Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 1.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Nulli lähedalt avaneb just selline vaade ja seetõttu on see tegelikult üks masendav ja kurb aare. Mõistatus on vaid see, miks ta mõistatus on.
Leia pildi keskkoht ja võta aare trepi tagant.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC4VZWF
Logiteadete statistika:
103 (95,4%)
5
5
0
1
0
0
Kokku: 114
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Kevadkoristus 2024.
Vaatasime üle kõik ümbruses olevad trepid ja treppide tagused. Ühtegi logimiskohta ei tuvastanud. PS Mõisakülas on imearmas muuseum toreda muuesumitädiga, kui karpi ei leia, minge muuseumisse!
Omanikul tuleks aare üle vaadata, mai 2022 on viimane leid. GC ka viimased 4 mitteleidu.
Ei leidnud. Treppe leidsime 4 tk ja sobivaid peidukaid ka, aga aaret mitte. Gc lehel juba 3 mitteleidu ees ka.
Vau kui fototruu värk! Isegi kollase jopega inimene kõndis seal ringi. Igatahes leitud, sealt kust pidigi leidma. Aitäh!
Kohapeal tõesti selge ja loogiline. Esimesest ja samas õigest kohast õnnestus mööda tormata. Kaaslane parandas vea. Aitäh!
Mõisakülas olime küll päris esimest korda. Pildi ja reaalsuse kokku sobitamisel pidi pisut kujutlusvõimet kasutama, aga ega siin ju väga palju variante ka polnud. Aare loogilisest kohast leitud. Tänud peitjale!
Jällegi koht, kuhu niisama ei satuks. Uhke objekt oli kenas korras ning trepp ja aare ka täitsa olemas. Peale logimist vaatasime piirkonnas natuke huviga ringi ja läksime RR-ima.
Lõuna-Eesti retke teine päev algas lihtsa leiuga. Öömaja veedetud Mõisakülas, kõhud täis söödud ja keskpäeval aare välja võetud. Tegelikult eile juba tekkis mul üht silti nähes idee, külakosti mekkida sai see kinnitust ja nii sain hääletult kilgata, kui korraliku karbi peidukast välja võtsin. Aitäh peitjale!
Kõhud täis tulime seda aaret vaatama. Üsna kiire leid. Aitäh!
Läks ikka enne aega, kui leitud sai. Aru ise ka ei saa, miks sest Elvis ju juba vaatas sinna. Tänud!
Tänud peitjale!
Eks ära minnes tuli valgustatus ja vaatasin ka peidukoha üle.
Auto juurde tagasi kõmpides kutsusid kaks taati mind endaga vestlema, aga kell hakkas juba palju saama. :)
Me kahtlustasime , et olime vales kohas. Samas tundus kõik loogiline. Oligi, sest koht oli õige ja aare oli ka . Tänud
Huvitav, kergesti arusaadav ja lihtne aare. Aitäh aarde eest!
Kodus mõistatust vaadates tundus kergelt lahendatav. Sõitsime kohale, leidsime enam-vähem pildil oleva koha. Tundub, et vahepeal on olustik natuke muutunud, kuid vihjele tuginedes asusime kahtlaseid kohti uurima. Vahepeal tuli üks rattaga mugu infotahvleid ja oma jalgratast uurima ja selleks kulus tal palju aega. Meie saime õnneks putka taha varjuda ja vaikselt aarde oma peidukast välja võtta. Täname peitjat Mõisakülla kutsumast, ilma aardeta poleks siia ilmselt kunagi sattunud.
Kui pildi keskpunkt tuvastatud,tuli leid kiirelt.Aitäh!
Leidsime objekti ja edasi läks ka täitsa lihtsalt. Tänud!
Tuleb nõustuda - masendav koht. Alguses kitsarööpmeline. Siis see ära. Siis laiarööpmeline. Ja pidas seegi vastu alla 20 aasta. Pilt on praegu veidi teistsugune ja minu meelest tuli nullist üsna suure zoomiga pildistada, aga koht oli siiski äratuntav. Tegime EVEJ.
