4 

Täna tassisin kastikese lõpust ära. Sinna on mingi puu ette kukkund. Pidin isegi munad sisse tõmbama, et sinna tünnikese juurde ronida, no ei mahtunud muidu. Tegin juba uue esimese punkti vidina ka valmis aga nüüd peab hakkama seda ümber ehitama, kuna koordinaat on vale.

 17 

Sain tegelikult ka kõne, et eelmainit aardega seotud vidinas on iseseisvalt ruumis ümberpaiknemise võimete omandamise tõttu teadmata suunas liikuvele läinud. Muidugi pole välistatud ka olukord kus keegi on ebatervet huvi ilmutanud ja maakeeli öeldes "tüki tuuri pannud" või siis võib ka mingi pinoeeride rühm teaduslike katsete raames seadme oma valdusees saanuna "reverse engineering" tüüpi lahendusega krt teab mida tõestada. Nii või naa on see aare hetkel kättesaamatuks tunnistamise vääriline kandidaat. Lõpu tünni saan alles mõne päeva pärast ära korjata. Kahjuks pole aga olukord lootusetu. Kuna see oli minu täitsa esimene assembleris kokkukribatud asi ja õppimiseks ning katsetamiseks läks ikka nädal ära siis hetkel (peale kolmandat tervistavat anumat) tekkis vastupandamatu soov järeltulevate põlvede "piinamiseks" edev karbike nö reanimeerida. Ajaliselt ei oska siiski miskit tarka kosta. Aga proovin (lubada väga ei julge) ühe kuu jooksul esimese punkti vidina uuesti tekitada. Siinkohal võib juhtuda, et kaaslaste ergutused mingil moel seda protsessi kiirendavad. Ühtlasi olen nõus ka aitama kui kellegil on meeletu soov ise seda vidinat ehitada (Siinokohal luban täitsa puhtsüdamlikult, et ma ei hakka esitama küsimusi miks ehitaja end piinab selliste asjadega) Lühidalt: KÕIK POLE VEEL KADUNUD.

 1 

Kuna Priidul oli see aare varem leitud ja olin juba siia pikalt matkanud, lunisin tema käest lõpu koordinaadid välja- kuigi oleks tahtnud ka seda vidinat näha. Kirjelduse järgi oli see päris huvitav. Koordinaatide välja lunimisega oli tegelikult ka nii, et konsulteerides peitjaga- saime teada, et see aare vist läheb arhiivi ja ma ei tahtnud ju niisama seda jätta.

Nullis vidin kadunud, kust saaks koordinaadid.

Nullist leidsime karbi, tühja minigripi- ja juhendiga, kaks täiesti tavalist pastakat ning teise minigripi õnne- või õnnetusega. Tekkis tunne, et seade, millega järgmist punkti saada on eemaldatud ja edasi suunatakse meid puhtalt õnne abil otsima. Ei olnud patareisid vaja, ega aidanud juba hämara ümbruse valgustamine. Kannatus sai pärast mõningast arupidamist otsa ja seda, kas see aare peabki nüüd selline olema, me välja ei mõelnudki. Jäid ainult kahtlused :)

Seadsin sammud jälle aarde poole. 2,5 tundi otsisin. Taas hakkas minema pimedaks ja taas tuli leidmine edasi lükata.

Koht oli teada ja abivahendid kaasas. Lugesin hoolega ja püüdsin tabada õiget aega. Tundus, et vähemalt sada korda pidin üritama enne kui õnnestus pihta saada. Õnnelikult suundusin karpi otsima. Otsisin seni kuni hakkas pimedaks minema. Edasine otsimine ei tundunud enam väga otstarbekas.

Kui ma juba siin lähedal olin, otsustasin ka selle aarde üles otsida. Tuvastasin koha, kust edasised juhtnöörid saada, kuid kuna ma loomulikult ei olnud eelnevalt lugenud kirjeldust ega kaasa võtnud abivahendeid, siis rohkem ei olnud midagi teha.

Algus oli põnev ja läks ruttu, umbes 6 korraga oli vajalik käes. Aga lõpus kippus ühel meist kannatus katkema ja loobusime selleks korraks.

Kannatust mul oli. Rohkem kui sääskedel. Lõpus oli mu gps samal arvamusel Lauri sõpradega, et 20 meetrit eemalt tuleb otsida. Sealt see varandus leitud saigi. Aitäh! See esimese punkti objekt on lahe. Mulle sellised eksemplarid meeldivad. Tervitused Laurile ja Ritale!
Nüüd siis kõmpisin oma ratast leidma. Sai seegi kätte leitud. Milline õnn! Sain tagasi autoni sõita :)

Omajagu sai ringi tuustitud.Kaupo oli siin ikkagi suurema vaeva nägijaks.Tänud!

Käisin teist korda otsimas ning suurendasin veelgi raadiust. Lõpuks tuli aare välja umbes 30m eemalt, aga mu koordinaatides või ka viga olla. Lahe teostus.

Kannatust oli rohkem, kui vaja läks! Tänud aarde eest.

Selle aarde jaoks varusime nädalaid kannatust. Kui kummalgi ämbritäis ehk päevajagu kannatust koos, asusime tegudele. Aga oh üllatust, suutsime ära kulutada vaid pisku ehk ei läinud paari tundigi, ülejäänu lähme siis jätame tihnikusse ja rohuneeme teele. Aga väga äge vidin, 5+ teostuse eest!

 2 

Krillimäe juures leidis aset järgnev vestlus. Liina:"Mis järgmise aarde nimi on?" Mai:"Miks teada tahad? Mul juba GPS-s koordinaadid olemas." Liina:"Tahan enda GPSi ka koordinaate." Mai:"Issand, anna kannatust." Liina kurvalt:"Kas minuga on tõesti nii raske geopeituda?" Hakkasin siis naerma ja seletasin teema lahti ning Liinagi sai naerulihaseid treenida. Nullis leidsime kõige pealt kasemahla totsiku, lõpuks ka eelaarde. On ikka julla. Toksisin niisama ning Liina röögatas, et vaata. Loomulikult magasime kõik, mis oluline, maha. Siis sai veel veerand tundi lolli mängitud ning lõpuks hakkas külm näpistama. Küll lähme tagasi, kui lihastes vähem väsimust ning ilmad soojemad. Tore asjandus tegelikult :)

Esimeses punktis pidime kaks korda mõõtma, sest esimene kord ebaõnnestusime. Kümne minuti jooksul sai hunnik katseid tehtud. Väga hea teostus. Kahjuks lõpus ei suutnud leida, kevadel tagasi.

00804

Tuleb välja, et kannatust meil veel jätkub. Lõpp-punktis olime küll juba peaaegu loobunud, kui aare välja ilmus. Koordinaadid ei olnud seal kuigi täpsed ja kohti otsimiseks lõpmatu arv. Aga muidu väga vahva aare. Tänud!

 3 

Teel metsa aarde juurde tuli meile meelde, et kuskil siin lähedal oli ju see kannatuse aare ka :) Aarde lehele minnes selgus, et paar viimast korda pole leitud, kuna niikuinii siinkandis, siis otsustasime igaks juhuks üle vaadata. Aare olemas, heas korras ja turvaliselt paigas. Head kannatamist!!

Eelnevad kommentaarid ilusti läbi loetud, lisapatareid tasku ja teele oma kannatust testima. Esimeses punktis läks pigem lõbusalt, selles punktis oli ajakuluks umbes 20 minutit. Sealt suundusin teise punkti. Teises punktis kannatus katkes pärast 40 min kestnud tiirutamist ja songimist. Otsisin alguses nullis ja seejärel järjest perimeetrit laiendades, kuid tulutult.

 4 

Issarist, kus selle aardega sai ...

Esimese punkti leidmisega polnud probleemi, edasi läks juba raskemaks. Patareisid muidugi polnud, tuli järel käia. Esimese komplektiga ei saanud jupstükki kuidagi toimima. Kui mõistus otsas, võtsin GPS-i seest teise komplekti ja lõpuks hakkas midagi juhtuma. Edasi sai loodud teooriaid, et ikkagi kuidas täpselt, kuni teadmata aeg hiljem Rudolf õnneliku tabamuse sai. Õnneks olin kohe pastakaga valmis ja sain endale kauni käemaalingu.

