Punasoo laugas

Tänastes tingimustes päris mõnus kõndimine. Kuigi huvitavam oleks ilmselt lõunast matkaraja poolt läheneda olnud, otsustasime lihtsama tee kasuks ja tulime rabatööstuse poolt. Oli kenasti räätsadeta tehtav, rabas tuli vaid lumisemaid alasid vältida ja kõndida kergelt jäätunud taimestiku peal. Aitäh aarde eest!

 1 

Päeva sihiks oli seatud see aare. Eks pisut ikka pelgasin, et äkki juba liiga soe ja vesine see elukene. Õnneks oli see täitsa asjata kartus, kohapeal olid väga head tingimused. Lumine osa vajus, kuid lumeta osa kandis suurepäraselt ja laugas oli kindla jääga kaetud.

Tänan peitmast.

 6 

Suures plaanis on selle aarde külastamiseks kaks sobivat aastaaega. Meie valisime siis selle praeguse, vast veidi kergemat vastupanu teed minemine, a mis siis ikka. Eks ole aarderetkeil loodusega küllalt võideldud ja võib siis ju ka vahel sedasi kergemalt pääseda ja loodust nautida. -14 kraadi juures, päike paistmas, tuuletu. Aga veel enne kui rabasse jõudsime, hakkas meie seiklus pihta maanteelt maha keerates. Nii kui autonina rabateele keerasime, nägime, et lumesahaga traktor tuleb me poole, teed lahti lükates. Tagurdasime tagasi suurele teele ja lasime ta läbi, seejärel traktorist viipas, et võime nüüd minna. Jõudsimegi minna need 50m ja siis olime nagu paljud teised, tõkkepuu juures, mille kõrval ka edasisõitu keelav liiklusmärk. Mõtlesime siis hetkeks, et mida teha ning nägime, et raba poolt tuleb üks auto välja. Enne kui jõudsime end ära parkida, oli ta me juures, lasi akna alla ning oli selge, et tahab vestelda. Vestlesimegi. Teemaks, et mis meie huvi siin liikumisel, kuhu minna soovime jms. Rääkisime oma seiklusmängust ja vajadusest rappa minna ning et kuidas sinna nüüd saaks. Ega me nüüd täpselt ei teagi, kes ta oli, aga igatahes ütles ta, et pange siit nüüd otse edasi, siis seal taa keerake paremale ja siis veel vasemale ja siis oletegi raba serval. Et teed on lahti lükatud juba.. Noh, mis siis ikka, ei hakanud vastu ka vaidlema. Sõitsime siis turbaväljade vahele, aga selles kohas, kus pidime tema sõnul paremale keerame, pidasime targemaks otse sõita ja nii jõudsimegi sinna tee lõppu ja aardeni näitas 525 meetrit. Mnjah, eks jäi seda matka meil siin veidi vähemaks kui olime arvestanud, aga oli veel mõni matk meid täna ees ootamas, seega selline pisike hommikune tsutsakas sobis siin hästi. Seega, minek. Tegime raba serval mõned kümned sammud niisama, aga siis panime ikka räätsad alla, oli oluliselt mõnusam liikuda. Ilm perfektne, nagu öeldud. Tuult ei ole, päike paistab, autost lahkudes külma 14 kraadi. Mõnus jalutuskäik, mille käigus sai muidugi ka aare leitud. Aitäh rappa tulekuks põhjust andmast!

Ilm oli ius tuulevaikne ja vähesema lumekattega tee oli jalutamiseks päris nauditav. Viimane veerand teekonnast oli räätsadeta läbimiseks juba vägagi teravaid elamusi pakkuv, aga noh - tagantjärele mõeldes väga huvitav kogemus. Aitäh seltskonnale ja peitjale!

 4 

Hommikune ilm oli veel suhteliselt tuulevaikne ja külmakraadid matkamist ei seganud. Turbavälja osa oli läbimisel suht igav, raba ise oli väga ilus, vaikne ja möödunud töönädalast tingitud stressist vabastav. Räätsate õlal tassimine tasus ennast ära, lumel oli kohati pruunikas vesine kiht all. Suured tänud peitjale ja kolleegidele, kes kaasa tulid!

P.S. Ahjah, Rakvere Laada kohvikus peetud lõunapaus oli väga tore!

