Kahlamispükstega oli siin täiesti paras astuda, aga Kristin sai kalamehesäärikusse ikka ühes sügavamas kohas veidi vett sisse. Kuusk oli aga täiesti aus ja omal kohal ja aardega on kõik kõige paremas korras. Aitäh peitjale!

Vaatasime natuke erinevaid kaarte, lugesime varasemaid logiteateid ning võtsime siis ette tutvumistuuri Laagri tunnelitega (Pääsküla positsiooniga). Pikki kummikuid ega kahlamispükse meil ei olnud, olid aga tavalised ujumispüksid ja sokitaolised Skinnerid – toode, mis sobib selliseks (ja nii mõnekski teiseks) ettevõtmiseks kui valatult. Vesi oli küll karge, aga samuti meie meel ja nõnda me taskulampide valgel maa-aluse elu iluga tutvust tegime.

See oli meie retke kuues aare, mis eristus kõigist eelnevaist sellega, et siin olid peitjate poolt ette antud vaid aarde koordinaadid, sisenemiskoha ja teekonna osas olid jäetud vabad käed. Natuke olime kaarditööd juba ka eelnevate aarete tarvis teinud, kuid sellele aardele hakkasime tõsisemat tähelepanu pöörama alles siis, kui ülejäänud olid juba logitud. Pikk päev oli seljataga ja nii hakkasime tunnelite skeemile tuginedes mõtlema loogiliste kohtade peale, kust maa alla minna, et aardeni jõuda.

Proovisime siit ja sealt ning lõpuks hakkasime meenutama, kas kohtasime oma senise teekonna käigus mõnda tunnelit, mis jäi avastamata ja mis võiks soovitud sihtkohta viia. Kahe peale suutsime kokku panna mälupildi ühest küllaltki vesisest tunnelist ja rõõmutundest selle üle, et puudus vajadus seda külastada. Nüüd muutus kõik. Pärast seda kui olime natuke veel meenutustööd teinud ja meelde tuletanud, millisest blindaažist sisenemise käigus me seda kahtlusalust tunnelit märkasime, läksime kohale ja alustasime õhtu viimast teekonda.

Vesi oli siin tõesti hoopis teisel tasemel, aga kui esimeses külastatud tunnelis põhjustas poolde säärde ulatuv vesi füüsilist valu, siis siin poolde reide küündiv vesi juba pigem kergelt torkivat mõnu – aju oli loobunud meid veenmast, et selline solberdamine on täiesti ebamõistlik tegevus, mis tuleks koheselt lõpetada, ja panustas omalt poolt pigem sellesse, et me võimalikult kiirelt ja efektiivselt oma totrustega ühele poole saaksime. Retke tipphetk ootas meid tunneli lõpus nagu jõulukingitus. Lugesime mõttes mõned salmid ja panime nimed kirja.

Poleks eales osanud arvata, et päeva, mis algab Kuuli Muna ja Topeltpatarei motoriseerimata külastusega ning viib edasi Tulejuhtimistorni juurde, tipphetk jääb hoopis kuskile maa-alustesse tunnelitesse, kuid nii see tõesti oli. Siit sai kaasa ohtralt häid elamusi ja vägevaid emotsioone. Aitäh nii selle kui kõigi teiste tunneliaarete peitjatele!

 2 

Pika päeva viimane aare oli meie jaoks omamoodi triumf. Esiteks ei olnud siin märgitud tunneli lähenemispunkti koordinaate ning esialgne otsing viis meid pigem rappa. Lisaks lähenes kell juba õhtule, pannes meile peale valguse ja sotsiaalse ajapiirangu, ning pealegi teadsime logidest, et tegemist on kõige märjema aardega.

Uurisime riiklikku tunnelikaarti ning olime mitmel korral - eelkõige minu õhutusel - valmis otsinguid sinnapaika jätma. Proovisime erinevaid lähenemispunkte, millest üks osutus hoopis tunnelimulti juurde kuuluvaks. Viimaks meenus meile loojuva päikese saatel siiani veel avastamata tunnelilõik, mille üle ma veel spetsiaalselt tänulik olin, et me seda külastama ei pidanud. Järgmine väljakutse oli meenutada, kus neetud kohas me teda märkasime. Pantograafil oli mõte ja see osutus õigeks. Selleks hetkeks olime ligi 5 tundi sisuliselt sukapäisel jääkülmas vees ringi sumanud. Väljavaade teha märjaks lisaks reitele ka hargivahe ei olnud küll ahvatlev, aga arvestades, millist vaimset jõupingutust nõudis meilt sissepääsu tuvastamine, ei saanud üritust enam pooleli jätta. Leidsime ennast vägagi vesise tunneli alguses ning asusime nulli poole teele. Saatuse tahtel ei saanud märjaks seekord ei hark ega selle vahe. Tunnel ei olnud sugugi pikk ning vesi ulatus vaid poolde reide. Suurepärane teostus nullis.

Suurepärane päev.

Võimas kogemus.

Ma tänan

Ei ole see õige juurdepääs

 1 

Arvestades veetaseme arvatava tõusuga, liikus teine seltskond maale tagasi. Meie olime aga motiveeritud, et no kui juba tulla, siis ikka kõik läbi käia. Siiski otsustas Mai pärast esimest lahmakat jääkülma vette seekord oma naha päästa ja pani padavai üles tagasi. Täitsa saan aru, sest nii umbes 50 m hiljem oli minul üks jalg vett täis. Ikka päris jahe oli. Muidugi põnevam oli selliste pükstega läbi augu/tunneli ronimine. Horisontaalselt keerata ju end ei saanud, sest muidu oleks vesi terve keha üle ujutanud. Tegin siis naljakat kükikõndi ja õnneks terve keha päris märjaks ei saanud.
Leid oli kiire ning tegelikult polnudki asi pooltki nii hull. Veetase oli max peaaegu jalgevaheni. Üks jalg sai küll üleujutuse (millega oli väga naljakas kõndida :D) ja teine korraliku pigistuse, kui õhk välja suruti, aga kokkuvõttes oli väga meeldejääv ja tore seiklus. Suur aitäh kõigile!

Eelmisel korral (aastal 2019) läks seltskond geopeitureid aardeni, aga mul oli maa peale saamisega kiirekiire. Kummikutes juba vesi lirtsus, aga ega ma ei tea, kas ja kui kaugele ma üldse oleks läinud. Esimestel proovijatel jäi igatahes kalamehekummikutest väheks ning seljakotid heideti seljast, sest hakkasid märjaks saama.

Seekord ei kiirustanud kuhugi, varustatud olin kahlamispükstega ja mõned huvilised olid kambas veel :) Üldiselt on vist teada, et selle aarde juurde pääsemiseks on veetase kõige kõrgem. Eks see teadmine mõjub veidi psühholoogiliselt ka. Nii juhtuski, et aarde poole keerasime taas vaid neljakesi. Veetase oli seekord üllatavalt madal. Üle põlve küll, aga hargivaheni ei ulatunud. Näiteks aastal 2020 tunnelimultis ulatus mul veetase peaaegu nabani. Nii et veetase kõigub ikka korralikult. Seega seltsimehed tunnelihuvilised, kiirustage!!! Uhiuude logiraamatusse saime esimestena kolm nime kirja panna.

Tänan peitjat, kohviku korraldajat ja kaasotsijaid.

See oli viimane kuuest Laagri tunnelite aaretest. Järgmisel aastal saan siis niisama kohvikut nautida. Samas neid maa-aluseid on ju veel... Kas keegi nende teiste juures ei tahaks üritust korraldada...

Kui ei oleks teiste logisid ja kambakesi otsimist, siis ma vist endiselt otsiks maa pealt nagu aastaid tagasi. Nüüd vanem, targem ja seltskondlikum ehk eeltingimused potentsiaalseks logimiseks täidetud. Sellegipoolest täna jäi asi pooleli, sest Kärt tegi hommikul poes targema valiku kui mina. Ma oman üle mitmekümne aasta taaskord kummikuid ja Kärt esimest korda elus kahlamispükse. Kahlamispüksid x3 ehk Kärt, Britt ja Paulaloona panid vapralt lõpuni, mina tulin üpris kiirel sammul peale seda, kui ülikülm vesi kummikusse voolas, röökides “KES ENNAST PÄÄSTA SUUUDAB, PÕGENEGU”, kuivale maale tagasi. Järgmine kord vean endale ka kahlamispüksid jalga ning käin ära - kasvõi üksi.

Viimane tunneli aarde täna. Mai jäi meist üsna ruttu maha, kuna ta kummikud täitusid kiiresti veega. Jätkasime Britti ja Loonaga. Täitsa värske ja puhas uus logiraamat oli tekkinud ja saime oma nimed esimesena sisse kantud. Aitäh! PS. vesi oli alla kanni ;)

 6 

Kui ilmusid teated, et karbis on löga, tekitas see minus kohe ebatervisliku huvi, et mis löga, kui palju, kes pani jne. Ise poleks ka uskunud, et mul on selline nõrkus lögade vastu.

Kui me siis oma sündmustevaesel teekonnal lõpuks karbini jõudsime ja selle avasime, siis esmapilgul nägin vaid penoplasti. Seejärel nägin haisu. Põhimõtteliselt oli see nii vänge, et lausa vaadeldav. Aga vihjest ei saanud ma sellegipoolest aru. Alles karbi sisu välja valamisel taipasime, mis lögaga tegemist on. Poleks pidanud valama. Aga mis sa enam teed. Nüüd on see löga seal kusagil tunnelis ning jääb üle vaid loota, et see Peeter I 355-ndaks sünnipäevaks kuidagi iseenesest ära kõduneb. Arvata on, et omanik sellele ise järele ei tule, vastasel juhul oleks ta oma lögaga tegelenud juba kodus enne väljumist. Aga mis sa hädaga teed, kui aju ning organismi vaheline suhtlus on konarlik - varem või hiljem hakkab siis iga anumakujuline ese paistma portselanist.

Kuid geopeiturid ärgu muretsegu - nüüd on kõik koos karbiga välja vahetatud ning konteiner sisaldab vaid hädavajaliku... ups, halb sõnastus... ütleme siis, et kõik logimiseks vajaliku. Vahetuskaupa enam kahjuks pole, karp üsna tühi. Võiks isegi öelda, et karbis pole s***gi.

Konteiner haiseb kohutavalt. Kõige parem oleks karp välja vahetada, logiraamat on hetkel karbis penoplasti tüki peal.

Siin oli vesi väga sügav. Täiesti äge kogemus tegelikult. Karbi sisu on jah halvas seisus, löga välja valamine ei aita, kõik tuleks vast välja vahetada. Muidu tore aare. Tänud

 6 

Siin sai ühe maa alla pugemisega kohe kaks kärbest ühe hoobiga. Vesi läks muidugi selles tunnelis järjest sügavamaks ja kohati olime kuni tagumikuni vees. Varustus pidas kõigil hästi vastu ja märjaks saamist karta polnud. Omaette tegemine oli muidugi nii sügavas vees tasakaalu hoidmine, kui jala ette ei näe ja pidevalt mingid takistused põhjas. Eks sai siis mööda tunneli ääri, käsi seina toetamas liigutud päris pikalt. Kui takistuseni jõudsime, siis olime natuke kahtlevad, mis edasi, kus aare on? Selgus, et seiklus pole veel läbi ja teekond jätkus. Lõppu nähes olime algul rõõmsad toreda teostuse üle, kuid aardekarbi avamisel hea tuju kadus. Ma ei tea, mida sinna pandud oli, sest hais oli jäle. See aare vajaks küll hooldust! Tegime logimise nii kiiresti kui võimalik ja lahkusime selle haisupommi juurest. See ei olnud just kõige meeldivam aardeleid.

