Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tulles vastu kõikide rabade, soode, võsside ja drive in aarete fännidele, peitsin kah oma esimese mõstatuse... teadagi kuhu :D Kui leiate aarde nimele vastava koha asupaiga koos mälestuskiviga, siis kivist arvates, on aare järgmisel kaugusel: kas 38 papagoid, 10 mooritzat või 3,5 alexit... Maastik on kolme peitja keskmine, seega 3 ja ärge siis seda väga tõsiselt võtke ning nullist te seda ei leia! Head otsimist! Ja pange ikka tünn omale kohale ilusti tagasi, et püsima jääks, aitäh!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: lumega_leitav (1), drive-in (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC4JV9E
Logiteadete statistika: 62 (96,9%) 2 5 1 0 1 0 Kokku: 71
Lugesime täna kirjelduse ja mõned logid uuesti läbi ja tegime möödasõidul uue peatuse. Seekord läks otsingutega palju paremini, kuigi 38 papagoi asemel saime nii umbestäpselt 29 papagoid. Saabaste vahe vist. Tõdesime, et peidik on oma esialgse mõtte kaotanud ja taastamiseks võiks kruvikeeraja kaasas olla.
Talvel paksu lumega ligi me ei pääsenud, tee oli lükkamata ja pöörasime otsa ringi. Täna oli ilusti lumi ära sulanud ja saime kohale. Tänud aarde eest
Jõudsin otsusele, et põdrakärbsed mulle ikka eriti ei meeldi. Terve suve jooksul polnud kordagi põhjust sääsetõrjet kasutada, kuid eile näriti turi nii ära ja täna sügeles, et erandkorras lasin endale mürki peale. Vahest väheke aitas ka, aga tegelikult lendas neid nuhtlusi päeva jooksul looduses mütates ikka sadade kaupa peale.
Mõõtühikutes jube kindel olla ei võinud ja nii otsisin küllalt laialt alalt vähemalt tund aega. Tund aega, saate aru?! Absoluutselt kõigist valedest kohtadest loomulikult :P Ega praktiliselt olingi juba loobunud ning lonkisin noruspäi auto poole kui järsku taipasin. Einoh - tõesti ei tea... Mitte kellegi teise mikrost suuremat aaret ma nii loogilisest kohast nii kaua küll ei otsi - kindel see! Näha võis, et päris algses vormis see asi seal enam pole, aga sisu kuiv ja korras. Aitäh!
Peale mitme vale koha üle vaatamist mõtlesin Alexi peale ja see juhtiski õigesse kohta aaret logima.
Tänan peitmast.
Mälestuskivi asukoht oli teada, aga aaret ennast pidi ikka päris mitmest eri paigast otsima. Lõpuks tuli ikkagi üpris lihtsast kohast välja. Aitäh!
Koht ise on teada, aga karpi täna ei õnnestunud leida. Peab vist järgmisel korral ka kelleltki algtõdede kohta abi küsima :)
Lahendanud olen seda lugu juba 2 korda. Varasem sai kribatud kuhugi paberinurgale, mis kaduma läks. Aga uuem oli igavesti hea, sest tõi meid ilusti kooliõuele. Panime neid papagoisid natuke ristipidi ja siis natuke pikkipidi. Ilmselt peame seda papagoidega pikkuse mõõtmist veel harjutama. Siis võtsime healt sõbralt järelaitamisminuti geopeituse algtõdedest ja oligi aare olemas. Aitäh!
Tänud peitjale!
Kaugus sai loogika põhjal paika pandud juba kirjeldust lugedes, kuid leid tuli nagu ikka ära minema hakates. :)
Mingi aimdus võimaliku asukoha kohta oli olemas, aga täpsemalt aitas selles kinnitust saada sõber Google. 38 papagoid oli küll täiesti selge vihje ja nii me siis täpselt sellelt kauguselt kõik objektid üle vaatasimegi ning leidsime ka selle, mida otsisime. Tänud mõistatuse ja aarde eest!
See aare kukkus meile puhtjuhuslikult sülle päriselt ka, hommikul kodust startides me isegi veel ei teadnud, et see aare meil täna kuidagi pilti satub :D. Aga vot sattus ja aknast õiget kohta silmates vaatasime Mariga mõlemad esmalt kohta ja siis üksteisele otsa täpselt sellise ooooooot!!!!!-misasja-me just nägime!?!?-näoga… :D. No ja kui juba nähtud, tuli minna mõistatust ka lahendama, mis siis et kirjelduse kauguseühikud esialgu korraliku lühise tekitasid… Merikesele ja Alexile oma ootamatut leiuõnne ära raporteerides sain ühtlasi teadlikuks ka sellest, kuidas moortitzad ja alexid papagoideks teisendada ja vastupidi; Mari pani samal ajal toorelt kirvest ja nii me siis varsti seal logisimegi :).
