Jõelabürint

Aitäh aarde eest!

Super mõnus kulgemine mööda jõge ja aare ise ka jõele mõnusalt lähedal. Veel kannatas ronida sinna

Aitäh aarde eest!

Liiga kõrge minu jaoks, ootab järgmise korrani. Kuid, ilm oli täna pärastlõunal vaikne ja ilus. Jalutuskäik aardeni ja tagasi oli suht kerge ja väga mõnus. Aitäh huvitavat kohta näitamast!

Leitud,kauaks seda ronimispuud enam ei ole.

 2 

52*7 viimase nädala viimane päev! Ja ongi tehtud see asi :D Esialgu oli plaanis hoopis teist aaret minna otsima, kuid hommik Rakveres venis lõunaks ja siis hakkas seal veel vihma ka tibutama. Ei tahtnud sellise ilmaga ikkagi väga pikka veematka ette võtta ja otsustasime hakata vaikselt kodu poole liikuma. Ilm läks aga aina paremaks ja vahepeal sai pilk kaardile visatud ja leidsin selle aarde. Sobis tänaseks hästi. Mööda võssi ei taha selliseid teha ja mööda vett variant tundus palju parem. Vette mineku kohast oli aardeni linnulennult 400m aga mööda vett jäi see ikka umbes km kaugusele :D Kuid ilm oli ülivaikne, vesi lai ja puhas. Mis sa veel ühest väiksest veematkast tahad. No ja siis see tüüpiline nulli jõudmine kus timixi aare ikka vihale ajab :D No on seda siis sinna kõrgele vaja. Ujukate ja plätudega mitte kõige meeldivam ronimine, kuid sai tehtud. Kuna aeg surus takka, siis sama nimelise aarde teise osa juurde teed ikkagi seekord ei jätkanud. Eks kunagi tuleb ka seal ära käia. Peale supitamist otsustasime veel enne koju minekut käia Kehrast läbi ja vaadata üle Müraka aare igaksjuhuks, kuna selle arhiivi minek oli kuidagi vägisi ja logidest ei olnud kindel kas päriselt ka kadunud. Selle aarde topsi eest tänud! Ma nii kõrgele poleks toppinud aga lahe koht ikkagi :)

Saar vallutatud võtsime edasi suuna jõele. Vaikselt liikudes ja nautides ilma jõudsime ka aardeni. Toitsime natuke parme ja tegime väikese pingutuse, et nimed kirja saada. Aitäh.

 1 

Mul pidi olema täna algselt ainult töö- & peab-tegema-asju päev. Aga programm läks muidugi kiiresti muutmisele, kui sõnumiaknas hakkasid vilkuma metsaplaanid, mis taaskord ohtrat lumessumpamist ja pikemat astumist lubasid ning kaaslased kinnitasid, et startimine linnast on neile peale eilseid matkasid just siis sobiv, kui mu tööpäev pooles hommikus lõpeb...

Kus aardekarp oli, märkas Helen juba 50 meetri pealt, edasi oli vaja see vaid seltskonda tuua (Kristjan), see parandada (Helen ja Salme), sellesse logi kirja panna (Maris) ning lõpuks oma peidukasse ka tagasi viia (Salme ja Kristjan).

Aitäh Timixile aarde eest, ilma Jõelabürindita poleks siia kohe kindlasti kõndima sattunud ja sõpradele metsa kaasahõikamise eest, oli tore :)

 3 

Kinnitasime konksu konteineri külge uue teibikihiga. Kuid plastist karp on ka üsna pudedaks muutunud ja iga katsumisega eraldub temast killukesi. Pikemas perspektiivis vajaks natuke ilmastikukindlamat konteinerit.

 1 

Kui eile õhtul Jõelabürint 2 juurest puruväsinuna autosse tagasi jõudsime, siis tegime selle aarde juurde viiva metsasihi juures vaid pisukese peatuse ja autoaknast lumist trassi nähes oli ühine otsus, et siia me enam minna ei jaksa. Ainuke soov oli saada koju, pessu, kuivi riideid, süüa ... Kui kõik need pakilised vajadused olid rahuldatud, siis hakkas õhtu edenedes hargnema mõtteke, et kui läheks õige homme ja prooviks ikka selle aarde ka üles otsida. Nii saigi uus plaan kokku lepitud ja täna keskpäeval startisime linnast uueks dessandiks Jõelabürinti. Täna olid lumeolud hoopis palju lihtsamad. Tundub, et ööga oli suur hulk seda valget ollust ära sulanud ja üldse polnud sellist julma sumpamist nagu eile. Vahemaa oli ka muidugi tunduvalt lühem. Võiks öelda, et täitsa mõnus jalutuskäik oli. Aaret märkasime juba eemalt, Kristjan tegi ta meile kättesaadavaks, ise niikaua vaateid nautides, kui meie aardega toimetasime.
Aitäh lahedatele kaaslastele, kelleta poleks me kindlasti täna seda aaret otsima tulnud.

