Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare asub maanteest nr 92 peaaegu ühe penikoorma kaugusel. Seitsme penikoorma saapaid siit ei leia, küll aga leiate lihtsa aarde, olles ise Penikoorma nimelise talu piirimail.
Penikoorem on ajalooline pikkusühik, tähistab enamasti teekonna pikkust. Kõige populaarsem vaste penikoormale on üks vene miil ehk seitse versta ehk 7467,53 meetrit.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
oandu-ikla (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC4W1MN
Logiteadete statistika:
83 (97,6%)
2
1
1
0
0
0
Kokku: 87
Kiusu pärast aarde otsingu jätsime katki ja sõitsime edasi Penikoormat poole. Ja kohtusime kohaliku elanikuga - meie ees ületas teed karu! Seisatus hetkeks, vaatas meie poole ja kalpsas metsa, vahva emotsioon teekonnal! Penikoorma aarde juurde jõudsime ka ning kahe peale sai see raske uks avatud ja logi kirja. Aitäh peitjale!
Teel aardeni õnnestus meil auto aknast näha teed ületavat mõmmikut, oli tore kohtumine! Üllatus oli suur ja tegi kohe tuju heaks, ega siis igapäv ei näe looduses vabalt liikuvat karu. Tänud peitjale!
Tehtud hooldus! Jätsin pliiatsi, niiskusimuri logi vahele, uus minigrip ja karbile kirjad peale.
Oli veel aeg kui Penikoorma ja League aardeid erinvaks pidasin. Kokkuvõttes suurt vahet ei olnud, sest kumbagi juurde tee mind kunagi ei viinud. Täna aga teel Soomaale jäi Triinu autos magama ja tundus hea mõte ka siin ära käia.
Tegime kiire sirutuspausi, mille käigus sai ka aare leitud. Aitäh! EVEJ
Õnneks meil oli võsa juba maha võetud ja kraavid puhtad. Algus võttis sõnatuks, kuid pärast väikest tiiru leidsime ka õige ukse. Tänud!
Miks peab see ikka nii olema, et teeäär on pikalt ilusti hooldatud ja just siis kui jõuad aardega kohakuti, on ees kõige suurem kraav ja kõige tihedam võpsik? Kirjeldust lugedes sai asi selgeks, talumaad lõppesid. Eks siis pressisime end rohemassist läbi ja olimegi kohe aardega vastakuti. Täitsa hea pesa, aardega kõik korras.
Seitsmepenikoormasaabastega Võru poole sõites ei saanud sellestki täpist niisama mööda sõita. Kiire peatus ja nimed kirja
Siia aarde juurde sõites ütles Priit Mikile, et sul on see võetud. Miki vaatas kohta ja ütles no üldse ei tule meelde, et siin käinud oleksin. Nats ringi tuuseldades, tuli Mikile siiski meelde, et ta tõepoolest siin käinud. Õnneks kaua ei läinud, ma juba eeldasin, mis see võiks olla, see ju vana aare ja muidugi oli vana koolikas. Tänud peitjale.
Kunagi väga ammu kergitasin üht märksa raskemat vihjet, kuid aaret sealt ei leidnud ja toonase geokogemusega õigemini ei mõistnudki. Jäi ootama paremaid aegu. Täna see siis saabus - parem aeg. Oma vana lemmikut kergitasin tänagi, oli täitsa alles. Kuid mõne minutiga suutsin tuvastada selle lihtsakese, mille juures logida sai. Aitüma.
Seda rasket ust andis pimedas otsida. Pidime juba alla andma, kuid otsisime edasi, lõpuks leidsime hoopis mujalt. Tänud
Ônneks jäi uks kiirelt silma ja Indrek suutis selle ka avada. Nimed kirjas, panime ukse ka samamoodi enda järel kinni. Tänud peitjale!
Kolasime ümbruskonnas ringi ja käisime ka selle aarde juures sääski söötmas. GPS hüppas ringi, aga tänu eelnevatele logidele ei läinud leiuga kaua, aitäh!
Tänud peitjale!
Kui ust nägin, siis oli kohe selge, kus peidukas on. :)
Tõesti ei ole vaja sinna sammalt lisada, see ei ole ju väga käidav koht ikkagi.