Daamid õhtusel jalutuskäigul

 1 

Justkui meie maa-aluse tolgendamise esimese osa viimane aare. Mind iseenesest oli hoiatatud, et ilu nõuab ohvreid ja fashionista kummikutest tuleb vesi sisse, aga kangekaelselt mõtlesin, et niikuinii ei tule. Tegin siis mitte eriti palju samme, kui käis korralik šahhh ja oi kuidas ma mõttes kiunusin. See vesi oli minu jaoks nii külm. See oli küll koht, kus kaalusin öelda, et mökmökmök, lähme tagasi, aga teades, et sellele oleks järgnenud tuleriidal põletamine või häbiposti löömine, siis tänasin seadusandjat mõttevabaduse eest ja kiunusin oma peas edasi ning suunasin tähelepanu tsirgukeste vahtimisele, kes meie pea kohal ringi tiirutasid. Kuidagi saime aardeni. Ei olnudki karp kivide vahel! Hoopis midagi palju vahvamat. Jah, see ei olnud prügi. Tagasiteel olin juba valmis, et saan jälle vigride spaa-d külastada ning nii suure üllatusena enam vesi kummikus ei tulnud.

 2 

Kui RV4-RV6 sai edukalt ja kuivaks jääduna logitud, hakkasime prügi poole rühkima. Liis läks ees ja ega tal kaua läinud, kui vesi üle kalamehekummiku ääre lainetades sisse voolama hakkas, peagi oli veetase nii ehk naa enam-vähem tagumikuni, seega keegi sellest suurt draamat ei teinud ja astusime aga edasi, sai erinevaid kõrgusi ja sügavusi tunda. Vesi oli külm tõesti, sain tagasiteel seda ka omal nahal tunda, kui häguseks aetud vees asetsevat kivi ei märganud, selle taha koperdasin ja külili kukkusin - vesi voolas kahlamispükste ühest küljest sisse ja mööda külge-selga alla, sokid jäid siiski kuivaks. Pärast vandumise lõpetamist jätkasime teed ja Miki arutles, et peaks kaamera filmima panema, et selliseid äpardusi on hiljem ju tegelikult lõbus meenutada :)
Tegelikult oli see vees kahlamine täitsa tore, meeleolu püsis hea, kambakesi oli ka igati julge ja Mikil oli võimas lamp, millega ta vahepeal meile ägedaid vaateid ja nahkhiirte tiirutamist paremini nähtavaks muutis.

Poleks arvanud, et siia nii kiiresti tagasi tulen. Vesi polnud liiga kõrge. Isegi naba oleks vast kuivaks jäänud, kui poleks kahlamispükse jalas olnud. Huvitav kogemus ja aitäh Margusele, kellele lihtsalt vist meeldibki koobastes ringi uudistada. Üksi ma nendesse kohtadesse küll minna ei julgeks. Aitüma!

Margus läks aaret kontrollima? Vist. Sven jäi kuhugi algusesse ootama. Ma kuhugi maani üritasin minna aga siis vee piir muudkui tõusis ja Margus ütles, et oota siin. Ma tobe seisingi koopas keset vett ja ootasin. Pole aimugi mida siis. Margus käis aarde juures ära ja andis meile teada, et me peame teisel korral ikka ise ära käima. No olgu siis pealegi. Sobib.

Siin oli vist külastatud tunnelitest kõige sügavam vesi. Mis oli tegelikult mõnus, sai korralikult tunda, kuidas vesi vastu jalgu surub. Lõpp oli väga ägeda teostusega, aitäh!

 1 

Aare nr. 3 koopaaarete päeval.

Ausalt öeldes oli see üks kummaline koobas. Nii rõvedat sodi mujal just polnud, penoplasti tükid hulpisid vee peal. Ja samas oli vesi kristallselge! Imeilus lihtsalt. Ja muudkui läks sügavamaks. Kui veel alguses ma mõtlesin, et miks siin keegi kummipaadiga käis, siis hiljem sain aru. Siin testiti meie kahlamispükste vastupidavust ikka tõsiselt. Täiesti kaif tunne, kuidas vesi pressib sulle külgedest ligi ja tatsad niimoodi kubemeni vees. Ja lõpus ootas kena jõulukink meid. Oli tõesti jälle selline väga omamoodi koobas, selline äärmiselt mõnus ujumisaare. Huvitaval kombel jäime isegi täiesti kuivaks, kui ka edasiste aarete juures kahlamispükstest vesi hakkas sisse tulema, siis siin saime kaifida seda, et ise oled kuiv ja oled sügavas vees. Väga kaif tunne. Tänud seda pakkumast.

Kui õues hakkab palav, tuleb jahutust otsida maa alt. Veel parem kui seda saab teha augusti lõpus kui veetase tunnelites tundub madalam. Kahlamispüksid läksid asja ette ja nendega oli põhimõtteliselt jalutamise ja püsti jäämise vaev. Korra mõtlesime, et kas tõesti 160 meetrit juba täis, kuid siiski ei olnud veel. Logiraamat oli kuiv, konteinerist kallasin vee välja. Aitäh! PS! Põldmarju sissepääsu juures veel jagub, kel lisamotivatsiooni vaja.

Eespool mainiti kõik ära, lisaks vaid, et vesi oli siga külm ja tekitas korraks paha paha mõtte ots ringi keerata. Tänud

 2 

Täna sai selle aarde leid uuesti päevakorda toodud. Lootus oli, et ehk seekord pääseb kuivade jalgadega aga lõpuks oli ikka paras kokteil kummaris. Aga samas ei midagi hullu, kuusk oli tore ja lõpus võtsid ka mõned lendavad kohalikud meid toredasti vastu. Nüüd siis ka see tunneli osa täielikult läbi käidud ;) Suured tänud laheda kogemuse eest ;)

Kui juba siinkandis jalutamas olla, siis tuleb ikka kõik aarded üle vaadata, mille juurde minekuks nähtavust on. Sahistasin oma soojade sussidega rahulikult ja kindlalt edasi... kuni sein ette tuli ja tiivulised mu pea ümber kiiremaid tiirusid tegema hakkasid. Seisatasin siis kivistunult ja tegin neile rahuliku häälega 'Puhh', mille peale nad mu rahule jätsid ja mul endal ka kohe pea selgeks sai. Uuesti sihi silme ette saanuna nägingi peagi kuuske. Oli teine igati tore, käbidega ja kingitusega. Panin logi kirja ja päästsin ränduri. Tänan.

või vasakule?

Edasi sai siia suundutud, kummikutest jäi kahjuks väheks aga kuna soov oli täpike siiski roheliseks saada sai ikka proovitud. Siis kerkis veetase üle kummikute serva ja see tunne ei olnud absaluutselt meeldiv. Aga savi, sai edasi liigutud, lõpuks hakkas vesi juba kellasid hellitama ja siinkohal tuli piir ette, sai ots ümber pööratud kuna mega külm oli. Las see seekord jääda...

Mida teha selle vihmase ilmaga. Paras aeg maa alla selle eest peitu minna. Saabki lõpuks oma kalamehepükse sihtotstarbeliselt kasutatud milleks need kunagi ostetud said. Kaua ma nendega ikka kalal käin.

Jalutuskäik oli lihtne nagu pargis. Sügavaimas kohas oli vesi parasjagu vööni seega püksid olid asja eest.

PS: tops on vist katki vesi oli sees. Logiraamat õneks täitsa kuiv.

Tänud vahva seikluse eest!

Kõigepealt sai ekskursioon tehtud ja siis sai väiksema seltskonnaga aardeid ka nopitud.Aitäh!

Oi siin sai ikka himuga pärast eskurssi solistatud. Algul pöördusime poole tee pealt tagasi,kuid varemleidnu kupatas meid tagasi. Aga see lõpp enne tagasiminekut oli kurjast. Ukerdades kivide vahel, tõmbasin ühe terava servaga püksid katki. Õnneks ainult kummiku kohalt, kahjuks teipi ei olnud osanud kaasa võtta, ometi oli see autos olemas. Nii siis juhtus,et teised nägid tagasiteel minu elu kõige kiiremat minekut. Oi oli seiklus! Tänud peitjale aarde eest.

Selle ava juures meie ekskursioon lõppes, turistid suundusid maad mööda algusesse tagasi, aga meil oli vaja veel kuusk üles otsida. Tänan.

 1 

Kui olime naaberaaret RV4-RV6 ära külastanud, võtsime suuna siiapoole. Olgu etteruttavalt ära öeldud, et siinne veetase on kõigist kuuest Laagri maa-alusest aardest kõige kõrgem. Meie hangitud varustus õigustas end ilusti kuni hetkeni kui üks hooletult tekitatud laine Anna pee märjaks tegi :) Pikad kalamehesäärikud olid muidu väga paraja pikkusega, aga kuna sumasin tema järel, siis ühel hetkel tekkis üks liiga suur laine, mis osutus kõrgemaks kui säärikus. Tulemus: per se märg ja mitte üks särg! Aga panime nimed kirja ning siis tänaseks aitas. Märjana teistesse tunnelitesse minna ei tahtnud. Tänud aarde eest!

Tõsi-tõsi, millimeetrite mäng, aga jalad jäid kuivaks. Tahtmine lõpp ära näha oli liiga suur, et seisma jääda. Aga minema pidi aeglaselt, hästi aeglaselt.

Mingi hetk paistis juba, et tuleb lõpus üksi ära käia kuna Madise kummikust tundus mõni sentimeeter puudu jäävat. Sulistasin siis ees minema ja panin nimed raamatusse. Selleks ajaks, kui logimine tehtud sai, oli Madis ikka kuidagi ennast sellest kõige sügavamast osast kuiva jalaga läbi manööverdanud. Vaatasime siis koos veel seda meistriteost suundusime järgmise tunneli poole. Tänud peitjale!

 3 

Laagri tunneliteõhtu ja see kõige viimane seiklus sel korral. Nojah pole veel kaht aastatki möödas minu eelmisest maa-all kolamisest ja olengi tagasi. Seekord Merle kaaslasena, et seltsis segasem. Alguse kulgemine oligi rohkem eelmise korra meenutamine, et kui Merle ütles, et tema oma lapsi maa-alla ei ajaks, siis pidin tunnistama, et mina eelmisel korral "ajasin" ning kuna meil olid tookord vaid ühed kummikud kasutada, siis sai Mariann üksipäini minna tunneli lõpuni, kus Prügi paikneb. Täna olid meil varustuses kahed kalamehepüksid, nii et saimegi kahekesi aardeni suunduda, Mariann läks samal ajal maapeale sumedasse suveõhtusse. Meie Merlega aga solberdasime vees, mis ei tundunud üldsegi nii sügav, kui ma eelnevate juttude põhjal olin ettekujutanud ja ka käik kuuseni tundus poole lühem. Aga ilmselt üksi kolades on käigud pikemad ja vesi sügavam. Kõik oli üsna ootuspärane. Ei midagi stsenaariumivälist - hoolimata kartustest pidasid viimase seikluse lõpuni vastu meie kõigi kolme taskulambid, kummikud samuti enam-vähem. Mul hea meel, et nüüd olen ka selle aarde juures ära käinud. Kuidagi tsipa ausam tunne on. Ja vahva, et kuusk nähtud. Eks ta väike üllatus oli. Jälle see koht, kui eelnevalt kuuldud jutud ning ettekujutus millestki ei lähe kokku sellega, mis päriselt seal maa-all peitub. Minu jaoks vist kõige muhedama lõpuga ja ka kõige kirevamaid emotsioone pakkunud tunneliaare sel korral. Ning oligi aeg asuda tagasiteele meie endi poolt sogaseks keerutatud vees kobasime kummikuninaga astumiskohta, siis tõus maa peale ja . . ikkagi on paganama mõnus tõusta sealt pimedusest ja rõskusest mõnusasse suveöösse soojuse, valguse, lõhnade ja värvide keskele. Õhtu ilusaim hetk :) Aitäh kõigile tunneliaarde peitjatele!

