Kuus urgu

Siin meeldis kõik,avamisega probleemi ei olnud ja jäätist jagus ka kõigile.Aitäh!

Siinkohal siis pikem jutt, suvel põhja poolt lähenemine on halb mõte, väga halb, ees ootab tuhandeid nõgeseid. Aga kohale jõudsin, algas töö aardega. Arvasin et on keerulisem, avamiseks kulud oma viis minutit, jäätistega läks isegi kauem. Tagasi läksin sihi asemel otse läbi metsa, oli lihtsam. Väga lahe aare.

Päris korralik offroad tee viis sinna aga kohale sai jõutud. Aare isegi oli täitsa tore, aitäh :)

Leidsime, päris tugevas pimeduses. Tänud peitmast!

Kuna minu orienteerumisoskused on teada (see tähendab peaaegu olematud), siis panin auto juures ikka gepsu sisse, et pärast ainult koerale suuna valikul lootma ei peaks ja asusin teele. Pärast naastes vaatasin siis huvi pärast järgi, 28 minutit kulus edasi-tagasi kõndimisele ja aarde avamisele-sulgemisele kokku. Enamus sellest ikka aardega mässamisele. Kõigepealt proovisin ühte meetodit, see ei viinud kuhugi, siis tekkis ettekujutus, mida tegelikult tegema peab, aga ei teadnud ju millise uruga, nii et aega ikka läks. Hästi vahva teostus. Kui uks avatud, siis kõigepealt pudenes välja üks piltpostkaart kellegi 2017. aasta logiga, tundus et tal jäi päris logiraamatuni jõudmata, sest see oli ju ka natukene varjul. Igatahes minu poolt FP ja tänud aarde eest teele, mulle meeldis.

Sattusime üle pika aja jälle geopeituse radadele. Aare oli oodatud headuses: parajalt raske ja võimaldas mõnusat jalutuskäiku metsas. Selliste aaretega on täitsa tore vahepeal geopeitust meelde tuletada. Väga meeldis. Aitäh!

Enamasti ma palun aarde poole sõites teha Salmel lühiinfo aarde parameetritest ja kirjeldusest. Seekord ütles ta, et ma pean ise korralikult terve kirjelduse enne otsimist läbi lugema, sest ta ei tea, mis on oluline ja ei oska mulle seda lühidalt edasi anda. Eks siis lugesin kõik tähelepanelikult läbi, aga midagi targemaks ikka ei saanud. Veeresime mööda kitsukest metsarada kohale ja saime oma madala linnakaga lausa 200 m kaugusele, kuigi teeolusid arvestades olime valmis ka märksa pikemaks jalutuseks. Kohapeal ootas vinge atribuut ja asusime seda uurima. Aega ei võtnud, aga ülemäära kaua ka ei läinud. Oma sünniaasta kohta on see aare ikka hullult vinge teostusega ja imekspandavalt hästi säilinud. Kõik toimib suurepäraselt ja logiraamatuni jõuda on suur lust. Suur tänu laheda aarde eest!

Võtsime täna käsile vantsimise operatsiooni "Soomaa" :) See siin oli meie kolmas leid. Natuke pidime ikka vaeva ka nägema, enne kui logiraamatu kätte saime. Minul õnnestus ..õige koht, hea käsi :) Väga äge, meile meeldis.

Aitäh peitjale siia kutsumast!

Ai, kui põnevust tekitav aare. Küll sai seal toimetatud, ei mingit tulemust. Ilmselt oli veidi külm mängus, sest mingil hetkel lihtsalt irdus vabatahtlikult. Tänud

 1 

Ei osanud kuidagi liginemisteed leida ja ega ükski kaart end ka välja ei laadinud. Kui siis ühe sihi peal meid otsivat Carolysi nägin, siis jätsin Sandri ja lapsed autosse pulgakommi sööma ja asusin ise aarde poole sammuma. Täpselt aarde juurde jõudes hakkas korralikult sadama. Õnneks oli hea jope seljas ja ka puud hoidsid algul vihma kenasti kinni. Aardega läks kiirelt. Nimi kirja ja kõik ilusti tagasi ning läbi padusaju auto poole. Sain Carolysi ja Taaviga küüti järgmise aarde juurde. Loodan, et aare püsib veel kaua. Aitäh!

Algul mõtsin, et mööda padrikut vaja minna aga siia toob väga mõnus siht kohale. Leid kiire, jalutuskäik mõnus, 23 kraadi sooja. Nagu suvi, ei saa ju kodus istuda. Teostus lahe, mulle meeldib kui vaeva nähakse. Minu poolt fb. Tänud

Leitud. Väga äge. Lapsel tekkis kohe jätsi isu. Tänud!

Mulle meeldis see aare väga. Nii vana, kuid väga hästi säilinud. Kohe näha, et hoole ja armastusega meisterdatud!

Aitäh!

Peale 7+ tundi kanuutamist oli veel piisavalt energiat, et jalutada ja lähikonda jäävaid aardeid otsida.

See oli igati vahva tükk. Minul jäi miskipärast üks lauluke pähe kummitama:

Eile käisin linna vahel ma ja ostsin kuus jäätist,

millest kaks ära sõin.

Ja nüüd on mul kapis neli jäätist,

kapis neli jäätist,

kapis neli jäätist,

kapis neli jäätist.

Tule meile, teeme peo.

 1 

Nagu Laur ütles, siis peale kanuutamist olid jalad veel täitsa värsked ning kuna ka päike oli veel kõrgelt, siis ei saanud neid kahte head raisku lasta. Parkisime autod tee äärde ja mööda metsarada jalutasime kohale. Siis esiti oli küll hetkeks nõutus, aga kui esimesest takistusest saime mööda, läks asi juba ludinal. Eriti meeldis naistele asja kokku tagasi pakkimine :)

Täname aarde eest!

 1 

Kanuud jätsime Kuusekäärale ja peale seda pidime tagasi sõitma selle aarde kanti, kuna üks auto jäi meist siia maha. Kui olime selle ära toonud, siis tegime veel ühise jalutuskäigu selle aardeni. Oli tore peale pikka ja väsitavat päeva ka kõndida lõpuks :D Käed olid valusad aga jalad täiesti värsked :D Aarde leidsime kiirelt aga logimiseni jõudmine võttis ikka aega. Siiski lõpuks logiraamatu kätte saime ja nimed kirja :) Suurepärane teostus :) Loodetavasti püsib siin veel kaua kaua, suured tänud!

