Tõlinõmme järv

Praeguse aastaajaga oli kohaleminek lust ja lillepidu. Aitäh hooldajale, nii hea oli sellist korrektset aaret leida!

See aare tundus pikalt kätte saamatu. Aga õiged jalanõud ja ilm tegid aardeni jõudmise küllaltki kergeks. Tänan

See oli raske. Palju sumpamist, õnneks ei pea tagasi tulema. Aitäh!

 1 

Õige hooaeg selle aarde logimiseks. Midagi väga rasket ei olnud. Aardega pärast hooldust kõik korras. Külastusi pole viimasel ajal eriti palju olnud. Hakkasin kohe uurima kus kohast selline hääldamatu nimi pärit on. Vana talunimi pidavat olema. Miks talul nii raske nimi oli, seda ei hakanud uurima. Aitäh!

 8 

Peale hommikusööki vaatas Indy küsivalt otsa: "Kuhu põnevasse kohta me siis täna läheme?". Hea küsimus ja vastuse saamiseks avasime Geopeituse lehe. Üsna kohe tuli meelde värske abipalve selle aarde juures ja nii oligi sihtkoht valitud. Kiirelt komplekteerisime kodus olevatest vahenditest uue aardekarbi ja saigi suund Tõlinõmme järvele võetud.

Auto parkisime juba varasemalt tuttavasse kohta tõkkepuu taha ja sealt jalutasime üle rohumaa kraavi äärde, kus teadsime purdekese olevat. Nojah, kraavi asemel oli üleujutatud võsa ja vett kattis mõne sentimeetrine jääkoorik. Siiski suutsime tuvastada koha, kus purre vee ja jää all olla võiks. Jää oli just nii paks, et Indy jooksis vudinal üle aga meid see ei kandnud. Eks siis tuli jäämurdjat mängida, et mõnekümne cm veekihi all olevat purdekest saaks kasutada. Siin kummikute sääre kõrgusest veel ilusti piisas aga edasi ootas meid veel sügavam vesi. Proovisime kraavi kaldal liikuda jupp maad, et mõnda madalama veega kohta leida võsast läbi saamiseks, kuid tundus lootusetu. Koprad olid ka oma tööd korralikult teinud ja kogu võsa lainetas. Tuli ots ringi keerata ja uuesti kraav ületada. Kuna Indyl on oskus tagasi minna täpselt oma jälgi mööda, siis tahtis ka ta kraavi ületada täpselt endisest kohast. Aga seal ju jääd polnud enam. Eks siis Indy suples, meie tegime tasakaaluharjutuse purdekesel ja olimegi taas kuival maal. Aga aare ju vajab endiselt hoolt. Eks siis läksime uurima, millised jääolud on järvel, et äkki õnnestub sealtkaudu läheneda. Nägime jääl sulanud suusajälgi ja otsustasime asja uurida. Jää oli paks, peal ainult mõnes kohas märg kiht. Nii me lõikasime nurga üle järvejää ja hulpiva saunamaja juurest põikasime juba ilusasse kuiva rabametsa. Sealt väike jalutuskäik aardeni ja olimegi õnnelikult kohal. Riputasime kaasavõetud karbi uue kotiga uuesti puu külge täpselt nii nagu originaalis aare oli. Tagasitee läks juba sündmustevaeselt ja umbes 1,5 tunniga oligi aare hooldatud ja mõnus seiklus kevadises metsas tehtud. Mõnusat seiklemist!

Karp komplekteeritud

Jäämurdja Salme

Preemia peale suplust

Hääd kaasmängijad! Kui satud sinna kanti siis antud aare vajab põhimõtteliselt taastamist, kuna viimase leidja kirjelduse järgi näib, et loomakesed on sellega lustinud ja aardest on järgi vaid väline kest. https://coord.info/GL198QVJC

Peale Paldiskis turnimist noppisime ka mõned aarded. Siit päris nii lihtsat ja nauditavat kulgemist küll oodata ei julgenud. Õkva üle järvejää oli vaid lust ja lillepidu siia astuda. Maastik oli mitmeid pügalaid kergem, kui see muul ajal oleks. Super mõnus, kui vahel ka õigel ajal õiges kohas olla. Kniks.

Paldiski tulejuhtimistorni katuselt

 1 

Täitsa tore astumine oli seekord, kui tõkkepuud ees poleks saaks isegi autoga aarde kõrvale :D Aitäh :)

Kuigi Helen ja Salme olid reklaaminud pohlad-jõhvikad välja , siis selle koha pealt oli peaaegu mitteleid. Mina leidsin ainult peotäie. Ilmselt olid nad marjad kõik ära korjanud. Teekond oli rahuldav, ilma kummikuteta poleks nii tore olnud. Tänud aarde eest.

Leitud, logitud, tänan!

Juba mitu korda olen mõelnud, et käiks Tõlinõmme järve ääres ka ära, aga maastik 4 on seda hoovõttu kuidagi eriti pikaks venitanud. Täna sai lõpuks plaan teoks ja sellest kujunes väga mõnusad paar tundi rabametsas.
Eramaa oli tõkkepuuga piiratud, kuid selle kõrvalt viis mööda rohumaad ilus sissetallatud rada kraavini ja igati viisaka purdekeseni. Väike tasakaaluharjutus ja olimegi rabas. Ülejäänud teele jäävad kraavid oli üle hüpatavad ja enamik teekonnast nagu jalutuskäik parkmetsas. Kummikute vajadus oli vaid paaris kohas ja ilmselt natuke rada otsides saaks läbi ka matkasaapaga. Seega praegu ideaalne aeg selle aarde külastamiseks. Märjematel aladel on veeseisud madalad ja rabas polnud ühtegi tüütavat sitikat. Meie liikumise tempo võtsid maha hoopis metsa all punetavad pohlad. Kuna me polnud valmistunud korilusega tegelemiseks, siis mingit anumat meil marjade jaoks polnud, kuid iga geopeituri kotis leidub ju minigrippe. Nii saimegi lisaks vahvale matkale ka poole kilo jagu pohli-jõhvikaid.
Aarde leidmiseks käisime muidugi kõikide piirkonnas olevate puukeste juures ja viimase küljest ka kotikese leidsime. Kott on loodusjõudude mõjul täitsa pudedaks muutunud ja külgedelt lõhki. Karp oli seal kummuli asendis ja nii oli karpi vesi pääsenud. Ka logiraamat oli niiske olemisega. Kuivatasime karbi seest ja riputasime logiraamatu oksale tuulduma. Samal ajal korjasime kõrval olevatelt mätastelt jõhvikaid. Proovisime kotikest ka nipukatega natuke kokku "õmmelda" ja logiraamatu panime koos donotiidi pakiga kuiva minigrippi.
Tagasiteel jalutasime mööda järvekallast ja leidsime ka lagunenud torni, kahjuks pole sellest enam peale mädanenud palgihunniku midagi järgi.
Tõlinõmme raba oli meie jaoks täitsa uus ja seni avastamata koht ning sügisese päikselise ilmaga kujunes sellest super häid emotsioone pakkuv jalutuskäik. Suur tänu sinna juhatamast, meile meeldis väga!

