Hukkunud sõjaratsu

Korduvalt edasi lükanud, kuna tundus keeruline. Täna võtsin mõistatuse ette ja kõik oli kohe selge. Tänan

Siin otsisime ikka kaua. Ronisime siia-sinna ja kangutasime kõike võimalikku. Lõpuks kui juba lahkumas olime, vaatasime korra veel tagasi ja tekkis mõte ikkagi üks koht veel üle vaadata. Olime seda mõlemad ka varem korraks kahtlustanud, kuid ikkagi ei kontrollinud. No ja muidugi, seal ta siis oligi. Küll oli hea tunne raamatusse logi kirjutada. Tänud peitjale siia juhatamast!

Mõistatus leidis lahenduse juba eelmisel aastal, aga lõppu tookord ei jõudnudki. Nüüd olles logisid lugenud, ei tahtnudki enam üksi tulla. Õige otsus, kahekesigi läks ikka seda aega nii et vähe polnud. Õiget kohta küll sai kahtlustatud, aga samas püsis lootus, et ehk ikka mitte. Kui enam midagi üle ei jäänud, sai ka see üle kontrollitud ja no loomulikult, see toiming võimaldaski siis logi ka kirja panna. Peitjale loomulikult tänud nende noorte meeste saatusele tähelepanu juhtimast ja seda kurba sündmust aardega märkimast.

Aitäh! Lahendus käes, aare leitud!

Teekond lõppu kulges algul läbi kõrge heina ja siis juba mööda meeldivamat rada. Võttis meil natuke liiga kaua aega seal lõpus see leidmine. Kõigepealt upitasin Silverit mitmest kohast kõrgemale, aga lõpuks sinna õigesse paika ta ei lubanud ennast tõsta. Eks siis pidin ise ronima. Pärast oli Silveril muidugi natuke kahju, et ta ei julgenud. Aitäh!

Lõpu suutsime mõelda endale raskemaks kui tegelt oli. Suur aitäh peitjale aarde eest!

Tänud peitjale!
Mälestuskivi külastasime üle-eelmise aasta suvel, nüüd siis oli õige aeg tulla ja oma nimi kirja panna.

Õhtuse motikatiiru esimene täpp. Ääretult kurb sündmus ja no tõesti, Pakri tundus endalegi piisavalt lähedal. Aare ise oli aga hästi peidetud. Rõõmustasin, et minugi kondikesed kenasti karbini jõudsid ja saime nimed kirja panna.

Leitud, logitud, tänan!

Mälestuskivi olen ära külastanud juba mitmeid aastaid tagasi, täna läksime otse lõppu.

Ma mäletan selle tragöödia ja hilisemate kohtuprotsesside lehtedes/teles kajastamist, olin sel ajal just alustanud erialaõpinguid ning teemad mis puutusid õigusemõistmisesse, olid teravdatult fookuses. Toona olin oma hinnangutes kõvasti kompromissitum ja kaugelt mustvalgem, täna, õppinud läbi kogemuste palju laiemat pilti vaatama ja hinnangutes kihte kasvatanud, on arvamus teine…

Õnnetusega vahetult seotud inimeste vaateid juhtunule annab mõjusalt edasi 10 aastat hiljem valminud “Surmaretk”; kel Sõjaratsu aare leidmis- ja lahendamisplaanis ning soov saada tutvustatud teemale & koha ümber veelgi sisukam sisu, tasub ära vaadata, lisaks Riigikohtu otsuse 3-1-1-10-00 lugemisele.

Ma ise olen mõelnud Kurkselt minna kord Kappat otsima, mitte küll nii nagu luurerühm vaid turvaliselt mingi stabiilse “iselaevatatava” ujuvvahendiga ja kindlasti väga hoolikalt valitud sooja/tuuletu ilma päeval aga eks näis, mis sellest tuleb, päris lähiajal see kindlasti ei juhtu. Aga kui kord juhtub… noh, eks siis tuleb selle kohta ka logi. Aitäh Taxule aarde ja Helenile/Salmele seltsi eest, oli meeldejääv käik.

Selle aarde lugu sarnaneb mul mõnevõrra Airi logiga. Pikka aega jäi see aare üldse tähelepanuta, kuna polnud sinnakanti asja. Siis kui eelmisel suvel Pakrile mineku plaan tekkis, oli mõte ühildada saarele minek ka sadama külastusega. Ei saanud plaanist asja ja nüüd lõpuks Nõva kanti minnes otsustasime sellele pikalt edasi lükatud asjale punkti panna.
Väga mõnus koht jalutamiseks - päike paistis soojendavalt, kadakate vahel tekkis selline Saaremaa tunne, et oleks võinud kohe pikemaks jääda. Aare ikka esimesest vaadatud kohast välja ei tulnud, aga teine idee viis sihile. Tiimitööst oli ka kasu ja nii me nimed kirja said. Tops oli seest tsipa märg ja logiraamat niiske. Kuivatasime ja panime paar donotiiti talle seltsiks. Aitäh kutsumast!