Mõtlesin, et ma jäängi seda kiiret geosutsakat otsima nagu varasemalt nimetatud. Tegin kõne ja sain teada, mida tähendab vihje ja mida peaksin otsima. Seejärel läks veel aega enne kui silma tabas õige kohta. Vabandust, et ma nüüd karjun - ÄRGE PEITKE "RASKET UST" SAMBLA ALLA! Ei ole vaja samblaga maskeerida, et koht oleks loomulik. Ei ole vaja.
Uks oli tõesti raske aga kaks meest on ikka kaks "meest". Kena palumise peale saime aardele ligi. Karp on seest niiske aga logiraamat OK. Aitäh peitjale!
Kuidas karuema mul naha üle kõrvade tõmbas.
Kui olin Penikoorma raske ukse sulgenud, võtsin suuna Soomaa poole. Sain üle Kirikumäe silla kui kurvi tagant tulles nägin paarisaja meetri pealt karuema koos poegadega teed ületamas. Poegi oli kaks või kolm, täpselt ei saanud aru, kõik käis üsna kiirelt. Sõitsin karude ülekäigurajale, keerasin kaamerale neljasajase teleobjektiivi ette ning ületasin kraavi karu jälgedes. Metsa all eriti agaralt peale ei lennanud, ikkagi natuke kõhe oli. Karurada läks risti teega otse edasi. Uurisin natuke kaarti ning tundus, et ma saaksin minna ringiga ette ning püüda karusid siis, kui nad kas kruusateed või taluni minevat teed ületavad. Tundus igati mõistlik mõte, sest nii oli mul kaetud nelinurga kaks külge. Kolmandat külge piiras Halliste jõgi. Sõitsin talutee ristmikule ja jäin varitsema. Varitsus kestis nii umbes tunni, aga keda ei tulnud, oli karupere. Kui hakkas juba hämarduma, siis loobusin. Sõitsin tagasi sinna, kus ma karusid teed ületamas nägin, et teen siis vähemalt sellest kraaviületuse karurajast ühe pildi. Nii kui kurvi tagant sellele sirgele jõudsin, nägin veel viimast karupoega samas kohas vastupidises suunas teed ületamas.
Niimoodi tõmbas karuema mul naha üle kõrvade.
Indy ja Marise Ikla-Oandu jalgsimatk, päev 5.
Tänane päevakarp leitud, aitäh nii sobiva teeääreka eest :)
Ma pean hakkama telefonis jooksvalt oma leide logima, logivõlg on juba kuhjunud esimeste päevade osas ja nagu senine praktika näitab, võib ka õhtuti mitte aega jaguda mugavamas vidinas muljete kirjapanemiseks :D.
Täna ärkasime Vardja talus, tegime vahele ühe kämpapäeva, et öösel märgunud telk ja magamiskotid ära kuivada jõuaksid. Ja need kuivasid ka, keset põldu hommikul seisma pandud kuumavas autos, täiesti küpsiseks :D. Auto aitasid mul tallu ette liigutada Hanno ja Trine, see oli juba tegelikult neljas päev järjest neil minuga oma ajast tegeleda ja ma olen nii tänulik neile kõige eest :). Sest lisaks autoliigutamisele võtsid nad mind öömajale, jagasid kasutamiseks oma matkavarustust, pakkusid maitsva õhtusöögi jnejne aga ma kirjutan nendest asjadest koos kohaste piltidega täpsemalt veel ka Laiksi juures. Kui ma ükskord sinnani jõuan... :D.
Eile Vardjas ootas meid ka supertore (vanem) pererahvas, saime nende juures perenaise oma aia saadustest valmistatud ja koduküpsetatud leivaga õhtusöögi, kämpsis magada, talumuuseumi külastada ja übertoeka hommikusöögi ning seda kõike vaid 25 EUR eest :). Ja Indyt nunnutati ka nagu oma. Et kui teil on ka vaja siinkandis öömaja, soovitan väga.
