Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Hiiumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Peitmisel läksime Nõrga neemeni Prähnu rannast. Teekond kestis umbes tund aega. Hetkel saab kuiva jalaga ligi, kuid maastiku raskusaste võib muutuda sõltuvalt aastaajast. Koordinaadid on võetud mobiili abil, loodetavasti on piisavalt täpsed. Aare on peidetud kaeviku põhja kivide alla.
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Nõrga kivi | Muu | 58° 45.6230' 22° 28.8064' |
Parkla | Parkla | 58° 46.2282' 22° 28.8714' |
Aarde sildid: soovitan (4), marjad (2), surfikoht (1), pikem_matk(>1km) (1), lumega_raske (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC4F4KB
Logiteadete statistika: 81 (93,1%) 6 5 1 0 0 0 Kokku: 93
Kaks aastat tagasi olin proovinud kiige poolt läheneda. Poolde reide vetikamudru plägas. Peale 400 m andsin alla tookord. Avastades Vormsil, et meri on kaldast suht palju taandunud, siis mõtlesin proovida läheneda altpoolt. Rääkisin augu pähe ka Aivele, kes samal ajal samal saarel viibis. Sõitsime nii kaugele kui saime, aardeni näitas 2.4 km linnulennult. Alguses viis mere poole rajakene, mingi hetk sai mererannas liigutud ja nii need kilomeetrid vähenesid. Meri oli tõesti merre läinud ja liivapõhi kõva. Muidugi oli ka veidi pläga, kuhu varbad tahtsid sisse vajuda aga ikkagi pigem lihtsam maastik. Tänud aarde eest.
Täna saime päris mõnusa matka,ei midagi hullu.Aitäh!
Väga mõnus ja kasulik pooleteisttunnine maastiku tundmaõppimise koolitus oli ;). Sel päeval aardeni jõudmiseks pidanuks pisut teise varustusega tulema. Loodan peagi uuesti tulla - koht on seda kindlasti väärt!
Kuna õhtune jalutuskäik Tärkma telliskivi juurde oli oodatust mugavam, siis otsustasime ka siin õnne proovida. Alguses isegi oli täitsa käidav ja meetrid vähenesid, aga kivi juures sai õnn otsa. Piisavalt tahke see ollus siiksi polnud. Üritasime metsa alt ringi minna, aga sealgi oli maru vesine ja oluliselt lähemale ei saanud. Kui oline tunnikese rassinud ja aardeni oli endiselt ligi poolteist kilomeetrit, siis andsime alla. Tagasitulles hakkas järsku mingi hull ragin pihta, üks ehmunud metssiga pani jooksuga nina eest läbi. õnneks oli temal rohkem hirmu kui mul. Vähemalt sai kivi nÄhtud, et mõni teinekord ehk üritab uuesti.
Auto juba tuttava kiige juurde ja mööda randa minema... kui raske see ikka olla saab? Etteruttavalt olgu öeldud, et aega läks plaanitust 2x kauem ja jalanõud lõpetasid 2x haisvamate känkratena, kui algses kavas ette nähtud.
Mõte oli minna mööda randa, kuni riba kitsamaks läheb, ja sealt läks satelliitfoto järgi mingi rajalaadne toode kivi juurde, ja küll sealt kuidagi edasi ka saab.
Rand sai otsa, aga rada vasakule ei läinud. Läksin siis sealt, kus kaardi järgi pidi varem rada olema. Jalad said peagi märjaks, aga olud läksid aina tihedamaks. Kõrkjad olid minust poole pikemad ja väga tihedad. Ühel hetkel avastasin, et tempo on ainult loetud meetrid minutis ja neid meetreid oli veel oi-kui-palju, ja seda ka tegelikult vales suunas. Otsustasin uuesti rannaga õnne proovida.
Rannal oli näha, et seda rada on läbitud ka hobustega. Ja hobused läksid mudatakistustest üle/ümber/mööda. Järgmine pooltund möödus plögalabürindis ekseldes, aga lõpuks oli selge, et mõned lõigud tuleb vältimatult läbi löga minna, lihtsalt tuleb vältida kaelani sissevajumist. Nõnda saanudki.
Edasi oli jälle jalutuskäik pargis ja lõpp oli igati tulemist väärt. Tagasiteel sammusin juba tuimalt läbi plöga ja läks oluliselt kiiremini. Aitäh seikluse eest!
Ilm oli ju ilus ja maa ei tundunud pikk.. elamusi sai siit meeldejäävaid ja ühtepidi liikudes olid olud sõbralikumad, kui teistpidi liikudes. Nõrga kivigi leidsime üles. Aga uuesti enam ei läheks.
Tänan peitmast.
Prähnu kiige juurest liikusime mitte kivi suunas - see tee tundus üsna kahtlane, vaid mere äärde, et mööda kallast minna. Algus oli paljulubav, aga veidi aja pärast tuli vetikate või mis iganes kuivanud taimejäänuste otsas turnida, kuni tulid ette kõrkjad ja vesi nii, et mõistlikum oli vees edasi liikuda. Mõnisada meetrit kulgesime seal teotempos kuni lõpuks paistis kõrgem koht, kus juba mõnus rada aardeni viis. Nimed kirjas, alustasime tagasiteed. Sama rada mööda saime küll veidi kaugemale tagasi, aga lõpuks suundus see ikkagi otse kõrkjatesse, nii et osa teest tuli taas jalad vees, õigemini siin lausa mudas kulgeda kuni käidava kaldaribani. Rajal olles silkas meist umbes 10 meetri kauguselt mööda üks rebane. Õnneks oli ilm mõnus. Kivi jäi meil nägemata, aga vähemalt aarde piirkond oli küll ilus, olgu selle kohalejõudmisega, kuidas oli. Aitäh peitjale!
Ohh, tehtud. 1h11 min ja 5.38km. Alustasin mööda rannajoont minevaid rattajälgi. Kui need said otsa, liikusin liivale. Enne sumpasin vetikamudrus ja mõtlesin, kas jäängi siia. Kummikud jalas, mõnes kohas oli vees kergem kui vetikamudrus. Lõpp oli jälle kergem. Natuke läks õige hunniku leidmisele ja tagasitee. Õnneks ilm ülevalt poolt kuiv, siis sai rannal mööda kivisid tatsuda.
Lõpuks saabus päev, kui see täpp sai kaardilt pühitud. Noorena olen sinna tippu matkanud aga kuna see tee pole just meeldiv, siis käisime seal sageli paadiga. Nii ka täna, ainult et nüüd on paati keerulisem leida, enam polegi seda igas mereäärses kodus. Õnneks sõber organiseeris tänaseks paadi ja mina pakkusin sihtkoha. Kohapeal võtsid meid vastu magusad metsmaasikad. Nii me maasikaid nosides nimed kirja panime. Aitäh aarde eest!
Koolivaheaja suursaarte reis. Aega kippus veidi üle jääma, nii otsustasime selle pika jalutuskäigu ka tänu madalale veeseisule ette võtta. Kummarid ikka igaksjuhuks jalas. Nii muku jalutuskäik. Found it: 26.Apr.2022 11:47 Nõrga cape / Nõrga neeme. Täksime mööda roolõikajate tehnika jälgi. Päris hea astumine. Täna polnud ka tuul kõva ja külm. Are oli heas korras. Tagasiteel hakkasime prügi koristama. Oi kui palju seda lõpuks kokku sai. Mere ääres oli tore, aga autos hakkas hetkega kohe haisema. Õnneks prügijaam polnud kaugel. Täname!
Tore leid. Ma ei mõista miks paljude jaoks see teekond nii raske on. Mulle päris meeldis. Natuke nõgeseid ja roostikku aga siis oli jälle kõva maa ja kajakate kisa. See on Hiiumaa! Aitäh!
Asusin mööda mereäärt teele. Mööda liiva oli lausa lust minna, aga siis muutus maapind mädaks. Proovisin aru saada, et kus see atv rada võiks olla, millest logides juttu, aga tundus jube kaugel veel. Kummikutega oleks kindlasti kaugemale jõudnud, aga tossudega jäi teekond pooleli peale seda kui jalatsid ilgelt haisva poolmäda vetikalöga sisse vajusid. Järgmine kord kummikutega ja paremat rada pidi.
Päris raske teekond, algul läksin mööda merd, kus pidin võitlema enda ühe hirmuga - mudase põhjaga. See jubedus selja taga, sain ühele ATV rajale. Aarde leid läks ka aeglaselt. Tagasiteel otsustasin lõigata ja sattusin kolmemeetrisesse kleepuvasse ja plägasesse roostikku, see oli päris kõhe, aga välja sealt kuidagi sain. Kohtasin ka haruldasi hõbehaigruid!