Selle aarde avastasin enda jaoks möödunud suvel, kui sai peetud plaani Pakritele minna, ning lahendasin ära. Pakri plaan jäi küll tagumisele riiulile oma aega ootama aga siin sai täna jalutamas käidud. Aarde asukoht oli mulle, ma ei saa isegi aru miks, üllatust pakkuv. Tänan!

Kunagi ammu sai mälestuskivi juures algandmed kogutud. Nüüd tundus sobiv aeg ka nimi kirja panna. Pisut turnimist ja tehtud. Logi niiske, vajaks korralikumat kuivatamist. Tänud!

Helistasin Tarmole ja tema väitel sai logiraamat piisavalt kuivaks. Võtame hooldusvajaduse hetkel maha.

See kurb sündmus oli väga suur dragöödia. Inimesed polnud veel toibunud 94 aasta siiani palju küsimusi tekitavast katastroofist kus meri tuli ja võttis. Ja siis 97 veel selline kõikide halbade asjade kokkulangemine. Oli üsna minu ajateenistusaja paikku ja tekitas palju vastakaid tundeid. Aga meri annab, meri võtab!

Loendamisega muret polnud ja peale väikest pusimist oligi täpp kaardil. Ennem lõppu jäi aga poiss magama ja ei tahtnud teda väga kaugele autosse jätta. Lugesin kll peitja soovitust aga eks oma silm ole kuningas. Algus ei olnudki kõige hullem aga ühe koha peal tulin kll korra autost välja ja hindasin olukorda. Ei olnud ta nii hullu midagi. Tuli lihtsalt rööpa põhjasid vältida. Õnn jäi muidugi üürikeseks kui paarsada meetrit ennem lõppu keelav märk ette tuli. Aga see oli juba piisavalt lähedal et poiss korra autosse jätta. Kohapeal tegin ikka paar ringi ümber pudrukausi ka ja esimene mõte ei olnudki õige. Aga ega ta sellegipoolest peitu jäänud. Sisu oli pisut niiske ja võtsin ta autosse kaasa et võileiba kõrval armatuuril väheke kuivemaks tuulutada. Pärast läks kõik omale kohale tagasi ja loodetavasti püsib kuiv. Tänud peitjale

Jõudsime mäletusmärgi juurde napilt enne hämardumist. Mere ääres puhus külm tuul ning tegime klõpsud ja läksime autosse lahendama. Meile tulid numbrid ilusti kätte ning suundusime lõppu. Kohale jõudes oli juba pime ning kumbki meist polnud taskulampi kaasa võtnud. Mitte, et mul seda oleks, aga isegi oma seasilma ei võtnud. Turnisime loogilisemad kohad läbi kuni jäi valikusse ainult see viimane. Oh jah. Otsustasin, et seekord lähen mina. Aare vaataski kohe vastu. Kallasin hunniku vett välja ning panin aarde tagasi, et sisse ei sajaks. Ikka mõnus adrenaliinilaks, mis külma ilmaga ainult kasuks tuli.

Väga kurb ja uskumatu, et selline asi veel nii hiljuti aset leidis, kuid aitäh tutvustamast ja aarde eest!

Õnneks jõudsime siia veel valges, pimedas külastamine keelatud. Loendasime vajalikud asjad ja tegime vajalikud arvutused. Lõppu jõudsime muidugi pimedas, sest minu madal autoke jättis mrid päris arvestatavasse kaugusse. Vihje aitas leida otse loomulikult... Tänud

Logiraamat on märg

No lõpuks leidis asi lahenduse!

Leitud. Aitäh.

Kuna kardan koeri, siis ei riskinud nullpunkti minekuga. Õnneks sain ka ilma lahendatud. Lõpus poleerisin algul hoopis valet kohta. Peale väikest mõtlemist jäi ka aare näppu. Nagu öeldud - üks paljudest. Aitäh!

Tuulekene puhus putukad laiali ja peale väikest tiirutamist panin nime kirja ning nautisin vaadet. Võtsin hetke ka enda suuremate merehädas olemiste meenutamiseks ja rõõmustasin vaikselt, et meil on PPA ja abivalmis vabatahtlikud.. kohe julgem on järgmistele hullustele vastu seilata :) Tänan peitmast.

Pisut mõtlemapanev retk, aardepaik on päikeseloojangu vaatamiseks super.

 1 

Oleme samuti kunagi nullis juba käinud, sellest tulenevalt oli ka lihtsam kodutööd teha. See sai millagi talvel ära tehtud. Täna oli aeg lõppu külastada ja nimed kirja panna. Eks see tee lõpuosa on tõesti selline, et madalapõhjalisega sinna ei lähe ja tark juht ilmselt ka ei kipu. Enne lõppu tuleb keelumärk nagunii ette.

Koht on väga kena vaatega ning kuna peidukohti ülearu palju ei olnud, tuli ka leid kiirelt. Täname aarde eest!

Ilus korralik aare, tänud :)

Alguses olen korduvalt varasemalt käinud seega lahendasin mõistatuse kodus arvuti taga. Täna oli sobiv aeg ka logimiseks.