Teip konteineri ümber on väga habras ja kihte on liiga vähe. Hetkel sain veel kuidagi konksu teibi alla, aga ei tea, kui kaua see seal vastu peab. Oleksin ise pannud teipi juurde, aga rull jäi koju.

Tänud peitjale!
Sai tehtud mõnus pikem jalutuskäik metsas.

Leitud, logitud, tänan!

Selliste kraadidega sellisesse võpsikusse, ise ka ei usu, et vabatahtlikult tulin. Püksid kleepusid jalgade külge, rohi oli ülepea. Käidud õnneks. Tänud

Mnjaa.Vaated on siin jõelabürindis küll kenad.Teekond aardeni sai valitud vastavalt soovitusele,et maapind jalge alt ei kaoks :) Ei kadunudki. Ronida saab sellel puul veel nii mõnegi aasta vaadates selle aarde külastamise sageduse mustrit.

Tänud juhatamast,ilma geopeituseta vaevalt siia oleks sattunud.

Mina ka kahetsen, et Wingmänil varusärki kaasas polnud. Matk, nagu arvata oligi, osutus pingutust nõudvaks. Leitud. Aitäh.

Kui juba nulli jõudsin, siis ei saanud miski mind enam takistada, et nimed kirja saada. Väljas oli päris palav ilm ja tagasi auto juurde jõudes kahetsesin, et varusärki kaasas polnud. Aitäh!

Õhtupoolik, kuiv ilm. Ratastega sõitsime kohale ja kui jõgi vastu tuli, siis läksime edasi juba jalgsi. Korraks oli karuhirm, mine tea.. metsas ja värki. Aaret märkasime koheselt. Sõbranna võttis jalanõud jalast ja hakkas ronima. Ma ootasin all. Logiraamat oli kuiv, aga väga katkine. Ronisin minagi. Aare tagasi omal kohal, hakkasime mööda sissetallatud rada tagasi liikuma. Jõgi sillerdas kutsuvalt. Tänud peitjale!

Leitud :)

Jalutuskäik Lahinguväljalt otsejoones objektile kiskus küll kohati üsna vesiseks, aga väikeseid haake tehes sain ikka kuiva jalaga kohale. Nautisin natuke kohalikke vaateid, panin nime kirja ja sausin järgmise labürindi poole teele. Tänud aarde eest!

Kunagi olen selle puu otsa roninud, aga siis oli aare vist kõrgemal ning ühel hetkel sai julgus otsa. Täna tundus kõik kergem ja lihtsam, eriti kui Liis ronis. Võsa ei olnud, küll oli maa vähe vesine.

Kui isegi kogu lennuõnnetuse sain kuiva jalaga läbi tehtud, siis siin suutsin vette vajuda. Polnud viga. Mõni minut hiljem rippusin puu otsas nagu pärdik ja vesi voolas tagasi loodusesse. Aitäh vahva koha näitamise eest!

Autoga sai peale pikka tiirutamist aardele päris lähedale. Aare esmalt silma ei hakanud aga kui maastiku raskuastmele vastavaid kohti hoolikamalt üle vaatasin, siis märkasin ka topsikut.

Sõitsin autoga 400m peale ja edasi tegime võsajalutuse. Loomulikult oli mineku tee üsna raske maastikuga, kuid tagasi tuleku tee selle kõrval lausa jalutuskäik pargis. Olin parajasti puu otsas just logimise lõpetanud, kui Ove helistas ja minul algas hirmus kiire kojujõudmisega. Olin unustanud, et täna saavad küttekolded korstnapühkija puhastavat kätt tunda. Selle aardega siis lõppes olude sunnil minu täna geopäev. Tänan kutsumast.

Sai siis suund kahe labürindi aarde juurde võetud ja väike paadiralli tehtud. Ilm oli ilus ja tuulevaikne, sai paar klippi ka filmitud. Ühe juurest teise juurde ei viitsinud paati kokku pakkida siis sai tulimalt ilma kinni sidumata katusele visatud ja see 2km tasa ära sõidetud. Korra võttis paat isegi tuule alla ja läks oma soodu aga olime kiiremad ja saime kätte. Tänud

https://www.youtube.com/watch?v=moiWfXijbg8

Sai kohale mindud "üle" vee. Tänud

Tegelikult olin siin juba paar aastat varem käinud. Päris õige koha peal. Kuid toona leidsin sealt eest vaid kaks traadist konksu, ei mingit konteinerit, logiraamatust rääkimata. Oskamata konksudega midagi kasulikku ette võtta, jätsin nad sinnapaika ning liikusin mööd planeeritud träkki edasi. Seekord polnud kuidagi võimalik konteinerit mitte märgata, logi sai suurema vaevata kirja.

Ilus ilm ja tore kaaslane,mis viga nii aardeid noppida.Oli tore jalutamine.Aitäh!

