Lemuselja

Nii põnev kohanimi, millega meie jaoks kaasnes täpselt paras jalasirutuspaus. Aitäh!

Trampida sai omajagu nii vees kuivas

Kui kuu aega tagasi Pardikannu aaret taas otsimas käisin (seekord siis lõpuks ometi edukalt), vaatasin ka siin alguse üle ning liikusin siia sinna, aga eriline entusiasm puudus ja nii ta jäi. Tänase päeva lõpetuseks sobis see siinne multi aga ideaalselt. Pealegi asjaolu, et nüüd need kaugused tublisti konkreetsemad, andis ikka tubli portsu lootust edukaks saada, juurde. Nii ka läks, kõik selge ja konkreetne. Lõpus sai täna kenasti kuiva jalaga, kuigi üks samm tuli selle saavutamiseks kaunikesti pikk teha. Tänud peitjale toreda multi eest

Koordinaat töötab nii valges kui pimedas. Tegin aarde leidja-sõbralikumaks. Mehiste elevantide sammude asemel on nüüd meetrid.

Teise punkti jõudmiseks läks kolm katset nagu ka paljudel teistel. Mis sellest, et vahemaad polnud suured, oli aardeni jõudes tunne nagu oleks korraliku matka läbinud. Kirsiks tordil sai lõpus veel piisavalt nõgesemõnnat saadud, kuid patt oleks olnud asi ka pooleli jätta. Aitäh!

Väga kihvt! Aitäh

Leitud. Aitäh!

 1 

Pimedus pressis peale, aga jõudsime konteinerini ilma probleemideta. Samme ei hakanud lugema, rohkem lootsin visuaalsele kontrollile. Aitäh!

Meie jaoks küll lihtne ja kerge ei olnud :D Kui on valida nelja suuna vahel, siis loomulikult tuleb õige leidmiseks kõik läbi käia. Lõpp-aarde leidmine tuli väga kobalt. Olime juba alla andmas. Praegusel aastajal valgeid papusid ei soovita :D kummik on kindlasti asjakohasem

Kästi võtta mehised sammud. No võtsin. Teine punkt paistis kenasti ära, muidu oleks mööda pannud - 8 sammu oli veel varuks. Järgmise punkti suunas sai siis sammupikkust veidi korrigeeritud, aga ega see tähtsust ei omandanud, sest koht oli poole maa pealt juba näha. Lõpus oli õnneks aastaajale kohaselt suhteliselt kuiv. Aitäh sammuma kutsumast!

Sammusime ja sammusime ja sammusime, kuni jõudsime kohale :) Tore vaheldus, täname peitmast!

Millegipärast pole siiani Koljaku ja Korjuse vahelise kolmiku otsimiseni jõudnud kuigi neis metsades uitamas käidud küll. Tänagi tekkis soov siin mõnusas kohas veidi ringi tuterdada. Krista tuli kampa ja koos jutustades oli veelgi toredam uidata. Silmadega seeni otsides kippusid sammude lugemised küll vahepeal sassi minema, aga punktid said leitud, omapärane koht avastatud ning suuremat ringi tehes ka pannitäis seeni leitud.
aitäh peitjale.

Juhised kontrollitud, hakkasin samme seadma. Kõigepealt loogilises suunas, täitsa mehiselt, muide - siiski sammudes ja mitte hüpates. Kuna sealt kohe jätku ei leidnud, siis sai nullist uuesti mõõtma hakatud, igas neljas võimalikus suunas. Ligemale tunni aja pärast pidin tõdema, et targem ei olnud sugugi. Unustasin siis loendamised lihtsalt ära ja proovisin vahelduseks muudele juhistele vastavalt ringi vaadata. Niimoodi jõudsin lõpuks edasi. Tohho tonti, Halliki mõõtis sammud vist Kalevipoja järgi! :D Järgneval teekonnal läks pisut puntrasse vihjes sisalduv numeratsioon, see siiski ei takistanud logi kirja saamist. Kõige esimene etapp jäi ikka ülekaalukalt kõige ajamahukamaks.

Rahula on midagi erilist! Tõtt-öelda pole ma neile märkimisväärselt tähelepanu pööranud. Kuskil kiriku kõrval või mujal massilise matmispaiga juures, no lihtsalt ei tunneta mitte mingeid hingi. Vahest oma viga. Aga siin justkui mõjus see kohake. Ei tea, kas võis tegemist olla ehk maetute lemmikpaigaga? Igatahes justnimelt sel moel leian praegu veel oma 7 aastat tagasi lahkunud vanaema, külastades Pääskula metsas ja rabas neid kohti, kus talle meeldis männijuurtel istuda, vanu jutte rääkida ja kasevihtu köita või minu seenekorvi sisu üle vaadata. Aitäh paiga tutvustamise eest!

Makromaailm

Olime juba paar aaret tagasi hakanud tundma, et kõht ootab väikest lõunapausi. Siia metsavahele sisse keerates ja rahulikul metsateel parkides haarasimegi esimese asjana võileivad hambusse. Neid nosides hakkas kohe ka aarde esimene punkt silma. Võtsime saadud info teadmiseks, kuid erilist selgust see edasise osas ei pakkunud. Kui seisad keset ristmikku, siis on võimalusi ju rohkem kui üks. Proovisime alustuseks ühte kõige paljulubavamat varianti. Kahjuks edu see ei toonud. Olime juba valmis loobuma selle aarde otsimisest, kui Salme arvas, et katsetab veel ühte võimalust. Mul polnud ka samal ajal niisama auto juures mõtet passida ja võtsin ette kolmanda võimaluse. Ja see meid õigesse kohta viiski. Edasi läks juba õnneks lihtsalt, järgmised punktid olid ilusti leitavad. Lõppu viis väga korralik georada, polnud gepsu vaja vaadatagi. Jalad jäid ka täitsa kuivaks. Tore, et tehtud sai ja otsustasime nüüd edasi liikuda järgmistesse metsadesse.

