Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Üks imelikuvõitu jaapanlane püstitas ühe omapärase asja, millega nüüd tutvumegi. See objekt on ehitatud tuumavarjendiks, mille kolm korrust asub maa all, üks korrus aga maa peal. Aarde otsimisel on vägagi soovitatav omada valgusallikat, et mitte kukkuda vett täis liftišahti või teistesse lõksudesse.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (7), mahajäetud_ehitis (4), 2013_aasta_aarde_kandidaat (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC4W1B5
Logiteadete statistika: 102 (98,1%) 2 4 0 0 0 0 Kokku: 108
Uhh, äge kohake, veidi jube aga leidsime ja saime ka lõpuks kohaliku abivahendiga kätte.
Kahekümnes päev ja aare. Siin olen tahtnud juba ammu ringi vaadata. Täna lõpuks jõudsime kohale. Mina kujutasin punkrit veidi teistsugusena, kui ta tegelikult oli. Lindid olid ümber lõksude pandud, et pahaaimamatu turist sisse ei kukkuks. Hädavaevalt jõudsime aarde tagasi panna, kui juba uued huvilised kohal. Tänud peitjale aarde eest.
Konteineri olukord pole asukoha tõttu oluline. Uut ei olnud panna, panime gripkoti ümber logiraamatu. Päris jube koht. Vähemalt ei pidanud pikalt otsima. 1195. Aitäh!
"Järva Teataja"
Uskumatu ehitis keset metsa. Meie imestuseks oli see seest väga puhas, prügi/sodi mitte midagi ei olnud. Aarde leidsime kiiresti, kättesaamisega probleeme polnud. Aitäh kohta tutvustamast.
Põrand oli päikese ja pakase koosmõjul muutunud ideaalseks liuväljaks. Pisut tähelepanu ja ettevaatust ja aare oligi käes. Suured tänud peitjale!
Tulime Puhka jalga aarde juurest. Suviste metsateedel korral ei ole madalapõhjalisega mingi probleem 115m kaugusele endid navigeerida. Heldur julges veelgi lähemale sõita. Tõeline ime ootas meid siin ees. Suviselt oli varjend kenasti rohelusega ümbritsetud ja alles 25 m kaugusel hakkas ehitis tee pealt silma. Algul olime Anne ja Henrikoga kolmekesi ning püüdsime meisterdada kohapealsest materjalist abivahendit aarde kättesaamiseks. Lõpuks saabusid Aive ja Heldur, kes meie päeva ära päästsid. Aitäh!
Kui meie siia jõudsime siis Anne ja Kleone juba olid kohal.Nii ühiste jõududega saigi nimed kirja.Aitäh!
Ei ole just tihti, kus tööd tehes saan mõne aarde kirja. Aga täna niisama metsas trakatsi roolis, oma normaalsest tööpiirkonnast väga kaugel olles, tõmbasin kaardi lahri ja voilaa! Rekka parkisin mõnekümne meetri peale sellest aardest.pidin siis vähe mõtlema, kuidas logimiseni jõuda, ludrimisele tööl ju aega pole.
Lõunapausi ajal sõitsin siis letti ja jooksuga käisin ära.
Sellest objektist olen sotsmeedias palju lugenud. Ja suur oli rõüm, kui nüüd vist alles 2 pä3va hiljem, kui taas sellest lugesin, siin täiesti juhuslikult olin. Mõnus. Tavaliselt tööga seoses saan 1 aarde aastas. See siis selle aasta oma :D
Täitsa tore, et kirjelduses viidatud imelikuvõitu jaapanlane omapärase asja püstitas. Nüüd on geopeituritel võimalus avastada põnev koht. Varasemalt olen sellest aardest korduvalt mööda vaadanud, sest märksõnad "mahajäetud ehitis", "taskulamp vajalik" on minusuguse argpüksi jaoks piisavad põhjused külastuse edasilükkamiseks. Täna oli õige hetk, seltskond julgeid kaasas ja polnud mingit probleemi vapralt kohale sammuda. Mehed tegid meile kena etteaste, meie kiitsime ja logisime. Aitäh kaaslastele ja peitjale!
Kõigepealt vaatasime üle kõik augud, kust sisse mitte kukkuda, siis mängisime natuke häälega. Tuvastasime peidukoha ja just siis hakkas keegi kuskil paugutama ja seal hoones tundus nagu seinad väriseksid ja see oli päris õõvastav. Paukude lõppedes kogusime end veidi ja läksime tõime autost abivahendi. Väga äge koht. Tänud
Iiripillilt jõudsime veel täisvalges tagasi, Mikk tahtis ka siia sõita. Tundus tore kirjeldus, aga jääb teine suurtest teedest kaugele. Teed olid mõnusad: kinnisõidetud lumi ja kurvid. No küll on ikka betoonilasu! Väga korralik ehitis, aare oli ka korras. Aitäh!
Vot oli tõesti põnev rajatis. Kaaslane ei kergitanud isegi kulmu, kui puhas auto enam nii puhtaks ei jäänud. Ta oli teadnud algusest peale, et teisiti minuga ei saa. Tänud peitjale!
Aastaid oleme siiatulekut pidurdanud. Küll on häda selles, et asub teine tõpselt kulgemiste keskel - kas minnes rutt või tulles. igasugu betoonurkad miele ei meeldi, ja tee pidi oleme lausa jube, ja muidugi on ju tuul ka alati vastu olnud. Nüüd oli Kristel meil kaaslaseks ja julgesimegi võtta sihi siia. Ei olnud kauge, tee oli isegi geolambroga ilusasti sõidetav peaaegu nulli, ja betoonurgas oli puhas ilus nii seest kui väljast ja taskulampe ka poleks vaja olnud. Paneb ennastki imestama, et mulle isegi meeldis. Kõik- kulg, koht, koha müstika, ja loomulikult seltskond ka
Vot, see koht oli tõesti imeline. :D Piia ja Peeter hoiatasid, et kohale saamisega paras jama ja kätte saamisega paras jama jne jne, kuid tegelikult läks kõik imelihtsalt. Kolasime natuke ringi, panime nimed kirja ning peale seda tegime väikse pikniku.
