See aare on GC lehel arhiveeritud 17.07.2024.

k6_est: Log book and/or container keep disappearing. Seems not a good spot to hide any more.

Leitud. Vääääga creepy koht. Oleks pea-aegu jõkke vajunud

Jää kandis aga ümbruskond sundis siiski ettevaatlikusele. Nullis läks õnneks kiiresti. Tänud peitmast!

Logiraamat jääs (kuigi on minigripis). Panin eraldi logilehe minigripiga konteinerisse lisaks. Ilmselt omaniks võiks üle piiluda.

Kunagi ammu kui see aare tekkis oli mul selge, et ainult talvel või suvel paadiga vms. Läks aga head mitu aastat enne kui siis siia jõudsin :) Üllatavalt lihtne leid, tänud! Logiraamat on küll minigrip kotis aga see kõik oli üks külmunud jäätükk. Panin ühe logilehe eraldi minigripiga. Konteineris läks kitsaks, ilmselt omaniks võiks üle vaadata. Tänud!

See on vast saaga, et siia praegu lühikese seelikuga tulla: rada pole, klaasikillud, nõgesetihnik, langenud puud, kopraurgude augud. Kui plaanite maad mööda tulla, siis pikad püksid ja mitte üksi, õnnetused hüüavad tulles. Maastik 2,5 pole sugugi asjakohane. Topsiku põhi vedeles maas, see sai tagasi aidatud. Tänud siiski kohale toomast, omaette elamus! Jalad kipitavad veel 6h hiljem puusadeni nõgese võsas uitamisest. Positiivne oli asja juures see , et siit saab mahlaseid noori humalavõrseid, mida pannil võis praadida.

Kui hjr juba tegemisel siis ei saa ju seda tegematta jätta. Iseasi on küsimus kuidas, otsustasin läheneda järve poolt mööda jääd. Suubuva oja tõttu on jää nõrk ning tuli ikkagi maalt läheneda. Kuni kopra koduni sai täidsa kõndida, viimased paarkümmend meetrit aga läbisin meie esivanemate kombel hea et pajutihnik on seal nii tihe. Sõna otseses mõttes turnisin mööda pajusid, jalad maad puutumatta, vee sügavus oli kusagil 20 cm. TEHTUD.

Üle jää ja ümber nina suurema kaarega lähenemine oli hea mõte, sest ojake oli lahtise veega ja kõrkjatevaheline pind ei kandnud korralikult. Hõredamas kohas tegi Mikk maalehüppe ja leidis-logis. Tagasitee kaldale oli taganttuulega ja mõnus astumine. Jääl lustisid lohetajad. Aitäh!

Kuidas saaks nii ilusat ja sooja õhtut veeta kodus diivanil lösutades :) Nii tegingi järjekordse jalutuskäigu ümber Harku järve. Sealseid järveäärseid aardeid võtan ikka ükshaaval, et järgmisel korral oleks jälle midagi otsida ja leida :) Täna siis see siin ..nõgeseteraapiat sain täiega, järgmiselgi päeval andis veel tunda ..tiivulisi vereimejaid õnneks ei olnud. Täielik džungel keset linna :)

Aitäh siia kutsumast!

Sain ilge nõgeseteraapia, aga aardeni ei jõudnudki. Üle oja on raske saada praegu.

Aare on logitud geocaching lehel nüüd login siin ka

Esmalt sai lähenetud mööda rada ning ühel hetkel mõistsime, et tuleb siiski teisele poole oja saada end. Selle ülesande võttis Mirjam enda peale ning ta sai sellega edukalt hakkama. Ma siis jäin vahti pidama ja suunasin natuke. Töö kandis vilja ja saime viimase Harku järve tavalise aarde logitud.

Kui rääkida palkidest silmas, siis see tops siin seda on. Teadaolevalt on see üks mõnest üksikust, mis asub kodule nii lähedal, et võiks teist lausa jala võtma minna. Eelmine aasta jäime avastusega hilja peale - logide põhjal suvekuudel sinna ronida küll ei tahtnud. Ootasime siis järgmist talve, ja seegi jõudis enne peaaegu mööda minna.

Täna, nähes termomeetril öiseid miinuskraade, otsustasime asja lõpuks vaatama minna. Lootuses, et äkki päris märjaks veel ei saa. Esiti otsisime muidugi kohta, kust ligi pääseda. Pressisime end oja kallast pidi mööda võsa, aed oli ees. Proovisime teist kallast, sealt tuli lausa kaks aeda ette, aga õnneks nende vahel oli täitsa arvestatav rada tekitatud. Jalutasime mööda seda nii kaugele kui saime, tõdesime, et tõesti on vaja teisele oja kaldale saada ning liikusime tagasi esimese enam-vähem kandva variandini. Märten jäi seekord valele kaldale turvat tegema ning mina libistasin end teisele kaldale. Sealt nägi edasine teekond välja umbes selline: "huvitav, kas see ala siin on kallas või jää? astun peale.. vist on kallas. Nii, siin on nüüd vaja mõelda, kas läbi võsa või mööda raksuvat jääd." Nii sain umbes 30m kaugusele aardest. Sealt edasi läks asi juba ohtlikult vesiseks ning esialgu ei tahtnud ma märgade jalgadega riskida, kuigi vesi tundus piisavalt madal. Proovisin mööda puid-põõsaid, üks hetk käis raks ning ma olin ühe jalaga põlvini vees. Ja selle jala lõin ma vastu mingit juurikat nii kõvasti ära, et see sinikas on vist suveni mu jalal näha.

See tõmbas natuke tuure alla, kuid vaikselt edasi liikudes jõudsin lõpuks 10m kaugusele aardest, mingise kobraste leiutatud (?) puuhunniku juurde. Lootsin, et esimene lähim puu on õige koht, tutkit. Koordinaat näitas veel 5-6 meetrikest edasi, aga seal oli juba tõesti puuvaba jääala. Samal ajal, kui mina endamisi arutasin, kas tasub või mitte, liikusid mitmed kalamehed mööda päris järvejääd sellise kergusega nagu oleks nad vatist. Mina aga tundsin end suht elevandina seal võsas. Igatahes, pikk jutt, sitt jutt - võtsin julguse kokku (vesi on ju madal, kui midagi juhtuma peaks) ning uisutasin vaikselt ja rahulikult arvatava nullini. Seal oli juba natuke kuivem ning vähemalt logimistegevust tehes ei pidanud kartma, et midagi jalge all puruneks.

Tagasitee oli oluliselt lihtsam, uisutamine tuli välja (kuigi kõik raksus ja praksus) ja see andis kindlust ka edaspidi jääd oma kasuks kasutada. Ojaületuskohani läks viperusteta ja oja ületades mõtlesin veel, et raudselt nüüd juhtub midagi.. aga ei juhtunud. Ehk siis kaotuseks oli seekord läbimärg saabas ja ilge sinikas - võiduks aga aare. Juhhei!

Aitüma peitjale, mulle täitsa meeldis see väljakutse. Ilmselt keset talve otse üle jää tulles poleks sellist elamust saanud.

ringjärv oli mõnus jalutuskäik :)

Oli kihvt sinna minna, leitud ja logitud :)

Täitsa äge seiklus oli, tänud :)

Oh seda rõõmu, kui lõpuks Kärt ojja plärtsatas (eelmine kord talvel ja läbi jää sain mina selle ära tehtud). Kärt oli küll tunduvalt paremini ette ennast valmistanud, sest kui Sander köie üles seadis ja ise teisel kaldal ära käis, oli Kärt üpris veendunud, et tema vette plärtsatab. Niisiis võttis ta autovõtmed ja tõmbas kahlamispüksid jalga seal, tuli õnnelikult tagasi ning tegi päris ägedaid asju, et sai naerda ning korraliku videomaterjali ka :D Kõige selle seas sai ikka aarde ka kirja, peitjale aitäh siia kutsumast. Ja Sandrile ka aitäh. Ja no Kärdile ja kahlakatele ka :)

 1 

Sander tegi hommikul ettepaneku, et lähme võtame selle aarde ära. Läksime kohale ja Sander pani ilusti köie ka, millega saab teisele poole kiikuda üle vee. Kui Sander oli esimese katsetuse ära teinud läksin mina tagasi auto juurde ja panin kahlamispüksid jalga, et mitte riskida vette kukkumisega. Kahlamispükstega oli kohe julgem olla ja võtsin hoogu ja plärts olin ilusti vees. Õnneks seal piisavalt madal, et üle kahlamispükste ei läinud. Nii Sander, kui Mai võtsid ilusti selle videosse ja hetkel on need videod ilusti sotsiaalmeedias ka kättesaadavad :D Tagasi tulles lootsin, et nüüd peaks juba kogemust olema, aga hoopis tegin veel kiirema sulpsatuse, mis on ka ilusti videotes. Mida ei ole videos on see kuidas Mai ja Sander mu tagasi tõmbasid, sest see oli väga järsk kallak ja ma ei saanud ise üles :D Kokkuvõttes väga lõbus seiklus ja ka nüüd olen ka mina seal vees ära käinud, kuigi pisut teisiti kui Mai. Lõpuks sai see aare logitud. Aitäh!

Aare on aktiivne

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
GC lehel hoolduses.

Saime veidi jalanõud mudaseks aga õnneks kuiva jalaga. Jõe ületuseks oli mõnus suur puu varakult. Logiraamat oli märg, kuid panime kuiva paberi ja kotikese. Mõnus aeg selle noppimiseks. Aarde omanikule teada antud aarde olukorrast. PS! 15.04 märgitud aare ajutiselt kättesaamatuks omaniku poolt.

Sügisel vaatasin, et kuidas siia üldse mööda maad on võimalik tulla? Igal pool ju aiad ees. Jätsin paremaid aegu ootama. Nüüd siis oligi see aeg juba ammu käes, aga oli vaja ju igal pool mujal käia. Täna, peale sula, oli kõik uuesti jäätunud ja ees ootas totaalne liuväli. Ei julgenudki otse minna vaid läksin mööda ranna äärt, seal oli vähemalt mingi lumekirme peal. Kohale jõudes vaatas aare mulle kohe vastu. Logiraamat, aga oli päris jääs, siiski õnnestus mul kuhugi oma nimi jäädvustada. Tänan.

 1 

Ai kui hea see aare suvel oleks, õige magus! Mämm mämm. Praegu jäi ihu puhtaks ja isegi elementaarne eneseväärikus on säilinud, mille suvel oleks kindlasti siia parmude, muda ja kõrkjate vahele ära kaotanud. Aitäh, lahe koht. Ja mis puhkemaja veel siin kunagi olnud. Võimas.