Teine punkt... Aa, muide, vihma tibutas stabiilselt. Ehk siis KÕIK oli märg. Meie muidugi enam-vähem linnariietes. Gertrud ja Indrek ei hakanud kaasa tulema, autovõtmeid ma neile muidugi ei jätnud (mitte puhtast õelusest, lihtsalt unustasin ja mis see suts edasi ja tagasi ära ei ole). Kuidagi saime sinna teise punkti kohale, tuvastasime mõlema gepsu nullid, telefonigepsu nulli ka, siis tõmbasime kõigist neist nullidest 20 m jooni kuhugi suunas ja rassisime seal võsas nii, et nüüd radadepuudust ei tohiks olla. Eriti hea, et ühele põhilisele edasi-tagasi saalimise rajale jäi hea larakas põdra kõhulahtisust, mis iga jumala kord meelest tahtis minna ja siis sai meeleheitlikke viimase-hetke-hüppeid tehtud. Ühesõnaga, logide lugemisest polnud paraku kasu ja millestki muust ka mitte. Kuskil tunni-pooleteise pärast andsime alla ja suundusime tagasi. Gertrud ja Indrek olid peaaegu sama vettinud olekuga kui meie ja andsid teada, et neile nüüd aitab geopeitumisest ja sooviksid esimesele Tartu bussile saada :D

Selline oli seekord ühe ambitsioonika ettevõtmise kuulsusetu lõpp. Aitäh oma nime vääriva aarde eest! :) Esimese punkti teostus oli muidugi tasemel.

Leitud...kuigi kannatus tahtis küll lõppeda... :)

Ja täpselt nii läkski nagu Kaja kirjeldas :D Tänud peitjale!

 4 

Käisime "noorgeopeituritega" kaasas, et vaadata seda, mida nemad ei näe. Ise ka ei näinud. Kõige parem ravi selle vastu on helistamine. Räägid peitjaga maast ja ilmast, küsid kuidas tervis, kuidas perel läheb, soovid head ja paremat. Seejärel paned telefoni rahulikult taskusse ja ei lähe minutitki, kui karp näppus. Nagu Algaja geopeitur selle peale ütles: "Selleks telefon ju ongi!" Täname peitjat jupi värske õhu eest.

 7 

Kerge offroad omal jalal kinnitas tugevaid kahtlusi, et kõik on korras. Isegi vette ei õnnestunud kukkuda. Hetkel on maastik ketsiga täiesti muretult läbitav. Ehk siis jah, te peate veelkord seal ringi jõlkuma.

"Kannatus läks katki lõpuks ühes kindlas kohas...". Katkemise koht tekkis peale pooleteist tunnist otsimist. Äkki on saemehed leidnud või lihtsalt geopimedus? Tuleb tagasi tulla teinekord.

 1 

Einar läks Krillimäele ja jättis mu koos issandaga kannatama. Kannatasin ikka kaua, algul ei saanud ereda päikesega üldse asjale pihta. Koordinaadid tulid, aga valgustus ei olnud vastav, ei jõudnud kirja panna. Siis võtsin sobiva poosi ning kannatasin edasi järgmise seansini(issand olgu tänatud, et sel ajal jalutajaid mööda ei läinud). Kui andmed gepsu said, ilmus ka Einar võsast. Edasi kannatasime koos, kaua-kaua, kuskil kirdes 20 meetrit. Otsimist raskendas metsaraie paari meetri kaugusel. Aitäh, huvitav oli.

Algus oli väga lahedalt tehtud :) Super töö. Lõpp oli nagu oli, nullis polnud midagi. Kui vastavad parandused sisse viisin, siis lõpuks sain ka õigele asjale küüned taha. Kannatust on lõpus tõesti kõvasti vaja. Aga konteiner muidu vahva. Aitäh peitjale.

 1 

Kannatusega on mul nagu on… tavaliselt palju ei jätku :D. Täna olin ma ka pigem kindel, et issand mu kannatuse üle mängib aga proovima otsustasin siiski minna. Alguspunktis sain omajagu pusserdada, esmalt selleks, et aru saada, mida peitja soovis öelda ja siis ülesannet täites. Ma ei tea, mitu katset läks, enne kui aru sain, et nüüd ongi õige koht käes…:D. 15? Kontrollringi tegin ka, sellega õnnestus natuke kiiremini. Ja siis juba lippasingi rahulolust pakatavana lõppu… Jaah! :D. Rahulolust polnud seal peale 35 minutit järel enam ühtegi kriipsu ja kuna järjest uued läbivaadatud kohad ainult tekitasid minus veendumust, et nüüd SELLEST konkreetsest küll keegi välja hüppab ja mu oma kodurahu segamise pärast ära karistab, tegin pausi ning vajusin enda ja mõtete kogumiseks ühele mättale. Lugesin logisid ja proovisin soovida, et issand mulle ka ilmutuseks ühed proteesid saadaks, aga paistis, et neid jätkus ainult Karlile… :D. Kui ma lõpuks uuesti siis püsti tõusin ja ühte kuidagi vähem tõenäolisena näivat kohta üle kontrollima läksin, leidsin ka aarde – puhas vedamise värk, konteineri üks nurk natuke paistis. Rahulolu tõusis muidugi kohe jälle tagasi 100 peale... Väga muhe asi kokku, lisan omalt poolt samuti soovitussildi ja ütlen peitjale võimaluse eest seda mõnusat multit lahendada suur aitäh :).

Leitud ja logitud. Väga huvitav! Tänud!

Esimeses punktis läks ikka kaua. Õnneks ei läinud sama kaua kordinaatide saamisega. Ühes käes telefon ja teises käes seade sai päris kiiresti numbrid kätte. Teises punktis sai kõik kohad läbi otsitud ja viimasel hetkel, kui oli juba mõte hakata ära minema sai vaadatud veel viimasesse kohta ja just seal ta oligi. Tore aare, just esimene punkt. Keegi võiks aga gps'ga täpsed kordinaadid võtta. Olemasolevad on ikka päris mööda. Aitäh!

Esimesest punktist läbisime aruvukate katsetuste järel. Ka korduskatse oli teema ;) Teises punkis kahjuks täna tulemuseni ei jõudnud. Proovime teine kord jälle.

Täna, pea 6 aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...

Täname õue kutsumast!

 2 

Kolm on ilus ja sümboolne number. Nii läks ka selle aardega. Esimene kord tühjad pihud, teist korda üksinda ei suutnud mõista sekundi pikkust, kolmas kord tõestas mulle et minu käte tunnetus kõlbab vaid konjakiklaasi täitmiseks ja arusaamaks kas võrvalejoodava kohvi tass on kuum või juba veidi jahtunud. Piia suutis kohe kaks korda järjest täpse pikkuse vajutada...#¤%! Lõpus läks meil vast kiiremini kui paljudel teistel, kogu kvartalit me üesse ei kaevanud

leitud

 1 

Uurisime alguspunkti riistapuud. Külm hakkas ja õhtuks oli vaja koju ka jõuda. Teine kord kunagi.

 1 

Täna sai jätkatud sealt kus eile pooleli jäime. Võttis paarkümmend minutit enne kui õnnestus leida. Korralikult maskeeritud. Aitäh, esimene punkt oli väga äge!

 1 

Parkisime auto kuskile kaugustesse ning jalutasime aardeni. Kuigi tegelik plaan oli minna kahe teise aarde järele tundus antud aare huvitavam. Ja oligi! Täiesti juhuslikult olin vajalikud vidinad ka kotti visanud. Tulemuse kättesaamiseks läks pisut aega. Kordade arv julgelt üle 10. Lõpppunktis nii edukad ei olnud. Ilmselt meie valgusest ei piisanud ning telefoni gps pole ka vast parim otsimiseks. Õnnestus leida vaid mitte olulisi asju. Aga me tuleme veel tagasi, senimaani tundub paljulubav :) Kuna retk oli nii väsitav, siis algsete sihtmärkideni ei jõudnuki.

 4 

Läksin uuesti oma kannatust testima. Kuna AAsid täna kaasas polnud ja koordinaadid olid paberitükiga juba ammu jooksu pannud, siis pidin tunde järgi nulli suunduma. Sisenemistee võssa oli küll eelmise korraga muutunud päris palju, kuid mälusopp suudab ikka sarnasusi leida. Kinnitasin ratta puu külge ja asusin teele.

