Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Selliseid labürinte on endistes sotsmaades palju, Eestiski omajagu. Igal endast lugupidaval asutusel oli oma suvilakooperatiiv, ja iga kooperatiiv oli oma asutuse nägu – olgu siis nime, haljastuse, asukate või millegi muu poolest. Ja kindlasti oli ta aiaga naabritest eraldatud. Suvilamaastik oli mõeldud hooajaliseks kasutuseks – talvel siin ei elatud, teed olid kitsad, sest lund polnud vaja lükata, ja majad olid haledad soojustamata putkad. Aga kapitalismus lõi need erisused sassi – rahvas vahetus, oma nägu kadus, aedade ja väravate asemele tekkisid erateesildid ja läbivad tänavad. Maju hakati ümber ehitama ja elama hakati siin aastaringselt. Teed jäävad kitsaks. Ja kunagi ei tea, kus pannakse parasjagu kanalisatsiooni või kes on puukoorma keset teed maha laadida lasknud. Aga taksojuhid, kiirabi ja tuletõrje peavad ikka õigel ajal õiges kohas olema. Kuidas nad sellega toime tulevad? Proovime järgi.
Aare on lihtne multikas. Aga sellega pead arvestama küll, et Valve ja Valja ning nende penid sind pidevalt seiravad. Nii et otsi nagu linnakat. Ja punktidest leiad ainult järgmise koordinaadi sekundid, laiuskraadiks on igal pool 59 19 ja pikkuskraadiks 24 46. Üle aia ära roni ja keelumärk on keelumärk.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (3), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC481KV
Logiteadete statistika: 76 (85,4%) 13 13 0 0 0 0 Kokku: 102
Olles Kuu peal väheke lustunud, tulin tegin selle multiga ka algust. Või vähemalt niisugune plaan oli. Rsimeses punktis polnud probleeme, sealt vaatasid pea kohe need tillukesed numbrid vastu, aga teises jäin jänni. Kui juba iseendalegi väheke imelikuna hakkasin tunduma, lasin jalga, kuigi oleks võinud seal veel aega viita, ühtegi segavat faktorit silmapiiril polnud. Igatahes positiivne on see, et siinne kant hakkab juba ilmet võtma, kahe mutiga ühele poole saadud, viimane ongi veel jäänud. Ju see tore olla tunne saigi saatuslikuks, et suurem otsimistuhin puudus, hea tuju oli juba niigi saavutatud. Aga eks tuleb tagasi tulla, kuhu ma ikka pääsen.
Labürindid on toredad ja seegi oli tore täpp. Kaupo tegi kiire sirutuse aardeni ja kuigi logiraamat on kuiv, siis ülejäänud aare oli vettinud.
Kui juba siin kandis kolistama olin siis tulin tsekkasin ka seda labürinti. Alguses sain ikka tykk aega tiirutada ennem kui asja jooksma sain. Siis oli isegi hea meel et tulin jalgsi ja mitte autoga kuna igas labürindis on ju tihtipeale ka omad shortcutid. Ühest hetkest aga sain aru et tuleb vist siiski auto järgi minna et pisutki matka teekonda hallata :D Igastahes mingi aeg ja kilomeetrid hiljem olingi l6ppu vormistamas. Ilus korralik ja puhas sisu. Jätsin sinna ka yhe värskel ikeast kaasa napsatud pliiatsi. Aitähhid
Multichallenge tabelist vaatas täna vastu punane 1 ja see andis mõjuva põhjuse siin aarde juures ka peatus teha. Aga nu päris pikk vahe on mul jäänud ikka selle aarde esmase nullis käimise raporti (28.03.2015) ja tänase leiulogi vahele… :D.
Topsi haaramisel korraldas aare meile esmalt natukene üllatuslikku vihmasadu ja kuna logiraamat oli ka konteineris olnud veest nii märg, et kirjutada sellele ei kannatanud, tekitasime sinna hoo pealt kuiva asenduskombo. Aitäh Hannesele linnalähedase multi eest, tänasest leiust saab tabelisse siis karp nr 174 ning Helgele tänud seltsi eest, üksi oleksin siin logimisega küll pigisse jäänud ;).
Algus sai tehtud kunagi ammu. Täna tundus, et võiks selle lõpuni teha. Eks ta läks üle kivide ja kändude ja hangede ja lompide. Enne lõppu suutsime ära eksida ja peaaegu et suvalisse mülkasse ära uppuda. Oh meid küll! Aga lõpuks leitud ja logitud. Aitäh.
Vanadel headel aegadel jäi pooleli, kuna algusest ei leidnud midagi. Tänaseks oli rohkem kogemusi hangitud ja saime asja veerema. Veeres kuni lõpuni välja. Hea, et lõpp varem tuli, kui arvasin. Nende teede ja kurvidega seal läks juba süda pahaks. Põllu peal on ka parem sõita, kui nendes rööbastes. Aitäh!
Huvitav kuidas mul see aare siia nüüd niimoodi ripakile on jäänud? Täna sai siis viga parandatud. Kohe alguses sai eesmärgiks võetud, et jala mitte üks samm, kui labürint siis labürint lõpuni. Tänud!
See jäi meil täna viimaseks.Kartsime natuke hullemat aga tegelikkus oli täitsa tore multi.Kõik punktid tulid nähtavale suht kiiresti ja lõpp muidugi seal kus ta ikka olema peab.Aitäh!
