Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Aitäh, head ööd!

 1 

Kiire leid, tänud peitjale!

Leitud :)

 5 

See rada on siis nüüd ka tehtud.

Alustatud sai 24.aprillil 2016 ja tasa ja targu topsikuid nopitud. Kui tuli teade, et läheb arhiivi, siis see oli küll kõva motivaator.

Nii juhtuski, et 2016 sai läbitud 59 punkti, 2017 80 punkti, 2018 ainult 13 punkti ja 2019 317 punkti.

Täpne kronoloogia oleks selline:

24.04.2016 - 30 tk

26.04.2016 - 15 tk

26.05.2016 - 14 tk

26.02.2017 - 79 tk

21.10.2017 - 1 tk

06.01.2018 - 13 tk

5.01.2019 - 120 tk

13.01.2019 - 11 tk

24.03.2019 - 63 tk

1.05.2019 - 123 tk

Sari on alati suurepärases korras. Üksikuid purunemisi olen täheldanud aga need korrastatakse loetud päevade jooksul. Lausa hämmastav!

Au ja kiitus Peitjatele sellise vahva raja eest! Ja tänud aegsasti informeerimast, et aare on arhiivi minemas. See andis võimaluse kõigile soovijatele, ka meile, rada läbida.

Rada oli ka hariv - ei teadnudki, et puudel nii palju nimesid on.

SUUR-SUUR AITÄH!!!

Grand Finale!

 5 

Meie esimene NKT lõik on 1-43. Kunagine algne plaan oli rada läbida jalgsi, aga nüüd siis teeme seda esimeses lõigus poolenisti jalgsi, see tähendab, et üks meist sõidab autoga ja logib ning teine patseerib edasi Johannese ja vankriga. Vahepeal vahetasime. Kahekümnenda aarde juures jooksime otsa Saksa geopeituritele, kes on ka tulnud seda ägedat ussi logima. Kolmekümnendast aardest parkisime ennast kolmekesi autosse ja liikusime edasi ühiselt, senikaua kuni poiss andis teada, et nüüd on aeg koju minna.

Teise lõigu aareteks sai 44-250 ja hakkama sai 10,5 tunniga. Seda lõiku läbisin ma üksi. Täna imetlesin seda võrratut teostust, mida omanikud on selle aarde seeria valmistamisega loonud. Võrratult logija sõbralik teostus. Võta ja logi. Kõik on viimse nüansini läbi mõeldud ja nii lihtsate vahenditega. Kui kätte jõudis kesköö, hakkasin mõtlema, et mis jama see on, et mu näpud on täiesti külmunud. Aga ega ma sellest segada lasknud. Lõpuks panin kell üks öösel 250-nda aarde logi kirja ja hakkasin kodu poole sõitma. Nüüd peatus mu pilk termomeetril ja sealt vaatas vastu -2 kraadi. Ah sellel põhjusel oligi mul siis külm.

Kolmas lõik siis 251-467 ja aeg 12 tundi. Ilm oli võrratu, nagu eelmine kord. 279-nda aarde juures kohtusin Sandri ja Reigoga, kes olid kuidagi kimbatuses. Lappasin logisid ja näe imet ongi aare teise kohta viidud. Nemad suundusid tagasi, mina aga edasi. 371 aarde juures olin kimbatuses ja ei osanud sellest maha võetud võsa hunnikust kuidagi aaret leida. Kuna nägin, et enne mind on käinud Sigrit ja Herki, siis võtsin kõne neile ja sain teada, et aare täitsa olemas. Seega sai ka see aare kirja. Mingi neljasajanda aarde juures sõitis mulle vastu üks jeep ja imede ime vastu vaatasid mulle Maris ja Laur. Väike vestlus läbi autoakna ja edasi võiduka lõpu poole. Enne Väätsat õnnestus mul veel kokku joosta Priidu ja Etheliga, kes liikusid ka vastas suunas. Natuke enne kella 23 sain siis selle seeria viimase aarde kirja. Minu austus kasvas iga korjatud aardega selle seeria loojate suhtes. Sellist asja luua ja ka veel üleval pidada. Tee olete võrratud. Müts maha ja sügav kummardus teie ees. Suured tänud teile.

 1 

Leitud ja logitud.

 1 

Leitud ja logitud.

Leitud

 18 

Lõpuks ka kokkuvõte ägedast rattapäevast NKT-rajal. See silmatorkav uss kaardil jäi ka meile juba algajatena silma, nii sai kunagi ka väike jupike ussist uuritud, juba siis tõdesin, et seda oleks lahe läbi sõita rattaga ja et autoga küll kõike ei viitsiks. Nii see ussike rahulikult lookles ja ootas oma aega. Eelmisel suvel rattatuure tehes uuris Kaupo, kui palju ma ühe jutiga rattaga sõitnud olen ja kui kiiresti.. mul polnud millegagi väga kiidelda, senised rattamatkad on olnud pigem kulgemised. Aeg-ajalt oli Kaupo, Silveri ja Tarmoga teemaks, kas ja kuidas keegi tahaks NKTd läbida, aga eelmisel suvel reaalse teostuseni keegi meist siiski ei jõudnud. Teade väärika sarja arhiiviminekust pani ilmselt kogu geokogukonna kihama, nagu meidki. Minu isiklik esimene reaktsioon oli, mis siis ikka, las läheb, ei ole probleemi kui käimata jääb, sest ainult skoori pärast ma küll seda talvel autoga läbi rallima ei kipu. Õnneks muutus teema aktuaalseks ka geokaaslastega. Ühel laheda öise rabas sumpamise ajal tuli Silveri ja Tarmoga taas jutuks, et Kaupo ettepanek on ikka teha rattatuur, tundub karm, aga samas oleks see siiski üks tõeline väljakutse. Küsimusele, kas tahaksin ka kampa lüüa, vastasin kõhklemata jah, ise nats muidugi põdesin, kas ma äkki nendele sitketele meestele tüliks ei jää;). Nüüd oli sel rajal hoopis teine mõõde, kindlasti mitte skoor, pigem väljakutse.

Aprilli viimane nädalavahetus sai paika pandud ning hakkas logistika jm planeerimine. Nagu tiimikaaslased ka juba kirjutasid, oli lahendus üks auto pluss rattad parim valik. Väga mõnus oli teada, et telki, magamiskotte jm varustust ei pea seljas ja rattal vedama.

NKT 1 ehk tänase esimese logisime ühiselt laupäeva hommikul kell 9 ja alustasime sel hetkel veel eeldatavalt kahepäevast rattaretke. Ilm tõotas tulla super ning kulgesime rõõmsalt aardest aardeni.
NKT 100 jõudis kätte pisut märkamatultki, fikseerisime, et aega on läinud kõigest 2 tundi ja 42 minutit! Võisime väga rahulolevalt nentida, et selline aeg oli ootuspärasest palju kiirem. NKT 190 juures tegime põgusa pidulikuma peatuse ja tähistasime Kaupo 3000.aardeleidu.

NKT 200 leiame 6 tundi pärast starti. Uskumatu, aga ei tunnegi veel hullu väsimust, isegi sadula vastu pole ikka veel midagi. Tõdeme, et rattalt maha, väike sörk metsatukka, tagasi teele ja rattaselga ilmselt hoiab endiselt reipana ning ratas meeldib ikka veel.

NKT 300 leitud, oleme ratastel kulgenud juba 9 tundi, teeme väikese pausi, aga telklaagrisse sättimise mõte on juba nüüdseks edasi lükatud. Entusiasmi jätkub, jaksu samuti, loomulikult jätkame nüüd juba väikese hasardiga teekonda.

Vahepeal saime rassida üsna tugevas vastutuules, oli kruusatee lõike, kus oli tunne, et hambad hakkavad varsti suus logisema ning aju saab korralikult raputada. Ilmselt väikese väsimuse tundemärgina tundus, et minu auto edasi liigutamise järjekord satub alati just asfaldilõigule, mitte kunagi kõige kehvama kruusatee ajale..;), tegelikult said muidugi kõik selle rappuva tee mõnusid tunda. Jõudsin ka ühe peaaegu kukerpalli teha, sest eriti tark mõte oli ainult ühe käega hoo pealt pidurit vajutada ning loomulikult juhtus see esipiduri käsi olema..;), läks õnnelikult, püksipõlv jäi terveks, põlv ise paraneb ju varsti ära..;) Mõnus päikesepaisteline ja soe ilm hakkas asenduma õhtujahedusega, dressikas ja vest on juba selga topitud ja otsin välja ka salli ja mütsi.

NKT 400 leitud, kell on 9 õhtul, st meie rattarekt on kestnud 12 tundi. Nüüdseks oleme juba kõik veendunud, et me teeme selle raja läbi ühe jutiga. Traditsiooniliselt väike paus, aga jahe õhk sunnib ruttu teekonda jätkama. Varsti otsime välja ka pealambid, sest järsku ongi kottpime. Metsast kuuldus juba kahtlaseid krabinaid, aga kõhklemata tormasin ikka ja jälle pimedusse õiget kuuske otsima;) ja tundus, et nii mõnigi tops jäi silma kiiremini kui päevavalguses.

Paide linna piirile jõudes oli ikka väga ülev tunne, tõesti me oleme siin ja juba täna! Viimaste aarete otsimine käis ilmselt juba koos laia naeratusega näol. Ja siis ja siis… kell 23.23 NKT 467! See hommikul niiiiiiii kaugel tundunud punkt.. Nüüd võisime küll täiesti häbenemata iseennast kõvahäälselt kiita, kõik NKT punktid leitud 14 tunni ja 23 minutiga. See oli saavutus, planeeritud kahepäevase retke lõpetasime ühe päevaga. Natuke hullud vist oleme, aga äge tunne! Suur kiitus ja tänud tiimikaaslastele: Kaupole, Silverile, Tarmole. Tore, et kampa võtsite, oli väga meeldejääv päev!
Peitjatele suured tänud, sellise raja loomine ja hoidmine on suur töö. Meeldis konteinerite teostus, vürtsiks vahele oli ka mõned teistsugused. Paaris kohas oli korraks ehmatus, et nüüd tuleb ka mitteleid, kuid õnneks leidsime topsi siiski pesast väljakukkunult puu alt. Tunnistan, et enne ma sellest ussist eriti vaimustuses ei olnud, tundus selline skoorimise rada, aga juba poolel teel minu arvamus muutus ja kasvas iga topsi leidmisega. Selle läbimine oli väga lahe väljakutse. Ja endiselt arvan, et autoga poleks pooltki nii head emotsiooni saanud. Aitäh!

Rahulolev hetk! Minut pärast raja lõpetamist:)

Oli superlahe päev

 13 

Seda ussi olen mitmeid aastaid vaadanud ja mõelnud, aga kuidagi kindla plaanini polnud jõudnud. Eelmine suvi mõtlesin üksinda rattaga läbi teha, aga oli muid huvitavaid seikluseid ja sinna see jäigi. Nüüd õnneks leidsin tiimikaaslased ja saime plaanid paika pandud ning "ah, täna ikka ei viitsi minna" võimalust ei saanuks tekkida. Telkimist ma kartsin, sest uni tuleks lühike ja hommikul läheks väga kaua enda käima saamisega. Meil oli igasuguseid plaane, ainult ratastega, ainult autoga, aga kasutatud lahendus oli parim.

Laupäeva hommikul kõik sujus ja saime varakult NKT 1 juurde. Võtsime rattad maha, sättisime varustuse paika ja hakkas pihta. Õhk oli mõnus karge ning varsti hakkas soojaks minema. Varsti läks nii soojaks, et pidin pidevalt jooma ning vältimaks olukorda, kus kõhus loksub 3L vett aga midagi ei imendu, tegin pulbrist spordijooki. Esimene liiter oli puhas vesi, järgmised spordijoogid ning tundusid paremini mõjuvat. V.a. sidrunimaitseline, mis õrnalt kõhu valutama pani. Aeg lendas ning 3 tundi pärast starti oli minu kord autovahetuses olla. Kuna ratta seljas oli veel kerge olla, siis erilist mõnu autost ei tundud, küll aga vaheldus oli hea. Vahepeal tuli 3000nda leiu tähistamine NKT 190 juures.

Järgmist autovahetust juba ootasin puhkuse pärast. Vahepeal tekkis küsimus, kas ma olen geopeitur või taksojuht. Rattaga sõites sõin batoone ja muid magusust, et äkki on neist abi ja oleks kergem. Kui maraton algab 30ndast kilomeetrist, siis mu jaoks hakkas NKT 300ndast aardest. Vahemaad läksid pikaks, vastutuul ja ei õnnestunud takso peale saada. Nüüd hakkasin juba väga ootama oma 3ndat auto vahetust, aga sinnani oli 1,5h veel aega. Lõpuks kui autosse sain oli mõnus. Tundsin sama, mis pärast Tartu rattamaratoni läbimist, kui rinnus on nõrkus ja tugevalt välja hingates läheb asi jamaks. Õnneks taksojuhi vahetuse lõpuks olin normaalsele tasemele taastunud.

Kuskil NKT 400 juures oli vahetus ja sai edasi rattaga sõidetud. Kohe oli tunda, et peab hommikuse vormi taas selga ajama ning ka pealambi välja otsima. Nüüd olid vahemaad lühiksed ja motivatsioon üleval, kõik sujus. Paide külje all sain uuesti autosse, aga pimedas enam kunded peale ei tahtnud tulla.

Varsti olimegi lõppude lõpuks lõpus. Meie vastupidavuse ja taktika juures oli NKT täpselt paraja pikkusega, 1000 aardega raja juures oleks jamaks läinud. Siiani meeldib geopeitus rohkem kui geocaching ning mingit huvi pole minna välismaale power trailidele. Uskumatu, kuidas ilmaga vedas. Eelmisel päeval sadas, õigel päeval oli 20 kraadi ja järgmisel päeval jäine tuul. Mulle meeldisid aarde konteinerid, nii lihtne ja töötav lahendus. Kõik oli super, tiim oli super, taktika oli super, konteinerid oli super ja isegi kümmet senti ei jäänud puudu. Aitäh tiimikaaslastele ja aarde peitjatele, võimas töö.