Päike soojendas selga ja mööda teed ja rööbastes astudes kohale me jõudsime. Mõni sipelgas oli juba objektil toimetamas ja labürinti kaemas. Mõlemale labürindile lähenemine oli täna nagu jaltuskäik pargis. Tänud peitjale.

 14 

See oli üks paganama raske hooldus. Autost autoni oli tund ja kümme minutit. Takistused algasid aga juba Jaamaülema õelusest Jõelabürindi nulli sõites. Võibolla oligi asi selles, et minuga sõitis see õelus kaasas. Igatahes otsustasin lõikekat teha piki metsasihti. Kevadiselt pehme, vesine metsasiht on suurepärane idee lõikamiseks. Ennem iga mudaauku tuli autost välja tulla ja leida väga kehvadest valikutest see kõige mõistlikum. Praktilise poole ajal süda puperdas. Normaalsele teele jõudes tuli ürgne rõõmumöire.

Labürindi parklast haarasin kaasa õeluse ja muud hooldustarvikud. Lisaks võtsin kaasa matkalõuna, milleks taaskord maasikad. Raielangi ääres ootas ees uus äge takistus. Tuul oli puhunud pikali suure osa puudest, metsaalune oli kaetud värske lumega ja igal pool esinesid üllatused sügavate lompide näol. Nulli siiski jõudsin kuivade varvastega.

Ronisin puu otsa. Kõik oli libe, märg ja lumine. Ronisin kohani kus aare pidanuks olema. Leidsin vaid kinnituse. Vaatasin taeva poole ja karp hoopis kõrgemal. Sealt edasi ma aga ei saanud ühegi valemiga. Oksad olid sama libedad nagu läbiligunenud kooreta oksad olema peavadki. Läksin alla ja mõtlesin millega seda alla visata saaks. Ümbruses ei olnud midagi sobivat ja enda taskunuga ei tahtnud pärast mööda võsa taga otsida. Taskunoaga tuli aga mõte sobiv abivahend meisterdada. Eemalt leidsingi sobiva pikkusega murdunud puu. Saagisin üleliigsed oksad ära. Proovides jäi aga ~20cm puudu. Olin kikivarvukil kännu otsas. Ronisin siis poole puu peale ja proovisin niimoodi susida. Vääraka kujuga puu ei manööverdanud okstest aga mööda. Proovisin siis ühte segavat männitoigast eest elimineerida. Ei julgenud antud kohas aga käed lahti olla ja saagimine jäi ära. Saagisin siis oma abivahendilt tüki maha. Ja ikka ei saa. Hakkas üle viskama ja mõtlesin juba jätta hooldustarvikud puu alla järhmistele. Lõpuks tuli mõte pöörata abivahend tagurpidi ja voilaa, ideaalne! Kukkus potsti alla.

Karbist polnud väga midagi järgi. Logiraamat kuiv aga katkine. Kõigepealt parandasin klabrilööjaga logiraamatu ja asetasin uude minigrippi. Uueks karbiks valisin Jaamaülema õeluse karbi, sest selline oli peitja soov. Lisaks sain loodetavasti õelusest lahti. Natukene alumiiniimiga nokitsemist ja siis karp oma kohale paika. Jalutuskäik tagasi autoni oli juba palju sujuvam.

Suurepärane lõikekas..

Järgmine õel takistus

Kirjutid

Jõelabürint täna

Matkaeine 2019

Vajab karbi vahetust.

Tänane geoõhtu viis siia kanti. Ligipääs oli võrdlemisi mugav üle raiesmiku. Ei mudamülgast ega ujumist, täitsa kuivalt ja puhtalt kohale. Paraku on ilmselt UV karbiga oma töö teinud. Karbi järele sirutades ja sellest kinni haarates läks näpp lihtsalt läbi karbi. Nüüd karp katski ja vajab asendust. Omal asendust muidugi kaasas ei olnud. Tänud aarde eest!

 5 

Kaardil tundub see jõelabürint vahva ja romantiline paik, mis kutsus juba ammu uurima.

Kõigepealt väike ehmatus, alustades matka jõe suunas, märkasin võsa vahele pargitud autot ja võpsikus kedagi askeldamas. Mida siin tehakse? Peidetakse laipa? Taganesin, aga sain aru, et mind ka juba märgati. Lähenedes selgus, et hoopis sõbralik vanahärra, kes selgitas, et babushka on ka koos vnuchkaga, püüavad kala, tulgu ma aga vaatama. Pakuti mullegi lahkelt võimalust nendega liituda, aga kui selgitasin, et ma siiski rõbu lovit ne budu, vaid tahan hoopis üle selle mudajõe saada, suunas deduschka mind veidi maad edasi ja soovitas hoopis sealt läheneda. Uurisin veel viisakalt, kas siin (minu meelest mudaaugus) tõesti on kala ja soovisin neile head saaki.

