Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Valgamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
See aare juhatab sind Karula Rahvusparki.
Peitsime selle aarde, et tähistada meie augustikuus toimunud pulmi. See on ka põhjuseks, miks aardesse on peidetud meie pulmafoto (palun mitte kaasa võtta).
Aare asub Tornimäe matkarajal. Järgi tähistatud rada, mis viib Ararati mäele (103 meetrit merepinnast).
Aare on peidetud keskmise suurusega säilituskarpi mustas kilekotis.
Ararati mäe otsast võid jätkata kokku 6-kilomeetrist matkarada, mis viib välja Tornimäele. See on ühtlasi Karula Rahvuspargi kõrgeim tipp (138 m merepinnast). Mäe otsas on vaatetorn, mis sai valmis 2004. aasta suvel ja kust avaneb kena vaade ümbrusele.
Palume aardeleiust teatada ka geocaching.com veebilehel.
Vihje: Männi lähedal, väikese kuuse all
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: ilus_vaade (7), soovitan (3), lumega_raske (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCKFXC
Logiteadete statistika: 134 (96,4%) 5 4 5 3 0 0 Kokku: 151
Olime täna juba päris palju ringi seigelnud, leidnud nii pokud kui ka mõõgad ja võtmed. Sellest hoolimata oli üks matk veel tänasest puudu - see Rebäse matkaraja oma. Ühtlasi oli aeg seal maal, et peale seda matka enam kuhugi kaugemale sõita polnud mõtet, seega plaanisime jääda ööbima Rebasemõisa RMK platsile. Nii saigi auto sinna ära pargitud ja matkateele mindud. Rada oli kenasti märgitud, kulges siin mägisel maastikul oodatult üles-alla, seega korralik õhtune koormus sel matkal. Nägime ka veiseid, aga lähemalt nendega tutvust ei teinud. Ararati mägi on ikka kõrge ja sellelt avalduvad kenad vaated. Ilm oli ka muidugi väga kena, tuulevaikne, madal päike metsade kohal. Sai ikka omajagu pilte klõpsitud. Täname aarde eest!
Ühe 13-aasta taguse vana võla likvideerimine, mis kaua hingel pitsitas. Tookord lähenesime kuidagi nii, et sattusime tigeda pullikarja keskele. Nüüd parkisime lätlaste poolt ühes 2022. aasta geocachingu logis viidatud koordinaatidele ja lähenesime 700m mugavalt mööda niidetud matkarada. Koordinaat oli ebatäpne, aga leid kiire, kuna ilmselge geokuhi reetis õnneks kaugele.
See on minu jaoks jälle natuke märgiline aare, sest on ta mul leidmata aarete tabelis vanuseliselt neljandal kohal. Nüüd tekkis hea mõte külastada Rebäse maastikurada, mis ilusti ka Ararati mäelt tiiru läbi teeb.
Aga enne mäele jõudmist nägin tänu toredale rajale ja infotahvlitele veel nii mõndagi huvitavat. Üldse kiitus siinse raja koostajatele. Kuigi osade tahvlikeste "parim enne" oli möödas ja ühe sikutasin ka mina põõsast lamavast asendist püsti, siis info neil oli vägagi huvitav. Mitte tavaline kuuse-ülase-lehelinnu tutvustus, nagu paljudes kohtades. Nii tegin näiteks ühes punktis tutvust haruldase Kollase männiga, mille okkad hiigelpikad võrreldes meie hariliku männiga.
Ararati mäele jõudes vahtisin kõigepealt tükk aega lummatult ringi, lihtsalt imelised vaated sügisesele kirjule metsale, järvekesele ja küngastele avanesid siit. Kui kõik see ilu vaadatud, siis hakkasin aaret otsima. Esmalt uudistasin vihjele sobilikke kohti aga siis hakkasin mõtlema, et kui suureks võib 20 aastaga väike kuusk kasvada ja tundus, et õiget kohta pole. Võtsin lahti viimased logid, mis suunasid otsinguringi suurendama ja kohe oligi geokuhja moodi koht, mille otsas vedeles karp, märgatud. Hetkel võiks vihjeks sobida: suur kask. Aarde sisuga kõik tipp-topp-korras ja panin ta tagasi geokuhja alla.
Mäelt lahkudes tekitas natuke segadust, kuhu rada täpselt edasi viib aga kaarti uurides ikka ära ei eksinud. Paaris kohas veel oli raja märgistus murdunud puude taha jäänud või lihtsalt pleekinud, kuid loogiliselt mõeldes sai ikka ilusti suunda hoida. Üllatuseks tuli ka soo ületamine ja lõpus nägin eemalt ka paari lehmakest karjamaal.
Kokku kulus mul matkarajale, kahe aarde logimisele ja lõpututele ringi vahtimistele 2,5 tundi. See oli igati hästi veedetud aeg. Aitäh!
Tänase matka haripunkt. Võrreldes nende mägedega mida paar nädalat tagasi Itaalias ja Horvaatias vallutasime oli see m6nusalt koduselt lauge astumine. Aga v6ib nyyd uhkusega 6elda et oleme ka ararati mäel käinud :D Otsimisega läks jah pisut aega kuna päris koordinaatidel ta polnud ja ka vihje oli selline kaheselt m6istetav. Aga eks ajas asjaolud ja maastik muutvadki. Tuli lihtsalt natue laiema ja loogilise pilguga vaadata. Kui geokuhi silma hakkas siis suunasin juba teiste otsimispilgud ka 6igesse suunda. Vahva vana aare. Juba järgmine aasta tähistab oma 20 ndat juubelit ;) Aitähhid
Absoluutselt ei õnnestunud leida, kuigi otsisime neljakesi. Sobivaid vihjeobjekte nullis oli, aga aaret silma ei hakanud.
