Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Hiiumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Inspireerituna Tigeda parmu ning Kõinastu aaretest on nüüdseks juures veel üks, millele pääseb ligi sarnaselt eelpoolnimetatutele. Peidupaik traditsiooniline ja aare peaks kõigi eelduste kohaselt olema leitav ka lumega. NB! Autoga ärge mereäärde trügige. Lisatud on üks soovituslik parkimiskoht(majahoovi pole vaja minna,tee läeb tagant läbi karjavärava). Mis siis muud kui vägevaid elamusi, vahvat teekonda ja puhast leiurõõmu!
Vihje: pole
Lingid: http://et.wikipedia.org/wiki/Kaevatsi_laid
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Soovituslik parkla | Parkla | 58° 50.0860' 23° 3.3150' |
Aarde sildid: soovitan (11), lumega_leitav (3), pikem_matk(>1km) (2), väikesaar (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC3V939
Logiteadete statistika: 88 (97,8%) 2 1 2 0 0 0 Kokku: 93
Siin näitas loodus oma võimu - ehkki olin üks väiksematest aga no ei pugenud ka mina kuskilt otse läbi. See oli tüütu pusserdamine aga saime ikka aarde leitud ja tagasi paadini.
Tänud kutsumast, ilma geopeituseta mina siia ei tuleks!
Oli tore meeldejääv merereis ja laidudel matkamine. Suured tänud Anule korraldamise eest ja kõigile kes osalesid. Reis kestis kokku 9 tundi. Aitäh peitjale aarde eest!
Üheksas aare Hiiumaa laidude vallutuste reas. Kaardi järgi pidanuks aarde juurde minema teerada. Looduses seda rada ei eksisteerinud või vähemalt meie seda ei kohanud. Seega seiklesime kadakate vahel mööda lammaste radu, mis kõik lõppesid tupikutes. Otsisime vähegi hõredamaid kohti, et edasi aarde suunas rühkida. Kui juba kohal olime, siis edasi oli juba lihtne. Aitäh!
Kuues laid (päeva viimane!) ja üheksas aare (seltskonna jaoks ühiselt retke viimane). Oh oli see vast punkt sellele päevale! Kui enne ei saanud jalgu piisavalt ära kraabitud, siis siin tegime kõik tasa. Lähenemistee valik oli võibolla vale. Kogu laid tundus olevat täis tihedat kadakavõpsikut. Meie püüdsime aardeni lähened mööda seda põõsastikku - päris halb mõte. Miks keegi kohe selle peale ei tulnud, et mere äärde minna ja sealtkaudu liikuda? Küllap geoväsimus kummitas.
Aare oli vääriline punkt päevale - väga vahva lahendus. Tagasitee keerasime otse mere äärde ja otsisime Endli ja paadi algsest "sadamast" üles.
Aitäh veelkord kõigile tulijatele, Endlile ja muidugi peitjatele! Aitäh, aitäh!!
Meie seltskonna nimed ja natuke pikem jutt on Saarnaki postituses. Heh. Heh. Nii, see oli meie päeva viimane laid paadimees Endli juhatamisel. Alustasime Kaevatsi poolt ja suundusime Kaevatsi laiu topsi poole. Mis seekord üldse ei pädenud, oli kaardil märgitud siht. Tegime mõnusa ringi, otsisime kadakate vahelt lähenemisvõimalust. Võtsin tavapärase grupijuhi (mitte geopeituses vaid tavaelus) rolli ning puhastasin tee ämblikest. Ei need ei meeldi mulle. Nagu üldse. Lõpuks oli võrkudest ka ükskõik. Nagu ümber palava pudru. Täpp on aga lähenemistee on keeruline. Tagasi paadi suunas mõtlesime, et rannajoont mööda lähenedes oleks vast kõige mõistlikum kahe aarde vahel liikuda. Ohh, põnev päev merel, ja kalad jäid toitmata.
Holm või laiu? Tulime varahommikuse parvlaevaga suurele saarele. Kohe esimeseks keerasin autonina selle aarde parklasse. Astusime julgelt lammastest mööda ja plärtsti merre. Ühtegi elektrilist aeda ei pidanud avama ega sulgema. Meri oli kenasti põlvini, ilm suurepärane, meri soe. Lähenesime mööda (locus) kaardil olnud vasakpoolset rada, mis oli kenasti aimatav. Kadakavõsa, A,Aljaste doonorkaart on endiselt aardes alles, Suur, korras karp, metsmaasikad Lambaid justkui kuulsime aga veel ei näinud. Täname! FP
Lõin hommikul luugid lähimas RMK-kohas lahti ja pikalt passima ei jäänud, sest tõotas tulla keskmisest põnevam päev. Panin auto vahvate uunikumide lähedale ja komplekteerisin matkakoti: jook, rätik, igaks juhuks kilekott jalanõude jaoks - polnud kindel, kas läbida veelõiku sandaalides või paljajalu.
Asusin läbi lammaste tallermaa teele, kuni oligi vesi vastas. Kiired vaatlused ja kõhklused hiljem otsustasin, et sandaalide jalgajätmine on parem valik. Ja teele ma asusingi, esmalt kõhklevalt, siis juba julgemalt. Tokid näitasid teed. Poolel veeteel oli sürr küll 360 kraadi ringi vaadata ja seejärel allapoole vaadata ja tõdeda, et vesi on ju ainult põlvini.
Suuremate seiklusteta jõudsingi teise kaldasse ja järgmiseks ülesandeks oli leida õige rada. Otsustasin idapoolse kasuks, ilmselt oli õige valik. Teel kohtusin ka esimeste lammastega, keda hiljem veel palju rohkem nägin. Viimased 80 meetrit aardeni olid kõige rängemad, sest kaardil olevaid radasid enam sisuliselt ei eksisteerinud ja võidelda tuli justkui labürindis. Aarde enda juures oli aga tõeline idüll: õied, marjad, päikesepaiste, ürgne konteiner. Väga väärt seiklus, aitäh!
Mõnus teekond. Mööda kivimüüri oli päris kerge minna, tagasitee aga osutus tõesti natuke keeruliseks. Pärast aga ujusime. Aitäh siia taaskord kutsumast. Tänan!
Leitud, logitud. Aardekast oli kaugele näha. Kõik kuiv ja korras. Logiraamat oli nagu uus. Nii kena! Aardeni jõudmine oli enam vähem kergete killast, kuid raske oli hoopis aarde juurest ära saada järgmise aardeni. Valisime vale tee otsa, sai ka kadakavõsas ragistatud ja ekseldud. Teistele soovitan ida poolt läheneda ja lahkuda ka ida poolt. On kergem. Talv otsa sai seda kollast täppi jõllitatud. Tänan!
Eks need märgistatud teerajad hakkavad vaikselt hääbuma, aga üldiselt oli täitsa viisakas astumine, Aarde leidmisega läks ka kõik ladusalt. Tänud peitjale!
Selle laiu oleks võinud jätta kunagi tulevikuks ja jala ära teha. Pärast väsitavat päeva oli ikka päris õudne selle aardeni liikumine. Kohutav kadaka võsa ja kõik muu jama. Läbi häda saime kohale. Karpi peitev kast on umbes sama mäda nagu puu mille küljes ta on, niiet karta on selle peatset ümber kukkumist. Õnneks sai vähemalt vahepeal ühte suuremat karpi katsutud :D Nimi kirja ja läbi kohutava kuumuse ja võsa viimase topsi poole.
Oleks nagu tee aga pole ju.. Ilgelt pika ringiga tulime selle aarde juurde, pidevalt takerdusime mingisse ummikusse. Paadi juurde tagasi läksime mingit teekest mööda metsa äärt pidi. Tänud
Seda aaret on ka mitmeid kordi mõeldud otsima tulla, aga tavaliselt läheb Hiiumaal kiireks. Seekord oli kindel plaan. Randusime Kaevatsi uuema aarde juures ning läbi hiireuru tee jalutasime siia. Kui algul oli rada normaalne ja lihtsalt käidav, siis varsti pugesime läbi võsa. Viimane keeramine aarde suunas oli 20m tiheda kadakavõsa läbimist. Ütlemata tore oli vahelduseks normaalset karpi leida. Nüüd sai veel läbi kadakate mere poole kõndida ja siis otsida paat üles.
NKT topside vahele oli normaalsuuruses karbi leidmine enam kui õnnistus. Meil Kaupoga olid nõks pikemad riided, geokaaslastel mitte nii väga. Tee aardeni oli kohati paras rammimine, kus tempo üpris aeglane. Kasutasin võimalust ja puhastasin saare metsmaasikatest, samal ajal, kui teised ees võsa raiusid. Kohale jõudes oli leid enam kui kiire, nimed kirja ja edasi.