Kohapeal püüdsid pilku vanad tuttavad kuused, männid ja lehetud lehtpuud. Kirusin natukene, et ei võtnud ämbrisse astuja juurest ühtegi geokepikest kaasa. Siinsed pulgad murdusid kohe ära kui lehti riisuda või togida juurealuseid. Tegin siis iga puu juures auringi. Seekord oli vähemalt hea, et jäi markeering maha lehtede eemaldamisega. Poleks pidanud sama puud 5x näppima. Territoorium mida läbi otsisin oli oma 100 ruutmeetrit. Kannatusemeeter kahanes iga puuga märgatavalt. Üks hetk kui paak peaaegu tühi ja otsisin veel ainult aurude peal, leidsin kellegi proteesid. Ju siis issand näitas mulle hambaid ja sundis mõnda kohta veel kontrollima. Jõudes õige koha juurde lõi pähe karje "JACKPOT!" Kannatuse lõppemise pursked lõid valla. Logi kirja ja rõõmsalt tagasi ratta poole.

Tänud kannatust proovile panemast!

Issand pakkus vaid proteese

 3 

Eks ta ole selline kannatuse piiri peal mängimine jah :) Eelmisel korral kaasas olnud AA purkidest oli navigatsiooniabiline juba pool ära kulistanud, mistõttu ei saanud ma algpunktis jutule. Seekord võtsin avamata nelipaki ühes ja kõik sujus libedalt (umbes viiendal katsel).

Lõpp-punkt on omaette teema. Justkui seal muidu liiga lihtne oleks, siis sihtkoht antakse ka igaks juhuks sektori kujul :D Kannatlikult kammisin seda tihnikut nagu paljud kaaskannatajad enne mind. Vahest poole tunni möödudes jõudsin kogemata ka õigesse paika. Müts maha esimeste leidjate ees, kelle jaoks oli ainuke teadaolev null "mujal" kohas ning arvatavasti ka aarde maskeering täielikult ümbrusse sulanduv.

Esimene punkt on igatahes soojalt soovitatav. See kaalub üles isegi edasised kannatused :)

 5 

Kuna tuli kiri, et võib olla mingi jama siis läksin uurima. Pimedas on hea kõndida, mitte midagi näha pole ja koer kadus esimese saja meetri pärast üldse ära. Lõpuks kellasin koju ja koer oli ukse taga ootamas. Niipea kui uks lahti tehti kadus valgusekiirusega tuppa. Nojah, niipalju siis koerast. Trampisin edasi ja vahepeal panin lambi ka tööle. Üsna hea mõte oli, muidu oleksin põlvini mingis mudaaugus olnud. Kohapeal oli sügise kohta nõmedalt palju lehti. Aardel polnud midagi viga ja tagasiteel oli veel pimedam. Head otsimist ja kirumist.

 2 

Kannatus sai otsa ja issand seda juurde ei andnud. Teinekord uuesti ja loodan ikka endale. Las issand kannatab omaette.

 1 

Kohale saabudes ei jõudnud ma otsimagi hakata kui Rauno juba viipas näpuga võimaliku asukoha poole. Täitsin instrumendi Viimsi Olerexist ostetud AA-dega ära ja hakkasime mõtisklema. Saades aru mida tegema peab, asus Rauno tegutsema. Kui oli umbes 100 luhtunud katset, otsustasin ise käed külge panna. Mõned korrad ja kuulsin kõrvalt, et "kuule näe pihtas!". Selleks ajaks kui oma paberi ja pastaka suutsin välja otsida, oli juba hilja. Teine õnnestunud katse tuli joppamise peale juba 2. katsega.

Seadsime siis suuna lõpu poole. Rauno suutis poole jalaga mudas ära käia. Mina suutsin juhatada meid suure ringiga ja läbi suure võsa nulli. Otsisime tund aega kindlasti. Võimalikke kohti tundus olevat mustmiljon. Katsusime need kohad läbi aga ei midagi. Seepeale muidugi kannatus katkes ja sai tehtud abikõne. Seegi ei kandnud vilja. Sellepeale sai võetud vastu otsus, et kui kuhugi tahame veel jõuda, siis jätta selle aarde lõpp mõneks teiseks korraks.

 1 

Aitäh!

 1 

Meie kannatus katkes siin. No ei saanud midagi pihta. Igasugu juhendeid saime asja käest kuid tulemuseni see ei viinud. Inga kirjeldus on rohkem kui piisav meie tegevusele. Oli tore!

 9 

Selle aarde juures läks terve ülejäänud tänane päev. Plaanitud ülejäänud 7 aaret ootavad järgmist korda.
Kohale jõudes avastasime kõigepealt kaitsi tiimi, kes tundus seal olevat olnud juba mõnda aega. Seisime tagasihoidlikult eemal, oodates, millal järg meie kätte jõuab, kuid karp anti meile juba varem. Proovisime koos edasi, kuid lõpuks kaitsidel kannatus katkes (neetult külm oli ka) ja nad lahkusid, olles meid instrueerinud, kuidas karp tagasi peita.
Pärast kaitsi lahkumist kulus meil 10 minutit, et Aigar saaks aru, millist algoritmi peaks kasutama. Seepeale läks minul kuskil paar minutit, et koordinaadid kätte saada. Ja kui ma siis numbreid ette vuristasin, tuli neid kirja pannes välja, et peab veel korra kõik uuesti läbi tegema. No ei jõudnud alguses nii kiiresti ju reageerida. Mõtlesin, et nüüd läheb seal taas tunnike, kuid paistab, et õige rütm oli käes, seega olin üsna üllatunud, kui numbrid kohe taas kätte sain. Tõsi küll, ma oleks selle maha maganud, kuna olles veendunud tavapärases vales vajutuses, ei vaadanud isegi tulemust, kui Aigar poleks asja hoolikamalt jälginud. Võiduhõise oli päris kõva, arvasime, et hullem on möödas. Oleks me teadnud, mis ees ootab.
Sammusime kohale ja hakkasime nulli taga ajama, mis Aigari jutu järgi pidi nagunii mööda olema. Aga no oleks saanud vähemalt kirde poole astuma hakata. Tuigerdasime oma arvates sihikindlalt, gepsi järgi aga suht sihitult ringi. Nii läks sinna vist kuskil tunnike.
Järgmine tund oli meil kopp hullult ees, aga mõeldes, et sinna peab veel tagasi tulema, hoidis meil kummalgi suu lukus minekuplaanide väljaütlemise osas. Selle tunni lõpus istus kumbki erineva kännu otsas - vahemaa teadmata, kuna päris palju puid oli vahepeal -, ning luges logisid. Siis üritasime ka loogiliselt asjale läheneda - tegu on algajaga, kes tavaliselt ei peida teest väga kaugele ja mitte väga võssa. Kuid selle mõttega ei jõudnud me kaugele.
Kolmandal tunnil küsis Aigar, kas koordinaadid on ikka õiged. Kuna nende kontrollimine oleks läinud vaevarikkaks, lülitas ta google mapsi sisse ja liikusime sammhaaval oletatava nulli suunas. Kui kõige vähem meetreid alles jäi, hakkasime ebakorrapäraseid ringe tegema, avastades kohti, kus olime juba korduvalt olnud. Siis ei pidanud mu närv enam vastu ja helistasin Hannole, küsides - mida me õieti otsime, kuna kõik on juba nähtud. Hanno vastuse järel, mis oli küll suhteliselt ümmargune, kuid kahandas otsimisraadiust, leidsime aarde paari minutiga. Google mapsi järgi oli null 5 m kaugusel. Loomulikult korduvalt vaadatud koht.
Et siis nagu... algaja võiks jääda oma tavapärase peitmisviisi juurde. Mis on, lubatagu meelde tuletada: võsa - paha; käidavast teest kaugemale peitmine kui 10 m - paha.
Aga no aare on oma nime väärt. Kannatus kippis korduvalt katkema ja ka issanda kutsumisest polnud kasu. Kuid alguspunkt oli vinge, müts maha. :)

 5 

Esimene punkt tuli tuttav ette ja abivahendi tööle paneku ning koordinaatide saamisega raskusi ei tekkinud. Teises punktis aga tõepoolest - issand anna kannatust. Georadasid enne meid oli tehtud megalt ja omalt poolt tegime neid veelgi juurde. Aga kannatust jätkus meil kõigeks tunniks ajaks ja siis andsime telefonile võimaluse. Saime teada, et 20m nullist eemal peaks olema kohake. Aga arvate, et me suutsime seda leida ? Oh, ei ... Peale teist täpsustavat geokõnet hakkas ring koomale tõmbama ning enne kolmandat õnnestunud kõnet saime leitud. KOGEMATA ! Issand, anna aga kannatust neile, kes lähevad lõppu otsima.

 2 

Leitud koos Miramii'ga (GC kasutaja). Esimeses punktis olev seade oli päris vahva ning kui see üks hetk vajalikku juttu rääkima hakkas ei jõudnud reageerida, et see info kirja panna, uuel katsel sai info kirja. Teises punktis olevat konteinerit otsisime ca viisteist minutit ning peagi saigi nimed logiraamatusse kirja panna. Kogu ajakulu oli ligi tunnike.

