Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 4.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Arumetsa Suur rahn [KLO4001140] (ka Arumetsa rändrahn; Siigla suurkivi; Keskküla kivi; Arumetsa Suurrahn).
Mõõdud:
pikkus 8,1m;
laius 5,2m;
kõrgus 2,8m;
ümbermõõt 18,0m
Mikrokliingraniit, roosa.
Kaitse alla vôetud 1959.a. (reg. nr. 148). Rahn on sadulakujuline, lôunaosa madalduv. Kaetud sambla ja samblikega. Maastikuline, tähtis metsaorientiir, seotud rahva pärimusega ning näide kaitsemeetmete rakendamisest. Risti üle rahnu on sisse puuritud auguread, et lôhkuda 1,5x1,5 suurustesks tükkideks ning viia Riiga (lôhkujad olid lätlased). See olnud veidi enne looduskaitse alla vôtmist. Lôhkumist (neid olnud 5-6 meest) kuulnud metsavaht Heino Maasikmäe (kohaliku rahva seas tuntud hüüdnime Saki Karu all), kelle algatusel külanôukogu peatas tegevuse. Lätlased olla tahtnud sellest kivist järjekordsele punamonumendile alust teha. No on ikka põrsad.
Muistend: Rahvajutu järgi langenud kivi taevast salaküti peale, kes tahtnud tulistada kitse. Praegugi kartvat seda kohta jahimehed, kuigi kitsi olla siin palju. Selle jahimeeste kivikartuse jutu tahaks küll siinkohal ümber lükata. Minu isa, kes oli kirglik jahimees, armastas selle kivi lähistel nepijahti pidada. Tollest ajast ka minu esimene kokkupuude selle kiviga.
Osadel kaartidel on rahnu nimetus segi aetud Arumetsa väikese rändrahnuga. Näiteks minu GPS-s oleval 2012 a. EOMAP kaardil on see nii ja ka maaameti kaartide osadel kihtidel on see viga sees. Ka keskkonnaregistri asukoha kirjelduses on ühes ja samas tekstis segi aetud mõlema rahnu asukohakirjeldused. Looduses asuvad rahnud üksteisest piisavalt kaugel ja nende segiajamine on puhtalt kunagi sisse lipsanud kirjaviga.
Parim juurdepääs kivile on Arumetsa savikarjäärist kirdesse suunduvat kraavi pidi - mööda heinamaa (tänaseks pea täielikult võsastunud) ja metsa piiri. 1 km kaugusel karjäärist pöörab kraav järsult loodesse. Rahn asub loodesse pöörduva kraavi tagasipikendusel (kagusse) umbes 100-200 m kaugusel kraavist soisel heinamaal. Rahn asub raskesti ligipääsetavas kohas. Seetõttu varuge aega ja valmistuge keskmisest veidi raskemaks matkaks. Auto saab jätta 58 04.346 24 31.285 teeristile või Häädemeeste bensiinijaama parklasse. Eramaa sildid teedel ei ole sealkandis nalja pärast - savisel põhjal olevad teed muutuvad sügiseti ja kevadeti põhjatuteks mülgasteks. Seetõttu on iga liigne rattapaar teedele ohtlik. Võib muidugi üritada läheneda ka ida poolt.
Teel kivini võite imetleda vana tellisepõletusahju jäänuseid (58 04.091 24 31.849). Metsas leidub mitmeid vanu savivõtu auke. Olge siis ettevaatlikud. Meeldivat matka ja aardeleidu.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.keskkonnainfo.ee
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Ahju jäänused | Muu | 58° 4.0910' 24° 31.8490' |
Teerist | Parkla | 58° 4.3460' 24° 31.2851' |
Aarde sildid: võsa (2), pikem_matk(>1km) (1), lumega_leitav (1), puugid (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC4JMFE
Logiteadete statistika: 70 (98,6%) 1 2 1 0 0 0 Kokku: 74
Seda aaret olen pikalt piielnud ja loobunud juba kodus. Täna otsustasin vihmavaest perioodi ära kasutada ja lõunast lähenedes proovida. Kohtasin nõgeseid, krimpsus kukeseeni ja langenud puid. Otsitav oli vihje all maas, aitasin ta uuesti kõrgemale. Aitäh peitjale, jalad jäid kuivaks ja pannitäis kukeseeni vaevatasuks.
Kuiva ilmaga pole üldse hull koht kus metsas seigelda. Rogainidel on hullemat nähtud:-) Autoga saab mööda sihti päris kaugele. Sääski jätkus küllaga. Kivi ja kuused leitud. Tänud!
Roheline materjal oli rinnuni, õnneks kuiv. Kui kaardil märgitud kraavid ja sihid otsa said, tuli ise joont ajada. Nähtud maastik kõrgete mätaste ja hetkel kuivade-sügavate kraavkurvidega andsid aimu, mis siin tegelikult toimub, kui veed on valla. Lõpus nõgese müürist rammisime ka läbi, et kivile korralikult pilk peale visata. Tänud peitjale.
Päeva nael. Mitu korda olen üritanud Heldurit siia meelitada, aga ta on alati kindlalt sõrad vastu ajanud. Vähe sellest, et ta ise kaasa tulla ei taha... ta ei olnud nõus isegi ootama, kuni me ära käiks. Eks siis tuli see aare täna Kristale ette sööta, sest emaga mul siia tulla mingit plaani polnud ja üksi ka ei kutsunud. Kuna eeltöö oli seekord tegemata, siis sõidu pealt valisime parkla ja tulime kohale. Meie õnneks oli vähemalt kuiv. Ilma oleks seal rohkem väljakutset olnud. Nüüdki polnud tegemist jalutuskäiguga pargis. Kohati oli üle pea kõrguv taimestik, kohati džungel, kohati soo, mis sobiks krokodillidele, kui seal praeguse soojaga vett olnud oleks. Orienteeruja nina tõi üsna täpselt kohale. 20 meetrit aardest. Sammude lugemine ja suuna hoidmine on veel natuke meeles. Kivi oli täitsa äge.
Logide lugemise taustal kartsin palju hullemat.
Tänan peitmast.
