Istaki nah!

Kõhutäis põldmarju????

Tõeliselt vana aare ja meil veel leidmata. No, mis sa teed, ei satu liiga tihti sellistesse kohtadesse. Täna aga olime siin liikumas ning möödasõidul otsisime ka selle üles. Head suured ja mahlased põldmarjad olid siin. Tänud aarde eest!

Leitud kahepäevase süstamatka käigus. Täname!

Imelikult on hiidlased pannud saarele nimeks Laid. Minul tàitsa savi, mis ta on aga kui ikka vesi vahel ja muudmoodi ei pääse, on ta saar.

Tänud kutsumast, lahe seiklus oli meil!

 1 

Oli tore meeldejääv merereis ja laidudel matkamine. Suured tänud Anule korraldamise eest ja kõigile kes osalesid. Aitäh peitjale aarde eest!

 1 

Päeva teine laid ja kolmas aare. Siia suunda valides pani pool seltskonda - Kleone ja mina kaasa arvatud - täiesti mööda. Anni valitud lähenemistee osutus igatahes mõistlikumaks. Kuigi eks jõudsime ka meie kohale. Kohaliku floora hulka kuulunud põldmarjaväädid jäävad igatahes kauaks meelde (ja jalasäärtele vaadates ka näha). Paadimees Endel ootas meid juba. Noorgeopeiturid ei suutnud ära oodata, et slepipaat nad peale võtaks, koorisid end ujumispükste väele ja olid suures paadis kõige esimesena.

Aitäh peitjatele!

 1 

Kolmas aare Hiiumaa laidude vallutuste reas. Paadimees soovitas majast minna mööda teed, mis kulges metsa alt. Kuna meie näol oli ikkagi tegemist geopeituritega, siis ühisel nõul valisime otsetee läbi lageda ala. Kuna meid oli ikka 10, siis neid otseteid ikka leidus ja seltskond hargnes kaheks. Lõpuks saime aarde juures kokku, kes veidi varem, kes hiljem. Aitäh!

 1 

Meie toreda seltskonna nimed ja natuke pikem jutt on Saarnaki postituses. Päeva teine laid. Pärast Hanikatsi logimist otsisime kõige mõistlikumat lähenemisteed kõigepealt Anne majani. Loodusega maadeldud ja esimesed nõgesed alistatud, tutvusime majaga. Seejärel jagunesime kaheks, sest ei suutnud kokku leppida, kus tops paikneda võiks ning milline on parim lähenemistee. Minu pool suundus Allikasääre sihti mööda ning see tundub täiesti mõistlik. Tops leitud, logitud, leidsime tuvastasime paadi ning asusime Vareslaiu suunas.

Hanikatsi

Hanikatsi

Paat oli rannal, sellest majani värskelt niidetud rada. Ei pannud kiusatusele vastu ja jõudsime majani, ajasime pereahvaga paar sõna juttu ja sukeldusime lopsakasse loodusesse. Jaanipäeva paiku pole Hiiumaa laidude taimestik eriti inimsõbralik, aga aardeni end välja murdsime. Tagasi tulime mööda aimatavat teed, millest peremeeski rääkis, aga mida lagendikult vaadates kerge märgata pole. Aitäh!

Paat oli rannal, sellest majani värskelt niidetud rada. Ei pannud kiusatusele vastu ja jõudsime majani, ajasime pereahvaga paar sõna juttu ja sukeldusime lopsakasse loodusesse. Jaanipäeva paiku pole Hiiumaa laidude taimestik eriti inimsõbralik, aga aardeni end välja murdsime. Tagasi tulime mööda aimatavat teed, millest peremeeski rääkis, aga mida lagendikult vaadates kerge märgata pole. Aitäh!

 1 

Kolmas laid, mida külastasime, oli Hanikatsi. Selle aarde läheduses väljusime paadist ja murdsime end läbi põldmarjavõsa kohale. Marjad olid maitsvad ja aare õigeid kive liigutades kiirelt leitav. Panime nimed kirja ja edasi liikusime laiu teise aarde poole. Aitäh peitjale!

Tulime maja poolt st. keset saart ja suht viisakat rada pidi aardeni. Aarde leidmiseks läks natuke aega kuniks Kairi leidis õige nurga ning sai logi kirja panna. Seejärel juba jalutuskäik randa, kus paadimees ootas meid, et edasi Vareslaiule suunduda.

Õige nurk leitud, paar kivi liigutatud ja nimed saidki kirja.

 1 

Hanikatsi teine leid. Teel nulli põikasime majast läbi, uudistasime tubasid ning kirjutasime end külalisteraamatusse. Tundus nii rahulik ja mõnus paik puhkamiseks. Nullis vaatasime pisut ringi ja peagi hakkas sobiv asi silma. Nimed kirjas, võtsime suuna järgmise laiu poole. Aitäh aarde eest!

 1 

Meeldejääva nimega aare, mis teiste mängijate logidest ammu silma jäänud ja mis täna siis lõpuks mulle endale ka seose lõi, nime ja reaalsuse vahele :D. Vihje oli väga abiks, sest taimestik oli peiduka ümbruses nii tihe et ega me kõik sinna nurka ennast ära pressida ei suutnudki, pigem igaüks ukerdas eraldi kus mahtus… Kairi pani meid kõiki kirja ja järgmiseks ubisime end randa, kust suund Vareslaiule võtta. Aarde eest Hannole aitäh, need väikesaarekad on alati teistest pisut erilisemad :).

 1 

Kuna Mikil oli see aare leitud, siis panin teise aarde juurest üksi ajama. Jälg kadus õige pea käest ja nii sai natuke võpsikus ragistada. Maja juures läks asi jälle lihtsamaks, rada aardeni oli konkreetne ja aarde enda leidmisega ka muret polnud. Tänud aarde eest!

Aitäh!

 2 

Järjekordne tops mille juurde oleks talvel parem tulla :D Nõgesed kõditasid lõuaalust ja andsid tervist terveks aastaks. Läbi häda sai ikka nime kirja. Tänud!

Me ei tulnud läbi saare vaid randusime aarde lähistel. Kuniks paadi põhi vees, seniks liuglesime kaldani, edasi juba jalgupidi vette ja kohale. Tänud

 7 

Kahepäevane jalgsimatk mööda laide - jää oli libe ja tuul oli kõva. Ööbisime Hanikatsis - sel korral ei õnnestunud kohtuda Annaga.