Stardis

 14 

Vot see oli kll seiklus omaette. Seda ussi olen isegi imetlenud yhte ja teistpidi. Isegi maitsnud natuke siit ja sealt et saada aimu millega tegu. Aga seda ei osanud ma kll isegi unes näha et sellise geotuuri raames kogu madu keeletipust kuni sabaotsani kinni püüda. Ilma et ükski soomus leidmata jääks. Pere k6rvalt poleks iialgi uskunud et suudan kuidagi mitmeks päevaks ära kaduda ja rada läbi teha. Pigem oli m6te et kll aastate jooksul siit sealt vaikselt nopin. Kui nyyd aga talvel tuli teade et kogu asi arhiivi läheb, tuli kiirelt hakata erakorralist plaani hauduma. Kange soov oli kohe talvel tormata, aga kuidagi ei t6mmanud sinna lume sisse sumpama ja kuuskesid raputama minna :D. Kui saime enam vähem teada kauaks veel seda madu elus hoitakse siis otsustasime oodata kevade ära. Plaan oli kas jalgsi v6i ratastel teekond ette v6tta, aga kuna aeg oli piiratud ja tahtsime tripi kindlasti nädalavahetuse sisse ära mahutada, siis backupiks v6tsime ka auto kaasa. Tagantjärgi t6dedes sai sellest aga ideaalkombo. Iga tunni tagant vahetasime autojuhti, nii et igayks sai 3 tunni tagant ennast m6nusalt auto istmel puhata ja telefoni laadida. Varustust olime muidugi kuhjaga kaasa tarinud alustades telgist, magamiskottidest, grillist, 2 päeva toidust... kuni tagavara rattarehvideni välja. Rattarehvi lappisin viimati vist ca 15 a tagasi. Ja 6nnex ei olnud ka seekord vaja seda teha. Aga parem p6hjalik ettevalmistus, kui et teepeal ebameeldiv üllatus :D Kuna mao esimene ots oli mul varem juba alustatud, siis esimese auto vooru sain endale. Ja nii sealt need topsikud hakkasid järjest tulema. Sajanda topsi juures näitas kell 2 tundi ja 42 minutit. Peas hakkasid liikuma juba igasugused m6tted, mis said veelkord kinnitust 200nda topsiku juures. Meie tempo oli meile endalegi üllatuslikult kiire olnud. Enam paremat ilma ei saanud oodatagi. M6nus soe päike ja t särk. Veel eelmine päev oli nac vihma ja sellest järgnev tundus nagu talv oleks naasnud. Ikka korraliku d vitamiiini laksu saime Kui varem kahtlesin et kas kahe päeva sisse meie tuur ära mahub. Olin valmis sellekski et aja puuduse t6ttu viimane ots v6tmata jääb. Aga nyyd näitasid kiired arvutused et what/if/when vbl isegi j6uame täna Paidesse v6i siis vähemalt sinna lähedale. Esimese saja sees kohtusime Anna ja Heikiga, kes rada teises suunas läbi tegid ja taaskohtusime nendega veel 327 juures. See oli väga täpne ajastus, kuna olime Merlega seda topsi juba tykk aega taga ajanud. Järgnes külm, külm, soe, soojem, kuum.... voor kuni topsi leidmiseni :D Tee peal oli neid kohtumisi veel, kui raamatutest hakaksid vastu vaatama tänase kuupäevadega logid. Päeva esimeses pooles noppisime ka seeriaväliseid lähiaardeid. Siis mida aeg edasi, seda rohkem fokusseerisime ikka seeria läbi tegemisele. Yha rohkem saime kasutada oma ideaalkombo eeliseid. Kui aarete vahel olid pikemad vahed, v6i keegi teistest tahapoole jäi. Ei olnud muud kui et tuli ennast auto kylge haakida ja siis juba ca 40 kmh edasi vuhiseda järgmisse punkti. Eriti m6nus oli seda teha p6ldude vahel kus tuul oli pidevalt vastu. 400 juures oli juba ilmselge et nyyd ei ole muud kui et tuleb kuuma anda ja ikka l6puni välja. Oli veel piisavalt aega alles et tripile veel täna joon alla t6mmata :D Pimedas olid omad v6lud ja valud. Päevasest t-särgi ilmast oli jälle sujuvalt saanud kurguni kinni jope ilm. Eriti karge oli 6htune tuul kui auto kyljes sleppis olles. Aga sellest olen juba ammu aru saanud et kuusemikrosid jms on palju produktiivsem pimedas pealambiga otsida kui et valges. Rada oli igati vaheldusrikas. 6nnex oli vahepeal ka nac teistmood teostusega konteinereid. Silm ei muutunud laisaks ja oli vaheldust. Ja see on nagu rännak läbi aja. Kui palju ilusat loodust ja Eestimaad näed kui istud ratta selga ja lookled m66da kylavaheteid :D Kell 23:23 ....6hus oli tunda joovastavat v6idur66mu. Kas on see nyyd unelm v6i t6esti topsik 467. Aga t6esti nii ta oli 1-467 jutti 14 tunni ja 23 minutiga. Meie geoajaloo kindlalt yks meeldejäämavaid päevi. Sellist päevaskoori arvatavasti kll yle ei löö. Tänud super tiimikaaslastele Kaupole, Merlele ja Silverile.

Meie omalt poolt aga tahame tänada k6iki inimesi kes selle seeria loomisega ja elus hoidmisega seotud on olnud. Eriti suure kummarduse teeme Mardile. M6istame täielikult miks madu otsa saab. Geopeitus peaks ikka olema lahe v6imalus loodusesse tulla, mitte yks l6putu kohustus meeletult vaba aega hooldamisele kulutada. Veelkord kummardus Mardile kes eriti viimastel kuudel l6puni välja yliaktiivselt rada hooldanud on. K6ik punktid 1-467 eeskujulikus konditsioonis ja leitavad. Respect!!!

Neli Kuningat ;)

 17 

Juba paar aastat tagasi kui ma geopeitusega alustasin jäi see uss kaardil suht kohe silma. Esimene mõte oli küll, et kellele seda veel vaja on! Isegi aasta hiljem, kui sõbrad kahtlustasid, et ma selles mängus ikka omadega päris sees juba olen, püüdsin veel ennast kaitsta, et geopeitus on ikka puhas meelelahutus. Et ilmselt alles siis olen käe andnud kui leiaksite mind sealt rajalt, ise samal ajal geokaardil sellele ussile viidates. Aga see NKT on erinevatel sündmustel pakkunud palju kõneainet ja huvi selle vasta aina süvenes. Aga kuna niikuinii on koguaeg olnud erinevaid geo-väljasõite, siis tundus et pere kõrvalt sellist mitmepäevast väljasõitu ma endale lubada ei saa. Küll aga tekkis möödunud suvel mõte sellel rajal teha oma 24h väljakutse. Ehk vaadata kui palju ma suudan sealt 24 tunniga aardeid leida. Küll tookord vedas tervis alt, siis jälle polnud tugiisikut ja nii need plaanid soiku jäidki. Lõpuks otsustasin lihtsalt tagant otsast jupikaupa võtma hakata. Nii et 400+ aaretest olid mul enamus juba eelmisest aastast võetud. Aga see ei tähendanud seda et rajal olles oleks saanud lõpus loorbelitele puhkama minna, vaid olin tiimiga ikka lõpuni välja. Kui aasta alguse läbivaks teemaks sai NKT arhiiv ja sellega kaasnenud suur tormijooks, siis sai selgeks et tuleb ka kiiremas korras see rada ette võtta. Õnneks polnud ma selle murega üksi. Kaupol, Merlel ja Tarmol olid samad mõtted peas. Lume, pori ja lögaga ei ei olnud see rada aga eriti kutsuv. Kui olime peitjalt teada saanud, et rada peaks mai lõpuni lahti olema, lükkasime oma käigu nii kaugele kui võimalik ja sõelale jäi 27-28 Aprill. See nädalavahetus sai nüüd nii pühaks, et meie plaane ei tohtinud muuta ükski vägi. Järgi jäi veel 2 probleemi. Kuidas saada rajale ja rajalt tagasi ning kuidas teistega sammu pidada. Juba eelmisel suvel Naissaarel sain tunda, et ma pole Merle ja Kaupoga päris ühe pulga peal . Tarmost ei hakka rääkimagi, see pole inimene vaid igliikuril töötav masin. Seega tuli mängu võtta ka auto. Lahenes kohe logistika probleem ja tekkis võimalus iga kolme tunni tagant tunnike puhata. See ei olnud küll unistuste lahendus aga peab ära mainima et see oli paganama effektiivne ja kevadistes oludes parim variant. Usun et ainult ratastega või ainult autoga ei ole kuidagi võimalik sellist tulemust saavutada.

Aeg lähenes ja ilmaprognoos andis juba varakult aimu saabuvast ilusast ilmast. Proovisin veel spetsiaalselt eelmisel õhtul varakult magama minna, et korralikult välja puhata. Ega see eriti hästi ei õnnestunud kuna sai seetõttu ka üksjagu väheldud. Äratuskell oli küll 6:30ks helisema pandud, aga juba esimese silmapilgu peale täitus pea mõtetega ning uni oli 5:50 pühitud. Nii leidsin ennast ka juba märgatavalt varem autosse istumas. Aga tormata polnud kuhugi, Seltsiliste peale korjamiseni oli veel aega. Mis siis ikka, paras aeg veel aknaid pesta, rehve kontrollida ja veel puuduv tilgake kütust paaki juurde kallata. Isegi siis jäi veel aega üle, õnneks olid ka teised varem juba valmis ja võitsime päevale juurde tugeva ja väga olulise pooltunni ning olime 9st esimese aarde juures. Süsteem oli lihtne- me ei jokuta ega rassi ja töötame miskit konveieri lindi sarnaselt. Aardele läheneb üks, kui kohe ei leia tuleb abivägi peale. Logiraamatuid imetlema ei jäänud, nii kui keegi leidis siis teised tormasid edasi. See kes on viimane, sõidab ennast jälle esimeseks, samal ajal põõsas lehvitatavaid topsikuid imetledes. Kui keegi jälle ei leia, siis kohe abivägi peale ja adasi. Samuti oli tähtis roll ka autojuhil kes ei trüginud etteotsa otsima, vaid pigem veendus oma toimingute kõrval, et viimane võimalikult kiiresti saaks edasi liigutatud. Plaan oli esimese päevaga kuskil 300ni jõuda. Aga juba 100nda aarde juures sai selgeks, et me olime omi võimeid kõvasti alahinnanud ning kõik märgid näitasid, et tuleb proovida see rada ühe jutiga läbi teha. Hoidsime tempot üleval terve päeva. Samas ei saa öelda et me oleks raja läbi tormanud. Pause oli siiski palju, meeleolu hea ja jõudu piisavalt, et muudkui edasi rühkida. Siiani on minu jaoks olnud pikimaks teekonnaks rattal kuskil 50km ja see juhtus ka juba ammu. Seega tänane 160km teekond ise oli juba igasugune eneseületamine. Enne Paidet oli kell juba päris palju ja oli tunda kuidas õhk rõskeks ja külmaks muutus. Õnneks lõpp paistis ja oli isegi hea meel, et ööseks metsa ei jäänud. Sellest ei hakka rääkimagi mis tunne oleks olnud hommikul selle valusa hargivahega sadulasse karata. Viimane pingutus ja olimegi lõpus. 23:23 lõime kella lukku ja võisime NKT läbimise ajaks lugeda 14tundi ja 23minutit. Ei hakka varjama kui uskumatu ja sigahea tunne oli kui see kõik läbi sai. - Neli kunni jõudsid Paidesse. Aga päev polnud ju läbi ja üks katsumus ootas veel ees. Kiire kohvi ja teekond koju võis alata. Kui arvate et ma 1:30 koju jõudes kohe voodisse kukkusin, siis eksite. Jõudu jäi veel ülegi ja tiksusin pea 4ni üleval, et kurssi viia sündmustega, mis me sellel päeval maha magasime. Vot selline saladus on mul nüüd mugu-sõprade ees.

Tänud tugevale meeskonnale, kes sellel päeval minuga seda teekonda jagasid. Ja suured tänud rajameistrile, ka selle eest, et arhiveerimisest ikka aegsasti teada andsid.

 16 

Huvi NKT raja vastu tekkis mul ilmselt eelmise aasta lõpus kui rohkem ja vähem hullumeelseid plaane küpses peas kiiremini kui jaanipäeval grillvorste. Raja läbimisest pidi esialgu saama mu suve tipphetk ja eneseületus kõige kõrgemas võtmes. Esialgu oli suur soov ja plaan [reix] eeskujuks võtta, reedel seljakott selga tõmmata ja vaikselt-vaikselt omas tempos pühapäeva õhtusse jalutada. Põhirõhk oli sõnal SEIKLUS, millele ajalist piirangut ma mitte kunagi ei lisaks. Täpselt niipalju kui sellest plaanist kellelegi iitsatada julgesin, niipalju sain ka ausaid ja tegelikult ka põhjendatud soovitusi stiilis „ära tee“. Aga Kerli jonnib – ja oi kuidas jonnib :P Uudis kevadisest arhiveerimisest andis plaanidele uue pöörde ja oli selge, et mingeid järeleandmisi tuleb kindlasti teha. Esimese hooga kirjutasin muidugi [lelo]dele ja sain vastuseks, et mai lõpuni püütakse rada avatuna hoida, aga täit kindlust ei olnud. Aga asi, milles ma igasuguseid järeleandmisi keeldusin tegemast, oli numbrite järjekord – nui neljaks alustame 1-st ja lõpetame 467-ga. Punkt.

