25 krooni

Seda aaret olin kaardil nii pikalt nillinud. Klassiekskursioonist mäletasin, et koht ise on väga lahe ja lihtsalt tahaks tagasi tulla. Kruiisisime killavooriga kohale ja läksime otsima. Hea, et nii palju kätepaare oli, niigi läks koos otsides aega, aga lõpuks sikutasime aarde välja. Aitäh!

 1 

Eks õige kambaga ole kõik matkad tehtavad ja nii ka siinne. Viimase asjana saime seal jah omajagu pimesikutada kuna vihje oli pigem segav kui aitav, aga purkki ta sai. Nimitegelane on mul endal ka kodus kollektsioonis ilusti olemas. Tegelikult oli kunagi terve komplekt olemas, aga millegipärast on mingil ajahetkel Koidula ja Sakala kuhugi ära kadunud. Ju oli kellelgi teisel rohkem tarvis. Aitähhid ajalooretke eest

Siinmail küll juba mõned korrad käinud, kuid seda aaret olen siiani edasi lükanud. Täna oli selleks sobiv päev. Kambaga täitsa mõnus käik. Ainult see lõpp kiskus venima. Vihje ka ei pela kuidagi. Aga mingil hetkel see karbike ennast õnneks ilmutas.

Tänud

 3 

Tsiteerides Tammsaaret: "Millekski haruldaseks oleks tahtnud tänast päeva tarvitada." Ja nii ma otsustasingi, et see mõnus rabamatk võiks olla see eriline ja õige koht just tänasel päeval.

Tegelikult olen ma selle aardekarbi juures juba varem olnud, täpselt 3 aastat tagasi Geojaani järgsel hommikul lohisesin teiste sabas kohale, hoidsin isegi karpi käes aga keelasin enda nime logiraamatusse kirjutada, sest ma polnud seda aaret ju leidnud nii nagu peab. Lihtsalt nime kirja panek ilma teekonnata tundus nii enda kui peitja petmisena. Võtsin tookord vastu otsuse, et küll ma ükskord alustan selle aardega algusest ja jõuan taas lõppu, siis kui on selleks õige aeg.

Tänasel kaunil päikselisel jaanipäeva hommikul alustasingi oma teekonda Järva-Madise kiriku juurest. Ideaalne aeg rabas kolamiseks, laudtee pole küll enam uueväärne, sest osad lauad on pehkinud aga kui ümbruse vaatlemisest aeg-ajalt ikka oma jalge ette ka vaatad, siis ilusti jalutatav. Maastik on vahelduv ja nautisin täiega seda, mis teekonnal pakuti. Linnud lendlesid pea kohal, kaunid luiged tiirutasid järvel, mitte ühtegi segavat putukat ja kerge tuuleõhk, mis sooja päikest leevendas. Laudteel peesitas lugematul arvul väikseid sisalikke, metsarada kulges nagu orhideepõllul. Ja mina üksi kogu selle looduse keskel. Oma ligi 4-tunnise seiklemise käigus ei kohanud mitte ühtegi teist inimest, ei raja alguses ega lõpus, samuti mitte rabas.

Vahepunktis topsi ei leidnud aga ega väga pikalt ei otsinud ka, sest enne jõudsin märgata kirjutatud numbreid. Need olid veel üsna rahuldavalt loetavad ja sain vajaliku info kätte. Lõpukarbis oli millegipärast vesi ja sisu märg. Õnneks logiraamat(ud) oli ilusti minigripis ja kuivad. Muu sisu ja karbi kuivatasin, mis võimalik aga vettinud asjad eemaldasin. Nii kahjuks läks ka tilkuva mängujuhendiga ja asendust mul kaasas polnud.

Igal aardel on oma õige aeg ja olin ülirahul, et see pärl mul just täna leitud sai. Suured tänud peitjale, ilma selle aardeta oleks ilmselt kogu see elamus saamata jäänud.

Mul oli pool rehkendust juba varasemast tehtud. Seepärast seadsin sammud otse vahepunkti. Seal aga tabas mind paras ikaldus. Lõpu numbrid olid minu jaoks loetamatud ja tops ka kusagilt välja ei tulnud. Istusin siis seal ja mõtlesin oma kurva saatuse üle järele. Lahendus oli kellegi käest lõpu numbrid siiski välja meelitada. Liisk langes viimasele leidjale Wingmänile. Minut peale murekirja ära saatmist leidsin siiski ka füüsilise topsi. Värskendasin koordinaate ja edasi oli juba lihtne. Huvitav paik, pole sinna enne sattunud. Tänud!

Leitud. Aitäh!

 1 

Hea, et pühapäeval pikalt kirvega ei otsinud. Enamus dešifreerituid numbreid läksid mööda. Täna olime varustatud õigete numbritega. Vahepunkti ei hakanud minema, seal peaks siiski mingi tops olema. Aare saab varsti kümne aastaseks. Kena teostus, tutvustab kenasti ümbruskonda. 1192. Aitäh!

Kena raba, kena rada. Varem polnud seda kohta külastanud. Vahepunktis leidsime numbrid üles, kahjuks olid need osaliselt kulunud. Otsustasime teha nagu Kapten Granti lastes. Panime erinevad allikad kokku ja lootsime leida kirvega. Punkt tuli loogilisse kohta, aga üks asi jäi häirima. Midagi leida sealt ei õnnestunud. Sai selgeks, et ei ole mõtet pimesikku mängida ja jätsime aarde järgmiseks korraks. Kodus koordinaati vaadates nägin hoopis teisi numbreid. Eelmiselt leidjalt koordinaate küsides sain kolmanda variandi. Nüüd vähemalt teame kus lõpp on. Kas logides vahepunkti taastama läheme, seda ei saa lubada, oleneb kas aega on.

P.S. Nüüd vaatan geopeituse lehelt, et vahepunktis ka mingi tops olemas. Kahjuks geocachingu lehel see info puudub. Siis vast on seal numbrid olemas.

 1 

Eks see jalutuskäik on juba ammu plaanis olnud, nüüd siis oli tähtede seis õige ja sai see lõpuks ette võetud. Kuna kiriku uks oli kutsuvalt lahti, siis vaatasin algatuseks seal veidi ringi ja oligi aeg rajale asuda. Ilm oli kena, jalutamine igati nauditav ja koordinaatide leidmisega ka suuremat muret polnud. Vahepunktis leitud numbrite lugemisega oli muidugi vähe kehvem lugu. Olid teised päris ära kulunud, kindluse mõttes võtsin kõne varemleidnule ja sain teada, et pool arvasin isegi õigesti, teine pool läks aga üsna lappama. Igatahes numbrid said nüüd värskenduskuuri ja peaksid mõnda aega jälle arusaadavamad olema. Lõpus läks jälle kõik kenasti ja nii võiski sellele matkale joone alla tõmmata. Tänud aarde eest!

Ilusa talvepäeva puhul tekkis tahtmine kuhugi jalutama minna ning siin Kodru rabas ei olegi me ammu käinud. Nii olid siht ja eesmärk selged, tuli vaid end kohale vedada ning saapaninad õiges suunas seada. Alguspunktist oli meil info juba kunagi varem võetud, nüüd siis siirdusime järgmisesse punkti. Kui Põhja-Eestis lund nappis, siis siin metsavahel oli seda tublisti. Ei see meid seganud ning saime oma matka edukalt tehtud ning aardekarbi saime kätte täpselt sealt, kus see olema pidi. Täname aarde eest!

Seda aaret olen teinud paar aastat vist,kunagi ammu käisin esimeses punktis siis teine aasta teises punktis ja nüüd siis lõpuks lõpus.Aitäh!

Leitud ja logitud.

Tänud!

Leitud

Järva-Madise on otsaks ühele kaunimale, soovi korral ka pikemale, samas mitte metsikule matkale rabade vahel ja laudteid mööda üle nende (Kodru, Laeksaare, Seli, Kakerdaja). Vahepunkti asukoht oli logidest niigi ilmne, aga meelsasti alustasin ikka päris algusest ning jalutasin rohkem. Mõnus nagu alati. Vahepunktist leidsin koordinaadid kahest kohast, mõlemad hästi säilinud ning õigel rabahooajal kergesti leitavad. Talvel raba magab, eks siis saab ju käia kah, kuid lõhnad, värvid ja peegeldused on kõik puha peidus - sama hästi võiks niisama heinamaal ringi kakerdada :P Lõpus leidsin enda jaoks üht-teist uut. Ega tea kas täpselt selle koha peale olin üldse varem sattunudki. Geps perutas väheke ja 10 minutit ikka kulus, sest aare oli hästi peidus, muidu heas korras. Aitäh!

