Pudelipost

 3 

Kohapeal haarasin vihjest kinni ning jalutasin mööda jõeäärt edasi-tagasi mitu korda mõlemal pool jõge, kuid tulutult. Valmistusin juba mitteleidu kirja panema, kui silmasin jõhvikavälja ja marju korjates sattusin samblast välja ulatuva sinise korgi otsa. Välja tuli tipp-topp konteiner, geopeituse logoga ja logiraamatuga sees. Raamatus oli kolm logikirjet - kaks aastast 2020 ja üks jaanuarist 2023. Eemalt leidsin veel ühe metallist jupi, mis käis magneti abil pudeliga kokku. Vaatasin veidi ringi, et kus kohast see pudel nüüd maha kukkus...ja leidsin veel ühe logodeta konteineri, kus oli veel üks logiraamat sees ja sealne logijate nimekiri oli üsna pikk juba. Mina panin logi mõlemasse logiraamatusse kirja. Nüüd pidin juba kiirustama, kuna astusin mingisse samblaga kaetud auku, mis neelas terve kummiku enda sisse ja astudes saapas lörtsus. Panin mõlemad konteinerid samasse kohta, kust leidsin selle viimase, ehk järgmised peiturid ise valivad, kumba raamatusse logi kirja panna. Mets oli täna vaikne ja imeline, siinne soo on väga kaval, jah. Suured tänud peitjale huvitavat kohta näitamast!

Raamat nr. 1

Jõhvikad

Jõgi

Raamat nr. 2

 2 

Katsetasin, kui lähedale autoga aardeni pääseb. 376 meetrit. Aga tänaseks olen juba piisavalt väsinud, et pimedas sügavas lumes aardeni ja tagasi ei jaksa enam sumbata.

Kusagil seal aare ennast peidab

Leitud. Aitäh!

Pikalt ootel olnud aare. Lähemal vaatlusel selgus, et ligipääs täitsa tip-top. Ei teagi miks pole varem huvi tundnud. Lõpu maastik oli eriti mugav. Kena lahendus. 1194. Aitäh!

Järvamaa tiiru jaoks sai ka see täpike kaardile kantud. Jäi kenasti tiimiüritusele mineku teele. Täna oli plaanis tegelikult veel paar aaret võtta, aga hommik oli veninud ja see jäigi lõpuks viimaseks. Kodutöö käigus said ka märkused juurde, et ligipääs võib olla kahtlane. Isegi siia tulek oli ajaliselt kahtlane, aga õnneks osutus ligipääsutee nii mõnusaks, et minu madalapõhjaline käru veeres kenasti parklasse kohale ja seal oli ainult natuke veel minna. Esimese hooga ringi vaadates ei osanud nagu kuskilt aaret otsida, aga kui pudelit nägin, siis tuli ikka muie suule. Aitäh!

Leitud

See lahenduse leidnud aardetäpp ootas meie kohale saabumist ikka õige pikalt. Lausa nii kaua, et aarde poole jalutades pidi lausa meelde tuletama, et milles see mõistatus seisnes. Parkimiskohast tõi korralik rada sihini ja sealt polnud keeruline aardeni jõuda. Kui geps arvas, et oleme õiges kohas, siis vaatasime esmalt ringi ja esimesena hakkas silma meie jalge lähedal vonklev rästik. Lasime tal oma teed minna ja tõstsime pilgu kõrgemale. Mõnekümne meetri kaugusel hakkas midagi huvitavat silma, aga lähemale jõudes oli tegu siiski männipuu huvitava paisega. Nüüd olime aga täitsa õiges suunas nulli poole liikumas ja kavalasti peidus olnud aare hakkas ka silma. Kõik toimis suurepäraselt ja panime nimed logirullile kirja. Aitäh väiksele jalutuskäigule kutsumast.

Aasta ja üks päev on selle viimasest külastamisest mööda läinud. Nii nii mõnus raba on siin, kohe päris raba lõhnaga. Lahendamine toimus juba nii ammu, ei mäletagi enam. Lõpuks tegime väikese väljasõidu, et enne kõrget heina ja putukaid siin ära käia. Tänud

Leitud, logitud, tänan!

