Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Valgamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
20.08.04 peitsid uue aarde vist ainsasse veel vabasse täiskraadide ristumispunkti Eestis Taavo, Hannes, Lembe, Tanel ja Meret.
Koorninaatide ristmike polnud enam valida, seetõttu ei asu meie seekordne aare vaatamisväärsuste keskmes, vaid neid tuleb otsida mujalt ümbruskonnast. Aare asub 2. Maailmasõja suure lahingu paigas, nii et võite leida kaevikuid ja oskuste või hea õnne korral muudki põnevat.
Magellanija Garmini GPSid ei jõudnud metsas täielikule üksmeelele ja sobilikku peidupaikapolnud lihtne leida, nii et koordinaatide täpsus ei ole suur. Autoga sõitsime 200 m kaugusele peidukohast.
Aare on plastkarbis pakituna kilekotti.
Vihje: 2 kokkukasvanud mändi ja veel üks tavaline
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: pikem_matk(>1km) (2), võsa (1), lumega_raske (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCTCHQ
Logiteadete statistika: 85 (94,4%) 5 4 3 0 1 0 Kokku: 98
2004 peidetud aardeid oli mul veel otsimata 2 ja ristumiskohta tähistavatest punktidest külastamata ainult see. Ühesõnaga väga-väga pikalt juba plaanis olnud aardeotsing aga ikka edasi lükatud palava suve või külma ja lumise talve pärast. Nüüd tundus viimane aeg siiski minna, enne kui rohelus võimust võtab. Auto jätsin heinamaa äärele, sest tundus ilus koht jalutamiseks. Umbes poolel teel liitus minuga naabertalu koer, kes ilmselt arvas, et olen tema karjast plehku pannud isend. Jooksis mulle ligi, ise haukudes peremehele teada andes, et leidis midagi huvipakkuvat. Kui ma teekonda jätkasin, siis hakkas minu ümber kaares tiirutama, et sundida mind paigale. Kõik toimus siiski sõbralikus vormis ja ei tundnud end ohustatuna hetkekski. Metsa serva jõudes valisin otse läbi võsa murdmise. Ühel hetkel mõtlesin küll, et küllap saab ka tsiviliseeritumalt nulli aga sellise vanakooli aarde otsimiseks oli väga autentne selline läbi võsa kohale rammimine :) Aare oli ilusti leitav, natuke niiske aga logiraamat kuiv. Kui näiteks 2023 aastal oli vaid üks sissekanne, siis nüüd juba kaks logikannet kahe päeva jooksul. Tagasi lagendikule jalutasin mööda metsaveo teed. Seega igati klassikaline aardeotsing, kus minnes hull võsas rapsimine ja tagasi inimese moodi jalutamine. Natuke nostalgiline käik minu jaoks.
Üks vanake kaardil oli nii roheline, roheline ja kutsuv. Vahepeal viisime Laur ja Paavo ära oma auto peale, sest neil olid leidmata hoopis teised aarded kui meil. Kirke jätkas meiega "aja parajaks tegemist" ja me kuulsime palju kohalikke lugusid tema kooliajast ning kaaslastest. Aarde poole sõitmiseks oli topo kaardil näha 2 teed. Valisime neist selle mis veidi rohkem tee moodi ka looduses välja nägi ja auto panime kellegi mesitarude juurde. Siis veidi aimatavat teed ja väikest võssi otse seksi talu suunas me läksime. Võsast väljudes avastasime end ühe vaate pingi ja kahekohalise peldiku juurest teise tee peal, mis otse üle heinamaa aardest 200m kaugusele viis (nagu Hanno logis mainitud). Siis taas mööda metsaveoteed tipa-tapa aarde suunas. Null oli üllatavalt täpne, kuid loodus ja ümbrus ja vihje ei vasta ammu enam kirjeldusele. Aare siiski on hästi leitav oma geokuhja alt. Tagasi peites tegime kuhja veidi juurde, sest lahtine kooretükk sobis üli hästi vihmakatuseks aardele. Karbi võtsime kilekotist välja ning panme lahtiselt karpi katma. Loodame, et Helen teda taas ei kotistanud. Vana, originaal logiraamatu esimeste logidega võtsime siiski kaasa, et niiskus neile edasi liiga ei saaks teha. Juhendit meil vaatamata päikselisele ilmale kuivatada ei õnnestunudki. Aitähh!