Ei teagi, kas maastik praegu või maastik suvel. Meie otsustasime ära käia. Autoga sahkasime end linnulennult 530 meetri peale ja siis hakkasime mööda kraavi minema. Lumes sumpamine väsitab aga samas pole puudel lehti ja putukad ei tüüta. Varsti tuli ette kraav ja ega see siis jääs polnud, mina sain ilusti üle aga Daunol käis saabas vees ära. Pärast tagasi tulles ehitasime purde. Kivi oli paksu lume all. Leidsime aarde ja kõmpisime tagasi. Rahnu juures metsas tõusis mitmeid kordi hull tuul, nii et saime mitmeid kordi puudelt lume kaela . Jäljed olid veidi siiski veel näha. Käidud. Rõõm oli auto juurde jõudes suur. Tänud
Maastiku raskusastme tõttu oleme selle aarde külastamise pikalt kõrvale jätnud. Nüüd tundus, et aeg on küps ka väike võsaseiklus ette võtta. Kruusateed viisid linnulennult umbes 500 meetri kaugusele ja edasi sai mööda kraaviääri liigutud. Kohati oli isegi täitsa raja moodi jälg läbi kõrge rohu, umbes sadakond meetrit pidi lõpus läbi metsa ragistama. Praegu on võsa suhteliselt leebe ja maastik pole üldsegi nii hull kui kartsime. Aare oli ilusti oma kohal ja heas korras. Vaatasime üle ka rahnu, tundub, et seal just eriti tihti ei käida. Ja eks see oligi kivi nagu kivi ikka. Rohkem oli vaatamist väärt rahnu tutvustav silt, mille üks puu oli oma embusesse haaranud. Aitäh aarde eest!
Mööda sihti läbi silmini heina ja võssi suundusime suurt rahnu vaatama. Kraavid olid täiesti kuivad ja kohati sai neid radadena kasutada. Kõige suurem väljakutse olid nõgesed, mis rahnu ja aarde juures tihedalt kasvasid - tallusime neisse väikse georaja ja mõtlesime, et ei tea, kumb variant on parem kas suvised putukad, kõrge hein, võss ja nõgesed, aga see-eest kuivad, mis sest et ärasöödud ja kõrvetatud jalad või siis talvel-kevadel vett täis kraavid ja mudased sihid ja porised ja märjad jalad. Leidsime, et mõlemad on head, aga hea et aare käes ja siit tulema saime. Tänud peitjale!
Tänud peitjale!
Parkla on tehtud lähemale ja mingi rada läheb kraavi mööda peaaegu rahnuni. Aga kobras va sunnik on järve tekitanud vahepeal.
Siin lõpus kiskus ikka päris räigeks võpsiks aga tänu aastaajale sain veel suht kuiva jalaga tulema. Aardega kõik korras, jätsin juhendi. Aitäh.
Jätsin Kaupo võileibu vorpima ja kütsin ise aarde poole. Alguses oli väga mõnus. Kellegi üpris värske olekuga jäljerida läks täiesti õigesti ja mõnus oli selle järgi minna. Mingi hetk, kui igal pool ainult murduv jää oli, liikusin edasi kuldaväärt geopeituse kaardiga ja jõudsin niiviisi aardeni. Praegusel aastaajal veel väga mõnus sutsakas. Aitäh!
Auto jäi linnulennult 522m peale (head RMK teed). Edasi vana metsa väljaveotee, mis praegu õnneks veel jääs ja maadligi kõrkjatega, siis kraaviületus ja mööda sihti raielangini. Metsa all oli ka valgustusraiet tehtud ja kuigi jalgealune oksi täis, oli mõnusalt kõndimisruumi. Täiesti mõnus astumine, ei tüütuid putukaid, segavat rohelust ega liigset kuumust. Aare korras, aitäh!
Leidsin. Tee siis vaevaline palju võsa ja kobras on üleujutuse ka tekitanud. Kerge kummik ei teeks paha siia tulles. Koprad on vesiehitust harrastanud .
Sai lähenetud ida / kirde poolt, mööda metsasihti. Auto jäi küll 1.5km eemale teeristi, kuid tegelikult oleks saanud sõita kenasti umbes 500 meetri peale. Ja sealt edasi siis oli rohi rinnuni; sihi lõpust edasi oli juba paras ragistamine, umbes 200 meetrit nullini läks veidi lihtsamaks, kuna tuli selline hõredam, kuivanud tüvedega kuusemets. Ja viimased mõnikümmend meetrit olid jällegi sellised, kus rohi ja nõgesed rinnuni. Kohapeal oli õnneks kiire leid, peitjale tänud!
Selle aarde kirjeldus pani mõtlema ja kahtlema, et kas tegelikult tahame ka siia rahnu juurde tulla. Tundus umbes nii, et siin läheb pool päeva ära ja saab kõvasti igasugust kehva maastiku rünnata sel palaval päeval. Otsustasime siiski tulla, aga mitte mööda soovitatud teed karjääri poolt, vaid just idast. Võib öelda, et oli õige otsus (muidugi ei tea, milline oleks olnud teine teekond). Mööda teed ja seejärel mööda kunagist metsa väljaveoteed liikudes möödus teekond kiirelt ja peagi olime rahnu juures. Viimane 50m vast oli natuke hullem - rinnuni rohi, sh nõgesed ja maapind pehmevõitu. Samas sai matkajalatsiga siiski ilusti hakkama. Tänud aarde eest!
Korra olen siit mööda sõitnud, aga siis oli sündmus algamas ja maastiku kõrge raskusaste hirmutas ka. Nüüd oli aega ja otsustasin ta üle vaadata. Maastik osutus ootamatult lihtsaks, oleks seda teadnud, oleks ammu ära käinud. Suurema osa teekonnast kulges lausa rada rohus. Aitäh peitjale.
Õhtul pimedas jätsin selle aarde otsimata kuna maastiku raskus hirmutas. Seetõttu sai tehtud mitmekümmnekilomeetrine ring, et siit hommikul uuesti läbi tulla. Tegelikult osutus maastik üsna lihtsaks midagi 3 kanti ehk ja kivini palju jalutada ei olnudki vaja.
