringi otsustas mitte turnida ja olin seega ka ainuke, kes ennast mõne teravikuga veriseks ei tõmmanud. Kokkuvõtteks võib öelda, et Rummus möödus mõnus õhtupoolik. Üpris kindel, et tulevikus uuesti plaan seda kanti külastada. Tänud!
Vahva aare ja aardekast. Selline tõeline. Ka lähenemine mööda mäekülge tekitas adrenaliini ja nõudis pingutust. EVEJ. Aitäh peitjale. Ja tõesti vaated on sealt ilusad.
Tore pereüritus küll ... aga elamused ei taha vaibuda ... Kuidagi, kunagi tahaks siia tagasi sattuda ... aga mitte nii madala autoga ja aiaaugust. Politsei käis all rannas inimesi vaatamas, meie nautisime vaadet. Lootusetult lummas koht ja see ronimine. Ilm igatahes soosis meid. aitähh!
Päeva esimene leid ja teine otsimine. Ülesjõudes oli gps oma ujumised ära teinud ja juhatas koheselt õigesse kohta. EVEJ. Tänud aarde peitjale!
Imeline retk üles ja alla tagasi. Aitäh aardega motiveerimast seda retke ette võtma. Paar aastat tagasi sai ühe teise matka raames seda kohta külastatud, aga üles jäi tookord ronimata. Igal juhul oli see igat pingutust väärt. Aarde valvurid on tigedad ja teevad oma tööd hästi! :) Koht oli täiesti inimtühi ja vaikne, nautisime õrnas vihmasajus seda idülli ja värskendasime end ka järvevees...
Lähenemise võtsin õnneks õigest küljest ette, aga võhmale võttis küll lõpuks. Avanev vaade oli mega! All noored suplesid ning tegid maja pealt vettehüppeid. Aarde leidsin kiiresti ja enne alla tagasi minekut puhkasin seal ilusa vaatega kohas. EVEJ, tänan aarde eest!
Kui ikka õiget teed ei vali siis saab seal päris hoolega mägiturnimisega tegeleda. Kusjuures üles saab petlikult lihtsalt. Kui aga selgeks sai, et sealt ikka päris üles ei saa ja kui saakski oleks see ikka vale koht siis alla saamine võttis kordades rohkem aega ja mõtteid kuidas ma siia üles üldse sain :o)
GPSi võid usaldada, kuid endal peab ka siht silme ees olema. Nüüd ma tean, kus filmiti "Punane elavhõbe" ja palju muid videolõike, kus tahetakse vaatajale Afganistani pakkuda.
Selleks, et Rummu aaret võtta, pidime kõigepealt vara tõusma, esimese rongiga Vasalemma loksuma ja sealt õigesse paika väntama. Telk, tekid, koormakiled, varuriided, toidukraam, koorem GPS-i akusid, pump, jope ja 10,5 liitrit vedelikku olid seejuures loomulikult kaasa pakitud. Esimese hooga usaldasime GPSi ning avastasime ennast eraomaniku heinamaalt. Teisel katsel leidsime õige tee ja puntipealt kell 9 alustasin mäkketõusu.
Aitäh, aitäh, aitäh! Kindlasti üks minu lemmikaaretest!
Aardeid leitud Eestis 354, maailmas 485.
Aastaaardetuuri kolmas. Esimene teeots, kust üritasime läheneda, oli tähistatud keelava sildiga ja sealt pöörasime kohe tagasi. Järgmisest kohast lähenedes ei olnud aga ühtegi kurja kirja ees ning kohe tekkis ka mõte otse GPS-i järgi nulli tormata. Õnneks tuli aga mõistus kohe pähe tagasi ja valisime raja, kust ennegi mindud. Ega midagi hullu ei olnudki, aga tuul tahtis kangesti Karolini ära viia, sinna kõrvalasuva mitmekordse aia taha. Aare ilusti kuiv ja korras.