Sõitsin nulli ja no mida! Mingi tühermaa. Võtsin lahti kirjelduse ja säh sulle "mõistatus" hoopis. Nu ja kust mina mittekohalikuna peaksin seda metallkolakat teadma, need on ju võimelised asukohta ka muutma. Tiirutasin niisama siis ringi ja naiselik vaist käskis ühe koha peal keerata ja hops, oligi olemas.
Leidsin aarde ja tänud Ain kutsumast, mul oli tore!
Algselt pelgasin seda mõistatust keeruliseks. Siiski otsustasin suurelt maanteelt Mõisaküla uudistama tulla. Ja täiesti ootamatult avastasin end parkimas selle mõistatuse põhiobjekti lähedal. Tutvusin, lugesin infotahvlit ja aarde leidsin vihjele vastavast peidukohast. Tänan peitjat! Tore oli Mõisakülaga tutvuda, kuigi aare on selline natuke nukra alatooniga.
Kurb on see tõesti, et kõik toimiv vana, kaob. Leitud. Kui ei ole üks, on teine. Pole ammu siin käinud. Tänud
Vagun tunduvalt ilusam, kui mõnedel piltidel eelpool... Kange tahtmine oli sisse piiluda aga lukus oli... Aitäh peitjale siia juhatamast!
Hoolimata viimasest, murettekitavast teatest omaniku poolt, otsustasime minna oma õnne katsetama. Et no, kui mitte väga ammu on leitud, siis võiks see ju justkui olemas olla. Liikusime objektil ringi nagu spioonid, kahtlustades kõiki ja kõike. Ja vaat kus lops, võib öelda, et see taktika viis meid ka sihile. Karp oli tõesti olemas.
Võtsime kõne karbi omanikule, et rõõmusõnumid edastada. Tundus, et oli õnnelik küll. Ühtlasi küsisime, et kus see õige koht võiks olla, kuhu see tagasi panna. Saime juhised ja talitasime vastavalt neile. Loodetavasti sai õigesse paika ning järgmistel on lihtsam.
Täname aarde eest!
Ebairokalikult lihtne mõistatus. Muudkui läksime pildi keskele ja võtsime pastaka juba valmis. Kolme minuti pärast kui kõik loogilisemad kohad vaadatud, siis panin pastaka taskusse tagasi. Hmm... äkki ei olegi ebairokalikult lihtne vaid riukalikult irokalik? Enne kui päris ulmekanalile keerasin, vaatasime igaks juhuks veel üht lähemat trepitagust. Iroonilisel kombel sinna sai tõesti logi kirjutada. Ainult selles keskkohas olime enne liiga kinni.
Mõisaküla oli pikka aega Eesti väikseim linn, viimaste andmete järgi kuulub see tiitel nüüd küll Kallastele. Koroona-ajastul olid kohalikud teed muidugi veel eriti inimtühjad, peaaegu nagu kuskil kummituslinnas - vaid mõned hästi hooldatud koduaiad vihjasid jätkuvale eluolule.
Laias laastus oli selge, et mis ja kus, aga peenhäälestusega olid lood kehvasti. Eriti pime tunne tekkis siis, kui karp lõpuks leitud sai. Aga leitud ta sai ja koht on huvitav, tänud aarde eest!
Meelis ütles kohe, kus aare on, aga kuna ma teda ei kuulanud, saime omajagu jalutada. Aitäh!
Me pole varem siinkandis käinud.
Tänud aarde eest ja tänud Mõisakülla kutsumast!
Helistas mu sõber Toots, kes perega sealkandis Eestimaad avastamas oli. Ütles, et leidis täiesti kogemata aarde. Kuna nende pere on meie perega seltsis olnud, kui oleme käinud aardeotsingutel, sai ta ühemõtteliselt aru millega on tegu ja sellestki, et päris nii üks geopeituse aare lihtsalt tänaval vastu tulla ei tohiks.
Tema küsimus oli: kus see aare olema peaks? Vastasin et ei tea, sest pole ise seda aaret leidnud. Saatsin talle vihjepildi ja aardekirjelduse, mille peale Toots ütles, et ta vist saab aru, kus peidik on ja pani aarde sinna. Enne veel kirjutas Annika logiraamatusse logi. Ütlesin seepeale, et nüüd on küll viimane aeg endale geipeituse kasutajakontod luua :)
Mõni varemleidnu võiks sealkandis olles üle vaadata, kas aare on õiges kohas...