Enne aardeni jõudmist jäi veisekarja juures silma esmapilgul amokki jooksvat metsseakulti meenutav loom, päris kõhe hakkas ja kaaslane väitis, et tema siin küll autost väljuda ei julge. Tagantjärele sai videost tuvastatud, et see peltsebul oli ilmselt siiski kohalik karjakoer, aga aardeni sumpasin siiski üksi. Nullis oli lumi põlvini ja andis ikka kaevata enne kui kilekott paistma hakkas. Aitäh aarde eest!
Võtsin täna jälle plaani enne pimedat 5 aaret leida ning see sai nimekirjas esimeseks kuna tundus teedest kõige kaugemal olevat. Siiski sai autoga mõnesaja meetri kaugusele metsaservani ja sealt jäi ainult lühike porine jalutuskäik. Juba lähenedes tundsin, et siin olen ma küll juba olnud ja tõesti oli see sama koht kus aastaid tagasi Klaperjahti peeti. Ilmselt ka minu Vitara tundis koha ära, sest temaga ma seal tollal käisingi, siiski pealtvaatamas, mitte võistlemas. Selle heinamaaga seostub mulle ka üks eredamaid mälestusi kui õnnestus olla üks 5 inimesest kes loosi tahtel tuhandete pealtvaatajate vahelt välja valiti ning Markko Märtini kõrvale istuma pandi, sõiduvahendiks Dakari ralli Nissan Navara. Oli tehtud kraavide ja hüpetega rada ning Markko vajutas gaasi põhja, niipalju kui seal ruumi oli. Vägev!! Aasta siis oli 2008. Aarde vihje enam paika ei pea, puudest on kännud saanud kuid karp oli olemas ning logiraamatus oli ka tänane kuupäev, siiski aastaarv oli 1 võrra väiksem, seega polnud täpselt aasta seal kedagi käinud.
Madala autoga sai umbes 300 meetri peale, täitsa tehtav, hea meel, et tulime vaatama. Edasi oli tee veidi vesina ja porine aga ei miskit hullu. Tänud
Vanakeste külastamise retk tõi meid järgmisena siia. Üllatavalt ligidale õnnestus autoga pääseda.
Tänan peitmast.
Mulle lähim kraadiristmik, mis tundus külma ilma jaoks just paras. Lootsin, et siis on pinnas kõvem, võsa raagus ja asjad kenasti näha. Olid ka, välja arvatud, et vihjepuude asemel on nüüd vihjekännud ja seal kõrval lume all. Boonuseks see, et nüüd viib topsi kõrvale traktoritee. Oli väga kena jalutuskäik, nägin värskeid ilvesejälgi ja mitut mägiveist. Topsik ja logiraamat märjad, aga terved. Aitäh peitjale.
Selliste logidega aaret ei saa minna otsima mõnusa geopeituseilmaga, sest siis tundub kõik kole. Meie elamus oli lausa vastupidine, sest termomeeter näitas 1 km kaugusel aardest autost lahkudes -20 kraadi, lumi oli põllul poolde säärde, päike oli juba loojunud, aga kuusirp valgustamiseks liialt kiitsakas ja 300 m rammisime rammusate vaarikavarte vahel. Aare oli koordinaatidel ja leidsime hetkega, ainult logimisel jäi metallist taskulamp sõrmede külge kinni. Ilus jalutuskäik tähtede all, aitäh!