Läksime täna lastega Prähnu randa ja ekspromt tekkis idee, et läheks käiks ja vaataks selle aarde üle. Rääkisin ka vennapoja ära, et kaasa tuleks, sest üksi ei tahtnud sellist matka ette võtta. Kuigi ma teadsin, et sinna tippu kergelt ei pääse, siis me varustusele erilist tähelepanu ei pööranud, haarasin ainult kummikud igaks juhuks kodust kaasa. Käisime kiirelt veel ujumas ja siis seadsime sammud aarde poole. Alguses proovisime läbi vee liikuda, ja isegi nagu tundus, et saabki edukalt aga peagi olime mudas kinni ja eriti meeldiv ei olnud. Saapad vett täis ja jalad kuumad vees haudumas liikusin kalda poole, et sealt mööda kivist äärt edasi minna. Mingil hetkel kui kõrgemat pilliroogu enam polnud suundusime maa poole.ja seal läks mingi vana atv rada mida mööda edasi kulgesimegi. Eelpoolmainitud varustuse puudumine maksis juba varakult kätte, kummikud ja päevitusriided ei kaitsenud mitte millegi eest:D poolel teel juba olid parmud meid hàvitanud ja kuum päike tahtis läbi kolju tungida, aga alla me ei andnud. Õnneks saime mõne kosutava suutäie metsmaasikaid ja sammusime rõõmsalt edasi läbi metsatuka, sest seal oli natukenegi varju päikese eest. Jõudsime edukalt tippu ja siis avastasin, et olen pastaka ära kaotanud ja hoidsin hinge kinni, et karbis oleks ikka pliiats ka, sest tundus jube mõelda, et siuke teekond läbitud ja nimesid kirja ei saagi. Õnneks leidsime peagi aarde kuigi tuuseldasime alguses natukene vales kohas. Meie õnneks vaatas karbist ka pliiats vastu. Panime nimed kirja ja karbi pessa tagasi. Tagasitee valisime rohkem maadpidi ja lihtsalt tühja pilguga läksime làbi pilliroo, niikaua kuniks tuli mudajärv vastu, siis liikusime tagasi ranna äärde ja õnneks peagi olime tagasi kõnnitaval liival. Peale ca 2 h matka olime küll parmude poolt söödud, päikese käes põlenud ja veepuudusest minestamas, aga meil oli mega hea meel, et tehtud ja kosutav suplus meres turgutas taas elule:D Aitäh peitjale, mäletasin, et sinna tippu sai vanasti ikka lihtsamalt;)
Päeva viimane. Auto Prähnu kiige juurde ning muudkui astuma. Suures plaanis oli siit nulli saamiseks kaks varianti. Minnes valisin selle otsema - mere poolt. No sisuliselt läbi mere. Kummiku kõrgus oli jalgade kuivana hoidmiseks napilt piisav, kuid liikuma pidi loomulikult väääga ettevaatlikult ja aeglaselt :o) Tagasi enam küll niimoodi ei viitsinud ning tulin ringiga mööda Maa-ameti kaardile märgitud karjaajamisrada. Kõige keerukam oli lihtsalt läbitavat teed leida tegelikult Nõrga neeme kadakakadalipus. Aga huvitav ka jällegi. Lehmad on sinna oma labürindi rajanud :o) Aitäh maaninale ajamast, kes teab, millal muidu oleks viitsinud tulla!
Kuna peale siinset jäi Hiiumaal teha veel vaid üks võib-olla-leitav aare ning praami Saaremaale enne hommikut niikuinii ei läinud, siis võtsin rahulikult ning ladusin looritatud päikeseloojangus rannale endast pikema kivisamba.
Minul oli siin oma kahlamisjalatsitega suhteliselt lihtne tulla, Erko pidi rohkem vaeva nägema. Aitäh!
Sumasin terve tee mööda rannikut vees. Pääsesin võsast. Aitäh siia juhatamast!
Jõudsime teisipäeval kell 22 Hiiumaale ning eesmärgiks oli kolmapäeva õhtuks saada leituks kõik ilma paadita leitavad aarded, mis ka reaalselt alles on. 5/11
Tõeline retsidivist. Kiige juurest liikusime mööda autoteed maha jäetud majani ning edasi võssa kuni tuli ette sügav kraav. Sealt suundusime mere poole, varsti läks pilliroog tihedaks ja kõrgeks ning loobusime, kui vesi vastu tuli. Õnnestus üle kraavi saada ja aarde poole metsa jõuda. Seal oli parem tee ja saime rahus samme laduma hakata. Mõne aja pärast olimegi kohal ning tõesti ilus vaade. Kahjuks lihtsalt liiga kaugel, et siia veel tulla. Ühel hetkel nägime ka mere äärset traktorijälge, kuid tagasi minnes kaldusime pisut kõrvale ning seda enam ei näinud. Läksime siis kindla peale mööda metsarada kuni jõudsime kellegi niidetud rajani, mis viib metsast mere äärde. Naine ehmatas mind nähes, kui metsast välja astusin, sest tavaliselt ei näe ta siin kedagi. Soovitas siit mere äärde minna, et pilliroogu vältida ning saimegi nagu valged inimesed autoni jalutada. Oli tore matk, ning rand oli siin ilus.
Eelmisest õhtust saati oli mind ette valmistatud kui et sellest aardest tuleb kõige pikem ja hullem matk. Ega alguse osas eriti mööda ei pandudki. Jätsime auto soovitatud parklasse ning hakkasime minema. Mingi hetk leidsime end keset väga tihket pilliroorägastikku ja millegipärast meenus mulle Aljaste logi Soomaa aarete kohta, kus tunni aja jooksul justkui nagu ei toimunudki mingit liikumist. Panin end samasuguseks olukorraks valmis. Õnneks mõtlesime Kaupoga, et siin rägastikus hullu panemine ka mingi elu pole ja küsisime peitjalt, kas leidub ka mõni normaalsem tee. Tuli välja, et oligi. Läksime tagasi normaalse maa peale ja jalutasime mööda head pinnast aardeni. Nimed kirja ja tagasi. Tagasiteel kohtusime ühe naisterahvaga, kes meile lahkelt veel näpunäiteid jagas, et kust kõige parem autoni oleks liikuda. Tema juhiste kohaselt keerasime vee äärde ja liikusime mööda liiva. Kaups meisterdas veel tee peal mulle imeilusa lillekimbu. Ei kulunudki enam palju aega, kui olime tagasi autos. Kokku kõndisime aarde nimel maha 6km.
Pühapäevase geotuuri kõige pikem matk. Alustasime soovitatud parklast. Esimese hooga ei saanud kuidagi liikvele. Lihtsalt nii mõnus oli - varbad tuli ju kohe kasta jahutavasse merevette ja kõike nähtavat oli vaja pikalt ja põhjalikult üles jäädvustada :) aga olenemata vaiksest alguses jätkasime siiski mõnusas tempos. Peale rannajoone muutust kiviide ja vetikate rohkeks liikusime natuke ülespoole ATV rajale ja see viis juba kenasti aardeni :) Kohale jõudes vormistasime leiu ja lasime oma sisemistel lastel natuke kividega mängida ning ehitasime ka oma tornid :) Suurimad tänud siia karbikest poetamast, oli ütlemata mõnus matk :)
Kes ütles, et Neem on nõrk? Ma küll nii ei arva, neem oli täiesti kõva ja matk siia ka nõrkade kilda ei kuulunud :D alustasin kiige juurest teekonda, kiik oli varasemast geotegevusest juba tuttav. Kuna oli kõlakaid, et siin saab sääred marraskile, puugi käest pureda või vees hulpida, siis ma plättarite ja lühkarite tasemele ei laskunud. Kuigi ilm karjus küll, et mis sa lollakas teed, viska riided kohe minema. Või veel parem, põleta ära. Aga ma pakkisin end ikkagi sisse ja teele. Esimene osa oli kena, siis tuli tõesti vetikameri ja kõrkjas vastu, seal tuli ikka täpselt trajektoori valida, et sõjaväesaabas vett peaks. Lõpuks õnnestus veel mingi ATV rada leida ja nii ma end jälle lähemale lohistasin. Siis oli veidi kadakates turnimist ja voilaa, kohal! Üllatas mind maakivivooderdusega kaevikusüsteem. Tõesti sellist tihti ei näe. Ja keegi oli ka ägedaid kivitorne sinna ladunud. Tegin pilte ja hakkasin tagasi tatsama. Häid pilte sai omajagu. Vetikad kõdunesid eri toonides, oli roosasid, rohelisi ja pruune. Teel aardeni leidsin head prügi mida tagasiteeks valmis sättisin päikse kätte kuivama. Ja tagasiteel see peamiselt kilest koosnev kraam ka ühes sai. No eks teda oli minu jaoks liiga palju, kuid sain ikka kõvasti puhtamaks seda rannajoont. Üllatavalt vähe sodi, elu näitab, et merelt tuleb teda palju. Kokkuvõttes mul küll vaid tund ei läinud, pigem 1,5. Aga ju ma olengi lihtsalt laisk :D
Hommikul ütlesin Annale, et täna on meie geotuuril lihtne päev, kuna kõik on ainult tavalised aarded. Ei ole sellist multit nagu 'Tahkuna piltides' ega metsas turnimist nagu 'Kõvera metsa'. Ma aga ei tea, kuidas mul selline tühine detail või aare nagu Nõrga neeme oli kahe silma vahele jäänud. No, tavaline aare ju, mis siin ikka saab olla.