Aitäh Kadrile, Merikesele ja Alexile lihtsa mõistatuse eest, mis nii ootamatu leiu meile tänasesse päeva pakkus, oli vahva :).
See aare oli puhas boonus tänasesse päeva. Kuna null istub kusagil mülkas, siis ei olnud sellele mõistatusele üldse tähelepanu pööranud. Mingil hetkel küsisin Marise käest, kas siin kandis mõni mõistatus on ka? Leidis, et mingi kool kuskil, aga noh, lahendamata ju ja ei viitsinud googeldama hakata ka. Küll kunagi kodus arvuti taga vaatab. Sõidame edasi ja mida ma näen? Tee ääres täpselt vihjele vastav koht! :) Loomulikult tormasime kohe vaatama, et kus see aare siin end peita võiks. Lugesime uuesti kirjeldust, aga need papagoid, mooritzad ja alexid ajasid segadusse. Siis läksime uurima geopeiturite üht lemmik peidukohta ja aare tuligi sealt välja. Tänan.
Vot pool aastat hiljem mitte ei mäleta, et mis ja kuidas.
Sumpasime kohale ja panime nimed kirja.
Tänud.
Selle aarde kodutöö oli kunagi varem ära tehtud ja ootas oma aega külastamiseks. Kohapeal selgus, et täitsa pädev koht, aga aaret ei kuskil. Sai ohtralt valesid kohti läbi vaadatud, enne kui sellesse õigesse sattusime. Täname.
Vot kus lops, esimesed mõtted õiges kohas ei pidanudki paika ning pärast mõningast "palvetamist" avaldas mudase korpusega aare end. Logiraamat kuiv ja puhas. Äge koht ja täname! :)
Kooli asukoht oli meil teada ja suundusime otsima. Aarde asukoha tuvatain, aga ise kätte ei saanud. Karl aitas hädast välja
Kivi leidsime tänu eeltööle kiiresti. Hakkasime siis ringi vaatama ning siis juhtus nii, et Herki hakkas ühte puud vist liiga lähedalt uurima ning tagajärjeks olid anonüümseks soovida jääva kullilise küünejäljed peas. Paraku ei teadnud meie mitte, et see proua Kulli residents on, muidu oleks ju heaga eemale hoidnud. Ebaõnn nii talle kui meile. Peale seda tekkis Herkil maania, et kull tuleb tagasi oma tööd lõpetama ja ta seadis sisse ,,kullivalve,,. Igatahes oli ime, et kogu selle jama ja vahepealse esmaabi andmise pausiga ning õhuseire olukorras suutsime ikkagi ka aarde leida. Et seda mugavalt kätte saada, võiks minimaalselt üks lisaküünarnukk veel olla, aga noh - ,,aele-kuni-näkkab-tehnika,, töötas ka. No aitäh ikkagi vist. Loodetavasti lind ka andestab meile.
Kevad jõudis viimaks meieni ning M ehitas aardele uue pesa, vandus teine nagu voorimees ja väljutas ilmselt kõik sõnad ning väljendid, mis Vägisõnade aardes veel sisse olid jäänud. Head otsimist-logimist! Maastik on minu jaoks juba neli...igatahes!
Aare on füüsiliselt olemas, kahjuks mitte oma pesas. Kahtlane, kas enne kevadet midagi muutub.
Papagoide mõõt sobis kohe imehästi.Lõpus oli ka tore vihmase ilmaga olla.Aitäh!
Kodutöö sai kenasti tehtud, nii et lõpu koordinaadid juhatasid otse kivini ning konteinerit ei jõudnud otsima väga hakatagi- oli kohe esimeses kohas, kuhu otsustasin piiluda. Peitjale tänud!
Pärast mitteleidu sain vihje aarde asukoha kohta. Oskasin vaid endale otsmikule koputada. No niivõrd loogiline koht. Võttis lausa sõnatuks.