Sellised ristumiskohad tunduvad kuidagi põnevad, nii et tükk aega olin mõttes kibelenud, et siia tulla. Nüüd võtsin rännaku ette ja kuigi tegu oli päeva kõige pikema jalutuskäiguga, siis tegelikult läks maa väga kiiresti. Seda kuni viimase 300meetri peale, mis oli täielik pardakk. Oksad peksid pliks ja plaks vastu vahtimist, kui muudkui edasi rammisin. Viimased 30m olid jälle natukene kergemad või olin ma selleks ajaks lihtsalt ära harjunud. Eelnevalt oli jäänud mulje, et aare on kuidagi keeruliselt peidetud, tegelikkuses istus see kõnnu otsas nagu kana õrre peal ja sain kenasti ära logida. Loodetavasti ei lenda see tuulega sealt kuhugi minema.
Lugedes viimaseid emotsionaalsemaid Mihkli, Kaupo ja Silveri logiteateid, siis tundub, et me valisime siin aarde juures käimiseks ikka väga õige aja. Vihma ei sadanud, hein oli madal ja pääsesime meiegi vaikselt mööda põlluteed sõites metsa serva, ca 250m peale. Edasi polnud metsast ja võsast pääsu. Leidsime vana metsaveotraktori jälje üles ja mööda seda oli täitsa mõistlik liikuda. Sääsed sindrinahad vaid kippusid kallale tulema kui ka vaid korraks seisatad. Aga ega meil miskit pikalt oodata polnud vaja, eesmärk ootas. Jõudnud kohale, pidime tunnistama, et vihje enam ei päde mitte. Kahte kokkukasvanud mändi ja ühte tavalist enam ei ole, kännud on vaid järgi veel. See aga meid ei seganud, aare oli kergesti leitav. Täname aarde eest!
Jälle leidis kinnitust tõsiasi, et rada aardeni läheb läbi võsa, aga aardest autoni läheb korralik rada. Huvitav, mis fenomen see on... Pimedas oli päris tore võsas mütata. Aitäh peitjale siia juhatamast!
Minu jaoks viimane seni külastamata aardega tähistatud täiskraadide ristumispunktidest kodumaa pinnal. Üks jääb napilt üle piiri lätlaste poolele ja sinnagi saab geologi kirjutada. Eestis on vabad veel paar punkti mere peal, aga seal iga ilmaga korralikult paigal püsiva füüsilise aarde tekitamine pole just väga väike ettevõtmine :D
Päris kaugele (= lähedale) pääses isegi madala autoga mööda heinamaa servas jooksvat traktorijälge kulgedes. Hein muidugi polnud ka veel vööni kasvanud, põhiliselt mullune madal kollakas vaip. Jalgsimatka osa kuiva kevadilmaga kindlasti kokku lühem kui 1 km. Viimane ots sai küll maastiku raskusastme vääriliselt ragistatud, lõigatud võsapõõsad ja muidu murdunud suuremad puud moodustasid paraja takistusraja. Sellegipoolest paistis koht silma ühe huvitavamana kogu täiskraadikomplektis, aitäh!