Võtsime sihi leida see aare. Põnev oli see kindlasti. Ei jätnud autot näidatud parklasse vaid kohta kus gps näitas, et on lühim maa jalutada. Kõndisime omajagu metsas gps'i juhendamisel. Mingil hetkilt tundus, et oleme omadega tupikus ja see aare jääb leidmata aga siis ta seal oli- see suur kivi ja aare ilusti leitud. Mingit rada sinna ei vii. Puhas keset metsa jalutamine. Täname aarde peitjat!
Ma olen küll esivanemate liine pidi ürgne Läänemaa mees aga tulin seekord hoopis idast. Aardekirjeldus veidi hirmutas ligipääsu osas aga oli täitsa kena. Kui teised on tänase jaanipäeva hommikul alles prassimist lõpetamas, olen mina hoopis aardejahil. Ka nii võib. Tahtsin ööbida Läti poole jäävas telkimisalal aga sinna jõudes tervitas mind autode armee, üle metsa kajav tümakas ja purujoobes inimesed. Hurraa, otsisin südaöösel ööbimiskohta ja leidsin hoopis ühe mersalagendiku. Millal viimati jaanipäeval sellist ilma kogesite? Kas üldse mäletate? Ilusat jaani kõigile
Parkisin loomade söötmiskoha kõrvale, mis jubedalt haises. Ilm kuum, rohi rinnuni. Kraavi äärt pidi minema hakates ehmatasin ise ja ühe metsaeluka jube kolinaga jooksu, aga jätkasin teed. Lõpus paistis konteiner ruttu kätte ja kivi nägin ka ära. Sama teed tagasi. Tänud!
Teel naabrite majandust toetama väike kõrvalepõige.Ajastus oli vist õige. Ei sääski ega nõgeseid. Vesi kah valdavalt tahkes olekus. Kõrvalteed aga ei kannata hetkel kriitikat. Tänud peitjale! Head Vana aasta lõppu!
Väike suusaretk päädis õnnestunud aardeleiuga. Kraavides jää ei kandnud, tuli mööda pervi rassida.
Mul oli arvamus, et kunagi oli see hull matk aga nüüd maa-ameti kaardi järgi jalutuskäik pargis. Kaardilt tundus kagust lähenemine kergem, aga seal olevale teel oli mahalangenud puu ees ning pidin kirdest lähenema. Kõndisin algul lõunasse ja kui risti aardega siis läände. Kogu tee läände oli üks paras võsa. Millegi pärast sinna minekul läbisin võsa palju aeglasemalt kui tagasi, siis suutsin päris kiirelt kõndida. Kaardilt paistev lageraie on taas võssa kasvanud või siis kõrge hein varjab osaliselt harversteride jälgi ja halb kõndida. Kohale sain ja aarde leidsin. Kõndisin veel kivini ja siis läksin tagasi. Algul mõtlesin, et oleks võinud talvel tulla, samas siis on 20cm kõrgused võsa toikad lume all ja võib komistada. Kevadel aga läheb sopaseks. Suvel on võsa lehtes ja putukad lendavad. Oleks ainult seda teadnud, et homme Häädemeestesse uus aare ilmub...
Panime auto Aasa talu lähistel olevasse parklasse ja hakkasime mööda jõe äärt minema. Esimesed 150m oli täitsa kõbus, aga sealt edasi läks floora väga lopsakaks ja tuli esimene katkestaja. Kuna ma olin ainuke, kellel olid üleni pikad riided, siis liikusin niikaua tempokalt edasi kuniks tuli jõest lahti lasta ja ootasin teised järgi. Endalegi üllatuseks jõudsid kõik jätkajad kenasti kohale, aga siis alles läks huvitavaks. Sukeldusime vähe jämedamasse võssa ja peale mõneminutilist kondimurdmist oli selge, et lõpuni saan ma üksi minna. Hakkasin siis täpi järgi minema, aga kuna telefon ei olnud seal just kõige täpsem navigatsioonivahend, siis tuli ikka üksjagu keerutamist enne, kui lõpuks kivini jõudsin. Olukorra tegi põnevamaks see, kohale jõudes oli suuna taju täiesti null ja telefoni akut oli järgi oma tugev 6% pluss viimaseid hingetõmbeid tegev akupank. Õnneks sai siiski tops mõistliku ajaga tuvastatud ja sain siiski kenasti jõe äärde tagasi. Edasi oli juba tuttav tee. Parklasse tagasi jõudes selgus aga, et sellega meie aardejaht antud päevaks on lõppenud, kuna teised olid tagasiteel suutnud mingit herilasepesa ärritada ja jõge mööda auto poole joosta, selle tulemuseks oli üks üpriski paistes jalg. Pakkisime ennast siis kokku ja võtsime suuna Pärnusse. Tänud peitjale!
Ma lähenesin, või pigem alustasin lähenemist, kirdest. Tundus selline paras siht, kust hea jalutada. Siht sai otsa ja jätkasin rinnuni looduses ühe lagendiku servas, kuni tuli ette suurem kraav, mis hiljem kaarti uurides osutus Arumetsa jõeks. Igatahes tänu langenud puudele sain kuivalt üle ja edasi läks miski käidud rada kraavi pervel läbi metsa. Lagedale jõudes muidugi paistis üks päris hea tee sisse tulevat sinna. Hiljem läksin sealt tagasi ja oleks saanud maastikku raskust tunduvalt vähendada ja autogagi palju lähemale. Muidugi tagasi minneski oli vaja üle jõe ukerdada :D. Muidugi jõgi on kergelt "overrated" sõna, aga kõlab hästi siiski :D. Kivi oli uhke ja sai imetletud iga külje pealt ja karbikegi tuli ilma probleemideta kätte. Aga äge matk, aitäh!
Lähenesime idast (vist), läbi metsa, üle raielangi, üle kraavi ja kohal me olimegi. Kivike oli, aare oli, päike oli, sõbrad olid. Ei midagi keerulist, aitäh!