 4 

Tänase põneva geoõhtu viimane eesmärk. Mariann loovutas mulle lahkelt oma varustuse, sest kuuldavasti siin, erinevalt eelmisetest tänastest põnevatest aardekülastustest, ma muidu märjakssaamisest ei pääse. Maris muljetas värvikalt nende eelmist käiku siia. Tõdesin taas, et üksi ei oleks ma iialgi siia tulnud, samuti ka mitte oma seniste põhiliste geokaaslaste, lastega, mitte.. Väga elamusterohke õhtu lõpp. Kui mult küsiti, milline täna enim meeldis, ei osanudki kohe vastata, sest põnev oli kogu aeg: tunnelimulti alustuseks ägeda sisenemisteega, Peeter I ja Laagri tunneli lõpu pikad koridorid, prügi sügav vesi ning tore kuuseke, aitäh peitjatele! Ja muidugi toreda seltskonnaga on eriti mõnus selliseid kohti külastada!

Otsustasime enne Marianni sündmust teha tunnelituuri. Mul olid mõned aarded küll eelnevalt külastatud, kuid tunnelites on põnev, nii et korduvkülastuse vastu polnud ka midagi. :)

Mulle meeldis, tänud peitjale.

Tunnelituuri aaretest juba pea sassis, siiski siit jäi meelde väga kõrge vesi ja loomulikult kuusk. Tänud peitjale.

Tänud aarde eest!

Olin kaasa võtnud ka laste kalamehekummikud, mille ülaosa ulatus rinnuni. Siin panin need jalga. Igaks juhuks. Ja läks hästi, sest vesi ulatus kõrgemale kui ainult hargivaheni. See tunnel meeldis vee kõrge seisu tõttu enamgi kui teised, mis olid olnud kuivemad. Siin on põnevam, siia tuleks tagasigi! :) Aitäh peitjatele väga laheda koha eest!

Siia kulgemist jätkasime kolmekesi, Mari läks uuesti päikese kätte heegeldama. See tunnel siis täna külastatuist kõige vesisem-sügavam. Mina ainuke kolmest kalamehe kummikutega, see oli viga. Tänud peitjale.

 4 

See aare oli Karlil eelnevalt võetud aga õnneks juba siis kui leppisime tunnelite külastuse kokku, teatas ta, et võib mind õigele teeotsale juhatada. Ta ise ei soovinud kuidagi kaasa tulla, vett olla liiga palju. Pakkusin küll, et äkki ma annan teised püksid, või vean teda seal vedeleva kummipaadiga kaasa. Ei õnnestunud ikka veenda, pean veel õppima seda. Kuidagi ei tahtnud tundmatusse sukelduda ja teadmata kaugusesse. Õnneks sain Karlilt väga täpsed juhendid kaasa. Tõmbasin siis sügavalt hinge ja hakkasin minema. Eelnevalt olin Karlist aru saanud, et veetase võib tõusta kaenla alla. Küsisin siis täpsustuseks ära, et kelle kaenla alla, kartes, et äkki oleks pidanud kalamehepükste asemel hoopis bikiinid võtma. Õnneks ta ikka täpsustas, et minul ehk nabani. Väga täpne hinnang kusjuures. Peale mõningast sammumist sain aru, et ühes sääres on auk sees ja vesi pressis end ikka korralikult sisse. Aga mina ei anna alla, ka siis kui jalad külmetavad ja veerõhk proovib jalgade ümber verevarustust lõpetada. Samuti kartsin, et üks vale samm ja ma olen liialt sügavas vees. Lõpuks jõudsin esimese varinguni, kust pidi "sirge seljaga" läbi saama. Nojah, horisontaalselt saab ka selga sirgelt hoida. Siis kõndisin aga edasi. Nägin juba teist varingut, kuuske aga mitte. Jõudsin juba mõelda, et äkki oli kuskil veel mingi koht ära pööramiseks või äkki on siia tekkinud mingi muu varing. Õnneks siis nägin ka logimise koha ära. Juhhuu. Nüüd polnudki muud kui ettevaatlikult tagasi minna, järsku tagasiteel turgatas mulle pähe, et mul on telefon ja autovõtmed taskus. Õnneks mõlemad jäid kuivaks, vaid pool kummikut oli vett täis. Kalda poole rühtides andis Karl ka taskulambiga märku, et enam pole palju minna. Üksi poleks siiski läinud, nüüd vähemalt üks inimene teadis kus ma olen. Tänan peitjat.

 2 

Olin siin juba varem käinud, kuid lõpp jäi kaugeks. Seekord õige varustusega oli see lausa lust. Aarde leiust kuulsime juba kaugelt. Tänud vahva geoõhtu eest !

 3 

Ylej22nud tunnelid l6bi kolatud ja punktid ilusti kirjas j6udsime siis l6puks p2eva kulminatsioonini. Seekord otsustasin matkasaabaste asemel kalamehepykste kasuks ja seda otsust ma kahetseme kll ei pidanud 8D. Peale seda kui paar esimest sammu tegin ulatus vesi juba p6lvini, nac veel ja siis juba sinnani kus kahest jalast saab yx. Ysna naljakas oli vaadata oma kaasv6itlejaid kes kummikutes, kes soojas pesus. V2rskendavas vees r66mu h6isked hyydsid js vapralt edasi ryhkisid. v2hemasti olime k6ik head lapsed ja kuuse all ootas meid ilusti pakike ;)

 5 

Kuna logidest sai ennem välja loetud et teekond aardeni saab olema lõbus ja vaevarikas seda eriti neile kellel puudub antud missiooniks vajalik varustus sai see kohalike valikute seast viimaseks jäetud. Keegi võiks oma kummipaadi sealt koju tagasi vedada, mis sinna vedelema oli jäetud. Esimestel meetritel sukeldudes viskas vett juba üle kummiku ääre aga kuna seda oli arvata, ei lasknud ma ennast sellest häirida. Samm sammult tõusis vee tase veelgi kuni ühel hetkel oli ka kube juba otsapidi vees. Olud olid päris külmad tuleb ära märkida, aga tahe oli suur ja lootus leida see õilis preemia hoidis vere soojana. Alguses otsisime ikka valest kohast kuni taipasime õigesse kohta minna. No oli see alles vigur. Küll on tore et meie seas leidub veel sellise huumorisoonega peitureid kes viitsivad teiste rõõmuks vaeva näha. Sellistesse kohtadesse ronides veendun aina rohkem, et geopeitus mitte ei ole mäng vaid elustiil. Ilma geota ei võtaks elu sees sellist teekonda ette ega satuks ka säärastesse paikadesse. Kodus ainult toriseti et mu jala karvad haisevad diisli lõhna järele, loodame et kuues varvas nüüd kasvama ei hakka. Tänud peitjale. Pilditervitus värskelt tutvunud geo-kolleegidele

Hea et ma ainuke märjaks saaja polnud.

 4 

Nüüd siis päeva parim hetk. Sellise kõrgusega veega ei oleks ma enda kummikutega hakkama saanud ja seetõttu vahetasin kiirelt riided ära ja panin koralli sussid ja sooja pesu. Ma ei teagi lõppkokkuvõttes kas see aitas või mitte, ma arvan et aitas küll, sest vesi oli päris külm, aga koos sooja pesuga polnud hullugi. Vette minnes sain aru, et väga soe pole ja seda kinnitasid mõned külmaohked. Aga siis läks juba normaalseks ja varsti oli juba kuulda Silveri ja Tarmo leiuhüüet eespool. Tagasi minna polnud enam hullugi. Vesi oli maksimum puusadeni kui sedagi. Nüüd on tehtud ja ma olen enda üle uhke. Aitäh vahva päeva eest ja aitäh kaaspeituritele :)

 8 

Sain ühel ilusal päeval kõne, et minu peidetud aare on ajutiselt kättesaadav, hiirtel olla pidu. Aga ei enam. Kass viis juustu kuuse otsa tagasi.

Head sulistamist!

Aga sellele tolale, kes karbi minema tassis, üks füüsiline noomitus kubemepiirkonda.

 2 

Kukkus nii välja, et see aare oli meile rõõmsalt vastu tulnud. Nimed kirja ja järgmise juurde sulistasime juba sama öö järgmisel kuupäeval. Tänud peitjale, et ta aarde seiklustesse rahulikult suhtub ja kohe karpi oma pessa tagasi ei kamanda.

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

Selle aardega läks lihtsalt, aare oli ujunud valesse kohta ja sain logi kirja kergelt.

Selle aarde puhul oli huvitav see, et see leidis mind, mitte vastupidi. Olin tunnelis koos Airi, Tauno ja Emilyga aarde "Laagri tunneli lõpp" juurest just väljapääsu poole naasmas kui äkitselt vaatas vastu terve posu taskulampe - tohoh, teised geopeiturid. Üks neist uuris, kas meil kõigil on teises tunneli otsas olev geoaare leitud. Mina olin ainus, kes seda leidnud ei olnud ja tuleb välja, et mul oli õnnepäev. Aare oli väljapääsule lähemale ujunud. :) Logisin rõõmuga ära, kuid südames ikka natuke kripeldab, et õige ujumine tegemata jäi.

Kõik mandub. vanasti oli Peipsi järv ka Kalevipojale nabani, aga nüüd Kalevipoeg surnud ja tuleb ise tugitool tagasi 14ndale korrusele tassida.

Leitud ja logitud.

 1 

Vesi oli külm ja oli kohati vööni, aga aare võetud sai. Alguses sai valest kohast otsitud ja juba olid loobumisplaanid mõttes, kui nägin kohta kust saab edasi liikuda, ja jälle vette, õnneks paistis aare silma juba kaugelt. Tänud peitjale, lahe asukoht! :)

Oeh, kuna jalad olid veest juba krampides ja eks naised ole ikka nõrgad vahetevahel, siis asja tegi lõpuni Robert :) Väga lahe koht! Tänud!

There are some works done so not sure if we are blind or cache is gone.

 5 

Ma ei ole ammu ennast niiviisi ületanud, kui seda aaret otsides. Niikuinii on koht ise juba jubedust tekitav ning kuna minul ainsana olid asjakohane erivarustus tuli mul ka üksipäini aaret otsima siirduda. Ainsaks tõukeks oli see, et ma pigem otsin kohe ja üksi (backup ootas läheduses) kui tulen veel korra tagasi. Ausalt, ma pole ammu ühe kuuse üle niiviisi rõõmustanud. Tänud peitjale, rohkem ei tule :)

 14 

Seekord panen mitte leiu kirja, täna juba kolmandat korda paari nädala jooksul otsimas, aga mitte ei leia. Esimene kord sõitsin autoga umbes 300 meetri kaugusele aardest, siis mõtlesin, et peaks teise nurga alt lähenema ja kuna ka kiire oli, siis lahkusin. Eile olin targem ja tulin rattaga, väidetavalt tiirutasin paarikümne meetri raadiuses kaardi järgi, aga kuna vihjele sarnast ei leidnud, lahkusin. Täna olin siis jalgsi, paar imeväikest vihjele sarnast puud leidsin, tatsasin nullis ja +/- 10 meetri ulatuses...ja ei võta aju, otsisin igasugu loogilistest kohtadest, aga tulemus null :(

Nüüd lugesin siin veel logisid ka ja üldse enam aru ei saa - vett ei näinud ma küll kuskil, müstika. Vähemalt, kui nüüd kõik logid läbi sai loetud, jõudsin vähemalt arusaamale, et isegi, kui ma oleks leidnud õige koha, siis aardeni sellises riietuses poleks saanud ikkagi. Eks logisid tasubki lugeda alles peale mitmekordset otsimist - mõistus pole enda teha :D

 18 

Kuna see on kõige lähem aare, siis lisan siia teate. Nimi sobib ka peaaegu nagu rusikas silmaauku. Ühesõnaga, kolasime kolmandal aprillil sealkandis ringi ning kes käinud, need teavad, et koht oli üks paras lagahunnik. Tegin suuremast prügihunnikust paar pilti ning edastasin teate "Anna teada" mobiilirakenduse kaudu, et prügistatud ja lisasin ka täpse asukoha ning foto olukorrast. Nüüd siis potsatas postkasti vastus ja peale kirjutajalt loa saamist edastan ka siia:

Tere, saatsite meile vihje Tänassilma külas Valdmäe tänava lõpus oleva prügi kohta. Leidsin sealt küll ühe asitõendi aga hetkel ei oska veel öelda, kas sellest ka midagi kasu on. Kuna see koht oli nii jäätmeid täis, siis organiseerisin sinna talgute korras konteineri ja õnneks tulid ka Tänassilma talgulised appi ning see koht sai puhtaks. Lugupidamisega Kerli Laur, Keskkonnakaitse inspektor

Minu üllatuse peale, et isegi tegeletakse sellise teemaga ning meeldiv oli vastust näha, vastas:

Lihtsalt ma igaks juhuks hoiatan, et kõikide kohtade koristamise kiirus on erinev - eraisikutel jääb tihti vahendite taha, ettevõtetel ja riigil võtavad hanked aega. Valdmäe tn lõpp sai kiiresti puhtaks tänu isiklikule initsiatiivile. Kui prügistajad kätte saada, mida õnneks ka juhtub, siis on koristamine muidugi kiirem. Aga Anna Teada rakenduse kaudu "musta auku" Saku vallast saadetud vihjed ei kao - kõik jõuavad lõpuks minu kätte ja kõigiga ka tegeletakse. Seega vihjed on alati teretulnud - mind on ainult üks ja igale poole ma kahjuks üksi ei jõua. Lugupidamisega, Kerli Laur

Ehk siis kokkuvõtteks, ka selliste pisikeste liigutustega saab meie kodu lähem ja kaugem ümbrus puhtamaks. Minule oli see meeldiv üllatus, et asi toimib, tegeletakse ja vastatakse.

Sellise pildi edastasin

Tänase tripi peaeesmärk. Augustiga võrreldes olen kindlasti palju rohkem karastunud, süüdistan selles talviseid rattasõite. Igatahes sai täna uuesti proovitud aardele läheneda, seekord lõppes käik edukalt. Koht on väga sürr, see käik jääb kindlasti pikaks ajaks meelde. Pärast päevitasime päikese käes ja soojendasime külmunud varbaid. Aitäh!

01130

Eks me kõigepealt tutvusime kohapealse olukorraga ja kaalusime, kas on üldse mõtet ilma erivarustuseta hakata üritama. Mingil põhjusel otsustasime siiski proovida. No ja ega siis ei tahtnud ju enam pooleli ka jätta. Metsikult külm oli ja vesi oli kohati peaaegu nabani (no mulle vähemalt). Tagantjärgi mõeldes oli vahva seiklus. Tänud!

Siiani kõige ekstreemsem aardeotsing. Vesi oli kohati peaaegu nabani. Adrenaliin andis sooja. Aga oli mul kuidas oli, kujutan ette, et meesterahval ilma kalamehepüksteta võib see retk ikka kaunikesti kurnav olla :)

Kuna mul sobiv varustus puudus, ning ilma selleta hakkas jalgadel lootusetult külm, jäin mina pika ninaga kaldale. Mihkel aga jõudis umbes poolele teele ning otsustas siis temagi suuna kaldale keerata, kuna polnud tahtmist üksi edasi minna. Sel aastal kindlasti veel tagasi, kuid seekord sobiva varustusega. Tänud peitjale!

Roger otsustas üpris kohe pärast vette astumist, et tema kaasa ei tule. Hakkasin siis ise edasi vantsima, kuid tervislikel kaalutlustel ja erivarustuse puudimisel pöörasin ka mina üsna pea ümber. Kui tervis lubab, siis on plaanis veel sellel hooajal asi lõpule viia.

 7 

Teades, et Laagris rooduvarjendites on peidus veel üks aare, siis ei saanud ju ilma selle leiuta koju minna. Varustus oli mul puudulik. Kummikud olid eelmisest aardejahist juba märjad, seega vahet polnud. Olin endaga vaid kokku leppinud, et kui vesi on rinnuni või midagi, siis lõpuni välja ei lähe. Kummiülikonda või kalamehepükse polnud mul küll kuskilt võtta, seega läksin "koduriietega" kuusepuu otsingule. Öösel olin unes näinud kuidas ma kummipaadiga seda aaret otsin. :P

Kui sissekäik leitud, siis oli vaid otse vaja minna. Savine koht alguses ei meeldinud, aga ülejäänud teekonnast oli põhi täitsa korralik. Rahulikus tempos sumpasin läbipaistvas vees lõpu poole. Kõige sügavamas kohas olin õnnelik, et mul on pikad jalad. Lahkudes astusin pikemate sammudega, mistõttu sain ka rohkem märjaks. Tagasitulemise ainuke miinus oli sogane vesi, seetõttu eelistasin kasutada sama seinaäärt, kus ma olin varem kõndinud. Kiidan seikluse heaks! Ning jään uusi seiklusi ootama.

Uhke kuusepuu oli lõpus!

 2 

Kui õige sissepääs leitud ja sobiv ülikond selga veetud, siis oli aeg sukelduda maa alla. Vesi tuli õige ruttu vastu ja edasi sain oma uut ülikonda juba korralikult testida. Peaproov toimus päev varem Punkris. Nii mugavat aardeni lähenemist poleks oodanudki, ainult käimise vaev ja sealt see kuusepuu juba paistiski, päris korralik isend oli.Tagasiteel ei raatisnud kohe maa peale tagasi minna ja vaatasin üle ka tunneli kuivema poole, kus sai paarsada meetrit astuda, siis tuli vastu sügavam vesi koos vees olevate lauajuppidega. Selle osa jätsin vahele aga tunnel tundus veel jätkuvat vähemalt paarsaada meetrit. Igati äga aare, teise tunneli otsa võiks keegi veel ühe kuusepuu panna, siis oleks siin maa all veel ägedam.

Metabentoniidist järgmine. No, see oleks tõesti ilma Marise kalli varanduseta minu jaoks olnud igavesti võimatu missioon. Mul polnud halli haisu ka ega õrna ettekujutust, mida sellised käigud endast võivad kujutada. Ma ei kavatsenudki sinna kunagi minna. Kuid tänu Marisele - kukepea ma ütlen.

Liikusime 1ses koridoris ja Leiutaja kallis taskulamp andis otsad ja minu taga tekkis pimedus, Ehkki ma teadsin, et tal on veel 2 lampi kaasas, natuke siiski ehmatasin. Kohe saabus siiski valgus ja me sulistasime edasi. Megalahe!! Järgi jäi 1.

Kui metabentoniidi juures juba sobilik varustus selga sai aetud, siis käisime ühe soojaga siin ka ära. Karl juhatas õige tee kätte, mis nii viga. Veidi enne tunneli lõppu otsustas põhilamp ära kustuda, õnneks oli varulamp kaasas. Tänu vihjele tuli leid kiiresti. Äge koht. Aitäh peitjale.

Cito ürituselt sattusime sellise huvitava nimega aarde otsingutele. Üsna ootamatult see pakkumine tuli, kuid ootamatutest ettevõtmistest kujunevad just need kõige huvipakkuvamad. Tore oli ja muidugi toredad kaaslased. Isegi minu nimi sai sinna aarderaamatusse, kuigi mitte minu käega. Mina küll vekslit välja ei käi, et ma sinna kunagi tulevikus tagasi ei satu. Kõike võib juhtuda. Olen aastaid väitnud, et mina Peeter I aaret otsima ei lähe ja nüüd on tegu tehtud.

 4 

Prügikorjamise sündmuselt (kus prügi ei olnud) suundusime edasi aarde "See ei ole prügi!" juurde. Siin oleks veidi rohkem kraamida olnud, näiteks võrguga penoplastipuru veest püüda või midagi. Igatahes, mul on juba ammu mõte olnud, et need aarded võiks logitud saada ning kõige parem on plaane teha muidugi sündmusaaretel koos kaasgeopeituritega. Kõigepealt sai uuesti käidud Metabentoniidi juures, aga kuna üleeile sai logi kirja, siis lõpuni kaasa ei jalutanud. Edasi siis Laagrisse. Karl juhatas ilusti õige tunneli kätte, nii ei tekkinud mingeid probleeme. Esimese vahetusena käisid aarde juures Tanel ja Anne, siis tegime vahetust ning mina sain varustuse, et kuivalt aardeni ja tagasi minna. Alguses polnud väga vigagi, kuigi vesi oli sogane ja jalgealune ebakindel, kord pori, kord kivid, kuhu otsa koperdada. Varingukohast läbi pugedes, kui enam teiste lambid ei paistnud, hakkas üksi edasi rühkides morbiidseid mõtteid pähe tekkima. Kuusepuud nähes olin ikka väga rõõmus ja peale logi kirjutamist aega ei viitnud. Kui kauged lambitäpid uuesti paistma hakkasid, kadusid kõik muremõtted ja pulss rahunes taas maha. Aitäh seikluse ja varustuse ja toreda tagala eest!

Rinnuni kummiülikonna olin juba eelmine päev kaasa muretsenud ja seekord oli see õige otsus. Siin liitusid meiega ka Tanel ja Kalmer. Nemad olid varem kohal (kuna meil Peetri käigus ikka aega kulus) ja sissepääsu kindlaks teinud. Laenasin Tanelile oma kalamehekummikud, aga juba mõne meetri järel selgus, et nendest pole siin mingit abi. Rühkisin siis üksi edasi, kohati nabani vees. Käikudes liikumine hirmus ei olnud, kuna kolmandik elust olen nendes töötanud. Peale varingut veetase veidi alanes ja peagi säras ka lubatud kuusepuu valgusvihus vastu. Ei-noh ikka nagu tõeline kuusk, mis siis , et oksad pulkadest kokku pandud. Aga käbid olid ka külles. Tore elamus,täname.

Leitud. Aitäh!

Eelmisel õhtul sai kokku lepitud selle aarde ründamine. Pikalt on ta juba kodule lähim leidmata aare. Igaüks läks nii kaugele, kui varustus võimaldas ja nii see logi kirja saigi. Aitäh!

Erinevalt eelmistest meil kangelast ei olnud.

Einar oli meie kangelane, kes lõpuni läks.

 1 

Nõmme turult ostsime kahed kostüümid.Eks nendes olemine nägi päris koomiline välja,kergelt sai ennast amfiibinimesena tunda :)

Teekond aardeni ja tagasi läks väga ruttu.Kaupo sai suisa kaks korda "reisisaatjat" mängida!Oli lahe sumpamine.Aitäh!

 5 

Need koopad on ikka igavesti lahedad, et seal korra ära käia. Poistel oli 2 paari tutikad kummipükse ostetud, aga kuna üks kambajõmm jäi tulemata, siis pidi mõtlema kuidas 2x2 minekuvarianti teha, sest kolmekesi pükstesse ju ei mahtunud. Lubasin poistel georaja ette teha, enne kui 20 min täis, olid nad tagasi. Et hullu polnud, ronisin mina Allani veidi märgadesse pükstesse ja Kaupo tuli oma lõhkistega uuele ringile. Ega see vesi mul kõrgemale kui kohati puusadeni polnudki. Ja nimi sai kuuse alla kirja, tänu pükste omanikule, teekonna julgestajale ja peitjale!