Kui eelmine päev on olnud kolm sünnipäeva ja nendest viimane on olnud see, kus üks parimatest sõpradest 18 sai, siis võite ise arvata kuidas on hommikul kell 08.30 sinna mäkke minna. See polnud üldsegi mitte lihtne, aga hakkama ma kuidagi sain. Hoolimata suhteliselt udusest hommikust oli see vaade seal üli super. Tahaks sinna kohe veel sattuda, aga siis juba päikselise ilmaga, tänud tutvustamast seda ilusat kohta, soovitan kõigile.
See oli siis päeva esimene aare. Seal piirkonnas polnud ma kunagi varem käinud ja sellepärast oli täitsa huvitav. Logisid ja kirjeldust ma polnud vaevunud lugema ning seega ei teadnudki täpselt, kus see aare asub. Õigemini ma ei arvanud, et see nii suur on, aga koht on muidugi väga vägev. Üles läksime täiesti otse ja tagasi tulemiseks otsisime natuke laugemat kohta. Nina gepsus tormasin aardest ka muidugi esimese hooga mööda. Kui seda aeda ümber ei oleks, saaks sinna talvel uhke kelgumäe teha :) Vaadet kahjuks ei näinud, sest õudne udu oli. Aitäh!
Tee aardeni viis läbi mitme riigi ning nägime väga erinevaid vaatamisväärsusi. Ülesminek oli ikka päris vaevaline, kuna alguses üritasime valest kohast minna. Kui lõpuks mäkke jõudsime, oli hing paelaga kaelas. No linnainimene lihtsalt pole harjunud selliste tõusudega. Aare kenasti peidetud, aitäh. Võtsin Jaan Kase geomündi kaasa.
Mägi ikka igast küljest üle vaadatud ja selgeks tehtud. Ilmselt iga kord on veidi erinev. Kõrgelt oli ka huvitav vaade tühjale vanglale. Tänud!
Tegime kogu mäele ringi peale, ükski ülesminek ei ahvatlenud. Üleval müttasid noored, kui küsisime, et kuidas te sinna saite, siis tuli vastus, et ärge siit küll tulge kust meie tulime. Lõpuks leidsime omale sobiva tee. Üleval oli ikka väga vinge olla! Vaade on super! Vahetsime ühe suure täringu kahe väiksema vastu. Suur tänu!
Airi jäi mäejalamile minu pingutusi filmima. Nagu juba kombeks on saanud, tuleb alati minna linnulennult peale - mis siis, et looduslik olustik seda kuidagi ei soosi. Üles minnes olid viimased meetrid sellised, et alpinisti varustus oleks abiks olnud. Tõusis peaaegu püstloodis. Aheraine oli seal nii kõva, et tossunina sinna sisse lüües kinni ei jäänud. Nii ma seal kõlkusin ja mõtlesin, kas lohised kõhuli alla või leian veel mõne võimaluse ennast näppudega mäeküljes kinni hoida. Lõpuks leidsin miski juurika mida mööda sain veidi ülesse poole. Seejärel juba küündisin ühe mättani, mis mind edasi aitas. Kohutavalt väsitav oli see otse üles-rühmamine. Aarde leidsin õnneks ilma GPSi abita kohe üles. Istusin ja tõmbasin mõned minutid hinge, logisin ning suusatasin alla tagasi. Alla saamine oli kordades lihtsam. Õnneks lasi Airi selle tolmuahvi enda autosse ka. Tänud, väga mõnusad vaated ja üle pika aja üks hullemaid füüsilisi pingutusi.
See oli üks tore jalutuskäik, lumi on läinud ja veed vulisevad. Kui nii edasi, siis mõne aja pärast seda mäge küll ei ole, kõik voolab... Aga aarde leidsime kohapeal kiirelt. Aitäh, vaated endiselt vägevad. Aare korras, evej.
