Jalgsi Kiidevalt Puisesse

Panime auto paika, piilusime ümber nurga rada ning otsustasime kaasa võetud jalgratastega hooaega alustada. Saime sõita ja ukerdada. Õnneks ukerdamistel oli võimalus ratastele toetuda ning tänu juba veidi tahenenud maapinnale jäid kõik jalad kuivemaks. Alguses väga selgelt nähtavat me ei näinudki, tav need "kaovad" paari aastaga. Ei osanud meiegi seda kuhugi taastada kui olime peale hulka roomamist, piilumist ning vaatlusi üles leidnud duubeldatud info. Ka see vajab üsna pea uuendust. Omanik, ole kena ja tegele sellega. Sõitsime niisiis ratastega. Algusest lõppu oli kõik hea. Lõpp ise ka ok korras. Edasi Puisesse oli tee mudane. Tagasi otsisime veidi teise tee läbi talude. Aitähh

Kaks aastat tagasi olime Kiideva poolt jalutamisega algust teinud, käinud ära esimeses punktis, leidnud ka vajaliku info ja käinud ära ka aaret peitva objekti juures. Karbike tol korral meile end ei avaldanud ja kuna õhtu oli juba käes, siis liikusime alguspunkti natuke kurvalt tagasi.

Täna alustasime oma jalgsirännakut Puise poolt. Kuna oli ilus kuiv pühapäevane päev, siis iga maja õues askeldas keegi. Tänu matkarajale ei ole siiski tehtud takistusi eraomanike valdustest läbi jalutada. Autoga siia küll võõraid ei lubata, aga mõned kilomeetrid kõndimist ka konti ei murra. Õige objekti juurde jõudes võttis natuke ohkama ja asusime seda veel põhjalikumalt uurima. Mitu ringi sai tehtud ja piilutud igale poole. Täna ei olnud plaaniski enne lahkuda, kui aare leitud. Eks see ähvardus vist aitas, sest peale pisukest mõttepausi vaatas Salme just õigesse kohta ja oligi karbike käes. Rõõm oli suur ja isegi päike tuli meid seejärel tervitama. Oli väga mõnus jalutuskäik sügiseses looduses, aitäh!

Parkisime auto, kuhu vaja ja hakkasime nulli poole astuma. Plaan A oli otsida üles koordinaadid ja kui ikka üldse ei leia nagu on varasemalt nii mõnegagi juhtunud, siis läheb käiku plaan B, et lendame kirvega peale. Nullis oli üks paar ennast mõnusalt sisse seadnud, nii et läks kohe käiku plaan B. Õnneks oli kirves nii terav, et arvatavasse piirkonda jõudes oli viie minutiga karp käes. Päris mõnus jalutuskäik oli sügiseses metsas. Aitäh peitjale!

Tänane eesmärk oli Kiideva-Puise matkarada ja see multiaare. Tänud peitjale!

Kuna vihma hakkas sadama,siis püüdsime võimalikult lähedale saada autoga. Lõpuks avastasime,et olimegi juba aardele väga lähedal. Ka aardevalvuri leidsime, kes päevasel ajal puisniite hooldab.. Sai väheke juttu aetud ja mängu tutvustatud.

Sellega sai nüüd siis ühele poole. Ihusime kirve teravaks ja kuna vihma hakkas sadama ning mingit keelavat märki ka polnud, sõitsime lõppu. Lõpus oli magamisaseme omanik täitsa kohal, pidavat seal puisniite hooldama. Ajasime juttu ja selle käigus otsustasime ta asjasse pühendada. Selgus et aastaid tagasi oli ta mingi kummalise karbi leidnud, nii et edasi oli meilgi lihtsam. Siin oleks tore tegelikult matkata kah, aga seekord kujunes välja teisiti. Tänud peitjale kohta näitamast

Ei leidnud ei avalikke ega paberil koordinaate. Kahju, sest just plaanisin, et astun oma tänased sammud siin rajal täis

Leitud, logitud, tänan!

Esimeses punktis on paberil koordinaadid täiesti olemas, teises punktis on jälle kogu geopeiturite heidetud terariistad üsna täpselt varitsemas. Kes otsima lähevad, olge ettevaatlikud, seal on nii kirves, saag kui ka mitmed vikatid! Logiraamatus ohtralt mugude pikki sissekandeid, aga kõik on vinks-vonks. Aitäh!

Esimeses punktis kulus umbes tunnike, aga tulemus null. Kirves lendas peale seda õnneks õigesse kohta. Väärt rada ja koht, mida tutvustada. Tänud peitjale.

Siis kui veel täitsa mugu olin, matkasin selle raja ühel kuumal suvel läbi - jalgsi Kiidevalt Puisesse ja pärast tagasi jalgsi Puisest Kiidevale. Eks mõnda on siin aja jooksul muutunud ka. Nullis olen korra varem otsinud ja moepärast käisin täna ka läbi. Ikka ei leidnud sealt koordinaate. Kuid logide ning loogika põhjal panin siiski suhteliselt suure kindlusega ühe punkti kaardile. See viiski lõpuks eesmärgile, mitte päris kohe, kuid ürpis mõistliku aja jooksul. Maastiku raskusaste ja konteineri suurus klapivad. Kui aaret võtta umbes 3.0 peidukohaga mõistatusena, siis täitsa leitav asi, aitäh!

Alguses üldse ei leidnud midagi, abiga sai siiki info kätte. Lõpus elas keegi ja pidi tema voodis tuulama, et aare kätte saada. Otsides pidime koguaeg silma peal hoidma, ega vaablased oma pesast meid uudistama ei tule. Mõni tiirutas ümber aga õnneks jätsid rahule. Väikse nunnu tegelase leidsime ka,pildil Tänud aarde eest

Tundub, et aeg selle aarde jaoks on jälle täitsa heaks muutunud. Korralikult on heina niidetud, rada täitsa selgelt ees, laialehised puud pakuvad päikse eest leevandavat varju ja tuulekene puhub lennuväe laiali.

Nullis sai omajagu otsitud, kuni lõpuks paberil koordinaadid end ilmutasid. Edasi jalutasime mööda niidetud rada lõppu, kus kenasti vikatiga niidetud vaalud veel puisniitu ilmestasid. Lõpus oli kena niisama istuda ja otsima hakkamine viibis selle võrra, kuid kui lõpuks tõsisemalt asja ette võtsin, siis tegelikult teisest kõige loogilisemast kohast see aare välja ilmus ja nimede võrra rikkamaks sai.

Tagasiteel korjasin kaasa sületäie imemagusalt lõhnavid pärnaõisi.. mõnus.

Tänan peitmast.

