Ei piina teid rohkem :)

 1 

Autoga lähenesime valelt poolt raudteed ja 200 m enne nulli peatas kraav lähenemistee. Ringi ei hakanud enam sõitma ja edasi liikusime jalgsi. Raudtee servas olevaid poste uurisime kaua aga nendel olev info midagi kasulikku ei sisaldanud. Märga võssa aga ei olnud mingit soovi täna minna ja päris nullis jäi seega käimata. Nulli ümbruses oli sadu konni ja oli tükk tegemist, et neile mitte otsa astuda. Mõni õnnetum konn hüppas ringi üksinda aga enamuses hüppasid nad kahe- või suisa kolmekaupa.

Kolmekas

Vahepunktid said värskendatud.

Peitja ainult irvitas kõrval, kui aarde nulli poole läksin. Mjah, palju ei puudunud, et oleksin pooleldi vee alla astunud (hoolimata sellest, et 1,9 m pikk olen) - vedas seekord. Edasi läks juba talutavamalt, kuigi seda pajuvõsa ja vett oli seal piisavalt. Osade postide pealt on infot natukene maha kulunud, aga sain lõpuni välja ikka. Ja no lõpp oli ka väga elegantne. Kuigi vahepeal kirusin, et seda aaret täna otsima hakkasin, siis tegelikult täitsa ok aare, praegusel aastaajal paneb proovile :) Tänan!

Vahepunktid vajavad värskendamist, praegu numbritest arusaamine raskendatud - märge endale.

 1 

Kui suvel käis Allan andmeid kogumas, (ja oleks äärepealt ära uppunud), selgus tõsiasi, et neid oli liiga vähe ja seega tuli uuesti andmeid koguma minna. No aeg sai igatahes õige valitud, sest kergelt külmanud maapind tegi seekordse käigu imelihtsaks, veidi võsas ragistamist ja käes nad olidki. Edasi läks veidi keerulisemaks, aga kõne peitjale lahendas müsteeriumi... Nojah ja lõpuks peitja silme all, esimest korda üldse peitja silme all, polnud sugugi mugav otsida. Peale mõningast ringikeerutamist see ikka õnnestus ja aardetops oligi peos. Aitäh, suvine solberdamine jääb igatahes meelde.

 2 

See aare on meil juba kaua aega plaanis olnud. Korra vees kahlatud ja poste uuritud aga mitte piisavalt, et nendest vajalik info kätte saada. Täna ronisid mutid mutta ja said sealt ka koordinaadid kätte. Seda küll läbi raskuste aga siiski. Lõpus saime peitja valvsa pilgu all aaret otsida. Kokkuvõtvalt võib öelda, et väga vahva aare. Aitäh ja tervitused Tanelile.

karbid küll aga mitte aardekarbid

Leelo teed rajamas

õige post leitud :)

Algus sai tehtud ehk esimest punkti külastatud. Teine punkt paistis aga juba nii sürris kohas, et sina ei viitsinud küll kahlata. Võib-olla kunagi kauges tulevikus, saab näha.

Ei olnud kerge, aga tänud.

Kuidas saab üks karu-lepa-laan positiivseid emotsioone tekitada? Isegi kui lõpp juhtub juhtumisi ilus, roosa ja lilleline olema, ei suuda see murda algpunkti emotsioone. Õnneks vähemalt ei haisend, niiväga. Ja mis edasi? - pidi ju "traditsiooniline" multikas olema. Võtsime menetlusse.

 2 

Tänaseks oli juba Taneli aarete üledoos saavutatud aga rongini oli veel umbes 2 tundi ning see oli lähim mitteleitud aare. Nulli läksin värisevate jalgadega üle kahtlase mädanenud puu ja kiirelt sain teada missuguse posti juurde tuleb liikuda.

Esimesse posti oli ikka väga lebo tee. Ei pidanud isegi maha vaatama, niivõrd kuiv oli. Esimesest teise minnes tuli juba vaadata kuhu astud aga sellegi poolest kuiva jalaga. Teel kolmanda posti juurde läks lõpuks korralikumalt märjaks. Ei saanud oma teed enam väga valida. Vaid pokud ja võsa juhatasid mind ja pidi lootma, et jõuab posti juurde. Lõpuks kuidagi sinka-vonka jõudsin kuiva jalaga kolmanda posti juurde ja tuli hakata tagasi liikuma. Terve tee oli mul päike silma olnud ja nüüd oli päike seljatagant. Kohe üldse ei saanud aru, kust ma ennem tulin. Seega hakkasin mööda veepiiri liikuma. Kõndisin oma 15 minutit ja siis jõudsin tagasi 3. posti juurde. Kuigi endaarust oli paremal käe suunal õige asi ja vasaku käe suunal teine õige asi. Võib-olla asub seal soos üks must auk, mille tõttu sattusin 100 meetrit teise kohta. See on minu ainus vabandus.