Pähnu kiige juures istudes lugesin selle kirjeldust, et: "siit kiige juurest läinud teekonnale Nõrga neeme aardeni". Aga siit näitab ju kauguseks Nõrga neemeni 2,24km. Linnulennult! Kas mingit teed sinna ei lähegi? Draivinni ei saagi teha? Kui kõik need küsimused said eitava vastuse, ei jäänud üle muud kui taas oma päevinäinud tossud jalga vedada, millega eile sai juba Vohilaiul käidud. Anna arvas, et siin matkal ta takistaks mind rohkem kui oleks kasuks, seega võtsin selle matka üksi ette.
Algus läks ludinal, nii umbes veerand teekonnast. Järgmisel veerandil ronisin jalgupidi vette ja jalutasin mööda kaldaäärt, kuna kaldal rohu sees ei tundunud liikumine kergem. Vees aga kohtasin igasugust pinnast: liivast, kivist, adrust, mudast. Vees liikudes on aga see eelis, et mudast välja jõudes peseb vesi jälle jalad puhtaks. Enne viimast lahesoppi ületama asudes pöörasin pildu maismaa poole ja tundus, et seal võiks nüüd täitsa kõnnitav pinnas olla ja võtsin suuna sinna. Oligi õigus ja seal oligi täitsa hea liikuda, kui sääri paitav lõikehein välja arvata. Maismaal sai aga oluliselt kiiremat tempot arendada ning peagi olingi neeme tipus väljas. Kuna nüüd hakkas vihma tibutama, siis ülearu kaua ma loodusvaateid ei nautinud ja võtsin suuna tagasi. Neemelt lahkudes suutsin suurema osa teekonnast liikuda mööda maad ja vaid veidike pidin kahlama vees. Kokkuvõttes aga läks see osa teekonnast kiiremini. Kokku kulus sellele tempokale matkale umbes-täpselt tund. Kuna nahk oli seljas märg, siis lõpetuseks käisin enne auto juurde naasmist veel ujumas. Oli hea jahutus ja kulus marjaks ära.
Auto juures vahetasin oma räbalad tossud plätude vastu ning enne matka jalas olnud matkajalatsid, mis ma olin auto alla susanud, sinna jäidki. Selle avastasin aga alles järgmisel hommikul Sarve telkimisalal, kui neid jalga tahtsin panna. Ei jäänud siis hommikul muud üle kui võtsime uuesti teekonna siia ette. Keegi hea inimene oli need kenasti platsi kõrvale tõstnud ja sain nad kätte. Öösel sadas muidugi ohtralt vihma ja need olid läbimärjad, aga sain oma kallid Salomonid kätte. Läks hästi, ei pidanudki uusi soetama :) Tänud aarde eest.
Kui aasta tagasi Hiiumaal seiklesime, jäi see saare nurk/äär kõik vallutamata. Olin aga ju aardekirjeldusega tutvunud, kaarti studeerinud ja teinud otsuse, et selle aarde võtame ära esimeste seas. Lihtsalt sellepärast, et pärast saaks mõnuleda, et nii rõvedat rada rohkem läbima ei pea (spoiler-hiljem jätsin ühe võtmata, sest suvaline raielank oli rõvedam).
Nüüd siis jätsime auto kiige kõrvale ja asusime teele. No algus oli ilus, proovisime lehmakookidest mööda astuda ja kuivade jalgadega edasi liigelda. Siis tuli meri - lapsed võtsid jalanõud kaenlasse, Elen liikles plätadega ja mina otsustasin, et küll need tossud kunagi ikka ära kuivavad. Seega natuke niisutasin jalgu. Edasi aga läks olukord nii "sitaseks", et polnud mõtetki proovida sellest mööduda. Samas, kui puhtusehoiust üle saada, polnud teekonnal häda midagi. Osaliselt vees - osaliselt mööda lehmaradu - osaliselt kive ja adru mööda - jõudsimegi kohale.
Tagasi oli sama jube, Saskia igal juhul lõpetas kaelani märgade ja mustade riietega. Iani tossud läksid kohe prügikasti. No aga nüüd on midagi meenutada Hiiumaast, muidu tead jääbki tunne, et ilusad liivased/kivised rannad seal. Aitäh :)
Kõigepealt käisime Nurste poes, et hankida ülejäänud päevaks kõik eluks vajalik - vett, õlut ja süsivesikuid. Joonas sai endale ballooni väljakutse tarvis ka ühe 2L pilku, mille pidi ennem nõrga neeme jalutuskäiku ära lahendama.
Mõlemad lükkasime matka jaoks jalga vanad päevinäinud tennised ja võtsime nõuks, et lähme lõpuni ükskõik mis meil ette ka ei tule. Peagi jõudsime kohani kus mul sõber 4 aastat mutta vajus ja ka Joonas oma sõpradega 2 aastat otsa ringi pööras. Seekord astusime julgelt merre. Vesi oli üllatavalt soe isegi. Peagi muutus aga väga rõvedaks. Vesi oli enamvähem põlvini ja täpselt nii paks oli ka vetikate kiht. Vikerkaarevärviline ja roosa vetikas ei ole just koht kus sees tahaks jalgu leotada aga meil polnud enam valikut. Pressisime edasi. Jalgealune oli kivine ja libe ning põhi ei paistnud. Kui kuivale maale jõudsime, siis oli rõõm suur, et selle möga sisse kordagi selili ei lennanud. Kalda ääres jalutades saime kõndida läbi eriti terava lõikeheina, mis kriipis jalad verele. Kui kogemata vajusid käed liiga madalale, siis torkas isegi peopesadesse lõikehaavu. Seega liikusime maismaal suhteliselt samamoodi nagu meres tasakaalu hoides - käed laiali. Nullis panime Eesti hümni mängima ja selle saatel kirjutas Joonas kritseldas Joonas logiraamatusse ühe pika logi. Tagasitulekuks valisime me natukene erinevad teed. Joonas läks merre ja ma pressisin kalda ääres mööda mudaseid lehmaradu. Ma sain kiiremini aga enesetunne oli rõvedam kui meres käies. 16 sekundi aarete vahele oli see üks päris mõnus vaheldus. Aitäh!
See oli nõudlik teekond, Madar oli tollal veel päris hästi kukilkantav, aga läbis madalmerd edukalt ka ise. Nõrkadeks me ei osutunud.
Huvitav, et meie järel oli peaaegu aasta vaikust.
Hakkasime siis kiige juurest mööda randa minema, Kuskile maale sai täitsa viisakalt, aga siis sai rand otsa ja tuli ikka merre suunduda. Ega ta paljajalu kõige mugavam ei olnud seal kivide otsas ukerdada, aga kohale me saime. Ega seal lõpus kõige kiiremini ei läinud, nii umbes kümmekond minutit sai kadakate vahel uidatud enne, kui logima võis hakata. Tagasi liikumiseks valisime metsaäärse variandi, sellega läks ka alguses täitsa kenasti, aga mingi hetk tuli ikka võssa ja kõrkjatesse sukelduda. Igatahes oli täitsa mõnus jalutuskäik. Tänud peitjale!
Leid ise oli kiire , aga otse läbi vee polnud kõige targem minna :D kui ma jäin hüppeliigeseni mere põhja kinni, siis saatsin Andruse üksi edasi ja jäin kivi peale ootama :D aitäh toreda koha eest ja üks täpp jälle roheline :D
Pere jäi rannamõnusid nautima, mina aga läksin siis jalutama. Õnneks oli mere veetase madal, nii õnnestus mul jõuda aardeni kuiva jalaga. Samas ega teekond nii lihtne nüüd ka polnud. Kindlasti pole tegemist skoorijatele mõeldud kiire aardega. Tagasi pere juures märkasin, kuidas jalasääred valutavad igasugu lõigetest, torgetest, hammustustest jms. Jahe merevesi parandas kõik ja georetk võis jätkuda. Päeva parim aare tänu oma asukohale! Aare heas seisus.