Mulle meeldis see koht, külastaksin võimalusel veel. :)
Tänan peitjat.
Enne seda aaret väisasime Pimeduse Rüütlit ning kui juba aeg oli sealmaal, et uus päev oli kalendris ette keeramas, keerasime auto nina siiapoole, et uue päeva esimestel minutitel see aare leida. Õnnestus väga eduliselt.
Tõesti kuulub müstika valda see teema, et selline ehitis sellises kohas keset eimidagit. Uudistasime meiegi siin jupimat aega, otsisime kohalikke abivahendeid aarde kättesaamiseks ning lugesime koha kohta infot. Jah, maailm ning erinevad teod sel maamunal ei väsi üllatamast.
Aga äge koht muidu! :) Täname aarde eest!
Üle poole tunni metsateid sai läbitud enne kui siia jõudsin. Oli ka aeg, plommid hakkasid juba hammaste küljest lahti põruma. Päev oli täis olnud igasugu huvitavaid väljakutseid ja aardeid, aga üks sedasorti pärl oligi veel puudu. Päris kummaline koht ikka küll jah. Lirtsuval sammul tegin küll esimese ringi tühja, aga kui jälgi taga ajama hakkasin, jõudsin peagi peidukohale jälile. Nüüd tuli endalgi veel väikesed jõu- ja ilu numbrid ette võtta, ning teekond karbini oli rajatud. Põnev oleks olnud ka alumisi korruseid uudistada, aga sedasorti väljakutsed käivad kahjuks minusuguse jaoks igati pidi üle võimete piiri.
Tänud kohta tutvustamast.
Sõitsime letti ja vaatasime selle salapärase kuubiku üle. Ainsast loogilisest pähe tulnud kohast tõmbas Kristjan aarde välja. Peale logimist üritasime vee tumeduse järgi sügavusi määrata ja oligi aeg edasi liikuda. Tänan.
Mida põnevat kohta jällegi metsa seest üles leitud. 20 aastat juba seal olnud, aga nagu eile ehitatud ja hämmastav, et täiesti prügita koht. Tänud juhatamast!
Eh, mida ime jaapanlane. :D Ilmselt tahtis omale 2012 aasta maailma lõpuks viimset puhkepaika ehitada, aga läks nagu alati. Aarde saime kerge vaevaga logitud tänu kohalikule abivahendile. Tänan.
Oh sina jeesus peerum. Nu meil oli küll suu ammuli ja alumine lõualuu vastu maad, kui me sellist ehitist nägime. Ainol kohalikuna polnud küll aimu ka, et selline asi siin peidus võiks olla ja huvitav, et ükski kohalik pole selle kohta kunagi isegi mitte sõna võtnud. Peab ikka salaja ehitatud olema. Huvitavad Jaapani materjalid, millele isegi mustus peale ei jää. Logi sai ilusti kirja ja siis sai seda imet ka iga nurga pealt uuristamas käidud. Huvitav oleks teada, miks sellise asja ehitus seisma on jäänud, mis ajal seda tehtud on ja mis mõtted sellel omanikul küll peas mõlkusid, kui seda tegi ja mis praegu seal kahe kõrva vahel toimub. Suured suured tänud aarde omanikule.
Natuke ime kohta. https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kapo-peletas-aarmusliku-jaapanlase-eestist?id=17262430
https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=jarvateataja20140925.2.15
Imeline ehitis, kahju ainult, et ehitus pooleli jäi.
Olen seda juba varajasemalt uudistamas käinud, korralik ehitis. Aga jube kahju, et vett täis. Tahaks teada millised ruumid seal täitsa all on... :/ Aga aarde leid tuli kiiresti ja loogilisest kohast, tänud :)
Einoh, ma mõtlesin, et pisikestel jaapanlastel on ruumi jube vähe ja nad on selles osas suhteliselt vähenõudlikud, eksole :D Vähimatki taustainfot omamata, valmistusin ausalt-öeldes poolkägaras kuskil kitsaste betoneeritud käikude vahel ennast vaevu aardeni manööverdama, pärast kõik riided ära kloppima ja järgmise etapina otse pesumasinasse saatma. Boy, was I in for a surprise there! :D
Sa mu meie küll - kuulge, kas muinsuskaitseamet ikka teab sellest katedraalist siin?? Äkki peaks kaitse alla võtma või midagit? Tähendab, külastamisvõimalus peab loomulikult jääma, igatahes! Enne kui logiraamatusse sissekannet tegema kiirustasin, nautisin ligemale pool tundi ainulaadset akustikat, mida mitte kuskil üksinda nõnda vabalt tajuda ei kõlba. Igatahes haige kurgu ja käheda häälega soovitan külastuse pisut edasi lükata, välja arvatud ehk laitmatu vilistamisoskuse testimiseks. Ma proovisin muidugi absoluutselt kõike. Täielikus pimeduses. Täielikus üksinduses. Täieliku mõnuga. Igatahes täelikult soovitan! Väga! Aitäh!
Käisime Vabajalaga rattamatkal ja kindel plaan oli jaapanlase punker üle vaadata. Kohalejõudes pidasime punkri katusel ühe pikniku ja pärast seda suundusime aaret otsima. Pärast jupikest tuulamist paljastas ennast ka aare. Tänud lahedasse paika juhatamast.