Keegi kohalik oli ka aaret leidmas käinud vahepeal.
Kahju jah, et selliseid aardeid teha saab.
Aitäh ikkagi!
Kaks meeletut metslast teel metsaonni, kohtumas teedel, kus keegi enam ei kohtu. Täname peitjat!
Käisime surnuaias ja logisime siin ka aarde. Aitäh!
Mul oli küll pildi keskkoht salvestatud aga olin selle unustatud. Sai siis pikalt valedes kohtades käidud ja treppe otsitud. Sain ka maha jäetud õunapuult kaks õuna söödud, mis olid peale kahe peotäie pohlade mu ainsaks lõunasöögiks. Lõpuks siis läksin loogilisse kohta ja võtsin karbi välja.
Mulle raudtee meeldib. Nii rööpad, liiprid, masinad kui majad, aga kahjuks on ajad muutunud. Raudtee on mõeldud väga suurte masside liigutamiseks ja kui neid ei ole, siis ei tasu ka raudtee pidamine ära.
Kuumus oli teinud meie ajudega oma töö ja selle asemel, et kohe minna aaret logima, sõitsime ning jalutasime ringi, millest polnud sugugi lugu, kuna selle ringsõidu käigus tutvusime kohaliku õigeusukirikuga, mis kahjuks pole enam kõige paremas seisukorras. Siis sõitsime õigesse kohta ning aare vaatas meile trepi pealt vastu, kaane peal mänguasjake. Panin nimed kirja ja panin trepi taha, loodetavasti õigesse kohta. Täname siia juhatamast, käisime Mõisakülas esimest korda.
Nullis käidud ja suletud teed üle vaadatud.kahju raudteeäärsetest kasarmutest! Kui vaid suudaks keegi meid endisel kujul säilitada....:-( muidugi logitud sai ka. Evej. Tänud peitjale.
Peidukoha tuvastasin paar päeva varem, aga siis olid lähedale seadnud nädalavahetuse algust tähistama kohalikud bomsikud. Täna kohapeal pikalt ei läinud. Tänud!
Tahtsin otsejoones esimese trepi moodi objekti suunas minna, geoandurid olid vist eelmise õhtu tõttu pisut rivist väljas ;) Karl õnneks toimis ja aare avaldas end talle ruttu. Tänan peitjat!
Piiriäärne tee suletud polnud ja tõi Jäärjast Mõisakülla. Vahepeal lubati isegi lätlaste Piiri aaret logima minna. Mõistatus tundus selline kahtlane, kas siis hästi lihtne v arusaamatu. Parkisin bussijaama ja... äkki tuli selline väss peale, et ei viitsinud kuhugi astuda. Vahtisin enda ees objekti ja...lasin hoopis istme alla. Aegajalt ärkasin ja ikka oli see mõistatuslik objekt silme ees. Tunnike edasi olin nii mina kui mõistatus juba piisavalt laagerdunud ja läksin panin nime kirja. ;)
Geotuuri teine päev algas meil Eesti-Läti piiriäärses metsamajas. Pärast hommikusi toimetusi suundusime geonimekirja järgi esimesena Mõisakülla. Pildist, mis sobiks mõnda prillireklaami, arusaamise peale aega ei kulunud. Tegelikult piilusin juba paar päeva varem salamisi Maa-ameti ortofotot. Auto parkimise järel kibeles Merilin miskipärast perrooni betoontreppe poleerima. Vist harjunud Harjumaa rongipeatuse aaretega. Suutsin ikkagist meelitada parematele jahimaadele. Eest leidsime üsna veidra karbi. Minigrip oli 90% ulatuses karbist välja. Sisuga tutvumise järel oli näha, et ka logiraamatuga on miskit viltu. Oli vaid üks A4 paberileht, mille ühel küljel Eesti-Soome minisõnastik ja teisel küljel pastakaga tehtud märkmed, võibolla asetses kuskil ka põhjanaabrite logi. Tekkis siiski idee, et äkki logiraamat on kusagil. Samas peidukohas kus oli olnud karp, leidsingi korrektse logiraamatu. Ime kombel oli see kuiv. Kogu see värk oli enam kui kummaline. Panime eemalt leitud logiraamatu pooleldi karbist väljas olnud minigrippi ja asetasime kõik karpi. Loodetavasti ei ole aare leitud mõne pikanäpupoisikluti poolt, kes teeb lollusi vaid ühekordse seletamatu müstilise juhtumiga. Peitjale aarde eest aitäh!
