Soodi

 1 

Käisime Taamooga külmal hommikusel jalutuskäigul. Kraade oli -23. Hea et sõrmed alles jäid. Muidu oli mõnus, tänud peitjale!

 2 

Sai siia kanti tuldud linnaratastega mini geomaratonile ning sai ka seda otsitud. Rattad jätsime Ihaste silla juurde ning alustasime matka. Kui jõudsime läbi võsa, pokude ning mõningate nõgeste aarde juurde siis ta kohe käes oli ka. Hiljaaegu on siin olnud mingi põleng aga aare on koos asukohaga ilusti alles ja ilus. Sai natukene kõrgele puulatva ka ronitud et vaadata mis ägedad on ümbruskonnas aga pilti ei saanud teha kuna telefon kukkus ronides taskust välja. Aga üks ronimise alguses tehtud pildi panin. Kena vaade oli ning palju pokusid. Tänud peitjale!

Käisin piilumas, oleks suvi olnud siis võibolla oleks niisama nime kirja pannud aga praegu paljude riietega ei olnud mahti turnima hakata :)

 1 

Aitäh peitjale!
Minu külastamise ajal oli siin lausa ideaalsed olud, ei võsa, ei vett. 2010 aasta pilti oli praeguse ajaga huvitav võrrelda.
Oli mõnus väikene väljakutse.

Uus konteiner, aitäh teatajatele!

 1 

Kuidas "sööme sõpradega emajõe ääres jäätist" läheb üle rinnuni võsas puukide otsimiseks, on minu jaoks siiski müsteerium. Aarde me igatahes kätte saime. Topsikus oli mõra ja sai ka peitjat teavitatud. Aitäh,

 1 

Kui juba Kabina kätte saime, siis miks mitte ka Soodit proovida! Anni ja Mari-Liis olid kandvaks jõuks. Aitäh!

 1 

Kui ma nüüd vaatan seda pilti siin aastast 2010, siis ma ei kurda mitte millegi üle. Iga teine samm põlvini lumme vajuda pole mingi suur mure. Tegelikult oli päris hea aastaeg veel, et ära käia. Külmunud pokusid mööda oli kõige parem kõndida. Puu juures tegime Mari-Liisiga natuke olukorra hindamist ning kuna vaid üks abivahend ümbruses oli, siis pidime sellega hakkama saama. Paar korda pidin alla potsatama enne kui end esimesele oksale suutsin vinnata ning siis oli edasi juba kõik kerge. Füüsiliselt oli see nädalavahetuse raskeim aare, aga hea tunne oli peale ära tegemist. Aitäh!

 1 

Teekond siia oli selline, et üks samm lume peal, teine lume all. Hinge kinni hoides nii palju ei vajunud. Kohapeal tegime slingist redeli ja käisime panime nimed kirja. Tänud

Leitud, logitud, tänan!

 1 

Mõtlesin õhtul, et milliseid topsikuid on hea otsima minna kuu valgel ja -2 kraadiga ja see siin on ülimalt sobilik sellise ilma jaoks. Kallasraja silla otsast piki jõe äärt tulek oli sile ja mõnus, puu paistis kaugelt kätte ja topsik samuti. Üles ronimiseks oli kaasas abivahend. Vaadet siit teab mis ei ole, aga tore oli ikka. Topsiku nurgas on auk, muidu kuiv ja korras. Aitäh peitjale.

Leitud, logitud, tänan

Leitud tänan

 1 

Läbi pisarate sain aarde kätte ja logitud.

Tänan peitmast.

 1 

Tulime täna siia Emajõe kallastele jalutama ning kasutasime ära olusid, kus veeping oli päris tahkeks tõmmanud. Kuigi aarde poole liikusime mööda maastikku, siis ära ära tulime mööda kõva vett. Hea sile astumine. Täname aarde eest!

 1 

Eks Tartus resideerudes oli mul ka mingi aeg kõva plaan vähemalt tavalistele aaretele 1:0 teha. Selle aarde puhul oli ainult rõõm, et tegudeni ei jõudnud, sest kambaga oli kindlasti hulga lahedam. Nullis mõtlesin, et ma küll ei tea, kuidas ma omal jõul aardeni oleksin pääsenud. Suure tõenäosusega oleks üksinda üritades tulnud sinine nägu ja üks lõputu ving, hala ja agoonia. Praegu saab aga panna kollase näo ja emotsioonid aardest ja selleni jõudmisest on väga head :)

 1 

Väga sobivad olud olid täna Soodi aarde juurde jalutamiseks, kuigi mida lähemale aardele, läks pisut kahtlasemaks ja märjad jäljed jäid meist järgi. Nullis oli väike üllatus, et ainult kohale jalutamisest ei piisa, peab ikka konteineri ka kätte saama :) Andsime osavaimale pisut hoogu ja polnud seegi keeruline;).

Aitäh peitjale!

 1 

Täna olid ilmastikuolud igati meie kasuks ja ei saanud ju seda v6imalust kasutamata jätta et m66da siledat pinnast lihtsalt sirge seljaga kohale jalutada. Koha peal otsisin esiti valedest kohtadest arvates et maastiku aste pidi tulema matkast aardeni, aga tegelikult tuli veel nac pingutada. Aga ei midagi kontimurdvat, hoopis m6nussirutus ja ringutus ;) täpselt meie jaoks. Tänud peitjale

 1 

Kunagi sai proovitud siia tulla suvel, siis olid valed jalanõud ja kohale eo jõudnudki. Nüüd detsembrivihmas olid jalanõud sama valed … kohale jõudis ilusti … aga see märg kask ja libedad kummikud oli pigem ekstreemsus :D Tänud!

 1 

Kui kallasrajalt pidi maha keerama, siis oli küll natuke küsimus, et kas tahame sinna võpsikusse ikka ronida? Muidugi tahtsime ;) Pealegi aaret peitva puu latv paistis ja nii me sinnapoole rühkima hakkasimegi. Kohati oli maapind väga pokune, kuid õnneks üldsemitte märg. Edasi tuli natuke võsas ragistamist ja olimegi nullis. Aare jäi vaatlusel kiiresti silma, pidasime natuke aru, kust küljest läheneda ja Salme saigi vajalikule kõrgusele. Kummikutega turnida pole just tore, kuid miskit paremat varianti ka polnud. Aare sai logitud, ümbrus vaadeldud ja asusime tagasiteele. Märkasime üsna mitmes kohas metsaloomade magamisjälgi põõsaste all ja ühes kohas oli eriti intensiivne loomalõhn, justkui oleks mõni kitseke sealt just minema kalpsanud.
Aitäh väikese seikluse eest!

Aitäh! Leitud!

 1 

Geoloogil oli see aare juba leitud ning rambivalgus langes seega meile pandakrahvinnaga. Emajõe kallasrajalt jõudsime aarde asupaigani veidike manöövreid planeerides täitsa kuiva jalaga ja saime ilma abivahenditeta ka nimed logiraamatusse kirja. Aitäh peitjale Tartu linna piirides vägagi iseäralikku kohta juhatamast!

Tänan aarde eest!

 2 

Kodus lugesin paar logirida ja kinnitasin pussnoa vööle. Panin saapad jalga ja mõtlesin, et äkki ikka vähe ja pakkisin kirve seljakotti. Maastikul kaarti väga ei vaadanud, mistõttu kandusin kõrgemasse metsa. Inimestel ongi tung ilusama (metsa)poole jõuda. Kõrgema metsa all olid närilised parajad haavad maha tõmmanud, millest ma ühe omakorda järkasin ja kaasa võtsin. Loodetavast ükski inimene ei trehvanud nägema puudega meesterahvast ehk palgiga mind. Kuna võsa oli keskpäraselt mittekutsuv, siis tegin poolsaare moodi saarele tiiru peale, kuniks jõudsin aardeni. Aarde ma tegelikult leidsin aga ei loginud. Panin oma palgi puu najale ja sain aru, et sellest pole liiga palju abi. Hindasin lörtsimärgasid oksasid vs päästeameti/kiirabi laekumine minu ebaõnnestumise korral ja analüüs näitas, et targem on teinekord uue puuga tulla, kui jäädava puudega lahkuda.

 1 

Kunagi suvel kallasrajal liikudes peatusin silla juures ja vaatasin aarde suunas. Maastik ei olnud üldse kutsuv ning logide põhjal polnud kindel, kas kohale jõudes päris aarde juurde saangi. Mõni teine kord ehk, mõtlesin, ja liikusin mööda kallasrada edasi. Vahepeal jõudis kätte detsember ja tuli idee teha üks redeliga geopeituse ring. Tegin algust selle aardega. Praeguse ilmaga (mõned plusskraadid, lund veel pole) oli tee kallasrajalt aarde juurde mõnus jalutuskäik. Isegi midagi raja taolist oli. Abivahendiga oli lõpp lihtne. Vaatasin veel ringi ning hakkasin tagasi auto juurde liikuma.

 2 

Nüüd hakkan nagu aru saama, miks mu tavaline lahingpaariline jälgib maastiku raskusastet, loeb logisi ja teeb eeltööd. No eks üks põhjustest on see, et mina istun roolis ja tema saab taga pingil eeltööd teha.

Täna aga mul ei olnud mu minioni kaasas. Täna ei tehtud eeltööd ära. Täna lihtsalt võeti see aare ära- ja millise vandumise ja kirumisega. Usun, et oleksin võinud vabalt slaavikutele oma sõnavaraga konkurenti pakkuda.

Kõigepealt google mapsiga orienteerudes jõudsin läbi nõgeste puuni. Või noh, puud ma nägin, kuid kallas oli vale. Selge- tuleb ümber minna. Mõeldud tehtud. Teine kallas oli juba parem. Tundus, et keegi oli sinna tootnud juba ka väikse georajakesegi.

Kohal- pilk üles ja ("¤=#¤(?)(#")"//#")/%?)"(#=#") Nagu päriselt vä? Konteinerit näen, kuid ei ulata nagu. Isegi mitte kikivarvuli ajades ei küündi sinnani. Egas siis midagi. Soendusdress maha ja ronima. See oli suur kuntst oma 110 kg sinna ülesse ubida. Ja kartes ka kõrguseid. Aga see ei olnud kõige hullem- ühes tükkis oleks vaja ju ka alla saada. No see oli omamoodi twister. Kuid ära tegin.

Ja loomulikult lõpuks tegin õhtul veel ühe taktikalise vea. Rääkisin oma seiklusest ja sellest aardest emandale. Teiselpool toru tuli umbes samasugune tekst, mida ma tootsin seal võsas olles. Loll pidavat ikka loll olema ja ta pidavat mul geopeituse üldse ära keelama.