Väga mõnusa teostusega aare. Käisime kõigepealt nullis, tutvusime mälestuskiviga, jalutasime muulil ning nautisime niisama sumedat suveõhtut, siis autosse - kiired arvutused ja null tuli täitsa loogilisse kohta. Madalapõhjalisega sai poolele teele - viimased paarsada jalutasime. Kohapeal nägi kaaslane juba kaugelt miskit kahtlast ning niikaua kui mina ümber objekti luusisin oli temal juba aare käes :) Suured tänud siia kanti kutsumast, õhtu lõpetuseks vaatasime veel temaatilise dokfilmi ära ning tõdesime, et kohati on ikka päris piinlik olla eestlane, kelle toiduks on ikka teine eestlane.

Mõistatud lahendatud, sai kohapeale mindud ning loogika abil tõenäoline aarde asukoht tuvastatud. Taaskord sujus tiimitöö hästi. Hästi teostatud aare! Kaasa haarasin TB.

 1 

CrV- sai kenasti làbi, Ja mere ààres seisis ka veel Forrester. Aga madalama autoga kahtlane. Vàga vahva leid lastega. Tànud :)

Leitud. Logitud

Viskasin pilgu peale. Kõik on kenasti.

Eeltöö tegin ära kodus ja jalutasin otse lõppu. Esialgu tundus suhteliselt võimatu kätte saada. Olin aga lugenud üht logi, mis andis lootust, et seda kaudu isegi saab. Ja nii ma siis varsti käppisingi seda kohta, mis alt vaadates tundus kahtlane. Ja oligi seal, aga pisut ootamatul ja laheda peidukaga kujul. Aga seal ei saanud ju potsikut lahti, siis pidin poolele teele tagasi tulema, ära logima ja jälle sinna minema. Oli ikka hea tunne küll kui logitud sain. Sellised on head - näed ja arvad, et kätte ei saa, aga siis ikka saad. Tänud!

Kuna seal mälestusmärgi juures olen ma varasemalt mõned korrad juba käinud, siis seekord läksime otse lõppu. Ega seal objekti osas erilisi küsimusi ei tekkinud, natuke silitasin algatuseks valesid kohti ka, aga siis jäi õige asi silma. Tänud peitjale!

Täname aarde eest!

Mõistatus oli eelnevalt lahendatud, seega kõigepealt logisime aarde ja siis läksime kivi juurde. Auto jätsime aia taha ja jalutasime sisse, valvur ja kuts olid sõbralikud, kuid sellise tuulega seal pikalt ei passinud. Täname aarde eest!

Tegin nii nagu poleks tohtinud ehk käisin enne aarde juures ja siis külastasin mälestuskivi. Kivini jõudmine oli keerulisem kui aardeni, sest eramärgid ehmatasid, aga kõrvalt läks ka tee ja kasutasin seda ning mööda mereäärt jõudsin kivini. Meri oli rahulik ja 2 luigepaari liuglesid seal. Tänud juhatamast.

Esimese hooga mõtlesin, et eramaa sildid ees, et kas tasub minna. Siis läksin kohapeale ja valvur passis mind ja mõtlesin jälle, et kas tasub minna. Ikka läksin kohale ja siis vaatasin, et kuidas ma siin otsin - valvuri nina all niimoodi. Vaatasin merd ja läksin autosse tagasi ja siis sain aru, et ikkagi mõistatusaare :) Ja nüüd juba googeldasin pildi uuesti ette ja lahendasin ära. Lõpus oli väga vahva, andis selliste vihmadega sinna ligidale sõita ja peidukaga ka vaeva nähtud. Tore.

Lahendus tuli küll guugeldatud fotosid vaadates, aga mälestusmärgi vaatasime ikka üle. Tegelikkuses on kivi ja luuletus sellel palju mõjusam. Minu klassivend pääses sellest kurvast nimekirjast.

Soovitus auto parkimise osas oli igati õige, kuigi aarde poole jalutades tuli vastu üks üsna madal Peugeot. Oletasin, et tuleb otsida pisut mujalt, aga kui vaatenurk muutus, leidsin ka õige asja kiirelt üles! Mõnus jalutuskäik ja ilus vaade. Aitäh!

See aardeni viiv tee on omaette vaatamisväärsus, mina polnud kunagi varem midagi sellist näinud. Aarde juures kahtlustasime kõigepealt vale vihjega sobivat kohta, lõpuks märkas Kenri ka õiget asja. Aitäh!

Ammu ei ole nii viletsat teed sõitnud. Aitäh!

Kahe inimesega oli otsinguid lihtsam teostada kui üksinda. Tänud sinna juhatamast.

Mõistatuse osa oli lihtne, kohapeal jäi natuke kõrgusest puudu, et aknast kätte saada, tänud.

Selle aarde nulli sai külastatud juba pea kaks aastat tagasi oma matka käigus. Siis pugesin ühe paadi taha peitu ja tegin tuulevarjus arvutusi. Kuna aga aardeni oli vaja pikk tee tagasi jalutada, siis selleks mul aega ei olnud.

Täna aarde juurde jõudes oli jälle deza vu hetk ja meenusid kõik mälestused siit möödudes. Algaja geopeiturina leidsin oma matkal igas võimalikus kohas aarde peidukoha ja mõtlesin sinna juurde ka loo. Selle aarde juures mäletan, et mõtlesin loo kahest sõbrast "Diimast ja Zuurast", kes oma pika seikluse lõpuks nimed sõpruse jäädvustamiseks seinale maalisid.