Ujusime nautisime jooksime sumpasime roos ja leitud ta saigi. Parim puhkus
Millegipärast kartsin seda jalutuskäiku :D Eelmine kord Hiiumaal matkates sõitsin teeotsast mööda, seekord tulime vaatama. Tegelikult oli täitsa mõnus jalutuskäik läbi liiva, roostiku, kivide ja vee palava päikese käes :) Suured tänud peitjale kutsumast!
Teekond oli mõnus, läbisime selle tenniselaadsete jalanõudega, mis kenasti kuivaks jäid. Vahepeal käisime mööda merepõhja (meri oli kodust kaugemale läinud), siis jälle matkarajal. Kannatusi põhjustasid hoopis sääsed, neid oli lausa pilv järel, nii et tempot tuli hoida. Logimise ajal tõusis õnneks vaikne tuul, mis neid näljaseid peletisi veidi eemal hoidis. Aitäh!
Kui kõrkjatest möödas avanes vaade väga mõnusale rannale, kus vaid mõned paadid. Jalutuskäigul kohtasime ATV ga noori, sai nendega paar sõna juttu aetud. Meie läksime edasi aarde poole, nemad teises suunas. Tänud!
Igati mõnus jalutuskäik, ei mingit kannatuste rada. Vahepeal kohtasime atv-ga inimesi ja saime neilt kindlustunde, et neemeni saab ka kuiva jalaga. Meil olid kummikud ja nendest oli abi, et rada otsemaks lõigata. Oli aru saada, et lindudel on läheduses pesad, tiirutasid ja hoiatasid meid. Kohapeal ootab varsti mõnus maasikasaak. Tänud neemele juhatamast.
See oli ikka korralik kannatuste rada. Hea tahtmise juures saaks linnatossuga kuiva ja puhta jalaga kohale, tänud.
Teekonda alustasime Prähnu kiige juurest. Selle suve ilusaim ilm vist! Soe ilm ja soe vesi, päike pilvitus taevas. Palja jalu merevees. Mida rohkem ühest puhkusepäevast tahta. Aga siis..... Vist eiolemõtet kirjutada, selle kogemuse saab ainult ise kohal ära käies. Aga mina läheksin veel kord, võtan noored sabasse ja vaatan, kuidas nad iseendaga hakkama saavad.:) Aitäh superelamuse eest!
Alustasin Prähnu kiige juurest. Algus oli paljulubav, korralik tee ja puha, seega otsustasin jalgrattaga minna. Halb valik. Liiva sees oli raske sõita ja eriti kiiresti edasi ei saanud. Pressisin umbes poole peale ära, siis tuli vastu maastik, mida oli isegi jalgsi raske läbida. Ratas võssa ja jala edasi. Proovisin nii vees kui ka maa peal edasi liikuda. Vesi oli sügava võitu, maa peal oli...rõveda võitu. Lõpuks otsustasin siiski maa kasuks. Vesi ega...see ollus...siiski üle saapaääre ei ulatunud, ehk väga hull ei olnudki. Roostikus tee peale jäävad loigud väga sügavad ei olnudki, rahulikult astudes ja ette vaadates sai saapaga läbi. Läbi sääskede ja heina jõudsin lõpuks ka aardeni. Logisin ja hakkasin tagasi liikuma. Hea oli ratta selga istuda ja sääseparv maha jätta.
Aare sai kontrollitud. Teekond kulges rannas, läbi vee ja rada mööda. Jätsin aardesse ränduri. Mõnusaid leide!
Päev hakkas tegelikult juba üsna õhtusse jõudma. Ilm oli hall ja vihmane ning seetõttu ka ähvardavalt hämar. Otsustasime siiski selle jalutuskäigu veel ette võtta. Alguses tundus täitsa mugav ja paljutõotav: rööpad ees, kõva pinnas jalge all ja muudkui kõnni. Mingi hetk sai aga see lõbu otsa ja valida tuli kahe variandi vahel - mööda vett või mööda maad. Minule tundus esialgu esimene palju ahvatlevam. Kahjuks selgus peagi, et tuules lainetav vesi tahtis kangesti kummiku servast sisse pressida. Sellega ei tahtnud aga mina jälle nõus olla ning käiku läks variant kaks. See tundus küll veel kahtlasem olevat. Igalpool kõrgus hiiglaslik roog ja maapind pehmenes ning kõikus jalgade all ähvardavalt. Proovisime üht teed ja teist teed, kuid kõik päädisid läbipääsmatu pilliroomüüriga ja õõvastavalt õõtsuva jalgealusega, millest iga atsakama astumise peale põrgulikku lehka hoovas. Lisaks oli vahepeal ka taevast hooga vett kallama hakanud, nii et polnud hamba allgi enam kuiva kohta. Hämaruski hakkas sujuvalt üha enam võimust võtma. Ühine kaine mõistus teatas, et jääb teiseks korraks.
See aare oli tänase päeva raskeim. Algul plaanisime minna kõik koos, kuid läksin siiski üksi. Angela ja Eliise jäid ranna mõnusid nautima.Minnes läksin pool teed vees mööda randa ja edasi rada mööda. Aarde leidsin kiiresti ja tagasi tulin juba mööda tallatud rada. Aare heas korras. Tänud peitjale.
Soe suvetuul paitas palgeid ja jalutuskäik rannaäärt mööda oli väga mõnus. Minnes läks küll umbes poole kauem kui tagasi tulles, sest mingi hetk tundus läbi vee lõikamine hea mõte olevat, aga kivid olid seal põhjas kohati väga salakavalalt teravad. Tagasi tulime esialgu mööda pilliroogu ragistades ja seejärel sattusime mingi raja peale, kust edasi läks juba teekond libedalt. Minnes otsustasime, et saagu mis saab, leiuga me sealt ära tuleme. Plaan õnnestus. Boonusena olid aarde lähedal ka esimesed metsmaasikad valmis ja neid selle kauni vaate saatel nosida oli ikka suurepärane tunne. Suur aitäh vahva matka eest!
Keegi oli sõitnud peaaegu aardeni, käisime siis selle masina jälgedes. Drive-in? Kohati oli märg ja 6 numbrit suurem kummik läks seetõttu jalga. Enamik teest sai siiski muretult ketsidega astutud. Leid kõige kiirem polnud, tahtsime igas kaevikus tuulata, enne kui õige kivihunniku leidsime. Tagasi läksime sama rada mööda. Aitäh!
Eks ta paras väljakutse oli see Nõrgale neemele jalutamine. Inimene on ju loomult laisk. Aga kambas minemisega on nii, et keegi ei taha see nõrgim lüli olla, mis alla annab. Seega asutasime ennast ühel ilusal sügishommikul Prähnu kiige parklast minekule ja oma suuna neeme poole panime paika mereääres. Õnneks oli enne meid sama suund olnud ka mootori- ja suurte ratastega liiklusvahendil, mis oluliselt lihtsustas meie astumist. Täitsa arvestatav tee on läbi kaldaroostiku sissesõidetud. Ainult mõne suure lombi ääres tuli nuputada, mismoodi kuiva jalaga läbi saab. Eks selle huvitava probleemi tekitasime ise, sest meil oli kolme peale kaks paari kummikuid. Seega sai Mariann jalga kummikud, mis olid umbes 6 numbrit suuremad kui vaja. Ja Margus oli oma kummikute loovutamise tõttu see, kes lompide kohal hoopis sügavasse roostikku sukeldus ja sealt siis aegajalt hõikus, kui palju ta peab veel edasi minema, et kuiva kohapeal teisel pool lompi roostikust välja ilmuda. Üldiselt saime üsna kuiva jala ja inimkaotusteta kohale. Üks ots võttis aega umbes 45 min. Vahva oli. Neemele lähenedes oli tunda, et see on üsna kõrvaline koht, inimjalg astub siin harva ja metsik loodus võimutseb. Seetõttu läks ka õige kaeviku leidmisega aega, sest kaevikuid siin jagus üsna mitmeid. Ja muidugi esimesed ettejäänud kaevikud ei sisaldanud aaret vaid ainult seda metsikut loodust ning nendega tutvumise järel alles sattusime sellesse õigesse kohta. Täname peitjat! Üks meeldejäävamaid aardeid seekordsel Hiiumaa retkel.