NKT 1 noppisime 9. märtsil, mil Tartust varakult startides ootas plaani järgi ees kaks täispikka lammutamispäeva, mille lõppedes lootsime jõuda optimaalselt vähemalt NKT 240-ni ehk umbes pool rada. Olin eelnevalt teinud pika uurimistöö tee peale jäävatest võimalikest (metsa)onnidest, kuhu teoreetiliselt võiksime end õhtuks paika sättida. Pakkisime autosse magamiskotid, tekid, villased ja vähem villasemad aksessuaarid, lisajoped, -püksid, -jalatsid, akupangad, taskulambid, söögitarvikud, hunniku küttepuid ja täispaagi kütust + 20l kanistrites lisaks. Andestamatult hilise stardi tõttu jõudsime aga raja algusesse alles kella 15.30 paiku. Leppisime esialgu kokku, et teeme niikaua kui pimedaks läheb. Lõpuks lõpetasime ikka ümmarguse NKT 100ga kottpimedas kell 1 öösel. Meeldejäävate hetkedena väärib mainimist ehk [pimekana] meeletut pühendumust väljendavad ratta- ja jalajäljed lumes, mis nii mõneski punktis meie topsiotsinguid suurel määral kergemaks tegid. Vahel mõnda tee kõrval olevat hange vaadates oli kiiruga mahavisatud rattaraami jälg niivõrd ahjusoe, et peaaegu oleks tahtnud geokolleegile kirjutada, et tule tagasi, su ratas jäi maha :D Lisaks olime õhtul kottpimedas pealampidega rajal olles täiesti veendunud, et oleme ainsad hullud kui kuskil NKT 45 juures meile vastupidises suunas liikuvat autot nägime. Autost astus välja [sookoll], kes ilmselt meilegi sarnaselt ei saanud alguses vedama ning siis hiljem enam pidama :) Selgus, et olime topsikut otsinud hoopis valel pool teed, aga koostöö viib sihile ja saime siiski logi kirja. Pisut kentsakas vahejuhtum oli veel NKT 72 juures kui eelnevalt oli Mihkliga suheldes mulje jäänud, et tal see number ammu pinnuks olnud. Kes seda enam mäletab, mis mu peas sel hetkel toimus, aga lisaks enda nimedele sai ka Mihkel logilehele kirja. Hiljem muidugi selgus, et see topsik oli niivõrd ahjusoojalt taastatud, et Mihkel sai oma nime logilehele lausa kaks korda kirja. NKT 100 logisime kella 1 paiku öösel. Väsimus oli meeletu, silmad ei seletanud juba ammu midagi, kõhukorin igasugused mõistlikkuse piirid ületanud, aga kõigest hoolimata oli ainus tagasihoidlik soov lihtsalt magada. Tiirutasime pisut lähiümbruses ringi, aga pool tundi hiljem parkisime end ikkagi suvalise karjääri tõkkepuu taha, lasime esiistmed alla, ronisime kumbki oma magamiskottidesse ja…“kaks minutit hiljem“ oli kell 8.30 hommikul, mil uni segati karjääri kontrollima tulnud USS auto poolt. Autos näitas temperatuuriks vist 5 plusskraadi. NKT 101 logisime 9.30 paiku hommikul ja kuna plaanid olid nagunii lappama läinud, siis mõtlesime taaskord rahulikult võtta. Olin öösel autos üllatavalt hästi maganud, et oleksin suurima hea meelega ka teisel päeval öösse lammutanud, aga selgus, et pidime kella 17 paiku Tartus tagasi olema. NKT 144 juures parkisime auto tavapäraselt tee äärde ja läksime topsi otsima. Varsti nägin silmanurgas, et meie auto taga võttis veel üks sõiduk koha sisse. Autost tulid välja tundmatud, kuid ilma mingi kahtluseta geomees ja geonaine. Kui olin logimisega algust teinud, siis andsin neile käega märku, et tulge ka logima. Mees vastas, et tema ei saavat, põhiseadus ei luba. Blond hetk kestis umbes viie sekundi jagu kui tärgatas….PEITJAD! Väga suur au oli kohtuda, rääkida ja kätt suruda kahel imetoredal inimesel, kelle võimas elutöö meil just parasjagu käsil oli. Puhas rõõm oli reaalis edasi anda kõik verivärsked emotsioonid, mis meid juba siiani rada läbides sõnatuks olid jätnud ja kahte asjaosalist selle kõige eest tänada. Tiiu tundis muret, mis mu valgest parkast sedasi jätkates raja lõpuks alles jääb, aga hasardi tõttu oli see mu väikseim mure :) Kuigi vestlus kestis vaevu kümmekond minutit, siis jään seda kohtumist meenutama sooja tundega südames, [lelo]d on kuldaväärt inimesed! Muuhulgas sain ka peast ette vuristada neli numbrit, mille logileht oli kas täis või niiske ning vaevu mõned tunnid hiljem olid nad juba jõudnud kõik selle korrastada. Nägin isegi Tiiu telefonis spetsiaalset Exceli hooldusfaili, millega nad kenasti asju joone peal hoidsid ja ilmselgelt süsteem toimib superhästi! Kõige paremini organiseeritud hooldustiim geopeituse ajaloos, müts maha! Mingi hetk isegi mõtlesin, kas [lelo]d hoiavad ehk isegi kõiki logirulle alles ja raja sulgedes näeme sellest hunnikust ehk ka tuhat sõna ütlevat pilti? :) Mõtlesime, et teeme NKT 150-ni ja sõidame Tartusse, aga hasart on hasart ja pidama saime ikkagi 160 juures. NKT 152 juures sain veel teada, et ettevaatlikkus pole minu tugevaim külg. Nagu ikka olime ülimalt entusiastlikult paremale ja vasakule poole teele esimese kuuse poole ummisjalu jooksu pannud, aga siin õnnestus kogemata pea põlvedeni sisse vajuda. No kes oleks osanud arvata, et siin järsku soiseks kisub :D Väike vahejuhtum ei lasknud aga tujul absoluutselt langeda, sain enda üle korralikult naerda ja kui Alex ka end pisut kogunud oli, käis ja logis selle topsi ka ära. Ei vahetanud enam riideid ega jalatseid, küll ära kuivavad :) Eluks ajaks jääb meelde veel puhas õnnemäng järelejäänud kütusega, et Tartusse tagasi jõuda. Lähim tankla oli Türil 70km kaugusel, aus mõõdik arvas, et saaksime sõita veel 69km. Teed tanklasse iseloomustab puhas närvidemäng, mil meeleheitlikult üritasime keskmist alla saada, vahel õnnestus, aga siis arvas keegi kuskil kõrgemal, et meie elust siiski on veel üks seiklus puudu. Alex arvas, et ta võib kuni 5km kahe kanistri küttega Türil joosta ka, aga punnitasime siiski viimase lõpuni. Kaks või kolm kilomeetrit enne kurikuulsat tanklat, mil sõitsime niigi puhtalt auru peal, sattusime ka raudtee ülesõidukohta ja muidugi-muidugi-muidugi andsid tuled märku just siis saabuvast kaubarongist. Kui vastassuunas olid autod juba seisma jäänud, siis meil ei jäänud midagi muud üle kui teha asja, mida ma ei soovita, plaani, taha, soovi ega kavatse teha enam mitte kunagi. Ainus mõeldav vabandus, aga ka tegelikult mitte mingi vabandus on, et rongi veel ei paistnud, aga… Ärge nii tehke, päriselt! Elu on ilus! Tanklasse jõudsime ja mõni aeg hiljem suutsime juba selle kõige üle nalja teha, öeldes et ehk oleks isegi Paidesse välja jõudnud… Aga seda ei saa me kunagi teada :)

Kuigi täpselt nädal aega hiljem oli plaanis rajaga samal viisil jätkata, läksid plaanid vett vedama ja pärast mitmenädalast pausi avastasin end ühel pühapäeva hommikul NKT 161 juures hoopis Helle-Mariga. Kuna tal oli 1-160 tegemata, olin talle juba ainuüksi sellepärast tänulik, et ta Kerli sulaselgele jonnile jätkata sealt kust Kerlil rada pooleli jäi, ilma mingeid vastuväiteid esitamata allus. Küpses plaan teha 40 topsikut ümmarguse 200-ni ja poolest päevast minna Nuffilandi avastama. Eluks ajaks jääb meelde, kuidas meil NKT 191-200 juures gps igasugusest koostööst loobus ja juhindusime topsikuid otsides puhtalt geovaistust ehk mõõtsime autoga aeglaselt tiksudes minimaalseid topsikuid lahutavaid meetreid, jälgisime teelt kõrvale pööravaid jälgi ja revideerisime liikuvast sõidukist kõiki paremal ja vasakul olevaid okaspuid. Tulemuseks oli puhas SKOOR ehk leidsime kõik topsikud üles! Kui olime plaanipäraselt NKT 200-ni jõudnud, siis millegipärast avastasime end ka veel NKT 201 juures põhjendamatult aega raiskamas ja sel korral sealt leidu ei tulnudki. Kui me muud sellest käigust ei õppinud, siis seda küll, et plaanid on mõeldud järgimiseks :) Edasi suundusimegi Paidesse, kus kohtusin esimest korda elus [nuffi]ga ja teise poole päevast veetsimegi tema imeliste aaretega kvaliteetaega. Tartusse tagasi jõudsime taaskord öö hakul.

Kuna eelmine nädalavahetus oli võrratu ülivõrdes, tegime ka järgmiseks pühapäevaks samasuguse plaani – lammutada pisut NKT-d ja siis taaskord Paidesse minna. NKT 201 juures jätkasime sealt, kust eelmisel korral pooleli jäime ehk männipuud olid lõpuks sama siledad nagu beebipepu. Puhas jonn ei lubanud siin avada ka mitteleidude skoori ning järgmisel hetkel leidsin end Mardile helistamas ja muret kurtmas. Mart lahke inimesena soovitas neidudel laua taha maha istuda ja elu üle pisut järele mõelda. Istusime, mõtlesime, leidsime, logisime :) Enne NKT 250ni jõudmist saime ehitada ühe purde üle kraavi ja teist olemasolevat purret pisut paremaks luua. Vinged naised! Lisaks leidsime imekombel üles tuttava topsiku juba mahavõetud kuuse küljest, puhas õnn! Üle poole rajast oli läbitud ilma ühegi mitteleiuta. Peaaegu olime juba suunda Paidesse võtmas kui tuli teavitus uuest aardest, mis muutis kõike. Päev kujunes ootamatult Tartu-Paide-Tartu-Paide-Tartu karusselliks, millest imelise preemiana väljusime uue FTF võrra rikkamana. Võimas!

Kaks nädalat viimasest korrast hiljem ehk 7. aprillil saime mõlemale sobivate asjaolude kokkulangemise tõttu taaskord rajaga jätkata. Eelmisel päeval käisin jooksuvõistlusel ja Helle-Mari käis niisama elu nautimas. Olin üpris kindel, et järgmise päeva hommikul annab eilne jooks veel korralikult tunda, aga minuga oli kõik väga hästi. Hoopis autosse istudes tervitas mind rekkamehe häälega Helle-Mari, ainult vunts oli veel puudu :D Mõtlesin, et siit küll head nahka ei tule, oli meil ju masterplan logida seekord tervelt 100 topsi lõpule lähemale ja seda vägagi piiratud aja jooksul. Ees ootas aga pikk sõit ja pärast väikest tanklapeatust sõitsime siiski heleda häälega Helle-Mariga NKT 251 suunas :) Umbes NKT 275 juures saime endale mõned häälekad aardevalvurid kampa. Helle-Mari tahtis järsku väga autos oodata, mina aga korrutasin haukumiste vahele juba loomulikuks saanud fraasi "Ära karda" ja otsisin rahulikult topse edasi :) NKT 278 juures olid imearmsad karvased penid juba järele jõudnud ja kes meile arusaamatul moel ka järjest paljunesid. NKT 279 juures saime juba nende häälte järgi aru, et oleme raudselt vähemuses. Siiani oleme suutnud raja läbida ilma ühegi mitteleiuta ja puhas jonn ei lubanud ka siin seda skoori avada, mis siis et aimasime topsiku olevat nende imearmsate häälekate penide keskel. Fakt, et ma seda topsikut konkreetselt ei näinud, suurendas jonni veel rohkem. Helle-Mari oleks siit vist nõus olnud leiuta lahkuma, mina aga mõtlesin, et topsi nähes saaks vähemalt oma ellujäämisprotsendi välja kalkuleerida. Haukumine mind ei häirinud, hambad kintsus oleks otsinguid juba pisut seganud. Lõpuks siiski silmasin topsi ja nüüd tuli vaid õiget momenti oodata. Penidel käis töö vist vahetustega, neli läksid pausile ja üks jäi nii kümne meetri kaugusele meie tegevust inspekteerima. Kurikuulus topsik oli aga mulle poole lähemal kui topsivalvur, close enough. Äkilisi liigutusi polnud plaanis teha, kasvatasin kaks silma juurde ja tegin aeglase jalutuskäigu topsini, logima läksin igaks juhuks siiski oma territooriumile. Logi kirjas, viisin topsi aeg-luubis oma kohale tagasi ja jalutasin võõralt territooriumilt välja. Eneseületus astmes neli, üllatasin iseennastki :) NKT 280-350 läbimine möödus suuremate vahejuhtumiteta, kevad oli nii väljas kui südames, nii mõnegi topsiku logisime sörkides ja lennates, tunne oli superhea! Võib-olla eraldi märkimist väärib veel hetk kui umbes NKT 300 juures tavapärased ohutuled peale panime ja valmistusime juba autost väljuma kui täpselt sama käitumismustrit järgis ka valge maastur meie taga. Mõtlesime, et niiii tore, kauaoodatud kaasmängijad! Selgus, et võhivõõras maasturi omanik soovis aga meie ohutulesid nähes hoopis teada, kas ja kuidas ta meid aidata saab. Meil oli aga kõik väga hästi, aga tore on siiski aeg-ajalt veenduda, et inimesed on ikka imelised ja head! #faithinhumanityrestored :) Kahekesi olles võib ju kokku leppida küll, et skooritakse kordamööda, aga paratamatult hakkas siin ühel meist tekkima tobe jõudeaeg, kus üks logib ja teine passib. Selle aasta Teeme Ära jäi meil mõlemal kahjuks vahele, seega tundus täiesti loomulik, et Me Teeme Ära Siin Ja Kohe ehk kui üks logis, korjas teine teede äärest prügi autosse. Ei saa mina aru, mis toimub inimeste peades, kes viskavad autost jäätisepabereid ja plekkpurke välja, autorehve, pappkaste ja mitut meetrit trossi (???) nähes tahtsin juba kahe käega peast kinni hoida. Jürgen [jurx] oli ka vahepeal agaralt noppimas käinud ning tee äärest lausa ühe bumperi üles korjanud. Küsimusele, mis ma arvan, kas passat, ei osanud ma midagi muud vastata kui et minu meelest täitsa passsapea. Edaspidi tekkis plaan rada läbida juba nii, et prügikott on kaela ümber seotud nagu loomulik osa outfitist ja kaks rulli lisaks autos ootamas. Ainus mõttekoht on, et miks me juba varem rada läbides selle peale ei tulnud? Hea on head teha ja kõige selle keskel oli puhas nauding NKT 350 juurde jõuda veel pool tundi planeeritust varemgi.

