Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 3.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aarde leiate keset Jägala jõge paikneva poolsaare tipust. Talvel on lihtsaim viis aardeni pääsemiseks üle jää. Suvel võib näiteks ujuda või minna paadiga. Kes aga veega tegemist teha ei taha, peavad ette võtma väikse jalutuskäigu :)
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (3), lumega_leitav (1), ujumiskoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC50G6T
Logiteadete statistika: 53 (96,4%) 2 2 1 1 0 0 Kokku: 59
Õhtu peamine eesmärk.
Olime valmis märksa suuremateks katsumusteks, aga kuidagi läks nii hästi, et suvalt valitud tee oli nagu väljavõte muinasjutust: Kaupoke ja Liisuke jalutasid mööda salapärast vääte ja maltsa täis imedemaad asuvat teed, kuni jõudsid lõpuks jõeni. Ükski halli habemega mehike küll kivi alt välja ei ilmunud, kuid kae nalja, rändurite ees oli korraga üpris logu paadike. Kaupoke hindas selle sõidukõlbulikuks ja sai kiire tiir tehtud. Tagasiteel tänati taevataati paadianni eest ja tehti ohverdus, et keegi vaeseid patuseid rändureid tuleriidale ei veaks. Ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni.
Kuna Pikaveski juures oli selgelt näha kuidas jää oli viimaste päevade sulaga alla andnud ja eelnevate aarete juures juhiti mu tähelepanu ka pidevalt sellele, et isegi väiksed kraavid pole jääs ega isegi põldudel olevad lombid ja kuidas üldse on täna NII VALE ILM, et sellist küll tegelikult ei tahtnud, siis jäin ma esialgu vana maja juurde pargitud autosse kuniks Inga jõge uurima läks. Natuke aega hiljem saabus telefoni pilt selles kuidas Inga juba keset jõge on. Selle peale koperdasin ma tema jälgedes läbi võsa samuti jõe äärde. Kohale jõudnuna avanes päris veider pilt sellest kuidas Inga keset jõge sügavates vesistes jälgedes seisis ja suure puutüvega enda ees jääd raius! Kõmaki! Kõmaki! kajasid löögid metsast vastu. Raius jää pealmise kihi katki ja astus all oleva tugevama jää peale. Sain siit päris mitmeid pilte ja videoklippe (pidin ju igaks juhuks filmima, et äkki käib ikka vees ära) aga tagasi tulles astus oma abivahendist mööda ning jalutas lihtsalt üle jõe. Poleks uskunudki, et täna see aare leitud saab.
Väga hea pilt, Kelli. Logisin lausa sisse, et seda kirjutada. :)
Tuttav tunne. Nagu Jõelabürint aga veidi raskem ja veidi pikem matk. Midagi normaalset ei olnud, natuke jäime hiljaks. Aprill või mai tundub parim aeg olevat selle matka jaoks. Loodame et kolmandat ei tule. Aitäh!
Siin oli paaaalju läbi lume rühkimist. No ikka ei saanud paremal ajal tulla, eks :D Vähemalt sai tehtud. Aitäh!
Kuna jõge mööda läheneda ei julgenud, siis tuli valida pikem matk mööda maad. Auto jäi kuskil 1,5 km kaugusele ja siis hüppasime lumme. Kohe väga sügavasse ja sissevajuvasse, kuid pealt kõva koorikuga kaetud. Enamik vahemaast oligi põlvini lumes sumpamine, kus liikusime hanerivis üksteise sammudesse astudes ja kordamööda käisime ees jälgi tegemas. Tõsiselt raske oli see teekond. Jõe äärde jõudes katsusime ka jääd, kuid kalda ääres oli vaid mõni sentimeeter paksuseks ja seega tuli ikka võsa vahel sumpamist jätkata. Aare õnneks meiega peitust ei mänginud ja saime kiirelt nimed kirja. Natuke lõõtsutamist ja siis oma jälgi mööda tagasi. Kindlasti päeva raskeim matk, kuid rõõm aardeleiust oli suur. Premeerisime ennast magusa ja puuviljadega ning otsustasime, et esimest Jõelabürinti me täna üritama ei hakka. Ehk kunagi tulevikus ....