Kikepera piirkonna kohta oskan nii palju kaasa rääkida, et ümbrus ei olegi nii mahajäetud kui võib tunduda. Pimedatel, varahommikustel tundidel ringi sõites kumas metsa vahelt üsna palju majade jõulukaunistusi. Tekitas tunde, et rahvastikutihedus parem kui enamus maakohtades.
Kui samal päeval teist korda siin sõitsin oli tunne täiesti vastupidine. Paar üksikut hoonet, palju vundamente. Pigem masendav. Et siis kuidas võtta?
Aitäh paika tutvustamast ja ka aarde eest!
Kooli asukoht oli juba väga ammu välja rehkendatud. Toonana olin oma tööd hästi teinud ja nullist leidsingi kirjelduses mainitud kivi. Kuna öösel pime ja siin autosid nagunii ei liigu, siis parkisin auto risti tee peale ja tegin ööst päeva. Edasi lendasin suure hurraaga peale. Mõõtühikutest ei jaganud ehkugi aga palju neid peidukaid siin ikka on? 20 minutit otsisin ja siis otsustasin auto ära parkida, sest sellest valgusest polnud enam mingit tolku, pigem pimestas. Autos lugesin päris suure hulga logisid ära. Kasu ei midagi. Hommikul kell 5:30 kelleltki abi ka paluma ei hakka. Läksin otsisin siis veel pool tundi ja nüüd võin julgelt siia aarde juurde esimese mitteleiu kirja panna.
Teist korda siin, nüüd sai Alexi pikkuse kaudu enam vähem kaugus paika ja kohe tuli ka leid. Aare korras, tänud.
Pikkuse mõõtmise alal teadmisi juures, nullis ka käidud, soovitan, kaunis oli laugastel. Kivi juures vormistasime mõnusasti selga soojendava õhtuse päikesepaistel siinse leiu. Tänud peitjale.
Minu meelest on nulli minek päikeselisel külmal talvepäeval vägagi soovitav. See tekitab eelneva positiivse emotsiooni uute mõõtühikutega tutvumisel. Papagoidega oli asi selge, teised kaks ühikut olid mõnele meist rohkem, mõnele vähem selged. Hakkasime siis oma hundiratastega peale ja olime päris üllatunud, kui konteiner maandumispaigas vastu vaatas. Aitäh!
Oli see julm mõistatus. Enda arust oli koht teada, aga kohale jõudes ei näinud midagi. Ka aarde kirjeldust mul polnud, sest ei osanud oodata, et siin leviauk. Ka helistamisega oli probleeme, sain siis abi ja leidsin üles. Kurb oli seda kivi lugeda. Raske mõista, kuidas nii palju maju sellises kohas oli.
Mõistatuse osa oli lihtne, kohapeal läks ikka aega, aga lõpuks saime kätte, tänud.
See kant oleks detektoristide tänuväärt mängumaa. Iga saja meetri tagant mõni põlistalu vundament, kus kindlasti kõlisevat tsaarikulda peidus.
Peale korstna leidmist käisin ka mälestuskivi juures ära. Kahju, et sealkandis elu välja surnud on. Vaid üks harvester vedeles teeääres. Leid tänu täpsetele mõõtühikutele üsna kiire. Tänud!
Mälestuskivi leitud. Nüüd oli tarvis ainult 38 papagoid rivvi panna. Lahe mõõt vahelduseks. Miks meetrites, kui saab ka näiteks papagoides. Papagoid rivis, siis toimus töö jaotus. Seekord mustem jäi mulle. Mina aga väga rahul. Aare leitud. Tänud peitjatele.
Kui vaatasin kaardilt leidmata aardeid, siis avastasin, et olen sellele aardele mingitel segastel asjaoludel oma koordinaadi salvestanud. Asi tundus ülimalt kahtlane ja vajas kontrollimist. Kohapeal selgus tõsiasi, et mingitel kahtlastel asjaoludel on antud koordinaatidel kirjelduses märgitud kivi. Väga veider. Kui juba seal olin, siis võtsin geomeetrilise keskmise 38 papagoist 10 mooritzast ja 3,5 alexist, meenutasin, mida ma selle aarde kohta olin kuulnud räägitavat ja saingi logimise juurde asuda. Aitäh peitjale.
Ei tulnud see aare midagi nii lihtsalt. Kõigepealt sain mitu head korda mööda laia georada talluda. Viimaks võtsin appi täpselt samad liigutused nagu multikas korduvalt nähtud, mille järel avastasin, et mul peaks olema Kadriga sama kinga number. Tänud.