 6 

Ostsime Allaniga kalamehepüksid 8,5€ eest. Need olidki lihtsalt püksid, millel jalanõusi/kummikuid otsas pole. Teadsime küll, et need odavad ning kaua ei kesta, aga olid veel hullemad. PVC materjal oli liiga õhukene ning vesi immitses läbi, mistõttu jalad said märjaks. XL püksid olid veel liiga lühikesed, mistõttu välja saades püksid rebenesid. Läksin veel teisele ringile, et Ingrid ka logitud saaks, õnneks vesi oli täpselt rebenduseni ning eriti sealt vett sisse ei tulnud. Kui lõpuks riideid seljast sain, siis varbad hakkasid päikse käes õrnalt valutama. Väga heas kohas on aare, ega muidu sinna poleks sattunud. Enne meid oli aaret leitud 29.12.2015. Keegi tark oli jätnud snus-i padja aardesse, mistõttu aardes olev vesi oli pruuniks läinud. Gripkott tahaks vahetust, see ei sulgu üldse.

Mnjaa.Lootsime algul külma trotsides edasi kulgeda,kuid ei hakanud arutuid riske siiski võtma.Vesi oli siiski liialt külm.Tuleb ikka korraliku "kostüümiga" tagasi tulla.....

Kõndisime umbes 40m põlvini vees, kuid see oli liiga külm me jaoks. Kunagi tuleb uuesti tulla.

 5 

Võib öelda, et antud aarde ees oli aukartus väga suur. Varem maastik 5.0, mida pügati poole punkti võrra, sest mingit hullud läksid ilma erivarustuseta. Ja nüüd mina, peast soe, plaanin ka sama. Kodutöö nr.1 oli peamine - kust sisse minna ja kuhu suunas liikuda. 2-ks pidi leidma kõige vanemad, kergemad ja kasutumad riided ning tossud. Jalanõudeks leidsin sellised pärlid, mille sees said sokid märjaks juba siis kui vahetasin auto kõrval jalatseid.

Veekogu äärde jõudsime päris kiirelt kohale. Suure hurraaga läksin kohe testima. Kõndisin juba 20 meetri kaugusele kui tuli küsimus, et kas taskuid väärtuslikust kraamist ei tahaks tühjendada. Kaldale tagasi jõudes ulatasin autovõtmed ja oli tunne, et enam ma sinna vette küll tagasi ei taha minna. Uuesti vees tundsin igat soojakraadi veres, mis läbis mu jalgu, ehtne külmakangestuse surin lisaks. Võtsin tempo üles. Varingukohani jõudes oli mul Markko ees juba 50 meetrine edumaa. Tänu sellele sain jalad uuesti ellu äratada. Järgneval teel kuuseni oleks keegi nagu vett soojendanud. Täiesti öö ja päev temperatuuri mõttes. Logi kirja ja kiirelt tagasi. Nüüd sain aru miks Markkol nii kaua aega läks mulle järele jõudmisega. Nüüd olin mina tema taga ja tõepoolest ei näinud mõhkugi kas nüüd koperdan kivi vastu või astun libeda laua peale. Kaugusest paistis Mihkli päästev valguskiir tähistamaks lõppu.

Kokku võtaks nii, et emotsioon oli vägev, kuid vabatahtlikult sinna uuesti ei läheks. Mulle see ujumiskohaks väga ei sobinud. Oleks vähemalt nabani olnud, siis saanuks konna ujuda. Vahetusriieteks olid tarvilikud ainult sokid, jalanõud ja püksid. Isegi aluspesu jäi suurtest lainetest hoolimata kuivale. Tänud peitjale koha tutvustamise eest!

 5 

Peeter I aarde juurest pressisime autoga mööda kruusateed siia. Ladudeni jõudes tundusid betoontõkked teed blokeerivat, aga metslased nagu me oleme, avastasime, et kõrvalt läheb autotee. Parkisime viisakalt asfaldile ära ja asusime olulisi asju autosse poetama ning tosse jalga tõmbama. Jõudsin vist Mihklile öelda ka, et mis hullus see meid sinna ajab. Tema ainult muigas, kuna geopeitur ta ei ole ja tuli niisama maa-aluseid käike kaema.

Igatahes Mihkel lubas kummikutega tulla nii kaugele kui vaja ja jääb siis autovõtmeid hoidma ning meid ootama. Kuna Karli esimesed kolm testsammu tõestasid, et kummikutest pole tolku, jäi Mihkel kohe maha. Me panime uljalt tossudega vette ja minema. Karl läks ees ja keeras korralikult vee sogaseks. Mul ei jäänud muud üle kui jalgadega kompimise teel edasi liikuda. Natuke sai mu meelehärmiks veel turnida, aga kuuseni me saime. Karl logis ära ja uuris, kes Mihklile logiraamatu viib, et ta ka nime kirja saaks. Heh. Aga siin pole midagi naerda, kuna Mihklil hakkas igav meid oodates, siis ta liikus natuke käigu teise suunda ja kui see ka enam huvitav polnud, passis pealambiga niisama meid oodates. Tema emotsioon oli see, et päris rõve oli. Vaikuses oli veetilkumine nagu "chinese water torture". Igal ühel omal sadistlikud rõõmud :)

Aga samal ajal meie tagasiteel liikusime vähe tempokamalt, nii et vett lõi kindlasti natuke rohkem üles. Siit ka oluline informatsioon - kui keegi tahab veel ilma veekindlate riieteta ja jalanõudeta aaret rünnata, siis 1,96 m juures jäi mul kube kindlasti kuivaks ning niisamuti Karlil, kes on minust vast 10 cm lühem ;)

Tänud peitjale, ise ei uskunud küll, et neid maa-aluseid aardeid ükskord otsima satun, aga see oli seda väärt. Oli emotsionaalne.

No see oli esmalt meie jaoks ikka mõistatusaare :). Ühe vale koha käisime läbi, enne kui õigele teeotsale sattusime. Täitsa mõnus metroosõit oli. Kummipüksid olid siin igati abiks, Indrekul oli kummikutest mitte just eriti palju tolku :). Kohale aga saime ja kuuse nägime ära. Väga timm üritus oli. Tänud peitjale!

 3 

Kuuma päikese eest merre sukeldun ma
liuglen lainete sees, puhkan soolases vees
Pärlipüüdja olla võiks,
kui kord ehtsat pärlit näen
Kuuma päikese eest, oooo,
korraks peitu veel poen

+28. Ja mida muud sellise rannailmaga ikka teha. Nagu ikka on hirmul suured silmad - pole see asi nii hull midagi, nagu siin kirjeldatakse. Nagu ikka on Lauri logist kasu - Hargivaheni kummariga on teoreetiliselt võimalik kuivaks jääda. Nagu ikka ei ole ma teoorias tugev. Nagu ikka oli puu äge ja karp hõlpsasti leitav. Nagu ikka oli tagasitee raskem, sest üks tegelane oli vee sogaseks ajanud. Nagu ikka vaatasin teise otsa ka. Nagu ikka - ma tänan!

https://www.youtube.com/watch?v=vy9c7r0wUEo

 3 

Pärast Peeter I koobastes püksipõlvede määrimist tulin siia pessu. Kummikud jäid jalga, kuid spetsvarustuse puudumisel soovitaks siia tegelikult pigem tossudes või muu madala jalanõuga ronida, siis ei pea sügavamate lõikude läbimise järel liiga palju vett kaasas tassima. Ujumiskoha silt peab paika. Nulli juures üllatas meeldivalt avar ruum ja kenasti kujundatud peidukas. Ega päris sinna salakambrisse vist ilma aardeta küll sattunud poleks, aitäh tegijatele!

Tunnistan üles mitteleiu umbes aasta tagasi kui veeresin naiivselt rattaga nulli, otsisin juhmilt igihaljast vihjet ja ei saanud mitte muffigi aru :D Jah, geokogemus oli mul tollal praktiliselt puudulik, varasemaid logisid polnud lugenud, gepsus seisis vaid hunnik tavalisi aardeid koordinaatidega ning peas valitses õnnis teadmatus :o)

J: auto

 3 

Kuna varustus oli kaasas oli patt jätta see aare noppimata. Kohale jõudes tegime päris suurele alale tiiru peale enne kui õige koha tuvastasime. Muidugi olid nüüdseks ka teised digimuutunud- kummaritest olid saanud kalamehepüksid, ilma nendeta oleks ilmselt natuke ränk olnud ;) Kuna mina sammusin ees siis midagi hullu polnud, tagumised kurtsid ainult, et ei näe vees olevaid takistusi. Tagasi teel sain aru mida nad selle all silmas pidasid ;) Aare tiptop. Logides mainitud kuuse nägime ka ära, huvitav kuidas jõuluvana sinna kuuse alla kinke toob, korstent nagu ei silmanud... Väga äge koht jällegi kuhu niisama meiesugused ilmset sattuda ei oska ;) Aitäh-aitäh-aitäh!

 5 

Käisin karpi isasema vastu vahetamas. Polnud sellise mussoonkliimaga arvestanud. Õigemini olin, aga ignoreerisin ülbelt. Muu oli enam-vähem korras, logiraamatut jätkub veel vähemalt sajaks aastaks ja minigrippi esimese kärsituni. Kuusest on saamas tasapisi fossiil.

Ja nüüd tunnistage üles, kes käis penoplasti närimas? Varem hulpisid ilusad suured tükid nagu jääkamakad pingviinipoeg Lolo multikas, nüüdseks on järel ainult riisisupp klimpidega.

A muidu on praegu õige aeg minna, vaevu saab jahedas hoida need organid, mis vajavad jahedust.