Leitud koos Taneli ja Madisega. Hea matk ja üllatuseks äge aare.

See aare on meie külaskäiku oodanud mitu head aastat. Ei teagi, miks see nii on läinud, kuid logimiseni jõudsime tõepoolest alles täna. Teel peidupaika nägime üle sihi jooksmas 13-liikmelist metssea karja ja seda kõike umbes 50 m kaugusel autost. Vaatepilt oli väga võimas, pildistamiseni kahjuks ei jõudnud, olid teised ikka väga väledad.

Aarde avamiseks olime aga tõsiselt valmistunud. Meil oli kaasas suur koormakate, mille mitmekordselt maha laotasime, lootuses, et saame kõigi lahtitegemise raskustega ikka hakkama ja siis on koht kuhu kogu sisu laotada olemas. Olime arvestanud, et siinse aarde juures ei pruugi meil väga ruttu minna, kuid nii kui Veiko käed esimesele ettejuhtunud urule külge pani, avanes see kui imeväel. Aega logiraamatuni jõudmiseks me küll ei võtnud, kuid arvame, et ega me aarde peremehe ajast 1:20 väga palju alla ka ei jäänud. Kui pärast logimist kogu konstruktsiooni natuke lähemalt uurisime, siis saime aru küll, et see oli lihtsalt suur ja õnnelik juhus, et just selle õige uru kohe alustuseks käsile võtsime. Aitäh peitjale, väga huvitav aare on!

Ohjahh. Tekkis juba tunne, et see aare saab ka esimese mitteleiu kirja. Aga ei. Margus keerutas, mina targutasin ja kätte saime.

Aitäh!

Päevane seenesaak oli käes aga osavalt suunasin autojuhi nina siiapoole. Nagu eelnevatel kordadel oli signaaliga kehvasti ja kaart vaevu laadis ära. Nii saigi peatust palutud pika sirge ääres, millest siis otse hakkasin aarde poole ragistama. See võttis omajagu aega. Esimene katsetus logiraamatuni jõuda, lõppes kärbse tantsuga veidi eemal. Eelmise logija poole mainitud parme ei kohanud, nad on kas kõik nälga surnud või uude asukohta kolinud. Teine kord panin stopperi käima ja 7 minutiga oli asi tehtud. Kuna kuulsin automootori häält, siis lahkusin teiselt poolt. Ületasin sama oja 2x, lõpetasin kurguni võssis, sest minu kaardil oli seal rada aga tegelikult tee oli täitsa olemas, lihtsalt meetreid eemal. (472) Aitäh! EVEJ

Ilm oli ilus. Soe, kuiv, sobilik rannas lesimiseks. Aga mida teeb geopeitur? Läheb lühikeste käistega urge välja kaevama. Puhta rumal, eks? No on küll. Selle asemel, et aardele keskenduda, tantsisin enamus aega parmupeletustantse. Avamiseks kulus seega julgelt üle viie minuti, võibolla üle kümne. Mingi stopperiga mul aega jahmerdada polnud. Ikka 10 sekundit aardele, 30 parmudele. Ja kui suured nad siin olid!
Kui omade jõududega leitud sain, olin väga rõõmus. Tagasiteel paar mustikat leidsin ka, mujal on neid rohkem ja suuremaid. Aga aare oli tore! Siiamaani tuleb naeratus suule, kui tema peale mõtlen. Milline loovus ja looming. Aitäh, Sven! Tänan ja soovitan!

Puhkuse kaheksas geopäev algas rohke jäätisega. Väga ägedad urud siin, avamiseks läks aega 57 sekundit. Selliseid aardeid paluks veel!

Üle niidu, kraavi ja natukene ka läbi võsa/metsa. Enne seda sai ka sõiduteel üks maha kukkunud puu kirve abil eemaldatud. Igatahes põnev teostus valmis meisterdatud, aitäh!

Kunagi ammu sai juba seda kirjeldust loetud. Ja ma eeldasin, et siin saab hakata peadpidi mägramajas ringi vaatama ja urgudest sisse pugema. Tegelik teostus oli veidi teine, aardeleid tuli stopperiga 1.48 ja ega ju väga palju peitjale endale alla ei jäänudki, kui raamat näpus :) Aitäh, päris mõnus teostus.

Hiljapeale olen jäänud seekord omalogimisega

 1 

Nagu mõnedki eelmised aardeotsijad, lähenesime meiegi üle veetakistuste, sildu ehitades ja kuivemaid kohti otsides. Aarde leidmine läks üpris lihtsalt ja silmailu ning maitsemeele õrritamiseni jõudsime ka päris kergesti. Aare ise on ekstraklass!

Nagu ikka lühem tee ei ole see köikse parem... Ilm ka pole just kõige kuivem ja minnes oli ikka väääga märg. Tagasitulek oli ilma võpsikuta ja igati mõnus jalutuskäik. Google juhatas ka seda paremat teed... Aega võttis 15 minutit, kui Urve küüned taha sai ja siis läks maiustamiseks... Logid kirjas ja igati FP vääriline aare! Tänud peitjale!

Kraapisime kõigi kuue uru ukse taga kuni lõpuks üks avanes. Kahtlemata huvitav lahendus :) Aitäh!

Soovitan sokid jalast! Väga väga äge aare! Sellist geopeitust me tahtsimegi! Suur suur tänu! :)

 1 

Sellist maasikat poleks osanud oodata tänasesse päeva. Kaarti uurides ootasime hoopis miskit muud, aga kohapeal oli väga positiivne üllatus. Mängisime urgudega ja lõpuks ka käe ühte pistsime. Väga äge, aitäh!

Uurisime kasti ühelt poolt ja teiselt poolt, väga midagi aru ei saanud mida teha on vaja. Uudistasin veidi ja siis avanes üks urg.

Siin sai natuke pusida enne kui karbini jõudsime, tänud.

Oli see alles aare, väga meeldis. Praegu saab metsa all probleemideta sääskedeta liikuda, aga nii kui seisma jääda, hakkab neid suures koguses tulema. Siin oli neid selle aasta suurim kogus mu jaoks. Lõpp oli piinarikas ning ei saanud aaret nautida nii kaua kui tahtnuks. Õnneks oli mul õnne ja üpris kiirelt jõudsin logiraamatuni. Väga äge teostus.