Täna oli üks kena suvine laupäev mil sai jala läbi mere Kaevatsi laiule jalutatud :) Eks see kadakate vahel aardeni liikumine oli vaevaline, jalad olid peale teekonda ikka üsna kriimulised ja seda veel tükiks ajaks peale koju jõudmist :) Aarde juurest avanes imeilus merevaade. Suur tänu peitjale Kaevatsi laidu tutvustamast :)
Tänase retke viimane. Laiult lahkudes nägime siis esimest korda ka laigugest vaba vett. Tänud aarde eest!
Hiiumaa laidude kutse kummitas juba väga kaua mu kuklas. Kaugematel laidudel sai suvel kajakiga käidud ja see oli plaanis viimase päeva tagasisõiduks jätta. Juhtus aga nii, et peale korralikku kajaki retke ning paari päevast Saarnaki kajaki koolitust lihtsalt sai tahtmine otsa ning kõige lihtsam laid jäi paremaid aegu ootama.. või siis raskemaid aegu.
Nüüd oli õige aeg kätte jõudnud.
Tulekut alustasime eelmisel päeval Sarve sadamast vana kooli tõukekelkudega. Mingi maa sai tõugata, kuid üle poole läbitud maast sai kelku järgi veetud. Teekonnale jäi Saarnaki oma hästi hoitud pärandmaastiku ja hoonestusega. Hanikatsi, kus parajasti sigutikke jahiti, kelle laastav tõnkumine lausa hingele haiget teeb. Vareslaid, mis õigelt küljelt lähenedes polegi nii metsik ja ligipääsmatu. Suvel kohtusin just Vareslaiu külje all hüljestega, kes laiu lääne küljel leiduvatel sobivatel kividel lesimas käivad. Nüüd aga saime siit Kõrgelaiu poole minnes kaunist talvist päikeseloojangut vaadata. Kõrgelaiul läks toimetamisega nii kaua aega, et pimedus tuli peale ning otsustasime tagasi Hanikatsile ööbima suunduda. See oli igati hea otsus.
Järgmisel hommikul oli ilm oluliselt soojemaks läinud ja merele laskunud udu piiras tugevalt vaatevälja. Teekond vajas aga jätkamist ja GPSi ning tunde abil mitme km liikumise järel hakkas lõpuks Heinlaid paistma. Täna kostsid sea jahti tähistavad lasud just Heinlaiult. Laiule jõudes ootas ees korralikult üles tõngutud metsaalune.. no on sigudikud.
Nüüd lõpuks oli aeg võtta suund Kaevatsi laiule. Siin oli kõige suurem katsumus kadaka võpsikust läbi tungimiseks hõredamate kohtade leidmine. Lumi oli parajalt paks ja tänu räätsadele sai otse üle madalamate kadakate astutud ning peagi oligi aare leitud.
Teekond siia osutus u. 33km pikkuseks, kuid õnneks tagasi autoni jõudmiseks oli jäänud vaid napilt alla 3km :) Mida lähemale Hiiumaa jõudis seda hõredamaks jää muutus ning Kaevatsi ja Hiiumaa vahel nägime ka täitsa lahtise vee laikusid, mille vahelt siiski õnnestus läbi laveerida. Viimane ots tõukamist läks päris kiiresti. Umbes 11 km/h näitas tõukamismiskiiruseks.
Teekonda jäid tähistama mitmed punktid, mida teistelgi soovitan uudistama minna. Oli korralik väljakutse, mis pakkus kõvasti avastamisrõõmu. Tänan peitmast.
Eesti suurima laiu vallutamise järgselt sai pisut keha kinnitatud, 10 minutit sõidetud ja juba ootas järgmine sarnane missioon. Vohilaiu teel valitsenud nätsket mudapõhja leidus ka siin, kuid kümnetes kordades vähem. Üldiselt oli vesi veidi sügavam, aga liikumistempo tegelikult kiirem. Välja arvatud päris nulli lähedusse jõudes. Seal sattusin ühtäkki Mehed-ei-nuta-olukorda, kus sisuliselt vaid niudevööga kaitstult kadakatihnikusse tuli sukelduda... :P Kuivõrd kannatused premeeriti ikkagi aardeleiuga, siis manasin kivinäo ette ning vandusin vaid mõttes.
Kõigest hoolimata ei tulnud kõne allagi sama lühimat teed mööda tagasi marssida. Kindel plaan oli veidike laiu eluoluga tutvuda ja seda ma ka tegin - mööda sissetallatud rada kulgedes, kus vähegi võimalik. Kuidagipidi tekkis paralleel Kõinastuga vaid 20 km lõuna pool. Ainsatki inimest kohtamata võib saar näida unne suikunud. Kuid hooldatud hoove vaadates veendud, et nii see tegelikult pole. Siin käib Elu suure algustähega, loodusega samas rütmis, mitte ülearu rapsides ega rahmeldades.
Aitäh, soojalt soovitatav retk! Teravamate elamuste vältimiseks võiks vähemalt põlvpüksid kaasa võtta, pika säärega oleks veelgi muretum.
See aare on lausa loodud täiustamaks mõnusat suveseiklust Hiiumaal. Kaardi järgi tundus, et matk läbi vee ei ole väga pikk, seega võtsime rännaku ette veel vastu õhtut. Auto juurest startisime natuke enne kaheksat. Lambavabalt jõudsime veeni, kus ootas ees mõnus muda. Vesi oli sulistamiseks ideaalselt soe ja tore, et veetee laiuni oli ilusti ka tähistatud. Laiul väike matk mõnusal kadakasel maastikul ja lõpus ka päris karm kadakamassaaz paljastele säärtele. Aare oli ilusti omal kohal, kuiv ja korras. Jätsime aardesse ränduri. Tagasiteel loojus päike metsa taha ja vesi muutus kauniks roosakaks. Oli väga ilus õhtune seiklus, aega kulus meil täpselt 1 tund. Kui oleksime päevasel ajal tulnud, oleks kindlasti laiul kauemgi aega veetnud, kuid nüüd ei tahtnud pimeda peale jääda ja liikusime päris tempokalt. Suured tänud, ilma aardeta poleks siia küll sattunud.
Produktiivse laidudel seemnete kogumise ja aarete otsimise päeva lõpetasime vähendatud koosseisus jalutuskäiguga siia. Väärt külastus, tasus tulla. Aitäh peitjatele!
Matkasime randa ja peagi nägime tähistatud rada meres. Kaunil suveõhtul mõnus põlvini vees astumine laiule. Laiul oli lihtne ja põnev matkamine kadakatega ääristatud teel. Kohale me jõudsime ja leidsime oma maakonna noorteka üllatuse raamatust. Tänud peitjale.
Soovitatud parklas panime crocsid jalga ja alustasime teekonda laiule. Alguses kulgesime ilusti mööda maiset tee ning pärast läksime sujuvalt veeteele üle. Põhi oli väga mõnus ning vesi madalaimas kohas poolde reide. Vesi oli muidugi väga soe ja niii läbipaistev - mandri rannikul ma küll sellist pole näinud - nii et see rada kulges kiiresti. Samuti tuli meile vastu mitu gruppi mugusid, kes head ilma nautima olid tulnud. Kohapeal tegime halva teevaliku ning seega saime tiba rohkem kadakaid, kui miinimum ette nägi, kuid nullis oli see-eest mõnus, vilu ja putukavaba isegi. Tagasi läksime juba paremat teed pidi. Kokkuvõtteks oli tõesti nauditav jalutuskäik ning eks esimeseks laiuaardeks muu ei kõlbakski. Küllap Kristjan siia ikka tahtiski seepärast tulla, et ma kohe ära ei ehmuks nende laiude peale ja ülejäänud tripi ikka neile nõus minema oleks. Tagant järgi saan öelda, et olingi nõus :D Aitäh!
Teine puhkus algas Hiiumaal ja just selle aardega. Kahlasime läbi põlesügavuse vee ja panime nimed kirja. Aitäh, mõnus retk oli.
Head Jaanipäeva! Hommikukohv joodud suundusime aaret otsima. Leidsime raskusteta,Aare korras,hästi leitav, Ämbliku kartjatel keeruline läheneda. Aitäh peitjale.
Hommikupäikesega päris ei läinud, kuid hommik oli küll. Vesi oli soe, lambad sõbralikud ja mudastest varvastest oli võimalik mööda vaadata.
Meeletult lahe kogemus! Aitäh!