Ei tulnud lihtsalt. Lähenemisteega nägin vaeva, koordinaadid mööda ja vihje ei pela. Ehktasub veits järve poolt otsida. Helesinine unistus oli ka veemõnusid nautida, aga kui kallast nägin, matsin selle mõtte kohe maha.
Tänud.
Kui me keskpäevaks Lüllemäe kooli vastas olevale parkimiskohale jõudsime, oli temperatuur juba 30-le lähenemas ning päike küttis juurde. Sellest hoolimata asusime terviseradadele eesmärgiga võtta nii Ararati kui Rebäse liinamägi. Araratiga läks lihtsasti, kuna lugesin eelnevaid logisid ja tuvastasin puuliigi muutuse. Imekaunis vaade, aitäh.
Mäest alla ja veel suuremast üles. Vihje küll ei ole pädev. Tänud
Uus vanakeste otsimise retke päev tõi selle aarde juurde. Eks ajaga ikka asjad muutuvad.. siin näiteks on mänd kaseks muutunud :D
Tänan peitmast.
Tänud peitjale!
Nüüd vaatasin eelnevaid logisid ja ka mina valisin täpselt sama teekonna. :)
Sellistel kuppelmägedel mulle meeldib matkata.
Mänd polnud mänd ja kuusk polnud kuusk, ka vaatetorn oli nähtamatuks muutunud. Geokuhi avaldas aarde asukoha. Lähenesin sama teed mis eelmine logija, tänud kaardipildi eest. Eelnevalt kontrollisin et tõesti kõik lähemale minevad teed on keelusiltidega. Nende kahe aarde teekond tuli kokku 4,5km, aega kulus veidi üle tunni. Kel aega veidi rohkem, on ilmselt mõistlik ette võtta terve matkarada mis algab Rebasemõisa peksukivi aarde juurest. Raja pikkus 7km ja läbib nii Ararati kui Liinamäe.
Geopäeva esimene aare. Auto jätsime Lüllemäe kooli lähedale matkaradade stendi juurde. Vaatasime, millist rada pidi saab kõige paremini aardeni ja asusime teele. Algul mäest alla, siis üle järgmise mäe. Üle märjema koha läksime vasakult mööda matkarada ja siis tagasi paremale ümber metsatuka. Nüüd nägimegi juba Ararati mäge ja võtsime suuna aarde poole. Üle niidetud põllu oli päris hea liikuda, ei olnud kuskil karjuseid ja loomi ka ei näinud. Aarde peidukohas sai küll veidi otsitud, kuid peagi märkasime geokuhja ja saimegi nime kirja pandud. Edasi võtsime suuna Liinamäe poole. Täname!
Üritasime meiega GC lehel soovitatud lähenemiskohta jõuda, keelumärk blokeeris varsti tee. Lähenesime siis oma loogikaga, jõudsime parklasse, vaatasime rajakaarti, hindasime kaugust ja aega ning arvestades ligi 30 kraadist päikeselist päeva loobusime, kuna leevendust pakkuvad ujumiskohta teekonnal ei tundunud.
Rebäsemäe 7km maastikuraja alguspunktis olev infotahvel ütleb, et raja läbimiseks läheb rahulikus tempos 3h. Hetkel on mitu päeva üle Eesti valitsenud kuumalaine ja matkaja lemmikloomade (parmude, kärbsete ning sääskede) tipphooaeg. Pidevalt lendavast parvest ümbritsetuna kulus raja läbimiseks 1h20min. Selle lemmikloomi maha raputamise ürituse jooksul sai ka raja äärde kaks peidetud aaret üles leitud. 17 aastaga on palju muutunud ja männist ning kuusest on saanud kask ja remmelgas. Väga pettumust valmistav oli, et pulmafotot ei leidnud ka mitte kuskilt.
GC soovitusliku parkla teeotsa oli paigaldatud keelumärk. Tegime veidi samme aga siis jäi kaardil silma, et Karula-Lüllemäe terviseraja märk on mäe otsas. Terviserada aga tähendab radu, mida mööda on kindlasti hea aardele läheneda! Sõitsime sinna (57.752556, 26.379901) ja see oli igati etem parkimiskoht kui keelumärgi juures.
Kahju, et seal pinki ei olnud, et vaadet nautida. Kauguses nägime, et terviserajal (võilillerajal) jalutatakse, ehk seal mingi tee on. Otsustasime otse üle mäe sellele rajale suunduda. Algul oli võilillene, siis puusani nõgesene ja seejärel olimegi juba rajal, oli vaid veidi kujutlusvõimet vaja kasutada, et seda ametlikuks terviseteeks pidada. Kõhutundega jõudsime üsna lähedale ning siis kõndisime põllu servas kuniks oligi aeg mäkke suunduda. Kuna vihjele vastavatest kohtadest ei leidnud, sai ringi vaadatud kuniks lõpuks geokuhi silma jäi. Logimise ajal ründasid sipelgad alt ja sääsed pealt. Nii et pikalt aega protseduurideks ei võtnud. Aitäh! EVEJ
Lõpuks jõudis kätte see osa päevast, kus sai ka jalad taguotsa alt välja ajada. Need sutsakad aarete juurde teevad kogu selle mängu mu jaoks nüridaks ja muudavad mu laisaks.
Vaatasime kaardilt, et mismoodi need teed vooklevad ja kus aarded asuvad, kuidagi nii totralt suur ring tuli aareteni teha. Aga muidugi olin mina see, kes ütles, et ei ei - otse mäkke ja läbi padriku me küll ei lähe. Läheme ikka korralikult mööda teed. Aga nii, kui kopraonude lai maantee vastu vaatas sobivamas suunas läksin ma kohe seda tegema, mille just kategooriliselt välistasin. Nojah ja nii see siis oligi, et ikka mäest üles, mäes alla, läbi padriku ja kohale me jõudsimegi. Aitäh!