Kuna maasturit polnud, siis jätsime auto igaks juhuks nii umbes kümne minutilise jalutuskäigu kaugusele. Objekt oli vägev, päris mitu tiiru sai ikka tehtud enne kui üks logi silmad avas. Edasine oli juba vormistamise küsimus. Tänud peitjale!
Objektile lähenemine oli päris huvitav.Õnneks püsis auto kenasti teel,vaid korra pidin kergelt lükkama,kui ringi keerasime peale aardeleidu.
Autost välja tulles sai ikka vaadatud jälgede järgi,et kuhupoole põder edasi suundus peale autotuledega ehmatamist :)
Jaapani ime oli uudistamist väärt,ettevaatus muidugi ennekõike.Betooni on siin ikka kulunud omajagu,Tänud tutvustamast,sürr värk.
Lähenesime Võõbust. Oli alles kiilasjää veega, õnneks naelad pidasid. Varsti tuli pori ja tekkis kahtlus, äkki jääme kinni. Lõpuks saime ikkagi 130m peale. Parkimiskohale lähenedes nägime põtra, õnneks jooksis minema ja rohkem ei näinud. On alles võimas maja. Tükk aega uudistasime ringi, kus küll see aare olla võiks. Lõpuks hakkas koitma ja Allan sai kätte. Oli väärt külastus.
Valisin lähenemiseks kirdest tuleva tee, mis osutus väga kohutavaks. Algus oli enam vähem ok, aga ühel hetkel muutus asi mudaseks ja kitsaks. Varsti läks rada läbi laia kraavi, õnneks on keegi hea inimene sinna purde ehitanud. Jõudsin siis ime juurde ja hakkasin otsima. Õigesse kohta piilusin kohe, aga ei märganud peidukat. Tiirutasin siis seal päris pikalt, kuni lootusetus hakkas hinge pugema. Logide järgi on kõik kohe aarde leidnud, miks ma ei leia? Kasutasin õlekõrt ja sain endale kõvasti käega otsaette lüüa. Koht on vägev, aitäh!
Kuna me sealkandis juba olime, siis mõtlesime, et vaatame, kas autoga saab ligi. Algus tundus paljulubav, aga edasine tee liigitus žigulliga_huvitav kategooriasse. Zafiraga ei hakanud mitte trügimagi. Leiust jäi lahutama seekord 1,3 kilumeetrit. Järgmisel korral võtab selle kas jala või siis proovib autoga teiselt poolt.
Tartu maantee oma mõttetu siblimisega viskas tõsiselt kopa ette ning sellel katsel lähenesime aardele Võõbu poolt. Pikk tee täis suuri lahtiseid kive aga kohale me jõudsime. Seekord nii lähedale ei trüginud kui eelmisel katsel, jalutasime viimase lõigu. Ilma telefoniekraani vaatamata tekkis väike segadus, koht oli nagu õige aga kus see ime siis on? Talvel oli hoone kaugelt silma paistnud, suvi oli aga hea maskeeringu tekitanud. Telefon lahti ning hakkasime meetreid vähendama. Abivahend oli kaasas kuna kohapealset abivahendit mõni aasta tagasi seal ei olnud. Seejärel sain ka Lauri logi ette lugeda nii et jaapani imest kajas mu hääl vastu. (29. päev) Aitäh! EV J: "kuld" hammas
Laur rääkis siiapoole sõites, kuidas ta juba ammu seda kohta on näha tahtnud ja minul hakkas siis ka põnevus üles krudima… :D
Päris värvikas lugu selle kohaga tõesti, tuleb Eestisse mingi jaapanlane ja kukub keset soid ja rabasid maa alla endale järsku tuumasõjale vastu pidavat kolmekordset maja kaevama :D. Ja seda mitte keset külma sõda 60-datel Ameerikas vaid aastal 2000 Eestis! Tuustisin netis vanadest lehtedest selle kohta ja leidsin, et põhjus, miks mees sellise töö üldse ette võttis, oli maa müüjale antud seletuste kohaselt asjaolu, et jaapani kultuuris olevat varjendid pärast Hiroshimat ja Nagasakit tavalised, mis tagavat külalistele turvatunde isegi kui otsene oht puudub ja vaikset paika selliseks ehituseks otsis mees tegelikult üle maailma. Ning lõppkokkuvõttes oligi tal plaan siia luua ülimalt turvatud konverentsikeskus neile, kes peavad tähtsaks julgeolekut; keskusesse pidanuks saama maanduda ka helikopteriga ning maa-ala oleks ümbritsenud kahekordne aed, mille vahel oleks jooksnud verekoerad ja turvamehed sõitnud ATV-dega… Aastal 2003 kuulutati Yoshiteru Akiyama aga Eestis KAPO poolt kümneks aastaks ebasoovitavaks isikuks, lehes väidetu kohaselt ilmselt põhjusel, et keskusest oleks võinud kujuneda muidu omanikuga sarnaste, äärmuslike vaadetega iskute kogunemiskoht. Ning sinna siis jäigi suurejoonelise plaani kuulsusetu lõpp; kuna maaomanikku Eestis enam ei olnud, täitus majakarp veega ning et ta oma kohustusi ei täitnud, kuulutati 2007 välja tema kui eraisiku pankrot. Krunt pidi nõuete täitmiseks müüki minema, mis sellest plaanist aga lõpuks sai, ma lehest ei leidnudki; ilmselt siis ei teostunud kui tänaseni võivad geopeiturid ilma igasuguste keelavate eramaa siltideta kolada seal betoonkarbi selles osas, mis kunagi oli mõeldud Akiyama külaliste autode hoidmiseks…
Iksidele aitäh seda ägedat kohta meile külastamiseks välja otsimast, oli väga põnev :).