Jesssss. Ma jõudsin lõpuks Mõisakülla. 32 km mööda kahe riigi piiri. Elagu Läti riik, kes on investeerinud vahendeid ja teinud piiri võsast puhtaks. Eestlaste pool on ikka täiega umbes. Selle aardele ma lihtsalt põrkasin loivates otsa. Kuna sattusin just õigelt poolt tulema ja pilt oli silme ees. Öösel kell 12 ei olnud kedagi liikumas ja nii sai rahulikult logida. Edasi kulgesin bussijaama, kuhu sättisin end pingile mõnuga magama. Hommiku kell 6 ärkasin selle peale, et esimesed inimesed saabusid bussi ootama. Küll oli põnev kuulda igasugu külajutte. Kes kellega käib, kes keda peksab, kes on jamaga hakkama saanud jne. Tänud peremehele aarde eest.
Suutsin oma pea ära lüüa, aga aarde leidsime üles! Tänud!
Aardel tuleb ju ikka nulli sõita. Seal olid perroonil vaarikad. Siis jalutasime, jalutasime ja jalutasime. Alles siis lugesime kirjeldust. OK. Nüüd tuli veenduda mis võrgus telefon on, et seda va pilti uurida. Siis jalutasime veel kuni miskit klõpsatas. Uudishimu sai võitu ja mõned vanemad logid tekitasid kahtlusi. Aarde saime kätte, täitsa korras oli. Täname!
Siiakanti ilmselt aardeta ei satukski. Karbi leidis Kusti. Peitjale tänud!
Sarnaselt ühele esimestest logijatest meeldib ka mulle tohutult selle aarde nimi, mis peidab endas nii palju erinevaid emotsioone. Eks Mõisaküla isegi ole minu jaoks siiani olnud üks kauge ja tundmatu paik ja ega see põgus aardetiir teda veel kuigi palju tuttavamaks teinud, aga mingi ettekujutuse siiski andis. Kurb muidugi tõdeda, et selle paiga hiilgeajad jäävad praeguse seisuga minevikku. Aardepaika oli muidugi põnev uudistada ja aare ise andis end mulle kohe kätte. Aitäh peitjale!
Aare täpselt seal kus olema pidigi. Jätsime kanepilehe :)EV. Tänud peitjale.
Edasi korduvkülastuste radadel. Linna sisenedes tundus korraks, nagu oleks juba Põhja-Lätti sattunud. Õhustik on kuidagi selline teistmoodi. Vabale päevale kohaselt inimesi ikka liikus, aga mitte liiga aktiivselt. Võtsin fotoka kaela ja läksin tiirutama.
Teisest põhjalikumalt vaadatud kohast tuli ka aare välja. Üks postiljoniauto oli "näoga" minu poole suunatud ja pärast logimise lõppu hakkas lähemale liikuma, niisiis tegin vaatamisväärsusest kiirelt ka mõned lähi- ja kaugvõtted. Et nagu asjahuvilised ikka: kõigepealt tuleb poldid lähedalt üle vaadata ja pärast võib korraks ka suurt pilti kaeda. Oli huvitav, aitäh!
Sellele aardele sai autoga meeldivalt kõrvale. Vaatasin veidi ringi, võtsin aarde ja suundusin autosse logima. Ja selle aardega saigi Mõisaküla roheliseks. Aitäh peitjale.
Pildi keskkoht oli kodus varem välja vaadatud. Täna oli ainult kohale mineku vaev ja esimesest vaadatud kohast aare välja tuli. Tänud.
