GC lehel 03.10.24 ajutiselt suletud. Vajab uut topsi, logipaber vettinud.

Leitud, lihtne ronimine! Lähenesim suure tee poolt, praeguse külmunud pinnase ja väikse lumega lihtsalt läbitav maa, alla 10min kõndimist. Aga - logipaber märg, sest topsikese kaas katki, vajab väljavahetamist.

Natuke keeruline mõista, et miks see aare olemas on ja miks seda otsima peaks, aga noh, leitud.

Sihtkohta jõudmiseks otsustasin tee pealt mõned aarded ka ära võtta. Tagantjärgi mõeldes oleks võinud selle leiu hilisemaks jätta.

Seda aaret olin pikalt vältinud, kuna ligipääs tundus keeruline. Nüüd üritasime idast läheneda ja kuni veeni oli lihtne maastik. Jõgi polnud õnneks eriti lai ja õnnestus enam-vähem OK koht ületamiseks leida. Kohapealne suhteliselt kerge turnimine, nimed kirja ja tagasi. Aitäh!

PS: tops oli seest märg, nimed läksid kirja veekindlale paberile.

Jõgi oli piisavalt väike, et kohapeal sild rajada ja aardeni jõuda.

Tänan peitmast.

Siia tulemise ainus pirn oli üle kraavi saamine. Õnneks on paras puu ristuva kraavi suudme juurde sadanud. Natuke ula peal see topsik ju on, reegliteta ja logileheke märgistamata. Aga tänud igatahes, peale ronimist sai parem tunne küll.

Teekond siia ei olnud just meeldivate killast, hirmus prügimägi ikka kokku tassitud, aga vähemalt oli enam-vähem kuiv ja taimestik ei seganud. Koer sai oma tänase normi täis haugutud igatahes. Aitäh aarde eest!

Lähenesime "heinamaa" poolt ja pärast keerukat kraaviületust, kus Silver sai jalad mudaseks ja püksid sopaseks ja mina roomasin mööda puutüve kuivuse suunas leidsime üksteist jälle üles. Juhuslikult olime õige puu all ja ma mõtlesin et ronin lihtsalt üles poole. Kui olin paar sammu teinud märkas Silver ka topsi, eks ma siis ronisin edasi ja kribasin nimed kirja. Tagasitee oli suhteliselt sama kohutav, kuid pikad püksid olid hea nipp. See oli ka tänane viimane aare, edasi läksime poodi kosutuseks jäätist ostma ja koju pessu. Aitäh.

Sai valitud huvitav rada. Mina isiklikult seda rada õigeks ei pea, kuid töö sai tehtud. Nägin kahte kite ja sai palju kõrges heinas kõnnitud. Üle jõe Kristel ronis kuivast kohast, aga mina otsustasin hüpa ja see oli ikka väga vale otsus. Põlveni mudas kinni ja ronisin välja sealt haarates kõrvenõgestest kinni. Lõpuks saime Kristeliga uuesti kokku kohas kus keegi vist oli suppi keetnud, kuid jätnud sööginõud maha. Hakkasime siis aaret otsima. Ma märkasin aaret ja Kristel oli juba ronimas ning logis meid kenasti ära. Tagasitulles pidin uut teed otsima endale. Sai siis mängitud Tarzanit ning ühe puu küljes rippudes üle kraavi mindud. Tegime kiiremad sammud autosse ja saigi geotuur läbi selleks korraks. Aitäh!

 1 

Vana ligunenud märg nutsakas eemaldatud, tops ja minigripp kuivatatud ja uus logileht lisatud. Vanad logiteated nüüd meie sahtlis.

 1 

Oh, milline matk siia oli. Läheduses mängisid lasped ja üritasime seal praksuvas metsas tasakesi hiilida. Tõime aardesse uue logilehe. Tänud

Vajab endiselt kellegi hoolitsevat kätt ja uut logiraamatut.

Maalt tulles oli natuke aega tappa ja (venna pahameeleks) meenus mulle, et tee peal on üks ronimine, milleks olid parasjagu sobivad tööriided seljas. Hein oli veidi märg ja kõrvalmaja koer kõlas kurjalt, aga kohale sai ukerdatud ja ära ei söödud. Küll aga ei olnud ma üldse valmis selleks tselluloosi nutsakaks, mis sealt vastu vaatas. Teoorias sai nimi kirja, aga parktikas peab ikka väga hea tahtmine olla, et midagi sealt välja lugeda. Kahjuks midagi paremat tööriiete taskus ka ei olnud, nii et jäi nagu leitud sai.

Oh jah. Osalesin ka Wingmäni pükste ja pusa hea väljanägemise ohverdamisel geojumalatele :D Mul oli taipu kummikud jalga panna ja vihmavari kaitses taevaste tilkade eest, kuid maastik tegi mulle ka paremalt ja vasemalt säru, nii et kuivaks ei jäänud minagi. Aga puu otsa ei lubatud täna ronida ning džentelmen tegi džentelmeneerimist ja teenindas oma daamet logiraamatu kättesaamisel :D. Aitäh!

See oli tutvumine Eesti erinevate maastikega - nende kõige raskematega. Raba oli puudu. Maastiku raskusaste tugev 4,0. Krt, et me pidime sinna üldse ronima. Oli märg ja kui aaret märkasin, arvasin et jääb ära. Aga selge oli see, et tagasi ka kunagi enam ei tule. Ohverdasin pükste hea väljanägemise ja logisime siiski ära.

Logiraamat suht pasta, järgmine võiks oma paberi kaasa võtta. Aitäh!

Tänan aarde eest!

Leitud, tänud

See juba mõniaeg hingel olnud. Ühel korral sai käidud uudistamas ka aga siis ei olnud sobivalt riietatud ,et seda vallutada. Täna valmistusin ja tegin ära. Logiraamat küll märg. Ei olnud midagi asemele ka panna, vb järgmisel juhtub olema.????

Vaatasin ka kuidas läheneda aga võitu sai orienteeruja vaim, otse üle lageda ja läbi võsa aardeni. Ei olnudki nii hull. Natuke turnimist ja tehtud. Aitäh.

Tutvustuse lugemiseks heitsime korraks Ropka järve ujumiskohta pikali. Rannaala oli inimtühi. Lõõgastumiseks sai ka jalgupidi järves käidud.

