Kuusalu Pajulinn

Aitäh aarde eest!

Kunagi ammu sai siin kuhugi mülkasse tagerdutud ja täna olid ettenägelikult kummikud kaasas. Koha peal aga leidsime hoopis mõistlikuma lähenemistee ega hakanud kummikuid jalga panemagi. Isegi vana laudtee jäänused leidsime üles ning infotahvli. Aare oli samuti kenasti kodus ja korras. Aitäh siia juhatamast!

ka mina leidsin! Tänud!

Jalad paljaks ja soolinna vaatama. Esimene selline mida näinud olen. Muljetavaldav! Tänud!

Leitud

Ei ole õige aeg 30 augustil seda aaret külastada, hull võpsik.

Hetkel ideaalne ilm aarde juurde jalutamiseks, pole kõrget rohtu ega märga pinnast. Aitäh.

Seda aaret olen ikka pikalt ignoreerinud. Tundus, et pole kuskil parkida ja et maastik märjavõitu ja ei tea mis kõik veel. Nüüd kahekesi olles oli ikkagi 2 silmapaari ja parkimiskoht leidus ideaalne. Jalutamine polnud küll pargi tüüpi, aga tegelikult palju hullemates kohtades kodjatud. Natuke piidlesime neid mitmeharulisi ja juba oligi võimalus ots taas auto poole keerata. Tänud peitjale aarde eest, see häiriv täpike nüüd kenasti kollaseks värvitud.

See aare tundus praegusel ajal paremini võetav, kui kesksuvel. Ei häirinud meid sääsed ega kõrge rohi. Aarde leidsime ka kenasti, tänud!

Veel ennem kui pimedaks hakkas minema, suundusime Kuusalu tutvustavale matkale. Üks vaatamisväärsustest oli ka siinne linnusevall. Esimese ringiga tegelikult ei leidnudki, aga kuna seal läks aega siis suundusin tagasi kaevetöödele. Seekord edukalt ja nimi saigi kirja. Tänud peitjale

Giid juhatas kenasti kohale. Linna jõudes selgus, et see aare on viimastel päevadel päris populaarne olnud. Aitäh!

Kuna päevavalgust veel jagus, siis võtsin selle aarde ka ette. Lähenesin liinide alt. Paras rägastik oli ja mitu kraavihakatist tuli ka ületada. Aardeleid tuli kiiresti. Tagasiteel, nagu sageli juhtub, leidsin raja, mis kulges üle purrete ja sain puhta ning kuiva jalaga autoni.

Kunagi suvisel ajal olen auto korraks tee ääres kinni pidanud ja olukorda hinnanud. Siis tundus sinna minek aga paraja eneseületusena. Nüüd oli floora suhteliselt kiduraks jäänud ja olukord tundus paljutõotavam. Veidi niiske oli aga ei midagi hullu. Logi kiirelt kirja ja järgmise Kuusalu karbi poole teele. Tänud!

 1 

Kuna koolipäeva lõpuni oli aega veel piisavalt, siis viskasime veidi õhku mõttekatkeid: see aare on üliraske ju; tundub kõhe; hull võsa ning pori; aastaid oleme vältinud seda juba, miks täna peaks siis minema.. ja olimegi oja kõrval. Algul oli veidi ragistamist ja "Kes aias?" mängu laadset liikumist (otsi kohta, kus Sa saad), siis väike kraavi ületus ja edasi oli juba jalutuskäik aasal (mõne väikse erandiga). Nägime objekti juba eemalt, jõudsime kohale ning Merka leidis aarde põhimõtteliselt kohe. Minu ülesandeks jäi logida: kükitasin logiraamatuga maha, avasin koti luku ja mind tabas paanika: pastakat polnud. See ei tekkinud sinna ka pärast kotilukkude avamiste, sulgemiste, avamiste, sulgemiste, jne järel ega ka pärast seda, kui olin kogu koti sisu mitmeid kordi välja tõstnud. Seejärel lootsime aardekarbi kirjutusvahandile, kuid ka seda polnud. Ei ole võimalik! Me ju alles just äsja logisime lähedal asuvat aaret ja mõlemad mäletasime, et olin pastaka kotti tagasi pannud. Katsetasime ümbruses kasvavaid taimi, kuid ühtki logi nendega poleks küll suutnud tekitada. Panime kõik pettunult tagasi (no mina olin ikka täitsa löödud; Merka oli optimistlikum, et vähemasti oli meil seiklus). Mõne aja pärast olime alguses tagasi.

Oli aeg Merka lapsele kooli vastu minna. Kooli juures küsis Merka laps: "Emme, miks Sul puuleht juustes on?". No me olime mõlemad üpris looduslikud seal :D

Kuid siis tuli Merkale mõte, et viime ta lapse koju, võtame kummikud ja pastaka(d) ning läheme uuesti - nüüd ju rada tuttav. Mõeldud, tehtud. Teisel korral olime aarde juures ikka juba väga ruttu ja pastakas kirjutas ka.

Merka hoolitseva inimesena poetas aardesse pliiatsi (et keegi ei peaks siin sama kogema, et kirjutusvahendit pole) ja mingit nänni veel.

Aitäh! Oli äge!

Ma ei tea, miks ma seda aaret nii väga pelgasin. Praegu on hea minna: tossud jäid kuivaks (esimesel käimisel; teisel olid mul jalas kummikud, et ei peaks nii väga teed valima) ja no sissetallatud rajad: 2 inimest edasi-tagasi 2 korda :D

*Mu pastakas vedeles eelmise logitud aarde juures maas. Müstika!

Jalutuskäik aasal (teel aarde juurest tagasi juba)

Täiesti ootamatult olime sunnitud oma väiksel geotuuril Kuusalu kandis peatuse tegema. Mulle oli see võimaluseks peale värsket padukat läbi totaalse heinamaa kalpsata ja aaret otsida. Mõned harud 20harulisest pole enam küll vertikaalsed, kuid see leidu ei takistanud. Tagasi läksin natuke mööda rada, aga siis jätkuvalt mööda võssi. Ei jätnud, aga võtsin toreda külmetuse, mis kogu trippi saatis.

 1 

Võtan hooldusvajaduse aastast 2016 maha. Praegu oli kõik ok.

Aasta jooksul pole siia miskipärast tulla tahtnud. Täna oli see päev. Dauno kummikutega, said päris poriseks. Mina tossudega, täitsa kuivalt ja puhtalt. Tuleb lihtsalt kas teed valida või siis mitte. Tänud

Huvitav koht, aitäh

Noo soovituslikku marsruuti me ei järginud ja panime risti vastupidi, jõudsime täitsa kuival jalal kohale, aga kraave sai ca 5 ületatud, pokude peal ka hüpatud ja no praegu vist viimased hetked veel enne seda, kui kõik loodus tärkab ja võsa silmini on ;) aarde leidsime kiirelt ja kõik korras. Tagasiteel mul üks hüpe jäi natuke lühemaks ja pool tossu kattus mudaga, aga see käib aint asja juurde ;) Aitäh! :)

Leitud.