Nii masendav ei olnudki ja aare trepi taga täiesti olemas :)
Võtsin vihjet liiga üks-ühele ja kohe kuidagi ei tahtnud leida kuid kui tõlgendasin seda õigesti siis ei olnud leidmisega probleeme :)
Kas just masendav, aga kurb aare kindlasti - masendav on pigem naaberaarde lõpp. Mõisakülast on tegelikult kahju - kui ikka linnalt elu alus ära võtta ja mitte midagi asemele anda, siis vajub linn ära. Sõitsime, vaatasime, nukrutsesime. Peatasime auto, proovisin meenutada midagi sest ainukesest korrast kevadel 1987, kui siitkaudu rongiga sõitsin, aga edutult. Siis läksime pildi keskele ja võtsime trepi alt aarde, nagu kästud. Me täname.
Ilm oli peaaegu sama udune ja hall nagu foto, nii et väga lihtne oli leida! Täname.
Kuna ma sinna teele varem sattunud ei olnud, siis nostalgialaksust jäin ilma. Küll sain aga logi kirja. Täitsa omapärane paik, tänud juhatamast!
Nostalgiat tekitav koht. Tänud sellele teed juhatamast!
Mõtlemapanev koht. Aare ilmutas end kiirelt. Tänud tutvustamast!
Auto sai kohe suhteliselt nulli pargitud. Ühe korra olen seda juba piilumas käinud. Kuid tänaseks oli parem kodutöö tehtud ning ainult vormistamise küsimus. Tänud veel kord Eesti kõige väiksemasse linna Mõisaküla kutsumast.
Tehtud! Lisatud aardesse peotäis mänguasju, võtsime ämblikud.
Kodus kirjeldust lugedes ei saanud ma sellest kohe mitte midagi aru. Kohapeal oli hoopis teisiti ja leid tuli oodatust kiiremini, tänud.
Kodus sai korra pildile pilk peale visatud, aga ei hakanud seda täpset keskpunkti välja raalima. Koha peal selgus aga, et olime auto parkinud aardest loetud meetrite kaugusele ning ka karp tuli esimesest vaadatud kohast välja. Ja tõsi, on küll kurb aare jällegi. Aitäh!
Läti reisilt naasedes sai piilutud korraks ka seda aaret. Kahjuks ühtegi head mõtet pähe ei turgatanud.
Siin sai alguse Pärnu-suunaline geotuur. Objekti umbkaudne asukoht ja aarde täpsem asukoht sai juba kodus leitud. Vaikses ja unises sügishommikus oli leid kiire. Tänud!
Ei olegi varem olnud niiöelda Mõisaküla raudteejaamas. Leid tuli ilma probleemideta.
Kunagi oli siin aktiivne rongiliiklus. Nüüd vaid üks vanake möödunud aegu meenutamas. Tore, et on. Sai ikka kõik trepid üle uuritud. Ja siis tõi pilditibi aardenähtavale. logisime. Võtsin ränduri jätsin roosi. Tänud peitjale.
Tore päev Lõuna-Eestis viis meid ka suletud teedele. Tore värk!
Mõisakülla sattusime vist küll esimest korda elus. Pildi keskpaiga leidsime õnneks kähku, logimine käis samuti kiiresti. Jätsime kaks rändurit. Aitäh!
Kohapeal läks reedeõhtuses vaikuses kiirelt. EV, J: märk „Ausus ja Õiglus“.
Just sellise aarde ja koha ja loo pärast geopeitus mulle meeldibki! Ja kui meeleolu vormindajaks on [irokas], tuleb valmis olla kas mõnusaks seikluseks, ajude ragistamiseks, või see kõik koos.
Täna, suvetuuril, püüdsin mitmesuguseid teooriaid aretada. Olles esimese eemale heitnud, näitas teine ennast kohe kätte.
Edasi Õpetaja poole!
Lugedes logidest, et kiire ja kohapeal läks ruttu jne tundsin end ikka täielku hälvikuna. Ma nimelt ei suutnud treppigi leida. Umbes poole tunni pärast läks pirn põlema, et mismoodi see keskkoht sealt pildilt leida. Siis ei julgend enam sealtsamast auto juurest neljas kord minema astuda vaid sõitsin kohe sinna kuhu vaja. Vähe ei aja siis närvi siuke asi. Aitäh.