Rummu on olnud läbi aegade mu jaoks üks õõvastav koht, kust olen sõitnud läbi nii bussi kui ka autoga ja ikka tunnetanud sellist ahistavat õudu. Jube koht. Ja olen mõelnud, kes küll ja miks küll ometi peaks tahtma seal endale elamist soetada ning kui on õnnetust olnud valida endale sihukesed vanemad, kes seal elavad, siis miks sealt kandade välkudes kiirelt esimesel võimalusel ei lahkuta... See puudutas siis vabaduses elavaid inimesi. Trellitatud tsoonis olijate kohta küsimusi esitada vist ei tasu...
Kui see aare ilmus, siis olin hämmingus, selline koht, sellises kohas??? Tõeline uppunud alpinisti hotell helesinisel laguunil... Tekkis esmakordselt huvi sinna, Rummu, minna ja veidi ringigi vaadata, mitte vaid läbi sõita. Võimalus jõudis kätte alles hilissügisel, päev enne tõelise talve saabumist, mil kõik oli ühtlaselt hall.
Kummaline koht, kuhu täiesti kindlasti niisama ei satuks. Nende müüride vahele poleks kunagi julenud nina pistagi. Merike ja Alex jalutasid vapralt minuga aardeni kaasa, nii ähkisime ja puhkisime kui vedurid mäkketõusul kõik kolmekesi. Uskumatu, kuid ülevalt avanev vaade oli hoolimata hallist taevast ikka ilus, valus ja õudne. Uppunud majad, vanglamüürid ja ikkagi helesinine vesi. Suurepärane kogemus! Pistsime põske mõned astelpajumarjad ja asusime tagasiteele. Alla tulemine oli vähemalt minu jaoks tunduvalt vastikum, kummikud pole just eriti suure roomiktallaga, nii tunduski, et kohe-kohe läheb käiku sabapidur. See ei paistnud just meeldivaima väljavaatena, nii tuterdasingi teiste naeru saatel looduslikke pidurdusteekondi kasutades allapoole. Edukalt, õnnelikult ja väga rahulolevana!
See aare on just näide, kuidas ühest tavalisest aardest võib vägagi ebatavalises kohas saada aasta aarde kandidaat. Saab vastavad sildid ka minult. Suur aitäh kõigile asjaosalistele! Aare korras. Võtsin erilise kogemuse ja jätsin oma jalajäljed muutuvale maastikule...
Kuna J.Kase rännumünt kiheles, siis tundus, et see aare on talle täitsa sobilik.Kehale oli ka kergem lähenemistee sobilik ning uus peidukas oli ka mõnusamas kohas(Kadri järgi olen küll soos nõus käima nagu mööda nööri aga mäed tunduvad ta nõrgad kohad olema...hää, et ära ei eksitanud! ).J:münt koos pallikesega V:mõnus ronimine
Uskumatu kui vapper võib olla üks pisike koer. Ja meie ka muidugi. Vahepeal oli veidi kõhe olla aga vaade oli nii ilus, et ei lasknud ennast väga segada. Tänud
Leitud. Seekord oli õnne ja aare alles. V: pastakas, J: nööbid ja piirivalve pastakas.
Ausalt öeldes seda me otsima läksime, aga vahepealsed seiklused viisid selleni, et Rummu kohal hakkas aeg otsa saama ja pimedus pääle pressima ja Triinu juba arvas, et ehk ei peaks minema, ja sõimas mind jäärapäiseks, kui ikka teelt maha keerasin. X marked the spot, autot ei hakanud aiaaugust läbi pressima, läksime jala. Siis arvas Triinu, et ma olen hull, et sihukese asja otsa tahan teda ajada. Aga hakkasime tiiru tegema, mõne aja pärast leidsime üles mineva laia tee, siis olimegi üleval ja siis hakkasid vaud ja uihid ja oihid tulema. Sest vaade ON vägev. Õhtupäikese tekitet värvidemäng ja kured keerasid vunki veel juurde. Vaatasime eelmise aardeversiooni auku, marssisime edasi, pildistasime, nautisime, sõime astelpajumarju, leidsime, logisime, vist panime tagasi ka, pildistasime ja kaifisime edasi. Tagasi alla tulime teist teed mööda, siis vaatasime veel uppunud hooneid ja helesinist laguuni ... Äge. Võimas. Jne. Lõpuks sain veel kiita, et ikka kinni pidasin ja selle geomorfoloogilise mudeli otsa ronisime. Olge te peitjad tuhandest tänatud sinna juhatamast!