Praegu seal väga palju näha ei olnud ja ka puu hakkab oma harudest ilma jääma. Leitud koos Merle ja Miaga. Aitäh peitjale!

Oli omajagu sumpamist lumes, aga üles leidsime Heigo ja Miaga.

Seda aaret olen kogu aeg edasi lükand,täna siis lõpuks otsustasime minna.Algus oli kena aga ega edasi läks ka aimatav rada,kenasti olid purded olemas aga rohi oli ikka rinnuni.Aitäh!

Väga huvitav koht, polnud varem isegi kuulnud sellest muistsest linnusest. Loodame, et tulevikus annab arheoloogia selle ajastu kohta ka rohkem infot. Läheneda oli raske, kohati üle pea rohi. Aitäh!

Tõeline aardejaht! Kohaliku elanikuna oli see üks esimestest aaretest, kuhu 2016 suvel suundusin. Tookord jäi aare leidmata, nagu ka paar kuud hiljem uuesti käies. Seekord oli kindel eesmärk aare lõpuks ära logida. Kõigepealt tegime kindlaks, et kooserdada pole vaja mitte esimese, vaid viienda oja ääres. Ületasime paarishüpetega kraavid, kakerdasime võsa vahel ja jõudsime lõpuks selle vallini, mida aastaid silmadega vale platsi pealt olen otsinud ja mõelnud "no eks see kuhil seal võib olla see linnusevall". Nüüd veendusime, et on ikka päriselt ka see olemas ja ei peagi ette kujutama. Otsimine võttis ka omajagu aega, aga lõpuks ma ta võidukalt kätte sain. Kusjuures vihjepuust on alles ainult umbes pool. Logisime ära ja võtsime. Aitäh peitjale, äge aare!

Ühte eelnevat logi lugedes valmistusime hullemaks matkaks ja auto juurest lahkudes tõmbasime jalga pika säärega kummikud. Tegelikult oleks hakkama saanud ka tavalise matkasaapaga, sest kõiki märjemaid kohti sai ületada mööda looduslikust materjalist purdeid. Kohale jõudes tuli aare välja esimesest vaadatud kohast.

Leitud. Tänud

Juhtusid kummikud jalas olema. Juhtusid ka kaaslasel kummikud jalas olema. Juhtus nii, et kaaslane on ajaloohuviline ning oli väga huvitatud Pajulinna kaemisest. Ja nii me neid purdeid ületasime - kiites oma kummikuid. Ja ka kohale jõudsime. Häirtud kits jooksis valge välkudes pakku. Üldse ei saa öelda, et igav olnuks või poleks olnud mida vaadata. Konteineri leidsime ruttu. Aitäh. Logitud.

Väga mõnus kosutav jaluus käik läbi võsa ja okste, isegi jala sain märjaks, väga lahe, paluks veel selliseid :)

Läbi võsa kohale ja tunduvalt viisakamat teed mööda tagasi. Koht ise tegelikult mõjus ootamatult muljetavaldavalt. Tänan.

Selle aarde otsimist olin miskipärast kogu aeg edasi lükanud. Seekord siis sai see ära tehtud.

Leitud, aitäh!

Tehtud. Täname

Tee Pajulinnani oli lahti trimmerdatud, seega juurdepääs hea.

Leitud! Lebo ots, jalad said poriseks. Kitse nägime ka!

 1 

Eks olin minagi lugenud logisid,kui hirmus värk siin ees ootamas.Kummikud panin loomulikult jalga ja minekut.Aardeni sain kiirelt ilma vahejuhtumiteta,leid oli hetkeline ja jäin korra mõtlema,et mida jubedat siis minuga siin juhtus?

Ühest tegelasest oli küll ainult kolp metsa alla jäänud.

Ma kahtlustan, et hoopis minu kohta käib see lauri logis kirjutatud teade: ma ei leia seda aaret mitte kunagi. Aastaid tagasi keerasin määratut võsa nähes otsa ringi ja alles täna julgesin minna uuesti proovima. No et ehk pole muda ja lehti ja satikaid jm. Ega neid ei olnudki, kuid seevastu kõikide eelnevate külastajate jäljed olid haihtunud, mis väidetavalt leidmist hõlbustaksid.
Kui olin nullis pool tundi madistanud helistasin Veikole, et uurida, kas ma olen üldse õiges kohas. Veiko arvas, et olen ning soovitas asjale veel jõulisemalt läheneda. Kasutasin Kalevipoja kangust ning üritasin leida midagi muud peale jää, kuid see ei tahtnud õnnestuda. Ausalt, see täpp ei häiri mind seal kaardil eriti, nii et las see jäädagi sinna kuni kunagise arhiveerimiseni. :)
Tagasiteel uurisin veidi hoolikamalt jälgi, mis ka minekul silma jäid, kuid väga suurt tähelepanu ei pööranud. Nüüd aga ei saanud neist oma suuruse ja päntajalgsuse poolest siiski niisama mööda minna. Küsisin pärast Veikolt, kas Kuusalu tõesti ka karusid ringi liigub. Pidavat liikuma. Noh, tore.

Kelle jälg? Minu saapa suurune.

 2 

Jaaa...selle aarde asukoha kohta on ikka päris palju lugusi kuuldud ja kõik kiruvad seda. Nii ei tundunud esialgu kuidagi mõistlik variant minna seda otsima. Aga no eks millalgi peab ju proovima ja vähemalt külm ilm andis lootust, et mudast me pääseme. Enne veel saime varemleidnutelt kindla vastuse, et me ei leia seda mitte kuidagi :D Aga läks hoopis lihtsamalt. Saime paraja suuna aarde juurde liikumiseks. Seal üks kraav oli jääs ja teine vabalt üle ronitav. Edasi oli jalutuskäik lumises pargis. Ja no aarde juures läks ka nii hästi, et esimene kahtlane koht oligi see õige ja seda tänu päev varem leidnud Silverile :) Vahest on tore kui keegi on raske töö ennem ära teinud :) Nii saigi sellest kohutavast aardest täitsa tore aare meie jaoks kaunis lumises metsas :) Suured tänud peitjale!