Täna oli selleks matkaks natuke vale aeg, sest jõhker kuumus tegi oleku raskeks, parmud ei andnud asu ja Läänemaa tervise-, õppe- ja matkaradadele kohaselt oli ka siin rada korralikult heina kasvanud, v.a. üks lõik kus oli kenasti niidetud. Nullist ei suutnud me keegi midagi kasulikku leida, seega läksime niisama rajale aga päris lõpuni ei kannatanud seekord käia vaid tulime natuke varem tagasi. Puugikontrollist seekord päris puhtalt ka läbi ei saanud.

 1 

Jalgsimatka Kiidevalt Puisesse tegin möödunud külastusel ära, aga tookord jäin lõpus pika ninaga. Ega seekordki aarde leidmine seal puugiparadisis (kahe peale õnnestus neid ligi meelitada tükki kuus või seitse) lihtsalt ei läinud, aga peale pikemat otsimist sai see tops üles leitud. Tänud aarde eest!

Ka meie ei leidnud esimesest kohast midagi ning otsustasime kirvega lööma minna. Tamme nägime ära aga aare end meile ei näidanud :) Kui millalgi täpsed koordinaadid olemas, küll siis leiame :)

Esimesest punktist ei leidnud midagi. Oleme siin poleerimas käinud küll ja küll.... Aga kuna see matkatee on tuttav ja sageli külastatud, otsustasime lihtsalt loogika kasuks ja suundusime eeldatavasse lõppu. Seal tuli leid kiiresti. Aitäh!

Leitud koos matkakambaga. Alguses saime poleerida rõvedalt. Ka varemleidnu oli kaasas aga see ei aidanud esialgu kiirelt edasi

Algkoordinaadi tuvastamine oli veidi vaevaline aga Arvo abiga sain lõpuks kotikese kätte. Ülejäänud seltskond oli abiks poleerimisel ja ämbliku võrkude eemaldamisel :) Logimine kulges aga üsna valutult, sest laegas andis ennast hästi kätte.

Kõndisin jalgsi Kiidevalt Puisesse, muid saavutusi sellelt jalutuskäigult ette näidata pole, eks tuleb kunagi veel see jalutus ette võtta. Rada ise oli täitsa tore, tänud juhatamast.

Viive jättis mu Kiidevasse ja läks Põgari-Sassi naaskelnokkasid vaatama. Võtsin koti selga ja hakkasin Puise poole astuma. Sinilill õitses, liblikas lendas, pasknäär lõugas metsas, merikotkas tiirles pilvitus taevas, ühesõnaga ilus märtsiilm. Ja puude juurde oli hoiatavad sildid pandud. Alguses veetsin umbes veerand tundi kuni paberi koordinaatidega leidsin. Lõpus kulus rohkem aega kuna otsisin järgmise punkti koordinaate. Aarde nimi ütleb ju et Puisesse. Ootamatult leidsin aga karbi logiraamatuga. Panin nime kirja ja matkasin Puisesse. Kokku sai viis kilomeetrit. Aitäh!

Leitud. Tänud

Kunagi sai see vahele jäetud kehva asukoha poolest ja nelja km matk ütleb ka, et las see aare olla pigem. Aga tegelikult polnutki midagi hullu, suht drive in aare, tänud

Auto jätsin eemale kuigi pärast selgus, et tegelikult saab täiesti legaalselt ka autoga aardeni sõita. Nullis ma vihjet ei suutnud leida ja peitjalt infot küsides selgus, et üks vihje ongi ära kulunud aga teine oli õnneks omal kohal alles. Edasi liikusin aarde poole ja seal läks otsimisega tunnijagu aega. Sai küsitud ka vihjeid aga need pigem eksitasid kuna aarde leidsin pärast ikkagi hoopis teisest kohast. Sellel aastal ei olnud veel ühtegi leidu ees ja võimalik, et aardekarp on kohaliku elaniku poolt teise asukohta liikunud.

Esimeses punktis läks ikka aega, kuni Erle paberi avastas. Teises punktis läks veel rohkem aega. Kahtlustasime kohta mida ei tihanud kuidagi katsuma minna. Matk ise oli väga mõnus. Tänud juhatamast!

Mõnus matkake oli värskelt niidetud teerajal. Esimeses puktis sai vajalik ilusti leitud. Teel lõppu sai vahepeal kohalikest pidulistest möödutud. Lõpus läks meil aega mõnuga. Aitäh aarde eest!

No tegelikult ma lihtsalt esimesest punktist kaugemale ei läinud, kuna parmud tahtsid mind elusalt ära süüa. Otsustasin siiski vastu panna ja spurtisin autosse tagasi, misjärel pidin tükk aega toibuma ja vett pähe viskama. Järgmine kord ehk pääseb juba logima.

Saime väga konkreetse vihje: Tagantjärele tarkusega võin öelda, et ikkagi loogilises kohas. Palun vabandust nende ees, kes seda logi otsimise meeleheites loevad. Aga õiges koas tõepoolest väga loogiline...

3796.

Selle aardega on nagu needus. Juba teist korda olen siin ja jälle kaaslasel leitud. See kaaslane aga ei lasknud sellest heidutada. Pidas auto kuskil suva kohapeal kinni ja lihtsalt kupatas mu välja. Kaasa andis paberilipiku, kus auto on.

Pistsin punuma, tee oli ju ok. Sain teada lõpu ja proovisin veel joosta, kuid väljas oli suvi ja megapalav. Jõudsin lõppu ja peidikuid häid oli palju. Kiire kah ju. Õnneks helises telefon ja mu käest küsiti ühte vihjepoega ja ma usutlesin kohe kiirelt enda mure vastu. Sain logitud.

Hakkasin uuesti jooksma ja siis tulid eiteakust 3 kitsekest. Ah sa raks kus ehmatasid. Edasi enam ei saanud joosta, sest maastik muutus veeloikudeka. Tänud, mul oli ikkagi tore!

 5 

Meil kõigil on oma ah-illuse kand ja see aare on minu kirstunaelaks olnud.

Juba kevadel 2017 sai raja algusesse mindud sugulastega ja alguspunktis leidsin 5 minutiga koordinaadid lõppu. Ja sealt mu kannatuste rada algas.

Esimesel korral suutsin koordinaatidega ennast kuhugi merre suunata. Kaldale ligidal. Käisin isegi kõrkjates rammimas. Siis sain aru õhtul kodus, et koordinaat on mujal ja koht teada.

Ja ma pidin ainult 4 korda käima kohapeal, iga kord otsisin korralikult, tuhnisin nagu pöörane. Peidikuid mustmiljon seal, näpud kobasid kõikjal. Ja olin täiesti kindel, et pole enam platsi, mida pole pahupidi pööranud.