Oi kui ammu ma olen tahtnud seda aaret otsima tulla. Aga kuidagi pole suutnud oma teekonda sinna kanti sättida. Lõpuks oli see päev, kui hommikul lahkusime lihtsalt mingis suunas ja panin selle ka üheks eesmärgiks. Väga lahe leid ja huvitav stoori ka selle kohaga. Maris kindlasti postitab rohkem. Peale leidu autos otsis igast uudiste artiklid veebist üles selle kohta ja luges mulle ajalugu ette. Ja just selliste kohtade pärast meeldib mulle geopeitus kõige rohkem. Mitte kuidagi ei satuks sinna muud moodi. Väga lahe! Suured tänud peitjale! Ja äkki phantomile väljakutse uurida alumisi korruseid? :P
Põnev, eriti veel praegu logimise ajal Marise juttu lugedes. Aitäh!
Vägev koht ja palju betooni. Aare oli korras ja lähedalt leidsime huvitava tee offroadi hivilistele
Peale väsitavat, kosutavat hommikut valgehobusemäel tuubidega otsustasin pere ka selle imeasja juurde viia. Metsateedel oli vilgas liiklus nagu kesklinnas peale tööpäeva lõppu. Kitsas ja libe. Ühe masinaga sattusid peeglid samale kõrgusele. Meie oma oli tugevam seekord. Hea, et küljed terveks jäid. Aarde pilte vaadates, tundub, et ühest lõksust saime loodusliku silla abil üle. Maja sees oli päevaselt valge ja lampe ei läinud vaja, lõksude vältimiseks. Imestamist jagus ja kahju, et alumised korrused vee all on. Aare korras, täname!
Sünnipäev Rabavas puhkemajas peetud, asusime koos sõpradega koduteele. Puhkemaja perenaine oli geopeitusest ja Jaapani imest täiesti teadlik, andis meile suunagi kätte. Metsateed olid päris jääs aga kohale me ühes tükis jõudsime. No tõeline ime keset metsi, jalutasime ja uudistasime seal pikalt ringi. Veidi eemal oli samuti mingi kummaline majake, katsime seal lahtise kaevu plankudega kinni. Tänane heategu tehtud. Aitäh siia juhatamast, põnev koht. Aare kuiv ja korras.
See objekt mõjus seal metsas päris kummaliselt. Sõidad tükkaega läbi metsa, nägemata ühtki maja ja siis siuke betoonkärakas. Sees valitses mõnus liuväli, õnneks see ei takistanud leidmist. Aitäh
Leitud tänu Mihkli ekskursioonile. Aare leitud sõiduvahenditele plaanitud korruselt.
Oli plaan kiirelt Tartu-Tallinn sõidu jooksul Kautla ümbruses mõned aarded võtta. Tegelikkuses kujunes hoopis geomobiiliga pikalt mülkas istumiseks. Pärast aarde leidmist tuli hea mõte kasutada otseteed, mis põhja suunas kulgeb. Jäin juba enne kraavi nii totaalselt kinni, et ootasin pimedani, kuni Kemo mulle oma geomobiiliga appi tõttas. Tuvastasin ka, et ega kraavist nagunii ei oleks läbi saanud (sügav koolmekoht). Aga Kemo tiris mu mülkast välja. Vahepeal oli metsa jõudnud ka suur hulk laigulisi mehikesi ja neid oli ikka igal pool. Näitasin Kemole ka Jaapani ime.
Meeldivalt lumise väikse motomatka käigus sai külastatud seda ebareaalset ehitist. Suured tänud peitjale!
Vot see oli mulle (Länsule) üks põnev kohake. Madis ja Andrus olid seal varasemalt juba käinud, küll mitte geopeituse asjus, aga siiski. Põnev oli näha, et selline asi metsa sees ja sai natuke kuulda ka mis, miks ja kuidas :P Auto sai pargitud põhimõtteliselt nullpunkti kõrvale ja leid tuli kiirelt :P
Oh mis ilmaimesid ikka Eestimaa avarustest leida võib. Leitud ja logi sai Marguse abil kirja. Tänud peitjale!
Suvel on ikka ülihea sellistes kohtades käia. Kuumus ja putukad kaovad kui võluväel. Tänan juhatamast.
Suur ja must keset rohelust oli oma betoonist seintega üsnagi heas korras v.a. alumistele korrustele suunav auk. Siledate seinte naabruses ootas mõnusasti kasutuskõlbulik abivahend. Lisaks valgustust ei olnud vaja, looduslikust piisas. Käidud ja uudistatud. Tänud peitjale.
Mul tuli õhtul tuju see tavalistelt käiguradadelt kõrvale jääv aare ära võtta. Kristale see plaan sobis ja nii me kohale vurasime. Nulli muidugi mitte, aga väga kaugele ei jäänud kah. Kõigepealt uurisime ehitist pealt ja väljast, seejärel ronisime sisse. Eilsete ja tänaste sadude järel oli maapealne korrus ka üsna vesine, kuid sukelduma õnneks ei pidanud. Kaua me sääski kah ei söötnud. Peagi sai aare leitud-logitud. Ränduri võtsin kaasa. Aitäh! Siia poleks ilma geopeituseta kuidagi sattuda osanud!
No oli see alles veider asi veidras kohas. Täname kohta näitamast!