Üle kraavi viib korralik purre

Aarde kõrval

"Vaatetornis" vaadet nautimas

Tänan peitmast.

Mina võtsin igaks juhuks räätsadki kaasa, aga saab ka ilma. Ilm soosis rabas matkamist. Alustasime niidetud alalt ja siis otse raba peale. Järve lähistel oli mõnusasti palju rajakesi, muudkui vali see õige. Tooli juurde minemiseks oli ka valikuid, kas valid raja kahtlase pinnasega või vähem kahtlasega. Tagasi kubuhunniku juurde jõudes oli üllatus hulgi autosid siin näha ja veelgi rohkem oranžis vestis poisse. Tänud peitjale.

Mõnus matkamine oli.Aitäh!

Enne matkale asumist uurisime põhjalikult kaarti ja tundub, et sellest oli vist abi sest õnnestus täielikult vältida võsa ja sood. Algul kõndisime üle heinamaa ja edasi oli väga mõnus rabamatk. Tagasi jõudes olid jahimehed ennast meie auks üles rivistanud. Aupauke ei lastud, õnneks. Tänud aarde eest!

Meie rada sai alguse enne eratee märki, tõkkepuud ei näinudki, aga see jäi arvatavasti kurvi taha. Kuna ees tegeleti mingite kaevetöödega, siis pöörasime kohe paremale, möödusime mesilastarudest ja liikusime läbi hõreda võsa järve suunas. Majast möödusime võimalikult suure ringiga, otsides pääsu üle veetakistuse. Esimesest saime üle mööda vee alla jäänud silda. Sellele järgnes aga suurema ulatusega märgala, millest mida üle ei viinud. Õnneks kannatas ettevaatlikult kummikutega võsa vahelt vees sumbates sealt ikkagi läbi saada. Edasi oli kuni järveni oluliselt lihtsam, sai otsesuunas mööda radu aarde suunas liigutud. Metsa ja aarde vahele jäi aga rabamaastik, mis polnudki nii tugev kui olin arvanud, räätsad olin jätnud aga autosse. Seega üritasin ainult kummikutega üle saada. Tegin vähemalt pooltosin ebaõnnestunud katset, liikudes järjest aardest kaugemale, enne kui pinnas piisavalt tugev oli. Astudes mööda jõhvikatega kaunistatud miniatuurseid künkaid, õnnestus samm-sammult aardele lähemale astuda. Kui jõudsin esimeste kaskedeni, märkasin kitsast loomarada, mille kõrval sai juba päris mugavalt astuda. Minu õnneks liikus see kenasti aarde kõrvale. Panin nime kirja ja läksin sama teed tagasi. Räätsadega oleks ilmselt kordades kiiremini saanud, aga elamus oleks sellevõrra lahjem olnud. Tagasi otsustasime liikuda mööda järve kallast, kust ilmselt kunagine matkarada läks. Nüüd nägime ära ka kunagise vaatetorni, millest oli alles jäänud vaid mädanenud palgihunnik. Samuti möödusime eemalt millestki, mis meenutas ujuvsauna. Kena koht, kahju, et siia vaid nii keeruline saada on. Kuivemal ajal on ilmselt mõnevõrra lihtsam. Aitäh!

Kuni tõkkepuuni sai, siis proovisin üheltpoolt ja teiselt poolt kuid ei leidnud head varjant. Ei tea kuidas sinna saab

Algus oli raske, ei leidnud kohe õiget lähenemisteed. Kui see läbitud, siis oli lust ja lillepidu kuni saabusid viimased 20 meetrit. Seal oli väike ikaldus, aga saime hakkama.

Mõnusalt kerge õhtune jalutuskäik, tänud.

Imeilus ilm mööda järvejääd matkamiseks. Kunagi olen orienteerumisvõistluse käigus pidanud torni juurde tulema, seega tean kui kõrge vesi võib seal metsas-rabas olla. Talvel oli lausa rõõm. Pidasime keset järve pikniku ka ära. Lugesin, et ümber järve on matkarada, aga kust see algab, see jäigi selgusetuks. Aitäh aarde eest!

01590

Lähenesime läbi lõputu roostiku ja üle järve. Mingil hetkel jõudsime värskete jälgedeni, mis viisid otse aardeni. Tänud!

 2 

Tundus hea mõte see aare talvel ära logida kuna mõned silma jäänud sügisesed logid hoidsid mind aardest eemal. Tänane ilm soosis aga ideaalselt veel väikest jalutuskäiku. Tõkkepuu taha jõudes ootas seal ees juba 2 autot. Esmalt arvasin et geopeiturid aga autod olid siiski võõrad ja geotunnuseid nende küljes ei märganud. Aarde poole suundus värse suusarada mis ka minul mineku kõvasti kergemaks tegi. Üllatus oli suur kui märkasin et jäljed otse järve jääle suundusid. Kuna ka eelmiste leidjate aimatavad jalajäljed olid uue lume kihi all, siis julgesin isegi otseteed kasutada. Väga mugav viis aardeni jalutada. Peagi leidsin ka suusatajad üles, paar mugupere oli järvele aega veetma tulnud, Õnneks meie teed läksid õiges kohas lahku ja sain rahus omi rituaale läbi viia. Otsida polnud siin miskit, tuli vaid nulli minna.

Tänud kohta tutvustamast, kus mõnusa ilmaga üks mõnus jalutuskäik teha.

 1 

Taaskord üks mõnus lumes sumpamine. Leidmise tegi lihtsamaks värsked jäljed lumes, mis otse nulli viisid :)

Suts ja käidud, hetke maastik soosis kiiret käiku. Lootsime ka torni minna, aga olime ajast maha jäänud, tornist olid ainult kummulikukkunud palgid järgi. Aga jalutuskäik oli tore ikka ja päikegi tuli peale logimist välja. Tänud juhatamast.