Tegelikult ma vaatasin kohe täpselt õigesse kohta, aga nagu ikka mitte piisavalt hästi. Ja nii ma siis otsisin mujalt kuni tulin ja vaatasin sama koha uuesti üle. Oli küll. Enam ei mäleta, oli meil kõht tühi või mis, aga naabruses grilliva mehe grillitava liha äraajamisplaan sai lausa grandioosne. Mehel vedas - teoks me seda plaani siiski ei teinud.
Tuli kuidagi kange tahtmine aardeid otsima minna ja õnneks oli Mõisaküla läheduses kohe mitu, millele küüned taha ajada. Mõeldud - tehtud. Varsti olimegi õiges kohas, kuigi vihjepildilt nägin kordades rohkem kui päriselt. Tolmavast veoautost hoolimata sai aare kiirelt leitud. Oleks kohe õigelt poolt alustanud, oleks veelgi kiiremalt läinud. Grillilõhnad käisid üle pea, hea et ruttu minema sai. Tänud!
Aare ilmutas ennast üsna kiiresti. Teised otsisid pisut kauem. Kõik peavad ju leidmiseemotsioone saama. Tähh!
Esmalt sõitsin pildi keskkohast mööda, aga seal olid mugud ja otsustasin ka pildi tegemise koha üle vaadata. Oli küll sama vaade. Tagasi keskkohta ja... tubli kümmekond teismelist mugu hängimas, kõrvalaedades inimesed grillimas ja kõigi pilgud minule pööratud. Otsi veel reede õhtul väikelinna keskel aardeid :)
Tekkis paar minutit vaba aega, seega otsustasin seda aaret otsima minna. Asjaolu, et mul GPSi kaasas polnud, tegi natukene küll murelikuks, kuid asjata. Usaldasin oma loogilist mõtlemist ning konteiner tuligi kohe esimesest kohast välja. Ühesõnaga "Stop and Go" aare :) EVEJ
Läbisin kõik logidest tulenevad käitumismustrid,selgus et asjatult,oleks tulnud vihjet võtta nagu ta on.Tänud kohale juhatamast,muidu poleks sinna kunagi saanudki.
Jalutaime siis mööda raudset treppi ühte pidi ja teistpidi. Vaatasime siia ja vaatasime sinna. Lõpuks võtsime ikka aarde sealt välja, kuhu esteks arvanud olime. EVEJ
Hakkas see silma meie viimasel külastusel siia kanti, seega mõistatada polnud midagi. Nüüd oli vaid vaja teada saada, kel rohkem õnne trepi valikuga on. Minul polnud. Tänud suured!
See koht oli teada kohe avaldamise järel. Nüüd siis kohapeal aardeotsing koos Airi ja Priiduga. Igaüks sai ühe trepi. Mul "joppas" - kohe õige koht! Täitsa lihtne ja mõnus aare!
Mõistatus lahenes kergelt, aarde avaldamise õhtul. Nüüd siis sai lõpuks leitud hetk kohaleminemiseks.
Aitähh peitjatele!
Pole ammu Mõisakülas käinud, nüüd oli hea võimalus minna, kuid nukker on seal tõesti… Vana vagun ja mõni meeter raudteerööpaid on ainsad märgid, et siinkandis on ka kunagi õitsvad ajad olnud. Väike jalutuskäik aarde nullist pildi keskkohani ja käes ta oligi. Aitäh, oli vahva taaskohtumine selle linnakesega.
Suletud teedel me enam ei kohtu
Ei siin enam kellegi jalad käi ammu
Teed siin hakkavad kasvama rohtu
Ei ajaga jõua inime pidada sammu
Suletud teedel me enam ei kohtu
Pole kedagi näha, kuulda, kohata
Ärgem siiski sellest ära me kohku
Üks päev võime õndsamalt ohata
Meenutasime suvist Suveseiklust ja Mõisaküla vahepunkti seal. Kui tookord oli meil vaja leida väike rong aga meie otsisime suure juurest vastust, siis sellevõrra oli seekord lihtsam. Võtsime ürgkoleda musta rändur-sfinksi.