 3 

Marise sünnipäeval võttis Mariann pajulinna muude teemade kõrval jutuks ja pakkus, et seda oleks täna paras otsida - no et maa hetkel tahke ja võss sisuliselt olematu… Nojah, me oleme ju varemgi temaga üheskoos ekspromtmõtte ajel raskesti ligipääsetavaid aardeid edukalt leidnud, niisiis ei olnud vaja pikalt kahelda väljakäidud plaani headuses ka seekord ning üsna kiiresti jõudsime selleni, et muidugi tuleme Sulle seltsiks seda aaret leidma :). Varemleidnud pigem meie plaani õnnestumisse ei uskunud (ja tõtt öelda ilma Silveri suhteliselt värskete puhastustöödeta oleksime seal tõesti ka hoopis kõvemas pigis olnud, aitäh-aitäh ;)) aga kokkuvõttes käis kogu leidmisprotsess meil kordi kergemini kui loota julgesime ning karp tuli välja juba sellest esimesest vaadatud kohast mis lumivalge lumeserva alt omaette mustas… Kokkuvõttes väga hea vedamisega leid, aitäh Mariannile meid oma seiklusele kaasa kutsumast ;).

Enne leidu mängitud (geo)Dixit

Leitud, tänud peitjale

Rõõm eelmisest logist kustus kohe, kui olime kohale jõudnud. Ümberringi ei olnud ühtegi jälge, ainult puhas ja puutumatu lumi (mille sadamist sellel päeval millegipärast keegi ei mäletanud), nagu ka antud kohale hästi sobis. Seega saime vihjepuu juures ikka korralikult mütata. Täname siia juhatamast!

 3 

Päev 219.

Sünnipäevalt koduteele sättides oli kell parajalt nii palju saanud, et sai uue päeva täpile mõtlema hakata. Tekkis kuri plaan minna pajulinna vallutama. Ülejäänud seltskond oli aarde leidnud ja ainult vangutas õudusega pead, kuid Laur ja Maris olid nõus kaasa tulema. Kõige raskem osa oli esimesed 10m läbi võsa ragistamist. Järgnes paar kraavi, millest üks oli lahtine, kuid leidsime lahenduse, kuidas kuivalt üle saada. Varsti sain aru, et olemegi jõudnud linnuseõuele ja juba paistis ka vihjele vastav koht. Vahepeal olid kuskilt meie ette ilmunud ka ähmased jäljed ning nii tuli ka lihtne leid, sest peidik oli mõnusalt välja kaevatud. Aitäh selle töö eest Silverile! Logi sai kirja 00:09. Mõnus jalutuskäik pargis, ei mingit pori, ainult paks lumi. Aitäh kohta tutvustamast, siia poleks küll geopeituseta sattunud :)

 2 

Tõmbasin kuskile tee pervele ja asusin linnulennult aarde poole teele. Tiibu aga pole, seega tuli mülgaste ja võsa vahel korralikult tiirelda. Aga ei kurda, kardan et suvel oleks siin ennast siniseks vihastanud. Kui olin vihjeobjekti ära tuvastanud ja ühtegi pet-toorikut rippumas ei näinud, siis oli asi selge mida tegema peab hakkama. Eks ikka natuke siit, ja natuke sealt ja siis veel mitmest kohast sai kaevatud. Ühel hetkel aga lükkasin ühe teise jäsemaga hoopis kogemata peiduka lahti. Sealt ma küll otsida ei plaaninud. Juhuu, paistab et kuuskiku vaim oli täna minuga. 3 aaret järjest edukalt lume alt üles leida on rekord omaette. Tagantjärgi ka rõõm kuulda et sain ka teistele kasulik oldud, tervitused.

Pajulinna ei näinud, ju oli see ka lume all.

Tänud.

See aare on alati jäänud tegemata, kuna keegi pole tahtnud seda otsima tulla. Nüüd ma saan muidugi aru miks see nii on. Ise ei läheks ka mingi hinna eest sinna tagasi. Jube, jube...

 1 

No oli see alles vastik aare, rohi üle pea, lisaks veel sopp ja kraavid. Kummik jäi korduvalt sopa sisse kinni, aga lõpuks ikka jõudsime aardeni. Palju kordi siinkandis käinud ja korduvalt selle aarde otsingut edasi lükanud. Nüüd siis lõpuks sai see logitud. Ei tea kui oleks valges siia jõudnud, kas olekski tahtnud sellisesse võssa sukelduda- kahtlen selles. Kristeliga arutasime ja saime aru miks eelnevalt leidnud ei taha siia uuesti tulla, pole siin midagi roosilist:(

Ei vaadanud üldse, et maastikul on kraav ja nii ma vaatasin teiselt poolt vett aarde poole. Aga otsisin ületuskoha ja sain logi kirja. Tänud võssa vedamast.

Leitud.

Möödasõidul kiire leid, tänud.

Leitud

Esimene valitud siht kujunes katsumusterohkeks ning viis tihedale nõgesepõllule. See peletas tagasi ning tuli mõni vähem teravaid elamusi pakkuv rada valida. Järgmine katse oli juba edukam ning viis lõpuks kohale ka. Lähenemistee oli küllaltki tahe ning lubas tänasel päeval kuiva tossuga kohale kõmpida. Ainult pehmem jalgealune andis mõista, et mõnel teisel aastaajal võib seal tegelikult küllaltki vesine olla.

Kõik oli talutav, kuniks ma juukseidpidi kibuvitsavõssa kinni jäin... Praegu on hea kuiv aeg, saab varbaid kastmata kohale.

Valisime vale suuna lähenemiseks, aga õnneks saime tänu looduslikule sillale üle oja õigele poole. Kohalejõudes leidsime aarde kiiresti. Tänud peitjale! :)

Löbus, aitäh peitjale! :)

Geps näitas aarde juurde viivat kahte teed. Kuna ühe tee alguses oli maantepiire, siis valisin teise tee. Selgus, et see teine tee eksisteerib ainult kaardi peal, reaalsuses on seal paras padrik. Valisin siis esimese tee. Leidsin toreda märgistatud raja, millele on isegi sillad üle kraavide ehitatud. Leid tuli raskelt. Aitäh!

Ei kuulanud me peitja lähenemis soovitusi,valisime teise tee.Paras ikaldus oli see rada,geopäeva hakatuseks saime varbad ikke natuke niiskeks.Leid oli sujuv.Täname

Tegelikult olin oodanud hoopis märjemat ja ligipääsmatumat kohta, aga polnudki väga hull. Tänud!

 3 

Seekord sai üks nii vaimustav lollus ette võetud, et ma siiamaani muhelen mõttes rahulolust. Nimelt tuli Kaupol idee teha üks korralik öine aardetuur. Pikemalt mõtlemata asusime kella 22 paiku õhtul teele, koju arvuti ette tagasi jõudsin järgmisel hommikul natuke enne kuute. Väga väsinuna ja märgade jalgadega, aga oi-kui-rahulolevalt.