 4 

Hommikune tüüne meri. Sile. Silmapiiri pole. Ei tea kus lõpeb meri ja algab taevas. Kõikjal on hommikune helge sära. Paadi kõrval linnu laisad tiivalöögid veest õhkutõusul. Paadininas saadab meid paar tiiru. Tegelikult on meie ümber väga erinevaid linde sel sõidul laidude vahel. Natuke kahjugi, et ei sättinud sõidu algust veel varajasemaks. Imeilus hommik.
Hanikatsist saab esimene laid ja sellest esimene aare. Paadimees paneb meid merre ja näitab suuna kätte - säält nuki pealt minge, siis paistab valge külili vajunud silt ja sealt edasi viib rada. Aardeni vaid ca 90m. Lihtne. Paadimees ootab meid teisel pool laidu, järgmise aarde järgmise maanuki juures. Tänud peitjale! Sellest reisist sai meie sünnipäevakingitus Martinile, täis kirevaid emotsioone.

silmapiir

hommik

Saarnaki

Hanikatsi

sealt nuki juurest algab rada

maja paistab

vaikelu maja ja hetk hiljem ilmub väike tüdruk ümber nurga

 1 

Tänane üheksas saar/laid, mille pinnale astusime. Siin saime taas paadiga kaldale üsna lähedale, mõned sammud läbi ülisooja merevee ja olimegi kuival pinnal. Aare ju lausa siinsamas, pisut ukerdamist ja võiski logima asuda. Nüüd risti läbi laiu suund teisele aardele, milleni teekond osutus parajaks katsumuseks.

Aitäh peitjale.

...
Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond.
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid

 4 

Teise aarde juurest tulles tulime siia, õnneks aare loogilises kohas ka pilti nägemata ja leid oli kiire. Teel siia sain Kristjanilt teada, ka aarde nime selgituse :))). Pärast leidu sai tehtud korralikult lõuna, et ikka õhtuni tuuritamist vastu pidada.

Lõunapaus

Maitsev lõuna meretuuril

 3 

Nii äge nimi aardel! Eriti siis, kui Kristjan selle ära tõlkis :)

Peale kõrvalaaret tulime siia. Kui muidu lokkasid laiud orasheinast/kadakatest jne, siis siin oli nõgeseparadiis. Kaupo läks ees ja tegi musta töö ära. Mina vahtisin kivi pealt nagu konn, kuidas must töö tehtud saab. Peale seda sõime, lugesime, et mitu aaret ja mitu laidu veel jäänud on ning jätkasime lõunasuunal.

 6 

Vareslaiult kulgesime siia, et üles otsida peitja aare, kes on selles tembus süüdi, et ma geopeitusega nakatusin. Peitja, kelle ükski aare pole niisama möödaminnes skooritav vaid mille leidmise lugu jääb alatiseks meelde! Aitäh selle eest, sest numbrid on küll toredad aga saadud emotsioonid ja elamused on just see miski, mis mu südame kiiremini põksuma paneb ja silma särama lööb. Tegelikult ma pole kordagi plaane pidanud, et selliseid näiliselt kättesaamatus kauguses olevaid aardeid leida aga siin ma nüüd olen ja igati rahul seni kogetuga. Jääb veel oodata, mil kätte jõuab Kapuude vallutamise aeg :)

Margus uuris vihjet ja pilti ning tõi karbi ilmavalgele. Sodisin meie nimed 11:37 raamatusse. Sõltumata sellest, et Ove oli seda igas aardes juba teinud. Topelt ei kärise.

Siit edasi suundusime otse üle laiu Hanikatsi aarde poole.

Aitäh!!

 3 

Hanikatsile pedaalisime Vareslaiult. Kajakimatkadest tuttav ööbimiskoht, kus pidavat kummitama, oli juba kaugelt näha. Aarde leidmine läks kiirelt, isegi spoileripilti ei sattunud eelnevalt vaatama. 5/7 ja siit edasi uue Hanikatsi aardeni liikusime ringiga möödudes merel Hanikatsi lõunatipust.

 1 

Inge ja Marko hiljutisest Hiiumaa laidude retkest olin ma kuulnud ja võis arvata, et äkki siia laidudele ka midagi uut tekib. Vaatamata sellele otsustasin ikkagi oma talvepuhkust alustada Hiiumaa laidude külastusega, et kui peakski uusi aardeid tekkima, eks siis saab ju uuesti tulla, näiteks mõni suvine retk, mõne hea seltskonnaga. Alustasime oma teekonda Sarve sadamast ja suundusime Hanikatsile. Laid oli värskeid jalajälgi ja logiraamat logisid täis. Käisime ka maja juures, korraks tekkis isegi mõte, et vaataks järgi mida eelmised jäljed on vaadanud :) aga ei hakanud "kolama". Tänud aarde eet!

 7 

Minu esimene leid Hanno repertuaarist, ühtlasi tema kõige lihtsama maastikuga aare (ülejäänud seitse on pika puuga 5.0). Olgem ausad, õige suvise 4.5 variandi venitaks siingi välja üpris vähesed meist. Külmem talv teeb aeg-ajalt sooduspakkumisi, kasutasin niisiis juhust. Robinsoni Kõrgelaiult tammusin tuimalt siia, panemata tähele jälgi, mis juhtinuks muuhulgas veel avaldamata, kuid juba peidetud uue seeria topsikute juurde. Kahe tõukekelgu triibud joonistusid siiski väga selgelt lumes, mis kuhjunud Hanikatsi kõrkjate ja lahtise mere vahelisse tsooni.

Robinsoni külastuse järel eeldasin juba kelle jälgi, lisaks lumele maas, ka siinses logiraamatus leida võiks. Eks nii oligi. Kui mandril säherdust peiduviisi tänapäeval tihti taunitakse, siis antud paigas tundub mulle täitsa ok, eriti lumega leitavuse seisukohast. Märkamisega mingeid raskusi ei tekkinud, vihjepilt aitas küll, ainult "väiksem" on suhteline mõiste. Väga võimalik, et aja jooksul asi mõnevõrra muutunud - praegusel juhul igatahes minu meelest vihje esimene pool peab paika ning "väiksem" kaalub alla 5 kilo. Ai täh!

Geoparkla

 9 

Üks mitmest päeva põhieesmärgist. Kuniks jää veel püsib oli soov laidudelt aarded üles otsida.

Parkisime auto Sarve sadamasse, võtsime oma varustuse koos tõukekelkudega kaasa ja liikusime jää peale. Eilne info oli, et tuul on jäält kõik lume ära lükanud, aga nii ideaalne olukord siiski polnud. Kui autode jaoks polnud lund tõesti palju, siis kelk soovis pigem täiesti puhast jääd. Mõnes kohas andis paremini tõugata kui teises, aga väiksemad paksemad lumelapid jää peal tähendasid kas pidevalt vasakule või paremale põikamisi või järske hoo mahavõtte.

Lumi sättis reeglid, mistõttu suure osa ajast me hoopis tassisime oma varustust täis kelke. Panime endale slingi vöö ümber ja karabiiniga kelgu külge -- sedasi saime edasi küll aeglasemalt kuid siiski kergemalt ja kiiremini kui kotte seljas või käes kandes.

Enne Hanikatsit tegime kõrvalepõike ka Saarnaki laiule, mille ümbrus nägi päris palju liiklust. Enne laiule jõudmist sõitsid selle eest läbi paar autot, suunaga arvatavasti just Hanikatsile. Olid aga piisavalt kaugel, mistõttu küüti ei jõudnud küsida.