Teisest kohast oli palju toredam sihtkohale läheneda, maiustasin metsmaasikate, mustikate, vaarikatega. Seejärel ragistasin ikka korralikult võsas, kuni lõpuks jõeni jõudsin. Jälle rinnuni põdrakanepi ja vaarikavõsas, vahepeal ründas mind meeletu parv parme, tekkis lausa tunne nagu oleksin herilasepesa kogemata lõhkunud. Kätest-jalgadest ei piisanud nende tõrjumiseks, üritasin jooksu pista, aga no, kuidas sa siin jooksed.. Lõpuks õnnestus puu otsa põgeneda. Jõudes konksuni, arvasin juba, et karp on alla kukkunud, aga märkasin siiski veel kõrgemal otsitavat. Logiraamat veidi niiske, aga juba loojuva päikese käes ning parmude rünnaku all poleks ma suutnud seda ilmselt oluliselt kuivemaks muuta.

Aitäh peitjale. Kõik kilogrammid, mis parmud minust tükkidena välja hammustasid, sõin vaarikate-mustikate näol tagasi.

Juba varasemalt tekkis tahtmine teha väike ring jalgrattaga ja jõelabürindi aarded ära korjata. Täna tekkis õige aeg selleks. Õnneks oli pikalt kuiv olnud ja ratastega sai päris lähedale, muidu oleks korralik mudamülgas olnud. Kohale jõudes nägime karpi kiiresti ja ega siis polnudki muud kui vaja järgi minna. Polnud hullu midagi, oksi oli palju ja sarnanes redelit üles ronimisele. Aare tundub olevat jah kõrgemale kolinud, vana konks oli veidi madalamal ;) Alles logides tuli meelde, et õues tugev tuul, õõtsumine võttis veidi kõhedaks ja pikalt niisket logiraamatut kuulutama ei jäänud. Tänud mõnusa ronimise eest ;)

Nägime, aga tundsin, et olen liiga vana juba selliste asjade jaoks

Paadimatk Vetla-Kehra

Sai siis väike jalutus käik tehtud ja natukene ronitud. Tundub, et aare on kõrgemale viidud kui ta tegelt alguses oli. Vajaks ka väikest hooldust. Logiraamat oli sutsu külmunud! Täname!

Teine tänane aardekülastus sarjast "Näen aga kätte ei saa." Allan meenutas varasemaid aegu ja tõdesime siingi, et hetkel küll mõistlik pole. Kahtlen, et ma ka kuivemal ajal nii kõrge lennu jaoks piisavalt julgust leian. Samanimelise numbriga 2 juurde ei hakanud enam minemagi.

 3 

Tänase rattamatka kolmas ja teine ujumisaare. Kuna plaan oli ainult jõe vasakul kaldal sõita siis plaanisin labürintidele läheneda ujudes. Kolmsada meetrit aardest ülesvoolu üle niidetud heinamaa minnes avastasin jõe äärest ujumissilla kust lausa lai trepp vette viis. Peale jõe ületust tuli ju veel üle raiesmiku ja läbi metsa minna. Seepärast olin kaasa võtnud omapärase ujumisvarustuse: pikad püksid ja tossud. Nii ma seal siis sulistasin ühe käega, teisega gepsu kuival hoides. Aarde asukohas ma algul veidi kahtlesin kuid varsti paistis kätte. Aitäh! Huvitav kogemus.

Teel aardeni sõin metsmaasikaid, mustikaid ja vaarikaid. Eemalt nägin aaret, hakkasin siis ronima ja sain aru, et need vist kunagised kinnitusvahendid, aare on veel 3m kõrgemal. Kinnitusteni jõudsin, aga siis lõin vedelaks.

No jälle veendusime, et ennem tuleks vaadata kus aare on ja siis alles sellele järgi minna. Alguses arvasime, et aare on enda peidikust plehku pannud aga siis sai helistatud ja saime aru, et aare on kindlasti olemas :) Tänud!

Tänud turnimise eest!

Timixi nädalavahetuse neljas aare. Kui koorikontserd oli antud, siis otsustasime peale õhtust Capri külastamist pikendada oma geopäeva. No mina ei ole kindel, kas hilja õhtul (start Kuusalust oli vast kella 10 ajal) metsast pisikesi aardeid otsima minna on ikka kõige parem mõte. Aga siiski me selle teekonna ette võtsime. GPSiks oli Janar. Mingil hetkel teatas, et nüüd keerame vasakule. Kuhu? Sinna heina? Oli näha, et keegi oli sealt sõitnud alles hiljuti. Proovisime siis meiegi. Mul on ikka tõsine "geomaastur" ühe Toyota sedaani näol :D . Kuid siiski mingil hetkel vaatas meile vastu vaid mülgas. Egas midagi, tuli teha üks tagasipööre ja paremat teed otsida. Lõpuks siis parkisime auto ja asusime astuma. Lõpuks leidsime tõenäolise koha. Janari küsis, kas tahan ronida, tahtsin. Aga jäin aardeta. Janar otsustas asja üle kontrollida ja sai aarde kätte. Igatahes oli lahe ronimine. Tänan jälle Timixit laheda aarde eest.