Krt- homme lähen koju. Kas siis ma peangi võõrutusravile minema ve :O

Sänx ö lot !

 1 

Olime paadiga emajõel ja ühel oli vaja kohe kõik kalda äärsed aarded ära korjata. See ei ole ju kaugel...vale. Teekond sinna oli paras katsumus. Igasugu puhmad, õlani ulatuvad nõgesed, kassitapp jne. Temperatuur ei olnud ka kõige andestavam. Lõpuks jõudsime nulli ja hakkasime aaret otsima, ja siis leidsime... oh jah. Kõigepealt proovis jõu ja ilunumbrite tegija üksi ja siis pidin oma õla alla panema. Pole ju vanust teab mis palju, aga tunne oli küll et põlved vastu ei pea. Kuidagi Henri sinna üles sai ja siis pidi ju logima ka. Viskas karbi mulle alla ja logisin...karp vaja üles tagasi ka saada. Viienda viskamiskatsega suutsin karbi piisavalt kõrgle saada et see ülevalt kinni püüti ja tagasi asetati. Ja peale seda oli veel vaja läbi dšungli tagasi paadi juurde saada. Oh jah. 4.5 tõesti

 1 

See on hea näide, miks peaks aarde kirjelduse enne läbi lugema, kui aarde juurde jõuad...ehk ka mõned logid

See oli üks aaretest, mille tahtsime Emajõel veedetud minipuhkuse jooksul ära võtta aga kuna aare oli vasakus kaldas ja meil on vasakpoolne liiklus, siis sai otsustatud see aare tagasiteel ära võtta. Ühtegei väga head kohta polnud, kuhu paat kaldasse ajada aga nagu alati "See aare peaks kiiresti kätte tulema..." niiet vast miskit hullu vahepeal ei juhtu...

Esimese asjana peaks mainima, et kalda äärde ehitatud purded ei ole mõeldud paljajalu läbimiseks aga see pole miskit võrreldes selle džungliga, mis ootas meid ees teel aardeni. Aga džungel oli huvitav - lõõskab päike, kõrge hein ja loomulikult ka nõgesed.

Aardele lähemale jõudes oli üsna selge, kus aarde nullpunkt on aga vihjes nimetatud tegevust nagu kuidagi ei tahtnud teha, sest äkki ongi nii - ja oligi. Korraks käis isegi peast läbi mõte, et see aare jääb minust sinna aga kuna teekond nulli polnud just lihtsamate killast siis ei saanud ju asja päris nii jätta. Nagu ka teekonna läbimisel, siis ka ronimine paljajalu pole alati kõige mugavam aga Elena seekord tegi veidi pätti, et esimesele oksale saada ja üleval ma olingi. - nimed kirja ja sama teekond tagasi

Kokkuvõttes - oli huvitav aare :)

Leitud

Võpsik

 1 

No on ikna maastik. Kuidas küll selliseid kohti leitakse, appi. Olen keskmist kasvu ja raske ja mitte esimeses nooruses aga ära tegin. Küll on ikka palav, tilgun nagu mahlakask. Jube oli aga tänud ikkagi, sain end proovile panna. ????????

 1 

Aardeni jõudmiseks tuli esimese takistusena paarsada meetrit kõrges taimestikus sumbata, vältides nõgeseid ja raskestimärgatavaid auke. Õigesse kohta jõudes aga sain aru, et üks, ilmselt suurem väljakutse on veel, kuna ustavat abivahendit polnud siia kaasa võtnud ja ümbrusest ka midagi abistavat ei leidnud. Seega tuli lootma jääda omaenda kehaliikmete jõule. Esimesel katsel ei saanud piisavalt head haaret, et ennast kõrgemale upitada. Teisel katsel, olles nelja punktiga oksa küljes õnnestus ennast mingil viisil sellisesse asendisse saada, et jaksasin end oksa peale tõmmata. Sealt edasi oli õnneks juba oluliselt lihtsam ja nimi oligi varsti kirjas. Õnneks midagi maha ei pillanud ja alla tulemine ka probleeme ei valmistanud. Aitäh, kokkuvõttes tore turnimine.

 1 

Alles me ühe 4.5 maastikuga aarde juures pidime alla vanduma. Kuid oli veel piisavalt juljust järgi, et järgmist vallutama tulla. No see siin on ikka poisike eelmise kõrval. Kuigi isegi siin õnnestus Erkol oksa külge laisklooma kombel rippu ja toppama jääda. Kaasa veatud slingides oli siin abi ja pärast nende paika sättimist oli juba lust ja lillepidu.

Paari päeva jooksus sai nii võsas ragistatud, SUPi lauaga sulistatud, posti otsa ronitud ja linnakaid nopitud. Ehk oli mõnus mitmekülgne geotuur, kuid iga asi saab ükskord otsa ja võtsime meiegi nüüd suuna koju tagasi.

Tänud.

 1 

Mõtlesin, et see maastiku raskusaste tähendab seal midagi muud, sest teisi logisid enne korralikult ei lugenud. Jõudsin nulli ootamatult kergelt ja sain oma eksitusest aru. Mõtlesin ja kaalusin ja hüplesin, aga tuleb ikkagi kas mingi lisavarustuse või turvamehega tagasi tulla ja võib-olla paremini ka riideid valida. Tundub igatahes äge.

 2 

Täna oli plaan päeva sammud täis marssida ning Soodi aare ootas juba pikemat aega külastamist. Jätsime auto Eedeni parklasse ning tapvalt kuuma ilma puhul valisime ekstra suured jäätised näppu ja hakkasime marssima. Linnulennult näitas aardeni 2,5 km, kuid aega meil oli ja ei hakanud plaane muutma. Raja esimene ots oli mõnusalt kerge ja liikusime hea tempoga, vahepeal läks rada kitsamaks ja varjutas mõne augu, kuid ka neist saime läbi. Mõttekoht tuli alles umbes 200 meetri kaugusel aardest, kus otsisime lühikesele püksile sobivaimat lähenemisteed. Pokude vahel oli hea kuiv ning pääsesime ka viisakama papuga kuiva jalaga kohale. Aarde juures oli kõik risti vastupidi. Algus oli raske (kuid ei vajanud abivahendeid), aga edasi läks ludinal. Logimise hetkel suutsin ka topsi kaane alla pillata, kuid see visati õnneks poolele teele vastu mulle ning päris üles-alla uuesti ronima ei pidanud. Tagasiteel tegime peatuse jõe ääres ning jahutasime sääskedest söödud sääri jões. Janu ajab ka härja kaevu või siis geopeituri kiiremini kodu poole. Oli väga mõnus matk! Selja saime märjaks (higist) ning jalad surisema (oodatust pikemaks kujunenud matkast). Suur tänu aarde eest.

 1 

Valisin jalavarjudeks kummikud. Kahjuks nendega hästi ronida ei saanud ning heitsin need jalast ja vurasin sokkis edasi. Jõudsin konteinerini, aga lahti ei saanud. Proovisin ühte pidi ja teistmoodi ka ning jõudsin järeldusele, et tuleb veidi trenni teha, muidu jääb niimõnigi aare logimata. Kuskilt leidsin siiski jõu ja sain nimed kirja panna.

 1 

Kerge jalutuskäik ja lihtne leid, tänud.

 2 

Kui ma taevatrepi juurde jõudsin, olid kaaslased juba nulli jõudmas. Mis siis ikka kui aeg hommikuseks jooksuks. Mööda rada oli täitsa mõnus aga pokumaastik ei ole küll jooksmise jaoks mõeldud. Ajule tekib ülekoormus kui peab otsima kiirelt kohti astumiseks, kus hüppeliigest välja ei väänaks. Võibolla aga leiutasin just uue spordiala? Igatahes kohale jõudsin elusa ja tervena. Maire oli juba puu otsas aga kurtis, et ta ei saa konteinerit lahti. Pakuti juba välja, et ma võiksin proovima minna. Ennem kui mind päriselt fakti ette oleks pandud, avanes laegas logiraamatu juurde. Kuna Tiksojalt sain oma maikuu ronimisnormi juba täis siis piirdusime kollektiivselt siin ühe esindaja sooritusega. Tagasi autodeni juba rahulikult sammudes. Aitäh aarde eest!

 11 

Oleksin selle aarde ette võtnud juba varem, aga challenge ei lubanud :) Ootasin siis kannatlikult ikkagi veebruarini. Kõik tuttavad olid miskipärast hõivatud ja kuskile kaugemale ei õnnestunud minna, mõtlesin et lähen vaatan selle Soodi lõpuks üle. Alustasin teekonda Ihaste silla alt, suur oli üllatus, et sealt algab lausa miskine matkarada. Kui muidu kulgesin kenasti nulli suunas, siis millalgi sai tee otsa või olin ise kuskilt valesti tulnud, aga aare jäi ikkagi liiga palju paremale. Tagasi ei viitsinud enam tatsuda, läksin siis üle lume, arvates et see kannab. Kui mõnes üksikus kohas isegi kandis, siis enamasti vajusin reieni lumme ja nii sai mõnusalt põlvetõsteid teha. Teada ju oli, et lõpus läheb ronimiseks, mis see väike soojendus siis ära ei ole.

Eeltöö selle aarde puhul oli siis selline, et pikkadele pole mingi probleem ja Allan olevat kuskile oksa kinni hüpanud ja ka üles saanud. Allaniga kõrvuti seistud küll, käsivars on mul vist nõksa peenem, aga vähemalt pikkuse poolest peaksime suht ühte kanti olema :) Peitja ju ka lubab, et vastavalt konkreetsetele parameetritele võib, aga ei pruugi vaja minna abivarustust. Ma ei tea, mis platvormidega sellele Allanile vabal ajal ringi meeldib käia, aga mul ei läinud üle kolme sekundi mõistmaks, et parimal juhul võin ma end suurest ahastusest siin puu all oksa tõmmata, aga kuskile oksa ma küll kinni ei hüppa :D Proovisin. Parimal juhul sain koaalaks. Nii lausa kolm korda. Ei olnudki end alahinnanud. Hakkasin kalkuleerima... Mõnel teisel päeval abivahendiga tagasi? Ei, mul ei ole sellist asja kuskilt võtta. Üleüldse olin üpris kindel, et sel talvel ma siia enam tagasi ei tule.

