Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Selle aarde lugu algab minu jaoks juba lapsepõlvest: nimelt eksisteeris minu jaoks "Elva taevaskoda" ja siis kusagil kaugemal "see teine" Taevaskoda. Kuna aga ilmselt paljud ei teagi sellisest kohast, väärib see kindlasti aardega tähistamist.
Aare asub Elva-Vitipalu maastikukaitsealal Elva jõe ürgoru liivapaljandi vahetus läheduses. Samuti on paljandi kohal täisvarustuses lõkke- ja piknikukoht ning sellest möödub kolm matkarada. Soovi korral leiate täpsemat teavet lisatud veebilingilt.
Aare on peidetud traditsioonilisel viisil 0,45 l plastkarpi, milles leidub GP juhend, logiraamat, pliiats, teritaja ja vahetusnänn.
Maastik on järsu nõlva tõttu üsna keerukas. Eriti ettevaatlik tasub olla pimedas ja/või libedates oludes (nagu peitmise ajal :)). Koordinaadi määramisel tekkis väike (~15 m) vastuolu Google'i ja Maa-ameti kaartide vahel, nii et võtsin nende koordinaatide keskmise. Palun niisiis arvestada, et tegu pole ülitäpse näiduga.
NB! Palun vältige erosiooni tekitamist: ärge ronige paljanditel! Aare on leitav peaaegu täiesti jälgi jätmata.
Meeldivat otsimist ja leidmist! :)
Vihje: Suur mänd ja väike kuusk
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.vvvs.ee/?23
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Siia saab parkida | Parkla | 58° 9.7289' 26° 24.7917' |
Aarde sildid: ilus_vaade (15), soovitan (9), piknikukoht (6), lõkkeplats (5), matkarada (2), lühem_matk (2), 2013_aasta_aarde_kandidaat (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC4V2E9
Logiteadete statistika: 128 (97,0%) 4 5 2 0 0 0 Kokku: 139
Aare on ilusti oma kohal ja täiesti leitav. Ainult, et torm on puid langetanud ning mööda jõge minevat teed pidi ligi ei pääse. Peab kas turnima või siis paljandi peale minema. Soovitan oodata kuniks puu eest ära korjatakse. Või kui väga sügeleb, siis ronida. Ise ei loginud, sest teist poolt ei olnud kaasas.
Sai palju higistatud aga aaret wi leidnud. Oli tunne, et leidsin õige koha aga aaret ei näinud.
Minul ja Erkil on see aare pikalt oma aega oodanud, sest kaarti vaadates tõdeme iga kord "ei viitsi sinna alla küll minema hakata nüüd...". Seekord oli meil Krista kaasas ning ei saanud endale laiskust lubada. Mõeldud! Tehtud! Või noh... mu arust oli neid vihjeobjekte ikka mitmeid enne kui õigele pihta saime. Aga peaasi, et saime! Peitjale aitäh!
Läksime trepist alla vee äärde ja kuuse-männi juurest mööda radu üles tagasi. Värskelt kohapeal meisterdatud istumise pingid olid siin virna laotud. Küllap lähimatesse puhkekohtadesse on lisa istumisi tekkimas. Tänud peitjale.
Peale talvist mitteleidu oli ikka hea tunne aarde oma kohast välja tõmmata. Täname.
Talvine külastus jättis pika ninaga, sest praegusest peidukohast tunduvalt paremini vihjele vastavas platsis oli nii mõnus pesakoht, et mujalt ei taibanudki otsida. Seekord, senikaua kuni mina oma pesa taaskülastasin tõmbas kaaslane aarde õigest pesast välja. Aitäh!
Selle paksu lume ja libedusega on siin “tarvaskojas” ikka päris põnev :) Tänud!
Võrratult ilus koht aga jama see, et vihma sajab korralikult. Mõnus ronimine ja pulsi lõi ka üles... Aare korras. Aitäh peitjale ilusat kohta tutvustamast!
Minu 45km pika rattasõidu 3. aare. Üllatav oli leida aarde lähedusest trepp mis tuli kuskilt tsivilisatsioonist, mina lähenesin aga rattaga üle heinamaa, väntasin koolmekohast läbi Elva jõe ning peale järgmise heinamaa ületust pidin ratta võssa jätma ning viimased sajad meetrid mööda loomarada ragistama. Tagasiteel läksin võsas olevast rattast esialgu meetrikauguselt mööda ilma seda nägemata, ning siis otsisin oma päikseprille taga mis olid vahepeal kaduma läinud, õnneks leidsin.
Ronitud ja ujutud. 30c Found it: (4475) 21.Jun.2021 13:00 Elva taevaskoja. Kui tulla trepist alla, siis jälgi tõesti ei jää aga edasi on peitja manitsust peaaegu võimatu järgida ja seda on seal ka näha /NB! Palun vältige erosiooni tekitamist: ärge ronige paljanditel! Aare on leitav peaaegu täiesti jälgi jätmata./ Täname. Skoorisime ja siis ma ujutasin end ka veidi.