Kurb on lugeda logisid, kus otsijad ei suuda ise aaret leida ning kasutavad leidmiseks peitja abi. Kas nii ei kao mängu esialgne mõte ära?

Aardest mõnekümne meetri kauguselt leidsime metsa alt kanistrid, millel olid samad kirjad, mis konteinerites olevatel minigrip kottidel.

 2 

Jätsime auto asfaldi äärde kuigi oleks kannatanud edasi sõita. Esimese punkti leidsime valutult. Näppisime ja vaatasime algul vidinat kannatamatult. Tahtsime teada, mida tarka ta meile jutustab. Eesmärgipärase tegevusega sain vast kolmandal katsel pihta. Annel oli paber ja pastakas valmis ja meile piisas esimesest õnnestunud katsest. Edasi nii lihtsalt ei läinud. No kõik korterid ja majad sai läbi otsitud. Vahest mitugi korda. Lõpuks tegi Anne ühe kõne ja saime kohe pooled eluasemed välistada. Peale lühikest otsimist saime nimed raamatusse. Minu gepsu järgi oli aare nullist eemal.

 1 

Esimene punkt oli lahe, täiesti aastaaarde kandidaat aga kuna teine punkt ei asunud nullis nagu peaks olema ja hakkas ära tüütama selline otsimine, siis jääb kandidatuur ära kahjuks! Õnneks oli üks sõber vihje mulle "sees", võtsin tagasi, tänud!

Tünn on täitsa olemas. Mingi puuraidur on seal sügisega võrreldes tõesti lammutanud. Õige koht on aga puutumata jäänud.

Usun, et aarde lõpp punktiga on kõik korras. Minul näitas gpsi koordinaadid kusagil 15-20 meetrit nullpunktist eemale.

 1 

AA-dega varustatult muutus abivahend ülbeks ja pilkas meid kuidas jaksas. Kahekesi koos suutsime temast siiski jagu saada ja rääkima sundida. Aga et kõik numbrid kirja saada, kulus lausa 3 "õnnestunud" katset (ja loomulikult lugematul hulgal ebaõnnestunuid). Järgmises punktis enam nii hästi ei läinud ja midagi ei leidnud.

 1 

Olin enam kui veendunud, et eelmised AA-d olid samuti töökorras, kuid asi oli minus...või pigem päikese valguses :) Ühesõnaga natuke pusimist ja saingi vajalikud koordinaadid kätte. Lõpp punktis tiirutasin korralikult, kuid leitud ta sai. Ilmselt tuleb oma aasta aarde valimiste nimekirjas väikesi muudatusi sisse tuua, tore et jõudsin sellega õigel ajal ühele poole. Tänud peitjale nutika ja huvitava aarde eest. J:Rändur V:Helkur

 10 

FAAS 1. Suure Viimsi Jalgsidessandi esimese päeva viimane otsimine ja teise päeva esimene otsimine. Tulin otse Maisiniidi juurest objektile. Kohe tabas mind koeraga jalutav patrull, kes paistis hästi kursis olevat, mis seal toimub. Olles tuvastanud end geopeiturina lubati mul valvsa pilgu all jätkata otsimistegevust. Eriti vedu ei võtnud, kuna navigatsiooniseade näitas teibaid. Lõpuks patrull halastas ja otsustas mu piinad lõpetada, andes vajaliku asimuudi. Patrull lahkus.

FAAS 2. Isegi vajaliku suunisega läks aega, et georelv üles leida. Kontrollisin seadme ohutust, laadisin kahe 14 mm padruniga ja vajutasin päästikule. Kui kõik oli läbi, tühjendasin viimase etapina salve ja seade läks tagasi konteinerisse.

FAAS 3. Kuna oli peaaegu pime, siis lõin püsti laagri punktist nr 1 üle tee olevale lageraielagendikule, kus tundus, et ma kellegi huve ega loodust oma umbes 1,5-ruutmeetrise jalajäljega (210x70 cm) ei kahjusta. Head ööd!

FAAS 4. Hommikul laager kokku ja otsima. Lõpus tiirutasin veidi, aga georajatis hakkas lõpuks silma. Vinge konteiner, parim võimalik üldse. Logi kirja, pikka iga, peitjale aitäh, ja patrullikutsale pai!

210x70 cm

Hommik!

 1 

Lõpus oli päris huvitav mets. Aga peidukohti ja maskeeringut kah jagus. Paraku leidsime vaid mürgitünnid.

NTK?

 1 

Käisime täna lõpp-punktis teisel katsel. Nagu arvata oli, siis oli lumi ära sulanud ja olukord hoopis lootustandvam. Metsas kammisime päris lahmakal perimeetril, geps näitas küll midagi, aga sellest ei saanud me aru. Vehkis suvaliselt. Pikalt tatsasime ja kriimustasime nägusid, lõpuks saime karbile ka näpud taha. Tore oli, täname laheda aarde eest! EVEJ

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". POle tal viga midagi. Lihtsalt see AA peab hea ja õigetpidi olema.

 1 

Kuuleka kodanikuna jätsin auto keelumärgi taha ja asusin teele. Seda puhku olin ma vist ainus, kuna nii mõnigi masin vuras mulle mööda teed vastu. Nullis leidsin aarde konteineri ruttu. Vajalikud vidinad sain paigaldatud, kuid tolku sellest polnud. Ei teagi kas minu oskamatus, aga tuleb ette võtta teiskordne külastus.

 1 

Aardejaht algas kiirelt logide lugemisega. Pikad,põnevad. Tõotas tulla huvitav otsimine ja äkitselt trügib ka aastaaarde nominentide sekka. Viimsi tööriista poodi läksime sooviga saada AAsid 2 tükki. Edasi oli vaja panna paika strateegia, kust kaudu jalgsi aardele läheneda. Otsus oli jätta auto kaugemale ja jalutada. Üllatavalt palju inimesi oli päike välja meelitanud ja keegi teine neist polnud geopeitur. Väga abiks olid vihjed 20m nullist jne. Tänu sellele tuli leid tund aega kiiremini planeeritust :) Raudselt kipub see hitech aare aastaare valimisel parimaks kippuma.

 1 

Kuna 2 päeva tagasi enne Stockholmi kruiisi jäi ajanappuse tõttu lõppaare leidmata, siis tekkis soov vana võlg ikkagi kiiresti lahendada. Täna algpunkti juures sain kokku Reigoga, kel veel esimene vigur nägemata. Kuigi ma mõtlesin kohe lõppu vaatama minna, siis ikkagi tekkis kiusatus näha, mismoodi Reigo aparatuuriga toime tuleb. See tehtud, läksime koos lõppaaret otsima. Tuhnisime nulli ümber ikka omajagu. Raadiust laiendades sattusin mina aardele peale. No oli teine kaugel meie nullist! Lõpp hea kõik hea! Aga esimene punkt meeldis mulle ikkagi rohkem! :)

 2 

DCXXXIV. Mööda sihti nulli poole kõndides leidsin kõigepealt Erko, kes kummalises kohas oma ratast jalutas;). Selgus , et tal lõpp võtmata. Käisin siis mängisin minutike sekundiga (Lahe värk!) ja edasi koos lõppu. Tänu logidele otsisime nullist õigel suunal. Natuke sai sellegi poolest ringi keerutatud, lõpuks paljastus konteiner +18 meetrit. Korralik tükk, nimed kirja, jätsin TB jänese siia metsavahele kepsutama.

 1 

Algpunkt oli väga vahva. Igas mõttes! Aparaadi jaoks olid mul juhuslikult patareid olemas. Natuke võttis aega ja koordinaadid käes. Vinge värk! Lõpus aga jäin jänni. Võimalikke kohti nullis ja selle ümber palju. Lõpuks geopeituse aeg sai otsa ja pidin kiiresti sadamasse sõitma, et ikka Rootsi laevale jõuaks. Õnneks jõudsin ja isegi 10 minutit jäi ajavaru.

 1 

Kahtlen, et "Issand" on see, kes mulle kannatust annab. Koos sõbraga kaasa tulnud abivahend ja rütmitunnetus viisid sihile. Aarde nullis sai ka paar auringi tehtud, enne, kui õige koht mulle otsa vaatas ja ma ta sealt kindla liigutusega välja kaevasin. Tänan.