Sellest aardest sain esimest korda teada täiusliku eraku all. Lugesin kirjeldust, joonistasin kaardile 400m raadiusega ringi, küsisin kas SEAL ja sain jaatava vastuse. Kuna teistel oli täpsemad koordinaadid olemas, siis parklas sättisin ennast nende järgi õiges suunas liikuma. Kummikud olid vajalikud, aga muidu oli üpris kerge jalutuskäik aardeni ja tagasi. Kaasa võetud slingi ei läinud ka vaja. Aitäh!

Päeva lõpetuseks väike pudeliposti taga ajamine. Kummik oli abiks.

Tänan peitmast.

Maastiku raskusastme tõttu panime kummikud jalga ja võtsin kaas ka slingi. Kohapeal lugesime läbi pudeliposti kirjad ja jätsime ka omapoolsed tervitused järgmistele lugemiseks.

Põllikust siia sõites eirasin Waze pakutud teed ja valisin shortcuti. Sellega lühenes teepikkus ca 3 kilomeetri võrra. Mulle see sobis aga sellele teele keerates mõtlesin ikka mõned korrad üsna tõsiselt et kas tasub minna? Tee ise ole selline metsaveomasinate poolt korralikult rööpasse sõidetud pinnastee mille ühel pool korralik kuivenduskraav ja teisel poolt rabamännik. Kuna mul tavasõidukist nats kõrgem auto siis tundus see siiski OK plaan. Tegelikult oligi, aga ca kilomeetri jagu enne suuremale teele jõudmist seisis kurvi taga üks vene numbritega mersu. Auto ise nii madal, et isegi seda ei kujuta ette kuidas sellega korralikul kruusateel sõita. Äkki lendas siia? See selleks. Juhti ka polnud autos vaid üks tibi istus kõrvalistmel. Laskusime vestlusse ja selgus, et tee läheb ees veidi kahtlaseks ja juht olla vaatama läinud kas edasi ikka saab? Mul erilist viitsimist oodata polnud mis sõnumiga juht oma uurimistöölt naaseb ja seepärast leppisime tibiga kokku, et proovime mersu teelt sedavõrd kõrvale manööverdada, et ma mööda mahuksin. 5,5 km tagurdada ei tundunud just see plaan mida oleks tahtnud ellu viia. Pika proovimise peale saime mersu eest ära ja ma roomasin tigukäigul kraavipervelt sellest mööda. Edasi tee palju paremaks ei läinud aga loodetavasti olid juhil siiski suured munad ja ta proovis ka edasi tulla. Aare ise tipptopp ja kiidusõnad peitjale.

Malapõhjalisega selles jälgedeta lobjakas soovitatud parklani välja tüürimine sisaldas teatavaid kinnijäämise riske, aga hooga kulgedes õnnestus need maandada. Kummikutega sai mugavalt kuiva jalaga lõpuni välja, kuid pime aeg tähendas, et aaret kohe ei märganudki. Jube kaua õnneks ka ei kulunud, maitsekas konteiner jäi varsti silma ja näppu. Tähendusega koht, kuhu oleks kunagi niiehknii tahtnud sattuda, aitäh juhatamast!

 1 

Täitsa tore jalutamine, tänud aarde eest!

 1 

Kuigi hooldust õnneks ei vajanudki. Kõik korras ja toimib nagu vaja.

Kenasti leitud. Teed raskendasid mustikad, sinika ja jõhvikad, kukeseened ka :)

Geokontrolli kohe roheliseks ei saanud.Mõte oli küll õige,kuid peenhäälestust jäi tibakese puudu.

Geoparklasse sõitma ei hakanud,lihtsalt olemasolev teejupp ei võimaldanud madalapõhjalisega minna nalja tegema.Seega saime väheke rohkem jalutada.Aitüma uue tarkusetera eest

Lähenesime Tartu mnt.poolt ja õnneks leidus ka koht kus uuest maanteest üle saada. Jätsime auto kruusaka äärde ja tegime sealt pikema kui 400m kõnni. Oli tore jalutus ja kohapeal jäi Allanile pudelipost kiirelt silma. Aare korras. Tänud!

Lahendus on mitu aastat oodanud oma aega, et kohal ka lõpuks ära käia. Täna siis see päev. Leidmisega suurt kiiret ei olnud, sest ümberringi leidus ahvatlevaid ja maitsvaid jõhvikaid. Lahe teostus. Tänud peitjale.