Ja ega me siis mingeid nalja-aardeid otsinud: kohe esimeseks otsitavaks sai lumega_raske võsakas, mis juba ette korralikku ebakindlust tekitas. Konsultatsioonide tulemusel sai paika tõenäoliselt parim parkimiskoht ja lähenemistee. Tänu külmunud maapinnale polnud lähenemine teab kui hull, ainult veidi saime koperdada ja alles tagasiteel vajus Kaupo ühe jalaga läbi kraavijää. Kuu heitis nii palju valgust, et lampe ei tulnudki põlema panna. Nulli jõudes valmistusin mentaalselt pikaks ja raskeks otsimiseks, mis muude meditatsiooniharjutuste seas hõlmas ka jalutuskäiku veidi eemale, et võsa kasta. Poole meditatsiooni pealt hüüdis Kaupo, et leitud :) No mis nii viga. Valli nägime ka. Aitäh!

Kõhklesin sügavalt kas on mõtet otsima tulla. Küsisin kahelt leidjalt, üks arvas et leiab, teine vastupidist. Praegu kõik jääs ja maapind tugev, kiirelt saime kohale. Ega nullis ei jõudnud otsima hakatagi, sest peidukas hakkas kohe silma. Ülejäänud urkad on lumised, õige koht mitte.

 1 

Mjah, eelmine kord siin mitteleidu tehes olin gepsu lihtlabaselt vale koordinaadi sisestanud, miskipärast ei taibanud toona üle kontrollida ka. Nüüd õiges nullis polnud muidugi mingit küsimustki. Vahest ikka tuleb ette, aga eks nii seda kogemust kogutaksegi ju - just enda vigadest, mitte kellegi teise omadest :o)

 3 

Uus päev, uus ring. Ja oi kui hästi läks. Kuna ma eriline metsas trampija ei ole, siis pimedas läbi võsa liikuda oli päris kõhe tunne. Oksaga vastu nägu ja jalge all teeb lumi kahtlaselt jäiseid hääli. Aga õnneks oli kogenud metsaskäija teejuhiks. Aarde paika leides tuli vastu võtta kõne, Janar muudkui otsib, valib puud. Kõne lõppedes hakkas silma kahtlane koht, mis nagu ei sobinud päris hästi sinna. Algaja õnn, leidsin esimese aarde.

Kõhklused kahtused olid suured, et kas on ikka mõtet seda võsakat minna pimedas ja talvel otsima. Kui sai värsket õhku hingama ja jalutama tuldud, siis tuleb ka lähedal olev aare ära korjata. Natuke võsas ragistamist, pehmel pinnal vetrumist ja olimegi kohal. Karin rääkis telefoniga ja mina nuuskisin ringi, aga ei aardest kippu ega kõppu. Lõpetas Karin telefoniga rääkimise ja näitab mulle, kas see on aare. Ei saa olla. Algaja õnn ;) Tänud.

Kiirelt leitud, kiirelt käidud. Läksin üle lageda, ei olnud hullu midagi, saabas kannatas sood küll. Niisama seal ringi kõndides ei saaks arugi, et linnuses oled aga kui tead siis on näha küll. Tänud peitjale!

See võsa osa polnudki nii hull, kui lagedamaks läks, siis hakkas maapind jalge all kahtlaselt ragisema. Õnneks sain siiski ilma kuskilt läbi vajumata kohale. Objekti tuvastamine läks kiiresti, aarde enda tuvastamine päris vaevaliselt. Tänud peitjale, täitsa põnev koht.

 3 

Eelmisest luhtunud katsest olid mul väga kehvad mälestused. Väga vabatahtlikult siia uuesti tulema ei kippunud. Õnneks onju teisi aardeid ka mida otsida ning ei pea selles padrikus ja kraavide rägastikus ragistama. Aga seekord pääsu polnud :) spetsiaalselt selle aarde külastuskäiguks olid mulle jalavarjud varutud ning kaaslase entusiasm oli taevani. Sain imetleda üle kraavide ning läbi 2 m nõgesevõsa imelise kerguse ja kiirusega liuglevat nuffit. Teekond aardeni läks kiiresti ja nagu ikka tagasitee oli veel lühem ja kiirem. Seega tegu tehtud. Enam ei pea siia tagasi tulema. See on aare sellest sarjast minu jaoks :) jessss.

 3 

See oli mu päeva teine eesmärk, 1ne oli Kole Ilus! Kui ma autos iitsatasin, et tahan siia tulla, podises Maris vastu, et väääga hull maastik ja et tema korra pooleli sinna mineku jätnud ka ja et jalanõusid pole. Kuid ma olin ettenägelik... külapealt haarasin kaasa umbes suurusega kummikud ja tal vaesekesel ei jäänud muud üle kui minu järel sinna vantsida.

Tegelikult saime ilusasti koos hakkama, rohi oli küll jupikestel rinnuni aga meetrid vähenesid ja kraavikesed ei olnud ka väga vesised. Kaasahaaratud kummikutest oli kasu, ma sain oma tahtmise, aitähh Maris ja peitja, enam ei pea siia tulema!

Kuigi autotermomeeter näitas 29 soojakraadi ajasin kummikud jalga. Lähenesin läänesuunast, algul mööda niidetud heinamaad, siis mingist tiigist mööda, elektriliini all ja lõpuks mööda linnamüüri. Ei midagi hullu, ainult paar mudasemat kohta. Aitäh!

Ei tea, kas sellele aardele on ka lihtne lähenemistee olemas? Aga meie valisime kindlasti kõige raskema. Kui peidukani jõudsime, oli leid lihtne. Pajulinna vaatasin ka üle, kuigi ega sellest midagi eriti järgi ei olnud. Tänud kutsumast!

Uurisime oja ühelt ja teiselt poolt otsast, aga kummalgi pool ojaäärset rada ei märganud. Seega murdsime omale tee lähimast võimalikust rapikust ja kokkuvõttes pidime kahel korral ka oja ületama, kes tossudes, kes paljajalu :P

Kui poleks sellele aardele tänu õunapüreele nii lähedale sattunud, oleks vist selle geotiiru ajal võtmata jäänud ka. Lähenemistee tundus olematu olevat. Pärast maantee ületamist otsustasin, et mööda selle äärt käimise asemel on mõnusam kõrvaoleva kuuseheki taha sukelduda. Seal aga oli rohi, peaaegu rinnuni ja äsjasest poolepäevasest vihmasajust mõnusalt märg. Kuna püksid said hetkega märjaks ja kaotada polnud enam midagi, sumasin aga vapralt edasi, kuni teadaolev kraavike ette jäi. Alguses tundus mööda selle vasakut kallast kulgemine ka meeletu võss olevat, aga pärast rinnuni rohus sumpamist polnud see enam üldse nii hirmus. Kohale jõudmine oli siiski kergendus. Huvitav koht muidugi, aga see on ka huvitav, kas ja kuidas keegi niisama sinna sattuda võiks. Kui lugesin, et lisaks maastikule on ka peidukoha raskusaste kolm, hakkas süda halba aimama. Õnneks ei osutunud kahtlused siiski tõeks ja aare tuli üsna ruttu välja. Päike oli ka välja tulnud ja püksid juba kuivaks saanud. Tankisin natuke vett ja küpsist, ohkasin ja sukeldusin siis taas pükse märjaks tegema. Nüüd olin aga juba niipalju targem, et läksin tagasi ikka mööda maantee äärt. Aitäh peitjatele!