Minul oli au siia logiraamatusse nimed kirjutada, leidmise rõõm ja au jäi sellel korral teistele. Tänud peitjale aarde eest.

Kuna teised tahtsid minna, leppisin olukorraga, et lahendan mõistatuse tagantjärgi. Praeguseks on lahendus olemas ja geokontroll roheline. Muidugi pean tunnistama, et mitte ausalt vaid sohi ja google abil. Aardeni jõudmine oli päris pika ringiga, sest Janari kaardil olnud koordinaat juhtis meid esialgu lutsukiviranda. Õnneks on meil tehnoloogia ja suhtlusvõrgustikud ning Juta suutis ühest online vestlusest tuvastada enda ja Janari arutelust õiged koordinaadid. Kohale jõudes võtsime ette väikese jalutuskäigu ilma noorteta, kes otsustasid teha lõunauinaku. Aardeni lähenedes jooksis meist mööda metskits, nii lähedalt polnud mina eelnevalt sellist looma näinud. Leidsime ka aarde asukoha ja Janaril tulid meelde ajad, kus ta oli põhimõtteliselt selle aarde all istunud ja mõelnud juba oma tulevase aarde sellesse kohta. Otsisime ülevalt ja alt. Kuni tuli ka minul isu vaadata kõrgemalt. Tahtsin paari kohta vaadata ja oh imet, leidsingi (maastik 2 kätte ei saa aga kolm on võetav?!). Tuli välja, et Sven oli aaret juba liigutanud, märkamata õiget kohta. Aare oli lahe ja tänan peitjat, mõnus jalutuskäik ja hea emotsioon.

Aarde mõistatuse lahendas ettenähtud viisil täpselt 25% kohal käinud meeskonnast (noored magasid autos õiglase und). Täpsemalt siis Janar, mina isiklikult spikerdasin googlest ja Karin lubas tagantjärgi lahendada. Kohalejõudmist takerdas aga mahavajunud geopeituse leht, mille tõttu meil polnud enam õigeid koordinaate.

Siinkohal tuli aga appi minu ja Janari chatisuutlikkus, ehk siis meie kunagine vestlus aarde teemal ja uhkeldavad koordinaadid, mida omavahel vahetasime. Nagu varrukast võlusime chatiajaloost koordinaadipildi välja ning sõit võis alata.

Autoga me ligi ei saanud, rööpad olid selleks liiga jubedada, et neid proovima minna. Viimase 500 m jalutasime. Ja kohapeal viitsime ka ikka mõnusalt aega, kuniks leidsime aarde kohast, mida Sven juba korduvalt näppinud oli. Tänud peitjale!

01274

Jalutuskäik ilusa päikesepaistelise ilmaga. Lõpus võimlesime rohkem, kui oleks tarvis olnud. Tänud!

Arvutused olid juba kes teab millal tehtud. Täna tulin siis asja uurima. Tee oli juba üsna poriseks sulanud ja korralikud rööpad sisse sõidetud, aga sellest hoolimata trügisin autoga nulli. Õnneks maastiku raskusaste oli mulle täiesti jõukohane ja nii ma logimist saingi nautida. Tänan.

 1 

Käisime kõigepealt kivi juures nagu ette nähtud. Küll oli alles külm tuul, täitsa uskumatu, et see üldse nii külmaks käib. Igatahes koordinaadi sain kokku. Kuna tuul oli jäine, siis ei ahvatlenud jalutamine teps mitte. Sõitsin aarde kõrvale ja panin nime kirja. Polnud sel teel häda midagi. Iseenesest tubli mälestusmärk. Selline asi on mind alati ärritanud, et kui sõjas juhtub sõdur surma saama (sõjas ju saadaksegi surma), siis tehakse sellest üleriigiline tragöödia, aga kui rahuajal sõda mängides sõdur surma saab (mis peaks olema täiesti lubamatu), siis ollakse vait kui kuldid rukkis. Ometi on viimased lausa kordades rohkem. Antud juhtum on selles osas erandlik, et kui ikka üle tosina korraga kasti läks, siis ei saa mitte vaiki olla. Igatahes tänud peitjale. Koht väärib kindlasti aaret ja igati korralik teostus ka.

Leitud

Kohapeal ei läinud gepsu vajagi, kohe oli aru saada, mis objekt aardega seotud. Mõned minutid sai tiirutatud, enne kui õige idee tekkis. Siis oli ka leid kiire. Hämmastavalt lihtne oli sinna saamine.

Mõistatuse lahendamisest selle aardega pääsesin. Nulli minnes saime autoga üllatuslikult lähedale ning jäi veel vaid lõpuspurt. Lahedalt tehtud lõpp, petab päris hästi ära. Aitäh!

Mälestuskivi juures sai uudistamas käidud aastaid tagasi.Millegipärast on meeles koerte meeletu klähvimine :)

Kaupo geomobiil tegi väga head tööd,saime lõpule küllaltki lähedale.Väike jalasirutus veel enne kohalejõudmist ja maastikule vastavast kohast saime ka vahva teostusega konteineri kätte.Tänud!