Täiesti mõnus jalgsimatk autost aardeni ja tagasi.Millegipärast ei olnud tahtmist siiakanti tulla üksinda ukerdama.Loodetavasti karu magab ikka talveund :) Ingrid oli õnneks kohe nõus pisikese tuuriga Jõelabürinte uudistama.Sama teema mis naaberaardega,mitte just väga populaarne koht aaretamiseks.Aga kes muidugi tahab sõidab teatud tingimustel ka selle aarde juurde treppi :)
Miks otse minna, kui saab ka ringiga? Kosutav jalutuskäik. Aitäh :)
Kohati kiskus ikka üsna tihedaks see loodus seal, aga muidu täitsa kena jalutamine. Tänud aarde eest!
Autoga sain taas üsna lähedale 700m peale, oleks saanud ka 500m peale kui oleksin valinud teise sihi, mis algul aga ei tundunud sõidetav. Talvine lumevaba maastik oli aardele lähenemiseks täitsa mõistlik, jõeäärset osa suvel on kindlasti hullem läbida.
Shine tahtis jalutamist ja seda ta sai. Auto jätsin nii 1km kaugusel ja jalutuskäik algas. Esimene 2/3 oli superluks, edasi läks pisut metsikumaks, kuid siiski oli üllatavalt vähe padrikut.. Suutsime nii läheneda, et ühtegi veetakistust teele ei jäänud, vaid angervaksa padrik pisut takistas, kuid see õnneks vaid vööni kasvuga. Huvitaval kombel ka siin olid vaid mõned üksikud põdrakärbsed.. tundub, et rabadest eemale hoidmise aeg hakkab vaikselt läbi saama. Tänan.
Sai siis suund kahe labürindi aarde juurde võetud ja väike paadiralli tehtud. Ilm oli ilus ja tuulevaikne, sai paar klippi ka filmitud. Ühe juurest teise juurde ei viitsinud paati kokku pakkida siis sai tulimalt ilma kinni sidumata katusele visatud ja see 2km tasa ära sõidetud. Korra võttis paat isegi tuule alla ja läks oma soodu aga olime kiiremad ja saime kätte. Tänud
https://www.youtube.com/watch?v=moiWfXijbg8
Esimese jõelabürindi järel tõi geotee siia edasi, päeva "magustoiduks" jäetud aarde juurde. Talvel tuleku variandi praakisin enda jaoks ammu välja, niisugust võluvalt pikka jõepoolsaart tahaks ju ikka kogu tema ilus nautida. Ujumine olnuks mõeldav, aga aprillikuus ehk jahedavõitu. Pealegi tahtsin nagunii kogu poolsaare läbi käia, seega retk mööda maad sobis igas mõttes kõige paremini. Vaid ühe koha peal pidi rada valima, et jalad kuivana hoida, muus osas oli nagu jalutuskäik pargis. Tihedat padrikut üpris minimaalselt ja malts polnud ka veel jõudnud vööni kasvada. Keset poolsaart jäi silma mõne meetri jagu karjatara - omamoodi koomiline leid, arvestades asukohta, mis nagunii mõlemalt poolt jõega piiratud :o) Üldiselt mulle väga meeldib sihukestes kohtades kooserdada, veelgi parem kui preemiaks tee peal aare kah leidub. Aitäh!
Labürintide külastus oli täna kerge.Võsa veel ei olnud,lumi juba läinud ja maa parajalt tahe.Super.Aitäh!
Kuna kevad veel ja võsa pole jõudnud rohetama hakata, külastasime labürinte. Viimasel sihil, enne jõge, olid suured mõmmiku jäljed liival. Raiet oli siin tehtud. Õige pisut oli võsas ragistamist ja nimed said kirja, karuga ei kohtunud. Tänud peitjale.
Jää aarde poolses servas veel ei kanna.. jalaga peale astuma ei hakanud, usaldasin tugevustokki. Kunagi tulen uuesti.