Hea meel, et kergema vaevaga sai ära käidud. Aitäh!

Jalutuskäik järvel ja jõekesel lõppes eduka logimisega. Liigagi lihtsalt käis see kiire logimine.. nii ei jää ju midagi meelde. Tänan peitmast.

Leitud.

Aardele lähenesin maad mööda. Oli lumi, olid märjad kohad, aga suvel on siin siiski palju hullem. Aitäh!

Leitud.

 3 

Võsa ja vesirotid hirmutasid selle aarde puhul suvisel ajal pidevalt külastust edasi lükkama. Tänavune tõeliselt tore talv tuletas meelde uue võimaluse.

Kõige keerulisem oli leida parim lähenemiskoht. Proovisime siit ja sealt, üle lumevallide ronides tuvastasime lõpuks koha, kust suund aarele võtta.

Jää kannab, sai testitud: vähemalt meetri kõrguselt purdelt hunnik kilosid jääle kukutatud, ragises, nii jää kui kondid, korraks oli ootusärev hetk, kas järgneb märg sulps. Ei järgnenud ja pärast väikest kuuldud irooniat traumapunkti teemal, tuli jääle valgunud kilod ohkides kokku korjata ja teekonda kindlamal pinnal jätkata.
Kui paar mutta astumist kõrvale jätta, kulges edasine teekond igavalt, st edukalt ehk lihtne jalutuskäik aardeni ja turvaliselt tagasi. Ümbrust hinnates olime rahul, et on talv.
Aitäh peitjale.

 2 

Hoitus! Käisime täna Maiga seal ja olime aardele üsna lähedal, kui Mai läbi jää vette kukkus. Ääred ei kanna veel. Tulime kiiresti tulema, õnneks oli auto lähedale pargitud ja nüüd oleme soojas.

No siiasaamisega oli ikka tegemist ja vaadates seda võsa, siis ei olnud meeleolu kõige optimistlikum. Aga paar minutit vaatamist, mõtlemist ja õigesse kohta vaatamist ja rohkemat vaja polnudki.

Tulin HJR 18 juurest mööda 7. aasta tagust tuttavat rada järvepatrulli otsima. Paaris kohas proovisin varbaga jääd aga see ei kandnud üldse, seega turnisin üht puutüve pidi üle jõe aga umbes 30m enne aaret ragises maapind juba igal sammul liiga ähvardavalt ja paaris kohas õnnestus ka jää katki teha. Valelt poolt jõge näitas telefon aarde kauguseks 12m aga no üle ei saanud kuidagi. Aga ehk siis 2028. aastal jälle kui talv on praegusest veel krõbedam.

Otsisime HJR 4-18 aardeid. 18.-nda juurest tahtsime ka üle jää Järvepatrulli juurde jalutada aga kui karuonu aarde lähedal kalda ääres ühte jalga pidi vette kukkus ja end efektselt eemale rullis, siis arvasime, et aitab ka ja läksime risti üle järve auto juurde tagasi.

Aare sai õnneks leitud, kuigi lõpus vett ikka jagus.

 1 

Olen mitmed korrad piilumas käinud aga üksi pole tahtnud seiklema minna. Avastasin ühel õhtul, et Airi on pannud mitteleiu. Pakkusin uue plaani ja meiega liitus ka krissu. Õhtul saime kokkulepitud geoparklas kokku. Teekond aardeni oli väga hea ja eelnev ettekujutus teekonnast oli väga üle pakutud. Tänud peitjale ja geosemudele.

Väga äge matk siia. Üldse polnud midagi kontimurdvat. Kuiv ja normaalne teekond, nalja sai ka üksjagu. Tänud

 1 

Kõik sai alguse sellest, et Sven märkas mu mitteleiulogi ning uuris millal mul uuesti plaanis sinna minna. No tegelikult mõtlesin, et äkki sooja ilmaga kunagi tulevikus. Aga mida rohkem me sellest rääkisime ja erinevaid lähenemisviise lauale käisime seda rohkem kasvas soov see häiriv täpike sealt järve äärest lõpuks elimineerida. Sedasi saigi plaan üsna kiirelt paika pandud ja kutsusin ka Krissu kampa, kellele näis see samuti põnev ettevõtmine.

Mul endal oli ettekujutus, et proovime ja kaalume mitut lähenemisteed aga kohapeal kujunes kõik täiesti iseenesest ja täiesti sujuvalt. Lausa nii, et kui aardeni jõudsime siis olime kõik hämmingus, et kas see oligi kõik? Ei mingit mudarallit, taimestikuga võitlust ega suplust varases sügises. Kõik igaks juhuks kaasa võetud varuriided ja abivahendid sel korral kasutust ei leidnudki. Välgutasime aarde juures mõtteid, et mis ja kuhu edasi ning liikusime peaaegu (korra ikka eksisime teelt) sama rahulikult hanereas tagasi geoparklasse. Oli tore! Aitäh!

Nagu spioonifilmis: salajane sissepääs, kolm petukat ja hädavaevu pääsesime... :D

Veidi ekstreemsporti kulub marjaks ära.

Kaunis maastik

 2 

Meeldiv jalutuskäik kolme kena daami seltskonnas. Kohalikus restoranis pakutakse üliväga veeldivat suitsukala ja homaare, lisaks muidki hõrgutisi. Sobilik õhtune külastus enesest lugu pidavale härrasmehele, kes oskab hinnata meeldivat ajaviidet ja vaimset vestlus ning veetlevat ja hoolitsetud ümbrust.

 2 

Vaatasin juba enne HJRile minekut, et ka see aare jääb tegelikult ju täitsa tee peale, aga kuna nimega seoses tulid meelde Liisi ähmased heietused sellest, kuidas polnud üldse jaluta kohale ja logi aare, siis alguses seda plaani ei võtnud. Kui selgus, et ka Airil see leidmata on, siis otsustasime ikkagi kaema minna. Algus oli paljulubav, kuid lõpp täpselt selline, nagu olin kahtlustanud.

Nüüd ma siis tean, mida ma nii kaua vältinud olen. I will be back.

Millalgi septembris olin sõbrantsiga ringi liikumas ja mõtlesin, et ah, lähme logime ära. Nojah, ei loginud me midagi: alguses segas mu plaani vesi, kui sellest takistusest üle saime, takistas enne lõppu mind korralik nõgesevõsa - pehmete nahkkingade ja õhukeste pükste maastik see ei olnud ja kui nõgesed juba lõuga silitama hakkasid, keerasin u 50 meetrit enne nulli tagasi.
Täna olin sobivalt riietunud ja sügis oli võsa veidi pehmemaks ka teinud, seega oli vaid kohaletulemise vaev. Tänan.

 3 

Vehkisime suure hooga HJR-i teha, kui poistel tuli mõte, et mis see järvepatrull siis ära pole. Tõepoolest, selle seltskonnaga võiks hammastega kasvõi mööda kapuusid ronida (jah, Miki, seejuures ripuksin turvaliselt köies ja puha). Kõndisime.., ei kõndimiseks seda nimetada ei saa, pigem siiski rammisime 20m pääle ja pidime nentima, et ei saa üle, ei saa alt, võimalik oleks võtta ette üks talisuplus, aga siis poleks saanud HJR-i edasi vehkida. Rammisime tagasi päris algusesse ja otsisime pidevalt silmadega kohta, kust üle vee minna. Slingide abil oleks saanud Tarzanit mängida, aga praegu tuli ilma hakkama saada. Seega jõudsime täitsa algusesse tagasi ja läksime üle kopratammi. Edasi tuli veel ilgem raiumine kuhugi maailma otsa, kuid jõudsime kohale ja ma sain nagu ristiinimene logi kirja panna. Luurebuss läheks selle seltskonnaga luurele ja patrulli küll.

See täpp kaardil on meid ärritanud juba pikemat aega. Sadu kordi mööda sõidetud ja tundub, et nii lähedal aga samas ... Sügisel sai hakatud ootama talve, et üle vee saaks lihtsamini kõndida. Kuna talve ei tulnud, tuli see plaan maha matta. Nüüd märkasime, et kevadel on taas seda aaret külastama hakatud ja tundub, et kõik käijad ka ellu jäänud. Täna võtsime selle teekonna ette. Maastik on kohutav, meie meelest. Kohale me jõudsime täiesti kuivalt ja vaid mõne nõgese hammustusega. Aare oli ilusti oma pesas tip-top korras. Hea, et sellega ühele poole saime, suvel kui rohelus oma parimas vormis, seda aaret kindlasti külastada ei tahaks.

Muljetavaldav kopramaailma külastus. Aare leitud.

 1 

Rattaga.

Kõigepealt oli vaja leida õige teeots. Näen - läheb rotirada. Keerasin raja peale ja sõitsin. Hea et pidurid korras on, muidu oleks järve sõitnud. Tagasi suurele teele. Leidsin teise raja. Ära ei keeranud aga jätsin meelde, ise sõitsin edasi. Vaatan kaarti - kuramus, liiga kaugele sõitnud. Ots ringi ja tagasi, seekord keerasin rajale, mis eelnevalt silma oli jäänud.

Teiseks oli vaja nulli saada. Korraks tuli mõte, et viskan tossud ja sokid jalast ning proovin läbi sumada. Selleks aga tundus vesi liiga sügav. Otsisin siis sobivat looduslikku purret. Kuna ma ei ole just kõige kergem ega graatsilisem, siis võttis ikka ilmatuma hulk aega, kui enam-vähem sobiv koht silma hakkas. Nüüd oli vaja jalgratas kuhugi jätta, sest seda teisele poole ma ei oleks saanud vedada. Paik ei olnud ka sugugi muguvaba, ehk et päris niisama raja kõrvale puu najale ka ei julgenud jätta. Tassisin ratta siis kümmekond meetrit rajalt kõrvale põõsaste taha. Rattakiivrit ei tahtnud ka sinna võssi kaasa võtta, see jäi "purde" juurde mind ootama.

Veetakistuse ületamine aarde suunas võttis häbiväärselt kaua aega kuna tahtsin, et igal ajahetkel kõik jäsemed kuhugi toetuksid. Aga hakkama sain. Ise olen marurahul :)

Kolmandaks - aare ise. No vaatan siit ja katsun sealt, mida pole seda pole. Loen logisid, keegi ei ole ka koordinaatide üle nurisenud, ehk et ilmselt ma ikka õiges kohas olen... Loobuda ei tahtnud, sest suure vaevaga sai ennast siia kohale ju veetud. Ei tahtnud ka varemleidnuid tülitada. Olin seal puude vahel juba päris mitmendal ringil, silmad ikka umbes 1,8 meetri kõrguse peal kui korraks läks pilk maha ning silma sattus kahtlane objekt - kamuflaaži kattega silinder. No mis ta muud olla sai - oligi aare seal, kõrgus maast 0,0 meetrit. Tema asukoht puu all lubas aimata konteineri algset peidupaika, siiski helistasin alexile ja küsisin üle, et kas SEAL? Saades kinnituse tõstsin aarde oma kohale. Ilmselt on mõni lind asja nokavahele võtnud ja sinnasamasse maha pillanud.