Saarnaki ehitised üllatasid positiivselt, päris korralikud majapidamised seal. Ka tänavusel talvel on seal piisavalt külalisi olnud, lähtudes mootorsõidukite jälgedest, mis läksid risti läbi laiu.

Hanikatsil on ka muidugi üks korralik hoonestatud ala, millega sai nii enne kui pärast laiu aarde külastamist tutvust tehtud. Sellest aga täpsemalt Robinsoni aarde logis.

Aarde endaga leidmisega läks ikka mõnevõrra aega. Tulin risti läbi laiu, mööda nö Allikasaare teed. Aardega ei läinud lumistes oludes sugugi lihtsalt, vaatamata heale vihje esimese poolele. Pilt ei olnud ka kahjuks abiks, tundub, et olukord on pärast seda piisavalt muutunud, lumele vaatamata. Õnneks jäi mingil hetkel pärast kivide liigutamist siiski midagi läikivat silma, mis osutus plastikust aardekarbiks. Rõõmsalt sai ära logitud ja tagasi hoonete juurde liigutud. Natukene veel ja juba liikusimegi juba edasi järgmise laiu suunas.

Aitäh!

Üks eriti tore eelmise suve reis õigel ajal logimata jäänud. Õnneks head geokolleegid räägivad ka meie eest. Suur aitäh peitjale!

 3 

Peegelsiledal mereveel me Hanikatsi lähistele Kõrgelaiult tulles paadiga randusime. Soojas ja mudases vees solberdades saime randa. Arne tuli koos meiega, ikka kohalikke lugusid jutustades. Varanduse otsimist segasid suured ja maitsvad põldmarjad. Arne teadis väga hästi, kus otsima peab ja seal ta oligi. Mööda rada edasi kulgedes, jõudsime heinamaale, kus eemalt paistis majake ja kaev ja õunapuud. Arne juhatusel uudistasime tarekest. Väga heas seisukorras majapidamine näis olema, niiskust ja rõskust ei olnud mitte raasugi. Uus pliit ilutses köögis, kevadine meistriteos. Sinihelmikas oli siin uus taim, mida mulle tagasiteel paadi juurde esitleti ja korje kõlbulikuks arvati. Edasine sõit kulges jätkuvalt lainevabal merel Saarnaki laiule. Laiu lähistel näitas Arne meile meres salakivi, mis sarnane hiljuti avaldatud virtuaaliga järves peituva kiviga. Keegi meist tollele kivile astuda ei soovinud, väga libe tundus olema. Saarnaki kadakate vahelt korjati kaasa keraheina seemneid. Liivaranna soojas vees toimus värskendav ujumise peatus. Peagi sõitsime tagasi Salinõmme sadamasse. Tänud vahvatele kaaslastele ja peitjale.

Saarnaki laiul

 2 

Saabusime Kõrgelaiult ja kapten andis valida kaks sadamat. Valisime muidugi aardepoolsema. Nüüd tuli maale astuda mudas. See ei olnud kuigi mõnus, sest ma saabusin paadist maapinnale eelviimasena ja läbipaistvust veel enam polnud. Pealegi oli see muda mihkel krokse sööma. Maale saime kõik siiski kadudeta. Aarde leid niisama lihtsalt ei tulnudki. Pildi järgi tundus aare teises nurgas olevat. Vihje aitas õigest kohast otsida. Nimed said kirja (põldmarjad on küpsed ja segasid täiega kõiki tegevusi saarel), seejärel astusime mööda rada maja poole. Arvasin, et ilmselt on seal mingi pigem sara moodi hoone. Eksisin kõvasti. Korralik hoone on seal. Kui keegi soovib Hanikatsil ööbida, siis tuleb ühenduda uksel olevatel numbritel. Magamistube jagus kõvasti ja köögis oli uus pliit ning külalistetoas olid väljapanekud ning külaliste raamat. Uurisime sahvrit ja tagaust. Märkasin üllatusega ratast, mille jää oli kunagi saarele kandnud ja peremees ta majja varjule toonud. Annaga me ei kohtunud. Kirjutasin paar sõna raamatusse ja läksime välja. Õunapuud, mis maja lähedal olid, kasvatasid päris maitsvaid õunu. Uurisime rohkem ja vähem korras kõrvalhooneid ja Sirje leidis rebasesabasid. Kõrrelisi muidugi. Teised leidsid ka midagi korjamiseks ja lõpuks asusime tagasioteele, sest Saarnaki laid tuli ka üle kontroillida. Aitäh!

 7 

Kõrgelaiult väikese vastu tuulega tunnike aerutamist kajakiga ja edukas randumine Hanikatsi laiu lääneküljel Torni otsa lähedal. Keha oli üsna kutu ja esimesed minutid ma lihtsalt istusin kivil ning lasin päikesel end soojendada. Nastik vonkles mööda. Selle peale vahetasin riided ja asusin metssigade tõngutud lõuka serva mööda eemalt paistnud maja poole teele. Maja juures leidsin kaardil märgitud raja otsa ja kõndisin angervaksa magusas lõhnas üle heinamaa ida kalda poole aaret otsima. Õigesse kohta jõudes oli leid kiire. Panin nime kirja, vaatasin idakalda randumispaika ja jalutasin tagasi maja juurde. Maja juures oli vaikne, piilusin ühest aknast sisse ja jalutasin ukse juurde. Uks oli väljast poolt haakis. Ilmselt pole kedagi kodus.. Piilusin ukse vahet sisse. Tuulekoja uksel oli omaniku tervitus ja kontakt, et oma seal viibimisest teda saaks anda. Siia ma jään :) Tegin veel kiire otsa kajakini söögikraami järgi ning seadsin end mõnusalt sisse. Hommikul puhanuna ärgates sain rahulikult tegutsedes peagi end teekonna jätkamiseks valmis seatud ja aerutamine Saarnakile võis alata. Täpselt pool tundi enne Saarnaki kajaki laagri koolituste algust sain oma kajaki pargitud ja end kirja pandud. Suurepärane :)

Suur tänu ägedale Hanikatsi laiue kutsumast.

Aarde juurest viib rada majani

Kallis külaline... see olen ju mina :)

Siia ma jään :)

Hanikatsi 'parklast' paistev Saarnaki

Jõudsin Saarnaki 'parklasse'

 4 

See on nüüd kõige piinlikum mitteleidmine. Maabusime kajakiga Kõrgelaiult tulles saare edelanurgas ja eeldasime, et läheme läbi metsa ja varem või hiljem jõuame mingisuguse rajani, mida mööda aardeni minna (sama strateegia töötas väga hästi Kõrgelaiul). Kuna Robinsoni aarde juures oli juba üksjagu akut kulutatud, siis ei hakanud üldse kaarti lahti tegemagi. Aga see (hiljem selgus, et sel on kohe oma nimi - Rootsimaa mets) oli nii läbitungimatu, et poolpaljaste säärtega oli sealt võimatu läbi saada. Lõpuks kaldusime veskitiigini (kust oli rada kiviga visata), aga seal andsime alla ja murdsime oma kajaki juurde tagasi. Õnneks nägime enne saarele jõudmist vähemalt hülgeidki (madalikul, mis Hanikatsist lõunas ja Vareslaiust läänes), nii umbes 7-8 tükki lesis kividel või sulistas ümbruskonnas ja hoidis meie kajakist nii u 20m distantsi.