Kuna viimase uue elektrirongini oli nüüd aega ainult pool tundi ja kuiva jalaga sealt ära saamine oli muutumas pea võimatuks selle ajaga, siis mõtlesin, et vahet pole. Pannes jala pokust kõrvale ei läinud terve jalanõu isegi vee alla. Aga lippasin raudtee poole. Vahel oli üks suuremat sorti kraav. Katsusin seda oma meetripikkuse toestuskepiga ja põhja ei olnud tunda. Sinna küll ei oleks soovi sisse kukkuda. Üritasin mööda võsa ronida kaldale. Oksad murdusid omadega juba vee alla koos mu jalgadega. Otsustasin teha otsustava hüppe ning nibin-nabin pääsesin üle. Jalad küll läbimärjad aga ülejäänud riided vähemalt kuivad. Lisaks kokku hoitud vähemalt 30 minutit.

Kaldal kuivatasin jalgu, tegin arvutusi ja tutvusin selle kopra/taneli tammiga. Seejärel ruttu aarde poole. Otsisin nii kaua, et tuli mugav elektrirong kuradile saata ja võtta plaan B ehk viimane diiselrong. Seekord süüdistan pimedust aga siiski suutsin selle leida. Päris korralik peidik.

Rongi peal teel tagasi uurisin, et miks ma sinna ikka ronisin. Kõrgelt rongipealt tundub see koht palju jubedam

 6 

Tänase päeva nael. Tegelikult piisaks ühest sõnast Koprap_ _ _o. Aga kirjutan siis ikka vähe pikemalt. Töölt olin endale hankinud hirmsa nohu, nii et sugulastele-sõpradele seda jagada ei tahtnud. Kodus ei tahtnud ka nii ilusa ilmaga olla ja nii ma vaikselt vaatasin 3 posti logisid ja mõtlesin kas minna või mitte. Sugulased sellisesse kohta kindlasti ei roni. Geosõbrad on enamuses juba ära käinud, nii et nohupisikute levitamise muret polnud. Kuna paar päeva on suht kenad olnud, siis oli lootust, et ehk pole vesi rinnuni. Ain küll rääkis midagi kuivadest varvastest, aga tema on ju osav orienteeruja. Mina vajun igale poole sügavalt sisse ja tasakaal on ka na kehvake... Aga ega paremat aega enam tule ja niiskus teeb nina hästi lahti. Ma ei saa ju sõpradest kehvem olla. No igatahes autosse ma ronisin ja singerdi-vingerdi kohale veeresin. Parkisin nullist üle poole kilomeetri kaugusele, seal ei seganud masin liiklust ja asi see mul astuda. Päike säras. Ajasin ikkagi kummikud jalga. Kuum oli. Autokraad näitas +30. Õunapuud olid lookas, pajud seisid otsipidi vees, gps näitas auto parkimise koordinaate. Ka siis kui hakkasin juba nulli jõudma. Küllap pean siis paremini kaarti tundma õppima (optimist minus püüab igas asjas positiivset külge näha), mõtlesin ma. Seda ma sain. Ja osavamaks sain ka. Nulli lähedal ronisin alguses ringi, seejärel istusin kasele, puhkasin jalga ja ootasin gpsi. Asjata. Siis hakkasin logisid meelde tuletama ja poste nägema. Igas asjas võib hea vaatamise juures posti näha. Hakkasin tasapisi oma mõtteid kontrollima. Õigete postide juurde ei tahtnud eriti kontrollima minna. Olgu see järgmistele vihjeks. Aga läksin ikka. Nii kaugele sai tuldud, asi see iluvõimlemine ja vesiaeroobika siis enam. Sisse ma ei kukkunud. Tagasi minema ei pidanud. Keeruline oli keskenduda ka tagasitulekuks. Sinnaminek oli lihtsam. Kui andmed kogutud, siis polnud erilist isu kontrollida vee sügavust, ainus mõte oli, et saaks minema. Õnneks on mul suunatajuga parem lugu kui Lauril. Naist ja koera polnud autos ootamas ka. Hea küll, päike säras. Igatahes autosse ma jõudsin ja arvutama asusin. üks esimesi asju, mida proovisin oli see ~6 meetri veaga värk. Tuleb öelda, et õigustasin gümnaasiumiklassi valikut. Mind meelitati reaali, aga nagu näha, sobib keeleklass minusugusele paremini. Igatahes pihta ma ei saanud, ja polnud ka mingit aimu, milline variant võiks õige olla. Siinkohal ei tahtnud enam pooleli jätta ja helistasin abi saamiseks. Ilma abita poleks ma osanud õigesse kohta minna. Siirad tänud! Lõpuga läks nii, et natuke matkasin enne kui nägijaks sain. Aga vähemalt ilma abita sai leitud see tünn. Tore teostus! Ma loodan, et keegi ei avasta Jüri ringist edelas olevaid poste ja neid veega üle ujutama ei hakka.