 16 

No ei uskunud ma, et see laupäeva hilisõhtu nii ekstreemseks ära kisub :D. Arvasin, et eelmised tunnelid olid üks hirmus asi ja olin heameelest lõhki minemas, kui sain võimaluse need kaasasolijana ära külastada, aga see tänane nahkhiirte puhkekodu lõi ikka kõik üle… Alguses otsisime tükk aega mööda tühermaad õiget sissepääsu taga, hästi on ta seal peidus :). Lõpuks leidsime… Ja alustamine polnudki nii hirmus, kaks taskulampi andsid piisavalt palju valgust nägemaks ära nii see, mis ees kui see, kuhu parem vees astuda, aga edasi läks vesi sügavamaks ja astumisest sogasemaks ning meie astumistempo järjest aeglasemaks ja ettevaatlikumaks. Mina olin siin paremas olukorras, ühes tükis olevad ja kaenlaaukudeni ulatuvad kummikud hoidsid mind kuivana, aga vesi oli külm ikka ja ma isegi ei tahtnud mõelda sellele, mis tunne võiks olla selliste kummikutega nagu Lauril seal ringi ukerdada… Kuigi pärast oleks vist juba olnud nagunii ükskõik :D. Ja Laur oli ju must pikem ka, nii et kõige hullem see astumine seal polnud. Vist. Või vähemalt minnes..:D. Igatahes pikk tundus see teekond kuuseni, korduvalt saime ikka lampe lõppu suunata enne, kui seal tühjuse asemel midagi käegakatsutavamat paistma hakkas ja kui lõpuks hakkas, tuli välja, et ei olnud see ikka veel lõpp vaid alles roomamise ja jätkuteekonna algus...:D. Aga lõpuks see kuusk ikkagi valgusvihku jäi ja muidugi oli siis võimatu karbist ka mööda vaadata :). Konteinerit avades vaatas sealt vastu loksuv vesi, samas logiraamatu oli grip suutnud ilusti kuivana hoida. Minule jäi logimise rõõm ja peale seda, kui olime karbi tühjaks kallanud ning esemed kuivaks raputanud, panin nimed kirja… Ja siis kustus valgus! Nojah, logimise ajaks olime põlema jätnud ju ainult Lauri lambi, sest kuskil kolmveerandi läbitud maa peal turgatas pähe, et võiks ühte lampi igaks juhuks tagasiminekuks säästa, aga see oli sel hetkel rohkem niisama mõte ja tegelikult ma ei uskunud, et päriselt selline olukord siin isegi tekib… Aga tekkis! :D. Lootsin oma lambile, aga nagu kiuste hakkas see samuti kohe vilkuma... Huu… peast jooksis igatahes igasuguseid asju seal pimeduses seistes läbi, muuhulgas see, et meie nüüd saamegi sellega 10 korda kuulsamaks, et hulbime seal pundununa penoplasti vahel kuni järgmised otsijad ükskord prügikat külastama tulevad….D. Kaua seal marineerida oma kasvava hirmuga ei olnud siiski võimalik, tuli alustada teekonda maa peale tagasi… Otsustasime, et tundmatusega ei riski ja kasutame tagasiteeks sedasama tunneliäärt, mida tulles, sealne jalgealune pind oli juba vähemalt natuke rohkem teada... Hakkasime astuma, pideks vaid märg tunnelisein käe all ja aeg-ajalt Lauri fotokaga tehtud välguklõpsud ning ümberringi pea vööni solisev vesi… No nii jube oli! Minul nööris hirm sajaga kurku ja enda rahustamiseks piuksasin aeg-ajalt küsimusi stiilis “eks, ei ole ju võimalik sellest roomamise kohast seda märkamata mööda minna?” ja “eks, sissepääsu juurest peab vähemalt natuke pideks valgust paistma”; lisaks ketras peas veel palju rohkem, nt “palun tee nii, et ükski nahkhiir mulle praegu siin libedal seinal palja käe alla ei jääks ja et midagi laest kukkuma ei hakkaks, et põrandas ei oleks ühtegi salakavalt vagonetti, mis mu pikali tõmbaks, või auku kuhu ma ülepeakaela sisse saaks kukkuda ja auto võtme ära kaotada ja kurat, miks ometi oli vaja suurest ettevaatlikkusest telefonid autodesse jätta – nendes oleks olnud ju veel 2 lampi”…:D. Kuna mina kõndisin eespool ja soov turvalisse valgusesse jõuda oli nii suur, et suutsin sellest meie astumisest lõpuks juba midagi pooljooksu laadset korraldada, jõudsime tagasi algusesse kordi kiiremini kui tulles. Ja muidugi ei mahtunud siis seal kõndides hirmu kõrvale enam pähe ükski muu mõte, nt see, et kaaslane astub minust natuke tagapool hoopis teistsuguste jalanõudega kui mina… Laur oma viisakuses ei öelnud ka midagi ning alles siis, kui me juba tunnelisuust välja ronisime nägin, et kaks pikka kummikutäit külma vett tuli ka meiega maa peale kaasa… Aga jeebus, kui õnnelik ma sel hetkel olin kui silmad jälle kiviseinte asemel puulehti nägid ja kergendustunne sellest, et pääsesime tagasi sama tervetena kui tulles, oli lihtsalt kirjeldamatu...:D. Aitäh peitjatele igatahes seikluse korraldamise ja õppetunni andmise eest – edaspidi lähen sellistesse kohtadesse vaid siis, kui kaasas on seljakotitäis erinevaid taskulampe :D. Ja Laurile rahulikkust säilitada suutvaks kaaslaseks olemise eest, Paanikaosakonna Siil minu sees ei saanudki nii võimalust oma maksimumi näidata :). Ning mu kolleeg, kes mulle mu superkummarid sebis - temale viin tänutäheks pudeli rummi :D. Tjah, ja ma ise... Ma ise igatahes suudan nüüd vist vähemalt aastapäevad rahulikult maa peal püsida ja ainult maastik 1,5 aardeid otsida…:D

 12 

Käikudega sisustatud laupäevaõhtu vol. 2. Esialgu oli plaan minna Peeter I juurde. Kohale jõudes aga ootas avause ees meid mitu punti noori. Ei teagi mis nad seal tegid või mida ootasid. Otsustasime, et lähme otsime siis ennem prügi sissepääsu üles. Esimene leitud sissepääsumoodi koht osutus valeks ja ei viinud päris sinna kuhu vaja. Teine sissepääs sai õige valitud, kuid õnneks ei jäänud mul täpselt kaardilt meelde kus see oli ja nii me saime jalutada ühe pikema ringi tagasi autoni. Autost kaarti vaadates saime seekord õige suuna kätte. Sissepääs leitud, asusime teele. Marise varustus oli ideaalne selle koha jaoks ja tal õnnestus täiesti kuivalt liikuda. Minu jalgevaheni kummikud nii head ei olnud. Aardeni vaikselt liikudes sain kõige sügavas kohas kerge nire ikka säärde sisse. Oleks vaiksemalt ja rahulikumalt liikunud, oleks kuivaks jäänud. Kuuse otsa ronisime edukalt ja logi sai kiirelt kirja. Karp kusjuures oli veerandi jagu vett täis ja sisu on väga märg. Kahjuks ei osanud seda ette oodata ja kallasime lihtsalt vee välja. Muud kuivatust teha seal ei õnnestunud. Ja no siis hakkas põnevaks minema. Kõigepealt ütles minu taskulamp üles...no polnud ju vaja enne sellist käiku akud täis laadida. Ja no tavaliselt on mul seljakotis teine lamp ka alati kaasas aga kuna teada oli, et vesi on sügav, siis jätsin selle muidugi autosse, sest seljakotti ju ometi märjaks ei taha teha :) Esimene mõte oli, et no pole hullu :) Marisel ju lamp olemas :) Aga kui see ka hakkas vilgutama ja märku andma, et kohe on tühi, siis juba tekkis korraks selline kahtlane hetk et mis nüüd :D Aga no paanikaks pole põhjust ja õnneks oli väga sirge käik :) Oli ka meeles millise seina ääres vagonett jalus vedeles, niiet saime kottpimedas mööda seina ääri ikka vaikselt tagasi maapoole liikuma hakata. Ma tekitasin oma väikse fotokaga aegajalt välku, et näeks ikka kasvõi selle millisekundi midagi :) No ja kuna nüüd oli eesmärk rutem välja pääseda, siis ka kiiremate liigutustega andsid minu kummikud veesurvele järgi, vajusid natuke allapoole ja täitusid lihtsalt veega. Vesi oli kuradi külm igatahes. Õnneks oli aga veesügavus minu pikkusele täpselt paras, niiet kõik olulised kohad jäid kuivaks :D Peale mõningast jalutuskäiku pimeduses jõudsimegi tagasi maa peale. Valasin kummikud tühjaks ja oligi kõik :) Peetri aare jäi nüüd tulevikku, kuna sisse ei hakanud ronima ilma valguseta ja no seal ma olen varem käinud ka ja tean, et eksimise võimalus on tunduvalt suurem. Peitjatele igatahes suured tänud! Sellest käigust ei teadnud ma varem midagi ja nüüd on ka see koht külastatud.

 9 

Tunnelid vol.3 Järgmisele katsele. Raputasime ühe tuttava kalamehe riietes välja ja saime saagiks kõrged kalamehesaapad ja püksid. Mina sain saapad ja Sven püksid. Nüüd võisid siis otsingud alata. Sisenesime koopasse ja alusatsime vees sumamist. Vee tase tõusis päris kiiresti. Peale 40 meetrid oli vesi tõusnud minu kummikute ülemiste servadeni ja peale ühte sammu veel oleks isarõõmud märjaks saanud. Sven marssis oma pükstes rahulikult edasi. Proovisin küll ühes servast ja teisest servast, aga edasi enam ei saanud. Jäin siis ootama Sveni tagasitulekut. Vees seisetes oli tunda kuidas külm läbi pükste ja kummikute jalgadesse poeb. Nüüd kohapeal tundsin, et see vesi lõhnab nafta järgi. Nii et kohalikud nafatamagnaadid siin leidun musta kulda. ;) Kaua ma enam külmas vees oodata ei jõudnud, marssisin tagasi algusesse. Peale 20 minutilist ootamist hakkas kaugusest paistma valgus ja hetke pärast nägin naeratavat Sveni nägu. Leitud. Ega ma siis saanud seal käimata jätta. Pidime vahetama riideid. See oli hea vaatepilt, kuidas neid pükse ja saapaid vahetasime. Peale vahetust, start. Vesi ulatus puusadeni ja tuleb välja, et vees edasi liikumine polegi nii kerge. Vee takistus on hea ja kuna vee all on palju kive. Oleksin paaril korral ninuli käinud. Lõpuks ma siis kohale jõudsin. Vihje pidas täiesti paika. Ümbrus on väga äge. Aardega oli kõik kõige paremas korras. Ainult raske oli leida kohta kus logida, kuna igal pool tilkus vett kaela. Aga toiming tehtud. V: Münt. J: Naeratuse. Tagasi liikudes sai ümbrust rohkem vaadatud. Oli näha, et vee tase on siin mingi aeg üle pea olnud. Tagasi jõudes ütles Sven, et olin ära olnud 30 minutit. Endale tundus, et käisin kiirelt siia sinna. Nüüd tegime veel jalutuskäigu teises suunas, et ära näha kogu tunnel. Koopast väljudes kohtusime müüri sisse avasse pesa teinud linnuga, kes seal mune haudus. Tänud ja veel kord tänud peitjale. Mina soovitan kindlalt kõigile.

Tunnelid vol.2 Täna kutsusin sõber Sveni jälle kummikute ja lampidega aaret otsima. Olin päeval otsinud kaardilt üles sissepääsu ja oli aeg Prügi vallutama minna. Kui sisenesime käikudesse avastaime, et paremale minev käik kuhu pole vaja minna on täiesti kuiv, aga vasakule suunduv käik oli täitunud veega. Meie linnamehe kummikutega siin midagi teha ei olnud. Paistab, et siia tuleb järgmine kord tagasi tulla kalameeste kummikutes, paadi või siis kalipsos. Kui oleme endale leidnud sobiva varustsus tuleme uuesti.

Olime naaber aaret otsides tunnikese maa all seigelnud ja mitte midagi leidnud. Mõtlesime, et vaatame selle kuuse üle. Aga tutkit brat. Tuleb välja, et siin tuleb hoopis tunnel kõigepealt üles leida. Otsustasime, et jätkame otsinguid mõnel teisel korral. Aarde nulli lähedalt leidsime ühe sõbrakese, kahjuks mitte enam elavate kirjas.

 1 

After having been the first on site back when it was published and finding that we were unequipped to search for it then I have finally been down into the depths of the Estonian earth well 10m anyway :D Myself, Gertjan of TeamBPT and our guide Madis1989, who was crazy enough to do this cache again,headed down until we got to the spot that stopped me the first time. The water filled passageway came just below the comfort zone of my teammates, unfortunately I am slightly shorter than them and the water at this time must have been around +5C :P I can say for sure that the trip back to the surface went a lot quicker :D Thankfully my wife have warm soup and a hot sauna wanting for us when we got back to mine and boy did we need it.

 1 

Aitäh! Leitud :) Vahva oli!

 1 

Aarde avaldamise öhtul läksime vaatama, millist abivahendit selle kuuse otsa ronimiseks vaja läheb, ja kuna huvilisi oli rohkem, kujunes sellest tore kevadöine geosündmus. Mönele löppes see aardeleiuga, meie läksime koju varustust täiendama. Suvi otsa sai aga aina täiendatud, kuni löpuks said Hanno dressipüksid piisavalt vanaks :P Tegelikult oli plaanis minna juba Putukate ürituse järel, aga siis tekkis ettekääne Mairi näol, kes tahtis kaasa tulla, ent mitte kohe. Nädal hiljem ei olnud enam mingit pääsu, tuli end kokku vötta ja geopeitusele ohverdada. Eks ta jahe oli, aga ei midagi kolehirmsat! Kuusk oli väga äge :) Kunagi, kui see koht järjekordseks turismimagnetiks on saanud, meenutame, kuidas me köik siin metsikult käisime... Aare tekitas küsimuse, kas peitjad on ikka kindlad, et veetase nii stabiilne püsib? Naaberaare on kuivemas kohas, kuid siiski kippunud ära ujuma. Loodan, et jääb püsima, tänud peitjatele!