Aarde kirjeldus juba tundus piisavalt karm, et siia tulemist pikalt edasi lükata. Aga mis sa teed kui kodulähedased täpid kaardil aina kaovad ja kaart jääb üha hõredamaks. Seega oli aeg ka siin vähe ringi luusida. Kohe alguses hakkas ikaldus pihta. Õnneks olin piisavalt terane, et taibata seda, et esmapunkti varjaval objektil on toimunud värskendus ja äkki on ka seetõttu info kaduma läinud. Ühendus peitjaga kinnitas mu teooriat ja õnneks armuline Hannes jagas lahkelt puuduvat infokildu. Eks seda pimesikutamist tuli veel palju ette, kuid suures pildis ootasin hullemat tsenaariumit. Ei olnud ükski koer minu peale lõugamas, ega pannud ka ühtegi naabrit üle aia piidlemas tähele. Seega olin selle aarde enda jaoks kordi hirmsamaks mõelnud, kui see tegelikkuses on.
Tehtud, nähtud, tänud.
Tänase tuli vaid lõppu külastada, varasemaid punkte sai kuid tagasi külastatud, aare ise aga ootele jäetud. Nüüd läks kiirelt, aitäh!
Millalgi talvel, kui maad kattis vaikus ja rahu, olime korra esimese punkti juurest läbi sõitnud, kuid midagi silma ei hakanud ja muud aarded ootasid otsimist, siis läksime edasi. Täna, kui ilus päike säras taevas, kõik Valjad ja Vallod toimetasid aedades, olime meie uuesti selles külakeses ringi luusimas. Seekord oli meil õnne rohkem, saime algusest kiiresti edasi. Teises punktis olev info on ikka üsna kulunud, kuid terase silmaga sai miskit nähtud ja edasi liigutud. Järgmises tabas meid totaalne ikaldus. Koordinaat näitab ühe objekti peale, kuid selle poleerimine tulemust ei andnud. Otsimisala laiendades saime õnneks nägijateks. Järgmised punktid läksid õnneks lihtsalt ja saime sealt labürindist edukalt end välja keerutatud. Aardega oli kõik korras, panime nimed kirja ja topsi omale kohale tagasi.
Täname moodsa aedlinna elu-olu tutvustamast!
Leitud sai ühel teisel päeval, nüüd oli aeg logida. Tänud
Alguses oli parem autost loobuda ja jalutada. Hiljem sai juba geomasinat kasutada.
Karl aitas mind labürindist õige väljapääsutee leidmisega. Üksi oleksin hätta jäänud.
Tore multiaare. Paneb mõtlema eluruumi (ruum laiemas tähenduses) mitmekesisuse üle. Laupäeval nii krunditihedas piirkonnas geopeituse mängimine tekitab korraliku mugustressi :) Aitäh peitjale. Leitud.
Too maas olnud vahepunkt on hetkel mul autos ja läheb õhtul objektile tagasi. Kui keegi täna päeval seal hätta peaks jääma - tel nr on avalik.
Võtsin täna öösel selle aarde uuesti ette. Olen kunagi siin juba alguses uurimas käinud, aga siis ei jõudnud kuhugi välja oma otsingutega. Täna sai ikka igalt poolt uuritud, kuni lõpuks jäi kasulik info silma. Järgnevad punktid tulid juba kiirelt, kuni eelviimase punktini, kus ei tahtnud midagi nähtavale ilmuda. Lõpuks lõin käega ja hakkasin juba ära minema, kui märkasin maas midagi kahtlast ja kae imet, seda kahtlast ma ka vajasin. See vist ei peaks küll seal maas olema. Nüüd siis ka peremeest informeeritud. Minul lõpp ilusti olemas ja ka logi kirjas. Tänud peremehele aarde eest.
Mitmetasandilise algusest ei suutnud ma midagi leida, kuid siin sujus täitsa kenasti kuni lõpuni välja. Eks keerutamist oli omajagu. Lõpus oli kõige raskem.. selline näen aga kätte ei saa mäng. Tänan.
Mõte oli täna möödasõidul ühe painava ja korduvalt mitteleitud kõrvalaarde juures peatus teha, et pärast taastamist targemaks saada, aga nullis pikalt istuv tegelane nurjas mu plaanid. Sukeldusin siis hoopis labürinti, kohe sain aru, et suvisel reede õhtul vist pole kõige õigem plaan siin kondamiseks. Minu üllatuseks ei kohanud ma aga üldse aias grillivaid inimesi, väga tore, et Luige rahvas ilusti kõik toas Aktuaalset kaamerat vaatab:). Algus läks ka ludinal, see andis võõraste aedade taga luusimiseks julgust juurde. Ja tegelane ristmikul ikka istus..nii jätkasin labürindis. Korra tekkis siiski ka ikaldus, õnneks oli see koht, kus end üsna mugavalt tundsin ning kolmandal korral samasse kohta vaadates oli sinna info tekkinud;). Ühes aias nägin nüüd lapsi batuudil, teises niitis keegi muru, oo, siin külas ikka elab keegi:) Ja kurg konutas pesal, varsti on külas lapsi juures. Aitäh, polnudki nii hull multi, kui algul tundus.