 1 

Lahe mets! TFTC

 1 

Katsete arvu ei saa kirja panna, sest nii suurte arvudeni loendamisega on meil raskusi, see-eest jätkus kannatust ja jätkasime teise punkti poole. Siin läks kiireks, sest metsatraktor tuli oma tööjärjega kiiresti nulli poole. Nii kiiret logimist pole ammu olnud! Tänud peitjale!

 4 

Ulatasin peitjale abikäe ja lisasin aarde eestikeelsena GC lehele. GC kood on GC4YJQB. Palun peitjal see ka siinsesse kirjeldusse lisada.

Kui peitja soovib aaret GC lehel adopteerida, palun teada anda - ikka saab. Palun ja tänan! :-)

 1 

Tftc

 1 

Väga lahe aare! Lõpuks kolmanda korraga saime aardest jagu! Koordinaadid juhatasid lõpppunktist 17 meetrit eemale. Jätsime geomündi. Miks ei ole aaret GC-s? Kestku ta kaua!

 1 

Müttasime mõnusas pimenevas metsas ja leidsime algusest loodusliku vaatamisväärsuse aga ei miskit enamat. Veerand tunni pärast ütlesin võlusõnad "lähen kaevan kah korra ja siis lähme minema" ja leidsingi kohe väärt riistapuu. Lõpuks nägi masin ka et tegu on totudega ja hakkas meile vihjeid jagama. Saadud punkti jätsime pimedusega vabandades järgmiseks korraks. Tänud laheda matka, huvitava koha ja vinge vidina eest.

 1 

Vahva vidina leidsime suurema vaevata. Edasi läks natuke aega ja millalgi pritsis koordinaadid välja. Sinnamaale oli kõik hästi. Lõpus me muidugi midagi ei leidnud. Ega see öösel alla kukkunud lumi ka eriti kaasa ei aidanud. Oleks pidanud metsa lumepuhuri kaasa võtma. Aga me ei võtnud. Vähemalt me nüüd teame, kus aare enam-vähem asuda võiks ja küll me millalgi soojemal sääskede ja parmude ajal tagasi tuleme. Igati kiiduväärt vidin, täname!

 1 

Väga lahe aare taas! Täname!

 2 

See aare tekitas minus juba ammu huvi, aga me ei olnud sinna veel jõudnud. Kui Seaduse juures Priidu käest kuulsime, et ta on sinna teel, läksime muidugi kaasa. Kohapeal oli olukord alguses üsna nutune, käisime muudkui ringi, aga midagi silma ei jäänud. Väikese abiküsimise järel oli karp hetkega käes(kuigi nullist umbes 10m eemal). Tehnikavidinaga läks üsna ruttu, edasi aga oli asi taas nutune. Kui aare käes, selgus, et olime nullist tervelt 22m eemal.

Aitäh aarde eest!

 1 

Seaduse juures tekkinud arutelu tulemusena olime me peagi selle aarde nullis. Esimeses punktis oli meil null mööda. Tehnovärk oli tore ja oli ka kõige kiirem osa aardest. Lõpus oli ka asi üsna lootusetu, kuid kõne pani asja lõpuks paika. Aitäh!

 1 

Olime kodutöö ära teinud ja teadsime, et tuleme jalutama. Aimasime ka seda, mida teeb esimese punkti vidin, mille leidsime just sealt kohast, mis tundus õige olema. Siin saime hakkama esimese katsega, sest olime selleks valmis! Aga edasine oli lihtsalt tervislik jalutamine keset lumist metsa. Tüütud olid kuuseoksad, mis igal võimalusel mütsi peast krahmasid. Eks kunagi tagasi! Tänud!

Tänud!

 1 

Lõpuks jõudsime kogu oma kambaga pikalt ette plaanitud Jõulumatkale. See aare sobibki suurema seltskonnaga otsimiseks, siis saab lõpus rahulikult hargneda ja metsa-aluse läbi kammida. Vihjepunkti tehnikaime oli muidugi tõeliselt äge, peaaegu kõik said natuke proovida. Läheduses on kahtlaselt palju puid maha võetud, ei tea kas plaanitakse uut elamuarendust jälle. Paul võttis aardest lõvi ja panime jõulukelluka. Suur tänu, vahva matk oli.

 1 

Ei leidnud. Geps näitas vist mööda. Äkki aitaks esimese punkti leidmisel väike vihje.

 3 

Kohtusime siin lähikonnas ehk eelmise aarde juures [vx]-ga ja asusime koos ka selle aarde leidmisoperatsiooni kallale. Algus oli paljutõotav, s.t. karbikese väljatõmbamisliigutus käis lihtsalt. Siis uudistasime vidinat, proovisime mitut koordinaadi väljameelitamise varianti (mitu oli, seda me lugeda ei jaksanud) ja siis täiesti ootamatult saabus kulminatsioon. Hea et ikka ära märkasime, oleks võinud minna ka teisiti. Veel jalutamist ning seejärel pikk otsimise- ehk võsas ringitiirutamise-etapp. Raudselt võib väita, et varsti tiirlesid kõik meie mõtted juba söögi ümber ning aardekarbi leidmisemõte oli üsna pisikeseks kokku kuivanud. On ju jõuluaeg ning teadagi, mis siis lemmiktegevuseks on. Kuid nende metsas asuvate aarete leidmise juures on teada-tuntud see lõpunaeratus - siia ei pea enam kunagi tagasi tulema - ja selle nimel me kõik pingutasime. Vana jumal lasi järjest rohkem hämarust meie ümber koguneda. Ning lõpuks, kui pimeda metsa all kostus see ammu oodatud ainus päästev sõna "leitud", võisime kõik kolmekesi tõdeda, et ükskõik kui suuri või väikeseid ringe me ümber nulli polnud teinud, aare asus ainukeses kohas, kuhu meist keegi polnud varem vaadanud. Votnii.

 1 

Seda aaret polnud mul algselt üldse plaanis kuna telefonis mul seda polnud. Aardest ma midagi ei teadnud aga kui selle lähedal juba olin siis miks mitte ka see üles otsida? Margus jälgis gepsu ja juhatas meid esimesse punkti kus ma karbi peidust välja tirisin kuid edasi oli juba veidi keerulisem. Natuke ikka uudistasime seda kaardervärki et kust otsast ta meile need numbrid ette laulab ja mul läks lugemine ka sassi, et mitu korda me üritasime aga lõpuks neid numbreid sealt pudenema hakkas ja Maris sai kõik kirja. Lõpus läks veelgi rohkem aega ja ma hakkasin juba rohkem söögile mõtlema. Õnneks tuli see kast lõpuks ikka välja ja said ka sinna [max] tiimi ja minu nimi kirja. Aare korras aga konteiner on suht tühi. Sinna mahuks nänni küll veel.

 3 

Täitsa kobe asi, meile meeldis. Ma mäletasin ka seda teeotsa, kus ühtki keelumärki ees ei ole, ja nii sai suht aarde kõrvale. Aga otsimisega läks piinlikult kaua - ilmselt pole ammu kaevanud ja valmisolek selleks oli madalam kui null. Hea küll, lõpuks kaevasime ta välja, vinnastasime ära ja hakkasime tallama. Katseid ei lugenud, sest tallatatahtjaid oli palju ja ega siis ei saanud ju lõbu ära keelata. Lõpuks tallas keegi piisavalt kaua ja numbrid hakkasidki jooksma. Teises saime oluliselt kiiremini. Ei tahtnud seal väljajuuritud puude vahel kaua tuiata, vaatasin natuke ringi, siis hakkas euroliiga stiilis kuhi silma ja rohkem polnudki vaja. Täitsa lahe asi. Estri jäetud rändurit aardes igatahes polnud, aga ka see müsteerium sai pärast seletuse. Nii et pluss meie poolt ja aitäh vaevanägijatele!

Ei tulnud just väga kiirelt, see lõpp.

 1 

Läksime ka vidinat uurima. Selline asi pakub kindlasti huvi paarile teisele otsijale, seega nendega kunagi tagasi :)

 1 

Jätsin aardesse ränduri, märkamata, et aaret rahvusvahelisel lehel pole. Ei tahaks, et rändur sinna niimoodi talvituma jääks. Seega, kui keegi aarde juurde satub, siis palun võtke rändur kaasa.