Jalutasime nulli ja ikka jupp aega sai otsitud,muidugi jõhvikad köitsid ka meid,kui aga mõtte õigeks saime siis tuli leid ka kohe.Mulle meeldis.Aitäh!

 1 

Harvester on kohe kõrvalt mööda põrutand. Õnneks õige koht alles. Küll aga oli pudelil kork kaduma läinud ja sisu ligunes vees. Suurema hullu sellest siiski polnud, kuna olin niikuinii täiesti uue konteineri ja kinnituse ette valmistanud, et see üles seada. Ehk siis uus ja parem lahendus sai sinna.

Selle aarde poole sõites märkasin, et kell hakkab juba kolm saama, on aeg vaikselt Türi poole sõitma hakata. Panin paika kaks võimalikku stsenaariumit, kuidas selle aarde logimine hakkab välja nägema

1) Kiman rattaga veel neli kilomeetrit parklasse, kust on 400 meetrit aardeni jalutamist.

2) Lähen otse läbi metsa aardeni (900 meetrit) Pärast kiireid arvutusi otsustasin jalutamise kasuks. Olin just otsimas parajat kohta ratta parkimiseks, kui märkasin, et aarde poole keerab üks tee. Sõitsin selle lõppu ja sain 500 meetri kaugusele aardest. Järgnes väike jalutuskäik aardeni, mis lõppes leiuga. Tore koht ja tore aare. Aitäh!

Väike jalutuskäik, kohapel mõningane nõutuse hetk, jalutuskäik tagasi. Tore aare, aitäh!

Olen siinseid kolme aaret mitmeid kordi vaadanud, aga kunagi pole viitsimist nii kaugele maanteest sõita. Praegu on kuiv aeg ja saab aarde nulli sõita. Mõnus lühike matk rabas, tehtav ka matkasaapaga.

 6 

Kui eelmisel päeval plaanisin sõita kuuski istutama, pani sellele ideele käe ette minu auto, kes otsustas minu ärritamiseks mingi tulukese armatuuril põlema süüdata. Mul on kuri kahtlus, et autotööstused istutavad auto mehaanilisse ajju mingi kella, mis autohoolduse aja ületamisel hakkab igasugu häiresignaale välja andma. Sellegipoolest ei julgenud ma oma tiksuva pommiga metsa minna, vaid panin hoopis hooldusesse aja kirja.
Aigar aga, nähes, kuidas ma järgmisel päeval igatsevalt aknast välja vaatan ning kuulates minu ohkeid, et "küll seal metsas võib ikka praegu ilus olla", andis mingis suuremeelsushoos oma uhke masina mulle, et saaksin rappa minna.
Panin mingi oletatava teekonna paika, olles kindel, et nagunii ma kõiki ei jõua läbi käia, ning alustasin Pudelipostist, mis mulle juba ammu kaardil närvidele käis.
Koordinaadid ei tulnud mitte lihtsalt. Kuigi asukoht oli selge, siis lihtsalt kuhugi rappa umbmäärase asukoha peale sulistama minna ei olnud väga tahtmist. Kui viimaks koitis, mida peitja selle all mõtles, et "koordinaadid on internetist hõlpsalt leitavad", siis oli tõesti lõppasukoht lihtsalt leitav.
Autoga õõtsusin parkla poole, kuid viimaks jätsin sõiduvahendi siiski maha. Tundus natuke nadi mõte Aigarile hiljem kodus seletada, et "Aitäh, et autot laenasid. See on praegu turvaliselt kinni kuskil soos, koordinaatidel ..."
Esimest korda panid ilmaennustajad väga täpselt ilma paika. Juba saja meetri pärast oli mul kohutavalt palav, sest päike lõõskas, absoluutne tuulevaikus metsa vahel ning 10 kraadi varjus sooja. Kuigi ma olin end pannud suht kevadiselt riide, siis varsti koorisin pealmised riided maha.
Nagu ikka ei õpi ma oma vigadest. Kuigi juba Dusterit ähvardas kinnijäämine, siis mina läksin ikka botastega edasi, kuna kena kuiv heinatee pidas kummikuid väga ülearulisteks. Loomulikult kuskil 600 m peal hakkasin end kiruma, kuna kummikutega oleks see tee olnud väga mõnusalt läbitav, kuid madalamate jalanõudega pidin ikka väga hoolsalt kohti valima, kuhu astuda. Seega möödus ülejäänud teest rohkem puu najalt puu najale koperdades.
Nullis vaatasin seda lagedat kohta ja mõtlesin, no mida ... Mis pudel? Mis post? Mis jõgi?? Tuiasin ringi, otsisin, puhkasin, jätsin fotoka kuhugi puuoksa külge rippu ja tuikusin edasi. Kummikuid igatsesin iga sammuga järjest rohkem. Lõpuks ei pidanud närv enam vastu ja helistasin Marile. Mari, ametlikult nagu ikka, teatas, et tema mäletamist mööda oli see suht lage väli ja ega seal palju kohti ju siis otsimiseks pole. Noh, võib-olla vaadata ka seda, kui kõrgel aare asub. Noh, jah. Pärast kõnet tuiasin edasi. Laiendasin järjest ala, lõpuks saabusin nulli, et võtta fotokas ja ära minna. Ja siis järgnes muidugi avastus, mis teeb au ka kõige lollimale jobule. Fotokas rippus täpselt nullis. No kohe nii täpselt nullis, et rohkem ei anna ollagi.
Üle metsa kajas üks äge vandumine, millega ma lootsin ka kõik põdrad, kes metsateed olid kaunistanud mitte ainult jalajälgede, vaid ka muuga, ära hirmutada.
Tagasitee sujus meeldivalt mõnusalt. Kui juba kuiv pinnas vastu võttis, sain muretult autoni jalutada. Sest no tegelikult oli seal ikka väga mõnus kevadet vastu võtta.
Tänud aarde eest. Kahjuks pean teatama, et logileht oli kohutavalt märg. Kirjutamine oli päris vaevarikas. Tuulutasin veidi, kuid kuna ta on ka peaaegu pooleks rebitud, siis vajaks ehk ülevaatamist.