See on minu kodulabürint :D - tänud lapsepõlveradu meelde tuletamast. Meenus hästi, kust rattaga läbi pääses, millisest aiaaugust ainult roomates läbi sai ning kelle aias kõige maitsvamad ploomid kasvasid. Kui minu isa Eesti Draamateatri aianduskooperatiivi rajama hakkas (1969. aasta kanti), siis olnud Ringtee koha peal vaid liivane vankrirada ja Viljandi maantee ääres tsaariaegne raudteetaristu selgelt jälgitav. Kes sai kõrgema ja liivasema maalapi, oli õnnega koos, kõrgete mändidega rabasaartele kerkis näiteks Dvigateli tehase kooperatiiv Luna, mingi mälust kadunud autobaasi "Kaasik" ja meie Draamateatri "Uus-Vargamäe" aga alustasid pehmes rabas omale eluõiguse nõutamist. Nüüd on Küllus, Side, Sangar, Kaasik jne kõik saanud tänavanimedeks, kooperatiivide baasil vahepeal loodud ühistud on vist kadunud. Mari Nuga kirjutas sellest kultuurist 2016. aastal isegi doktoriväitekirja. Kui keegi teab täna Luige kandi kooperatiivide ajaloo kohta huvitavat kirjandust vihjata, kirjutagu!
Teel Kiisale tuli Madisele meelde, et see asi jäi meil kunagi ammuilma seoses objekti kadumisega pooleli. Tegime siis väikese haagi ja panime nimed kirja. Tänud peitjale, väga mõnus multi.
Karli ja tema tegemata Labürindi otsa koperdasin täiesti juhuslikult GP lehel surfates ja kohe kukkusin uurima, miks see tal leidmata. Mees vastas, et ah, ei saa nullistki minema. Kuna mul polnud mingit geoplaani, siis sobis see mitte-leiuks ka. Kui mina kohale jõudsin, siis Karl lihtsalt seisis, et ei leia tema midagi. Mul kulus sekund vaid, et edasi saada. Ja nii toimus igas punktis, Karl seisis ja mina täristasin asju ette.
Kuna meil oli kiire sündmusele, siis ei olnud mul aega mõelda kas ta tahtis tähelepanu või siis trikitas kõikseaeg minuga, et ei leia. Igastahes võib kõike temast oodata ja hiiglama hästi tuli tal see välja. Ehkki plaan oli vaid nullis või siis healjuhul järgmises punktis piiluda, saime käbedalt kõik leitud ja isegi hiljaks ei jäänud. Tähh peitjale, mul oli igastahes tore!
No ma ikka ei saanud aru, mis selle koha peal veel nii head oli, et seal 2 aastat seismas käia...
Eelmisel õhtul tuli Annelt ettepanek, enne või pärast ärategemise sündmust, labürinti suunduda. Viimasest katsest möödunud 2 päeva ja 2 aastat. Kõige esimene üritus jäi juba aastasse 2015. Olin sellist kutset juba aastaid oodanud. Nõusolek oli juba eos pandud "vaikimisi jah" peale. Nii me siis leppisime kokkusaamise esimese punkti juures.
Ma jõudsin nulli 10 minutit ennem Annet. See aeg oli veendumiseks piisav, et pole seal midagi mis mind edasi aitaks. Õnneks saabus päästev abivägi, kellel ei läinud minutitki, et silmata vajalikku. Nojah nojah, ka 7 aastat geokogemust ei suuda mind jätkuvalt panna selliseid asju vabatahtlikult nägema. Kui ei tea kus otsitav, siis seda lihtsalt ei eksisteeri ja kui tead, siis on võimatu enam mitte näha. Isegi paar päeva hiljem külastatud silmaarst ei osanud abi pakkuda. Tuleb oma murega vist geopsühholoogilise nägemisnõustaja poole pöörduma.
Edasi läks vähe sujuvamalt. Ma olin navigaator ja Anne leidis uusi juhiseid. Vahepeal kõndisime, enamjaolt siiski sõitsime autodega läbi labürindi väljapääsu poole. Mõned punktid ennem lõppu oli tunne, et nüüd võtame veel viimase vahepunkti, sest muidu ei jõua õigeks ajaks ärategemisele. Siis tuli veel üks viimane ja siis veel viimane ning olimegi üllatuseks konteineri leidnud. Ei olnudki nii hull ja karm see labürint kui olin kõik need aastad arvanud.
Aitäh!
Leitud...muidu polnud häda aga see majade vahel tiirutamine pole just lemmik tegevus. Õnneks sai valitud aeg, kui rahva hulk oli olematu.Selle eest jagus koeri. :)
Õnneks kell lähenes süda ööle kui siin laburündis tiirutatud sai. Mõned isegi sellisel kella ajal ehitavad oma hääberit ja ühte vahepunkti oli tänu sellele väga keeruline kätte saada. Järgnevatega väga suurt probleemi polnud, ainuke takistus olid sõbralikud liha näljas koerad kes olid õnneks siiski aedade taga kinni. Aga koguaeg selja taha piiludes ja hiilides sai ka see multi lahendatud. Lõpu aarde magnet oli ikka päris vänge, kust selliseid magneteid saab? :D Aga muidu tänud seda kohta näitamast ja ega ise sinna pole varem tiirutama asja olnutki :)
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Uus toos, oluliselt kõvema kinnitusega. Ehk püsib paremini.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Kaks kuud püsis kenasti, siis tehti kaks leidu ja nüüd käi ülepäeva teda uuesti postile aitamas - nii need asjad ka ei toimi. Praegu saab logida minu autos, kuni midagi muud välja mõtlen.