Rannarohul kuivades ja puhates kaardistasime ära lõpp-punkti asukoha. Üksjagu sai loetud ka logiteateid. Arvasime end valmis olevat. Viimased aarded on pakkunud piisavalt palju ronimisrõõmu ja kui saime teada, et ka siin tuleb tõenäoliselt kõrgustes trikitada, siis lõi ikka silma särama küll. Ainuke, mis rahutuks tegi oli rohke kirumine nõgeste, rinnuni heina, märgade kraavide jms üle. Ka selles vallas oli hiljutisest kogemus olemas, aga tänaseks reaalsuseks me valmis ei olnud. Lühikeste säärtega ei maksa suvisel ajal üritada. Iga samm torgib, kõrvetab ja nõelab. Meil vedas, et tõenäoliselt möödunud ööl oli sama heinamaa peal ilmselt kitsekari maganud. Neid maha magatud heina lapikesi mööda hüpates saime nulli, aga edasi enam sellises varustuses minna ei tahtund. Ojakese servad ja sügavus ei olnud selle rohelise massi sees nähtavad. Vapralt mässeldes libastusin taas. Vasak jalg vajus mülkasse ja parema põlve sain vigaseks. Kuna päevaplaan nägi ka muud ette, siis jätsime siinkohal ürituse pausile ja lubame tagasi tulla natuke sobivamas vormis. Väga pettunud ei olnud, sest aare vajab väidetavalt niigi hooldust (meil kahjuks selliseid vahendeid poleks olnud). Rännak tagasi läbi Ülenurme Tartusse meenutas kangesti ühte elu valusaimat päeva eelmisest sügisest. Pigem oli saavutus omal jalal koduukseni jõuda. It sucks.

Peitjale ikka tänud Külitsesse toomast. Küll me kunagi selle aarde ka ära võtame. Edu hooldustöödel ;)

Lahendamisega raskusi polnud ja ootas teine juba mitu aastat külastust. Vaatasin siis kaarti ja lugesin logisid. Nüüd jäi 2 varianti. Kas ragistada läbi võssi ja rinnuni nõgeste, või valida leebem maastik ja lõpus lihtsalt oja ületada. Poiss kukil valisimegi viimase variandi. Oja juures jätsin siiski poisi ootama. Sest edasi oli ikka tihe nõgestega võss. Ronimisega raskusi polnud ja kaasavõetud slingid olid täitsa liiast. Nägin hooldusvajadust ja võtsin autost ühe tühja logiraamatu ka kaasa, aga seda eivaadanud et mikro aare. Ühesõnaga uus raamat sinna ei mahtunud ja jäi endiselt vana niiske eksemplar. Peitjale aga tänud miniväljakutse eest. Cheers

Logiraamat on märg!

Mõistatus oli lihtne ja sai kiirelt lahendatud, kuigi logisid lugedes tekkis juba kahtlus, kas üldse tahamegi sinna minna. Täna olime möödasõidul ja otsustasime siiski kohal ära käia. Vot see oli "jalutuskäik", mida ei soovitaks vaenlaselegi. Muidugi on ka praegu selline aastaaeg, kus kõik roheline on oma lopsakamais vormis. Ühesõnaga rinnuni maltsu, nõgeseid ja muid taimi, mis kõik, tahavad sind kõrvetada või üldse jalust maha niita. Läbi piinade jõudsime enam-vähem nulli, aga sellises padrikus ei tahtnud isegi geps mõistlikult käituda. Vaatasime lihtsalt ringi ja avastasime koha, kus rohelus oli kahtlaselt palju maha trambitud. Peale pilguheitu kõrgemale hakkas ka tops silma. Kuna päeval oli vähe vihma sabistanud, siis puu oli libe ja ronimisel pidi üsna ettevaatlik olema. Aardetops oli seest märg, logiraamat ka nätske ja kirjutamine väga vaevaline. Aare vajab kindlasti omaniku hoolt!

 1 

Aardele lähenesime maantee poolt läbi võsa. Puu juurde jõudes märkasin aardetopsikut ja Tõnu läks ronima. Logileht oli veidi niiske. Täname!

 1 

Leitud

Olin kah kaasas.

 7 

IV osa matkamemuaaridest „Taoistlik kulgemine geopeituses ehk kuidas sattuda Tallinnast Sangastesse kontvõõrana kellegi jaanipeole“.

Täppi kaardil vaatasin kahtlustava pilguga. Tee viis ilmselgelt kellegi või millegi hoovi ja lähenema pidi metsikust loodusest. Otsustasin oludele siiski pilgu peale visata. Jätsin ratta ja seljakoti puu varju ning astusin mõnikümmend sammu parasvöötmelisse džunglisse. Seejärel ütlesin „ei“ ja läksin ratta juurde tagasi. Selle aarde leidmiseks on paremaid aastaaegu ja mul on puhkus ja teel on palju teisi ilusaid kohti, kus oma aega veeta. Selle loobumise pärast tundsin end tõelise mugavusturistina ja see tunne oli ausalt öeldes päris hea. Enne teekonna jätkamist panin biitlite järgmise loo mängima ning viisi kaasa ümisedes võtsin rattaga hoo uuesti üles.

V osa

Tänud aarde eest!

Olin selle aarde täitsa algajana kuskile raskesse riiulisse pannud ja millegi pärast oli ta kodulähedase täpina ta sinna ka tolmuma jäänud. See on nagu mingi vana kleidiga, et kui sa ta kord uuesti kapipõhjast üles leiad, on su mälestus ja reaalsus väga erinevad. Arvasin selle aarde asukohaks ja olekuks midagi väga teistsugust. Puu otsa ronides kukkusin sealt vaid korra poolel teel alla ja sain naerda rohkem kui haiget. Ja siis pillasin korra ka pliiatsi topsist alla. Õnneks Kerli sukeldus minu asemel võssi ja kohtus minuga poole tüve peal. Allasaamine oli ka maxgraatsiline. Aga aitäh, ülemine riiul jälle veits tolmuvabam.

Oi jah.. Kes see peidab aarde sellisesse võssi kui kõrvalt jookseb ilus niidetud eramaa kus ei tohi käia? Teeotsas vaatasin nukrate silmadega ilusat teed nulli. Toppisin aga enda ratta liiklusmärgi külge lukku ning ronisin tihedasse märga võssi. Nägin ära, et varakevad on nüüdseks möödas. Kastemärg naat niisutas mu jalgu peaaegu põlvini. Olles ennast nulli ragistanud nägin eramaa poolt kahte suurt haukuvat koera. Valmistusin hüppama ükskõik millise puu otsa. Üks koertest jäi teisele poole kraavi haukuma aga teine tegi lähenemiskatseid. Minuni jõudes hakkas siiski saba liputama ja hammustama ei kippunud. Edasi proovisin kaine mõistusega vahtida erinevaid puid, et aaret silmata aga mitte kui midagi. Üsna kiirelt oli kopp ette tulnud sellest võssi ja koerte saagast. Otsustasin siiski ronida kõige rohkem nullis oleva puu otsa. Kõrgemalt oligi parem vaade ning tuvastasin aarde. Nimi kirja ja ronisin läbi võssi tagasi oma ratta juurde. Aitäh!