Ei suutnud vahepunkti leida.

Sääsetõrje peale ja aaret otsima. Ilma leiduda ei lahkunud. Tänud

Geojaani järgsel hommikul sai siin väike algus tehtud. Tänan.

 1 

Leitud tiim Ykskõik sõbraliku toetuse abil. Oli mõnus jalutuskäik ja päris paljud sääsed ning parmud said oma järeltulijate kasvatamiseks meie seest verd imetud. Muuseum ka loomulikult külastatud.

Alguspunktis imetlesime kirikut ja mälestusmärki. Koordinaadid käes asusime sinnapoole teele. Topsi leidmine ei olnud just väga kiire, kuid viimaks ta näppu meile jäi. Nautisime ka vaadet tornist ja mõnusalt sooja rabajärvekese vett. Edasi lõpp-punkti. Siin olid küll tigedad valvurid. Sääsed ja parmud ei hoolinud sugugi sellest, et olime end juba vägagi mürgiseks piserdanud. Tuli olla pidevas liikumises. Siiski õnnestus nimi logiraamatusse saada. Aitäh peitjale rada ja kohta tutvustamast!

Peale Aravete aarete korjet võtsin suuna siia. Uurisin varem leidnutelt, et mis mind ees ootab ja alustasin teekonda. Kinnitasin endale vöö külge jooginõu, mis mõnesaja meetri läbimse järel vöölt lahti tuli ja vastu maad prantsatas. Nii palju siis veest. Natuke ikka põhja jäi. Jalutuskäik oli mõnus. Mida kiiremini sammu seadsin seda vähem kärpseid mind tülitasid. Teepeal jäid mulle silma murakad, aga ei hakuanud nende pärast peatust tegema. Teises punktis läks mul ikka jupike aega. Võtsin isegi ühendust varem leidnuga, aga sellest ei olnud midagi kasu. Võtsin siis veel teise korra kõik võimalikud ja võimatud kohad läbi ja saigi punkt leitud. Nüüd siis seadsid sammud tagasi auto poole. Olin plaani teinud, et tulen teise punkti ja siis tagasi auto juurde. Tagasiteel korjasin üles kõik murakad, mis mulle ennne silma jäid. Sain teisi kohe terve joogipudeli täie. Lõppu sai sõidetud nii lähedale kui võimalik ja siis pika sammuga lõpu poole minekut. Siin ei tahtnud see punkt kohe kuidagi õiget kohta näidata ja nii ma seal edasi tagasi tuiasin. Juba hakkasin närviliseks muutuma, kuna üritus oli alanud, aga lõpuks tuli see õige asi välja. Tänud perenaisele toreda aarde eest ja tõeliselt huvitavat kohta tutvustamast.

 1 

Kuna vahepunkti koordinaadid olid varasemast olemas, siis sel korral läksime kohe sinna. Üpris kiiresti sai selgeks, et avalikumaid lõpu koordinaate enam näha pole. Minul ei õnnestunud ka varjatud topsi leida, ent selgus, et see oli siiski hästi peidetuna oma kohal. Taastasime vähem varjatud osa ja seejärel nautisime tornist kaunist vaadet.

Pärast läksime veel lõppu, mis oleks kindlasti palju toredam olnud, kui need neetud sääsed poleks nii palju kimbutanud. Otsimisega läks mõnda aega, aga õnneks jäi aare lõpuks silma.

Aitäh, mulle see multi/matkarada meeldib.

 1 

Teine punkt täitsa olemas, seal samas, kust ta eelmine kord leidsin.

Teine punkt on kadunud.

 1 

Esimest korda sattusime Simisalu - Matsimäe loodusrajale 2016.a juuli lõpus ja mäletan, et poolel teel olles saime korraliku järvetäie vihma kaela aga lohutasin peret, et pole hullu, vaatetornis saame vihmavarjus olla. Ja kui me lõpuks seda traatjalgadel skeletti nägime siis ei teadnud kas kiruda mind maapõhja või naerda olukorra koomilisuse üle. Tegelikult mul on kaks pilti ka tollest ajast aga neid ma siia ei pane. Piltidel on kõigil igatahes nägu naerul ja näpud püsti. :)
Täna olime siin teist korda ja ilm oli hoopis ilusam. Seepärast käisime ka raja edasi-tagasi läbi. RMK leht väitis, et rada on 7km pikk aga tegelikult oli alla 5km. Nullist saime info kätte aga järgmises punktis otsisin mis ma otsisin, midagi ei leidnud. Pikniku ajal mõtlesin, et küsin Ingalt vahepunkti kohta nõu ning ta teadis öelda, et seal polegi midagi. Hämmastava kokkusattumusena oli ta aga just hetkel teel sama aarde lõppu. Natuke enne autoni jõudmist kuulsime lähenevat autot ja jõudsin just oma perele öelda, et "keegi kihutab nagu Inga tuleks" kui metsa vahelt vuras välja Inga auto. :D
Edasine nägi välja nii, et Inga juhatas vägesid ja me kõmpisime tal kannul. Aarde juures olevad vihased sääsed ilmselt segasid mind piisavalt, et ma karpi ei näinud aga selleks me ju üksteise tööd üle kontrollisimegi, et teise praaki talle nina alla hõõruda. :P Oliver jõudis veel õigel hetkel kohale aga kuna Elve tuuritas parajasti natuke eemal ringi siis tema nime logiraamatusse ei kirjutatud (aga õnneks tal sellest suht suva ka :P ). Täname raba ja ümbrust tutvustamast, siia kanti tuleme veel.

 1 

Rabani viiv metsatee oli üsna jäine ja liikumine seetõttu keeruline. Õnneks rabasse jõudes oli laudtee lumevaba. Rabalauks olid veel üsna tugeva jääkaane all. Vahepunktis ei õnnestunud midagi leida ja viimaselt leidjalt abi küsides jõudsin arusaamisele, et järgmise punkti koordinaatideni jõudmist takistab jää, mida ei õnnestunud eemaldada. Lõpus oli aga kõik loogiline ja lihtne.

 3 

Mõnus matk kena ilmaga.

Nullist leidsime juhised kiiresti ja alustasime reipalt jalutuskäiku järgimise punkti suunas. Saime vaevalt paarsada meetrit kulgetud, kui minul tekkis idee pisut teistmoodi läheneda. Väikse arutluse järel sai mõte heakskiidu ja siirdusime tagasi parklasse ning peale logistilist vangerdust alustasime oma raba matka.

Laukad ja järv peegeldasid pilve vahelt vargsi piiluvat päikest ja lumehärmas rabamännid rabasid oma iluga. Seekord ei hakanud koerasid torni kaasa võtma, vaid püüdsime ise kahekesi ära mahtuda :D Vahepunktis pimesikutasime lubamatult kaua, kuni eemalt hakkasid kostma lähenevate mugude hääled. Just siis leidsin lõpuks otsitava, tegin kiire pildi ja tagasipeitmise. Jõudsin 3 sammu eemale astuda ja käänu tagant nad välja ilmusidki.. vedas.

Lõpp langes piirkonda, mida olin kahtlustanud ja sobis suurepäraselt minu logistilise vangerdusega. Kohale jõudes oli Priit see, kes aarde kirjelduselt vastavast kohast lagedale tõi. Mõnus multi, meile meeldis. Tänan.

 2 

Teises vahepunktis kirjutasime numbrid üle. Kaupo aitas telefoni teel. :D

 1 

Algus läks lihtsalt, kuid vahepunktis olid koordinaadid kustunud ja ainult osaliselt loetavad. Helistasime Kaupole ja ta otsis meile kärmelt numbrid välja. Kirjutasime vahepunkti numbrid üle ja suundusime lõppu logima. Aitäh Kaupole järjekordse abi eest ja peitjale ilusa raba tutvustamise ja aarde eest.