ilus koht oli siin ka olemas :)

 2 

Sain täna kõne Kristjanilt ([sportlane]), kes teatas rõõmsalt, et käis Kolme posti otsimas ning lammutas maha ka seal olnud kopratammi ning see vesi voolavat nüüd sealt mõnusalt minema. Läksin esimesel võimalusel kohale ning nägin, et tamm on täielikult lõhutud. Seetõttu sain veeta mõnusa pooltunni uut tammi ehitades ning loodan väga, et sõbrad koprad aitavad mu ponnistusele kaasa.

Selline tegevus viib mingi aja jooksul aarde maastiku raskusastme 2.5 peale ning aarde väärtus kaob täielikult. Siinkohal palun, et kellele aare ei meeldi, palun ärge otsige, aga palun ärge lammutage tammi ning ärge võtke aardeotsimise võimalust inimestelt, kes seda tahavad. Selline tegu on üdini taunitav.

Kaalun ka aarde talvel kinnipanemist :)

 9 

Vene keelest viisakas tõlge eesti keelde: jope ja mantel. See oli lühidalt. Kui keegi viitsib mingeid pikki logisid ka lugeda, siis siin see on. Pidasin Raasikul väikest lõunapausi ja mõtlesin, et mida edasi teha. Salumäe kutsikas niikuinii, aga siis vist läheks hoopis Tuhala poole, et mingil normaalsel ajal Haapsallu jõuda. Lugesin seal konsumi ees neid kolme posti logisid ja mõtlesin, et mida hekki, lähen ka vaatan. No kui jube see siis ikka olla saab, ainult kolm posti ju, tühi-tähi. Autoga sai mööda raudteeäärt nullist 20m kaugusele, aga kui seal tegelikult sõita ei tohi, siis võib nüüd kiunu üles võtta ja mind rattale tõmmata, järgneva taustal on mul sellest ükskõik. Igal juhul algus oli juba väga positiivne. Vedasin kummikud jalga ja hakkasin otsima lähenemisteed. Ainult võsa vaatas vastu. Siis veel vett ja vilet ka. Esimest ikka eespool ja teist tagapool. No ega midagi. Tudisevate mätaste ja maitea mis floora oksakeste abil sain täitsa kuiva jalaga nulli. Misasja ma siin siis otsima pean? Mingit posti või? No pole siin mingit posti ju. Käisin veel mööda mingeid vette kaduvaid radu, mis vist osutusid hoopis põhjasuunast lähenejate georadadeks, aga poste ei kuskil. Mõned sirgemad puud kasvasid eemal ja neid oli ilusasti kolm tükki reas. Ahhaaa, mõtlesin ma – et kui siin räägitakse hoopis mõistatamisest, siis niisugused kolm posti või? Käisin nende ümber igaks juhuks kolm tiiru ja siis algas kohin, vilin ja mürin. Kahjuks jäi muinasjutt ära, sest midagi maa alt välja ei kerkinud – ei põrgukatelt, ei kivialuseid ristitütreid ega üldse midagi. Lihtsalt üks rong lähenes jälle selja taga. Marssisin (see on ilmselgelt liialdatud väljend) tagasi sinna, kuhu null järjekindlalt näitas ja mõistatasin edasi. Välja mõistatasin:) Edasi ei läinud asi üldse lihtsamaks. Kõik