Päike säras mõnusasti, aga vesi kõige soojem polnud, jätsin ema roostikku päevitama ja ristsõnu ning sudokusid lahendama. Lubasin tal ujuma ka minna, aga seda ta ei soovinud. Ise asusin teele aarde suunas.
Vesi oli üsna madalal, nii et Iroka poolt lubatud plöga ma vist ei näinudki. Õigemini oli see ära kuivanud ja prõksus talla all. Alguses oleksin võinud sõita peaaegu kilomeetri rattaga mööda randa. Ilus kõva liiv oli. Paat seisis üksi keset liivavälju, nagu Euroopasse oleks sattunud: sinna kus tõusud ja mõõnad on igapäevaselt suured.
Edasi läksin vahepeal roos ja vahepeal rannas, rohkem viimases. Lõpuks ronisin õiges kohas välja, sattusin atv jälgedele. See sunnik oli küll tagurpidi sõitnud, mistõttu hein kriimustas, aga parem oli seal ikka. Neeme tipust leidsin suure kivistise. Aarde leidmine oli kah kerge. Vaatasin ja pildistasin, tundsin taas suurt puudust süstast, sest just nüüd on kõik päevad olnud meri peegelsile ja vaikne. Küll oleks tore siin sõita!
Tagasi kõndisin alguses veidi maad maasturijälgedes ja siis mööda randa. Tore käik oli. Lõpuks ujusin mõnuga ja ema ujus ka. Seepeale julgesid ka ülejäänud randa jõudnud inimesed vette minema hakata. Aitäh aarde eest!
Tänase päeva kahtlemata kõige raskem teekond, kuid kõige lihtsam aardeleid. Eelmine kord pidime alla vanduma. Kuna vesi oli külm, ilm jahe, siis läksime kummikutega. Poolel teel, kui muda ja vesi hakkas ülevalt sisse pressima, pidime loobuma. Täna oli õnneks vesi soe, ilm ka ilus ja veetase kõvasti langenud. Asusime teele. Ei oska öelda, miks tuli idee jalatsid jätta poolele teele, et ei peaks liigset koormat kaasa kandma. Mida lähemale jõudsime aardele, seda enam seda ka kahetsesime. Tee läks vaheldumisi vees/kaldal ja osad kivid olid üsna teravad. Lõpuni aga jõudsime! Tagasi jalutasime ainult läbi vee. Jalad annavad homme kindlasti tunda.
Igastahes, tänud peitjale. Ilma aardeta poleks sellisesse kohta elusees jalga tõstnud :) Tallad on hellad aga asi oli seda väärt!
Kohale ukerdasime koos koertega ja plätudes. Algul oli plaan läbi mere liikuda, kuid miski aja pärast enam põhi seda üritust väga ei soosinud. Samas kohas ei soosinud üritust ka kallas. Oli ikka üksjagu ukerdamist, et aardeni jõuda. Kohapeal läks õnneks kiiresti. Tagasi tulles üritasime miskit ATV rada ära kasutada, mis küll vahepeal ära kadus, kuid hiljem leidsime juba miski maasturi-jälje. Üldiselt oli tagasitulek kergem ja kiirem. Tänud peitjale vahvasse kohta juhatamast!
Eelnevate logide toel valisime jalanõudeks viimaseid päevi elavad tossud millest poleks kahju loobuda. Liikusime vaheldumisi mööda randa ja mööda merd, sõime maasikaid ja leidsime ka aarde. Neemel olles tabas mind ka Merikese geokõne selle kohta, et mu auto on Prähnu kiige juures tabatud. Rahulik ja mõnus jalutuskäik oli. Ei ole liigselt vaja karta seda plöga. Astu rahulikult vette ja asi korras. Aitäh aarde eest. TB läks ka sealt ära.
Kaarti järgi oli oleks justkui rada sinna kulgemas... Õhtu oli juba käes, hämarakski läks. No pole ju probleem, kuskil oli juttu kummikutest. Igaks juhuks jalga needki. Ja siis algas. Kõigepealt polnud rada mis kaardil, ja kuhu viitas vähemalt kaks viita, oli aga randa sõidetud ATV vms jäljed, aga needki kadusid kohati, ja siis oli vesi, enamasti vanaksläinud pudru meenutav, oli tuul, oli hoovihm, ah jah see pudru kees üle ja pressis ka kummikuservast üle. uh. Ja siis lõpetuseks need ülimaitsvad maasikad (miks Liis küll neid kõiki ära ei söönud???). Enne ku pimedaks läks saime logitud, vahetasime rändureid. Ja siis oli kõik tagurpidi uuesti - maasikad, "pudru" jne. Seltsimehed nõrgad, see aare on teile!!!
Kui kõik olulised asjatoimetused tehtud said, kibeletigi juba selle aarde poole. Mina tahtsingi juba teada, millest see jutt kogu aeg käib. Hakkasimegi minema. Mõnus jalutuskäik liival, meres ja korralikul maapinnal ka :) Kummikutest oli abi ainult kuival maal, meres läks vesi kogu aeg üle ääre. Jõudsime aardele üsna lähedale, siis aga märkasime ilusaid punaseid maasikaid ja nii ta läkski. Istusime ja mugisime, liikusime aarde poole, kiire logimine ja edasi mugima! Vahepeal olin põlve kuskil katki tõmmanud, aga suures maasikaeufoorias polnud ma seda tähelegi pannud... Logiraamatus olid veel ka mugude Kaido ja Pauli nimed, kes seal samuti maasikaorgiat olid pidanud ja seejuures ka juhuslikult aarde leidnud. Pärast oli minuga niisugune jama, no ma kohe keeldusin sealt maasikaparadiisist lahkumast... Kui teised mu lõpuks siiski nõusse said, tuli neil tee peal korduvalt uusi marjakohti minu eest varjata. Lõpuks jõudsime ikkagi tagasi. Vahva seiklus (ja vahva mäng meil, nagu mugud Kaido ja Paul kirja olid pannud)!
Matkasime mööda mereäärt suur kivi silmapiiril vahepunkti teetähiseks. Samm oli mul hirmus kiire kuna tuul muutus aina tugevamaks ja külmemaks. Ivar pikivahega minu järel. Üks hetk avastasime ennast aga vastamisi takistusega. Poolel teel lõikas meri meil tee vahelt ära. Ma jäin mõtlema, et kust huvitav mööda saaks minna. Ivar otsustas aga ise asja käsile võtta ja olla teerajaja. Ei möödunud paari minutitki kui ta oli põlvini mudas. Ma pistsin naerma selle peale, kuigi poleks pidanud. Lihtsalt see oli ma ei tea kui mitmes dejavu juba. Meie Hiiumaa motoks on saanud oma kuivade jalanõudega mudas seigelda. Ivar käis seepeale välja idee, et vahet pole lähme viimased 1.2km läbi mere. Saatsin seenele selle idee. Olin juba niigi tõbine ja kokkuvõtteks saime kokkuleppele, et loobume ja teist teed ka ei viitsi otsida. Pärast seda tegime check-in ära oma järgmises ööbimispaigas. Riputasime nöörile hunniku sokke ja jalanõusid kuivama ja jätkasime päeva.
Vaatasin aarde üle, kõik on kõige paremas korras. Katkise minigripi eemaldasin, üks terve jäi veel ümber logiraamatule.
Proovisime pisut läheneda, tegime märjas liivas, mudas ja vetikaolluses pisut rattarallit. Isegi peitsime rattad korraks kõrkjate vahele ära, et edasi jalgsi minna aga pidasime targemaks siia veidi soodsamatel ilmastikuoludel naasta.
Kui teistel on pühapäeva traditsiooniks pannkoogid moosiga või merevaik, siis meil on geopeitus. Esimene pool teest oli lõbus, kuni nõrga kivi juures põlvini haisvasse lägasse vajusime. Lõime käega ja otsustasime hoopiski mööda merd minna, ehk merevesi loputab jalanõud puhtamaks. Karbi leidsime iseenesest kähku, tagasi aga ei tahtnud keegi minema hakata-korjasime seeni ja imetlesime ilusat kohta. Tagasi minek oli jällegi seekord otse mööda vett, lapsed kukil. Tänud peitjale, tore oli!