Lõpuks küsisin kaasvõitlejatelt abi, kes seal kohapeal on käinud ja sain vihje. Mõtlesin küll, et aare on pigem kadunud aga läksin siis eile ja proovisin uuesti. Ja no... seal ta siiski on. Aare korras ja ilusasti hoitud.

Aga mina pidin vaid 5 korda seal kohapeale matkama, iga kord pooltund kuni tund otsima kuni pimedaks läks ja tagasi kõmpima. Kui lõpuks leidsin, ega siis enam võiduröömu küll ei tundnud. Pigem ohkasin, et sellest okkast ka üle sain. Lõpp hea, kõik hea aga süüdistada saab vaid iseennast.

Meie tänane linnuretk viis lähedalt mööda. Käisin kiiruga nullis et edaspidiseks koordinaadid võtta. Kümne minutiga ei leidnud, rohkem ei tahtnud teiste aega raisata.

 1 

Esimesse punkti jalutasin Kiideva poolt. Eemalt kostus nagu nullis võiks olla mõni seltskond, sest kostus jutumüra. Lähedamale jõudes selgus, et tegemist hoopis valjuks keeratud raadioga, mis asus põllupeal olevas majas. Sain siis rahulikult otsimisele pühenduda. Aga vist siis isegi liiga rahulikult, sest väga kaua läks aega. Käisin silmadega üle kõik loogilised kohad. Siis tuli akrobaatika voor. Siis hakkasin telefoniga filmima kohti kuhu ei mahtunud püherdama. Lõpuks pöördusin tagasi ühte kohta mida kahtlustasin algusest peale aga minu küüned taha ei haakunud. Natukene loogikat ja olid uued koordinaadid käes.

Nüüd algas endaga diskuteerimine. Esimene variant oli minna siit edasi jala ja pärast väga pikk maa tagasi autoni. Teine variant oli jalutada väikene maa praegu tagasi autoni ja siis läheneda Puise poolt, et oleks ka pärast mõistliku pikkusega maa tagasi. Otsustamise lihtsustamisega pöördusin googli poole. See andis vastuseks, et kohe kindlasti minna läänest, sest siis lausa 2 korda lühem jalutuskäik.

Autoga suure ringiga siis Puisesse. No tuhkagi lühem jalutuskäik. Hoopis veel pikem maa kui oleks olnud esimesest punktist. Ülbelt oleks võinud keelumärgi alt läbi sõita aga austasin kohalike soove jätsin auto suure tee äärde. Jalutama hakates pöördus pettumus pikema teekonna valiku üle kiiresti meeldivuseks. Käänuline tee viis läbi imeilusa küla, kus asusid korrastatud ja hooldatud kenad talud. Viimase talu juures veel suur kaitsealune tamm. Seejärel algas hooldatut puisniit, mis läks mereni välja. Mere ääres sain matkaraja peale ja jõudsin soovitud kohta. Kokkuvõtteks võib öelda, et see tee läks silmapilkselt.

Seda ei saa paraku jälle öelda aarde otsimise kohta. 10 minutit tuhnisin ringi ja pidin pöörduma taaskord logisid lugema. Sain ka kinnitust, et pean minema kohta kuhu just väga ei oleks soovinud. Natukene hirmu tekitas aga probleeme ei tekkinud. Sealt edasi enam kaua aarde leiuni ei läinud.

Nii alguse kui lõpu otsimine võttis veidi liiga kaua aega aga kogu jalutusprotsess oli väga nauditav. Aitäh peitjale!

Lõpre Oere tamm

Geopäeva spetsiaalselt valitud aare, et oleks ka pisuke matk vaja teha ja oma geokutsale jalutuskäiku looduses pakkuda. Esimene punkt käes tuli ikka päris pikka aega koordinaate otsida. Nähtavalt kirjutatud asukohta ei tuvastanudki aga paberkoopia kukkus ise pihku. Edasi lõppu ja seal sai suht kiiresti aare leitud ja logitud. Tänud kena matka ja koha tutvustamise eest.

Esimeses punktis läks päris pikalt enne kui koordinaadid näppu jäid. Lõpus õnnestus Kristjanil kohe õigesse kohta piiluda ja logitud see saigi.

Möödasõidul kiire leid, tänud.

 1 

Selle aardega pusisime ikka hulk aega. Esimeses punktis leidsime koheselt kellegi prillid aga mitte koordinaate. Imetrikke tegime seal, ma vaatasin juba prillid ka üle, et võibolla on koordinaat klaasidele graveeritud. :D Lõpuks sai karuonu paberil koordinaadid kätte ja kohe pärast seda leidsin mina nood teised ka.
Edasi jalutades punusin käepärastest vahenditest auto kaunistuseks kaks pärga, ikkagi geojaanipäev ju. Nägime ka üht kitse meid vaatamas, kuid meiega koos ta aaret otsima tulla ei tahtnud. Tükk aega poleerisime ka lõpus olevat objekti. No mitte ei leia. Tuli teha ka kaks geokõnet, kuid nendestki polnud kasu. Lõpuks tuli ikka tuustida seal, kus väga ei tahtnud ning saime karbi kätte. Kuidagi väga raskelt tuli.
Viimastele mitteleidjatele võib soovitada äkki koordinaatide formaadi muutmist, meil olid nad päris täpsed.

Leitud

Siin sai käidud korraliku vihmaga enne Vormsile minekut aga aare end ei näidanud. Tagasi mandril teise aardena otsitav, pani helistama peitjale vihje saamiseks. Nii korralikku geopomedust ei mäletagi, et esinenud oleks. "Peidukoht" oli nii ilmne, et seda polnud vaja ju kontrollida. :D Aitäh peitjale, geovalgustuse eest!

Nullis sai juhatav koordinaat üles leitud. Küll aga juhatas see merre! No sai siis mindud sinna lähedale, et ehk õnnestub. Aga jäi veel 300 meetrit merre minna ja jalanõud olid juba uppunud. Jääbki selgusetuks, et mis värk :)

Geoväsimusest tingitud geopimedus vaevas siin ikka täiega. Kui lõpuks aare leitud sai, oli kell juba pool kümme ja oli viimane aeg ööbimiskoha otsinguks. Kimasin läbi lompide ja mülgaste Puise nina poole, kus plaanisin ööbida. Aitäh!

Olin selle aarde alateadlikult ignoorlisti arvanud, aga tuli välja, et Kaupol oli see plaani võetud. Olgu pealegi. Etteruttavalt olgu öeldud, et nautisin väga.