Peale eelmise nädala pikka mataka Kõrvemaal keeldusid tegelikult mõlemad pliksid nüüd sellisele matkale tulemast. Aga ei tea mis juhtus, igatahes otsustas Neti siiski meiega liituda. Virsik meid eriti kaugele ei viinud, seega tuli juba päris suure tee lähedal jalad alla ajada ja raba poole jalutama hakata. Koht oli mõnusalt talvine. Õnneks oli külm oma töö teinud, muidu poleks vist isegi mitte rappa sisse saanud, nii palju vett oli seal. Rabas ringi tuiates sattusime ühel hetkel jälgedele ja olime põnevil, kas täna on enne meid juba keegi aaret logimas käinud. Enne veel, kui aardele päris lähedale jõudsime, käis mu selja taga üks raksatus ja Neti kiljatas, et temal jalg märg. Asja lähemalt uurides, tuli välja, et ülemine sokiserv oli vett saanud, ülejäänud jalg osutus kuivaks. Aardele jõudis silma peale visata kõigepealt Jutsi, mina ajasin natuke jälgi taga, aga jäljed aardeni ei jõudnud, nii et meie lootus, et enne meid on veel täna üks sissekanne tehtud jäi ainult lootuseks. Tagasi liikusime igaks juhuks mööda tuleku jälgi, kuna hakkas juba hämaraks kiskuma ja proovisime vältida enne läbi kukkumise kohta. Igatahes jõudsime ilusti tagasi. Tänud seltskonna ja tänud aarde eest.

Üsna mitu kuud on see kollane mind häirinud, kuid aukartus suvalise raba ees häiris veel rohkem. Seega ootasin kannatlikult aega, mil pinnas kõvem ja uppumisoht väiksem. Suutsin ka sõbra matkaplaani tuksi keerata ja ta hoopis toredate jalutusradade pealt siia vedada. Minu õnn, mulle üksi ei meeldigi rabas käia.

Aardeleiu võiks lugeda lihtsaks. Ainuke, kes jala veidi niiskeks sai oli sulgkaalus olev Elys. Ülejäänud hõljusime mööda tahket pinda aardeni ja tagasi. Nägime nelja kitse, kaotasime ajutiselt ühe koera ja tegime mõnusa matka, aitäh!

 5 

6htul v6tsin gp kaardi ette ja vaatasin et mis siis kodu l2histelt veel v6tmata on. Lugesin kirjeldust ja m6tlesin endamisi: 4.0 maastik, raba, kottpimedus.... k6lab nagu seiklus ;P. Nullile l2henedes n2gin k6ige pealt yhte eramaa siti aga kuna tee kulges sealt m66da s6itsin edasi ja j2lle kurjad sildid. Et kellegile mitte pahameelt valmistada s6itsin siis esimese eramaa sildist ka veel sadakond meetrit tagasi. Varustus selga ja sukeldusin metsa. Tykk aega ragistasin m66da j2rvekallast v6i v2hemalt ise arvasin nii. Kuni yhel hetkel m2rkasin et gepsu peal on suund kuidagi vastassuunda keeranud. Ots ringi ja sihik uuesti paikka. Sillani j6udes oli see poole meetri sygavusel vee all. Aga rabaaaretega olen juba niipalju targemaks saanud et tulin seekord kalamehepykstes >:) Edasi l6ikasin juba otse l2bi rabametsa. Nullile l2hemale j6udes aga sain aru et selleaastane pikk ja niiske kliima olid j2rve pindala oluliselt kasvatanud. Taas olin 6nnelik et kummikute asemel pyksid olin valinud kuna vesi ulatus kohati yle p6lve. Piiika aega ei ole siin kedagi k2inud aga aare oli ideaalses seisus ja yllatavalt kuiv. Tagasi minnes l2xin m66da j2rvekaldal olevat rada. Vaatetorn on oma aja 2ra elanud ja pikutab nyyd 6nnetult maas. Hyppeid tegema ei pidanud vaid sai rahulikult l2bi kraavide jalutada v2lja arvatud viimane. Lootsin l6igata kuid juba kalda 22res ulatus vesi nabani ja pidin ringiga uuesti silla poole tagasi minema. Sealt edasi enam metsas ragistama ei hakanud vaid k6ndisin rahulikult yle p6llu. T2nud peitjale m6nusa 6ise seikluse eest ;)

Vana vaatetorn

Allveesild :P

Kuna see aare otseselt päevaplaanis ei olnud, siis polnud õrna aimugi, kuidas sellele aardele läheneda. Kui olin Tõlinõmme multi lõpetanud, mõtlesin et läheks ikka prooviks ja hakkasin lihtsalt täpi järgi suunda hoidma. Aega see asi võttis kõvasti, kuna jääolud olid vahelduvad ja marsruut sellest tulenevalt mitte just kõige sirgem, aga lõpuks sain ikka kuidagi ennast kohale ja nime kirja. Tänud peitjale.

 1 

Vahetasin saapad kummarite vastu ja viskasin ratta kuskile kadakapuhmasse ning matk võiski alata. Algul hiilsin arglikult mööda rajakest ümber talu, aga nähes, et mulle lõukoera kallale ei saadeta, läksin sirge seljaga edasi. Esimese kraavi ületamisel oli sild suureks abiks. Järgmised kraavid olid kõik ülehüpatavad. Pärast väikest vedelat pokumaad jõudsin rabametsa, kus oli mõnus kõndida. Aardeni läksin otse läbi metsa ja tagasi tulin mööda järvekallast. Väga meeldiv jalutuskäik oli. Aitäh!

 2 

Täna kohe isutas natuke pikema jalutuskäigu ja ebamugavamat astumist pakkuva maastiku järele ning et Tõlinõmme järv oli meil mõlemal sobivalt leidmata, asutasimegi just siia täna ennast teele. Ei olnud tõesti asi pooltki nii hull kui ette arvasime ja tegelikult tuli minule sellest esmalt raskeks mõeldud minekust hoopis lihtne jalutuskäik ja suur marjasööma; Laur natuke siis ronis ikka ka, sinna kuhu sai… :D. Mõnus oli ja aitäh Mairile peitmast, looduses liikumise vastu ei saa ikka miski, kui keha on vaja eilsest pikast istumisest välja raputada :).

 6 

Olen seda aaret kaua vältinud. Kujutasin ette millegi pärast, et see on ikka täishull raba ilma mingisuguse tahkema pinnata jne jne...lisaks veel kümneid kilomeetreid sellist jalutust :D Ei tea kust ma sellised toredad mõtted võtsin. Eelmine nädalavahetus nägime Keila-Joal Matut, Kaupot ja Allanit kes olid tulnud just selle aarde juurest. Ütlesid, et väga hullu polnud midagi. Alguses tasus ainult torusid otsida ja kummikud kindlasti kaasa.

Peale eilset rasket geopeituse tööõhtut :P oli paras minna end tuulutama kuhugi ja valisime siis ka lõpuks selle aarde. Marje andis veel soovitusi kuhu parkida ja oligi plaan olemas. Torud leidsime kiirelt ja tänu neile sai suurim veetakistus ületatud. Edasi läks juba lihtsalt. Kaldusime sirgjooneliselt kursilt natuke eemale ja tänu sellele nägime ka "vaatetorni" ära...ega tast enam midagi palju alles ei ole. Korra ikka ronisin üles ära, et vaadet nautida ja sain mõned pildid. Väga palju seal ennast liigutada ei tahtnud. Edasi läksime aarde poole. Ootamatult tulid vastu kaks (jahi)meest. Ühel käes binokkel, teisel püss...teretasime ja möödusime. Pauku ei kuulnud :) Mõne hetke pärast saimegi tunda mõnekümned meetrid seda päris päris raba pinnast ja oligi logi kirjas. Tagasi läksime juba otse. Maris sõi terve tee mustikaid, jõhvikaid ja pohli :) Oli mõnus jalutuskäik ja super ilm :) Ei tea miks ma mõned aarded endale liiga hulluks mõtlen :) Tänud peitjale!