Meespool tegi teed, naispool tuli vingudes järgi :) Ei tea kas jõgepidi tulek oli parim lahendus aga ära minnes teist suunda pidi kah minna ei tahtnud. Märjal ajal ilma kummikuta sinna kindlasti asja pole..

Leidsin. Tänud peitjale!

Sai metsa vastupidavust kontrollitud. Pidas vastu. Pajulinn on maasse vajunud, vaid kõrgeimad kohad paistavad välja. Ja hiljem kohtasime jälle seda kännu otsas istunud kohalikku, kellele üritasin selgeks teha, et metsas on hundid.

Peale mitmete väikeste kraavide ületamist selgus, et olin juhuslikult aarde kõrvale seisma jäänud. Pajulinnast ei teadnud siin enne midagi. Tänud tutvustamast!

Veetakistusi oli teel ikka omajagu, aga õnneks olid need kõik ületatavad. Kui kohale jõudsin, siis karjus aare hetkega silma. Tagasitee läks veidi lihtsamalt, siis olid juba jäljed ees. Aitäh peitjale.

Palun kontrollida.

Mõtlesin, et kasutan talve eeliseid ja lähenesin 106. maanteel oleva bussipeatuse poolt, kõrgepingeliinide alt. Kraavid ei olnud küll jääs, aga siiski suurma vaevata ületatavad. Võsa oli vastavalt aastaajale raagus ja hõre - kahtlaselt liigagi hõre. Nimelt oli seda kogu piirkonnas tublisti lühemaks pügatud, oksad maas lebamas. Lõikejäljed polnud küll enam värsked, aga viimaste leiulogide põhjal oletan, et pärit siiski eelmisest sügisest, mitte varasemast ajast. Selget vihjeobjekti ei õnnestunud tuvastada nullist 30 m raadiuses, sestap kahltustan, et ka see võib hävinud olla. Seal on praegu järgi ainult üks chh ja seegi mitte 75-unehyvar. Veetsin ligemale pool tundi nulli läheduses maapinnal lebavate okste vahel tuhnides, paraku edutult. Tõsi küll, lambivalgel, sest päevavalgus ei vedanud enam välja. Julgen siiski arvata, et aaret peitnud objekt pole enam oma algses seisus ning halvemal juhul ka konteiner päris kadunud. Oleks meeldiv kui omanik või keegi varemleidnutest silma peale viskaks.

Juba mitmeid kordi olen sellest aardest mööda sõitnud, täna oli mahti peatumiseks. Õnneks on üks paar kummikuid kogu aeg autos mind ootamas. Õige lähenemistee oli ka varasemast välja raalitud. Natuke võitlemist võsa ning vaarikatega ning kohal. Logi kirja ning sammud taas teele. Õnneks leidsin rajakese mis oli eelmiste geopeiturite poolt sisse sõtkutud. Tänud

Nii palju vaeva pole vist küll kordagi näinud, et aarde ligilähedussegi jõuda. Algul lähenesime valelt poolt ja mingi hetk tundus see ülepea kõrguvast maltsast läbitrügimine liigne pingutus. Tekime kiired ümberarvutused ja lähenesime teiselt poolt. Ringiga ja võsas müdistades jõudsime lõpuks punkti, kus aardeni oli 10 meetrit....teisel pool oja. Ei jäänud midagi üle, kui sumpasin, kohati põlvini mutta vajudes, üle vee. Sealt edasi oli lihtne. EV, J: võtmepael.

 5 

Selle aardega kiskus naljakaks juba enne 1 km ligidusse jõudmist. Otsides oja algust põhja poolt, pidime taas tõdema, et kartograafidel on imeline võime näha kõiksugu objekte kohtades, kus lihtinimese silm neid ei erista. Kahe naviseadme tädide läbisegi vasturääkivad juhatused olid kah muhedad, nagu mingi humoorikas kuuldemäng.

Naljandi teine faas algas aga siis, kui parkisime auto ühe kõrgepingeliini äärde, aardest 300 m kaugusele ja leidsime end, noh, mitte just geomaanteelt. Lauri arvas, et võiks alternatiive vaagida, aga mina teatasin ülbelt, et käisin eelmisel aastal peaaegu Katkise Katapuldi nullis ära, need paar rohupuhmast ei tee mehele midagi.

Kindlalt edasi, ütlesin veel ja kadusin sõna otseses mõttes Lauri vaateväljast. Üldiselt oli rohi nii tihe ja kõrge, et ma ei leidnud vahepeal iseennastki üles. Orienteerusin Lauri peanupu järgi. Nullist tagasi pöördudes oli võimatu tuldud teed kindlaks teha, nii et tuli uus rada sisse raiuda. Selle au jätsin ma kohe suurematele ja tugevamatele meestele. Ühtlasi sain, nagu Lauri juba kirjutas, teada ka, miks tal geopeituseks just sellist tooni püksid on valitud. Kohe näha, et kogenud mängur.

 7 

Sellele aardele on võimalik läheneda igast ilmakaarest. Eelneva väite tõestuseks on Meelise hallid püksid, mis peale "mõõdukat" matka "leebes" heinas muutsid värvi ning on edaspidi rohelised püksid. Geopeitur valib lähenemiseks ikka kõige lühema tee, mitte kõige lihtsama. Meie maastikuvalik võiks küündida vähemalt 4,5'ni. Oli hetki kui oleks hea meelega taskust võsalõikuri välja tõmmanud. Tagasiteel leidis aset järgmine mõttevahetus:

"Kust me tagasi lähme?"

"Mis seal vahet on?"

"Kui oleks kuskil vahe, siis sealt võiks minna küll!"

Seiklus oli vahva, on mida meenutada.

Maastik 4,5, pildil on ka inimene

üritasime aardele läheneda nii paremalt kui vasakult,aga lõpuks lähenesime ikkagi sealt kust pidi. kena ragistamine! kaks 120 kilost sõnni trampisid raja sisse, niiet geomaantee on lahti! tänud!