Esimeses punktis madistasime õige pikalt, jõudsime ka akrobaatikatrikke teha. Lõpuks tulid numbrid ikkagi juba varem vaadatud kohast välja, lohakus, mis teha. Järgnes pikk ja mõnus jalutuskäik, kus kumbki sai vaikselt omi mõtteid mõlgutada. Ühtlasi nägime merd, metsa ja palju loomajälgi. Valdavalt jänesed ja rebased, sekka mõni kits ja paar koera. Ühtlasi oli näha, et selle ümbruse eest kannab keegi ka kenasti hoolt.

Lõpus saime samuti üsna pikalt tegutseda, enne kui Kaupo loogika edukalt karbini viis. Tagasitee oli sama mõnus, ainult kerge väsimus hakkas peale tulema. Suur aitäh selle retke eest!

Nullis läks kaua ning lõpuks Martin nägi kohas, kuhu olime eelnevalt mitu korda vaadanud. Lõpus oli arusaamatus ja leid tuli tänu loogikale.

Ülearu kiiresti ei läinud ei alguses ega lõpus. Lõpus arvasime tükk aega, et tegu on vahepunktiga ja otsisime koordinaati taga. Lõpuks saime ikka karbile ka küüned taha. Aitäh peitjale.

Järjekordne kiire leid Kadri poolt :-)

Käidud ...tee oli mõnus ja matk paras. Põdrakärbseid jagus hordidega..aare ise korras ja nüüd nimi ka kirjas :) V: Puhh J: Pilet

Soe suveilm pöördus väga tuuliseks. Siin saime omajagu aega kulutatud, rohkelt vohavad põldmarjad ei olnud abiks... Aitäh aarde eest!

Esimeses punktis läbi häda leidsime paberile kirjutatud info üles. Teises punktis läks häbematult kaua ning ikka midagi silma ei jäänud. Läheduses oli abivahend, pruukisin seda mitmetes kohtades, aga ikka ei midagi. Lõpuks küsisin abi. Olles vihje saanud, ei saanud ikka veel aru, kus kohas see aare siis on. Liisil oli jahe ning tahtis ära minna, aga ma ei andnud alla ning lõpuks leidsin koha, kust aarde kätte sain. Igati kaval peidukas, andis otsida. Aitäh mõnusa jalutuskäigu eest!

Naljakas oli see, et nullis nn nähtavad koordinaadid jäid täiesti nähtamatuks. Õnneks oli paber koordinaatidega siiski üsna hõlpsasti leitav ja saime edasi kõmpida. Aarde leidmine polnud eriti keeruline, kuid ilmselt oli peitmise ajal seal olukord vähe teine olnud. Vahepeal oli keegi sissekirjutuse saanud. Aga matk oli tore, kui mitte arvestada verd himustavaid elukaid. Uuesti nulli jõudnud, olime kangekaelsed ja otsisime sealt veel "nähtavaid koordinaate", aga ei midagi, sellele tasemele me ei küündinudki! Jäigi kripeldama.

 3 

Ilm oli hea, ei liigset kuumust ega ka vihma. Mõnus jalutamiseks. Ei saa öelda, et see info leidmine oleks kerge olnud, aga õnneks ka mitte kontimurdev. Edasi seadsime sammud matkateele. Kena metsarada, pole midagi öelda.

Jõudnud siis kohale või juba enne seda oli näha, kuidas värskelt oli seda puisniitu niidetud. Aarde juurest leidsimegi, et üks vanapapi oli end onnikesse sisse seadnud. Kõik eluks hädavajalik kaasas, jalgratas lisaks. Tegime siis juttu, selgus, et tema seda puisniitu niidabki, juba nädala jagu päevi! Magas onni teisel korrusel, heintest tegi endale aseme. Muidu oli all maganud, aga sääsed olla liiga teinud, kolis siis üles. Vat nii elatakse. Ja see puisniit pidi olema üsna käest lastud, mitmed aastad niitmata, nüüd muidugi hull see töö. Lisaks sain aru, et niidet ei või ka maha jätta, tuleb ära korjata, samas pole seda kuhugi panna, keegi ei taha osta, kuna ei ole kvaliteetne ning masinatega tehtud hein tuleb palju odavamalt kätte. Seega - vajalik töö, aga omad probleemid. Mõtled siis seda tehtud tööd vaadates ja mõtled umbes, et mis see tasu, mis talle makstakse, olla võiks ja leiad, et ei ole see elu mitte meelakkumine. OK, kuskil vihmavarju hoides võibolla on ka. Aga see privileeg on vähestel vaid...

Loomulikult pidime siis ka endast veidi rääkima ning oma eesmärkidest. Mängust aga polnud vaja rääkida, kuna juba enne meid olla seal käidud :). Natuke muidugi rääkisime ikka. Küsis, et kui palju neid aarded siis üle Eesti on. Pakkusin, et ca 3000, ega ma ka täpselt ei tea ju. Oli päris imestunud...

Igatahes ütles, et mõned päevad tagasi oli siin üks mees juba käinud Logiraamatu järgi 5. juulil käis [sookoll]. Vat nii siis. Täname aarde eest!

Leitud. Tänud!

Kõigele vajalikule raja läbimisel on mõeldud

Selle aarde suhtes läksid meie tunded lahku: mina ootasin juba hommikust saati suure põnevusega, kaaslane aga suure hirmuga. Ilm oli muidugi ülipalav, nii et nullini jalutades kiskus endalgi keele vestile. Nullis sai päris isuga võimeldud. Lõpuks ikka sain näpud koordinaatidele taha ja hetke pärast ka kaaslane nägijaks. Panime vajaliku kirja ja asusime teele. Päike lõõskas ja sääsed puresid halastamatult. Tunnistan, et rajal olevd infotahvlid jäid seekord kõik põhjalikumalt lugemata. Lõpp-punkt seevastu oli mõnus, seal sai ka pirukapaus tehtud. Aitäh peitjale!

Topelt logi

Otsustasin siis oma jaanipäevahommikust (12.30)ihu sellel matkarajal ülesse äratada. Mõnus matk oli kergelt tibutavas vihmas. Tänud peitjale!

Esimese punkti leidsime kenasti peale väikest jalutuskäiku, kuid kuna lõpp näitas enam-vähem sinna, kus meie ööbimiskoht oli ja kust me just tulime, siis otsustasime mitte praegu tagasi minna, vaid läheneda asjale õhtul teiselt poolt. No ja õhtuga läks nii nagu peale pikka geopäeva ikka läheb ... ehk siis teise punkti ei raatsinud kohe kottpimedas minna :) Jääb järgmiseks Nina külastuse ajaks ka midagi. Täname igatahes jalutuskäigu eest!