 6 

Et selle topsikuga siin kõik justkui okei pole, tean juba tegelikult eelmise aasta juunist kui siin Alexiga esimest korda käisin. Vahepeal saabus teade, et keegi tundmatu siiski mäkaiverdas topsi so-so veekindlaks ning tundus, et hooldust justkui ei vaja. Tiksoja sündmusel tegi Madis sellest topsikust siiski juttu ja selgus, et mäkaiverdamine oli vaid ajutine lahendus. Keegi tegi veel kohapeal nalja, et ei tea kas Kerli hüppab kohe ratta selga ja teeb väikse hooldusringi või kannatab ikkagi värisevate kätega hommikuni. Joke is on you, lausa viis päeva kannatasin, värisevate kätega küll tho :D Olin eelmisel päeval jala kergelt valusaks väänanud ja ei julgenud Arnisele midagi vajalikust ronimisest iitsatada enne kui juba üle põllu aarde poole kõndisime. Seekord läks siis nii, et Arnis võttis mu käest topsi, küsis kuhu ronida vaja ja vaevalt mõni sekund hiljem kui Kerli veel puu all hinge kinni hoidis, oli tal uus tops nipukaga juba paigas. Olin sõnatu! Vähe sellest, et uus geopeitur on sündinud, julgen uhkusega öelda, et kraps aarete hooldaja ka :) Lisaks oli puhas rõõm näha, et keegi on topsikust ka mu juunis jäetud sõrmuse kaasa võtnud ja selle vahetusväärtuseks 20 eurosenti arvanud which is true :D Aitäh!

Täiesti ootamatu ürgmets keset laienevaid uusrajoone. Vahva ukerdamine. Sai ka eramaa omanikuga kohtutud, kellest meid aga veenire eraldas. Ilmselt oli see ka kinnistu piiriks. Igatahes suhtlesime sõbralikult. Topsi kaane kallal oli hiir hambaid teritanud, aga logiraamat kuiv ja korras.

Sellega sai nüüd lõpuks korda. See oli kõige esimene mõistatusaare, mille ma neli aastat tagasi ära lahendasin. Kui kord koordinaatidele jõudsin, oli emake loodus teinud kõik selleks, et ma aaret ei märkaks. Otsustasin tookord, et tulen siis, kui elu on juba (või veel) raagus. Aga nii see jäi. Miskipärast arvasin, et nüüd paar aastat hiljem, on raske koordinaatidele saada (lugedes ka eelmiseid logisid). Kui eile rahvusvaheliselt lehelt avastasin, et lätlased on just logimas käinud, otsustasin täna kena kevadilma ära kasutada ja olukorra uuesti üle vaadata.
Natuke Maaameti kaarte uurides selgus, et aardele pääseb kuiva jalaga ligi ka teiselt poolt.
Tänud aarde eest!

Sild on alla annud. Muidu kõik euro. Topsil on tõepoolest auk, aga keegi on selle teibiga ära mäkaiverdanud. Logiraamat igatahes kuiv.

 5 

Kuidagi on selle aarde hooldus siia märkimata jäänud. Konteiner oli decent, aardesse sai uus logiraamat+minigrip, kirjutusvahendi kuivatasime, teritasime ja testisime, käras veel küll. Järgmine leidja võiks üle vaadata, kas konteiner sai ilmastikuoludele vastava asetuse (kahjuks loen alles nüüd, et kaanes oli auk), ise enne sügist sinna kahjuks minna ei saa. Kuna tegu oli meie esimese leiuga Tartu-Elva rattatripil, tahtsime aardesse ka märgiks midagi jätta, seega järgmist leidjat ootab topsikus ees ilus sõrmus. Kaasa sain võtta ainult vana logiraamatu-nuustiku, mille kodus kuivatasin ja säilitan, kuniks keegi sellele pretendeerib :) Praegu ideaalne aeg sinna turnima minna, mulle isiklikult väga meeldis. Lausa niiväga, et tegin seda lõpuks kaks korda, esimesel korral läks meelest ära enda logi kirja panna, meelega või hea meelega :)

 2 

Mõte Tartu-Elva rattaretkest haudus peas juba hea mitu nädalat, aga kohutavalt raske oli leida teist hullukest, kes selle plaaniga kaasa tuleks (kui keegi nüüd juhuslikult ennast ära tunneb, siis tea, et taolistes plaanides ma olen käpp juba enne kui plaan ise konkreetseks muutub, hinthint). Mugu plaanis järgmisel päeval pikemale rattaretkele minna, sai ta siis ära räägitud, et Elva on kui eelsoojendus :P Nii alustasidki kaks segast kell 8 hommikul oma teekonda suunal Tartu-Elva. Esimene peatus oli tankla, võtsime kohvid ligi ja suundusime üle tee monumendi aaret arstima. Järgmisena tundus mõistlik minna ronima, sest hommikusöök jäi kergema kaalu huvides vahele. Meeled olid veel nii unised, aga selle aardega paistis "alamõtlemine" sobivat. Üritasime läheneda kahest küljest ja nii saime vihjet rakendada juba 200m enne nulli ja ka nullis. Kerged vaprusevärinad ja tehtud ta oligi. Siin ronides meenus üks nali ka - Läheb juut uksekella peale ust avama, ukse taga "kolm suurt kappi". "Kuule juut, käivad jutud, et sul pidi kodus 100kg kulda olema?" Juut hüüab tuppa: "Saara, kullake, sinu juurde tuldi!"

Lõpp oli veidi aega tagasi juba välja otsitud, kuid sinnapoole asja polnud. Täna oli mõnus õhtupoolik, et see viga parandada. Otsisime mis me otsisime, aga ei tea kas ikka leidsime kõige mõistlikuma tee aardeni. Sumpasime ja turnisime ja lõpuks kui konteiner silma hakkas (peale maast leitud minigripis harilikku) olin juba alla andmas. Kuid saime ikka nimed kirja, tegime käepärastest materjalidest midagi logilehe sarnast, kuid vajaks ikkagi uut sisu. Tänud huvitava kandi tutvustamise eest!

Järgmistele - vajab uut logiraamatut!

Mõistatus ootas juba ammu kohale minemist. Korra olin proovinud, aga minu valitud lähenemistee ei lubanud edasi minna ja tookord jäigi asi lõpetamata. Seekord valisin hoopis teise tee ja teise suuna. Sain võsas ronida, siis üle oja ronida ja lõpuks topsi juurde ronida. Käed külmetasid ja jalad värisesid. Logiraamat oli märg känk, aga nime sain kuidagi kirja. Mõistatuse eest tänud.