Väga ilus. Mõnusad kuplid ja tore matk. muidugi ka aarded. Igati korda läinud päev. Tänud
Siit sai meil alguse Karula aarete vallutamine. Selle Ararati mäele õige ligipääsu leidmine oli paras ooper. Netist leiab ju küll, et on olemas matkarada, kuid see viis reaalselt kellegi õuele. Ja seal tervitas meid pererahva koer. Ausalt öeldes oli suht nõme kellegi sõstrapõõsaste vahelt läbi hiilida, et matkaraja algus kätte saada. Tundus, et kodus kedagi polnud ja lubati läbi. AGa seda matkarada küll enam ei eksisteeri ja pererahvas vast ei taha, et kaardil näidatud parklast keegi Ararati mäe poole rühkima hakkab. SEe kerge ebamugavus ületatud, siis edasine läks juba lupsti. Eks aardel juba uus koht, kuid nii on, et esialgsest peitmisest ka kõvasti aega möödas ja edasi läinud.
Aitäh aarde eest. Ka täna korras ja kena.
Lähenemiteedel olid keelavad märgid ees.Geomobiil jäi suusamäel otsa ja jalutades aardeni.Tänud!
Väike jalutuskäik ja aare oligi käes. Vissisid nägime ka.
Lähenesime aardele Liinamäe aarde poolt mööda matkarada. Matkarada oli põnev ja viimane mägi oli isegi rattaga täiesti talutav. Aare ise oli küllaltki kummaliste okaspuude all. Niisuguste, mis sügisel lehed maha ajavad. Aga on varemgi nähtud. Siit nüüd hakkab meie jaoks selle aardega kõige meeldejäävam osa. Kuna see oli plaanitud rattaringi kõige viimane aare, siis olime juba väsinud. Otsustasime otse maanteele suunduda. Jõudsime mingi eratee sildini ja olime sunnitud valima mäkke mineva raja. Ja nii ta siis läks mäkke (kuhu ei jõudnud sõita) ja mäest alla (kus ei kannatanud eriti kiiresti sõita). Ja nii korduvalt. Vahepeal nägime kaugemalt ja lähemalt päästvaid maju, kuid sinna ei pääsenud. Ja mingi silt teatas, et ainult 5 km veel. Kui me sellest põrgust pääsesime, selgus, et see oli Lüllemäe terviserada. Jääb eluks ajaks meelde.
Juba päeva õhtupoole võtsime ette selle ja uue LK seeria aarde jalutuskäigu. Auto jätsime terviseradade algusesse ning hakkasime astuma. Kuna ei teinud lõikeid ja läksime peamiselt mööda märgistatud rada, oli teekord mõnus. Kui mõnes kohas pidi loomade karjamaale sisenema, siis olin kahtlev, aga nüüd kui saartel sai neid värvaid avatud ja suletud palju-palju kordi, ei tee enam teist nägugi. Aare ise ei asunud tõesti enam vihjele vastavas kohas ning seepärast läks leiuga natuke aega ka. Aitäh!
Parkisime auto kollase akna juurde, tutvusime erinevate infotahvlitega ning asusime teele. Kaasa haarasime Valgast ostetud maasikad. Teekond oli väga ilus. Koprad on ennast siin korralikult sisse seadnud ja oma territooriumi märgistanud. Lähedal olevale künkale on nad teostanud lausa lageraie. Aare ise ei asu enam vihjele vastavas kohas, aga on sellegipoolest leitav.
Kodus eeltööd tehes tundus kahtlase väärtusega matk. Mis pinnas? Kui pikk ja kust üldse alustada? Valituks osutus kollase akna variant. Matk oli oluliselt nauditavam kui võinuks eeldada. Ilusad vaated ja kui viimane mäetõus kõrvale jätta, siis ka lihtne maastik. Poolel teel imetlesime kobraste tammesid, pesasid ja lageraied. Aare asus natukene teises kohas kui seda vihje andis oletada, kuid siiski lihtsasti leitav. Aitäh aarde eest!
Eelkõige meeldib mulle aarde peitmise lugu, aga ka aarde endani oli tore minna. Kuidagi suutsime kuiva jalaga kohale jõuda ning tänasime mõttes saarmaid, kes olid aidanud teed rajada. Vahva koht, armas oli ka see, kuidas Lüllemäe õpilased olid infotahvlid tee äärde rajanud.
Sellele aardele lähenemist olen mitmeid kordi vaadanud. Lähenesime põhjast ja kaardi järgi parem rada viis meid ojani. Ringiga mööda teed oleks saanud kiiremini, aga eks geopeiturid ikka eelistavad otsemaid teid, mis tihtilugu võtavad rohkem aega läbimiseks. Aga jalad jäid kuivaks ja polnud hullu. Varsti sai mägi vallutatud, aare leitud ja tagasi mindud.
Ah et pulmade tähistamiseks? Hõissa! Üldiselt muidugi kiiduväärt mõte. Lisaks veel täitsa lahe koht valitud. Miskipärast kipub nende avalikult reklaamitud pulma-aaretega kuidagi nii minema, et omanikud pikapeale unustavad enda geolapsukese ja jätavad ta hooletusse. Kas põhjused peituvad päris lapsukeste kasvatamisel tekkinud ajapuudusest või hoopiski jahenenud suhetest - ei tea. Siis veab kui orvuks jäänud aare aeg-ajalt teiste geopeiturite hoolitsevat kätt näeb - aitäh Aimi ja Tormi!