See oli siis tänane pea-eesmärk. Väga nauditav matkake oli! Parklas oli üks suur sõiduk. Õnneks ta lahkus täpselt siis, kui mina saabusin, nii et parkimiskohaga probleeme polnud. Esimeses punktis saime emaga koostöös kiirelt hakkama. Mina kiikasin ja toppisin näppe muu hulgas ka õigesse kohta, aga ise ei märganudki, et koordinaadid kätte sain. Ema õnneks jälgis mind ja märkas. Edasi matkasime ja jälgisime, kuidas loodus on päevaga muutunud. Eile polnud vee lähedal ühtegi lindu, täna lendas, ujus, laulis, huikas, paterdas ringi ja lendas üle mitmeid linnupaare ja -parvesid. Lõppaardega läks seekord kah kiirelt. Tagasiteel lugesime kohusetundlikult kõik kenad uued plagud läbi. Loodetavasti jäi midagi meelde kah. Aitäh! Mulle väga meeldis!

Tiptop jalutuskäik. Peedipiruka ja musta rähni saatel sai nimed kirja pandud.

Olin üle elanud eelmise tuulise öö oma pisikeses hütis. Tuul vihises 15 m/s, aga onn jäi püsti. Hommikul oli ilm ilus, isegi päike piilus pilve tagant. Tulin just sellest suunast, kus aare peakas asetsema. Nullist tulid aarde kordinadid kiiresti välja. Mõte, et pean oma 30 kilomeetrile veel 4 kilomeetrit juurde käima, ei tundunud eriti ahvatlev. Tulen siia tagasi järgmine kord, aga siis juba lastega. Mulle meeldisid väga need puid tutvustavad sildid. Pliksid saavad korraliku koolituse ja ka väikse matka.

 1 

Alguses otsisime ikka tükk aega. Aga kui leidsime, siis leidsime mõlemad variandid. Kahjuks sellega teha polnud midagi, sest telefoni seisukord oli nii kriitiline, et keeldus punkti laadimast. Mis seal siis ikka, läksime autosse tagasi ja sõitsime Puisesse. Vaatasime üle Puise nina ja kohaliku bussipeatuse pealse vaateplatvormi. Samal ajal telefon laadis. Üldse kohe ei tahtnud kodu poole tagasi liikuda ilma päevaeesmärki täitmata. Sõitsime siis uuesti tagasi aarde soovitatud parklasse. Siinkohal mainin ära, et kui sõita soovitatud parklast kohe maantee poole, mitte Kiideva poole, siis on kohalikud arvanud, et tee sees olevale sügavale augule tähelepanu juhtimiseks, on parim lahendus puuoks sinna auku asetada. Ja mööda pikka sirget sõites, on seda oksa väga hästi näha, maantee poolt kurvist tulles - kohe üldse mitte (eriti veel siis kui päike ootamatult pimestab). Kohe kui aku näitas 11%, asusin uuesti tuttavale rajale jalutama. Mööda nullpunktist ja tunde järgi jalutasin nii kaua kuni sisetunne ütles, et soovitud täpp võiks kaardil läheduses olla. Katsusin võimalikult vähe telefoni kasutada ja aarde leidmise hetkeks oli akut alles 2% (telefoni ma vaatan igakord logi kirjutades, sest mulle tõesti ei jää kuupäev niisama meelde kui just samal päeval pole käsil umbes kaheteistkümnes logimine). Aitäh ilusasse kohta jalutama kutsumast!

 1 

Mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga. Olin arvamusel, et see jalutuskäik tuleb oluliselt pikem, kui see tegelikult oli. Tänan siia kutsumise eest!

Tore koht on. Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

Mõnus jalutuskäik ja kiire leid! Ei teagi, kas ilma aardeta oleks kunagi siia sattunud.

Enne Kiideva küla muinastuld sai ka selle aardega ära tegeletud. Lõppkoordinaatide leidmine oli üsna juhuslik õnn, kuna sai ikka igale poole vaadatud. Mõnus jalutuskäik ja seninägemata koht. Aitäh!

Kõik sai alguse eelneval päeval külastatud Kiideva sadamas asuva Kaluriküla aarde leidmist.Kuna see kant väga meeldis otsustasin teist siinkandis asuvat aaret tulla otsima vähe suurema seltskonnaga.Aardekirjeldus lubas piisavalt pikka jalgsimatka metsateel.Nulli jõudes asusime otsima koordinaate,peale mõneaegset otsimist leidsime üles mittenähtava teabe ja teekond matkarajal võis alata.Lõppu jõudes väga kaua leidmisele aega ei kulunud.Lugesime eelnevaid lahedaid logisid,tutvusime karbi sisuga ja panime endi nimed kirja ning alustasime tagasiteed.Õhtule panime punkti Kiideva sadamas toimunud Muinastulede öö peol kus esines ka bänd ja sai valmistada Imepuu Õpitoas ruunisid.Tänud ka peitjale!

Oli lahe matk looduses. Aitäh peitjale.

Ilus jalutuskäik looduses :) aitäh peitjale sinna viimise eest :)

Teekond kulges viperusteta, kui muidugi välja arvata vahepeal nõeluvaks paisunud tuul. Piirkond paistis sigade paradiis olema, mõnuga oli segamini aetud. Lõpp paistma hakkas, tekkis korraks mõte, et siit tuleb taas üks "peavalu" meile järada :) Õnneks läks seekord sedasi, et aare ilmutas end peagi ja sai tagasiteele asuda. Tänud aarde ja huvitavasse kohta sattumise eest!

Väga mõnus õhtupoolne jalutuskäik, olgugi, et tuuleke nii külmake oli:) Siin oli meil veidi pusimist.Rainis jõudis juba käia lause välja, et kas tuleb meil järgmine "haige hammas" aga kohe varsti ta leitud saigi. Tänud!

Mina otsustasin teekonna läbida jalgsi ja Henriko vankriga. Tegemist ju vana vankriteega. Seekord oli tee kuiv ja lapsevankriga hästi läbitav. Esimeses punktis valmistusin pikemaks otsimiseks, kuid koordinaadid vaatasid esimesest vaadatud kohast vastu. Lõpus enam nii ruttu ei läinud, olin lihtsalt pime. Tänud.

Täna, pea 6 aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...
Imeilus matk tärkavas looduses!
Suured tänud, meile väga meeldis!