Timix day üks, aare neli. Jalutuskäik aardeni läks kiiresti. Kohapeal läks esimesena oravat mängima Karin, aga tuli tagasi tühjade kätega, siis võtsin mina ameti üle ja näe õnne jäigi aare pihku. Mind ikka huvitab, kuida moodi sa neid objekte küll leiad, kuhu aare paigutada. Tänud.

Poolel teel nullist aardeni alles nägin karpi. Ära tõin. Aitäh.

Teisel katsel võtsime abivahendi kaasa ja tema tegi meie eest kogu "musta" töö ära ;)
Täname!

 2 

Tegelikult olime aarde avamise järel konteineri all esimestena. Meie esimene FTF jäi seega loetud meetrite ja suure kartuse kaugusele. Ma tookord proovisin ronida, aga eriti kõrgele ei julenud. Hiljem mõtlesin, et äkki oleks olnud tulemus parem, kui poleks olnud sellel ajal sagedast abstinentsi. Nüüd taaskord kohal olles olen veendunud, et ei mingil juhul poleks ma ka tookord puhas olles julenud karbini küündida. Tookord tegime metasalla vaid oma lootusrikkaid ja hiljem nukraid jälgi. FTFd kaotasidki oma võlu seejärel ja jahtinud neid mina tegelikult polegi. Nüüd võtsin omaenda lihast ja verest abivahendi kaasa. Tema naudib aega ronimisministeeriumis, kuid ütles et see oli ikkagi tallegi paras väljakutse. Ja kui ma nüüd loen kõiki teie nimesid kes Te olete nagu möödaminnes seal üleval ärakäinud, no suur austus teile minupoolt. Ja ma tõesti ei mõika, kas siis tõesti niipaljudel inimestel puudub hirmutunne. Minule oli saavutus ka jala Eiffeli torni ronimine, 120m suusahüüppe mägedele vajun ma kõhuli trepipeale ja suudan vaid allapoole liikuda, siis kui kuused silmakõrgusest allapoole jäävad.

Leitud

Kodus uurisin kaarti, et leida georada 4rattalisele. Mingisuguse isegi leidsin ja panin sihtpunkti paika. Paraku ei arvestanud ma asjaoluga, et metsaveomasinad teed üleskünnavad ja nii jätavadki. Muidu oleks täitsa drive in aare olnud. Egas siis miskit - geomobiil jäi keset teed seisma ja edasi läks jalgsimatk. Ilus talveilm oli ja lausa lust oli jalutada. Tänud peitjale!

 3 

See oli karm.Juba peatuse nimi lahinguvälja ütleb midagi.Aega oli meil 3 tundi otsisime seeni mida polnud,kuni jõudsime õige teeotsani kust avanes raiesmik mille servas oli tuulemurd.Kuidagi saime sealt läbi jalad märjad ja mina higine.Aarde enda kättesaamine polnud midagi keerulist,jõel hoidsid vene luurajad väikses mootorpaadis mul silma peal.Aarde lähedalt leidsin peotäie kukeseeni, mitte rohkem.Lahkusime inimlikumat teed mööda aga seal algas tõeliselt õudne põdrakärbeste rünnak eeskätt minu vastu,kratsisin neid juustest välja igas minutis paar tükki .Pole midagi nii õudset enne kohanud.Rongis sai neid eemaldatud oma kümmekond,pärast kodus veel mõned ja praegu pead kratsides tunnen et see on muhke täis.Lähinguväljale jäi maha kaugelt üle 100 laiba aga pääsesin võitjana.Iial ei lähe enam seal rongipealt maha.Tänud peitjale oli elamus!

 5 

Leidsin, muidugi leidsin. Sellega polnud mingit probleemi. Aare paistis juba jõel süstaga läbi vihma lähenedes kenasti kätte. Karl kardetavasti luksus täna päris pikalt, sest vees kulgedes mul just ronimiseks sobilikke riideid ja jalanõusid polnud. Ja aare oli kõrgel. Kuna juba kohale sõidetud sai, siis paigutasin suure hädaga oma keha puu alla. Märg nõges ja lühikesed püksid. Oo jaa - milline ravim! Puu all märkasin, et puu oleks kuiva ilmaga kenasti ronitav. Nojah. Loobumine on nõrkadele. Poolel teel üles loobusin päästevestist. Pagana libedad olid oksad. Karl, no miks sa ei võinud kunagi hiljem siia sattuda... Pliiats oli aardes olemas ja minu nimi sai ka sisse. Läbi vihma ronisin alla ja kaotasin kusagile oma hea pliiatsi. Otsima seda sealt risust ei hakanud, olin rõõmus, et tagasiteel süstas saan tulitavaid jalgu ja käsi vees leotada. See polnudki vajalik, sest sadu läks veel tugevamaks. Igatahes tehtud. Aitäh!