Veel nädal aega hiljem, 14. aprillil olime taaskord rajal. Hakkas juba traditsiooniks saama, et päev enne järjekordset NKT lammutamist on minul jooksuvõistlus ja Helle-Mari käib niisama elu nautimas. Nii olin end juba eos ette valmistanud, et esimesed pool tundi pean hommikul autost heleda häälega Helle-Marit taga otsima. Seekord oli aga üllatus suur kui vaatamata hilisõhtusele (või varahommikusele?) kojulaekumisele hääled juba enne linnast väljasaamist puhtaks köhisime :) Alguses oli heleroosa unistus täna rajaga ühele poole saada ning hiljem vaid kerge järelnope teha, aga juba selle päeva esimesi leide tehes vaevas meid üks sõna, mis iseloomustab tegelikult tervet aasta algust - "trust issues". Kui minu gps näitas vasakule, siis Helle-Marit meelitati paremale minema ja vastupidi. Vahest pakuti küpsist paremal, vahel vasakul. Esimesed kümmekond leidu lasime end mõnusalt jooksutada, siis hakkas tempo õnneks tõusma ja tegime plaani, et kuna nagunii tuleb ka järelnoppima tulla, siis võivad viimased 17 topsi ka järelnoppimiseks jääda. Eesmärk sel päeval 100 topsi logida möödus enam-vähem tavapärases rütmis - Helle-Mari pani pidurid iga paarisaja meetri tagant blokki, kaardilugeja Kerli sai oma pea esiklaasist kätte ja sellise üleva tujuga jooksime, lendasime, logisime ja Tegime Ära. Kuskil rajal kohtusime kahe pundi geokolleegidega – Sandri [nogravity] seltskond ja Erle-Reino-Sirja tiim. Lisaks käisime keset rada logimas ka Väätsa väärtuse aaret, kus õnnestus veel kahel minu jaoks tundmatul Muhu geokolleegil [muhujan] ja [muhukalvi] kätt suruda. Tom pidas kogu päeva üllatavalt hästi vastu ja Aasta Ema tiitel läheb Helle-Marile lause eest "kuule anna sellele jobule kotist tahvel" :D Tuleb tõdeda, et vahel harva kui Helle-Mari Toomase peale häält tõstis, ajasin refleksist ise ka selja sirgu ja istusin ilusti paigal :D Sellise kõlava naeru saatel möödus taaskord meie 351-450 ja lõpust jäi lahutama veel vaid 17 topsikest + vinged mõistatused - paras ports, et veel üks päikseline päev rajal sisustada! Õhtu lõpetasime Sämmi grillis, kus ilmselgelt päevast kõige rohkem kurnatud Tom mu käe peal magama jäi.

Viimast järelnopet 20. aprillil tegema tulles oli tähistamist palju. Päeva alustasime varem vahele jäänud NKT Jalasega, jätkasime NKT Keava linnusega, kust liikusime NKT Kuimetsa mõisa ja meie mõlema 1000. GP leiuks sai NKT Paide ordulinnus, mis päädis ka ilmselgelt korraliku tähistamisega. Pärast tähistamist jätkasime ülima rahulolutundega oma päevaplaaniga ja peab ütlema, et 17 viimast topsikut oli kõige emotsionaalsem nope rajal. Algus oli vaevaline ja mingist tempost ei saanud rääkidagi, saaks juba läbi. Tekkis parajas koguses jonni, tüdimust, ahastust, urinat ja soovi käega lüüa, ka puhast ja siirast rõõmuhüüet kui kumbki kottpimedas kogemata topsi otsa komistas ja heameelt et see jama kohe-kohe läbi on, aga teisest küljest ka vastupandamatut soovi võiduka lõpuni pingutada ning tabasime end ka mõttelt, mida nüüd järgmise nädalavahetusega peale hakata kui NKT rajast on saanud kui üks loomulik osa nädalavahetustest? Täielik emotsioonide virr-varr! Kui jäänud oli veel viimased viis, pump’isime juba üksteise tuju üles ja karjusime üksteise motiveerimiseks järjest viiest allapoole jäävaid numbreid. NKT 467 juures lendas autouks lahti nagu Kaubamaja peauks Osturalli esimesel päeval, jooksime koos pingi juurde, kükitasime ja… saingi hüüda viimast korda LEIDSIN! Helle-Mari pani viimase logi kirja, vajusime sinnasamma kergliiklusteele kõrvuti pikali maha ja naersime südamest kõikide viimaste nädalavahetuse üle tagantjärgi. Eelnevast emotsioonide virr-varrist olime viimasena välja võtnud puhta ja siira positiivse emotsiooni, mida on raske isegi sõnadesse panna. ONGI TEHTUD! :)

Tahtsin, et sellest rajast saaks järjekordne seiklus ja eneseületus elus. Oli seiklusi, oli eneseületusi, oli rõõmu, oli naeru, oli nuttu, oli kõike. Kohtusin imeliste inimestega, kes ilma NKT-ta oleks ehk jäänudki vaid kasutajanimedeks logides. Õppisin iseennast paremini tundma, elustiil muutus aktiivsemaks, ellusuhtumine positiivsemaks, olen parem inimene! Ületasin mitmed asjatud hirmud ja mõistsin, et olen palju enamaks suuteline kui ehk endale siiani krediiti olin andnud. Ei julge öelda, et nägin 100% kõiki topse oma silmaga, aga siiski kõva 95% küll. Kuigi alguses oli eneseületuse üks osa rada ühe jutiga läbida, siis ei kahetse absoluutselt, et selle just sedasi juppideks kiskusime. Oli küll hetki, kus peas vasardas mõte, et isegi pensipäeval liigub pangakontoris saba kiiremini kui NKT-l logimine, aga seda enam ei tekkinud kordagi igatsust esivanemate järele ja ei tundnud ka kurgus hommikul söödud pannukate maitset. Nägime üha uusi peitmisviise, mis ei muutnud rada üksluiseks ja sealjuures sain jälle heldinult mõelda, milliseks inimeseks geopeitus mind muutnud on. Kui esimese harukarpi peidetud topsi rajal avastasin, siis jäi üle vaid imestada meeletu enesearengu üle. Veel aasta aega tagasi poleks ma eluilmaski jooksnud (!) elektriposti juurde ja ülima julgusega ning ilma mingi mõtlemiseta seal just seda karpi näppima hakanud, aga just täpselt seda ma tegin! Sellist iseennast armastan rohkem kui kunagi varem! Puhas rõõm oli rada läbida suures osas Helle-Mariga, kes on suhteliselt lühikese ajaga juba nii heaks sõbrannaks saanud nii geoelus kui ka elus üleüldse. Minu inimene! Siia lõppu sobib imehästi Palangu kuldaväärt tsitaat: „Lihtsalt lahe on vaadata, kuidas normaalne inimene hulluks läheb!“ Jah, üks asi on kõrvalt näha, teine asi on ise see inimene olla ja kui ootamatult kaks sellist inimest veel üksteist leiavad… OoOoOoOo :D

Oeh, ikka ei suuda ära imestada, milline meeletu vägi on ühel väiksel filmitopsil :) Aitäh Tiiule ja Mardile, et olemas olete, te olete i-me-li-sed inimesed! Aitäh teile selle elumuutva kogemuse eest!

 4 

Nonii, pärast NKT mõistatusi ja suurt pidu oli aeg ka see viimane palverännu jupp ette võtta. Alguses olime päris entusiastlikud, aga siis ilmnesid mitme koha peal raskused, tabas geopimedus ja päris pimedus. NKT on ikka linnas otsimiseks päris karm, saime autoga igas Paide parklas vist olla. Suur rõõm oli, kui paar leidu vahepeal jälle kiiremini tulid, viimase NKT juures oli väljas juba täiesti pime, vajusime kurnatult ja üliõnnelikult kõrvuti kergliiklusteele ja lihtsalt naersime hüsteeriliselt. Milline päev! Taustal paistis eriti sümboolsena täies valguses Paide ordulinnus, kust saime oma 1000. leiu ja mis markeeris nii ilusti meie hullu ja ägeda teekonna lõppu. Mul olid selle raja vastu tugevad eelarvamused, aga ma saan aru nüüd kõigest. Miks oli seda sellisel kujul vaja ja mida see annab, ma saan nüüd aru! Aitäh selle ülivinge kogemuse eest, aitäh ühe kõige vingema kevade osalise põhjuse eest!

Tänane NKT 381-467. Tartust hommikul sõitma hakates oli selge taevas ja tuulevaikne. Tõotas tulla super ilm. Kuimetsas aardeid otsides oli taevas pilves, aga muidu mõnus. NKT rada mööda Paide poole minnes oli tuul tõusnud, pilved minema pühkinud ja päev jälle rõõmsa ilmega. Kõigil kolmel NKT rajal oldud päeval oli ilm hea ja enamalt päikesepaisteline. Mõnus kulgemine oli. Kokku sai NKT rajal käidud kolmel päeval. Alustatud sai Padiselt NKT 1-ga ja kõik numbrid said järjest tehtud. Tänu super hooldustiimile olid kõik topsid olemas ja ühtegi mitteleidu ei kaasnenud. Midagi paremat ei oskaks tahta. Esimesel korral oli veel ilm jahe, niiet õhtul näpud külmetasid topse avades ja logi kirja pannes. Viimasel korral oli juba tõeline kevad käes, soe ja päikeseline ning kõik leiud olid valgel ajal. Suur aitäh ja respekt!

 2 

NKT381-467.Aitah. LÕPP!!!. NKT on tehtud. Esimesest viimaseni, kõik leitud. 3 päeva.

Leitud, aitäh!

Nii äge seeria. Paraku mul jäi selle õige otsimine soiku. Aga enne kui arhiivi läheb, siis mõned püüan veel võtta. Aitäh!

 18 

Kuna enamasti lugemisele kuuluvad vaid logid NKT 1 ja NKT 467 siis otsustasin ka siia väikese kokkuvõtte teha. Alustame täiesti algusest - umbestäpselt poolteist aastat tagasi rääkis üks kursakas mulle geopeitusest ja sellest hetkest muutus nii palju. Võtsin Mari-Liisi kampa ja hakkasime geopeituriteks. Veidi hiljem avastasin kaardi pealt sellise "ussi" mis kulges Padiselt Paidesse ja imestasin, et kõik on ühe kamba poolt peidetud ja hooldatud aarded (au ja kiitus peitjatele!). Mõtlesin, et ühel ilusal suvel võtame seljakotid selga ja proovime läbi matkata selle, aga see plaan vajas kiiremas korras ümbermängimist kui saabus teada, et varsti seda enam võimalik teha ei olegi. Pilk kalendrisse ja paika sai esimene kuupäev kui oleks võimalik pilk peale visata seeriale - kas üldse on teostatav või igatahes noppida nii palju kui veel jõuame. Esialgne plaan oli välja jätta kõik seeriasse mitte puutuvad aarded ning otsida vaid NKT-sid. Kokku olime rajal seitsmel erineval kuupäeval ning esimese ja viimase leiu vahe oli täpselt kaks kuud! Eesmärk sai mitmekümnekordselt täidetud. Vähekene ka erinevatest päevadest rajal:

01.02.2019 (467-460) - Teel Tartust Tallinnasse viskasime rajale pilgu peale, aga kuna oli aja peale minek, siis väga kaugele ei jõudnud, aga saime väga hea ettekujutuse sellest, mis meid ees ootab.

02.02.2019 (1-100) - Meie esimene täispikk päev rajal ning kuna tulime Tallinna poolt, siis alustasime ka algusest. Oli imeline talveilm, kuid lumevallid olid puusadeni ning lund lendas saapasse. Kiiresti said jalad niiskeks ning pikalt kulgesime märgade jalgadega. Lõpetasime kottpimedas ja näljastena.

03.02.2019 (101-150) - Ilm oli niiske ja märg, saapad olid eilsest niisked ja eilne väsimus sees, ei olnud väga head hoogu, kuid 50 aaret saime kätte ja siis otsustasime koju sõita. Võiks vist väita, et kõige raskemates oludes leitud aarded.

09.02.2019 (459-440) - Väänasime taas Tartu-Tallinn tee Paidest läbi ning plaan oli otsida kuni pimedaks läheb. Muidu oli muretu, kuid Väätsal läkski pimedaks ning jalg oli ikka lõpuks märg.

14.03.2019 (439-320) - Taas üks päevadest, mis oli planeeritud ainult NKTle. Alustasime vara ja lõpetasime pimedas. Lumevallid olid väiksemad või sootuks kadunud ja see tõstis tempot. Kuigi poole pealt sai jala ikka jälle märjaks. Oli see meie kõige tulemuslikum päev. Olime ülimalt rahul ja tekkis lõpuks lootus, et võib-olla jõuamegi lõppu.

29.03.2019 (320-240)- Esimene tõeliselt kevadine päev, õhus ja looduses oli kevad juba võimust võtnud ning lund nägime vähe. Kuna aega oli vaid pool päeva, oli tulemus selle kohta väga hea. Esimene päev, kus sokk oli päeva lõpus ka kuiv! Jess.

01.04.2019 (151-239) - Täpselt kaks kuud esimesest NKTst. Taas rajal Tallinna poolt lähenedes, alustasime varakult, et kindlalt lõppu jõuda. Kevad on totaalselt kohale jõudnud! Kella keeramine tähendas, et oli ka lootust valges finišeerida, mis meil ka õnnestus. Viimane logi läks kirja umbes kell 19. LÕPP! KÕIK! Me suutsime seda!

Kui keegi annaks auhinna sellele, kes lõpetab kõige suvalisema numbriga NKT raja, siis meie pretendeeriks oma NKT 239-ga sellele auhinnale.

Sõnadest jääb väheks, et seda kõike kokku võtta ning meie tänu edastada omanikele, kes niii usinalt hooldavad ja hoiavad oma aardeid. Lust on selliseid aardeid otsida ja logida. Hiphiphurraa. Aitäh!

Kui tuli teade, et see seeria läheb arhiivi kevadel, siis ega see suuri emotsioone ei tekitanud. Või no oli mõte, et esimese ja viimase võiks ära logida. Peale lõpust alustatud retke sooviks ikka terve seeria ära logida. Objektile jõudnuna Anna suundus metsa, kuid mina kõhklesin selles otsuses, null ju pole metsas ja õnneks karp ka paistis. Miinimumprogrammist pool tehtud. Tänud!

Tundus, et täna on hea päev mõned NKT aarded noppida. See oli esimene. Tänud

Otsustasime ka NKT-sarja üle vaadata, enne kui arhiivi läheb. Alustasime lõpust. Tükk aega läks, kuna mugusid oli väga palju liikvel. Nautisime kevadist päikest ja vaadet Vallitornile. Aitäh siia kutsumast!