Täpset kuupäeva enam ei mäletagi, millal üritasin sellele aardele läheneda. Samuti ei mäleta enam täpset ilmakaart, kus suunast. Igatahes tookord sattusin teelõigule, kui toimus suuremat sorti puude väljavedu ning pidin oma madalapõhjalise raudruuna ära uputama. Täna olid lood hoopis teised ning samuti tingimused. Oleks sinna moodsasse varjendisse veel kaldtee ehitatud oleks saanud otse nulli sõita :) Aga jah üks kõik mis nime see aare ka ei kanna, kas Jaapani, Hollandi või nagu eelpool logides nimetatud Savisaar...jääb tõesti see imeks. Selline moodne mürakas, sellise koha peal.
Täna läksin siis hommikuse ilma õnge, mis oli nii kena selge ja kevadine. Pakkisin kiiruga asjad, et kuhugi loodusesse jõuda ja siis läks nii nagu alati - juba esimese aardeni jõudes oli taevas pilves ja ähvardas sadama hakata.
Olin siiani seda aaret vältinud, kuna kujutasin ette hullemat asupaika. Tegelikkuses sarnaneb koht kaubanduskeskuse parklale, ainult keskus ongi veel puudu.
Nulli minemiseks polnud isegi lampi vaja, kuid siis algas keerulisem osa - kipaka abivahendiga aarde kättesaamine. Poolel teel aardeni kujutasin ette olukorda, kuidas koos abivahediga täies laiuses põrandale prantsatan ning üritasin nii vaikselt kui sain aardeni küünitada. Palvetasin endamisi, et pliiats oleks karbis ning õnneks oligi, sest teist korda poleks ma sama protseduuri tahtnud korrata. Kui karp tagasi pandud, juurdlesin, kas laskuda alla inimese kombel või huligaanina. Otsustasin siiski esimese variandi kasuks ehk et kõik jäi ühes tükis omale kohale.
Tänud aarde eest ja pikka iga sellele, et phantomi maastik 5 aardetegemist veel edasi lükata. Vee läbipaistvust hinnates ma sinna šahtidesse ujuma küll ei tahaks minna.
Midagi sahatavat ei leidnud, ega minu sõiduriist poleks selleks sobinud ka nagunii. Viimased 150 meetrit läksin jala. Oleks ka lähemale saanud, aga ei tunne ju seda kohalikku teedevõrgustikku niipalju. Koht on igatahes superlahe. Vaatasin veidi ringi, logisin ära ja vaatasin veel ringi. Koht väärib kindlasti taaskülastust paremini varustatuna, veidi soojemal ajal võtan plaani. Kui see aare peaks kunagi arhiivi minema, siis teen sinna korraliku maastik 5+ hardcore aarde. Suured tänud peitjale.
Antud aare oli tänane teine üks põhilisest eesmärgist. Ettekujutus asjast oli jube aga sellisele tasandile me ei laskunud. Eks ta üks parajalt imelik asi ole nimetagem seda siis kuidas iganes. Mõtlemisainet jagus ja kohale minna tasus ka. Täname!
Vot seda nimetaks ma heaks leiuks. Eelnev tutvumistöö piirdus teadmisega, et mingi tüüpiline pommivarjend jälle, aga see erineb nõukaaegsetest nagu öö ja päev. Nüüd sain enda uudishimu ka rahuldatud ehitise ajaloo näol.
Aitäh!
Mingi kõrgem sõiduk oli eelnevalt mööda lähenemisteed liikunud ja seega saime oma geomobiil E46-ga üpris kaugele. Mingi hetk hakkas me masin siiski saha funktsiooni täitma ja pidime ta keset metsa maha jätma. Aga ilm oli ilus ja päikesepaisteline, kõht täis ja tuju positiivne. Kuid hoolimata sellest, saime tunda geopeituse murphyt ... aardeni läbi lume kahlates ja pärast avastades, et autorööpad viivad pea nulli.
Väga võimas ehitis. Aga eks ta nii ongi, et hirm ja õnn suudavad inimeste fantaasialennu piirid maksimumini viia. Selle ehitise puhul tuleb vist pigem hirmule maksimumpunkte anda, sest tuumasõda vaevalt kellelgi õnnetunnet tekitab.
Eks ka minul olid omad hirmud, mis mu ajus erinevaid fantaasiarikkaid pilte tootsid. Lugesin eelnevalt neid logisid ja kujutasin ette, kuidas ma liftisahti kukun, aga polnudki nii hull, liftisahtil oli jää peal ja keegi ei kukkunud kuhugi, aga liugu saime lasta küll. Nii enne kui pärast leidmist ja logimist.
EV, jätsime kollase värvipliiatsi.
Aitäh peitjale!
Uskumatu ehitis. Oleme siia varem sattunud ka off-road seikluste käigus ning siis üks kaaslane teadis legendi rääkida, et see ehitis olevat sündinud jaapanlase ja Savisaare koostööl. Igal-juhul oli aare seal kus ta olema pidi :) Tänud peitjale.
Alates päevast kui selle aarde enda jaoks avastasin ehk esmakordselt avasin, olen tahtnud siia sattuda. Olen mahajäetud ehitiste fänn ja selline müstiline hoone sellises pärapõrgus on väga ahvatlev. Täna panin selle külastatavate kohtade nimekirjas lausa esimesele kohale, et ei tekiks aja puudust või muud häda. Boonusena sain veel kvaliteetsed ja lahedad metsateed, mida mööda rallida nulli poole. Täiesti drive-in ei hakanud tegema aga viimase võimaliku ümberpööramiskoha juurest tulin jala. Esimese asjana pani hämmastama ruumis olev kaja. Isegi hingamisest tulenev heli võimendus nii valjuks, et võis vabalt noote kirja panna. Seejärel lollitasin päris pikalt testides erinevate tegevuste järel tekkivaid helisid mida muidu õieti ei kuule. Aarde ümbrus ise oli aga kaitstud hiiglasliku veelombi poolt. Pidasin plaani juba autosse kummikute järgi minemisega, kuid suutsin leida marsruudi kus vesi tossu sisse ei läinud. Abivahend paistab juba natukene mäda, kuid veel mind pidas ja sain logi kirja. Tänud siia juhatamast, soovitan teistelegi
päris korralik maja! leid kiire. ja abivahend oli ka juba olemas. tänud!