 1 

Teel lõppu otsustas Kaupo oma geomobiili võimeid testida. Kuskil päris mitmesaja meetri peal läks olemine "karvaseks", aga masin pürstis vapralt edasi. Ühe eriti nurjatu mudavanni eel tuli siiski jõuvanker hüljata.

Lõpus uudistasime siit ja sealt, aga viimaks sai selgeks, et raskusaste peab olema ikkagi hea põhjusega määratud. "Abivahend" oli rajatisele sisse ehitatud ja peagi olidki Allan ja Kaupo õiges kohas. Nüüd ei läinud kaua, kui vahva maskeeringuga aaregi kätte saadud. Aitäh hea aarde eest!

Nii nii :D Sellega oli nii, et kõigepealt otsisime seda ühest kohast, mis Annel hirmus korraliku geopeiturina oli välja arvutatud. No ega kohal väga viga ei olnudki kui välja arvata see, et ta rämedalt ühe teise aardega 160m konflikti tõotas minna. A polnud hullu, turnisime ikka seal aia ja puu otsas ja Anne oli valmis ka kõik lähemad kuused läbi ronima mis isegi väga ronitavad ei olnud:) Võtsime siis selle teise aarde esialgu ära ja sai selgeks, et tuleb ikka nulli minna ja kõik uuesti välja arvutada. Võlusime ühe koordinaadi välja, mis lausa etteantud piiridesse mahtus. Tavaliselt ma esimest tulemust kunagi ei usalda, aga seekord tundus küll õige. Geokontrolli igaks juhuks ei teinud - mine tea mis see veel ütleb. Lõpus oli ikka natuke mõtlemist, et kuhu see karp siis poetatud on, aga kätte saime.

Aga tegelikult on see ikkagi väga sünge lugu. Ühte meest ma tean kes retkel osales. Tema jõudis kaldale...

Mina olin seda aaret juba korra Kleonega otsinud kuskilt karupersest. Kuna tookord ei leidnud ja tänaseks polnud paberitki alles, siis tegime selle aarde nii nagu peitja ette näeb.

Läksime nulli ja kohe oli kallal koer. Lükkasin Aini ette, et sealt vähe rohkem võtta. Murka aga rahunes ja meie saime oma andmed. Seisime, lugesime ja vaatasime vaikides, õõvastav. Kirjeldus nägi ette arvutamise. Ega ma loll ole kui mateõps kõrval istub. Tegin näo, et mul on kõht tühi. Ain arvutas. Lõpus oli mul küll karvane tunne, et tal tuleb kooliraha tagsi maksta, sest minu visuaalne vaatlus karpi lagedale ei toonud kui murdosa sekundist kraapis mees aarde välja.

Koht vajas aaret. Mõned aarded peavadki tõsisemad olema, ise tegin ka ühe just sellise, et geopeiturid korraks seisaks-mõtleks, et su elu võib muutuda-lõppeda ootamatult.

Ei leidnud.

Kunagi ammu lahendasin Siimuga alguse ära, kuid lõppu ei jõudnud minna. Nüüd otsustasin selle ära teha. Esimene ring nullis ja tulemus - midagi. Otsustasin logisid vaadata ja avastasin, et uus mõistatus on tekitatud. Kuna mul polnud õrna aimugi, millise mõistatuse ma kunagi lahendasin ja polnud soovi siin tunde asjata otsida, siis otsustasin küsida, kas mu objekt ikka õige on. Õnneks oli Inga telefoni vastu võtmise osas minust kõvasti pädevam ja sain juba esimese korraga ühenduse ning kinnituse, et ajan oma rebast õigest urust taga.
Otsisin siis edasi. Ilus õhtu oli, vaated olid ka kenad ja mingil ajal jäi aare ka mu silma alla. Aitäh toreda aarde eest!

Leitud.

Esimeses punktis käisime kunagi suvel, kuid edasi jäi minemata. Mingil ajal sai geokontroll roheliseks värvitud ja alles nüüd sattusime taas siiakanti.
Nüüd oli aga kärss kärnas ja maa külmand ja märg ja tuuline ja libe ja... Üleüldse, tekkis siin mõte "manjaana!". Teine kord, teised mõtted ja teised olud ehk soosivad ka asja lõpule viimist. Ja tuju on ikkagi hea. ;)

Aitäh peitjale!

Suvi Kurkses. Üksik latern ootamas...

Ja ilm oli ilus...

Aarde eelmine versioon oli lahendatud aga kuidas ja kuhu see vastus kadus, ma ei tea. Seega täna käisime nagu kord ja kohus ka nullis. Sadamat valvavatest koertest üks oli ketis ja teine valvuri majakeses. Lugesime ridu, vaatasime merd ja kõndisime tagasi autoni. Lõpus saime paljusid valesid vaadata enne kui päris asi näppu jäi. Asi oleks võinud väga kurvalt lõppeda, kuna objekt oli libe ja libises käest otse julgestuse poole. Seekord läks meil siiski õnnelikult. Aitäh! EVEJ

Sõiduk tuli jätta veidi eemale nagu soovitatud. Jalgsi nulli, ringike nullis ja käes ta oligi. Tõsi, enne tegin jõuharjutusi. Tänud peitjale selle kurva sündmuse teadvustamise ja meenutamise eest! Aare heas seisus.