 1 

Auto jätsin lähima teeotsa juurde. Just siis kui jalutasin mööda esimest sirget otsustas ka üks mopeed samasse kanti tulla. Olin üllatunud, et kas mõni teine geopeitur. Ta valis natukese kuivema tee. Minu valik osutus saviseks kohaks kus vesi hakkas uputama ja lõpuks surus mind teelt metsa vahele ragistama. Õnneks pikk maa ei olnud ja peagi olin nullis. Pea kuklasse aetult proovisin aaret silmata ja peaaegu astusin aardele peale. Mis seal ikka. Logisin aarde ja viisin karbi sinna kus ta loogiliselt oleks pidanud olema. Polnud mul esimene kord viia peitja aaret tagasi kõrgustesse. Tagasitee valisin natukene teise. Keset metsa leidsin üles ka mopeedi aga omanikku ei silmanud kusagil. Ju siis kohalik, kes läks jõe äärde päikest võtma ja kala püüdma. Aitäh!

Aare korras.

peaaegu drivin aare ! enduuro tsikliga saab mööda metsatraktori rada nulli. kõrgepõhjalistel autodel siiski ei soovita üritada ! aga väljakutse võib endale alati esitada !aare ilusti kaugelt silmatav ! 120ne kilune geoorav kais nigut sipsti logimas ! tänud lapsepõlve meenutamast !

Tõepoolest polnudki väga raske. Läbi metsa minekul tuleb siiski arvestada mahakukkunud puudega. Huvitav, et eelmine logi oli alles mai kuus. Nii raske see ka ei ole. Tasub ka suvel ette võtta.

Kuum nädalavahetus Timixi aaretega 1/7. Juba kaardiga eeltööd tehes jäi silma, et selle piirkonna aarete hulgas naljalt 1-ga algavaid raskusastmeid ei kohta :) Tegelikkus üllatas sellele vaatamata, ning esimese leiu puhul oli leidmine lubatust oluliselt kergem (hiljem juhtus ka vastupidi). Eks aastaajad mängivad siin põhirolli, meie 1,7-kilomeetrine jalutuskäik mööda teed ja raiesmikku oli täiesti kuiv ja päikseline, kõrgused alistusid mängleva kergusega isegi ühejalgse otsija ees. Teed on samuti kuivanud, väga madal geomobiil ei kaevanud ei meie peale ega ennast mutta kinni. Aitäh, see oli alles soojendus, eks!

Ootasin natuke hullemat, kuid ühe lukustatud põlvega andis karbi järgi käimine juba maastiku raskuse välja küll. Aitähh!

 1 

Aardest 400 m peale sai autoga üsna muretult. Seejärel üritasin veidi ka mööda sihti lähemale sõita, kuid see oleks peaaegu lõppenud kinnijäämisega. Tagurdasin teeristi tagasi ja auto jäi sinna. Edasi liikusime jalgsi üle raiesmike ning jõudsime üsna muretult nulli. Kui välja arvata see, et Andrel õnnestus hommikul soetatud kummiku tallast üks puuroigas läbi astuda. Samas tundus, et peale selle väljasikutamist jäi potik ikkagi vett pidama. Kohapeal ei olnud mul vaja just eriti palju vaeva näha, et Andre oravaks kehastuks. Ja panigi poisiuss krabinal puuotsa ning tegi kõik vajaliku. Tubli poiss - jalad olid küll veidi värisenud ja maapeal pidi parem olema :). Eelolev võib küll veidi julmalt ja juhmilt kõlada, kuid eks poistest ju nii mehed kasvavad :). Kokkuvõttes olime mõlemad rahul ja varsti autos tagasi. Tänud peitjale!

 4 

Kui mina oleks seda kirjeldust ja logisid ikka korralikult lugenud uuesti, siis oleks ma keeldunud sinna minemast.
Samas oli praegu suurepärane aeg selleks vist veel. Tee oli sõidetav, kõva ja kenasti valge, Jeesust mängima ei hakanud, vaid kulgesime ringiga. Objekti nähes, tahtsin mina igastahes tagatulesid näidata. :D Elavjõudude võimeid kaaludes langes liisk mehisematele püksikandjatele. Naised-lapsed vaatasid pealt. Kes muidugi vaatas ja kes mitte. Brrrr.... Orav, kes korra karbi järel juba käinud on, käis veel kord. Pidi pisut raskem olema jah. :D
Jumal tänatud, et ma teise Jõelabürindi aardest midagi ei teadnud... :D
Aare korras, EVEJ Aitäh? Ikka jah! :)

Paras aeg oleks kanuud vette lasta! jätame omale märkuse, et vaatasime kaugusest koha poole ) Hea, et peitja pilte pani. Me oleks sinna peaaegu oma madalaga roninud.