Kuna papagoisid on nii palju liike ja suurusi, siis lähtusime täpsemalt teadaolevatest parameetritest ning leidsime loogilisest kohast. Natuke tuli ikka ronida ja kehaväänamisega tegelda, aga ei midagi hullu.
Ütleme, et sai veidi juureldud ja ringi tuuseldatud. Lõpuks tegime nii nagu multikas õpetas ja käes ta oligi. Pikkusühikud panid kukalt kratsima? Tünni panime ilusti pessa tagasi nagu kästud. Suured tänud!
Te oma papagoide, Mooritzatega ja Alexsitega. Mõhkugi algul aru ei saanud kuid lõpuks sai ikka see aare ära logitud ;)
Ka siin oli kodutöö kehvasti tehtud. Õnneks jäi õige asi enne valesse kohta jõudmist silma. Logi kirja ja edasi. Tänud!
Teel aarde poole hääletas teeperves metsis. Jäime autoga temast 3 meetri kaugusele seisma. Metsis seisis liikumatult. Lõpuks leidsime fotoka ja suunasime selle talle. Ilmselt ei olnud metsis seekord proovivõteteks valmis ja otsustas lahkuda puulatvade suunas enne, kui me taväljasikutatud kaamera kaadrisse saime. Ilus oli ikkagi nii lähedalt teda vaadata. Aaret oli me korra varemgi otsinud. Tookord kihutasime uhkelt õigest kohast mööda ja püüdsime koolimaja avastadaa sealt kuhu teda veel rajatud ei ole. Nüüd olime nõksu targemad ja koolimaja kivi oli omal kohal ja sai looduses ülesleitud. Pilditibi innustasid papagoidest mõõtühikud nii ta nagu orav puulatvade suunas startis. Paraku hiljem selgus, et nii kõrgele siiski minna ei olnudki vaja. Kui olime jõudnud arvamusele, et aare võib ennast peita hoopis seal, sai ka tehtud kõne leidjale vihje saamiseks. Tulemus oli see, et saime naerda, nii meie, kui abi andja. Alexid hindasime tunduvalt pikemaks, tänud peitjale.
Minu käest on peale leidmist nii logides, kui ka teiste vahendite kaudu uuritud, et mis kuramuse mõõtühikud need sellised on? Küsijad oleks võinud seda muidugi mäletada, aga paneme siis eestikeelse seletuse kõigile vihjena üles: Mõõtühiku 38 papagoid etaloni seletus Edasised järeldused tehke ise :D
Päeva viimaseks jäänud aare. Mälestuskivi asukoht oli juba kodus leitud. Paras õhtu juba käes ja taskulambi valgusvihk hüples otsivalt siia-sinna. Ega ei jäänud muud üle kui multifilmi silmade ees kerida ja meelde tuletada, kuidas boamadu mõõdeti. Oli ta nüüd lapikult või rippus mõõtmise ajal oksalt alla. 38 papagoiga võiks nii päris kõrgele jõuda. Aga üks õigel kaugusel olev koht oli sobiv ja nii karp välja tuli. Suured tänud peitjatele.
Mõni aeg tagasi siin piirkonnas tehtud aardetuuri ajal ei pannud seda mõistatust tähele. Eile, tänast rada planeerides jäi ülesanne silma. Koht välja uuritud ja oligi põhjust siit, eelmisest korrast osaliselt tuttavatelt teedelt, alustada. Ma ju ometi tean kui palju on 3,5 alexit, seega tuli aare välja esimesest uuritud kohast. Võtsin ränduri. Raske uskuda, et veel 60 aastat tagasi oli siin paikkonnas nii palju elu! Praegu ikka täiesti asustamata kant. Tänan, tänan!
Ei saanud meiegi hakkama ilma kõrvalise abita nagu eelkõnelejad.Arvan et abistajad olidki samad,kuna rohkem seal elavaid hingi ei näinud.Igatahes leidsime sündmuskohalt eest veel sooja logiraamatu.Tänud!
Kodutöö oli veidi puudulik, aga külaelanikud ütlesid sobival hetkel ette. Õige koha peal oli leid kiire. Võtsime auto, jätsime mündi ja müntidega ränduri. Aitäh!
Kurva minevikuga piirkond! Käisin veel keskkoolis, kui rahva seas olid jutud, et Kikeperas "punub rahutuvi pesa...",... mille käigus hävitati õitsvad eesti külad! Nüüd meenutavad kunagist elavat külaelu vaikivad raketibaasi varemed ... ! Aarde leidsime peale mõningast ringivaatamist just sealt, kus ta pidigi olema! Tänud peitjatele!