Tegelikult oli plaanis hoopis ühe teise aarde poole suunduda aga täpselt neli aaret jäi enne seda teekonnale, mis hõikasid tee ääres: "Palun otsi mind!" No kuidas sa siis nii armsale kutsele vastu saad panna?

Algus meenutas mulle mu enda Alice nimelist aaret, mille ma kogemuste puudumisel peitsin palju aastaid tagasi veelgi kehvemini, kui see siin. Esimene punkt pani kohe kukalt kratsima, et mis suunas küll liikuma peaks. Valikuid oli ju lausa neli ja kui suur on tõenäosus esimese korraga õiges suunas astuda? Igatahes see mingi ime läbi õnnestus ja kõik vahepunktid, kui ka lõpp said üllatavalt kiirelt leitud, kuigi ülesehitus oli selline, et siin oleks võinud end vabalt siniseks vihastada ja otsimine katkestada. Läks õnneks. Vastavalt eelnenud kuivadele ilmadele oli lõpp küll niiske aga sai plätuga kenasti hakkama. Leidsime ka koha, kust kirjeldusse saadud read on pärit. Aitäh!

Kus häda kõige suurem, seal abi telefonikõne kaugusel. No mitteleiu logi järel vaatasin, kes leidnud ja leidsin sealt hiljaaegu külastanud ohvri. Sai õige suuna kätte ja kuigi mul pole teps mitte lühikesed jalad, siis mina seda sammude arvu välja kuidagi ei võta, mis ette antud. Lõpu osas ka hea, et koordinaat oli, muidu oleks raudne mitteleid tulnud. Edasi kuuldavasti sama peitja veel rängema väljakutse poole.

Tänud peitjale!
Tore rada ja mõnus jalutuskäik.

Selle multiga läks mul õnneks suht kiirelt. Esimene suund oli küll vale, aga teine juba sobis täitsa hästi ja nii lõpuni välja. Tänan.

No ei olnud pimedas selle aardega lihtne. Aga visadus viis sihile. Tänud!

Viimane punkt oli veidi mõtlema sundiv, sest koordinaadid näitasid kaugele aga tegime numbrites väiksed korrektiivid ja sumpasime aardeni. Tänud

Esimese punkti järel tegime paar valepõiget, aga lõpuks jäi tops silma. Kolmanda punkti vihje on GCs olemas, siin puudu. Lõpp oli üllatava koha naabruses, jalad väga märjaks ei saanudki. Aitäh!

Ei ole suurem nende aarete fänn, mis ütlevad, liigu nüüd mingis suunas, jättes aga ütlemata mis suunas. Eriti kui veel on lausa neli potentsiaalset suunda. Õnneks teisel korral läks õnneks. Kolmandas punktis enam käbisid pole, lõpus on suurem mikro.

Leitud ning logitud. Täname!

Leitud

Mõned aastad tagasi juba käisime siin Lemuseljal, tookord jäime leiuta. Kolm punkti leidsime kenasti üles, aga lõppu enam mitte. Seekord võtsime taas täisprogrammi ette. Kõik vahepunktid olid heas seisukorras ning erinevalt eelnevast korrast oli seekord ka lõpp olemas. Tänud aarde eest!

Kolmanda vahepunktis toimus just metsaraie ja ühtegi kuuske seal enam püsti ei ole. Tänu abiinfole sai siiski aare leitud.

3.vahepunkti ümbruse lageraie

Käisime lõpus ja käisime punktid läbi. Vana konteinerit ei leidnud. Aitäh Karlile taastamast! Ma ei hakka rahu rikkuma. Lõpp jääb sinna, kust ta on.

Lõppaare

Uus vihje: kuusk

Suurus: small -> micro

Kalmistu jääb vasakut kätt valli/mäe otsa kui minna kolmandast punktist lõpp-punkti. Seal nüüd uhked sildid.

Tore väike multi.

Kolmas kvaliteetaare tänasel päeval. Lihtsalt ei uskunud oma silmi. Multikas hästi teostatud, vihjed paigas, ümbrus kaunis, õhk kevadiselt magus, distants parasjagu pikk jne - lihtsalt 10 punkti! Aitäh :)

Väga tore multi, kõik ilusti leitav, suured tänud :)

 7 

Nähes sellel aardel taaskord hooldusvajaduse märget, tahtis ahastus peale tulla. Kuna koht on aaret väärt, siis otsustasin, et annan siis veel kolmanda võimaluse. Natukene kahtlane muidugi oli see jutt, et mõlk sees. Peaks kannatama Harvesteri raskust küll või siis lihtsalt kildudeks minema.

Kohepeal on lisaks raietöödele nüüd loodus ümber kukutanud palju üksikuid allesjäänuid puid. Nulli jõudes jäi kaugelt juba silma eelmise suve lõpul pandud konteiner. Hea tervise juures ja mõned logidki sees. Nüüd oli selge, et Inge oli vana konteineri kusagilt välja kaevanud. Tubli töö! Otsisin siis minagi selle üles. See oli tõesti lömmis ja sisu väga halvas seisus. Võtsin kogu krempli kaasa ja kodus uurin mida annab taaselustada.

Igatahes aare on ilusti leitav ja korras.

Lahe ärategemine

Rada kulges loogiliselt ja õigepea oli ka lõpp käes.

See rada läks lihtsalt ja lõpus tuli tops kiiresti välja, tänud.