Kummaline labürint oli küll, pea igasse punkti minekul või tulekul nägime koguaeg üht ja sama meest selles labürindis kõndimas. Numbrid kõik nähtud, tops üles leitud ja asi tehtud. Tänud.
Noneh. Ükskord juba üritasin...ah ei isegi kaks korda üritasin....erinevatel aastatel erinevate kaaslastega. Fookus on paigast ära ja kui ei tea õieti mida otsida, siis seda enam. Vanadusest tönts silmanägemine ja mis kõik veel. No ja need numbrid seal on ikka eriline kribu(sk) kah - luupi oleks vaja :) kui juba esimesest punktist minema saad, siis hakkab tasapisi asi jooksma. Eelviimane punkt on juba XXI sajand - progress...Tegelikult võiks kõik punktid samamoodi teha, oleks kasutajasõbralikum :) Leitud ja logitud. Küla nüüd päris hea tuttav - lisaks leitud "ballooniõllega"mugu, toonekurg pesal ja kahtlustav külamees koeraga, kelle huvi õnneks küll piirdus seekord sõnatu vahtimisega. Aitähh
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Lõpp liikus uude kohta, nii et kel pooleli jäi, saab nüüd edasi minna.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Pagan võtaks, keegi on lõpus olnud sildi ära kollektsioneerinud. Head nõukaaegsed sildid on ju hinnas. Eesti NSV Sotsiaalpank oli seal kirjas, kui mälu ei peta. Igatahes läheb see asi nüüd ringitegemisele - tuleb kindlasti uus lõpp, aga kas aare pikemaks ka läheb - vaatame, mõtleme tiba.
Pärast Prügi... logimist võtsime otsesuuna Labürindile. Kui siis läbi võsa kooperatiivile tagaküljest ligi murdsime, selgus, et Belka ja Strelka on meid juba oodanud ning andsid selgelt märku, et võidab see, kes järgib nullile lähenemiseks motot "Liikumine on tervise ja ilu pant!"
Ja liikuda saime täie eest! Milleks minna ringiga, kui otse saab... ja sama teed saab ju ka tagasi, et ringiga minna:) Polnudki head inimest ammu näinud, sai parasjagu ilmajuttu puhutud ja samajagu ka ümberringi ilma(imesid) nähtud.
Kui tuli tunne, et nüüd küll aitab, siis seal ta oligi! Kaks aaret ja kolm tore-tunnikest ning juba olidki kummikutes "nobejalad" auto juures tagasi, kus preemiaks ootas päikesekuum rabarberikook.
Lahe õhtupoolik, aitäh!
Sõitsime ratastega algusest mööda, pidasime kinni, kontrollisime - täitsa olemas need andmed, ikka kuulutustetahvli taga, täpselt nagu aegade alguses. Nii et teravat silma, mis muud.
2 aastat tagasi käisin nullis rattaga ja otsisin igalt poolt ja ei leidnud ühtegi numbrit. Täna siinkandis olles tekkis huvi uuesti proovida. Geokogemust ju ka hulganisti juurde tekkinud. Päev oli ka sobiv - argipäev, külm ja kevadine. Ainult ühes hoovis paistsid mugud möllavat aga mind nad ei seganud. Vaatasin vanad tuttavad kohad üle, mõned uuedki aga numbrid jäid taaskord leidmata. Peab mingi teistsuguse otsimismeetodiga lähenema sinna esimesse punkti.
See aare on rattaga otsimiseks mõeldud! Mitmes kohas, kus peitja plaani järgi peaks autoga suure tiiru tegema, saab rattaga hõlpsalt lõigata kilomeetri või kaks. Kõik punktid peale kolmanda tulid kergelt. Kolmandas sain natuke pead kratsida, enne kui numbreid nägin. Lõpus leidsin topsi maast, panin loogilisse kohta tagasi. Aitäh!
Reedeöine tuur jätkus labürindis ekslemisega. Oluliseks elemendiks oli Kaupo kaardilugemisoskus, ilma milleta oleksime ilmselt siiani seal. Üks koht oli küll selline, kus varem olla läbipääsutee olnud, aga pimedas oli igal pool sein ees ja pidime pika ringi sõitma. Punktid ise olid kenasti loogilised ja kokkuvõttes mõnus multikas. Aitäh!
Omajagu sai selles labürindis keerutatud.Tänud!
Lahendamist alustasime 28nda viimasel tunnil, logisime aga 29nda esimesel tunnil. Ega seal lihtne orienteeruda tõepoolest pole, eriti kui veel kõiki teid gepsuski näha pole. Aitäh!
Valvesid ja Valjasid oli tõesti nii mõneski kohas passimas, aga saime ilma liigset tähelepanu äratamata hakkama. Tänud!
Esimene punkt oli kõige keerulisem, järgmised tulid juba lihtsalt. Huvitav oli siin tänavatel sõita, liiga kitsas polnud, küll aga kurvid piirasid nähtavust. Unustasin pliiatsi taskusse, viin täna tagasi.
Kui alguse kätte leidsime oli edasi juba lihtne. Tee oli tõepoolest kohati nii kitsas, et vaevalt igaltpoolt suuremad päästeautod läbi mahuvad.Täname!
Kolmas kord labürindis ja ka seekord ei tahtnud algusest kuidagi kaugemale saada. Küsisime lisavihjeid aga ka need algul ei aidanud aga lõpuks siiski avanesid ka meie silmad ja pääsesime labürindis liikuma. Edasi sujus kõik juba tõrgeteta ja labürint lõppes ootamatult ruttu.