Värske algus

Muinasjutumets

Minikuuesekesed. Kahjuks mitte minu istutatud

Ma olen alati arvanud, et liblikas lähedalt ja otsevaates näeb välja nagu eriti verejanuline kiskja

Mitte nagu sellel pildil - kena ja sulnis

Klassika loomulikult

Selle aarde võtmiseks oli aastaaeg kõige parem. Kõik külmunud ja kohale saime ilusti. Kohal olle tekkis küsimus, et aga kus. Ja siis ta silma jäigi. Väga lahe teostus. Suured kiidu sõnad selle eest!

 1 

Kes seda enam mäletab, kuna ma seda mõistatust lahendasin. Internetist ei suutnud midagi huvitavat leida, aga kaardi järgi kuidagi geokontrolli roheliseks sain. Ja nii ta mul siis istus, mööda olin temast sõitnud kordi ja kordi, aga alati on kas kiire olnud või on maastiku raskusaste eemale peletanud. Nüüd otsustasin siiski proovida. Parkisin auto nulli ja hakkasin astuma. Teel aardeni tuli kange kiusatus soovolinikule kaevata, et kus siin see soo veel on. Jõudsin nulli ja siis oli hämming. Polnud ei pudelit ega posti, jõest rääkimata. Nulli ümber ringi tuiates paaris kohas siiski vajus mõni mätas minu raskuse all mõned sentimeetrid madalamaks ja paaris kohas sai isegi saapatald veidi märjaks, aga see soo nüüd küll geopeitureid hommikuks ei söö. Hakkasin juba lahkuma kui viimasel hetkel ka pudel silma jäi. Aitäh peitjale.