Enne vanaema juubelipidustusi tegime jalad märjaks. Lambad olid väga toredad, jooksid iga meie möödumise peale määgides oma kuudist välja. Uudishimulikud olid ka, aga päris nina vastu kätt nad panna ei julgenud. Lasime neil siis olla. Tegime junnide vahelt slaalomi veepiirile, surusime varbad kaldamutta ja asusime laiu poole teele. Üllatavalt normaalne veepõhi võrreldes tolle teise laiuga. Aardele lähenesime valet rada pidi, kuni jõudsime kellegi hoovi. Täiskäik tagasi ja leidsime õige raja. Ämblikke trotsides leidsime ka otsitu ning tagasitee võis alata. Nagu ikka, oli tgasitee kiirem, varbad jäid ka puhtamaks, aga lambad julgemaks vahepeal ei saanud. Mis seal ikka. Aitäh, väga meeldivad need laiu-aarded!
Pärast leidmata Robinsoni aaret ja foppad Istaki nah! aardega lõpuks üks tore aardeleid. Saime läbida toreda labürindi.
Lahe! Tsikliga läbi mere. Ja miljonid ämblikuvõrgud. Aranhofoobidele keelatud! Lihtsalt iga 20ne 30ne cm. tagant on võrk koos ämblikuga. Aga muidu toredad loomad. Tänud!
Hiiumaa leid # 2. Autotee oli kasutuses, valisin siis sarnase suuna. Edasi-tagasi tunnike jalutamist. Vesi jäi keskmiselt veidi üle põlve.
Kaevatsile tulles ei olnud esialgu üldse mingit aardeplaani, lihtsalt idee laiul ära käia. Kohapeale jõudes hakkas kripeldama, et äkki ongi midagi läheduses. Kuna olime juba mingi suuna ette võtnud, siis aareni viiva kõrvalepõike tegemiseks pidime üsna toredasti kadakavõsas ragistama. Mõtlesin veel, et misasi see "traditsiooniline peidupaik" on, aga õnneks ei pidanud palju otsima. Aitäh peitjale!
Tee saarele oli tore aga Mihklil oli vist kohapeal toredam kui mul. Käisime läbi võsa, parmude, kärbeste ja ämblikuvõrkude. Leitud ta igaljuhul sai. Aitäh!
Väga kena ilm läbi liiva laiule jalutamiseks. Laiul sattusime mitu korda kuskile võssa, võitlesime parmudega ja kogusime ämblikuvõrke oma nägudele. Oli tore :) Aitäh!
Eelmisel päeval sai tõmmatud kriips Läänemaa rattaretkele, mida iseloomustas otsast lõpuni märkimisväärselt sant ilm. Tuul, vihm, külm. Ja nagu tellitud algasid Hiiumaa retke alguseks piltilusad ilmad. Alandlikud tänud. Laiule minekuks ideaalne.
Vaja oli põrnikatele tegevust leida. Parim lahendus selleks on muidugi geopeitus. Eriti, kui saab veel läbi mere kõndida ja ogalikke taga ajada. Paigaldasime konteinerile uue kinnituse ning rookisime raja pealt mõned ämblikuvõrgud vähemaks. Muu tundus veel täiesti tiba-toba.
Kuna jää veel pidas, siis sai tõukekelguga Hiiumaalt Kõrgelaiuni välja sõidetud. See aare oli esimene, mis ohvriks langes. Mis pani imestama, et viimane logi 2016. Keegi pole ka sel talvel selle hea jääga raatsinud minna aaret vallutama. Võtsin Hõissa pulmad, jätsin oma vere hinnaga aastate jooksul täitunud doonorikaardi vastu. Polegi kunagi midagi veel karpides vahetanud aga sel korral tundsin, et seda Hõissa Pulmad märki mul läheb veel vaja ja otsisin midagi vahetuseks.
Ilm tundus kahtlane, kuid ennustused lähemaks ajaks palju paremat ka ei lubanud. Seega otsustasin proovida. Saare kaugus ja raja algus eriti kutsuv ei olnud. Kuid alati saab ju tagasi pöörduda, seega hakkasin vaikselt minema. Polnud hullu midagi, vee temperatuur oli ok, tuul oleks võinud vähe vaiksem olla. Raja kõrval oli põhi vähe kõrgemal, üle põlve väga vesi ei ulatunud. Saarel loomad olid ka täitsa olemas, kuid mind nähes otsustasid nad uttu tõmmata. Leidsin-logisin ja suundusin tagasiteele. Huvitav oli, tänan!
Laidudel asuvad aarded sai esimese hooga Hiiu geotripi plaanist välja jäetud, aga kui olin veidi logisid lugenud, sain aru, et ujuvvahendi kaasatarimise asemel piisab ka kummikutest, mis nagunii standardses geovarustuses on. Seega sai Kaevatsi laiust Hiiu geotripi kolmas aare, mida võtma suundusime. Geomobiil jäi ilusti soovitatud parklasse. Oleksime äärepealt ise ka sinna jäänud pikemaks ajaks, sest meie poole lähenes ähvardavalt tume pilvesein, kuid otsustasime siiski selle eest põgeneda püüda. Pilved hajusidki mujale ja peagi jõudsime mööda teed mere äärde. Kena koht, paadid rivis, laid eemalt paistmas ja kalamees ka kohe kalda lähedal tegutsemas... vööni vees. See viimane enam nii tore ei tundunud. Tegime siis kalamehega juttu ja saime teada, et tee laiule läheb hoopis veidi maad edasi ja et sealt on autodegagi sõidetud. Optimismisüsti saanuna laekusime soovitatud kohta, vahepeal sai ka kaardi pealt täpsustatud, et ongi tõesti nagu tee seal merepõhjas olemas. Oletatava tee kõrval oli ka kalamees ja jälle vööni vees, aga seekord me ennast sellest segada ei lasknud. Autorööpad viisid otse merre ja seadsime kohe sammud rõõmsalt nende poole. Mõnikümmend sammu ja olukord muutus selliseks, kus vesi tahtis vägisi kummikuservast üle pressida. Seda plaanid ette ei näinud ja korraga näis augustiõhtune meri sünge ja hirmutav ning paljajalu ei kiskunud sinna küll kuidagi. Ühine otsus tuli, et jääb teiseks korraks. Tagasi geomobiilini jalutasime juba teist ehk otsemat teed pidi. Vähemalt on midagi väga põnevat ka järgmiselt Hiiumaa külastuselt oodata.
Leitud ülemere kajakiretkel koos teiste retkelistega :)
Jaanituuri esimene. Pere jäi kuudiga parklasse ja kõigepealt võtsin jalgratta ja proovisin erinevaid lähenemisteid. Peale mudaauku selgus, et meri on siin lausa jalutamiseks loodud. Laiul marsisin muidugi umbropsu mööda suurt teed majani. Linnainimene ju arvab, et küll ikka läbi saab, kuigi laiul vägev kadakapadrik. Õnneks oli föönis ka üks teine kaart mis radu näitas. Lahe oli et mõni rada sai labist otsa ja tuli natuke rägastikus pugeda. Enne aarde juurde jõudmist oli eriti hull tihnik, kirusin juba peitjat enne kui jõudsin ilusasse kohta. Selgus muidugi , et olin tulnud totaalselt valelt poolt. Aare kuiv ja korras, tundus et püsib. Hea oleks kui keegi uue jupi nööri hoolduseks kaasa võtaks. Tagasi tulin juba õiget ja mõnusat teed mööda. Tänud vinge seikluse eest ! Soovitan.
Suundusime mõnusas päikesepaistes läbi sooja vee Kaevatsi poole. See ikka hoopis erinev Kõinastul käimisest- siin madal vesi ja mõnus liivane põhi. Meile tuli vastu koguni kolm seltskonda, üks suisa pisikese kummipaadiga kaasa veetava koeraga ja roosa lapsevankriga :P
Laiul valisime gepsu vaatamata vale raja ja pidime läbi kadakate ja ämblikuvõrkude murdma õigele rajale. Boonuseks olid metsmaasikad ja aare ka. Aitäh, väga äge koht!
"Sulistasime" juba esimesel päeval laiul käia. Oi seda rõõmu kadakapõõsastest lõhutud jalgadest, siis veel ei teadnud kui palju sääski ja muud toredat saarel on. Peidupaik meeldis väga. Jätsin minimõõdulindi.
Otsustasime mõnusa sooja päeva ära kasutada ja laiul ära käia, vesi oli seekord madal ja 5 aastasel hõlbus ületada. Aarde leidsime/logisime kähku, tagasiteel kui parasjagu pildistasin, jooksis üle tee rebane, pildile ta muidugi ei jäänud :)
Selle päeva lahedaim aarde koht. Mõnus jalutuskäik soojas merevees ja kiire leid kadakate vahel. Logitud. Tänud peitjale, sellise koha tutvustamise eest.