Tagasiteel läks veetakistuse ületamine hulga kiiremini - teiselt kaldalt paistis oluliselt lihtsam "teekond" üle vee.

Väljas oli 13 kraadi sooja aga mina sain otsaesise ikka täitsa higiseks seal toimetades. Ma ei kujuta ette, et ma sinna läheks näiteks kaks korda soojema ilmaga (+26), kui kõik see putukavägi on ka valla.

Veidi kriibitud käed-jalad ning lõhkine püksitagumik - minu jaoks on see maastik kindlasti rohkem kui 2,5 :)

Tulime täna patrullima. Suure tee pealt leidsime õige teeotsa ning sammusime raja lõpuni, sealt üle ei saanud, seega otsisime esimese sillavariandi. Sealt poolt jõudsime kiiresti nulli ning ega aaregi ei lasknud end kaua otsida. Tagasiteel avastasime kellegi suveresidentsi, aga ei hakanud ilma kutseta külla ronima. Pääsesime kuivalt, puhtalt ning sääskedeta, ilmselt parim aeg selle võssi jaoks. Kahju ainult, et siin nii palju prügi on, ilmselt enamus on Harku rannast veega siia uhutud. Tänud aarde eest!

Suveresidents

Märtsis proovisin nulli jõuda, aga kui aardeni oli ca 20m, siis oli ees veeeväli. Puudus soov ujuda ja sai alla antud. Nüüd tahtsin jõuda logimiseni enne lopsaka taimestiku teket. Seekord oli retk tõesti kergem ja aarde ümbrus oli täitsa kuiv, kuigi soovitan jala otsa siiski kummikuid. Nulli ümbruses sai veidi aega veeta, aga lõpuks aare avaldas ennast. Vihjest oli abi. Partidele minu retk eriti ei meeldinud, päris mitu vägeva kiirendusega starti tehti roostikust.

tänud! :)

Leitud.

Leitud...väga raskesti ligipääsetav aare, kõva võsas ragistamine. Järve jää enam äärtest ei kanna. Kevad hiilib ligi. Paraku pidin ka patustama :D Metsloomi ei näinud :D Jalad sai märjaks :D

No kurja. Geocachingu leht ütles, et võib-olla on vaja vees sumada ("may require wading"). Ilmselge järeldus oli, et pfff, raudselt saab ka ilma. Noh. Peaaegu saigi. Aitäh!

Oeh, vajab suurt teotahet

Jungel, korralik 2m koprapesa...

Tänud peitjale.

Mõnus jalutuskäik aarden ja sama mõnus jalutuskäik tagasi. Praegu on selle aarde juurde minek tõesti nagu jalutuskäik pargis. Tänud peitjale.

 2 

Seekord läksin oma usinusega vähe liiale. Saanud eelmisest logist lootust, et pääseb puhta jalaga topsini, tegin Mikile ettepaneku, et käime Järvepatrullis ka ära. Too aga leidis, et vähe liigutud ja jää kenasti kannab - läheme üle jää, mingi 1,6 km ainult. Algus oli täitsa lõbus, veidi libe ainult. Toredad praod ainult kaunistasid teed. Mingi 500 m aardeni hakkas päike ennast metsa taha veeretama ja jää tegi vaikse ohkamise ja nagisemise asemel hoopis kurjemaid hääli. Peale kolmandat-neljandat "kahuripauku", sai mu niigi põdur julgus otsa ja siis kiirustasime tagasi paraja kahurimürina saatel. Aardele lähenesime palju ohutumast küljest. Siiani ei usu, et aarde lähedal olev tohutu oksakuhi võiks olla kobraste elamu, aga nii Miki väitis. Tänud

Hea aastaaeg selle aarde noppimiseks. Puhas jalutuskäik. Polnud vett ja putukaid. Käisin korra ka järvel jääd ragistamas. Aitäh. aare oli OK

Leitud.

3425.

Tänud peitjale!

Korjasime Krista taas autosse ja minu pealekäimisel suundusime siia. See aare on mul pinnuks silmis olnud juba algusest peale, sest jääb mu käiguradadele liiga lähedale, aga peaaegu kunagi ei sobi mu plaanidesse. Poriste kraavide ületus pole mulle siiani meeldima hakanud, vaevalt et see edaspidi muutub.
Ühesõnaga polnud Helduril gpsis mingeid koordinaate ja ma siis muudkui hõikasin, et vasakule ja paremale ja Krista teadis kah, kuhu parkida tuleb. Kuna täna oli juba jääkogemusi küllaga, siis astusin julgelt jääle ja asusin teele nulli suunas. Enne maaleminekut lasin Helduri ette, kes oja ületades jubedaid raginaid tekitas. Kuna aare talle ka enam-vähem kohe näppu jäi, siis me Kristaga loobusime endile rohkem närvikõdi tegemast ja turvasime Heldurit tagasiteel. Seekord läks kõik õnnelikult, aga tuleb nentida, et niiskus on jää vastu ikka väga ebasõbralik.
Heldur jättis aardesse pliiatsi kah.

Lähenesime pimedas mööda jääd ja vajalikud viimased meetrid ületas Heldur. Tänud peitjale.

Võrreldes eelmise katsega oli nüüd muidugi kõik lihtne, jalutasin põiki üle järve kohale, ootasin kui mugulaps oma püherdamised püherdatud saab ja panin nime kirja. Tänud peitjale!

Kogu Järvepatrulli aarde leidmise kõige ebameeldivam koht oli käte kinnastest välja võtmine ja logi kirja panemine. Muus osas oli aga väga mõnus väike jalutuskäik aardeni. Aitäh!

Oja jää ei ragisenud oli mõnus jalutskäik aardeni. TFTC!

Lootsin, et siin kah saab ilma gepsuta hakkama aga kraaviäär on jalajälgi risti-rästi täis, saa siis aru kuskohas see õige oja ületamis koht on. Mingil hetkel seal lõpus võtsin aparaadi ikka välja ja nägin, et olin juba mööda jalutanud. Oja ilma raginatta ületatud ja nullis lihtne leid. Pärast kaisin ikka järve enda peal kah ära ja vaatasin kuda surfarid kihutavad.

Oli lihtne. Ilus oli ka. Sest et kole oli möödas :) Tundub tõesti, et igal aardel on oma aeg...Leidmiseks näiteks. Hetkel võib seda küll lausa lastega peredele jalutuskäiguks soovitada. Väga mõnus. Aitähh

Talvel on seda aaret muidugi lihtsam leida.Vältisime ohtliku jõge ja lähenesime ohutult järve poolt.Kõigepealt leidsime aarde moodi konteineri ligi 100m eemalt lubatud kõrguselt.Peale põhjalikku kontrollimist osutus see millekski muuks.Aare ise osutus sisuliselt mikro möötu konteineriks.Pärast logimist jalutasime järve vastaskaldale.

Praegune kliima tundus sinna maastikule ronimiseks parim ja nii tööpäeva lõpus otsus sündiski patrullkäik ära teha. Mõnus talvetee viis mööda ojakest üha järve poole ning kuigi jää oli jälgi täis, siis ei kippunud sinna peale astuma. Kõigepealt proovisin suusataja järel minna.. juba pisikene raks võttis kõhedaks :D Eks kasutasin siis toena üle oja langenud puud - parem karta kui kahetseda on selle asja nimi.. või siis puhas argus :D Läksin edasi enamvähem mööda jälgi, mõnes kohas tuli ka oma rada teha - tundus kindlam. Logitud sain ning tagasiteel liikusin paar korda tuldud rajast erinevalt ning kohe väikesed raginad ajasid katsetatud teele tagasi. Aga ikka õnnestus kusagile tühimikku üle põlve sisse sadada. Jalg jäi kuivaks, ainult uued saapad said pisut sopaseks.

 4 

Olime Marianniga kokku leppinud, et võiks mingi päev seda aaret koos luurama minna. Seltskond täienes veel Marise ja varemleidja Karli võrra. Kõik algas ilusti, sammusime riburadamisi oja ületuskohani. Mariann oli esimene, kes julges. Kui olin veel ainukesena valele kaldale jäänud, suutsin kohe esimese sammu jääl valesti astuda ja hetke pärast olin mõlema jalaga ülepõlve vees. Ootamatu keskkond halvas nii ära, et ei mäletagi enam, kuidas end sealt august välja vinnasin :D Teisel katsel enam sama lolli sammu ei teinud ja pääsesin üle. Tagasitee pakkus samuti põnevust, eriti Marianni viimane samm, mis põhjustas mitme meetri laiuse murrangu, mida oli ohutult pinnalt tõesti kena vaadata :D Aitäh peitjale ja kogu seltskonnale, tänu kellele see kodulähedane palk lõpuks silmast sai!

 3 

Sellest aardetäpist on mul õnnestunud päris pikalt mööda vaadata. Ühel hetkel ta silma jäi ning muidugi ka logid, et lähenemisega mingi "jama". Eks ma siis teda rohkem talve kliimasse sättisin kuni juhtuski, et Mariann orgunnis kokku väga toreda kamba ning nii on selliseid aardeid lausa lust noppida. Kohale viis mõnus valge talvetee. Ei mingit muret võsadega ega kraavide ületamisega. Juba teist päeva järjest õnnestus mul suurepäraselt enda sulgkergeks mõtlemine. Karl olla miskit kõige raskemast udusulest rääkinud . . no ma ei tea, kas sõnas ära, aga jah viimased või esimesed hüpped võivad siin praegu vesiselt lõppeda. Aga tore oli ikka, tänud kaaslastele!