vajalikud vahepunktid suutsin ma tihedat võsa ja mulisevat jalgealust trotsides siiski kuiva jalaga kätte saada. Ja kui tahtsin lõpuks otse auto juurde tagasi jõuda, siis mingil hetkel ikkagi vajusin kusagile mülkasse täitsa khmmm korralikult sisse. Vajumise ajal haarasin mingi õlekõrre järele, mis osutus siiski piisavat toekaks, et end sellest sopast ka lõpuks välja kangutada. No johhajolla, püüdsin siis tuldud teed tagasi minna, aga seda tuldud teed ma enam kusagilt ei leidnud. Vahepeal oli hirmus palju floorat juurde paigutatud ja tuli jälle mingit Sussaninit mängida. Kui jõudsin eelviimase punkti juurde siis tuli meelde Merikese logi, kus Alex mingil põhjusel veel esimese posti juurde sööstis. Ma ei saa ka ju ometi kehvem olla ja rammisin end esimese posti juurde tagasi. Äkki jäi midagi olulist veel kahe silma vahele. Seda võib ikka juhtuda, kui on suur silmade vahe. Ja kuna ma olin juba niikuinii märg ja kriimustatud ja kuri ja üldse, siis oli juba jumalast poogen kuhu ma astun ja mida ma teen. Igal juhul kui ma lõpuks selle jama seest välja sain ja auto juurde jõudsin, siis ma teadsin väga täpselt, mida ma selle geojaanist tuttava tahvlikolmnurgaga sealsamas kohapeal teinud oleks, kui oleks vaid võimalus olnud. Pärast ohjeldamatut kuivatamist ja rahunemist hakkasin siis mõtlema, et misasja siis nüüd edasi. Esimene asi läks ilmselgelt metsa, aga teine mõte andis väga söödava koordinaadi ja kõik paistis jumalast okei. Paraku oli seekord läpakas autos ja otsustasin lolli peaga geokontrolli teha, mis näitas mulle kohe kiirelt keskmist sõrme. Ei no tänan! Kõik on ju korras, mõte hiilgav ja mida siis nüüd? Pommitasin geokontrolli sinilillaks. Kuna ma olin jumala kindel, et mul on ligilähedane asukoht olemas, siis täitsa põhimõtteliselt keeldusin ilma leiuta lahkumast ja helistasin Alexile, kes kinnitas mu mõtte õigsust. Selgus veel üks niiiiii pisipisi nüanss, et pärast asjade korrigeerimist sain geokontrollilt rohelise tule koordinaadi peale, mis oli ainult 6 meetrit minu omast kõrval. Halleluuja. Kui mul seda läpakat kaasas poleks olnud, siis oleks ma kohe kohapeale läinud ja asi olekski klaar olnud. Oma kolmveerand tundi läks selle peale siis kokku. Aga lõpp oli viisakas ja päris hea. Aarde meisterdamise ja kogu selle käki kokkukeeramise eest aitäh ja mina hääletan ka selle poolt, et aare talveks lukku panna, kasvõi lõpp-punkti kaitseks. No vot sellised lood siis. Ja seoses selle kahe ja poole tunniga lendas kogu ülejäänud päevaplaan jällegi teadagi kuhu. Võtsin suuna kohe Haapsalu poole, sest maailm vajas hädasti parandamist.