Võrreldes esimese jõelabürindi aardeni jõudmisega, tundus siia tulek esialgu lausa jalutuskäik pargis. Piki kraavi lükatud laia metsamagistraali mööda liikudes lootsin naiivselt kuiva jalaga aardeni jõuda. Hahaa, eriti loll lootus. Tee sai otsa, kõigepealt vajusin pehmesse mutta, seejärel takerdusin võssa. Olin juba peaaegu loobumas ja mõtlesin, et ilmselt oleks mõistlik siiski teiselt poolt jõge rahulikult läheneda ja üle ujuda. Ei suutnud siiski jonni jätta, lähenesin teise ringiga uuesti. Veidi veel võsas ragistamist ja olin veetakistuse ees. Aardeni umbes 10 meetrit, ei saa ju enam logimata lahkuda. Valida oli, kas vajuda põlvini mutta või ujuda madalas vees. Rammisin siin end läbi veetaimede, mõned meetrid ujumist, olingi kõht mudas kinni üle jõeharu. Logides vaatasin teist kallast (kust normaalsed inimesed ilmselt läheneks) ja mõtlesin, kui mõned aastad tagasi keegi oleks mulle öelnud, et sellises kohas vabatahtlikult ujuma lähen, ilmselt oleks kõva häälega välja naernud.. nüüd ma siin seda aga tegin. Ise ka ei saa aru, miks. (tegelikult tean küll, miks..;))
Tilkuvad riided auto juures kuivade vastu vahetatud, ise rahul, et ikka enne päikese täielikku loojumist tehtud sai.
Aitäh peitjale väljakutsete eest.
Lähenesime aardele ebatraditsioonilisemat teed pidi. Kuna tulime esimese jõelabürindi poolt ja olime juba ratastega teisel pool jõge, siis jällegi tulime nii lähedale kui ratastega sai, murdsime jõe äärde ja tõmbasin trikoo selga. Tossud jätsin ka jalga. Maantee poolt tulles oleks hea ujumise saanud, aga nüüd sain läbi kõrkjate läheneda, natuke sai ujuda ka ;) poolsaarel nägin aaret kohe, aga lühikese kasvu tõttu sai seal veel ukerdada. Koaalat mängides sain aarde kätte. Suured tänud! :)
Viimase logi põhjal ma eeldan, et aare oli maha kukkunud ja on nüüd oma kohal tagasi. Kui peitja mu sõnumile vastab, saame täieliku kindluse :)
Paadimatkal vetlast kehra logisime kolmanda aarde. Aare polnud muidugi omal kohal. Logisime aarde ja asetasime arvatavale kohale.õnneks oli aardes kirjutusvahend. Kuna vahepeal suutsime paadiga ümber kukkuda ja oma kirjutusvahend uppus koos telefoniga ära. Aare korras.
Nulli sain 50 cm täpsusega kätte aga aare silma ei hakanud. Kuigi 1.0 poleks tohtinud probleemi nägemisega olla!
Tänase rattamatka neljas ja kolmas ujumisaare. Suvilate juurest viib jalgrada jõe äärde kus vana paatki köies. Olin eelmise aarde juures oma ujumisriided, see on siis pikad püksid ja tossud, selga jätnud, seega siis sulpsti vette. Aardetopsi leidsin paari minutiga. Aitäh! Täitsa värskendav leid.
Kaardi järgi vaadates polnud midagi mõelda, muidugi ujudes. Kohale jõudes tekkis väike kõhklus tundmatus kohas läbipaistmatusse vette minekus, aga normaalne oli. Avastasin, et harilik mahub hästi sandaalide vahele. Pärast veest välja tulles oli parem palju.
Ma ei saa aru, miks rohkem inimesi seda aaret ujudes ei logi. Aardest teisele poole jõge viib niidetud rajake, sealt on ainult 20 meetrit ujuda. Ma olen sellel aastal juba paar korda aarde nimel suplemas käinud, siin on kindlasti kõige külmem vesi. Võtsin pastaka hambusse ja ujusin kohale. Õnneks aare jäi kohe silma. Aitäh! Tegelikult oli plaanis Jõelabürint ka ujudes võtta, aga pärast seda ujumist mu keha nii ei arvanud. Mõtlesin, et lähen login Müraka ära ja siis koju. Kuidagi sattus ikka nii, et Kehras olles oli valida, et kas otsida Mürakas üles ja oodata pikalt rongi või sõita kohe rongiga koju. Valisin kiirema variandi, sest kell oli juba üsna palju. Need kaks ujumise aaret jäävad selleks ajaks, kui tõesti on soe.