Arvata ju võis, et lihtne see pole. Aare ise ilmutas end kohe. Tänud
Seda aaret otsisime juba neljakesi. Meiega oli liitunud Tambet, kes arvas, et tema võrr veidi ringi tiirutada tahab. Kohapeal olime kohe veendunud, et ega siin ülemisel korrusel pole midagi teha, seega liikusime 110 sammu allapoole. Otsisime läbi kõik valed kohad, sest geps liiga palju koostööd teha ei soovinud, seejärel hõikas Sven, et tema leidis. Ausalt, ega geopäeva lõpuks saangi öelda, et kõik keerulised leiud tulidki Svenil. Hea, et ta ikka kaasa viitsib minuga käia. Kolm "ametlikku geopeiturit" said aga hoopis oma nimed raamatusse sirgeldada ning siis taaskord 110 sammu teha. Hing oli paelaga kaelas lõpeks, ma ütlen :) Tore koht, aitäh!
Geotiimiga liitus uhkel ratsul kohale kapanud Tambet. Minu jaoks oli ka see taevaskoda seni tundmata, igasugu teisi on küll ette sattunud. Vihjest oli palju abi ja taevaskoda jäi meist püsti. Aitäh.
Leitud. Ilus koht oli ka tuttav - käisin siin juba mitu korda.
Kena matkaraja lõpetuseks tegin sedasama, mida siin eelkäijad soovitavad - rahulikult trepist alla jõe äärde ja topsiku juurest nõlva pidi üles. Tegelikult on mitte rada pidi käimine küll keelatud, aga kui ettevaatlikult ronida, siis saab nii, et sammalt lahti ei rebi. Kuiv ja korras, aitäh peitjale.
Kohale jõudsin üsna hämaras aga vaade oli sellest hoolimata nauditav ja trepp mitte kõige hulle luumurru kiirtee. Esmalt otsisin läbi kõige raskemad vihjele vastavad paigad, lõpuks kõige lihtsama, mis loomulikult peitis ka aaret. Midagi peale logi ei lisanud aga võtsin lilleliselt lõhnava taskuräti aardesse jäetud pakist. Hea niiskuse koguja ja niisama praktiline ka. Mäkke ronisin aarde juurest, ehk ohutum, kui trepp. Hea saabas tagas eduka mäkketõusu vaid tagasilla abiga. Lõkkekohal toimus peregrill. Tervitusele ei vastatud, seega saan järelduse teha, et koerad on enamasti viisakamad, kui inimesed. St sama pere koera kohtasin jõe ääres ja tal oli minuga kohtumisest küll väga hea meel.
Talvepuhkuse leid # 188. Leitud, logitud, tänan!
Üks seltskond asutas end just grillima ja koer Albert tahtis hirmsasti koos minuga mäest alla tulla - peremees pahandas, et kus sa, lumivalge karvaga tegelane, ronid, meie sind jõkke ujuma ei luba. Karp korras, mäekülg siiski geoerosiooni tunda saanud.
Väike ronimine ja leitud ta saigi :) Võtsime punase pesulõksu ja jätsime uue taskurätikute paki. Väga ilus koht.
Jalutasime, nautisime vaadet ja saime aru, et ilma ronimata siin ei pääse. Trepist alla kulgeda oli väga mõnus, peas keris mõte, et kas siit peab tagasi üles ka minema? Kui tavalise looduse nautleja jaoks rada lõpeb, siis tubli geopeitur ragistab edasi. Peatselt olimegi aarde juures, mis juba natuke eemalt paistis. Tagasi liikusime otseteed, seega trepist üles rühkmine jäi seekord siiski ära. Täname ilusasse kohta kutsumast!
Elvast sobilikku aaret valides valisin Vitipalu. Mõtlesin, et ei viitsi kallaku peal turnida. Tegelikult sain kaks ühes ja mulle väga meeldis, et see lühike matk nii kulges. Mina tänan.
Ilus paik. Tänud siia juhatamast ja aitäh aarde eest!
Vot see trepp mulle ei meeldi. Aga kõigest hoolimata läksin ma ikkagi alla ja pärast tulin ka ülesse. Trepi ehitajad on vast pooled asjad omale kõrvale pannud. Alustaladest on pool saanud värvi ja kruve tundub ka poole vähem olevat kui tarvis oleks.
WC on peaaegu võrdväärne miljoni peldikuga.
Tänud näitamast!
Väga ilus koht ja lisaks pakkus ka väikese seikluse. Suur tänu kutsumast! Otsimiseks kulus mõned minutid.
Kaks aastat tagasi müttasin siin ka, aga toona aaret ei leidnud. Täna on siia tehtud uus trepp ja koht sama ilus nagu alati. Nagu ikka sageli juhtub, tuli leid täna esimesest kohast, kuhu vaatasin. Aitäh!
Mitu korda vaatasime õiget puud. Pärast kui õigelt poolt vaatasime tuli aare kiiresti välja.
Tänu vihjele lihtne leid, kuigi see viimane suurem torm on jõeäärse raja ära blokkinud. Hea ronimine treppi mööda ja üle puude.
Eelmine kord kui siinkandis olin, hakkas hullult sadama ja selle aardeni tulek jäi ära. Nüüd oli ilm ilus ja jalutuskäik mõnus. Väga kaunis koht, tänud juhatamast!
Jätsime auto parklasse ja jalutasime lõkkeplatsini. Sealt läks Tõnu trepilt edasi aaret otsima ja logima. Alla jõudes kadus mingi hetk rada ära, aga aarde juures leidis teise raja, et üles lõkkeplatsini tagasi tulla. Üleval oli kena vaade jõele ja kaugemal asuvatele põldudele. Täname!