 1 

Väikese paadisõidu raames sai seda laidu ka selle külje pealt vaadatud. Parkisime umbes 60 meetri peale (draivinni ei üritanudki). Leidmine/logimine läks kiirelt. Vaatamisväärsustega tutvusime laiu teise külje peal. Tore. Täname!

 2 

Otsekui südasuvine väljasõit Hiiumaa väikesaartele Saarnakile ja Hanikatsile. Päike lausa põletas. Meri oli sile ja vaikne ning kannatas isegi ujuda. Mööda kalda ääri kõndides kohtasime palju nastikuid. Meie teejuhiks oli noor Saarnak, kelle juured Saarnaki laiul. Noormees tuli ka koos meiega aaret avastama ja ütles, et ta siis on nüüd selle müsteeriumi lahendanud, miks selle koha juurde tihti rada läheb. Ta nimelt käib siin korda valvamas. Aitäh aarde eest!

 1 

Väga tore väljasõit Hiiumaa laidudele. Aare oli omal kohal. Paar korda said jalad nõgestes kõrvetamist ka aga aare oli seda väärt. Minu 200s aare. Aitäh peitjale!

 2 

Tagasiteel Kõrgelaiult jäi ka see tee peale. Nüüd Hiiumaa laiud kõik vallutatud. Kokku 21 km ja 4 tundi tõukekelgumatka.

 21 

Siit tuleb nüüd üks vähe pikem kirjatükk.

Hiiumaa laiud olid minu geotuuri põhi eesmärgiks. Miks ma aga Muhu poolt, kust on oluliselt pikem maa, seda tegin? Kaupo [lepalind] rääkis mõni nädal tagasi oma plaanist sinna suusatada ja mainiski just Muhu stardi positsiooniks. Sealt jäigi mõtteisse kolksuma, et see on ju päris huvitav idee. Mitte see suusatamise osa, sest suuski pole ma kunagi alla saanud. Jalgsi on see vahemaa aga liiga brutaalselt pikk. Uiskude ega kelgu peale ei hakanud isegi oma ajurakke kulutama. Üle jäigi vaid jalgratas. Enda oma vajab aga remonti ja tavalisega rattaga olekski keeruline. Hakkasin uurima rentimise võimalusi ja võis hakata nimekirja paberile joonestama.

Auto jäi mul Virtsu. Esialgne plaan oli vältida ka praamisõite aga see idee laideti konsultatsiooni käigus ruttu maha. Plaani tehes tekitas küsimärke number 70. Just selline oli distants Kuivastust laidudeni ja tagasi kui mere peal sõita kõige otsemat teedpidi. Ehk ma ei jõuaks päevavalges tagasi. Laidudel ööbimine ei paistnud üleüldise hullu seikluse kõrval enam midagi üle mõistuse tehtavat. Puuduv lüli täidetud. Magamisvarustus, kahe päeva söögid joogid, priimus, varu jalanõud ja muu jama mahtus kõik isegi seljakotti ära.

Esimene etapp Kuivastu sadamast Seanina sadamini oli väga piinarikas. Fatbike on küll tore mänguasi aga asfalti peal see edasi ei liigu. Tahtnuks rehvidesse kohe mitu atmosfääri õhku juurde pressida. Boonuseks oli tugev vastutuul. Liikusin enamvähem jalakäija kiirusega aga energiat kulutasin kordades rohkem. Probleeme valmistas isegi ühe Skolnik rattaga sõitva isiku kinni püüdmine. Kulus mitu kilomeetrit kuniks sappa sain. Kui mööda sõitsin ja nägin, et tegemist on ammu pensionil oleva naisterahvaga, siis pidin pingutama, et häbisse ei jääks ehk teda endast uuesti mööda ei laseks.

Liivale jõudes olin totaalselt läbi. Puhkasin poe kõrval ja taastasin energiat. Kohalikud käisid samal ajal uudistamas mis imemasinaga ma ringi sõidan. Järgmine suhtlus toimus Nõmmkülas aga siis pöördusin ise ühe kohaliku poole. Tädike jalutas edasi-tagasi ja kudus sokke. Küsisin otse kas siit Hiiumaale üle jää saab. Sain vastuseks, et ta pole juba ammu mere ääres käinud ja ei oska öelda. Etterutates võin öelda, et järgmisel hommikul nägin jälgede järgi, et ta oli pärast meie jutuajamist teinud jalutuskäigu mere äärde.

Kõigepealt sodisin korduvkülastuse Kärsa logiraamatusse ja hakkasin võrdlema silmapiiril nähtavaid saarekesi kaardil olevate saartega. Nähtavus oli suurepärane. Lugesin paremalt vasakule üks, kaks, kolm ja oligi siht paigas.

Esimese kilomeetri jooksul tegin päris mitu jää paksuse testimist. Kui pind läks liiga ilusaks või koledaks, siis tegin jälle peatusi. Lund ei sadanud, kuid tugeva tuule tõttu esines pinnatuisku. See tekitas vähekene kurbust, sest nii kustub ju rattajälg ära. Puhast jääd oli palju ja see oli sama libe kui Viirelaiu ümbruses. Erinevuseks oli see, et puhus ka külgtuul. Seetõttu oli minu sirgjooneline lähenemistee Kõrgelaiule luhtas. Jää peal sai sõita ainult pärituult ja see suund oli 50 kraadi vale. Lumistel kohtadel korrigeerisin trajektoori vastupidiseks. Üks korralik sik-sakitamine. Juhtus aga ikka see mida olin kartnud. Tuul lihtsalt puhus ratta istumise alt ära. Kuna see oli totaalselt ootamatu, siis oli kukkumine ka tuuri kõige valusam. Kadus igasugune rattasõidu isu. Pärast enese kogumist, lükkasin ratast kilomeetri jagu käe kõrval. Jalgsi oli jää ületamine veel raskem. Tuul puhus ratast pikali ja ratas tõmbas mind pärituult kaasa. Kujutasin juba ette, et sama kadalipp tuleb läbi käia veel ka vastutuult. Kas tuleks hakata broneerima Heltermaa Rohuküla praamipiletit?

Suutsin siiski ennast motiveerida uuesti ratta selga istuma. Iga kord värisesin kui tuli ületada järjekordne liuväli. Mitu napikat oli aga rohkem ei kukkunud. Kui jääplatoo läks paremaks (lumisemaks), siis ilmusid uued takistused - lõhed. Olin saarest umbes 500 meetri kaugusel, kui olin silmitsi ühe lõhede ristmikuga. Üle 10 kilomeetri tagasi Muhu saarele küll ei plaaninud nüüd enam sõita. Õppisin oma naasklitega tundma lõhede ümbrust ja seda ennast. Servad paksud, kuid keskelt õhukese mittekandva jääga kaetud. Esimene ületus oli moraalselt kõige raskem. Saarele jõudes avastasin, et see on hoopis vale saar. Ühes sellega, et minu eesmärgi suunas jookseb siit lausa lahtine jõge meenutav lõhe. Paistis üsna lootusetu seis kuid see vale saar oli nüüd abiks ja üle selle minnes jõudsin ka õigele laiule.