 2 

Õnneks oli täna hommikuks eilsest lumesajust ja liikluskaosest järgi jäänud vaid mälestus. Nii me suuna Punasoole võtsimegi. Suuremad teed oli ilusad puhtad, kõrvalteed kinnisõidetud lumega aga liiklus üsnagi hõre. Autod tuli jätta tõkkepuu taha aga mööda siledat teed läbi turbaraba jalutada polnud mingi vaev. Kui maastik künklikumaks ja lumi sügavamaks muutus, siis panid need, kellel oli räätsad alla. Nende päkasuurendajatega oli liikumine lausa lust, kõnni nagu pargis väikeste lumiste mändide vahel. Täitsa ootamatult ruttu jõudsime kinnikülmunud laukani ja eemalt paistis ka aare. Kuna külma oli ikkagi 14 kraadi, siis konteineri avamisega oli natuke pusimist aga õnnestus meil siiski logiraamatuni jõuda. Panime talle ümber ka uue terve mingigripi. Esmamuljed raamatusse kirja, mõned ilupildid ümbrusest ja jalutasime tagasi. See rabaosa oli kogu matkast isegi natuke liiga lühike aga krõbedate külmakraadide tõttu ei hakanud ka suuremaud huviringe seekord rabas tegema. Aitäh peitjale kutsumast ja kaaslastele kampa löömast, oli väga mõnus paaritunnine jalutuskäik. Talvel on sellise maastiku külastamine ikka imelihtne.

Rõõmsal meelel rappa

Kui kuulsin, et plaanis on järjekordne rabasaare vallutus, siis olin kohe huvitatud. Reedesed uudised liikluses ei olnud rõõmustavad, aga õhtuks tundus olukord normaliseeruvat. Ei jäänud muud üle, kui võtsime laupäeva hommikul suuna Rakvere poole. Roman, Helen ja Salme olid juba tõkkepuu ees valmis, kui meie saabusime. Ootasin sarnast retke nagu nädal tagasi Männiku rabas. Tegelikult oli veits raskem. Lumi oli siin paksem ja päris mitu korda vajus jalg põlveni sisse. Saapaga oli täiesti tehtav, räätsadega oleks kindlasti mugavam olnud. Järve peal liugu lasta ei olnud võimalik. Jää oli lume all liialt krobeline. Oli tore retk krõbeda külmaga. Õnneks olen selle talve jooksul külmaga ära harjunud. Aitäh!

Auto juurest aardeni ja tagasi läks meil 2 tundi. Võtsime täitsa rahulikult, ei kiirustanud mitte kuskile. Mets oli täis suuri ilusaid pohlasid ja sinikaid. Kõht sai mõnusalt marju täis. Sup oli kaasas, nii sai hõlpsalt aardeni. Tiirutasime supiga ka niisama rabajärvel ringi, keskel oli väike turbasaareke. Aitäh aarde eest.

 1 

Hommikul Ovele kõne tehes sain 20 minti, et riidesse panna ja end poe juurde ootele sättida. 19 minti kulus. Rakverest haarasime Aive ja suundusime mõnusale jalutuskäigule. Tänud

Suvel palavaga jätsin selle aarde talve ootele. Täna olid igati sobivad ilmastikutingimused selle aarde otsimiseks. Lähenesime turbaraba kaudu. Infoks, et turbaraba on uuesti kasutusele võetud, värsked keelusildid ja töömehed olid rabas samtui toimetamas. Autoga me lahtisest tõppepuust kaugemale ei sõitunud aga jalgsi aardeni liikumiseks saime töömehele loa. Suvel kui turbarabas on tuleoht, siis on ilmselt mõistlik kasutada alternatiivseid lähenemisteid. Meile oli aga 1,5 km 2 km-st lumest lahti lükatud ja räätsasid kasutasime ainult viimasel poolel kilomeetril. Täna oli selle aardeni liikumine täielik jalutuskäik pargis, Aivel oli ilma räätsadeta viimane pool kilomeetrit siiski raskem.

 1 

Jätsime meiegi auto tõkkepuu taha kuigi tõkkepuu oli avatud aga keelavad sildid olid ees.1,5km oli mööda lahti lükatud teed jalutamine.560m enne aaret astusime rabasse,veesilmad olid kõik jääs.Mõnus oli see rabamatk.Aitäh!

Eks Peeter on oma logis kõik lühidalt ära öelnud :) Võin seda täna, pea 2 aastat hiljem vaid kinnitada.
Aitäh matkale kutsumast!