Siit sai saaga alguse. Soovitatud parkimiskohast hakkasime jalgsi astuma ja valisime ilmselgelt kahest võimalikust vale tee. Sumasime läbi mere laiu poole miskite paatide juurest ja kohe mõne meetri järel olid juba püksid märjad. Kuna väike koer oli merereisiks sülle võetud, siis tuli alles vees meelde, et GPS oli pükste taskus. Krabasin ta sealt siis ruttu välja, kuid juba oli hilja. Nägin oma silmaga, kuidas ta pildi kotti pani. Muidu küll veekindel, aga patareide pesa kaas oli juba aegu tagasi katki läinud. Rühmasime siis laiuni välja ja üritasime nutifoni abiga seal aardeni jõuda. Kuna varem nutifoni aardeotsimiseks kasutanud ei olnud, siis oli ikka paras ukerdamine seal. Tõmbasin ka miski c:geo appi alla, aga see oli kuidagi veidrik mul nutifonis. Seega siis toimetasin google map-si abil. Kuidagi aga kohale sain ja aarde üles leidsin. Inimlikult peidetud asi, tänud peitjale! Seejärel marssisime mööda sõidurada mandrile tagasi ja oleks kohe selle tee valinud, poleks vesi taskuni küündinudki. Aga ja - eks tehke järgi :). Peale hiljem toimunud Kärdla tiiru selgus, et käsi-GPS-iga ei kauple Hiiumaal keegi ja kui, siis ainult tellimise peale. Kuna esmaspäevani polnud aega oodata, siis otsustasin nutifoni toel jätkata. Ka Käina Küti äris sai käidud, seal teatati, et kuna keegi pole kunagi ühtegi GPS-i seal soetada soovinud, siis nad sellega ka ei kauple - iseenesest igati mõistlik ju :).
Ai kuis mulle see komplekt meeldis - suvi, meri, päike, maasikad, Peeter... Nautisin kõiki ja kõike täiega ;)
Suured tänud!
Varasemad logid viitasid raskemale matkale, aga tegelikult saime osaliseks ühele suve parimale jalutuskäigule. Lammaste vana leiba oli teel aga noh see nüüd küll ei häirinud, alguses tundus et tuleb üks mudasumpamine, aga see kadus paarikümne meetri pärast ja asendus mõnusa liivateega, kus olid küll sügavamad rööpad sees, aga healjuhul reie ülaosani see vesi ulatus. Kuna aga päike säras, vesi oli soe, siis meie saime siit vaid nautimise kogemuse. Laid ise üllatas ka enamasti vaid heaga, - kõnni paljajaalu peaaegu aardeni, viimane lõik kujutas kadakate vahel veidi ämblikuvõrkude ja maasikatega võitlemist, aga noh kuskilt pidi see 3.0 raskusaste ka tulema. Ei tormanud kohe eale logimist minema, nautisime suvepäeva, vett ja maaiskaid. Tagasitulles siis kõik taas tagurpidi, aga ikka hea naudinguga pidevalt. Tänud suured juhatamast
Praamiga Hiiumaa poole sõites näitasin juba kaaslastele, et hommikul lähme vasakul paistvale laiule ja õhtul paremalpool asuvale laiule. Ma panin uhkelt oma esimesed spetsiaalselt geopeituse jaoks ostetud kummikud jalga. Sõpradel olid jalavarjudeks plätud. Kuni mereni oli rahulik metsatee, kus sai ainult lammastega kohtuda ja nende väljaheidete vahel laveerida. Maismaa ja mere vahel tekkis aga esimene tõsine takistus mõne jaoks. Muda. Mina tatsasin kummikutega hoogsalt läbi. Plätud aga jäid muda sisse kinni. Asko suutis ühe jalaga lausa vöökohani mutta vajuda, nii et ei saanudki jalanõud tagasi. Otsustas paljajalu edasi rassida. Ivar oli kavalpeana jätnud üldse teksad jalga ja värvis enda sinised püksid pruuniks. Meres täitusid mu kummikud peatselt veega. Sügavaim koht oli ehk pool meetrit.
Kui jõudsime Kaevatsi laiule ilmnesid uued probleemid. Minul hakkasid 24 kraadises palavuses jalad niisketes kummikutes hauduma ning jalutades ka hõõruma. Asko pidi aga paljajalu pika valuliku teekonna ette võtma. Järgmine raskus oli ämblikute küllus kadakate vahel. Iga kadaka vahel oli 3-4 suurt võrku, kus mutantselt suur kaheksajalg keskel. Proovisime neid mitte lõhkuda, kuid enamasti polnud teist varianti. Aare ise jäi juba kaugelt silma. Asko premeeris enda paljajalu kohalejõudmist nännivahetusega. Mina jätsin aga kogemata särgi maha. Märkasin seda alles hiljem ja pidin ühe kiire taaskülastuse tegema.
Tagasi Hiiumaale jõudes sumpasime jälle mudas. Asko leidis imekombel plätu ka üles ja auto juures pesime ennast niiskete salvrätikutega mudast puhtaks, kuivatasime riideid ja jalanõusid ning tegime väikese söögijoogipausi. Tänud seikluse eest!
Kaevatsi laiule minek ja seal aarde otsimine kujunes Hiiumaa reisi kõige põnevamaks ja emotsiooniderohkemaks elamuseks. Laiu külastamine oli ammu plaanis, juba siis, kui geopeitusest veel midagi ei teadnud. Nüüd mängijana oli lisastiimul olemas. Kuigi olime planeerinud laiule mineku sooja suvesse, leidis loodus, et just sel ajal on õige korraldada augustitorm. Ilm oli tõsiselt tormine, tuul lausa vihises, vihma sadas ja peksis vastu nägu, nagu oleks valusad raheterad olnud. Mereveeseis oli tavapärasest mitukümmend sentimeetrit kõrgem ja lainetus vägev. Meie teejuht Valdo kavatses meid laiule viia otse läbi mere jalutades. Vaadates seda maru ja ilma oli tema otsus, et Kurkse retke ta siiski meile ei korralda. Appi tuli vapper merekaru Endel, kes meid oma paadiga oli nõus laiule ja pärast sealt tagasi toimetama. Laiule saabudes olime sama märjad, kui oleks jalgsi riietes läbi mere tulnud, sest vett saime nii alt merest kui ülevalt mustadest sajupilvedest. Pärast meie laiule toimetamist läks Endel tagasi mandrile. See oli veel ekstreemsem, sest paat oli kergem ja vastutuult sõites pidi ujuvaluse kapten Endel kõik oma oskused ja kogemused mängu panema, et mitte paadiga koos kukerpalli teha. Kõik laabus siiski õnnelikult. Laiul saime vaheldumisi paduvihmahooge ja päikest. Aardeni otsustasime minna mööda alumist teed. Peagi sain selgeks, et kaardi järgi orienteerumine siin tulemust ei anna. Neid suuremaid ja väiksemaid kadakaid oli seal ikka küllaga. Võtsin appi auto Tomtomi. Lõpuks viis see meid ka sihile. Peidukoht meeldis meile kõigile väga ja tegi meele rõõmsaks. Tagasiteel paistis vahepeal päikegi. Vaatasime hästi hooldatud suvilaid ja tulime tagasi ülemist teed mööda. Teel avastasime ka suveseikluse märgid. Üle mere laiult saarele tagasi tuli meil jälle tulla tormituule ja vihmaga. Tegelikult oli kogu reis ikka maru vahva. Sajandi võimsaim adrenaliinilaks meile, nagu väidab Ene. Erilised tänud selle retke korraldaja Valdole ja kartmatule merekaru Endlile. Tänud ka peitjatele toreda aarde eest.
Ükskõik kas minna mööda rada või läbi metsa - kokku puutusime suure hulga ämblike ja kadakatega. Väga huvitav kogemus!
Vinge. Niisama sellist seiklust ei oskaks ette võttagi
Teekonda selle aardeni pidasid noorgeopeiturid Hiiumaa kõige paremaks teekonnaks! Neile meeldis läbi vee sumbata ja seejärel kadakate vahel lookleval rajal sammuda. Kui me vahepeal raja silmist kaotasime, siis oli päris suur otsimine, kust kadakate vahelt läbi mahtuda. Ja muidugi varitsesid siin ju paljude surmavaenlased - ämblikud :) Aitäh fantastilise elamuse eest! Kui kohalike noorte käest küsisime, kas nad ka mõnel Hiiumaa laiul jala on käinud, siis saime täiega eitavad vastused :) EVEJ
Kes see ikka maailma serval laiu peal tuttavaid näha plaanib? Paraku meil just nii läks. Kadakapõõsaste ja sõstrate vahel sai geojuttu aetud.