 1 

Uhh! Ikka suutsime mingi võsa leida siiani suhteliselt sujuvalt läinud aardepäeva lõpetuseks! :D Paarsada meetrit ülepea kasvavas angervaksas 27-kraadises kuumuses ja täielik tuulevaikus, jess! Kui kohalejõudmise raskused olid ületatud, tuli leid kiirelt vihjele vastavast kohast. Siis sõime kõhud maasikaid täis, sest metsmaasikaid oli seal tõesti palju, nautisime vanade aegade hõngu ja asusime vapralt sama teed tagasi marssima. Aga noh, loomulikult me selle metsiku angervaksa sees enam oma eelmisele teele päris pihta ei saanud ja seega tuli uus rada sisse tallata ;-) Tänud tutvustamast!

Leitud märgade kummikutega. Oli ju vaja ka läbi oja kahlata, muidu poleks nii huvitav olnud! :) Aitäh ajalugu tutvustamast! V: märk, J: mänguasi

Kummikutega Mammu ei varjanud oma rõõmu õigest jalatsivalikust. Jalutuskäik bussipeatusest oli niiske, aga mitte nii niiske, et tagasi oleks pöördunud. Leid ise tuli kiirelt.

Mõnus väike jalutuskäik ja kiire leid ka. Huvitav kas sellinne linn rünnakutele vastu ka pidas? Tänud peitjatele.

 1 

Sai kah siis auto bussipeatusesse jäetud ja läbi võpsiku otse aardeni kihutatud. Kiire leid! Seiklus omaette oli aga sealt tagasi tulemine, kuna minul olid jalas tossud ja võpsik oli pehme ning takistusterohke keskendusin ainult parima raja otsimisele, et autoni jõuda. Samas oleksin pidanud aga rohkem pinnast jälgima, kuna ühtäkki susises miskit minu jalast ca 20 cm kaugusel ja kui silmanurgast veel märkasin, et tegemist oli rästikuga lippasin mööda võsa nagu graatsiline gasell. Loo moraal ja soovitus on, et selle aarde juurde minnes palun pange kummikud jalga-endal kohe palju turvalisem siis!

Aardeni saime kuiva jalaga. Tagasiteel otse läbi võsa, lippasin üle pehme pinnase, et sisse ei vajuks. EVEJ. Tänud peitjale.

Raul pakkus oma kummikuid,mina riskisin läksin ilma.Jalgu märjaks ei saanud,küll aga poriseks.Aardele panime veidi tervema kotti ümber,muidu oli kõik korras.

Leitud

Lähenemine oli päris niiske, õnneks jäid varbad kuivaks. Nimed kirja ja sama teed tagasi. Aitäh

Peterburi tee poolt sutsti kohale, sutsti leitud, sutsti tagasi. Aare korras. Tänud peitjale

Loll on ikka loll olla. Või siis üks peitja jõuab rohkem peitja kui üks loll otsida. Teisel katsel leidsin, kuigi ka täna olid loobumismõtted peas. Aitäh siia juhatamast!

Siin olin jälle mina see vabatahtlik kes võssa sukeldus. Väga "üle pea" polnudki. Inimtühjas padrikus ili leid kiire. Aare korras. Tänud!

No püha taevas, kuhu ma sattusin ning mida ma seal tegin. Uneski ei roniks sinna. Võtsime teekonna ette bussipeatuse juurest ning äkki tuleb isegi lühem võsaragin. Pagan kus linnus oli? Ringvalli küll leidsin. Vist peab kujutlusvõimet arendama hakkama.

Täna, 6+ aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...

Tänud sellegipoolest õue kutsumast!

Oleks vist vegetatsioonivasema aja pidanud valima. Lähenemisteega saime hakkama, aga ringvall mis ammuste aegade mälestuseks on, see oli vaid jalaga tuntav, visuaalset ülevaadet hästi ei saanud. Sellest on kahju, sest niisama siia ojaäärde jalutama ka ei kipu

Leidsin vist ühe kõige halvema aja millal Pajulinnust külastada. Võsa oli kohati üle pea ja lisaks see hoidis sadasid kante vett enda küljes, mis minu möödumisel ühines minu riietega. Muidugi minu marsruudi valik oleks võinud ka parem olla. Hoidsin liiga jõe äärde.

Kohapeale jõudes oli mõnus tatsata varemete peal. Vahelduseks sai natukene vett pükstest välja väänata ilma, et need kohe samasugused oleksid. Tagasiteel ründasin kohe võsametsa. Seega nüüd peaks olema 2 georada ees kui keegi soovib lähiajal minna.

Tänase päeva lõpus kui jalanõud ära võtsin tuli välja et ka need olid päris palju märga saanud seal, kuigi ei olnud sellist tunnet. Aga jah.. jalatallad nägid välja nagu oleks olnud 12 tundi vannis

Ilusal suvepäeval sai ette võetud. Ühtegi teet ei suutnud leida, siis sai minna läbi rnnui heina. Aardega ise probleeme ei olnud.

Mina töötasin kui sekretärina terve see teekond, kuna aardeid oli edasi võtmas V: võtmehoidja, märk. J: 2 märki.

Allan läks ees ja kuna kirjutusvahendit aardes polnud, siis pidin riideid vahetama ning kindlasti kirjutusvahendiga koos järgi minema. Normaalse suurusega aardes on kirjutusvahend ju lausa kohustuslik, kas pole?

V: võtmehoidja, märk. J: 2 märki.

Leitud. Kirjutusvahendi ei leidnud:(

Panime auto lähimasse kohta tee äärde ja kohe minekut. Umbes poolel teel sai loetud ka seda mis rääkis paremast lähenemisest. Aga siis oli juba hilja. Mingitest niredest möödumiseks pidime ka osa teed jälle tagasi tulema. Kohapeal läks hämmastavalt kaua aega enne kui ma taipasin kirjeldust lugeda. Edasi oli lihtne. Leho poolt pakutud 2 haruga puu oli tegelikult siiski 20 haruga. Ega ta ise ka ei teadnud kuhu see null kadus. Aga ainuke asi mis tema poolt pakutud tingimusele vastas oli teisel pool vett ja seepärast läkski pikalt aega. Õige vihjega läks väga ruttu. Aitäh.

Meie valisime lähenemiseks elektriliini aluse võsa. Seal oli ka lagedamaid kohti ja oli ka märjemaid kohti. Kohale me saime ja kuna ma olin vihjet millegipärast valesti lugenud soos läks ikka hulga aega enne kui asja uuesti lugesime ja siis oli leid ka lihtne tulema.

Tuleb tõdeda jah, et kõige morjendavam paik eilse tuuri peale. Koha miljööst saan isegi aru, aga maastik oli vihmase ilmaga ikka väga nõmedaks muutunud. Pidime mitmeid väiksemaid kraave kitse kombel ületama. Andresel jäi Reebok vahepeal poole meetri sügavusele mutta kinni, aga vilunud mehed ei jätnud jonni :D

Tänase georetke vaat et koormavaim matk... Säherdusse võssa sattumine pole just igapäevane keiss... Aga allaandjatega tegu pole, logi kirjas ja edasi, Kentuki poisid ;)

Leitud...