 1 

Rabamatkad on ka minu lemmikud olnud juba aastaid.Õnneks saab tänu geopeitusele ka selliseid vähem tuntumaid paiku külastada.

Viimasel 30 meetril sai ka õige rabatunde kätte.Tänud!

 1 

Matu on kõik ära öelnud, mõnus rabamatk. Torn on veel püsti, aga trepp on pikali kukkunud.

 7 

Hohohoo, mmm...

Kui Kaupo pakkus, et pühapäeval võiks ühe 4.0 hõljuvat tüüpi aarde võtta, siis pikast veenmisest ei saa rääkida :)

Natuke tegin isegi kaardi ja logide baasil eeltööd, et kustkaudu tõenäoliselt ligi saab. Paistis, et esimene loogiline lahendus on kõige õigem.

Jätsime auto talu juurde tõkkepuu taha ja läksime mööda jalgrada ümber talu. Siis hakkas järjest radasid kõrkjatesse suunduma. Kaardilt mäletasin, et siin on kusagil üks kraav. Vaatasime ühte rajakest - jaa, oli kraav. Mitte väga hüpatav.

Lähtusime loogikast, et ülesvoolu on kraav kitsam. Mitte ainult, lausa sild oli olemas. Sillast üle saades oli mõnda aega jätkuvalt üsna märg, aga kui sammu valida, siis päris üle kummikuserva ei tulnud.

Pärast märga ala jõudsime tavalisse kuivapoolsesse rabametsa. Kolmandana kõndides tahtis sookail hingetuks võtta. Vahelejäänud hommikusööki sai asendada suurte magedavõitu mustikate ja samuti üsna suurte ja väga heade pohladega.

Aardest 50 meetri kandis tuli vastu mugu koeraga. Tegelt ka? Siin? Ei tea, kas väärib silti "muguoht"? :P Hakkasime siis hindama, kuidas nulli jõuda. Esimesed kaks katset läksid väga hõljuma. Kolmas katse oli parem, saime kohale. Tükk aega keerutasime valedes kohtades, kuni aare lõpuks täitsa ehtsast nullist välja tuli.

Tagasiteel vaatasime veel lähemalt üsna amortiseerunud vaatetorni ja möödusime ka kasvuhoonesauna varemetest. Ehh, siiamaani olen nii rahul. Geopeitus on ikka väga õpetanud raba armastama. Aitäh peitjale!

 7 

Siimu saatsin Harku metsa suusatama ja ise tulin siia. See oli hea mõte, sest suusatada poleks siin saanud. Kuigi alguses selline mõte oli.
Parkisin auto värava taha ja asusin teele. Pelgasin õõtsikut, aga see osutus kogu retke kõige lihtsamini läbitavaks osaks. Esimese kraavi sain kenasti üle. Siis oli võsa ja üleujutatud mets. Järvejääle ei tihanud ma minna, sest võsa äärest oli jää lahti ja vesi väljas. Ilmselt poleks see ka last kandnud. Ukerdasin siis ülimärjas võsas. Kui kallas sutsu kõrgemaks läks, siis olid ees veel mitu vett täis kraavi. Kõikidest õnnestus mõlemat pidi kenasti üle saada. Kui katkise sauna poole läksid ka mingid kummikujäljed, mille alguspunkt jäi sügava vee tõttu tuvastamata, jäljerada ristus minu trajektooriga, siis edaspidi nägin ohtralt põdrajälgi. Põdrad polnud harrastanud kallasrajal liikumist, vaid ka nende rajad kulgesid metsast järve ja tagasi.
Aardeleiuga probleemi polnud, see asus kenasti nullis. Oli kuiv ja korras.
Tornist täna lõuna ajal erilist vaadet polnud. Halli 50 varjundit või midagi sellist.
Aitäh aarde eest paigas, kus mu ema pidevalt jõhvikal käib. Nüüd ta ei saa enam öelda, et ma ei tea, mida Tõlinõmme õõtsik tähendab.

 1 

Sumpasime, naiivselt lootsime, et jõudes järveni edasi lihtne - astud mööda jääd.. tuhkagi! hoopis puha lörts ja vesi.. Niisiis ikkagi ringiga. Poolel teel seiklesime pikalt koos põdra ja (ilmselt) metseajälgedega, mis viisid õiges suunas - äkki ka geopeituse huvilised? Andis sumbata (võis vaevu tuvastada, et suvel kulgeb siin ilmselt isegi mingi rada), aga kohale jõudsime. Tänud peitjale siia juhatamast, muidu ilmselt poleks sattunud.

 1 

Tänasel külmal päeval läksime Ianiga Tõlinõmme rabasse Tõlinõmme järve otsima. Parkimispunktist näitas nool linnulennult 800m, see ei ole ju kõige hullem. Pool teekonda matkatud ja peas tõdesin, et isegi -18 kraadise külmaga on võimalik ennast liiga paksult riide panna. Vähemalt külm ei hakanud. Ian kirtsutas natuke nina, et miks ma talle ei öelnud, et nii pikk matk on kavas ette võtta. Ma selle peale vastu:"Aga ma ütlesin, et kõnnime lumes." Vahepeal kõndisime väga tihedas metsas. Rabasse ei vajunud ja järve jää kandis meid ilusti. Kogu teekonna otsisin inimeste jälgi, sest päev enne oli seda kohta külastanud kaks lätlast. Vist lähenesid teisest küljest kui meie. Meie nägime vaid põdra-, jänese- ja hiirejälgi. Kellegagi kokku ei põrganud. Tänan!

Sattusin ka kellegi hoovi peaaegu ja ühtki paremat lähenemisteed ka ei leidnud. Ootan ja loodan, et sellest järvest kunagi turistikas saab, nii et lihtne jalgrattur ka ilma leiutamata ligi pääseks. Seniks vist loobun.

 3 

Ohhh! No ei saa ma aru, kuidas seda aaret leitakse :D. Kaks korda proovisin sellega täna. Esimesel tiirul sõitsin talude tee otsa ja proovisin jala nulli poole minna, aga igal pool oli vastas mingi läbimatu takistus ning arvates, et küllap on kuskil mingi muu tee veel, sõitsin vahepeal teist Tõlinõmmet leidma ja mõtteid koguma. Peale leidu uuesti järveaaret lahti klõpsates sain aru, et terve hulk leidjaid on sedasama kohta lähenemiseks kasutanud, lubatakse lausa tee olemasolu… Sõitsin uuesti samasse kohta… ja jälle tulin sama targalt sealt tagasi…:D. Teen nüüd väikese pausi selle aarde otsimisse, las majaomanikud taastuvad natuke oma topeltkülalisest ;).