 1 

Suutsin Piia nõusse rääkida, et hetkel peaks olema paras aeg minna just siia.
Sättisime meiegi end tõkkepuu taha, mõõtsime samme lahtisulavas turbatööstuses ja siis astusime lumisele rabale. Lund oli enam kui põlveni. Alguses ikka kippus jalg sinna sügavale vajuma aga peagi omandasime hõljuva liikumisstiili. Oskasime valida kohti, kuhu astuda ja enamus teest oli päris tore kulg ilusas päikesepaistes. Laukad olid ikka jääs ja seega polnud ka viimase takistuse ületamine muud kui tipatapa sirge seljaga. Tagasi autos leidsime, et noh kui nii lihtne olis siis lähme nokime selle luusaare aarde ka ära. Oi, kuidas panime mööda...
Aitäh.

Rabakilomeetreid tuli sel päeval agaralt. Meie turbatööstuse poolt ei lähenenud, jätsime auto suure tee äärde, sest RMK teed olid kinni ja saime seega veel rohkem kilomeetreid juurde. Aga tatsasime ja tatsasime, seekord suht sirgeid pidi ja jõudsimegi aardeni. Praegu oli asi lihtsaks tehtud, kuigi suvel oleks vähe väljakutset kah. Aitäh aarde eest!

Kuna Luusaare juures oli näha, et sahamehed on siinkandis muidu mehed, siis läks meie plaan lappesse ehk ei teadnud mida vabsee valida - ümberringi aarded puha mõlemal leidmata. Kõndida lisa kilomeetrid, ka ei ahvatlenud aga muud tarka ka selle päevaga pähe ei tulnud ja ilm ju nii ilus. Kandis hästi ja lobades maa vähenes. Tagasiteel ta enam ei vähenenud ja see sirge oli ikka nii pikk sirge.

Tänaseks peale seda rabakatest aitas, suvel minul nendesse mingit kutset teki, ülejäänud jäävad järgmist talve ootama. Tänud, koht oli aardel ilus ja teostus kena!

Ma isiklikult tõesti enam järjekordsest rabast vaimustuses polnud. AGA, kuivõrd kaasas oli nii hea seltskond, siis oleks olnud patt hädaldada ja millal siis veel teha, kui mitte nüüd. Tüüpiline rabamatk, ujumine ja logi kirjas.

 5 

Kogu see nädalavahetus oli tänu Kaupo piiratud aaretevalikule täis erinevaid rabamatku ning muid mülgaste ja keeruliste võsade vallutamisi. Nii ka see siin oli tänu temale päevakavas. Õnneks olud olid soodsad ja teekond kulges mõnuledes. Ka lõpupüant sobis sellesse sooja päeva suurepäraselt. Ilmselt oleks sinna laukasse ka hüpanud täitsa vabatahtlikult, kui konteiner oleks lihtsalt selle kõrval olnud. Varem ei teadnud ma rabajärvedest suurt midagi ega osanud nendes loikudes ujumist kuidagi hinnata. Nüüd on aga nii, et kui ma mõne lähedusse satun, siis see lausa tõmbab mind enda poole ja seesmine hääl lausa sunnib mind soodsate olude korral nendes loikudes ihu leotama. Kaldale ronides on keha kattev turbakiht lausa mõnus boonus mitte järjekordne määre rätikule.

Mulle siin meeldis. Aitäh.

 1 

Algselt oli see laupäeva plaanis kirjas, aga kuna siis saime märjaks ja 15km rabasid oli ära väsitanud, jätsime vahele. Täna aga oli ilus ilm ja olime välja puhanud, polnud mingit põhjust matka edasi lükata. Mõnus suplus laukas ja nimi kirjas. Järgmiseks tegime viimase siinse matkaaarde.

 3 

Rabamatkad meeldivad mulle igas pikkuses. Põhiliselt lumeta aastaajal, siis ikka kohe aru saada, et rabas oled :o) Kuumema suveilmaga on mõnus kui teele jääb laukaid, kuhu ujuma ka mahub. Mineraalivaeses vees saab siidise naha, mitte nagu mõnel lõunamaisel ookeanirannal, kus merevee silma sattumisel võtab tuliselt nutma ning kuivatamiseks kasutatud rätikul sätendavad pärast soolakristallid :D Meie suvi algas sel aastal juba lausa poolest kevadest, mistõttu jaanipäevaeelne laukavesi tundus harjumatult soe. Loodusvärvid veel täitsa värskelt ererohelised. Igati mõnus aeg siia tulekuks, aitäh.

 3 

5960.