Timixi nädalavahetuse 5. aare. GPS-Janar juhatas jälle kohale. Just sellel hetkel kui meie hakkasime paremale pöörama, pöörast sellelt teelt välja üks auto. Eelmise aarde logi vaadates tegime järelduse, et tegu on Helduriga. Mehed siis muljetasid natuke ja saime edasi minna. Autoga sõitsime nii kaugele kui minu "maasturiga" julgesime. Edasi tuli kõndida. Pool tundi oli veel uue päeva alguseni aga siiski polnud veel kuigi pime. See kord sai ikka kummikud jalga tõmmatud ja astuma hakatud. Tundub, et olen juba nii vanaks jäänud, et vaiksel hakkavad "nooruspõlve/ lapsepõlve" meenutused tulema. Janariga sammu proovides pidada tuli meelde kuidas lapsepõlves sama moodi kummikutes isa järgi aiamaale jooksin. Usaldasin end täielikult matka-kogenud Janari meelevalda, kuid mingil hetkel tekkis kerge kahtlus, et ka tema on sellel järjest pimeneval ööl suunataju kergelt kaotanud. Vähemalt ta ise väitis, et on kergelt eksinud. Hiljem tekkis mul kahtlus, et tal oligi plaanis mind täielikult ära väsitada, et äkki siis lobisen vähem. Lõpuks sai siis õige suund kätte. Kaugel ulgusid mingid loomad. Nurusin Janarilt välja ka lubaduse kaitsta mind näljaste huntide ja hiiglaslike karude eest. Õnneks olid taskulambid kaasas ja vähemalt midagi oli näha. Ma tea, et mingil hetkel oli mul juba päris korralik hirm ja liikusin rohkem lihtsalt autopiloodil. Kohati oli tunne, et selles kottpimeduses ma sinna mülkasse jäängi. Aga kui Janar küsis kas ma ikka elus, teatasin, et veel hingan. Tead kui hea oli, kui lõpuks võsast välja saime. Minu jalad olid igatahes väsinud, me olime metsas ja pime oli ka - seega andsin võtmed kaaslasele ja lasin end koju sõidutada. Tänan Timixit mõnusa matka pakkumise eest.
Timix day üks, aare viis ja viimane täna. Autoga aardele lähenedes, märkasime, et just samalt teelt kuhu meie plaanisime sisse keerata, sõitis välja üks auto. Peatasime oma massina ja alustasime juttu ja vaata aga, meile vaatas vastu Heldur. Olin märganud, et eelmise aarde juures oli just Heldur enne meid täna logimas käinud. Natuke juttu ja suunudsime siis erinevates suundades. Teekonna alguses ekslesime natuke ringi, kuna mu suunataju kadus kuhugi ära, õnneks ei olnud väga võimalik ära eksida, sest igal pool oli alati vesi ees. Peale natukest ekslemist leidsime ka Heduri jäljed, mis viisid meid ilusti aardeni. Tagasi tulles suutsime hämaras jälle jäljed kaotada ja jälle natuke ekselda, aga lõpuks jõudsime õnnelikult ikka autoni. Paistab, et olin liiga kiiret tempot teinud, Karin ikka oli täiega läbi. Tagasi tuleb vist minul sõita. Tänud aarde eest.
Tee sai jälle kodus valmis vaadatud, et kust see kõige parem läheneda oleks. Paraku oli tee seisukord nii kehv, et 4 rattaline vandus alla ja parkis end vabatahtlikult ristmikule ära. Edasi oli siis kand ja varvas. Aarde omanik võiks ikka vahest teed hooldada ka eksole? Aga muidu oli tore. Vaatasime kaardil täpikest ja tatsasime sinnapoole. Õnneks oli aardekonteiner tavamikrost suurem ja hakkas ilusti silma. Tupikjõgi oli jääs aga jää tugevust proovida ei tahtnud. Kes soovib, võib minna proovima. Tänud peitjale!