Konteiner harvendusraie ohvrina purunenud ja logiraamat märg. Lõpuvihje hetkel LEPP

Lubatud vihmakene ähvardas kohale jõuda, kuid otsustasime siiski vähemalt alguse üles leida. Auto jätsime suure tee äärde ja sellega säästsime tublisti madalapõhjalist. Esimene punkt avaldus kiirelt, kuid edasised juhised jätsid otsad täitsa lahti. Õnneks oli esimene valitud tee õige ja teine punktki peagi leitud. Nüüd oli siht selge ja ka kolmas punkt sai kiirelt leitud. Lõpu juhised käes ning salvestatud, tuli ikka nii ligidal olev lõpp ka üle vaadata. Aga lõpuga on jälle kurvad lood. Noor kuusekene on harvendusraie ohvriks langenud ning lömmis konteineri leidsin maast kuuse alt. Vee kallasin välja, kuid järjest tihenev vihmake ei võimaldanud läbimärga logiraamatut kuivatada. Asukohta muutsin nii poole meetri võrra ja vihjeks oleks nüüd lepp. See peaks nüüd seemnepuuna mõnda aega seal veel püsima, kuid hooldusvajadus on siiski suur. Tänan.

Hea lihtne multi, lõpus küll korra tekkisid kahtlused, aga õnneks lugesin logisid ja peale seda oli lihtne leid. Tänud peitjale ja taastajale!

Teine aare veel, mille juurde tulime; Karl oli nii lahke ja taastas aarde meile vana, Harvesteriga maha tõmmatud aardepesa kõrvale… Üllatav koht, aitäh näitamast :).

Pardikannu vallutatud, soovitas Karl ka seda aaret piiluda, et lõpu lähedal üks põnev koht. Kuulasime sõna ja läksime kohale. Põnev koht sai üle vaadatud ja peale seda hakkasime lõppu otsima. Kuna Karl ise selle alles hiljuti taastas, siis oli suht kindel, et karp on kadunud. Õnneks olid tal abivahendid kaasas ja saimegi kohe uue aarde komplekteerida ja peitu sokutada :)

 2 

Ümbruskond on läbinud uuenduskuuri. Üks harvester siia Eestimaa nurka ära eksinud. Ühes sellega ka lõpu ära koristanud. Vaatamisväärsus on vähemalt alles ja paistab isegi paremini kätte. Boonusena on teed muutunud selliseks kus iga oma madalapõhjalisest autost lugupidav inimene jätaks selle suure maantee äärde.

Igatahes kaske enam polnud. Kuna ma aasta alguses hooldasin aaret ja tõin ta maapinnalt tamiiliga uuesti puu külge, siis koos kasega kadus ka aare. Maast enam ka ei leidnud. Taastasin karbi mõned sammud eemale noore kuuse külge mida järgmised 50 aastat vist keegi ei puutu.

Lõpu uus vihje kuusk ja suurus mikro

 2 

Mässasin natukene tamiiliga. Kui elujõuline see lahendus sai näitab aeg aga praegu on igatahes korras.

 1 

Kõigepealt leidsime puu küljest katkise teraga noa, siis juba juhised järgmise punkti leidmiseks. Mina jäin väga pikalt kukalt kratsima, et kuhu edasi. Rauno valis ühe variandi neljast võimalikust. Tegi õige valiku, sest kui mina ikka veel autos proovisin mõelda kuhu suunda ma proovin nüüd siis minna, kostus kaugusest "leitud!" Kuna tal olid sammud selged, siis lasin tal edasi jalutada. Mina veeresin vaikselt autoga järel. Sel korral tabasin mina õige koha ära. Lõppu proovisime rünnata ilma kummikuteta kuid kirjelduses olev hoiatust oleks pidanud koheselt tõsiselt võtma, oleks hoidnud kokku jalavaeva. Hooldusvajadus jätkuvalt püsib, sest konteineri leidsime maast. Ei osanud seda kuidagi paremini tagasi panna ja jätsime ühe puutüve kõrvale ootama Austraalias seikleva aardeomaniku kodumaale saabumist.

Pärast aardeleidu sattusime tänu minu suunataju kaotusele ka vaatamisväärsuse juurde. Oh, üks lahedamaid surnuaedasid mida kunagi näinud olen. Kahju, et aare sellest paigast mööda ei vii. Enamustel arvatavasti õige koht seetõttu nägemata.

Aitäh!

Mõnus matk oli, sammud pidid küll hiiglase omad olema.

Lõpus konteinerit hoidvad tamiilid kõik katki. Sain kuidagi selle ühe traadiga kinnitatud. Arvan esimese suure tuulega konteiner maas.

Kui kahel emmel on õhtul vaja värsket õhku ja natuke rahu lastest, siis panevad need kaks emmet kummarid jalga ja lähevad metsa. Esimese punktiga polnud üldse probleeme aga siis tekkis küsimus: Kuhu poole? Ja teiseks, küll need sammud peavad ikka olema mehised, lausa ülimehised. Tegin nii pikki kui võimalik, ikka jäi puudu. Lõpus lasin Birgitil ees minna ja kuivemat teed otsida. Suht vetruv oli. Kui Birgit ikka vajus läbi, siis minu räätsasid meenutavad jalad vähendasid mu rõhku nii palju, et mina küll läbi ei vajunud. Birgit läks ees, leidis aarde. Tänan peitjat, väga meeleolukas liikumine oli.

Teisel katsel sain õige suuna kätte ja topsi leitud. Info uurimisel möödus minust terve trobikond ratsanikke, kes uurisid, kas lähen Iklasse või Oandule. Järgmine punkt tuli ka kergelt ja lõppu õnnestus täitsa kuiva jalaga saada. Aitäh!

Kiire leid. Suunaga panin vaid esimesel korral mööda. Oma kirjutusvahend kaasa!