Minu põhiprobleemiks tunduski olevat, kuidas jõuda esimese oksa peale, sealt edasi tundus oksade tiheduse tõttu üsna lebo ots ronida. Edasi juhtus midagi seeriast "tee, aga ära emale räägi". Leidsin võsast paar toekamat oksa ning tõmbasin need mõne tiiru teibiga puu külge. Just mulle sobivas kõrguses oli ka üks peenem oks, millega tasakaalu säilitasin. Etteruttavalt ütlen, et enam seda pole seal :D

Pärast kolme luhtunud katset jõudsin suure enesetõmbejõuga esimesele haljale oksale. Hea meelega oleks sinna jäänudki, aga aardest lahutas mind veel vähemalt kolm meetrit. Kuna alla ei osanud enam tulla, jäi üle ainult edasi ronida :D Võtsin väga rahulikult, sest kui ma siit kuskilt alla oleks sadanud, siis oleks mind vist alles kevadel leitud. Kui isegi siiski, sest praegu vaatan, et siin pole pea aasta otsa käidud, hea rahulik pikutada :) Jalad värisesid iga astumise peale, aga mida kõrgemale jõudsin, seda kergemaks läks. Mõnes kohas tundus küll, et mu "tiivasirutus" ei ole piisav, aga kuidagi edasi sain. Jalas olid nagadega saapad, need vist ka aitasid. Lõpuks sain ikka terve ringi tüvele peale teha ja siis järsku lahutas mind aardest ainult meeter. Tuli ainult see viimane eneseületus teha ja... püsti tõusta :D Martinile muidugi suured tänud, et aarde topsiku juures vähemalt mugavalt istuda ja logida ja mitte-alla-vaadata saab :) Vist ei ole vaja öelda, et sealt ülevalt oli kõige rohkem rahuldust pakkuvam vaade EVER! Isegi Tornimäe 7 kahvatub selle kõrval :D Väga värisevate kätega kirjutasin oma nime raamatusse ja tegin vaatest paar pilti. Allatulek oli pisut vaevalisem, aga kuni selle esimese kurikuulsa oksani siiski talutav, üks väike libastumine siiski tuli, aga alla ei sadanud. Esimese oksa peale jõudes tundus see muidugi nii naeruväärselt madal nüüd :D Viimane hüpe ja olingi kahe jalaga turvaliselt maapeal. Ootasin millal jalgadest värin kaob ning astusin tuldud jälgedes silla poole tagasi.

"-Olenevalt aastaajast ja/või otsija füüsilistest parameetritest võib aarde kättesaamiseks vaja minna erivarustust." Võib, ei pruugi. Martin ei valeta :D

Huh, aitäh järjekordse ennast ületava aarde eest, sellist tüüpi väljakutse-aarded meeldivad mulle märksa rohkem! :)

Vaade paremale

Vaade vasakule

Vaade alla

Tänud aarde eest!

 1 

Proovisime kanuuga läheneda, kuid liiga palju võsa oli ja meil liiga vähe riideid, jääb teiseks korraks ja mööda maad.

 1 

Ilm soosis soodit ning nii ma tossudes muretult nulli jõudsin. Seal siis väikesed võimlemisharjutused ja saingi logi kirja panna. Aitüma!

 1 

Kuna külma oli mõnusalt olnud, suundusime Anneliga Soodile, väga ebatraditsiooniline abivahend(id) kaenlas. Kuna olin sel ajal üheksandat kuud rase, oli meie tempo selline aeglane kulgemine. Lõpuks jõudsime kohale (mõtlesin veel, et kui nüüd sünnitama hakkan, on kiirabile seda, miks ja kus ma olen, väga veider seletada :D ),Anneli tegi ronimistöö ilmselgel põhjusel, ulatasin korra küll oma abistava õla ja aarde ta kätte saigi. Kiire logi kõrgustes ja kulgesime mu vaikse ägisemise saatel tagasi tsivilisatsiooni. Olime Soodi aarde võtmisele mitu aastat juba mõelnud, aga poleks iialgi arvanud, et jõuan selle aardeni sellises konditsioonis :D On, mida meenutada.

 3 

Teekonna alguses laiutav lomp sundis kummikud jalga panema. See oli vaid üks kaval hoiatus, edasiseks polnud kummikuid tarvisgi. Tuli vaid veidi hopp üle mätaste hüpata. Selline liikumisviis on vahelduseks igati tervitatav. Nullis tuli tõdeda, et üksi oleks aaret vaadates ainult unistada saanud selle kättesaamisest :) Täitsa tore paik. Tänud tublidele ronijatele ja Martinile seda paika näitamast.

 4 

Esimese suure lombi ees tundus tarvilik kummikutele järgi minna, peale seda polnud teekonnal vigagi. Mõtlesin, kes see hull peitja jälle on, kes nii peidab, et mina ise kätte ei saa. Selgus, et peitja sindrinahk oli meiega kaasas. Kaupo pani nimed kirja ja Allan käis pärast kontrollimas. Tänud ronijatele ja muidugi peitjale, et poisid ronida said :)

 4 

Taevatrepi juurest oli täitsa loogiline käik ka Ihaste luhale sisse põigata.Teekonna alguses oli põhiliseks küsimuseks jalavarjude valik.Vahetasin teadlikult tossud kummikute vastu ja nagu sajakonna meetri pärast selgus,olin oma valikuga kümnesse pannud.Kaupo tegi esimese suurema loigu juures „kiirkõndi“,Martin kui kohalikke olusid kõige paremini tundev tegi osava kaare Emajõe poolt sisse.Ingrid ja Erle suundusid tagasi autode juurde jalatsivahetuseks.

Aarde nulli jõudmine võttis aga minul kõige rohkem aega :) Kaupo koos Martiniga läksid ees ja kaotasin mingil hetkel nendega silmside.Gepsu kogu aeg ei jälginud ja panin „õigest“ teeotsast hooga mööda.Kui oma viga märkasin tahtsin teekonda lõikama hakata,kuid sattusin sellise läbimatu võsa otsa mida pole oma geokarjääri vältel veel kusagil kohanud :) Egas midagi,tuli ikka ringiga uuesti lähenema hakata.

Logiraamatu saime ilma abivahendita kätte.Allatulek oli isegi keerulisem,kui aardeni minek.Tänud lähemalt tutvustamast seda kanti.

 4 

Teel nulli oli üks pikem lomp. Kuigi saapa tald on mõrane, siis joostes sain kuivajalaga läbi. Nullis tundus asi mu jaoks lootusetu, aga mingi imeväega tirisin end üles. Edasi oli lihtne, ainult ebamugav nime kirjutada. Kui lõpuks alla jõudsin, lasime ka Allanil ronida, et saaks ka ta emotsiooni. Mõnus ronimine, meeldis.

:)

 3 

Seekord olin vaimu põhjalikult valmis pannud. Soodi leidmist soodustavaid tegureid oli võrreldes eelmise katsega kohe eriti ohtralt. Soojem ilm, jääkatteta puud, normaalne päevavalgus, kergem kere, õhemad riided, madalad jalatsid, laetud telefon, varasem kogemus, pikemad küüned, teravamad hambad...

Kui talvel viib maastiku 4.5 peale nullis võimlemine, siis suvel on kaalukamaks pooleks kindlasti nulli kulgemine. Pärast pikema silla ületamist hakkasin otsima õiges suunas minevat georada, aga kuna viimane leid oli aprillikuust, siis rada loomulikult ei olnud. Ega muud üle jäänud, kui tuli hakata ise rada rajama. Enda ees nägin 220-meetrist raviseanssi, mis koosnes kõrgete ja ebastabiilsete pokude vahel kasvavatest rinnuni ulatuvatest nõgese- ja ohakavöönditest, läbi põimituna humalaväätidega, lisaks putked, vaarikapõõsad ja muud võsataimed. Suurem osa ravist tuli väga edukalt läbi õhukeste suvepükste. Ülakere eest hoolitsesid samal ajal parmude ja sääskede hordid :o) Mitte et see mind miskitpidi tagasi oleks hoidnud muidugi, väljakutsed ikka meeldivad. Aitäh välja kutsumast!

 2 

Geotuuri 23. leid. Eelmisel suvel ehitati kallasrajale purded. Saab vähemalt pool maad kuiva jalaga. Teine pool nii kuivalt ei läinud, väike valearvestus trajektoori valimisel. Logisid polnud lugenud ja kohapeal võttis nõutuks korraks, enne kui aaret märkasin. Joppenpuhh, aga siia ma ukerdasin ja ilma ma ära ka ei lähe. Esimene turnimise katse läks luhta. Proovisin siis teist lähenemist ja edasi oli juba lihtne.

 15 

Ma olen ikka täitsa sooda.

Esiteks selles mõttes, et lähen niisuguses pimeduses ilma lambita ja niisuguse ilmaga niisugust aaret otsima. Auto jätsin Ihastesse ja kui Taevatrepi lampide valgus ära lõppes, siis äkki avastasin, et pealamp oli autosse jäänud. Mõtlesin ahah ok, ei viitsi vist järgi minna, eks kasutan telefoni välklampi. Võttis veel natuke aega enne kui taipasin, et kui ma terve selle teekonna niimoodi valgust näitan, võib nulli jõudes aku tühi olla. Lambi järele ei viitsinud nüüd kohe üldse enam minna - järelikult tuleb pimesi kohale koperdada :o)

Teiseks. Tegelikult olin ma ju kursis, et Soodi aaret ei ole enam talvel lihtsam leida kui suvel. Telefoni välklambi abil aarde asukoht tuvastatud, hakkasin vaatama, mis teha saab ja olin ikka püsti hädas. Suisa neljakordselt. Nimelt okstel ja puukoorel oli korralik paks jääkiht peal. Lisaks endal umbes sama paks talverasva kiht, mis mind suvega võrreldes 10 kilo raskemaks teeb :o) Siis veel need külmakraadid - kinnastega vinnasin ennast maast lahti, aga haardetegur oli ümmargune null. Üks kinnas käest ära aitas vähe kaugemale, aga samal ajal kui see käsi valusast lihtsalt tundetuks muutus, selgus, et teise käega oleks kah tõhusamat haaret vaja. Noh ja muidugi käis kogu see pull seal rohkem kobamisi kui mingite muude andurite toel - katsu sa niimoodi võimeldes midagi telefoniga valgustada.