 6 

Kui ma selle aarde nulli jõudsin siis aimasin halba, mida loetud logidestki võis tunda. Autoga sai õnneks mingi 130 meetri peale vist, täpselt ei mäletagi enam. Trügisin nulli ja olukord polnud veel eriti hull. Nullis hakkasin kirjeldust lugema, sest kunagi peab seda nii või naa tegema. Paistis aga mingi täiesti vale post. Ronisin lähemale ja seekord ma enam vait ei olnud. Peale lähemale ronimist alles hakkas neid poste paistma. Kuidagi mõtlikuks võttis, sest palju valikuid ei olnud. Igaks juhuks helistasin Hannole kah, et kas tõeati peab sinna ronima ? Jah peab küll. Ohkasin ja siis kui lõpuks postide juurest tagasi olin polnud mingit isu edasi nikerdada. Tegin jälle Hannole kõne, et oma kurba saatust ja kõiki muid asju kurta. Kui ma olukirjeldusega alustasin siis küsis ta paari täpsustavat asja ja lõpuks lubas võitlema minna, et see aare kuival ajal üleüldse kinni pandaks. Et ei pidavat täielik kaif olema. Mul oli selletagi juba tuju läinud. Tegin veel nalja, et ma eksin siia krdima ...auku isegi koos GPSiga ära. Hanno arvas, et vast nii hull ei ole ja lõpetasin kõne, et autoni minema hakata. Ja ma EKSISIN ÄRA. GPS ei suutnud seal lihtsalt aru saada kuspool on mingi ilmakaar ja käitus nagu kella sekundiseier. Üritasin mitu korda, et kõnnin ühes kindlas suunas ja lõpuks see aparaat siis hakkab õigesti näitama aga ei midagi. Õnneks oli Rita koos koeraga autosse jäänud ja juhuslikult tuli ta õigel ajal välja. Selle ukseplärtsu peale ma siis ka autoni jõudsin. Mingi 40 metra oli vast vahet aga hämaras ei näinud enam. Praegu mõtlen, et see oli ikka sigahea otsus, muidu oleks koer mind sealsamas ära söönud. Autot ümber keerata ei saanud ja seega tuli tagumised uksed lahti teha ning sedasi tagasi sõita. Aardest ei tahtnud ma enam midagi teada ja sõitsin otse koju. Enne tanklasse kah ja siin ilmnes, et minu stabiilne olukord on täiesti taastunud kuna turvavöö jäi kinni. Ega polnudki muud teha kui seal vahelt kuidagi välja roomata. Rita irivitas kõrval. Mul oli tuju veel enam läinud. Järgmine päev oli siiski juba tuju parem ja lõpuks hakkasin ka uurima, et mida ma seal lõpus siis nägin ja mida selle kõigega teha on. Pool minutit vaatamist viis ainult ühe mõtteni ja selle peale ütles ka geokontroll, et anna minna. Imestasin ka ise oma tarkust, sest nagu lugeda on mõned seal mitu korda käinud. Õiges lõpus oli olukord juba täiesti normaalne. Huh, hea et see nüüd tehtud on.

 7 

Kui peitja arvab, et kuskil psa sees töllerdamine on mingi eriline nauding siis andku minna. Enne aardeks tegemist võiks mõelda kah, et kas see peale peitja veel kedagi erutab. Aga kui see asi ikkagi pakub siis vihjeks võin lisada, et alates juulist on Pirita teel samasugune hais ja seal mere ääres on samasugune "vahva sodi" kuhu jalgupidi sisse ronida.

Kõik andmed olid juba ammu olemas ning nüüd saime mahti ka lõpus ära käia. Lahe teostus. Selline mõnus aare, mis tuletab meelde, et geopeitus on kogupere mäng, kuhu lapsed ja vanaema kaasata.