Ekskursioonil omapärases keskkonnas nägime igasuguseid ajaloolisi objekte. Väga julgelt ja sõbralikult läks Mari esimesse vahepunkti, läbi kitsa ja lärmaka koridori. Üritasin võimalikult tasa ja targu järgneda. Kolmandas vahepunktis oleks võinud kärmemalt minna, aga jänes virvendas siin ja seal. Labürint, see sai äkitsi otsa. Tänud peitjale.
Kadri ja Erki läksid oma toimetuste juurde, meie Kristaga jätkasime professori radadel. Algus läks kenasti. Teise punkti läksime jala ja nägime üsna tarka koera. Kolmanda punkti märkamisega olime hädas meiegi. Aga no kaua sa siis ikka piiratud alalt koordinaati otsid. Kuna peitja käekiri on tuttav, siis lõpuks tulid numbrid ilma vihjeteta välja. Ikka sealt, kust korduvalt vaadatud. Professor on ilmselt psühholoogias kah tugev.
Edasi läks kõik hästi ja mõne aja pärast tuli tops kenasti kätte. 2/0 meile.
Minema sõites nägime juba päris palju kohti, mis seostusid meile koheselt äsjaotsitud aaretega - "seal me käisime" ja "siin me olime", kõlas sageli :)
Ka siin arvasin, et peame pikemalt keerutama. See oli tore, et ei pidanud: saime rohkem ümbrust, arhitektuuri ja kombeid kaeda. Oli, mida vaadata. Aitäh!
Kunagi käisime pimedaga nullis proovimas, aga kuna üks mammike segas meie otsinguid, siis otsustasime lahkuda. Täna läks kõik ootamatult kiirelt. Ühtki inimest kuskil ei paistnud, vaid paar koera võtsid vaevaks meie peale haukuda. Aardega kõik korras.
Laekusime autoga punkti kus 3 aastat tagasi pooleli jäime. Vaatasime natuke siit ja natuke sealt, natuke ka õige koha pealt aga mitte piisavalt hoolikalt. Lõpuks otsustasime, et alustame algusest. Kahjuks esimeses punktis eriti otsida ei saanud kuna üks töömees toimetas paari meetri kaugusel. Seejärel otsustasin mälu järgi teise punkti üles otsida ning see õnnestus ilma labürindis ekslemata, lihtsalt sõitsin kohe õigesse kohta ja ka vaatasin õigesse kohta :) Autos selgus, et olime päeva alustanud veidi valest kohast otsides. Nüüd täpsemate koordinaatidega läks õige lihtsalt ning aardegi leidsime kiirelt. Huvitav kas me oleme kõige aeglasemad labürindi lahendajad või on kellelgi üle kolme aasta kulunud? :D Koht muidu huvitav: vaheldumisi vanad lobudikud ja uued uhked eramud, põlenud ja lagunenud hurtsikud ning suured uhked lossid, sekka väiksemaid hubaseid majakesi. Ilmselt on vaid aja küsimus kui kõik hurtsikud on uhkete majadega asendunud sest asukoht on ju tegelikult hea. Igatahes tänud seda piirkonda tutvustamast, minu arvamus selle piirkonna suhtes pisut muutus nüüd.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Kui sest tormist muud kasu ei olegi, siis vähemalt selle topsiku ujutas ta välja küll. Kloppisin ta puhtaks ja panin postile tagasi. Mõnusat müttamist!
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Kellelgi on lõpus olnud konteinerit vaja läinud. Näis, mõtleme miskit välja.
Vihmane õhtupoolik, paras aeg siia rajooni sukelduda. Sellegi poolest ei hakanud autoga üritama vaid jätsin kaugele. Nagu loota võis oligi ümbruskond vaikne. Sellest aga kasu ei olnud, nullis ei näinud ma miskit, mis edasi aitaks. Loobusin ja läksin hoopis Luige tasandikele.
Labürint sarnaneb teataval määral ühele mu enda koostatud multile, mille tee kulgeb samuti läbi endise suvilapiirkonna. Nii teadsin kohe, et autoga pole mingit mõtet letti sõita, väikestel kõrvalteedel tõmbab see oluliselt rohkem kohalike tähelepanu - naabri-Valve hakkab kardina vahelt pingsalt jälgima ja Valja tuleb oma nelja klähvitsaga välja postiümbruseid niisutama :o) Jalgsi või rattaga on palju lihtsam. Nagu oodata võis, ka distantsi paari teepunkti vahel saab tublisti lühemaks lõigata. Mulle meeldivad sellised jalutuskäigud. Kui silmad lahti hoida, märkab mõndagi huvitavat, naljakat või ka lihtsalt ilusat. Aitäh näitamast, soovitan küll!
Mis puudutab taksosid, kiirabi ja tuletõrjet, siis ajapikku on nad kõik geopeituritest eeskuju võtnud ning kasutavad tänapäeval "nulli" kulgemiseks digitaalseid abivahendeid.
Läksin algusega üritama, aga ümberkaudsete elanike tähelepanelikkus ei lasknud isegi autost väljuda…
Lõpuks sai ka see pikka aega leidmata (ja ka otsimata) aare leitud. Varakevadel tööpäeva hommikupoolikul koerailmaga sai rahulikult otsida ja seetõttu leidsime vahepunktid üllatavalt kiirelt – kusagil ei olnud vaja üle minuti-paari aega kulutada. Lõpp oli veelgi kiirem, sest koordinaat oli täpne ja muid võimalusi peale ühe koha polnud.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Tagasi postil, kuiv ja puhas.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Tõin tuppa sooja korraks.