Siit edasi teeme oma päevaastumise Soomaa keskusesse ja teel peaksime leidma veel Geokrahvi Vaatleja IV :)
Oandu-Ikla matkatee viimast lõiku alustasin sel suvel Hüpassaarest ja enne Iklasse jõudmist sain kaardile märkida nii mõnegi ristikese, mis tähistas teele jäävat aaret. Selle aarde puhul tundus algul, et jääb matkateelt kõrvale, aga pikemal uurimisel selgus, et tegelikult ilusti tee ääres. Selleks ajaks oli alanud juba kolmas matkapäev. Ööbisin Pertlimetsas ja võtsin suuna kunagise Kopra tare poole. Aarde juures oleks paras olnud lõunapauski teha, kuid kahjuks taheti mind ennast ära süüa. Lisaks tuli korraks peale geopimedus, nii et ilmselges kohas olevat aaret ei näinud. Tagatipuks selgus, et aardes puudub kirjutusvahend. Kas minul see oli kaasas? Muidugi mitte. Kraapisin siis oma nime puupulgakesega logiraamatusse, sest natuke ju sehkendatud ikka ja kahju niisama lahkuda. Aitäh!
Võlusaabaste asemel kasutasime klassikalist bensiinipõletajat, leitsime jalajälje kuhu panime maha siis saapa kanna ka pärast kerget tuhnimist kirjutasime ka nimed leitud logiraamatusse
Kiire geosutsakas. Tänan peitjat :)
Soomaalt koduteel sai pandud plaani viimane aare, mille jalgsimatka alguspunktis oli ulme võss, mis ehmatas meie pealinna külalised ära ja läksime plaan-B teed - otse koju, aga lihtne lohutus peaagu drive-in aare. Aitäh :).
Mulle juba täiesti aitas nendest kohalikest "maanteedest". Õnneks hakkasime juba vaikselt ikka inimeste ja hoonete juurde jõudma. Mõõtsime penikoormad ja saime logid kirja. Isegi ühte inimest nägime kõndimas... Uskumatu :)
Mingi vihjetaolise objekti sain ma pikapeale küll jääst lahti pekstud, kuid logiraamatut sealt ikkagi ei leidnud.
Nii palju kivi-ja kasepuravikke, et lippasime autosse ämbrite järgi ja kui kõik seened korjatud logisime ka aarde.
Nüüd lugesin kirjeldust ja sai selgust, miks aardel selline pealkiri. Aitäh kutsumast, head pikad korras kruusateed olid uhamiseks!
Kraavi kaldail tehti metsa, kilomeetri jagu puid oli risti üle suure kraavi. Mees metsas ja kirves ühes, sai raske ukse lahti. Tänud peitjale.
Jube raske aare! Õnneks Heldur sai kirvega hakkama selle uksega.
Hea lihtne aare! Aitäh peitjale. Sai veidi kuivatatud ka konteineri sisu, mis oli märgunud. Eemaldasime üleni märja katkise pliiatsi ja roostetanud pliiatsiteritaja, et aarde sisu jääks kuivaks. Aardesse võib hoolduse mõttes edaspidi lisada väikese pliiatsi ja teritaja.
Piilusin siia-sinna kuni seisin raske ukse ees. Tänud.
Ennem siia aarde juurde sõitmist tegin peatuse Kanaküla poe juures. Lisaks jäätise ja kohvi ostmisele küsisin kas ma võiksin sümboolse tasu eest oma sülearvutit laadida. Sain jaatava vastuse ja tegin õues telefonist uudiseid lugedes tund aega parajaks. Eeldasin, et selleks ajaks on aku täis aga oli jõudnud laadida 65%-ni. Teist tundi ei oleks osanud ajaga sisustada ja tänasin ning lahkusin. Aitäh sõbralikule poemüüjale.
Penikoorma aarde juurest lootsin leida ka mingit olulist vaatamisväärsust aga paistis lihtsalt võsa olevat. Õnneks olid värsked rajad läbi võsase kraavi sisse käidud ja ma sain seeläbi asja aetud oluliselt mugavamalt. Raske uks püüdis kohe kaugelt pilku. Aitäh aarde eest!
Mitte uks ei olnud raske vaid leid tuli ootamatult raskelt. Õnneks eilne pilditibi leid andis julgust otsinguid mitte lõpetada. Lõpuks sattusin ka õige koha peale, aitäh!
Siin tuli korra mõttes ka geps appi võtta. Lund oli päris mõnusalt aga peale pisukest ringinuuskimist kandsid otsingiud vilja ning Rein leidis võimaliku peiduka. Õnneks oli autos labidas, mis aitas külmunud ust avada.