Maastiku raskusastmest olin teadlik ning ega ma eriti suuri lootusi selle aarde leidmisele ei pannud. Lähenemistee lõpuosas tuli pisut vaadata, et mõni jämedam roigas autot ei kriimustaks aga ei midagi rohkemat. Kohale jõudes näitas auto termomeeter õues üsna vastikut palavust (loe: üle 21 kraadi) mida aga nautisid täiel rinnal igasugu kärbsed ja parmud. Õnneks ei ole sel aastal eriti sääski. Seal sees oli meeldivalt jahe ning kui silm hämaraga harjus, ei pidanud lampigi kasutama. Aardeni jõudmise viimane etapp oli pisut ekstreem aga ära tehtud see sai. Aare kenasti korras.
Huvitav oleks selle hoone teisigi ruume kaeda aga selleks peab vist erivarustus olema. Aitäh juhatamast.
Talukohast leidsime kimbu rabarbereid millest said head muffinid :) Asukohas mehelik loogika läks "huvitavamasse" kohta kolama, naiselik pool leidis aga vihje aardekohani. Kellegi (rebaselõhnaline) Volkswageni udutule võre oli poolel teel talukohani maas, riputasime selle oksa otsa. Sealt kandist pärit tuttav teadis rääkida, et seal olevat isegi "õigel" ajal helikopter angaaris olnud. Koht muidugi tekitab palju küsimusi.
Teekond sinna oli päris pikk. Tõepoolest selline kapitaalne ehitus kaugel metsas.
Abivahend kulus ära ja aare on kenas korras. Tõesõna põnev ehitis.
Ei oleks osanud arvata, et sellises koha midagi niisugust on.
Tänud peitjale :)
Selle aarde avaldumise järel oli mul isegi mõte kohe esmaleidma tõtata, aga minemata tookord paraku jäi. Nüüd kutsuti väiksele georetkele, kus plaanis ka see aare. Tore oli tuttavaks saada Annega. Sõitsime autoga aardele võimalikult lähedale. Suurem tee oli jääs, lõpupoole väiksem tee paksema lumakorra all. Kohale saime isegi probleemideta, aga tagasiteel jäime kinni, kust pääsesime õnneks oma jõududega ilma traktori abita. Aarde leidmine läks üsna kähku. Hea abivahend oli ka kaasas. Oli vahva! Tänud kohta tutvustamast!
Kui 2 meest kutsub mind mängima ja liiati veel sellisesse kohta, oma abivahenditega, olin ma loomulikult käsi! Sellest kohast olin ma kuulnud palju, uskumatu ehitis ikka. Ehkki oli kiilasjää, tee aardeni kulges kiirelt, aarde järel käisin mina, ka kiirelt. Tagasitee oli katsumus, jäime kinni lausa 3l korral, kuid meeskond-naiskond töötas tublilt ja välja saime. Tänud kohta tutvustamast!
Täna oli plaan üks väike geotuur sooritada, esimeseks otsitavaks sai valitud see tegelane. Algul oli kõik superluks, tee ilusti lahti lükatud ja kõik, miskil ajal tuli keerata kõrvalteele, kus oli sõitnud ainult miski kõrgemat sorti aparaat. Eks ma seal siis ägasin ja piinasin oma CR-V-d (on nüüd läksin edevaks kätte ära, mul veel kodus AEG, JVC, LG, öökapil GHB, LSD, lauasahtlis CD ja vereringes HIV - mõnes osas ilmselt veidi eksisin ka :)). Lõpuks jõudsin aardest u 600 m kaugusele ja seal tuli pöörata teele, mis polnud miskit lumetõrjet näinudki. Ukerdasin geomobiili teeserva ja ronisin välja. Kuna minule mitteomaselt olin eelnevalt ka kodus aardekirjelduse läbi lugenud, upitasin pakiruumist abivahendi välja ja hakkasin sellega läbi lume nulli ukerdama. Oi pagana väsitav oli. Kohapeal selgus, et seal paigal olnud ajutise iseloomuga abivahendid oleksidki minule ilmselt liigset närvikõdi pakkunud. Klappisin oma abivahendi pikaks ning tõin karbi ära. Täitsa veider asjandus seal, peitjale tänud tutvustamast! Teekond abivahendit tassides autoni ja tagasi oli siin kõikse suuremat füüsilist koormust pakkunud tegevus.
Järvamaa peab seda enda omaks. Siin on aga Harjumaa :)
Tänase skoorimispäeva esimene ja nagu hiljem selgus ka ainuke leid (leidmiste protsent 25). Kohpeal läks kiirelt - esimene puidust abivahend osutus nõrgaks ja purunes. Uurisime hoonet pisut ka seestpoolt, veendusime, et 1) kitsastel betoonseintel on üpris ohtlik kõndida, 2) vesi oli väga külm, 3)taskulambist ja muudest geoseljakotis leidunust oli palju abi. Logimiseks ronisime mitu korda alla-üles ja üles-alla, solistasime mitu korda julgelt läbi külma vee. Järgmised kaks kohapealset abivahendit ei äratanud erilist usaldust ja ajasime läbi ilma nende abita. Aare heas korras. EV, J: mütsimärk. Aitäh peitjale omapärase objekti tutvustuse eest.