Ikka päris mitukümmend head korda olen seda kollast täppi kaardil vaadanud ja mitte kunagi pole see punkt kutsunud. Täna oli kolm valikut: minna Lohusalu kanti, Vasalemma kanti või Luigele. Kuna üks pähe peidetud karp (loe: 160 meetri räme rikkumine) oli Hannese käes (aitäh kaasa haaramast), siis sai Luigele mindud. Kui juba seal olime, siis likvideerisime ühe kahest täpist (Luige mitmetasandiline jäi veel oma aega ootama). Ei olnudki midagi õudset, keerutasime omajagu seal ringi ja üpris ladusalt läks. Aitäh peitmast!
Pärast kiiret peitja hoovi külastamist (sealgi olime väga kahtlustava pilguga) läksime seda aaret otsima. Hea lihtne multi, esimeses punktis kulus paar minutit, edaspidi ei kulunud sedagi. Mõnus, vaatasin huviga ümbruskonda. Natuke niiske logiraamat ainult. Aitäh!
Oli see alles labürint. Esimesest punktist teise oli autoga pea kaks kilomeetrit. Tallataksoga sai paarkümmend korda lühema teega hakkama. Kolmandas punktis oli parasjagu jamamist. Viimases hädas helistasime peitjale endale ja saime numbrid kohast, kust mõlemad olime juba kontrollinud. Ilmslt on peitja kuskilt saanud telefoni teel juhitavat tinti, muud seletust ei saa asjale olla. Lõpus läks juba libedalt, vaid üks koerlane tervitas, aga tema oli õnneks teiselpool aeda. Aitäh peitjale.
No ei tulnud need vahepunktid lihtsalt, Kas olime pimedad või suunas GPS üksjagu mujale. Lõpuks jõudsime ka konteinerini. Läbisime kogu ekskursiooni jalutades, seega saime nautida kohaliku arhitektuuri ja elukorraldust täiega. Oli näha nii meiearust rumalust, vaesust, rikkust kuid kohati ka head maitset. Kõige suurema elamuse andis kergliikluse sild, eriti vahvalt lahendatud trepid. Tänud huvitavasse kohta juhatamast
Vist eriline päev, sest kõik vahepunktid said kiirelt leitud. :) Lõpus tekkis kahtlus. Kuna väga lähedal askeldasid mugud ja ei tahtnud neis tähelepanu äratada, siis tegime kontrollkõne tuttavale geopeiturile ja saime kinnitust, mida otsida. Sel ajal kadusid mugud nägemisulatusest välja. Ja meil oli võimalus kergelt lumega mängida ning aare logida! Aitäh aarde eest ja huvitavasse kohta satutamast!
Lõpuks ometi. Vaevaline ja mitte kõige inspireerivam retk on nüüd ometi täpi kuklasse saanud. Meenutama jääb seda kõike kirev arhitektuur kunagiste aianduskoperatiivide teederägastikus.
Pidasin korraks kolmanda juures kinni ja kaesin perra - kõik nagu peitmise ajal jäi, mitte kõige vähematki pole muutunud. Isegi lumi on samas kohas ;) Ja numbrid ka muidugi.
Juba kolmas kord alguspunktis ja juba saime kaks sammu edasi. Peale seinale määritud kaka aga suurt midagi kolmandas punktis silma ei torganud. Peab vist veel kaks korda käima.
esimene ok ! teine ok ! kolmas ei ! teine ok ! kolmas ei ! kolmas ei ! ....
jõudsime esimesse punkti, telefon plärises ja laps virises, geopeituse tuju oli enne kadunud kui üldse otsimagi jõudsin hakata. 10-15 minutit vaatasin seal üht-teist, aga edu mind täna ei saatnud. ei hakand seda päeva pika ja tulutu otsimisega veelgi kibedamaks muutma kah
Mitmetasandiline sai võetud ja läksin naaberaaret purema. Ei olnudki pureda miskit, vajalik info jäi I punktis mõne minutiga silma ning nii oli teada, mida ka järgmistest otsida. Täitsa korralik tiirutamine oli. Laisa inimesena kasutasin muidugi auto abi. Algul oli mul pikka aega tõrge tulla seda aaret otsima, kuna arvasin, et tegemist sellise - otsi võõras hoovis aardega. Aga ei, õnneks kõik vahepunktid igati mõistlikul kohal ning ühtegi elanikku ma oma tegevusega ei tundunud ka häirivat. Vahva aare, tänud!
Valges läks nagu lupsti. Mitte nii, et 30 minutit õhtuhämaruses ja tulemus null. Lõpp tuli kangelt kiiresti, ning lõppobjekt oli täiesti rusikas silmaauku. Nägime erinevat arhitektuuri ning sain targemaks, et peab ikka oma peaga mõtlema, et GPSi vana kaart, ilma Luige mitmetasandiliseta, ka loetavaks saaks. Taavi leid nr 150! Aitäh sinna kanti juhatamise eest :)
Sai parandatud see viimati tegemata jäänud tegu ning nüüd on ka see tehtud. Saime vahepeal teada, et see objekt seal nullis, mis nüüd on uuesti sinna tee äärde tagasi tõstetud ja meie eelmise otsimise ajal oli hoopis eemal, olla ka algselt tegelikult tee ääres olnud. Seega, eelmise mitteleidmise (kuigi mitte eriti hea vabandus :) ) võib ajada nende vahepeal teostatud kaevetööde kraesse. Nüüd aga oli tegemist kerge spordiga kõik need vahepunktid läbi sõita. Tänud aarde eest!