 13 

Eelmisel päeval toimus Karliga väike arutelu aarete teemal, millistes kohtades oleks tore talvel matkata. Ühe mõttena käisid läbi ka Tammsaare maad, EV aastapäeva ja just kinodesse jõudnud filmi arvestades sobis see mõte tänaseks väga hästi.
No, mis seal salata, natuke tuli hommikul ikka lastele matkaideed argumenteerida, kui lõpuks käisin enda arvates hästi kavala trumbina välja veel väite, et tänasel tähtsal riigipühal otsustas telia ka internetiühendusele puhkuse anda, siis naerdi mind küll välja, aga üllatuseks toppisid mõlemad mütsid pähe ja olidki valmis Vargamäed külastama (ju siis ikka natuke uskusid, et wifi ja elekter tahavad ka puhata:))

Varusime aega ja valisime matka ilusal laudteel nagu peitja soovitab. Etteruttavalt võib öelda, et aega meil läks ja laudtee olemasolu võis enamasti ainult ette kujutada.

Algus läks ludinal, kui mina kiriku parklas tee ja pirukate seljakotti toppimisega ning kaitseväelaste tervitamisega ühele poole sain, lõbutsesid lapsed juba lumesõjaga, selgus, et juhised neil juba käes. Leppisime kokku, et teepausi teeme kaardil olevas rabatornis, milleni jõudes oli lõbus, viskasime nalja, kas pikniku teeme all või üleval.. kujutasime ju ette uhket puidust torni.. otsustasime aardeotsimisega edasi tegeleda ning piduliku pirukasöömise hoopis hiljem Vargamäe õuel korraldada.

Vahepunktis olime hädas, saime esimest korda aru, et ei olnud täna kõige targem aeg selle aarde jaoks. Nüüd oleks olnud kirvest väga vaja..

Pärast laugaste ja ojade jää tugevuse testimist jõudsime siiski lõppu, kus saime teist korda aru, et ei olnud täna kõige targem aeg seda aaret otsida. Vihjetest ei olnud mingit kasu, ühtki kändu ei suutnud tuvastada. Loobuda ka ei raatsinud, raudselt tegime siin oma rekordi jäätunud lume kaevamises-kraapimises, näpitsad ja taskunuga ei olnud just kõige asjalikumad abivahendid tänastes tingimustes.
Oh ja oh.. raske südamega olime valmis juba alla andma, aga otsustasime veel ühes kohas käputada ja jeee, sealt paistis ese, mida nii väga näha lootsime. Logiraamatuid oli millegipärast kaks, mõlemas pikad nimekirjad sees, tegime nagu mitmed eelmisedki, kirjutasime kohe mõlemasse, nii rõõmsad olime.
Need olid küll ühed väga suure vaevaga teenitud 25 krooni.

Ja juba 3 tundi peale Järva-Madise kiriku juures pirukate kotti toppimist saimegi need välja võtta, katsime Vargamäe talu kõrval laua ja sättisime sini-must-valge lipu lehvima.
Vahvat Eesti Vabariigi aastapäeva meile ja teile!

Tänud peitjale, meie päev sai vahvalt sisustatud. Karlile tänud meile täna kaasa elamast!

Pärast piknikku ma enam rohkem aardeid aga tänaseks maha ei müünud.. endale tegelikult ka mitte, sest püksid olid põlvitamisest märjad ning kindad vettinud. Ongi põhjus siiakanti uuesti tulla.

Vähemalt esimeses punktis oli lihtne, jäi aega lumesõjaks ja peitusekski

Jäätest

Jalutamiseks on jää ju hea..

Kas teeme pikniku üleval või all? ;)

Ebapiisavad abivahendid

Lõpuks väljateenitud piknik. Palju õnne, Eesti!

 1 

Mida rohkem vihjeid saime, seda rohkem segaduses olime. Kõhukorin ületas juba igasugused normaalsuse piirid kui Kaupo järsku aarde peidikust välja tõmbas. Aitäh!

 1 

Käisime Sinisalus matkamas ja siis tulime siia nulli. Kõht oli juba tühi, aga mõtlesime, et teeme selle väikse matka ära kui see nii lähedal on. Parklas kirjeldust lugedes enam nii väike matk polnudki. Aga midagi teha ka polnud, otsisime koordinaadi üles ja jalgadele tuld. Vahepunkt oli keeruline, vihjepilti ei osanud vaadata ning läks kaua. Lõpus oli sama ikaldus. Alguses ei leidnud ühtegi kändu, siis leidsin ühe aga kuidagi aaret välja ei paista. Siis aga leidsin rohkem nullist veel ühe väiksema kännu ning selle lähedalt aarde. Jälle silmaring laiem. Hea trenn oli.

 1 

Ei teagi miks ma seda aaret enne pole plaani võtnud. Nüüd sai võetud. Alguspunktis läks kiiresti. Teisest punktist andmed käes, polnud kahtlustki kas lähen tagasi või edasi, ikka enne edasi ja siis tagasi. Lõpus, kui vihjet uurisin, tuli karp ka välja. Väga lahe matk, mulle meeldis. Tänud.

 1 

Nii kole vihmane ilm, et õues ei saa midagi teha. Mitte midagi peale geopeituse muidugi! Ja ikka rabasse loomulikult! Vahepunktis tegin enda jaoks ikka kõik väga keeruliseks. Vaatasin läbi kõik ülikeerulised peidukad, kõik peaaegu võimatud kohad kuhu peita, hea, et kõrgustesse ei hakanud veel ronima. Pidin juba hakkama isegi tegema kõnet sõbrale, sest GPS näitas kogu aeg natuke imelikku kohta. Lõpuks viskasin peast teada oleva nulli, toppisin aparaadi taskusse ning vaatasin ringi ja võtsin topsi täiesti loogilisest ja normaalsest geopeituse peidikust. 0 oli minul sealt 7 meetrit eemal aga no oleks ikka pidanud varem mõtlema juba, kus võiks loogiliselt peidik olla. Aga ega sellega kõik lõppenud. Lõpus kulutasin veel rohkem aega. Arvan, et 10 korda vist ütlesin omaette, et küll, loobun, annan alla, panen mitteleiu, lähen koju, kuid ikkagi sirutasin käe järgmise arvatava peiduku asukoha poole. Seekord oligi leiu võtmeks visadus! Ka GPS oli lõpus väga täpne, kuid ma ju ei uskunud teada enam ning tegin ikka otsimisalaks nii 10 meetrit umbes. Ei andnud alla, ei loobunud, ei jätnud pooleli, hakkama sain, leidsin. Isegi vihm jäi peale leidu korraks järgi. Tänud peitjale! Oli pagana lahe vihmane jalutuskäik! Ja veel, väga väga libe on märjal laudteel. Liikudes isegi mitte mõõdukas vaid ettevaatlikus tempos, tekkis mitu libisemist. Olge märjal ajal hästi ettevaatlikud!

 1 

Tegin asja enda jaoks veidi kergemaks ja suundusin kohe teise punkti. Võtsin topsi välja ja sain esimesed piisad kraesse. Väike pilk ilmateenistuse radarile näitas, et algamas on üks väga pikk ja tugev sadu. Sõitsin siis kiirelt lõppu ja panin logi kirja. Võtsin ränduri kaasa. Aitäh!

 2 

Saanud Valasti aarde juures innustust, julgesime ka 25 krooni uuesti ette võtta. Sel korral läks kõik hoopis paremini: hein oli niidetud, aare sai leitud ja logitud, metsmaasikad olid küpsed, autol jäi rehv terveks (targu me Jumalast rääkima ei hakanud). Aitäh [nuffi]'le, kes veidi vihjas lõpu osas, aga linnainimestel on natuke tegu, et kuusel ja männilgi vahet teha.. Mis siis veel nendest teistest rääkida :D

Aitäh peitjale ka, meil oli 2x tore lausa ;)

 4 

Vahepunktis on lõpu koordinaadid, midagi arvutada ei ole vaja -- see on pigem ikka matka-aare ja mitte mõni hirmus mõistatus. 2015 oli lõppu tekkinud kaks karpi ja need said tänu Reixile kokku liidetud, aga seda, et koordinaadid mööda oleks, ei ole ükski logi ega otsija teada andnud. Ilusaid looduses veedetud hetki soovides!