Jalutasin mingist palkidega ääristatud parklast kohale. Ootasin millal see neljane maastik tuleb. Ei jõudnudki kohale, enne tulid kivi ja aare. Aitäh!
Kui Lätis käidud, siis lubasin endale esmalt hommikusöögiks Kabli pagarist saikesi. Eelmine õhtu võtsin prooviks paar tükki ja viisid keele lausa alla. Nüüd võtsin kohe rohkem ja olid jätkuvalt sama head. Soovitan kindlasti teistelegi, kes Kablisse peaks sattuma.
Saiu nosides sõitsin väljavaadatud teeotsa lõppu, et rahnu juurde hakata matkama. Kui normaalne inimene kisub ennast sellise ilmaga paljaks ja jahutab ennast vees, siis mina vahetasin lühikesed püksid dressipükste vastu ja lükkasin jalga mittehingavad kummikud. Oi kui mõnus. Läksin mööda võsaseid metsasihte. Märgasid kohti suutsin edukalt vältida, kuid usutavasti oleks kummik päästnud. Midagi meeldivalt seal võsas ei olnud, kuid ka midagi väga hullu ei esinenud. Nulli jõudes avastasin eest nagu oleks kivi juures laulupidu peetud. Kõik kohad laiasid radu täis ja kõik teed viisid ühe puu juurde. Seal oli muidugi geopeituse aare. Mingid väljamaalased olid otsustanud tulla vaatama mis kivid meil siin võsas leiduvad. Nende lähenemitee oli igatahes hoopis kusagilt teisest suunast ja ei saanud nende häid radu ära kasutada ja läksin tagasi tuldud kohast. Siin Ikla müsteeriumeid polnud ja rahn oli oma hiilguses jätkuvalt maas lebamas. Aitäh aarde eest!
Algselt oli plaanis "Laiks" nimelist matka teha aga nullis vaatasin seda lumesadu ja ei tahtnud kuidagi õue minna. Nüüd kümme minutit hiljem oli päike jälle väljas ja otsustasin vähemalt selle aarde jalutuse ära teha. Auto jäi aardest lõuna suunda raielangi äärde umbes 600meetri kaugusele. Sealt sai lihtsa jalutusega piki metsasihti aardest umbes 100meetri kaugusele alles siis tuli võssa ragistama minna. Leid lihtne.
Siia rahnu juurde oleme plaaninud tulla juba paar aastat, aga alles täna võtsime teekonna ette. Kodus olime kõige parema lähenemistee välja valinud ja me ei pidanud pettuma. Auto saime jätta umbes 530 m kaugusele aardest, edasine oli tänu praegusele aastaajale suhteliselt normaalselt läbitav. Kõvasti üle poole teest liikusime paksu jääkattega kraave mööda, mingil hetkel keerasime metsavahele. Aga ka seal oli külmunud maapinna ja vähese lume tõttu päris normaalne liikuda. Kohati oli vaja küll võsast läbi pugeda, aga kokkuvõttes osutus aardeni jõudmine kergemaks, kui olime alguses kartnud. Kivi jättis võimsa mulje, patsutasime teda siit küljest ja sealt küljest, tegime pilti ja mõtlesime rahnu kohta käiva muistendi peale, mille põhjal langenud kivi taevast salaküti peale, kes kitse sihtinud. Viimaseid nägime meiegi, kaks sõralist hüppasid läheduses üle kraavi ja kadusid meie vaateväljast kiiresti. Peitjat aga täname seda hiiglast tutvustamast.
Auto parklasse jäetud. Edasi kondirammuga. Vedas,et varem sadanud polnud. Korraliku geovarustust ei taibanud ju kaasa tirida. Otseteed ei leidnud. Ikka ringiga,võsast läbi. Linnariided määrisin korralikult selle võsaragistamisega ära. Eks see käibki asja juurde. Vahepeal kasutasin kuivanud kraavi edasi minekuks. Kraavi põhjas läksid kellegi suured sügavad jäljed samas suunas.Põdra omad paistid. Kivimüraka otsast määrasin veel otsesuuna karbini. Tänud juhatamast!
Ma ju teadsin, et see saab raske olema aga et nii raske siis kohe... Ma eeldasin, et maastikuaste õigustab end ära juba oma teepikkusega, oh kuidas ma eksisin, eriti veel praegu märtsikuus. Taavi jäi autosse lõunauinakut tegema ja ma asusin jalutuskäigule. Peale lõputut sirget päikese käes jalutades, jõudsin lõiguni, kus rööpaid polnud ees - ai nüüd liigun ju aeglasemalt. Keset seda lõiku tuli sügav kraav - ai seda on ju vaja ületada. Esimese katsega proovisin jalgade värisedes sealt üle saada aga libastusin, kuid suutsin osavalt siiski algkaldale hüpata. Natukene otsimist ja leidsin endale sõber-toika, keda põhja suruda ja kelle najal takistus edukalt ületada. Keset teed on järv tekkinud - ai aga edasi on ju vaja minna. Edasised takistused möödusid kõik nii, et kui otse läbi ei julgenud murda, siis läksin ringiga kuivemat kohta otsima, kuni tuli üks vulisev oja. Aardeni 160 meetrit, mis teha? Tagasi tühjade kätega minna - ei taha! Ujuma minna - ei taha!! Oja servad olid kõik jäised ja eks ma lootsin natukene, et ta kaob ära kui ma edasi lähen aga ei kadunud ta tõhk kuhugile... Ühel hetkel märkasin, et oja ääres on madal kivi ja kivi juures ka üks keskmise jämedusega ront. Päris pikk teine, aga peale astudes kostus kole ragin ja ront vajus peaaegu täiesti vee alla. Astusin siis sinna peale aga kuskilt polnud kinni hoida, libe ka veel kummikutega. Leidsin veel ühe sõber-toika, millele toetada, kivi kõrvalt lume alt. Milline vedamine! Saingi üle. Edasine vaatepilt tundus kohati märg ning minnes ma kasutasin rohkem ümberkukkunud puid eesmärgile lähemale liikumiseks kuniks lõpuks silmasingi oma lõpppunkti. Rõõm oli suur, kõndisin selleni, lugesin vihjet, hüppasin üle järgmise veetakistuse ja panin oma nime kirja. Tagasiteel ma enam nii ettevaatlik ei olnud. Ojast ülesaamise koha leidsin uuesti üles tänu GPSi trackile. Tagasi tee möödus kiiresti kuni selle lõputu sirgeni, sellel hakkas mul jaks otsa lõppema ja liikusin edasi tänu sellele, et ma teadsin, et autos on maasika krõpsu ja coca-colat. Aitäh! EVEJ
Tänaseks geopäevaks valisime selle Aruvälja Suure rändrahnu. Otsustasime läheneda ida poolt, Mis tundus hetkel parim.Kas ka oli ei saa aga otsustada. Nimelt mulle ja kaasasolevale geokoerale oli see ikka paras katsumus.Külliki ainult nohises kuid mingeid negatiivseid emotsioone ei väljendanud. Autoga julgesime ligineda kuskil 1,2 km (linnulennult) kaugusele, kuna minu madalapõhjaline Ford andis hoiatusmärke tee läbitavuse kohta. Edasi umbes 1 km mööda sihte kitsekapsakul ning siis algas tõeline loodusmarss. Langetatud võsa risti-rästi lumega kaetult, langenud puud ja kännud, lumealune vesine pinnas jne.jne. Tundus kui ERNA retk(ise pole käinud). Umbes tund auto juurest lahkumisest saime siis Rahnu juurde. Milline kergendus! Edasi otsingud vihje järgi ja käes ta oligi. Täielik eufooriline hetk. Võtsime lamba ja jätsime hotdogi. Aare korras, kuiv ja maastikuraskusastme vääriline. Tagasitee oli juba selle aardeleidmise emotsiooni ajel tiba lihtsam. Aga tänud peitjale tolle eneseületamise retke eest.