Ja no järgmine puhkeplats hingematvas kohas.. Tulevikus läheb väga raskeks mul see ööbimisplatsi valimine. Lõpuks tuleb lihtsalt muguna siia suvitama tulla ja liikuda iga päev kilomeeter uude kohta.
Vaateplatvormil oli teisigi looduse ilu nautlejaid. Üks hetk hiilisin ma kõrvale ja tuvastasin sissekäidud raja jõe äärde. Oi ei meeldinud mu jalgadele see järsk laskumine. Varasemalt saadud koormus piitsutas lihaseid. Nulli jõudes oli miskipärast meeles, et vihjes oli üks puudest oli kask ja teine mänd. Ei silmanud aga ühtegi sobivat paari. Uurisin siis järgi, et kumb neist see suurem oli. Siis avastasin oma vea ja olin terve aja seisnud täpselt aarde kõrval. Panin nime kirja ja ronisin tagasi üles. Aitäh paika tutvustamast!
oi, ei olegi enne siia sattunud, kuigi x ja x siinkandis liigutud. Peale logimist tegelesin taara ja prügi koristamisega. Suured tänud juhatamast.
Kui veidi valesti otsida siis on ikka veidi ronimist aga tore aare ja korras oli ta ka! Aitäh!
Andis sinna alles ronida. Aga oli muidugi ronimist väärt. Aitäh!
Kuna suurte seenesaakide ja pisikese, aga väga tubli matkakaaslase tõttu kujunes meie planeeritud pikk Elva ürgoru matk lühikeseks Viti järve matkakeseks, oli seda rohkem aega ja suurem nauding kõike ümbritsevat vaadelda. Sealhulgas seda kohta siin, millest varem õrna aimu polnud. Kõigil oli suur põnevus uuendusjärgus kahtlases seisukorras treppidest alla ja metsa vahelt üles turnida. All vee juures oli mõnus rahulik sulin.
Aitäh nii erilisse kohta aaret peitmast ja seda meile oma looga tutvustamast!
Trepist allatulek liigitub juba vaikselt ekstreemspordi alla. Üsna nigelas seisus on see. Pärast logi kirja panemist tundus parem mõte võtta tõus mööda looduslikku nõlva teiselt poolt paljandit.
Jäi pisut arusaamatuks, miks rattaga puhkekohani sõita ei võinud, aga olin rmk-kuulekas ja jätsin teekaaslase parklasse. Katusealune oli hõivatud ühe paari poolt, kes jälgis vaikides, kuidas üks matkaline, telefon ja pastakas käes, otse võssa suundub ja natukese aja pärast natuke liivase ja muidu metsasena sama sihikindlalt samast kohast välja tuleb. Õhus oli tunda küsimärke, mõlemalt poolt. Ma ei väida, et geopeituri tegevus ei ole veider, aga selline jõllitamine on veel veidram. Muidu täitsa tipp-topp koht, aitäh juhatamast! :)
Kõrgusekartjale oli trepp ikka jõhker. Üks jalg värises veel pool tundi hiljemgi. Sai jalgupidi vees jahutust leitud, paljajalu üsna looma kombel tagasi üles ronitud ja vahepeal ka aare leitud. Lahe oli!
Trepp? Kui trepi all just ei mõelda paljandile kellegi eelneva poolt sissetallatud treppi, siis me otsustasime ronimise kasuks. Üles-alla sai seal ronitud omajagu aega, vaade oli kaunis igalpool. Olime juba jõuetusest silmanägemist kaotamas kui järsku märkasin üht vihjega sobituvat kohta meist vasakul ja teist paremal. Vaatasime muguga üksteisele otsa, võtsime viimased jõuvarud kokku, tema vasakule, mina paremale ja leitud see suslik sai. Koordinaat oli meie andmetel ainult viis meetrit möödas, tänan selle eest ja palun veel! :)
Koht on kena,trepp alla jõe äärde on enam vähem konditsioonis.Aardeleid ise peale vihje lugemist oli kiire.Tänud siia juhatamast!
Siin oli parasjagu suur seltskond grillimas ja mõnusat ilma ja kohta nautimas. Meie saime ka ilusti aarde leitud. Tänud aarde eest!
Ronimist oli kahtlemata piisavalt, kuid praeguse kuiva ja kergete miinuskraadidega oli täitsa normaalselt ligipääsetav. Aitäh!
Kuidas selle aarde kätte saab erosioonile kaasa aitamata, jäi küll segaseks. Kuna öö otsa oli sadanud (ja mitte vähe) ning jalas olid plätud (oma lollus), siis võis meie jaoks kategoriseerida selle aarde eluohtlikuks. Aga kätte me ta saime ja jäime sealjuures ka ellu. Tõesti huvitav koht. Täname!
Peale orienteerumise MM korraldamist tuli üle vaadata ka võistlusmaastikule jääv aare. Väike jooksuring ja logi saigi kirja. Tänud peitjale, ei olnudki siia varem sattunud.
Tänase päeva keerukaim karp. GPS siin küll kuskile ei aidanud, uitasin niisama ringi ja otsisin vihjepuid. Poole tunni pärast hakkas lõpuks silma, kui teised lõplikult tüdinenud olid.