Suured tänud :)

 10 

Nonii, saabuski meie Grande Finale! Kell on 20:30, alates Väätsast ehk viimased umbes 40 aaret sai leitud pimedas (tegelikult küll pealambi abiga, aga ilma loodusliku valguseta) ning see raskendas mõnes kohas protsessi oluliselt. Siiski, leitud said kõik, kuigi 458 juures tekkis mõte loobuda.

Täna sai otsitud ja leitud selle seeria viimased 180 aaret: NKT 287-467. Alustasime teiselt poolt Keavat kell 12:30 ja nüüd 8h hiljem: siin me oleme! Kuna varasemad päevad andsid indikatsiooniks umbes 25, parematel lõikudel ka 30 aaret tunnis, siis kodus arvasin, et võiks ehk 7 tunniga täna hakkama saada. Kuigi teepeal oli ka lõike, kus tempo oligi sinna 30a/h kanti, siis vahepealsed 2 mõistatus- ning üks tava-aare (Väätsas) võtsid ka oma aja. Seega kokkuvõttes olime väsinud, jalad märjad (minul lihtsalt saapasse tunginud lume tõttu, aga Anna vajus ikka läbi lumekooriku otseselt jalgupidi vette), aga moraal oli kõrge ning tuju hea, kuna tänane ja üldisem eesmärk (kõik NKT-seeria aarded leida) sai täidetud.

Alustasime NKTga peaaegu 6 aastat tagasi ning esimesena sai leitud hoopistükis NKT 225. Ei tea, kas oleme olnud lihtsalt õnnelikud, aga leidmata on jäänud vaid üks kiuslik aare numbriga 184. Tookord läks pimedaks, geokogemust oli vähe ning nii ta jäi. See viga sai aga nädal tagasi parandatud ning ühegi teise aardega mitteleidu me kogenud ei ole.

Otsimas oleme käinud erinevatel aastaaegadel, aga ütleks, et talvel (või siis sellel viimasel talvel) mööda teiste jälgi on päris mugav otsida. Lihtsalt vaata, kuhu jäljed viivad ja järgi neid. Käesoleval talvel muidugi on abiks see, et neid jäljetegijaid on olnud palju, sai otsida kuumadel jälgedel.

Meie jaoks siis see seeria nüüd läbi. Täname ja imetleme peitjaid selle seeria ettevalmistuse, ülesseadmise ning ka hooldamise eest. Suur töö, ainult kiidusõnad. Oleme püüdnud ka omalt poolt abiks olla ning raporteerinud, kui oleme näinud, et kas logiraamat vajab vahetust või konteiner parandust. Ja siis märkame, et vähem kui nädal on möödas ning juba ongi aare hooldatud, värske logiraamat pandud ja aare valmis uusi geosõpru vastu võtma. Uskumatu hoolitsus ja seda veel nii vähe aega enne kui aardeseeria kinni läheb.

NKT seeria ärategemine / aarete leidmine oli/on iga endast lugupidava geopeituri jaoks kohustuslik nagu iga eestlane peab oma elu jooksul ära käima Nuustakul ja Suure Munamäe tornis. Nii võime meiegi olla nüüd rahul ja teiste aarete otsimisega jätkata.

Veelkord suur tänu peitjatele nähtud vaeva ja geopeiturite rõõmustamise eest!

 1 

NKT 1-467 leitud! Viimasel päeval leitud 150 NKT aaret.

Tänud!

Päikselise ilmaga külastatud NKT 467- 453. Tänud peitjale.

 2 

Nüüd on see siis tehtud. Kokku 8 päeva rahulikku kulgemist 32-85 leidu päevas. Mõnes üksikus kohas sai ka kaks korda käidud. Mul ei olnud kiiret ja ma valisin sobivaimat ilma, et kogu teekond oleks vaid positiivses võtmes ja nauditav nagu heale asjale kohane.

Imekspandavalt hästi hooldatud sari, ägedate konteinerite, toredate vimkade ning mõnusate multi ja mõistatuse lisadega. Suur tänu ja tunnustus <3

Kuningate jälgedes kulgeme

Teada-tuntud põhjusel otsustasime kiiremas korras NKT ette võtta, et mitte väga palju kaotada. Sellise lumega saab see alles kõva katsumus olema, aga vähemalt on lõbus! Alustatud sai tagant otsast kuid kuna aeg surus täna peale, siis väga kaugele ei jõudnud, aga vähemalt sai aimu, mis ees ootab. Tänud juba ette! Fantastiline!

 26 

Viimane NKT on paras koht selle hullumeelse geotuuri kokkuvõtte tegemiseks, kuigi see aare on selle hullumeelse geotuuri esimene NKT (tänase päeva kolmas aare ja teine leid). Siiani olen suhteliselt jupiti NKT-sarja aardeid noppinud kokku 66 ja minu seniseid tähelepanekuid selle sarja osas saab lugeda siit. Motivatsiooni sain muidugi teatest, et sari läheb arhiivi (milline reklaamitrikk, eks!) ning mu rakendus vajas reaalsetes oludes testimist. Hullumeelne sellepärast, et mingit eesmärki ei olnud ja milliseks see lõpuks kujunes. Ok, oli algne eesmärk ikka lõpuni vastu pidada, aga kuna polnud varem talvel neid noppinud, siis ei kujutanud tempot ette ja mingit kindlat plaani ei olnud. Tuleb niipalju kui jõuan.

12.01. Esimene päev. 213 aaret. Tartust hakkasin sõitma pool 9, lõpetasin öösel 1:30 täiesti kurnatuna, näljasena (Paides mõtlesin, et küll teepeal mõne kohaliku poe leian), läbi külmununa ning vigasena. Näpud on märjast, külmast ja aaredetopside avamisest lõhki, jalad said vaatamata headele saabastele ikka üsna alguses läbimärjaks ja hakkasid külmetama. Torpad oleks pidanud kohe alguses peale tõmbama. Nii loll on ikka loll olla. Panin torpad peale kui jalad juba ligumärjad olid. See pidevalt lumme ja sooja autosse sulama pendeldamine kuidagi kuivamist ei soodustanud. Ilmselt sellest autost paarsada korda valesti välja astumisest ja märjast-külmast hakkas vasak põlv põrguvalu tegema. Nii kui valesti astusin lõi tugev valu põlve. Kui sel hetkel kuhugi toetada polnud, siis see niitis mu pikali.

Pimenema hakkas kuskil Vahastu ja Kuimetsa vahel. Enne Kuimetsat oli Evisalu peatus, NKT-335. Mu tädimees on siit majast pärit. Ka Evisalu. Ning ema on mul Kuimetsa tüdruk. Edasi võtsin täiesti täistuisanud põllutee Iida karsti suunas. Geomobiil tantsis paksus lumes aga rühkis mõnusalt edasi. Kuimetsa karstialal nullist koordinaate ei leidnud aga see koht äratas vingeid mälestusi. Siin toimus mu elu esimene rock-festival. Oli see Kaiu Rocki eellane või mis nime ta kandis, enam ei mäleta, olin siis ilmselt äkki 8 või 9, aga nägin esimest korda nüüdseks lahkunud Onu Bellat, kellest ei arvanud siis midagi. Mingi trussarites kõrendik, kes ei osanud laulda. Küll aga jättis kustumatu mulje Rootsi bänd nimega Charizma oma looga Join Hands.

Võtsin ette Kuimetsa mõisa. Sellega läks paremini. Katuseaknad ja laternapostid olin juba kodus kokku lugenud. Trepiastmed ja katuselauad lugesin kohapeal üle. Aastaarvu ei hakanud otsimagi, pimedas ja lumega ei hakanud leidmisele panustama. Kuna üks arv sõltub teisest, siis see limiteerib võimalikke lahendusi oma 2 korda ja panin kõik võimalikud lahendused kaardile ning ainsas loogilises kohas ootas mind aare.

Olukord oli siin juba nii hull, et mõtlesin tõsiselt koputada tädi Ene uksele ja varjualust küsida. Siiski jätkasin mõttega, et ehk jõuan normaalsel ajal Kehtna kanti, mul vend elab seal. Mida aare edasi, seda selgemaks sai, et ei jõua mingil normaalsel ajal. 59 ja 25. kraadi ristumiskohta jätsin maha Nordkapist pärit viimase rännuputuka. Ilm muutus järjest külmemaks, termomeeter näitas -7 ning teed kattis külmaudu. Kõht oli kohutavalt tühi, uskumatu, et ma tulin kodust nii välja, et ei võtnud kapist neid Salvesti aedube tomatikastmes kaasa. Ma ei tee muidu ühtki matka-moodi ettevõtmist, et purk neid ube mul kotis pole!

Keava mägedes oli kohe NKT-293 ette hädapeatunud BMW, millel oli tagupidur kinni kiilunud. Pakkusin abi, aga sellest loobuti, sest abi olevat juba teel. Eks see ilmselt kummaline näis, et öösel tuleb mees, jääb justkui hädaliste tõttu seisma, pakub abi aga siis kaob minutiks metsa ja pärast sõidab minema. NKT Keava linnuse mõistatuse numbrid olin juba kodus välja vaadanud, kohapeal siis tuvastasin mõõtmise alguspunkti ja oma rakenduses mõõtsin raadiuse ja nurga abil sihtkoha koordinaadid. Lõpp sellel aardel igatahes võttis muigama.

Päeva viimaseks jäi NKT-245, pool kaks öösel. Sõitsin oma jäisesse maakoju, tegin pliidile tule alla, et natuke temperatuuri tõsta ja saapaid-sokke kuivatada. Õnneks pakkisin villased sokid kaasa, sai jalad sooja. Jõin termosest hommikul tehtud teed turisti-pähklisegu jäänuste kõrvale. Ööseks pugesin kahte magamiskotti ja siis enam eriti ei huvitanud, mis temperatuur toas valitseb. Kell oli 3 öösel.

13.01. Teine päev. 132 aaret. Kell 7 oli äratus aga voodist sain välja 7:40. Krt, juba hakkab ahetama, ikka magasin liiga kaua. Kiirelt voodi kokku ja teevesi tulele. Süüa pole, jõin tassi teed ja tegin termosetäie magusat teed ka kaasa. Saapad on ikka märjad, ka sokid polnud päris ära kuivanud, aga mis seal ikka: ajasin märgadele sokkidele kuivad villased otsa ja pressisin ligased saapad jalga. Torpad ka kohe peale. Asjad kokku ja paarkümmend kilomeetrit NKT-ussile. Päeva esimese aarde, NKT-244 logisin suures valges ja kirusin, et nii kaua magasin. Põlvevalu tuli ka üsna pea tagasi. Sõrmed olid karedad ja nahk praguline, valus oli konteinereid avada, aga kinnastega ei saanud midagi teha. See-eest jalgratturi kindad on siin õigel kohal.

Varbolas kulutasin asjatult aega Varbola aarde otsimisele. Täiesti mõtetult raisatud tund. Esiteks ei leidnud selle lumevaiba seest mitte midagi, teiseks on siin ju ka veel teinegi aare ja tagasi peaks nii ehk naa tulema ja need aarded ju ei ole NKT-sarjas ja ei lähe kevadel arhiivi. Selle Varbola otsimisega olid minust möödunud ka vastas-suunas liikunud geokolleegide seltskond (peakas, peeru-miski, keegi veel). Sealt edasi läks nagu lepase reega (kas tänapäeva noorte jaoks on see väljend ka nagu flopi sümbol salvestamise nupul? Et tähendust teab aga sisu mitte), värsked jäljed olid iga aarde ees ootamas. Valisin alati tee poole tulevad jäljed, sest need tulevad alati otse aarde juurest. Varbola asulas oli esimene teele jääv pood täna suletud. Kell oli kolm ja ma olin kahe päeva jooksul söönud kaks võileiba eile hommikuks ja paki turistipähklisegu eile päeval. Edasi liikusin vist tahtejõu abil ainult.

Viimase NKT-aarde numbriga 112 logisin 16:07. NKT-73 kuni NKT-111 on mul varasemalt tehtud ning ees ootas tee Tartusse. Tundus, et ei ole mõistlik sõita pikk maa NKT-72 juurde, et siis varsti ikkagi ots ümber keerata. Lõpuni täna ka jõuaks kui panna samamoodi hullu nagu eile, lõpetaks ilmselt kuskil üheksa või kümne ajal. Samas 72 aaret on ka selline kogus, mis on mõnusa päevaga tehtav, seega jätsin sarja alguse tulevikuks. Teel Tartusse jäid mulle teele Nissi, Kohila (jee, stati burks ja kohv), Nõiakaevu ja mõned Ambiorix'i aarded.

Kokku otsisin 353 aaret, 345 sai leitud (see on 43 aaret vähem kui terve eelmise aasta skoor ja rohkem kui kõikidel eelmisest aastast varasematel aastatel kokku), 331 NKT-aaret ja 14 muud aaret. Leidmata jäi 8 aaret: NKT Paide ordulinnus, Templirüütlite jälg, NKT-445, NKT Kuimetsa karstiala, NKT-328, NKT Jalase, NKT-201 ja Varbola aare. NKT multid olid kõik sellised, et ei saanud erinevatel põhjustel algusest minema ja loobusin kiirelt, et aega säästa. No näiteks Jalasel avastasin, et mul puudub vastav digitaalne abivahend. Kümnekonnal logil üsna alguses kirjutasin kuupäevaks 11.01 millegipärast ja vanast harjumusest läks nii mõnigi 18 aastaarvuks. Need sain küll ära parandatud.

Torpad on lumega hädavajalikud. Nuga, soe hingeõhk ja tubli annus kannatust on hädavajalikud konteineri suu sulatamiseks. Mõne konteineri keel oli nii terav, et lõikas nahka, siin oleks pidanud sõrmkübar kaasas olema. Kahel aardel lõhkusin keele pooleks, neljal murdsin lõualuu. Päriselt olin kannatlik ja ettevaatlik, aga ikka juhtus. Võibolla oleks pidanud jätma puutumata üldse. Kõik jäid siiski veel kasutatavaks. Nii mõnigi logiraamat oli niiske ja väga palju oli just vahetatud tühjasid logirulle. Uskumatu visadus ikka selle sarja hooldamisel, sest kogu sarjast (üle 470 aarde) on vist ainult 1 hetkel ajutiselt kättesaamatu (328) ja üks on ilmselt kaduma läinud (445)?