Robinsonide saarel nime kirja panema ei hakanud, vaid võtsin suuna kohe edasi järgmise aardega tähistatud Hanikatsile. Tahtsin minna ida poolt Vareslaidu aga paistab, et Väinamere jää kannab ainult lääne pool laidusid. Jää oli täiesti pude ja all oli vesi. Taganesin ohutusse. Keha oli väsinud, kuid sain innustust piirkonda kohale jõudmise üle ja peaaegu, et kihutasin järgmisele saarele. Käisin panin nime kirja ja tutvusin natukene saarega. Majade vahele jalajälgi tegema ei läinud kuid aiani jalutasin välja. Vahepeal oli alanud pikk päikeseloojang, mille saatel sõitsin tagasi ööbimiseks välja planeeritud saareni. Premeerisin enda päeva lõppu väikese Jäägriga ja nautisin ilusat vaadet kuniks külm hakkas näpistama.

Hämaras pressisin läbi kadakavõsa aarde juurde. Panin nime kirja ja valisin välja sobiva pesa magamiseks. Kiire õhtusöök, veevarude soojendamine ja Linnutee vaate all silma looja laskmine.

Sellega lõppes esimene laidude vallutuse geopäev.

Aitäh Hiiumaa laidude aarete eest!

Laiud silmapiiril

Libe jää

Kahtlane koht

Hanikatsi

No kaua sa loojud? Külm on juba

Varjuselfie

Esialgne plaan nägi välja selline

Tasuta tattoo

Väike marrastus :)

 2 

Põrutasime paadiga kohale, laine oli päris tugev, tuli otsida tuule varju. Tegime saarel väikese tiiru ja vaatasime ringi ning logisime ära. Tagasi sõit jäi pimeda peale ja oli huvitav :-)

 7 

See oli üks toredamaid aardereise üle mere. Sõit algas Sarve sadamast kapten Endli juhtimisel. Kaasa tuli võtta ka aerupaat, sest madalast veest suure kaatriga kaldani sõita ei saa. Laiule jõudes hakkasime kõigepealt põldmarju sööma, sest seal oli neid tõesti palju. Loodus oli kuidagi teistsugune, puud erilised: kõrged kadakad, jämedad ja haralised tammed, üks kaheharuline tamm oli seest tühi. Aarde leidsime hästi, tänu vihjele. Aitäh laiule kutsumast, meeldejääv elamus!

 13 

Hiiumaa laidudega tutvumine on juba pikemat ega meeles mõlkunud. Tuttavad hiidlased on sellele plaanile ainult hoogu juurde andnud. Nüüd geopeitust mängides sai see mõte veelgi vürtsi juurde. Ainult, kuidas sinna saada? Lugesin selle aarde ja Robinsonide logisid. Sain kinnitust, et geopeiturid on vaprad ja leidlikud. Variante oli erinevaid: purjekaga, oma paadiga, süsta või kajakiga, jala, tõukekelgu ja mulle üllatuseks jalgratastegagi. Meenus logi tänavuaastasest sündmusaardest Kalasisaldus pole teada?. Seal testis ettevõtlik seltskond geopeitureid sõiduvahendeid ilmselt just siia laidudele saamiseks. Mina nii hulljulge enam ei ole ja hiidlastest sõbrad lahendasid selle küsimuse lihtsamalt ning Endli merematkad viisid meid väga meeldivale meresõidule ja laidude matkaradadele. Välja sõitsime Hiiumaalt Sarve sadamast merekindla 11 kohalise laevakesega. Kuna sealsed rannad olla madalad, siis võeti laevukesele sleppi veel väiksem paat, millega meid hiljem ilusasti randa toimetati. Ilm juhtus olema super, päike säras ja väike tuul ning lainetus tegid meresõidu toredaks. Edukalt Hanikatsi laiule saabununa suundusime Endli juhatusel siinse omapärase loodusega tutvust tegema. Ise ei olekski kõike seda sealses looduses ülesse leidnud. Laiu keskel RMK majakeses oli külaliste raamat, millest leidsime teiste seast ka pikalt looduses viibinud ja nüüd laialt tuntud vendade Ülo ja Aivari sissekande. Kui põhilised vaatamisväärsused olid üle vaadatud jäi Endel enamuse seltskonnaga maja juurde laiu elust olust jutustama. Mina ja Valdo suundusime aardeotsingule. Teekond sinna ja tagasi kujunes tõeliselt geopeituri vääriliseks. Sinna mööda heinamaad, üle karjaaia, mööda karjamaad, kus oli märjemaid kohti, pikemat heina ja mättaid. Siis tulid veel põldmarjaväädid, mis tegid edenemise veelgi raskemaks. Olles kohal tuli aardeleid suhtelisel kiirelt. Tänu täpsele kirjeldusele ja vihjepildile ei lammutanud ka mitte vajalikku. Logi kirja ja tagasi. Tagasi tulemiseks leidsime sealt samast korralikku raja, mis viis meid muretult otse soovitud kohta tagasi. Olime laiul viibitud ajaga väga rahul ja läksime rõõmsalt paati, et jätkata meresõitu Kõrgelaiu poole, kus oli meid ootamas Robinsoni aare ja plaan sealsel kaunil laagriplatsil pikniku pidada. Tänud aarde peitjale meid siia kutsumast.

Sarve sadamas

Merereis algab

Merel

Abivahend laiule pääsemiseks

Saabumine Hanikatsile

Laiuga tutvuma

Idüll

Aardejahile minek

Kas seal peesitab viigerhüljes?

 2 

Leitud ülemere kajakiretkel koos teiste retkelistega :)

 1 

Leitud:)

Tnx peitjale!

 4 

Leo tahtis mulle tähtsa sünnipäeva puhul mingi ehte kinkida, aga kuna mul ühtegi parasjagu soovinimekirjas ei olnud, siis küsisin kingituseks hoops matka, kuhu olen tahtnud juba ammu minna aga olen liiga kalliks pidanud. Niisiis tulimegi 360 kraadi plaanilise Hiiumaa laidude kajakimatkale. Esimese peatuse tegime Hanikatsil. Siin jalutasime majani, korjasime õhtuks pärnaõisi, ja tagasiteel kajakkideni tegime Leoga pisikese võnksu aarde juurest läbi. Leo leidis kiirlt aarde, niiet päev oli igati korda läinud. Pärast sõime suppi ja aerutasime edasi. Aitäh!