Otsisime siis kah alexi esimese mõistatuse üles... teadagi kust :D Leidsime aarde nimele vastava koha asupaiga koos mälestuskiviga ning aare oli kivist järgmisel kaugusel: kas 38 papagoid, 10 mooritzat või 3,5 alexit... Maastik on nelja leidja keskmine, seega 2 ja ärge siis seda väga tõsiselt võtke ning nullist te seda ei leia! Panime ikka tünni omale kohale ilusti tagasi, jäi püsima, aitäh!
Kui leid kirjas, hakkasime arutama, mis mõõtühikud need alexid ja mooritzad ja papagoid ikkagi on. Mooritzate osas jõudsime vist ühisele arvamusele, mina leidsin oma seletuse ka alexite kohta, aga Tanel ja Sass arvasid, et see number peaks pigem 1,9 olema... Papagoide kohta teooriad puuduvad.
Aitäh!
Kodutöö oli sooritatud eeskujulikult selles osas, et kivi oli leitud ja äragi nähtud. Samas polnud meil õrnagi aimu sellest, kui palju võiks üks alex või mooritz või papagoi suur olla. Kuigi, olgem ausad, abi on neist kõigist nii mõnigi kord olnud. Maandusime siis kivi juurde, nuhutasime natuke ringi - no ei ajanud aarde haisu kohe kuskilt. Istusime kännule - ja siis Tanel läks ja võttis lihtsalt, selga ka ei nikastanud :) Tundus, et mooritzates sobis kaugus kõige paremini, aga mine sa võta kinni. Täitsa lõbus asi sai - aitäh!
Pärast põhjalikku tutvumist piirkonnaga oli jäänud veel üks otsimata koht:) Tänud peitjatele!
Enne on vaja ikka kõik muud kohad läbi otsida ja kui ei leia, siis alles mõtlema hakata. Merle vist ütles, kus aare võiks olla ning Miki toetusel mina selle ka ära tõin. :) Kaugusühikutest ei saa siiani aru.
Pärast tööotsa Kilingi-Nõmmel ja kolme eelmist leidu, oli see päeva viimane. Kikepera kool oli selle aasta Suveseikluselt tuttav koht. Oi, kuidas seda andis tookord otsida. Kindlasti ei tasu usaldada digikaarti, mis väidab kivi totaalselt teises paigas olevat. Sellest talust käisime Suveseiklusel kivi auskohta isegi küsimas. Täna püüdsime mälu järgi tuvastada, kus asub. Esialgu panime küll kaardi järgi viltu, õigemini sõitsime kivist kiiruga mööda. Teine katse tuttavasse suunda keeranuna oli edukas. Kohapeal läks kokku veerand tundi, käisime ka valesid kohti läbi, kuigi õige on ju ilmne. Kes siis ei teaks, palju on 3.5 alexit - see ju geopeituses universaalseim mõõtühik! Iga geopeitur teab ju, et 3.5 alexit on täpselt 38 papagoid, mis omakorda on 10 mooritzat. Elementaarne, geowatson!
Aare sai suure vaevaga leitud, s.t. kätte. Ära pidin end nikastama. Sellegipoolest sai samamoodi samasse kohta sama hästi tagasi. Sest kõigil teistel peab ju sama lihtne olema :-) Lisaks täiendasime karpi pastapliiatsi ja helkuriga. Aitäh kõigile kolmele krutskite eeest! :-)
Selle peitja aaretega on viimasel ajal nii, et ei saa kohe seda vaatenurka paika. Kuigi peidukad on täitsa aimatavad. Tegime meiegi siis kohustusliku ringi ümber koolimaja. Koolijütsid olid ōunad kōik pintslisse pistnud ja külalistele jäid vaid tühjad pihud. Tundub, et oli omal ajal pōllumajandusliku kallakuga kool. Künnivōistlusi peetakse siiani. Tea, kas hakkavad veel vastu talve midagi külvama? Kuuri kiikasime ka, uksevahelt paistis isegi kirjutuslaud. Sellega sai koolimajale ring peale. Kuna kordamine pidi tarkuse ema olema, lugesime veelkord aarde kirjeldust. Ridade vahelt. Ja nagu ōppimise puhul ikka on hea väike sund ja tagantpiitsutus, siis aitas see meetod ka seekord. Ōpilane Kaja vedas kraaksjalad raamatusse ja juba helisesgi kell. Tulekul oli geograafia tund, kus pōhiteemaks Lōuna - Eesti rändrahnud. Täname peitjat.