 4 

Mõistatus oli juba tükk aega tagasi lahendatud, nüüd siis kohapeal vaatamas. See oli tõesti üks paljudest. Eks sai vaadatud mitmest kohast, aga lõpuks ikka õigest ka. Hästi teostatud. Peale aarde pesasse panemist võttis Tarvo mind hellalt kätele. Olin nii elevil, ei mäletanudki millal see viimati juhtus, aga see kord muidu ei saanudki - minu tuhandes aare Eestis :)

 1 

Lahendus ei tulnud üldse mitte kergelt. Oma arvates sain kõik numbrid lihtsalt ja korralikult paika, aga kontrolli roheliseks ei saanud. Lisaks näitas punkt kuidagi väga kaugele metsa. Umbes veerand tundi istusin ja üritasin selgust leida, kuigi oma arvates ei osanud enam midagi teisiti teha, kui järsku saabus valgus. No ikka täitsa ohmu, mis ohmu. Miskipärast olin kivil kaks rida täiesti tähelepanuta jätnud ja sellega valemi kasutuskõlbmatuks muutnud. Pärast õigete asjade õigesti loendamist sai numbrid paika, kontrolli roheliseks ja punkti täitsa normaalsesse kohta. Polnudki muud kui kohale minna.
Nulli jõudes meenutasin maastiku raskusastet, kuid õnneks polnudki nii hull kui kartsin. Turnisin väheke, vaatasin seniks, kuni käsi kobas konteinerit, kakandeid nina all ringi jooksmas, logisin ebamugavas asendis ja ebakindlal pinnasel, vaatasin jälle kakandeid kui karbi tagasi panin ning oligi aeg minna. Tänud aarde eest, millega meenutada.

Autotee lõpp

Nüüd vahepeal sain geokontrolli roheliseks ja kohapeal otsisin samadest kohtadest, kus eelmisel korral - kui ei olnud geokontrolli roheliseks saanud. Siis aga miski aeg jäi miskit silma ja võtsin konteineri peidukast välja. Täitsa vahva asi, tänud!

Täna, 5+ aastat hiljem, aare veel logimata. Mis siis ikka, likvideerin selle võla :)
Täname õue kutsumast!

Siin oli kaks korda täna võimalik logimata jääda. peale koordinaatide tuvastamist selgus et sinnakanti ikka vist täna ei saa, Õhtuks tuuled muutusid. Ja siis lõpppunktis suutsime ikka niirumalad olla et aega kulus, kuid aega kulus. Ja oleks vist jäänudki kuluma, kui vahetult enne lahkumist suutsime siiski peiduka tuvastada.

Selle aardega käis meil mingi kassi-hiire mäng. Et kord nagu oli punkt gpsus ja siis oli punkt kaardilt kadunud. Nii me esimese suure hooga aardest mööda panime. Mööda sõites lõi välja geovaist, et siin võiks nagu aare olla ja peaks peatuse tegema. Teekonnapunkti aga gpsus polnud. Kodus geopäeva kokkuvõtteid tehes tuli ikkagi välja, et näe kus üks punkt end peidab. Täna tegime järelnoppimisringi. Aega läks, aga kaval peidukas sai leitud. Ja kohalikel sääskedel oli pidu.

Täiesti jõukohane mõistatus ja lahe konteiner. Tänud peitjale!

Gepsuvaba üliminiaarderetke esimene aare. Ja kohe ka ainuke, kus leiuga läks ikka aega. Nulli üritasin telefonist google mapsi järgi paika panna aga see näitas vähe valesti. Seetõttu otsisin ka kaua valest kohast. Kui juba laiemalt hakkasin vaatama, siis tuli leid kiirelt. Kivi juures sai käidud juba eelmine aasta Pakri saarte külastuse ajal. Tänud peitjale! Huvitavad kohad ja mõnus konteiner.

Võtan kriitika omaks. Sai seekord kiirustades koostatud ja ei meeldind väga endalegi. Kohendasin sõnastust.

 1 

Loomulikult olid GPS-is veel vanad koordinaadid ning nii ma nulli jalutasin ja seal erinevaid paiku poleerisin. Siis lugesin kirjeldust ja sain selguse majja, mis valesti on. Koorisin oma varasemad pildid vajalikust infost nutifoni kaudu silme ette ja hakkasin koordinaate välja manama... no mingi jama, kohe kuidagi ei saa geokontrolli roheliseks. Täitsa hullumaja - muidugi eks küsimus ikkagi tekib, mis asi see kolmega korrutada tuleb, kuid kõige loogilisem variant andis ka kõige loogilisema tulemuse, kuid kohapeal siiski tünni näppu ei jäänud. Mingi anomaalia mul selle aardega. Kord on kadunud, siis jälle ise saamatu - krt, elu on ikka keeruline.

Seekord sain sõjaratsu kätte ikka, huvitav konteiner juba eelmiselt katselt tuttav, nüüd ka sisu kenasti olemas. Loodetavasti leiab aare oma uues asukohas rahu ja ei lange enam vandaalide rünnaku ohvriks. Ehk said sõjad sõditud. Aitäh taastamast.