Nii nagu teisedki, olin natuke kimpus lähenemistee valikuga. Kõigepealt sõitsin Lüllemäe terviseradade sildi juurde. Küla oli elu täis, militaristid voorisid edasi-tagasi, miskine laager on siia püsti pandud. Motikaga radadele ikka sõitma ei lähe ja kogu oma kremplit siia ka laokile jätta ei taha. Tuli leida vähe varjulisem lähenemistee. Sõitsin Aarani talu teeotsale keelumärgi taha ja võtsin kõne peremehele. Sain lahkelt loa edasi sõita. Talu juures ajasin peremehega natuke juttu ning ta lasi mind läbi tarandiku. Sain tsikliga koordinaatidele 57° 44.723′ 26° 22.914′, sealt läks tähistatud matkarada mäe poole. Jätsin asjad maha ja hakkasin astuma, sain veel läbi mitme karjusevärava minna, liikusin mööda matkarada mööda mäe külge peaaegu Köstrijärveni ja siis tõusin tippu. Eemalt jälgisid mind veised. Kui logi kirjas ja tipupilt tehtud hakkasin otse värava suunas laskuma. Veised olid üsna lähedale uudistama tulnud, et kes see siin kõnnib nende maa peal. Päris ligi nad siiski ei tükkinud.
Ära minnes sai veel natuke peremehega eluolu arutatud. Väikelennuk lendas eemal. Ei tea, kas PRIA kontrollib? arvas peremees. Ei hakanud midagi kostma, aga minuteada PRIA lennukiga kontroll-lende ei tee. Siis avastas ka valvur, et keegi võõras on platsis. Tuli klähvides minu poole, tükk aega haukus mu peale nii meetri kauguselt kuni julges nuusutama tulla, siis hakkas kohe nii suureks sõbraks, et hüppas mulle üle tsikli sülle. Tahtis vist, et ma ta kaasa võtaksin. Kui ma olin ta ära süganud ja maha ajanud, jätkus eelnev tige klähvimine. Võta nüüd kinni, mida ta tahtis või mitte...
Valisime ja otsisime tükk aega kõige mõistlikumat lähenemisteed ning otsustasime auto jätta Kollase Akna juurde ja sealt mööda terviseradu edasi kõmpida. Kuumus ja kuppelmaastik andsid tempoks keskmise teo kiiruse. Tungisime karjustatud alale ning nautisime Ararati otsast imelist vaadet. Tänud siia juhatamast, aare väga heas seisus! Läheduses on ka Mobo punkt, oleks võinud teisigi sealkandis veel otsida :)
Tänase päeva matk ja pikk jalutuskäik sai siinkandis tehtud. Alguses pelgasin, et suusaradade alguses on suurt raiet tehtud, st ka parasjagu veeti palke välja, aga tegelikult oli aardeümbrus ideaalselt vaikne ja idülliline. Mäe saime vallutatud ning sealt avanes tõeliselt pastoraalne vaade, päike paistis, ilm oli soe, lehmad ammusid mäe all ja poeg korjas mulle lilli. Aitäh väga mõnusa jalutuskäigu eest!
Mõnus matk uhkes üksinduses. No oleks rohkem inimesi, oleks parmude toiduvalik laiem olnud. Nüüd vaesekesed pidid minuga leppima. Aarde leidsin ruttu, eeskujulikult taastatud. Aitäh!
Matk oli vahva.
Suusakeskuse juurest langununa oli üsna kohe selge, et saabas oli selle teekonna puhul õige valik. Veidi hiljem hakkas soo oma vesist laulu laulma ja saapad tuletasid meelde, et neid tuleks siit ja sealt veekindla määrdega turgutada. Õnneks sai see soo ja maltsavõsa sümbioos õige pea osta ja muhelema hakkasid kõrgusgradiendid.
Aarde juures oli koordinaat kehva tulema ja lähtuda tuli esialgu hoopistükkis vihjest, mis osutus isegi mitte halvaks vihjeks, vaid lausa valedele jälgedele suunavaks vihjeks. Pärast GPS-i settimisaega õnnestus õige piirkond kätte leida ja aare tänu geokuhjale ka lokaliseerida.
Auto jäi Lüllemäe kooli ette, sealt edasi läks jalgsimatk üle soode ja mägede. Peagi sai vallutatud ka Ararati mäe tipp. Koordinaat ei tulnud väga kergelt, vaatamata sellele sai aare ikkagi leitud. Lisaks on vihje ikka eksitav. Isegi talvel ei määra puuliike selliselt. Pakun välja omapoolsed koordinaadid: N57.74788 E26.38720. Ei pretendeeri ülimale täpsusele, kuna maastikugradient on parajalt suur.
Kiire leid, kuigi vihje ei pea enam paika: männi ja kuuse asemel on tegu kahte teist liiki puuga.
Jalutuskäik kujunes varajasele hommikutunnile vaatamata üsna väsitavaks. Nagu eelnevadki leidjad, võttis ka mind üle elektrikarjuse karjamaale astudes üsna ärevaks. Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas pull minu punase dressika peale kiirust arendama hakkab :) Aga polnud neid kuskil - ainult koogid vedelesid igal pool.
Kuna null oli seadmete jaoks miskipärast üsna heitlik, juhindusin vihjest. Kui sellest loobusin, leidsin ka aarde. Ma pole küll dendroloogias eriti tugev, aga minu arust ei olnud tegemist ei kuuskede ega mändidega :P
Tänud aarde hooldajatele! Aare oli nagu uus. Tänud jalutuskäigu eest!
Ei teadnudki, et siin suusamägi on. Ilus koht. Mõnus oli selle mätta otsas uut karbikest meisterdada.
Tänud!