 1 

tore jalutuskäik looduses, vaid korralik tuul tervitas lagedapeal. konnad tegid järglasi,linnud otsisid tuulevaikset kohta. tore oli

 6 

Kena koht. Külma ilmaga võib tõesti maastiku raskusastme pooleks jagada. Samas on mul suvisest olukorrast ettekujutus olemas, sest augustis jalgratturina nimekaimust 2.0 multiaaret külastades jäi sõiduvahend igatahes poolel teel põõsasse ning vesises dzhunglis rühkimist sai kogu raha eest, pealekaubagi veel :o)

Lohutuseks neile, kes siiski ennast ülepea sopaseks teha suudavad - saun on kohapeal olemas. Pisut kreenis, aga hetkel pigem püsti kui kummuli. Tänu jääkihile püsib isegi nö "pinnal".
Kohe saame sooja! Varsti-varsti läheb soojaks! Kriskad peal, kurat! Noh, eks ole soem?

 10 

Julge pealehakkamine on pool võitu, hea ettevalmistus on vähemalt kaks kolmandikku. Eeltöö oli nii korralik, et tõepoolest nagu jalutuskäik. Huvitaval kombel Google Mapsi ja kohapealseid olusid uurides selgus, et keegi kurinahk on järve veidi teise kohta viinud, sest vaatetorn ei asunud reaalsuses üldse mitte seal, kus meile tundus et kaardil paiknes.

Mulle oli reis selle aarde otsimisele tõsine luksus - sain olla reisija rollis. Kuidagi on nii kujunenud, et muidu alati olen mina see, kes teisi sõidutama peab. On põhjus selles, et olen suurema osa ajast totaalkaine, või kes teab. Igatahes sain kuningliku sõidu ja aitäh Carolys ja tema hõbedane geokaarik!

Üldiselt kribinal sai see aare üles otsitud ja logitud. Ausalt öeldes ei tundunud eriti 4,0, nii et kindlasti ei maksa lasta end sellest kohutada. Õiget peiturit ei kohuta muidugi miski. Kindlasti saab ise teha sellest aardest vägagi karmi 4,0 aarde, kui minna mööda vesiseid radu madalroomates ja langenud palkide alt läbi pugeda. Ilus kant muidu ka sombuse ilmaga. Aitäh peitjale!

Siit madalroomates läbi

Siit alt läbi pugeda

Põlvini muda paneb peituri ikka naeratama

 1 

Tõlinõmme järve aare tundus alati nagu pikem ettevõtmine, ikkagist maastik 4.0. Tegelikkuses kujunes sellest väga meeldiv jalutuskäik tuulevarju pakkuvas metsas. Mõni tasakaaluharjutus, hüpped üle lompide, väike nulli jahtimine ja käes ta oligi. Tänan looduskaunisse kohta peitmise eest. EVEJ

 15 

Otsustasin täna, maksku, mis maksab, rappa minna. Parkisin auto samuti majade lähedusse ning asusin rajakest pidi teele.
Poole maa peal kuulsin kõnekõminat ning avastasin paarikese kõndimas minust mitte väga kaugel jää peal. Liikumise kulg läks meil paralleelselt, nii et vaatetornis saime kõik kokku. Peatselt rühkisin edasi aarde suunas, mis ei tahtnud kuidagi lähemale tulla. Gepsu vaadates sai selgeks, et tegin selle ümber ringe ning rübisin otse läbi kõrkjate nulli suunas. Mingi hetk imestasin, miks samm nii raskeks on läinud, kuniks avastasin, et tassin endaga mitut kilo jääd kaasas - nimelt vajusin vahepeal ikka veeni ja õhu kätte jõudnuna jäätus see kohemaid.
Aardeni jõudnud ehmatas mind karbi kättevõtmisel üks mumifitseerunud sisalik, kes oli end karbi ümber kerra tõmmanud. Lugesin talle vaikse palve ning matsin ta kombekohaselt lumme. Panin logi kirja ning asusin tagaisteele.
Autoni jõudsin kuidagi liiga kähku. Olin kuidagi pettunud, et matk nii kiiresti läks, kuna praeguse ilmaga oli seal tõega väga ilus. Tänud kohta tutvustamast.

 1 

Mingil x-põhjusel oli see aare ootama jäänud, tänasel kargel sügispäeval oli lõpuks õige aeg siin ära käia. Aitähh!

 1 

Mäletan, et kunagi Vääna-Jõesuus elades käisin ühel kuumal kevadpäeval seda järve otsimas, lootusega merest soojemat ujumiskohta leida. Gepsu siis veel polnud ning kaardimälu järgi jalgrattaga seigeldes tundus, et kõik teeotsad lõpevad kellegi hoovis. Pisut hiljem ehitati sinna vaatetorn, aga rada on siiani kuidagi saladuslikule peitu pugenud. Nii et aitäh peitjale, et ma ka lõpuks järve äärde jõudsin :) Praegu on rada väga kuiv, ainult lõpus saime paar vesist sammu teha mööda laia geomaanteed. Tänud juhatamast!

 1 

Muidu mõnus kuiv, aga aardeni jõudmiseks oli kummikuid vaja. Boonuseks jõhvikad. Täname!

 1 

Auto juurest jätsin aardeni minemiseks veel mõnusa jalutuskäigu jagu maad. Vahva koht, ei olnudki sealkandis enne käinud.

Tänud :)

 2 

Oleme ammu juba mõelnud Tõlinõmmele minna, kuid senini polnud veel sinna jõudnud. Täna võtsime pärast Tötskääbuste külastamist suuna sinna. Tõmbasime kummikud jalga ja asusime tatsama. Kõik läks väga ludinal. Rada, mida mööda kõndida, oli olemas ning nõnda meetrid aina vähenesid. Mõtisklesime, et ei tea, kus see torn täpsemalt asub ning mõne hetke pärast olimegi juba seal. Ronisime üles, imetlesime vaadet - varsti loojuma hakkav päike, eemal üle vee lendavad pardid ja päikese kuldne peegeldus järvel. Mõnus oli seal. Niisugused kohad, kus saab vaikust nautida ja metsikumat laadi loodust näha, on mu lemmikud. Kui vaade imetletud, liikusime edasi ning jõudsime aardele juba väga lähedale, kuid maa muutus vesiseks ja õõtsuvaks. Patrick sulistas siis aardeni ning logis, mina ootasin pisut eemal. Seejärel asusime tagasiteele. Tee peal maitsesime veel jõhvikaid ning pohli - väga head olid.
Oli tõeliselt meeldiv jalutuskäik, mis sobis pühapäeva õhtusse ideaalselt. Kindlasti läheme sinna veel :).