 1 

Meile ei sobinud silt lühem matk. Kõigepealt põrutasime õigest teeotsast mööda ja siis parkisme end kuskile kaugemale. Ega lähemale teed eriti otsinud ka, sest autost väljudes oli ümberringi päikesekullas täismängus värvide mitmekesisus, seega lisakilomeetrid kõndida on vaid rõõm ja mõnu. Piia kuulis muidugi karuhääli, mina jällegi vaid enda mõtteid. Niimoodi kulgesime mingit sihtimööda aardeni, väike pööre ja peagi olimegi kohas mida meile sooviti näidata, vaatasime logisime... ja siis vaatasime teineteisele silma, et kas siis ongi kõik. Aga ei olnud ju - kuskilt lähedalt kutsusid enda poole avatud veega laukad justkui lahtised allikad Ekke Moori. Kuulasime kutse häält ja mõnesaja meetri pärast olimegi taas maises paradiisis. Jõime kõigi meelte osas janu täis ja tänasime vaistu, et olime kutset tajunud ja järginud. Tagasitee valisime sellise et käisime ja vaatasime nii nulli kui ka õige ärapööramiskoha üle, seda kõike siis imelisel vikerkaarel päikesekullas. Kellel vähegi aega minge jalutage ka boonuseks Nairemäe rabas, aga peitjale suured tänud juhatamast

"lahtised allikad"

Tegime selle aarde otsimise taas endale eriti meelepäraseks. Sügisene mets, raba oma laugastega, kukeseened ja boonuseks ilus päikeseline sügisilm. Kokku tuli seda 6 km.
Suured tänud juhatamast :)

Madalapõhjalise autoga sai hetkel täiesti tee lõppu välja sõita (autoriks Karl 31. mai 2016). Kummikud jalga, seejärel Henriko kukile ja saimegi aarde poole astuma hakata. Algul mööda metsa, pärast pea olematu veetasemega kraaviületust mööda raiesmiku, edasi veidi metsa ja peale järgmise kraaviületus olimegi omadega rabas. Seda siiski otseses mõttes. Mis koheselt silma ei jäänud oli aare. Samas ei tekkinud kahtlustki, et õiges kohas asume. Kõik klappis. Tiirutsin veidi kohapeal ringi kuni viimaks silmanurgast märkasin õiget asja. Aitäh.

Tänane teine veidi keerulisema maastikuga aare. Aeg ajalt võtan ette nimekirja veel lahendamata mõistatusaaretest ja nii ma selle aarde enda jaoks paar päeva tagasi avastasin. Vaatasin siis mõistatusele otsa ja nagu ikka algul ei saanud mõhkugi aru. Jätsin arvutis ekraanile lahti ja siis kordamööda Margusega õhtu jooksul ikka kiikasime seda. Ühel hetkel tekkis kahe peale päris ootamatu mõte, mis osutuski õigeks. Google oli seekord minu vastu lahke ja pakkus mulle kohe esimesteks õigeid koordinaate. Et Kakerdaja raba külastus oli juba plaanis, siis sättisime tänase päevakava ka selle aarde juurest läbi. Kohale komberdasime läbi sügavate roobaste ja pokude rohke ala. saime aru, et oleme algusesse kohale jõudnud, kuid mitte midagi silma ei hakanud. Tiirutasime, vaatasime avasilmi igas suunas, ei midagi. Ja siis veelkord ikka sedasma tehes lõpuks jäi see otsitav vaatevälja. Oh jess, päästev aare, nüüd pääseme nende ründavate põdrakärbeste käest, kes isegi kapuutsi alla ning pluusi sisse trügivad ja rahuliku olemise ikka väga rahutuks suudavad teha. Nagu üks tubli geopeitur kunagi, nii ka meie tagasi valisime palju tasasema pinna, üsna lihtne astumine kuni autoni.

 1 

Madalapõhjalise autoga sai hetkel täiesti tee lõppu välja sõita. Edasi vaid mõnedsajad meetrit jalutada mööda metsa. Kummikuid ei näinud mõtet kaasa võtta ja otseselt ei olnud ka neid vaja. Viimased 50 meetrit pidi vaid valima kuhu astuda ja kuhu mitte. Meeldivalt kena ja lihtne teostus sellisesse paika. Enne tagasi minekut avastasin, et tossul pael lahti. Kui hakkasin kinni siduma, siis sain eluliselt füüsikalt meeldetuletuse. Enamus keha raskust läks sidumise protsessi ajal ühe jala peale, siis see vajus tänu sellele kümme cm sügavamale oma tavapärasest olekust ja seeläbi sain ka endale märjad varbad. Palava ilma tõttu ei olnud aga sellest kahju, oligi hea värskendus. Aitäh!