Ei teadnud mida oodata ja üllatusin positiivselt. No ok, niipalju mul ikka kogemust jagub, et teada - Geokrahvi aarded on üle prahi. Aga ikkagi, selline meistriteos ning nõnda hästi säilinud! Kohe algul ei saanud üldse jutule. Siis istusin mättale maja ja võtsin rahulikult. Pikapeale hakkas vaikselt looma. Ja muie näol venis aina laiemaks :o) Päris logiraamatuni jõudmise eel tekkis korraks veel kerge "moment" - selle põhjal järeldan, et viimased leidjad olid algse olukorra kenasti taastanud. Aitäh neile ja aitäh Kadrile, kes hoolitses, et väärtaare oma võlu säilitaks. Aga loomulikult suurim tänu peitjale, kes sellise asja valmis meisterdas!

Miski ime pärast tuli nii kange vahvlijäätise isu peale, et pärast armastuskirjade lugemist käisin Viljandis poes, peaasjalikult justnimelt jäätise järel :o)

Tänud aarde eest!

Peitja on siin kenasti üles loetlenud pooled leitavad asjad siin metsas, kuid kui aarde poole minnes miski kännu juures sahises, siis arvatav rästikurajakas lisab teise poole. Tegin sahina pärast hiiglasliku ringi seepärast aardeni ja siis see jama peale hakkas. Taibuka naisena sain kohe aru, mis tela tehnika siin on, kuid täitsa müstika kuidas ma hakkama ei saanud. Miski liikus hiiglama raskelt. Ajavõtt mind ka ei huvitanud, huvitas vaid kastiehitus. Ehituseni ma jõudsin, kõik toimis.

Ja siis kahtlustasin ma tünga, sest leidsin postkaardi, logiga. No nii lame logileht nii lahedal aardel küll ei ole. Ei olnudki, minu logi on korralikult raamatus kirjas. Tagasi läksin ma umbes kuid nagu kiuste, totsna selle sama kännu juurest, no ei sahisend. Aitäh, mul oli tore!

Leitud.

Lirts-lörts seadsime sammud sealt, kus autoga edasi ei saanud, aarde poole. Vihma sajab, mets enam ammu vett vastu ei võta, Soomaal on 5. aastaaeg. Leidsime aarde ja enamvähem mõtlesime alguses üle. Kätte saime siiski üsna kiirelt, pärast logimist läks ka samamoodi tagasi.

Ja aina paremaks läheb. Kui üle ei mõtle siis laks 6 minutit aega. Tänud

Selle kohaga sai palju nalja. leida oli lihtne kuid pärast autod üles leida on veel huvitavam. Tänud peitjale.

Mets oli maha võetud ja lootus aaret üldse leida oli üsna olematu. Laeka avamisega oli tükk pusimist, aga saak oli vägev. Teostus oli hästi nutikas. Otsimine tasus end igati ära. Kui aare leitud läks aga auto kaduma :D Tänud!

Miskipärast olin juba ammu pähe võtnud siia tulla. Trügisime siis kuudiga kuidagi kohale. Imestasin, et nii huvitav asi on tavalises metsas. Avamisega läks veerand tundi, algul mõtlesin kõvasti üle. Sisu oli väga stiilne ja omaniku pärane. Suur tänu sellise leiutise eest.

Natsa kurb oli jah vaadata, kuidas eelmised leidjad on asjasse suhtunud. Mina, kes ma sedda aaret esimest korda nägin, suutsin kah mingi lolli loogika kohaselt järeldada et nii ei pea see asi siin mitte olema... Aga logi sai kirja.

 4 

Sattusin täna kuue uru juurde ja väga kurb oli vaadata, kuidas algne idee on kaotanud oma mõtte. Ikka on kellegil nii kiire, et ei saa võtta seda sekundit-minutit veel, et taastada algne olukord??
Igastahes pärast pettumust, üritasin taastada sellise seisu, nagu ta mu mälu järgi olema pidi. :)

Nüüd peaks olema taas kõik enam-vähem jonksus küll. :) Lisaks ootavad seened-pohlad! Kiirustage...

Läks õnneks vähem aega kui kardetud.

Üle viie minuti läks. Jälle üks huvitav peidukas. Täname.

Kohapealne nuputamine võttis aega ca 5 minutit. Leitud, logitud. Aitäh.

Väga tore aardepaik! Teeotsast logiraamatuni läks meil umbes veerand tundi. Kohale jõudsime üsna kobamisi ja urugi avastasime kobamisi. Orienteerusime tavalise kaardi abil, sellega vedas kohale küll, polnud GPS`i vaja välja võttagi. Lastele väga meeldsid aardekarbist leitud vidinad - jõujuurikas jm.

Oli see aare alles parajas padrikus. Mets pungitas pohladest ja kuklas tiksus teadmine, et igal hetkel võib põõsast mõni loom välja hüpata. Üht oravat nägimegi, ühtki inimlooma aga mitte. Nende kunagisest kohalolust andis siiski teada üksik Mesikäpa kommi paber ja ka metsa alla visatud tekk(?). Aare ise oli natuke pettumust valmistav. Sisu vähemalt. Konteiner oli väga vahva ja kahtlemata hoole ning armastusega tehtud. Kuid meie, kes me läksime spetsiaalselt otsima oma esimest suurt aaret, lootsime ka sisust midagi rohkemat. Eriti pärast nii kaugele metsa minekut. Aga leidmine ise polnud raske, kui juba õigesse kohta jõudsime. Jätsime üllatusmunaeluka ja võtsime käevõru.

Oleks hea meelega ka Ruunaraipe aarde üle vaadanud, aga gps keeldus signaali leidmast.

Oli väga metsane elamus, aitäh peitjale.

Autoga sain 200 m peale. Oleks saanud kaugemalegi, kuid seal oli ideaalne ümberpööramiskoht ja ma ei teadnud, kas eespool veel sellist kohta oleks olnud. Tegelikult oleks ka 100 m peale välja venitanud. Aarde poole suundusin ootusärevus hinges, et mis mind ees ootab ja kas üldse tulengi sellega toime. Mingi hetk jõudis kohale, milliste urgudega tegemist ja siis oli küsimus, kuidas õige urg leida ja sealt veel sisse pugeda. Vaatluse ja loogika teel läks veel oma 2 min, kui uru uks avanes. No ja sisu, see on juba omaette aaret väärt. Tänud.