Sellist kohta ei osanud oodata. Trepp oli tõesti ohtlik, tuli väga rahulikult alla minna. Kui nulli lähedale hakkasin jõudma, siis vaatasin ringi ja nägin vihjele sobivat kohta ja seal aare oligi. Kuigi olin kaine, siis tõusu võtmine oli raske. Illi kandi 3 aaret jätsin TRM-iks ja sõitsin läbi Telefoni koju, et suurt unepuudust välja magada. Koju jõudes magasin 6 tundi märkamatult maha.
Sai veidi ekstreemsemat aaret ka otsida, aga kõik kenasti raskusastmetele ja korrektne. Veidi võttis ikka aega, kuid tore oli. Aitäh!
Sain koos sõbranna ja kaheaastase pojaga sealt trepist alla ja jätsin nad kive jõkke viskama. Kahjuks turnimine ja aukudesse vaatamine ja turnimine veelkord sel korral tulemust ei andnud. Peab naasma, koht ise vinge. Aitäh!
Jõudsin kohale ja vaatasin seda kohutavat kipakat redelit, mis läks nii kaugele sügavikku kui silm seletas. Ausõna, ma pole ammu nii ebakindlat redelit näinud kui see. Vaenlasele ka ei soovitaks. Aga mis teha. Hakkasin vaikselt sammhaaval allapoole minema. Ettevaatlikult, tasa ja targu, ise mõeldes, kui jube on üles tagasi tulla. Jõudsin alla ja... krt, vahemaa oleks nagu ainult suurenenud. Äkki on siis aare ikkagi üleval? Ohkasin ja hakkasin jälle vaikselt, sammhaaval ülespoole minema. Kaks korda pidin puhkama, no on ikka surmatrepp. Jõudsin üles... no pagan, nüüd näitab koordinaat jälle alla. Istusin, puhkisin, kirusin ja kirjutasin Martinile. Palun väikest suunamist, enne kui ma südamerabanduse saan sellel trepil. Martin, kena inimene, nagu ta on, suunaski ja pärast mõningast turnimist sain karbi kätte. Olgu ta tänatud!
Poolel teel puhkekohani kuulsin urinat. Öeldakse, et hirmul on suured silmad, aga tundub, et minu puhul on siis ka suured kõrvad. No kes see saab seal uriseda? Ei, jälle uriseb. Süda hakkas juba puperdama kui kostus kolmas urin. Pagan, need on linnud, kelle tiivad surrdi teevad, kui oksalt õhku tõusevad. Nii et adrenaliinilaks igatepidi saadud ses kohas. Tänud, väga vinge koht taaskord.
Aitäh kutsumast, siinpool ei olnudki enne käinud veel. Anna eestlasele küngas, millelt avaneb vaba vaade 20 m allapoole voolava veeni, kuhu kohale ronimine on ühe minuti ettevõtmine ja juba nimetab ta selle paiga uhkelt taevaskojaks :o) Eks kõik ongi suhteline - mis maailma mastaabis vaevumärgatav muhk, see meile mägi; mis meie mastaabis tavaline mets, see mujal maailmas rahvuspark; mis meil lihtsalt jõgi, see kvalifitseerub paljudes maades erakordselt puhtaks joogiveeks. Lõuna-Eesti on kant, kus kõik see nii armsasti täiusliku terviku moodustab. Ja hinge ta meile läheb. Nii laulamegi kuidas läheme üles mägedele, hüüame alla orgu, hüüame üle metsa, hüüame üle nurme, hüüame taeva poole: "Ilus oled, Isamaa!"
Lähenesime aardele kasutades treppi sisaldavat trajektoori. Libeduse ja langenud puude koostöös osutus see keerulisemaks, kui alguses arvasin (hiljem selgus, et on ka meeldivam võimalus). Aarde leidmine oli õnneks lihtsam: ei jõudnud stardikäsklustki saada, kui kõlas "oota, ma vaatan korra siia" ja leitud ta oligi.
Jätkasime jõulumatka Vitipalu torni juurest esmalt mööda maratoni- ja seejärel lihtsalt matkarada. Vaate avardudes väljendas vanaema üllatust uute puhkerajatiste üle ja meenutas, kuidas ta aastaid tagasi klassijuhatajana õpilasi siia ekskursioonile tõi. Ja loomulikult polnud tegu tänapäevaste pehmodega: vaatamata trepi puudumisele läks nende tee otse nõlvast alla, LÄBI jõe ja teisel kaldal paistvate majade suunas, et joogivee varusid täiendada. Et asjale veelgi vürtsi lisada, ilmusid hetk hiljem meie selja taha teised matkajad, kelles vanaema tundis ära nende majade praegused elanikud. Loomulikult suundusid ka nemad veidi kaugemal nõlvast alla...
Aare ise oli kenasti kuiv ja korras. Jätsin ta kerge südamega sinna jõevulinat kuulama ja järgmisi külastajaid ootama.
Järjekordne paik täna, mille olemasolust polnud ma teadlik. Teel aarde juurde lugesime kirjelduse läbi ja kohapeal juhindusime rohkem vihjest kui sõrme vahel olevast nutividinast. Eeskujulik aare, kõik oli täpselt seal, kus olema pidi. Tänud!
Eelmine aasta, kui üle tee käisime aaret otsimas, jäi siin aja puuduse tõttu käimata. Tänase looduses veedetud pühapäeva algus oli siin suurepärane. Teine pool meie perest, kes olid tulnud vaatama, kas ehk mõne seene metsa alt saaks, täitis meie taevaskojas käimise jooksul kõik autos olnud tühjad kopsikud, plännergud ja kotid seentega:)
Tänud peitjale siia juhatamast! Suurepärane koht.