Põnev koht kuhu olen varem ka ühe korra sattunud. Juba siis mõlgutasin mõtteid aarde peitmiseks,kuid kes kaua passib see ka sest ilma jääb. Abivahendist oli palju kasu. Kuigi sellele loetud päevad vast järgi jäänud.Tänud!
Oh seda imet! Algul võttis nõutuks. Siis võttis teist korda nõutuks. Lõpuks otsustasin, et tuleb ikka käsi määrida. Muideks, ettevaatust abivahendiga, see hakkab oma kasulike päevade lõpule juba lähenema. EVEJ
Täiesti sürr koht. Ehitus ise on igavesti vinge ja hoolega tehtud. Ei hakanud isegi mõtlema kui palju selle vee äraajamine maksma hakkab. Aitäh.
Ikka müstilisi asju ehitatakse sügavale metsa. Ei taha mõeldagi palju antud ehitis maksma läks. Aare ise tuli lihtsalt välja, abivahendi leidsime kohapealt. Pärast panin sinnasamasse tagasi,et teistele kah oleks kasutada.
Pärast üritasime veel selle vee sügavust seal mõõta aga sellel oli veel vähemalt 20cm jääkiht peal.
Vot see on ikka vinge koht, saaks sinna alla ka veel!! Aitähh!
Müstiline koht, päeva nael ka siis, kui poleks olnud päeva ainuke aare :) Jalutasime kilomeetri kevadisi lõhnu ja linnast pääsemist nautides, aga no see ehitis ületab ootused, isegi kui oled temast kuulnud. Püüdsin ära arvata, mitu korda seguauto seda teed läbis... Kahju muidugi, et alumistele korrustele ei pääse, aga ka veepealne osa koos karbikesega oli igati äge. Aitäh peitjatele!
Hommikvõimlemise asemel. Tead, et varsti tuleb hakata tagumiktunde tegema, mis siis et mõistlikus kohas, siis teed ikka enne paar harjutust. Esimene oli rooli- ja reaktsiooniharjutus sügavale rööpasse sõidetud teel - aga sellega saime hakkama, reaktsioon on korras ja rool ka. Nulli kõrvale parkida saab endiselt. Siis järgnesid teised harjutused. Maa-alused korrused on praegu üks jäämonoliit, selle tugevust siiski katsetama ei hakanud. Tegime hoopis turnimis-tassimisharjutusi. Siis korjasime rändurid ära. Lõpuks vaatasime veel taluaset ja niisamaringi, enne kui uuesti rooli- ja reaktsiooniharjutuste kallale asusime. Aitüma näitamast, sünge paik!
Küll Eestis on ikka palju kummalisi tegelasi ringi liikunud. Nüüd veel jaapanlane ka, kes endale sellise uhke varjendi lasi püsti panna ja siis selle niiviisi siia metsade rüppe üksinda maha jättis ;). Nelijärvelt võtsime suuna siia ja sõita saime ikka uhke ringiga aga kohale me jõudsime ja siis ... oli kõht tühi. Pakkisime siis oma toidumoona välja ja sõime kõhud kenasti täis, no kes see teab kaua meil seal selle aardeotsinguga aega läheb :D. Kui kõht täis ,sai järgijäänud porgandid ( pidi jäneste toit olema millegipärast :P )ja kurgid ootele pandud ( otsa said hiljem nemadki :) ) ja teele asutud. Autost sai valgusallikad ka ühes haaratud ja ohoo, kui suur see asi siin oli. Ja kui hästi siin kajas :D. Sai siis hõigutud ja uhuutatud ja endale jalgade ette vaadatud. No neid šahte seal ikka jagus ja neis olev jää, brr...sisse küll kukkuda es oleks tahtnud. Aare ootas meid kenasti oma peidikus , logisime täna juba kolmandatena . Ja kõht ei jõudnudki tühjaks minna :P. Tänud kummalisse kohta juhatamast, meile täitsa meeldis ! J: TB ja GC.
Haa...kuidas leida jaapanlast Eestimaa metsadest? Vastus: ei leiagi, kuna maha on jäänud vaid must hunnik. Päev otsa auto katusel ja väga palju vastamata küsimusi tekitanud redelit ei läinud ka siin vaja. Hämaruses kohale jõudnud kamp sööstis autost...mkmm...mitte aarde juurde, vaid pikniku pidama...mida koomikud? Ega jah, julge hundi rind on ju rasvane aga kes on kuulnud, et näljane geopeitur midagi leiab?(kas pole tuttav vabandus arvukate mitteleidude logide juures?) Läksin ka kaasa massipsühoosi ja mugimisega aga silost, mida täna esindasid porgandid, kurgid...keeldusin sama õndsa näoga, nagu näritud kondist. Hoone ise ei vastanud mu öistele nägemustele ja üldse...oli seal liiga palju vett. Kas ehe näide töölistest enne kui nad Kalevipoegadeks said? Suured tänud peitjale täiesti uue nurga tutvustamise eest!
Kui see aare avaldati, kohtusin peitjatega ühe teise aarde FTFi tehes. Sai räägitud, et ka madalapõhjalisega saab mõistlikult lähedale ja et tore asukoht. Seda aaret täna päevakorda võttes oleks pidanud ka pk/m üle vaatama, tagant järgi tarkus. Kuna teisigi huvilisi selle aarde juurde minekuks, siis pole üldse kurb meel tulevikus naasemise üle. Tänan huvitava koha tutvustamise eest!