 2 

Sinnakanti minevat teed võib soovitada neile, kelle auto mudaravi vajab. Seda suuremat teed. Väiksemat teed läbisin muidugi jala. Alguses olid mingid vanad autojäljed ees, kuid need lõppesid kõvasti enne parklat. Polnd mul neid vajagi. Pöörasin metsa ja läksin otse. Räätsad olid kaasas, et matkake liiga kerge poleks. Jalga ma neid ei pannudki. Kohati kandis ja kohati mitte. Üle kraavide sain hüpata ja ohtralt põdra-, kitse- ning jänesejälgi kaeda. Üht metskitse nägin ka üle kraavi minemas. Ja kulli, kes istus ja jälgis hoolega ümbrust. Tore aare ootas mind ja nüüd ootab järgmiseid külalisi. Aitäh! Mõistatus oli mulle seekord koheselt mõistetav.Ei teagi, miks ma varem siia jõudnud pole.

Esimese hooga panime muidugi vales suunas minema, kuna mõtlesime, et mis me ikka sealt netist lõpp-punkti otsime. Metsas tuli ikkagi lõpp internetist otsida, kuna öösel kaua metsas uitada ei tahtnud. Väga lõbus oli, jõel oli nõrk jää ka peal ja muidugi lõppes jõel kõndimine sellega, et üks meist sinna pikali kukkus :D Aitäh!

Lugege timixi logi. Aitäh!

Väike soendus matkanädalavahetuseks. Praeguse ilmaga ja minu autoga saime ca 1,6 km kaugusele. Alguses oli küll jube külm ja vastik, aga pärast väikest kõndimist hakkas juba päris mõnus. Eriti lahe oli ere kuu, mis metsaaluse päris valgeks tegi. See oli kohati isegi õudne. Täname!

Selline kerge jalutuskäik raiesmikul ja rabas. Vahva konteiner. Aitäh!

Seltsimees pudel on postil tagasi ja valmis seda kaitsma!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Käisin täna pilku peale viskamas, aga polnudki millegile visata. On teine jälgi jätmata oma positsioonilt lahkunud :( Toon lähiajal uue.

Tänud sinna juhatamast.

Tänud peitjale :)

Selle aarde juurde minnes oli ainuke mõte, et kui lähedale aardele teeolud võimaldavad sõita. Väiksemale teele ja "parklasse" ei hakanud trügima. Natuke suuremal teel leidus hea kohta, kust aardeni kõigest 800m. Algul sai kasutatud üht sihti ja siis mööda metsamaastikku. Polnudki miskit hullu. Täitsa lahe "jalutuskäik pargis"! Aare oli ka omapärase lahendusega ja koht eriline. Tänud siia kutsumast!

Lõppplaan oli meil kõigil! Valisime pikema tee ja väga tore matk oli. Tänud kenasse paikka juhatamast ja targem olen nüüd ka, mis algus-lõpp on, aarde teostus saab kiituse!

 1 

Internetist see koht nii lihtsalt nüüd küll välja ei tulnud. Kui ei tea, mida otsida, ega siis ju ei pruugi kohe leidagi. Hämmastav muidugi see, et geokontroll ei tunnista neid "lihtsasti leitavaid koordinaate". Täitsa huvitav, millest siis selline suur õigete vastuste hunnik? Geokontroll võiks neid siis vähemalt lähedal olevaiks tunnistada. No igatahes tekitas see rohkem probleeme, kui parklasse viiv kruusatee, mis ju igati korralik ja sõidetav. Leidub ikka kordades põhjatumaid mülkaid, kuhu geopeitur töösõitu tehes, nii möödaminnes satub.

Kui ülejäänud seltskond kadus seenemetsa, siis mina sättisin varbad aarde suunas. Vahel on hea autojuht olla ning pakkuda välja, et "parimad seened on just seal" ning ise geopeituda sel ajal, kui teised mööda metsa kappavad ja korvi täis nopivad.

 1 

Põnev ja natuke üllatav koht. Seni kuni mina matkasin, korjas Triin tee äärest mingi hullu hunniku seeni, hea et anum täis sai, muidu me oleks veel siiani seal... Aitähh!