Võtsime kogu perega ette väljasõidu rongi ja ratastega. Koht oli üllatav ja ilus. Vesi on loonud tõelisi kunstiteoseid. Kadri arvas algul ,et tema küll üles ei tule, aga kui lapsed minema panid läksime järgi. Jälgisime sukeldujaid, nautisime maastiku ja sõime marju. Huvitaval kombel oli mäe otsas seiklemas mitu seltskonda ja ka vanemaid inimesi. Suures leidmistuhimas kukkus küll aarde maskeering vahepeal lapsele varba peale aga õnneks jäime terveks. Suur tänu. V.leopardi J.tasku
Rummu. Vapustav, hämmastav, ei oleks uskunud, et eesti maastikud tekitavad selliseid tundeid. Ronimisel avastamisrõõmu, laskumisel hirmu, eksimist ja paanikatunnet, ma nautisin iga sekundit selle aarde juures. Tänan väga. Teadmiseks otsijatele: soovitan enne talve ära käia, sest keegi ei tea, mis moodi see mägi ennast üleval peab, mingi 20 tonnise kruusamassi liikumine pole seal mingi üllatus. Aga see ongi selle mäe ja aarde võlu. Soovitan soojalt. Aasta 12 aare igal juhul. Eero.
Suhtlesime Liisaga ja selgus, et otsiti eelmisest kadunud aarde peidukohast. Seega uue aardega peaks kõik korras olema. Head otsimist!
See on ikka tõsiselt äge koht, nagu kuhugi teisele planeedile oleks sattunud. Võiks lausa aasta aardeks soovitada :P. Aitähh!
Oleme selle aarde leituks märkinud täna kell 13:27, huvitav, kas see oli enne või pärast Liisa külastust? Kilekotti selle aarde ümber kindlasti ei olnud, nii et loodetavasti otsisite seekord valest kohast. Sel ajal igatahes oli aare oma kohal ning jäi ka meist sinna. Täna oli mäel vaikne, ainult paar seltskonda sukeldujaid karjääris ja meie. Kaunis on seal igal aastaajal.
Leidsin neljakandilise augukese, mis arvatavasti kaevatud, et mahutada aardekarpi. Augu kõrval vedeles tühi kilekott ja lai kummilint. Äkki on jälle kaotsi läinud?
Kuna olime aasta tagasi sealsetel küngastel juba turninud, siis seekord ülesminek läks libedalt. Üleval arvas GPS, et tema meid edasi ei juhata ja kõik! Otsige ise kui tahate ilma GPS-ita edasi. Nii me seal siis uduumbe kõmpisimegi, enamus astelpaju põõsaid sai läbi uuritud, iga kilekoti ja pudeli poole jooksime, kuid tulutult. Siis tuli meelde, et auto GPS on ka kotis, mõeldud tehtud. Too, aga hakkas kohe alla autotee poole juhatama, lõpuks leidsime koha kus on kordinaadid ja liikudes need muutuvad. Nii siis liikusime mäest üles ja alla, üles ja alla - kuni sattusime rägastikku! Ja seal ta oligi!:)
Esiti patseerisime ümber mäe, et kus kohast kõige parem läheneda, kui koht leitud ei olnud see ka siis kõige lihtsam. Kuid siiski saime sellega hakkama. Tänud juhatamast paika, mida polnudki varem tähele pannud. EVEJ
Mõõda on sealt palju sõidetud. Aga ei teadnud, et sinna ka üles saab ronida. Äge aare. V: raha J: raha
Sai siis ka võetud ette matk mäe otsa. Tsikli jätsin kohta kust mägi hakkas kõrgustesse kasvama. Natuke jalgadele valu ja varsti kroonis mind ka aarde leid. Tänud, vaade siin on ikka võimas.