GP 1169 / GC 1389
Sai jalad puhtaks. Korra aastas ikka võib. Selle eest pea puutus kokku ämblikuvõrkude ja igasugu okastega. Võiks teha sellise aarde, kus peab pea kuuma vette pistma. Saaks teed.
Pakkisime oma telklaagri Sarves hommikul kokku, lehvitasime kaaspeituritele, kes varem teele asusid, ja püüdsime nad laiu peal jälle kinni. Oli kahtlus, et ehk saab ka siia kuiva jalaga ligi, aga õnneks ei, sihuke peaaegu-poolde-säärde vesi oli rattaroobaste kohal siiski olemas.Tüdrukud jäid randa, poistega läksime sügavusi mõõtma. Kohapeal läks kähku, nagu karta oligi, saime kasti kätte ja nimed kirja. Ja kuna meie järgmine liikur hakkas mere peal juba paistma, lükkasime jalad kõhu alt välja ja kimasime tagasi. Poisid muidugi kasutasid juhust ja kukkusid kõhuli just nende kõige sügavamate rattarööbaste koha peal - seal oli vett ka, mitte ainult savist. Täitsa lahe hommikune jalutamine - tänud kutsujaile! Ja siis pakkisime sisse ja kihutasime sadamasse ja saime eelviimasena viimase ennelõunase praami peale ka. Hiiumaa seks korraks klaar.
Käidud ja leitud Suveseikluse ajal. Mis seiklus see muidu ikka oleks kui mõnda laidu ei külastaks. Seega väga hea, et korraldajad ka ühe punkti siia organiseerisid, õigemini seikluse pähkli. Oma loogika, mõne kogemata kuuldud vihje ja kes-teab-mille tõttu olime asjast veidi valesti aru saanud ning arvasime teadvat, et meie otsitav pähkel asub laiu läänepoolseimas tipus. Nii siis me marssisimegi sinna otsa välja ja ikka selles korralikus kuumuses. Matka pikkus vast ca 3km. Kohale jõudes taipasime, et midagi on ikka valesti, et siin ei saa küll midagi olla, ju me saime ikka asjadest valesti aru ja ei pannud teel olles midagi tähele. Niisiis ümberpöörd ja tagasi. Loomulikult olimele laiule jõudes ühest kividest laotud suunaviidast tuimalt mööda marssinud. Jäi vaid konstanteerida vanarahva tarkust, et loll pea on ikka kere nuhtlus. Kokkuvõtteks, jalutasime 600m asemel ca 6 km ning veetsime 20 min asemel siin 2h20min. Jääb vaid üle loota, et oma vigadest õpima. Aga nüüd siis nägime laiu kogu tema pikkuses ja uhkuses ära :)
Aare ise leitud omapärasest peidukust. Tänud!
Kuna laiule läks siisesõidetud maantee, ei hakanud ka meie jalgu leotama. Autoga päris nulli ei saanud aga need mõnikümmend meetrit kannatas ka omal jalal liikuda. Tänud aarde peitmise eest!
tuli siis meil mõte hommikul midagi huvitavat teha ja võtsimegi oma teamiga mõtte kaevatsile suunduda... poleks uskunudki et elame sellises paradiisis. ühesõnaga parim päev ja parim aare mida me elujooksul kogenud oleme. suurimad tänud peitjale ja meid sinnna juhatamast. J: hiiumehe logoga augukivi ja V:draakoni
Meie Hiiumaa tuuri viimane, natuke kardetud, aga hoopis kirsiks tordil osutunud aare. Peale mõnikümmend meetrit väikest muda oli teekond puhas lõbu. Soe vesi poole sääreni, päike, jahutav tuuleke. Laiul oli elanikel ülesanded ära jagatud. Kolmeliikmeline delegatsioon võttis südamlikult vastu ja juhatas teed aarde poole, pidevalt jälgides, kas me ikka järgneme. Teine kolmik saatis tagasiteele kuni veepiirini ja märgistas ära meie riided. Soovitame kõigil ära käia, väga mõnus oli. Peaaegu kogu Hiiumaa on nüüd roheline, kui uusi aardeid veel ilmub, tuleme tagasi. Jätsime reisi lõpuks pool vaba päeva, et nautida Hiiumaa vaatamisväärsusi, selgus, et kõik on geopeitusega nähtud. Suutsime isegi turismimugudele juhatada huvitavaid kohti. Nägemiseni Hiiumaa tolmused teed ja magusad maasikad!
Kaevatsit üritasime juba aasta tagasi sügisel kahjuks ei soosinud veeseis ja valjenev tuul tookordset üritust. Nüüd, teisel katsel, klappis kõik - ilm, tuul ja meri olid meie poolt. Isegi sääsed ja parmud jäid "viisakalt" auto juurde. Nii oligi see retk ainult nauding. Aare korras. EVEJ
Enamus reisiseltskonnast suundus Nörgale neemele, mina aga tegin kerge kõrvalepõike, et leida kodule lähim aare. Auto jäi karjavärava kõrvale parklasse ja jalutuskäik algas. Nagu arvata oligi sujus kõik kenasti. Vesi oli soe, tuul malbe ja peagi olin laiul. Seal panin küll lähenemisteega pisut puusse ja olin sunnitud metsikute Hiiumaa Hiidämblikega pisut võitlema, kuid ei midagi keerulist. Siis leidsin surnud lamba ja pisut peale seda ka aarde. Tagasi tulin mööda mereäärset teed mis oli kindlasti õigem valik. Tänud peitjatele!
25/28 Kaevatsi laiu 23 August 2013 11:30:00 Didn't find it Sõitsime meie parkla poole kui meie ees läks traktor. Tegin veel nalja, et nagunii suundub see laiule. Et ta keeras ka veel meie ees „õigele“ teele siis jäime bussipeatusesse veidikeseks ootama, et äkki keerab ära. Kus me temast seal kruusateel moodume või järel tolmutame. Veidi aja pärast läksime talle järgi. Traktor kavalpea ootas meid seal. Saime mööda, parkisime ära ja juba ta tuli. Ja oh sa seda neadmist ja naeru. Ta läkski laiule. Oh neid olekseid ja variante mis siis suust tulid. Tegime kaugenevast trammist pilti, kirusime oma tagasihoidlikust ja jätsime selle aarde seekord leidmata. Vesi tundus natuke jahe olevat. traktor läks ära – EI LEIDNUD
Millegipärast keris terve tee parklani kõrvade vahel viisijupp :“käime katuseid mööda..“( olin alles paar päeva tagasi käinud päälinna vanema hoonestuse elu kõrgelt kaemas, sellest vist ka need mõtted peas virvarrina ketramas ;) ) Auto juures sai väike mõttepaus maha peetud ja croksid jalga veetud. Kadri oli nõus minuga kaasa jalutama ja nii me läksime katuseid mööda kõndima, ehee muda mööda ikka, katuseid mööda kõndisin peas ketrava viisi tahtel( mööda vett võiks ju ka kõndida , kuid see on nii vaevaline, et teiste nähes ma seda ei tee :P ) .
Vee äärde jõudes tabas mind mõte, et kas tõesti olen ajas tagasi rännanud ja asutan end Vilsandile kõndima, nii sarnane oli too olukord- vesi, autojäljed ja roikad tähistamas rada. Aga kui meenutasin enda tulekut Vilsandilt siis tekkis suule tahtmatu muie, olin ju tookord seal mudaga maadlenud ja omale jala otsa kummalised jalavarjud kombineerinud, sest Vilsandilt tulles sai mudakolli kaasabil minu rannapapude parim enne mööda kuid paljajalu seal vees kerkivate kivikeste tõttu seal liikuda ei tahtnud.
Täna oli aga hoopis teistmoodi minek, seltskondki oli teine ja „rannamoodki“ uudne :P. Mina vaatasin vee kõrgust ja kerisin oma püksisääred igaks petteks kõrgemale, Kadri aga, hihiii... tekitas millestki muidu praktilisest vidinast uue moesuuna ( võin suure raha eest neid lõikeid jagada ;) ). Ja nii me läksime siis mööda autorööpaid ja minu imestuseks suurt mutta ei vajunudki. Meie minekut jälgisid laiul rohtusöövad hobused, tõstsid pead ja hirnusid naerda... teadagi kelle üle :P.