Kuna see koht väärib korralikku aaret, siis saigi see täielikult uue kuue: kamokarva karbi, logiraamatu, juhendi, pliiatsi ja teritaja, kõik eraldi minigrippides, nii et nüüd ei tohiks mingi niiskus neid kahjustada. Vanast karbist vääris päästmist vaid logiraamat. Üritame selle ära kuivatada, aga et peitja on viimati lehel olnud 2010. aastal ja ilmselgelt teda see enam ei huvita, siis ei teagi, mis sellega peale hakata. Uue karbi panime samasse kohta, kust me aarde leidsime. Geokuhi sai sarvilisi silmas pidades üsna massiivne ja muljetavaldav tekitatud. Loodetavasti ei tõmba liigselt kõrvaliste kahejalgsete tähelepanu. Kaaslane toimetas mäelt leitud naeltega lauajupid ka ohutumasse kohta, et varsti karjamaale tulevad tegelased end vigastada ei saaks.
Esimese hooga tekitas muidugi küsimust selle aarde nimi. Sõber Gooogle abiks ja jälle targem. Muidugi hakkasin siis kõike veel põhjalikumalt lugema ja vaimustusin. Karula rahvuspark on tegelikult koht, kus olen ammu tahtnud ära käia. Matkarajad pidid küll tulevikuks ootele jääma ning seekord piirdusime vaid aardega. Kuna minule absoluutselt ei meeldi kellegi hoovist läbi kõndida, siis teatasin resoluutselt, et nüüd me läheme Lüllemäele terviseradade algusesse ja sealt tuleb minimatk. Nii jäigi. Maastik oli loomulikult üsna vahelduv ja palav ilm võttis tegelikult päris võhmale. Jalgealune kippus ka kohati niiskeks muutuma, aga ma parem ei kujuta ette, mismoodi see raja algus suvel välja näeb. Seevastu mäele jõudes oli kõik ununenud. Milline loodus ja ilu! Täiesti sõnatuks võttis kohe. Kuna aare oli väga halvas seisus, siis otsustasime sellele uue kuue anda. Istusime karpi komplekteerides mäe tipul nii päikese kui ka tuulte käes ja nautisime vaateid. Seltskond pühapäevamatkajaid käis ka selle aja jooksul meist mööda. Lehmi veel seltsiks polnud, nii et olemine oli igati nauditav. Tagasi minnes otsustas kaaslane läbi sinililledest sinetava võseriku lõigata. Keel oli küll vestil, aga elamus oli seda kuhjaga väärt. Siia tulen küll veel pikemalt tagasi.
Kõige parema tee otsas oli eratee märk. Aga ka ilusasti telefoni number, helistasin ja valetasin, et tahan "väliskülalistele" mäge näidata. Telefonis oli väga meeldiv hääl kohe lubamas oma hoovi ja ütles veel, et veised on kinni ja koerad ka. No mis nii viga! Tänud, tore koht aardel!
Läksin koolimaja juurest mööda terviseradu. Karbi leidsin juba pimedas, oli seal lihtsalt niisama, geokuhja ei olnud. Panin karpinatuke paberit ja minigripi, nüüd on võimalik ka talvel kuhugi logisid kirja panna, õiget logiraamatud küll kasutada ei saa.
Parkisin Mobo Lüllemäe radade alguspaika. Olles tutvunud Kleone infoga (aitäh talle!) muuhulgas ka niidetud radade kohta, siis hetkel see olukord nii roosiline pole. Keegi oli küll läbi üsna pika heina 33. punktini kulgenud, nii et sain need jäljed ära kasutada. Edasi läksid korralikud rajad. Eelmine kord lähenesin aardele teiselt poolt, seekord siis mööda erinevaid terviseradu. Kaardi järgi plaanisin lõigata mööda metsarada, aga tegelikkuses seal rada polnud, nii et tegin ikka ringikesi. Alguses ümber ja tulles üle mäe. Orienteerumiskaardil on kenasti märgitud, kust elektrikarjusest üle saab, nii et kohale ma jõudsin. Loomi sain pildistada, aga liiga lähedale nad ei tulnud. Hakkasin otsima. Seekord oli otsimine meeldivam. Eelmisel aastal olid loomad mäe otsas kõik poriseks trampinud ja pori ohtralt väetanud. See oli vilja kandnud ja sel aastal sain mäkke kohale mööda muru. Aaret otsisin nüüd nullist sutsu kaugemalt. Sealt ta ka välja tuli, kuid kaasasolnud kilekotist polnud mingit abi. Kuigi karp tundus olevat terve, oli logiraamat ligamärg. Natuke sain sealt vett välja pressida, aga aare vajab uut logiraamatut. Seda mul kahjuks kaasas polnud. Peale tegin geokuhja, et järgmistel lihtsam oleks.
Ausalt öeldes pidasin seda ilgeks võsakaks. Tegelikus oli hoopis vastupidine. Parkisin kollase akna juurde ja sealt suundusin terviserajale, mis looklevalt viis mäe jalamile. Esimene pilk karjamaale lubas peremeeste kohalolu, aga mida ei olnud olid veised. Aaret ennast tuli veidi otsida enne kui karp silma jäi. Aitäh.
Olime Karulas matkamas ja muuseas logisime aarde ka ära. Logiraamat ja sisu oli kahjuks väga niiske. Kuivatasime niipalju kui sai. Ehk keegi järgmine paneks kobetama koti ümber.