Leitud

 2 

Kuna pikkkasso käis Skypes nagu uni peale, et tuleb rappa minna ja tuleb rappa minna, siis see nädalavahetus otsustasimegi ilusat ilma ära kasutada ja mõned rabakad teha. Tükk aega otsisime parimat ligipääsu, kui selle leidsime, jäi aardeni vaid alla kahe km. Igaks juhuks olid räätsad ka kaasas, mida mina isegi kasutasin. Lumi rabas oli nagu suhkur, päris raske oli edasi rühkida. Panime otsejoones aardeni, logisime ning tegime väikese pikniku, et jaksaks tagasi minna. Vaikus oli üüratu, isegi lennukeid ei olnud taevas.
Meie täname!

 2 

Oli saabunud aeg minna vallutama kaugemate kantide märgalasid, mis talve saabudes mõnusa jääkooriku omandavad. Tõuke seekordseks retkeks andis Laur, kes pakkus, et võiks minna kaugemale rappa. Kuid siis tuli tema plaanidesse muudatus ning meie valisime lähema sihtpunkti ja läksime ikkagi. Punasoo lauka aarde külastuseks tuli auto jätta üsna kaugele tõkkepuu taha. Enamus teekonnast aardeni kulges valgete turbaväljade vahelisel teel ja peale seda mõned jääkaane all olevad laukad ning nende vahelised rabamättad. Meelde jäigi vaba kulgemine ja imeliselt valge lumine maastik. Mulle meeldib kui raske maastikuga aarded on lõpuks lihtsalt leitavad. Karl sai veidi pruukida näpuosavust aardekonteineri kallal, et logiraamat välja meelitada ning siis saigi juba logi kirja panna. Tänud peitjale!

Kaks rändajat teel aarde poole

 4 

Kogu seekordne geoplaan algas sellest, et Laur käis välja idee, et võiks Marise sünnipäeva pidamise järgsel hommikul kõik see kamp üheskoos Puhatu rappa minna. Ma andsin märku, et jah ikka võib, teadvustamata kus kohas see Puhatu õieti nüüd asubki. Jooksvalt tekkisid enamikel kaaslastel muud tähtsamad kohustused ja seeläbi avanes võimalus hoopis iseenda plaan koostada. Kõige eredamalt jäid mulle silma Punasoo laukas olev saareke ja naabruses asuv Karjase vesimaa. Oma plaani tegin ma mitu korda ümber kuid eelnev tuumik jäi alati paika. Kindlaid matkahuvilisi jäi sõelale peale minu veel vaid Maris ja Margus.

Matkapäeval hommikusöögi järgselt võtsime ette tunniajalise autosõidu mööda lumiseid Virumaa teid planeeritud parkimiskoha suunas. Paistis nii päikest, kuid sadas ka lund, vist.. sest teise auto sabas tundus, et koguaeg on üks ja see sama lumetorm. Päris sinna kuhu ma olin tahtnud autoga pääseda aga ei saanud ja pidime endi neljarattalised jätma suure maantee äärde. Järgnev tee turbarappa oli kaetud ühtlase puutumatu lumevaibaga. Turbaraba ise oli samuti silmale kenam vaadata kui tavapärane paljaks kooritud pruun maapind. Päris rabas testisime lauka pidavust - pidas. Mõnes kohas lume all leidus üksikuid pehmemaid kohti ka. Peamine oli aga see, et saarele sai sirge seljaga ja vertikaalses olekus. Suurim probleem kogu matka juures oli logiraamatu konteinerist kättesaamisega. Liiga suur nänni kogus oli selle põhja kinni vajutanud. Et järgmistel kergem oleks, siis võtsin suurima kurjajuure kaasa. Üks ajaga ära lagunenud kummijulla konteineri ümbert rändas ka minuga kaasa.

Peitjale aitäh Punasohu kutsumast!

Mõnus jalutuskäik aardeni. Tänud.

Järjekordselt mõnus matk aardeni. Väga kena loodus. Oli, mida nautida. Aitäh peitjale.

Pärast Jenka juures eepiliselt feilimist proovisime sellega õnne. Esimesel teeotsal tervitas meid 3 km enne aaret keelumärk. Nii pika maaga poleks enne pimedat hakkama saanud. Proovisin teist teed ja üllatuslikult viis ilus tee 500 meetri kaugusele aardest. Edasi oli mõnus jalutuskäik pargis. Lõpus oli fantastiline vaade. Aitäh peitjale.

Nii ilusal sügisõhtul ei saa ju peale tööd kodus istuda. Mitte, et ma just ujuma oleks tahtnud minna aga metsa ja rabasse küll. Abivahendi tassisin ka seljas lauka juurde. Ei olnud kanuu ega kummipaat :) vaid pisike pambuke kepi otsas aga logi aitas kuivalt kirja saada. Aitäh peitjale! Mõnus! Aare kenasti korras. Metsist, kitse ja sokku nägin ka. Kahjuks on meil õhtud juba vägagi lühikesed, selleks et oleks jõudnud ka Karjuse aarde juures ära käia, jääb mõne teise õhtu sisustamiseks.