 1 

Esiteks arvan ma üldiselt, et issand pole mulle väga palju kannatust andnud. Aga... Auto jätsin ettevaatlikult nullist üsna kaugele. Jalutuskäigul tegin lähemat tutvust piirkonna elusloodusega ja kohtasin rebast, keda minu kohalolu absoluutselt ei häirinud. Ja nii ma seal nullis siis rebase valvsa pilgu all tegutsesin. Ega see just meeldiv polnud - mina ropendan ja rebane passib. Katseid kokku ei lugenud. Esimese hooga igatahes ei reageerinud piisavalt kiiresti ja pidin teist korda sekundi pikkuse üle filosofeerima. Lõpuks sai kõik paika ja hakkasin uurima, kuhu täpsemalt edasi suunduda. Ausaltöeldes pani see lõpp ikka kannatuse viimase piirini proovile. Loomulikult tegin ka geokõne, aga no mida konstruktiivset telefonis antud konteksti arvestades ikka öelda saaks. Panin siis telefoni tagasi taskusse ja sain kohe uue kõne. Küsiti kus olen. Kirjeldasin siis ebatsensuursete väljenditega enda näiliselt täiesti arulagedat tegevust kuskil hämarduvas metsas ja järsku jäin poole sõna pealt vait, sest lõpuks otsustas aare end paljastada. Kakerdasin rõõmsalt minema ja taipasin, et näen välja nagu mudakoletis. Kõige tipuks tuli meelde, et pean veel töölt läbi minema. Õnneks valitses pühapäeva õhtul kontoris vaikus, ainult venelasest koristaja hakkas kõva häälega naerma ja tegi paar sarkastilist märkust. Edasiseks paluks issandalt rohkem kannatust. Aardesse jätsin kitarrikohvriga rändurhiire.

 1 

Kuna uni läks alles 11 paiku ära, siis miskit pikemat ja kaugemat plaani polnud mõtet ette võtta. Haarasin geokoera rihmaotsa, GPS-i taskusse ning seadsin sammud ühe kodulähedasema veel otsimata aarde poole. Esimeses punktis läks mõni minut aega enne kui õige objekt silma jäi. Peale paari-kolme korda sain ka pihta ning hakkasin koordinaate üles kribama, koer tuuseldas ringi ja suutis mul märkmepaberi maha ajada, nii et kogu vajalikku infot ma kätte ei saanud. Jätkasin jälle ja nüüd läks info saamiseks juba rohkem katseid tarvis. Lõpuks siiski õnnetus. Vot lõpp oli minu puhul see, kus issanda kannatust kõige rohkem vaja läks. Julgelt tunnike tuhnisin seal erinevates kohtades ringi, küll 30 m ja küll 15 m minu GPS-i poolt näidatavast nullist. Ja ei midagi. Lõpuks olin juba üsna loobumise äärel ja kõik eelnevad logid läbi loetud ka üsna nõutu. Võtsin ja toimetasin veel ümber peidupaiga mõned tiirud ja äkki jäi silma. Uhh, kätte sain minu masin näitas, et sealt nulli 20 m. Aga loodus oli ilus ja koer lustis metsaall tuustimist täiel rinnal. Tänud!

 2 

Arvan, et nii kümnes katse tõi edu esimeses punktis. Kontrolliks tegin uue katse veel pärast seda, siis juba teine katse oli edukas. Lõpp-punktis läks aga selle eest aega. Sai läbi käidud saadud koordinaatide piirkond ning seejärel ka soovituslik 30 meetrit kirde suunas. Ei toonud kumbki neist edu, tõenäoliselt pseudonublu tegi ka asja halvemaks. Kogu see metsaalune seal on suhteliselt läbi kaevatud juba, vähemalt nii ütles minuga kaasas olnud isik. Geokõne tõi selguse majja ning 10 minuti pärast sai ka õige koht leitud. Tänud! :)

 1 

Läksime peitjalt Soomaa tarvis räätsa laenama ja ühtlasi vaatasime ka selle asja üle. Esimesse punkti varutud kannatust läks tegelikult vaja hoopis teises, kus pimedas ja kõrges metsas ei suutnud kohe kuidagi karbile pihta saada. Peale peitja poolset suunamist polnud siiski enam palju vaja ja mingil hektel näitas karbi kõrval 4m ning siis jäi 12-ne peale pidama.. nii enam-vähem ju, kõik ei peagi lihtne olema ja esimese punkti haitekk korvas selle väikese eksimuse minu meelest küll täielikult. Aitähh!

 1 

Esimesi põnevaid logisid lugedes mõtlesin, et siia peaks tulema päevavalges, aga no kust seda valgust novembris siis võtta... Jõudsime üsna hilisel õhtul ja õnneks esimeses punktis ei olnud sellest hullu - veetsime aega täpselt niikaua, et kogu "eeskava" läbi teha. Lahe oli :) Lõpus aga tundus kogu mets olevat peidukaid ning otsimisjälgi täis, geps läks tasku ja otsitud sai päris pikalt. Vahepeal vedas meil geokõnega, peitja ise helistas ja küsis, millal me lõpuks talle külla jõuame. Tema antud vihje tundus küll olema stiilis "otsi puud metsas", aga vist andis see Hannole siiski niipalju uut hoogu, et lõpuks täitsa loogiline peidik ette sattus. Huvitav segu kõrgtehnoloogiast ja traditsioonist, aitäh peitjale metsa müttama kutsumast!

 2 

Tahtsime metsas uidata ja see aare sobis selleks väga hästi. Ja metsas uidata me saime ikka kõvasti. Tegime ikka üha suuremaid tiire ümber nulli aga midagi ei leidnud. Siis lugesin kõvasti kajaliisi logi ette, küsisime endilt samuti, mis see on, mida me ei näe? Ja leid tuli hetkega. :) Aarel läks aega sekund, et vajalik kätte saada, minul oma 5 minutit. :) Aarde enda leidmine raskusi ei valmistanud, eilsed soojad jäljed olid ette tehtud. Vahva tükk, aitäh!

 4 

Selle aardega läks küll vahvasti. Sellal kui me esimest punkti otsisime, jalutas geps metsa all ringi ja ajas omi asju. Veidi aja pärast tekkis tahtmine peitjale helistada ja öelda, et ta meile lõunaks mõned võileivad koos kohviga tooks. Viisakusest siiski küsisin, et mida me ei näe? Siis saime teada, et peidupaik torkas tegelikult kohe silma, hea et silmi välja ei torkand. Mõnda aega uudistasime leitud imevidinat nagu vasikad aiaauku, enne kui tule põlema lõi. Õigel hetkel reageerimine vajas siiski paar korda harjutamist.
Lõpus läks nii nagu teistelgi. Aparaat näitas 25 meetrit mööda. Vähemalt oli peitja poolt soovitatud ilmakaar õige. Uskumatu, kuidas seda pimedas esimestel üldse võimalik leida oli. Tegelt me proovisime ka pimedas, mingid nädalapäevad tagasi. Kasutasime Kelvingi poolt lähenedes gepsu poolt soovitatud "kiireimat" lähenemisteed, mis lõppes tunniajase mudaralliga metsas ja kiire pesuga kohalikus Statoilis. Mingeid imelikke mudatükke ja murututsaikaid leiab veel siiani, siit-sealt.
Täname huvitava "tüki" eest.

 2 

Alexi navi juhatas meid kohale muidugi uhke ringiga, sest tema poolt soovitatud teeots ei tundunud kuidagimoodi ahvatlev ja nii me siis järgmist võimalust otsisime ja sealt siis kohale saimegi. Tundub vägagi popp koht olema koerajalutajate hulgas. Nägime meiegi kolme koera , keda jalutati värskes õhus. Ühe koera küljes olid aga kahtlaselt tuttavad tegelased, nimelt peitja pereliikmed ise :). No eks nad lootsid meid nähes tsirkust täie raha eest . "Kontrollorganid" jälgisid meid esimese punkti otsimise ajal eemalt ja kui vajaliku vidina olime leidnud tulid lähemale meie ponnistusi jälgima. No minu kannatust oli täpselt ühe katse jagu ja asi rändas Alexi kannatlikesse kätesse edasi. No ausalt, tuleb võtta kaasa ikka väga rahulik tegelane , kes siis "kontrollorganite" meelehärmiks selle asja liigagi kiiresti vajalikku infot edastama paneb :D. Minul jäi üle vaid kõik info talletada ja siis läksid Rita ja piiga koeraga Algajat hoiatama meie peatse visiidi eest :D. Meie suundusime edasi järgmisesse kohta ja seal ,teades juba, et natike võib koordinaat puuse panna, jälgisime veidi indiaaniradu ja saimegi logi kirja. Edasi algas aga orienteerumisetapp- leia Algaja. Soovitasin küll helistada ja kodukoordinaate küsida kuid Alex arvas, et asi see siis Algaja üles leida ;). Ja sõitiski täitsa kohale, st kõik teed viivad lõpuks Laurile aia taha :D.Tänud kavala asja eest ja magnetite eest ka :D!