Kolmandaks. Oleks ju võinud taibata, et kui ma samal päeval Pühajärve saartel imetlesin ligi sentimeetrise ühtlaselt sillerdava jääkihi all ägavaid puid-põõsaid, siis siin samasuguse õhuniiskuse kontsetratsiooni ning külma tuule koosmõjul tekib sarnane efekt. Mis ühtlasi teeb 4.5 maastikuga aardest umbes 4.8 maastiku. Pärast 10-minutist haledat ponnistamist ja küpse ploomi moodi kõlkumist pidin ikkagi alla vanduma. Mine tea, vahest vedas, et kõrgemale ei jõudnud, äkki seal oli veel hullemgi - seda ma ju ei näinud :o) Igatahes sündis plaan päevavalgusega ning soojema ilmaga uuele katsele tulla.

Muide mis müstiline suur kollane kuma see uduga Tartu kohal kollitab? Soojuselektrijaam? Mõni suurem katlamaja? UFO? Phantomi uus aare?

 1 

Sai leitud, kuid kahjuks said ka jalad märjaks. Tänud peitjale!

 1 

Lähenedes aardele suutsime endal jalad märjaks teha, kuigi täiesti kuivalt oleks ka saanud. Mulle tehti pätti ja sain aarde ilusti logitud. Ülevalt oli üsna hea vaade ümbritsevale maa-alale. Aitäh!

Üleval

 3 

Täna oli täiesti eepiline hommik selle aarde jaoks. Ilus külm karge ilm, madal päike. Üle kõikide ootuste sinna ja tagasi täiesti kuivade jalgadega. Tagantjärele tarkusega oleks võinud ka plätud panna. Tänud väikese matka eest!

Oojaaa

 2 

Oluline juba Anna poolt kirjas. Selle aarde juures sai oli vaja käia 2 korda. Esimesel korral selgus, et lennata ei oska meist kumbki, pätikast polnud abi ning dresseeritud kassi/oravat (või muud sarnast looma) ei olnud ka kuskilt võtta. Seega oli muretum abivahendeid kasutada. Aja suhtelisus hakkas selle juures käies silma, iga korraga jäi tee justkui lühemaks. Tänud!

 3 

Teekond aarde juurde oli mõnus. Emajõe kallasrada on oma uute purretega kergesti läbitav. Pokude vahel tee leidmine ei olnud ka keeruline, praegu saab kuiva jalaga. Nulli jõudes oli asi selge, nägime, aga kätte ei saanud - abivahendit on vaja. Kiire telefonikõne lähedal elavale geosõbralikule mugule, et uurida kas tal abivahendit on. Abivahendi laenamine kokku lepitud, jalutasime tagasi, et sellele järgi minna. Mõne aja pärast olime tagasi raja alguses ja teel lõpu poole. Huvitav oleks teada, mida mõtlesid need kaks krossikatega venda, kes meid abivahendiga seal kõndimas nägid. Nüüd läks lõpus juba lihtsalt, mina olin orav, kes üleval käis ja nimed kirja pani. Tänud väga vahva aarde eest.

Abivahend

Rada

Orav

Aare leitud :)

 1 

Kamba peale sai seegi nüüd ära tehtud. Tänud!

 2 

Eelluure sai selle aarde juures juba kevadel ära tehtud. Ligi pääsesin küll enam-vähem kuiva jalaga, aga kohapeal pidin tõdema, et tegemist on ühe kõige nöökivama aardega: "Näed, aga kätte ei saa." Kui pärast lugesin, et minust väiksemadki on ikkagi selleni jõudnud, hakkas küll häbi, aga mis sa ikka teed, kui ronimisgeen kuskile lapsepõlve pidama jäi. Sai vähemalt tehtud kindel otsus koos oravatega siia tagasi tulla.

Ronimisteema tekitas oravates elevust ja nii me sügisel taas sammud siiapoole seadsimegi. Aarde nime kuuldes oli esimene reaktsioon, et ei taha sohu. Hakkasin siis pedagoogiliselt ette lugema, mis see soot on, kui mind katkestati tõdemusega, et hähh, seda me teame juba ammu. Kohapeal oli üllatus, kui avastasime täiesti tsiviliseeritud ligipääsu. Sillalt ära keerates sai mõnusasti mööda pokusid kohale kapsutada. Tegelikult oli veel parem rada olemas, aga selle avastasime alles tagasi tulles. Kohapeal otsustas seni kõige entusiastlikum orav, et tema ikka ei taha täna ronida, nii et kõik lootused jäid kõige väiksemale. Meie kõigi abiga sai ta esimesele tasandile ja sealt juba kribinal-krabinal edasi. Tops oli peagi käes, aga selle avamiseks pisikesest jõust ei piisanud. Nii käis tops korra ka maapinnal ja orav sai mitu korda ronida. Tagasipanek tundus ka pisut õõvastav, kui kõrgustes kõõludes mõlemad käed appi võeti, aga õnneks saime lõpuks ikka ühes tükis ronija tagasi. Tagasi minnes sai juba lõõtsuva tuule kiuste ka Emajõe kaldavaateid nautida. Täitsa mõnus oli ja minge kindlasti. Minu jaoks oli see ka hetkeseisuga viimane Tartu tava-aare, mis veel võtmata. Aitäh peitjale!

 1 

Tore otsimine oli kuigi lõppkokkuvõttes läksime ikkagi ringiga ja kuiva jalaga me läbi ei saanud. Otsida oli muidu tore ja oli mõnus vahelduseks ka puuotsa ronida.

Aitäh peitjale!

Leitud

 1 

2328.

 1 

Aare on nüüd Taevatreppi poolt pisut lihtsamini ligipääsetav, sest umbes viimase kuu jooksul ilmusid sealkandis uued sillad. Saime sellest teada juba pärast pika matka Ihaste tee keskelt. Aga sillast aareni on ikka pikk maa ja lisaks ka mitu meetrit ülesse. Õnneks oli minuga koos hea navigaator :) TFTC!

 2 

Vot selle aarde kättesaamine oli tase omaette. Aastaid pole enam pidanud mööda puid ronima.

 1 

See oli minu teine katse aardeni jõuda. Esimene kord jäi pooleli, kuna lähenesin kõige valemast võimalikust kohast. Seekord tuli leid kergelt, aga sõbra abita poleks ilmselt aardeni küündinud. Tftc! Väga tore koht, arvan, et kevadel-suvel oleks eriti ilus! :)

 2 

Vahel ma ikka sügavalt kahtlen oma otsuste mõistlikkuses. Valisin kõige lopsakama taimestikuga aastaaja ning pimeneva ja kastemärja õhtu, et sellele purgile järgi minna. Poolel teel sinna olin juba nabani märg (kastest), aga õnneks olin sellega arvestanud. Kodutöö oli ka piisavalt korralik, et suutsin ilmselt kõige lihtsamast suunast läheneda. Kerge ikkagi ei olnud, aga nimi sai kirja. Igatahes tänan peitjat, täitsa huvitav oli.

 1 

Huvitav koht kuhu nii naljalt ei satu. Veidike akrobaatikat ja logitud ta oligi. Aare heas seisus.

 9 

Mis Soodi? Ise olin peast täiesti sodi, et sinna läksin! Kodutöö ei oleks hinnet 2=ga kah välja andnud, kõik oli vale! Valisin, mis ma valisin kuivamat kohta, selgus tõsiasi, et ketsid, mis peaks väljastpoolt vett pidama, pidasid ka seest st kui nad juba triiki täis olid, ei tulnud sealt miskit välja. Ehkki teadsin, mis mind aarde juures ees ootab, oli ju vaja ikka enda nahal kõike proovida, olgugi, et nahk mul õhuke... Ja kui te arvate, et ma 1se 3 korraga puuotsa sain, siis vastus on VALE! No kuidagi siis sain ikka 1-sele oksale, mis õnneks peale Alexi katsetust vähemalt olemas oli, tänan, et ikka jupikeste peale kah mõtled! Aga edasi ma sealt ei saanud, prr jube oli! Kõõlusin seal ikka tükk aega nagu märg pesu pesunööril. Ja kui õnnestuski järgmisle end hiivata, tuli tõdeda, et silmamõõt on mul ikka täiesti olematu, minna oli veel 2 minu pikkust aga no öelge kah kuidas? Nii ma seal ootasin aga enne oleks "siberis surma järel jõudnud käia" kui et abi sellisesse kohta tuleks, ilusat vaadet ei suutnud üldse näha ja hirm ei kavatsenudki kasvõi ühe väikse kraadi võrragi taganeda. Liikusin vaikselt edasi veel paari oksa võrra, luurates nagu šaakal oma saaki, mõõtsin uuesti vahemaad, oli vähenenud aga mitte piisavalt, vaja oli veel 2 oksa liikuda. Vaevaliselt, väga vaevaliselt läks see aardeleid. Ja see oli ju vaid pool asja - alla oli kah kuidagi ju vaja saada, uuhhh, seda ei taha mäletadagi. Lõpp läks ikka päris lappama, olin rapsitud kui kana koerte pulmas! Tänan, et enam siia tulema ei pea, ei olnud ju asi üldse maastikus või aardes, ise äpu, äpu kuubis kohe.....

 1 

Õiget lähenemisteed otsides suutsime väikesest jalutuskäigust teha kuue kilomeetrise matka.Logimisega probleeme polnud,Abivahend oli vabatahtlikult kaasas.Tänud peitjale!

 1 

Kui oleks kodus eeltööd teinud ja logisid lugenud ning raskusastmesse süüvinud, siis ilmselt poleks asja üldse ette võtnud. Kuna kodutöö oli tegemata, siis võib öelda: aare leitud, mitte logitud. Karud on küll head ronijad, kuid mitte antud isend. Siiski aitäh mõnusa jalutuskäigu eest!