 7 

241

See täpike hakkas mind häirima suvel, kui üritasin täpi võtmisi klapitada töölt tulekuga. Aare jäi ilusti trajektoorile, aga ei kutsunud see võsa ja nii lendas täpp lahtrisse "jääga mõnusam". Üksi ei tahtnud ikka tulla ja nii ajasin endale mõnusa kamba kokku. Kokku lepitud kohtumiskohas ootas ilusti punane masin ees. Karl luges mõtteid ja nii mahutasin end ka parkima. Edasi läks päris kenasti, mingi rada oli ees ja kraav tundus mõnusalt jääs. Olin esimene julge. Kopsimise peale jää järgi ei andnud ja paari argliku sammu järel jalutasin julgelt üle. Samuti said üle järgmised ja Karl oli just jõudnud öelda, et ta igaks juhuks hüppama ei hakka, kui äkki Merilin omadega sees oli. Ujumised ujutud, valis ta uue ületuskoha ja jõudis ka ilusti kohale. Tops ei peitnud end kaua. Logi kirjas, sai hakata tagasimineku peale mõtlema. Valisin uue trajektoori ja tegin paar kiiret sammu, et üle saada. Teine pool läks juba jooksusammul ja kui tundus, et nüüd kallas jalge all, siis järsku ei olnud kummiku all enam midagi. Merilin pärast kommenteeris, et teiselt kaldalt oli jää murdumist väga kena vaadata. Nüüd olen siis mina ka ühe jalaga sel aastal ujuma jõudnud.

Aitäh!

Tagasiteel kraav enam nii hästi ei kandnud

 2 

Njah, ega ma siis eelmisi logisid ei olnud kodus lugenud ja jalutasin lihtsalt kohale. Esimene käik oli valel pool oja, mis antud hetkeks oli omandanud noore jõe mõõtmed. Umbes mõnikümmend meetrit enne vastaskaldal asuvat aarde asukohta sai minu pool viimanegi nähtav maapind otsa ja edasi oli ainult vesi. Kummikut mul muidugi polnud ja see oja ei näinud ka selline välja, et ma sealt ennast üle mõtleks. Jätsin selle teekonna siis katki ja mõtlesin proovida alternatiivseid teid vastaskaldale (kallas oli muidugi selle kohta palju öeldud, aga ma eeldan, et selle oksarisu all oli peale vee midagi tahkemat ka) jõudmiseks. Tiirutasin mõnda aega ümber tolle eramaa ja kui olin tuvastanud, et üks aiaots läheb otse järve ja teine otse ojja, siis sellega olid variandid otsas ja siirdusin järgmist aaret otsima. Eks tuleb kunagi natuke sobivamates oludes tagasi tulla. Igatahes oli meeleolukas algus päevale, tänud juhatamast!

 1 

Tänase lõuna otsustasin veeta harku järve ääres. Aga mitte seal liivarannas vaid ikka pesuehtsas võsas. Asusin mööda oja äärt patrullima ja olukorda hindama. Ühel hetkel leidsun üles keset teed sügavad augu ja muigasin omaette, et kuidas sa Tarmoke nüüd siia ämbrisse sisse said astuda. Aga ega ma siis veel ei teadnud et nende aukude intervall tiheneb, sellegipoolest täitsa murulapil nähtavad ja ignoreeritavad. Vähemalt täna tundus nii. Olles tuvastanud et normaalselt üle oja saada pole võimalik, tiirutasin veel tükk aega kaldal et leida see omale kõige ohutum variant. Kuidagi moodi sain üle ja siis läks lõbu lahti. Totaalne võsa igalpool.Kummitud küll jalas aga tunked vettisid kiirelt läbi. No ikka nii läbi et isegi nõgesed hakkasid läbi pükste kõrvetama. Neid seal jagus ka korralikult. Ühel hetkel mingit kahtlast manöövrit tehes kadus ka minul jalgealune ja olin otsapidi urus. Õnneks vedas kuna kummiku servast jäi paar sendimeetrit puudu. Küll aga kasutasin mõlema käega päästva õlekõrrena nõgeste kobaraid ja peopesad sügelesid veel päeva viimaste tundideni. Veel üks katsumus üle kopra kodu ja nullis ma olingi. Natuke tuuseldamist ja sain lõpuks nime kirja. Praktiliselt samasuguse tsenaarium kordus ka taandudes autoni. No ei ole minu maitsele need võsas ragistamised. Mõtlesin veel pikalt mis oleks pidanud teisiti tegema: paat, talv, vikat, kaasaskantav sild, jooksupoiss... Vähemalt ära tegin, tänud peitjale.

 1 

Plaani j2rgi pidi see olema kiire leitud logitud aare. Ja loomulikult tulin ilma igasuguse ettevalmistuseta teksades ja kingades. Esialgu l2x k6ik ladusalt, isegi m6nus rada oli sisse k2idud ja liikusin kiirel sammul nulli poole. Nac ennem l6ppu tuli yks pikemat sorti lomp ja pika sihtimise peale suutsin sealt yle hypata. Nullile l2hemale j6udes l2x aga kogu territoorium vesiseks ja kuiva jalaga enam edasi ei saanud. Tykk aega tyhjalt otsinud m6tlesin kontrollida ka teist kaarti. Ja loomulikult olin ma valel pool oja. Otsustasin siis tagasi liikuda et yletuskohta otsida, kuna oja tundus sygav ja ujuda ma ei plaaninud. Tagasi k6ndides j6udsin taas lombini millest ennem hirmsa hooga yle olin hypanud. Kuna varbad olid nagunii m2rjad, siis m6tlesin lihtsalt l2bi lombi k6ndida. J2rgmine moment oli see, kus ei tednudki kas nutta v6i naerda. Lombi sogane vesi varjas tema tegelikku olemust ja astusin s6na otseses m6ttes kubemeni sisse. Kopra urg arvatavasti. Edasi leidsin siis koha oja yletamiseks ja murdsin ennast l2bi v6sa aardeni. Kirjelduses oli ka kirjas et maastiku raskusaste v6ib varieeruda s6ltuvalt ilmastikust. Ytleme nii et enda seieri lasin kll korraks p6hja 2ra :D

Sellised aarded meeldivad mulle väga. Just see üle jõgede/kraavide turnimine. Olen küll ja küll sisse lennanud, kuid see pigem asja põnevaks teebki. Täna polnud aga mingit soovi katsetada. Laupäevane ekstreemsus on mu vist natuke hellikuks muutnud. Natuke aega vaja ja küll ma siis jälle julgeks muutun. :)

Tulen millalgi tagasi.

 5 

Olime koos Kristeliga. Ma panin jalga oma geotennised ja Kristelile andsin enda kummikud. Esimeses kohas jäime aia taha kinni. Järgmises kohas oli liiga võsane ja siis nägime teiselt poolt tulevaid kalamehi, kus oli väga korralik sissekäidud rada. Null lähenes jõudsalt. Natukene ennem kohale jõudmist nägin ussi mis pani mind kohe eriti kiirelt ümber pöörama. Edasi trampis Kristel minu kummikutega ees, et peletada kõik elav ja liikuv võimalikult kaugele. Rohkem me kedagi ei kohanud. Nulli juures selgus aga nüüd tõsiasi, et vesi on sügav ja kummikuga pole siin midagi teha. Asusime mööda jõe kallast tagasi minema, et leida sobivat kohta kust üle minna. Olgu selleks siis mõni purre või madalam koht. Käisime mõnda kohta ka katsetamas ja jätkuvalt jätkasime mööda jõe kallast auto poole. Leidsime lõpuks koha kus oli purre ja ka madalam koht. Lubasin ees minna ja andsin oma tennised Kristelile ja võtsin kummikud. Purdelt ronisin vette. Täpselt kummiku piirini oli vesi aga vett sisse ei tulnud. Mida kauem ühe kohe peal seisin, seda rohkem tahtis põhjas olev liiv alt ära kaduma hakata. Tegin siis ühe hästi pika sammu üle sügavama koha ja olingi kuiva jalaga teisel kaldal. Seal märkasin aga, et teisel pool kallast läheb sama ilus rada nagu valel pool. Otsustasime, et lähme otsime siis hoopis selle ülesse. Tagasi teisele kaldale saamine enam nii hästi mul ei läinud. See liiv oli sealt kohast selle pika sammuga kohe väga hästi ära jooksnud, et nüüd kui sinna astusin, siis hakkas kohe vesi sisse jooksma. Mõlemad jalad said märjaks. Purde peale ronimine oli nüüd ka raskendatud, sest kummikus oli raske vesi sees. Kaldale igatahes sain ja suundusime suure tee äärde, et leida uut rada. Seda me muidugi ei leidnud. Ees oli kõrge aed, mis jooksis jõe sisse. Üle ka ei hakanud ronima. Kummikutega poleks ka saanud. Võtsin siis autost ujumispüksid ja rätiku, et siis sealt lähimast kohast nullile risti üle jõe minna. Mõni aeg hiljem olime jälle nulli lähistel. Kõige sügavamast kohast siiski ei läinud aga natukene kõrvalt. Ujumispüksid jäid põhimõtteliselt isegi kuivaks. Kaldaäärne oli parajalt võsane ja oli tükk tegemist, et ennast kõrvenõgeste vahele saada. Järgneva takistuse vahele jõudmise järel kulus veel mõned minutid, et saada nime kirja. Tagasi tulek teisele kaldale oli juba lihtsam. Kuigi olin teinud kõik rajad sisse ja olemas olid vahendid teisele kaldale minekuks, siis Kristel siiski sel päeval ei soovinud sinna logima minna. Lubas minna talvel jää paksust testima. Peitjale aitäh väikese väljakutse eest!

 1 

Container had fallen to the ground, attached it a little better, almost to the same spot as before, but not exact spot. Happy hunting! Everything is OK. Changed the hint a little due to slight movement of container.

Ehk siis konteiner oli maha kukkunud ja peitja kinnitas selle natukene paremini peaaegu samasse kohta, kus enne. Kuna koht ei ole täpselt sama, on ka vihje natukene muutunud.

Leidisin täitsa sobiliku pesa aarde jaoks aga tundub, et on kalameeste abiga sealt jalutama läinud.

Ei leidnud.

tegemist on aardega ilgelt vahvas ja ilusas kohas, vaade on ka kaunis. päikesepaistelise ilmaga, nagu iga veekogu ääres, on seal eriti super. suur aitäh!

 1 

Ei tahtnud tuldud teed tagasi minna. Kaldal oli mingisugune ujuvvahend ja otsustasin sellega jõe ületada. Niikui peale istusin otsustas geps veetaset mõõta. Tegin siis oma esimese supluse, aga kadunuks ta jäigi. Nüüd polnud parve enam vaja, vesi ulatus nabani, aga kuradi külm oli. See aare jääb nüüd alatiseks meelde. Aitäh.

Lugesime enne logisid ja mõtlesime, kas ikka läheme. Kuna olime mõõda sõitmas siis otsus, et igaks juhuks ikka vaatame. Sõitsime mõõda kalameeste rada lõppu välja. Järvepatrulli ei kohanud ehk oleks olnud abiks jõe ületusel. Aga jõgi sai ületatud, aare ka leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Leitud.

Hea, et ühtegi kalameest meie tsirkust jälgimas polnud. Tänud!