Ahhaaa...logimise järjekord on jõudnud ühe "süütu" asjani . Enne oma väikse seeria lõplikut "grande finalet", saabusime pärastlõunal Viljandisse, et juba peaaegu traditsiooniliselt saata ära ja võtta vastu uus. Päris kaua kahtlesime-kõhklesime koos Kadriga ja eraldi, et kas tasub teha aastavahetuse üritust või mitte ja lõpuks otsustasime, et rutiin tapab ja parem tunneme end ise geopeituritena, mitte kriitika punktidena ning nii me aasta lõpus lõunamaale(ehk siis Lätti), aardeid otsima suundusimegi. Kiusuks(iseloomu jaoks) oli küll Viljandi lähedale tekkinud Merikese ja minu kohale jõudmise ajaks küll uus aare, aga mehe sõna ja naisterahva mõte, olid liiga nõrgad argumendid, et Mõisakülast mitte alustada. Nii potsatasimegi vana vaguni lähedusse ja loomulikult kadus tagumine pink autost enne rongi suunas, kui lõplikult parkisin. EVR-ile julgen soovitada väga põhjalike inimesi kui neil on väikegi kahtlus riistvara töökindluses :P Loogiline tulem oligi puhta raamatu määrimine ju :D Ja edasi...vot edasi hakkas geopeitus järgmise aarde juures ning seda kõrgemal, s.o. parimal, võimalikul tasemel! Aitäh peitjale selle aarde eest muidugi ka ;)
Sellel suletul teel ei õnnestunud kellegiga kohtuda, selle osas oli Sul õigus, Irokas ;). Meie neljakesi kolasime vaid mööda rongidest hüljatud rööpapaare ja mõõtsime keskpaika. No ja saime ikka mõnuga mõõta, sest ega siis inimesed oma mälu ja loetud tarkusi kasuta. Kui lõpuks oli selge, mis on mis ,saime ka tünni kätte :).Ja siis kukkusid kõik õpetama ;), st kästi mul kontrollida ja veenduda, et ma ikka õigesse kohta logi kirja panen. Ma siis keerutasin logiraamatut nii ja naa... eest, tagant, keskelt ja pisteliselt ka juhuslikest kohtadest, no tühi , mis tühi. Siis teiste valvsa pilgu all kritseldasin meie nimed logiraamatusse. Tegime aardes ka vahetuskaupa. Suured tänud müstiliselt nukra koha näitamise eest!
Suletud teedel me enam ei kohtu...
Selles lauses on nii palju... Kurbust, romantikat, ilu ja valu. Ja mulle kohutavalt see aarde nimi meeldib.
Ja ka see pilt kirjelduse juures on nii sürr, et ka minu hing sulas. ;)
Seega lausa ootasin seda Mõisakülla minekut, et mis mulje ja meeleolu kohapeal tekib. Aasta eelviimasel päeval võeti meid Peebuga auto peale ja georetk viiski otse ääremaadele. Mõisaküla võttis meid vastu halli taeva ja inimtühjade tänavatega. Ja raudteerööbastega, millel rongid enam ei kohtu. Vist mitte kunagi enam. Ja vat see on tõeliselt nukker. Ühe asustatud punkti hääbumise tunnistaja.
Aarde otsimine ja leidmine nii nukker polnud, pisut koomiline isegi. ;)Kui oli endale selgeks tehtud, mis vahe on sõnadel "all" ja "taga", oli leid kiire. Boonuseks tühi logiraamat, milles veendumiseks palusime Merikesel ikka korralikult vaadata... Eest, tagant ja keskelt kah. No ei olnud ei siin, seal ega kolmandas kohas miskit. Seekord kirjutasime FTF-i siis ikka algusesse. ;)
Mina sain lisaboonuse korraliku muhu näol. Isegi puupead tunnevad valu..
Aitäh Mõisakülla saatmise eest Irokas! Magneteid on Sul ju veel... :D
Minul ei läinud sugugi või õigemini läksid juhtmed kokku. Et kuhu sõidame? Aga lõpuks olime kohal ja esialgne info, et trepi all, ei toonud edu. Tuli välja, et trepi taga. Ja oligi tühja logiraamatuga karp seal. Merikesele sai meelde tuletatud, et vaata ikka raamatut mõlemast otsast. Ja nii see FTF kirja läkski. Tänud.