Aare oli korras. Ei võtnud midagi ega jätnud.
Väga kaunis koht, kahjuks olid seda kohta külastanud ka mingid vandaalid. Kõik kohad taarat täis loobitud. Korjasime enamuse taarast kokku. Kui järgmistel peituritel võimalik kott kaasa võtta, et see ära viia oleks väga tore.
Kui seda vaadet nägin, siis pidin taaskordselt mõtlema selle peale, kuidas peitjad suudavad ikkagi leida kohti, kuhu aardeid peita. Aitäh!
See vaade ja koht olid tõesti aaret väärt ning suured tänud meid siia juhatamast.
Jumal tänatud, et sinna trepp on ehitatud, öösel laskudes oleks muidu liiga ekstreemeks see lugu läinud.
Siin oli tõesti tegemist peaaegu miljonivaatega. Vaadata on muidugi kena, aga katsu sa korduvalt trepist alla ja üles käia, sest ega siis aare nii lihtsalt ka pihku poe - vahepeal tuli keha kinnitada ja uuesti proovida. Ja kui ka selgeks sai, milline on kuusk ja missugune mänd, siis oli varandus käes. Tühja sellest, et mõned pisemad tegelased vahepeal sääripidi jõkke sopsasid - ühise ürituse nimel võib kõike juhtuda. Aitäh peitmast!
Suvesoojas metsas ilma sääskedeta on ikka hea jalutada. Saime ka treppe nautida, kuid tagasi minekuks valisime teise võimaluse. Aitäh! EVEJ
Päeva viimane aare otsustas nöökima hakata. Uurisin gepsu nullis kõik kohad läbi, aga mida pole, seda pole. Kerge väsimus ja tüdimus hakkas ka juba peale tulema ning mõtlesingi, et las ta siis olla, koht on ilus ja tuleb teinekord tagasi. Hakkasin juba ära suunduma ja gepsut sulgema, kui taipasin vihjet lugeda. Kirusin, pöörasin otsa ringi ja läksin võtsin aarde välja. Tegelikult oli väga lihtsalt leitav, gepsu oli lihtsalt segadusse sattunud. Koht on lahe, siia polnud ka varem sattunud. Aitäh tutvustamast!
Täna, 5+ aastat hiljem, aare veel logimata. Mis siis ikka, likvideerin selle võla :)
Täname õue kutsumast!
Tõest meiepoolsed suured tänud Eestima suurust ja ilu tutvustamast. Olin minagi selle päris Taevaskojaga rikutud, polnudki aimu sellest ilust siin. Nüüd on ja olen juba paljudele seda kohta soovitanud ja kiitnud
Tõeliselt ilus vaade. Aitäh. Unustasin õigel ajal siia logida, seepärast kuupäev praegu umbes pandud.
Jälle koht, kuhu me polnud varem sattunud. Tegime päris pika ringi, et ümbrusega natuke põhjalikumalt tutvuda. Möödaminnes otsisime ka aarde üles. Täname kohta näitamast, väga meeldis.
Võrratult ilus vaade avanes ülevalt. Puhkekohas tossas veel eelmisest asukast pärit lõke. Trepist alla oli täiesti mõnus minna, kuid pärast üles tulla oli teine teema. Aare ise ilmutas peale lühikest otsimist. Tänud.
Koht imeilus, uhke trepp, päike paistis, tänud siia juhatamast!
Eelmise juurest sai siia üsna sirgjooneliselt kulgeda. Ammu olen juba mõelnud, et milline see koht küll välja võiks näha ja ei pidanud pettuma. Aitäh näitamast!
Vitipalust mööda maratonirada ja metsavahe-mõhnastiku radumööda saabusime veel põnevamasse kohta. Päike puudevahel, vesi all ja sada trepiastet lahutamas orust. Nii linnulennul 60m aardeni. Üks paarike tutvus all parasjagu infostendiga ja nii pidime üleval aega parajaks tegema. Ega soe päike kolmekraadises soojuses liiast ei olnud. Pale sai rõõsaks ja üheltmaalt tuligi võimalus jahitavale topsile järgi minna. Jeever, kui selge vesi selles jões on... Peale paari võimlemisharjutust ja pool-limbot teele külvatud takistuse ületamiseks ja kohal me olimegi. Tiptop peidukas ja ülilahe koht. 10 punkti peitjale sinna juhatamast!
Olen tihti lähedalt möödunud, kuid pole kunagi just sinna õigesse kohta sattunud. Tänud juhatamast! Aare tuli kenasti kätte. Aare ja selle sisu heas seisus. EVEJ.
väga kena koht ! turnimist ikka oli ! võitlus tasakaaluhäiretega, aga ära tegin ! tänud !
Tegin väikese tiiru ja kõndisin otse aardeni. Koht on huvitav - siia tuleb kindlasti tagasi tulla.
Tänud peitjale :)
Kena koht,kahju et külastus jäi pimedasse.Leitud,logitud.Viisime TB jalutama.Tänud!
Tõepoolest üks ääretult kena paik, mis aaret juba ammu väärinuks. Õnneks või kahjuks tundub Elva taevaskoda veel küllaltki tundmatu kohana, mis suurest turismist kõrvale jäänud. Aaret otsides tuleb ettevaatlik olla- mõnes kohas võivad vahemaad kogemata mööduda kiiremini kui esialgselt plaanitud. Suured tänud peitjale!