Gps juhatas meid kellegi hoovi hoopis. Pererahvas lubas auto hoovi jätta ja juhatasid kuidas läbi kopli õige mäeni jõuda. Väike mäkketõus ja kallakul kuuskede-mändide all tuhlamist ja lõpuks seal ta oligi. Tagasi autoni jõudes saime peremehele ka mäel kasvavatest metsporganditest rääkida ;)
Otsisime nii mändi kui kuuske kaua taga aga kui sai nendest loobutud ning vaadatud lihtsalt loogilisi kohti, siis hakkas otsing tulemust ka andma. Kui leidsime aarde, siis saime aru, et oli lihtsalt kõik eeldanud veidi teises suuruses puid. J: südame
Koperdasin seal päris pikalt, aga aarde otsa koperdada ei õnnestunud. Pidin lahkuma, sest mehed olid maratoni juba ammu lõpetanud. Leidsin matkaraja vaatepunkti, mobo-punkti ja palju ilusaid vaateid. Kui keegi aarde kätte leiab, siis võiks selle ehk maast kõrgemale asetada.
Võtsin parkla koordinaadid maha. Otsige ise hea parkimise koht :)
Kui peitja juba viis aastat pole olnud lehel, kas siis ei võiks adminnid kirjeldusest soovitusliku parkimiskoha eemaldada? Ilmselt pole kuigi kena geopeituritel tänu sellele pidevalt kellegi õuele sattuda...
(Sellekohase kirja saadan kohe otse adminnidele ka.)
Ararati mäge olime juba aasta tagasi piielnud, kuid kui gepsu soovitatud tee kellegi õuele peaaegu suunas, siis taganesime nõutult. Uurides asja nii ja naa, ei näinud-leidnud kuidagi mõistlikku lähenemisteed. Mittemõistlikku ei tahtnud aga tookordses erakordses maikuu palavuses kasutada. Liiga mägine tundus see värk.
Nüüd aasta hiljem vahtis see täpike aga taas kaardil vastu ja käis kõvasti närvidele. ;)
Veel oli retk alles algusjärgus ning mõte mägede vallutamisest läbi võsa ja üle muu jama, ei tundunudki üldse hull. Seega sai auto pandud Lüllemäele kollase akna juurde ja värsked soolakurgid näpust hammaste taha kadumas, asusime teele. Otse. Alla, läbi nõgeste ja üle võsase mäe ning läbi täiesti valede valikute kiuste me kohale ka jõudsime. Enne, kui ainsal kaasa võetud gepsul aku kooles. ;) Eks ju, pole mõtet mitut kaasa vedada? Ja lisaakudki on liiast? :D
Õiget kuusealust sai ikka otsida veidi, sest mitmed tundusid palju sobivamad, kui just see õige. Õnneks keegi ei seganud meie tuiamist mäel. Uudishimulikke kohalikke õnneks ei kohanud, vaid jälgi teatud kookide näol oli palju... Nende vahel laveerimise tulemusena sai aga karp leitud.
Tagasi läksime palju kaunimat rada pidi. Ja hetk hiljem veendusime, et oleks saanud ju veel kaunimalt. ;)
Nuh, eks teekond Araratile või ju ka üle Džomolungma käia... Maitse asi. Meile maitses küll.
Millegipärast ainult Lüllemäele tagasi jõudes jalad kirvendasid ja lihased andsid tunda piimhappe kontsentratsiooni tõusust. Ja vesi oli hõrgutavaim jook maa peal.
Aare üpris korras. EVEJ
Kui õigesti mäletan, siis kilekott võiks läbida uuenduskuuri. Kuna koogimeistrid ilmselt aeg-ajalt otsas tallavad, siis sai karp endale pisut kabedama geokuhja otsa. Et esimene sõrg kõike laiaks ei litsuks.
Alustasime oma retke kollase raami juurest- mine tea, millele see hää või halb oli. Igal juhul oli paras ports pikka heina, mitu tippu enne lõppujõudmist tuli vallutada, seda me ei suutnudki üle lugeda. Oli neid kolm või neli- mine tea....Aga õnneks me lõppu siiski jõudsime- ja aarde ka üles leidsime. Tagasitee oli taas lihtsam :) Ja oligi aeg see päev kokku võtta ja lõkkekohta otsima hakata.....
Tsiklid jätsime talu juurde viiva tee äärde ja edasi tulime tipa-tapa üle heinamaa ja ümber talu. Kuna otseteed takistas mülkasoo, siis tulime mööda lehmarada. Alguses ei paistud teisi nii palju olevatki, siis kui juba mäkke ronima hakkasime, kogunes vist kogu kari meid jõllitama. Aga kes teab, äkki lehmadele lihtsalt meeldib märgades tsikliriietes mehi vaadata.
Aarde leidmine eriti raskusi ei valmistanud. Logisid lugedes selgus, et mõned lõunanaabrid ka vahepeal siin käinud. Edasi nautisime veel vaateid, mille kohta tõi Martin tabava võrdluse "Nagu Navitrolla maal."
Tagasi üritasime murda otse, aga ikka jäi mülgas ette, nii et tulime lõpuks ikka tuttavat lehmarada mööda tagasi.
Igatahes väga ilus koht, Karula rahvuspark oma hiilguses :)
Aitäh!
Parast tegu oli selle aardega. Proovisin küll ühelt küll teiselt poolt, aga kuskilt õieti ligi ei saanud. Lõpuks lugesin kirjeldust ja suundusin peitja soovitatud kohta, aga rada ikka eest ei leidnud. Kohalikega vesteldes selgus, et ma mitu aastat hiljaks jäänud sellele rajale minekuks. Igaks juhuks jalutasin teed mööda edasi, sest tellisikivi keelab vaid sÕidukite liikumise. õnneks oli maaomanik lahkem kui märk ja arvas, et kui ma juba siin olen, eks ma võin siis seal ära ka käia. Juhatas veel hea teegi kätte. Väga meeldiv igatahes :) Mägi oli päris järsk, üsna palav hakkas lõpuks. Käisin tipus, lugesin logisid ja avastasin, et seisan aardest paari meetri kaugusel. Ega siis muud kui logima ja tagasi. Täindasin aaret omalt poolt mikroskeemiga. Aga see soovituslik parkimiskoht tuleks küll ära muuta. Aitäh peitjatele.