 5 

Selle nädala kaunimad tunnid! Alustasime Kaluriküla aarde juurest, taustaks põhjapoole liikuvad linnukolmnurgad, ja lahelt kostuv luikede nukker jutt (ei saagi aru miks neil jutt on ühtmoodi nutune nii sügisel kui kevadel). Nullis veetsime meiegi aega ja muutusime nõtutekski. Lõppuks leidsime selle kirjutatud variandi ülesse. Järgmisena ilmutas meile end aasta esimene liblikas - kirju oli, eks siis suvigi tule vastav. Lõppaare tuli aga liigagi ruttu vastu. Otsustasime matke veidi piekndada, see veidi kujunes 18 km ja 6 tunni pikkuseks.Aga me nautisime siin nii igat meetrit kui sekundit. Suur osa metsast oli inimeste poolt võsast tühjaks lõigatud ja notsude poolt ülesküntud. See on vist Eestis hetkel üsna tavaline. Meie aga sattusime Piia tuttavate suvekodu otsa jumalteab kus (selle asukohast meil muidugi aimu polnud). Kujutage nüüd ette et keset pikemat matka serveeritakse Sulle äkki keset metsa pudel külma õlut ja hiljem pannakse kaks ühikut veel teele kaasa kah. Bussipeatustes olid värsked ajalehed igalpool ootamas, kadakatevahel pikutades oli samasugune tunne nagu suvisel ajal Vilsandis (vaid armsad sääsed seekord puudusid) ja Puise nina vaatlustornis võis leida elektriküttega toa koos voodilinadega ööbimisvõimalusega. Kuna meie homne päev oli rahateenimisele planeeritud siis hetkel siia jääda ei saanud, aga kindlasti tuleb päevi kus järgmisel päeval võiks siin ärgata. Meie soovitus on küll kõigile selle aarde otsijatele - unustage planeeritud skoorimised ja minge radamööda edasi. Ja suured tänud petjatele siiakohta kutsumast

Puise nina

Puise nina

Kevadselfie

Leitud. Koht on väga ilus ja rahulik. TÄNUD PEITJALE

Minu hinnangul oli see maailma kõige tuulisem päev ja ometi oli vaja soojast toast välja minna, ja et ikka oleks i-l täpp peal, siis merele lähedale :). Parkisime ja jalutasime ja jõudsime nulli, peatusime ja otsisime ja mida enam otsisime, siis seda külmem hakkas, kohe koleväga külm hakkas. Otsisime 5 minutit ja veel 5 ja see oli ka ilmne piir - ning mitte midagi ei leidnud, ei kirjatükke ega paberitükke, ja ega me vist enam ei olnud eriti nägemisvõimelised ka, permanentne värin oli sees. Võtsime siis kirve selga ja läksime edasi, läksime sinna ühte kohta, mis kirjelduste järgi võis aarde lõpp-punktiks sobida. No ja nii ta tehtud saigi :). Pole vist varem niimoodi ühtegi aaret leidnud, et ühtegi numbrit pole, mis suuna annaks, kuid ilmselgelt oli abiks see, et me mitte esimest korda sellel matkarajal ei viibinud :). Tänud!

Sellest aardest kujunes meil vahvaid aarde-elamusi pakkuv matk. Algas kõik lihtsalt - auto parklasse ja keerasime varbad nulli poole, minek. Parklas oli juba ootel üsna mitu autot, kuid etteruttavalt tuleb öelda, et matkarajal me sel sügisesel ajal kedagi ei kohanud. Jõudsime esimese punktini ja vaatasime objekti üle. Esmavaatlusel ei leidnud me mingeid liigselt kriitseldatud numbreid ega mitte mingit edasi juhatavat infot. Järgnes otsimine, püsti, pikali, roomates, hüpates. Teate ju küll kuidas otsiv geopeitur otsimisobjekti ümber piirab. Meid väga ei seganud, et üle välja asuva talu elanikud asjatasid õues ning ilmselt huviga vaatasid neid kummaliselt käituvaid pühapäevamatkajaid. Millegipärast on mul tunne, et ega me nüüd esimesed roomajad-hüppajad siin ka ei olnud. Oligi märkamatult (ning muidugi tulutult) esimene tund möödunud. Lugesime veelkord aardekirjeldust ja logisid, ei osanud nende ridade vahelt midagi uut ega abistavat leida. Kõik objekti juures oli juba tuttav ja kippus korduma. Kuidas saab nähtavalt kirjutatud koodinaat olla meile nähtamatu. Sellele dubleeritud lisapaberile ma isegi ei panustanud, see tundus tunniajalise otsimise järel juba kosmoses asuvat. Külm kippus naha vahele pugema, hakkasime rääkima ajalimiidist, et veel veerandtundi või pool ja siis asume tagasi teele Ning siis täiesti ootamatult see juhtus, Margusel jäi näppu peidetud paber. Jess, ei peagi tühjade pihkudega lahkuma, vähemalt teise punktini ikka jõuame. Sisestasime punkti GPSu (kahe peale oli meil neid kaks), kuidagi kummalises kohas tundus olema, aga noh ennegi imelikke multisid nähtud. Hakkasime astuma, kõik oli jälle ilus, ümberringi kuldne sügis, astudes hakkas mõnusalt soe, ainult et sisestatud punkt tundus kahtlane. Olime juba üksjagu astunud, kui ikka igaksjuhuks kontrollisime punkti üle. Nojah, näpukas sees (mõlemas gpsus sama näpukas, üsna uskumatu tundus see lugu) ning sellega olime matka ligi kilomeetri võrra pikemaks venitanud. Saime siis oma rumalusest võitu ja keerasime õigele teele. See tee viis meid ilusasti lõpuni läbi kuldse sügise. Täname, jälle jäi seljataha üks tore meeldejääv matk tänu geopeitusele!

Oli päris tore matk. Esimeses punktis kulus ikka seda ajakest. Lõpuks leidsime koordinaadid paberkandjal. Jalutasime siis rada mööda edasi ja peatselt oligi peidukas paistmas. Seal läks palju kiiremini kui esimeses punktis. Logisime, kaubavahetust ei teinud. Eelmised mitteleidjad on peidiku juurde oma püstoli unustanud ;) Täname toreda jalutuskäigu eest! Tagasi jõudes leidisime ka kirjutatud koordinaadid.

Kui siin kandis sai seigeldud võtsin veel kiiruga selle aarde ka ette. Jalad selga ja jooksma, päris mõnus trenn oli, aare oli ka peidetud kohta kus sai lihaseid venitada ja võiski jooks tagasi autoni alata :)

Kui kartul oli üllatavalt kiiresti mulda saanud siis tuli ülejäänud osa valgest ajast kasutada kasulikult ja nii saigi valitud lähim kollane täpp. Oli tore jalutuskäik :)

Teine Kiideva aare. Rattaga sõitmise puhul on see terminoloogia vähe teine. Sõida=sõida rattaga. Kõnni=sõida rattaga. Seda muidugi juhul kui ei ole tahvli peale maalitud kaherattalist ja suurt punast lärakat peale pole tõmmatud, siis on kole lugu. Siin oli kõik hästi. Nullist ei leidnud ma esmapilgul midagi. Seejärel hakkas silma kirjutatud koordinaat. Paberist ei tea ma midagi. Nullist paistsid Virtsu kanti tuulikud ning mõtlesin, kui palju kilomeetreid tuleks maha sõita, et tegelikult nendeni jõuda. Lõpus läks kähku, peidukoht meeldis. Aitäh!