Elämä on laiffi. Vaatasime ja mõtlesime ja planeerisime, aga ei jõudnud millegi mõistlikuni. Lõppes asi sellega, et maabusime Prähnu randa, jätsime poisid pisemaid valvama ja hakkasime Triinuga tasakesi piki randa minema. Kõinastu kogemus väitis, et vesi on madal, ja nii saimegi suisa kuiva jalaga kohale, mingi paarikümnemeetrine mudavann välja arvatud. Väga õpetlik matk, kus erinevad randu kenasti eksponeeriti. Aega just ei mõõtnud, aga nii poole tunni kanti läks üks ots küll. Aare ise oli kenasti ametis, võtsime eelmiste pandud ränduri kaasa, vaatame, mis tast edasi saab. Kui lõpuks tagasi tulime, olid noored korralikult vees käinud. Pidasime välknõupidamise, kus alternatiiviks oli vallutada Kaevatsi ja siis veeta õhtupoolik praamisabas ilma kindla pääsemislootuseta. Aga nagu alguses mainisin, elu on laiffi, mitte geopeitus, ja nii möödusid järgmised kaks või kolm tundi kaelast saati kuumas merevees. Super, aitüma, Madis!
Kuna aardesse oli plaanis viia rändur, poleks seda päris kondiaurul teha saanud. Minema hakates muidugi kepsust ei vaadanud, et kuhu see täpselt juhatab. Mere äärde jõudnuda selgus, et linnulennult on veel neeme tippu "veidike" minna. Kohalejõudnuna avastasin kõigepealt liivast paistvad II MS aegsed saksa kiivri jäänused ja seejärel veel ühe metallmoodustise mis vajab veel tuvastamist. Rändur leidis oma koha aardes ja meie liikusime rahulolevatena tagasi tsivilisatsiooni. Tänud peitjale suurima emotsiooniga aarde eest sel reisil!
Läksime Prähnu rannast mööda kallast ning tagasi tulime mööda vett. Vee tee oli oluliselt parem- vesi soe ja puudusid igasugused tiivulised. Mõnus jalutuskäik, aega kokku kulus umbes 1,5h.
Selle aarde puhul oli jalgratas pigem nuhtluseks kaasa võetud. Kuidas sa ikka liiva ja kivide vahel sõidad. Seega tuli kaherattalist, pluss kogu oma varustust kaasas tarida. Ja nii me kulgesime mööda mereranda ikka samm sammult aardele lähemale, sajatades. Kuid see vaade merele oli kaunis ning peagi ununes kogu raske teekonna läbimine. Tänud toreda koha tutvustamise eest.
Põliste mandri-inimestena oleme metsa-usku, põlgasime vett ja roogu. Ründasime karjatarasid ja ragistasime padrikus. Õnneks ei kohanud ühtegi sarvilist. Aare tuli kergelt. Tagasi tulime juba hiiu-usku inimestena mööda vett. Mõnus jalutuskäik oli. Aitäh!
22/24 Peale eelmist Haldreka nina aaret tundsime end võitmatutena! Auto jäi Prähnu parklasse. Mikk plätudes, Maril olid kaasas kingad ja mul tossud. Mariga läbisime suurema osa vees. Ja kuigi alguses oli väga tore vees kõndida, läks mingil hetkel põhi korralikult kiviseks. Tagasiteel olid jalatallad juba piisavalt hellad, et vahetasin aarete otsimise tossud, vees kõndimise jalanõudeks - uskumatult hea oli ikka nii kõndida vahelduse mõttes! Aarde lähistel on palju metsmaasikaid, kahjuks on seal ka palju hammustavaid putukaid. Panime logi kiirelt kirja ja lahkusime. Teel tagasi oleks Mikk peaaegu ussile peale astunud ja Mari sai kreepsu. V: rändur EJ
Kui peitja hoolitseb otsijate aktiivse liikumise pärast ja peidab aarde "kaugele" siis tuleb ju neid otsida ja oma füüsilist vormi tõsta :). Teekonnaks valisin peitja poolt väljakäidud raja. Iseenesest retk kulges kiirelt. Sinna 25min, tagasi grammike rohkem ning oligi 5 km matkatud. Kohale jõudes tabas mind ahastus, kivihunnikud, mu "lemmikud". Kuid mingit probleemi leidmisega ei olnud. Ise tegin selle 5 km kummikutes aga täna oleks saanud vabalt ka tossudes... Tänud aarde eest.
Teekond aardeni oli pikk ja õige jalanõu, nagu ka eelnevalt mainitud, on kummik. Nendega saab läbi väiksemast veesilmast ja rohelisest kihisevast sopast. Teel olles leidsime ühel kivil seismas arvutimonitori, mingid traadid olid ka maas. Ilmselt avatakse siin varsti NõrgaNeeme internetipunkt. Aardeleid ise tuli kiirelt. Koht neeme tipul on jällegi väga ilus. Tänud peitjale.
Peitja käis aaret kontrollimas. Aaret siia pannes kartsin, et aare saab märjaks talvel/kevadel, aga siin kivide vahel on tal väga hea pesitseda olnud.
Kohale sai täiesti kuiva jalaga, meri oli nii taga, et sai enamus ajast mööda mere põhja jalutada. Teel kohtasin ka lehmasid, kellega tutvust tegin. Linnalaps siiski. Toredaid leide!
Juhtus olema paar vaba tundi ja otsustasime selle aja mere ääres jalutades täita. Autoga sõitsime kiigeni ja sealt juba see neem paistiski, kiviviske kaugusel... . Tegelikkus oli aga hoopis põnevam, sest pinnas seal mere ääres ei olnud kuigi kandev, ja juba esimese saja meetri jooksul ei olnud võimalik määrata Antti kingade värvi. Meie vältisime roostikku, läksime liivaranda, möödusime veel talveunes olevast "Ingast" ja siis piki mereäärt ikka neeme suunas.Mina sain kummikutega igalt poolt läbi ja Anette minu kukil. Suured Leigrid solplesid olluses, mille koostisele ei oska isegi nime välja mõelda (must muda, kollane haisev vaht ja rohekas veel rohkem haisev adru) Nalja nabani! Aga kohale jõudsime ja üpris rõõmsas tujus! Antti arvas, kus on ja mina leidsin. Jihuu! Aare väga heas korras! Vahetasime nänni, peitsime laeka tagasi ja kosutavaid jooke ning päikeseloojangut nautides tähistasime ka minu sünnipäeva. Aitäh aarde peitjale, nii huvitavat sünnat pole mul veel olnud! Aardesse jäi TB "Jeep"
Tähistasime mummi sünnipäeva väikese matkaga neemele, kus ei olnud meist keegi ennem käinud. Jätsime oma parsa soovitatud parklasse, sünnipäevalaps tõmbas kummerid jalga ja matk võis alata. Oli selline mõõna hetk, kus vesi oli taandunud, aga tervist kosutav rammus muda küttis mõnel pool kirgi. Õhtu jõudis ja päev veeres leidsime aarde kiiresti, V:paberihoidja J:draakoni. Mis peamine, Nõrga neeme matk ei võtnud jalgu nõrgaks... Täname!
Reedel & laupäeval Hiiumaal olles käisin ning viskasin ka aardele pilgu peale. Lugesin logisid, vaatasin aardesse jäetud vahetuskraami, istusin niisama, nautisin ilma. Aardega on kõik korras ning sain ka seekord kuiva jalaga ligi. Peitmisega võrreldes oli teele lisatud elektrikarjus, kuid kui mööda sissesõidetud rada minna, siis on avamise koht täpselt tee peal). Tagasitulles sai seekord ka Nõrga kivi juures ära käidud (lisasin koordinaadid lisapunktide alla). Peitmisel oleks sinnaminek päris vesine olnud. Kellel huvi on ning maastik võimaldab, saab pilgu peale visata. Jätkuvaid toredaid leide!
Hea ilm ja mõnusalt soe vesi meelitasid vette. Nii saigi umbes pool maad mööda lainelist liivapõhja sulistatud.
Olen taas opositsioonis...nõrk-nohh :( Kirjeldus? Raskus? Kõik ju paigas aga...miks kuram olin mina taas olin mudakolli seisuses kui autoni jõudsin? Jah-tänan aga ma ei taha vastuseid kuulda. Kui krahv käib otsingutel koos lehvivate ududega, siis mina käin vist muster-pikakoivaliste peituritega kes hõljuvad nii paksus kui ka vedelas ilma, et plekid neile külge hakkaks(ja lõõtsutamine on nendele tundmatu sõna nagu väsimus?puhkame?naudime kiva kanni all?). Oleks nad siis poole sõnagagi toetanud kui kõrvadeni mudaravilas olin või lõikheinas(toetus ju pole, et kas kõik on korras ja lähme edasi--aare pole enam kaugel)! Oh looda sa...hõljusid nagu "kerglased" naisterahvad kuskil silmapiiril ja lasid mul rahus poriseda ning maailma valu läbi elada. Tegelikult oli ju tatsamine(kui vajuvad takistused välja arvata), täitsa lahe ja ka ilmastiku tingimused olid pea ideaalsed. Ka peidukas oli eht "hiiulik" mille eest peitjale lisa tänud. Jälle üks koht saarel kuhu ilma geopeituseta minu sugune kunagi ei satuks. Suured tänud peitjale, aare korras!