 1 

Külma kevade alustuseks tundus hästi sobivat matk soisel Emajõe kaldal. Poolel teel sai Reigo kenasti soki märjaks, võttis tule enda peale. Kohalikud kalamehed kartsid gps'iga noori nähes vist kontrolli, haugil ju keeluaeg, sest nii pikkade kaeltega sind pingasalt jälgivaid tegelasi pole ammu näinud. Loodetavasti korjasid nad vähemalt enda poolt toodetud sodi kokku, mitte nagu neile eelnenud härrad. Aardeni jõudes saime harjutada täpsusviskamist, sest kõva tuule tõttu otsustas osa aardest lendu tõusta. Logitud, tänud

 1 

Jätsime auto kuskile kaugustesse ning tegime mõnusa ringjalutuskäigu. Teel kohtasime kalamehi ja kalanaisi, kes meid üpris imelikult jälgisid. Jalutasime neist mööda ning veidi hiljem jõudsime peaaegu nulli. Sealt otsisime sobivat lähenemisteed. Sellega läks veidi aega, sest päris niiske kohaga tegu. Lõpuks leidsime ka sobiva lähenemistee ning aarde juures pidin hommikuvõimlemist tegema mina. Midagi kontimurdvat ei olnud, kamba peale saime kõik tehtud ning tagasi autoni liikudes kohtasime veel paari jalutajat. Võibolla isegi geopeiturit, aga eks seda näitavad juba tulevikulogid. Aitäh, hommikune jalutuskäik oli ülimõnus! ;)

 1 

Proovitud sai 3 erinevat lähenemis varianti, millest sobis viimane. Seejärel valisime enda seast õnneliku,keda kasutasime abivahendina,et nimed kirja saaks. Luigepaari nägime ka.☺

 3 

Eelmises kohas kala polnud, siin oli kalamees, aga tal kah kalu polnud. Tartu on vist kehv koht kalade jaoks. Samas tuleb tõdeda, et terve matka jooksul ei näinud me mitte ühtegi prügi. Mul oli täitsa ilmaasjata prügikotike kaasas. Ilmselt on Paavo hääl geopeitusest kaugemale kostunud :) Keegi on lihtsalt hoogu läinud ja kalad koos prügiga ära korjanud.
Tegelikult tahtsime Siimuga siia Soodisse juba eelmisel pühapäeval vändata. Aga siis sadas. Nüüd polnud meil rattaid kaasas ja sellest oli kahju. Suurem osa teest nägi paremini rattaga sõidetav välja kui rattaorienteerumise võistlusrajad. Päris lõpp muidugi mitte. Aga mis valesti, see uuesti. Seega matkasime seekord kohale jala. Nautisime jätkuvat päikest, looduse värve ja vee peegeldusi. Nullis polnud probleemi. Kalastama me enam ei hakanud, sest kangemate vahenditega kalameeski teisel kaldal oli püügist loobunud. Tegime siis lihtsalt jõu ja ilu numbreid. Kuna me nii võimsad oleme, siis tegime isegi rohkem kui vaja oli. Nautisime lihtsalt kaunist isadepäeva. Siim võttis oma isadepäevakõnegi Singapuri siitsamast logiraamatu äärest. Aitäh põneva koha, mõnusa matka ja leitava aarde eest! Meile meeldis!

 1 

Hooldasime möödaminnes ka jõeäärt: autosse sai riit taarat. Aare ise korras ja vahva, täitis täpselt vaba tunnikese. Aitäh!

 3 

Kolmandal katsel leidsin Garmin eTrex 20 tee lähedalt võsast. Tänud Martinile, kellega koostöös GPS leitud sai!

 9 

Kell pool kaksteist öösel helistab keegi palja ülakeha ning läbivettinud olemisega külmast lõdisev töllakas ühe Veski tänava korteri uksekella. Ukse avab küsimusteta keegi naisterahvas, kes veidrikus oma venna ära tunneb. Nii naaseb kadunud perepoeg etteteatamata oma Tartu vanematekoju. Joppenbuhh! Käisin taaskord peitja kannul, et Tartu lähistelt üks vahva võsaelamus ammutada. Matkasime kilomeetri jagu heintes, paar korda õnnestus mul ka võrdlemisi graatsiliselt ninuli kukkuda. Pean tunnistama, et ega ma just väga hea otsija pole, sest taaskord kaotas peitja enne kannatuse, kui mina aaret silmata jõudsin. Õpetussõnade saatel asusin siis ronima ja avastasin, et ega ma väga hea ronija ka pole- vandesõnu tuli paraku tunduvalt tihemini kui edusamme aarde suunas. Võib-olla oli asi pimedas, vihmas, või magamata öös, ent ilmselt olen ma lihtsalt liiga vedel. Kui aare läbi sõimu ja sajatuste ära logitud, asusime tagasiteele, mille jooksul aeg-ajalt taas spontaanseid tantsuliigutusi esines- vandesõnade saatel loomulikult. Seejärel kaotasin ma oma GPSi ära. Siis me otsisime seda tund aega vandesõnade saatel. Siis me loobusime ja üha tugevamalt hakkas taevast vett alla kallama. Lõpuks olime üdini märjad ja vandesõnad asendusid kibedate sarkastiliste naerupahvakutega. Matkasime läbi heina tagasi autoni, heitsime enam-vähem siivsuse piires seljast kõik vettinud riided ja lugesime oma geoõhtu õnnestunuks. Tänud peitjale! PS. Minu GPS on oranž Garmin eTrex 20.

Leitud

 2 

Ei tulnud kergelt, ei tulnud ... Ühe osa oma eesmärgist täitis see aare kindlasti - näitas Tartu linna uuest küljest. Samas tekkis meil küsimus, et kas nt Pärnu eeskujul ei võiks ka Tartu kaaluda linnalehmade hankimist, keda siis luhal võiks karjatada, biodiversiteedi suurendamise ja kalameeste hirmutamise eesmärgil. Aga kohale me end rammisime läbi nõgeste ja üle tarnamätaste, nimed saime kirja, kaubanduslik välimus säilis ka, igatahes sööma meid lasti ja kannatlikult vanas anatoomikumis oodanud tegelane - ei mitte laip formaliinis, seal nüüd haridustöötajad - ei kirtsutanud ka nina. Tehtud, tänud!

 1 

Leitud ja logitud. Aitäh tutvustamast meile tundmatut Tartu osa.

 1 

Õhtul tuli mõte jalutama minna ja seega tundus aardejaht selleks õige lahendus. Aardele lähenesime põhja ja lääne suunast mööda jõekallast. Rada oli vaevu nähtav, kuid kergendas liikumist. Paarsada meetrit enne aaret aga sai see lõbu otsa ja tuli leida mingi kergem viis edasi liikumiseks. Omaarust sai valida kuivem tee suurte puude alt, mis esialgu oligi kuiv. Kuid aardega ühel joonel olles oli vaja läbi murda tihedast võsast ja kõrgetest rohupuhmastest. Kohati said ka jalad märjaks. Viimaks jõudsime aardepuuni. Vaatasime oma paljaid kõrvetada ja kriimustada saanud jalgu ning mõtlesime, et nüüd läheb kergemaks. Kui aga aaret silmasime, siis enam nii kerge polnud. Sai uuritud ümber puu, et kus see kõige madalam oks on, mida mööda saaks end üles vinnata. Otsustasime, et nüüd küll alla ei anna ja Tõnu hakkaski tasapisi üles poole külgema. Nii me siis aardeni jõudsimegi, mina juhendasin alt poolt ja Tõnu liikus üleval. Logimine käis ettevaatlikult ja kaubavahetuse peale ei hakanud mõtlemagi. Nüüd oli vaja Tõnu taas alla juhatada ja siis proovisime veidi paremat võsa pidi teeraja poole tagasi kulgeda. Jõe äärest liikusime uue silla suunas, et kaeda, kuis seal ehitus kulgeb. Ei olnud seegi tee lihtne. Ühes kohas oleks kopraauku astunud ja teises kohas pidi ettevaatlikult üle purde astuma. Kui juba jalad kruusateele said, siis oli ikka hea tunne küll. Niisama küll ei hakkaks ennast sellisesse kohta vedama, aga mis sa teed, kui aare vaja logida. Tänud peitjale õhtuse seikluse eest!

 1 

Oh jumal.. Auto jätsime Eedeni juurde ning lisaks lähenesime aardele liialt pika ringiga.. Retk tundus tunde kestvat, kuid lõpuks seiklesime end kohale. Nägime ka aardevalvurit- üks kits kalpsas kiirelt minema meist 3 meetri kauguselt. Aare leitud, logitud, evej.Jalad surisevad siiamaani, kuid muidu oli tore matk.

 1 

Praegusel hetkel on aare ligipääsetav ka sandaalidega. Lauri sai ka Tarzanit mängida. Väga mõnus aare tegelikult. Vahetasime kitarrimehe auto vastu. :D

 1 

Leitud, logitud! Ühte rada pidi aardeni ja teist pidi tagasi, nagu väike matkarada.

 1 

Jätsin oma auto esimese keelumärgi taga. Sellest punktist oli oma 3km, linnulennult aardeni. Ja polnud mingi raskus nii pikk maa maha jalutada. Lähenetud sai vist õigest küljest, et oli hetkel kingaga võetav. Kohapeal pidi ikka kõvasti oma kaela painutama, et ülesse vaadata ja seal ta ka siis oli, see aare. Aitähh kellelegi, kes jättis oma kindad sinna maha. Kasutasin neid abivahendeid, et kõrgustesse minna. Aitähh ka peitjale!

Leitud. Syncing with gc.com.

 4 

DCCCXVI. Kui geoürituse toimumiskohas hommikukohvi joodud ja midagi kõhtugi pandud sai teoks kõikide kohapeal öö veetnute ühiskülastus selle aarde juurde. Kui alguses oli mul veel vähe väsinud olemine, siis väike matk tegi ainult head. Nulli jõudes ei paistnud teiste nägudelt just ronimise armastust, seega maadlesin vabatahtlikult ennast sinna kase otsa, et kaaslastele aare ulatada. Hiljem proovis ka Miki ronimisoskusi, tuli hästi välja. Alex lihtsalt üritas alumist oksa murda ja raskusastet järgmistele tõsta, õnneks ei käinud ilma abivahenditeta ta ramm sellest üle. Tagasi jõudes oli eluvaim juba sees ja järgmised aarded Tartus ootasid. Tänan lisaks peitjale ka meeldivat seltskonda.