 20 

See täpp keset merd on mind häirinud kohe kui see aare avaldati. Ma täpselt ei mäleta, kas selleks ajaks kui aare üles sai oli juba jää liiga nõrk, et sinna minna või mul lihtsalt ei olnud aega. Igatahes jäin ma ootama järgmist talve, sest sebida paat, loota head ilma, omada just sellel päeval vaba aega tundus tunduvamalt keeruline olevat kui end piinata suusatamiseks laiule. Kahjuks 2015a meile (Lääne-Eestisse) talve ei tulnudki, nii ei olnud lootustki aaret noppima minna. Õnneks see aasta on külma pidanud ja jää on tekkinud. Jääkaart näitas ka piisavat paksu jääd siis oli asi selge, tuleb minna. Tegelikult oleks oma reisi lükanud edasi, sest teadsin, et kerge olema ei saa kuna viimasel ajal ei ole olnud kõva külma, mis oleks muutnud lumele kooriku peale ning oli ka kuulda, et vesi on paljudes kohtades jääle pressinud. Üksi ei soovinud teekonda ette võtta, helistasin naabrile, kellega käisin 2010a suuskadega Robinsoni aaret noppimas. Kahjuks ta ei soovinud minuga rääkida ja ei helistanud ka tagasi. Nii siis otsustasin minna üksinda. Hommikul ärkasin enne kuute üles ja 06.15 asusin Kuressaarest teele. Teel Muhku hakkas ka tuiskama, korra juba mõtlesin tagasi koju minna aga õnneks mingil hetkel jäi tuisk järgi ja nii ma edasi sõitsin. Ma arvestasin natuke valgeks minekut valesti siis võtsin kõrval olevad kaks aaret ära ja parkisin end samasse kohta kus läksin 6a tagasi Robinsoni aarde juurde. Ilm oli muidugi hoopis teistsugune kui 2010a siis oli -16 kraadi väljas, täna oli vaid -2. Mõtetes plaanisin reisile umbes 4 tundi, et kaks sinna ja kaks tagasi. Tegelikult kujunes see reis 6 tunniseks piinaks. Juhuslikult enne teele minekut lugesin oma 6a tagust logi ja sain teada, et Robinsoni aarde juures käisin ka 24 jaanuar ehk siis täpipealt 6a tagasi, tundub, et 24 jaanuar mulle meeldib seigelda Väinamere jääl. Enne teele asumist vahetasin veel riideid ja panin paar asja kotti ning 08:05 asusin suuskadega teele. Suusatasin paarsada meetrit siis tuli suusad jalast võtta, sest muulist alla ronides ei soovinud seekord suusaklambreid või ma ei tea mida ära lõhkuda. Alla saades jamasin tükk aega, et suusad jalga saada, lihtsalt lumi oli suusaklambrite vahel. Esimesed tõuked jääl ning sain aru, et lund on oma 15 cm ja väga pehme. Järgmiste tõugetega sain teada, et sellest 15cm lumest on 5-10cm lume ja vee segu ehk siis suusatasin mitte lumel vaid lumevee plögas. Korraks käis ka peast läbi mõte, et minule ei ole seda jama vaja ning lähen tagasi kuid kuna juba siia tuldud sai siis võtsin plaani, et kui asi hullemaks läheb pööran tagasi. Õnneks hullemaks ei läinud kuid ei saa öelda, et paremaks oleks ka läinud. Hommikul kätes rammu oli siis sain ikka kuidagi ühelt jalalt paaristõuget lükata kuid liikumiskiirus oli suhteliselt olematu. Õnneks teekonnal mingeid ohtlikke pragusid, auke jne ei olnud. Kuid sõltuvalt kohast oli vett siis palju või vägapalju :P Laias laastus võiks öelda, et esimesed 2 km olid märjad, järgmised 6 olid natuke kuivemad, enne Kõrgelaidu oli väga vesine, Kõrgelaiu ääres oli korraks täitsa kuiv, Kõrgelaiult Vareslaiuni oli jälle vesine ning parim libisemine ja jääolud olid Vareslaiult Hanikatsini. Teekonnal jõudsin vähemalt 10 korda kiruda end, et ma ei ole hiidlane, sest Hiiumaalt oleks olnud see tripp poole lühem. Nõksu enne Kõrgelaidu avastasin enda eest jala- ning suusajäljed. Esimene mõte oli, et ohoh, geopeiturid kuid kui ma natuke hiljem avastasin väikese laiu äärest nende kunstiteosed (kiirgusohu märk lumel ning peenise kujutis) siis kahtlesin sügavalt, et nad on geopeiturid (muidugi ma ei tea, vb on meie seas ka sellise kunstimaitsega inimesi). Täitsa kindel ma ei olnud kelle jäljed need olid siis liikusin igaks juhuks nende jälgede järgi ühele imepisikesele laiule ja kontrollisin, et ega keegi ei ole siia aaret peitnud :P Samas see oleks olnud täiesti hardcore aare, seda laidu tohib külastada vaid 01.01-10.02 ehk natuke üle ühe kuu. Õnneks ei tuvastanud midagi ja sain edasi liikuda. Nemad suundusid Robinsoni aarde suunas kuna mul sinna asja ei olnud siis ei teagi, kes nad olid või mis nad siin tegid. Viimane 5 kilomeetrit tulid päris raskelt kuid isu aardeni jõuda kannustas edasi liikuma ja ühel hetkel olingi kohal, kaasa aitas ka viimase kahe kilomeetri ideaalsed jääolud. Laiuni jõudes nägin, et laiul on majad peal, korra mõtlesin minna ja murda end majja, seal puhata suveni ja oodata kuni keegi paadiga siia satub :P. Kuid ei, läksin aarde juurde, jummel kui hea oli suusad jalast saada ning otsisin aarde üles. Tükk aega otsisin valest kohast kuid lõpuks ta käes oligi. Meel oli hea kuid mõte, et mind ootab sama pikk tee veel ees siis eufooria läks kiiresti üle. Tegin kiire lõuna, kuigi isu ei olnud suurt midagi süüa, pigem jõin ja jõin oma vee kõik otsa. Ise kirjutasin 6a tagasi, et juba Robinsoni tripi jaoks 1l kahepeale on vähe, seekord oli 0.5l ühepeale. Loll mis loll, ei õpi oma vigadest. Panin pudelisse lund ja asusin tagasi tulema. Appi lisaks sellele, et olin väsinud, kõik kohad mis enne olid vesised olid nüüd veel rohkem vesisemad siis puhus veel vastu kõva tuul. Võib nii öelda küll, et kui sinna minnes proovisin suusatada siis tagasi tulles tegin suuskade ja keppidega kepikõndi väga vesisel ja raskel maastikul. Ühel hetkel hakkas janu kummitama, võtsin oma pudeli põuest ja mis ma nägin, lumi on ikka lumi. Üritasin siis seda lund sealt kätte saada aga see ei õnnestunud. Mis siis muud, võtsin maast lumemoodi asja ja toppisin suhu :P. Lõpp oli eriti raske sest 14 km suuskadega plögas ja vastutuules ei ole lihtne kõndida. Viimastel kilomeetritel pidasid jalad ilusasti vastu, mis siis et jalgade külge oli seda lumeplöga piisavalt jäänud ja tunne oli nagu veaks paarikiloseid raudpomme omaga kaasas kuid käed ei suutnud enam suusakeppe oma ette tõsta. Nii ma siis liikusin vahepeal ainult jalgade jõul ning pidin paar korda kummuli kukkuma, sest ei olnud keppe mida toetamiseks kasutada. Lõpuks hakkas tuttav muul ka paistma ja sai paar kiiremat liigutust tehtud ning olingi kohal. Suusad jalast ning oi kui raske olid need paarsada meetrit autoni kõndida. Mis seal siis ikka 28 km, umbes 6h ja sigaväsinud ning ühegi kuiva riideesemeta alustasin autoga koduteed. Kindlasti oli see mu elu raskeim aardetripp ja isegi ütleks, eelmine aasta 7km suusatrenniga 63km Tartu Maratoni oli lihtsam kui see aasta 80km suusatrenniga see 28km :P. Kuid mis seal ikka, jätkasin traditsioone kõik Väinamere saartele ja laidudele peidetud aarded võtab Maku talvel jääga ;)