 1 

Varem väiksest metsarajast on saanud metsaveomasinate maantee ning aarde juures on tehtud suuremat sorti raiet ning selle käigus on langenud ka teed aardeni lihtustanud kuusk. Küll aga seisis vapralt üksinduses mänd, mille külge ma ka aarde alguses panin. Kas on otsijad ta kuuse külge pannud või tõmbas kuusk lihtsalt kabi kaasa? Ei tea. Karp oli elus ja terve ning sai pandud tema originaalkohta, kuigi kuuske enam ei ole. Aardeni jõudmine võib olla nüüd natuke raskem ning palun ettevaatust!

Enne oli metsarada

Mõista-mõista, mis on pori all?

 1 

Lähipäevadel toimub geoinspektsioon sündmuskohta.

 1 

Harvester oli igale poole jälgi teinud. Jalgsi pääses läbi metsa lihtsalt nulli. Õnneks oli a are säilinud ja maastiku raskusaste võrdus porise tee omaga.

 1 

Nädalaga on aardepaiga ümbruses kõva raietöö toimunud. Vihjes mainitud kuuske enam pole. Õnneks olid metsamehed aarde üles korjanud ja selle natuke eemale paigutanud.

 2 

Auto pargitud ca 400m peale. Lähenemiseks valisine kvartali sihi ja seejärel ründasime otse metsast piltidel nähtud tuuleheiteni. Kui meie Annega tegelesime logimisega üritas Henriko metsa roomata.

 1 

Kõik kased ja lepad ülevaadatud, kui Henriko korraks sülest maha panime, otsustas tema oma esimisi roomamisliigutusi demonstreerida jope pealt samblale, meie saime eemalt vaid naerda. Raskusastme tegime veidi teiste jaoks kergemaks, ups!

Geomünt on täie tervise juures ja tänu usinatele mängijatele juba ka minu valduses :). Tänud kõigile, kelle kaasabil münt vahepeatuseks koju jõudis :D!!!!

Riigi poolt välja pakutud ja geopeituseks mõeldud vaba päeva ei saa ometi lasta raisku minna. Jää praksus juba jalge all ja peagi olid nimed kirjas. Geomünti tõesti polnud.

Leitud

Tänan

Krõbistasime mööda jääd õnnelikult kohale, lõpus tegi teekonna suunamuutuse ja muud tähtsad toimingud kahest tublist kergem, ikka raskusastme säilitamise mõttes. Tänud.

 1 

Eelkõige sellele aardele mõeldes saigi Kaur välja aetud. Ja tema käes oli logimine käkitegu, kusjuures siiski männi, mitte kuuse abil. Tegelikult oli parklasse jõudmine ehk raskemigi kui karbini - tee oli sihuke paras harjutusväljak. Ja see vana tõde, et sileda jää peal saab paremini edasi kui võsas, pidas paika. Avastasime, et jägala hüljes on nutikas loom - kui ikka vees suitsuisu peale tuleb, teeb teine jää sisse augu ja tuleb üles tossutama. Ja neid hülgeid seal labürindis jagub, tundub. Tore koht ja suvel saab seal veel ilusam olema. Tänud!

Hüljes käis jää peal suitsupausil

 1 

Tükk aega vaidlesime kaaslasega siin kandis, et kas peidame topsiku või ei...edaspidi aeg näitab, kumb võitjaks tuli:) Selle aarde juurde oli minu jaoks vist äärmine aeg jõuda, kuna viimane loik ainult ragises varvaste all ja hirm on see mis mehe araks teeb. Aaret piiludes ei lubatud minul talle järgi minna enne logimist, kuna peale mind pidi säherdune maastik järgmistele tunduvalt keerulisem olema. Mis seal ikka, solvunult nohisedes loopisin kõrval oleval jõel lutsu ning arutlesin, et milleks on korralikud, väikse läbimõõduga puud läbi saetud ja sinna paika jäetud? Tagasi õnnestus ka hõljuda üle ragiseva vee ja heameel, et suvi ei ole. Aitäh peitjale ja edu järgnevatele otsijatele!

Vend Albert Jägala jõelt by Viimne reliikvia :)

Tee selle aarde nö parklasse oli ikka paras liuväli. Paaril korral sain ikka tõsisest sisse hingata, sest auto otsustas omasoodu risti põiki uisutada. Õnneks on Alex super sohver ja me jõudsime elusate ja tervetena sinna ,kust sai edasi vaid oma kahte jalga kasutades. Haa, õnneks on talv siiski niipalju külma teinud, et õiged kohad ikka veel kannavad. Ega alguses see astumine nii kindel polnud, kuid ees minevad jäljeread lisasid tiba julgust juurde. No ilmselt kuulusid need jäljed põhiliselt kalameestele, kes siin jäässe auke puurimas käivad ja ajaviiteks siis komme mugivad, kuid nende pabereid ju ometi koju ei mõista viia :(. Aarde kättesaamine oli tänu Läti treeninglaagrile suht kerge :D. Tänud mõistliku aarde eest sobival ajal ;)! V:TB

DCXV. Jäätee veel kandis, seega lihtne. Aarde poole viis kommipaberitega tähistatud rada :( . Kui need võisid ka kalurite omad olla, siis parkimiskohas vedelev minigrip vaevalt, olgem hoolsamad. Hea asukoht, mulle meeldis! V: TB. J: TB.