 6 

Eeltööd teha oli lõbus, leidjate logisi lugeda oli ka lõbus, eriti lõbus oli jälle ka tünga saada, kuna gc logi järgi sain aru, et aare on keelumärgist 200m kaugusel. Heakene küll...tingimused olid ju mõistlikud tatsamiseks aga, et oma isikliku elu veel lahedamaks teha, olin geoüritusel, enne magama minekut suutnud astuda tükikese klaasi läbi kinga jalga ja jõeni jõudes hakkas naer läbi pisarate. Saadana valus oli mööda kalameeste rada tatsata ja pokudeni jõudes saavutasin uue taseme:nauding kuubis ja pisarad niisutasid lisaks seljale ka muid, karvaseid kohti. Nii ma aardeni jõudsingi ohkides ja ähkides ning vandudes. Nüüd peaks küll tiba täpsustama, et päris aardeni ma nagu ei jõudnudki, kuna juba puu otsas istuvad oravad hakkasid kileda häälega nõudma, et lasku ma puust kiirelt lahti ja hästi vaikselt, vältimaks nende katapulteerumist Emajõkke. Vastasel korral olid nad nõus käpad lahti laskma puust ja küpsete ploomidena mulle kraevahele maanduma. Eks olen minagi kauges minevikus kase latvadega sõitu teinud, isegi karjas olen käinud ja nüüd, kui leidsin endale sobiva kase, et noorust meenutada...sihuke jama. Kuna geopäev oli alles algamas, siis surusin egole koti pähe ja lõpetasin looduse kiusamise. Samas aga nägin lõpuks oma taldade-silmadega ära selle Emajõe luha, millest olen aastate jooksul palju lugenud erinevatest raamatutest( minu isiklik lemmik on nt. Teraspoiss, mis on Parijõe poolt kirjutatud 1937 a. ja selle jutukese taustal oli rändamine selle aarde juurde mulle hoopis kõrgema väärtusega) Suured, suured tänud peitjale!

Teel aardeni, kõrvulukustav oravate kädin saatmas(ka maaoravate)

 5 

Selle aarde võtsime ette kohe kambakesi. No et ikka oleks kinosaajaid rohkem ;). Kulgesime mööda rada ja Kadri vaid piiksus, et tema läheks küll sealt teisest kohast, aga no kes teda siis kuulas, kõik punusid esisprinteritele järgi, oeh, ähkima võttis kohe :D. Nägime üllatavalt madalat veetaset kevadises jões ja kummalistes kogustes taarat. Ka heinapallid olid kuidagi kummaliselt kipakad, kuid teadjad rääkisid , et see kunagiste suurvete tembutus. Aga no matk oli mõnus, konti ei murdnud ja vorme oluliselt ei muutnud. Nullis jäi vaid suu ammuli vaadata ja istekoht esireas sisse võtta. Reigo punus lendoravana puu otsa, Miki tema jälgedes, ainus kaasasolnud linnuline aga keeldus tiibu sirutamast ;) ja potsatas maha ja muudkui pildistas. Seda saime me kõik teha muidugi, eriti siis kui ka Alex lendoravat mängima hakkas. Teate seda laulu, kolm oravat puu otsas... :P, täpselt see viis hakkas mul peas ketrama ja ketrab siiamaani kui neid pilte vaatan :D. Igatahes said kõik midagi teha ja aardesse said kõikide nimed kirja. Oravad jalutasid puu otsast ka nii muuseas alla ja saime autode suunas kõndima hakata. Ja siis otsustati katsetada otseteed. Hehee, see tee oli juba märksa lühem ja ilmselt see mida Kadri alguses pakkunud oli :D. Varbad jäid kuivaks, vormid alles, kaunid vaated nägime ka ära. Tänud peitjale vahva koha eest ja kaaslastele vahva matka eest lõbusas seltskonnas!!

Lendorav nr 1

leia pildilt orav ja hiir ;)

kõik on rahul, missioon sooritatud :D

 7 

Sel hetkel, kui ulatasin autovõtmed Alexile ja ise kõrvalistmele maandusin (omal vabal tahtel ja soovil ;) ) kaotasin igasuguse õiguse oma päevateed määrata. ;) Nii tõigi "suur jalutuskäik" mind siia Emajõe luhale, kohta, kuhu ma tõesti enne sattunud ei olnud.
Mulle tundmatu GPS näpus tatsasin rongkäigu sabas. Vahtisin ringi ja imetlesin astelpajupõõsaid. Pilk gepsuekraanile ja kui olin leidnud lõpuks aardetäpi, tekkis tahtmine röögatada "kas keegi gepsu ka üldse vaatab!!". Mulle tundus, et teine tee oleks lühem, parem ja üleüldse ikkagi aarde juurde viiv. See aga... õudne kaar ju. :P Kui julgesin kahtlustest iitsatada, siis sain teada, et teine- see pole üldse see, mis ta tundub olevat. :D Kuna jalutuskäik konti ei murra, siis panin suu kinni ja usaldasin teisi. Üpris põnevad vaated avanesid sealkandis Tartule. Ja jõgi, see on uskumatu jõuga ja edasiviiva-toova mõjuga. Heinapallid põõsastes, kohutav kogus igat masti prügi... Ja peaaegu olematu madala veeseisuga Emajõgi.
Objektile lähenedes sain aru, et kui ma oleks enne uurinud, millega tegu, siis... ;) Selle aarde otsimise juures võtsin ma siis kuulda seda teist käsku peitja poolt- ümbrust pildistada. Ja moodustasin ka osa sekretariaadist, kes jälgis pingsalt otsimise-leidmise protseduuri. Üks Papagoi ei istu ikkagi mingi Eestimaa puu otsa. ;)
Ja uskumatu... lahkuma hakates võeti arutluse alla "see teine" rada ning ülla-ülla, seegi läbitav ja tunduvalt lühem. :D Seega, nagu ikka- tagasitee tunduski lühem. ;)
Aitäh aarde eest, mis avas Tartu tundmatu poole mulle!

Luik. :)

Visuaalselt leidjate rida. ;)

Huvitav vaatenurk Tigutornile...

Edeneb!

Jõgi ja mägi, st. sild tegelikult.

Meenub Nukitsamees, kui mõhud-tölpad puu otsa "lendasid"

 7 

Hommikune suurjalutuskäik. Tegelikult oli kell juba keskpäevas, kuid üks päeva suureesmärkidest sai ette võetud. Lõpus hõivasid sekretärid kiirelt esirea kohad ning geosündmus võis jätkuda...

Rahvamatk

Sekretariaat

Orav oksal

Leidjaterivi

Kadri sillatest

Miki sillatest

Merikese sillatest

Alex

 5 

Kuna GC lehel ilmus kasutaja Mikikas jäetud liba-aardele esimene logikanne ja loomulikult ka vastav hooldusvajaduse teade, tuli see kõrvaldada. Teise puu otsa ma polnudki enne roninud, ega lihtne polnud. Viisin jäetud logiga post-iti õigesse aardesse. Nalja peab ikka tegema, aga antud juhul jäi minu jaoks puänt ebamääraseks.

Lisaks palkasin uued aardevalvurid.

Nalja nabani

Luik & Co. Security esindajad

Miki ja Merle

 1 

Märjemal ajal oleks tulnud vist paadiga tulla, kui aerofotosid vaadata, päris ägedad tegelikult. Nüüd sai aga matkata ja muidugi ronida, mis mulle väga meeldib :). Aitähh!

 1 

Tundub, et paljude tartlaste jaoks ei ole see jõekallas nii tundmatu midagi - kenal 18-kraadise kuumaga üllatanud aprilliõhtul oli siin rahvast igasugust, nii kalamehi kui muidukilkajaid. Mõnus matk mööda radu, alles päris lõpus sai veidi mätastel turnida, ja siis muidugi mõni meist ka kõrgemal. Väga lahe on võrrelda tänast pilti 2010. a. üleujutuse aegsega - raske ära tunda, et üldse sama koht :) Praegu vett nii palju jões ikka oli, et konnad oma kevadkontserti saaksid pidada, tundus, et kogu veekogu keeb - selline lahe mulksumine. Ja siis veel pliiatsid raja ääres reas, kaunilt teritatud :) Aitäh juhatamast, meile oli see koht uus ja põnev.

 1 

Proovisime hommikul koos lastega otseteid. Mõttetu. Peale geosündmust aga vaatasime ringiga teed. See osutus kordades kiiremaks ja ka kuivemaks. Võiks lausa öelda, et ideaalne ajastus. Ilm, veetase, looduse olukord jne jne. Ühe lõigu tegime omale raskeks ka. Tunne oli nagu dzunglis või vihmametsas. Edukalt saab praegu ka rattaga ligi. Aitähh!!

Seekord viisime lapsed mängima, kasvuhoonet kohendama ja ise võtsime ette tervisliku jalutuskäigu. Väga suur lootus ja tõenäosus oli kedagi kohata või teolt tabatud saada. Seekord ei vedanud. Tänu nigelale talvele, super ilmale jne oli seekordne lähenemistee super.

Märg ühelt poolt. Tänava kingadega teiselt poolt

 1 

Hommikuvõimlemiseks paras katse. Üheltpoolt vaatasime kraanat silla peal, teiseltpoolt pokusid ja vett. Lastega edasi ei saanud.

 1 

Üks parimaid aardeid, mille ma Tartus leidnud olen. See pole saladus, et mulle ronida meeldib, seetõttu saadetigi mind esimesena puu otsa. Hiljem ühinesid ka Tanel ja Miki, et tunne ikka kätte saada. Tundus, et kõigi otsijate nimed said kirja. Suur tänu peitjale! Ahjaa, märjaks ei saanud meist keegi :) Väga kuiv oli seal.

 1 

Vahepeal sai järgmine geotiim linna pealt kinni püütud ning mõtlesime, et võiks kõik koos sooti väisata. Mõeldud-tehtud. Rattaga kannatas sõita peaaegu lõpuni, kuid ka jalavägi jõudis kohale suhteliselt samal ajal nii et teab mis kiirust seal arendada ei kannatanud. Jalga õnneks märjaks ei saanud ning aarde juures käisime peaaegu kõik ära, et ikka see õige tunne käes oleks. Liis pani nimed kirja. Konteinerit polnud muidugi tema silmatorkavuse tõttu raske märgata. Kas see maastik nüüd nii kõrge on, aga... Aitäh! Lahe oli!

 2 

Eelmiste logide põhjal oli korralik alpinistivarustus kaasas. Meesterahvas kadus pokumaal kaugustesse, vaatasin gepsust, et las läheb, mina jõuan linnulennult kiiremini. Müdistasin veel tihnikus, kui puu otsast kostis "kuku", tegelikult ei olnud kägu, hoopis pliiats kukkus. Kui mina kohale jõudsin, oli tal juba kaks korda üles ronitud ja ära logitud. Varustust vaja ei läinudki. Tagasi tulime sõbralikult koos. Tee peal oli hulgaliselt hiidpliiatseid.

Liba-aare

Varupliiatsid

 2 

Viisime värske eksmugu koju puhkama ja tulime ise siia tatsuma, sest kes teab, mis maastik 4.5 peal ees ootab. Eeltööd polnud - nagu pea alati - teinud, püüdsin käsigepsu järgi tajuda, mis kandist tulla, kas otse või ringiga. Otsustasime siiski ringiga ja sealt, kuhu maani autoga ilma hooldust tegemata võis. Saime täiesti normaalset 2.5 maastikku mööda aardest 150 m kaugusele, kui tuli ikka läbi hullu võssi ronida ja seal nahk märjaks ajada. S.t. ei tulnud, aga geopeitur ju teeb seda ka täitsa vabatahtlikult.