Kuigi nullis tekkis pisut kõhklusi, siis edasi läks suhteliselt kiiresti. Tegin küll suuri samme, aga need jäid pisut lühikeseks. Tore jalutus ilusas metsas.

 1 

Eelmisest aardest hasart sees otsustasime natuke ka ajusid ragistada ja lähedalasuva mõistatusaarde kinni püüda. Aastajast ja kellajast sõltuva pimeduse kaitseks olime varustatud taskulampidega. Esimene vihjetops kiirelt peos asusime "mehiseid samme" tegema. Et mitte eelmistest otsijatest erineda, saime õige tee kätte alles kolmandal katsel :) Üsna kiiresti oli teinegi vihjetops pihus (täiesti pimedas taskulampide valgusvihkudes tulid leiud üllatavalt kiiresti - ei tea kas valges olekski nii hästi läinud). Teise vihje juurest kuni aardeni kulges tee koos mitmesuguste loomajälgedega paralleelselt - aarde enda juures oli samade jälgede poolt korralik "tants" maha peetud. Ei tea, mis neil sinna aarde juurde asja või on nad peitja poolt palgatud valvurid? Kes teab... igatahes korralikult teostatud aare, mille selged juhised igas punktis ei jätnud võimalustki hirmu tunda ja loobuda. Väga mõnus matk ja uhke algus selle aasta geopeitusele. Tänud peitjale :)

Jätsime siis ka omad jäljed loomariigi omade kõrvale :)

Hmm, seisad ristis, kus on neli teed ja siis vali.... Lõpuks saime suuna kätte. No need sammud on ikka tõsiselt isased. Tänud matka eest.

Mõnus jalutus metsas ilusa ilmaga.Täname

Eelmine kord siinkandis otsimiseks oli ilm veidi "pehme". Seekord oli mõnus krõpsuv, kandev astumine. Algust sai veidi taga aetud ja vahepunkte tuleb võtta tambovi koefitsendiga. Igatahes oma 15 sammu pidi igale poole ikka juurde mõtlema. Lõpp oli tänu külmanud maale kenasti ligipääsetav. Kelle laigumustriline swiss nuga kadunud on andku teada. Selle võtsime puu seest kaasa. Aare ja vahepunktid olid OK.

Jah mis siin salata, oleme siin juba varem olnud kuid teisest punktist kaugemale pole jõudunud. Täna oli siis vigade parandus. Sai lõpus ära käidud tossudega. Tänud peitjale.

Mis siin patu salata, ka siin olime varem kolmandas vahepunktis kiibitsenud, kuid tolku ei midagi. Täna läks palju paremini, jõudsime aardeni, vesi veidi lirtsus varvaste vahel. Suured tänud aarde eest.

2 aastat tagasi ei õnnestunud aga täna oli rohkem sammujaid ja kõik klappis.Tänud

Saabudes valitses väljas pilkane pimedus. Aarde juures kohtusime uuesti Ingrdiga, kellega teed vahepeal lahku olid läinud, kuid kokkuleppeliselt ühist aardeotsingut alustasime. Nullist edasine info kätte saadud, jagasime endid pooleks, mille tulemusena Ingridil ja minul tuli lühem teekond aardeni. Edasi läks kõik sujuvalt. Lõpus maa veidi pehme olid aga jalas olnud kummikud päästsid hullemast. Aitäh.

Ingrid ühines taas meiega.Nagu Anne juba mainis tegime siin kambakat.Need sammudega lugemise aarded tulevad suurema seltskonnaga vähe lihtsamalt.Tänud!

Mina ja mu tibusammud, ei nendega jõua kuskile. Õnneks tegime kambakat ja saime aardeni. Nuga nägin siis kui see juba ninas oli. Meist jäi ta sinna. Tänud jalutuse eest!

 1 

Kuna olime mitmekesi, sai algul teid jagatud, siis juba edasi koos samme loetud. Lõpp oli päris jube mülkane, kummikud mis enne jalga panime, oli hea valik. Tänud.

Mõnus jalutuskäik oli, tänud peitjale. :)

Kõigepealt valesse suunda ja peale seda läks juba lihtsalt. Aarde juures on puuse torgatud pildil olev nuga. Ma ära ei toonud, kui on kellelgi kadunud siis kätte saab uuesti aaret külastades. Peitjale tänud!

Asub aarde juures

Leitud, logitud. EVEJ

Milline tee küll valida? Ikkagi lõpuks leidsime, tänud.

Algus tuli kiiresti ja muidugi suuna määramisel algselt panime ikkagi valele poole. Teine ja kolmas tulid kiiremini, kolmanda puhul oli oletusi vihje sobivuse osas mitu, lõpuks teine hüpotees klappis. Viimast kohta aga ei leidnud. Vihjes antud punkti suunas Google 50 km eemale Vargamäe kanti (kontrollisin mitu korda) ja kui jalad märjad ja sääsed juba talumatuks muutusid mulle ja mu tütrele pöörasime osta ringi. Eks kunagi tuleme tagasi, kui sääski ei ole. No nii talve kanti.

Leitud!

10 minutit :-)

10 minutit :-)

Jätsime oma madala auto natuke kaugemale. Jalutasime esimesse punkti ja hakkasime jalutama. Muidugi valele poole aga tänu sellele nägime ärakraabitud puud. Kuna olid küünejäljed näha ja olime kuulnud, et karud on lähedal arvasime, et ju see karu töö on. Siis kappasime õigele poole ja teise vihjega enam raskusi polnud. Kolmas vihje vajas geosilma. Lõppu minnes olin õnnelik, et mul kummikud jalas olid. Ahjaa- sääsed ei lasknud isegi rahulikult vihjeid lugeda. Eks neil olid kõhud väga tühjad :) Tänud peitjale ilusat kohta näitamast!