Pärast poristel metsateedel tiirutamist jõudsime järgmise kaardil oleva täpikese juurde. Juhindusime Rudolfi GPS-ist, ehk oli täpp kaardil, aga ei mingit lisainfot suuruste, raskuste, peitmise aja ega muu kohta.
Kui keerukuju mängimisest pea ringi käima hakkas, sai taevasest andmepangast veidi lisainfot ammutatud, mis aitas silmad avada. Aitäh!
Harukordne juhus, kus talvel õnnestub metsast midagi valges otsida. Tuiasime nullis natuke aega ringi kuni lõpuks sai appi võetud vihje, millest oli palju abi. See juhatas õige koha kohe kätte, mida naljakal kombel oli Martin juba korra uurinud, kui esimesel vaatlusel jäi aare mingil põhjusel märkamata.
Aitäh!
Autost väljudes tahtsid koheselt parmud mind nahka pista. Mõtlesin veel, kui koheselt aaret ei leia, siis teevad parmud minuga 1:0 ära. Imeliku kombel nad metsa minuga kaasa ei tulnud vaid jäid edasi auto ümber tiirutama. Metsas vaatasin siia ja vaatasin sinna, kui aga õige ukse leidsin oli rõõm suur, et nii kiirelt läks. Tänud.
Peale meeleolukat õhtupoolikut Peebu parvsaunas sai siia ka sisse põigatud. Hiljem käisime paljandit vaatamas. Oli tore.
Kevadised Soomaa teed panid kannatuse proovile ja mitu korda mõtlesin, kuidas nad küll seal kenas Penikoorma talus või elektrita Oksa talus elatud saavad. Aarde endaga läks aga üsna libedalt. Täname!
Kartsime, et tuulemurd on aarde peidukohale natuke liiga teinud, kuid pärast mõningast otsimist leidsime kõik kõige paremas korras olevat. Ain pani ukse enda järel hästi korralikult kinni. Täname!
Ka siin ei hakanud pimedas pikalt Otsima. Tundub et vist õnneks pole tuulemurd ja kraavitööd aaret hävitanud.
Urjuh! Pidi olema hea ja lihtne asi, aga aega kulus jupike rohkem kui Täpikese juures. Olgem ausad, eks see rägasselastud puustu ehmatas ka ära - tea kas ongi üldse midagi otsida. Lõpuks rahunes geps ka maha, ja täpselt nullist tuli ka uks välja. Isegi kangutada polnud midagi vaja seekord, kõik töötas niigi. Tänud, kant on kena.
Kiirelt käis see kuigi oli juba väikene kartus et aaret enam ei olegi. Puud olid seal risti rästi maha kukkunud ja on kraave kaevatud. Aare muidu korras.
Paneme seitsmele penile koorma selga, laome nad üksteise otsa ja aitame alumisele saapad jalga. Nüüd tõmbame penid vahelt välja ja saamegi seitsme penikoorma saapad :)
No mis, sain endale uhke rohelise pudeli sealt! Muidu selline teine klassikaline ülemõtlemise juhtum. Ja ma ei saa retke lõpetuseks jätta mainimata, et üks igavesti ilus päev oli!
Siin vihastasin GPSi peale ja mitte ainult üks kord. Enda peale vihastasin kah. Sest GPS on ka varem kuskile kannika vahele juhatanud. Vihje põhjal sobrasin need ümberkukkund puud seal kõik läbi. Taaskord läks ligi tunnike, et kogemata "läksin nulli ja kohe leidsin" tüüpi tünni tabada. GPS suunas mind umbes 30 meetrit mujale. Sääski on seal nüüd mõneks ajaks lahjemalt. Aitäh.
Kui koduteest penikoorma kaugusel on aare, siis ei saa seda ju ometi külastamata jätta. Kui metsavahel nulli paika sain, siis ei jäi ka kahtlane koht kiirelt silma. Kontrollimisel tuligi aare välja. Kaupa ei vahetanud. Aitah peitjale.
Peale kalarallit jõe peal, sai mööda minnes nopitud boonuseks aare.
Lörtsisajus metsatukas veidi tiirutamist nulli ümbruses,kuni sai avastatud väike eripära ja uks avanes. Tänud peitjale!
GPS jooksutas mind metsa-all ringi ning seetõttu läks ikka mõni minut enne kui rasket ust märkasin. Siis oli juba logimise vaev. Tänud!