Kui juba siinkandis olla ja väljas pole väga pime ka veel mitte, siis tasub GC kaarti veidi kollasemaks värvida. Logide lugemine andis mõista, et kõige lähemale on metallsuksuga saadud ca 200 m aarde peitmise ajal ja aastal 2017 250 m või midagi sellist. Lisaks andsid logid mõista, et ees ootab heinamaa, mets ja sugugi mitte ilusad tingimused. Vähemalt mitte suvel. Kuna parmud enam ringi ei lenda ja kummikud olid märja heina vastu võitlemiseks juba jalas, siis tundus ideaalne aeg leidmiseks-logimiseks. Lähenesime kaardi järgi kõige lähemale viivat teed mööda. Ühtki eramaa silti me ei näinud, mis oli positiivne, samas hoolikalt niidetud hein ja rullitud silopallid andsid mõista, et ega ilmselt riigi maaga just ka tegu pole. Meie jätsime oma auto viisakusest viimasele teejupile, mis vähegi teed meenutas, mis tähendab, et ees ootas edasi-tagasi 2 km kõndi linnulennult. Kuna hein oli madal, siis tegelikult väga viga kõndida polnudki. Mets oli võsane ja märg ja sopane, aga sellest hädast aitasid meid välja kummikud. Logidest selgus, et vihjele enam lootma ei saa jääda, kuid kuna koordinaat oli pigem täpne, siis polekski vihjet vaja läinud. Nimed kirjas, lonkisime tagasi auto poole, kusjuures metsast väljasaamine läks veidi ladusamalt, kuigi ilmselt mitte eriti otsejoones. Kuulsime ka korra mingit mootorimürinat ja mõtlesime, et keegi on tulnud meid minema ajama, kuid ühtki inimhinge me ei kohanud. Küll agagi olid auto kõrvale karjamaale tekkinud veiselaadsed elukad, kes meid nähes tardusid kivikujudeks ja meist niimoodi tardunult nad maha jäidki. Lõppkokkuvõttes tore, et sai aarde juures käidud ja jalgu sirutatud.
Selle aarde müüs mulle Kaupo maha kui jalutuskäik tühjal põllud. Ha-haa-haa.! Pistan selle käigu lappama läinud aardeotsingute TOP 10 ededabelisse kuskile 4ndale positsioonile. Ma ei uskunud et keset suve saab mõni põld lihtsalt tühi olla. Aga seda ta tõesti oligi. Vahetasin igaks juhuks plätud tossude vastu, võtsin viimase lonksu vett, ning teele. Algus oli paljulubav. Koorisin isegi särgi maha et päikest võtta. Aga ühel hetkel hakkas põld otsa saama ja parmud kippusid seljalt tükke kaasa haarama. Heinamaa lõik oli veel ka talutav, kuigi taimede kõrgus oli juba kohati üle pea ja sääred said korralikult kriimustatud. No ja siis tule see mets!!! Ebanormaalne jalgealune, lisaks muudele taimedele nühkisid ohakad ja nõgesed pidevalt piki sääri. Jalad olid paksult pinnapealseid lõikeid täis ja need kohad kippusid kõik paiste minema. Ja siis need parmud, keda iga sammuga ainult juurde kogunes. Seisma ei tohtinud jääda, kiputi kohe elusast peast nahka pistma. Põiel käigust ei hakka parem rääkimagi. Vaoshoidliku eestlasena hoidsin ennast tagasi ja saatsin kirumist kuuldavale ainult teatud talutava intervalli tagant. Seesmine katel aga kees täistuuridel. Mängu mõnu oli kadunud ja ma ei saanud aru mida ma siin üldse teen! Kui lõpuks põllule tagasi jõudsime, tekkis korraks lootuskiir, et nüüd on kõik hästi. Aga kus sa sellega, kogu rajooni parmud ja kärbsed olid me pea kohale tiirutama kogunenud ja võimalust oma osa naksata, peale passima jäänud. Mul sai sellest kõigest ühel hetkel lihtsalt nii siiber et otsustasin nende peletiste eest ära jooksta. See üle kuumenenud auto salong oli tol hetkel maailma parim koht maamunual kui me sinna lõpuks jõudsime. Kujutan ette, et mõni teine aeg ja parema varustusega oleks see väga mõnus kulgemine olnud. Seekord aga ...
Pikka viha ei pea, pigem võtan asja irooniaga ja kui õppetundi, vist. Tänud.
Eelmine kord Liisiga ei tahtnud teise mehe põllul autoga sõita. Jalutamise huvi ka polnud. Täna aga sai kõik läheduses aarded üles leitud ning imelik oleks seda ühte täppi siia jätta. Metsamasina jäljest läksime 10m kõrvalt metsa, õnneks varsti saime uuesti jälje peale ja siis parmude keskel kõrges heinas aardeni käidud. Kui tagasi põllu peale jõudsime, hakkasime auto poole jooksma parmude eest. Oli huvitav matk. Aare on suvel üpris avalikult, suure lumega jääb lume alla.