Lõpuks siis leitud.

Kummikuid ei olnud vaja :) Tänud ilusa jalutuskäigu eest.

Lugesin et mehiseid samme peab tegema, seega panin kummariga ees minema, Liis sibas 2x tihedamate sammuseda järele. Kui välja arvata see, et alguse suund sai vale valitud, siis ainult ühes punktis läks vähe kauem. Aitäh, mõnus multikas!

Oleks me minu pisisamme teinud, oleksime endiselt metsas. Õnneks oli Madis kaasas. Üsna ligane värk nii maastiku kui aarde-vahepunktide mõttes. Kummik oli must. Aitäh!

Esimene ja teine punkt tulid lihtsalt, lõppu ei leidnud. Teises punktis olev lõpppunkti nii öelda vihje ka ei aidanud. Paber oli katki ja märg. Eks kevade poole millagil kindlasti tagasi.

Leitud. Aitäh!

Esimeses punktis oli teine valik õige, teises punktis läks kähku, kolmandaga läks kaua, sest see oli oma õigest kohast lahkunud Kuna samasse kohta polnud võimalik peita, panime mõned meetrid eemale. Lõpus oli juba nii pime, et ei näinud pikka aega oma nina all olevat aaret. Aitäh!

Esimeses punktis vaatasin, nojah, eks siis proovib järjest läbi. Aga oli õnne ja sai esimese hooga. Lõpp oli suht kuiv. Tänan.

Sammud olid tõesti mehised ja hea, et Erki oma pikad koivad kaasa oli võtnud, sest meie oleksime Annikaga oma lühikestel jalgadel topelt kilomeetreid pidanud mõõtma. :P

 1 

Esimese punkti leidmisel kasutasime vihjet, järgmistes saime ilma hakkama. Suuna valikul surusin enda valikut, mis õnneks oli ka õige. Mehiseid samme panime tegema Erki. Väga täpne mõõtühik oli mehine samm :D Kõige kauem läks vist kolmandas punktis. V: puidust vedur J: "sinine elevant". Aitäh, oli mõnus ja ikka veel marjarohke multikas ;)

Algus oli paljutõotav, saime teada mis teha, valisime kaks suunda, millest üks oli õige. Sealt edasi kulgedes kolmandasse läks aga midagi nihu. Ei oska öelda, kas sammusime liiga hoogsalt või aeglaselt, olime liiga ninad maas või liiga vihjetes kinni. Igal juhul möödus tund, kõhud said tühjaks, isu otsa ning loobusime seks korraks. Eks kunagi siis tagasi.

 1 

Hea lühike ja lihtne multikas, ei mingit loendamist ega arvutamist. Väike, hoolitsetud rahula metsakünkal üllatas tõesti, aitäh näitamast.

Siin läks ikka omajagu aega. Kolmanda vahepunktiga olime geopimedad. Muidu sujus kõik kenasti. Päris ilus loodus! Lõpp-aarde ümbrus osutus küllaltki kuivaks, nii et kummikuid polnud vajagi. Tänud aarde eest!

Õnneks tuli see aare kiirelt.

Tänud peitjale!

Kunagi ammu ma esimese punkti isegi leidsin, aga tookord ei viitsinud samme lugema hakata. Seekord tegi Veiko selle ära, kuna mina mugavalt järel sõitsin. Teine punkt tuli ka käkhu, kolmandat otsisime aga mõnda aega, kuni lõpuks hoolikamalt uurisin kohta, mis kohe ka alguses silma jäi. Lõppu tuli kohale sumada, kuna paik on korraliku mudakihi all ning langetatud puid täis. Kohe kõrval oli ka mutta vajunud traktor puhkeseisundis.
Aare muidu korras, aga tagasipanekul katkes väga pudedaks läinud traat, nii et mässisin selle nüüd korralikult puntrasse. Tänud aarde eest.

Võtsime esimesest punktis juhised ja edasi kulges teekond nii, et mina kõndisin ees ja Inga sõitis autoga minu taga. Kolmandas punktis läks tükk aega ja laiendasime otsimispiirkonda päris korralikult kuni leidsime. Tea kaua see lõpp seal alles püsib kuna ümber-ringi on korralikku lageraiet tehtud. Ka aardest paarikümne cm kauguselt oli üks puu maha võetud. Samas on tänu metsatöödele võimalik lõppu pääseda ka ilma kummikuta kui tasakaalu hoidmisega probleeme pole :)

puhkepaus

Kui kohale jõudsime, siis hakkas juba kergelt hämarduma, õnneks aitavad selle vastu lambid. Esimese punkti leidmisega läks ruttu, edasi nii lihtsalt ei läinud. Vihje andis ette küll umbkaudse teepikkuse, aga mitte suuna. Proovisime siis erinevadi variante. Viies suund neljast osutus õigeks. Lõpus oli tehtud hoolega raietöid ja tundus, et äkki on ka aare hävinud. Üks kahtlane koht siiski oli, tänu hoolikalt valitud sammudele ja suuresti tahkes olekus veele õnnestus ka kuiva jalaga aardele ligisaamine. Aitäh peitjale.

Selle aarde leidmiseks sai ikka parajalt tiirutada. Kui päev läbi saime matkaradu läbida, siis nüüd sai edasi-tagasi sibatud mitmeid teelõike. Tuli lausa kordusringile minna. Sammud jäid tõesti natuke lühikeseks. Lõpuks need filmitopsid ridamisi kätte tulid ja ka aare. Aitähh peitjatele.