Leitud teisel katsel. Lauritsakivi juurest on tõesti mõnus stardipaik.

Olin juba õige kaua pidanud plaani Pajulinn üles otsida, aga nüüd toodi see sinise äärega taldrikul ja koos koordinatidega koju kohale. Aitäh peitjatele! Auto jätsin Lauritsakivi lähedale ja kulgesin aarde poole diagonaalis, midagi teeraja taolist koos purretega oli seal täitsa olemas. Sellisel aasta-ajal on taolist aaret lust otsida. Kui taamal seda maja ei paistaks, oleks nagu hoopis teises maailmas ja ajastus. Head emotsiooni ei varjutanud isegi see, et aardes kirjautusvahend puudus ja formaalselt aare leidmata jäi.

Sellest aardest me oma looduse päeva täna alustasime. No nii möödaminnes. Auto jäi meil hoopis nii, et märjal ajal polekski sealt läbi saanud. Nägime uhket peldikut ja ületasime vähemalt neli kraavi. See kuidas aarde juures üle jõe saab, me välja ei mõelnud - oli ju üks sinivalge märk ühel ja teine teiselpool voolavat vett. Koht ise oli pärist tore. Lastele meeldis vahetusnänn. Oli tore. aare kuiv ja korras. Minigripi ümber logiraamatu vahetasime ära.

Tnx kohta näitamast:)

 1 

Ratta jätsin täpselt poole mäe peale. Üles ei saanud jätta, sest siis pannakse pihta. Täitsa alla ka ei saa, sest siis ei oleks jõudnud ma teda üles tagasi tuua, sest olin ju telkimisvarustuse kaasa võtnud. Kummik oli seal küll ilmselge liialdus ning leid tuli kähku. Huvitav koht. Aitäh!

Tänud!

Jäljekoer läks siin lollilt hasarti ja otsustas jahile minna. Ei öelnud ka, et kelle jäljed need on. Lõpuks pidi Andres teda kinni hoidma, mul sai jõud otsa. Seda kohta ma ei teadnudki, kuigi sealkandis kõvasti kolatud. Suur tänu!

Trikitasime auto sobivasse kohta teeserva, tõmbasime kummikud jalga ja hakkasime aardeni rühkima. Ei olnud hullu miskit, suvel oleks ilmselt kordades hullem. Vajalik vihje jäi kohe silma ning peagi jäi ka konteiner näppu. Tänud vahvasse kohta juhatamast!

Algul otsisin vale puu juurest. Seejärel vaatasin GPSi ning kõndisin õigesse kohta. Ega kohe ei leidnud aga leidmata ka ei jäänud. Aarde juurest lahkudes nägin, et lähenemas oli juba uus seltskond. Geojuttu rääkima ei hakanud, aga selle seltskonna kõige noorem liige teatas mulle möödudes, et "meie otsime siin aardeid!"

Suheteliselt kiire leid. Võetud Geocoin. Aare korras.

No see nüüd ka mõni linnus, samas siiski täitsa huvitav koht. Aitähh!

Lähenesime ringtee suunast, praeguse külmunud ent lumevaba maaga on see lihtne, võib arvata, milline jube rägastik valitseb samas kohas suvel. Nüüd oli kõik see rohelus pikali maas, ainult aarde nimega seotud põõsaid tuli veidi läbida, aga kingituseks sain sealt ka kevadise vitsakimbu koju vaasi. Aare korras, ei jätnud midagi, lõhkusime veidi jääd kraavide pealt ja võtsime pajutibud. Tänud näitamast, kunagi olen põgusalt Kuusalus elanud, aga linnusest polnud midagi kuulnud.

Vanarahvas oli ikka kaval rahvas - mäe pealt või soosaarelt oskab igaüks linnust otsida, aga vata võsast ei leia seda küll keegi üles :) Või ei usu, vaevalt et need vanaaja vaenlased kehvemad sellid olid kui tänapäeva geopeiturid - leiame meie, leidsid ka nemad. Aga aare - maal pold häda midagi, kärsa koha ei oska kommentaarida, me kasutasime oma. Madis oli aarde kenasti kinni trampinud, maskeering tahtis ühte tonksamist ja alles siis andis kärbi kätte. Kõik jonksus, aitäh võssa meelitamast!

Kärss kärnas, maa külmas

Umbes aarde GC lehel avaldumise ajal sõitsin jalgrattaga Kuusalust läbi. Kahjuks jäi see aarde ülestulek märkamata. Nüüd talvel käisin siis seda aaret otsimas. Koht varasemast ajast tuttav. Nüüd oli kõik lume all. Aaret hakkasin otsima esialgu nahuke valest kohast. Lõpuks taipasin õigesse kohta vaadata ja seal ta oligi! Tänud peitjale aarde eest!

 1 

Sellega oli nii, et vaatasin kaardilt, et tore teeäärne aare, teinekord teel Tallinnasse lahe üles korjata. No hea, et täna siia sattusime, kontsakingaga poleks see tee eriti lõbus olnud. Kuna gps-iga on nagu on (või täpsemalt pole), siis oli suht teadus pihta saada, milline see õige 20haruline on. Aga seda enam me ümbrust nägime. Kummikuid ei kasutanud, aga orienteerujat võsa ja soo enamasti ei sega. Turnisime mööda puid ja hüppasime üle ojade. Mingi aja pärast oli aare käes. Ega lumi asja kergemaks teinud, aga vähemalt vihjeid ei pidanud küsima :) Aitäh! Sellisest linnusest polnud mul mingit aimu ja pole praegugi - miks see linnus niisuguses soos olema pidi...

Ei leidnud. Liiga palju sunnitud jalapuhkamispeatuseid tuli meie teele, seega jäi teekond pooleli.

Miks minna otse kui on võimalik minna üle ojakeste, läbi padriku, üle klaasikildude ning üle kõige mõeldava ja mõeldamatu.

Nagu mul kombeks siis kõige ebasobivamal ajal otsustan koperdada ja täpselt oja pervel otsustasin oma tagumiku maapinnale potsatada :D Hea, et ojasse ei kukkunud, sest kõigist riietest olid duubel autos olemas va. püksid :D

Leid tuli suhteliselt lihtsalt kui nulli jõudsime.

Tänud

Meile sellised aarded meeldivad.

 1 

Käidud, leitud. Pimedas muidugi paras võsas ragistamine, aga lambid olid väga abiks. EJV: TB.