Ilus ilm kutsus välja jalutama. VIA Baltikalt aarde poole viiv tee oli madalapõhjalise geomobiili jaoks paras katsumus Oli ju just saabunud esimene külm ja sealsel teel olevad porised auto jäljed kõvadeks ebatasasteks vagudeks külmunud. Tagasi tulin Häädemeeste - Tõitoja teele juba palju rahulikumalt. Kividega suur parkla hakkas kohe silma ja kuigi kivid praegu ees ei olnud, ei hakanud ka viimast 100 meetrit autoga edasi trügima. Jalutasin parklast mööda Arumetsa jõe kallast metsa poole ja selle saabudes avastasin, et ilmselt eelmised geopeiturid ei soovinud võsas käia, seetõttu võtsid jõekaldalt mitme meetri laiuselt puud ja võsa maha, ning et tee oleks tasasem süvendasid liivapõhjalist Arumetsa jõge ning paigutasid väljakaevatud liiva ilusasti jõekaldale. Oli ilus jalutada rähni usina toksimise saatel. Viimased 200 meetrit sai ikka võsa ka proovitud alistada. Rahn ise on ikka paras pirakas poiss. Sellise müraka soisele heinamaale toimetamise võib küll ainult Kalevipoja kraesse keerata. Nii loodusesse sulanduvat looduskaitse objekti silti, kui seal puu seest välja kasvav, ei ole enne näinudki. Aare ise ilusasti korras. Tänan peitjat sinna kutsumast.
Esimene "ööaare". Kui on julgust ja kogemust, võib ka pimedas proovida Vihjet tasub tõsiselt võtta
Leitud! Tänud peitjale:) Suvine teekond ei olnudki nii hull kui arvasime. Auto jätsime parkla juurde kivide taha, edasi jätkasime mööda kraavikallast ning leidsime ka küll natuke keerutava aga peaaegu kohale viiva loomaraja.
Kes oleks võinud arvata, et tavapärasena planeeritud maastiku-aare sisaldab endas sissemurdmist hoonesse?
Kuna liikusin Läti ja Leedu poolt autoga, oli valmis planeeritud ja auto navisüsteemi sisestatud välja luuratud sobilik parkimiskoht A, kust oleksin jalastunud. Kahjuks selgus, et planeeritud kohas parkida ei õnnestu. Järgnes mõnekilomeetrine ring varupositsioonile B. Parkisin sõiduki taluhoonete kompleksi lähedale, väljusin autost ja kontrollisin ümbrust. Hetk hiljem tuvastasin, et hoonete juurest mõnekümne meetri kaugusel hüüab naissoost vanem isik, et kas saaksin appi tulla.
Läksin uurima, mis toimub. Sündmuskohalt leidsin 77-aastase vägagi krapsaka ja asjaliku memme (M.T.), kes kurtis, et tal puudub ligipääs tööriistakuurile, sest lukk on kinni kiilunud, samas tal on kindlasti vaja sinna sisse pääseda. Kas oleksin nii lahke ja murraksin ukse lahti. Töövahenditeks olid tal pakkuda sõrgkang ja kirves. Vanuri sõnul oli ta objektil juba terve päeva susinud, aga tulemusteta.
Üritasin uurida, kas oleks võimalik vähem vägivaldne lahendus, aga memmele see ei sobinud ja ta soovis ukse lahtimurdmist. Hindasin kiirelt olukorda ja identifitseerisin situatsiooni, et tal on juriidiline õigus sellesse hoonesse sisse murda.
Minut hiljem oli sõrgkangi abil lukk osaliselt purustatud ja sissepääs hoonesse vabastatud.
Memm muutus väga positiivselt meelestatuks ja ütles, et ma olen "Jumala kingitus", sest tõesti tal hetkel polnud kedagi kusagilt võtta, kes selle töö ära teeks, ja mina sattusin täpselt sobival hetkel sinna. Seejärel hakkas ta uurima, mida ma ise seal piirkonnas teen. Viisin ta üldjoontes kurssi geopeituse põhimõtetega ja viitasin piirkonnas asuvale objektile, mille läheduses paikneb aare. Memm ütles, et ta on peaaegu terve eluaeg seal elanud, ja teab TÄPSELT, kus objekt asub ja kuidas sinna suurema vaevata ligi pääseda, ja pakkus end vabatahtlikult teejuhiks. Avaldasin esmalt kahtlust, et võib-olla tema soliidne vanus ja lõõskav päike ei ole kõige parem kombinatsioon selliseks retkeks, aga juba olid tal kummikud jalga tõmmatud ja minekuvalmis. Sain endale kohalikust memmest giidi.