 4 

Kuna ilm veel igalt lombilt jääd ära pole võtnud, siis otsustasin siia rappa ka asja teha. Algul leidsin miski tõkkepuu, millel oli võõrastele edasiliikumise kohta antud negatiivsed juhised. Kuna neid rikkuda soovi polnud ja GPS näitas, et võimalik on ka teine marsruut, saigi see valitud. Lund oli omajagu, aga ratsu tegi oma tööd rahuldavalt ning üsna muretult saime u 1,3 km kaugusele. Oleks ka veel lähemale saanud üksjagu sadu meetreid, aga tundus, et see oleks praeguse lumega juba veidi sõiduki piinamise moodi. Kuna ta mina aga hästi ja juba üksjagu aastaid teeninud, otsustasin teda sellest säästa. Samas ei olnud mul jalutuskäigu vastu miskit ning pilk tahapingile näitas, et ka geokrantsil puudusid selles osas vastuväited. Nii kui karvakera tagant uksest välja hüppas, paistis lumest ainult tema saba ja pea. Algul üritas ta mul ees lumes ukerdada, kuid paarisaja meetri pärast sai aru, et jäljerajas järgi liikumine on tema jaoks parem variant. Mets ja raba praegu superluks ilus. Kohapeal oli külmataat oma töö korralikult teinud ning logiraamatuni pääsesin ilma poriste näppudeta. Tänud, väga mõnus jalutuskäik ja vahva paik.

 2 

Kõigepealt mööda maasturi jälgi,siis atv rada pidi,kuni lõpuks pidime viimase lõigu ise sisse sõitma(kes kõndis,kes suuskas).Sai seal lauka servas uuritud ja puuritud,lõpuks tõi kastanid tulest ikkagi Krista.No mitte ei tahtnud usaldada esimesel korral sellist kahtlast lumist ja vesist kohta.Tänud aarde ja ilusa ilma eest.

Kuhu suusataja kadus?

Ikka edasi...

Päike

Laugas

Nüüd siis tagasi...

Ilm pärast matka kodus...

 3 

Maanteelt ilusti mööda rööpaid saime poolele teele. Edasi 900 meetrit libistasin suuski juba lahti lükatud metsasihil kuni purdeni. Nägime kitse- ja põdrajälgi. Purdest kuni laukani oli väga ilus päikseline ja lumine rabamännik. Tore väiksekene oli keset vett. Õnnitlused peitjale, tänud Raivole.

Kaasas olnud abivahend lubas kahjuks ainult ühel meist lõppu jõuda aga ülejäänud said nautida kaunist vaadet.

Meile pidulik navigatsioonihooaja lõpetamine. Aardele pidulik selle aasta esimene leid. Väga maaliline koht. Meile meeldis.

 2 

Õige teeots tõkepuuga suletud. Läksin siis metsa kaudu. Ja nullis ühelt poolt nagu miski paistab, aga ei isuta minna. Äkki on teisel pool, aga ikka vesi vahel. Koorisin siis paljaks, pastakas hambu ja saarele minek. Meeter maad enne finišit käis üks rohmakas. Oleks püksid jalas olnud sõeluksid nad tuult. Pardimamma pages pesalt, mis on just aarde all, kaheksa muna sees. Laseme tal paar nädalat rahulikult olla. Aare korras. Aitäh.

 1 

Mõnuuuus! Isegi tänase sulaga sai tavalise autoga sinna sihinurka 1.3 km kaugusele karbist, küll paari kilkega, aga ikkagi. Edasi läks veel lõbusamaks. Sigudikud olid sihi kenasti lahti lükanud, kohati kuni mulla ja juurikateni välja, ja siis leitul hea maitsta lasta. Paar põtra on ka sealkandi käinud, ja peale purret rabaservas lisandusid teerajale kellegi laiad kassikäpajäljed ja paar hunnikut kassilaadset s**ta. Eks ta ilves oli, kes muu. Lõpp oli päris lihtne, topsik paistis kaugele, mine lihtsalt ja logi. Kõik oli jonksus, ainult logiraamat seal minigripi sees na mudane - kuulge, peske ikka käsi ka enne logimist ;) Ja see pakend seal kinnitustraadi küljes sisaldas märkimisväärses koguses sulavett. Tagasi oli juba lihtne. Aitüma, meile meeldis!