Kirjeldust ma lugenud polnud. Seetõttu kohapealne leid oli üllatus ja sain mõnuga improviseerida, et urust läbi pääseda. Sisetunne tegutses minu eest ja täpselt ei saanudki aru kui äkki oli juba konteiner mul pihus. Aega kulus umbes 3 minutit. Väga lahe, tänud!

Mõtisklesin veel enne, et kas ikka lähen seda otsima, aga siis lugesin logisid ja Reixi logi tekitas huvi + seal oli ka soovitus, et kindlasti minna :) Aarde leidmisel olin väga rõõmus, et selle pika tee ette võtsin :) Suurepärane!

Vot see urgude kirjeldus oli enne lugemata, aga seda suurem oli kohapealne üllatusmoment. Seni kui ma õiget urgu otsisin, mis siiski ei võtnud õnneks üleliia kaua, leidsid endale aarde, aga aplad parmud ja sääsed. Mõningatel õnnestus minu küljest ka tükike ampsata. Miks nad ei võiks üksteist süüa ja imeda! Hea teostus, tulge vaatama, kes veel käinud pole! Tänan!

Aarde leidmisega ei olnud probleemi ja kuna ma ei viitsinud autoga väga luurele minna siis jätsin ta suvalisse paika ja sain üle kildi aardeni sammuda. Tore, aare käes aga lahti ei saa. Nii ma siis proovisin siit ja sealt kuid mittekuimidagi. Peas toimus urgude avamisel hoopis teine loogika kui oleks vaja. Lõpuks suht koba peale üks urg avanes ja sain teada kui valesti ma kujutasin uru avanemismehhanismi ette :P Tänud aarde eest ja sain oma poole liitri vere jagu kergemaks, sest neid imejaid seal ikka jagus :S

Ühest ma selle aarde välja sikutasin aga vot aavmine enam niii lihtsalt ei länud. Uurisin, mis ma uurisin kuid aardelagast lahti ei saanud. Peale pikka pusimist laeka avanemine siiski õnnestus.

Lõpetuseks tegime seekordse Soomaa retke viimase peatuse just siin. Martinil oli see küll juba leitud, kuid ta oli lahkelt valmis seda imeasja mullegi tutvustama.

Teed oli sellel korral oluliselt paremad ning natuke gepsu kaarti uudistades leidsime teeotsa, mis lubas aardele vaata et otse tuppa sõita. Edasi jäi kolleeg lihtsalt muigega imetlema, kuidas ma täielikus segaduses seda asjandust uurin ja avada üritan. Kella käima ei pannud, kuigi oleks võinud. Küll aretasin ma oma peas erinevaid teooriaid, aga lõpuks avanes laegas vist puhta juhuse läbi.

Kui lõpuks logi kirjas ja algne seis taastatud, oli näol ikka veel lai irve, mis kestis palju kilomeetreid. Fantastiline punkt seekordsele Sooma reisile ja juba pikisilmi ootan järgmist!

Aitäh!

Kohale jõudes hakkas kahtlane objekt kiirelt silma ja leidsin ka kuus urgu. Urgu sisse vaadates hakkas painama küsimus, et kas mitte geokrahv ei ürita mind taaskord lolliks teha. Kontrollisin veel igaks juhuks ka teisi variante ja paremate ideede puudumisel otsustasin alustatud tegevust jätkata. õnneks selgus, et seekord see polnudki lõks. Veidikese aja pärast oligi konteiner paljastatud. Panime siis logid kirja ja taastasime esialgse olukorra. Väga vinge asi. Aplaus peitjale.

Kuna õhtu ilus siis otsustasin teha väiksese jalutuskäigu. Oli tõesti palju tuuseldamist ning midagi sellist ma ei kujutanud ette :) Tänud peitjale!

Kuna Maanteröövel oli meie aega röövinud omajagu, siis tegime plaani et ülejäänud aaretega peame käbedalt ühele poole saama, et kaotatud aeg tasa teha. Sõitsime nii lähdale kui saime ja siis haigelt suurte parmude eest joostes kähku aardeni. Oh sa poiss! Või siis sellised urud on meil metsas. Ei no seda ei osanud küll ette kujutada. Veidi mõtlemist ja käega katsumist ja oli kohe selge pilt millist urgu tuleb kraapida. Urus olev pallimeri oi omaette üllatus. Sättisime kõik tagasi nagu eeskirjad ette nägid ja minema koos lahedate emotsioonidega. Kuna sel päeval võtsime ette ainult kvaliteetaarded ja öö saabudes oli neid päris palju üles otsitud, siis panime päeva lõpuks need pingeritta. Olime ühel meelel et Kuus urgu on selle päeva võitja. Kuigi konkurents oli päris tihe. Me täname.

Proovimisema algul läheneda nautke teisest nurgast, aga kuna väsitav päev oli seljataga otsustasime oma neljarattalisele natuke rohkem piitsa anda ning võimalikult lähedale nulli jõuda. See õnnestus meil hästi, küll vajusin ma aga näost ära kui konteinerit nägin. Kartsin juba hullemat ja arvasin et tuleb sinna samusesse telk püsti lüüa ning terve öö nuputada. Proovisime siis seda imeasja päris mitu head minutit avada, kui korraga ta avatud saigi, ärge küsige kuidas see meil õnnestus. Tsiteerides Uuspõldu, kus ürgmees seisis lihtsalt kõva m...ga ja piison oli pahviks löödud, sama pahviks olime ka meie löödud.

Ideaalne aare, millega päevale punkt panna. Võtan siinkohal natuke aega, et kiita aarde omaniku loovat meelt. Täpselt selliste leidude pärast mulle geopeitus meeldibki. Suur kummardus minu poolt.

Siin ilmselt raiskasin suure osa õnnest ära. Nimelt avanes esimene proovitav urg juba mõne sekundiga. Siis läks aga nägu naerule - väga mõnus konteiner ja selle sisu. Veidi läks ikka aega, enne kui logi kirja sai. Superluks äge aare, tänud peitjale!