Kuna Viljandimaa aarded hakkavad otsa saama ,kuhu võim ja mõistus peale hakkavad,sai jaht kuulutatud naabermaakonnale.Hea lihtne pea drive in aare.Uks ei olnud külmund sai kiirelt logitud.aga ligipääs on sinna kanti varsti probleemne,olugi et 7 tonni märgid ees,käib vilgas metsavedu.Tänud peitjale.
Kui aus olla siis see aare plaanis ei olnudki, kuid Suuremetsa lauka aarde juurest ära sõites, hakkas see punkt ekraanil liialt häirima, et oli vaja ka see ära noppida. Kohale jõudes lendasin kiirelt metsa alla logima oma mõtetes aga tegelikult mitte ei tahtnud aare mulle ennast avaldada. Mingil ajal otsustasin targematelt küsida lumega leidmise tõenäosust, vastati, et ei tohiks probleeme olla. Otsisin siis veel ja lõpuks leidsin peidiku. Kahjuks oli ilm mulle siin elu raskeks teinud, mitte ei suutnud avada seda rasket ust :( Õnneks oli füüsikast mulle tuttav "vana sõber jõuõlg" ja nii me kahekesi muretult ukse lahti saimegi, logi kirja ja tuld. Natuke hiljem helises telefon ja küsiti, et mis ma siin hulgun ja kuhu edasi plaanin minna, vastasin Soomaale ja nii ma teada saingi, et täna peaks kohtuma teistega, muidugi see hetk ma ei teadnud, kas mina teen neile aardeni jäljed sisse või nemad mulle. Siit ma suundusin siis kahele lisa plaanile, mis tundusid sellel hetkel mu plaanidesse mahtuvat ;)
Siia autot ära parkides oli selle ustele kogunenud stalaktiidikogum. Väga lahe vaatepilt, kuidas need tihedalt üksteise kõrval sõidusuunas kasvasid. Aarde leidmine polnud mingi probleem, kuigi lootsime midagi veel enamat. Aga leidsimegi - vahva rohelise džinnipudeli. See oli nii lahe, et jätsime selle aarde vahetusse lähedusse teistelegi uudistamiseks (ja vihjeks, kui peaks paks lumi maha tulema).
Aare korras. Aitäh ja seitset penikoormat peitjaile! :-)
Pikk sõit mööda sopaseid teid. Kõige rohkem aega võttis kogu sel kambal autost välja ronimine :)
Vahetasime kollase palli Eesti ühekroonise mündi vastu.
Sattusime olema peaaegu õigel ajal õiges kohas. Vahest tuleb aardeni minna, aga sellel korral tuli aare ise meieni. Väike jalgrattasõit ja kiire logimine enne päikeseloojangut. EVEJ
Hurraaa...minu "logimise tsölibaat" mille olin endale kehtestanud, sai otsa ja nüüd saan rahus jälle oma uskumatuid seiklusi kirjeldada(kes ei usu ja seda nutu-jutujoru ilukirjanduseks peab -lähme koos otsima ja siis näete ise, kuidas ma ämbrites kolistan pidevalt) Ah jaa...ma ju login...mingis kodumaa asustatud punktis, kus neljarattaline sai peale pehmeid ja mulgulisi Läti teid joodetud ja mille nimi tuikab mul peas nagu Abja-Paluoja?, edastati telefoni teel autosse koordinaadid, mida neli häält kordas, nagu õhtupalvust kuniks kõigil(kellel oli)said vajalikud numbrid sisse toksitud abivahenditesse. Jõudsin küll juba päeval kella ühe aeg Viljandisse aga siis otsustasime kõigepealt Mõisakülla minna, edasi väike tiir Lätis ja kui jõuab siis enne und veel siia(A ja O oli ka veel vaja"ülevaadata" ning kaaslastest enne seda lahti saada, päevad on jube lühikesed ikka).Ja nüüd hakkab tsirkus kuna rool oli minu käes, siis läbi aukude jõudsime tõotatud maale ning kõik sööstsid vasakule kuna autonavi nii näitas. Heaküll...kaua me seal ei olnud ja kogu "geokäng" kepsles õige pea paremale, kuhu näitas geps mis ainsa tehnikavidinana oli ühes Merikesel. Väga mõtlikult, kuid äärmiselt kindlalt läksin mina autosse, kus oli paberitükk koordinaatidega ja minu autonavi, et