Puiseni välja ei kõndinud, poolel teel keerasime tagasi (polnud kedagi, kes oleks meie auto teisele poole vastu viinud). Konteineri leidsime muidugi esimesena kahtlustatud, aga ühena viimasena kontrollitud kohast. V: lepatriinu, J: mardikas karbis ja ornitoloogiühingu kleepsud.

Ei leidnud mina ka neid kirjutatud numbreid. Lihtsalt sellepärast, et teise võimaluse paberitükk numbritega oli juba 10m meetri pealt näha. Kohendasin veidi. Nüüd on kolme meetri pealt nähtav. Päris peitu ei tahtnud ka panna. Äkki peabki nii olema? Kõmpisin objektile. "Kuhumaisepeidaksinkuieitahageopeituritkiusata" koha pealt võtsin karbi välja. Korralik ja ilus aare. V: auto J: ritsika. Tänan.

Hea, kui ikka sõbrad aardejahile kutsuvad! Üksi oleks selle tee vast suvepoole ette võtnud. Ja kasuks seegi, et silmi oli mitu paari. Matk oli tore! Aitäh peitjale!

Oi kui mõnus matk ja ilm ja kõik koos. Suur tänu peitjale, poleks ise vist kunagi sinna läinud, ikkagi kauge maanurk teisel pool lahte :) EV J kamee

Oi kus siin läks ikka aega. Auto jätsin sinna kus ettenähtud ja sealt jalgsi nulli. Seal kannatusterada hakkas. No ei hakanud silma miskit, mis edasi juhiks. Viimaks jäi miskit silma ja sain koordinaadid paberkandjalt kätte. Teisi ei leidnudki. Lõppu liikusin jalgsi nagu ette nähtud. Ka seal oli paras kannatuste rada. Null oli kusagil võsas kus aaret küll polnud. Küll sai ikka ukerdatud enne kui aardekarp näppu jäi. Puhta enda süü - pimesikk olin. Mingi 45 minti otsisin. Siis jalutasin rahuloleva ilmega auto juurde tagasi. Raske oli aga leitud sai. Tänud!

Nullpunktis veidi kabistamist ning kätte kukkusid lõpp punkti koordinaadid. Ilm on veel selline, et saab kuiva jalaga liikuda. Matkateel vaatas meile vastu noor põdrapull mispeale Mia Mai hirmunult autosse puges :) Põdrake otsustas siiski oma teed minna ja meie oma lõpp punkti. Lõpp punktis näitas geps küll täitsa roostikku aga mõistus ütles, et seal seda pole. Tuli taskulamp välja otsida ning alustada turnimist ja siis ta paljastuski. EVEJ

Väga tore jalutuskäik väga ilusa ilmaga.Aitähh peitjale ilusasse kohta juhatamise eest.

Miki ja Liia

Ei läinud jalgsi. Ratastega läksime. Aga matk oli ikkagi tore. V: võtmehoidja J: lepatriinu

Arvan, et täna oli parim aeg selle toreda jalutuskäigu jaoks. Ilm selge ja sügisvärvid looduses. Kui see tuul ka veidi maha oleks keeratud. Tänan.

 2 

Kuna jõudsime Hiiumaalt juba edukalt kell 16 valges mandrile, oli aega ka see uus aare ära noppida. Auto sai intuitiivselt soovitatud parklasse nagu hiljem selgus. Kuigi oleks lähemale ka saanud. Me käisime ikka kogu raja jala. Saime kõike kenasti nautida - päikest, kerget tuult, sügise võlusid ja looduse iseolemist.

Nullis oli kena olla. Eriti hea soe ka, päikse käes. Ei teagi, kas soojus uinutas või päiksekiired pimestasid, aga koordinaatide leidmine võttis ikka veerand tunnikest ära. Siis leidsin ma lõpuks ometi kotikese-lipikukese. Ning kohe järgi nägi Mari kirjutatud koordinaate - täiesti olemas ja avalikumad veelgi. Saime ometigi edasi tatsuma minna.

Lõpuks ootas ees tore üllatus. Seal ei läinud enam nii kaua, mõni minut ja asi ants. Täitsa pinks-ponks koht aardele leitud. Saime mugavalt logida, igal pool võiks vähemalt sellised tingimused olla :-) Logisime kohe vähe pikemalt, et peitjal oleks ka midagi lugeda kui taas sinna astub.

Kui järgmine aasta järjekordne sõprade ellujäämismatk "Idioto Topografico" plaanis on, siis see on täitsa potentsiaalne ööbimispaik. Kahju ainult, et vee äärde jõudmine probleemne on.

Aarde kõik punktid igati korras ja leitavad. Aitäh mõnusa ja paraja jalutuskäigu eest. Kahju vaid, et jalgsi Kiidevalt Puisesse ei jõudnudki. Ehk tulevikus tuleb ka selline aare, versioon kaks :-)

 2 

Ei jōudnud esmaleidja pikemat logiteadet enam kauem oodata. Seetōttu vōtsime jalad selga ja kappasime ise kohale. Üks sirge seljaga mööda teed, teine mööda marjapōōsaid. Graveeritud numbreid me ei leidnud, kuid paberinutsak jäi küll näppu. Mōnus pühapäevane jalgsimatk. Täname!

Leitud

Hästi tore asi, laadis kenasti akud täis. Auto jäi sinna, kuhu kästi, Mamm sättis ennast kah pikale ringile kaasa ja käiski pea kogu maa ise läbi. Nullis proovisime natuke ka pimedad olla, aga kaua see ei õnnestunud, need tätoveeritud numbrid torkasid kenasti silma. Seepeale paberit otsima ei hakanudki, võtsime kursi lõppu. Raske oli - tee ääred olid paksult põldmarju täis mingi osa seltskonnast tegeles pidevalt korilusega. Lõpus vaatasime hulk aega, kuidas üks suur triibuline vapsik puitu näris ja siis selle suutäiega kuhugi ära lendas, siis võtsime karbi, lugesime mitu lehekülge logi läbi ja siis panime ennast ka kirja. Et tagasitee kiiremini sujuks, tegime Mammule puudetundmise eksami - kõik tundis ära. Ja lõpuks juhtus meid edukalt auto juurde tagasi ka, tubli pisikene tüdruk. Aitüma!

Sellist toredat alleed nii mere ääres polegi vist enne näinud, väga mõnus oli seal jalutada. Aare oleks võinud ju tegelikult terve raja ära tutvustada, kuid piisas ka sellest lõigust. Aitähh!