 3 

Oh sa issand...just sellist nime kandis kunagi Kiire-Tootsi lugude kogumik mis oli grammofoni plaadile kirjutatud. Juba mitu aega üritan aarde peitjat tabada kodumaal, et saada kätte paar magnetit aga ikka ja jälle oleme nagu päkapikk ja maja. Loomulikult ei hakanud ka täna ette helistama ja nii roomasimegi nulli, taksikoer-autol kõht vastu mülkaid ning meie rippusime õhus istmete kohal, et mõni grammgi masin kergem-kõrgem oleks. Vaevalt saime auto paika panna ja venitasime venivaid käimasi jalga, et mudaks valmistuda kui meid teolt tabati...vähemalt kolme peitja pereliikme poolt! No kurja küll...katsu nii kellegi "tagahoovis" märkamatuks jääda kui selline valvekoer ei söö ega maga vaid kogu aeg hoiab ümbritseval silma peal. Ehh...ja neil ei olnud ju loomulikult ka mitte koju kiiret ning nii me käte värinal alustasimegi punkti nõudlemist. Kas tõesti mu "õnn" hakkab pöörduma Algaja asjade otsimisel või oli see pime juhus aga nagu publik kõrvalt märkis, et ebahuvitavalt kiiresti saime edasise kätte. Õnn on tugevate poolt ja eile sõin kohe hunniku sashlõkki ning täna tundsingi ennast vähemalt Kalevipojana. Kärmelt läks ka lõpus ja paarikümne minuti pärast olime tagasi autos. Jäi leida veel peitja pesa ning Merikese poolt pakutud helistamisest keeldusin kategooriliselt: kui suudan leida mikro metsast-asi siis üks Algaja leida poolsaarelt. Veel paarkümmend minutit tiirlemist ning saingi oma ihaldatud külgetõmbajad kätte! Meie tähelepanek oli, et nullis 10m eemal ja lõpus 15m aga ju anomaalne koht ja kui silmad lahti hoida, siis pole leidmisega muret ega kulu ka liigselt aega. Igavesti vahva asi oli! Soovitan ning peitjale suur tänu!

 2 

Pärast Kostiveres mittemaaproua maitsva sinihallitusjuustu-pirnipiruka söömise järel oli mõnus end metsas liigutada. Kuuldavasti olla metsas hea asi peidus. Null oli tuttav, ennegi käidud. Sain ka üsna esimeste kordadega asjale täpselt pihta, sõna otseses mõttes, kuid kuna ei suutnud talletada, sain veel ja veel ja veel ja veel ja veel mängida. Sekundist sai minut, minutist mitu.

Suundusime muretult edasi ja asusime otsima. Kuuldavasti polnud null täpne. Otsismijälgi oli ka mitmel pool. Peale 10+ minutit, mille sisse mahtus väga palju sekundid, hakkas Marje aaret kirjeldama. Palju õnne talle! :-P

Nullis lähistel olevasse tiiki sukeldus meie saabudes üks koeraomanik, kelle hoolealune oli end sinna ujutama läinud ja siis uppumisliigutusi tegema hakanud. Vaene vetelpäästja oli üleni läbimärg ja tõttas koos koertega kodu poole. Ilmselt polnud tavapärane rutiin 6-7 soojakraadiga ja täisriietuses.

Aare kuiv ja korras, saabus vaid ootamatult ruttu. Kuna oli nii tühi, siis jätsime pastaka, helkuri, juukseklambri ja miskit kulisevat. Aitäh peitjale ajataju õpetamise eest! :-) Õnneks sai seda rahulikult ilma suurema hädata tehtud.

 1 

Tundub, et see aare on üks üsna ebaõnnestunud asi. Üritaksin koordinaati täpsustada aga ei tea kuidas. Minu aparaat pakkus umbes 4 meetrit aarde juures. Samas ei usu, et ta ka koguaeg valetab, muidu ma ei leiaks muid asju ju.

 3 

• Esimene katse: külm, märg, pime. Geokõne tulemus null. Koondtulemus samuti null.

• Teine katse: soe, märg, pime. Esimeses punktis tulemus positiivne teises punktis tulemus vägagi negatiivne.

• Geokõne tulemuseks küsimused: Kus ma olen, miks ma olen, kes ma olen?

• Kolmas katse kohe teise jätkuks: endiselt väga märg ja pime aga sel korral õige koordinaadiga, mis päeva lõpuks oli siiski lubatud 20m vale.

• Leidus veel üks kodanik, kes aitas mind kopsikule lähemale. Hea, et on inimesi, kes suudavad mällu talletada kuuseokaste tooni ning kaselehte kuju.

• 2 tundi mässamist, nimi kirjas, halleluuja! Lõpuks lasti saluuti ka.

Et halast vale mulje ei jääks, siis tegelikult tegu väga vahva asjaga. :-)

 2 

Kui kõik ausalt ära rääkida siis esimese punkti abivahendiga sain trenni teha juba eelmine nädal kui asi alles valmimisjärgus oli.

Aga, et asi aus oleks siis täna käisin ikka kogu raja läbi. Kasutades oma uut aparaati. Täitsa toimib see Locus ja Android. Aga nagu ka kõigil teistel näitas lõpu koordinaat ~20meetrit mööda. Samas Lauri enda aparaat näitas aarde juures ~4m mööda.

Leitud.

 1 

Leitud!

 1 

Logiteade kujuneb lühikeseks - ei ole mõtet teiste kirjutatut hakata ümber tõstma, sisu ju sama. Lisaksin siiski tervitused ja tänusõnad Laurile, Ritale, Mairele ja Kristjanile. Aarde esimene punkt õnnestus ka alles teisel edukal katsel. Reaktsiooniga peab veel vaeva nägema, et edu puhul ei unustaks end suu lahti vahtima, mida see imevigur suudab 1 sekundi tabamisel väljastada.

 2 

Aardele lähenedes jalutas Rita mulle koeraga vastu. Ta tuli ka vaatama, kuidas meil esimese punkti leidmine õnnestub. Väga kaua sellega just ei läinud aga päris mitu katset läks ikka vaja enne kui koordinaadid kavalast aparaadist välja suutsin meelitada. Järgmisse punkti liikusime jala, Mial oli teel vaja loomulikult kõik porilombid ka üle vaadata. Nullpunktis otsisime ikka päris tükk aega, vahepeal jõudis isegi veidi hakata vihma sadama aga sadu lõppes peagi. Peale pooletunnist otsimist oli olukord päris lootusetu, ühtegi ideed peale eelnevate logide enam pähe ei tulnud. Õnneks oli aga vajalik vihje nulli väga suure ebatäpsuse kohta olemas kolmanda leidja logis. Peale seda oli juba leid kiire tulema. Kokku olime aarde piirkonnas 1,5 tundi ja ühtegi geopeiturit ilusal pühapäevasel päeval imelikul kombel ei kohanud. Kohe päris imelik. Kas eelmise õhtu koletised tõesti olid nii hirmuäratavad, et keegi enam ei julge metsa tulla? Esimese punkti teostusele hindeks tubli viis ja seetõttu minu poolt kindlasti aasta aarde kandidaat. Jään ootama kümmnendiksekundi aaret:)

 14 

Laupäev oli igav. Lapsed haiged, vihma sajab, istu ainult kodus ja vahi aknast, kuidas orienteerujad mööda jooksevad. Ei viitsinud isegi geopeituse mõistatusi lahendada. Õhtul ikka võtsin ennast kokku ja ühe lahendasin. Teate küll, millise. Kohutavalt tüütu. Siiski mitte Tüütu. Peale rohelise väljameelitamist ohkasin sügavalt ja klikkisin aarde sildil "issand anna kannatust". Sekund hiljem tegin gp lehele refresh ja veel sekund hiljem vajus lõug imestusest vestile. Mul oli kohe selge, kes on uue samanimelise aarde peitnud ja umbes 90%-lise tõenäosusega arvasin teadvat ka asukohta. Nii oligi. Nägu venis irvele ja Sõltlane mu sees hakkas nihelema.

"Lähen aardejahile," teatasin naisele. Kell oli 23:30. Naine teatas, et premeerib mind hommikul kell 7 tite kantseldamisega. "Sobib," vastasin mina. Otsi kohe, nuta pärast, on minu moto. Õigemini Sõltlase oma. 23:40 oli varustus valmis ja autol hääled sees. Et nüüd vaid [caveman] ei jõuaks, mõtlesin gaasi vajutades. Pime, vihma sajab, võsakas, iga enesest lugupidav geopeitur Koletiste Balli üritusel - potentsiaali ju oleks! [shadow] pärast ma ei muretsenud, tundus, et teda linnas pole ja ühtki teist tuntud Viimsi geopeiturit ma ei teadnud.