Aarde leidmine-logimine ei nõudnud suurt pingutust, puhas käkitegu. Tagasiteed ei hakanud ometi sama rada minema. Tegime poolsaarele ringi peale, et ehk saab ka otsem, sest veetase ju madal. See olnuks puhas kilomeetrite võit ja uus, huvitav tee samuti. Tüng, ei saanud midagi. Taltsalt sammusime juba tuldud teed. Ja see oli tore, sest avastasime kaevatud(?) korraliku elamise. Kilest, küll pisut sisselangenud, katuse ja köetava ahjuga. Tegin hoogsalt pilte, sest sellist asja ei näe sellises kohas just iga päev. Käisin ka jõe ääres vaatamas, mis põnev silt see seal jõe poole nähtavaks tehtud on. Ei meenunudki eelmise suve paadiga wake-matka ajast.

Saime 4.5 km mõnusa jalutuskäigu. Jalad kuivad, otsaesine kuiv, lõpp hea, kõik hea. Igavesti vahva koht, kuhu ilma aardeta poleks tulnud. Ei ole ju suurem asi kalamees, kuigi veesport meeldib väga. Aare oli korras, jubinaid ei vahetanud. Aitäh Martinile põneva aare eest!

http://www.endomondo.com/workouts/318849229/1392188

Selline elamine

Köetav ja puha

Silt vee ääres

 1 

Duo "uduangerjas ja hõbesaba" leidsid aarde. Mõnusalt sportlik aardejaht oli :)

 1 

Eelmisel jalutuskäigul sai tuvastatud aarde asukoht. Seekord paar abivahendit kaelas sai kohale jalutatud. Seepeale oli töö oli kiire ja korralik.

Algul ei leidnud üleski, oli tubli 2m alla kolinud. Konteiner korralikult pihta saanud, panin uue. Proovige ikka samasse kohta panna ja kummi pole mõtet liiga pingule tõmmata, püsib niisamagi. Muidu oli tore, ehmatasin kopraid ja sain veidi selga sirutada.

 1 

Miks minna otse, kui saab ka ringiga :) Sai ikka parajalt mütatud, nii et jalad märjad, aga aarde leidsime!

Aitäh teatamast, püüan lähiajal teibirulliga aarde juurest läbi käia :)

See jäi veel mainimata, et anum pidi veidi katki olema, pragu sees vms. Ei andnud kohapeal parandada ka. Veidi teipi ja saaks korda.

 1 

Ütleme nii, et järgmine kord ma võtan kaardimasina enda kätte. Üle tunni sai seal soo peal seigeldud. Praegu oli kevade kohta küllalt kuiv, aga kummikud tulevad kindlasti kasuks. Seebikarbiga üks pildike ka kunagi.

 2 

Kinnitan oma allkirjaga, et kahetsusväärne lapstööjõu kasutamise juhtum tõesti aset leidis. Kena kevade jätku.

 2 

Seekord siis teada, kuidas aardele kõige lihtsam on ligineda, abitiim kaasas ning aarde juurde jõudes läks Loona üles. Viskas meile alla logida, sest ei saanud karpi lahti. Logisime ära ja natuke läks aega, et seda üles tagasi saada. Siis läks natuke aega, et Loona alla saaks ning siis sai tagasi linna poole liikuma hakata. Kui aega saan, lisan pilte ka :) Aitäh!

 2 

Minu logile tuli kiire vaste Lassie poolt. Saigi siis neljapäev kokkulepitud ning eelneval korral meelde jäänud tee järgi kohale mindud. Mõtlesime et kuidas siis aare kätte saada. Otsustasime, et mina ronin ja Lassie aitab mind algul üles ja lõpul alla. Kahju et nii vähe oksi seal on. Igatahes sai see meil leitud. Esimene reaktsioon jäi mitte leidu.

 2 

Käisime kohal ning isegi nägime aaret, aga pikkuse tõttu ei olnud võimalik seda leida. Kui leidub keegi lahke geopeitur kes sinna lähiajal läheb ning on nõus paari inimesga kampa lööma, siis andku teada!

 9 

See aare on mind köitnud juba avaldamisest saati, sest olen seal juba 2007. aasta jaanuaris käinud. Siis olid lumeolud hoopis paremad kui tänavu (vt. pilte).

Hommikul vaatasin veel kiirelt maa-ameti kaardilt võimaliku lähenemistee valmis, sest otsemoni ei tahtnud tegema hakata - jää ilmselt ei kanna enam, eriti veel pärast tänast ligi 10 kraadist sooja.

Parkisime auto Ihaste tee äärde ja asusime teele. Jalgrada oli korralik. Aardega kohakuti olles toksisin veel igaks kümneks juhuks jääd, et äkki, aga ei - jalg vajus läbi. Tuli proovida ringi. Kaardi järgi olla seal küll paar kraavi. Mõtlesime, et kui juba siin oleme, siis vaatame üle, äkki saame kraavist jagu. Polnudki seal mingit kraavi. Jalutuskäik aardeni oli vast 2.0 raskusega. Hakkasin juba kahtlema, et miks siis nii ränk maastiku raskusaste on.

Puudeni jõudes oli selgemast selgem, et eks ta seal kuskil üleval on. Kuna silmad midagi ei tuvastanud, siis pidi käed ja jalad appi võtma. Arvasime selle kuskil seal olevat ja vinnasin siis keeduspagetisarnaste kätega oma lennukikandja raskuse keha ülespoole. Toppisin näpud esiti pakutud kohta aga seal polnud peale kõdunevate lehtede ja vee mitte midagi. Ka kõrgemal oli tühjus!

Sellele avastusele järgnev ei kannata trükimusta.

Otseloomulikult on ju see TEINE! Kui enne olid mu käed kui keedetud makaronid, siis nüüd... Mannapuder. Ja siis nägi Ave topsi. Helikopterit oleks vaja.

Egas midagi. Õnneks oli Avel veel veidi rammu alles ja meenutades äsjalõppenud olümpia mänge iluuisutamises, tegime rollivahetuse ning Ave tõukas mind tagusmendist lükates üles poole (tavaliselt hoiavad ju uisutamises mehed naisi, mitte vastupidi). Püüdsin meeleheitlikult mõnd looduskanalit silme ette manada, kus ahvidest kõneldakse ja kujutasin end ette paavianina - teate küll see punase P-ga. Nii ma seal siis kõõlusin... päris mitu minutit ühe oksa peal.

Mille pärast pidin ma enne retke vastavad jalanõud kummikute vastu välja vahetama? Kummik on siinkohal suur viga.

Kõõlusin veel veidi aega ühe oksa peal, kui järsku hakkas looduskanali silme ette manamine tööle ja olingi kui pärdik - siiski alles esimest korda ronimisharjutusi tegev pärdik. Aga sain liikuma.

Õnneks on peitja otsijatele mõelnud ning logimiseks on lausa toetuspunkt jäetud. Kui midagi oleks topsist alla pudenenud, siis sinna see olekski jäänud. Teist korda (õigemini küll juba kolmandat korda) ei oleks mul loomastumine välja tulnud.

Kui logi kirjas, tekkis kibe tahtmine ennast kivina tunda ja lihtsalt lahti lasta. Ave tõi mu maapeale... st. oksa peale tagasi. Tulin tiptap alla ja viimase oksa peal lasin lahti. MAAA.

Minu jaoks oli see päevanael. Kohe mitme päeva nael. Tegelikult isegi veelgi pikema aja nael - roostes juba.

Aga kõigile neile, kel laiust rohkem kui pikkust, siis targem on miskine šimpans kaasa võtta.

Suured tänud peitjale!!!

Täna

Soodi. 2007 jaanuar

Emajõgi. 2007 jaanuar

Nagu ajaloolise filmi võttepaik - kuskilt ülevalt peaks keegi siia alla pudenema...

 2 

Ilus suvine matkamine emajõe kallastel. Kohale saime hõlpsalt, maapind veel väga porine/vesine pole. Konteineri leidmine võttis ikka omajagu aega. Vihjest oli abi.

 1 

Aardele lähenemiseks valisime ikka kõige pikema ja pokusema tee. Kui lõpuks selle U-kujulise koolde üles leidsime, hakkasime aaret otsima. Vaatasime üles. Ei olnud midagi. Vaatasime veel päris kaua. Lõpuks tegime siis geokõne ja saime vihje. No siis vahtisime veel üles, aga nii üles kui see aare oli, ei osanud küll vaadata. Eks tuleb kunagi osavamatega tagasi minna. Aga väga tore koht, aitäh pajutibude eest!

 1 

Lähenesime aardele muidugi kõige raskemat ja pikemat teed pidi. Kohapeal läks aarde leidmine peale paari täpsustavat kõnet kiirelt. Algul ei saanud aru missugustest füüsilistest parameetritest juttu on. Enda arust oleme küll sportlikud jne, aga see käib meile tibake üle jõu. Tuleb geocompany leida ja koos uuesti minna. Ilusad pajuoksad saime vähemalt ning sünnipäevaks tegevust ka. Meie arvates silt Lastega leidmiseks eriti täppi ei lähe, aga kuidas võtta :)

 5 

Eelnevate logide põhjal tundus olevat tegu täpselt paraja väljakutsega tänasesse päeva. Minuga ühines ka Anari, kes oli eile selle aarde leidnud, lootes näha minu kimbatusi selle aarde leidmisel.

Sai auto siis jäetud Ihaste tee serva (vt sama kuupäeva Kabina aarde kommentaari) ning jalgsi mööda teed Emajõeni suundutud.

Kaarditöö oli üsna hästi jällegi tehtud ja pidas paika tõsiasi, et otse sihtpunkti liikumine ei ole maastikul kõige efektiivsem.

Emajõe äärest viis kena rada siis antud soodini, mida mööda isegi maastikusõidukid olid kulgenud.

Topokaart pidas üsnagi hästi, vähemalt seniajani kuni soodini jõudsime. Seal, kus kaardi järgi peaks loksuma vesi, paistis lammi taoline tasandik. Nojah, vastupidi oleks igatahes kehvem.

Sai siis kõnnitud veel mööda Emajõe serva, kuniks vähegi andis ning alles siis võtsin ette "pokumaa" forsseerimise, mida oli kõigest umbes 150 m.