Oleks ju igati tervemõistuslik sellele aardele läheneda suvisel ajal, kui takistuse ületamine võiks isegi teatavat mõnu pakkuda. Aga milleks elu lihtsaks teha. Looduslikke sildu sai pika hambaga proovitud küll, kuid usku tasakaaluvõimesse nappis ja ajasime abivahendi õhku täis. Siis läks ludinal.

Olin juba loobumas, kuna olin kindel, et kuiva jalaga ligi ei pääse aga palju oli juba vaeva nähtud. Natuke turnimist ja aare käes, kuiva jalaga. Tänud peitjale :)

 1 

Ei olnud just tavaline jalutuskäik, aga sugugi mitte ka kõige hullem. Vahepeal sai meeldivalt tasakaalu harjutada. Tänud.

Tänane väike rattasõit aardeni oli mõnus värskendav. Olid küll kummikud kaasas, aga neid ei olnud vaja. Aare oli ilusti olemas! Tänud peitjale!

Peale seda, kui olime parkinud auto, oli minu esimene mõtte üle aia ronida. Õnneks oli Svenil rohkem kainet mõistus ja leidis meile aia äärt mööda liikudes rajakese. Järveni jõudes avastasime, et sula ilm on järve peal oleva lume veeks ja lögaks muutnud. Nüüd tuli meelde, et Sven pakkus välja, et äkki võtame kaasa kummikud, aga mina muidugi arvasin, et milleks kummikud. Nüüd oleks päris hea nendega siin jääl ringi sulistada. Ettevaatlikult liikusime mööda järve äärt aarde suunas. Huvitav, kuida suvisel ajal aarde juurde liigutakse, kas siis pilliroos ragistades. Kohapeal tegi GPS imelikke sakke. Mina tüdisin sellest ära ja andsin selle üle Svenile. Temal oli kannatust rohkem ja nii ta aardeni jõudis. Tagasi tulime juba natuke julgema sammuga, nii me õnnelikult kaldale jõudsime. Tänud.

Plirts-plärts üle sulalumise jää sai aare leituks - logituks. Tänud peitjale

 4 

Seda maiuspala olen juba pikka aega aupaklikult piilunud ja järjest vabandusi leidnud, et miks ikka parasjagu minna ei tasu. Nüüd olid vabandused otsas ja kui geokolleegid veel rõõmsalt kaasa kiitsid, siis lihtsalt pidi minema :)

Üllatuseks oli ka Arvo nõus kaasa tulema. Mingi lähenemistee oli juba eelnevalt kaardi põhjal paika pandud ja varemleidnutelt sain kinnituse, et umbes nii see käibki. Aastaajale omaselt paistis võsa kenasti läbi ja ainsaks reaalseks takistuseks oli ojaületus. Kaardistasime täpselt üles kõik teel kohatud potentsiaalsed ületuskohad ja seni kuni ma käisin nulliga tõtt vaatamas, oli Arvo juba teisele poole jõudnud. Tuli välja, et kui hinge kinni hoida ja ennast hästi kergeks mõelda, võis ühe jalaga ka õrnalt jääservale toetuda. Ülejäänu eest hoolitsesid juba kohalikud rajatised.

Jõudsime inimkadudeta nulli ja ega seal rohkem midagi polnudki. Nüüd on juba natuke kahju, et ikka kõige magusamal hooajal ei tulnud. Aga pole hullu, alati võib mõne teise aarde maastikuastme tarbetult üles kruttida :) Aitäh!

Teadsin, et peab õigele poole jõge saama, seega proovisime kohe õigele poole minna. No aga aiad ulatusid ikka järveni välja ja tuli ringi pöörata. Kuidagi ei kutsunud praksuv järvejää enda peale kõndima. Tuli leida teine tee - paraku see oli valel pool jõge. Pikalt jalutasime jõe kaldal. Ja ei mingit silda! Koht oli ilus aga hooldamata. Sellised hooldamata kohad on alati kurvastavad. Kas tõesti on eramaa omanikul nii ükskõik, et üldse ei hoolitseta? Aga endiselt oli meil silla mure- seda ju ei olnud. Seega tuli jõgi ületada ilma sillata. Kikivarvul, üle jää. Ja uskumatu - jõgi ei saanudki aru, et raskekaallased üle jõe läksid. Logi kirja, tagasi sama teed pidi ja minek! Tänud!

Oli mõnus võsane aardeotsing. Aarde leidsin 1.5 meetri kõrguselt üsna loogilisest kohast. Aitäh!

 1 

Meetrid järjest vähenesid. Ühel hetkel oli aardeni alla 10 meetri. Nägin ka, aga kätte ei saanud, vesi ees. Jalutasin siis veidi tagasi ja leidsin variandi jõest üle saada. õnneks tasakaal säilis ja märjaks ei saanud. Aaret hoidev objekt on pikali kukkunud, aga aare siiski leitav, lihtsalt kõvasti madalamal kui algselt. Aitäh peitjale.

 1 

Algus läks väga mõnusas tempost, kuid kohale jõudes selgus, et nii lihtne see ka pole. 8 meetrist oli küll saanud 6, kuid siiski kättesaamatu. Kobraste elamine tõesti vägev :) Kahjuks jälle prahti nii palju, et kaasa võtta ei jõua.

 1 

Ja otse loomulikult kujunes eilse geotuuri naelaks Järvepatrull. Olin põgusalt tutvunud vaid viimase leiulogiga.Õnneks ei teadnud rohkem midagi sellest mis mind ees ootab.Vahetasin siiski teadlikult saapad kummikute vastu ja ei kahetsenud karvavõrdki oma õiget valikut.

Retke algus läks ludinal,kui GPS näitas aardeni napid 8 meetrit sai selgeks, et minu kaugushüppe võimed ei küündi sellist tulemust saavutama :)

Hakkasin otsima teisi võimalusi aardeni pääsemiseks.Peagi leidsin purde mis aitas surnud punktist üle.Teel nulli märkas kõikjal kobraste tegevuse jälgi,igati uhke "häärber" on töökatel tegelastel ehitatud.

Nullis sai omajagu tatsatud,sain toredalt geokolleegilt väikse abistava vihje,suurendasin otsinguala ja saingi konteineriga silmside.Sain veel kummikuga testida ühe kopraaugu sügavust ja oligi nimi kirja saadud.

Aitäh omapärase ja põneva seikluse eest!

 11 

Mark ja Ragnar ei tahtnud kaasa tulla. Läksin siis üksi koos taskulambiga 01:00 öösel. Suvel siin Timixi aaret otsides oli jões 10cm vett, praegu samas kohas tahtis vesi üle kummiku tulla. Algul oli tihe võsa kuid peagi leidsin geomaantee. Aarde lähedale jõudes mõistsin, et vesi on üle puusa ning enam kindlalt üle jõe ei saa, kõndisin siis tagasi ning leidsin puu, millelt üle minna. Keset jõge läks puu aga järsu nurga all üles ning kui ronida ei suutnud astusin kummikutega jõkke. Vesi tundus madal aga kummikud said täis. Kaldal kallasin suurema vee välja ning hakkasin võsast läbi pugema. Mingi hetk tundus, et järv on juba vastas, kuid siis leidsin uue tee. Nullis jõudis juba hirm tekkida, et äkki ei leiagi seda aaret, tagasi siia küll ei taha tulla. Õnneks sain logitud ning tagasi võssa minna. Kummikutes olnud vesi muutus juba soojaks, aga nüüd tuli jõge uuesti ületada. Astusin jõkke, kummikud vett täis ning ronisin puu peale. Kaldal kallasin suurema vee välja ning mööda geomaanteed sai kiiresti autoni. Hea meel, et sinna uuesti minema ei pea. Antud aardeni minemisel on õige kasutada Juhan Partsi taktikat: "Murlame läbi!".

 4 

kõiksepealt mudugi valelpoole oja ja kõik kopraaugud sai ka üle mõõdetud, kui sügavad nad ikka on!? siis teispoole oja nõgese-vihma metsadesse. kus nõgesed kasvavad pea kolme meetristeks. ainult tsiklipükstest polnud enam kasu, läksin tagasi, et ka tsiklitagi selga panna. nii on juba lausa lust nõgeste vahel ragistada. ainult higi voolab. aga paksule paras! tänud troopilisse vihmavõssa juhatamast!

Harku haarang lõppes haledalt. Ei olnud mentaalselt ennast ette valmistanud ning eratee ja siis võsa takkajärgi hirmutas nii ära, et pärast paari logi lugemist ei hakanud isegi autost välja minema, et potentsiaalset teed aardeni leida.

 2 

Inga logi olin kunagi lugenud, see juba tekitas huvi minna ja järele vaadata mis õudused siin ees ootavad siis ka. Paraku ei jõudnud enne jaole kui aare talvel kättesaamatuks muutus. Nüüd siis kasutasin kohe kiiresti võimalust. Läksin ikka sealt, kus suurema osa teest mugavamini sai - ehk valelt poolt oja. Purretega on mul kogemusi, riietes ujumisega samuti, hetkekski ei tekkinud küsimust kas minna üle või jah. Alternatiivseid ja potentsiaalselt paremaid variante reeglina väga otsida ei viitsi, nii ka siin läks käiku esimene sobivalt nulli läheduses silma jäänud poolenisti kraavi kohale ulatuv kobedam põõsas, mille külge kannatas ennast täitsa riputada. Ei saanud sussigi märjaks. Oja teine kallas meenutas suvise niiske ilmaga tõepoolest veidike troopilist džunglit. Kes pole käinud, soovitan justnimelt suvel, siis on efekt õige.

Patrullivad

 9 

Täielik Copy-Paste Inga logist, kõik oli vale - teekond ümber aia oli vale, olin valelpool jõge ja tagatipuks osutusid valeks ka jalanõud, mis eelmine päev sobisid ideaalselt mägironimiseks, ei kõlvanud siin mittekuhugi. Siia oleks peaaegu lõppenud minu geokarjäär, nimelt kui Inga suutis libedalt palgilt põlvili vaid sisse vajuda, siis mul nii hästi ei läinud. Vette kukkus kogu mu geotehnika ja loomulikult olin mina ju selle küljes. Krt, et see tehnika tänapäeval ka veekindel juba ei või olla! Jube, jube koht ma ütlen, õnneks ei pea enam tagasi tulema. Hea, et patrulli endale kaele ei kutsutud, sest riided pidin suure liiklusega teeääres kõik viimseni ju ära vahetama...