 1 

Kuidagi väga üksi oli see kollane täpp keset kaarti, naabrid kõik leitud ja mitte ei tahtnud ta teele ette jääda. Kirjelduse teedeteemalised õudusjutud on pehmelt öeldes liialdatud, pole neil teedel häda miskit ja praegusel ajal saab madalagi autoga vabalt karbist löögikaugusele. Jätsin siis naised seeni korjama - kena korvitäie said, kukekaid ja männiriisikaid ja mida veel. Raiesmik - tubli maaomanik on kaski istutanud. Raba peale sattusin natuke kaugemalt lõunast kui plaanisin, aga tagantjärgi tark olles oligi sealtkaudu puhtam, kuivem ja mugavam, kummikki tundus liigne. Aga sellest arvamusest loobusin, kui raba peal poolhangunud rästikupojale peaaegu peale astusin. Nullis oli mul ka hämmeldus - no kohta ka pole, kuhu peita ju. Aga mingil hetkel paistis miski asi valesti ja nii ta tuli - aga eks kõik aarded leitakse ju selle peale, kui kuskil paistab miski asi valesti. Tagasi proovisin minna otse, aga seal oli maa tümam, vett rohkem ja tarnamättaid ka ja tundus, et see pole üldse hea idee. Palju raskem oli hoopis seenelisi metsast välja saada. Edasi sõitsime Väätsale ja olgem ausad, sealtkaudu ligipääsul pole ka sugugi midagi viga. Ühesõnaga - meile kõigile meeldis, hea lihtne kerge vaimukas aare ja neist hirmu- ja õudusjuttudest pole mingit mõtet end heidutada lasta, geopeituses on kordi ja kordi hullemaid asju. Tänud peitjatele!

Pikalt mõtlesin, et kas kirjutan emotsiooni pealt logi või olla jätkuvalt viisakas peitjate vastu. Viimane võitis ja peitjale tänud aarde eest ning päeva lõpul sain üritusel ka teada, et mis koht see selline oli...ja mõttetu sai seletuse:D ja väljas tolknev TB sai kah uue pesa taskus.

Inimkultuuri jälgi oli teele kohe sügavalt jäetud. Olime sel päeval teised logijad. Aitäh!

 4 

Päeva alustuseks sai siis see aare ette võetud. Kuna meelde oli jäänud, et tee kuskilt jamaks keerab, siis jätsime teatud maa enne lõppu Geopuugi teeotsavalvuriks ja Alex tõstis meile rattahoidikust rattad alla. Ja siis oli ta juba väsinud ;). Aga ei noh, polnud hullu, vaikse torina saatel istus ta ikka ratta selga ja hakkasime aga väntama, taustaks torin, et krt, siia oleks ju ka puugiga roninud. Aga no tagasi keerama me ka ei hakanud ja ainult ohkasime kui ratas aina allamäge sõitis :P. Ja siis sai tee otsa, no see tee siis, mida mööda sai rattaga sõita. Panime siis ka rattad parktuledega seisma ja läksime puutumatut ( või õigemini väga puudutatud) loodust nautima. Alexil oli kummikutega kordades lihtsam astuda kui minusugusel "tarkuril", kes oli siia kroksidega saabunud. Aga vahet polnud, vesi oli soe ja mingitmoodi ukerdades jõudsime lõpuks nö sohhu välja. Ja siis seisime ikka tükk aega tummalt. Selline koht... ( hiljem sündmusel saime valgustatud, et mis see siis tegelikult oli, no ei mäleta üldse mismoodi ma need koordinaadid küll sain :D, mälu oli täielikult lahkunud minu peast. Kui keegi teab häid mäluparandavaid vitamiine võib lahkelt soovitada :D). Kahtlesin hetkeks oma koordinaatide õigsuses, sest vihje ajas segadusse. Aga peagi tiris Alex aarde välja. Logisin kiirustades, sest sääsed olid avastanud meie kohaloleku ja ründasid vihaselt. Kaasa võtsime juba tuttava ränduri. Tagasitee oli nagu arvata oligi ülesmäge kuid ähkides jõudsime ikka Geopuugini ja nii hea oli selles istmele vajuda :).Tänud!

DCCCXCII. Eile sõitsin ka siit lähedalt mööda, kuid miskipärast jäi see aare vahele. Kruusakas on igati norm, nüüd kaks päeva testitud. Aare on parem kui normaalne, hea kohavalik ja sobilik teostus, tänan! Jätsin konteineri külge TB.