Paduvihm. Süsta auto katusel. Enne allavõtmist lähen jõe äärde olusid hindama. Tagasi kõndida ei viitsi. Ületan jõe, võtan patsist pliiatsi ja login. Kärmelt tagasi ja teiste üllatunud näod. Aitäh! Sõidame läbi vihma edasi.
Mina otsustasin aardele läheneda pika jalutuskäigu meetodiga. Mööda metsasihte oli lahe vaadata kuidas iga sektori peal on erineva vanusega mets. Samuti paistsid kõik hästi hooldatud. Nii kauaks kuni teed jagus oli kõik justkui jalutuskäik pargis. Edasi tulid seiklused. Nägin kurja vaeva, et kuiva jalaga ühest veetakistusest üle saada. Kui üle sain, siis avastasin, et olin igast küljest piiratud veega. Olin saare peale trüginud. Sel hetkel jõudis kohale, et googlemapsi kaart ei pruugi olla kõige asjalikum vahend jõelabürindis orienteerumiseks. Leidsin õnneks oma ustava purde üles ja sain saare pealt minema. Poolsaare peale jõudes oli nüüdseks siht silme ees ja lõppu jõudes oli kergendus koos väsimusega suur. Logisin aarde ja nautisin natukene veevoolu. Mõtisklesin kui kerge oleks seda suvel logida aga ei kahetsenud, et selle pika matka ette võtsin. Aitäh!
Olime siinkandis ning muidugi oli kindel soov ka see aare ära võtta. Ei hakanud pikka ringi tegema, vaid ikka otse. Enne veel kui ma riidest lahti sain, oli Karol juba vees ja poolel teel aardeni. Mõtlesin siis, et nooh, kui nii, siis nii, ei hakkagi end märjaks tegema. Karol jõudiski kohale, aare näpus, hüüdsime siis, et logigu ära. Aga ülla-ülla, kirjutusvahendit netu. Tundus nüüd, et see on see koht, kus ma ikkagi pean end märjaks tegema. Aga enne veel kui ma end riidest lahti sain, oli Karol koos purgiga poolel teel tagasi :) Logisime siis siin kaldal ära ning Karolil uus ring. Ja nii lihtne see siis oligi :)
Olime selle aasta esimesed eestlased, vaid soomlased olid enne veel käinud. Tänud.
No ei saa aru, on siis sügis või talv, aga aardeni sai väikse kummipaadiga ja õnneks kuivalt tagasi ka.
Sai valitud kuiva jalaga ligi pääsemise variant. Ega kerge see ei olnud. Õnneks oli veel vaevu märgatav teerada näha. Kas see on aarde otsijate tehtud? Enamus on üle vee varianti eelistanud.
ikka paadiga, ikka paadiga ! isegi aeru leidsime võsast. tänud väikese seikluse eest !
Sihuke mõnus skoorimisaare, 10 minutit autost autoni :D. Kena rada viib jõe äärde, ja kõige rohkem aega kulubki otsustamisele. Kange kiusatus on kasutada kohalikke ujuvvahendeid, aga see poleks omaniku suhtes ju sugugi viisakas, seda enam, et omanikku kuskilt ei paista, nagu ka aere - jääb ära. Küll paistab teisel kaldal eelmiste ujujate loha. Kohe kutsuvalt paistab. OK, mis seals ikka, teeme ära, kesse ikka viitsib mööda metsa kapata, kui lihtsamini saab. Nii saanudki. Täitsa kosutav supelung oli. Tänud!
Olime eelmisel õdakul lõpetanud kolmepäevase illegaalse Helsingi Dessandi. Täna, pärast Kaitsi sünnat sai see esimeseks päris aardeks. Ammu oli ju plaanis siia tulla, aga mööda maid ja metsi me küll uhada ei viitsi. Eriti kui õues on 26 kraadi kuumust. Paatki oli meile valmis pandud, aga seda ei tihanud loata kasutada. Sai võetud nagu plaanis oli - mõnuga ujudes. Kohapeal oli asi lihtne, leid kirja, aare tagasi ja uuesti mõnusasse vette. Isegi parmud ei tahtnud märgi kehi tappa ja lasid kuivada-riietuda. Igavesti muhe ja nauditav vee-aare. Olgu siis suve või talvel. Ei kadesta kargel kevadel ja jäävabal sügisel käijaid :-)
Aare jonksus, evej. Aitäh Tanelil väikse kiusupunni eest!