Mõistatus sai ammu lahendatud. Täna oli siis aega lõppu minna. Sadas ikka korralikult, kui auto maha jätsin ja sammud lõpu suunas seadsin. Vastikult märg ja ligane oli kõik. Esimene takistus samamoodi. Vana matkasaabas kohe kuidagi ei tahtnud haarduda sellel libedal pinnal. Pärast seda oli juba lihtne. Logi kirja ja tuldud teed tagasi.

leitud

Leitud.

leitud, aasta tagasi otsisime tulutult, seekord lähenesime teiselt poolt ja tuli kiire leid, puu otsa läks seekord joonas üksi,

 1 

2713.

 2 

Auto jäi naabrivalve piirkonda ja jalutasin üle poollumise luha nulli suunas. Kui jõgi ette jäi mõtlesin, et nüüd ongi kõik, aga suutsin mõningase otsimise järel siiski midagi sillalaadset leida. Selle ületamine polnud vettinud ilma tõttu üldse kerge - istukil läbisin terve tee ja sujuvat liikumist takistasid ainult puuoksad, mida oli ikka kenake hulk. Kui õigele kaldale jõudsin, oli aardetopsik kohe näha ja tuli alustada ronimistegevust. Hullult libe puu, tugev tuul ja all kohisev vesi ei olnud üldse kutsuvad, kuid kuidagimoodi sain siiski logiraamatu kätte. Seevastu ei tahtnud pastakas kuidagi sõna võtta ja nii jäi paberile vaid paar hädist kriipsu. Kas need ka järgmiste külastuskäigu ajal veel alles on, ei julge öelda. Siis logi tagasi ja jälle istukil üle puutüve teisele kaldale. Nüüd oli jõe ületamine veel tunduvalt keerulisem, kuna oksad olid ju kõik mulle vastu, nii et tükk aega keerutasin seal ringi. Kõrvaltvaatajale oleks see kindlasti päris lõbus olnud, kui veel püksepidi kuhugi kinni jäin ja siis terve oksa suure rahmimise peale ära murdsin. Oeh, tänud, mulle ikka jubedalt meeldivad mikrod võsas kõrgel vibaliku puu otsas.

Sild

Ragistasime läbi võsa kohale, ronisime üle ühe objekti, ronisime teise objekti otsa, tekitasime endale ise ühe 4.0 aarde, lennutades konteineri kaane kes-teab-kuhu, logisime, leidsime kaane, ronisime jälle ja lahkusime veidi tsiviliseeritumat teed pidi kui võsa. Ja seda kõike saatis üpris ebameeldiv lörtsisadu. Täname peitjat ka!

:)

Selle aarde lahendamine oli kuidagi unarusse jäänud. Võtsin kätte ning koordinaadid olid paari minutiga käes. Panime autole hääled sisse ja kohal me olimegi. Veidi turnimist ja logi kirja. Keerasin topsi kaane allapoole, sest muidu läheb vesi kaane august sisse. Vihjeks niipalju, et aardele on hea läheneda elamurajooni poolt.

Eip meeldi mulle ronimised. Nii et jääb mitteleid.

Mõistatus sai lahendatud, kuid normaalset teed aarde juurde ei leidnud, seega keerasime otsa ringi ja leidmata ta jäi.

Kunagi jäi see mingil põhjusel võtmata ja tolknes koguaeg tee peal. Nüüd siis sai ronitud nii üht kui teist mõõdet pidi ja ära logitud.

Tänud!

 1 

Mõistatuse osa sai juba geopeituse algusaegadel lahendatud. Käisime korra kohapeal ka, aga siis ei viitsinud pika geopäeva lõpus esimest ronimisetappi enam läbima hakata. Kuna see aare aga pidevalt tee peale ette jäi ja nüüd ka uue värske kuue sai, otsustasime lõpuks muudele jahimaadele siirdumise eel ära noppida. Lähenesime eelmisest korrast juba tuttavast kohast ja läbisime ettenähtud ronimisetapid. Teipisime topsi veidi, vast ajab asja ära. Tegelikult täitsa tore aare, ainult omanik võiks ise rohkem seisukorrale tähelepanu pöörata. Aitäh!

Aga sääski on küll palju!

Ronimist jätkus - läbi võsa, tasakaalu hoides ja Anna sai veidike ka vertikaalselt liikuda. Eeskujuliku geopeiturina on tal üldjuhul hooldusvahendid kaasas, nii ka seekord. Aare jäi meist järgmisi ootama palju paremas seisus kui enne. Aitäh peitjatele, täitsa meeldiv oli!

 2 

Nüüd on aardes uus logileht, juhend, kuivatav sõber ja kõik on minigripitatud. Pliiats on ka täitsa olemas.

Esimese hooga keerasime oma autonina kellegi hoovi. Tundus, et me pole mitte üldse esimesed, kes sealt poolt läheneda üritavad. Naeratasime, vabandasime ja otsisime teise lähenemistee. Kohale jõudes arvasime esialgu, et ühest ronimisest piisav. Kui pärast mõningast tulemusteta otsimist midagi pihku ei jäänud, ronis Karmen teisele poole tagasi ja luges logid üle. Saabus selgus, et peab veel ronima. Kui pilgu õigele kõrgusele suunasin, leidsin ka topsi kiirelt üles. Mina käisin logiraamatu järel, kallasin topsist vee välja ja panin tagasi juba uue logilehe koos juhendi ning kuivatava sõbraga. Ainult topsi kaane lappimiseks polnud kahjuks teipi kaasas :( Tore ronimine oli tegelikult, tänud!

Konteineri kaane sees on auk ja logiraamat ligunenud. Panin tšeki et kuhugi nime saaks kirjutada.

Leitud

Anneli ronis ja ma vaatasin targa näoga gepsu.

Ronida sai siin küll, kuna gps pani pange, siis sain isegi kokku 4 korda üle purde minna. Vihmase ilmaga nagu täna tasub eriti ettevaatlik olla. Meryt jäi see kord teisele poole kraavi, tema jalg oli juba märjaks kastetud. Aarde sai ka ronides kätte, küll aga oli logirull niiske ja hallitust täis.

Ronimisgeeniga, täpsemalt tasakaaluga, on mul nagu on, täpsemalt ei ole - pisut pelgan juba ette kui teada, et kuhugi jälle turnima peab :o) 3.0 tegelikult ärevaks ei ajanud, raskusaste peab paika, kusjuures see käib peamiselt horisontaalse ronimise kohta kinnikasvanud võsa läbides. Vähemalt läänesuunast lähenedes nagu mina tegin, oli see siis õige või vale otsus. Kohapeal hirmutas pigem võimalike mikropeidukate rohkus, õnneks pühendusin esmalt mõistlikumatele ja seetõttu liiga pikale ei läinud. Aitäh.