Giid saatis mind mööda talle teadaolevaid kergemaid radu hirmtäpselt objektini ja tagasi ja tee peal sain korraliku loengu ümbruskonna ajaloost ja praegustest elanikest. Mõnel linnamehel oleks selle retke peale tõenäoliselt toss väljas olnud, aga giid ei teinud selle sammumise peale teist nägugi. Lisaks avaldusid giidil teadmised veel järgmistest valdkondadest: autoelektroonika, mehaanika, päevakajalised sündmused, seahulgas Aafrika immigrantide saatmine Eestisse. Linnamehed, te jääte lihtsalt häbisse, ma parem ei hakkagi.
Saatsin memme koduni tagasi, vahetasime mõned viisakused ja siirdusin edasi järgmise aarde juurde. Tänud peitjale, tänud giidiks olnud kohalikule elanikule! Sürreaalne kogemus.
Anne juba kirjeldas Henriko teekonda rahnuni. Ise olin selle logide põhjal täielikul välistanud Henriko jaoks. Kuna võsa ei olnud saavutanud oma täit hiilgust, oli teekond täiesti talutav, isegi valgete botastega sain kuiva jalaga kohale ja tahasi. Ainuke, mis teekonnal hämmastas oli poolel teel aardeni kuuskede alla tehtud lõkkease. Tänud.
Otsutasime minna maastikku uurima, 800 meetrit jagus täpselt meie vahel, 200m kandis Kleone Henrikot, 200m tarisin mina, vahetusetega sai teekond läbitud! Rahn oli uhke, tänan aarde eest!
Kunagi talvel pimedas olin selle otsimisest juba autoga parkimiskohta jõudes loobunud. Nüüd sattusin taas siia. Auto jäi kivide taha ning sealt jalutasin aarde poole. Tossudega oli veidi tegemist, et sokid kuivaks jääksid. Lõpuks see siiski õnnestus. Täitsa vahva kivimürakas. Tänud!
Seda aaret pelgasin tänastest kõige rohkem. Et võss ja inimsööjapuugid ja kes kõik veel. Aga talvel on oma selged eelised - puugid on hangund ja pinnas on kõva, kannab. Peitja jutul põhjatutest teedest on tõepõhi all - hiljutine sula oli lasknud rööpad sisse sõita ja nende peal oli põnev ukerdada. Ja see kividega suletud parkla pani meid ka imestama. Mets - no mis te pirisete, käige kolme posti otsas ära ja vat siis võrrelge ;) Mind segab vööni vesi igatahes oluliselt rohkem kui pisuke võss. Lõpp oli selge ja kena, andis ühtteist vaadata ka. Ja siia lõppu sobib imehästi see võsamantra: ilma geopeituseta siia - ei iialgi. Me täname!
Kui algus oli palju lubav, lihtne matkake, siis mida edasi, seda enam mul tuju nulli läks. Ei saanud mina aru, miks on vaja iga suure kivimüraka juurde kastike poetada. Võimalik, et talvel, lume ja külmaga oligi see retk ebamugav, aga ma kahtlen, et mingil muul aastaajal seal võsas mugavam rännata oleks. Igastahes käidud ja jälle kogemuse võrra rikkam. Tagasi parklas olles märkasid meid tädikesed ja tundsid huvi, kas me käisime suurt kivi vaatamas. Nende silmad läksid suureks kui tõllarattad, kui me teatasime, et me tulime spetsiaalselt Tallinnast seda kivi uudistama.
Selle aardeni oli vist selle päeva kõige pikem matk. Koha peale jõudes oli vaid logimise vaev, tänud kivi näitamast.
Saime autoga märgitud parklast veidikene veel edasi. Väga huvitav, et seal on parkla, aga kivid on ette lükatud, et autoga parklasse ei saaks. Algus oli paljutõotav, kuid siis algas võsa. Aarde juurde läksime kuidagi eriti suure ringiga, tagasi tulime veidi otsemini. Muidugi ma ei kujuta ette, kui jube seal veel soojal ajal olla võib. Aitäh!
Tore väike ragistamine metsas. Ilm just polnud kiita aga viga miskit hullu ka polnud. Vaatasime rahnu üle, näppisime aaret ja suundusime juba pisut kobedamat teedpidi tagasi. Tänud!
Tänase päeva põhisündmuseks oli plaanis Nigula rabaretk. Siin aga tegime soojenduseks väikse matka rahnuni ja tagasi. Auto jätsime ca 500 m kaugusele metsateele. Esimeseks valitud suund oli väga võsane, vesine ja kehv astumine. Imetlesime rändrahnu ning siis suund tagasi auto juurde. Tagasi valisime suuna kraavipervele, see oli palju parem tee valik. Ikkagi enam-vähem kuiv jalgealune, selge suund ja palju kiirem kohale jõudmine.
Mõnda asja tahaks ikka teistmoodi teha - Seega lähenesin idast, kuigi korra tekkis mõte ka hoopis põhjast tulla. Auto jäi 550m peale ja siis tõmbasin otse. Eks see väike viga oli, sest rohus oli risti-rästi jäetud vedelema mingi hetk langetatud võsa, kaugemalt seda näha polnud. Õnneks olin saapad jalga pannud ja nendega oli hea puude latvades talluda. Nägin loomade magamisasemeid ja enne kivi ehmatasin ühe tegelase ka liikvele. Ei näinud aga arvatavasti põder selle mineku ragina järgi. Võtsin ränduri. Tagasi tõmbasin kraavi äärt mööda täisnurga sisse, distants küll pikenes aga ajaliselt ilmselt võitsin, läks 12 minutit.
Maastik oli ikka raske ja päev palav ehk läks ikka aega nii kohalejõudmisega kui ka tagasisaamisega – kummikukiirteed me ei leidnud, aga õnneks saime autoga ca poole kilomeetri kaugusele ja selle jupikese suutsime ka läbi rägastiku murda, arvestades, et ühel meist ei olnud kummikuid (jalad jäid mõlemal kuivaks).