 8 

Olime end peaaegu matkaks valmis seadnud, kui mõtlesin, et viisakuse pärast küsin ülejäänud perelt ka, kas keegi soovib kaasa tulla. Üllatuslikult oli lõpuks matkaselle rohkem kui üks auto mahutada saaks ja nii me kahe autoga kaheksakesi nulli sõitsime.

Vaevalt olime autost väljunud, kui tekkis esimene katkestaja: Jostenil hakkas halb ja oksendas ning Erki sõidutas ta tagasi ööbimispaika. Mina jäin Jasmiiniga nulli koordinaate otsima ja ülejäänud matkaseltskond suundus rajale. Pärast kõikvõimalike kohtade vaatamist leidsin ma info järgmise punkti kohta sealt, kuhu oleks pidanud kohe vaatama.

Kui olin laudteel saanud paarsada meetrit kõndida ja jõudsin oma seltskonnale järele, siis tekkisid kohe ka järgmised kaks katkestajat. See oli puhtalt minu viga, sest ma nägin Petka varanduse nimelise aarde juures silti lapsekäru kohta ja arvasin ekslikult, et see sama raja peal on. Nii kitsal laudteel oleks pidanud Maris kogu aeg Karli käru niiviisi lükkama, et üks külg õhus. Jasmiin istus samal ajal mul kandekotiga kõhul ja oli ülimalt rahul.

Mingil hetkel jõudsime rajal mingile mugule järele, kes oli äärmiselt jutukas ja sama võiks ka meiega kaasas olnud mugu ehk minu ema kohta öelda. Neil kahel jätkus juttu ikka kauemaks ja vahepunktis läks palju aega, et võõras mugu minema läheks. Siis hakkasid Elis ja Erki otsima, sest ma oma kalli kandamiga ei saanud väga otsida. Aga koordinaadid olid hästi peidetud ning lõpuks leidiski need üldse Elis.

Arvutasime lõpu välja ja jätkasime raja läbimist. Kohti, kus vihjele vastavad tingimused oleks täidetud, oli liigagi palju. Otsisime seal sihiga ja sihitult, aga ei miskit. Logidest saime nii palju targemaks, et koordinaat on mööda, kuid aru ei saanud, miks siis koordinaat parandatud pole. Siis tekkis minul kinnisidee, et vabalt võib siin olla tegu riukaga "rabaõhk teeb vabaks" - ikkagi trine aare :D ja asusin lugema infotahvleid. Kui oli kulunud terve igavik (sääskedek olid kõhud täis, nõgesed olid kõrvetanud, Elis oli takistusradu proovinud läbida, Jasmiin unest ärganud ja vihm sadama hakanud), siis loobusime, kuigi jäi piinama.

Panime Elisele, kellel oli külm hakanud, Erki jope selga ja suundusime tuldud teed tagasi. Igaks juhuks käisime vahepunktis pildistamas numbreid, et äkki arvutasime valesti (praeguseks on teada, et siiski olime lõpus õiges kohas).

Kui väsinult parklasse jõudsime, siis küsis Elis meilt, kas me Jumalat usume. Olgu kõigile õpetuseks, et kiriku kõrval ei maksa väga valjuhäälselt oma uskmatust kuulutada! Erki tegi seda ja järgnev lause oli: "Ohsa krt! Vaata rehvi!". Pagasiruumist ei leidnud me tagavara ka, kuid õnneks oli mingi balloon, mis meid päästis ja saime minna lõkkekartuleid ja grillliha sööma.

Aitäh matkale kutsumast, meile meeldis ;)

Suund on selge.

Kas tops juba paistab?

Kõik on roheline.

Suur suu on ihu nuhtluseks.

 5 

Pärast kiriku juurde parkimist tervitas mind koer, kes proovis teha kõike endast olenevat, et mind minema peletada. Seni kuni ma ennast valmistasin pikemaks matkaks sai ta minuga juba sõbraks. Kui matkarajale asusin, siis ei tahtnud aga enam minu jälitamisest loobuda. Viimasel hetkel õnneks omanik hüüdis ja siis lippas tagasi. Rada kuni laudteeni oli hästi sisse käidud. Rabas laudtee peal käia oli vahelduseks väga mõnus. Kauguses olevad sihtmärgid lähenevad ootamatult kiiresti võrreldes niisama mütates. Tee peal olevad infotahvlid olid justkui mõeldud juunikuus külastajatele. Peaaegu kõik mis oli kirjas, oli kohe ka näha. Kuna ma kirjeldusse ega piltidesse polnud süvenenud siis vahepunktis otsisin ma normaalsuuruses aaret ja kratsisin mõnuga kukalt kui olin lähiümbruses kõik piisavalt suured kohad läbi otsinud. Pissitopsi leidmise järel olin üllatunud, et ei olegi veel kõik. Edasi külastasin vist kõige imelikumat ja ohtlikumat vaatetorn kus käinud olen. Peale seda võitlesin kiusatusega laukasse ujuma minna. Andsin kehale pool võitu ja sulistasin natukene aega oma jalgu vee sees. Kui päike läks pilve taha peitu, siis jätkasin matkamist. Tegin veidi pätti ja muutsin läbitava marsruudi tuleviku osas kergemaks. Lõpus olevas asutuses olen paar korda kunagi ammu käinud aga see kus aardenull on, see koht oli küll mulle täiesti uus. Otsisin natukene aega aaret aga siis pidin lihtsalt minema ja proovima üles seatud takistusradu. Slacklinerit minust igatahes ei saa. Ei teadnud, et mu tasakaal nii kohutav on. Karjapoisi mättalt mättale astumise katse oli alguses ka üle mõistuse raske. Seal lugesin vihjet ja pärast seda sai vähemalt midagi lõpuks tehtud. Läksin jätkasin seejärel aardega. Otsisin väga detailselt aga ei midagi. Lugesin päris kaua logisid ja sain aru et ma pole ainus. Ühtegi kavalust mida kõrvataha panna ei leidnud. Lugemist oli aga nii palju kasu, et suurendasin otsimisraadiust täpselt nii parajalt palju, et peaaegu esimese asjana vaatasin aardele otsa. Lõpus kulus tund aega otsimise ja muude lolluste peale. Kogu matka peale kõvasti rohkem. Kõik oli väga mõnus ja kulutatud aeg läks asja ette. Aitäh!

Kopterite müra rabas

Tupp-villpead

Kiriku juurde jõudsin just sellleks ajaks, kui kirikukellad rahvast pühapäevasele jumalateenistusele kutsusid. Mina läksin koos koeraga siiski teisele poole. Väga mõnus matk oli ja kõik kenasti leitav ka. Lõpus läks päris palju aega, osa sellest aarde leidmiseks, kuid enamus siiski ringi vaatamiseks. Tänud peitjale!

 2 

Sai siis see aare ka lõpule viidud. Läks ikka oma jägu aega seal.

 1 

Täna sai siis uuesti tagasi tuldud kuna eelmine kord oli algkordinaatite leidmisega raskusi. Enne seda sai teha väheke uurimistööd ja selgus kurb tõsiasi, et neid algseid numbreid seal enam ei olnudki.Ühesõnaga RMK usinad töömesilased viisid andmekandja juba sügisel minema. Nüüd on nad kõik ilusasti olemas, ning tänu Annele kes oma põhjatu tööriistakoti lagedale tõi ja numbrid uuesti särama lõi. Loodan, et need püsivad nüüd ikka kauem kättesaadavana. Eelnevad mitteleidjad võiks nüüd uuesti tulla, sest matk on seda väärt,laudtee kuiv ja kordinaatidele restart tehtud. Tänud peitjale aarde eest.Peale logimist tuleb võtta veel aega, et ümbrust uurida ja ajalugu avastada.

 3 

Esimene punkt taastatud tänu abivalmis geopeituritele -- suur-suur tänu, [nuffi]! Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Kas peitja või mõni varemleidnu võiks kontrollida esimese punkti olemasolu ja vajaduse korral taastada. Aitäh!

Ei saanud kahjuks algusest edasi.