Tagasi autos, uurisin parasjagu kaarti ja plaanisin edasist marsruuti kui tee äärde tõmbas tume maastur, juht astus välja, pani suitsu ette ja marssis naadivõssa aega viitma. Olin peaaegu kindel, et tegemist on geopeituriga, aga häbelik nagu ma olen, ei tihanud heast peast võhivõõrale ligi astuda ja küsida, mis ta teeb siin üksildases paigas. Vähemalt seni pole veel sama kuupäevaga logi ilmunud, nii et äkki oli tõesti lihtne mugu.

Geotuuri eelõhtul kartsin, et nüüd jääb kollane täpp kaardile, kuna aare on kadunud. Õnneks omanik taastas ning tuuri hommikul lahendasin mõistatuse kolmas kord ära. Mälestuskivi juures olen Pakritele minnes käinud, nii et see pool on ka nähtud. Aarde enda leidmine võttis natukene aega, ei jäänud kohe üldse silma õige koht. Pikka iga uues kohas aardele ning tänan peitmast!

 2 

Kuna konteineri põhiosa oli alles, siis panin ta uues kohas kohe ka püsti. Pole küll ise päris rahul, aga käigu pealt paremat ideed ei tulnud. Ühtlasi, juba niigi sünge alatooniga aare on seda nüüd veel kraadi või kaks rohkemgi.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

31. august 2014 sai seda tulutult otsitud, kuid aare oli kadunud. Selleks laupäevaks on meil planeeritud selle piirkonna tuur, kuid nüüd jälle aare kadunud. Mingi needus on siin mängus :/

Einoh, müstiline kant. Jälle läinud?! OK, ega veel alla ei anna ka. Aga nüüd rändab küll ühte hoopis teise paika. Vaatame, kas kotermann ka sinna järgneb.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Sohki ei teinud ja käisin ikka nullis mälestuskivi juures ära. Lõppu jõudsin nädal hiljem oluliselt ebamugavama ilmaga. Paduvihmas otsisin umbes 20 minutit, kahjuks aaret ei leidnud. Tuleb tunnistada, et vihjevahend puudus, selle asemel improviseerisin alternatiivmeetoditega. Näppu jäi küll üks väga omalaadne konteiner, aga asi polnud üldse mõistliku koha peal ja igasugune sisu puudus samuti. Kui see oligi kunagi geopeitusega seotud, siis loodan, et ehk üks varasematest hukkunud konteineritest ning viimane jäi mul lihtsalt märkamata. Täpsemalt peitjale privas.

Kaua netis logimist oodanud aare. Ei teagi nüüd, kas leidsin eelmise või juba üleeelmise versiooni. Tunnistan, et nullis seekord ei käinud, olen seal varem viibinud ja mälestussammast näinud. Isegi sealt süstaga merele läinud, samuti on see olnud kunagise talvise Pakri matka alguspunkt. Karm juhtum, kuid saan täitsa aru nende meeste hasardist, kes seda ületust tegema läksid. Paraku jäi puudu valitsenud ilma ja veeolude reaalsest hindamisest. Esialgne karistus oli Karm´ile ikka päris karm, pärast kohus leevendas seda tublisti ja lõpuks andis veel president armu... Huvitav, kas siis oli Eestil sõjavägi, et sõduritest kõikjal juttu? Lõpus jäi õige asi kohe silma. Tänan!

 1 

Paldiski kaurulaugutuuri neljas otsing ja seekord ka leid! Karuonu oli pärast Laulasmaal kividel peetud peent piknikut sooja toiduga meie hulgast lahkunud. Edasi jätkasime juba kahandatud koosseisus, et homme taasliituda.
Seekord oli ka meil pihtas-põhjas koordinaat pihus ja gepsus. Ei olnudki viimati märtsis paljuga eksinud, kõigest paari numbriga. Täna läks leiuga kähku, väga vinge konteiner avaldas end teisest piilutud kohast. Uudistasime, kiitsime ja kasisime seda. Kodutee võis alata, ainult üks aare täna veel otsida ongi. Ja seejärel homset Teeme Ära ette valmistama.
Siiamaani on meeles, kuidas seda kadunukest sai mereni välja taga aetud. Olid ajad, lõpp õnnelikud igast korrast. Nüüd siis ka õnnelik lõpp. Järgmise vahva Taxu aardeni!
Aare tip-top korras, EvEj. Soovitan igati, ka sildiga.

 2 

Saatsime karuonu minema ja ise läksime mõistatusaardeid otsima. Kurkses sai käidud oktoobris 2014 ning mälestuskivi veel kord üle vaadatud. Ei tea, kuidas eelnevad versioonid aardest olid, kuid see oli küll väga vinge! Kenas kohas veel pealegi. Tänud!

Kurkses olen käinud- mälestusmärk nähtud, seega asusin mõistatuse kallale, aega läks... kauem kui oleks pidanud. Lõpppeatuses tuli leid kiirelt, karbiga kõik suurepärases korras. Alati on tore leida aardeid millega on vaeva nähtud. Suured tänud.