https://www.endomondo.com/users/11500637/workouts/661390082

Päevavalguse ootamine

Linnulennult...

Ideaalne rada

Plögane rada

Kunstiteos

Tulevane "hardcore" aare :P

Istaki Näh!' l :)

Lõuna

Muul paistab...

 4 

Lihtsalt infoks edaspidi Hiiumaa laidude külastajatele ja külastuste planeerijatele:

Tere!

Soovisite külastada 25.või 26.juulil Hiiumaa laidude maastikukaitseala Hanikatsi laidu 4-liikmelise grupiga.

Vabariigi Valitsuse 22.05.2015 a määrusega nr 57 võeti vastu Hiiumaa laidude maastikukaitseala uus kaitse-eeskiri. Uue kaitse-eeskirja kohaselt kuulub Hanikatsi laid suures osas Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidude sihtkaitsevööndisse ja osaliselt Hanikatsi salumetsa sihtkaitsevööndisse. Kaitse-eeskirja kohaselt on inimeste viibimine lubatud kogu kaitsealal, välja arvatud kaitse-eeskirja § 12 lõikes 3 sätestatud ajal sihtkaitsevööndis. § 12 lg 3 ei piira viibimist Hanikatsi laiul.

Kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p 2 kohaselt on Laidude ja Hanikatsi salumetsa sihtkaitsevööndites lubatud kuni 20 osalejaga rahvaürituste korraldamine. Üle 20 osalejaga rahvaürituste korraldamine on lubatud Keskkonnaameti nõusolekul.

Kokkuvõtteks - Teie poolt taotletud inimeste arvu juures (alla 20 inimese) ei ole Hanikatsi laiul viibimiseks uue kaitse-eeskirja järgi vaja enam Keskkonnaameti luba.

Lisan siia Hiiumaa laidude maastikukaitseala uue kaitse-eeskirja, et saaksite sellega tutvuda ning oma sellel ja tulevastel väljasõitudel arvestada.

Lugupidamisega

Meeli Kesküla

looduskasutuse spetsialist

Keskkonnaamet

Kaitse- eeskiri

 3 

"Anti kaks vaba päeva!" Kindel plaan oli üks neist veeta merel. Kõigevägevam oli armuline ja lubas kohe esimesel päeval tripi ära teha. Vastavalt kaitse-ala eesmärgile õnnestus ka hüljest näha. Lesis teine üsna loiult keset merd kivil ja võttis pilvisust. Meie põriseva päramootori kaunis kõla talle aga väga ei sümpatiseerunud. Seetõttu meie lähenedes tõmbas kõrvad peadligi ja lasi allavoolu minekut. Tagasiteel näitas Väinameri meile jällegi oma tõelist palet ja lasi munakoorel laineharjadel üles-alla hüpelda. Jällegi olid varbad märjad ja särjest haisugi. Täname kaunist Eestimaa loodust tutvustamast!

 5 

Ilmateade ennustas meile sobivat tuult ja natuke päikest kulus ka ära. Nii sõitsimegi Salinõmme sadamasse ja väravad lukus... hm, kapten tegi mõned kõned ja mõned kümned minutit hiljem saime juba sadamasse sisse sõita ja end vette ronimiseks valmis panna. Paadi vette laskmine õnnestus kenasti, Kirsike küll pildus natike liiva taeva poole kui kaldast üles sõitma hakkas, kuid Bruno toetas teda veidi oma õlaga ja Kirsike ronis kindlale pinnale.
Kanalist välja jõudes liikusime laidude poole. Esimestena jäid ette Auklaid, Pärglaid ja Öakselaid, seal mingit liikumist näha polnud. Siis möödusime Saarnaki laiust ,sellel oli näha siin seal inimesi rannal toimetamas, randutud oli erinevate veesõidukitega. Natuke suurema lainega vett oli Saarnaki ja Hanikatsi vahel kuid mingi hetk enne Allikasäärel randumist muutus vesi aga väga madalaks . Liis ja Kaja hoidsid siis silmad veel, et Brunole õige aeg märku anda kui ta mõlama peaks hakkama, siis sai kapten puhata ja meie jõudsime inimauruga maani.
Kindlale maale oli päris hea jõuda, kuid taimestik siin polnud üldse sõbralik. Põldmarjaväädid haakisid end jalgade külge ja nõgesed tikkusid ka ligi. Aga see ju ometi meid ei peata ;), nii marssisime hanerivis müüri juurde ja asusime otsima. Meie arusaamad ilmakaartest ei ühtinud ja nii saime ikka veidi otsida, kuid õnneks korvasid küpsed põldmarjad kõik . Logi kirjas marssisime randa tagasi ja kapten võttis vastu otsuse, et järgmised laiud on ka põnevad, seilame aga edasi :D.
Tänud peitjale!

hakkame aga liikuma

palgalised veepüüdjad, et ikka kapten kuivaks jääks ;)

laiul on elu

laiu nuki tagant välja ja nüüd saame pisut lainet kah :)

see on kanuu, millel on lisaseadmena puri ;)

väike mulistamine ;)

hakkame kohale jõudma

esimesed julged on maale saanud :D

ka kuival maal on vestidega kindlam, mine tea :P

ilus, aga valus...

paar tilka selle taime juurikaleotist ja kõik kassid on pöördes

rannapatrull :)

 1 

Leitud.

 6 

Meid visati paadist selle maatükikese teises servas ja nii saime ikka saart ka näha. Ürgse välimusega metsas vonkles täitsa viisakas jalutamise rada, maja juures oli hein osaliselt juba niidetud, osaliselt niitmisel. Ühesõnaga mõnus jalutamine ja üsna tsiviliseeritud saar, välja arvatud viimased meetrid enne aaret. No just seal olid selle laiu ainsad kõrvenõgesed, lisaks saabusid kusagilt parmud ja paljaid sääri kraapisid põldmarjaväädid. No oli siis vaja selline koht üles otsida :P Tuleb tunnistada, et talvel oli kõik märgatavalt siledam ja mitte keegi ei hammustanud... Võimalikult lihtsalt peidetud aare suutis nüüd ka päris pikalt meiega peitust mängida, huvitav, kuidas need kivid ise alati karbi ümber tõmbuvad ja ta kultuurkihi alla matavad. Lahe sõit oli, aitäh korralajatele võimaluse eest ka suviseid laide näha!