Parklasse jõudes tabas mind äratundmine- siin olen enne käinud. Siis hüüdsid minu ja sõbranna lapsed seda roo-onnirannaks, sest tol aastal oli keegi osavnäpp siia randa roost onni ehitanud, katus peal ja puha. Täna polnud onni jõutud meisterdada, oli meri ja roog ja ilmatu pikk rannariba, mida mööda me otsustasime aardeni jalutada. Alguses oli hea muretu astuda. Liiv ei vajunud ja vett , mida mööda vaja kõndida veel polnud. Kuniks polnud enam tugevat jalaalust ja ees laiutas veteväli, mis ei kutsunud kuidagi sisse astuma. Ta lõhnas ja torkimisel sisises ka , väkk... Kiikasime mere poole ja sealt tundus kõrgem liivariba jooksma. Sumpasime siis läbi roheroosa plöga sinnapoole ja nägime ,et see kõrgem riba ongi seesama ollus...jäkk. Aga õnneks polnud seda sodi pikalt ja me saime taas tasasemale ja kuivemale pinnale, enne ikka loopisime oma jalavarjud sellest lõhnavast ollusest tühjaks ka. Läbi kõrkjate oli tee rajatud ja seda mööda saime siis edasi. Vahepeal see tee peal ja kõrval kasvav hein torkiv väga valusalt kuid kõik siin elus on muutuv. Muutus ka taimestik ja ühtäkki olid me ees mäletsejad oma karjaaiaga. Kadri oli eile läbinud edukalt karjatüdruku algkursused elektriaia lahtiühendamise vallas ja nii võttis ta seekordki selle austava ülesande enda kanda, kuigi taas pakkus meile limbo võimalust. Keeldusime limbost viisakalt ja vaatasime, et Kadrist mööda saime ;). Lõpuks saime kohale ja aarde leitud. Pidasime kividel puhkepausi ja ma püüdsin taas ilupilte teha. Kõige enam meeldis mulle pilt kahest rändajast ämblikuvõrgus :P. Aga tagasi tuli ka veel minna. Nüüd me enam ümber ei proovinud minna vaid läksime ikka otse, mööda rattaroopaid ja muidugi oli siin seda lõhnavat ollust ikka märksa vähem. Seega sai taaskord kinnitust fakt, et mõni inimene oskab ikka oma elu keerulisemaks muuta :D. Ja kui hea meel oli kõndides tõdeda, et tagasitee möödub alati kiiremini. Ainult aru ma ei saa, kuidas mõned siin 45 mintsaga ära on käinud, ilmselt jooksuga, sest meil läks ikka kordades rohkem aega. J: gc
Nõrga Neeme... Andku kõik Neemed mulle nüüd andeks, kuid seda aarde nime esimest korda nähes kargas pähe mõte, et mis see Neeme küll teinud on, et talle nii "häbistav" pühendus on tehtud. Teistel ikka kingitused ja puha ja siin "nõrk!".
:D Ja ega see retk ju päris nõrkadele polegi. Ikka paar meetrit vaja astuda ja mõningaid linnatänavatel olematuid olukordi ületada.
Kui sellist mudaravi raha eest pakutaks, siis... äkki meeldiks rohkem veel. :) No oli ikka uskumatu plöga küll. Praegugi, 5 kuud hiljem, seda meenutades tuleb lehk meelde. Ja see võrratu kipitus jalgadel. Ravi missugune...
Mudast välja, otse pehmesse liiva. Nagu lind jalgupidi pigis, nokk kinni, saba lahti... Saba lahti, nokk kinni. Igastahes minu papud kittis see kraam ägedalt kokku. Üldse oli see kahtlane paik, üksikuid jalanõusid vedeles siin-seal... Tasus teha järeldused ja õppida teiste vigadest. Hoidsin mõlemal kingal silma peal. (Aruandlus- tulid mõlemad tagasi koju, koos minuga.)
Sammud ja sammud ning valge Niva rannaliival paistab järjest väiksemana. Ja nii kaugel olevana... Läbime veel meie teele jääva lõikheinavälja ja olemegi peaaegu paradiisis. Nii ilus ja mõnus oli olla. Päike, mõõdukas tuul ja sinine vesi. Istud soojal kivil ja lased ajal endast mööda voolata. Puhkus, täielik...
Aitäh selle eest kõigile, kes sellega seotud. Peitjale, Alexile-Merikesele!
Kuigi see valge Niva rannaliival tundus kaugel olevat, vähenes vahemaa jõudsalt ja olimegi punase masina juures, mille pehmesse tagaistmesse oli mõnus vajuda. Nõrk... st, mina. :)
Jah see oli korralik hommikujooks, kõigest läbi mis ette jäi. Aare sai leitud hetkega ja tagasi samas tempos. Tänud.
Ei ole see aare nõrkade jaoks tõesti aga õnneks meie need polnud, midagi meeldivat kah ei olnud see kummarimatk sogas aga käidud 45 min sai, ärakasime hommikul vähemasti üles, tänu saab selle eest!
Kiirdessant Hiiumaale. Ei hakanud minagi jalgratast leiutama ja läksin aardeni mööda randa. Pisut astumist oli aga ei midagi keerulist. Logisin ja markeerisin karbi. Pärast ajasin rannas lohesurfaritega paar sõna juttu. Tänud!
Mõnus jalutuskäik kerge meretuulega, veetakistused puudusid ja jalgu märjaks ei saanud, samuti jäid nägemata igasugused neljajalgsed, kelle jaoks oli elektrikarjus veetud. See-eest nägime tagasiteel ajukääbikut, kes kihutas liivarannal UAZ-iga – igasuguseid on ikka siia ilma tehtud … Vaatasime veel ühe kunstilaagri loomingulist protsessi parkal lähedal kõrkjates ning suundusime lähimase poodi täiendama joogivarusid. EV, J: auto, lennuk, klamber, nööbid (3+3).
Jõudsime parklasse ja vaatasime mereäärest, et polegu ju nii pikk maa. Õnneks oli soe ilm ja enamus maa saime minna läbi vee. Sellega oli ainult üks mure, tuli vaadata, et millimallikatele otsa ei astuks. Kahjuks sai mõnus ja soe vesi otsa. Edasi tuli mingi jura. See haises ja kaua ei saanud kohapeal seista, muidu võis sinna kinni jääda. Alguses läksin läbi selle sodi plätudega, aga õigepea loobusin neist, kuna need ähvardasid sinna kinni jääda, ära kaduda ja veel kõige tipuks katki ka minna. Võtsin plätud näpuotsa ja astusin ühe sammu. See ei olnud mõnus, kui mu väikesed puhtad varbad seda löga puutusid, aga too hetk ma mõtlesin, et mis geopeitur ma olen kui nüüd vinguma hakkan. Mingi aeg sai see muda otsa ja hakkas okkaline teekond aardeni, mina täitsa lõppu ei jõudnudki, Lauril on ju pikemad jalad ja ta jõudis enne teise nulli ja pani nimed kirja.
Sellega läks üle kahe tunni vist. Rannast vaadates polnudki üldse pikk tee. Aga tegelikult oli seal vahepeal nii haisev löga, et hirm tuli peale. Sellest pidi ringiga mööda minema. Igasugu mädaadru ja muu jura vahel manööverdades läkski rohkem aega. Siis tuli veel mingi okkaline ja kraapiv taimepark kah oma kohalolemist meenutama. Nimi kirja ja siis tagasi. Tagasi läksime jalgupidi meres solberdades, lihtsalt palav oli. Aitäh.