Kuusk ise ehib ennast

Eile peale lõunat käisin ja nullis mingeid kordinaate ei eksisteerinud. Rajale ei hakanud minema , sest Kodru raba on läbitud kõigil aastaaegadel vähemalt 30 korda.Vaheldumisi mõlemast otsast.Samuti risti ja põiki sügisel jõhvikaid korjates. Võibolla olid numbrid kustunud, maha tõmmatud, vôi lihtsalt ei hakanud silma , aga 40 min. otsimist oleks pidanud ikka tulemuse andma. Tulen lähiajal tagasi kui laudtee sulanud ja libedus kadunud. Huvitaval kombel LocusPro üldsegi ei näita seda aaret ja selliseid on veelgi mida LocusPro ei näita !?

Nullis otsisime nii siit kui sealt. Midagi sellist kahjuks ei leidnud, mis oleks edasi aidanud.

Teisel katsel esimesest vaadatud kohast. Geojumal teeb vahel trikke. Aitäh!

Suure georaja tallasime sisse, aga tühjad pihud.

 2 

Kulgesime kaasikus oja kaldal, lasime liugu laudteel, nägime huvitavat ehitist keset raba. Ja lõpus oli väga põnev. Tänud peitjale.

 3 

Ühest rabamatkast jäi läheduses väheks, võtsime selle ka plaani. Otsustasime, et kaks korda sama rada ei kõnni, alustame algusest ja lõpetame aarde juures. Pealegi puude all oli laudrada väga libe.

Aare lõpp üllatas! Seal läks ikka tükk aega ringijalutamise peale! :) Aitäh ikka ja jälle tutvustamast radu ja kohti, mida pole varem näinud ega kuulnud! :) Sinna tuleb veel tagasi tulla, sest nii mõndagi jäi veel nägemata! Aaret nii kergelt ei leidnud, kui oleksime tahtnud. Sellele kulus ikka omajagu aega. Aitäh väga ägeda aarde eest! EVEJ

 1 

Natuke sai laisa inimese kombel marsruuti optimeeritud ja jalutamismaad jäi veidi üle 3 kilomeetri. Kena tee ja ülilahe lõpukoht. Lõpus ei suutnud kuidagi otsustada, kumb logiraamat õigem on ja logisin igaks juhuks mõlemasse. Aitäh peitjale.

Nii vahva aare. Aitäh!

Oi oi kui pika matka sai lõpuks. Plaan oli täna ikka rohkemgi aardeid leida, kuid see siin võttis omajagu aega. Peaks arvestama järgmisel korral 4 kilomeetri asemel ligikaudu üheksaga, pluss otsimisele kuluv aeg. Muidu aga väga vahva matk läbi kauni raba. Sai rabajärves ujutud ka, vesi oli mõnusalt soe. Aitäh aarde eest! :)

 1 

Mõnus jalutuskäik ja üht-teist huvitavat sai ka „kõrva taha pandud“. EV, J: smurf, nööbid.

Leitud, tänan!

 6 

Lihtsalt suurepärane aare! Eriti, kui seda otsida päeval, mil täitub esimene aasta esimese aarde leidmisest.

Tegemist on minu lapsepõlvepaigaga, kuhu nüüdki satun keskmiselt korra paari kuu jooksul. Aga olenemata selles, polnud ma sellele matkarajale veel kordagi sattunud. Nüüd siis oli meil kindel plaan see rada läbida. Tõsi, eks selle raja läbimine natuke raskendatud ole, sest selle raja algus- ja lõpp-punkt ei ole samas kohas. Mis omakorda tähendab seda, et tuleb kas sama rada pidi uuesti tagasi tulla või organiseerida endale lõppu mingi transport. No jääb muidugi võimalus ka mööda teed jalgsi tagasi minna. Meie tellisime omale lõppu transpordi, õigemini pakuti meile seda vabatahtlikult :) Endi auto jätsime nulli lähedal olevasse parklasse ja pärast toodi meid auto juurde tagasi. 2 korda sama raja läbimiseks polnud meil piisavalt toiduvarusid kaasas.

Raja läbimiseks kuluva aja planeerimisega panime natuke puusse, ma nimelt arvasin, et 1,5 tunniga saab lõpp-aare leitud. Tegelikult kulus raja algusest kuni logimiseni 2,5 tundi. Sinna sisse mahtus arvukate piltide tegemine, sinikate söömine, vaatetorni sihtotstarbeline kasutamine ja paar kerget einestamist. Lisaks veel sagedane riietuse kohendamine vastavalt muutuvale ilmastikule. Viimane muutus muidugi päris palju: heinamaade juures oli palav ja keset raba puhus üsna tugev tuul.

Aga nüüd rajast. Raja ulatuses on loodus üpris vaheldusrikas: saate jalge all tunda heinamaad, veits porist võsaalust, segametsa libedaid juurikaid ja muidugi raba läbivat laudteed. Viimane nimelt on just mõni aeg tagasi värskendatud ja hetkel ideaalses seisukorras. Raja erinevates punktides kohtab infotahvleid, kus konkreetse punkti kohta põhiline info kirjas. Raja ääres saab hetkel maiustada sinikatega, mõne aja pärast valmivad ehk jõhvikadki. Murakate aeg on kahjuks läbi. Raja alguse poole kohtasime isegi paari üleküpsenud metsmaasikat. Lisaks nägime ka üht roomajat, keda me algul ristisime vaskussiks, kuid lähemal silmitsemisel nägime tema selga kaunistavat sikk-sakki. Olime kokku saanud väikese rästikuga. Sisalikke ei hakanud me rajal kokku lugemagi, sest neid oli seal laudtee peal ikka parasjagu peesitamas. Raja alguses kohtasime ka ühe sõralise jälgi, kuid kahjuks ei saanud aru millise loomaga täpsemalt tegu on.

Aarde esimese punkti leidmisega ei olnud mingit muret, noorgeopeitur leidis selle üles enne, kui ma auto uksed kinni sain. Vahepunktis sattusime natuke segadusse, kuna logisid ja aarde kirjeldust mitte nii väga põhjalikult lugenuna otsisime topsikut. Silma jäi aga hoopis midagi muud. Seega kulus vahepunktis veits aega, et seda topsikut ka leida. Väga põhjalikult siiski ei otsinud ja lootsime, et meie märgatud koordinaadid on ikkagi õiged. Olid küll õiged. Kui nägime aga, kuhu lõpp-punkt viitab, siis hakkasime korraks siiski kahtlema. Aga ei, kõik oli korras. Lõpp-punkt iseenesest on ikkagi vaatamisväärsus omaette, oleme seal käinud korra ainult pimedas ja tookord ei näinud, mis seal pimeduse varjus tegelikult on.

Aarde leidis noorgeopeitur pärast väikest nulli taga ajamist, sest null ei tahtnud kohe kuidagi paigal püsida. Lõpuks ta loobus gepsust ja tugines vaistule. See tõi ka kiire leiu. Minule usaldati logiraamatusse nimede kirjutamine, mille jooksul noorgeopeitur aarde sisuga tutvus. Ülejäänud seltskond tutvus aga sellega, mis toona pimeduse tõttu nägemata jäi.

Ja varsti tuligi meile transport järele ning õige pea olime oma auto juures tagasi.

Super lahe aare, selliseid otsiks või iga päev!

Me täname!

Raja algus

Siit või?

Õlekõrs

Võsaalune

Lennuväli

Veel võsa

Kõvakattega tee

Kiirtee

Jõhvikad (toored veel)

Ristumine kõrvalteega

Rästikukene

Rabapanoraam

Tuuline Vibujärv

Vaade tornist

Panoraam tornist võetuna

Värav suvel

 12 

Rabamatkad on alati meeldejäävad, aga sellest tänasest sai lõpuks kokku ikka väga teistmoodi otsimine. Või kui sageli siis seda ikka ette tuleb, et lõppeesmärgiks saab üles leida sama aarde alg- ja taastatud versioon...:D.

Algus igatahes veel midagi teistsugust ei lubanud ja tundus, et tuleb lihtsalt üks mõnus jalutuskäik: päike paistis, matkaraja algus ei näinud üldse kontimurdev välja ja järgmise punkti koordinaadid leidsime loetud sekunditega. Polnudki muud kui astuma hakata ja peale lühikest lõiku mööda kraaviperve jõudsime ilusa korras laudteeni. Lumi oli siin jõudsalt sulanud, kohati olid väljas lausa kuivad lauad ja see jää, mis neile veel alles oli jäänud, noh, sellel aitas siis Reigo kiiremini minna :D. Või siis me mõlemad, kui jäätükkidega, mis astumisega lahti murdusid ja jala all libisema läksid, tahtmatuid lumelauasõite tegime.