 5 

Tegelikult oli seal paadis veel Liis, Triin, Triinu, Urve, Tanel, valiku mõttes suisa kaks Hannest ja kapten kah. Ja algul oli ka veel kapteni käepikendus aga too tegelane tüdines meist lõplikult ja jäi sinna laiule järgmiste jaoks ettevalmistusi tegema. No, et vbl on mõne linnavurle jaoks on muru kõrge või sipelgaid liiga palju või mõni kivi vales kohas. Siin tuli terve laiu peal ringi jõlkuda, sest mujal ei saanud hästi kalda ligi. Majake on seal ikka überasjalik ehitis. Aga sisse ei hakand trügima. Ja lõpus tuli ikka päris ahastus peale, et no midamoodi ei leia ? Kõige suuremal aga viskas kõige enne üle ja tema selle karbi ka välja kangutas. Ju tal sai igasugu amatööride siblimisest villand. Teel sinna ja tagasi tuli muidugi igasugu nublakaid igemete vahele paigutada. Ma isegi ei mäleta mis nimega kõik need värvilised mügarikud olid. Proovisin ka neid otsida aga see on ikka üsna suur ajaraiskamine minu arvates. Äga koht on. Aitäh.

 1 

Leitud.

 1 

Hannes ja teised on juba piisavalt kirjeldanud nii paadisõitu kui ka aardeleidu. Aitäh kõigile meeldiva seltskonna eest ning loodame, et see märjakssaamine kellelegi olulisi terviserikkeid kaasa ei toonud!

 2 

Hiiumaa laiud olid mu nädalase matka lõppakkord. Kella kümne paiku oli seltskond kohal. Rattad saime õnneks panna hoonesse sisse, sest lubas vihma. Paat tundus algul kuidagi väga kahtlane, sest laudade vahelt immitses vett läbi. Panin siis päästevesti selga..., aga kuna ka poole tunni pärast oli paat endiselt veepinnal...järelikult pole hullu :) Päris kaldasse muidugi paadiga ei saanud ning tuli põlvini vette hüpata. Edasi läks juba kogu seltskond hanereas läbi metsa majani ning siis juba vahelduva eduga maasikaid süües aardeni. Ja nii ka tagasiteel. Aardeleid väga kähku ei tulnudki, kuid lõpuks kosutus rõõmustav karbiklõbin. Aitäh peitjale!

 1 

Siin käis veel suuremat sorti pükste säästmine, kõik üritasid kuivalt kaldale saada. Matk viis esmalt majakeseni ja siis peidikuni, aga aaret ennast ei paistnud kuskil. Mina ronisin kiviaia peale, aga paremat vaadet sealt ei avanenud. Lõpuks kostis siiski see meeldiv aardekarbi hääl ja nimed said(loodetavasti kõik) kirja. Aitäh!

 3 

Kõige tähtsam on leida paat, teame juba klassikast. Jussike leidis paadi - tavalise korraliku kaluripaadi koos kapteniga. Meeskond kogunes kokku, ilms oli kah sihuke läti keskmine - seega teele. Saarnakist möödudes püüdsin pingsalt meelde tuletada, mis aasta see oli, kui me nädalakese seal suvitasime - 98? 97? Mängisime rannast leitud kivikänkratega petanki, kolasime ringi, käisime paadiga Hanikatsilgi. Aga seekord oli Saarnak vaid panoraam silmapiiril ... Maabusime Hanikatsi kirdenurka, õigupoolest sellest paari meetri kaugusele, tegime püksid märjaks, vantsisime aardeni. Siis hakkas jama. Karp oli ennast peitmisest saadik oluliselt paremini peitnud, nii hästi, et ka Triin seda üles ei leidnud. Hulk aega vaatasime ja mõtlesime. Siis panime kõige suurema kõige kitsama koha peale kõvasti kinni ja enne välja ei lasknud, kui karbi krõbin kõrva paitama hakkas. Tagasitee oli raskem - kes peale üksikute geopeiturite ikka siit maasikaid, muulukaid ja muud vähemaks sööb. Tänud peitjale.

 4 

Jaaniõhtu sai veedetud pärast mitmetunnist jahisõitu Kesselaiul, kus ka põhjalikult Jalutaja aaret hooldasime. Täna sai pärituulega Orissaarde naastud Hanikatsi laiu kaudu, et reis mitte liiga lühike poleks. Õnneks suhtlesin targu ka Keskkonnaameti Postipoisiga, kes ametlikult uhke ja allkirjastatud loa väljastas.

Merekaarti meil polnud, sestap seiskasime jahi 400 meetrit enne laidu. Selgus, et oli ka viimane aeg ;-) Edasi aerutasime paadiga. Laiul panime gaasigrilli tööle ja kuni teised sööki valmistasid, uhasime me tossudes aardeni. Ega lõpuni saanudki, võtsime vahepeal jalast ära, sest rannik oli ebamugavalt läbitav ja läbi vee sai nobedamini. Igatahes olime lõpuks higistades kohal. Ei olnudki seal teab mis lihtne aaret leida. Õnneks siiski kaua ka ei läinud. Vaene kiviaed küll ähkis ja puhkis me raskuse all, aga jäi siiski enam-jaolt püsima.

Logiraamatust vaatasid vastu huvitavad logid ja isegi pisut uudne aarde nimi :-) Küll võõrad lähinaabermaa kasutajanimed, kes end valskuse või võhiklikkusega esmaleidjateks tituleerisid. Tegelikud kohalikud esmaleidjad olid jällegi aarde tulevikus leidnud :-) Logisime meiegi nagu kord ja kohus. Tagasiteel jooksis moor mul meest ära, ma läksin rahulikumas tempos. Sai natukenegi laidu uudistada, isegi majakese silmasin ära.

Pärast maitsesid kana ja liha oi-oi kui head. Ja Hiiumaa sai ka vahelduseks leidmata aaretest puhtaks! Oli, mida tähistada :-) Aare sai tagasi täpselt samasse peidupaika ja oli igati korras. Nänni ei vahetanud. Pärast seilasime veel mitu tundi Orissaarde, kuhu enne pimedat jõudsime. Oli tore mererekt. Aitäh ja tervitused peitjatele!

Miki ja Merle

 1 

Leppisime kokku paadijuhtidega, kel on luba kantseldada paaditäit korralikult käituvaid geopeitureid laidudel. Aare sattus Tiidule näppu üsna kohe ja saime silmaringi laiemaks laidude seisukorra ja probleemide osas. Tänud peitjatele ja toredatele paadijuhtidele.