 1 

Kuusk oli päris vinge ja tüdrukud olid ka super-tublid oma kummiülikondades, mina pidin leppima vanade dressipükstega... :) ...need ei saanud õnneks aga isegi lõpuni märjaks :P. Tagantjärgi mõeldes oli isegi ägedam, kui kunagi teispool varingut naaberaaret otsides umbes kummiku sügavuses vees kahlatud sai. Et siis tänud, lahe seiklus!

 3 

Lumega on ta leitav küll, lihtsalt lumi tuleb endal kaasa võtta.

Muhe lugemine, aga kes pani sildi lumega leitav? Kui just terminaatori juulikuu lund ei mõeldud. Septembris veel pole lund ja aprilliks on see juba sulanud. Aare pole kättesaadav ajavahemikus 1.09-30.04.

Üks meeldejäävamaid retki üldse :)

 11 

Kui nüüd kõik ära rääkida nagu oli siis oli Miki süüdi, et ma selle leidsin. Ta nimelt arvas, et võiks vaadata mis seal siis lõpuks on. Kuna mul mingeid väga pakilisi toimetusi polnud siis arvasin, et minugipoolest. Veel rääkisime natuke mis kõik kaasa võtta ja kuskohas kokku saab jne. Poolel teel avastasin ma, et nagu ikka on osa asju maha jäänud ja eks tuleb kuidagi niisama hakkama saada. Kohapeal tekkis loomulikult küsimus, et kuskohas see algus on. Ja kuigi meil olid mõned vihjed erinevatelt eelnevalt leidjatelt siis otse loomulikult ei saanud me neist midagi aru. Panime end siis riidesse nii nagu keegi arvas. Mina piirdusin kummikute lühikest pükste ja t-särgiga. Lõpuks mässiti igasugu kiletükke kah ümber ja loodeti, et vesi on umbes põlveni. Seejärel läksime otsima kuskohast sisse saab. Tallasime seal vist kilomeetri maha kuniks Kristjan ja Maire kohale tulid. Ma ei teagi miks nad sinna kohale tulid, neil oli see juba leitud. Nende poolt näidatud rajake oli kõige väiksem mis seal üldse olemas oli. Kuna pika tallamisega olid osad kaitsvad kiled juba maha tulnud siis oli üsna ükskõik kuhu minna. Üsna pimedas jõudsime lõpuks õige uru juurde. Edasi oli lihtne. Igasugu allakukkunud sodi vahel ukerdades jõudsime üsna varsti ka selleni mis tundus õige olema. Vesi oli loomulikult sama külm ja märg nagu enne. Uhasin minema esimesena, hea rahulik oli, sest vesi oli täiesti selge. Minu aretus veetõrjeks töötas laitmatult kuni selle hetkeni kus vesi sügavamaks läks. Lõpuks oli selge, et ma pean taastootmisvahendid ka puhtaks loputama. Siis oli juba ükskõik, sest külm kui selline ei tekkinudki. Kaks supipotti mis seal olid ei jäänud ette. Mingi seguvann oli kah ära uppunud. Ka sinna ei suutnud otsa koperdada. Üldiselt uppumisoht on minimaalne, sest ringiujuv kogus vahtplasti võimaldab mingi väiksema majakese soojustada. Lõpus oli see kuusk kuskil nurga taga, enne ei näinudki kui päris kohal olime. Ilus puu on. Panime nimed kirja ja sai siis natuke uurida, et kuhu see urg edasi läheb. Ei läinudki kuskile. Tallasime tagasi. Nüüd oli palju viletsam minna, sest vesi oli udune ja pikalikukkumise võimalusi oli ikka väga mitu. Vahepealse varingu juures sai mitu aega uurida aga sealt vist ikka veel välja ei saa ronida. Tallasime siis täiesti alguse juurde. Veest välja tulles ajas hirmsasti higistama, kuigi olime ikka veel maa all. Päris lageda taeva all oli juba nagu saunas. Auto juures kruvisime oma jalad kogu sellest enne tekitatud puntrast välja ja minu aretis oligi seest täiesti kuiv. Miki valas oma kummarist mõnusa tiigitäie vett välja. Polnud see asi nii hull midagi. Kõige tüütum oli see kohalik lollpea kes mingi õnnetu roostes ja ilmselgelt ka elektrisäästutingimustes lampidega saaniga seal ringi töllerdas. Aitäh.

Selle päeva esimene aare võttis kõige kauem aega ja jäi esimese ning ka viimasena ikka leidmata.

Algul ei leidnud sissepääsu, kuid väike telefonikõne omanikule ja vihjega leidsime paar avaust. Sisse läksime kogu olemasoleva varustusega: ujumisriided, sandaalid, taskulambid, pealambid - mis kellelgi parajasti kaasas oli.

Poolelt teelt tulin mina tagasi, teised läksid lõpuni ja saabusid umbes pool tundi hiljem: "See oli vale tee, kummikud oleks olnud paremad, vesi peaaegu põlvini, nahkhiired, jäime kinni, tuleme kunagi tagasi". Eks näis!

 2 

Võtsin pool punkti maastiku raskusastet vähemaks nende tõttu, kes seal ihualasti logimas käivad. Siiski on minu arvates erivarustus soojalt soovitatav.

 11 

Minu jaoks tavaline varustus oli autos igaks juhuks kaasas nagu enamus aega mere lähistel viibides. Sõitsime autoga esmakordselt sinnakanti, auto jäi pisut eemale. Jalutasime nulli, mitte midagi ei leidnud eest - nagu eeldatud. Tuiasime ligi tund ringi, enne kui ühe potentsiaalse ligipääsuurka avastasime. Jess, peidik vähemalt 2.5 oli mu lootustes saanud lahenduse. Vahetasime auto juures riided. Sigapalav hakkas kohe! Sukeldusime urkasse ja püüdsime eeldatava nulli poole teed leida. Ei leidnud seda me mitte. Kogu tolk kogu asjast oli vaid see, et olin juba tund enne aardeleidu läbimärg! Ja sellest tulenevalt tige, toss ja kuri. Naasesime autosse, et pisut kaarditööd teha. Nojah, oli siis raske seda kodus teha. Ise küsin, ise vastan - ei oleks olnud, kui oleks teadnud, mida otsida. Leidsimegi otsitava ja jalutasime sinnani, ma poolpaljas, et natukenegi jahtuda.

Sukeldusime teisegi urkasse. Algus oli analoogne. Ma ei ajanud isegi riietust lõpuni selga, sest ikka oli palav. Peagi aga tuli lubatu maastik. Ei, mitte päris 5.0 (kui just valgusallikavajadus seda ei tingi), vaid logidest tuttav maastik. Mis seal ikka, lõpuks ometi tundsin end kui kala vees. Selleks ju saigi siia sedapsi tuldud. Normaalne vesistamine hakkas vaikselt taanduma, asendudes kerge ehk vaid õhkõrna hirmuhigiga. Ühel hetkel langes otsus ebapädevalt-piisavalt-sobivalt riietunud kaaslane üle põlve vees hüljata ning edasi tõstsin ihuüksinda tempot. Rammisin end läbi selgete voogude aarde poole, teadmata kaua veel minna tuleb. Kaasas olid vaid üks hädine ja teadmata seisus patareidega taskulamp, maa-alust kommunikaatorit samuti polnud. Vähemalt olin tütrele öelnud, kuhu ja eeldatavalt kauaks läksime. Sarnaselt Liisuga ootasin, millal eelnevate geopeiturite pundunud rümbad vastu hulbivad ja sinised näod klaasistunud pilgul veepiiri alt vastu vaatavad. Õnneks läks õnneks, ei kohanud ühtki. Küllap vara veel.

Kuusepuud silmates oli rõõm kahepoolne. Üllatavalt ruttu tuli teine. Labajalgadel oli juba üsna jahe. Tagasitee oli aeglasemgi, sest nähtavus oli millegipärast oluliselt kahanenud. Juba aga paistis kodumajakas ja saimegi välja, kus oli ikka väga soe. Päevavalgus, nii palju kui seda alles oli, tundus üsna meeldiv ja õdus. Alles nüüd meenus, et ennist oli kõvasti vihma sadanud ja kui veel sobivat riietust seljas polnud, saime korralikult läbimärjaks.

Kokkuvõttes tänan peitjaid elamuse eest! Aare korras, EVEJ. Kui mu hirmust niigi suured silmad valesti ei näinud, siis aardes rändurit polnud, kuigi siin keegi võtmist ei kinnita. Lugesin küll ka kõik logid kohapeal läbi, ent sellele pisiasjale ei taibanud siis tähelepanu pöörata või oli kahanenud mälumaht külmaga liigselt. Peale siinse võib vist Astangu laskemoonaladudesse küll lausa vilet lastes minna.

 6 

DCCCLXXIV. Aitab katustel käimisest - tänaseks oli Bruno mulle organiseerinud meeskonna geopeituse raskekahurväest. Kogunemiskohas katsid nad end rohke kummi ja teiste venivate materjalidega. Mind suht tavapärases riietuses vaadati veidi imestunult, kuid moraali tõstmiseks oli see ainult hea. Külm on ainult emotsioon! Tuleb lihtsalt teistel positiivsetel emotsioonidel sellest võitu saada. Alustuseks suundusime ühte kiviurgu, et vaadata, millisele tasemele tiimi vaimne ja füüsiline ettevalmistus otsustavaks stardiks kruvitud on. Testisime kuidas saame hakkama ahenevates käikudes, räpases, pimedas ja tundmatus keskkonnas. Raske treeningul, kerge õppustel. Peale maaaluse kivilaburündi eeskujulikku läbimist, tõdesime, et koostöö on hea ja kõik on valmis läbima järgnevat pikemat koopaorienteerumist kuuseni. Õiges tunnelis läks vägevalt, veetakistused läbiti mängleva kergusega ja kuusk paistis tehnika poolt õhku paisatud ohtrate luumenite valgusel juba kaugelt. Tagasitulekuks oli keegi ainult vee sogaseks ajanud;) Tõeliselt äge retk ja aare, kondasime ka teises suunas pikemalt. Tänud kaaslastele ja ootame järgmisi väljakutseid.

 7 

Oh kuusepuu, oh kuusepuu, Kui haljad on su oksad! Ei mitte üksi suisel a’al, Vaid talvel ka siin külmal maal. Oh kuusepuu, oh kuusepuu, Kui haljad on su oksad!

Oh kuusepuu, oh kuusepuu, Sa oled mulle armas! Sind jõuluks metsast tuuakse Ja küünlad külge pannakse. Oh kuusepuu, oh kuusepuu, Sa oled mulle armas!

Ja nii oligi...peaaegu. Küünalde asemel kasutasime küll lampe ja fotod oleks ilmselt liiga reetvad, aga nad on olemas :)

Alustuseks aga "armsad" kaaslased üritasid minust teha elusat prunti, et sissepääsude juures kaoks tuuletõmme. Miks nad sisenemisel mind viimaseks jätsid, jäi arusaamatuks, küll aga väljumisel olin nagu punn omal kohal kui fotokas klõpsima hakkas. Need üüber püksid, mille jalga saamiseks olin kaasa võtnud korraliku totsiku libestit, muutsid minu tavapärase paindumatuse lausa sirgselgsuse etaloniks. Tõeliselt turvaline tunne oli aga "ussimaastikul" kõndimine ja kaalun tõsiselt ka isiklike kaitsevahendite kogu suurendamist. Aga aare...kohe jõuan ka sinna. Astusin kahe jalaga lompi ja Kajal oli meri põlvini(loomulikult tõukasin ta hellalt sinna lompi esmalt), paar sammu ja kostus, et siin võib ju uppuda. Erilist entusiasmi ei sisendanud ka eelvägi, kes kinnitas, et vesi on üle mõistuse. Jõudsin juba täiega kahetseda, et ei olnud tulnud paadiga nagu lubasin. Aga kõik siin elus on mööduv ja nii kadus ka hirm, külm ja näljatunne(ning solinast tekkinud pissihäda kah). Patseerisime kuuse otsingul ja ka muidu seal tundi-paar ringi ja elu on ju tegelikult täitsa lill. Ainus kadeduse hetk oli siis, kui vaatasin Reixi tavalist riietust, mis tundus oluliselt kuivem kui minu kaitsevahendi sisu, aga ka see unus peatselt. Kui kõik oli korralikult läbi uuritud, siis oli taas aeg saabuda halli, vihmasesse argipäeva ja autosse jõudes oli kõik kuiv märgunud. Aitäh peitjatele aarde ja kuuse eest! Soovitan täiega!