Järsk otsus tuli kodus diivanil lesides, et läheks piiluks seda kodulähedast aaret ka korra tõsisemalt. Korra varem sai ka käidud,aga siis tuli loobumine kuidagi kiiresti peale. Seekord pidasime kauem vastu ja see aitas ka liikuma saamisel. Peab ikka hoolikalt vaatama kõik võimalikud kohad läbi, mitte pealiskaudselt. Labürindis sai seigeldud juba ammustel aegadel kui veel vanaisa mul seal elas seega natuke on olnud kokkupuudet selle naabruskonnaga ka varasematel aegadel. Pärast esimese punkti leidmist enam hoog ei raugenud ja varsti oligi käes logimise aeg. Tänud peitjale aarde eest kodukandis :-)
Toimus mingi konkreetne kaevamine seal. Suurte traktorite varsjus oli hea otsida, kuid esimene punkt jäigi leidmata, ei tea.
Jõudsime kenasti nulli kohale, ent otsi-mis-sa-otsid, sealt kaugemale me seekord ei jõudnudki. Ei tea kas viga oli vihmases ilmas, kallutatud jõududes või muus maagias... või siis algajates aardeküttides. Miski või keski ju pidi süüdi olema. A mis kehvasti see uuesti, mõni teine homme.
Kell oli küll juba palju, kuid selle tahtsime veel ka ära teha. Nullis läks kergelt ja edasi ka. Ühes punktis aga, olles saanud veidi otsida ja ikka olid kõik kohad tühjust täis, tulid naabermajast välja Vitja ja Ivan koertega ning nad ei paistnud just eriti õnnelikud, eriti, kuna ma kuulsin kuskilt sõna paliitsija, siis oli selge, et tuleb minekut teha. Seega tuli otsustada seekord geokõne kasuks, sest midagi muud üle ei jäänud. Aare ise tuli üsna kähku peidukohast välja ning logi sai kirja kell 23:47, pärast mida tuli veel 30km koju sõtkuda, kuhu ma ka 01:15 jõudsin. Täitsa mõnus on niimoodi öösel sõita :) Aga selle ühe punkti võiks küll teest natuke eemale tõsta, seal kohti küll. Aitäh!
Kui esimesest punktist aru sain, läks kõik juba libedalt. Kuid esimene valmistas alguses ikka tõsist peavalu. Nägin seal hiiglasuuri numbreid, kenasti sekundid taha joonistatud ja puha ning lõin need pärast mõnigast arupidamist gepsu. Tegin 2 km tiiru, kuid kuna punkt näitas mingi hüsteerilise koera juurde, siis kõmpisin algpunkti tagasi uusi koordinaate hankima. Teine kord läks lihtsamalt ja ülejäänud kohtades polnud üldse probleeme. Kuna kõht oli hirmus tühi, siis jalgsi minemise asemel lõin autole hääled sisse. Ei olnudki väga hull tiirutamine. Lõpp-punkt tuli kuidagi ootamatult. Otsisin koordinaate, kui pilk jäi järsku karbile pidama. :) Tänud, huvitav koht.
Mõnes kohas läks päris pikalt aega, et edasi liikuda aga ei midagi väga segast. Nimevalik on üsna õige. Aitäh.
Mõned kohad leidis Lauri mõned mina, nii me lõppu jõudsimegi. No on alles liiklusskeem. Ühes punktis oli lahe maja naabruses, ühest otsast euroehitus teisest mädanik.
Esimesest punktist ei õnnestunud ka teisel katsel midagi mõistlikku leida.
Esimeste punktide peale kulus ikka tükk aega, eriti esimese punkti peale kuigi mitu korda sai õigesse kohta vaadatud. Teises läks veidi kiiremini aga kolmandas jäime jänni. Eks tuleme millalgi tagasi, koht on ju täitsa omamoodi.
Tegelikult saab kõikidele punktidele autoga ligi ka ilma ühegi keelumärgi alt läbi sõitmata. Aga selleks tuleb natukene keerutada seal labürindis. Ja logidele võib julgelt igasugu pilte juurde panna, selle eest kedagi vastutusele ei võeta :)
Luige ristmiku aardega saime selgeks ristmiku, nüüd siis ka ülejäänud küla.
Pärast kaks õhtut kestnud tubaseid geopidustusi oli just vaja õue jalutama saada. See aare sobib selleks ideaalselt, soovitan soojalt jalgsi läbida!
Ma nii kuulekas polnud ja lubasin end pidada külaliseks, kellele lisatahvliga "telliskivi" täiesti seadusejärgselt ei kehti. Pisigeopättust sai korra mujalgi tehtud, aga kahju küll mitte kellelegi. Nullis otsisime nii kaua, et arvasime Aarega õigustatult, et tuleb ikka jõu-, mõistuse- ja silmakohane hobi leida. Aga kolm paari on ikka kolm paari ja nii see leidjate rivi seal veerandtunniga tasapisi pikenes. Edasi tatsusime vapralt jalgsi pea 6 km (seda küll koos naaberaardega kokku). Puhas kvaliteetaeg - päike, päevitus, naer, tervis, lustlikud sildid ("Andrese maja", no tere tali), sõbralikult tervitavad (ja autosid putitavad) naabrid, haukuvad penid. Lõpus otsisin jällegi 10 minutit koordinaate ja lõpuks ei leidnuki. Lõpp hea, kõik hea. EVEJ.