Turvad olid seekord kaasas, läks õnneks. Logirull oli niiske, kuid rahuldavas seisus.

Pärast heina ja nõgestega maadlemist olid 2 tiimiliiget ikka täitsa võsas, kolmas aga veidi vähem ning aare saigi leitud.

no kohe sugusi ei leidnud. ja nutikatel abivahenditel said juba akud otsa.

Leitud, ronitud, logitud. TÄnud!

Proovisin ka kunagi varem nulli ronida, kuid seal oli eravalduse silt ees. Seekord siis proovisin teisiti. Sain nii ronida kui logida, tänud!

Leitud.Ronitud.Logitud.Tänud!

Nullpunkti ei jõudnudki leida, enne hakkas aare silma.

Tänud peitjale :)

Ei no muidugi, mida Tartule lähemale, seda koledamaks kohad jälle lähevad, vaadata polnud seal midagi. Kuna mina ületasin ojakese esimesena, siis olin esimesena ka õleval, teised alt õpetasid - hästi õpetasid! Tänan.

Lähenesime üle heinamaa ja võsa. Oja ületuseks oli üks haraline puu, mis meid kõiki ilusti kandis. Ronis ja logis kohapeal kõige pisem. Tänud.

Sõitsime lähedale hakkasime õige koha poole matkama,leidsime laheda onni, Siim ronis üles ja kommenteeris, et mõned teised aarded väärivad ronija nime rohkem. Ühesõnaga kartsime raskemat. Aitäh, aare õigetel koordinaatidel ja kenasti korras.

 2 

Kui ma eelkooliealine olin, siis oli jah tore lepalatvades ronida - läksid üles, lasid jalad lahti ja siis tulid koos ladvaga alla. Äge oli, aga lepik nägi pärast kangesti pruugitud välja, ja täiskasvanud ei olnud õnnelikud. Kooliajal enam ei viitsinud sedasi - piisavalt jämedaid leppasid vist ei olnud enam. Sass käis üleval ära - ronimine olla isegi OK olnd. Ja aare oli korras ka ja omal positsioonil. Tänud.

Aare oli värske ja hooldatud: minigrip, korralik kinnitus ja puhas logiraamat. Natuke saime ikka otsida, aga kui viletsamatsorti lähenemistee välja arvata, oli kohapeal päris tore. Praegusel aastaajal, kui lehed langenud, hea otsida. Aitäh!

Kui kõik aarded oleksid niimoodi peidetud siis meie enam seda mängu ei mängiks!

 1 

Õudne. Saaks veel aru, et iidsed aarded on võssa kasvanud, aga see päris uus ju.. :( Veest sai puutüve mööda üle, aga kui peaaegu ühele lõunauinakut tegevale 'härrasmehele' otsa oleks astunud, siis oli tulek kiirelt ja konkreetselt teise suunda tagasi.

Sinna kindlasti enam üksi ja julgestuseta tagasi ei lähe, kui üldse.

 2 

Kena rattamatk ilusal ilmal. Päris nulli ei sõitnud välja, kuna hakkasin sobilikku jõeületuskohta otsima, see oli aga olemas. Pedaalimisest tuimasid jalgu turgutasid kõrvenõgesed. Aare ise võsas, logiraamat läbivettinud, hariliku pliiatsiga kirjutatud nimed loetamatud. Igatahes logisin ära, ja toppisin paberitükid aardesse tagasi. Kehv teostus, aare ise nii nooruke ja juba kehvas seisukorras. Minigrip logiraamatu ümber võiks ikka olla, paraku polnud ka endal ühtegi kaasas. Putukaid oli veel õnneks vähe. Kannatas võsas olla veel.

Minu soovitused peitjale:

1. Korralikum konteiner,
2. Minigrip logiraamatu ümber
3. Korralikum kinnitus aardele, kui puu otsa peidad, nii, et otsijad ise ei peaks aaret "tuunima" või topsi tunde mudast otsima.
4. Mikro võsas, see on ka tunnetuse ja maitse küsimus.

Leitud, logitud! Logiraamat kergelt niiske.

Aarde juurde minekul sai natuke kórvetada ja oleks peaaegu vette kukkunud, kuid muidu väga tore aare huvitavas kohas.

Aitäh peitjale!

Tänan aarde eest!

 1 

Suure suitsukattega saabusime siia ja siis jäi vaid see õige puu üles leida. Kõigepealt see , mille abil kõik õigele kaldale saavad ja siis see kuhu valitud isikud ronida saavad. Hm, mõlemate puude tuvastamine oli kerge ja ronida saime kenasti. Aga mis nii kena enam ei olnud , oli see, et no topsi es ole, ei puu otsas, ega puu all. Nagu mustad notsud sonkisime kogu oletatava piirkonna läbi, sest kuklas tiksus kahtlus, et peidikut otsides olime topsi ise sügavale mutta tallanud. Spektraalanalüüsid teostatud oli nina maani ja kõrvad löntis, samas oli ka hinges kahtlus, et äkki on miskit jama. Kontrollkõne andis kinnitust, et otsime õigest kohast, õiget asja, kuid silmad na töntsid, uuesti uurima siis. Peab ilmselt geokotti ka luubi lisama, no nii põhjalikult pole ühtki mullakübet veel uurinud kui nüüd, aga tulemus ikka ümmargune null, ussid ka ei kobesta mulda nii osavalt kui meie seda tegeime. Mis siis ikka, ilmselt tuleb teinekord mitteleidma tulla, sest no seda puud vaadates hakkas mul kergelt endast kahju, no ei armasta ma puid lõhkuda, ju siis jääb leidmata kui lendoravaid või lendhiiri kaasa ei suuda organiseerida. Raske südamega hakkasime taas Geopuugi poole ronima , mina viimasena, sest miskit kripeldas ikka. No ja kui meel kurb siis vahid ju ikka maha ja siis, oh sa mu meie, midagi läigib. Mõtlesin esteks, et see on vihmauss, kes irvitab meie otsimistegevust nähes, aga kus sa sellega, see on ju otsitav tops, siin... sellises kohas? Oi jee, ilmselt olid lendoravad ta endale jalgpalliks võtnud ja ta nii kaugele lennutanud, miks ... see jääbki teadmata. Miki kõndis kui kiirkõndija mööda poomi tagasi ja oma geokoti sisu tudeerides otsustas selle topsi lennuomadusi veidi kärpida. Tagasi sai tops veidi kärbitud tiibadega , ehk püsib nüüd seal kus peab. Huh, tehtud, tänud kaaslastele, kes mulle piisavalt hirmu naha vahele ajasid( et kunagi teine kord seal ise ronima pean :P ) , et mu röntgensilmad tööle hakkasid :D!