 3 

Jah, see aare jääb igati kõrvale igasugu "puusanõksudest" mida olen suuteline tegema...isegi geopeituse suhtes ning kuna see kant oli omaarust siiani tuttav tänu pere kasutada olnud maamajale...oli tõeliselt intrigeeriv minu uudishimule, et mis kuramuse koht mul seal siiani nägemata. Tõde on see, et minu silmaring on ahtake ning lisaks Saku, A le...ja Livikole on maakeral veel paiku, kuhu tasub oma nina toppida. Spetsiaalne tsharterreis mis sai täna teoks, viis tõesti sinna kuhu polnud enne sattunud...jalgsi käimise rajale mida on ka tuntud Kiideva-Puise matkarajana . Egas midagi...kohalike olude tundjana olin nõus nullist numbrid võtma(milleks minu arvates küll vajadust polnud) ja söbraliku inimesena olin nõus ka lõpu ligidal logijat ootama. Õnnetuseks(või oli see saatuse karvane käpp), avastasin autost kummikud ja nii tatsasimegi nulli: märg rohi, tibav taevas, üleni vihma eest varustatud mina ja mingites nahksetes käimades ja vett imav Merike. Nullis oli piinlik...paberil koordinaadid leidsime, kirjutatud numbreid ei leidnud ei sinna, ega tagasi tulles...(oma pool tundi otsisime neid vist) ja mingi hetk punus lirtsuv Merike naeruse näoga lõpu poole mis tal gepsus! Oh...piinlikus on mu teine nimi ja nii ma kummaritega looberdades järgi lohisesingi, endal hinges kirumine, et iseloom nii nõrk on ja autoga ei viitsi lähemale kooberdada. Tegelikult on siin elus kõik mööduv ja nii möödus ka minu drive-in tunne ning elu tundus peaaegu lill...hetkeni kui kaaslane kilkas peale aarde leidmist, et mis sa virised...ega see Soomaa pole, kus sellisel kalendrikuu päeval põdrakärbestega loobitakse (isiklikud kogemused eelmisest aastast ja kärnasi jatkus kuklas jõuludeni)! Jeahh...räägitagu mulle mida tahes aga need lendavad "veised" avastavad mind ka sealt, kus mind ei ole. Terve tagasitee rebisin nende tiibu endalt, või masseerisin kodanike jalgu kes olid sibamise lõpetanud ja pärit olid nad kõik kohast, kus neid ei olnud! Aardega läks aga mõnusalt ja ikka ning jälle imestan:kuda kuram peitjad leiavad selliseid sobilikke kohti? Kui ise oskaks...oh...kus peidaks! Suured tänud peitjale!!! Nüüd teades kuhu kuram olid need kirjutatud koordinaadid tätoveeritud...ootab ees veel üks väljasõit loodusesse, et näha kui pimedad saavad inimesed (irw...üks oli neist küll naine) olla :D

 5 

Käisime enne Matsalu põhjakaldale jõudmist rahvuspargi keskuses ja pinnisime RMK lahket rahvast küsimusega, miks siin ometi ainsatki lõkkekohta ei leidu (ainus tegelikult just Penijõel asub, aga seegi looduskeskuse muruplatsil, ümbritsetud seisukohtadest). Olevat ebaviisakas kohalikele majutajatele konkurentsi pakkuda, oli vastus. Seega oli meil ööbimispaigaks valida Suitsu (suitsuvaba) onni või linnutornide vahel, millegipärast aga veeresid rattad ikkagi Kiideva suunas. Aarde külgetõmbejõud, mis muu. Lahe rada on siia tehtud, parajalt varjuline tänu lehtpuudele, ei sega siin meretuuled matkajat ega matkajad merelinde. Suhteliselt pika raja peale on vaatamisväärsusi paigutatud üsna hõredalt - rohkem otstesse, nii et multiaare raja keskpaigas on ilmselt määratud seda tühjust sisustama :)
Koordinaadid leidsime sealt, kuhu nad kirjutatud olid, paberi olemasolu suhtes tekkisid sügavad kahtlused. Jalutada oli mõnus ja aare tuli ka täitsa sõbralikult vastu, aga kui tagasi jõudes juba hämarduma hakkas, ei jaksanud me enam mingite lõkkepaikade peale mõelda ja panime telgi siiasamma mere äärde. Priimus ja küünal olid lõkke eest ja hommikul selgus, et pargime üsna kiirtee lähedal: küll oli seal suurte tiibade vihinat. Parved koosnesid toonekurgedest, kaugemaid külalisi nägime hiljem Põgari-Sassi luhtadel. Ja kotkast, otse meie poole lendamas... vaatasin, suu lahti, kaamera rippus kaelas. Sealt siis see lamba pilt tuli. Suur tänu siia kutsumast, arvan, et see aare on seni teenimatult vähe otsijaid näinud!

laual ootas meid kodutänaval küpsetatud stritsel

 2 

Tänasest päevast oligi puudu üks vahva jalutuskäik. See kant sobis selleks imehästi, mis sest ,et taevas lennutas tuul pilvi, mis aegajalt märga ollust alla kallasid. Auto sai pargitud parklasse ja üks meist sai siin autost varustust leides meeldiva üllatuse osaliseks, no mida kõike üks punane kirsike ei sisalda ;). Astumine oli mõnus, lehed olid omandanud mõnusaid kärtse sügistoone ja jalad said mõnusa massaaži, polegi ammu nii palju tammetõrusid näinud kui siin. Muidugi osad tammetõrud alles maandusid, napikalt pääsesin nina peale sihitud tõrurünnakust :).

Nullis läks kiirelt,tuvastasime ühe variandi koordinaatidest ja suundusime edasi . Metsas ragises miski, kuid see ragin ei väljunud metsast, seega las ragises ;).Tuul lennutas lehti ja tõrusid, nüüd oskasime juba kuulata ja rünnakuid ette näha. Matkaraja ääres on vahvad stendid, need teadmised võivad täitsa kasuks tulla. Püüdsin nad fotokasse, kes teab...

Nullist saadud koordinaatidel leidsime mõndagi, mida vaadata. Alex vaatas õigest kohast ja leidis aarde, mis üllatuslikult sisaldas vaid esmaleidja põhjalikku logi ;). Nimed kirja ja kulgesime edasi, taevast oli hakanud taas märga nirisema. Nulli jõudes üritasime veel hetkeks teist varianti koordinaatidest leida , vaatamata pugemisele sinna, kuhu mõistus tõrkus keha lubamast jäime siiski pimedikeks.

Põldmarju on veel palju, ka mõned vaarikad ootavad veel sööjaid, kiirustage sm korilased :P . Tänud matkarajale kutsumast!

CIII. Minu esimene esimene :) Hommikul pikemalt...