kontrollida-milles kamm. Pole raske mõista, et viga oli taaskord olnud minus, numbrites ja komakohas :( Täitsa lõpp! Teised ragistavad metsas ja mina taon pead vastu nähtamatut müüri, jälle! Nutt ja hala, ma ütlen... Võtsin siis targa abilise ühes ja läksin ka virvatulukeste juurde mis laanes sirasid, ise vaikselt mantrana pobisesin õigeid koordinaate endale habemesse, et neid autonavisse toksida. Avan õige koha aparaadis, tõstan näpu ekraanile...ja kangestun...see usuvärk on ikka nii tugev, et ekraanilt vaatavad vastu minu asukoha koordinaadid, mis kattusid komakohtadeni aarde kirjelduse omadega!!! Nihutan pilgu ekraanilt, tonksan varbaga aardetünni ja kutsun teised kah enda juurde, et leitud...noh...Võimalik vaid Venemaal on poisike kui võrrelda sarjaga: Võimalik vaid Alexiga. Aitäh aarde eest oleks ju veidi napp olnud siia kirjutada, kuid täiesti õiglane :)Minu jaoks ei pea isegi keerulisi aardeid peitma...ka kõige lihtsama asja suudan teha...huvitavaks? Põnevaks?Elamuste rohkeks kindlasti....suur tänu!
Kui esmaspäevane tööpäev minu jaoks lõppes ja sõit lõunaosariikide poole algas ,ei teadnud ma sellest aardest veel midagi. Seega ei olnud mul ka aarde koordinaate ega aimdustki millega tegu. Ühest Eesti otsast teise ja tüki Lätitki sõitsime läbi , päevavalguski oli juba ära kustutatud kui me lõpuks selle aarde poole teel olime. Koordinaadid saime kaugjuhtimise teel ja kritseldasin need paberilehele. Toksisime siis Alexiga numbrid oma aparaatidesse ,mis juhendada mõistavad ja kulgesime sügavas karulaanes mööda tundmatuid radu. Küll see tee ikka raputas ;). Mingi hetk teatas Alexi navi, et siin oleks paras hetk rahvas autost välja visata , et aaret otsima asuda. Minu gps aga jonnis, et hoopis vaja tagurdada. Aga kuna auto juba seisis, siis sai ikka värskendavasse pimedusse mindud ja asutud nulli taga ajama. Alexi navi pakutud nullis midagi polnud ja nii ma siis ringitasin ja oma aparaadi poolt näidatud nulli poole navigeerisin. Alex käis koordinaate kontrollimas ja hakkas neid siis metsas uuesti sisestama( oligi ühe numbri valesti sisestanud ) kui tema targast masinast vaatasid vastu nulli koordinaadid :D. No ja siis jäi vaid uksele koputada ja see avada. Täiesti üllatuslikult olime pool kümme õhtul esimesed logijad. Tänud huvitava nimega paika juhatamast. Huvitav kas seitsme penikoorma saapaid ka kuskil siinkandis valmistatakse ;).
Aasta lõpus on asjad käest ikka täitsa ära... FTF-id vedelevad igal pool. Nii ripakil lausa on, et minnes suure tiiruga Viljandist läbi Lätimaa Penikoormasse ja jõudes peaaegu pooles südaöös kuskile parajasse karulaande, leiame taas tühja logiraamatu. Nii ootamatult...
Aarde enda leidmine nii kerge polnudki. Kaks gepsu otsustasid kohapeal erimeelsust ilmutada, seega ei saanudki mingil hetkel aru, kuhu minna. Nii erinevad olid soovitused. Üks ütleb, marss paarkümmend meetrit vasakule, teine risti vastupidi ja meetreidki palju rohkem... Saa siis aru, nagu lambakari, kes ööd ega mütsi enam ei jaga. Lõpuks selgus, et sohvri gepsus valed koordinaadid. Hää, et niisama väike see eksimus oligi vaid. Muidu oleksime end viimaks tõelisest pärapõrgust avastanud. Õige peidukoha leidmine läks tänu Alexile kiirelt. Ta oskas valida õige asukoha tähistaeva all. ;) Nii sikutasimegi ukse lahti ja panime külalisraamatusse end kirja.
Aitäh peitjaile! Sellise nimega kohta kaardil märkasin alles tänu sellele aardele... EVEJ