Seekordse seiklusrikka päeva ehk kõige intensiivsem osa- geopeituri aarde juurest mööda kitsaid Soomaa sihte uute jahimaade suunas liikudes sattus meie õrn automobiil nimelt suurte liivaveomasinate vastselt tekitatud jälgede otsa, mis autojuhtimist sugugi hõlbustavat ei tundunud. Silmist peegeldumas segu adrenaliini ja õuduse üleküllusest, tõestas kolleeg Martin end ehtsa rallisõitjana ning vältimaks lõplikku kinnijäämist vagudeks küntud pinnaseteele, asus hullunult gaasipedaalil talluma, mina kõrvalistmel närviliselt turvarihma näperdamas. Aare ise ei jäänud vastkirjeldatud epohhile sugugi alla. Kuue uru mõistatus lasi oma lahendust kaua oodata, ent edu saabus viimaks katse-eksitusmeetodil. Suur aitäh aarde peitjale oivaliste elamuste eest!

 9 

Olles Geopeituri aarde juures ligi tunni geomobiili välja kaevanud, oli siiapoole suundudes suur vabanemise tunne. See hakkas vaikselt haihtuma, kui teed (teate küll, need kitsad Soomaa sihid) blokeeris suur kallurveok. Õnneks ristmiku peal. Suund sisse ja talle taha passima. Varsti hakkas kostma kolinat ja tõusis tolmupilv - meie soovitud suunast lähenes veel üks. Seejärel jäigi tee vabaks.

Aga milline see tee oli! Kui enne seda mööda tulime, siis oli juba hirmus, aga pärast kahe raskeveoki kandmist oli tee keskel vahelduvalt 5-30 cm kõrgune liivavall ja siis veokite rattajäljed, mis justkui enamjaolt kandsid. Ainuvõimalik taktika oli karjuda Jeremy Clarksoni stiilis "Poweeeeer!" ja gaas põhja suruda. See oli vist minu elu pikim poolteist kilomeetrit, kuigi kestis vaid mõne minuti. Kui lumevallidest läbirammimine tundub kõhe, siis liivavallid kolisevad ja auto kerkib hoopis järsema liigutusega. Roolimine oli rohkem pseudo-juhtimistegevus. Ühel hetkel patseeris ees üks metsik kana, kes õnneks hindas minu meeleheidet õigesti ja ronis eest. Tundub, et geojumalad olid siiski armulised ja jõudsime Michael Knighti uhkeks tegevas külglibisemises teeotsale, mida polnud veel "hooldatud".

Esmalt vedelike kontroll, veendumine, et stange ripneb tõesti eelkõige tahtejõu abil ja siis aarde poole. Maastik oli siingi päris vahelduv, lõpus olev lodukaasik oli vaata et kõige ägedam. Aarde juures läks meil päris kaua, aretasime igasuguseid teooriaid, aga lõpuks tuli enam-vähem katse-eksituse baasilt urg lahti. See polnud muidugi veel kõik ja ootasime pidevalt kõnet stiilis "kus oled, mis teed?", et katsetada enda loovust kiire seletuse sõnastamisel. Lõpuks siiski kõik õnnestus, logi kirja, asjad tagasi ja uute seikluste poole. Aitäh, aitäh, aitäh! See aare saab soovituse sildi ka külge.

Pimeda eel sihtpunkti poole kulgedes tekkis erinevaid mõtteid,kuna eelnevaid logiteateid polnud lugenud,ei osanud arvata millega tegu võib olla..korra lõi mõte mingist mägralinnakust,mine nüüd pimedas teist torkima :) Lähemale liikudes paistis päris tasane võserik.. Noo ja seal ta oli,lõpuks olime kui kolm karu mesipuu kallal,kõigile jätkus tegevust! Suured tänud peitjale erilise aarde eest!

Asjad üle loetud,oligi 40. 100 meetit eemal oli põder nahka vahetanud,arvata et salakütid olid abis olnud.

Uru ja sissepääsude leidmine oli lihtne. Ka esimene urg avanes mõistliku ajaga. Kõhklused maha surutud sai natuke uuritud, millised asukad selles kompleksis küll elada võiksid. Selgus et üsna sarnased elukad. Veidi uurimist ja loogikat ja urgude saladus oli lahenenud ning logiraamat näpu vahel. Jälle midagi uut siin metsade vahel. Tänud urumeistrile.

Keegi on aarde ümbruskonna kaskedele valgust juurde teinud ja nii on maas päris tõsised takistused, eriti Karolini jaoks. Aga see ei seganud meid aardeni jõudmast ning urud hakkasid juba kaugelt silma. Natuke nende uurimist ja ootamatult avaneski üks urgudest. Siis järgnes taas mõttepaus, tuli meelde üks teine aare, kuid uudishimu nõudis oma. Ja peagi saabus järgmine mõttepausi koht, kuid õnneks see oli üürike ja logiraamat oligi varsti näpus. Väga mõnus asi, selliseid vidinaid ootaks kohe veel ja veel, tänud välja mõtlejale ja valmis tegijale.

 1 

Kui me maailmalõppu jõudsime, oli vihmasadu tugevamaks läinud. Kinnitasime autos keha ja asusime kindlameelselt aaret otsima. Vihma muudkui sadas ja aaret üldse ei leidnud. Kilekas oli juba täiesti läbimärg ning põdrakärbsed pea vallutanud, kui lõpuks "urgu" silmasin. Aardevalvuriks oli sisalik, kes siiski jalga lasi. Juhhuu, käes. Aga vara rõõmustasin. Ma arvan, et meil läks avamisele oma viis minutit. Meeleheide oli päris suur, sest vihma aina kallas. Lõpuks oli kõik hästi ja meel hea. Äge asi taas! Võtsime koera ja jätsime lõvi. Suur aitäh peitjale!

Head rahvusvahelist geopeituse päeva!

Need kuus urgu sobisid selle mõnusa päeva lõpetuseks imehästi. Sättisin end mugavalt vaatamiskaugusesse ja jälgisin, kuidas teised urgusid uurisid ja püüdsid leida seda õiget, mis neid aarde juurde juhataks. Ma arvan, et minu tegevus ehk vaatlemine oli selle juures kõige parem meelelahutus selle aarde juures üldse. Jäädvustasin ka mõned pildid, mida pensionieas on kindlasti lustakas vaadata. Üks uru uurija arvas täpselt teadvat, milline uks ja mismoodi avaneb, kuid hiljem ta seda muidugi ei tunnistanud, et tegelikult ei teadnud ta ühti. Aega me võtta ei taibanud - igatahes lõpuks uru uks avanes enne, kui päike looja läks ja meie võisime oma geopäeva edukalt lõppenuks lugeda, et seda siis hiljem Ruunaraipe aarde lähistel mõnusalt ööpimedusse saata. Siis kui mina seal aastal 2009 käisin nägi see koht ikka hoopis teistsugune välja.