Kui aare avaldus, siis pilk kaardile kinnitas, et ainult paadiga värk. Nuh, ja jõudsimegi täna siia, parkisime puugi ja paati pumpama. Kaaslase saatsin veel luurele, et kas kai on olemas ja muudkui pumpasin. Jube kaua pumpasin millegi pärast ja M juba lubas ujudes logimas käia, aga minu vastus oli kindel-vaja plaanist kinni pidada. Kogu päästevarustuse, geovarustuse, heiteliinide ja muu säärase kohaletoimetamine oli nii väsitav, et mugavast lamamiskohast paadis ma loobusin ja saatsin kurva häälega lükates kaaslase voogudesse, ise peenikest naeru pidades, kui nägin, et mölamine on talle endiselt paras pähkel. Õige pea muutus naer aga veriseks ja nii ma kogu see 15 minutit peksin sääski, kes tänu kohutavale kolesteriini kogusele mis minust hangitud, olid nagunii lennuvõimetud. Ega ka kaaslase hõikamine, et näen, aga kätte ei saa, polnud eriti lohutav. Olin valmis juba põlvedeni ulatuvas lombis kiiremaid ringe tegema, kui tuli päästev kilje-logitud. Surmasin viimased tiivulised, taaskohtusin kange kaaslasega ja ulatasin talle mingid maltsad rooside eest ja tormasin paat kukil kiirelt puuki, et jõuda lõpuks pool tundi juba käimasolevale üritusele. Ähkiv kaaslane jõudis kah enne puuki ja viimane sööstiski mõnusa ürituse suunas. Tänud peitjale...peaaegu oleks ennast kah märjaks teinud!
Aarde ilmudes sai maha tehtud Plaan minna seda aaret võtma paadiga või ujudes, seega tähtis oli leida paat. No õnneks seda kaugelt otsima ei pidanud, Geopuugi sisemus võib teinekord üllatada :D. Jõudnud Geopuugiga aarde lähistele läksin mina luuret tegema, et kas siit on võimalik veele pääseda ja Alex jäi paati veekõlbulikuks tegema. Luuretulemused olid väääga lubavad :D. Nii veetsin aega jalalt jalale tammudes kuniks maha potsatasin, sest no sellele paadile ei tahtnud elu kuidagi sisse tulla. Kui ähvardasin juba ujudes minna, pastakas hambus, täitus paat kui imeväel elustava nektariga ja nii me sammusimegi vee poole, mina kanuuaeru, nööri ja pumbaga, Alex nagu Kalevipoeg üksi paati tassides. Paadi vettelaskmine õnnestus kadudeta ja juba lainetas vesi ümber paadi. Millegipärast hakkas aga nüüd peas kerima üks laul ja eriti heasti just see Miki osa , kus ta õndsal häälel, oi, oi laulab :P. Aga aeruga hoogu andes oli paat peagi õiges kohas ja topski jäi kiirelt silma. Isegi sääsed olid minu ilmumisest nii ehmatanud ( ju ma ei mahtundu eelmises logis kirjeldatud kalanaise parameetritesse) ,et sõid vaid Alexit ( ilmselt liigub see kalanaine siin tihti ja meeste veri on magusam ), mind jätsid täiesti puutumata ;). Esteks mõtlesin küll, et kuida selle küll kätte saab, kuid kõigele oli mõeldud ja paat oli taas veel ja varsti ka kaldal, ei jäänudki merehaigeks :D ja mis peamine, suutsin liikuda jõel suht otse, mitte tiirutades nagu Palojärvel :P. Kaldal tarisime paadi taas puugi manu ja hellalt lükkas Alex ta täies hiilguses Geopuuki-napilt mahtus ära. Aga milleks oli kaasataritud nöör vajalik ...kes seda enam mäletab ;). Vahva seiklus oli, tänud peitjale!