Koordinaadid päises muudetud vastavalt omaniku palvele.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Tähelepanu! Aare on kolinud 20 meetrit eemale, turvalisemasse kohta. Uued koordinaadid:
N59°24'55.67", E024°36'32.83"
Uus peidukoha raskusaste: 2.0 Uus konteineri suurus: mikro

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Käisin kontrollimas, konteiner on tõepoolest kadunud. Puu kallal olid küll mingid loomad kõvasti hambaid teritanud, aga korralikult traadiga ümber tüve keeratud konteinerit suudab siiski eemaldada ainult seesama kahejalgne, kes Tootsi kapsaraua minema viis. Hetkel jääb aare hibernatsiooni ja taastan konteineri millalgi kevade või suvepoole. Seni tänud otsijatele!

 2 

Õige lähenemistee otsimine juba tüütas ära aga viimasel hetkel leidsin sobiva raja valel pool jõge. Hakkasin astuma kellegi värsketes jälgedes ja lootsin, et saan kuskil aarde lähedal üle jõe ronida aga nii palju mul ei vedanud. Jää ragises päris korralikult ja mul polnud tahtmist märjaks saada. Pidin veits rohkem tagasi minema ja taas kellegi jälgedes sain üle. Ka teisel pool pöörasid jäljed varem ringi kui mina. Ragistasin läbi võpsiku kohale aga kui tüki aja jooksul midagi silma ei jäänud siis helistasin Ingale, et uurida mida ma üldse otsin. Selgus, et olin üsna õigesti arvanud. Ragistasin veel mõnda aega ringi ja laiendasin otsimispiirkonda aga aaret ei leidnud. Tea kas keegi on tuuri pannud või on see lihtsalt lumme kukkunud aga lootusetu juhtum igatahes.

Mõnus jalutuskäik. Täname! :)

 12 

Õudne. Täiesti õudne teekond.
Algselt valisin vale tee. Siis veel kord vale tee. 3 on kohtu seadus - viimane kord mõtlesin proovida, kaugele jõuan.
Jah, ilus lai maantee läks nulli suunas, kuid kahjuks valel pool jõge. Esimesel võimalikul ületamiskohal kuskil 30 m nullist läksin pika toikaga varustatult libedatele puutüvedele ning üritasin elusalt vastaskaldale jõuda. Keset jõge jäi toigas, millele olin eriti jõuliselt toetanud, mutta kinni ja seda lahti sikutades murdsin ühe toetuspunkti oma jalge all pooleks, nii et vajusin peaaegu põlvist saadik vette. Tollel hetkel käis küll peast läbi mõte - what the hell am I doing here. Kirudes ja toigast sikutades ukerdasin siiski kaldale ning sammusin nüüd juba päris kitsukesel rajakesel nulli suunas.
Kohutav rägastik. Iga natukese aja tagant jäin kuhugi kinni või komistasin juurikate otsa ning mingi kitsa kraavi juures oleksin peaaegu alla lennanud, kuna just sel kriitilisel hetkel, kui pika sammuga seda lõhet ületasin, jäi jalg mingite kõrreliste taha kinni. Hullult vandudes roomasin väga madalaoksaliste puude alt läbi, mis meenutas juba sõjaväeõppust nng avastasin sealjuures, et ka täiesti kuivanud nõgesed võivad veel kõrvetada. Kui nulli jõudsin ja pisikest topsikut silmasin, mõtlesin vaid, kas see ikka tõesti oli seda vaeva väärt. Mingit jõepatrulli polnud aega teha ja tänasin õnne, et ma kogu selle asja juures fotokat kaasa ei vedanud, nagu algselt plaanis oli.
Tagasitee läks lihtsamalt, sest trügisin nüüd juba ülimalt raevukalt läbi võsa ja jõeni jõudes sammusin juba üsna kindla sammuga üle libedate tüvede, roigas peos. Autoni jõudes hingasin vaid kergendatult ja süda hakkas juba veidi rahulikumalt lööma. Kuidas seda ometi on võimalik suvel leida. Igatahes - tänud aarde eest.

 1 

Tänane teine peatus. Kuna eelmise aarde juures olin ennast juba kaenlaaukudeni sisse kummitatud, polnud siin muud kui parkida ja astuma hakata. Esimesena valisin sihtpunkti saabumiseks parkimiskohale lähema ojakülje ning kõik läks ludinal…kuni lõppu jõudsin ja avastasin, et ei ootagi mind siin avatud ojasuue ja madal vesi, millest kerge vaevaga läbi kahlata :D. Kõndisin siis tagasi ja vaatasin, kas saaks kuskilt poole pealt mõne purde kaudu teisele poole, erinevaid seal ju oli, aga esimene näis liiga ebakindel, teist proovisin, aga see tundus liiga pehkinuna…Ühes madalamas kohas proovisin ka lihtsalt veest läbiminemist, aga oja põhi oli nii pehme, et peale seda, kui jalad suure vaevaga uuesti põhjast lahti sikutatud sain, loobusin ka sellest mõttest. Lõpuks leidsin sobiva purde aia taga oleva maja juurest ning läksin sealt üle ning liikusin piki aeda ojas kuni tekkis võimalus kõvemale maapinnale ronida…Tavaliste kummikutega poleks nii siin vist välja vedanud, aga mul polnud sellest ju lugu ning tunne oli nagu reklaamis - puhtam, kuivem, muretum…:D. Uskumatult erinevad on ikka need ojakese kaks kallast, sama maad läbisin õigel ojapoolel läbi võsa ja okste kolm korda kauem. Õnneks olid nõgesed kõik külmavõetud ja need ei häirinud, aga ka kokkukuivanuna oli pikkus neil kohati minust kõrgem. Tublid inimesed, kes siin nende tippajal ajal aaret otsimas käisid… Veidi enne lõppu nägin suurt kopraonni, selle ümbrus õnneks oli vaikne, peremehed vist magasid alles :). Ja peale seda nägin kohe ka konteinerit. Topsis oli vaid kuiv logiraamat, pliiats ja teritaja on ilmselt välja kukkunud. Otsisin ümbrusest, aga ei õnnestunud leida, seega järgmised minejad, võtke oma kirjutusvahend kaasa :). Aitäh peitjale aarde eest, oli mõnus hommikune “jalutuskäik”.

Kobraste kodu

Rada oli padrikusse tekkinud juba.

Tänud peitjale :)

Tegelikult polnud siin midagi nii rasket. Panime küll igaks juhuks kummikud jalga, aga rada osutus täiesti kuivaks. Oja ületamine polnud ka keerukas. Võsa ja nõgeseid muidugi oli natukene, aga migagi hullu polnud. Nõgeste vastu aitasid sügisesed natuke paksemad riided. Suvel suviste riietega oleks küll ebamugavam. Minu meelest päris hea kogemus sellises kohas käia. Ilma aardeta poleks sinna ilmset kunagi sattunud. Tänud aarde peitjale siia juhatamast!

Tänan peitjat!

 4 

Millal teie tahaksite võsast toredaid aardeid otsima minna? No mina, kas just tahtsin, läksin igatahes peale väsitavat tööpäeva lõppu ja paduvihmas. Esimene samm, kummikud jalga...hmm kas äkki peaks vihmavarju kaasa haarama, no aga olete te näinud "Mary Poppinsit" vihmavarjuga põõsastikes. Ilmselt oleks see tuhandeks killuks purunenud. Seega tõmbasin kõrvad lonti ja sammusin mööda kalameeste poolt sisse tallatud rada. Terve aja piidlesin oja poole, kas äkki oleks õige aeg see ületada? Sobival hetkel see ka mul õnnestus. Kuna olin väga elegantses riietuses...no ikka kõik jutud, teksapüksid, T-särk, naksikad sinised kummikud jne, siis peale esimest nõgese puhmast oli minu liikumine edasi suhteliselt graatsiline. Kohe üldse ei tahtnud märjaks saada. Mida sammuke edasi, seda märjemaks ma sain ja seda julgemaks ma muutusin. Kuniks olin jõudnud pärale. Tip-top logi kirja ning suund tagasi. Minust jäi maha ikka korralik rada...nõgesed longu vastu maad, pajuvõsa kahte lehte laiali...nagu Nu Pogodi hunt, kombaini seljas. Seega, härrad ja prouad geopeiturid, kasutage juhust. Suured tänud aarde omanikule.

 1 

Vihma sadas - rohi ja oksad ja kõik, mis on roheline oli märg. Aardeni jalutasin mööda ühte aiaserva, tagasi mööda teist. Kuigi teadsin, et aare on teisel pool oja, jalutasin mõlemat poolt kraavi järveni. Mööda oja äärt jalutades mõtlesin, kas võiks just siit üle minna... Sel hetkel aga torkas ninna kohutav raipe lehk ning otsustasin valida teise tee. Ilmselt kuumad varasuvised ilmad olid need aroomid veel vängemaks teinud. Üllatav, et ilma suurema plärtsuta see seiklus lõppes. Aitäh!

Kõigepealt ikka valelt poolt mööda kallast lõpuni ja siis õigelt poolt. Tasakaal on täiesti olemas ja tossud jäid kuivaks. Aitäh!

 3 

Mulle need eramaad ja aiakesed väga ei meeldi kuid mis sa teed. Samas oli see teekond päris lõbus. Nö sillakesest läsin mina esimesena üle näidates üles suur ohtu vette kukkumisel kuid pääsesin Hannol aga nii hästi ei läinud. Sulps ja sellili vees. siis mingil iseäralikul põhjusel arvasime et tuleks veel kord üle minna kahjuks silda polnud ega midagi sääred juba mitte valgetel pükstel üles ning läbi vee ja siis sama teed ka tagasi, sest osutus siiski vale tee olevat. Nii me rändasime edasi läbi nõgeste (endiselt olid sääred paljad) läbi okste... pooleldi roomates (siin olin ma vääääga rahul oma pisikese kasvu üle). Ka kopra kodu leidsime üles, mis oli ikka päris korralik majake vaata et sama suur kui teekonna alguses olev lossike. Ning kohale jõudes jooksime meie Triinuga ilusti aardest mööda kuid otsima seda ei pidanud. Nautisime vaadet... päikese loojang... ilus luigeke ... soe õhk. Super! Ja sama tee tagasi. Küll tagasiteel otsutasime vähe teist teed kasutada arutlesime just hoone kunagise kasutuse üle kui märkasime ühte pitsut lamamas, samm läks kiireks kuid tema ei teinud teist nägugi jäi kuidagi tunne kas ta mitte parematele karjamaadele läinud pole. Nõustun ka Hannoga, tõenäolisem on see, et need nö sillad on kalameeste töö. Sest mitte just kaugel aardest nägime kalamehe ussikeste topsikut. Mis andis märku, et neile siiski meeldib seal olla.