 1 

Väga laheda kohaga tegu :). Suvilast mitte väga kaugel ja kuigi kõik see kant tundub endale suht selge olevat, siis sellest järvest ei olnud ennem aimugi :D. Mida kõike ikka ei avasta tuttavatest kohtadest. Olime ennast hästi ette valmistanud ning kummikud kaasa haaranud.. Algul tundus, et kummikuid nagu polekski vaja läinud aga ca. 20m enne aaret olid kummikud hädavajalikud. Maa oli seal nii nii soine, et vahepeal tundus, et vajun sisse :D. Õnneks seda ei juhtunud ja sai logitud. Vaatetornist sai ka läbi hüpatud ja ümbrust uuritud. Kindlasti mingi aeg tagasi sinna veel rohkem ümbrust uurima.

 1 

Mõnus rada läks kuni vaatetornini ja ka eemalt edasi. Tee peal kohtasime suurt seltskonda seenelisi. Mina sain lisaks vahepeal teha tiigrihüppeid, Tanel aga tuimalt igalt poolt oma kummaritega otse läbi. Olles seda aaret vaadanud, siis tundus, et tegemist on raba aardega. Seetõttu olin ka veendunud, et tavalise tossuga pole mingit probleemi kuiva jalaga nulli jõudmisel kuna hetkel on rabad üpris kuivemapoolsed. Juhtus aga nii, et viimased meetrid olid päris soine. Natukene proovisin Taneliga sammu hoida aga 20 meetri peal jäin lihtsalt moraalseks toeks. Tänud siia juhatamast! Nüüd saan öelda, et olen ära käinud kohas, kus on minu suvilat läbiva oja lähe.

 1 

Küsisin veel hommikul Karlilt, et kas kummik on ikka kaasas. "Küll saab ilma ka". Eks enamus maa saigi, aga lõpus jäi ta eemale vaimseks toeks :) Metsas oli palju marjulisi-seenelisi ja ka vaatetorni külastasime. Aitäh!

 1 

Moor meelitas meid siia aarde juurde jutuga, et temal just sinnakanti asja, kas me ei tahaks tulla ja et auto parkimise kohast on aardeni vaid 100 meetrit ja alles lõpus läheb veidi vesiseks. Kui me aru saime, et tegelikult on vaja minna 600 m ja rada on suht mudane, oli juba hilja :D
Viimane lõpp meenutas mulle Mädajärve Viljandimaal. Hea, et ilm oli kuum, paljajalu oli see minek hea värskendus. Vahepeal vajusin küll põlvini vette. Võtsime kaasa Ove jäetud rändurid.

 2 

Koht oli mulle teada tuttav varasematest külastustest, seega teadsin kuhu auto parkida ja kuidas üle kraavi saab. Aarde asukoht valmistas aga üllatuses, esimese hooga sammusin õigest kohast mööda kuna ei uskunud, et aare sellises kohas peaks asuma. Aardeni viis aga tõsine geomaantee, peagi hakkab see veel mugusid ligi meelitama. Aare logitud vaatasin vaatetornist veel jupp aega päikeseloojangut ja siis liiksuin edasi Ridaelamu kinnisvarapiirkonda.

Aardest võtsin kaasa 2 TB-d ja aardesse jätsin 2 geomünti ja ühe TB.

Päikeseloojang Tõlinõmmel

 1 

GPS näitas, et üks tee läheb aardele üsna ligi. Samas aga paistis, et tee lõppeb ühe maja juures. Teeääres nägime ühte kohalikku talumeest, kellega juttu puhudes selgus, et see Tõlinõmme äärde minekuks igati sobilik teeots ning sellest viimasest talust saab sobilikust kaugusest muretult ilma kedagi häirimata mööda minna. Nii me tegimegi. Saime autoga ilusti järve kaldale välja. Seal kummikud jalga (mis oli ainuõige valik) ja mööda järve äärt aarde poole minema. Läks täitsa ludinal tegelikult. Koer nautis igat sekundit ja sammu. Käisime noppisime aarde üles ja vaatasime ka linnuvaatlustornis ringi. Vahva aare ja mõnus koht, tänud!

 3 

Tõlinõmme järvega läks natuke nihu jah. Peale seda kui Paavo oli oma Virtuaalse peitnud minu tünni juurde, palusin tal see järv minule jätta. Päevad läksid, kuud ja aastad kulusid. 28 veebruaril sai Merikesega maha tehtud, et lähme see nädalavahetus ja paneme aarde paika. Ajas muidugi muigama, kui see aare avaldati ja kuna sattusin suhteliselt kohe ka kirjeldust lugema...oli kihvatus tormata. Mooril on küll edu kilometraazis(ilmselt ka Paavol) aga võiks ju? Samas meenus kokkulepe, et nädalavahetus ja staff ning suur kiire läks üle. Lugesime mõnuga nende logisi kes olid käinud ja leidnud ning tiba õelutsesime kuna täna läksime ju meie sinna...otsima ja ka loomulikult peitma, kuna selline oli plaan ju. Tuuldusime seal nii enne kui peale leidmist, kiikasime ka raba suunas ja kindel tahtmine oli oma tünn poetada põhja kaldale...aga...järv ja koht oli ju tutvustatud...milleks selline temp? Korjasime oma tünnid ja kondid kokku ja suundusime järgmise raba suunas, kuhu seekord kahjuks ei jõudnudki, kuna tehnika vidin taskus pakkus veel ühe, uue aarde. Noh, eks mõni teine homme ja ja tähelepanelik lugeja saab Paavo logist ka uue aarde nime kätte Axeli meelemust ;)Hetkel on tünn auto esiistmel ja koordinaadid on jätkuvalt liikvel. Suured tänud peitjale, et koha peituritele ära näitasid!! Kui poleks naisi...mehed venitaks kummi viimse päevani...ma ütlen :D

Hetkel kannab ka mind, enam-vähem

Seekord ei trambi katusel, koputan viisakalt...kohalik kobras ehk ei tunne mind veel :)