 3 

Kas te teate, mis vahet on geopeitusel ja Õnnelikul Juhusel? Mina ka ei teadnud...tänaseni(päev hiljem nägin ka duubel kahte). Kõik minusugused kirvevennad on poisikesed nende kõrval, kes looduse poolt annetatud võimetega leiavad otsitud asju. Lühidalt: koordinaatidel leidsime küll sobiliku kinnituse-koha aga mitte aardetopsi. Korralike nuuskuritena ajasime jälgi, oletasime maandumispaika, roomasime alligaatoritena mudas, mõni harrastas ka nahkhiire võtteid-tulemus null. Tund oli kadunud, mikro oli leidmata. Oli saabunud aeg jah-ei geokõneks: jah, ta on puu otsas, jah, ta on paelaga kinni ning järgmised ajaühikud kulusid oma eelnevate jälgede uurimises, et äkki jäi talla alla. Tulemus oli ebainimlikult lihtne- tühjad pihud. Lõime käega ja suundusime oma tossava maja suunas, Merike ainult porises, et see jääbki mul ju leidmata kuna Sinna ma ei roni kunagi... et mis mõttes? Käis mul peast läbi mõte ja samas tuli Merikese suust hüüe-oodake! 5-6m kauguselt võimalikust topsi kukkumiskohast, hoopis mahakukkunud puu alt oli ta silmanud 2m kõrguselt musta filmitopsi mudas!! No krt! Peavad ikka hirmul suured silmad olema, et järgmine kord mitte ronida! See oli minu jaoks üks ebanormaalsemaid leide kõigi nende aastate jooksul. Miki ehitas kärmelt peale logimist topsile lollikindla kinnituse ja see peaks edaspidi välistama teistel sellist "otsimisrõõmu". Aitäh peitjale, teravsilmale ja Mikile...mina olin lihtsalt ilus...ja jalus.

Otsisin õhtul kui oli juba natuke hämar. Alguses otsisin natuke valest kohast aga eelnevaid kommentaare lugedes sain aru, et aare asub minust mõned meetrid eemal. natuke ikka ronimist oli

 1 

Tops vedeles maas, kinnitus oli puu otsas, panin ta kuidagi tagasi. Maastik on hullupööra üle hinnatud, 2,5 oleks paraks sinna. Ja Liisi ees vabandan, järgmine kord teeme tööjaotuse, nt. üks toob ära ja teine paneb tagasi. :P Tänud!

 2 

Aarde poole sõites saime Liisi-Tanelit rataste seljas tervitada. Kohale jõuda oli seekord keeruline, sest meil oli kaks gepsu, milles erinevad kaardid, mis panid punkti teine teisele poole jõge. Meie valisime lähema ja võsasema tee, aga Tanelil oli ilmselt Regio :) Nullis selgus, et vahet pole, ronida saab ikka, ainult et aaret ka polnud. Lõpuks leidsime topsi maast, logisime ja Hanno viis ta õigesse pessa tagasi. Vajaks ilmselt paremat kinnitust ja ilmastikukindlamat topsi.

Minu jaoks piirdus ronimine seekord jõe ületamisega, sest Hanno oli juba puu otsas. Aare oli maha kukkunud, Hanno sidus ta uuesti kinni. Logiraamat oli niiske! Aitäh peitjale!

Mõistatuse lahendus tuli nagu möödaminnes, kuid tekkis küsimus, et kust poolt siis ikkagi läheneda. Otsustasime lõpuks valida selle poole, kus on väiksem võimalus mugudega kohtuda ning tundub, et oli õige otsus. Meie üllatuseks nägime me aga objektil toimetamist ning taas kohtusime Hanno ja Triiniga. Üle jõekese saime ilusti mööda puutüve. Näha oli küll aarde kinnitus, kuid aaret polnud kuskil. Lõpuks leidsime selle hoopis maast ning panime tagasi. Aarde kinnitus pole üldse hea ning vajaks kindlasti midagi paremat. Ja maastiku raskusaste on ka vähemalt ühe pügala võrra madalam. Pärast logimist lahkusime taas eri suundadesse. Aitäh!

Alguses katsetasime lühemat teed. Kohalik koeraomanik soovitas teiselt poolt läheneda, kuna jõgi on vahel ja üle ei saa. Tegime ringi ära, aga aare oli ikka teisel pool jõge. Lisaks ronimisele pidi ka tasakaaluharjutusi tegema.

 1 

Viimane topsik teel läbi Viljandi Tartusse. Auto sai majadest mitte liiga kaugele jäetud. Ema valvas lapsi ja piidles meid, koer jalutas end aias ise. Mina vahetasin riided räpakoti omade vastu. Sukeldusime võssa, leidsime end lõpuks kellegi lagastatud aiamaa tagaservast. Ületasime muretult veesilma, sest vett ülevalt polnud tulnud ja ületamistee oli kuiv ning korras. Silmasime kiiresti ka aaret, mille samuti kuiva jalaga hõlpsasti kätte sain. Kinnitus oli kummaline, pusisin selle kallal, et püsiks vähe paremini, vast jäi paremini. Mitte miskit keerulist sellegi aarde juures polnud, kuigi mikro metsas on maitse asi. Minu jaoks ja selle ilmaga maastik vast isegi alla 4. Aga tore väike füüsiline ülesanne ikkagi enne linna-aardeid. Tänan peitjaid!

Õues oli soe ja päike paistis, igaks juhuks tuli ka peitja ise kaasa. Ronimisega oli raskusi, ma kardan veidi kõrgust :D. Lõpuks siiski sain aarde kätte ja kirjutasin nime sisse.

Keegi nagu elaks seal. Potte - panne ja muud sodi olid kõik kohad täis. Algul vaatasime ikka märgitud maastikuraskusastmele vastava koha üle. Siis noppisime palli võrra madalamast kohast aarde enda ka. Lõpuks olime märjad ja räpased nagu geopeiturid, kes on äsja puu otsast alla roninud. Kohe hea tunne oli linnatuurile minna. ;-)

 3 

Hommikul oli taaskord igav. Pärast kaaskodaniku ettepanekut, et mine võta aare ära, sai tehtud kiire lahingplaan. Rongiplaani järgi oli aega täpselt 7 minutit riietumiseks ja varustuse kaasahaaramiseks ja 7 rongijaama jõudmiseks. Nonii minek. Rongijaama sai jõutud varuga, aga nagu praegusel ajal kombeks on, siis pole kunagi täpselt teada, mis rong mis kell kuhu sõidab. Uurisin uusi plaane ja avastasin, et oleksin saanud veel rahulikult kümmekond minutit lisaaega.