Kummardus aardemeistrile!

Auto jäi umbes 500m kaugusele, väike jalutuskäik läbi metsa ja saime hakkama selle :)

Mõnus aare, täname!

Aga kust saab kuus kätt? Et oma pead kinni hoida selle aarde juures :) Suurepärane aare! Täname Geokrahvi!

Leitud! Tänud peitjale:)

xx

2175.

Veel sügavamale metsa vist polekski seda asja enam panna andnud, aga üldiselt oli tee täitsa normaalne. Lõpus läksin muidugi jala. Ühtset rada polnudki, kõik olid ise kohtadest läinud. Nii ka mina. Kast leitud. Hakkain leiutama. Alguses mõtlesin, et palju keerulisem on, aga siiski üks hetk laegas avanes, natuke võttis aega, et aru saada, kuidas ta nüüd avanes. Võtsin kolm üks kolmandikku tosinat suuri asju välja ja logisin ja siis tegin seda kõike tagurpidi, nagu ikka tehakse. Aitäh!

Leitud

 1 

Alguses oli jah nii, et kumbki ekipaaž pidi geopeituri juurest minema ise suunas, aga Jaanika haakis end meile sappa ja toredam oligi. Kella me käima ei pannudki, aga omajagu aega kulus küll. Lõpuks õige urg siiski avanes ja edasi oli laste soolo, vanainimesed vaatasid pealt ja muhelesid. Aga selle aarde juures tuli mulle meelde see vana lugu teaduste akadeemia fuajees rippuvatest kahest portreest - ühel akadeemik Petrov, kes olla leiutanud kõiksugu imemassinaid auruvedurist mobiili ja kosmoseraketini, ja teisel akadeemik Sidorov, kes olla leiutanud akadeemik Petrovi. Vahe selles, et meie geopeituses on see akadeemik Petrov täiesti olemas, pole Sidorovi vajagi - kõik need uskumatud jubinad on kuskil Viljandimaa metsades peidus, mine ainult ja otsi. Ja kui kõik see laps oli oma lõbud ära lõbutsenud, komplekteerisime kasti uuesti kokku ja panime puupakukeste peale tagasi. Aitüma, jälle üks lahe asi!

 1 

Et mulle ei meeldi üksi mööda tundmatuid metsateid sõita ja üks eesmärk oli ühine, haakisime oma geomobiili Hannesele sappa. Ka õige uru avamine oli talle lihtsam. Lapsed kriunusid õnnest neid ühesuurusi asju välja võttes. Järgmisel korral paluks juba originaale! ;) Vahva aare! EVEJ

 2 

Lähenedes tagurdas meile 1 landcruiser vastu. Kuna oli kitsas ja niisama üksteisest mööda ei mahtunud, siis laskusime vestlusesse ja tuli välja, et temale ei meeldinud padrik, mis kohe algavat. Seal ei ole ei marju ega midagi. Tagurdasime siis natuke ja leidsime möödumiseks sobiva koha. Meie kulgesime muretult aarde lähistele ja padrik ei häirinud üldse. Kirjeldus oli korralikult läbi loetud ja seoses sellega oli meil tõhus sääsetõrje igaks juhuks kaasas. Sääski oli, aga tõrje toimis ja saime vaikselt tegutseda. Korralik the box on valmis treitud! Stopperi panime ka käima, 3 min 57 sek kulus ja logiraamat oli käes. Ise olime ka üllatunud, et nii kähku käis, ootasime oluliselt pikemat pusimist. Hea et telki kaasa ei võtnud. Täname ja kiidame, väga lahe, kui selliseid asju teha osatakse ja viitsitakse! EVEJ

 4 

Leho hirmutas kunagi, et sinna pole lootustki lähedale sõita. Tal oli täiesti õigus, viimased 85 meetrit pidin jalgsi läbima. Üsna esinduslikus parmupilves alustasin vaatlusega. Ei midagi. Vaatasin uuesti. Juba parem ainult, et aaret pole ikka veel näha. Seejärel saatsin GPSi kurele ja hakkasin parmupilve ja sääsemütsi vahele aegajalt tekkivate vaatluspilude kaudu ümbrust uurima. Ahaa, seal on mingi asi. Trampisin kohale ja vaatasin natuke aega et no krdi jurakas see veel on ? Aga parmude rünnak ei lasknud asjale piisavalt ettevaatlikult läheneda. Mudisin vidinat siit ja sealt ning siis olin kindel, et vot just nimelt siit peab mudima, et midagi toimuma hakkaks. Nii oligi. Jämedalt lahe asi on tehtud. Peale leidmist läksin poodi ja ostsin endale kaks jäätist. Vahvliga, need mis vanasti kah olid ja mida sai laua peale seisma panna. Lihtsalt tekkis hull jäätiseisu. Aitäh.

Peale mõnusat ööd Laiksaare metsaonnis võtsime suuna Viljandimaale. Kuus urgu oli aare, mis ammu ootas külastust ning mille leidmist talvisel ajal peitja ei soovinud. Mis seal ikka, peitja soov on seaduseks ning nüüd tundus just paras aeg urge külastada. Kõigepealt proovisime kätt viljaliina kingituste juures, kuid korralik sadu peletas autosse tagasi. Norra ilmateade ütles, et kohe jääb järele, tegime siis kiire põike kuueuru aarde juurde, et pärast tagasi minna ja edasi pureda. Geokrahv suudab ikka ja alati midagi sellist välja mõelda ja teoks teha, mis suu lahti võtab. Tänud Sulle, Geokrahv!

 1 

Aarde kast oli eemalt juba näha. Avamine võttis aega ilmselt veidi üle kahe minuti. Teisel katsel avanes õige urg. Sääski oli meeeeeeeeeeeeletult. Need kes sel hooajal metsaaardeid ilma raudrüüta otsivad on masohistid. Aare ise vinge. Tänud!