 4 

Kui ei jõua ise peita siis tuleb otsima minna sinna ,kuhu tahtsid ise peita :). Meil oli selleks nädalavahetuseks plaan siia jõuda peitma ,aga nüüd pidime hoopis otsima hakkama. No seekord siis sedamoodi ja eks vahel ongi niiviisi vahvam :D. Panime parklas kummikud jalga ja matkasime aga järve manu. Et osaliselt oli maa veel jääs, siis oli algus suht koht kuivalt kõnnitav. Kuid siis läks asi vesiseks ja jäiseks vaheldumisi. Seal kus Alex uhkelt üle kõndis mina millegipärast ragistasin jääst läbi. Täna siis vastupidine asi, et mina see aukudesse potsataja :P. Parvesaun järvel oli kuidagi kummuli vajunud ja tünnidki osad puha jalga lasknud, vähemalt nelja nägime järve kalda ääres vedelemas.Aga rada vaatetornini oli uhke, kohe näha, et viimasel ajal on siin tihe liiklus. Vaatetorn tundus aga kuidagi väsinud ja kurb seal järve kaldal, kuid julgesin ikka üles ronida, vaade oli päris kena sealt, isegi Alexile sai ülevalt alla vaadata , seda just tihti ei juhtu :P .Viimased meetrid aardeni panid maastiku raskusastme paika, seni olime vaid pead murdnud ,et mis mõttes nii kõrge teine ;). Tagasiteel aga komistas Alex oma sõprade kobraste pesa otsa :D. Istus siis mõtlikult pesa veerel ja üritas sõprust sobitada, aga no es õnnestunud, keegi pesast välja ei tulnud, samas jooksurajad ümber pesa olid aukartustäratavad :D. Aardest lahkusid GC ja TB, asemele jäid kaks TB-d. Tänud vahva matka eest!

parvsaun on kummuli

ilus punane tünn

täitsa jääs veel... kuid praod on juba sees

vaade tornist

ka suured mehed võivad vahel pisikesed olla ;)

hundinuiad on siin ka

maantee

vägevad jooksurajad on ümber pesa

Tänan!

 1 

Naistepäeva rabamatk. Auto jäi toonekure valvata, ise rühkisime järve poole. Kena koht. Järvejää veel kandis, ojakesed-kraavid nõudsid tasakaaluharjutusi. Enne aaret muutus maastik ebausaldatavaks. Tänane tihe liiklus oli ligipääsu aardele üsna poriseks muutnud. Mätas õõtsus ohtlikult ja saime vist aru, miks maastiku raskusaste just selline on. Tänud.

 3 

Et mitte veel mõne tuttava naisterahvaga kohtuda ja siis enast hiljem siunata, et pagan jäi jälle see õnnitlussoov ütlemata- selleks on ju hea metsa geopeituse mängu peituda ;) Koht oli tegelikult veidi tuttav - suvel sai pea nulli juures rattaorienteerumise tõttu käidud. Seekord oli parem (ei pidanud muretsema teabkuhu jäetud ratta pärast ja kiirustada ka polnud vaja) Saime nautida veel pooltahket metsaalust ja imelisi vaateid. Kuna minul kummikuid polnud siis tundus et päris lõpus tuleb hakata naisekandmist harrastama (seetähendab et naine kannab). Kuna rahvast oli enne palju liikumas nähtud - ei julgenud äkki keegi veel näeb ja teeb pilti ka, saime siis teistmoodi hakkama.Kuna võtsime TB siis asemele tuli jätta üks Koreast kaasatulnud geocoin. Tore matkake oli, tänud. Oops Geocaching.com lehel polegi aaret üleval. Hetkel ei saa siis ka rändureid sinna logida

 1 

Ega olma geopeituseta poleksi selle järvesilma juurde sattunud. Teel aardeni kohtasime "kolleeg" Hannest, kelle hea nõu oli suureks abiks. Tänud talle! Veel tulid meile vastu kolm matkajat. Olime kindlad, et tegu on geopeituritega. Aga logisid lugedes selgus, et polnudki. Või oli viimane takistus neile ületamatu...? Aga jalutuskäik oli väga mõnus. Eks naistepäevaks tellitud ilus ilm kaunistas seda veelgi :) Täname!

 2 

Õues olev talurahwas vaatas suuri silmi seda naistepäevarahwamatka, mis seal täna toime pandi. Masside liikumine kui vanadel aegadel - minnes tuli Opel vastu ja tagasi tulles saime ise järgmistele pikki kummikuid soovitada. Lisaks oli metsavahel veel üks seltskond, aga nagu hiljem raporteeriti, siis logiraamatuni nad ei olla jõudnud. Igatahes esimene veetõke võttis poole võistkonnast rajalt maha, aga pisi-Liisi matkas vapralt päris lõpuni. Niiskeks kisub jah - jää peale enam ronida ei julge ja lõpp ilma kummarita - mkmm. Kõige raskem asi seal taga oligi leida mätas, mille peale Liisi logimise ajaks toetada :) Aga hakkama saime - aitüma! Kaks sitikat jäid siia.

 1 

Järve äärde jõudnuna sai hetkeks kaalutud, et kas minna madala matkajalatsiga või siis ikka kummisäärikutes. Kuna järv on teadupärsat vesine koht ning ka järvekaldad ei pruugi oluliselt kuivad olla, siis oli see otsus tark tegu. Kuigi enamjaolt oligi tegu mõnusa matkarajaga, siis jah, lõpupoole osutus kummik väga mõnusaks abivahendiks :) Kuigi meie naaberriiki peetakse tuhandejärvemaaks, siis ka meie maale on neid järvesilmakesi jätkunud ikka ohtralt ja see teeb ainult heameelt.

Tänud ühte kena järve näitamast!

 1 

Kummik on sõber sinna mineku juures, vähemalt praegusel aastaajal. Kõigepealt otsisin aarde üles ning magustoiduks jätsin vaateplatvormi külastuse. Kui keegi tahab endale rohelist Rakvere lihatoodete plastmasskasti, siis vaateplatvori üleval vedeleb üks ülearu . Peitjale aitäh looduskaunisse kohta juhatamast!

 4 

DCXL. Kevadiselt päikeseline ilm. Mis paremat veel osata tahta, kui üks mõnus jalutuskäik looduses. Tänud lähevad peitjale, kes päeva just sobiliku aarde riputas. Olen siin järve ääres korra ammu käinud, kuid uuesti minemise vastu polnud kõige vähematki. Läksin peale tööd ja esikohta ei lootnud. Viimase talu värava juures oli üks punane auto, kuid geomängijatele ei julgenud seda esialgu pakkuda, liiga julgelt pargitud. Rajal vaheldus jää veega, kuid üldiselt sai kuiva jalaga. Märkasin ka sillal värskeid jälgi, mida päike polnud jõudnud kuivatada, seega oli oodata kohtumist. Nullis kõrkjate vahel oligi paarike aardekarpi opereerimas. Soovisin "Jõudu" ja sain tuttavaks Marje ja Paavoga. Tagasitee möödus jutustades ja selgus, et punane "Lõvigi" kuulus neile. Edasi saabus juba seltskond Kajaliis, kelle ettevalmistusi rännakuks sai vaadatud ja parimad soovitused kaasa antud.