 3 

Oli see vast tsirkus! Oja ületamisel olid tüdrukud väga osavad, minul läks seekord natuke õnnetumalt, kui mingi oks murdus ja selg ees vette, näljaste kalaparvede keskele maandusin... õnneks juhtus see alles teekonna alguses. Edasi ragistasime võsas ja nõgestes, pugesime kõikvõimalikest võimatutest kohtadest läbi jne... lõpus oli päris ilus isegi, loojang ja luik ja puha... tops oli ka muidugi. Kuigi seiklus oli päris lahe jääb seda varjutama peitja järjekordne virin, seekord sildade ehitamise ja aarde mõtte rikkumise kohta... kust sa üldse tead, et mõni kalamugu seda ei teinud... olen kindel, et seal on enne geopeitureid käinud kümneid kalamehi ja käib ka edaspidi, sellelt seisukohalt on see tops ka muide suht avalik seal... ja kui oli ka geopeitur, siis las ta olla, ära tähtsusta asju üle... kas sa likvideerid alati ka enda kuskile rohtu tallatud raja, et jumala pärast teised mööda seda kohale ei saaks...

 4 

Ei saa siiamaani aru, kus see õige tee oleks olnud, meie nägime sildu rohkem kui mitu ja ületasime neid ka nii palju, et lugemine läks sassi. Ühel meeldejäävamal korral prantsatas Hanno täispikkuses selili vette, kui mingi oks järele andis - sellist nalja pole ma enne näinud :) Tänu eelmisele aardele teadsime, et jõgi kihab piraajadest :D kalalõhnad saatsid meid kogu teekonna ja tulid hiljem kojugi kaasa. Alles kaks aaret varem esmakordselt kohatud Viktoria näitas üles erakordset geopeituri visadust: valged püksid olid nüüdseks üles kääritud ja nii ta seal rühkiski läbi värskete nõgeste tihnikute. Uskumatu padrik sai lõpuks siiski läbi ja seal ta oligi, see ilus vaade. Luik, keegi lööb kõrkjates lupsu, punane päikeseloojang... milline romantika. Logisime ära ja tagasiteel viis uudishimu ka ühe ilmselgelt hüljatud suurehitise juurde, mis pakkus veel ühe korraliku ehmatuse: inimestest maha jäetud territooriumit valvab suur koer. Tasub ilmselt eemale hoida, ehkki seekord ta elumärke õnneks ei ilmutanud. Päris uskumatu koht tsivilisatsiooni lähedal ja ometi nii kaugel - aitäh näitamast!

Eks käisime meiegi sama teed, mida eelmised logijad - mööda rada kohale, siis hapud viinamarjad ja siis logimine. Aitäh, täitsa kuiva tossuga saime kohale. Aare korras.

 3 

Käisin kuivatasin aaret ja asendasin uue konteineriga. Nüüd on konteineri suurus väike (enne mikro), see sisaldab ka teritajat ja pliiatsit ja suuruse tõttu on ka aarde raskus nüüd 2,0 asemel 1,5.

Küllalt ebameeldiva üllatuse osaliseks sain selle osas, et olen sunnitud maastiku raskust langetama 3,0 pealt 2,5 peale, kuna peiturid on nii korraliku silla kokku kuhjanud nagu usinad koprad, et lihtsalt jalutamise vaev. See on selles osas väga jama, kuna nüüd saavad ka mugud konteinerile kergesti ligi ilma mingi vaevata, üks neist tuli mul just sellesama silla peal vastu.

Igatahes mina olen seisukohal, et geopeitur võiks ikkagi oma jäljed loodusest likvideerida pärast otsimist. Kui arvate, et peate ilmtingimata endale silla ehitama (mis selle aarde juures muide täiesti mittevajalik), siis likvideerige see pärast ikka ära ka, et aarde point ikka säiliks. Tänan.

Kõige raskem oli õige teeotsa leidmine. Edasi jõudis juba peaaegu kuiva jalga kohale.

Leidsime.

Leidsime.

GPS näitas õigesse kohta, aga kui Sander kurtis ära ütle et see on teisel pool, siis ma naeratasin ja ütlesin et jh on :D :D

Sander oli teline ronija, tahtsin ka minna sinna, aga siiski jala tõttu ei saanud, üritasin olla kasulik ja läksin otsima tema jaoks tagasi teed, ja ei tahtnud isegi teada mida nad seal tegid edaspidi, läksin prst seda kui ei leitud midagi, auto juurde ja mängisin tigudega :D

 3 

See oli selle nelja tunni viimane (neljas) leid selles piirkonnas. Algus oli selge. Parkida kuhugi, kust saab jalutada õigesse kohta ning edasi jalutada õigesse kohta. No ei olnud nii lihtne!

Pargitud ja "õigesse" kohta jalutatud, ületasime kalaraipeid ja muda. No mõned meetrid veel, aga teise kohta. Eramaa sai meilegi takistuseks, kuid viieliikmeline seltskond ei andnud alla.

Üheosaline "sild" oli kahtlane, kuid meie tekitasime sillale veel teisegi osa. Sain mina siis üle, kasutades meie "silda" ja oksa toestamaks. Ei soovita seda kellelegi teisele, sest Margitil oli pärast minu ületamist poole raskem ja tema pidi loobuma.

Olin üksi teisel kaldal, teised küll otsisid ja proovisid, kuid üle ei saanud, sest oli aed ees või "sild" kahtlust äratav. Läksin üksi lõpuni, teised paralleelselt kaasas. Paar korda lõin pea ära ja sattusin tupikusse. Nõgesed ei olnud ka mureks - saapad ja pikad püksid :)

Lõpuks aare käes, kuulsime vist isegi kobrast liikumas ja ujumas. Ka koprapesast möödusin ning kopraurud ja -teed tuli ületada, et jalg kuivaks jääks. Tõusu ajal vist kummikuta ei saa. Logikott ja -tops märg ning logi veidi niiske, aga pole hullu.

Katja ja Urmas otsisid mulle ikka paremat ületuskohta, kuid ei leidnud. Liisa ja Margit saatsid mind ka tagasiteel. Nad leidsid isegi ühe sobiva abimehe mulle ning lihtsustasid ühiselt minu sillaületust. Jäi see "sild" sinna meist maha ja ehk on sellest teistelegi kasu :)

Abimees kahe naise haardes

Koprapesa

Koprakäik

Uskumatult palju kala korjuseid leidus sel teel.

 1 

Patrulle ja diskosiile nägime täna koguaeg, asi siis mööda olematut rada võssist rajale ragistada. Alex leidis muidugi kohe otsetee, aga ega tema seda ka kohe kasutanud, maadles ta seal minust muidugi oluliselt vähem aega, ma ei leidnud kuidagi tema minekurada üles, ei tea mida ta viimasel ajal sööb, et jälgi maha ei jäta :D. Eelmised käijad olid herneste asemel oma raja lendkaladega tähistanud, nii oli vist kindel astuda. Ainus asi mis kindlust natike vähendas oli see, et kiikasime mis kiikasime, aga kuskil polnud purdepoegagi kust meiesugused üle saaks. Teisel kaldal oli hoopis midagi suurt ja tuttavlikku , nimelt oli seal sõber kobras endale mõnusalt suure lossi ehitanud, aga ka sealt ei lastud meid üle. Koprad parveehitusega seal ilmselt veel ei tegele ( kuigi ,arvestades sealset loodetavat liikumistihedust , võiksid nad sellele mõelda küll )Tatasasin siis Alexi kannul pildistades edasi kui avastasin end ühtäkki mööda vett kõndivat. Nii kandvat vett ei teadnud mina siinkandis olevat, aga hea teada edaspidiseks. Suurest rõõmust tatsasime kiiruga kirstust ka mööda, tuli siis tagurpidikäik sisse keerata ja silmad lahti teha. Tagasiteel sogas Alex veel rohkem vett, nüüd ei näinud ma enam miskit kuhu astuda (ei saanud nüüd ise ka aru, miks ma pidin üldse vaatama kuhu astuda, enne see mind ju ei huvitanud :D). No ja kummikute tuuning andis ka siin järgi, õnneks see järv nüüd jääkülm ka ei olnud ja muud ei juhtunudki kui, et jalad said tiba niiskemaks. Tagasi jalutasime muidugi mööda kalameeste rada ja see liikumisviis oli oluliselt kiirem kui võssis ragistamine, täitsa tavaline ju et mööda võssi kohale ja teed mööda tagasi :D. Tänud järve kutsumast :D!

ikka leiab võssi ka ;)

Kopraonu loss

 4 

Haa...patrull...olgu, jõgi-järv-meri-ookean-mägi-org-maaalune-vahet pole, ikka otsin! Aare ilmus, mul jubedalt vaba aega aga mida krt ma ikka torman, kui geokaaslane tahab ka sinna minna...kunagi. Noh, täna oligi see kunagi...rumala peaga olin logisi lugenud ja kallas selge. Mõnusas, kuid äärmiselt ebameeldivas vihmas venisime teokiirusel aga mööda õiget kallast hetkeni, kuni nina oli vastu lina ja ainult friikartuli restist läbi trügides, oleksime läbi eramaaa edasi saanud. Tekkis kõige jäledam hetk aarde otsingul ja sukeldusime võssi. Mina pole just suurim selle fänn enam(isegi loll õpib) ja jõudsin õige pea kalameeste rajale, kuid kaaslane on nii noor, et sarved tal ilmselt veel maha jooksmata ja nii ta seal puudes ragistas. Vaatamata kõigele olime peagi mõlemad tatsumas mööda rada ja juba pikalt enne aardeni jõudmist otsisime silda. Oh kurja...ma olen küll sündinud ahvi aastal aga kuidagi on hingelähedasem kalade kodu. Ja mis mul viga, aastaid olen teiselpool järve olnud veemoto keskuses, nii võistluste, trennide kui ka lõbusõitude aeg korduv külaline sellel järvel ja tegelikult on enamus kohalike uimelisi pere või vähemalt tere tuttavad:). Paar molu, kes konna ujudes ligi tükkisid olid küll võõrad, aga küllap emased. Nii ma nulli ligidal otsustasingi käituda jälle isemoodi ja kadusin järvele, nigu jessuke, et jõuda kuiva jalaga aardeni. Õnnestus!!...Kaaslasel õnnestus ka, kuna tuli minu rada mööda aga mitte nii väga kuivana... Tänase päeva kindlalt kõige elamusrohkeim otsing ja kui poleks olnud, lendkalade rohkeid laipu, prügi ja muda, siis ka kindlasti kõige esteetilisem koht(minu arvamus on, et need kalade laibad on lihtsalt kohalike, tiivuliste kalameeste ülejääk, paari nagu silmitsesin lähemalt ja augud olid sees aga ,et rajal...krt, proovige ise võssis süüa!). Suur tänu peitjale, et ka teist kallast mulle tutvustasid ja sinna topsi istutasid!