Tõeline üllatusaare! Avastasime selle, kui tahtsime ise lähikonda aaret peita. Olen siin paar aastat tagasi ringi kolanud, kuid siis ei paistnud linnusemüür võsa ja kõrge rohu seest eriti välja. Praegusel ajal avaldab ta enam muljet. Ja ojagi on vett triiki täis. Aarde leidis väikemees kiiresti, enne kui mina jõudsin ümbrust uurida ja pildistada. Pildistamiseks on muidugi valgust vähe isegi päise päeva ajal. Vahetasime rändurputukaid. Proovisime ka Cassy vanaema prille, tore, kui vanaema on päkapikk ja jõulude ajal oma kodust võtta. Aitäh siia kutsumast ja aitäh toreda jõuluüllatuse eest!

http://www.eestigiid.ee/?SCat=56&CatID=0&ItemID=225

Lähenesin ajaloolisele ehitisele päris õige nurga alt ja kummikud olid tõepoolest suureks abiks. Vihjes olevat arvu ei hakanud kontrollima, aga tundus, et sinnakanti kisub küll. Hea lihtne peidukas, tänan.

Lähenesin valelt poolt oja,lohakas lugeja olen.Aga puud aitasid ja aare sai leitud.Üllatusin,et polnudki täna esimene leidja.EVEJ.Mulle väga meeldib,et lõpppunkti ei pea gpsinullist ekraanilt otsima,vaid on äratuntavobjekt looduses,mida otsida pea uhkelt püsti.Aitäh!

Kui aare avaldati, sai ka leht välja prinditud. Eile õhtul GPSi koordinaate sisestades ei osanud karta, et koordinaadid valed on. Sõitsime, siis nende koordinaatide järgi ilusti nulli lähistele. Vaatasime, et eriti soine pole, tammesi pole, oja ka pole. Siis saigi avastatud, et olemegi täiesti vales kohas. Plaan oli tagasiteel siit läbi tulla, kuid igalpool läks piisavalt kaua aega, et päevavalgus enne otsa sai.

 1 

Õiged koordinaadid on: N 59° 27,059 · E 025° 26,244 Loodetavasti muudab adminn asap selle ära, ise ei oska :-) Ilusaid pühi kõigile aardeküttidele!

Miki ja Merle

 2 

Medi häirenuputeenuse tööteel Kundasse jäi Kuusalu kenasti tee peale. Korra siit varem möödasõites oli pime ja tihnikusse mittekutsuv. Täna oli täitsa mugav nullini mütata. Eks ta geomurphylikult nii läks, et raskemat teed kohale ja pea kaks korda kergemat tagasi :-) Aardeleid tuli ruttu, kuigi maskeering oli ideaalne. Mnjaa, lumega see topsik leitav pole, kuigi paarkümmend meetrit eemal on kena kuuseke, mille küljes oleks ilusti.
Asukoht ise oli positiivselt üllatav ja lausa sildiga tähistatud. Tatsusime terve ringi läbi. Aare korras, kuigi talvel võib asi hapumaks minna. Aitäh ootamatusse kohta juhatamast! EVEJ. Ootasingi seda aaret ka GP lehele. Tore, et peitja üles pani!

Selline veeres mööda

 1 

Kunagi lasteaias või alglassis viidi meid terve rühma või klassiga sinna aga sellest on nüüdseks üle 20 aasta möödas. Täna parkisin auto Kuusalu küla bussipeatuse juurde ja lähenesin ikkagi lääne poolt kuigi aglselt oli plaan minna peitja soovitatud suunast. Võpsik oli igatahes korralik ja paaris väiksemast ojakesest sain looduslikke sildu kasutades ka üle ja äkitselt olingi juba varemete otsas. Kuigi koordinaat ja vihje olid täpsed läks peiduka leidmisega mõni hetk aega. Tänud peitjale, et andsid põhjuse üle väga pika aja jälle siia tulla! Aare korras ja EVEJ. :)

Täitsa huvitav koht. Mõned meetrid enne aaret teadis geps ka, et sellel paigal ka muu ajalooline väärtus, kui ainult mutimulla hunnikud ja tüma maa. Pliiats on suht pipar, aga muidu on kõik hästi. EVEJ

 2 

Tõesti üks huvitav koht, millest enne midagi ei teadnud. Kummikud olid hea valik ja aastaaeg samuti. Nullis otsisime tükk aega, peaaegu vaat et poleks leidnudki, nii hea maskeering oli. Tänud uut kohta tutvustamast!

Parkisime auto ühest varasemast aardeotsingust tuttavasse kohta, panime kummikud jalga ja otse võssa. Kohapeal avastasime, et lisaks meie poolt kasutatud georajale on veel teisigi sisse tallatud. Vägev kivimüür või vall on olnud, kui nii palju kive on veel praegugi alles. Ja selle aarde leidmisega oli meie tänane skoorimispäev lõppenud. V: leptriinud, J: 5 märki ja nööbid (3+3). Tänud peitjale jälle ühe senikäimata ja tundmata objekti juurde juhtimast!

 2 

Nägime Reigot nii aarde juurde minemas, kui ka sealt tulemas. Kuna aga kindlat teed sinna veel rajatud ei ole siis me ei kohtunudki. Huvitav koht. Tänan!

Isend aarde läheduses.

Miks minna otse, kui saab ringiga... Lahe :)

Tänud sinna juhatamast, ise poleks sinna sattunud!

Teel aardeni hirmutasin lendu üheksa sookurge, kes olid siin ilmselt puhkepausi pidamas. Pajulinn - huvitav koht siin maanteede vahel, aitäh tutvustamast. Lahkudes tuli juba järgmine geoseltskond otsima.

Jäi seegi koht kogemata teele ja leitud ning logiraamat määritud saigi. Ei võtnud midagi ja jätsime geopeituse juhendi, aitäh!

 1 

Kuusalust olen sadu ja sadu kordi läbi sõitnud nii auto kui rattaga, seal jalutanud ja niisama tsillinud kuid sellest kohast polnud õrna aimugi. Täitsa huvitav koht on, parema ilmaga tasub kogu rada läbi käia. Praegu lähenesime nagu omapäi hulkuvad kassid mingeid jälgi mööda ja aardeleid tuli lihtsalt. Kuna geokotis oli juhendeid ,siis lisasime siia ühe ja asemele võtsin paar münti. Tagasiteel aga lõi Alexil mingi koprafoobia välja :). Igal pool nägi koprapesi ja kiirustas sammu, et kiiremini teele jõuda. Arvas vist ,et Keila koprad on tam-tammi trummidega siinsetele elukatele edasi andnud, et kolab mööda metsi ja kraavi ning jõekaldaid selline tegelane ja kolistab mööda katuseid, et olgu valvel :D. Igatahes mul oli tegu , et jõuaksin tal üha tõtakamas tempos järgi sibada. Tänud vahva koha näitamise eest !