 1 

Ega meid vist normaalseteks poleks peetud, kui oleks küsitud, et kuhu ja mida tegema me selle vihmaga läheme :). Igatahes olime kohale jõudes juba suht märjad ja kuna Triin on palju rohkem kala, kui mina, siis sai otsustatud, et päris märjaks saab tema. Lauka vesi oli muidugi palju soojem, kui ülalt kallatav, aga see eest jälle oluliselt sodisem... :P. Nimed kirjas, asusime tagasiteele ja nagu ikka keerati taevaluugid kinni täpselt siis, kui kuivad riided seljas ja autos olin. Aitähh, tore seiklus oli!

 1 

Ka siin tegi Eomapi kaart trikke, lähenesime idast mööda ilusat kruusateed, mis kaardile kantud vaevumärgatava sihina. Geoparklas oli juba üks tume CRV, nagu hiljem selgus, tegelesid sellega sõitnud naised raiesmike hooldamisega. Jõudsime siia oma georetke neljandal päeval, mis olid seni möödunud ilusa ilma seltskonnas, isegi kui raadio rääkis vihmast siin ja seal. Nüüd siis kallati kõik seni taevas hoitud vesi meile korraga krae vahele, nii et mõtlesin isegi, kas on mõtet lauka juures lahti riietuda või pole vahet. Ajasin siiski märjad riided hunnikusse ja läksin laukasse sooja - sealne vesi oli vihmast hulga soojem. Tegelikult tuli pärast siiski vihma käes seista, et kõik see tervistav turvas maha pesta :) Hiljem Rakverre jõudes säras päike taas taevas ja võimalik, et mõnele sushirestorani inimesele oli veidi üllatav mudast tilkuvaid kliente kohata. Aga meil oli lõbus, aitäh!

Jätan kõik kogunenud mõtted enda teada, maastik on seal üsna õrn...kahjuks sõidan ka ise atv-ga aga nii käituda, selleks pole tõesti aju vaja :(

 5 

Raivo on ka naljatilk! See ka siis mõni aare neile, kes pikka rabamatka teha ei viitsi... No raba tõesti oli väikse näpuga siputatud sinna, kuid tee selle sipsuni oli... mhh, viisakalt öeldes tatsumine. Oleks ikka räätsad jalga pannud ja selle kilomeetri hõljunud mülgaste kohal, oli aga hoopis kummiku kiirtee. ;) Tegelikult virisemiseks põhjust polnudki, seega, mööda rada (ikka ja alati on rohi vastukarva suunaga ;) ) sillakeseni, mis läbis edukalt kestvus-, raskus- ja muud ehitustehnilised katsetused ja praks katki ei läinudki. Käsipuu oli küll illustratiivse loomuga, targem oli mitte toetuda, kuid kellegi moodi ATV-jälgi kraavi põhja teha vaja polnud. Ikka kultuurselt.
Sellesse rappa jäime aga hiljaks, korilased olid kokku korjanud kõik murakad ja muud söödavad marjad, järele olid jäänud vaid hirmhapud ja toored jõhvikad.
Nii ei jäänudki muud üle, kui ilma pikemate tseremooniateta trikood selga sikutada ja...
judinad tulevad praegugi ihule... ja tumedasse vette end libistada. Polnud just veekeskuse spaas lobistamine, oli palju huvitavam. Ilus loodus, soe vesi, päike paistis ka silma ja vahemaa vähenes jõudsalt. Aktiivsem liigutamine aga tõi päevavalgele põhjaturba ja andis aimu sellest, et veekubatuuri on võrreldes turbakubatuuriga ikka tunduvalt vähem. ;)
Irooniline on see, et ma sain ikka aaret ka otsida. Pime kana.
Logimiseprotseduur andis aimu, et peale ujumist on käed märjad. Huvitav fakt, eks ju?
Kuivata siis millega tahad. Ei olnud nagis käterätti ju ootamas ja püksitagumikku ka polnud käepärast võtta...
Ja siis oli siseheitlus iseenda halvema minaga, kes ei tahtnud sugugi uuesti mudavanne võtma minna. Parem mina jäi peale... Ja mina naases tagasi veidike kindlamale rabapinnasele kui lauka keskel olev üksik saareke.
Proovige muuseas ise ära pehmel, vajuval tallaalusel ühel jalal seista ja riideid vahetada. :P Selle peale, et end vastu puud toetada ma loomulikult ei tulnud ju... (huvitav, blondiini nagu ei paista peeglist? ).
Kogu sellest aardejahist tegid armsad geokaaslased hulgaliselt pilte. Kõiki avaldada küll ei kannata, kuid ühe "näki" nad siiski tabasid. Kellega tegu, kas roppsuu-röökuriga, sellest ajalugu täpsemalt ei räägi. Vaikin minagi. Eks uurige ise tarka Enn Vetemaa näkiliste välimäärajat. ;)

Aitäh Raivole! Rappa on ikka tore sattuda. Ja siiani olen ma vältinud neis laugastes ujumist, kus pole sisse-välja käimine redelitega lihtsamaks tehtud. Nüüd siis tehtud!