 6 

Minu elu esimene FTF. Loodan, et mitte viimane :) Aga kui seltsimees Erko ütleb, et meie ei öelnud tere ja läksime kaarega mööda temast, siis ütleks omalt poolt, et see STF kes meile vastu tuli, lähenes sellise hoo ja sihikindla pilguga, et me ei jõudnudki tere peale mõtlema hakata, kui ta juba kadunud oli :D Kadus sama kiirelt kui jahimees, kes on karu jälje üles võtnud :D Eks see FTF-i adrekas ajab nati ikka hulluks kah ja muhedamalgi matkasellil tekib väike jahi-instinkt. Eks meil endalgi oli algul pulss üleval, kuid peale FTF-i logi rikastus veri mingite heaolu hormoonidega ja endine südamerütm taastus :D

Kuna mul oli teatriking jalas, siis kummikutega Andres läks ees ja näitas kuivemaid mättaid, kuhu peale astuda võis. Aga jah, koht tore ja suvel võib seal lausa fantast olla !

 7 

Kui aare avaldus, olin mina alles Lääne-Virumaa pealinna eakaid rõngastamas. Sain uuest aardest teada alles koduteel. Nii tuligi Suusataja ja Vana-Jüri maa-aare vahele jätta ning kodukanti kiirustada. Selleks, et saada igati teenitud ftf nagu hiljem selgus :-)

Kuna Marjele on Järve ja ka eelviimane Aedevahe talu elanikud hästi tuttavad, sõitsime lõpuni välja. Jõudsime hõlpsasti aardeni ja tänasime õnne, et mõni nädal hiljem ei jõudnud. Kui aare pihus, jõudis meile järele Reigo/Reix. Saime tuttavaks (mind millegipärast juba teati). Logisin meie kõigi eest ja tatsasime kolmekesi sõbralikult muljetades tagasi. Mitteskoorijatena käisime ka vaatetornist läbi, tegime pilte ning kuulasime Marje pajatusi, kuidas siin olla terve kari lehmi läbi jää vajunud ning alles kevadel kõhud punnis pinnale hulpinud. Kurb lugu.

Autodeni jõudnuna tabasid meid nurjatu teo järel (teolt ju ei tabatud) Kajaliisid, kellest just ennist Reigoga juttu oli olnud. Ajasime siis nendegagi juttu, kuulsime Axeli meelemustast ja soovisime noorpaarile head rabateed.

Aitäh Mairile aarde eest kohas, kuhu ise lähiajal aaret plaanisime. Õnneks tehti ära ja saime hoopis otsida. Te tulge nüüd meile Naage kaldale külla :-)

Nagu öeldud saime peale tööpäeva ja enne päikseloojangut enne igati väärilise ftf-i (fourth to find :-D). Või nagu keegi väga tabavalt siin lehel maininud on - see on mäng, kus kõik medalid on kuldsed. Sellega ongi paslik see logi lõpetada. Aamen.

P.S. Ei saa ikka pidama ;-) Aardest võtsin surnupealuuga rännuputuka.

 5 

FTF 05.03.2014 kell 12.45 Hommikul ärgates pärast esimest kohvi avasin GP kodulehe ja märkasin sääl uhiuut aaret. Pärast pisikest konsultatsiooni Sten-Martiniga, otsustasime siiski asja ära proovida, seda enam, et ilm oli lihtsalt karjuvalt soodne sõltuvuse rahuldamiseks ;) Miski kõva pool tundi läks muidugi gepsu nahka, kuid lõppes asi siiski kõik imeliselt ja eufooriliselt :) Tänud peitjale ja tagantjärele jõudu ka STF-Erkole :) Järgmine kord räägime kindlasti ja pikalt :) EVEJ.

 8 

STF kell 13:00. Lõpuks käisin esimest korda elus seal järve ääres ära! Vana Tõlinõmme aare kutsus ju vaid sinna lähedale ning varem polnud seal niisama ka käinud. Ilm super ilus kevadine, miks mitte võtta ette üks väike jalgrattasõit (tööle polnud vaja minna)! Tehnoprobleemide tõttu viibis mu väljasõit oma tund aega, seega kahanes FTF-võimalus. Kohale jõudes Järve talu juurde tervitaski juba üks auto ees. Oma jalgratta jätsin igaks juhuks juba varem natuke peitu. Tee oli kohati märg, seega kummikud õige valik. Poolel teel aardeni tulidki kaks meest vastu, aga nad möödusid must eemalt kaarega ega tervitanud. Ei tea, kas olidki geopeiturid (pärast selgus et ikka olid)? Aga loogiliselt võttes kes muu "hull" ikka sellisel ajal keset tööpäeva rabas uitab. Kui ikka vaja FTF-i teha, siis ei lööda millegi ees risti ette. Aarde asukoht osutus märjal jõhvikamaal paiknevaks. Õnneks praegu jää tõttu natuke tahedam tee sinna. Kotikest kohe ei märganud, läks oma minut nulli piirkonnas. Kui logiraamatu lahti sain, oli seal muidugi juba FTF-märge ees. Needsamad jalutajad. Nii et ainult 15 minutit jäin hiljaks. Pärast aardeleidu käisin veel vaatetornis ning nautisin loodust. Järvejääle ei riskinud minna, kuigi suure tõenäosusega see veel kannab inimest väga hästi. Kummaline on see tänavune talv - peamiselt lumeta ning veebruarist alates juba näitab kevadist palet!
Pärast peitjaga suhtlemist soovitus järgmistele külastajatele, et aardele saab läheneda ka lõuna poolt üle raba. Mina tulin küll lihtsamat teed Järve talu poolt. Ei oska kommenteerida, kuidas taluperemees suhtub oma maal parkivatesse autodesse (ise tulin jalgrattaga).
Tänud Mairile aarde eest siin kenas kohas!

Vaade järvele aarde lähistelt

Vaatetorn

Vaade järvele tornist

Vaade järvele tornist

Vaade järvele tornist

 7 

Ma lihtsalt ei mõista, kuidas suudetakse nii kiirelt reageerida. Lausa teleporteeritakse ennast aardeni, ühesõnaga geopeitur on mingi asi, loom, tulnukas, kes mitte kunagi ei maga, ei tööta...seega sain logida kolmandana. Väga suurt eeltööd kodus ei teinud. Lihtsalt läksin ja nautisin...kuigi jah nii palju mõistust ikka peas oli, et oma viisud natuke kindlama jalanõude vastu välja vahetasin :) J:Rändur

 11 

Kell 17:52 leidsime kuuendatena, kuid logima peame esimestena. Ilus päev kohe kutsus loodusesse ja kui selline mõnus jalutuskäik välja pakutakse, siis ei saa mitte tuppa passima jääda. Geoparklasse jõudes silmasime tuttavat autot ja selle taha parkides hakkas silma tuttav seltskond. Nii need geosündmused tekivadki ;-) Varemleidnutelt saime peoga soovitusi raja ja jalanõude valikul. Mõni soovitus oli täitsa asjalik, mõnes oli aga väike vigur sees. Peitja oli igatahes tublit tööd teinud: aardeni korraliku raja loonud ning kraavid purretega varustanud. Suured tänud metsa juhatamast. EVEJ