Ma polnud kunagi varem sellist skoorimise maratoni teinud, eks selle mõttekus on muidugi küsitav, teine eelistab hoopis tugitoolis telekat vaadata...

Minu kuuekümne seitsmes NKT. 2/345.

1. päev

Teine päev

Tänu Jutale sai see ette võetud, ise vast oleks piirdunud mõne üksikuga. Aga kuna põhjus ilmne siis tuli ette võtta. NKT mõlemad otsad võetud jäänud veel "mõned sajad". Tänud.

Suure hirmuga, et NKT rada kevadel kokku korjatakse, võtsime Marttiga selle aasta plaani NKT rada ikka jupikaupa ära teha. No ja mul oli sellest ju siiamaani vaevalt 10% tehtud.

Nii nagu ma ajalehti loen tagantpoolt ettepoole alustasime ka NKT läbimist tagurpidi. Leitud esimesest vaadatud kohast, aitäh!

Sai NKT rajal tuuritatud.Aitüma

 1 

Aare on nüüd koordinaatidel 58.891455 25.580041

 2 

4475.

 9 

Ja ongi kõik. Paar boonust ja mõni peale jäävad tulevikku, aga põhitrass sai läbi sõidetud. Mõte peaaegu kogu NKT (60 esimest olime varem eraldi ära teinud) korraga ratastega läbi teha oli Joonase oma, ise oleks erinevaid rajalõike arvatavasti veel aastaid tiksunud. See oli hea mõte. Sai palju võsa ja präänikuid ja vett ja külapoode ja kilomeetreid ja absurdikoomikat ja kõige selle juures läks kaduma kõigest üksainus pastakas. Mega. Tänud skoori eest!

Ei saanud niisama sellest aardest mööda minna. Enamus selle seerja aardeid siiski läbimata.

 2 

Panin uue topsi ja logiraamatu.

Väike kõrvalepõige ja logi kirjas.

Leitud.

Leitud! Tänud peitjale

Leitud. Britt - 455, Tiia, Avo, Ramon

:)

Üpriski värsked jalajäljed viisid aardeni. Leitud ja logitud.

Leitud. Aitäh!

Leitud

Kiire leid :)

 17 

Täna möödus 5 aastat NKT aarete peitmise alustamisest. Täname Airit seda tähtpäeva meenutamast! Ka tookord oli see ilus päikeseline päev. Üritan avaldada väikese kokkuvõtte aarete käekäigust nende 5 aasta jooksul. Lisan pildi.

Leitud, logitud! EVEJ. Tänud!

Tänud! :)

Huhh see läks lihtsalt, georada päästis, vahva konteiner, täname! :)

 10 

Järjekordne õhtu NKT radadel. Õhtu algas veidi varem ja hasart oli nii suur, et õnnestus lõpuni välja jõuda. Leitud said punktid 334-452 ja 464-467. Seekordne tee oli kohati väga tolmune ja liiklus tihedam, olin päris kena tolmutont. Mingi aja pärast jällegi vastupidi, rohi märg ja olin seda minagi. Viimased topsid said taskulambiga leitud, veerand tundi enne südaööd paistis põõsaste vahelt valgustatud Paide linnusetorn. Tehtud!

Kokkuvõttes veetsin teekonnal omamoodi huvitavat aega juulikuu kaheksal õhtupoolikul, läbides selle autoga, mis pidas kenasti minu piitsutamisele vastu. Teekond oli rahulik. Koerad taga ei ajanud, välja arvatud NKT 29 juures olevad hirmutavad hääled ja mis ainukesena tavaaaretest leidmata jäi, aga küll ma selle topsi, pluss veel mõned NKT linnuste aarded, ka kätte saan. Inimestele oma kulgemisel jalgu ei jäänud, välja arvatud NKT 447 juures, kus läks otsimisega aega ja minu ohutuledega auto taga peatas teine auto kust juht tormas välja. Mina parajasti kuusestikus olles, tormasin siis kah sealt välja ja selle käigus märkasin topsi. Mind nähes küsis juht kas on abi vaja. Aga ei, enam polnud vaja, sest tops sai ju leitud:) 

Suured tänud peitjatele kuningate teed tutvustamast ja topsidega täitmast!

heinamaa..

..ja päikesepaiste

lilled..

..linnud..

..ja loomad

teel ühe NKT-ni

ühe NKT juures

kuskil teel

..ikka teel..

tehtud

 16 

Kuna ma olin NKT matka viimase päeva jooksul liiga kaua maganud, liiga palju looderdanud, lulli löönud ja üldse lõdvalt võtnud, siis Paides läks juba üsna kiireks. Tee-ehituse ja kättesaamatute aarete tsooni jõudes jäi poolteist tundi kuni kell 20:05 viimase Tallinnasse sõitva bussini. Aega piisavalt kui mööda asfalti minna, aga mul oli muidugi tarvis kõrges heinas täpselt NKT rada järgida, isegi kui sealt vahepeal tükk aega midagi leida polnud. Otsimist see ometigi ei seganud ju :P 464-467 juba suht jooksin, kasuks tulid kõik viimase viie päeva jooksul omandatud kogemused, oskus silmaga kohe õiget kohta tabada, vilumus avamisel-rullimisel-logimisel. Ligi poolesaja ühesuguse aardega saab rutiini käppa küll!

Kui viimane leid vormistatud ja põhimissiooni edukaks võis kuulutada, siis tundus jäävat veel 5 minutit varuaega lisaks bussijaama jõudmiseks vajalikule veerandtunnile. Eesseisvat tsiviliseeritud ühistranspordi kasutamist silmas pidades püüdsin ennast pisut kasida. Värskaga pesin kere vähe värskemaks, väike sorts päikesekaitset täitis deodorandi funktsiooni, juustest nokkisin välja sinna kogunenud kuuse- ning kadakaokkad, särk sai vahetatud, varupüksid puudusid, aga jalas olevad läbisid äsja põhjaliku märja heina pesutsükli, pühkisin taimejäänused pealt maha ja käis küll. Võtsin suuna linnuse peale, et sealtkaudu otse bussijaama joosta. Teel veel vaid Templirüütlite aarde kiirkontroll - täitsa alles oli :o)

5 päevaga läbisin 145 km, leidsin kõik kättesaadavad 458 aaret, kaotasin 4 kilo ja 1 pastaka. Peitjate tiimile piiritu tänu suure seeria peitmisel ning jätkuval hooldamisel nähtud meeletu vaeva eest!  
 

Logide sisukord:

• Algus

• Varustus

• Jalatsid

• Seljakott

• Ellujäämiskomplekt

• Rippvoodi

• Tekid

• Varikate

• Rippvoodi vs telk

• Santlaager Varbolas

• Soovitusi NKT jalgsimatkajale

• NKT Rullimismassin ®

• Toidupoed NKT raja ääres

• NKT vs MRPT

Leitud!

Täna alustasime lõpust, homme võtame alguse ette.

Ohoo, minu arusaamise järgi olen omadega üsna metsas, aga kas sealt vahelt paistab tõepoolest Paide Vallitorn?! Äge vaade, aitäh!

Need 3 viimast NKT seeria aardekest jäid esmasel tagurpidi rada läbides otsimata. Igaljuhul parandasin selle vea ja käisin panin nimed kirja aaretele 465,466,467.

Leitud. Tänud!

Mul on endiselt kindel plaan NKT jalgsi läbida, aga eelmise suve haigus viskas sellel teemal kaikad kodarasse ja aasta jooksul on juhtunud, et oleme ikka mingi ussi lüli lähedale sattunud ja muidugi pole ma suutnud siis juba armsaks saanud topse tähelepanuta jätta. Nii juhtus tänagi, et sai logitud selle teekonna finaalaare. Ausalt öeldes tekkis kahjutunne, sest ma kujutan ette, milline tunne oleks kogu retke lõpus siia rajale pöörata ja kauguses Paide vallitorni silmata. Aarde enda juures nii tore polnud, sest kellelgi (loodetavasti siiski mitte geopeituril) oli suurest rõõmust või erutusest kõht lahti läinud, nii et tasub ettevaatlik olla. Tops oli aga oma kohal, kaaslasele millegipärast kohe näole ei andnud, aga mulle küll. Aitäh!

 3 

Kuna mul tekkis millalgi plaan, et tahaks geojaaniga 1000 aaret täis saada, siis läksime Marise ja Lauriga eelmine nv geotuurile. Kahjuks läks mu plaan seal lõhki ja 1000 sai juba enne geojaani täis. Kuna see numbrite tagaajamine juba käis, siis avastas Laur, et tal ei ole 2000 palju puudu. Tekkiski plaan, et enne geojaani lähme veel korra aardeid otsima. Parim koht skoorimiseks on ju NKT, nii tekkiski plaan, et neljapäeva õhtul lähme Paidesse ja otsime kuni Laur saab oma 2000 täis. Läks aga kõik teisiti, sest pimedas otsimine polnud üldse lõbus ja varsti tuli tüdimus peale. :D Mina sain lõpuks kokku 20 leidu, Laur vist veelgi vähem ja Maris skooris ühega. Marise üks oli kindlasti rohkem väärt kui minu 20 kokku, sest temal sai sellega n.ö. NKT ring täis. :)

 1 

Maris käis ikka peale, et ma lõpu poolt ka nktsid natuke ära korjaks kui me seal juba olime. Üldiselt punnisin ikka vastu. Aga no kui ma sellest ikka mõne meetri kauguselt mööda jalutasin, siis pidin ikka nime kirja panema. Seda tegin ma muidugi, niiet Maris ei saanud midagi aru, kuna ta läks ees sinna kust ise aarde leidis ja otsis sealt hoolega. Mitte ei saanud aru miks ma juba autosse tahtsin minna :D

Käisin sörkimas ja leidsin põõsa ja põõsast asja ja asjas vihiku/pliiatsi. Panin ennast kirja lootuses, et ehk võidan midagi. Tänud peitjale.

Leitud.

Leitud ja logitud ning tänud peitjale.

Enne taas jõululauda istumist tegime väikse jalutuskäigu ja saime Paidesse ka mõned rohelised täpid: NKT 457-467 Täname!

Käidud, nähtud, logitud.

Leitud! Pikk logi NKT 409 juures

Panime õige kujundusega logiraamatu

Vt NKT 464

Kuidas sisustada oma vaba aega - ikka NKT rajaga.

Aare oli korras ja tundus, et õiges pesas õige tops ja õiges topsis õige rull. Aga logi kirjutamisse on suhtutud üsna loominguliselt - mõned kuupäevad paistsid suisa paar päeva tulevikus olema ja osadel juhtudel harjutatakse vist ridu alt üles kirjutama :)

Leitud

Alustasime NKT rada viimasest otsast, sest see on kodule lähemal. Teekonna võtsime ette autoga. Seekord sai logitud 41 aaret+1 aare, mis ei kuulu NKT alla. Jõudsime järeldusele, et targem on siiski auto koju jätta ja tagasi tulla jalgratastega. Ehk jõuab suve lõpuks kogu rada läbitud. Järgmise korrani! ;) (koos robin43530 ja kaisaerm-ga)

 1 

Sai kah selle retkega algust tehtud. Alustasime lõpust, sest tahame teada, et mis tunne oleks olnud neljal kuningal koju tagasi minnes. Seekord võtsime 41 NKT aaret. Aitäh!

Jätkasin oma NKT sealt kus pooleli oli jäänud. Kahe päevast matka jalgratastel, kus kilomeetreid tuli kokku 110, sellest esimesel päeval 61km(NKT 270-333 ja teisel päeval 49km(334-467). Auto sai jäetud Paidesse, sealt ratastel Türile ning edasi rongiga Keavasse, kus kogu üritus sai alguse. Taluda tuli kõike, nii tolmuseid teid, kõrvetavat päikest kui ka hoovihma. Boonuseks minu kogusse juurde üks puuk, selle aasta kaheksas. Üllatav oli see, et terve teekonna jooksul ei näinud mitte ühtegi roomajat. Küll oli tore kohata nelja erinevat seltskona geokolleege Soomest, kes olid tulnud Eestisse Mega üritusele ning tegid aega parajaks ning noppisid NKT sarja. Mulle isiklikult see sari meeldis. Mis saab olla veel parem kui viibida värskes õhus ning otsida aardeid. Kuna igat punkti eraldi lahti kirjutama hakata muutuks tüütuks, sai tehtud koond jutt sellest ning copy/paste. Mõned ehedamad mälestused toon eraldi teatud punktide juures välja. Ja kuuskede hingeelust tean ma nüüdseks tunduvalt rohkem, kui varem. Kiitos!

Viimase punktiga saigi see teekond enda jaoks lukku pandud. Oli äärmiselt huvitav läbi mitme aasta. Esimest otsa sai võetud autoga, kuid üsna pea sai selgeks, et see on üks mõtetu tegevus. Ning välja sai otsitud kondimootoril töötavad rattad. Vahepeal tegin lõigust ka mingi osa nn "online", kus kaasas oli läpakas ning logisin kohapeal. Aga jah, kui mõni geopeitur tahab seda matka ette võtta jalgsi siis oleksin nõus sellel teekonnal saatjaks olema. Mina tänan!

Leitud ja logitud.

Aare sai uue konteineri ja ka järjekordse uue asukoha. Uued koordinaadid on
58 53.486 25 34.783

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Aare on nüüd veidi teises kohas. Uued koordinaadid on

N 58° 53.494 E 025° 34.796

Kohale jõudes oli mugu ligidal. Läksime teist aaret võtma ja tagasi tulles polnud mugu enam probleemses kauguses. Logitud.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Aaret ei ole hetkel omal kohal. Veidi kannatust.

Leitud, aitäh!

Nii kolm aastat on unistatud siia jõudmisest ning kui see võimalus lõpuks avanes, siis sellest kinni sai haaratud. Pöidlad topsikutest valusad! Aitähh!

Leitud

Leitud.

 1 

Plaanis polnud, aga kui Sul on lemmik kommid elutoas kausis, jeeright Sa nad söömata jätad :) Ei jätnud ka meie. Kuldar võttis aarde "taskust" välja ja pani autolaternate valgel nimed kirja.

Tänud peitmast!

Leitud!

Leitud!

Suundusime Templirüütlite poole ning korjasime tee pealt mõned NKT-d ka vähemaks.

Täna alustasin sellest otsast :) Leitud, logitud, aitäh!