Aare korras. Nänni ma hambus kaasa ei võtnud, seega EVEJ

Roheluses kesk vett.

 4 

Kummikud said jalga aetud , kott vee ja ujumisvarustusega selga ja raba poole punuma. Õnneks oli keegi hää inimene sihid sisse ajanud, nii pidime vaid sihil kasvavast taimestikust end läbi murdma. Kadri läks ees nagu jäälõhkuja( antud juhul siis murutallaja) ja meie siis vaid kulgesime tal järgi. Vaarikad olid kribalad ja ei ahvatlenud kuidagi peatusi tegema. Nii tegimegi peatusi vaid tankimiseks veega ja muudkui astusime edasi ,lennuväge vehkides eemale ajades. Hullud inimesed olid rappa oma ATV-ga trüginud, nii kulgesime ka rabas mööda nende jäetud jälgi, mis läksid muide laukani välja. Kuna enne meid olid siin käinud veendunud rabakummardajad, siis meil polnud põhjust enam üldse kummarduda. Jõhvikad olid veel toored, kuigi neid oli siin palju :P. Lauka juures oli nagu ikka, teised õpetavad ja üks teeb tööd :D. Aga töötegija sai preemiaks kenakese turbavanni ka. Seda raviva omadusega turbasodi ei raatsinud ta pärast ka maha pesta, no säilib siis sellisel kujul kauem noorema ja värskemana :P. Ja oli ju selgelt näha ,et talle meeldis seal laukas sulistada, nii tuli teda pikalt veenda veest välja ronima,või õigemini tuli ta sealt jõuga välja tirida ;). Tänud omamoodi elamuse eest !

Kadri laugast taltsutamas ;)

 1 

Täna oli asja Peipsi äärde ja otsustasime mitu asja ühendada - Kadrinast minnes jäi tee äärde kaks leidmata aaret. Kuna tegemist oli tavaliste aaretega, siis hommikul ei kiirustanud skoorimisretkele asumisega - külastasime Rakvere turgu (kaubapakkujaid oli hõredalt!), mõningaid kaubandusettevõtteis ja alles siis suundusime objektile. Esimese teeotsas olid kurjad sildid, seega oli sealtpoolt lähenemine välistatud. Kuna veel oli kaks teeotsa proovida, siis võtsime asja kergelt ja teisest teeotsast saimegi enda arvates aardele lähimasse punkti, kuhu neljaratalisega pääseb. Hiljem selgus, et pääseb ka ligemale (vähemalt jälgede järgi). Ajasime kummikud jalga, putukatevastased kaitsevahendid ümber ja minek. Siht oli mõnus jalutada, aga soos langes tempo kõvasti - no proovi edasi jõuda, kui iga sammuga on vaja vähemalt paar korda sügavalt kummardada. Kõigest hoolimata jõudsime lõpuks kohale, sai tehtud väike värskendav suplus ja logitud. Riietumine läks üllatavalt kiirelt, isegi kummikud läksid lupsti! jalga. Tagantjärele mõeldes oli põhjus vist selles lendavas pilves, mis pidas mind sohu toodud toiduks, aga pidid pettuma. Tagasitee läks veel aeglasemalt - sooservani jõudmiseks läks ligi kaks tundi. Trajektoor moodustas kummalisi keerde ja silmuseid kord ühele poole rada, kord teisele poole, aga hoolimata sagedasest ja intensiivsest kummardamisest ei tulnud sooserv kuidagi ligemale. Lõpuks tegime südame kõvaks ja otsustasime, et ei ühtegi kummardust ja saimegi kiiresti soost välja. Tänud peitjale ilusa koha ja nende veel ilusama sisuga ämbrikeste eest, mis said õhtul külmkappi pandud - nii suurt saaki pole me varem saanudki!!