Pärast Karupoeg Puhhi metsast maanteele jõudmist sõitsin juba meelega veelompidest läbi, et seda muda maha pesta, mida ilma esiporikata ratas igalepoole tatistab. Mõttetu üritus, sest hullem oli veel ees. Põlluteel olid suured mudalombid ja tee pinnas ligane. Tagumine ratas käis pidevalt niisama ringi ja loopis muda otse üles. Vihma sadas. Vööst allapoole olin juba täiesti ligumärg, sest Tartust tulema hakates oli nii ilus ilm ja nii palav, et ma arvasin, et ei hakka pakse tsiklipükse jalga ajama. Üldse oli täna palju häid mõtteid.
Kui jõudsin mesitarudeni, siis vasakult tuli peale äikesepilv. Nooled sähvisid pidevalt ja kuidagi ei tahtnud ma sinna mäe otsa minna. Millegipärast oli meeles, et mingi rada läheb ka metsa vahelt, seega sõitsin mööda teed edasi. Metsa vahele ja mäest alla. Siis vaatasin kaarti ja sain aru, et ei, see rada läkski sealt tarude juurest. Ümberpöörd ja üles... No ei läinud nii lihtsalt. Heinane ja mudane tee, vesi voolab kolinal alla. Niikui natuke rutskat peale keerata võtab tagaratta ringi ja sitta lendab igasse ilmakaarde. Ühel hetkel hakkas see sitt ka ülevalt alla tulema, pots ja pots pähe, kätele, paagile sadas kämblasuurusi mudaplönne. Aga üles sain, vingerdades. Äike paukus vahetpidamata. Võtsin geokirjapulga ja telefoni, jätsin seljakoti ja tagi ja hakkasin sörkides üle mäe aarde poole suunduma. Iga järgnev välgunool liikumissuunal kahandas mu tempot ja tahet ja tõstis adrenaliinitaset veres. Ühel hetkel käis selline jäme jurakas taevast maha, et fakkit - elu on mulle armas, keerasin 90 kraadi vasakule mäest alla, üle karjuse sohu, oja äärde madalate puude varju. Padukas algas. Ja tugev tuul. Hetkega ei olnud mul enam ühtegi kuiva kohta kehal. Külm hakkas. Igatsesin paksust nahast tagi, mis motoputuka lenksu küljes ripub. Nii ma siis lõdisesin vihmas ja ootasin millal äike üle läheb.
Kui äike juba tuntavalt põhja pool tegutses ja vihm tavaliseks sajuks taandus, siis hakkasin joostes edasi aarde suunas liikuma. Kuidagi peab sooja sisse tagasi saama. Kohati rinnuni hein, kohati see sama hein loogude kaupa paduka poolt pikali pekstud. Eks jookse sellest läbi! Kõndidagi on võimatu. Jänesel oli lihtsam. Tema silkas minust meetri kauguselt võsa suunas. Metsas läks asi lihtsamaks. Metsaväljaveo rööpad olid küll vett täis, aga ega mul saapas vähem vett polnud, seega see mind ei morjendanud. Leid oodatult kiire, lausa üllatavalt avalik aare. Karl oli ka siia kirjutanud juuni asemel juuli. Aga noh, parem ikka kui august, eks? Läks ka minu nimi kirja. Tagasi valisin põhjapoolsema väljaveotee ja see oli oluliselt parem. Põllu peal keerasin suuna mahajäetud talu varemete poole. Lihtsalt huvist, paistis kaardilt üks seksikas koht. Vaatamata nimele, kohapeal teab mis seksikas ei olnud. Tagasi ratta juures olles paistis lõunakaarest uus äikesepilv peale tulevat, seega mölutada ei saanud. Kuna kell oli juba 10 õhtul, mina üleni läbimärg ja sellel äikesetormide kaskaadil ei paistnudki lõppu tulevat, siis ma tõstsin käed üles. Ega loodusjõudude vastu ei saa. Lähen tõstan veel Heksagrammi õigesse kohta ja siis aitab.