Kaevatsile jõudes läbisime veel väikse vetikatetakistuse ja edasi ootasid meid kadakad (peale üht aardeseeriat on kõik okkalised puud mu sõbrad, muudkui sirutavad oma okkaid mu poole). Aga siinsed kadakad olid endale valvurid palganud. Kõikjal olid suured püünised , mis olid varustatud liikumisanduritega ja valvurid jälgisid meie kulgemist. Üritasime neid püüniseid vältida, kuid ega see hästi ei õnnestunud, ikka ja jälle jäime võrku kinni ja mingi hetk tundsin end tõeliselt kinnipüütuna... no suure vaevaga õnnestus end sellest püünisest vabastada, seda enam ,et nägin kuidas koletu ämblik juba minu poole sööstis. Pääsenud sellest koletust ( ja kuulsusestust ) lõpust, leidsime üles raja( kui seda sai rajaks nimetada, sest ilmselgelt oli sellelaadseid murutallamisi siin igas suunas) , mis aarde suunas viis. Huh, olime kadudeta kohale jõudnud. Logi kirja ja siis nägin veidi vaeva, et aaret tagasi sokutada, no kuidagist ei tahtnud ta sinna tagasi minna. No muidugi, ma ju tagurpidi tegelane, üritasin teda sinna tagurpidi sokutada :P.
Tagasi veetakistuseni jõudmine oli märksa lihtsam, sest eks aarde juurest viis ju märksa selgem rada tagasi teele ka :D. Vesi oli endiselt mõnusalt soe ja tasakesi liikudes õnnestus ka nüüd vette sulpsatamisest pääseda. Minu suureks kurvastuseks vahetas Kadri randudes oma „kostüümi“ jälle välja, keeldudes nii autosse ronimast , nii jäid parklasse vastutulnud Alexil uued moevoolud nägemata :P . Suured tänud vahva retke eest nii aardepeitjatele kui kaaslastele !
Oli Leisi asja (noorhärra korvpallilaagrist Sõrve toimetada) ja nii oli põhjendatud väike "kõrvalehüpe" heatahtliku naabersaare suguharu juurde. Seda aaret tegelikult plaanis ei olnud, aga kõik varem käinud ässitasid minema. Ilm oli võrratu - veidi tuult, vähe päikest ja nii siis üritasin. Pealegi on Kaevatsi laiult pärit üks minu esiisade isa. Kavala geopeiturina, kes võtab õppust tarkusest, et läbi võsa kohale ja siis mööda teed tagasi, otsustasin minna kohale ka mööda teed, keerutab see siis palju tahes. Nojah, petta said kavalpea: sattusin kellegi suvekodu väravasse ja tuli kõik need sajad meetrid tagasi tatsuda ja rannas ikka suund aardele võtta, polnud sellelgi rajal midagi häda,
Hiiumaa-tuuri viimane, nö maiuspala. Mõnus jalutuskäik läbi sooja madala vee ja seejärel mööda jalgrada läbi kadakate. Tagasi nagu ikka tunduvalt paremat ja laiemat teed. Meri oli vahepeal pisut jahedamaks muutunud ning meile tundus, et vastuõhtut oli ka veetase pisut tõusnud. Lahe koht, lahe aare ja meeldiv avastusretk, tänud peitjatele. EV, J: ämblikmees, 2 kolme silmaga tulnukat, ürgne pika sabaga reptiil.
See oli Hiiumaa-Saremaa tripi esimene aare. Ühtlasi oli see ka esimene kord kui ma sain suvejooksul vette. Koorsime jalad paljaks ja asusime teele. Tee ei olnud pikk. Üsnapea olime teiselpool kallast. Seal kiskus asi karmiks. Saare põliselanikud (loe: ämblikud) olid teinud meie tee üpriski vaevaliseks. Küll olid nad ehitanud kaitsemüüre sissetungijate eemalhoidmiseks ja ka üsna suured sõdalased ootasid meid ees. Kogu kambaga suutsime nad ülekavaldada ja saimegi nimed kirja.
Algus oli umbes sama mis Märdil. Aga selle vahega, et kuigi ma ütlesin, et tuleb vees jalutamine suutsid naised ikkagi jalga panna valged sokid ja papud, mis on mõeldud kõige muu aga mitte vees solberdamise jaoks. Lisaks ei suutnud keegi ka mingeid ujumise riideid leida. Ja nii oligi vee äärde jõudes mingi hala. Kuna keegi ei viitsinud tagasi autoni ka kakerdada siis korjati igasugu nublakad endale õla och käe otsa tilberdama ja trambiti läbi vee minema. Vesi oli väga soe. Laiu peal muidugi läks aega, sest kõik kohad oli ämblike poolt hõivatud ja lõpuks murdis igaüks endale mingi kaika millega seda ämblikukardinat kergitada. Eemalt uurides võis olla üsna naljakas seda vehkimist näha. Karbini läksime kõige segasemat rada, sest mingeid selgeid jälgi justkui polnud. Õigemini oli neid liiga palju. Tagasi muidugi otse. Hea mõnus kakerdamine. Aitäh.
Mõnus jalutuskäik suviselt soojas vees. Kiire leid. V: klaaskuul J: kilpkonn
Tiba enne kümmet hommikul sõitsime me peaaegu tühjalt Hiiumaalt (on sellenimeline parvlaev) maha ja suundusime otse parklaks märgitud karjaväravani. Edasi oli juba lihtne: Maurile igaks juhuks ujukad jalga, endile kroksid varba otsa ja juba olimegi mööda adrust roostikuvahet merd mööda jalutamas. Laine jäi kuskile saare taha varju ja meri oli peaaegu täiesti tüüne, vaid mõned pisikalade parved saatsid me jalutuskäiku laiule.
Laiul oli esimene elusolend, keda kohtasime, suur jäme ja kohutavalt välejalgne puuk, kes mööda Eevat kiiruskatseid sooritas. Temaga oli jutt lühike, läks merre ujumist õppima. Teine elajas meie teel oli mõnevõrra suurem, kuid see eest häälekam: veike vaene lammas oli karjast eraldi kadakate vahele jäänud ja nüüd kutsus abi. Suunasime ta siis teiste poole liikuma ja peatselt olid kõik villamasinad jälle rõõmsalt üheskoos rannaliival igatsevat natuke suuremat maad vaatamas.
Aaret valvasid suured ämblikud. Igast küljest. Okei, ehk nad nii suured ei olnudki, aga võrgud olid küll ausad ja tugevad. Aga aardeni me saime. Ja aarde leidsime ka, otsimiseks eriti vaeva ei pidanudki nägema.
Ja juba oligi tagasitee jalgeall. Vahepeal oli meri pisut tõusnud, rahakoti pidi igatahes alumisest püksitaskust kõrgemale tõstma. Aga üldiselt jäime kõik ikka vaatamata mõnele ebakindlale sammule veelall peituvate roobaste vahel ettenähtud määral kuivaks. Auto juures oli vaid tõsisem krokside ja plätude rookimine vetikatest.
Enne XDreami öist etappi oli just sobiv aeg vaadata üle Hiiumaale viimastel aastatel lisandunud aarded. Hiiumaa aarete otsimist alustasin Kaevatsi laiust. Olin sellel laiul varasemalt peatunud kajakimatkade käigus kuid ma ei teadnud, et laiule pääseb läbi vee ka jalgsi. Veetee oli mõnus, varahommikul ei olnud nädalavahetuse muidu tugev põhjatuul veel hoogu sisse saanud, päike juba soojenda ja laiul tervitasid mind hobused ja 2 aedikust pääsenud lammast. Lisaks veel tore peidupaik. Peale logimist astusin läbi mere tagasi suuremale saarele (loe Hiiumaale) ja jätkasin järgmiste aarete otsimisega.
Pärast ööd Sarve telkimisalal sai hommikul võetud suund Kaevatsile. Auto sai suurele teele jäetud ja edasi jalgsi, jälle plätudega:) (need võtsin ma muidugi ruttu ära). Siin oli väga viisakas jalutuskäik, lausa promenaad, peaks ütlema. Mindud ja tuldud sai mööda autoteed, laiul sai nähtud maja ja auto, kiviaiad, hobused ja midagi veel. Kuna gepsu kaardil olid ka jalgrajad olemas, siis erilist kadakateraginat ei tekitanud. Kogu aeg tuli ainult oksaga vehkida, et need väga ebapopulaarsed ämblikuvõrgud näkku ei kargaks. Pärast logimist tulin tagasi juba mööda suuremat ja otsemat rada. Väga väga lahe retk. Ülimad tänud!