Eelmisele: Selle päeva esimene ei olnud ei seljakoti ega rattaga ;)

Kunagi aegu tagasi oli mul endal plaan seda paika külastada ja isegi mõlkus mõte siia aare peita. Aga no jäi see asi laiskuse taha. Nüüd oli siis põhjust ka geopeituse raames sinna kohale minna. Väga ilus maastik seal viimasel kilomeetril. Kummikuid ei hakanud jalga panema ja liikusin aardeni tossudega. Veidi said nad märjaks, aga ei midagi hullu. Täitsa mõnus väike jalutuskäik oli. Kohapeal oli tegelikult omajagu õnne, et õige asi kohe silma jäi. Väga vahva aare! Logisid lugedes selgus, et me polnud sellel päeva esimesed. Ilmselt oli teepeal kohatud seljakotiga rattur geokolleeg.

 3 

Hurraa, uus aare sobivalt koduteel. Kirjelduses toodud kruusateejutt küll pisut pelutas, aga ega siis otsimata jää. Pealegi on punane lõvi igasuguseid teid roomanud. Keerasime Tartu poolt tulles otseimat teed maha. Kõik oli enam-vähem kuni ühe üleskerkinud truubini, millest ülesõitmiseks lausa lauajupid asetatud. Sättisin need auto järgi parajaks ja kahjustusteta me üle saimegi. Naabermaja pererahvas vaatas eemalt, kes need hullud on ja kuhu nad ometigi ilma traktorita ronivad.. Siis läks tee metsa servas eriti künklikuks ja olematuks. Sellegipoolest jõudsime kerge hirmuhigiga suuremale, täiesti normaalsele kruusateele tagasi. Just selleni, mille eest peitja hoiatanud oli :-D See oli tuldud tee kõrval lausa maantee, lust koju edasi sõita.

Vahepeale mahtus ka aardeotsing ja -leid. Teadmatutena sammusime vee poole, lootes leida.. silda või midagi. Eeltöö oli ju täiesti tegemata. Kui silda ei leidnud, saime aru, mida otsima peab. Sammusime gepsude järgi kohale, ikka ei paistnud midagi. Isegi lubatud vihjet ei saaks selle õige nimega nimetada :-) Aga internet ei valeta, seal antud algpunktis, meie omast 20 meetrit eemal, oligi pudel posti otsas.

Vahvalt tabav lahendus ja tore koht ka. Ei oleks ilma pudelipostita osanud seda just selleks pidadagi. Pudelipostil on kiri juba maha kulunud, kahjuks polnud ka kleepse kaasas, oleks ära tähistanud. Muidu igati korras ja väärt külastamist. Tegin pilte ja jalutasime teist, otsemat teed autoni tagasi. Aitäh lahenduva mõistatuse ja mõnusa aarde eest!

Vihje: Wõtv

 1 

Nädalavahetuse lõpuks hakkas mai vahetuma novembri vastu - vastik külm vihm peksis maanteel vastu autot. Aga nii kui kõrvalteele keerasime, läks selgemaks, ja aare tõi juba päiksegi välja. Näe mis vägi geopeitusel! Eeltöö sai taas kord järeltööna tehtud, aga eks värskes õhus jalutada olegi tore. Järgmine kord katsun siia tulla seeneajal. Aitäh toreda aarde eest!

Tagasiteel Tartust Tallinna ei andnud süda rahu ja keerasime teelt metsa. Metsatee oli nagu metsateed ikka - mõnes kohas parem, mõnes halvem ning mida sügavamale metsa, seda kitsam. Mõnus jalutuskäik nulli, hea lahendus peidikule ning kokku üks tore aare kolmepäevase georetke lõpetuseks. Aitäh peitjatele!

Me siis tessad, veidi peale kella 21-te. Kummik jah abimees, aga praegusel kuival ajal võimalik vast ka ilma hakkama saada. Igal juhul kena koht, minge kaege ise perra!

Tänud aarde eest!

Essa kl. 19.07. Leelol said kummikutes jalad märjaks, Allanil tossudes jäid seekord kuivaks.

vihjeobjekt on leitud