Mõnusalt palju vahelduvat maastikku näeb seal ikka kokkusurutuna sellele paarile kilomeetrile – oli metsasemat osa ja lagedamat raba, oli 2 järve, millel ikka veel tugevad kaaned peal. Ja selgitavad infostendid olid huvitavad, näiteks ühes kohas võis lugeda, et üle metsa peab kätte paistma matka alguspunktiks olnud kiriku torn (paistiski :)) ja et rada läbides võib muuhulgas ära näha kõik 4 Eestis kasvavat kaseliiki (ilmselt siis võib, mina jäin neid kõiki eristada püüdes igatahes pigisse).

Kui vahepunkti jõudsime, oli vaja peatuda vaid minutiks, et järgmised koordinaadid võtta ja need gepsu toksida, ülejäänud tee kulges ka kiirelt ning juba need Vargamäe katused paistsidki… Aga edasi ajas juhatatud koht meid parajalt segadusse: vihje nagu ei klappinud, sobivaid peidukaid suurele karbile nullis silma ei jäänud. Võtsime mõtete kogumiseks logid lahti, nende lugemine viis lõpuks selleni, et hakkasime kahtlema oma kirja pandud koordinaatides ning otsustasime, et need tuleb nüüd üle kontrollida. Kõndisime siis tagasi, ühes kohas ületasid meie värskeid tulekujälgi veel värskemad porised metsseakarja jäljed ja minul läks miskipärast peale nende märkamist iseenesest samm niipalju kiiremaks, et vahepunktist oleksin napilt oma suurt kaugenemissoovi täis olles mööda pannud :D. Siiski keerasime õiges kohas rajalt maha ja… veendusime, et numbrid, mida uuesti vaatama tulime, olid meil selsamal kujul gepsus juba olemas! :D. Mitteleidmisega lahkuda ei tahtnud, niisiis sai veelkord sinna lõppu tagasi mindud ja hakkasime osundatud kohast uuesti otsima. Põhjalikult. Ja ma mõtlen kohe põhjalikult, iga pragu ja auk, isegi kui tundus, et sinna midagi ei mahu, sai läbi sai vaadatud/torgatud, lisaks taskulambiga valgustatud, ka selliste nurkadeni kuhu valgus vist aastakümneid pole pääsenud…:D. Lõpuks õnnestus mul karpi märgata ja rahulolevalt sättisime ennast nimesid kirja panema, aga siis tekkisid uued küsimärgid – Lembitu ja Piia/Peetri nimesid raamatus ei olnud, rändurit samuti… Järeldasime, et kuskil peab siis olema veel üks karp ja hakkasime uue ringi otsimisega peale, vahepeal kasutasime ära meile seltsilisteks tulnud inimeste poolt pealesunnitud pausi ning otsimisvariantide kitsendamiseks helistas Reigo Lembitule – sest no päriselt, juba esimese karbi leidmiseks tehud läbivaatus oli meil nii põhjalik, et tundus võimatu, et kuhugi saab veel see teine pistetud olla..:D. No sai olla ja lõpuks tuli ka teine karp välja, sama ilusa logiraamatu ja lubatud ränduriga :). Koondasime kahe karbi sisud ühte ja suurema karbi panime poole rikkamana uuesti oma pessa järgmisi leidjaid ootama; ümbriskotti peale panna ei õnnestunud, sest see oli kõvasti peidukasse kinni külmunud. Katsime aarde siis sealsamast kotist juba eraldunud lahtise kiletükiga ja loodetavasti püsib karp ka nii kuivana, aga järgmised minejad võiks uue koti võimalusel siiski kaasa võtta, meil endil kahjuks millegagi asendada ei olnud. Väiksem karp jäi esialgu minu kätte hoiule…Ei tea, kas see on mingi tähenduslik märk? ;) Lugesime selle leiuga oma tänase geopäeva lõpetatuks ja lahkusime, kokku väga mõnusa seikluse pakkus meile see Järvamaatripi viimane aare ilusas kohas, aitäh peitjale :).

 5 

Leidsime 2 aaret. Ühendasime kokku suuremasse karpi. Aardes kaks logiraamatut.

 13 

Tänasesse päeva plaanisime ka ühe tõsisema rännaku Tammsaare mail. Aardeks nagu selgus "50 krooni"!

Matk looduses mulle meeldib, raba on kodune, kuid ütleme nii, et antud kõnnak oli minu jaoks liialt tsiviliseeritud. Ohtralt raha on ikka jalge alla pandud! Kuid ega vist tänapäeval, mugavaks muutunud inimesi enam loodusesse ei õnnestu muidu meelitada ka. Loodetavasti jäävad mõned kohad matkaradadest ikka puutumata! Ilm oli mõnusalt kevadine, veed vulisesid ja laudtee oli enamuses välja sulanud.

Vahepunkti läbisime lennult ja siis juba olimegi.. lõpus ehk? Otsisime miski aeg, kuid siis tekkis peataolek ja mingi hetk ka kahtlus, kas eelmisest punktist ikka said numbrid õigesti gepsu toksitud? Mis muud, tagasi. Loomulikult oli numbrid õiged ja otsustasime teistkordselt rünnata. Seekord olime põhjalikumad ja varsti tõmbaski Maris karbi lagedale, rõõm oli suur (8 meetrit minu gepsu nullist)! Panime nimed kirja ja... kuna olime viimaseid leidjaid ja logisid vaadanud, imestasime, et kus nende nimed siis on? Järelikult on kuskil veel miski aare! Peidukohtade vähesuse üle just kurta ei saanud ja jätkasime põhjalikku sondeerimist. Siis tuli meid mõneks ajaks segama üks paarike ja kassipoeg ning ma uurisin Lembitult piirkonda, kust ta karbi leidis. See kitsendas otsimisala ja Marisel oli seegi kord õnnelik käsi (leid 1,5 meetri kaugusel teisest). Seega tuli ka algne aare oma esialgse logiraamatuga lagedale ja kokkuvõtteks 25 + 25 krooni leitud! :) Mõlemad olid ilusasti korras ja rikkalikud, ühendasime kogu kupatuse suuremasse karpi ja nii ta sinna järgmisi otsijaid ootama jäi. GC päästsin liikuma. Oli tore seiklus, Täname!

Logiraamt nr 2

25 krooni + 25 krooni

Algne logiraamat

 1 

Kuna Jaapani ime juures ukerdades ehmatas lumekihi paksus mind mõnevõrra, siis otsustasin, et niisama rappa ma selle lumega ronima ei lähe, kuna rabapind tõenäoliselt külmumata. Seega valisin välja selle aarde. Lund oli ka siin üksjagu. Kuna ka metsloomad oli matkarada usinalt kasutanud, siis raja leidmisega muret polnud. Kui laudteeni jõudis, siis algas korralik äraarvamise mäng. Samas õnnestus ikka enamus samme sooritada nii, et jalg laudrada tabas. Kui aga kõrvale astusid, siis vajus täitsa mõnusalt sisse - samas jalga mul märjaks saada ei õnnestunud. Täitsa tubli tükk maad oli seal vaikselt tippimist, enne kui vahepunkti jõudsin. Seal jäid vajalikud numbrid kiiresti silma ja ukerdasin edasi. Mets superluks ilus praegust, soovitan kõigile. Lõpuks jõudsin õnnega pooleks nulli ja seal läks ikka omajagu aega. Vihjest ühe poole leidsin ilusti üles, aga teist poolt (kändu) tuvastada ei õnnestunud. Seega siis poleerisin nulli ümbruses ringi. Lootsin, et ju ta ikka seal on ja lõpuks veidi enne loobumist ta sealt ka leidsin. Koht oli väga vinge, mugudega täna muret polnud, ainult uluk-mugude jälgi oli näha. Tänud peitjale vahvasse kohta juhatamast - viimati käisin siin aastakümneid tagasi, miski kooliekskursiooniga vast.

Täna, pea 6 aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...

Täname õue kutsumast!