 3 

Lugedes kirjeldust ja logisid oli tahtmine kummiülikonda soetada. Et saaks ikka snorgeldada seal rahuliku südamega, kartmata et liiga märjaks saad( no pikemad minust ju teatud kohtadeni seal sees istunud :P ). Siis aga hakkas rahast kahju , kummiülikond jäi ostmata( ega kõike saa ka siis kokku osta ,mida vaid ühel hetkel vaja võib minna) ja autosse rändasid vaid kalavintskid. Need siis ajasin endale nulli poole minekuks jalga ja sain osaks vaid pika pilgu kaaslase poolt, tema vedas endale tavalised kummikud jalga. Juba läbi võsa murdes oli mul pisut kindlam tunne, panin igalt poolt otse, Alex siis jälgis veekõrgust minu kummikutel ja tuli üsna julgelt järgi. Lõpuks jõudsime raudteeni, rong kihutas tuututades mööda ja päike hakkas lagipähe paistma. Paistis nii armutult, et esimese hooga ei saanud üldse aru, mida ,kust ja üldse otsima peab. Siis lendas mingi röökiv lind õiges suunas ja hakkasid silma need ilmselt vajalikud postid. Hm, otse minnes oleks ma ausalt sinna ilmselt jäänudki, nii kollisoona paistis see asi seal, torkides ainult sisises vastu. Seega tuli katsetada siit ja sealt. Sealt saigi veidi muretumalt esimesele postile ligi. Huh, vist on õige, suund järgmisele postile. Siin hakkab veeseis veidi tõusma kuid pole hullu, teise posti juures olen veel kuiv. Edasi lähevad meie teed lahku, sest veeseis muutub veel kõrgemaks. Kalamehekummikute servast on paar sentimeetrit vaid veepiirist puudu. Tänu pajude sõbralikule koostööle jõuan ka kolmanda postini ja vaatan selja taha. No kuidagi ei taha jälle sinna tagasi minna, kust just tulnud olen. Otsus on kiire tulema, lähen otse, juhtugu, mis juhtuma peab. Alex juhendab kaldalt ja suudab mind nagu liinil eksinud laeva enamvähem kuivana kaldale juhatada. Tuhat tänu talle! Hakkame suure ringiga auto juurde minema kui Alexil järsku mingi sähvatus peast läbi käib ja ta sirge seljaga jälle esimese posti poole sumpab. Meie õnneks :D on see õige tegu. Autos peksame geokontrolli, aga see ainult irvitab meie üle. No nii palju ei kannata minu arvuti aku restarte ju lõpuks välja, juhet ka pole :D. Tuleb midagi välja mõelda, enne kui pilt taskusse läheb. Lõpuks saame rohelise tule põlema. Isver kui kaugele auto gps näitab :P. Mõtleme veidi ja liigume nulli suunas. Siin ei lähe enam kaua. Logi saab kirja ja ikka jääb veidi hinge kripeldama , et see pole ju ometi multiaare, vaid selge mõistatus. Lõpplahendus on hea, tänud!

 6 

Eile kirjutasin selle aarde otsimise kohta logi mis nägi välja umbes selline:...piiks...piiks-piiks-piiks, mis mõttes...piiks...jnejne.Aga alustaks ikka algusest:geojaanil väitis peitja, et ei ole see asi nii hull midagi, et peaksin seda jätkuvalt ignoreerima.Ega tegelikult ei olnudki aga selles oli rohkem süüdi suurepäraselt ajastatud otsimisaeg.Parkinud auto kenasti kuskile puude vilusse jäin totra näoga Merikest vaatama kui see kalamehe säärikud jalga vedas...hm...vahtisin oma kalosse jalas ja solidaarsusest vedasin siis kah tavalised kummikud jalga ja jätsin kalavintskid rahulikult autosse.Loomulikult sööstsime nulli suunas mööda kõige otsemat teed ja need mõned märjad loigud ei häirinud kuigivõrd.Nullis aga valitses mõned minutid täielik segadus:ei ühtegi koordinaadipoega ega kirja, et multiaaret otsida!Siis meenus aga logides sisaldunud jutt mõistatusaarde kohta(nõustun täiesti, et see on pigem mõistatus)ja siis sai ka selgeks, miks oli siltide hulgas rabasnorgeldamine.Hõljusime vaikselt esimese posti juurde ja noppisime miskit.Edasine liikumine seal pinnasel meenutas mulle telekast nähtud mangroovisood ja ootasin igal hetkel, et kohe-kohe ilmub kuskilt hunnik madusi või kiirrongina sööstab meie suunas mõni alligaator(paar tavalist rongi küll sõitsid mööda plekkteed aga need tundusid piisavalt ohutud olema).Viimased vajalikud numbrid tundusid siiski minu kummiku jaoks liiast olevat ja pealegi hakkas mul oma heledatest pükstest kahju ja nii meil Merikesega teed lahku läksid:mehed vasakule ja naised paremale.Keksisin siis raudtee ääres ja õpetasin teda kus kuivemalt kindlale pinnasele pääseb.Huh, õnneks läks...kogu vesi jäi omale kohale ja meie kuivaks.Vahtisime neid numbreid ja hakkasime masina poole sättima kui äkki hakkas mind miski mälupildis vaevama ja väikse kõhkluse järel sööstsin uuesti sinna, paksu ja vedela keskele...khmmm.Tagasi autosse läksime ikkagi ringiga mööda lakkkinga rada ja siis õige pingutus alles algas.Geokontrolli pommitasin sini-kolla-punaseks ja lõpuks ka roheliseks aga arvutusi sai A4 täis mõlemalt poolt.No ei ole ju normaalne, ei ole...Nagu selgus oli ka minu teine spurt postide juurde hädavajalik ja aitas asjast aru saada.Seekord geovaist ei valetanud.Lõpus oli asi õnneks väga intelligentselt lahendatud ja sinna jäi vaid kohale kõmpida, tehtud!Ütleme nii, et maastik oli meie jaoks kergem kui kirjelduses aga peidukoht kokkuvõttes raskem.Aarde eest aitäh ja nüüd ootavad ees järgmised postid, et tont neid võtaks!