Enne lõppu hakkas siuke ragin, oi-oi. Seisatasin, ilmatu kõrgetes ja suurtes kummikutes ja jälgisin mängu. Kitsed läksid, jää jalge all raksatamas. Tore oli jää-lume massis tatsata. EVEJ.Tänud peitjale.

Leidsime!
Tänud :)

Oi kuidas ma nullis kirusin, kõik teeotsad läbisammusime. Ikka ei midagi. Just siis kui tahtsime loobuda hakkas see õige asi silma. Sammude lugeja on ikka väga kerge jalaga või lapsepõlves kasvuhormooni liias olnud (ärge nüüd selle peale pahandage ;))Edasi kuni lõpuni kulges probleemideta 8veidi pehme enne finishit oli, aga mets ju ehitusmaterjali täis)

No käisime kõik teeotsad läbi ja lugesime samme aga ei midagi.

Esmane vihje leitud,lugesime samme ja uurisime ümbrust, aga ei miski tarka me välja ei mõelnud ega näinud.Eks järgmine kord jälle põhjust siia tulla.

Esiti panime mööda valet teed mööda ajama, kui seal kus oleks pidanud midagi olema silma ei jäänud, valisime uue. Õieti valisime, eel viimane punkt on tõeline peavalu. Me olekski sinna vist jäänud, aga tegime kontroll kõne Lembitule (polekala). Siis saime edasi. Lõpus on momendil kuiv. Tänud peitjale ja Lembitule!

Nagu peitja ütles - kerge lihtne multiaare. Nii oligi, arvasime peale leidmist. Enne seda aga saime mõnusalt looduses ringi vaadata. Siin tabasime ka teolt [ikside] tiimi, kellega ka paar sõõmu juttu puhusime. Tervitused neile siit tagantjärgi!

Suhteliselt hästi läks. Eelviimast punkti andis otsida. Aitäh!

Multi-mõistatused tõmbavad alati keha pingule. Erilist ohtu tähistab omadussõna "lihtne". Minu puhul tähendab lühike ning lihtne multi mitmetunnist metsas kondamist ning pohlavarte kokkulugemist. Kahju, et "mehine samm" SI süsteemis mingit tähendust ei oma, sest muidu saaks vastu vaielda. Mina nimelt ei saanud "mehiste hüpetega" ka soovitud tulemust ning sihile viis ainult loll järjekindlus ning geopeituri jonnakus. Teine punkt viis meid nii kaugele, et Liisi pidas teeks juba üht lehmarada, mida mööda eelmisel kevadel üks eksinud pohlakorjaja oli koju läinud. Kolmandas punktis vandusime lõplikult alla ning ilma geokõneta meie sealt edasi ei oleks jõunud. Hoolimata mõõdustiku hälbest oli jalutuskäik igati vahva ning kirsiks tordil väga ilusti hooldatud rahula. Suur tänu juhatamast.

Tavaliselt läheb mul sellise kirjeldusega aaretega hirmus kaua või ei leia neid üldse. See aga jooksis kuidagi eriti ludinal lahti ja õiged asjad jäid ruttu silma. Lõpus sai ka veidi turnitud, tänud!

Algus plaanisin rattaga, kuid kummikud tahtsid kaasatirimist. Lõppkokkuvõttes - oleks ka ilma saanud. Aga muidu mõnus aare kui akguses õige suuna kätte saad - kõnnid ja otsid. Kolmanda punkti juhend oli veidi niiskust kilede vahele saanud aga praegu täitsa loetav. Tänud peitjale

Nikerdasime ennast ikka lõpuks lõppu välja. Mustikaid ja sääski/parme oli päris palju. Ja surnuaed ikka täiesti üllatus, mida kõike keset metsa ei leia. Suur tänu, ilus rada oli jalutamiseks ja turnimiseks.

Ajee päeva toredaim aare. Nulli läksin eesmärgiga lihtsalt esimene punkt ära võtta, kuna eelmiste logide põhjal oli aardest jäänud mulje kui miskist keerulisest umbluust. Aga tutkit - oli väga tore ja sujuv jalutuskäik. Väga mõnus on, kui ei pea koordinaatidega jamama vaid asi laheneb mugavalt ja loogiliselt. Samme lugesin aga need läksid muudkui sassi, pigem hoidsin silmad lahti. Enne lõppu panin julgestuseks ikka kummikud ka jalga. Aitäh - lõpumaastikule ilma hea ettekäändeta ei ise kipuks. Tagasiteel jäin taluhoovi kinni ja seetõttu nägin tagasitagasiteel ka rahula ära.

Esimene punkt tuli hetkega. Edasi läks asi segasemaks. Olles logisid veidi lugenud, võtsin seda sammude asja veidi vabamalt. Esimene katse oli nagunii vale, teisel aga.... no ei tea kas vihjest oleks kasu olnud, aga puu all maas lamav topsik oli suht hea tähelepanu püüdja. Ei tea ju kus ta täpselt pidi olema, aga tundus et kuskil kõrgemal, sinna ma ta siis kuidagimoodi kinnitasingi, kirjutan peitjale täpsemalt. Ja sellega minu edusammud lõppesidki. Mõnda aega mitmes kohas ringi roninud, jõudsin järeldusele et mina küll ei suuda neid õigeid samme teha, vähemalt mitte pika geopeitusepäeva lõpetuseks. Kui viitsin siis ehk kunagi mööda sõites võib veel mõelda asjale.

No kogu see pusle sai täiesti koba peale minu meelest tehtud. Teine punkt tuli nii lambist välja, et isegi sääsele silmaoperatsiooni läbi pärasoole teha oleks olnud lihtsam. Kuigi samas võib-olla emotsioonitan teema üle. Ma valisin muidugi kolmest teest esimese hooga kaks valet. Andrese hüüe alles andis teada, et järjekordne punkt on leitud. Paras müttamine oli lõpus kah. Päeval toimunud kummiku ost oli vägagi õige valik.