04.02.23 korduskülastus

04.02.23

04.02.23

04.02.23

 4 

Mida teha kui eile on möödasaadetud niivõrd tormakas päev, et mõnda asja enam ei mäletagi?Loomulikult tuleb minna pilvitu taevaallakülmunud rabba.Ja rõõmuks on meil ju geopeitus mis kõi salajasemadki kohad kätte näitab. Ja ilu, rõõmu ja huvitavat leidus nii külmunud niiskuse peal kui selle servades. Iga matkal veedetud minutiga haihtus eilsest kehas olev halb kiirelt minevikku. Rabajärved olid küll lumega kaetud ja seega vaated veidi varjatud, aga eks kunagi tagasitulles saab ka vedelat H2O näha. Lõpp andis end ka Piiale üsna kohe kätte. Karp täitsa OK olukorras. Kogu matk tegi päevast ühe toreda ja hingeparandava kulgemise, niimoodi et kirikujuurest lahkunud ja lõppuks tagasijõudnud olid hingelt hoopis tervemad. Soovitan kindlasti kõigil see retk ette võtta. Jätsime lõppukarpi ka ühe ränduri uut kaaslast ootama

 1 

Sellele teele meie ilma Priidu vedamiseta küll poleks läinud aga kui otsa peale saime oli täitsa vahva. Täname peitjaid mõnusale teele ja haruldasse hiide kutsumast.

Kaksikud

 1 

See aare oli selline mõnus jalutuskäik nagu ootasime. Toredasti tehtud ja mõnusat jalutuskäiku pakkuv aare.

Tänud peitjale huvitava koha eest :)

 1 

Juulikuus Aegviidu-Ähijärve matkarada vändates oli plaan alguspunktist koordinaat võtta. Täiesti kogemata, tõesti täiesti kogemata, köitis üks kirjadega koht rajal tähelepanu. Pildistasin selle üles ja hiljem kodus selgus et tõenäoliselt on see lõpu asukoht. Täna kontrollisin, nii oligi. Aitäh!

Värskendasime vahepunkte, olid tõesti päris väsinud. Järgmine kord teen ka nulli parema lahenduse, vahepunktis usaldage pigem topsi, see oli väga heas korras. Raba oli mõnus ja päikseline, ilusat matkamist Tammsaare mail!

 1 

Esimeses punktis käisin kunagi imeammu, aga siis oli kottpime ja piirdusime ainult koordinaadi võtmisega, edasise lükkasime edasiseks. Täna oli siis edasine käes, aga jälle tegime asju jupiti - käisime raba peal, siis korjasime paar karpi, siis läksime lõppu. Saime ka raba peal kaheksa asemel kuue ja külastasime karjamaakuuske, aga siis kontrollisime numbrid üle ja siirdusime sinna, kus karp oli. Sa püha püss, ma arvasin kogu aeg, et see muuseum on tõsine asi, aga see, mis seal toimus, võttis ahhetama. Ahhetasime mis me ahhetasime, aga mingil hetkel jäi karp ka kätte. No mis seal ikka, isegi teinekord sellistesse kohtadesse peitnud ... Aga tänud ikka, see on väärt trass. Ahjaa GC korjasime ka kaasa.

Vahepunktis on vihje dubleeritud: üks on rohkem ilmale valla, teine topsis peidus. Logidest tulndub, et mõni leiab üht ja teine teist - loodan, et ilma ei jää keegi :)

 2 

Väike retk Tammsaare-mail, ilm oli lihtsalt niivõrd suurepärane. Mõlemas punktis on numbrid vaevu loetavad ja nii me kuskile karjamaale suure kuuse juurde sattusime. Huvitav on muidugi see, et kõik klappis, ainult aaret polnud. Aitäh Mikile, kelle kirjelduse järgi ikka õige koha ka leidsime. Oligi meil üks kuus kaheksaks moondunud. Jätsin ränduri.

 1 

Kevadel, esimese sooja päikesega, sai lõpus otsitud aga jäid tühjad pihud. Tuli välja, et karp oli kadunud. Täna tulin suurema seltskonnaga lõpu juures olevat ümbrust näitama ja sattusime kuuseriisikate kolooniale. Hea, et üks poekott kaasas oli, see sai täitsa täis! Ka nullis, kiriku juures, käisime ära ja uurisime surnuaias ringi. Tore päev oli, tänud!

 1 

Esimene punkt sai võetud juba sügisel. Vahepeal on see aare kõvasti sügelenud, aga kohale pole siiani läinud. Kuigi see aare on kodust umbes 40 km kaugusel, kvalifitseerub see minu jaoks kodulähedaseks aardeks ja kodulähedasi aardeid on alati aega otsida küll ja küll. Täna sobis see aare ilusti sooja pärastlõunat täitma. Läksin otse teise punkti, kus numbrid olid väheke kustunud ning kirjutasin nad üle. Lõpus olid algul mugud. Siis läksid mugud ära. Siis ma sain vihjest valesti aru ning lõpuks leidsin ka aarde üles. Läksin konteineriga ratta juurde, hakkasin logima ning kui kuupäev sai kirjutatud, ehmatas mind jälle üks mugu. Sääsed ründasid ka isuga ning tahtsin ruttu sääred teha ning seetõttu loodan, et sinna kuupäeva taha ikka nimi ka kirja sai :) Aitäh, mõnusad kohad!

Kui veel poolteist nädalat tagasi oli see auk tühi mis tühi, siis nüüd saime värskesse vihikusse nimed kirja panna. Toredad rajad siin Tammsaare maadel. Aitähh!

Kõike muud harrastasin aga aaret ei leidnud.

 1 

Ei olnud kunagi Tammsaare maadele sattunud. Koordinaatide leidmine läks ladusalt. Momendil kui vahepunktis Anne mulle koordinaate hõiskas möödusid mööda laudteed kolm mugu. Jätsime neile vist lolli mulje. Lõpus ei läinud nii ladusalt. koordinaat näitas 12 m eemale. Lubatud matka pikkus tuleb vähemalt kahega korrutada.

 1 

Oma 500-ndaks aardeks tuleb valida eriline aare ja 25 krooni sobis ülihästi, 500 eurone oleks küll tunduvalt parem aga rada oli aus, raba ilus, saime päikest, mis veel tahta. Aare oli mitme kuuse lähedal, tänud, siia tasub tagasi tulla alati!

Tänan peitjat!

 1 

Pika ja vahva matka lõpuks olime märjad ja porised nagu kassipojad. Lõpukoordinaadid lugesime algul valesti ja sattusime hoopis vägeva tamme lähistele pullikarja keskele. Tagasiteel leidsime vea ja teisel katsel saime õige vihje juurde. Ega sealgi kerge polnud, aga enne leidmist jonni ka ei jätnud. Aitäh, tore aare!

Tahtsin eelmisel nädalal väga siia rappa tulla, aga ilm polnud meie sõber, nii et lükkasime edasi. Ja õigesti tegime, sest tänasest paremat rabapäeva on raske soovida. Terve päeva jooksul olime ainukesed rabasviibijad (vaevalt keegi pärast loojangut sinna läks), päike säras, oli parajalt külm, varbad püsisid kuivad ja soojad. Saime nautida vaateid maa lähedalt ja torni tipust. Ma ei virise isegi selle üle, et mu gps taaskord ei käivitunud. Kuidagi tulime aardeleiuga toime ka telefoni appsiga ja hangunud gps-iga. Vähemalt kaart oli seal olemas ja kuna tunne oli õige, siis tuli aardeleid esimese 3 minutiga. Nagu ma juba ennist mainisin, polnud meid segamas ühtegi mugu. Nautisime Siimuga kõike, mis rajale ja aarde ümbrusesse jäi. Aitäh, Triin & Co, see koht vajas ammu aaret!