Marten alguses natuke virises muda ja tema jaoks natuke sügava vee peale, aga pärast mängis juba vees sõitvat motikat ja skuutrit ja mida iganes veel :P. Lõpuks laiul, jalutasime selle südamesse ja jätsime lapsed ühele ilusale niidetud platsile omi asju ajama ja käisime ise suts aarde juurdes ära. Kobe tükk, paistis juba kaugele, kui õige lähenemistee leidsime. Tore jalutuskäik oli, aitähh!
Nõus timixiga, meretagune maa oli ikka jahe tõesti. Isegi Heltermaa sadama söökla paneeritud kala oli seest jäine, ehkki pealt praetud. Hiidlaste värk, nende üle sai Saaremaa juurtega kaaslane reisi jooksul ikka palju nalja visata :) Kohe peale sööki panime siis Hiiumaalt jälle minema, auto soovitatud parklasse ja neljakesi otse lainetesse. Lapsed pelgasid algul muda, aga said siis täitsa hästi hakkama kogu viiekilomeetrise matkaga. Ilm oli tegelikult ilus ja vesi soe, saareke paksult maasikaid täis - mõnus! Võtsin aardest Telepoisi TB, kes pärast tiiru ümber Eestimaa jäi järgmist leidjat ootama uues aardes.
Need praamid on ikka paganama mugavad asjad. Elekter olemas, Wifi olemas, kuigi tõrkus kohati jne. Hiiumaal tervitas meid ekstra külm õhk ja tuul, mis sundis juba sadamas pikad riided selga panema. Siis hakkasime arutama, millest me siin üldse alustame. Kuna muud aarded oli liiga kaugel, siis otsustasime, et jääb Kaevatsi laiu, selle lähedal asub ka telkimiskoht, kus ma ka kahe aasta tagusel Hiiumaa matkal ööbisin. Teel aareni vaatasime üle, kedagi seal veel telkinud, õnneks, kuigi üks perekond oli oma linnamaasturiga mere ääres. Edasi läks kõik ilusti ja jõudsime mere äärde. Parkisime rattad, otsisime välja sandaalid ja valmistusime minema. Enne meid läks laiula just üks maastur. Kristjan tahtis kinni peatada ja küsida, et ehk saab küüti, aga seda me siiski ei teinud. Hakkasime ikka jala minema ning hoolimata mudasest algusest oli väga mõnus jalutuskäik. Saarel tervitasid meid hobused. Läksime aardeni mööda gepsu näidatud teed, kuigi üks teine paistis otsem ning nagu pärast selgus, palju targem variant, sest peagi olime me omadega taas võsas. Aardeni me aga jõudsime, logisime, võtsime TB ja läksime tagasi. Ausalt öeldes oleks ma imestanud, kui Hanno ja Triini logi seal ees ei oleks olnud, sest oli teada, et neilgi plaan Hiiumaale tulla. Õnnekult tagasi kuiva maa peal, sõitsime telkimiskohta, mis õnneks veel ikka vaba oli. Aitäh!
Nagu ka eelnevad armsad geokolleegid, ööbisime ka meie Sarve telkimisalal. Pooled meist viibisid seal lausa mitu ööd. Peale hommikust "virgutusvõimlemist" suundusime siis vapralt trotsides ilmastikuolusid Kaevatsi laiule, jättes autod soovituslikku parklasse. Kõik oli ilus, vihma ei sadanud, päikest ei paistnud, tuul oli vinge, merepõhi mudane ja pehme. Enda püstihoidmisega tuli tublisti vaeva näha. Kõigil see ei õnnestunud ja toimus väiksem suplus ka. Laid oli kadarike poolt täis tipitud ja nende vahelt looklesid huvitavad teed kenasti aarde juurde välja. Sirvisin pisut logiraamatut, panin nimed kirja ning asusime tagasiteele. Suured tänud peitjatele! Sellised retked on alati väga mõnusad ja ka edaspidi oodatud!
Hommikul mõnus jalutuskäik aardeni ja leidmine kaua aega ei võtnudki. J:2XTB
Me kodu omale leidsime
Vaevalt paar kilti eemal
Sarve telklasse peitsime
Grill kütte, värgid keema
Aga enne parklas silmatud
Me saime Volvot tumehalja
Sel "geotervitused" kirjatud
Vist asjata, tuli pärast välja
Kui söödud liha, joodud jook
Ei pidanud kutsumusel vastu
Lähim aare liig lähedal, nöök
Jalg vägisi sinna tahtis astu
Mis sest et aeg ol'd ööhiline
Ilmutasime me kindlat meelt
Lastes juttu ja vast ka vilet
Mõõtsime aarde poole teed
Kui veteväli meile vastu tuli
Pooled siiski pelgasid ta ära
Meile aga meeldis selle vulin
Kinnistus otsus - teeme ära!
Plaan olla oli pool tundi vees
Siis lõdvalt skoori kasvatada
Selle ajaga jõuti poolel' teel'
Hoog kasin sai ühes tõdeda
Ent mis sa tark va tormadki
Mis meitel siin niimoodi viga
Ei miskit lahti ol'd korrakski
Ei külm, kuum, märg, ei igav
Veeriba ju tasapisi kahanes
Tuul meiega kohe nulli ringis
Vaid veelinnukesi pahandas
Aga meil õnnis olnud hingki
Kui lõppeks kohal me olime
Ei me uskunud oma ihusilmi
Laiu õndsusse kohe kolime
Kae ilma kui välismaist filmi
Kogu tee niivõrd valges oll'
Südaöölgi ei vajanud lampi
Ei kimbutanud karu ega koll
Ka vesi soe, ei ühtki krampi
Tagasitee sujus samamoodi
Laagris vastas oodatud lõke
Pea paitas meid telgis voodi
Ei kostnud kaua enam rõke
Vägevaid elamusi - tehtud!
Vahvat teekonda - tehtud!
Puhast leiurõõmu - tehtud
Unenaps ja poemegi põhku!
Miki kodu poole saadetud, hakkasime laagripaika otsima. Valisime Kaevatsi laiu lähedase Sarve telkimisala enda laagriplatsiks. Kui telk püsti, kõhud täis söödud-joodud, oli kell juba 23 läbi. Küsimus kerkis, kas nüüd kohe aaret otsima minna või hommikul? Meie Paavoga otsustasime kõige kiuste siiski õhtul läbi vee laiule jalutada. Vääga romantiline jalutuskäik oli, selja taga loojus päike, muda lirtsus mõnusalt varvaste vahel, meri oli tüüne ning ilm nii valge, et pealampe polnud vaja terve teekonna jooksul. Tund aega madalas vees jalutamist, veidi kadakate vahel kolistamist ja leitud see aare sai. Küll meil oli hea meel, et me viitsisime seda teha. Logiraamatust selgus, et me ei olnud sel päeval teps mitte esimesed. Ega ka mitte teised. Bonzode kohta me juba teadsime, et nad saarel on aga Marx303! :) Logisime kell 00:20, ehk siis juba järgmise kuupäevaga. Tund aega läbi vee tagasi jalutamist ning Aare ja Kirke olid meile juba mõnusa lõkke üles teinud, kus oma märgi ketse kuivatasime. Tänud laheda aarde eest!
Otsustasime Siimuga end saartel veidi tuulutada. Kodus on kogu aeg mingi töö käsil või kutsutakse tööle. Saare pealt ei saa keegi kätte. Eriti veel laiult. Sain rõõmsalt laisalt telefonitsi teada anda, et marsin parajasti läbi mere ja puudub igasugune võimalus end kuidagi Rakverega ühendada. No ja siis nautisimegi puhkust täiega. Minnes marssis meiega koos üks kolmelapseline ja ühekoeraline pere. Vett oli rohkem, kui koeral kõrgust, aga see teda ei seganud. Alguses arvasime, et pere on kah geopeiturid, aga aardes nende nimesid polnud. Meie tegime laiule ringi peale, vaatasime üle aia mitut väga kenas korras elamist, kaesime vett laiu eri külgedel ja ehmatasime kadastikus liikvele hirve (või oli see hiiglaslik metskits). Pead ma ei näinud, aga kaelast tagumiste sõrgadeni näis ta hirv olevat. Lõpuks jõudsime aardeni, vaatasime, et Bonzod on samal päeval juba aarde leidnud. Kuigi saartel aeg seisab, siis kell liikus millegipärast edasi ja oli meilgi aeg lahkuda. Kuidagi jõudis eelpoolmainitud pere vee äärde just siis, kui meie end minekule asutasime, nii et saime taas koera rõõmustada: jälgisime kuidas ta rõõmuga meres hüppas ja pritsis ning ümber meie keerutas ja jalgu lakkus. Aitäh aarde eest, ilma selleta poleks me siia tulla osanud. Meil oli superlahe õhtupoolik!