Rong oli uhke, minu esimene kokkupuude uute "porganditega". Täitsa vägev värk, kahju ainult, et sõit nii lühikeseks jäi. Pärast mõningast seltskondlikku tamburis ootamist, vanurite vahelt läbipugemist ja uksenupu vajutamist, hakkasin juba isegi uskuma, et saame sellest masinast äkki veel enne välja, kui see tuhatnelja edasi põrutab.

Esimesed muljed kohapeal, muda muda ja muda. Kus kurat need märgitud teed veel siin daatšade vahel jooksma peaksid, üldplaanis oli valida võsa ja põllu vahel. Paar mudast sammu, jalad peaaegu märjad ja edasi polnud enam maastikul mingit vahet.

Orienteerusin oma 10*10 cm suuruse kuvapaugu väljaprindi abil siis jõeni. Selle nire jõeks kutsumine on siin muidugi ilmselge liialdus. Esimene purde moodi asi, üle vee visatud plangujupp, polnud aga kahjuks minu jaoks vastuvõetava kinnitusega. Nii kui jala peale panin hakkas see vänderdama nagu tallasaba. Tuleb vist ikka edasi liikuda. Jõudsin siis lõpuks ka nullile lähemale, sealne jõeületuskoht oli juba selline, et sealt sai täiesti rahulikult üle murda.

Kohapeal tekkis segadus, kaardipealt ei olnud võimalik nulli asukohta selgeks teha, ka aarde nimi oli mul meelest läinud ja esimese asjana lõhkusin ma ühe kännu laiali. Kännust aaret mitte leidnud, otsustasin kaaskodanikku telefoni teel tüütama hakata. Tema käest tuli raudkindel veendumus, et tegemist peab ikkagi ronimisülesandega olema. Nii ma siis ronisingi. Vaatasin kõigepealt ikka need raskemad kohad läbi. Jälgede järgi paistis, et ma polnud ka esimene, kes seal vale kohapeal maa ja taeva vahel surma otsinud oli. Kuna kõrgemalt on parem vaade, märkasin midagi, mis tõi mind maapeale tagasi. Järgmine koht ja aare oligi näpus. Saaks veel nime kirja ja kiirelt minema, kuna nüüd olin ma ennast raudkindlalt lähedalasuvatele saemeestele paljastanud.

Seda ülekäiku ma ei soovita vaenlasele ka

Õhtul oli vaja natuke pead tuulutada, nii et hea põhjus siit läbi hüpata. Teekond sai valitud enam-vähem optimaalne, kuigi kraavi ületasin siiski selgelt liiga vara (kasutasin mingit moodustist, mis nägi välja nagu läbikukkunud kobraste katse tammi ehitada). Igatahes natuke võsas ragistamist, mille alistamiseks tuli mõned vägisõnad appi võtta ja õnnestuski leida puu, mis päeva peale juba selgeid ronimisjälgi kandis. Sai kingaga üles küll. Logi sain ka Taneli järel kirja. Tagasi tulin mööda eelpool mainitud palki, mis oli kingaga oluliselt suurem väljakutse kui puu otsa ronimine. Olen eelnevate logidega nõus, et natuke ülehinnatud maastik, aga muidu tore aare (leitud ilma gepsuta).

Aitäh!

 2 

See oli siis kolmas aare, milleni täna jõudsin välitööde mõttes. Esimesel lähenemisteel tervitas mind keelumärk, mis teavitas, et tegemist on kurja koera eravaldusega. Otsustasin temaga mitte tüli norida ja proovisin järgmist teeotsa. Seal oli värav ees. Mis seal ikka, proovin siis teiselt poolt. Kuna maastikuga kursis ei olnud, siis sõitsin aardele lähimasse punkti ja võtsin otsekursi aardele. Alguses põld, siis kuivanud võsa, aga Soodi omaga võrreldes oli see lausa park. õnneks tänu külmale pinnas ka enamvähem kandis. Aarde juurde jõudes selgus, et olen ikkagi valel pool kraavi... Ja see muidugi polnud jääs. õnneks oli looduslik purre tekkinud, mille haardetegur saapataldadega oli paraku häirivalt väike ja all olev divesinikmonooksiidi kogus jälle häirivalt suur. õnneks pidasid peenemad oksad vastu ja sain kuiva jalaga üle. Edasi tuli siis hakata aaret otsima. Lugesin logisid, pildusin veidi luumeneid siia-sinna ja hakkaski midagi kahtlast silma. Soodiga võrreldes oli see nagu trepist üles jalutamine, 4,5 on minuarust küll üle pakutud. Panin siis oma nime ka kirja 14. reale ja tulin tulema. Kaubavahetust ei korraldanud. Tagasiteel vedas sisemine kompass veidi alt ja geomobiili ei paistnud kusagilt. Õnneks oli GPS ettenägelikult viimase asukoha meelde jätnud ja juhatas mind tagasi. Aitäh peitjatele.

 1 

Mõistatuse sai hommikul kiirelt lahendatud ning koos Loonaga kähku bussipeale joostud. Aarde juures kohtasine 2 geopeiturit, kes olid samuti tulnud uut aaret avastama. Natuke sai otsitud, kuid aaret ei kusagil. Loona siis helistas oma sõbrale (Ronija aarde peitjale) ja küsis vihjeid. Paari min pärast oli teisel tiimil aare näpus. Leppisime sõbralikult kokku, et jäime STF'i jagama. Lahkuma hakates silmasime kolmandat geopeiturit (Martinit [matu07]) ning kuna olime juba bussist maha jäänud vaatasime ära, kuidas ka tema aarde avastab.

Tänane päev on vist teolt tabamiste päev, kuna kolme uue Tartumaa aarde peale kokku on üle 5 teolt tabangu!

 4 

Hommikul Tartumaal taas kolme uut aaret näha oli väga meeldiv üllatus. Pühapäev ka ja ega muud kohustused eest ära ei jookse...

Mõistatus lahenes kiirelt ja siis oli küsimus, kustpoolt alustada. Kuna tankida oli ka vaja, suundusin esmalt tanklasse ja siis tundus juba kiviga visata.