P.s Tarvitses meil vaid loodusest välja jõuda, kui vasakul lippas Liis(ilmselt) ringi ja paremal parkis Polekala(mis mõttes pole?Terve rada järveni oli kalamehe "märg" unenägu ja palistatud lendkalade ihuga...isegi kahva polnud vaja)...nu ei ole normaalne ju nii mitu päeva, peale aarde avaldamist, pealinnas(sisuliselt), näha paksu vihmaga hunnikut tuttavaid nägusi! Kõik on teolt tabatud ja kogu aeg kui ma nina oma urust välja pistan, ausõna-just selline tunne valdab logi kribades. Midagi ei saa enam salaja teha... :D

Kes siis võsa ei leiaks...

Isepäine kõuts läks lihtsalt ahvi asendi asemel järvele

Algul proovisin läheneda aardele õigelt poolt aga piirdeaiad olid isegi vette ehitatud ja kallasrajast võis ainult unistada. Mis siis muud kui sammusin teisele poole ja sammusin aarde poole otsides samal ajal oja ületamiseks sobivat kohta. Kuna mul olid kummikud jalas, siis sammusin kuiva jalaga otse läbi oja ja edasi aardeni. Aare ise on kaugele näha, loodetavasti kurjemad ilmaolud ei vii teda sealt kaasa.

Täna, 6+ aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...

Täname õue kutsumast!

Kõik on juba varasemates logides öeldud. Kuigi olime siin esimest korda oli tunne et kõik on tuttav - tuttavad kalad, tuttav võsa, veetakistuse ületamine, sodi jne. Vaid Vasjat ome sõpradega polnud- saime segamatult ümbrust uudistada ja lõpuks ka logida

 1 

Seks ajaks, kui meie aarde lähistele jõudsime, olid Vasjok, Igorjok ja Serjoga otse teerajale telgi püsti saanud ja saagisid parasjagu puid. Kõndisime lõppu välja, veendusime ka nagu kõik eelkäijadki, et sealt ei saa, trampsime üle telgi tagasi ja siis sai küll. Praegu on veel täitsa OK minna, aga las biomass kosub natuke, putukas sulab üles ja siis täitub logiraamat rõõmsa vinguga :) Kopraonu kraavid muidugi täis ei lähe, ja muide, kas selle kuhila omanikelt on arvamust küsitud? Täitsa mõnus matk, muidu poleks ilmaski sinna trügima hakanud - aitüma! Selline Kevin mulle meeldib.

Kohalike pesa. Kas nemad on aardest teadlikud?

Sihuke vaade Tlnale

Nüüd kui koolitunnid läbi ning jäänud on vaid eksamiainete konsultatsioonid, saab veel rohkem aega geopeitusele pühendada. Sõitsin 27-ga Harkujärvele ning sealt juba soovitatud rada pidi aarde poole. Läksin alguses ikka valel pool lõpuni välja, et ikka ise ka veenduda, et sealt ei saa. Ei saanud. Läksin natuke tagasi ning leidsin mõned kohad, kust nagu võiks minna. Läksin ühe juurde, ei julgenud. Läksin teise juurde, see tundus ka kipakas. Läksin esimese juurde...eeeih, teise juurde tagasi. Lõpuks sain ikka üle ning siis hakkas võsamaadlus kuni aardeni. Saatjateks sodi ja surnud kalad. Konteiner ise, tõsi, on väga näha ja kaua ta seal nii püsib, ei tea. Ja need surnud kalad - need olid isegi bussipeatuses. Harkujärve Nokia? Aitäh laheda retke eest, aga teist korda ma sinna küll enam ei lähe :)

 1 

Kuna lubatud vihmasabin siiski kohale ei jõua ega jõua, otsustasin Airi toast välja kaubelda ja veel ühe väikese geotiiru teha. See sai valitud esimeseks aardeks. Algul proovisime ühelt poolt, ei õnnestunud, siis veidi teisest kohast, ikka ei õnnestunud ja kolmandast kandist lähenedes saime ilusti aardeni, ainult, et veetõke oli tarvis ületada. Geokoer tegi seda eriti kiiresti, mina ukerdasin ikka veidi kauem looduslikul sillal. Kohapeal läks kiiresti. Küll on ikka ahvenaid hinge heitnud seal - kahtlen sügavalt, et tegemist ei ole siiski talve hapnikuvaesuse tagajärjega vaid miski muu ja hilisema probleemiga. Oja äärde tuli ka üks papi poisiga kala püüdma. Airi siis üritas saada neilt arvamust, miks nii palju surnud kalu on, kahjuks me kumbki vene filoloogid pole, aga midagi metallidest räägiti. Samas veider, et koos pojaga lähed sinna kalale, kus kalad raskemetallide sisalduse tõttu hinge heidavad :). Ise pole sellel lombil veel kalu kiusamas käinud ja nüüd ilmselt ei lähe ka enam. Peitjale aga suured tänud, polnudki järve selle nurga alt enne näinud.

 2 

DCCXCIV. Sellel aardel oli see hea omadus, et Harku järves pesitsevatest kollastest latakatest sai üks roheliseks värvitud ja seda nullis käies. Ilu kohapeal näha ei osanud aga ega ma seda ei otsinudki. Taarat ja pakendeid kõik kohad täis. Paavo poolt pakutud ületuskohast loobusin ja valisin vähe kaugemalt tunduvalt kobedama. Aarde leidsin, oli siiski kuival maal;) Ettevaatust surnud kalad ojas ja kaldal, ei ole värsked!

 5 

Tõmbasin kodunt rattaga Männiku karjääri rajatavasse wake-parki (kokku sain alustuseks 32.3 km, pärast veel 12 - hea rattapäev). Seal tundus kõik kontrolli all olevat, pingutati liine. Tagasiteel trehvasin Laagris Mooriga. Korraks maha istudes märkasin uut aaret, ja mitte kaugel. Selge siht - minek! Algul murdsime läbi võpsiku kuni kohtasime kasukas prouat, kes rahulikult meiegi rajaga ristuvat teed jalutas. Eks siis jätkasime valgema inimese kombel. Nulli lähedal sattus vastu kaks nokastanud meest, ei tundunud eriti esmaleiusõltlaste moodi olevat. Siis tegime nagu Madiski (mida me talle hiljem kohtudes muidugi ei maininud ;) Õigele poolusele saamine toimus mööda kolmnurkset murdunud puud aardest vast 40-50 meetri kaugusel - proovige, saate kergemat sorti adrekalaksu kätte B-) Enne nägin üle oja ujumas vesirotti. Põtra ega hiiglasliku koprapesa peremeest ei kohanud.

Aardeleid toimus kaunis kohas kl 17:48, kena vaade ja senikäimata rada. Kõige lähemal olen olnud lohega talvel jää peal. Tagasiteel trehvasime Madist, kes täisvarustuses kohale sammus. Kukkusin kiiruga selgitama, et ma tavaliselt ei liigu linnas sukkpükstes ringi (vt mu liikumisvahendit ;-) Rõõmustasin teda, et oleme mõlemad esmaleiust ilma, nii et kiiret pole. Kuigi selles mängus on ju kõik medalid kuldsed :-) Tatsasime tagasi autoni, ise ringi vaadates, ega Liis kuskil läheduses piilu. Ei paistnud silma, aga näe, ikka kavaldas üle.

Aitäh Kevinile aarde eest väärt paigas, kuhu muidu jällegi iial ei satuks. Aitäh Madisele vahva logi eest - kujutan ette, kuidas ta geoelu kiireimini liikumine välja nägi ja mis adreka tema veel sellest kätte sai :-) Järgmiste kordadeni!

http://www.endomondo.com/workouts/331345828/1392188

Punane ja roheline nool

 9 

Tänane õhtu oli mõnusalt proovieksamiks broneeritud, kool pidi kestma 19:40ni, aga minul õnnestus see juba kell 4 valmis saada. Klassist lahkudes vaatasin kiiresti GP lehte, ei midagi. Panin siis jope selga ja vaatasin uuesti- uus aare! Muidugi panin ajama. Väike-Õismäele jõudes selgus, et bussini on veel aega, niisiis läksin jala. Ajavõit terve minut! Sarnaselt Madisele lähenesin alguses valelt poolt. Pingutus viis siiski sihile ja FTF läks kirja kell 17:17. Lahkudes läks väga kiireks, nägin ka, nagu selgub, Marjet ja Paavot. Tormasin siis bussile, aga seal on sihuke saatanlik bussipeatus, kus ei peatu ühtegi bussi... Paar minutit hiljem oluliselt targemaks saanuna jalutasin aarde 'sissepääsu' lähedusse ja võtsin murul istet, et vaatemängu nautida. Punasele autole lisandus roheline. Tundus nagu Madise moodi, aga nii kaugelt ei näinud ka. Tundub, et ikkagi oli Madis. Läks teine küll väga imelikust kohast metsa vahele... Mõne aja pärast saabusid tagasi punase auto omanikud. Ka bussini polnud enam palju aega.

Aitäh peitjale, mõnus veidi metsik koht ja õhtupoolik oli ka planeeritust mõnusam!

 5 

Jõudes aardele kõige lähema tee äärde, oli häirenuputeenus Medi kirjadega auto juba ootamas. Selge, Paavo on jõudnud jaole. Tee peal jalutasidki Marje & Paavo vastu. Vahetasime paar kiiret sõna, Paavo nentis, et kõik jäime hiljaks ning soovis edu mulle. Jõudsin siis üsna lähedale aardele juba, kui GPS näitas, et 9 meetrit on veel minna. Mõningase osa ma jätan nüüd välja siit, kuna see ei kannata trükimusta, aga #¤%&£! Mind ja aaret lahutas oja. Näed, aga kätte ei saa seeriast. Nojah, mis siis ikka, tuli jalutada veidi. Nüüd võis GPSi tasku panna, kuna mingit kasu temast küll ei olnud täna. Isegi pseudonublu näitas, et aare on teisel pool oja. Tagasiteel suutsin ikka sattuda sinna eramaale, mis on piiratud ja sildistatud. Tagant lähenedes ei ole mingit aeda ega silti. Ja kuna tähistamata eramaal võib liikuda päikese tõusust kuni loojanguni, siis astusin julgel sammul edasi. #¤%&£! Teisel pool vaatas vastu aed ja silt. Ja vähe sellest, seal on üks karu mõõtu koer ka. Ma pole vist nii kiiresti enne kuskilt kadunud, kui sealt. Järgmistele siis hoiatuseks selline info. Peitjale aga tuhat tänu siia juhatamast!