Jätsime auto soovitatud parklasse ja hakkasime astuma. Veetakistuse läbisime paljajalu ja otse. Kogu matk oli väga mõnus, nägime erinevaid floora ja fauna liigiesindajaid ja kohalikku laiuloodust. Sääski väga palju ei olnud. Aare korras, täname! EVEJ
Mõnus, mu lemmikud on aarded kuhu saab jalgsi läbi vee. Esiteks mängisin ma natuke jonnakat last, kes teeb täpselt nii nagu kirja on pandud, autoga randa minna ei tohtinud aga mootorratta kohta ei olnud midagi öeldud :P. Randa jõudes oli suur kiusatus panna tsikliga läbi veel laiule nagu ma käisin millalgi Kõinastul aga seekord jäi see asi tegemata. Asusin astuma oma kummikutega, mille kohta arvas Alex, et need jäävad mul liiga lühikeseks ja jäidki :P Väga hea, et jäid, sest vesi oli nii mõnus. Sinna minnes suundusin "autoteed" pidi aga hiljem tagasi tulin juba otse. Laiul kõndisin kuni esimese majani, peale seda hüppasin üle kiviaia ja suundusin kadakatesse teed rajama. Aarde leidsin kiiresti, nautisin vaadet ja asusin tagasiteele. Nüüd leidsin ka rajakese läbi kadakate ja mõnus aare muutus veel mõnusamaks. Tänan peitjaid :)
Uus keskkonda sulanduv kest ja sisu! Meeldivat aardeleidu!
Esimene aare, mille leidsin Hiiumaal! Omamoodi märgiline- tulla üle vee Hiiumaale ja siis minna veel läbi vee laiule, ikka täielikult "mere taha" :)
Auto jätsime soovitatud parklasse, kalamehekummikud jalga ja teele. Aeg oli seisma jäänud nii minu jaoks, kui ka heinas paistva paadi jaoks, millest kask oli läbi kasvanud...
Mere ääres meenus eelmise aasta Kõinastu, kuid siin oli vahemaa väiksem ja tee kenasti märgistatud. Isegi rattajäljed olid näha. Kõnni kui maanteel, vaid põlvini vee sees.
Linnud, kes seda vesist paika enda omaks pidasid, olid siiski viisakad ja lendu tõustes ei kallanud meid üle kõige "hea ja paremaga", mis rikkaks pidi tegema.
Laiule jõudes kaldusime me ära vasakule ja kõndisime piki mereääset teerada. Kuigi tee oli täis pikitud "musti rosinaid ja priskemaid kookegi", siis ühtegi elajalooma me ei kohanud. Täitsa turvaline käik.
Kadakad ja metsikud õunapuud, kadakad, kadakad, kadakad... tekkis tunne, et siia kadakate vahele võiks isegi telgi üles panna ja jäädagi õhtut ja päikeseloojangut ootama. Nii mõnus rahu oli laiul... Kuna telki meil kaasas polnud, siis ei jäänud muud üle, kui ikka edasi astuda, et õhtuks ikka Käinasse jõuda...
Tiirutasime pisut kadakate vahel, et leida rada, mis aardeni viiks, lõpuks see ka õnnestus.
Aare leitud, logitud, algas tõsine tuuning, et vihmakindel katus topsile meisterdada. Silmamõõdu üle vaidlesime korralikult, siinkohal oli mul vist isegi 1mm õigem oletus. :P Kuid katus sai ikkagi napp, nüüdseks tundub, on peitjad ise tuunimas käinud ja vihmahood enam probleemiks pole... Kõik see tehtud, asusime tagasiteele.
Kõndisin gps peos ja otsisin, mida pildistada. Ja võta või jäta, ei oska üht nurka sest laiust teisele eelistada, mõnda kadakapõõsast võtta või teist jätta. Liiga ilus oli kõik, kõik aga kaadrisse ei mahu. :( NIi saingi paar klõpsu vaid...
Merre sukeldumise ajaks oli veetase pisut tõusnud ja tuul oli suunda muutnud. Nii tabasingi ühel hetkel, et pepu märg ja mitte üks särg... Alex kurivaim oli minust pealttuult ja nii muuseas saatis veepiisad lendu, mis minu peal maandusid. :D
Taas õnnelikult saarel tagasi, jäi veel mõelda meid eesootavale soojale saunale ja käsule kasevihad kaasa ise teha... Probleem missugune! ;) (Etteruttavalt öeldes- selle ülesande me lahendasime üpris edukalt- vihad said vastavalt võimalustele päris asised.)
Need meretagused asjad on ikka päris lahedad! Aitäh peitjaile!
Ja tundub, et me avasime hooaja. :D Peale meid on laiule päris tihe liiklus olnud...
Jutt ja kirjeldus ehk tulevad...tänud kohe!Lihtne lubada aga sõna peab pidama. Eile kirjutasin umbes kakskümmend lehekülge logi aga ärasaatmisel tabas mind Pekadripi needuse asemel Algaja oma ning kogu kaunis jutt läks interneedusesse mis ilmselt nüüd kohe-kohe ka täis saab.Aga asjast:igavesti lahe retk oli!Auto ette nähtud parklasse ning kand ja varvas.Tuul, päike,vesi-mida veel tahta ühelt aarderetkelt?Ahjaaa...mitte ühtegi lendavat ja hammustavat õelust!Laid oli just selline kus aeg peatub ja mitte midagi tegemine tundub suurim väljakutse ning pakub enim rahuldust.Aitab nüüd...muidu saab jälle aeg otsa.Aare korras, sai väikse pornotuuningu ja ööpäev hiljem sain ka omanikule oma sigadustest teada anda.Tänud!
Kuna jääolud tundusid sellised, et vesi on põhjani kinni külmunud, siis mõtlesin ennast tuulutada ning üle vee kohal ära käia. Suve oodata ning parmusid-põdrakärbseid toita nii ahvatlev ei tundunud. Kuna praamist praamini aeg oli üsna lühike, samas piisavalt pikk, sündis otsus, et jalgrattaga. Praegu tagantjärele mõeldes hea otsus, kannatas sõita nii maa peal, kui jää peal, viimane ots oli ratas käekõrval. Huvitav, kas ma olen esimene inimene, kes seal saarel rattaga käinud? :) Aare lihtsalt leitav, kuid purk poolenisti vett ja jääd täis. Kuivatasin nii palju, kui sain, logiraamat ise oli suuremast märjast pääsenud. Peitjaga suheldes ja kokkuleppel tegin purgile põhja paar hingamisauku ja kilekotist mütsi pähe, järgmised võiks teada anda, kas aare sel kujul muutus kuivemaks või vajab muud lahendust. Tänan peitjat ilusasse kohta juhatamast, oli väga mõnus geopäev.
2048.
Käinast suund Kaevatsile. Vahepeal jäi silma teepeal poeke, mille külastuse järel olen ühe suure riiuli võrra rikkam ja kus ausalt öeldes, minul kui vana mööbli-kasutatud mööbli fännil oli mõne asja peale tõsiselt ila jooksmas ;) Õnneks crv-sse peale riiuli ei mahtunud enam mõni nahkne tugitool või diivan ;) Edasi aarde poole - auto jäi soovitatud parklasse ja viisakas teerada läks mere äärde. Päike paistis, soe ja mõnus mereõhk, põlvini soe vesi - just nii alustasimegi oma mereretke laiu suunas. Laiule jõudes tervitasid kohalikud tegelased st. lambad meid jõllitades ning omavahel kõneledes olime kindlad - inimesi vist näevad nad harvad ning inimtühja laiuga ikkagi tegemist. Oli jee... jõudes natuke edasi tuli vastu lõbus seltskond ca. 20-30 inimest ;) Kust tuli ja kuhu läksid ning kuidas läksid, jäi arusaamatuks ning selle üle pead ei vaevanud. Oli vaja ju läbi kadakate teha teed aarde juurde ning siis loomulikult avastada, et teiselt poolt tuleb korralik suur jalgrada aardeni. Aare loomulikult korras ja talvistele leidjatele mõeldes ka lumega leitav ;) Tagasitee läks imetledes merevaadet ja ämbliku niite ära vehkides ning vaadates kuidas suur vihmapilv läheneb. Kokkuvõtlikult - Tallinnas 3.0 maastikku nähes oli natuke hirmutav aga kohapeal ülimõnus retk. Mulle meeldis ;)
Mummi luges eile ôhtul Hiiumaal olevast uuest aardest ja kutsus meid ka kaasa. Leppisime kokku, et kui vesi on allapoole pölve, siis tuleme. Oligi, aga aarde leidis ikkagi mummi esimesena. EVEJ. Meie pere esimene aardelogi!