 4 

Täna oli selline tunne, et läheks omadega rappa. Siim oli käpp ning peagi veeresime rõõmsalt lõuna poole. Varsti oli ees keelumärk. Ja keset teed oli üks tädi. Tema ütles, et mitte mingil juhul ei tohi siitkaudu ei jala ega autoga minna, ülemus on kuri. No egas midagi, mis valesti, see teisiti. Vaatasin gpsi ja Siimu ja jälle gpsi ning ei suutnud otsustada, kas või kustkaudu Siimuga tore aardele läheneda oleks. Mingil hetkel sai otsus tehtud ikka minna ja peagi parkisime auto keset lillevälja ja mesilasi. Soe oli ja meil muidugi lühikesed riided, aga rabani saamiseni oli taimekasv kohati väga kõrge. Egas midagi, trügisime läbi. Paar veetakistust olid ka, osad ilmselt eilsest paduvihmast, aga nendega probleeme ei tekkinud. Piretil olid teel loomad, meil nad ilmselt magasid vilu varjus. Linde nägime ja kuulsime aga rohkesti. Isegi kägu veel kukkus. Rabas oli mõnus. Ainult lubatust tunduvalt suuremad ja rohkearvulisemad parmuparved segasid meie täielikku õnne. Kuna Päike säras, siis liikusime Päikese järgi. Mingil ajal jäi teele laugas. Siim küsis, kas siin ujuda tohib. Mul tuli meelde, kuidas looduskoolitusel räägiti soome prouast, kes väljus laukast sabaga - rästik ei saanud trikoost hambaid välja. Seega harrastasime veidi "naked swimmingut" (eelmisel Viru raba laudteel oli see laukas ujumise tingimuseks :). Ega ausalt öelda ei tahtnudki laukast välja tulla, aga aare ootas otsimist ja teised maal süüa, nii et mingi aeg võtsime end kokku ja ronisime välja, tantsisime parmupeletustantse, logisime aarde ja tulime kiiresti auto juurde tagasi. Ilus oli, Raivo! Aitäh!

Nii mõnus oli laukas ujuda

Raba-tattoo

Rakveres kolades tuli mõte ka mõni lähemal olev aare üle vaadata. Punasoo tundus just selline mõnus rabakas ning pisikese kiiksuga, mis tasus kohapeal lähemat uurimist. Sõiduk jäi kusagile 1,3 km peale ja edasine oli pisike jalutuskäik aardeni. Tänud peitjale, lahe aare, lahedas kohas.

Emadepäeva puhul tahtsime emale küll toredat kingitust teha, aga spa-paketti ta vastu ei võtnud. Mõnus käik - selle aasta esimene.

Juba aarde avaldamise päeval käisin mina aarde teeotsaga tutvumas ja seal koera jooksutamas. Aga päev oli üsna õhtus ja siis veel eemal hämaras suuri musti kogusid (loe: metssead) mühinal aarde suunal liikumas nähes otsustasin retke edasi lükata. Nüüd oli aarde leidmine koos seltskonnaga mõnus ja tore emadepäeva jalutuskäik. Kahjuks hakkas vihma tibutama. Märjaks sai. Aga sest polnud hullu. Ümbrus oli ilus ja veel suminavaba. See viimane asjaolu sai väga otsustavaks, miks me selle aarde nüüd ära teha tahtsime. EV J: lepatriinu moodi triinu

Ei saa pattu salata, käed jäid lühikeseks.

Ilm OK, paras plätudega võetav aare ;)

 1 

Kui Rakveres Medi häirenuputeenuse tööd tehtud, oli aeg suunduda toreda geohobi radadele. Kuna aega ja tahtmist jagus, otsustasin liikuda sinna, kus rohkem otsimata aardeid. Punasoo laugas oli mitteleitutest lähim ja ajaliselt-kohaliselt nagu tellimuse peale peidetud. Keelumärgi juures sai tööriided lühikeste vastu vahetatud, sest oli ju väga mõnus päikseline ilm. Pool kilomeetrit mööda raba, natuke naljategemist ja võisimegi edukalt logida. Õnneks oli vahendeid, millega rabakuumust leevendada :-) Väga mõnus aare, vahelduseks ka mitte lumega otsitud rabakas. Suur aitäh! EVEJ. Soovitan teistelegi, eriti - nagu kirjelduski ütleb - neilegi, kellele pikad rabamatkad ei meeldi.

 1 

Mida riigi poolt antud vaba päevaga ette võtta? Vabalt võib matkama minna. Päeva alustuseks sobis see suts suurepäraselt! 15m kaugusel nullist võtsin päikest nii enne kui pärast aarde leidmist. Enne tahtsin, pärast lihtsalt pidin. Suur tänu!

Kevadiste magusate jõhvikate hooaeg on alanud!