Parkisin auto 450 m kaugusele aardest, võtsin taskulambi, vihmavarju ja ühe õuna ning hakkasin aarde poole jalutama, soovides ise, et [caveman] oleks Indias. Sain jalutada napid 100 meetrit kui hoomasin taamal autotulede vilkumist. Pagan! mõtlesin. Pagan! "Ära muretse," rahustas mind Sõltlane. "Eksinud orienteerujad lihtsalt. Lase edasi!" Lasin edasi.

Jõudsin esimesse punkti, kuid pidin veel veidi ootama kuni "eksinud orienteerujad" oma ralli lõpetavad. 23:55 katsetasin täpsust. Neljanda korraga õnnestus. Hei, oot-oot... suutsin vaid pomiseda, kui järgmise punkti koordinaadid selgeks said ja siis taas unustusehõlma vajusid. Teisel korral õnnestus esimese korraga (naljakas sõnastus, kas pole) ja koordinaatideks olin valmis nagu hagijas. Gepsu uued numbrid sisse ja kohe aarde poole ajama, taskulambi sähvides. Kahjuks helkis igalt poolt aga ainult vesi vastu. Kraavid-kraavid. Pole midagi - üle!

Nullis oli üks puu. Kõik tundus muidu ontlik, ainult et puu juurikavahed olid korralikult ära kobestatud. Pagan! kirusin endamisi. Pagan! "Mutid," arvas Sõltlane. "Talv on tulekul. Teevad pesa." Nojah, hakkame siis pihta...

Tund aega hiljem olin totaalselt meeleheitel. Aare oli oma nime väärt. Läksin gp lehele, et uurida, kas olen midagi kahe silma vahele jätnud. Seal oli kaks head uudist. Esimene oli see, et [algaja] on online. Teine tundus alguses halb uudis, nimelt [cavemani] leiulogi. Veidi juureldes mõtlesin, et see on tegeikult hea, saab rahus koju minna, FTF lootuses kestaks see agoonia siin vist hommikuni. Sõltlane soovitas ikkagi peitjaga ühendust võtta. Võtsingi, kuid instrueerimisest hoolimata karpi ei paljastunud. Urkeid seal ikka jagub mehemoodi, kõik Eestimaa aardekarbid mahuks ilmselt ära.

Lõpuks tundsin juba iga puud nimepidi. Sõltlane minu sees oli päris kuss jäänud, minu sõna jäi peale ja seadsin end minekule. Peitja jutust jäi meelde, et kusagil läheduses on mingi tee. Hakkasin selle poole minema ja...

"Tsiisäs fakinkraist!" kirusin nüüd juba valju häälega, kui nullist 20 meetri kaugusel kirdes topsiku välja tirisin (vabandan, kui nüüd aarde idee teiste jaoks nässu keerasin). Kell oli 01:35. Logisse läks eelmise õhtu kuupäev.

Nii et siis õnnelik lõpp. Aga Koletiste Balliga samal päeval paar-kolm tundi peale aarde avaldamist vihmase külma ilmaga Viimsi võsades aardejahil kolmandaks tulla on muidugi omaette tase. Kujutan ette, et kui peita sama asi ilusal juulikuisel pühapäeval Tallinna kesklinna, siis ei tule keegi kolm päeva logima, sest "pole ju mõtet sinna tunglema minna".

Aga aare ise on igati pöialt väärt. Tänud!

 9 

Kuna ühest teisest tähtsündmusest teisel pool Tallinna me täna osa ei võtnud, siis midagi oli siiski vaja ju ära teha ning õhtul kodupoole sõites ja nähes, et midagi uut ja põnevat on tekkinud, oli muidugi seesmine tung minna seda otsima ning loomulikult loll lootus - leida see esimesena. Esimesele punktile lähenedes nägime muidugi metsa all tulesid, nii auto omi kui ka taskulampi. "Seenelised", mõtlesin. "Ise oled seeneline", mõtles Caveman. Aga sai siis ka end soojast autost välja vihma kätte aetud. Hea peremees laseks oma koeral sellisel ajal rahulikult toas matil magada aga näe, lollid trügivad pimedasse ja märga metsa. Ega see mets seda karbi leidmist kergeks ei teinud, kuna geps va sunnik jah loopis meidki mingil teatud alal ringi. Ikka edasi ja tagasi, ikka samad puud ja kännud, mida juba mitu korda vaadanud, ei midagi. Vahepeal vaatasime läbi metsa kumavaid teisi tulesid - ikka veel alles. Otsime edasi, ikka puud ja kännud, mõned kivid, karpi ei kuskil. Lootsime, et "need teised sealt" võiks juba tulla ja näidata, kus see pagana konteiner nüüd on, aga siis õnneks ikka näkkas ja saimegi vidina kätte. Esimese hooga õnnestus meil teise korraga käsi valgeks saada, aga jah, kuna valmis ei olnud, siis läks see katse luhta. Teisel katsel sain kolmanda korraga tabamuse ning jooksis meile välja kogu vajalik inff.

Põhimõtteliselt oleks võinud minna ka lihtsalt tulede juurde ning otsima asuda, aga me võtsime ikka korrektselt omad numbrid appi. Kasu neist oli muidugi umbes sama palju kui möödund kolmapäevaõhtustest mittetabanud VikingLoto võidunumbritest. Otsimissaaga jätkus seal sama usinalt, õnneks sadas vähem, aga vahet enam pole kui nagunii oled juba märg. Sai siis seal üsna piinliku hoolsusega iga känd, puu, mahalangenud puu, noor puu, veel-mitte-kasvama-hakanud puu jne jne läbi vaadatud, aga ei midagi. Vahepeal sai meelt heidetud, peaga puud pekstud, aga ka sellest polnud kasu. Aga nagu ka umbes seitsme varasema aardeleiu puhul, osutus ka seekord õigeks taktikaks äraminemine. Sest nii kui me loobusime ja minema löntisime, hüppaski aare ise välja. Seda küll siis ülekantud tähenduses ja Cavemani käte vahele, ent siiski - hea, et niigi läits :) Kribasime oma STF-i teisele reale.

Eijõudnudmidagivõttaegakajätta. Tänud aarde eest!

 9 

Viimasel ajal on Tartus vist mingi epideemia. Taskus telefon muudkui piiksub aga kasu mitte midagi. Täna tulin off-road ürituselt, metsariided veel seljas ja kui nüüd taskus piiksus, vaatasin kaarti ja kümnesse. Minu kodumets, vihma kallab, pime – minek.

Autoga sai ilusti esimese punkti juurde ja läks otsimiseks. GPS otsustas mind 20 x 20 m alal ringi jooksutada, vihma muudkui kallab. Andis keerutada aga lõpuks see siiski tuli.

Kuna väljas oli väga märg, siis karpi õues avama ei hakanud ning viisin selle autosse. Karbis tore vidin ja mul vajalikud abivahendid kaasas. Arvan, et sain pihta esimese korraga, igatahes tulemus hakkas ennast näitama aga ma polnud selleks valmistunud ning tuli uuesti katsetada, jälle esimese korraga. Nüüd sai ka koordinaat kirja. Huvitav, kui palju see vidin eksida lubab?

Teise punkti sõitsin autoga. Kui kohale jõudsin ja autost väljusin, nägin järgmise auto tulesid algpunkti poole sõitmas. Põrutasin jooksuga koordinaadile, paaniliselt otsisin, et ikka ennem teisi jõuaks. Otsisin-otsisin-otsisin. Vihm, märg, pime. Aeg-ajalt kiikasin uute tulijate suunas. Need polnud ikka veel tulema hakanud. Ei saanud aru miks. Otsisin edasi, nüüd juba lootes, et teised siia jõuaksid, leiaksid ja näitaksid kus see on. Lõpuks nad jõudsid. Saime tuttavaks. Nemad olid Kallo’d. Mina enam eriti otsida ei viitsinud ja lasin seda teistel teha. Lõpuks tüdinesid ka nemad, otsustasime lahkuda ning seadsime sammud autode poole.

Ja siis ta tuli, FTF 23:51, märg, porine, väsinud ja õnnelik.

Selle aarde otsimine võttis mul 2 tundi ja iga minut oli sellest seda väärt. Tänan selle ekstreemse õhtupooliku eest!