Lugesin logisid ja mõtlesin mitu aega, et kas minna või mitte. Aga eks proovime siis ära. Ja tulemuseks oli, et enamus eelmisi logisid ajab mingit täielikku jura. Autoga sai tuimalt umbes 400 meetri peale oleks ka umbes 300 peale saanud trügida aga polnud mingit mõtet. Edasi oli kummikukiirtee. Aga oleks ka rahulikult ketsiga saanud. Vaid mingi 100 meetrit enne oli see mikadovõsa. On palju hullemaid kohti olnud. Aga võibolla vedas kuiva ilmaga. Aitäh.
Tsikliga sain sinna kaevanduse äärde ja siis tuli hakata kõmpima, mitte ei tahtnud see hästi õnnestuda, sest varustus vettis seljas suht kiiresti ära ja jalg ei tõusnud üle oksarisu üldse kergelt. Paar korda sai peaaegu ka käpuli käidud. Kui sinna minnes proovisin teed valida siis tagasi tulin otse ja see tundus olevat parem lahendus :)
Ei lasknud end heidutada eelmistest logidest. Uljust täis astusime aardepoole. Oma ülbuses ja iseenese tarkusest tulenevalt ei pidanud järgmistvajavaks ka aardepeitja teesoovitust. karistuse saime kohe - aardele lähenesime poolepikema ringiga. Võsa võsaks - sellega on ju igaüks Eestis harjunud. Hoopis oli takistuseks mõnes kohas harrastatud võsalõikamisviis, tegemist oli vist jaapanlastega sest suured alad meenutasid mikadot (risti rästi langetatud võsa). Ja loomulikult see armas jaanipäevaks rinnunikasvanud rohi, mis oli vihmast märg ja leotas keha altpoolt, samaaegselt kui taevaisa ülaltoolt õnnistas. Aardest eemaldasime ränduri, aga jätsime teise ränduri enda poolt ka asemele. Kivi imetletud järgisime juba tagasiteel antud juhiseid ja retk osutus vähemlt 3 korda kergemaks (aga seda vaid mulle - Piia suutis veel herilase pessa astuda, eks ta ise kirjeldab oma emotsioone ja tundeid sellega seoses lähemalt) Kokkuvõttes jäin mina küll selle retkega rahule, õlu maitses sellejärel kohe imeliselt. Kohe sinna tagasi ei kipu aga sealveedetud aega kah ei kahetse. Tänud peitjale ("omaenese tarkus" sai korraliku õpetuse)
Medi häirenuputeenuse asjus külastasin Kilingi-Nõmmet. See tähendas, et tee peale jäid Jalase, Punahunt, Arumetsa suur rahn ja Kikepera kool :-) Esimesed kaks olid selja taga, viimased kaks veel ees.
Siiatulekuks vaatasime kaarti, milline kolmest teest valida. Otsustasime ühiselt, s.t. otsustati minu eest, et valime lähenemissuuna läänest ("Come west!", nagu laulaksid siin kohal Lemmikloomapoe poisid). Sealt on aardeni alla kilomeetri, millest pool täiesti võsavaba savimaardla teed. Panime auto ära, kummikud jalga ja müta-müta aarde poole ajama. Ja nagu Punahundiski, veerand tundi ja lupsti logitud :-) Ei ütleks, et see võsa kuidagi hullem on, mida mitme muu aarde minekul kogetud ja läbitud. Õnneks on ka aastaaeg hetkel väga sobiv - lehti pole. Kes aga minu üllatuseks jätkuvalt ärkvel on - puugivärdjad. Üks peesitas aarde juurde jõudes mul rinna peal.
Kivi oli uhke, väga huvitava kujuga, üks huvitavamaid isegi. Vana veneaegne silt oli samuti huvitav. Hea leid peitja poolt! Nagu ka Sven/234u poolt G-kaardi peal avastatud Premium 7 tankla kivi kõral :-D
Naasmiseks valisime pisut teise tee, tulime mööda ojakallast, see oli veel hõlpsam ja kaunim. Ikkagi voolav vesi. Poole tunniga olime taaskord edasi-tagasi ära käinud, ei mingit muret, olin valmis totaalsemaks võsaks. Maastik on praegu ja meie suunast tõesti 3.0. Ja auto juures oli, arvestades savimaardlat ja märga aastaaeg, eriti sobivalt suurepärane kummikupesukoht.
Aare korras ja kuiv. Küll ei usu, et see pikalt edukalt omal kohal püsib, tahaks kas sanga või kotikest. Aga peidik on paslik, igal ajal leitav. Jätsime helkuri ja pastaka, ära ei võtnud midagi. Tänud peitjale veel kord ootamatu koha ja uhke kivi eest!
Peale pikemat võsas ragistamist andsin endale lootust, et oleks ometi mis mind üllataks, kuid pidin pettuma. Samas tekkis küsimus kuidas üldse aarde omanik suutis sellise koha eestimaa pinnalt ülesse leida ning sinna aarde peita. Avaldan kiitust :) Suvel, kui puud/põõsad lehtes, sinna sattuda ei tahaks.