 2 

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Algusest sai eemaldatud mõistatuslik element. Lõpp sai korralikult kinni naelutatud. Palun lõpus mitte lammutada. Konteiner avaneb keerates. Välja sai vahetatud ka logiraamat, millel tuvastasin veekahjustusi, kuigi konteineril puudujääke ei tuvastanud. Samuti on tekkinud juurde palju floorat, mida peites polnud. Seega on tegemist ikka ultimate võsakaga :)

 3 

Kuidas öelda, olime kolmekesi. Kaks valvasid mind, et ma kogu aeg nägemisulatuses oleksin. Pool minust peaaegu oli ka. Vahepeal küll ei olnud, aga ikkagi olin kuuldav. Varbad jäid kuivaks, aga snorkel oli auto küljes, kui mul seda vaja oleks läinud. Seega arvatav üks punkt jäi võtmata. Öösel nägin und, kuidas mõõn tekkis ja ma jooksuga punkti vallutasin. Hommikuks oli kahjuks taas tõus tekkinud.

Sain kaubale abivahendi osas, et taas varbad kuivaks jääksid, kui järgmine kord tagasi lähen. Siiani ei ole ühegi teise aarde teekond suutnud ületada Karjase aarde juurde minekut täitsa vale rada mööda. Ka see teekond polnud veel see. Sääski ma ei märganudki... Tänud seikluse eest! Aga see pole veel lõppenud! :)

Teen lühidalt, kolme lausega. Maastik oli äge, mulle meeldis. Ja tegemist ei ole traditsioonilise multikaga, kuid täname siiski :P.

 1 

Geochecker andis rohelist tuld juba pühapäeva õhtul, täna siis läksime aaret ennast leidma. Võrreldes eelmiste punktidega, tuli see vägagi lihtsalt. Kuni meie vaatasime, kus aare olla võiks, oli Andreasel see juba leitud. Ja siis tuli välja, et me poleks pidanud kohale minemagi - Paavo, hea sõber, oli me nimed juba logiraamatusse sisse kraapinud :D

Üldiselt jah, aarde tüüp on eksitav ja raiskas meil nii mõnedki minutid enne kui me taipasime, et sellest ei pea hoolima.

 2 

Hannol oli valmis jube kaval plaan, kuidas viia järeltulija Oxforelli laste sünnipäevale, ise mütata aaret otsida ja siis laekuda lapsele järele mudakolli kostüümis.Ja eks ta umbes nii läkski, meie 4 tundi pidu kenal laupäevasel päeval raudteeäärsetes lompides. Aaret kommenteeriks vast niipalju, et tema kirjelduses on tõtt umbes sama palju kui Fantaseerija aarde logides, aga vihje see-eest on raudselt paigas. Aardetüübiga mu meelest siiski nalja ei tehta ja see peaks olema mõistatus.

 1 

Lähenesime kusagilt majade vahelt, sealt algas miski metsatee, mis pooles võsas äkki lõppes. Aardeni jäi veel 60 m. Airi ja Andre viimaseid 40 meetrit kaasa ei teinud. Sain seal usinalt turnida - ühe plätu sain märjaks. Null tilberdas kõvasti ringi ja sääsed sõid mis hirmus. Ühe posti leidsin ja sealt miskid andmed sain. Ega kauem ei kannatanud seal sääskedele söödaks olla. Aga no eks miski aeg tulen tagasi - hetkel vähe kiire.

STF varahommikul. Aare mõtles lahenduse-arvutuse eile õhtul pitsa kõrvale ikkagi välja, geokontroll andis rohelist tuld. Täna hommikul kell 8 rattaga 70 km koduteed alustades tegin ligi 10 verstase ringi lisaks, et mikro metsas üles otsida. Teel nägin ka jänest silkamas. Leitud kuiva jalaga, aga ilma autota. Täiesti traditsiooniline mikro metsas. EVEJ. Aitäh peitjale meeldejäävate elamuste ja õige pisut lohutustpakkuva lõpu eest! Ja enne kella 12 olingi juba kodus.