 1 

Korra juba käis peast läbi, et kurja, on meil vaja gk aarete kallal viriseda, nüüd teeb nii keerulisi, et ei saa kuidagi enam hakkama. Aga ei, õnn oli taas meie poolel ja saime ikka mõistliku ajaga hakkama. Mõnusad jäätised need seal. Tänud! Ei võtnud me midagi ja ei jätnud kah. Verd ainult, et järgmine aasta ka ikka väikeseid sääsekesi oleks.

kalli-kalli puu

 1 

Kingitused leitud otsustasime Viljaga, et mõõdame lähedalasuvad teed ka üle. Nii igaks juhuks, et kas on ikka korras :) Matk auto juurest nulli ja tagasi oli igatahes vähem sujuvam kui metsateed. Keegi oli seal kõva hooldustöö käsile võtnud. Puud risti-rästi pikali, pisikesed lehed küljes. Selle kevade värk. Aga nullist logiraamatuni läks umbes 7:50. Natukene vähem tegelikult, sest unustasin stopperi kohe kinni lükata ja no tegelikult panin selle käima juba enne urgude leidmist kah.

Tore asi! Pisut nõutuks tegi aga tegelikult ega ühtegi muud tõsiseltvõetavat ideed ei tulnud ka, peale selle, mis lõpuks sihile viis. Eriline pärl aardekarbini jõudes oli muidugi üllatav foto Jaan Kasest, aga ka see et neid neljakümmet asja ei olnud võimalik üle ühe korraga urust välja saada. Ja see, et tagasi pannes ei tahtnud nad jälle ära mahtuda. Vahva aare, aitäh!

suurhooldus

pabulad leidsime, põtra ei näinud

Sääskede ja parmude grillihooaeg oli just avatud ja rivi ootas meid, noad-kahvlid pihus... Seega väga pikalt aega polnud ja tuli kiirustada, et mitte roaks langeda... Allanil tuli uru kallal nikerdamine nagu naksti välja ja saimegi logida. Aitäh, tore aare...

Aarde kirjeldus muudetud. Lumega otsimisel piiranguid ei ole.

Otsustasime lumest hoolimata ikkagi urgudega õnne proovima tulla. Enne nulli jõudmist astusin ma oma hooletusest korra kraavijääst läbi ja sain jala märjaks. Hetk enne seda nägime veidi eemal kahte põtra kraavikaldal. Kahju ainult, et Aare, kes põdra tellis, kaugemale jäi. Lõpuks, peale u 750 meetri müttamist olime igatahes kohal. Vajus tõesti karp lahti ;-) Meil kulus ikka mitu minutit tiimitööd, et logimiseni jõuda. Kohati ka sellepärast, et meid nii palju oli - kõik ju tahtsid lõbusast tuuseldamisest osa saada :-D Igatahes oli meil lõpuks neli peitjapoolset erinevat vahvat üllatust käes ja naeru kui palju :-) Tagasipanek oli pea sama tore. Ja tagasiminekul avastasime Silveriga, et metsa all saab kõndida nagu mööda teed, ainult lagedamal vajume läbi. Nii me otse teele tagasi murdsimegi. Koduteel samas lähedal jäime ka autoga lumme kinni ning saime paarkümmend minutit autot kaevata, lükata, nõksutada ja muud tsirkust teha. Just parasjagu et kõht tühjenes ja meel veel rõõmus püsis :-)

See on kindel Aasta Aarde kandidaat, soovitan soojalt. Aare igavesti korras ja ei näe küll, et see muutuks ka talvel lumega, kui normaalselt ja mõistlikult käsitleda. EVEJ. Suured tänud Svenile emotsioonide eest!

 1 

Metsadesse matkama me täna olime tulnud ning otsustasime ka selle aarde üle vaadata, et kui ikka süsteemid on kinni külmanud, või misiganes seal ka on, siis tuleme soojal ajal tagasi. Jälle pata-pata räätsadega ja muidu jalgsi mööda heinamaade ja kraavikallaste ääri. Kohapeal kukkus suu lahti. Kuidas need sellised mõtted küll tulevad?! :) Lustisime ja nautisime seda aaret ikka täiega. Meist jäi ta maha täie tervise juures olevana, ei saja talle lumi peale ega midagi. Tänud!
Aarde juurest mööda metsateid lahkudes õnnestus autoga ka lumme kinni jääda, jälle üks teistmoodi lustimine. :)

Plaan oli sisustada tänane pärastlõuna pisikese metsamatkaga ja retk urgude juurde tundus päris sobiv ettevõtmine olevat. Jätsime oma liiklusvahendi umbes km kaugusele. Tegelikult oleks ka märksa ligemale saanud, aga mõnus metsaalune lausa kutsus jala edasi minema.
Urgude leidmisega probleeme ei olnud, aga kui saime asjast täieliku ülevaate, siis esialgu tekkis küll mõte, et kui kaua siis... Kuid tundus, et olime jalutuskäigul endile mõned geohaldjad saatjateks saanud, sest peidukas avanes kui võluväel ja kõige suurem aeg kulus nende neljakümne tegelase urust väljasuitsetamisele, kes seal pesitsesid :).
Peidukas on igal juhul väga lahe. Aitäh peitjale!
Aardesse jätsime täringu ja meiega kaasa tuli geomünt.

 1 

Kuna aasta hakkab lõppema ning nii mitmedki aasta aarde sildi saanud asjad olid otsimata, sai ette võetud väike tiir Viljandi suunas."Röövinud"poolel teel kohaliku, tuli kärmelt urgude juurde jõuda, et valges kõik toimetused tehtud saaksid.Kohapeal võtsin vaikselt statisti rolli enda kanda kuna urgu ma ei mahtunud ning nobedate näppude voorus pole ma just kirkaim täht.Toppisin endale siis koni hambusse ning asusin usinalt sääsetõrjet tegema(töötas laitmatult kuna ainus sääsk ronis autosse mitmete minutite pärast väikse söögipausi aeg)Igaljuhul toimus logimine enne kui mina oma tossava pulgaga ühelepoole sain.Aitäh peitjale maruda asja eest ning head teed Merikese esimesele geomündile.J.Kase mündi jaoks on juba koht valmis vaadatud ja loodan ta nädala jooksul sinna toimetada :)