Aitäh väga muheda ja silmaringi avardava jalutuskäigu ja aardeidee eest! Ikkagi kõrgelt haritud peitja :-) Tasus tulla. Soovitan.
Parkisime ka viisakalt kaugemale ja siis hakkasime rahulikult matkama. Ausalt öelda, ootasin hullemat koerte kisa, meil ju jäljekoer kaasas. Aga no hauguti, aga täiesti mõistlikkuse piires. Matk tuli päris pikk ja vahepeal kohtusime seltskonnaga, kes nägid välja ikka „väga geopeiturlikud“. Pärast nägime neid hoopis imelikus kohas, ju siis olid niisama matkajad. Mina olin veel viimases punktis kindel, et tuleb veel hulk punkte läbida, aga Merily sikutas juba võidukalt topsiku välja. Suur tänu, täitsa tore oli!
Olime jätkuvalt geopimedusest tabatud - esimesest punktist kaugemale ei jõudnud. Jalutuskäigul hindasime arhitektuuri ning rõõm oli suur sooja autosse tagasi jõudes.
Soovisime sellel ilusal kevadpäeval jalutada ja jalutada me saime. Esimeses punktis veetisme ühe veerandtunni, sest meid valdas totaalne geopimedus, õnneks saime siiski sellest üle ning otsustasime edasi minna jalgsi. See oli ainuõige otsus, mida soovitan ka teistel järgida. Nägime võrratult palju rohkem, kui autoaknast oleksimegi näinud, vahvaid silte, suuri koeri, huvitavat arhitektuuri. Läbisime kokku 5,6 km. Väga mõnus jalutamine oli, suured tänud peitjale!
Kuna eesmärk oli ilusal õhtupoolikul jalutada, siis jätsime auto võimalikult kaugele - hea et koju ei jätnud ;) Kuigi eks see üks rattaga otsimise aare ole, kahju, et pole veel hooaeg. Selle tempoga sai igatahes siltidest ja ehituslikest imedest parima ülevaate, paras öelus oli see linnaku planeerija küll :) Aiandusühistus elamise rõõmu sain isegi nautida umbes 7 aastat ning veel neil aegadel, kui kooperatiivi koosolekul tõsimeeli arutati võimalust talvel Vääna-Jõesuus elamine ära keelata. Või noh, elage, aga lisaks veetrassile keerame nüüd ka elektri talveks kinni. Tagasiteel, nii umbes viienda väsitava kilomeetri lõpul kihutas nimekaimust peitja mööda ja lehvitas meile. Lehvitame vastu ja täname!
Päris äge rabülint! Parkisime auto seadusekuulekate kodanikena :P enne eratee märki ära ja tegime kogu raja ilusti jalgsi läbi, kokku sai ligi 6km, ilm oli ilus ja jalutada mõnus. Kõik läks viperusteta, ainult ühest asjast ei saa ma aru... miks inimesed omale kasse ei võta, päevast päeva pea igas aias haukuvate koerte asemele, ainuüksi see poolteist tundi, mis seal jalutasime oli juba kõrvadele väsitav :P. Täname peitjat!
Kiire drive in värk ja jalutamine jäi ära.Alguses läks ilmatu aeg ja vahepeal sõitsin üldse pool kilomeetrit külg ees kuna nii oli vaateväli kõige avaram :)Hästi ei kujutaks ennast sellises kohas elamas, pussugi ei saa lasta ilma, et ruutkilomeeter penisi müristamise tõttu koomasse ei kukuks.Ja ega märtsis kasside kräunumine parem pole...mulle pustoi konetsi ligi olev asum meeldis aga siinsed suvilad-individuaalid küll mitte.Aarde eest tänud kuid rohkem sinna ei läheks.
Selliseid labürinte on meite maal ikka mitmeid. Ise olen eelnevalt kokku puutunud vist kolme samalaadse asumiga, see siis nüüd neljas. Naabri Vova jalutas koera ,kuid too õnneks meid pureda ei tahtnud. Vaatasime et temaga teed rohkem ei ristuks, mine tea, vaade oli teisel päris kuri.Hea et praegu lõõtsub väljas vali tuuleke ja ilm na talvine. Seega naabri Valvesid ja Valjasid ei kohanud, nemad ilmselt nii rahulikult meist mööda jalutanud poleks.Natuke uurimist ja puurimist ja saime logida.
Kui iksid ei oleks meid teolt tabama tulnud, siis suure tõenäosusega oleksime lahkunud, kuna oli juba hämardunud aga me ei tahtnud seal taskulambiga vehkima hakata. Labürindis ära ei eksinud ja lõpp seiklusele saabus kuidagi ootamatult. Nimed sain kirja panna leidjate poolt veel näppimata logirulli. Tänud!
Kui meie kohale jõudsime, oli otsimine täies hoos, ühinesime Airi ja Priiduga ja otsisime koos lõpuni välja. Naabri Katit ja naabri Oskarit ei kohanud, küll oli oma arvamus meie tegutsemise kohta naabri Muril ja päris häälekas muide. Aitäh.