DLXVI. Laekusin ime juurde jala Simisalu parklast, läbides vahepeal 2 rabaaaret. Siia siis Ohusilla aarde juurest, kust jätkasin natuke edasi mööda oosil kulgevat matkarada. Oosi lõppedes otsisin paremalt sihti, mis loodesuunaline ja mida mööda kergem liikuda. (Spets kaarte ei kasutanud, GPS-is olev Regio topo piisav, seal vajalikud sihid, rajad peal.) Enne põhja-lõuna suunalisele teele jõudmist küll siht lõppes ja tuli ületada mõningad reljeefivormid, seetõttu olin teele jõudes natuke vasakule kaldunud. Ei hakanud paremalt uut sihti otsima, mis algselt plaanis, vaid jätkasin otsejoones nulli suunas. Minna oli alla kilomeetri. Mets oli läbitav, teele jäävad kraavid olid jääs ja lund mõnusalt vaid pahkluuni. Enne metsast välja jõudmist tuli aga suurem turnimine ette võtta, sest torm oli korralikku laastamistööd teinud. See etapp edukalt läbitud olingi bituumeniga kaetud betoonkarbi juures, uurisin seda igast küljest ja kiikasin aukudessegi. Seejärel asusin aaret otsima, st uurisin objekti uuesti põhjalikult. Silma jäi vaid üks võimalik peidukas aga sinna ei näinud, uurida ka nagu ei saanud. Siis testisin telefoni levi (betoonmürakas hakkis kõvasti), et saada sõbralt kinnitust. Seepeale sain ka abivahendi ja nime kirja. Edasi kõigutasin ukse avas varbaid ja pidasin teepausi. Üle poole planeeritud teekonnast seljataga ja üllatavalt lihtsalt on kõik näinud. Nüüd tagasi Laeksaare kaudu Simisalusse.
Teel Tartusse, sotsiaalse ettevõtluse inkubaator SEIKU hindamiskomisjoni, jäi see imekoht tee peale. Kell oli hommikune, väljas oli -23.5 kraadi. Autoga oli keegi lausa nullini sõitnud, hea lihtne maastik. Ise autost väljudes tahtsid ninasõõrmed kokku hanguda. Kui peale aarde leidu käed paljaks võtta vaja oli, mõranesid needki, nii et vajasid paar päeva hiljem kliinilist sekkumist. Mütsi vahelt piilunud juuksekihar polnud enam blond, vaid lumivalge.
Aga ehitis ise on ulme, sama ulme, kui see plaan see sinna rajada. Uudistasime ringi, hea sile ehituskvaliteet :-) Mingit ohtu liftišahti kukkuda polnud, sest kõik oli jääs, isegi seal hüppamine ei aidanud. Jääkristalle oli puude ja metallvarraste küljes väga pikki, imeline vaatepilt. Ja nii habras oli see kõik nagu süüta neidis.
Aarde leidsin sisuliselt ilma gepsuta, maastiku lihtsustamise vahendid olid ka õnneks käepärast. Võimas koht, kuhu rahvast kutsuda. Kiitus selle avastamise ja jagamise eest! Siin oli vist aastaid tagasi ka seikleja.ee seiklus. Aare ka igati kombes, EVEJ. Me täname, me täname! (-:
Keset metsa selline ime! Karbist eemaldasime mitte töötava pastaka. Lahe!
Tormiga oli mitmes kohas puid kukkunud teele, aga keegi hea inimene oli neid sealt ka eemaldanud. Enne aaret umbes kilomeeter nägime seda puude eemaldajat ka ning kuna enda madalapõhjalisega ei hakanud mahakukkunud puust mööda trügima, siis natukene jalutasime ka. Äge koht seal, kahju ainult et alumised korrused vee all on. Aitäh peitjaid koha tutvustamise eest!
Aarde juurde minekuks pakkus geps välja igasugu erinevaid teeotsi. Lõpuks sai vist ikka valitud see kõige kehvem tee. Õnneks oli üks tubli meesterahvas teed mahalangenud puudest puhastanud. Temaga ka kilomeeter enne aaret kohtusime ning kuna mõned puud seal veel tee peal olid, läksime aardeni jala. Päris üllatav näha nii uut sellelaadset ehitist, on harjutud ikka vanade sellesugustega. Alumistel korrustel ringi vaadata oleks ju ka päris huvitav :) Vägev! Tore, kui selliseid kohti tutvustatakse. Peidukoha tuvastamine ja logimine läksid ka üsna kähku. Aitäh, olime kolmandad.
Sa püha püss, mida inimesed kõike välja ei mõtle ja kuhu ei raja! Mõni asi tundub ikka väga imelik, näiteks ka see ehitis keset metsa. Kuidas nad selle ehitusmaterjali sinna vedasid ...... Tänud peitjale seda asja näitamast, võimas, saaks kuidagi ka allapoole veel minna! V:laulja J:kilpkonna
Kohale saamine enda kodukandi poolt oli lõpmatult pikk ja veniv. Linnulennult näitas geps kogu aeg väga väikeseid numbreid, aga autotee tiirutas metsade vahel ikka küll vasakule ja siis paremale. Oleks justkui kusagil soojal maal kõrgele mäkke tõusma pidanud. Kui lõpuks linnulennult oli 900 m, siis teed mööda tuli sõita veel 7km. Aga koht oli iseenesest väga sürr ja nähtav osa hästi säilinud. Kaasas oli oma valgus, mis kõik lõksud nähtavaks tegi. Viimaks leidsime ka lahenduse, kuidas aare logida. Tundub, et olime esimesed, sest vaatasime logiraamatut eest ja tagant, aga tundus tühi olevat. Tänud aarde peitjatele väga huvitava objekti tutvustamise eest. Ega sinna niisama küll ei satu! EVEJ