Kuum nädalavahetus Timixi aaretega 2/7. Siin õnnestus juba 4,2 km mööda sihte ja võsa matkata, eriti lahe oli viimane poolsaare-jupp. Siin ei kurtnud Marten enam igavuse üle, nagu sirge sihi peal, vaid väitis, et tunneb loomaaia lõhna. Tõepoolest, terve võss on tihedalt kobraste auke ja radu täis, mõni ime, et siin looma moodi lõhnab :) Nulli lähedale jõudes avastasime otse aarde kõrvalt hiirvaikse kalanaise paadiga. Ohoo, kas saame sama targalt tagasi matkata? Püüdsime võimalikult loomutruult etendada perekonda, kes on tulnud just siia võssa šokolaadi sööma ja logisime oma pikniku käigus vargsi ka aarde. Kalanaine igatahes püsis omas kalapoosis sama häirimatu kui enne, igavesti loomulik asi ju, et just siin kopramaal keegi jalutamas käib. Ilus oli, kahju, et veel ujuda ei saanud, varsti on leidmine märksa lihtsam! Tänud peitjale.
Siin saime päris toreda matka. Peaaegu nulli kõrval istus paadis keegi õngitsev tädi, kui me pärast autoga teispoolt jõge mööda kihutasime, istus ta ikka veel seal... Lahe koht aardele leitud, meile meeldis. Aitähh!
Uudistasime kohalikku loodust ja tallasime kopraonu söögilaual. Tehtud!
Auto jäi linnulennult 900 meetri peale ja sealt asusime jalgsi teele. Algul mööda metsasihti ja siis pöörasime aarde suunas metsa. Eelnevalt GPS-i uurides oli juba selge, et otse aardeni ilmselt ei saa. Samas aga oli kohapeal hea üllatus, et talvetaat oli veel vanajõesonnil täiega võimutsemas. Vaikselt ja aegamisi toimetades ja oma pindala jääpeal suureks venitades saime muretult üle. Aare jäi ka kiiresti näppu. Sama moodi liikusime ka tagasi. Hea muidugi oli see, et sama päev juba eelmine logi kirjas. See oleks küll olnud vahva koht, kus teolt tabamisega hakkama saada :). Tänud peitjale!
DCLXVIII. STF kl 09:50. Loomulikult oli Erko poiss siin juba päevi tagasi käinud. Tundub, et vaba aega on tal palju, kuid ilmselt mitte logimiseks ;) Või püüab ta asja teistele atraktiivsemaks teha? No nii palju oli sellest kasu, et ilmselt ei oleks see päeva esimene valik olnud. Saabusin aardeni ühest suunast, lahkusin 90 kraadi teise suunda. Kokku 40 minti autost autoni. Kummikuid vaja ei ole. Peitjale: hea valik, alternatiivsed lähenemisteed teevad asja huvitavamaks. Isiklikult meeldivad looduslikud objektid kordades rohkem kui perroonikad. Tänan!
FTF kell 9:15. Põnevus peab säilima ikka kuni lõpuni! ;) Minu jalgsiteekond aardeni algas Mustjõe raudteejaamast. Pärast läksin tagasi ka Mustjõele, kuigi teine variant oleks olnud Lahinguväljale. Kogu edasi-tagasi matk kestis veidi üle kahe tunni ja läbitud teepikkuseks tuli ligemale 11km. Ilm oli talvine ja päikesepaisteline. Mustjõelt alates püüdis tähelepanu tuttavlik peitja jalgrattajälg lumes ning paksema lume puhul ka jalajäljed kõrval. Õnneks pikalt ei pidanud sumpama, kuna põhilised teed olid autode poolt sisse sõidetud ja kõva pinnasega. Kilomeeter enne ja pärast aaret oli muidugi taas paks lumi. Endastmõistetavalt polnud peitja jalgratast aardeni tarinud. Seega seal lumes vaid jalajäljed. Mööda neid oli hea aardeni minna. Päris omapärane koht! Jõel oli vaid kerge jääkirme. Üle poleks pääsenud. Logiraamat oli oodatult tühi ja kirja läks esimene logi! Tänud aarde peitjale põnevasse jõelabürinti kutsumast!