Logid stiilis "suvel siia küll sattuda ei tahaks" tekitasid aukartust eesootava koordinaatide ristumiskoha suhtes. Rattaga sõitsin nii kaugele kui tee ulatus ehk mesilastarudeni. Sealt põgenesin mesilaste eest põllule. Kuna heinamaa oli kivikõva ja ilma ühegi taimeta, siis veeresin esimesest kallakust alla. Edasi lükkasin ratast käe kõrval. Keset suurt lagendikku oleva peldiku juurde jätsin ratta ja seljakoti maha. Võtsin lonksu vett, kiskusin särgi seljast ja asusin nulli poole liikuma. Ennem võssi minekut lõpetasin muidugi päikese võtmise ära. Teekonnal nähtud vegetatsioon oli rikkalik. Nii palju erinevaid sortimente, et silme eest läks kirjuks. Ainult ohakas ja nõges tuletasid mulle meelde, et nad eksisteerivad ka siin koosluses. Imelikul kombel oli varjualune võsa siin täiesti märg. 100 meetri järel olin kuni nabani märg. Kui nägin nullis väga avalikku konteinerit, siis oli hea meel. Pooletunnilist tuhlamist poleks tahtnud teha. Seisma jäädes ilmusid välja kõik ümbruskonna sääsed ja kärbsed. Kähku nimi kirja ja tagasi. Olin valmis palju hullemaks võssiks aga oli täiesti tavaline Eestimaa hooldamata haljastus. Aitäh aarde eest
Suvel sai sellele aardele juba otsitud õiget lähenemisteed, aga too kord jäi tulemusteta. Tänaseks olin juba rohkem uurinud maaameti kaarti ning saime autoga ca 250 peale. Aga ega see läbi võsa nulli poole rühkimine lihtne polnud. Lihtsam muidugi, kui suvel. Siis ei tahaks kohe sinna mitte üldse sattuda. Aarde konteiner näitas meile ennast kohe kätte. Muidugi vihjest pole seal enam midagi, peale lageraie järgi. Aga meie täname, pikalt närinud täpike sai uue värvi.
Mida kõike logi nimel ei tehta ja kuhu ei ronita. Raiesmikust on saanud paras võsa meeldivate rinnuni nõgeste ja muu hea-paremaga. Aga aare täiesti olemas ja heas korras. Tige oleks olnud, kui ei oleks leidnud:) Aitäh!
Aare leitud :). Männiga on kahjuks selline lugu, et ta on läbi sae oma lõpu leidnud. Alles on jäänud umbes meetrine känd, mille juures aare on.
Rattad jätsime igaks juhuks suurema tee äärde. Pärast jääb veel kinni kah. Igatahes teepeal kohtasime üht puuonni, kuhu ma isegi sisse ronisin. Lisaks ka välikäimla keset põldu oli tore avastus. Aardest paarisaja meetri kaugusel keeldus pool palli kaasa tulemast ja seega suundusime me Anetega teele. Ilusast aarde kirjeldusest polnud midagi alles. Selline võsa ja tihnik. Ei. Lihtsalt ei aitäh. Geopeituri hing meis ei andnud alla ja nii need nimed sinna raamatusse kirja ikka said, aga tripi ebameeldivaimaks aardeks sai see õigusega sildistatud.
Logides kirjeldatud lagendikku me ei kohanud, selle asemel läbisime täielikku džunglit. Täname siiski.
Civicule uudne lähenemistee mööda niidetud heinamaad, mäletamist mööda pole kunagi mööda heinamaad oma autoga veel sõitnud. Tegelikult läks sealt mingi täiesti arvestatav põllutee mulle vajalikus suunas, kuid heinapallidest tuli siiki paremalt ja vasakult mööda põigata. Jõudsin mugavalt kinnijäämist kartmata ligi 300 m peale. Edasi leidsin eest suurepärase metsvaarika välu ja seda kuni aardeni. Kohapeal oli kiire leid. Aitäh.