Elva taevaskojast polnud ma midagi kuulnud, ehkki oleme siinkandis mõlemad orienteerunud. Täname juhatamast! Väga rahulik ja suvine olemine oli seal.
Oleme geopeituse mängimisel alles värsked tulijad, see oli meie esimene aare. Täname aarde peitjat. Koht oli väga looduskaunis ja samuti vedas ilmaga.
Ilus vaade ja vahva koht aardele. Kogu kamp nautis. Aitäh!
Täitsa ilus koht oli ja sai ennast ka veidike füüsiliselt liigutatud. Aare jäi kiiresti silma ning kaevetöid tõesti tegema ei pidanud. Tänud!
Peale väikest tsunaamit geopuugis, jäi Miki asju kuivatama ja habet ajama? Või suppi keetma? Ja nii me rajale suundusimegi. Minu tõrkuv meel peale Moosese mäe treppe, sundis alternatiivset teed otsima ja ka kaaslane oli varsti mul sabas. Igatahes...mõnus koht ja hea peitja...mina oleks oma rikutuses topsi jõe teisele kaldale sokutanud :P Aitäh aarde eest!
Kiiradi kääradi teid pidi jõudsime lähimasse parklasse ja siis hakkas salongis hädakisa, vesi pardal, päästeveste pole, alus hüljata. No kuna allveelaevniku väljaõpet meil kellelgi polnud, siis saigi Puugi kõhust välja karatud ja vaikselt samas tagasi hiilitud, et kes siin ometi vett laseb. Esimene kahtlus oli muidugi kaasas olnud Hiirel ;P, kuid tema süütut ilmet nähes see kahtlus hajus. Ja kui Alex veel vannitoa ukse avas , selgus, et meil on lausa oma bassein vett täis lastud( ja mina piirdusin hommikul vaid kerge pesuga :P, oleks seda teadnud oleks ikka spaateenuseid palunud ). Nüüd jäi üle liigne vesi basseinist välja lasta ja oma varandus õue tuulduma tõsta. No puud said küll pestud kuid kummikud ja istumisalused ju vett ei karda :) . Kuid minu geokäpikud tilkusid nii õnnetult, et need jäidki puuki nõrguma. Jätsime siis Miki hommikukohvi keetma ja Geopuuki tuulutama ja suundusime ise aaret otsima. Osssaaa, milline vaade, see võttis lausa õhku ahmima. Paadunud pildifännina laskusin trepist allapoole ilupilte klõpsima ja kui tagasi üles jõudsin vaatas mulle tuttava vormi ( Alexi ) asemel vastu kõhetunud ähkiv tegelane. Hetkeks ei uskunud oma silmi, sest nii äkki kui kogu tekkis ta ka kadus mu nägemisulatusest, kuid hilisem jutt Mikiga kinnitas mu nägemismälu, temagi oli seda varju näinud, brr judinaid tekitas see ilmumise kadumise vaatepilt küll :P. No õnneks hakkas eemalt silma juba tuttavam profiil ja nii me siis koos Alexiga aaret ikka otsisime. Ja leidsime ka koos paljude ilupiltidaga muidugi. Tänud vahva koha eest! Nii mõnus oli siin hetk lihtsal aeg maha võtta ja ähkida nagu auruvedur pärast mägede vallutamist :D . Ja no Geopuugi juurde jõudes ootas meid juba maitsev hommikukohvi ja muu hea-parem. Superteenindus ma ütlen :D !
Minul siin Ilvesteate lugu pole. Orienteeruma hakkasin 2 aastat hiljem. See-eest tulin täna Ilves 3 teiselt päevalt Päidlapalust. Siinne jõeäär polnud raskem täna läbitud trassist. Ilus koht - tänan!
Tutvustasin väikevendadele geopeitust. Ilm oli soe, linnud laulsid ja üks hobune seisis kuristiku serval ja vaatas mõtlikult kaugusse. Poistel olid sabad rõngas ja aarde leidsid üsna ruttu. Aare korras.
Tõeliselt lahe koht, polnudki enne siin käinud. Kahju, et ööbima ei mahtunud, mingid mehed olid juba ees, aga järgmine kord ehk. Aitähh!
Turnisime siin pärast päikeseloojangut väikse lootusega öömajale jääda, aga lõke alles tossas ja kaks noormeest ei raatsinud kuidagi kena õhtut (mujal) lõpetada. Nii tuli edasi liikuda, telkimiseks leidsime horsontaalsema platsi Viti järve vaatetorni ja lõkkekoha juures. Oleks siis teadnud Karijärve onnist, aga seal polnud ju veel aaret :) Kaunid paigad kõik, siia kanti on hea meel uuesti tulla.
Teine katse - seekord ei olnud trepp libe. Parklas kohtusime Reino ja Hendrikuga ja ajasime natuke geojuttu. Kohapeal läks kõvasti aega, sest teisel kaldal liikusid pikkamööda allavoolu kaks spinningutega isikut, kellel ei olnud eriti kiiret edasi liikumisega.
Tänane päikesepaiste oli kaugel seisundist "pimedas ja/või libedad olud" ja otsimine oli lihtne. Tagasi auto juures kohtusime [jussike]-ste tiimiga (jällegi sama seltskond aarde juures koos kui kunagi Kalevipoja kohoosi aaret otsides). Tänud kenasse kohta juhatamast. Piknik oleks siin suurepärase vaatega.