Jõudsimegi aardeni, ning nagu eelnevatest logidest võiks aimata, tuli pea kuklasse suunata.

Ei tea, kas põhjuseks oli ere Päike, hooletus või kange kael, aga minust jäi aare märkamatuks maapinnalt. Siiski olid ronimisjäljed ilmsed ja sai ka end ülespoole küünitama asutud.

Peagi olin rippumas üle oksa, hoides end üleval parema jala põlveõndlaga ning vehkides abitult kätega, püüdes haarata järgmisest oksast. See tegevus paistis kõrvalt üsna naljakas.

Plaanis polnud tsirkuseetendust anda, nii et tuli end kokku võtta ja vinnata end kõrguste poole. Natuke ronimist ja peagi oli aare käes.

Sättisin end turvalisemalt logima ja kaks korda kontrollisin, kas kõik asjad said aardesse ilusti tagasi ja logikanne tehtud - ei tahtnud mitte oma lolluse tõttu uuesti viimast etappi ette võtta.

Seega võtsin maandumiskursi, mis kujunes plaanitust isegi pehmemaks ning sai edasi suundutud sillaehitust uudistama.

Tänud peitjale! Esimene kord Tartus olla sellises kohas.

Kuidas sõitis kraana silla peale?

 6 

Tõmbasin täna jalga oma seitsme-penikoorma saapad, printisin välja paar kaartimeenutavad moodustist, poest möödudes varusin teepeale vett ja näksimist ning asusin aardejahile. Oma 14 tollise ekraaniga ja 2.5 kilo kaaluvat GPSi ei hakanud kaasa tassima, plaanis oli pikem rännak.

Teekond alates kesklinnast oli erinevatel põhjustel vähemalt kolmveerandi osas tuttav, nii enda kui ka teiste loodud põhjustel.

Igatahes aeg lendas lobedalt seni kuni märkasin esimest maamärki. Kõrgepingeliin. Kuramus, kuhu need kaardid said? Sain lõpuks kobadega kaardid kätte, aga pole ju mustvalgel kaardil võimalik vahet teha muidu lillaka tooniga kõrgepingeliini ja sinaka kraavi vahel. Esimest korda lipsas peast läbi võimalus, et siia või kuhugi mujale võssa ma veel suren. Väike mõttepaus ja hooga edasi. Polnudki veel see õige kõrgepingeliin, tüng hoopis. Maastiku raskuaste kasvas. Ei-ei, need sinised niidid kaardipeal on sellel maastikul kõigest pikema sammu tegemise kohad. Ikka võsa on see, mis matkakiiruse maha tõmbab. Paar korda sai ka praktilisel moel jääkatte tugevust mõõdetud, õnneks siiski ilma vesiste tagajärgedeta.

Ühel hetkel aga jõudsin Jackpotini või soodini, nagu seda siin nimetatakse. Lähenemissihi tõttu tsiteerisin oma kümme korda tuntud teleklassikut järgmisest videost: Youtube. No mis siis ikka, tuli leida parem ületuskoht. Mingisuguse koha õnneks ka leidsin ja soodi kuivalt ületasin. Sain veel natukene maad sammuda, kui maastikku ja udust kaardiväljatrükki võrreldes hakkasid ilmnema esimesed ebakõlad. Möödas olen vist, aga kuhu see esimene soot siis jäi? Neid sõnu, mis sama veekogu taaskordsel ületamisel suust lipsasid, enam televisiooni ei lasta. Laveerides läbimatu võsa ja potentsiaalse jääst läbivajumise vahel, sai kergesti äratuntava maamärgi poole suundutud. Kohapeal küsimusi polnud. Georada oli üles märgitud ja tuli aarde poole teele asuda. Aardele lähenemine oleks mu halbade kinnaste tõttu vabalt võinud ka katastroofiliselt lõppeda, aga õnneks möödus kõik siiski sujuvalt. Logiraamatusse nimi kolmandana kirja, järgmisele kolmele tulijale sai jäetud ka väike teemakohane meelehea ja seekord ilma kinnasteta tagasi maisete toimetuste juurde.

Läbitud katsumus ja raisatud vandesõnad olid mu hinnanguid niipalju muutnud, et selle soodi võtsin ma nüüd ületada sealtsamast, suunaga otse uue maantee peale. Ei mingit au ega hirmu enam. Edasistest seiklustest saate aga lugeda "Kabina" aarde logist, sest just sinnapoole mu sammud edasi viisid.

Uue silla ehitus edeneb kiirelt

 5 

Väljas oli tõeline koerailm. Koera pole küll ilus sellise ilmaga välja ajada, aga ega siis geopeitur mõni koer ole :) Oli see alles maastik... Kui kohta nägin, siis sai kohe selgeks, et siin tuleb tegutseda kiirelt, ootamisega võib praeguste ilmadega asi ainult hullemaks minna. Lootsin, et sula pole veel liiga palju pahandust teinud. Esimesest kohast lähenedes selgus, et maapilt oli külmunud küll, aga seda 10 cm sügavusel ja pealpool oli olukord selle võrra püdelam. Sealtkadu minekuks oleks vähemalt linttraktorit vaja, mida ma polnud ettevaatamatusest kaasa võtnud. Seega tuli proovida teise nurga alt. Seal selgus paari sammu järel, et tõenäoliselt oleks isegi linttraktor kinni jäänud. Peaaegu olin juba valmis loobuma, aga otsustasin ühte lähenemisnurka veel proovida. Seekord pinnas isegi enamvähem kandis, aga üks vastik kraav oli tee peal ees, mille jääkaane tugevuses ma polnud eriti kindel. Päris pikalt lookles see ees. Lõpuks siiski tuli ka koht, kust üle sai. Võsa. No kuna see enne geopeiturit seganud on. Rammisin ennast aga sinna sisse ja siis tuli mõtlema hakata. õnneks seda polnud siiski ülearu palju ja sattusin aasale, kus edasiliikumine tunduvalt mugavam oli. õnneks oli sula sellele kohale vähem mõjunud ja olukord oli küll konarlik, aga suhteliselt tahke. Mõne aja pärast leidsin enda üllatuseks isegi teeraja, mida mööda veidi edasi sai. Mitte küll eriti kaugele, aga täitsa läbitav oli see maastik, ühel hetkel massin teatas, et saabume sihtpunkti. Peidukaks oli laias laastus kaks kandidaati. Mõlemad parajad väljakutsed ja GPS näitas nende kahe vahele. Proovisin olukorrale paartuhat luumenit lisada, aga ilmselt tänu geopimedusele konteinerit silma ei hakanud. Ühendasin siis õlaantenni külge, mille peale GPS muutus kõvasti enesekindlamaks ja osutas suhteliselt selgelt ühele kandidaadile. Otsustasin siis seda esimesena kontrollida. Paraku töötasid üritusele vastu minu kehvapoolne füüsiline vorm, häirivalt tugev gravitatsioon ja saapataldade ja ümbruse vaheline häirivalt väike hõõrdetegur. Mitme katse järel õnnestus siiski edasi liikuma saada, kui esimesed sammud tehtud, siis edasi läks juba libedamalt. Varsti paistis ka konteiner. Oi kui hea tunne oli. STF sai kirja kell 23:10 paiku. Logisin erilise ettevaatlikkusega ja panin asjad tagasi nagu ette nähtud. Eemaldumisel oli gravitatsioon küll minu poolt, aga seda enam tuli tähelepanelik olla, et see mitte liiga kiiresti ei juhtuks. Avastasin, et teisele poole läheb palju parem teerada ja mõtlesin, et ehk saab sealtkaudu paremini tagasi. Kui mõnesaja meetri järel pilgu GPSile heitsin, siis sain teada, et rada on hea küll, aga paraku viib täpselt vales suunas. Kirusin siis ennast ja keerasin otsa ringi. Uuest aardest möödudest avastasin oma taskust ränduri, mille mahajätmisest olin logis teatanud. Tundsin tõsist puudust vandesõnade leksikonist, sest need sõnad, mida peast teadsin, tundusid kuidagi maru lahjad. Ei jäänud üle muud, kui uuesti teekond aardeni ette võtta. Seekord oli küll tee selge ja läks ootamatult lihtsalt. Jalutasin siis tuldud teed tagasi. Hea, et lambi olin sisse lülitanud, muidu oleks küll otse emajõkke jalutanud... Seekord tegin veidi pikema ringi teerada mööda ja õnnestus ka läbi võsa rammimist vältida. Alguses oli küll plaan edasi suunduda Kabina aarde juurde, aga kella vaadates tekkis tugev kahtlus, et sel juhul ei jõuaks ma end hommikuse koosoleku ajal välja magada ja seega jäi see aare teiseks korraks. Aitäh peitjale vahva öise seikluse eest.

 5 

Selle aarde taustast teadsin ainult nii palju, et Martin olla millalgi käinud luha peal luuramas võimalikke peidukohti, nii et kui aare lõpuks välja tuli, oli kohe huvi asi oma silmaga ära näha. Vaatasin, et kodule parajalt lähedal teine, nii et kähku (peitja soovituse peale) võsa-aaretele reserveeritud riidekomplekt selga ja minek.

Kuna plaanisime pärast seda õhtul nagunii koos mõned aarded peita, siis tuli Martin ise kaasa, vaatlema leidmise protseduuri ja raudselt salamisi lootuses näha, kuidas ma teed teadmata kuskile mätaste vahele upun. Peitja vari pidevalt selja taga, ei tahtnud ometi enda marki täis teha, nii et tuli asjalik nägu pähe teha ja "Kui raske see ikka olla saab" mentaliteediga peale lennata.

Nulli jõudmine üllataval kombel erilisi raskusi ei valmistanud (seda küll suuresti tänu aastaajale), kohati tegin enda teekonda ise lollist peast raskemaks, kui ilma erilise vajaduseta otse läbi võsa murdma hakkasin. Nullis aga jäin nõutu näoga vahtima. Tükk aega vahtisin. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui lähtuda maastiku raskusastmest ja hiivata ennast aarde juurde. Aaret avades avastasin, et teistel inimestel on vist pühapäeva õhtul parematki teha, sest logiraamatust vaatas vastu tühi leht - FTF sai kirja 22:39 (vist).

Kui lõpuks idaringtee projekt valmib, saab aarde juurest kindlasti olema väga unikaalne vaade kogu sellele kupatusele :)

Aitäh!

Tuled öös...

Kuskil seal ees laiub jõe luht.

Emajõgi ja öine Tartu