Alguses sai kardetud ette hullemat maastiku, kohapeal olles asi nii hull ei olnudki. Tore matk. EVEJ
Pärast Metsaperet oli see plaanis järgmisena. Kõigepealt oli sealt vaja saada Emmaste maantee peale tagasi. GPS näitaski mingit huvitavat kruusateed. Ja ütles, et see on kõige otsem. Mis siis ikka, hakkasin minema. Kruusatee asendus aga peagi liivase teega, mille metsamasinad olid üles kündnud, millel aga siiski õnneks sõita kannatas ja siis hakkas metsatee, mis viiski maanteeni välja. Kartsin, et äkki lõpeb see tee nüüd kuskil põllu servas lihtsalt ära, aga nii siiski õnneks ei juhtunud. Mööda maanteed sõitsin kõige pealt Nurstele, et seal poes käia. Nimelt oli mul matka kolmas päev ja see oli mul esimene kord poodi minna :) Kodust oli lihtsalt nii suur hunnik toitu kaasas. Edasi sõitsin juba oma imestukseks ilusat asfaltteed mööda Prähnu randa. Seal vahepeal pidi olema ka selline koht nagu Külaküla, aga selle silti ma kahjuks ei leidnud, seda oleks pildistanud :) Minu üllatuseks sai aga randa mööda täitsa edukalt sõita. Hea kõva liiv oli. Kohati läks küll pehmeks, siis tuli käe kõrval vedada, aga peale seda sai jälle sõita. Kuni veetakituseni. Siis viskasin ratta kõrkjatesse, võtsin pastaka ja GPS-i ning hakkasin sammuma. Alguses tundus kuidagi nüri sealt läbi vetikate ja siis jälle kõrkjate ja siis jälle vetikate, aga tegelikult oli väga mõnus jalutuskäik. Aarde leidsin ka täpselt sealt, kus ta olema pidi. Tore kui selliseid pikki jalutuskäike nõudvad aarded on lihtsalt peidetud :) Jalgsi sain vist ühe otsa 1,2 km. Tagasi jõudes nägin ratta lähedal kollast Ladat, ning selle juures kõndis umbes 15aastane poiss, kes sellega ka pärast ära sõitis. Õige noorelt sõidavad juba siin Hiiumaal. Igal juhul minu ratta vastu ta õnneks huvi ei tundnud.
Kokkuvõtteks oli väga mõnus koht, suutsin seal kokku vist 1,5 tundi hakkama panna, aga see aeg oli kõik puhas rõõm. Suured tänud!
Hiiumaal lubas paar päeva korralikku tuult, no ikka kuni 20 m/s. Praamil sai teisigi tuttavaid surfajaid kohatud. Meie mineku põhjus oli tegelikult see, et Norra Hafjelli lumelauareisikaaslane Ulrika kutsus meie maja rahvast Männamaale külla. Mindigi. Enne õhtut jõudsime Nõrga neeme kõrval soovitatud lähenemissuunaga rannas kes lohetada, kes purjelauda sõita. Polnud väga vigagi, kuigi tuul oli liiga puhanguline seoses veidi ebasobiva loodesuunaga. Aga surfikoht oli vahva, peaaegu privaatne. Vähemalt meie sealoleku ajal. Minu tehtud 15.6 km träki leiab siit.
Pärast surfi vahetasime riided ja otsustasime saabunud sõbraga koos ka aarde üles otsida. Erkkist, muide, tegin mugust geopeituri Hispaanias Tarifal, 2012. aasta sügisesel surfireisil. Sammusime algul mööda eriti kõva liiva nulli poole, seejärel kahlasime ka põlvini vees, püüdsime leida traktorijälge, kus oleks lihtsam liikuda. Siis jälle heinamaad, kerget jalgradagi. Igatahes saime kokku kuus km väga erinevat maastikku, aga lõpuks olimegi kohal. See oli taas üks aare, mille otsisin üles taskusse jäetud gepsuga kahe km kauguselt. Ikka selleks, et oleks pisut põnevam väljakutse, pilti olin ju ennist vaadanud. See üritus õnnetus meil täitsa edukalt. Teel aardeni silmasime ka maailma kõige kummalisemat prügi - monitori merekaldal, mida Hannogi mainis. No kas tõesti pole mujale viia, aru ma ei saa.
Toimetasime isekeskis aardega, nautisime kaunist vaadet, sooja tuult ja lähenevat päikseloojangut. Ilus oli olla selles õndsas paigas. Aare kenasti kombes. V: roheline käevõru Elenale. J: punane Simpeli kaelapael. Täname Madis-poissi, hästi valitud kant! :-)
See aare ei ole nõrkadele. Esmalt lähenesin aardele Laulupüha aarde juurest täpselt tund aega kuna otseteed linnulennult 15 km-se vahemaa jaoks ei leidunud. Hiiumaa iseenesest ei tundu nii suur, et seal üldse saaks autoga järjest tund aega sõita. Auto parkisin Prähnu randa ja võtsin taas välja jalgratta, millega lootsin sõita aardeni. Sõita sõin ligi pool teest kui vastu tuli veetakistus. Läbi vee minnes lagunesid rannaplätud lõplikult. Kuna paljajalu oleks rattaga olnud ebamugav edasi liikuda, siis läksin auto juurde tagasi teiste jalanõude järgi. UUel katsel aardeni tuli ületada mõned veetakistused, lisaks, rattaga sain sõita ligi 2/3 teest. Tagasiteel autoni oli tugev vastutuul ja see oli Prähnu randa kohale meelitanud ka mõned lofesurfarid.
Lähenesime merelt ja leid tuli kiirelt- ilusa vaatega koht, kus peale aardeleidu hea end paari piknikuampsuga premeerida.
Klaasist hütid, tibatillukesed poed ja nõrgad neemed, Hiiuma värk noh. Igatahes olime meie, üks Saare mees ja teine mandriplika, tugevad ja tegime mõnusa pika matka mööda mereranda. Täpselt aarde suunas ja peaaegu nulli välja läksid ka mingi neljarattalise ning väga tõenäoliselt ka nelikveolise jäljed. Poolel teel aardeni kohtusime ka ühe üksiku arvutimonitoriga, kes välja tulnud päikese käes peesitas. Tagasitulles ajasime tsipa juttu ka need jäljed jätnud laheda sõiduki omanikuga ning peaaegu auto juurest leidsime rannaliival pikutava Inga.... :P. Täitsa tore retk oli, aitähh kutsumast!
Vihmane hommik jätkus ja lapsed nõudsid endale moodsamaid mänge, millega autos aega viita. Parkisime soovitatud kohta ja matkasime mööda ATV jälge kohale. Tõesti kummalist prügi kohtab sellel kaunil rannal, näiteks arvutimonitor seisis kalda peal. Sadu jäi vähehaaval nõrgemaks ja aarde juures oli juba mõnus puhkepausi pidada ja maasikaid süüa. Tagasiteel kohtasime ka jälgede tegijat masinat koos vanema härraga, kes ilmselt oma veiseid üle vaatas. Tänu kiuslikule ilmale jäi seekord merevesi proovimata, tuleb tagasi tulla. Lähistel on ka üks lahedaima nimega asula - Külaküla :) Aitäh peitjale!
Kohalik vanasõna teab öelda, et: "Kes Geojaanipäeval ei osale, peab minema aardeid korjama." Kuna arvatavalt olime ainukesed saarele jäänud geopeituse esindajad, siis võtsime lisatud kohustuse meeleldi vastu. :-)
Vihmane hommik lükkas jalutuskäiku mõne tunnivõrra edasi. Kuid siis ei pidanud kannatus enam vastu ning otsustasime kaema minna, et mis huvitava asjaga tegemist.
Auto parkisime soovitatud geoparklasse ning sealt kand ja varvas. Täitsa mugav astumine oli. Ainult paar kohmetunud seltskonda geomugusid vahtisid meid ammulisui ja tegid vaikselt "muuuuu". Kuna geopeituri jaoks on parim lähenemistee SIRGE, siis ütleks, et päris kuiva jalaga kohale ei saanud. Tennised võiks ikka veidikenegi veekindlad olla. Kuigi jh, praegusel aasta-ajal oleks kummik liiga palju.
Koordinaat on suht täpne. Meie aparaat näitas u 4 meetrit eemale, aga polnud ka suurt vajadust täpsemate koordinaatide jaoks. Palju peitmiskohti seal ju pole. Mätta otsast avanes kena vaade. Ühelt poolt paistis Panga pank, teiseltpoolt Kõpu poolsaar.
Tagasitee võttis veidi rohkem aega, kuna otsustasime anda panuse puhtama looduse nimel. Prügi on seal rannas rohkem kui Viru tänaval. Kätest tuli lõpuks puudus ja järgmistele, kes asjast huvitatud, jäi sinna veel ükjagu üleskorjamiseks. Oma neli, viis kinga-saabast küll.
Aga muidu oli kena jalutuskäik rannas. FTF läks kirja umbes seitsme paiku. Aardesse jätsime helkuri ja krokodilli. Tänud!
NB! Karp on nõuetekohaselt märgistamata! Kui järgmised juhuslikult markeri taskusse unustavad, siis võiks midagi asjakohast sinna peale kritseldada.