Sammud polnud vist väga täpse mõõduga, kuid lahendatud asi sai. Laias laastus mingi tunnike metsas müttamist- ja rõõm leiu üle oli välja teeenitud :)

Leitud

Teine katse oli juba parem. Algul loomulikult vales suunas ja siis kogemata ka õigele poole. Selle sammude asja võiks siiski korra üle vaadata.

Uhh. Alustagem sellest, et Rakveres Wirma pubis antakse täiesti adekvaatset krõbelammast. See ja eelnev solberdamine tegid paraku silma töntsiks. Aga põhiprobleemiks osutus ikkagi peitja jalgade pikkuse äraarvamine - no need on veel tirtsukese pikemad kui minul, tuleb välja. Igatahes paraja puterdamise peale jõudsime lõpuni ka. Kusjuures, kuigi päeval Aravuse kandis olid metsa teed veel suisa lumised, siis siin sai tünnile ligi tossudes ja kuiva jalaga - sobib kenasti trenniks neile, kes kolme posti kavatsevad vallutama minna. Igatahes peitjale tänu näitamast!

Esimene punkt tuli lihtsalt, teine vajas vähe rohkem aega - saime igaüks valida oma raja. Mart oli oma varbad õiges suunas seadnud ja edasi läks lihtsalt. Kummikud olid autosse jäänud, kuid sellele vaatamata sain lõputopsikesse logitud ja jalad jäid kuivaks. Kirjelduses olevad värsid leidsime tagasiteel. Tänud

 1 

Statistika mõttes üks mossis nägu ka. Proovisime neid samme nii ja naa, kuid teisest punktist kaugemale ei jõudnud. Üks teerada tundus juba täitsa potentsiaalse kohana, aga kuna sealt viis mööda võsa - villemite jalutusrada, siis ei viitsinud rohkem pikemalt loodust imetleda ja ringi koperdada. Isegi põdra-onul oli see teadmine kõhu lahti võtnud. Mõni teine homme jälle, kui vaja värsket õhku hingata.

jälg lumes

 1 

Selle aarde ette käib kohustuslik lõuna Võsu pubis, mis meil sedakorda küll silmanägemise ära võttis. Esimene punkt tuli ludinal ja üsna üksmeelselt jalutasime ka teise kohale, aga siis hakkasid söödud pannkoogid mõjuma, uni tuli silma ja ilmselt pöörasime üsna vahepunkti all otsa ringi ja proovisime, kuidas oleks kogu metsaalune radu täis joonistada. Tekkis kahtlus, kas see aare sügava lumega üldse leitav on...? Õnneks oli Paavo levis ja mitte veel Levis, nii saime vähe julgustust edasi või õigupoolest tagasi ja sealt juba lõpuni sumbata. Ega need mikrod metsas mu lemmikud ole, aga mets ise oli muidugi kena ja pärast sõõki on ikka kasulik jalutada :)

 1 

Siin joonistasime metsa ühe rasvase katusega T-tähe ja aarde leidsime täpselt kolme jalaga küüliku kahesaja neljakümnenda hüppe kauguselt. Tänud!

Vajasime veidi metsavahel jalutamist ning külastasime selleks läheduses asuvaid aardeid. Auto jätsime teede ristile ning õnnestus kohe valida õige suund. Et juhend käskis astuda pikkade sammudega, siis nii me tegime ja teine vahepunkt sai alistatud. Meile osutus veidi keerulisemaks kolmas punkt. Lõpuks tõdesime, et kui lugeda õige arv samme, siis ongi täpselt õige koht ehk siin ei tasunud sammumisega üle pingutada. Tundub, et selle aarde puhul on kombeks naisi "vette visata". Ka seda kommet järgisime täpselt juhendi järgi. Ei tasu ju lisada, et minul olid kummikud ning Margusel neid seekord polnud ning tegelikult üritas ta kuiva jalaga vee peal kõndimist. Ega vesi hästi ei kanna ja kummikuga on palju mõnusam. Täname siia kutsumast, tore oli :)

 1 

Selle aarde jätsime omale teele, sest päris pime veel polnud ja oli suur tahtmine metsas käia. Esimese punktiga läks kergelt. See oli täpselt seal, kuhu ma vaatasin. Edasi saime palju metsas käia. Tegime suuri samme ja vahtisime ringi, aga ei näinud. Kui olime juba kindlad, et meie valitud teel teist punkti pole, võtsime teise tee käsile. See oli väga põnev, aga sama taktika päädis mitteleiuga, nagu esimene teegi. Egas midagi, 2 teed olid ju veel. Aga need tundusid valed. Ja üks neist oleks metsast välja viinud. Kuna teine tee sai korralikumalt üle vaadatud, plaanisin minna tagasi esimesele samme pikendama. Igaks juhuks kontrollisin Merikeselt üle, kas viga on mu sammude pikkuses. Ta arvas, et küllap on. Noh ja siis oligi teine tops 5m edasi meie ümberpööramiskohast :) Tasub nende metsaminekusoovidega ikka ettevaatlik olla! Edasi oli selge, milline on õige sammupikkus ja aare sai kenasti leitud. Kuigi mina panin kummikud ja Siim mitte, siis aardeni turnis tema kui kiirem ja osavam. Sai käidud ilusti kuivade varvastega. Rahulas käisime ka. See oli ootamatu niisugust kohta sealt leida. Muuseumidirektorit kahjuks ei kohanud. Aardesse jättis Siim meie nimed ja loodetavasti õige kuupäeva. Koolivaheajal on nende päevade teadmisega keeruline...