Prunt on prunt ja kumm on seks

 8 

Kokku sai lepitud et, kell 19,33 on kohtumine ja kohtumispaika muuta ei saa, Rexil eelluure tehtud. No kui kell kukkus olime me kõik kohal ja siis läks saginaks. Kõige kavalamad :P vedasid jalga kalamehepüksid, kõige sportlikumad pugesid tuunitud erivahenditesse ja kõige karastunum oli nagu ta oli, ei teinud midagi selleks et oma välimust muuta( tegelikult arvan, et ju ta end ikka seal riiete all oli paraja annuse hülgerasvaga kokku määrinud :P, no ei ole normaalne ,et inimene tossude ja dressidega sellisesse vette ronib, aga noh külm pidi inimese väljamõeldud tunne ju olema :D ). No ja ,et meil kellegi külm ju ometi ei hakkaks, läbisime soojendusvooru end Reixi poolt "ette luuratud" :) ebanormaalsetest käikudest sisse pressides ja avastades, et siit ei saa mitte sinna ,kus karastavad veeprotseduurid ees ootavad :D. Egas midagi, tuli jälle sealt hiireurust välja pugeda, see oli muideks veelgi raskem kui sisseminek, kuid maa peale me tagasi saime ja algas operatsioon "leia õige mulk" . No kui täpselt gpsi jälgida, siis selle leidmine ei olnudki raske, kuid tee sinnani oli täiesti ohutu. Nii kindlalt pole ma end veel kunagi tundnud, täitsa ussikindel ja puugikindel värk. Sellest kindlusest tiivustatult olin nii hoos, et äärepealt oleks ninali maandunud, no ei tulnud lihtsalt toime mitu-mitu numbrit suuremate käimadega kõndimisel. Ka siis olime lõpuks tõotatud maal, allakäigu trepi alguses. Veel viimased pilgud sinitaevasse( mis olid millegipärast pilves, seega päikesega hüvasti jätta ei saanud) ja sukeldumine. Julgemad astusid ees ja mina siis tasahilju järgi. Alguses oli vesi täitsa ok, ilusti kummikuservani( ka kalamehepükstel on kummikuservad- see lihtsalt täpsustuseks ;)), siis aga hakkas Kajal kahtlused tekkima, sest tema tuunitud ultrajalatsid täitusid imekiirelt veeollusega. Pakkusime küll ,et parvetame käepäraste vahenditega teda edasi kuid ta soovis ikka omasoodu vaikselt edasi liikuda ;). Hõikasin korra ettepoole, et kuidas veekõrgus on ( endal oli juba kuskil nabani ja püksid olid millegipärast hirmust ümber minu korralikult kokku tõmbunud ) ja sain vastuseks ,et "üle mõistuse". Hm, kui neil on vesi juba nii kõrgel, siis mis meist lühematest saab :P? Aga midagi muud ei saanudki, kui et vapralt tsunaamisid tekitades ( ma olevat liikunud nagu allveelaev :P) jõudsime kõik kuuseni ja kuna oli käes üks äraütlemata pidulik moment , siis saime ka nö kuusesõbraliku jorinaga hakkama( üleütlemata kiire ja lühikesega muidugi... harjutama peab veel :D )Ja, peale logimist ei tahtnud meie rännak kuidagi lõppeda. Vaatasime ka teise otsa üle, seal oli muideks märksa vähem seda veeasjandust, kuigi kraevahele tilkus seal kohati märksa rohkem. Sellise seltskonnaga oli see seiklus igati vahva, vahvam oleks muidugi kui keegi hea inimene seal käikudeks ka ühe korraliku teeme ära korraldaks, et seda risu seal vähem oleks, siis saaks teoks ka mõne soov, sinna näiteks kummipaadiga ekskursioone korraldada :P. Võtsime kaasa ka aardes olnud ränduri, kaua ta ikka seal maa all kükitab. Tänud peitjale ja vahvatele kaaslastele!Meeletult hea oli taas maa alt välja saada ja avastada, et pole siin kuivem ühti, keegi oli taevakraanid rohkem lahti keeranud :).

vaadake neid ultramoodseid papusid ometi ;)

siin on rotid :D

väga tarvilikud käimad ootavad uut omanikku, see pole ju ometi prügi

 6 

No kui ei ole prügi, siis on ju igati põhjust minna kaema, et mis ime seal siis on. Selline asi, sellises kohas - tõesti ime. Vaatasime kõik ja ahhetasime. Kuna ettevalmistused aardeleiuks olid tehtud põhjalikud, siis ei piirdunud ühe otsaga ning käisime ühtlasi uudistamas, kus asub teine dead end. Harjutused sellise koha külastamiseks tegime juba mõned päevad varem ja soojenduseks leidis Reix meile ühe vale koha, kus kõik said omal naha soojaks ja kondid korralikult paindesse. Õnneks oli taipu vahepeal gepsu vaadata ja see andis üllatavalt õige koha kätte, kus saab varbaid leotada ja näeb muudki põnevat. Tehtud!

 9 

Nüüd olin juba mitu päeva vennalt surfiülikonda nuianud ja lõpuks saingi loa. Väntasin siis kohale, panin kalipso selga ja... Taskulambi aku sai tühjaks. Üldse oli seal pimeduses üksi üsna jube olla. Olin tegelikult taliujujast klassiõe kaasa kutsunud, aga me ei suutnud sobivat aega kokku leppida, niisiis tuli üksi minna. Mässisin telefoni läbipaistvatesse kilekottidesse, torkasin teised samasugused varba otsa ja sidusin omast arust väga kõvasti kinni, panin crocsid jalga ja... Viie meetri pärast olid jalad läbimärjad. Üsna külm oli ka... aga midagi polnud teha, aare nõudis logimist. Kujutasin endale ette, et iga hetk jääb silma mõni jääpurikaks külmunud geopeitur või midagi muud hirmuäratavalt, aga kõik läks hästi ja ennäe, oligi kuusk jõulukingitusega- nimi saigi kirja ja võis alata piinarikas tagasitee. Uuesti värsket õhku hingates avastasin, et olin vahetussokid maha unustanud, tuli ilma läbi ajada. Väga lahe aare ja muidu poleks siia kohe kindlasti sattunud! Aitäh!

NB! Kõigi TB-jahtijate rõõmuks on aardes nüüd ka travel bug, kiirustage!

Leitud.

 4 

Kalipsoga oli seal tunduvalt parem kuuske otsida. Võttis lausa higistama. Mulle meeldivad sellised kohad väga! Aitäh!

 1 

Oleks ikka pidanud motiveerimiseks ühe ränduri jätma, sest ega ise ka enam sinna vabatahtlikult tagasi ei kipu :)

 3 

Mõtlesin, et lähen viskan ka pilgu peale, mis ekstreem asi seal ometi on. Jalgrattaga lähenedes paistis hoone vareme juures parklas seismas tuttav auto. Madis! Nonii, mõtlesin, eks läheme koos seda ekstreemi proovima! :) Proovisimegi, aga osutus arvatust raskemaks. Liiga külm ja liiga sügav. Pöördusime tagasi. Minu poolt lükkub vist määramatusse tulevikku see. Kui just... No peab ikka tahtmist olema sinna minna, eriti, kui FTF ka juba läinud.

Tutvun alates 20:30-st kohaliku arhitektuuriga, kahjuks seltsilisi pole, kellega plaane pidada!

 1 

Seal kandis polegi ma ammu jalutanud ja seekord jalutasin kaua. Tekkis mõni teooria ja tõesti loodan, et see peab ka paika. Jalad marjad, hakkasin ära sõitma ning möödusin jällegi ühest toredast putkast. Mõtlesin, et vaatan siis, mis seal sees on. Tagumine tuba oli tore tuba - kellegi magamistuba. Sain südamerabanduse ja lahkusin.

 1 

Ei tahtnud ära külmuda seal, seega pöördusime tagasi.

Leitud.

 3 

Aix avastas et uus aare. Natuke sai silmitsetud ning mindud. Kui kohale jõudsime oli rahvast seal ikka päris palju. Leidsime ka õige suuna kust minna aga vesi mida mööda minema oleks pidanud tundus liiga sügav ja külm ning varustus kesine. Koju tagasi sõites mõtlesime erinevaid võimalusi kuidas varustust kohendada. Vajalikud asjad kaasa ja tagasiteel olimegi. Peagi jõudis Allangi kohale nii me siis teekonda alustasime. Peab mainima varustusest abi polnud. Mehed olid munadeni märjad mul läks veidike kehvemini kuna pikkust pole mulle ju antud. Siiski leidsime kuuse üles... üllatus oli kusjuures suur sest seal oli tõesti kuusk. Teist korda sinna vist väga vabatahtlikult ei läheks aga hea meel, et selle ette võtsime.

 20 

Peale seda kui olin kõrvad lontis sealt minema jalutanud ja koju naasenud, ei andnud see mitteleid mulle üldse rahu. Kindlasti oleks tulnud magamata öö ja lihtsalt vähkrenud voodis. Seega sai pakitud natuke korralikum varustus...(3 taskulampi, "mägi aivari" teip, toidukile, spreivärvid, kuivad riided jne), millest küll hiljem suurt kasu polnud. Kihutasime tagasi ning ise veel tee peal mõtlesin, palun tee nii et seal oleks veel geopeitureid, kes on samuti väiksena pea peale kukkunud, nagu mina. Olin saanud vaevalt auto parkida kui tuttavad näod minu taha oma neljarattalise ära parkisid...Iksid. Minu palveid oli kuulda võetud. Suundusime taas juba tuttavale objektile. Pean tunnistama, et olin Allani peale kade, kui ta oma kalamehe kummikud jalga tõmbas. Kuid jah, ainult seniks, kui meheau rõõmsalt jäises vees vagu tõmbas. Vähe sellest, et vesi lainetas jalge all, nirises seda ka ülevalt ja otse krae vahele. Hambad ristis olime lõpuks jõudnud kindla eesmärgini ja kena jõulukuusk meid tervitas, mille alla olid päkapikud meile jätnud aarde konteineri. Ftf aeg oli saabunud, kui mu külmast jahtunud aju suutis veel meenutada sai kellaajaks 23.38 Tagasiteel suundus meile vastu veel üks hulljulge ning kindluse mõttes ootasime poolel teel tema logimise ära. Igatahes sügav kummardus nende vaprate kaasvõitlejate ees, kes sellel üritusel kaasa lõid...tänud...tänud...tänud :)

Hetkel jäi kahjuks asi pooleli, kuna kohapeal vastavat varustust käepärast polnud...tuli tulla koju, ennast koguma, täiustama ja uuele katsele :)

 2 

Vanemate julgustavate sõnade("Sa oled hull! Kuhu sa sellise ilmaga lähed??") saatel võtsin kuurist ratta ja asusin teele. Juba eemalt kuulsin inglisekeelset vestlust. No selge, kellega tegemist :) väike jalutuskäik ja juba saabusid Hanno ja Triin. Tegime selgeks aarde asukoha ning tervitasime järgmisi tulijaid. Üritasime ronida, aga vett oli lihtsalt liiga palju :( Seekord jäi leidmata. Kuivema ja valgema ilmaga tagasi.

 4 

Seekord paneme kirja FDNF:P Saabusime vaid mõne minutiste vahedega ning vahtisime nulli kui lehm lennukit ning siis valis igaüks oma puu mille otsa ronida.