Väga ilus koht ja natukene kaarti vaadates leidsime kohe ka kõige parema lähenemis tee. Tänud!
Kui juba Elva ümber tiirutada, siis ei saanud ka seda suhteliselt uut aaret vaatamata jätta. Vitipalu on muidu tuttav kant, aga see konkreetne puhkekoht on kuidagi kahe silma vahele jäänud. Lumesajus ja külmunud maaga oli otsimine isegi hämmastavalt lihtne, oma osa mängis suhtkoht selge rada, mis aardeni viis :P Ja nagu ikka, alla oskab iga loll minna (mõnikord isegi kiiremini kui planeeritult), aga proovi sa üles tagasi saada. Igatahes lahe koht!
Hommikul kui õnnestus kuidagi auto käime tõmmata, otsustasime vitipalu vaatetorni minna. Ja ega see punkt sealt kaugel polnudki. Natuke tatsasime ringi ja käes ta oligi, taastasime maskeeringu. Ilus koht, kus ei olnud varem käinud. Teinekord kindlasti tagasi.
Käisin nõlva seisundit hindamas. Praegu on maapind ilusti ära külmunud ja kevadeni on kindlasti muretu. Eks siis tuleb uuesti võimalusi vaagida. See palve on küll, et jõe poolt lähenedes ei tasu otse mööda lahtist liiva üles tuisata, vaid väike ring teha. Nii peaks ka praegune peidukoht edaspidigi sobima. Muidu oli aga mõnus jalutuskäik - puud olid lumega kaetud ja sattusin parasjagu päikseloojangu ajaks. Tore lugeda, et koht ka teistele meeldis. Aitäh teile kõigile! :)
Tänane esimene aardeleid pärast nupukat tööpäeva Tõrva kodutänavas. Enne platsini jõudmist tabas mind deja-vu - meenus trepp, mida mööda peagi alla laskusime. Ilmselt oli see 200x (ei hakka aastat täpsustama, sest mälu pole enam see ;-) Suveseiklus, mille käigus tuli astmeid loendada :-) Täna lõi vaade ja asukoht meid taas pahviks. Väga võimas ja vinge koht! Aardeleid võttis pisut otsimist, aga sellise kamba peale jagub otsimisaeg meeldivalt ära :-) Just nii palju, et ka üles tagasi jõudes oli veel aega ja isu pilte teha, ilu vaadata ja ahhetada.
Aare korras. EVEJ. Suur "soovitan!" silt minu poolt. Aitäh uuesti siia kutsumast! Hea meelega tulen veel ja veel.
Vot see oli alles koht! Minu suu läks kolksti ammuli. Väga kaunis ja väga suur tänu siia juhatamast. Mina tegin enda aasta aarete seas järjekordse korrektuuri.
Trepist alla läksid kellegi jäljed ning enne meid olidki keegi Hannes ja Anu loginud. ;)
Minu jaoks algab selle aarde lugu aastast 1985, kui siin metstes peeti Ilvesteadet ja see mikroreljeef lapiku platsiga harjunud põhjaeestlasel kuuli korralikult kokku jooksutas. Aga käinud olen siinkandis hiljemgi korduvalt ja igal viisil, rattaga vahest mitte. Kohavalik on kiitust väärt, see Taevaskoda vajab näitamist. Aare ise - kahju, et see nõlv seal sedaviisi tallata saab, karbileidmisele üles-alla turnimine paraku kaasa ju ei aita. Aga see tõdemus saabub tavaliselt ju peale parajat turnimist. Aitüma igal juhul, tore koht ja tore taaskülastus!
Pärast vähe intensiivsemat suvist matka, mis enamiku ajast toimus samuti pilkases pimeduses ja armetute valguallikatega oli see aardeotsing justkui dejavuu Nõmmeveski puhkealaga. Tõelisest elamusest olid puudu ainult pidevalt tilkuv vihm ja läbivettinud põõsad, mis ka nendest läbikõndijaid veega kostitasid. Kõik muu, varbaid lõhkuvad kännud/kivid ja liikumine ilma korraliku kindla pinnata "kursitiku" serval olid kõik analoogsed. Kuristiku põhjas peab kindlasti ka jooksma jõgi, et oleks kuhu kukkuda.
Aardest veel niipalju, et selle kalda erosiooni hoiab tagasi vist ainult see, et seal niivähe käiakse. Kui tegu oleks populaarse aardega tuleks maastikukaitse seisukohast ehk mõni rahumeelsem asukoht leida tasasemale maastikule või trepile lähemale.
Iga aarde otsimisel on oluline ajastus. Tuleb ikka siis minna, kui väljas juba täiesti pime on. Jätsime masina tee äärde, kulgesime mööda rada piknikukohani.
Seal sai selgeks, et mäest tuleb alla saada. Kasutasime treppi, mis kadus pimedasse sügavikku, saime õnnelikult enne vett pidama. Jalutasime GPS-i ja taskulambi abiga mööda jõeäärt edasi kuniks näitas masin oma 15m aardeni, siis sai seda tõusu ennast ja maastikku säästes proovitud vallutama hakata kuniks nulli jõudsime. Või no arvatavasse nulli, sest sellise tõusu peal on alati GPS-i täpsus tunduvalt kehvem.