Ilusast ilmast tuli viimast võtta ning mis oleks parem kui natukene ronida ja ilusat vaadet nautida. Debile meeldis koht kõige rohkem ning tema oli esimene kes esirindel üles ronis. Aardeleid tuli kiirelt. Aitäh :)
Sai reede õhtul maale minnes korraks mäe otsa ronitud - vaadet nautima ja aaret otsima. Ronimine võttis pisut aega, see-eest leidmine kiire! Huvitav, kust sinna üles astelpaju saanud on??
2039.
Natuke enne vihma jõudsin kohale. Rahvast oli vähe, mingid tegelased tahtsid vihma eest sinna karjääri sukelduda ja tirisid igasugu varustust autost välja. Teel mäe otsa koperdasin mingi turistide jõugu otsa. Kuna nende liikumiskiirus oli kodukilpkonnaga võrreldav siis läks väga mitu aega. Pole ka ime, see kamp oli välimuse põhjal Borodino lahingut oma kõrvaga kuulnud. GPS pani eelmisest kohast veel 100 meetrit eemale ja kakerdasin minema. Lõpuks jõudsin ka sinna kuhu vaja. Peidukas peaks nüüd küll vähem igasugu kaake ligi meelitama. Siis tegin pilte ja tonisin jälle mäest alla. Vihma ei jõudnudki ära oodata. Aitäh.
Siiani ei olnud veel selle Eesti helesinise laguuni äärde asja olnud ja aare andis hea põhjuse siia tulla. Algul üritasin mäkke ronida esimesest ettejutuvast kohast aga poolel teel selgus, et see ei ole kõige parem mõte. Teine lähenemistee osutus palju lihtsamaks. Tippu jõudes tegin esmalt kohustuslikud pildid laguunist ja alles seejärel otsisin aaret.
Väga põnev koht, millest mul polnud ennem aimugi. Kurb, et aare peale meie külastust jalutama läks aga hea, et ma sealt enne TB kaasa võtsin. Loodetavasti satub sinna mingil muul x-põhjusel ka tulevikus. Äge.
Suured tänud.
Kahtlusi süvendas ka see, et kohale jõudes lahkus "parklast" üks auto. Asusime siis vihmasajus teed mäe tippu otsima, mille käigus pidin pidevalt Anu veenma, et ei ole hea mõte esimesest ettejuhtuvast kanjonist üles ronida - kiirem tee on tegelikult see, mis viib kohale ringiga. Nii oligi, kui lõpuks täiesti viisaka ülesronimiskoha leidsime. Avanevad vaated eksitasid meid korduvalt, kuid sihile me siiski jõudsime.
"Nullis" pettis maskeering hetkeks ära, aga kuna seal tõesti kuhugi mujale peita pole, siis sai see siiski kõrvale lükatud ja soliidne aardekirst päevavalgele toodud. Tühja logiraamatu nägemine kahekordistas minu leidmisrõõmu (viimasest esmaleiust on möödas 4,5 aastat) ning vaimustas tohutult Anu, kellele see oli üldse esimene geopeituse aare - hea algus!
Tagasiteel ronisime veel ringi ja imetlesime ümbruskonda. Väga ilus koht aarde jaoks, aitäh!
Lõpetuseks seda, et Erko eest esmaleiu napsamise pärast on mul südamest kahju, kuid... kes ees, see mees. :) Pealegi kulus mul omal ajal 259 aardeotsingut ja natuke üle kahe aasta, et esmaleiuni jõuda: http://www.geopeitus.ee/index.php?p=350&c=622#17620 Nii et natuke veel, Erko ja küll ta kunagi ära tuleb! ;)