 1 

Selle aarde otsimisele sattusin küll nii ootamatult. Olin lõpetamas oma tööpäeva just, kui helises telefon ja kostis küsimus, et kuskohast me su peale korjame. :D Täitsa naiivne küsimus, sest kuskohas ma ikka siis sel ajal olla saaks, kosmosesse ega kompotilinnaossa ju ei oleks veel jõudnud minna, seega ikka töölt, ikka töölt. Nii korjasingi oma seitse asja ja varsti oligi masin ukse ees ning joonelt tundis see neljarattaline tugevat vastupandamatut tungi kuue uru suunas minna. Minu vaikset kiiksatust, et äkki ikka käiks Kirsist läbi ja võimaldataks mul kummikud-kuhvtid võtta, ignoreeriti täiega. Neil on kummikud ka mulle olemas... ja üleüldse, koidikud on siin küll vaiksed, kuid õhtud varased ja päevadki piisavalt pimedad, seega, aega lihtsalt pole pisiasjadega jändamiseks. Nii, siis nii... ohkasin ja alistusin. Naljakas oli. :)
Teekond aarde suunas on nii tuttav, on ju korduvalt seal käidud, näitasin paari suunda, mis teele jäid ja nentisin, et näete, seal on ka lahe koht ja seal ka, aga aaret seal küll veel pole. ;)
Seda teed, mis aardeni aga viis, seda ma ei olnud kunagi varem sõitnud, seega täitsa uus koht. Rõõmustasin, et ise siia ei tulnud autoga, nii kena see rada ka polnud. Samas, egas jalutuskäik palju kaugemalt ka paha poleks olnud. Nii olimegi äkki kohal ja aardekirjeldusele peaaegu vastav koht ka olemas.
Olid puud ja mets ja hein ja pohlad-mustikad, aga võrreldes peitmise hetkega olid seal toimunud olulised muutused... kõik kased ei olnud enam vertikaalselt, vaid vedelesid siin-seal jalus. Usinad metsamehed olid teinud hooldusraiet ja võsalõikajaga langetanud liigsed puud... Õige objekt on aga puutumata jäänud ja varjas kenasti otsitavat.
Vaatasime seda imelooma siit ja sealt, keerasime, kaalusime, nuputasime. Kaua aega kulus, seda ei vaadanud. Rohkem kui minut, vähem kui 10 minutit, rääkimata 11-st minutist.
Lõpuks oligi urg, kuhu end sisse kirjutada, käes. Lahe! Täpsemalt kirjutada kahjuks ei saa, muidu oleks liiga reetev. Nii tegimegi väikese vahetuse ka topsis, J. Kase münt läks laia maailma laiama ja Merikese münt alustas oma iseseisvat elu just kuuest urust. Hea algus igastahes.
Sellega inimrööv veel ei lõppenud, ei pääsenud ma koju veel niipea. :D Seiklused juba saabuvas mustavas pimeduses jätkusid... Aitäh Geokrahvile aarde eest ja kaaslastele röövi teostamise eest! Aare korras!

Enne selle aarde otsimist sai teostatud väike inimrööv ja nö "Urukoer" autosse topitud :D. Õnneks ta väga vastu ei rabelenud ja nii saime ilusti hakkama ja metsa urgude lähedusse kah. Siis sai igaks petteks papud vahetatud ja siis suund nulli. No kaikaid me üksteisele kodarasse ei loopinud, vaatasime ,et neist kaigastest kenasti üle saame. Ja siis olidki kuus urgu meie ees. No küll sai ikka neid urge uuritud. Aga uruelanikud olid kuss ja ei reetnud millise ukse tagant nad leiame. Meie oma "Urukoer" tegi vist lõhna järgi kindlaks, millisest on viimati sisenetud ;) ja nii saime kohalikega tuttavaks. Vahvad urud :D ja kohalikud tegelased . J:GC

Seekord ei viitsinud kummikuid jalga panna ja lõpuosa oligi märjavõitu. Peidik oli vinge, andis ikka mitu minutit teda mudida, proovisime vahepeal ka sõnalist veenmist, aga ei aidanud. Siis veel natuke õrna näputööd ja oligi leitud. EV, J: nööbid (3+3) ja mingi tünni tõstev mehike.

Algul tundus küll, et on keerulisem, kui selle paganama Rubiku leiutis, aga siis tuli tänu Triinu osavusele lõpplahendus päris ootamatult. Aitähh jälle ühe hea asja eest!

Ei taibanudki stopperit käima panna, aga usun, et meie aeg tuli kusagile 10 minuti kanti. Proovisime loogika ja proovisime nüri järjekindlusega, aga ei ütle, mis lõpuks sihile viis :P Väga tore aare, aitäh väljamõtlejale!

Nullirünnaku juht Bruno tegi otsetee 2x pikemaks, püüdes leida siledamat rada. Tõkkejooksust polnud aga pääsu, sest Geokunnile kohe meeldib kaikaid kodaratesse loopida. Sihitu ronimise jätkudes jõudsin juba välja hõikuda saboteeriva kahtlustuse: niikuinii oled koordinaadid valesti sisse pannud. Siis koperdasin aga aarde otsa ja sain kohe vastu eelmise aarde juures puusse pandud Lembitu surma aastaga. Kena geonagina jätkuks tuli asuda urukontrollile. Tõhusa töö tulemusel aare paljastus. Jätsime TB, võtsime veerand-dollarilise. Täname taas ühe tõeliselt vahva seikluse ja aarde eest!

Värsked vaarikad

geokaikad

Väga korralik ja nutikas aare!! Suured tänud!

V2ga leidlik! T2nud peitjale..

Anna burksiputka juures RSSi lugedes selgus, et teekonnale on parasjagu uus aare tekkinud. Ku ma lõpuks kella 12 ajal kohale jõudsin ja raamatut avasin selgus, et FTFile jäin umbestund aega hiljaks. Konterineri avamine läks kogematta alla minuti aga konteinerit ennast otsisin küll tubli 10 minutit enne kui peidukat märkasin.

Hommikul arvutit lahti tehes, oli üllatus suur, kui kodust vaid 8,2 km kaugusel uus aare. Vaja minna, üksi igav. Telefon näppu ja helistama, teine ohver Parrot kohe nõus, ei olnudki vaja moosida. Nii vurasimegi kohale ja uudistasime,uurisime ja lõpuks ka avasime uusima näputöö saavutuse. Järjekordselt huvitav asi metsa toimetatud.EV:EJ

Ma ei olnud jõudnud veel arvutit lahti teha, kui helises telefon ja Hertz ütles, kuule lähme proovime Kase Jaanile ära teha. Läksimegi ja ette öeldes tegimegi. FTF läks kirja 10.45. Arvan, et meil läks kohapeal oma minutit kümme. Nagu logiraamatusse kirjutasin maru värk. Midagi kirjutasin veel aga see ei tule enam meelde. EVEJ. Vahva käsitöö jällegi. Kõva. Tänud.