Et peitja ennast ikka kaasa kauples, läksimegi siis kahekesi. Tee oli VÄÄÄÄGA libe. Kukkusin vist rohkemgi, kui Sooharu talus. Mõtlesin, et võiks oma profiilile lisada "Kukkumiste edetabeli", aga see selleks. Koht oli lahe, eriti tänu kohalikele puuraiduritele- kobrastele. Oli tore :) Võtsin mänguasja, jätsin TB.

 2 

Nii kui kohale jõudsime, läksid silmad automaatselt millegi pärast konteineri peale :D Gepsust paremini juhatasid taas lume peal olevad värsked jäljed :)

 7 

Hommikul kui ema üllatuskülalisena uksest sisse astus läks tuju kohe heaks. Kinnine nina, valutav kurk ja kehv enesetunne olid nagu peoga pühitud. Markus jäi vanaemaga koju mängima, istusin autosse ja mõte oli mõned Taneli [timix] aarded üle vaadata (Jõelabürint, Lõilasmäe järv ja Neetumägi). Mida lähemale aaretele seda tihedamaks läks sadu, vihm ja lumi vaheldumisi. Esimeseks ja nagu pärast selgus ka ainukeseks see aare täna jäigi. Ilus jalutuskäik mööda jõekallast. Kobraste hambatööd on näha nii kaldal kui metsa all. Aarde juurde jõudmiseks kasutasin ikka mõlemat, natuke kuuske ja siis mändi ja siis lausa mõlemat. Ju ma olin nii viletsake, et ühega hakkama ei saanud. Nime panin kirja vist neljandana ja tänase päeva esimesena. Aitäh peitjale!

Siin valmib hiigelpliiats :)

 1 

Peame tunnistama,et meist on kiiremaid olnud. Logisime siiski ära. Märkusena võiks veel öelda, et raskusastet võiks korrigeerida. Tänud peitjale :)

 2 

Värsket aaret silmates tekkis väike lootus, et äkki...Saigi auto mugavalt ära pargitud...hmm veel ühed rattajäled...no ilmselt tegemist varakult lahkunud romantikutega. Kippadi-koppadi üle jää...hmm veel ühed jalajälejd...no ilmselt suure saagiga lahkunud kalamehed. Ja ootamatult seisingi konteineriga silmitsi...värisevad käed, pekslev süda rinnus ja mida ma näed...Paavo ja Marje tegid mulle "pikka nina"...kõigest 3h jäin hiljaks. Seega stf 14.55 V:Putukas J:Põder

 8 

Kui Costa del Weres silmi avades uut aaret silmasime, hakkas pisut kiire. Kerge pudru ja võiku ning võiski õue hullama minna. Skoorisime koos Maxide-Airiga ja Carolina-Aarega Kostivere tee ning veeresime juba kahekesi edasi siiakanti. Ise mõtlesime, kuskaudu läheneda ja mis maastik seal ees ootab. Auto - mis näitas vahetult enne aarde juurde jõudmist kaunilt kilometraaži 111 111 km - sai ühte lähimasse kohta, kus edasi oli eriti lihtne üle jää ja raiesmiku liigelda. Olime enne kohal kui arvata oskasime. Alles seal selgus, miks maastik üle keskmise on. Nõustun esmalogijaga, et võiks veelgi kõrgemaks keerata, on edaspidi vähem nokkimist ja ootamatust. Ja ehk ei peaks see keskmist geopeiturit arvestades nii nurjatult kättesaadav olemagi.
Sain küll hõlpsasti kell 12:00 esmaleiu logitud, ent ikkagi kirusin poisikese tempe, mis ei lase vanadel meestel väärikalt vananeda. Ja see pole ei esimene ega kardetavasti ka viimane kord. Aga selline see mäng kord juba on. Ootamatuste pärast ongi ju põnev.
Aare oli korras ja logiraamat tühi. Isegi Erko polnud millegipärast veel kohal, imelik lugu (küllap taas põhjamaal, aga küllap saame pärast lugeda). Jätsin aardesse rännuputuka ja geomündi. Kaardi peal on siin tõesti vahva jõeläbu. Autoroolis tuli veel tükk aega mu käsi kraamida. Lõpp hää, kõik hää. Erilised tänud lähevad peitjale muidugi "mõistatuseneeduse" murdmise eest! :-) Täitsa tavaline lootusesäde avalehel sel hetkel üheksa mõistatuse otsa. Ilus oli vaadata kohe.

Ei ole keritud ;-)

Jänis tuli

Jänis läks