Tagasiteel Sadulpe aarde juurest asusime selle multika kallale. Alguspunktis oli ikka jama küll - kaardi järgi olime õiges kohas aga geps näitas et null on rohkem kui 40 meetri kaugusel. Vähe aja pärast parandas ennast 20 meetrile, aga hoopis teisele poole. Leidsime lähtudes loogikast ja nähtavasti sai geps selelst aru, et ei ole mõtet lolli mängida ja käitus edaspidi viisakalt. Esialgu polnud teda muidugi vaja ka. Kahjuks ei tunne peitjaid isiklikult, siis oleks vahepunktide otsimine võib-olla kiiremini läinud. Tundsime end natuke päkapikkude moodi, aga ainult õige pisut. Lõpp oli nagu lubatud, aga õnneks oli üks meist seekord viitsinud kummikud jalga tirida. Sinna sai mindud ettavaatlikult ja otsides kuivemat kohta ja kindlamat maad, tagasi sai julmalt läbi vee, peaasi et oleks lagedam ja räga vähem. Põhi kandis küll! Külastasime ka Lemuselja rahulat ja ajasime juttu kohaliku muuseumidirektoriga. Tänud peitjale põnevasse kohta juhatamast!

Tänan!

 1 

Saabusime vahvast Võsu kõrtsist, kus end seljankade ja pelmeenidega kosutasime. Tore koht, eriti toredad olid seal "võrgusolevad arvutid", minge kaege ise :-D
Jätsime auto ristmikule ning otsisime karjakaupa. Mitu pead on ikka mitu pead, mitu silma on ikka mitu silma. Ilm hämardus, aga taskulambid tegid meiega õnneks koostööd. Üks punkt alistus teise järel ning lõpuks võisimegi lõpus Marje tulle (loe: vette) saata. Tegelikkuses oleks ettevaatlikult saanud ka kuiva jalaga ligi, aga eelistasime siin siiski kolme musketäri meetodit. Milleks meil siis naisterahvad kaasas olid :-)
Aitäh leitava multiaarde eest! Aare ja vahepunktid kombes. Kena metsavahe teil siin!

 2 

Pärast mõnusat seljankat Võsu kõrtsis saime aarete otsimiseks uut jõudu. Nii mitmekesi otsides leitakse vahepunktid muidugi kiirelt. Marjel olid ainsana kummarid jalas, nii me teda servakese pealt õpetasime ja ergutasime. Tänud jalutuskäigu eest!

Täna olid soovituslikult kummikud jalas. Aare sai leitud. Natuke kummalisel viisil seekord. Peale vahepunkti hargnesime kahte leeri, ühte need kes esmakordelt otsisid ja teise leeri need, kes juba teist korda kohal olid. Ja umbes üheaegselt, kuid täiesti erinevatest kohtadest kõlas hüüe LEITUD! Mis mõttes?! .... Siis nüüd tuligi välja, et minu eelmises mitteleiulogis on väike viga. Aga las olla, äkki on keegi veel, kes samal moel leiab ja minu valeväidet seega kinnitab :) Tänud vahva aarde eest! NB! Lamuselja rahula leidsime ka puht juhuslikult üles. Päris huvitav vaatepilt keset metsa. EVEJ

Väga mõnus koht koertega jalutamiseks. Tänud! Kuna aga soovituslikud abivahendid olid maha jäänud, siis mõnuga tuleme siia veel teinekord tagasi. Esimesed punktid leidsime kenasti üles. Kas see just multiaare on, on küsitav. Pigem mõistatuse moodi, kuna nii vahepunkt kui ka lõpp-punkt ei ole üheselt määratud.

 2 

Ajasin endale auto juures kummikud jalga ja see oli tänase uduse ilmaga väga õige tegu. Esimene punkt alistus kergelt ja siis oli hetk nõutust. Pakkusin küll Alexile , et võtku mind kukile ja siis tehku pikki samme, aga ta keeldus sellest millegipärast. No jah, nii jäigi minul tundmata, mismoodi mehed pikki samme teevad. Seni kui mina sibasin kaks, jõudis Alex vaid ühe sammu astuda. :D Aga no õigesse kohta ta välja sammus ja sain edasi sibada. Kõik kohad olid isemoodi ja mingi hetk olimegi suure vee ees. No mõnikord ikka saab ju kummikutega mööda vett kõndida. Ka meil õnnestus see ja saimegi tünni kätte. Nii kui tünn avanes pistis sealt pliiats jooksu. Seda otsisin maast kauem kui ühtki vahepunkti :D. Nii hästi suutis ta end lehtede vahele ää peita. Tegelikut tahtsid sealt topsist veel mõned vidinad jooksu pista, kuid õigel ajal sain tünnile punni peale tagasi, võitle siin nagu Džinniga :D. Ja rahula otisime ka üles. Tõesti rahulik koht oli. Tänud matkateele juhatamast!

 2 

Päeva teine, juba raskem... eriti kui üritad tabada naiseliku loogikat...või silmamõõtu. Täiesti müstilisel kombel õnnestus see just meesterahval aga õnn on pime, pole kahtlustki. Kõikse kauem võttis aega aardest plehku pannud pliiatsi ja rahula otsimine. No ei jäänud viimane kuidagi meil aaret jahtides teele ning korraldasime sellele oma otsingu, mis kah edukaks osutus. On ikka kummalisi kohti küll meie maal ja lausa kahju oleks kui geopeitust ei mängiks. ja nende olemasolust ei teaks. Suured tänud peitjale, aare korras :)

Aitäh! Oligi lihtne ja kerge, pärast vaatasin haua ka üle. Olen siit mitu korda jalgrattal mööda sõitnud aga pole märganud, ju siis on nina tees kinni olnud.