No siin sai mõnusalt kõnnitud, edasi tagasi tuli 3km kindlasti kokku. Usaldasin oma auto gps-su ja lähenesin hoopis teiselt poolt. Ma ei ole küll kõiki logisid läbi lugenud aga tundub, et olen seni ainuke selline:-) Gepsus oli tee täitsa olemas aga lõpuks pressisin ma oma autoga edasi lihtsalt mingit puude vahelist lagedamat ala mööda, vahepeal olid ka päris korralikud rööpad jne. Ma lootsin, et ehk tuleb mingil hetkel teiselt poolt see sõidetav tee vastu aga lõpuks olid puud risti rästi ees ja see teekond oli pärast vaja uuesti läbida. Täna vaatasin kaardi pealt, et seal, kus ma eile sõitsin, teed ei olegi:-) Ah jaa seda ka, et ma ei olnud maasturiga :-( Kõndida mulle ju meeldib, käisin ära. Vahepeal läbi võsa, vahepeal mõni lagedam rada, loomade söötmisplatsile sattusin ka ja muideks sellise kolmnurkse ehitise leidsin mina ka aga see asus metsas puudevilus. Tundub, et siinkandis on kombeks inimeste eest hoolitseda nii heinamaal kui võsas :-)Ristis käidud ja logitud! Mina tänan!
Valmistusin pähe lõõskavas keskpäevapäikeses mõnusaks võsakaks, aga tegelikkuses kulgemise mööda kevadisi rohumaid aardest 200 m kaugusele. Keset rohuvälju äkitselt vaatevälja tekkinud „ka keisri jala käimise“ majake tegi olukorra kuidagi ulmeliseks. Ei suutnud mina välja mõelda, kellele sellist uhket asutust seal vaja on. Aaret pikalt otsima ei pidanud. Kevadel igatahes tore tee kulgeda. Aitäh!
Peaaegu selline drive-in aare. Ülimalt mõnus kevadiselt roheline põld. Tänud.
Nii vana aare ja minul ikka veel leidmata... nii imestas A kui talle oma leidmata aaretest rääkisin. Täna sattusime siiakanti( lõpuks ometi ;) ) ja mul avanes võimalus kraadide ristumispunktis ära käia. Autot parkides ehmatasime ära kaks kitse, kes kapjade plaginal võpsikusse kadusid. Korraks välgatasid veel nende valged peed ja läinud nad olidki. Vedasin endale kummikud jalga ja mööda puude väljaveo teed astusin nulli poole. Järgides A õpetussõnu, mis ta viimastest logidest välja luges, leidsin esteks helkuri ja siis geokuhja alt ka aarde. Tänud!
Siin sai auto kuskil 200 meetri peale jäetud ja edasi jala jälle pimedasse metsa ronitud. Kohapeal läks oodatust tunduvalt kiiremini, tänud.
Heh, või kõikide võsakate ema. Võsa polnud siin praegusel aastaajal küll ollagi. Ja autoga sai ka mõnesaja meetri peale. Ainus, mis segas, oli paks lumi. Kohapeal hakkas ka geokuhi kiirelt silma ja jõudsime enne täiesti pimedat veel auto juurde tagasi. Suvel on siin muidugi teised lood. Aitäh!
Parkisime tsiklid metsa äärde ja ei hakanud igaks juhuks üritama forsseerida metsaväljaveoteed - natuke üle meie võimete veel. Vähemalt sai mööda värsket raiesmikku aardele üsna lähedale ja võsas ragistamist oli selle arvelt vähem. Nullis oli seesama võsa samas parajalt tihe, nii et tiirutasin mõnda aega tühja enne kui jäi silma ilmselge peidukoht. Mis siis ikka, logi kirja, geokuhi taastatud ja tõmbasime tuldud teed mööda tagasi ning kärutasime Tõrva poole.