Kaarditöö järgi tundus, et läbi eraõuede ja paksu võsa ei taha murda, niisiis jäi lootus kuidagi "jõge" ületada. Parkisin heinamaa äärde, panin võsariided selga ja ajama. Nullile lähenedes märkasin, et keegi tegutseb puu otsas. No selge, õige koht. Selgus, et tegevuses oli kaks tiimi: Laura ja Loona ning teine meeskond, kes jõudis kiiresti võssa kaduda, kuid logi järgi [ninnymen].

Eks tuli siis ka esmalt jõe ületamiseks akrobaatikat teha ja siis väikse vihje peale vertikaalsuunas edasi liikuda. Aaret avades suutsin esimese asjana kohe korgi ja pliiatsi puu otsast alla pudistada. Oo nisanäplust! Uuesti alla. Musta korgi leidsin, oranž pliiats jäigi kadunuks. Boonusaare järgmistele :) Aitäh Laurale pastaka laenamise eest! Panin aarde tagasi, käisin auto juures ja tekitasin uue kirjapulga. Ja ronisin uuesti :) Õnneks ei sadanudki alla.

Ära sõites tuli veel vastu Marko [oiorokko], kes andis teada, et ülejäänud kaks uut aaret on juba külastatud. Kiire töö! :)

Üldiselt minusuguse sulgkaallase jaoks oli maastik pigem 3, aga sajakilostel võib huvitavaks minna. Aitäh hommikuvõimlemise ja meeldivate kohtumiste eest! :)

Markole vastuseks, et vihje on mõeldud oja ületamiseks.

 1 

Kui uus aare hommikul avastatud sai siis kohe tpilet.ee lahti ning bussiajad kirja. Teepeal sai ikka eelneval õhtul nähtud Vanameest järgi tehtud ja ka 2 tiimi kohatud. Algul kui kohale jõudsime saabusid samal ajal ka Martin ja Kaido (Vabandust, kui ei olnud Kaido :)) . Otsustasime, et jagame sõbralikult STF'i. Nemad tõid aarde alla, mina viisin ta siis üles tagasi. Kui olin poole teepeal silmasime Martinit [matu07]. Kuna olime järgmisest bussist juba maha jäänud siis vaatasime kuidas temagi aarde avastab. Aardest kukkus tal maha pliiats. Ta läks seda asendama, aga ei teagi kas ta lõpuks selle asendatud sai või ei saanud. Tänud toreda pühapäeva eest ning 2 X Teolt tabamise eest!

 3 

Raamatukoist ja Ignatsi Jaagu juurest tagasi sõites arvas Ave, et ta peab kodus ikkagi homseks tööpäevaks tudengitele materjale ette valmistama ja lubas mu üksinda ronima.

Kui terve hommik on olnud ilus ja kuiv ning mõnusalt paraja temperatuuriga, siis just nüüd kui mul on ees ronimist nõudva aarde otsimine ning vaja läheks talki, hakkab taevast libestit alla tulema. Ja mitte vähe. Terve tee Ülenurmest Külitsesse mõtlesin, et kas ikka minna... Pealegi oli kütusetuli ikka põlemisrežiimis. Aurud on ikka toredad asjad.

Panin koordinaadi ikkagi gepsu ja läksin sinna kuhu ta juhatas. Juhatas eratee juurde. Sealt ei hakanud minema. Lähenesin teiselt poolt.

Nii kui väikesele teele keerasin tuli mulle vastu tuttavat värvi auto. Olen seda korra Raadil ja korra ühe pildi peal näinud. Tõstsime mõlemad käppa ja pressisime pidurit. Vahetasime [matu07]-ga mõned sõnad. Martin andis mulle julgust, et saab ka üksi ja ka raskekaallasena (vt. pilti). Mis siis ikka, igaüks oma teed.

Parkisin auto tee äärde ja astusin üle heinamaa. Siis tuli võsa. Ikka korralik kuivanud võsa. Pinnas oli ka imelik - nagu kõnniks tunnikeseks sügavkülma unustatud piimase müsli peal. Kraavist sain üle purret kasutades ning seejärel ajasin juba pea kuklasse. Midagi ei näinud. Korraks mõtlesin, et äkki see purde ületamine oligi see ronimine, mida ta tegelikult ka oli. Läks nagu suht täppi. Aga aaret polnud ikka veel.

Leidsin ühe puu, mille otsa ma ilmselt ise oleks aarde poetanud. Mingeid väikseid oksi küll polnud, aga ma ei teinud sellest välja. Tuletasin nädalatagust looduskanalit meelde ja hakkasin ahvistuma. Tegelikult oli mul ahv juba sees ja seekord läks nagu veidi paremini, kui Soodis. Aga hirmus oli ikkagi - mõtleks, kui peaks kukkuma ja selgroo murdma - mis must siis saab. Ja kui ma seal omi ahvi ja selgroo mõtteid mõtlesin ning turnisin ikka ülespoole märkasin äkki silmanurgast väikest karvast asja - ma oleks sealt puu otsast kohe alla sadanud ja kõik mõtted oleks teoks saanud - niimoodi ehmatasin.

Sain veel ühest oksaraasust kinni ja taastasin tasakaalu. See karvane polnudki asi vaid väike tüdruk. Jumal tänatud!

Mina: "Otsid?"

Tema: "Otsid ka?"

Mina: "Jah!"

Tema: "Ma tegelikult ei otsi, ma olen peitja!"

Minul hakkasid kohe mõtted liikuma - jumal tänatud, vähemalt leian nüüd üles, kui mitte ise, siis peitja näitab :D.

Saingi kohe infot, et olen vale puu otsas šimpansi häälitsusi tegemas. Hüppasin alla ja kujutage nüüd omakeskis ette, kuidas ma käega ülevalt allapoole oma kõhtu sügasin.... :)

Kui ma alla olin jõudnud oli peitja juba õige puu otsas ja tundis muret, et kas aare ikka alles on, sest ta ei näinud seda isegi. Õnneks oli ikka olemas aga vististi veidi vale koha peal. Peitja vabandas, et oli mu leiurõõmu rikkunud aga mina olin talle vägagi tänulik - sain ma ju oma ronimisristsed palju keerulisema puu peal juba kätte.

Logi kirjas, tagasi panin ta ise - vast jääb pidama. Jalutasime siis koos peitjaga tagasi ja mingil hetkel enne auto juurde jõudmist märkasin, et seekord jäi poolenisti läbikülmunud piimase müsli ületamine ära... Loll on loll olla.

Oli tore kohtumine aardepeitjaga. Tänud Sulle!

Sobilik ka raskekaallastele

Ikka oli seiklemist sellega. Kohtasime ka noori geopeitureid, kes küsisid vihjeid ja saime tõele lõpuks jälile. Üldiselt soovitan võtta mõistlikum teelõik aardeni, kui seda tegime meie (veekogu äärtmööda). STF vist.