 2 

Kuna Lääne-Virumaa geopäev oli üsna nigela tulemusega - 212 km ja tublid kaks leidu - ning punt niigi koos, võtsime Carolina kodukandi uue aarde ette. Seda enam, et hp1 logi andis indu oma silmaga kaema minna. Ütleme, et oli äärmiselt meeldejääv aardeotsing :-) Õnneks oli meid mitu ja tiimitööna sujus vahepunktide leidmine lõbusamalt ning hõlpsamalt. Kuna saadud infoga kohe midagi teha ei osanud ning kohapeal sääskede vahel polnud üldse mugav mõistatada, lahkusime koju Elena tehtud pitsat sööma :-)

Olen jätkuvalt arvamusel, et tegu on pigem mõistatusega. Paras nöök. Aga eks olegi ju erinevaid aardeid vaja ;-) Aare ütles veel tabavalt: just selline aare, millega sõbrale geopeitust - kui mõnusat koguperemängu - tutvustada. Head mängupisiku levitamist! ;-P

Samad sõnad esmamitteleidnutega

Hr. Palangu logiga 100% nõus. :)
Aga kambaga on ikka vahva, Leivajõe aare meenus. Läksime sääskede käest koju edasi mõtlema.

 13 

Olnuks see peitja mul veest välja tulemise hetkel lähedal, oleks geopeitureid praegu terve jupi võrra vähem. OK, algus polnudki NII hull, aga mingil hetkel avastasin end mõttetus pajuvõsas, mis pealegi kobraste poolt üleujutatud, üle mõistuse märjana. Mehed ju ei mõtlevat peaga … Ja peitja kilkab, et igale poole pääseb kummikuga ligi – no ei pääse, 120kilone mees ei ole ahv ja koprad seda vett alla lasta ka ei kavatse. Niipalju siiski suutsin, et mingid numbrid kirjutasin sealt võssist üles – tavaline multikas ju, ei miskit keerulist. Kui välja sain, säras taevas päike, aga raudteepervel istus pisikene tige kõuepilv. Meil olid nimelt külad tulemas, ja kogu see avantüür sai ette võetud vabaksjäänud tunnikese sisustamiseks, et siis Jürri liha järele minna. Igatahes see kõuepilv ainult sisises (kuuma käes, ma lootsin), kui ma kaldale ulpisin. Kallasin kummikud tühjaks, taskud tühjaks, püksid maha, mingi kile autoistmele ja minek. Lõpp käigu kukele. Täitsa naljakas oli pärast Jüri poe ees palja sellesamusegagi päikese käes autos kuivada, kui naine asjalikke asju ajab. Igatahes geopeitus sai karmi korralduse edaspidi korralikult käituda, kui ta veel tahab meie majja oma nägu näidata.

Järgmine ööpäev kulus peitja klobimiseks – verbaalselt, virtuaalselt, ei midagi verist. Tema seevastu üritas veenda, et käigu ma ikka lõpus ka ära, et uutmoodi peitmisviis ja autoga saavat ligi ja mis kõik veel – kõlas umbes samamoodi, nagu kogu eelnevagi osa reklaam, no ei uskunud. Siis pani peitja geokontrolli üles – ok, proovime, roheline. Ja siis, kui päris-äiksepilv, mis Jürri muide korraliku rahe/lume oli tee äärde parkinud, minema oli sõitnud, läksime panime Sassiga nimed kirja. Kell oli vist 19.33.

Lõpetagem Villu Kanguri sõnadega lisatud lingil, ümber teha neid võib igaüks ise:
Elus on naisi kes meelest ei lähe
Elus on naisi kes meelde ei jää
Mõni vaid piskuks jääb pidama pähe
Mõni lööb päevadeks pulki täis pää.

http://www.youtube.com/watch?v=KYfGc1NJneI

 1 

Lisasin geokontrolli, et natukenegi otsijatele vastu tulla. Otsima minnes võtke kaasa kamaluga kannatust :)

 6 

Teeme siis viisakamalt. Kui keegi tahab selle asja täielikku logi, siis privaadis, allkirja vastu, ainult meesterahvastele ja nendele naistele ja lastele, kes kinnitavad, et nad roppusi taluvad.