Aitäh! Loodetavasti raietööd ei laiene enam aarde poole ja otsimisrõõmu jätkub kauemaks.
CMLXXI. Pöörasin minagi autorooli heinamaale, kus rada ees. Paduvihm ja äsja sõitnud traktor olid küll selle parajaks liuväljaks muutnud, kuid asja sai. Siis 250 metra jala mööda metsaväljaveoteed. aare korras ja loodetavasti jääb raiest puutumata. Tegelikult oli see üks lihtsamaid ristumiskohti, mis mul leitud.
Uniküla aarde juurest tulles kitsal metsateel oli järsku näha autotulesid. Lähemale jõudes selgus, et nood liikurid on oluliselt suuremad minu omast ja lisaks oli neil ka arvuline ülekaal. Taaskord kevadtormajad. Selgus, et kolonn oli just peatunud ja valmistus metsavahele laagrisse keerama, just selle tee peale, kus mina olin peatunud, et neid mööda lasta. Liigutasin siis kiirelt oma geomobiili ohutusse kaugusse ja lasin laigulistel oma teekonda jätkata. Kui tee tühi, siis sain oma ise oma teed aarde suunas jätata. Kui eelmine kord geomobiil keeldus, seekord oli tunduvalt kuivem ja seetõttu ka hõõrdejõud maapinna ja rataste vahel oluliselt suurem. Tänu sellele õnnestus autoga saada paarisaja meetri kaugusele, edasi jala. GPS küll veidi keerutas, aga õnneks õnnestus hämarduvas metsas ka aare üles leida. Aardest kümnekonna meetri kaugusel oli hoolega puid langetatud ,aga aarde vahetu ümbrusega õnneks kõik korras. Aardest võtsime kaasa kuninga, omalt poolt lisasime mikroskeemi. Aitäh peitjale.
Mõtlesin küll, et ma täna rohkem võsa näha ei taha, aga ei suutnud ikka kiusatusele vastu panna. Lähenesin lõunast mööda kruusateed, kuni see pööras heinamaale.
Vaatasin kaarti: kilomeeter kopikatega. No ei viitsi. Läksin ja katsusin jalaga: kandis küll.
Niisiis uhkelt mööda heinamaale tõmmatud pinnasteed metsaservani välja. Kusjuures keset kõige lagedamat platsi seisis üks vahva südametega putka, isegi vist härrade ja daamide osa eraldatud. Nüüd sain juba 2XX meetri peale.
Edasi võimalikult mööda lagedat, kuni tuli ikka võssa suunduda. Väga hull ei olnudki, kuigi kummik oleks ikka ära kulunud. Nullis läks ka üsna kähku, õnneks maskeering oli taas üsna olematu. Kui logitud, liikusin tagasi mööda georada. Oli lihtsam küll :) Aitäh!
Ei ole ikka praegune ilm sobilik selle aarde jaoks. Peale seda, kui geomobiil juba kolmandat teed mööda lähenedes otsustas, et tema kaugemale ei lähe, otsutasime loobuda selleks korraks. Õnneks suure meelitamise peale tagasi oli ikka nõus minema.
Auto jätsime 300m ja siis võssa.Tee autoni tuli aga kolm korda pikem,proovisime võsast hoiduda,aga saime märjad varbad.
Madalapõhjalisega sai mööda põldu 400 m kaugusele, mõne kõrgemaga oleks lähemale julgenud. Võsa ta oli aga õnneks oli kuiv. Aare korras, kuivatasin natuke karpi seest. Tagasitulekuks õnnestus loomade või geopeiturite rada ära kasutada.
Leitud. Mõnus võsa oli ikka. Tagasi sai rahulikult jalutades - sattusin mingile raja taolisele asjale.
No ikka väga imelik on näha Klapperi platsi inimtühjana.