Auto jäi nõlva kohale, laskumisrada oli rajast kõige viletsam osa. Karjamaalt leidsid lapsed noori konni, poisid kogusid endile lausa väikese "karja". Lehmad varjasid end järve ääres ega soovinud suhelda. Aare oli korras, aitäh!
Päike paistis lagipähe, meie aga läksime ja läksime. Õnneks oli vähemalt hein niidetud, muidu oleks see minek ikka jube kolgata tee olnud. Karjakoplis suhtlesime natuke lehmadega, kes olid parmudega sama hädas kui meie. Mäe otsa jõudes aga veendusime taaskord kui ilus Eestimaa tegelikult ikkagi on. Aarde leidsime ruttu, temaga on kõik korras. Aitäh!
Kui aare peaks niimoodi jääma nagu mina ta hetkel peitsin siis Lumega leitav silt sellisel juhul ei kehti.
Auto GPS juhatas meid lähedalolevale karjamaale väiksemat sorti mäe tippu. Siin aarde juures oli juba aeg nii julmalt otsa saamas, et otsustasime et see 400m autoni läbi mäestikulise maastiku ja varitsevate lehmakookide jooksen mina. Rühkisin siis aarde poole niiet higi voolas ojadena sellise leitsakuga ja tegin meeleheitlikke kõrvalepõikeid vartisevate lehmade poolt jäetud miinide vahelt teed otsides. Kohale ma jõudsin ja otsingud ei jõudnud õeti alatagi kui leidsin kõigepealt tühja karbi. Natuke eemal lebas ka karbi kaas, mis tõendas õige asja leidmist. Ümbruskonnast leisin veel ka mõned kleepsud ja lõpuks ka logiraamatu ja pastaka ja juhendi ja kilekoti isegi. Kogusin siis kauba kokku ja tegin siis aarde korda, kuna logiraamat oli iseenesest kuiv ja korras nagu ka karp ise ja peitsin ta enamvähem koordinaatidele. Loodetavasti närilised või loomad jätavad nüüdseks aarde rahule ja lasevad geopeituritel ikka selle kena kohaga ka edaspidi tutvuda. Peitjatele tänud kohta näitamast.
CMLXV. Peitja poolt pakutud parkimiskoht tekitab küsimusi, eramaja värava taga ja matkaradagi eemal? Seega parkisin Lüllemäele, sealt nõlvast alla, otse, kaar paremalt ümber künka ja Ararati mägi oligi ees. Logitud, aare niiske, kuid tänane ilm ei soosi kuivatamist. Siin Karula RP-s võiks rohkem aardeid olla, maastik kaunis.
Olen vaimustunud! Jaht Ararati aardele viis meid hulkuma sügavale Karula kuplite vahele, kus nägime terve riigi jagu eriilmelisi maastikke, alates madalate soode ja järvesoppidega ning lõpetades tihedate salude või laiade niitudega arvukail mäekülgedel. Kuna Lüllemäelt nullpunkti jõudmiseks sammusime mõne aja Rebäse matkarajal, otsustasime aardeni jõudes ka kogu ülejäänud marsruudi läbida. Soovitan soojalt, sest nii hingekosutavat ja vaheldusrikast maastikku lihtsalt peab omil silmil nägema! Tõeline teletupsumaastik, suured tänud peitjaile!
Mis oleks parem volbriväsimuse kontidest väljaajamiseks kui üks korralik matk looduskaunis kohas? See kant on meile väga tuttav ja matkaradagi eri aegadel läbitud, aga ikka suudab see koht üllatada. Aarde leidsime kergelt, oligi teine põhimõtteliselt maskeerimata, aga vast sellises kohas seda keegi ei ohusta ka.
Kuidagi ei saanud aga sammu tagasi keerata ja nii tegimegi lõpuks terve matkaraja läbi, vahepeal suutsime isegi ära eksida. No täiesti müstiline teletupsumaa, sõnadest jääb puudu. Suur aitäh peitjale!
Kahju, et aare enam päris oma õigel kohal pole. Muidu aga väga ilus koht.
Aare lebas täiesti avalikult maapinnal, maskeeringuks vaid kaks oksakest. Karbi sisu, ka logiraamat, on väga niiske. Lootsin leida aarde peitjate pulmapilti, mida kahjuks aga polnud. EVEJ.
Leitud, logitud. Aare vedeles keset mäge suvalises kohas lihtsalt..panime ühe puu jala juurde, paar oksa peale ka.. Muidu korras kõik.
raja leidmine mäe juurde läks üsna valutult - kõigest paar nõgesekõrvetust natuke vohavalt matka/suusarajalt. aare lebas jätkuvalt praktiliselt ilma maskeeringuta maapinnal ja päris täpselt vihjele see peidukas ka ei vastanud, aga ei suutnud minagi karbile paremat kohta leida
Ei olnudki nii jube, kui arvasime eelnevalt. Matkarada viis peaaegu nulli. EVEJ
Õhtutunni viimastel minutitel sai sammud selle aarde poole seatud. Valmistasin end ette nendeks meeletuteks kilomeetriteks matkarajal aga oh üllatust, neid ei tulnud isegi mitte poolteist. Teel tõkestas meie teed elektrikarjus mille korrasolekus Kassu ka kohe veendus. Aardekarp vedeles lagedal pinnal, puude all maas. Ei tea kas see nüüd käiski sinna või mitte aga ega meie teda lähedusse kuskile väga panna kah ei osanud, näha jäi ta ikka igale lehmale. Tagasiteel leidsin ka tahtmatult magavad sõralised aga õnneks puudus neil minu vastu huvi.