No on see vast aare. Andis päris läbi võsa ragistada. Ja vett oli jube palju. Aga õnneks olid jalad juba enne sinna jõudmist läbimärjad, seega midagi hullu ei juhtunud. Aarde leidsime kiiresti üles. Loodan, et sinna pole vaja tagasi minna :)
Peale Punahundi külastust suunas Alex auto tõelisele offroadile. Mina es julgenud suurt hingatagi, et auto ikka kergem oleks ja sinna "uue" tee sisse kinni ei kaevuks. See tee tundus ikka koletumalt pikk ja eriti kõhtu õnnsaks tegevad olid kurvid, seal olid ikka vägevad rööpad maas. Ei kadesta sugugi kohalikke, kes seal iga päev sõitma peavad. Kui juba siledamal teel olime, tegin ettepaneku ka see aare üles otsida, et päevavalgust veel ju jagub. Igaks juhuks pistsin taskusse ka pealambi ja vedasime jalga kummikud. Kummikute jalgapanek oli väga õige otsus, juba üle lageda kõndides tundsin kuidas minu jalad aina raskemaks muutuvad ja jäljed aina suuremaks. Metsa all rohus sai siis seda looduslikku raskust kummikutelt vähemaks nühitud. Mingi loomarada läks meile sobivas suunas ja nii me seda mööda astudes kivini jõudsimegi. Aare pikutas jälle rohujuure tasandil. Seni kui ma logi kirjutasin, pikutas rohujuure tasandil ka Alex :D. Kui aare peitu sai tuli ka Alexil end maakerast lahti rebida ja aina süvenevas hämarikus tagasiteed alustada. Mida paksemas looduses me olime, seda raskem oli silmadel seletada, kus on meie tulekurada. Aga viimase valgusega jõudsime siiski lagedale välja ja siis olin juba nii laisk küll, et ei viitsinud lampi põlema panna. Kõik loigud jalutasin tagasiteel ilusti läbi, et kummikuid vähegi puhtamaks saada :D. Auto juurde jõudes valitses väljas juba suur pimedus. Tänud peitjale!
Peale Punahundi külastust suundusime Tali poole, kuhu oleks pidanud mõnus kruusa tee viima. Ei tea kas oli seal kah teed parandatud nagu Tõde ja õigus-es, kus mudast teed tehti aga fakt on see, et sellest liiva-kruusa ja pori rööbastest tuli madalapõhjalist ikka hooga läbi rammida(ja nii ikka mitu-mitu kilomeetrit). Kohalikele kes seal igapäevaselt peavad sõitma tunnen ma igatahes südamest kaasa. Lõpuks jõudsime Pärnu-Ikla maanteele ja üritasin küll kõigest hingest viilida kuid sain karmi käsu selle aarde parklas maanduda. Oijeahh...vedasin siis maastikule vastava riietuse selga ja kell ei olnud ju ka veel nii palju, et pimedaks läheks ning mis ma seda lampi ikka vean. Vanast savikarjäärist tekkisid küll parajad "pardilestad" agamärg metsaalune pühkis nad peatselt minema. Eks see teekond aardeni paras sulandumine loodusesse ole aga praegu on siiski peaaegu ideaali lähedane aeg. Tundus, et ka kohalik fauna on aardega kursis kuna mingi hüpikhiire või kähriku rada viis täpselt aardeni välja. Tünn oli taas põrandal ja ilmselt ilma riputusaasa ta õhus ei püsigi. Vedelesin veel aarde juures mätal minuti aga kuidagi väga pimedaks tundus minevat kuigi oli ju alles pool kuus. Padrikus sai juba käsikaudu oletatud kus võiks rada asuda ja koos täieliku pimedusega saabusime tagasi karjääri ning siis jõudis kohale oma juhmus...öösel keerati ju kella ning sellest ka nii "varajane" pimenemine! Aare igatahes üldiselt korras ja tänud selle eest!
Siiajõudes sadas ikka juba täitsa normaalselt. Jalgsi üle savivälja oli kah lahe minna. Märjas metsas oli kah hea olla ja ma ei saa aru kustkohast te neid rändrähne üldse välja võlute, et nende juurde külmakapikarpe viia. Vaatamata ilmale pakuksin siiski maastikuraskusastmeks pigem kolm kui neli aga tegelikult see minu puhul midagi ei mõjuta, lihtsalt järgmistele. Tagasi auto juurde jõudes käis korra peast läbi, et kas või kuidas aga lihtsam oli sisse istuda kui mõelda kuidas istmeid säästa.
Eks ta üks võsas ja metsas ragistamine ning kõrges heinas sumpamine oli, aga ei midagi hullu. Aitähh!
Tee peal olid esmaleidjate soojad jäljed veel ees, kuigi eks tuli meilgi lõpuks võssa keerata ja tasakaaluharjutusi teha. Kuival ajal pole midagi hullu, maastik 4 ja sildid mõjuvad veidi hirmsamalt kui asi väärt oleks. Veidi turnimist ja kohal. Karbi asukoht tundus kaunis ebakindel, eks ta kipub jälle maha kukkuma. Võtsin ränduri ja tänan peitjat - tore, et oli taas põhjust Häädemeeste kanti külla tulla :)
Nojah, et siit esmaleid tuleb, oli ikka raske arvata - niii mitu päeva juba aare üleval. Aga jah, saada ikka maokartja ettepoole ja liigu tasapisi tagapool, olime muidugi optimistlikud ka, arvates, et raiesmikul maod puuduvad... Aga teine teevalik oli edukas ja kus see raskusaste siin oli, ei saanudki aru, nii kiirelt olime rahnu juures. Kivi paistis üleelusuuruse looduse keskel väikseke, aga kivi juures olles see mulje kadus. Aitäh kivi juurde juhatamast ja ftf sai kirja kell 13.40. Aitäh.
FTF!!! Seda ei osanud küll loota. Auto parkisime ilusasti teeperve ja valisime esmalt tundunud ainuõige tee. Astusime 150m, läbisime vapralt kraavi ja astusime veel 20m kuni ma nagu välgust tabatuna kiljatasin ja kännu peale hüppasin. Madu, meie oma metsade madu. Oi, neid ma lihtsalt kardan ja ei teagi miks. Edasi me sealt enam ei läinud ja suurte sammudega olime teel tagasi. Valisime teise tee ja see oli päris ok, raskusastmeks ehk 3 ja turnisime üle maha võetud võsa, läbisime üle pea ulatuva floora, ilusa metsaaluse ja jälle jupike valgustusraiet ning olimegi kivi juures. Aare oli maas ja jälgi oli seal ka. Oh seda imestust kui avastasime tühja logiraamatu ja mets kajas veel kaua meie rõõmuhõigetest. Logi läks kirja 13:40. Vinged mutid, ära tegime! Aarde peitsime vähe kindlamalt ja loodame, et püsib seal. Autost aardeni ja tagasi läks meil 30 min. Suured tänud kivi juurde juhatamast!