Plaan oli enne rüütleid see võtta,aga enne kui auto pargitud saime tuli matkamees ja hakkas just seal oma saapaid ümber siduma.Marssisime mühinal mööda.Tagasi minnes sai juba kaugelt tuvastatud peidik ja kuna mugu oli oma teed jätkanud sai aaregi logitud.Tänud peitjale.

Leitud ja logitud.

No sai löpuks see uss kaardil läbitud. Möned vahelülid veel vaja ära vötta ja ongi uss roheline:) Peitjad ikka hullult vaeva näinud:) Tänud igal juhul peitjatele, sest töesti annab alles peita 467 sarnast punkti.

Leitud

Jäi templirüütlite juurest tulles risti tee peale. Aitäh!

 2 

Täname peitjaid toreda rännaku ja nähtud vaeva eest

 2 

Ei mina uskunud, et ma suudan kogu planeeritud NKT osa (90tk) ühe päevaga ära teha. Tuli aga välja, et polnud kohe üldse probleemi. Ilm oli ka tegelikult supper, ei olnud külm ega liiga palav. Nüüd on umbes pool ussi läbi tehtud. See aasta arvatavasti jaole enam ei jõua aga küll jõuab tulevikus. Tänud peitjatele ja suurepärastele hooldajatele!

Leitud, logitud! Aitäh

Leitud, tänan!

 2 

Kuna sattusime juhuslikult Paidesse (tegelt mitte nii väga juhuslikult) ja ussi pea on meil juba roheliseks värvitud, siis ilus oleks ju sabaots ka rohelise värviga üle võõbata. Tehtud mõeldud! Liikusime kõikse viimase juurde ja panime pidulikult oma nimed sinna kirja. Huuh, nagu olekski tehtud! Aga tegelt mitte, ainult 385 tükki veel. Otsustasime siis saba natuke pikemalt värvida ja võtsime 3 tk lisaks.

Ja kui nüüd nii etteruttavalt seda NKT’de otsimist kokku võtta, siis võib öelda seda, et täpset gepsu vähemalt suvel vaja ei lähe, sest iga topsini viib geomaantee. See tuleb lihtsalt üles leida ja siis topsini kondida. Lihtne, kas pole?

Kuigi see uss meil veel roheline pole ja ilmselt jätkub tegevust siin veel paariks aastaks, siis peitjaid tänada tahaks kohe praegu. Lihtsalt nii suur ja lahe asi on kokku pandud, võimas! Pikka iga sellele ussile ja peitjatele jõudu hooldamisel!

Leitud, logitud! Aitäh!

Leitud.

Maria polnud veel autostki välja jõudnud kui Mari-Liisil juba aare käes oli. Tänu sellele aardele sain GC lehe "FUN WITH FAVORITES" suveniiri. Aitäh!

leitud, logitud.

Kuna oli Paide kaudu koju minek, siis pidi ka mõne NKT ära noppima. Kuna NKT aga Paides lõpeb, siis sai ära logida need kõige viimased. Aitäh!

Läks 2 sekundit kauem, aga peitud ta ei jäänud. Tänud peitjale :)

 37 

Ja viimane ka leitud/logitud! Saingi tehtud :). Kl 14:57.

Aitäh NKT-tiimile meile seda aardesarja peitmast. See oli ikka täiesti uskumatu matk! Ja ma olen niiiiii rahul, et ma selle ära tegemisega hakkama sain :). Kahtlemata jääb nende aarete otsimine minu geoajaloo üheks nendest “kõige”-dest, seda ei saa muuta mitte miski. Ja ma olen Tiiule, Mardile, Marisele, Margusele, Airile ja Priidule nii tänulik võimaluse eest seda matka läbi teha. Võimaluse eest ise selle käigus kasvada. Ja iseennast kasvatada. Samuti andis pikkade vahemaade läbimine mulle aega mõtteid mõelda, ka seda oli mulle vaja. Ja ma tegelikult ootan juba seda järelnoppimistuuri matkal leidmata jäänud aarete osas ka, sest need annavad mulle võimaluse ümbruskonda kaugemalt uurida, lahendamata NKT-mõistatustega tegeleda, teisi teele jäävaid aardeid otsida… Tundub igatahes, et tuleb üks mõnus suvi :).

Matkal tuli täis ka minu 1000.-des leid, nii magusalt saadud ja eelviimasel matkapäeval ning vist topsi nr 405 juures. Loodetavasti mu 2000.-das leid tuleb mõne sama erilise pähe võetud mõtte raames. Või põneva aarde juures :). Ja kindlasti oleks raja läbimine olnud raskem, kui oleks puudunud teie tagasiside minu ettevõtmisele. Aga kõik need logidele pandud pöidlad ja Alexi ootamatu õnnitlus foorumis… just need ei lasknud kordagi liiga suureks paisuda mõttel, et jätaks nüüd asja pooleli, sest väljas on parasjagu järjekordne vihm või kuskilt on valus või veel midagi… Ning NKT-tiimile muidugi eraldi tänu kingituse eest, selle tillukese puupaku väärtus on mulle kaugelt suurem, kui hulk teisi, ka muidu olulisi asju :).

Juhuks, kui keegi veel plaanib midagi sarnast ette võtta, siis kokkuvõtlikult panen siia mõned märksõnad, mis ehk teistelegi edaspidi kasulikud:

• kaupluseid jääb teele 4-5: Varbolasse (144 ja 145 vahel), Kabalasse (227 ja 228 vahel), (Kehtnasse /269 juurest vastassuunas 3 km/), Kuimetsa (333 ja 334 vahel) ja Vahastusse (377 kõrval). Ainuke, milles ma ise sees ei käinud, oli Kabala pood, aga kõikides teistes sai kaardiga maksta. Ja ainuke, mis otse teele ei jäänud, oli Kehtna oma, aga just see oli kõige suurema kaubavalikuga ning kaupluse lahtioleku ajal on selle juurest võimalik välja võtta ka sularaha ning see viimane on nt vajalik ööbimiskohtades tasumiseks;
• ööbimiskohad, mida mina kasutasin olid Ruunawere Postimõis Hotell (139 juurest 2 km vastassuunas), Võerahansu Puhkemajad (246 juurest 2,4 km vastassuunas), külalistemaja Varjula (269 juurest 2,5 km vastassuunas), Agnese Puhkemaja (333 ja 334 vahel) ja Piiumetsa Puhkekeskus (421 juurest 700 m otse üles). Ööbimiskohad valisin nii, nagu neid ümbrusesse jäi ja selle järgi, kuidas oma kõndimisvõimet hindasin; kõige pikem vahe Ruunawerest Võerahansuni kolmandal päeval tuli koos otsimistega ca 33 km ja järgmisel päeval olid mul sellest jalad ja selg nii läbi, et tegin 4. päeva lühema – ainult Kehtnani ja kokku 16 km. Ma pole muidugi teab mis sportlane ka, vormi on niipalju kui geomatkadelt seni kogunenud…:D. Esimese päeva lõpuks Ellamaa risti ümbrusest ma öömaja leida ei suutnud ja siin kasutasin võimalust ööbida oma toredate sõprade juures;
• viidet telkimisalale nägin teel vaid ühte – 155 juures, RMK matkaradadele näitasid viidad veel 38, 201 ja 348 juures;
• kõige olulisemad asjad, millega enda võimalikult mugavaks tundmiseks rajale minna on a) korralik seljakott, millel seljal tugevdus ning rihmad, millega oleks võimalik kotti nii vööpiirkonnast kui rinnalt kinnitada – selline annab vahepeal õlgadele puhkust ja on metsa murdes ka mugavam kui midagi mööda keha ringi ei loksu, b) tugeva tallaga, pahkluust kõrgemal seisva servaga ja sissekäidud matkasaapad – sellised ei lase jalal väänduda pokumaastikel ning peidukate juures ei pea keskenduma lisaks otsimisele veel võimalikele klaasikildudele, okastraadile, ussidele, c) vihmakindlad koorikud – mina sattusin osade peidukate juures pea enda kõrguseks kasvanud taimestikuni kuid ka siis, kui sadas, hoidsid need minust suurema vee eemal, d) virnade kaupa Compeed geelplaastreid. Neid ma ei jõua tõesti ära kiita – nad ei hõõru, sulanduvad teibitud kohta ja varasemast kasutamisest tean, et isegi katkisele nahale kleepides ei tekita nii suurt valu samu jalanõusid uuesti jalga pannes kui tavalised plaastrid. Ise järgisin lisaks veel teel olles korduvalt Reigo soovitatud õpetust, et isegi kui juba natuke kuskilt hakkab midagi tunda andma, pole selle süvenemist oodata mõtet ning koib on mõistlik kohe ära teipida ja selle tulemiks oli see, et ma lõpetasin oma matka ühegi villita :); e) kindlasti võimalusel kasuta gepsi – telefoniga sattusin korduvalt no service piirkondadesse ja vihmaga ei tulnud sellega klõbistamisest ka suuremat välja. Eneloop akusid oli mul rajal kaasas 2 lisapaari lisaks gepsus olevatele ning nendega sain hakkama 5 ja pool päeva. Telefonide akukestvused on ilmselt erinevad, minul oli kaasas 2 väikest akupanka (suuruses, millest piisas telefoni 1 korra uuesti täislaadimiseks) ja nendega kahega sain päeva lõpuni hakkama (andmeside oli kogu aeg sees), f) seljakoti vihmakile – säästab teile hulga kuivatusprotsessi juhul, kui päevad otsa sajab, g) valuvaigisteid, igaks juhuks. Minul olid kaasas, aga mul tegid nende asemel oma töö ära pea igaõhtused saunad. Kellel saunavarianti kasutada pole, soovitan siiski kaasa võtta – see on täiesti hull, KUI valus võib jalgadel õhtul olla.

Samuti soovitan hoolikalt läbi mõelda, kas tahad pikemalt rajale minna üksi või kaaslasega. Minule sobis üksi, ma vist päriselt oleks kaaslase seal keset oma “valus ja väsinud olla” olemist ja mõne vale sõna peale mõni õhtu salaja kuskil maasse ära kaevanud :D. Aga päris üksi ma seal siiski polnud, telefon andis piisava võimaluse nii vingumiste äravingumiseks – mida ka hädasti on vaja teha :D - kui ka vahelduseks muu maailma uudiseid kuulda ning lõppkokkuvõttes jäid mind ümbritsevad inimesed terveks ning mina sain parima osa mõlemast :). Aga peale raja läbimist oli mul iseendast ja üksiolemisest küll ikka päris kõrini… :D.

Mhm, mu aarete üldkaart näeb ikka nii lahe välja: rohekas Harjumaa, üksikud rohelised täpid mujal Eestis ja siis üks roheline paks uss laiamas üle keskkoha :) Nii vinge ikka! Kellel veel tegemata, minge proovige ka, mina soovitan NKT kohe kindlasti ette võtta. Ja esimeses järjekorras ikka jala :).

 35 

Ja ongi kõik! Vaim on väsinud ja keha on korralikult klobida saanud. Aitäh kaasaelajatele,millalgi pikemalt

Aardes on nüüd uus logiraamat

Leitud!

Käsile sai võetud viimane leidmata lõik NKT-sid. Tänud peitjatele.

Säh sulle kuuske siis. Tänud.

Leitud.

Leitud! Tänud peitjale :)

Sai öösel natuke kuutõbist mängitud ja aare leitud. Tänud peitjale.

Leitud ja logitud, tänud peitjaile!

NKT viimane etapp, ilm ilus, mõnus seltskond, leitud, logitud.

 1 

Selle tantsu nimi oli ilmselt puugi-vuugi! A noh, mis sa teed, tuleb ju särgid-värgid puhtaks rapsida võimalikest kutsumata tegelastest. Vahetult enne aarde juurest lahkumist möödus üks mees koeraga ning koer tõstis jalga umbes-täpselt sinna kus aare asub. Ärge siis unustage käsi pesta kui peale seda aaret midagi süüa tahate! :D

Viimane NKT, jess! Mina panin nimesid kirja, kuniks Veiko puugitantsu tantsis.

Leidsin

Leitud.

Leitud.

leitud

Leitud

Leitud, tänud!

Just siit sai alguse meie seltskonna NKT avastusretk - põnev, millal lõpuni jõuame!

Leitud ja logitud.

Tore aare ja meeldiv vaheldus keerulistele mõistatusaaretele.

Käisime vahelduseks lõpus ära. Üks kenamaid paiku selles ahelas.

Seekord sai seda ussi sabast ampsama hakatud, kuna see oli kodule lähemal. Esimene leid tuli kiirelt. Aitäh peitjatele.

Leitud.

See oli lihtne, tänud.

Meie käisime lastega Paide lahtistel iluvõimlemisvõistlustel ja kuna me juba Paidesse sattusime, siis võtsime ka mõned aarded. seekord vaid 4 tk (464-467), kuid vähemalt saime natuke jalutada ja ilma nautida. Samal ajal oli ka Türi lillelaat - sealt me sõidsime läbi kuid lilleilu nautida ei jõudnudki...

Leitud,logitud,skooritud.Tänud!

Peale pikka GP puhkust esimene leid ja kohe edukas :)

Väike skoorimine möödasõidul

 2 

Alustasime meiegi NKT läbimist tagurpidi, millal algusesse jõuame, näitab aeg. Eesti ajalugu väärib meenutamist, olgu siinkohal öeldud tänusõnad peitjatele idee, teostuse ja kogu nähtud vaeva eest.

Aare ise aga hakkas silma juba autoaknast vaadates. Läksime välja, istusime rahulikult pingil, imetlesime konteinerit ja kirjutasime oma esimese NKT logi sisse.

 1 

Kuna juba Paides olin, siis lihtsalt pidin üle vaatama, et mis loom see NKT ka on. Ei saa kurta: ilus vaade ja korralik teostus. Ehk kunagi ka pikematele radadele. Aitäh!

Täna, 6+ aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...

Täname õue kutsumast!

Kuna täna oli Paidesse põhjust tulla siis lahendasime NKT seeriat hoopis veidi tagantpoolt ettepoole . Leidsime konteinerid 451 - 467: Kõik olid korras ja logiraamatutes veel ruumi jätkumas.

Kui keerasin kaardi õigetpidi ette, siis sai ka aare leitud. Tänud peitjale.

Leitud. Aitäh!

Sai veel viimased tavalised NKT'd ära nopitud. Jäänud on veel mõistatused. Aitäh!