Vihje päris hästi meeles ei olnud, et mis puu see nüüd täpselt suur oli ja mis väike, nii et algul sai katsetatud erinevaid kombinatsioone. Lõpuks siiski sai kiigatud õigesse kohta ja ka aare sealt üles leitud. Logisime ja suundusime tagasi, seekord otse ja ilma treppi kasutamata, mis võiks ka olla aardele pisut mugavam lähenemistee isegi.
Tänud huvitavasse kohta juhatamast, valges on maastik kindlasti põnevam, kuid seekord läks teisiti!
Elva ringi 3. aare. Jäljed juhatasid õigesse kohta. Kindlasti mõnel kuivemal ja soojemal aastaajal tagasi. Aitäh juhatamast vahvasse paika!
Nõiamaja leitud, aeg ka seda otsida. Ilus koht oli. Trepp oli päris järsk. Hea mitu korda ronisime mäest üles-alla metsavahel. Lõpuks tuli aare ka välja. GPS näitas, et aardeni on 10 meetrit ja lubatud mõõteviga 11 meetrit. Ilmselt mets ja mägi häirisid piisavalt. Aardest võtsime kaasa elevandi, omalt poolt lisasime kondeka. Aitäh peitjale ilusasse kohta juhatamast. Kunagi kindlasti tagasi :)
Jälle leidis kinnitust, et king ei ole sobilik jalats geopeituseks, aga ega see inimloom loomulikult ei õpi. Õnneks oli pime ja ei olnud näha, kui kaugele alla on võimalik libiseda - ainult heli järgi sai paika panna, et kuskil seal on voolav vesi. Aarde ümber oli näha piisavalt värskeid tegevusjälgi, nii et otsimine raskusi ei valmistanud. Aardest võtsin Läti mündi ja jätsin elevandi. Aitäh!
Eemaldasin auklikuks näritud ümbriskile. Vast siis karp peab neile rünnakutele üksi vastu :)
Omaaegse Elva bandega nimetasime seda kohta parema nime puudumisel lihtsalt Ilusaks Kohaks. No võtsin siis uuesti ette tee Ilusasse Kohta :) Ega seal pikalt läinud, tuli ainult vaadata, et pisike Ellen üle maailma serva ei prantsata. Ellen võttis vile ja jättis mingi rohelise looma. Aitüma.
Aardeni minek oli kui jalutuskäik pargis. Õrnad helbed paitasid põske, vetevulin rahustas närve, üksik kraaksuv vareski ei rikkunud idülli. Aarde ümber olev (ilmselt) näriliste poolt kruusasõelaks näritud kott andis ainult vürtsi juurde. Mõtteist käis läbi välgatus, et siin võiks ju igal nädalalõpul käia...
Ja siis oli tagasiminek... !"#¤""#¤%/¤%%#!. !"#¤%&(&=&!!! =)(/&%#¤%&/((=)/¤. See enam trükimusta ei kannata. Õnneks polnud läheduses hingelistki.
Siledale maale jõudes ei tahtnud need jalgadeks nimetatavad kepid enam üldse kanda. Isegi Apteekrimäele aaret peita polnud nii hull. Aardele lähenedes norisin ironiseerivalt iga mõne aja takka püstitatud puhkepinkide üle... See mees (või naine) kes tuli selle peale, et need pingid sinna panna on medalit väärt!
Õnneks oli auto lähedal - pole ammu enam tundnud, et need põletavalt külmad nahksed istmed nii mõnusad oleksid olnud.
Tänud peitjale mõnusa emotsiooni eest :)! Ahjaa, me saime oma esimese STFi vist.
Jõudsime umbes 30m kaugusele ja loobusime pidades edasiminekut neis tingimustes ja kaasasoleva varustusega liiga ohtlikuks. Keegi oli proovinud veidi varem kuus sammu, aga siis ka loobunud. Suvisemal ajal tagasi!
Hommikul polnud aardeotsimise plaane veel ollagi, aga kui keset päeva veel ühtegi logi kirjas ei olnud, siis tekkisid plaanid iseenesest. Veidi küll hirmutasid peidukoha ja maastikuraskusastmed ning terve mõistus ütles, et ülikonnas ja lakk-kingaga ei ole selline aare võetav, aga millal enne geopeitur on terve mõistuse juurde jäänud kui haistab FTF lõhna? Ühe pügala võrra kergitas raskusastet võimust võttev pimedus.
Kohapeal ei tundunud asi üldse nii hull. Taevaskoda meenutavad pinnavormid jäid kaugelt silma, kuid esialgu ei olnud aega neid pikalt nautida. Järgnes vihjele vastava koosluse otsimine. Esimese hooga sai muidugi ka puusse pandud, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Õnneks olulisi deformatsioone ei tekkinud. Ei mulle ega maastikule. Peidukoha raskusaste on minu meelest küll väheke kergem kirjeldusest mainitust. Nii palju ka neid võimalikke peidukohti ei ole.
Logiraamatut avades võis mul ilme olla umbes selline, nagu lapsel, kes oma jõulukinki avab. Hea meel oli näha, et raamat täitsa rikkumata ja ma sain esimesele reale oma nime kirja panna. Seda siis kell 15:50, hämarduvas valguses.
Tänud kenasse paika kutsumast, ilma aardejahtimiseta jääks palju Eestimaa ilu nägemata. Ei võtnud midagi, aardesse jätsin ühe geocoini!