Lähenemisega tekkisid pisikesed raskused. Nimelt ei olnud me väga nõus eravaldusesse tungima ja sealtkaudu mäe poole rühkima - ei tundunud lihtsalt hea mõte. Veeresime kilomeetrikese ametlikku matkaraja algusesse, noppisime Peksukivi ja seejärel kulgesime viisakalt üle kuppelmaastiku Ararati poole. Matka võib peaaegu õnnestunuks lugeda - vaated olid ju ausad, kuid kummikutes jalad seda ilu ei nautinud vaid voolisid kandadele kenakesed villid. Need villid otsustasid ka katki minna ja rikkuda eelseisvate otsingute mõnu. Kokku kõmpisime sinna-tagasi napilt 5km. Kaasa tuli GC kott, milles mündi asemel oli sellest vaid pilt? Kummaline aga no olgupeale. Täname peitjat ja ilmaisa, kes vinge +18 kraadiga meid kostitas.
Kus siin need mäed võtsid ikka võhmale kuid õnneks suutsin ilusasti aarde leida ja ühes tükis autosse jõuda :)
Minu GPS soovitas minna suusaraja kaudu. Jätsin auto koolimaja juurde ja läksin. Aare korras ja kergesti leitav. Vaatetorn oli näha, kuid hakkas hämaraks kiskuma ning ei hakanud 6km matka ette võtma. EVJ: LED-võtmehoidja.
Viibisin aarde viimastele leidjatele leidmise hetkel üsna lähedal ja seega võin tuginedes praegustele oludele ning kunagisele leiule kinnitada, et aarde õige ja sobiv koht ei ole puu otsas vaid siiski maapinnal. Nimelt elutsevad mäel püsielanikena tegelased, kes oma ürgsetest aegadest pärit vähem või rohkem sarvilise peakatte sügamise käigus selle aarde nii või teisiti maapinnale toimetavad. Seega usun ma, et aardel on turvalisem maapinnal kuuse all, nii oli ta ka peitjate poolt omal ajal peidetud.
Aare ei pea maas vedelema vaid oli seotud puuoksa külge kilekotiga. Palun võimalusel järgmisel otsijal võtta kaasa nt. riidest poekott, millega seda teha. Kui vaja abi st. kotti siis palun andke teada. Aitäh
Meie väike matk Rebäse matkarajal enne peolauda istumist. Läksime samuti mingi maja eest läbi ning mööda teed Araratile. Aare vedeles maapinnal aga ju ta nii peab olema. Muidu oli kuiv ja korras kõik, jätsin aardesse Maltalt toodud geomündi. Meie jätkasime mööda matkarada, mis oli kenasti ja korralikult tähistatud, kuni Tornimäe vaatetornini, tervet ringi me teha ei jaksanud ning pimedaks läks ka juba.
GPS juhatas meid ühe kena majapidamise õue. Ilmselt sinna võõrad just väga tihti ei sattu, sest perenaine tuli õige pea vaatama kes me oleme ja mida tahame. Selgitasime siis veidike omi eesmärke ja tegevust. Perenaine juhatas lahkesti teed kuidas eemalt paistvale mäele pääseb ja võttis karjusest voolugi välja. Nii me siis käisimegi kerge vaevaga mäel ära. Kohalik valge kass valvas hoolega, et aardega kõik korralikult tehtud saaks. Aare on korras. Ära tulles andis perenaine veel sületäie õunugi kaasa. Täname peitjaid. Loodetavasti elavad nad õnnelikult. Täname ka lahket perenaist.
Pärast mitme teeotsa katsetamist jäi auto lõpuks koolimaja vastu suusaradade algusesse ja sealt oli minek aarde juurde lihtne ja kena. Tagasitulek seevastu võttis korralikut hingeldama :) Koht on imekena ja aaret väärt, aga aarde enda aeg hakkab tasakesi ümber saama. Leidsime ta suvaliselt nõlval vedelemas ... See on kasutuses karjamaa, kilekoti ümber oli omajagu orgaanilist väetist, küllap sarvloomad selle est hoolitsevad, et see kotike kauaks peitu ei jää. Panime ta tagasi vihjega sobivasse kohta, mis juhtumisi ka kordinaatide nullis oli, panime peale paar harulist oksa - ehk hoiab sarvilised eemal natuke. Aga muidu positiiv. Karula kuplid väärivad vaatamist, nullis olev silt jagab tarkust - peitja pulmapilti oleks siiski ka näha tahtnud ;) Aitäh näitamast!
Ei leidnud seda õiget rajaotsa mäele. Igal pool keelusildid, millest läbi minna ei tahtnud.
See aare jäi meie suure, läbi 11 maakonna kulgenud Jaanituuri viimaseks leiuks. Kokku sai leitud 9 aaret.
Umbes paarsada meetrit raja algusest oli risti üle raja veetud ka elektrikarjus - huvitav, kelle jaoks? Ei hakanud katsuma kas elekter sees on, ronisime alt läbi ja liikusime edasi.
Mägi paistis juba eemalt kätte, ronisime otsa ja mõni minut hiljem oli ka aare käes. Kilekott oli kuhugi kadunud ja karbi sees oli vesi ning sisu läbimärg, õnneks olid logiraamat ja pilt eraldi minigrip-koti sees ja kuivad, kallasime vee välja, kuivatasime sisu, pakkisime karbi kaasas olnud kilekoti sisse ja peitsime ta tagasi.
Ei võtnud miskit, jätsime smiley