Hakkasime siis siit NKT-d tagurpidi võtma. [ullunt] oli meile ilusti rajad ette teinud esimeste aarete puhul, nii et GPS oli kohati ilmselge liialdus. Aitäh ägeda seeria eest!

Lõpetasime oma geopäeva jupikese NKTga. Mõnus oli iga paarisaja meetri tagant mõned võimlemisharjutused teha. Vahepeal vedas isegi nii, et toimus lausa teolt tabamine :)

Truud kaaslased ootamas

Leitud-logitud 11:51.

Kõikse suurema numbriga NKT nüüd leitud, edasi mõnus jalgsiretk - Türile välja. Teepeal siis mõned NKT nopped. Tänud peitjatele!

Lõpuks ometi kauaoodatud viimane NKT leitud.

Leitud, tänan!

Leitud! Logitud! Tänud!

Enne kui ma autost välja sain, oli Laurenil juba leitud.

Siia sõites lootsin, et Markus jääb magama ja saan vähemalt Paide ümbert NKT-d ära noppida. Markus arvas teisiti. Kiire leid ja edasi unesõidule. Aitäh!

 1 

Kinnitasime konteineri veidi teisiti. Ehk peab nüüd kauem vastu.

 1 

kirjutan peitjatele

leitud

Kuidas saab võimalikult suure ökoloogilise jalajälje? Viska õhtul pesemata kirsa tuumapuldile...

Natalja Karlovna Tarantova läheb seitsmenda klassi noorte geopeituritega õue kehalise tundi pidama.

"Õpetaja, teeme midagi põnevamat! Milleks meile need kükid ja kummardused? Õpime parem morse keelt või kompassi!" paluvad lapsed.

Noor õpetaja vangutab pead: "Kuidas te siis ei mõista? Elus on kõik seotud. Seda kuuske kummardad, kelle all sa oled. Selle kännu alt leiad, kus kükitad."

::::::::::::::::::::::::::::::::

Eestis 652 / Kokku 782

 11 

LÄBI!!! Kõik mustad jõud, korporatsioonid jne. said tagasi löödud ja korralikult paljastatud. 100% edukas tripp selle koha pealt, kuigi 4 aaret jäi leidmata.

Kokkuvõtlikult - jalgsi liikudes NKT 302-467 tuli umbes 60 aaret päevas, jalgrattaga NKT 1-301 tuli 130 päevas.

Jalgsi liikudes liigud palju aeglasemalt kui jalgratta või autoga, seega näed rohkem, paned rohkem detaile tähele. Teed rohkem puhkepause ja selle tõttu näed veelgi rohkem. Rohkem aega jääb ka pildistamiseks. Vahepeal tekib küll roboti tunne, aga see tähendab ainult, et on vaja teha puhkepaus.

Aga nüüd telk üle tee võssa püsti ja hommikul jalutuskäik Türile ja sealt rongi peale ja Tallinnasse esimesse dimensiooni tagasi. Oli meeldiv, tänud peitjatele veelkord selle erakordse asja eest ja jääme lootma, et Eesti tekib veel selliseid seeriaid :) Eks see ole meie endi teha muidugi kah.

Sõitsime kohale, logisime, sõitsime ära. Keegi meid õnneks segama ei tulnud :)

Noh suunasin Priidut algul valele teele aga tema esmane vaist oli ikka õige.Mugusid polnud.

Tegelikult ei otsinud kah aga nullis istus üks paarike rattamugusi kes ei plaaninudki vist kuhugile liikuda. Otsustasin, et skoorin järgmise.

Pärapõrgust tagasi tulles leidsid Miki ja Merle

Otsustasime ka mõnda NKT-d külastada, et katsetada, mis tunne tekib. Pole just see, mida naudiksime. Näib, nagu oleksime kummipaela otsas - sibli, palju jõuad, ikka sama koha peal. Aga ega kõik siin maamuna peal peagi kõigile meeldima. Topsikud on aga hurmavad ja peitjate töö kolossaalne. Täname ikkagi.

 1 

Nii Kaunis Topsik!

Leitud ja logitud!Tänud

Meie alustasime otsimist saba poolt.See oli meil esimene.

Leitud.

See oli viimane aga kuna vahepealt jäi üks leidmata siis oli ei saanud veel täit kaifi kätte. Ja kui ta lõpuks leitud oli siis hakkas kergem küll. 302 kuni 467 ja kõik multikad ka läks kokku 14 tundi.

Vt. NKT 302

Sellega läks natuke rohkem aega. Alguses kippusime vägisi võsa poole. Siiski sai ka lõpuks see leitud.

Kusagilt teiselt poolt tulles me pooleli jäime. Tont seda täpselt mäletab, kus. Hakkasime siis täna vastu tulema. Kohtumiseni jääb veel palju-palju kordi kuningate teega tutvuda. See oli tore koht ja sai kenasti leitud-logitud, enne kui jalgrattal naine kohale jõudis. Aitäh!

 3 

NKT seeriat võib pidada viimase aja kõige mõjukamaks sündmuseks Eesti geopeituses. See puudutas paljude geopeiturite välja kujunenud harjumusi ja ärgitas geopeituse olemuse üle järele mõtlema. Ootamatul kombel tõi seeria välja hulganisti teemasid, mis inimestele on geopeituse juures olulised. Seejuures jäi kummalisel kombel tahaplaanile aardeotsimine kui selline iseenesest. Tähtsamaks osutus paljudele pigem geopeituse kõrvaline, olgu selleks siis koht "edetabelis" või õhtune lugemisvara. Igatahes suur tänu seeria eest. Ma ei julge lubada, et iga selle seeria aarde juurde saab pikem logi. See aga ei vähenda seeria tähtsust.

Meie alustasime seeria otsingut lõpust teel Tallinnast Pühajärvele. Tegime suurelt teelt põgusa kõrvalepõike ja otsisime üles neli viimast. Päris viimane võlus meid oma lahendusega. Sääsed ei hammustanud, puugid ei hirmutanud ja jalad said puhata. Keegi võõras ka ei kimbutanud oma kohalolekuga. Aarde leidsime kiirelt.

 2 

Meie alustasime seekord viimasest aadrest. Otsimisele lisasid oluliselt värvi Alex ja [mooritz] värsid, mida sai huviga oodatud ja mõnuga loetud. Iga uus aardepeitja peaks kohustuslikus korras läbima NKT sarja, et lisanduks vähem kilekotis aardeid. Täname peitjaid suure töö eest.

 3 

467.Siingi muusika paitas kõrva

ja aare jäi kohe silma,

siiski nautisin vaadet ma hetke,

siin mõni ju lõpetand retke...

kuid minul siin vooris rahvast

ei saand ju siis logida seda viimast.

lõpuks tekkis tühik ses lõputus voos,

kiirelt logi, varsti võetud kõik NKT-d koos :D!

 8 

Nii...nii...läbi sai see teekond. Paide ringtee ääres viimaseid otsides ja peale ringteed veel aarde kaste märgates, jäi küll õhku küsimus, et kas peitjatel oli totsikuid üle jäänud. Aga seeria viimase aarde juures pilku tõstes, jõudis kohale, kui läbimõeldud asi oli. Eelmisel aastal, kui alustasime teekonda, oli mõttes kirjutada igale aardele kirjeldustega logi. Esimese päeva õhtuks hakkasin kahtlema selles ja mõtlesin esimese juurde kirjutada oma emotsioonid. Järgmistel otsimiskordadel aga jõudsin veendumusele, et kirjutan pigem viimase juurde. Arvutasin mälu järgi, et neid kordi kogunes kokku vist seitse ja pea sadakond aaret sai ka korduvalt otsitud ja osad isegi lausa ilma navi abita. Seega jäi ikka midagi meelde ka peale võsa. Ja minu nägemus, miks minul oli vaja otsida üles kõik seeria aarded, oli selles, et sellega näitan ma oma austust peitjate vastu, kes selle tohutu töö olid ära teinud. Samuti meeldis mulle lehe arendaja uuendus, et nüüd on võimalik vältida seda "müra" esilehel, kes seda soovivad, (mina näiteks soovin. Kuna ise panin 100 tähe piirangu, siis nüüd loen ka esilehele sattuvaid nkt-sid, mida ma varem ei teinud. Millised olid siis emotsioonid? Kõikusid äärest äärde, kui aus olla. Oli selliseid aardeid, mis tegid rõõmu, oli selliseid, mis panid pead vangutama, oli selliseid, mis ajasid torisema, oli selliseid, mis ajasid naeru pugistama. Mul on heameel, et sain kodumaal sellise seeria otsimise järgi proovida ja ei pidanud kuskile kaugemale selle jaoks minema. Küll aga tundus, et meie üldist aarete kogust arvestades oli neid tiba liiast (koguselt), aga see on puhtalt minu isiklik arvamus. Au aga tuleb anda peitjatele-meistritele nii konteinerite, vormistuse kui ka kogu ülejäänud tehtud töö eest! Kujutan ette, et neid koordinaate võeti tuhandeid kordi, otsiti peidukaid ja sõideti korduvalt ja korduvalt kogu teekond läbi. Ja seda tehakse ka edaspidi, kuna aeg on näidanud, et kui ikka hooldada on vaja, siis tehakse see ka ära, mitte ei lükata kaugesse tulevikku, nagu nii mitmedki muud aarded hetkel on üle Eesti "ripakil". Peale viimaste NKT aarete otsimist olen kindlal veendumusel, et kuusk ja kadakas on mu sõbrad ja igasugu lehtpuud (eriti toomingas) on suvisel ajal pigem vaenlased. Kuna sügisel, talvel ja kevadel oli otsitud, siis lõpuosa jäigi suve keskele ja ütlen ausalt, et kõige raskemasse aega looduslike tingimuste poolest . Igatahes aitäh kõigile, kes selle seeria peitmisega kuidagipidi seotud on olnud!!!

Teine NKT aarderetk. Leitud, logitud. Aitäh peitjatele :).

Tänane teekond mööda NKT sai otsa. Tee lõpule väga sobilik objekt. Ei tea, kas valmistatud kuusest. Tänud peitjale!

Mulgimaalt tulles otsustasime järjekordsete NKT-de skoorimist alustada Paidest. Leidsime 102, 103. oli millegipärast sisestamata jäänud ja et kell oli juba õhtus, otsustasime selleks korraks lõpetada. Üldiselt olid topsid lihtsalt leitavad, välja arvatud 458. Algus oli muidugi lõbus,aga mida aeg edasi, seda tüdinumaks muutusime. Mõnes kohas oli väga tolmune ja siis nägi see, kes parasjagu otsis, päris heledat värvi välja ja enne autosse istumist tuli veidi vaeva näha, järgmise topsini... Meeldiv kohtumine oli ka teekonnal - HP ja co-ga. Aga kokkuvõttes tore seeria ja milline üüratu töö ja vaev nähtud. Aitäh.

Sünnipäev peet, keerasime nina kodu poole tagasi ja hakkasime seda ussi tagumisest otsast rappima. Enne veel kogusime linnusest natuke numbreid. Ja siin käis korralik peitusemäng ühe rulluisuperekonnaga, nagu pärisaarde juures kohe. Aga HTML on kirjas.

Seekord oli küll plaanis veeta kogu nädalavahetus ühte aaret otsides, kuid ilmataat otsustas teisiti. Siin oli tormituulest isegi kasu, ajas satikad laiali, üldse oli palju jahedam ja lihtsam kui eelmine kord.

 6 

NKT 467,2013-06-15T12:07Z,Found it. Nii, see uss on siis nüüd kogu pikkuses roheliseks värvitud. Müts maha peitjate ees, kes kogu selle suure vaeva on ära näinud, ise küll ei kujuta seda ette. Aitähh!!! ...ja veel... mind ei häiri selle seeria juures küll mitte miski ja ükski nüanss seal ei tee ka geoelu ebamugavamaks, seega ei saa aru ka igasugu virinatest selle asja pihta... mulle see madu igatahes meeldis... :P.

 1 

Mis ma siis sain? 3.1 geotuuri - kolm toredat pikka geotööpäeva ja üks väga lühike, aga ikka tore geopäev. Kokku 471 leidu (kõik, v.a. Vahastu linnamägi). Ohtralt, no ikka lugematult kuuseokkaid. Sekka männiokkaid, puuke, nõgeseid, ämblikke jm loodust. Vist 129 esmaleidu, nii et neist sai juba siiber ja piinlik hakkas, v.a. NKT Keava ja mõni veel. Vähemalt viis leidu teis(t)ena. Ma sain talve, kevadet ja suve, jääd ja vett, lund ja vihma, päikest ja äikest, jahedust ja palavust, tuhka ja tolmu. Kamaluga emotsioone, looduse ilu, langevat lumesadu, tähistaevast, märgi jalgu, tuttavlikku leiurõõmu, ootamatut leiurõõmu, omajagu vihastamist, jaksu lõppemist, jaksu taasleidmist, rutiini tekkimist ja rutiini vihkamist, rutiinist lahti ütlemist. Seinast seina. Padiselt Paideni. Mida ma ei oleks neil neljal teekonnal saanud (-:

Kes tahab teada, miks see seeria hea või vähemasti mõjuomav on, võib lugeda mu NKT 1 logi. Või lugege seeria vähegi pikemaid vaimukaid logisid. Retsept leidnuile ja kõigile peitjaile! Ärgem siis pikka viha pidagem :-D Aga ärgem enam nii tehkem ;-)

Aitäh! Kõige eest.

Telli (NK)T-särk! www.bonk.co.ke

Pärast asjaajamisi Türil ja Paides otsustasime jalutada Vallimäel ja seejärel proovida kätt maakonnalinna lähistel asuvate NKT-dega – üldiselt edukalt.

 1 

Leitud, logitud. Kahjuks jäi seekord aega väheks ja viimane jääb täna võtmata, isa sünnipäevale ei saa ju hilineda! Õnneks ei ole vaja kaugele minna. Tänud peitjale!

 1 

305

Leitud, logitud, tänud peitjatele!

Tänud laheda seeria eest. :)

NKT sarja 1ne aare leitud, tänu!

Toitsime parme ja logisime.

Esimene NKT.

 2 

FTF kell 19.00. Päeva 12. FTF 12-st. Kohe jäi silma õige objekt. Ega ka aarde peidik väga nähtamatu polnud. See siis ongi see viimane järjekorranumbrit kandev NKT aare? Lahe olla siin esmaleidjana! Sellega lugesin ka tänase geopäeva lõppenuks. Hiljem jätkan.