 4 

Igasugu valimisi toimub nii maailmas, kodumaal kui ka geopeituses. Kas kuidagi saaks veel lisada nimekirja kõige kiuslikuma geopeituri nominendi aarete otsingul? Kuidagi ei lasta mul unustada kaasotsijate poolt, et ma võiksin seal vähemalt asendusliige olla:) Tegelik tänane plaan hõlmas jah, homset päeva ning Auk-ja Jussi järvesi, kuid kuna kaaslasel need leitud ja mina pole eriline kõndimise fänn ja eelistan asjadele võimalikult(võimalusel)lähedale sõita, siis 25 krooni ja Laeksaare tundusid ülimad väljakutsed minusuguse jaoks. Eks ka hämmastavalt hea tänane novembrikuu ilm ning homseks lubatud "pussnoad" andsid oma tõuke ja nii me nulli potsatasime ning seekord madalad kummikäimad jalga vedasime. Juba harjumuspäraselt oli vaja ikka ka kirves õlale visata nagu Toots oma nuga hammaste vahel hoidis(igaks juhuks, noh) ja tavapäraselt mugavamalt ka rappa suundutud. Eks ma marutõbise penina muudkui jooksin vihjes mainitud kuuskede manu oma terariistaga kuniks keel vestil oli ja taltsa(kuid juba täitsa väsinud) sülekoerana lõpuks järgmisse punkti jõudsime. Pisike kelmus seal, ning järgnevad kilomeetrid kuulusid asja arutamisele ning ühisele lõpptulemusele me jõudsime: Merikese kõrguse ja muud foobiad on segu naiselikest kapriisidest ning need on täiesti ravitavad. Aga see raba mulle meeldis! Täiega! Eks oma osa oli muidugi ka üliheal teel ning ilmastikuoludel, kuid kogu aeg oli kindel siht silme ees ning silmapiir polnud kuskil ....lõpmatuses. Minu poolt läheb silt juurde, et soovitan ka lastega sinna minna. Aarde enda otsimisega aga tõmmati mulle täiega kott pähe...nu vaatame...pill tuleb pika ilu peale. Vargamäe koht oli varasemast teada-käidud, kuna hea tuttav oli selle muuseumi looja-ülesehitaja ja ka Tõde ja Õigus-e raamatud kuuluvad minu korduvalt loetud ning loetava kirjanduse tippu. Üritasin ka kaaslasele jagada raamatu tarkust ühe ja teise asja kohta ning tundsin end peris targana (eneseirooni on kah...mingit sorti nali...vist). Lõpus enam nii lihtsalt ei läinud aga samas oligi see nurk mul siiani väga pinnapealselt külastatud. Suured, suured tänud aarde peitjale ning karp täitsa heas toitumuses nii enne kui ka peale meid, aitäh!

 2 

Hommik algas täna Benny Hilli ja päikesega :D. See meloodia kutsus mind loodusesse rändama, no kas mina ,nõrk naisterahvas, suudan siis vastu seista sellisele kutsele :D. Pakkisin kotti termose ja käpikud, fotoka ja kalamehekummikud ja aega jäi ka vaadata, et mis siis teele jääda võiks. Huh, lähedal pole midagi, veidi kaugemal aga mõned rabakad, mis mul võetud kuid Alexil veel külastamata. Aga märksõna on ikkagi raba, värske õhk ja kindlasti vahva matk, nii et teele.

Teel olles tuli Alexil aga taevast vaadates hoopis mõte need aarded jällegi oma aega ootama jätta ja hoopis midagi põnevamat teha. No väljakutsed mulle meeldivad. Nii keerasimegi Tõe ja Õiguse radadele. Nullis tuvastasime kiiresti edasised juhised ja siis asusime teele. Mõnus oli teel olla . Kummik oli siin nii igaks juhuks jalas, tegelikult teda suurt vaja polnud, kindlustas vaid muretuma astumise. Iga raba on oma nägu, seda tõdesime taas. Nii hilja sügisel polnudki mina veel rabas kolanud , oli mida fotokasse püüda. Infotahvlitelt ammutasime teadmisi ja niiviisi märkamatult jõudsime järgmisesse vahepunkti. Siin sai Alex mind mõnuga kiusata, aga noh täpsemalt ma sellel ei peatuks ;). Edasi jätkus teekond ikka mööda raba ja no fotokas plõksus kuni ta otsustas tühjaks saada. Mingi hetk aga kostus hundi ulgumist...mida???? siin ja hundid... ma hüppasin laudeel hirmust õhku ja siis kuulsin Alexit naervat, saadana sitikas, see ju tema telefonihelin. Midagi ta seal seletas ja lõpuks olime veendunud ,et järgmist aaret võtame juba suuremas seltskonnas. Lõpuks jõudsime ka selle aarde lõppu ja siin sain Alexile pisutki tagasi teha minu kiusamise eest ennist :D, olid ju mõlemad gpsid minu käes ja nii ma siis "blondiinina" seal sihitult-sihilikult ringi keerutasin :P. Aardes sai tehtud veidi asjade vahetust. Tänud vahva matka eest!

 1 

Saime jälle korraliku annuse rabaõhku ja sellise kultuuriteadmise millest aimugi polnud. Täname peitjat!

Kena rabajärv

kohalik bonzai

kirik rabas?

 5 

STF sai kirja kell 14.00. Aga natuke juttu ka. Kui nädalavahetuseks sai valitud sobivat raba, siis esimene valik oli meil tegelikult Laeksaare. Siis sai Laeksaare raba nädalajagu edasi lükatud ning järgmiseks valikuks pakkusin Margusele - 25 krooni - Margus natuke vaatas ja uuris ning oligi asi otsustatud. Pühapäeva hommikul sai lapsed igaüks ise ilmakaarde saadetud nende asjatoimetusi tegema ning meie panime matkavarustuse autosse ja teele. Järva-Madisel võeti meid vastu kirikukellade kõlinal, nii meid polegi kunagi varem aarete otsingul tervitatud. Täitsa tore algus. Hakkasime siis astuma, ilm oli mõnus ja ajapikku tuli seljast vammuseid vähemaks võtta, sest lubatud ilus nädalavahetuse ilm oli saabunud keskpäeva paiku. Rada on hea ja maastik mõnusalt vahelduv. Sai oma silmaga kaeda, kuidas seal Tammsaare mail see värk on. Kusjuures poleks kunagi arvanud, et see esimene kord selle kandiga tutvumiseks nii käib, et meie üle raba jalgsi läheneme ning märja maa ja mäe erinevused kohe nii hästi selgeks saame. Täname, silmaringi sai selle matkaga kõvasti laiemaks sikutatud! Üks igati tore aare, meile väga meeldis.

Sel kus lõppeb...

 4 

FTF u. kl 15:50. Parkisime end kiriku ette, ilusti näoga matkaraja poole, et näeks, mis meid ootamas on. Kinnitasime korralikult keha, sest mine tea, kauaks minek on. Äkki ongi minek :-P Enne seda kõike võtsin esimese punkti ja suure musta prügikoti maast ära.

Seejärel asusime nagu kästud ning kord ja kohus teele. Rada oli tore, kena ja lihtne. Laudtee korralik ja raba vaikne. Ilm ka super, täpselt paras rabakas - ei külm, ei palav, ei ühtegi putukat, isegi põdrakärbseid polnud. Läbisime kõik vajalikud punktid jalgsi nagu kasulik on. Saime kokku üle 9 km matka. Või üle 10 km, kes see neid tänapäeva tehnikavidinaid usaldada saab. Igatahes käisime, mis me käisime, aga omajagu me käisime.

Otsisime lõppu kenas korda tehtud kohas ikka pikalt, pea pool tundi kui mugudega tegelemine kaasa arvata. No ei olnud - nagu flirtigi - lihtsalt polnud. Vihje ka ei aidanud. Lõpuks võttis Marje aarde pesast välja. Ma lihtsalt ei näinud seda seal ennist. Isegi päevavalges tuleb taskulamp kaasa võtta, tule taevas appi. Kuigi aaret polnud veebis 2.5 päeva logitud, ei arvanud enam, et esmaleid saadaval võiks olla. Aga etskae - oligi. Mis siis ikka, ega siin pea piinlikkust tundma nagu 126 või 128 vms NKT-d jutti esimesena logides :-)

Vaatasin ka matkaraja silte - appi, 627 kilomeetrit matkamist?! See on juba nagu üks Rootsi matkarada, kuhu me iga kord ellujäämismatka "Idioto Topografico" lõpetades ja järgmist aastat planeerides minna kavatseme..

Aare korras, jätsime pastaka, võtsime kaks võtmehoidja-taskulampi, mille sarnane meid Hiiumaal ühe maa-aluse aarde juures edukalt mitteleiust päästis. Nüüd on mul autovõtmetega alati ka taskulamp kaasas :-) Aitäh peitjaile mõnusa rabamatka ja teistele esmaleiu eest! :-)