Ma armastan geopeitust. Eriti siis kui geopeiturist kaaslane teab kindlalt, mida ja kust otsida ja siis Sa kammid püüdlikult kogu metsatuka sentimeeterhaaval läbi kuna seal peab ju olema. Aga ei olnud. Ka parema ettekujutluse juures ei tekkinud sinna miskit sobilikku. Õnneks lahkudes otsingupiirkonnast hakkas umbes kilomeetrike eemalt ikka ka õige koht silma. Vahvad sisalikud mängisid peitust seal. Kas tabasite logi alguses irooniat? Vale puha. Kui me oleks kohe õigesse kohta suundunud, siis poleks see otsing nii helgelt meelde jäänud, kuna õiges kohas käis asi liiga kiiresti. Suure tõenäosusega siia tõesti ilma aardeta poleks kunagi sattunud. Suured tänud!
Kui oleks kohe alguses silmad lahti hoidnud, oleks ehk õiget kohta märganud. Kuna seda me ei teinud, otsisime alguses natuke valest kohast.
Tänud peitjaile. Jällegi sai käidud kohas, kuhu muidu ei satuks :)
Esimese hooga põrutasime õigest kohast mööda ja ajasime niisama tühja tuult taga. Siis tuli mõistus koju ja otsisime karbi ka üles. Päris naljakad mõõtühikud seal kasutusel, meie jäime siiski meetermõõdustiku juurde. :) Tänud!
Eeltööd teha oli põnev, kohapeal ei õnnestunudki sattuda kohta, kus see küla veel elab - puha mets. Lugesime papagoisid algul vales suunas ja lisan samasugustele ähmastele hoiatuse, et seal võib (eriti pimedas) päris ohtlik olla: sügav vundamendiauk on üsna kivi lähedal. Olge ettevaatlikud! Lõpuks selgus, et on arvatust lihtsam. Aitäh peitjatele!
Ma ei tea mis lihtsast lahendusest gk räägib, sest kulutasime neid teid ja autorehve omajagu enne kui kivi leidsime :) Mina polnud kohast varem midagi kuulnud. Silmaring jälle laiem. Aitäh!
Sellised teed mulle meeldivad ja ma võiks lõpmatuseni mööda neid sõita. Eriti, kui on lumevaba periood. Seega kõigepealt suured tänusõnad minu poolt peitjatele, et sellise hea võimaluse tekitasite. Aare ise tuli peidikust päris hästi välja, kui kivi olime suutnud üles leida. Kahtlustasime seal alusetult pea iga kivi, mis tee peale ära paistis. Päris õige oli ikka rohkem mälestusmärgi moodi, kui need esmased kahtlusalused. Gk rääkis kogu nännivahetuse ära. Juhuks kui keegi veel kivi leidmisega jänni jääb, siis lisan vihjepildi. Kahjuks töötab see ainult peale vihma või vihma ajal. :)
Tavaliselt mõistatused nii lihtsalt ei lahene. Kivi oli objektil täiesti olemas. Mõõtühikute süsteemi võrra ka jälle targem. Kahjuks jäi mõõtmata, mitu gk-d aardeni oli. Vist päris palju, sest minu teekonnad aareteni käivad ikka ringiga või kaarega. Logiraamatusse maandusime teisena ja minu nännikarbist jäi aardesse kummitus. Asemele tuli umbes sama suur hiir. Tänud kohta tutvustamast!
Ega see väga mõistatus meile polnud, alles mõni nädal tagasi oli ju kivi asukoht välja uuritud. Ja meie leidsime karbikese hoopis x sülla ja y põdra kauguselt... Aitäh, esimene logi läks kirja nii 15.30, vist...
FTF!!! Lausa teine täna. Kui eelmisel õhtul aarete koordinaate sisestasin ja vaatasin millise ringi võiks teha siis äkki kribas Leelo mulle, et miks sa Kikepere kooli aaret ei ole üles märkinud. Ah, et selline aare ka. Väga tore, koht oli ju tuttav suveseiklusest. Selle kandi viimaseks aardeks jäetud ja kindlalt teades, et küll sinna logiraamatusse on esimesed nimed juba kirja saanud oli avastus suur kui tühja raamatu eest leidsime. Aitäh!