Tänan aarde eest!

Geokontroll jäi minu numbritega alles kolmandal katsel rahule. Kohapeal said ka mitu pirukat enne lahenduse, kui õiget asja märkasime. Aare puhas ja kuiv. Tänud

Juhuu, jahihooaeg taas avatud! Oli siiakanti mingit muud asja ja sestap sõudsime ka siia, et vähemalt kolmandalgi korral aare üles otsida, eriti kuna äsja hooldatud. Tatsusime mälu järgi samasse kohta, otsisime samadest kohtadest, ei silmanud midagi. Siis vaatasin taastamise logi - ei midagi. Siis vaatasime kirjeldust - ai kurja! Koordinaadid muutunud. Pusisime siis metsas kännu otsas telefonidega midagi kokku kompunnida, ei suutnud. Vihastasin ja otsisime tagasiteel kõige ligilähedasemast kohast, mis tundus küünlaid väärivat - ei midagi. Istusime autosse ja tagusime geokontrolli - ei midagi. Lahkusime ja palusin kontrolli mõttes ka Mikil ülesannet lahendada - kümme minutit hiljem oli tal pihtas-põhjas käes. Selge, ju ikka ise lollid nagu tavaliselt. Elame ja areneme edasi, järgmise korrani. Aitäh, kena kant jätkuvalt :-)

 2 

Jahihooaeg läks taas lahti. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

 1 

Vaatasin üle ja paistab nagu keegi oleks tahtlikult ratsu lõa otsasast valla päästnud... Peab kaaluma, kas tõesti vahetada asukohta. Igatahes, kuna niikuinii talvel ta kättesaadav poleks, siis praegu ei taasta, vaid läheb selleks aastaks talvituma. Vaatan siis kevadel, millisena ja kas ehk uues kohas üles seada.

Alles sai korda tehtud ja juba on jälle lõpppunkt kadunud?! Ega siis midagi, üritan sellest vastavad järeldused teha ja taastada veel paremini, kui viimati.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Pärast great sucessi Vasalemma ja Rummu kandis - nii peidik 4.0 kui maastik 5.0 aarded said leitud - tulime siia. Siia, kus me viimati 1.5 tundi lolliks jäime, sest aare oli tookord kadunud. Täna otsisime kolmekesi kindla käega sealt, kus teadsime olevat. Mõne aja pärast ma midagi silmasingi ja taandusin kavala näoga. Kui kõigil seesama midagi leitud sai, hakkasime välja võtma. Phäh, polnudki midagi võtta, ainult see midagi oligi. Kurja!! Mis siis ikka, arutasime isekeskis mis, kus, kuidas seal olla võib ning asusime otsima. Kui see miski seal all on, siis me selle välja oleks ka toonud! Otsisime end varjutades ja taskulambiga vilgutades kolmeerand tundi. Mitte midagi ei silmanud. Helistasime viimasele leidjale Karlile ja ka peitjale. Esimene neist püüdis meenutada, aga ka saadud lisainfo alusel ei näinud me mitte midagi. Otsustasime siis veel mitusada meetrit jalutada, ehk jääb veel midagigi kusagilgi silma. Lähim asi aardetopsile oli teibitud üllatusmuna totsik. Paraku ei sobinud selles olevale märjale jalkakaardile leidu logida ;-) Aga koht oli lahe, nii kaugele polegi siin enne tulnud. Jälle üks uus koht käidud ja nähtud!
Peale järjekordset tubli tundi oli aeg järjekordselt löödult lahkuda. Aaaargh! Mitu korda me peame seda aaret otsima. Täna oli ju ometi nii hea aeg ja ilm ja soov selleks :-) Aga eks geopeituses nagu muus elus tulebki ootamatusteks valmis olla.
Palun peitjal kaaluda aarde veelgi kindlamalt veel sel aastal taastamist. Leidmiseks on veel mitu head kuud, peab lihtsalt mees olema ;-) Me näiteks poleks peljanud laskuda sinna, kuhu vaja. Oleks vaid märki antud, et seal midagi on. Seega, ootan innuga taastamist. Aitäh! Ja täname ka mõnusa jalutuskäigu eest sinna, kuhu muidu kunagi - ka aardega - läinud poleks. Oli lahe.

Rooraja aare :-)

Lihtsalt lahe koht

Aardelähedaseim leid

 1 

Kurkses said ettevalmistused filigraanselt sooritet aga välja arvutet ja geokontrolli poolt heaks kiidet paigas miskit silma ei hakanud. Kohapeal ukerdasin julge tunni ja kuna vihje annab täiesti selge kandi, kust poolt ja mil viisil peidetud aaret otsida, ei näinud ega saanud peale ühe landi miskit kätte. Kui ma teaksin, kuidas jahutanuki ja kännumampli vahel vahet teha, siis oleksin sealt küll kartulikoti täie 5+ söögiseeni kaasa võtnud. Aga paraku on minu teadmised mükoloogia vallas üsna piiratud. Lühidalt, loodan, et tünn olemas ja ma ise pimeskii. Peitjale aga tänud mõnusa jalutuskäigu eest, praegu saab kuiva jalaga muretult ligi.

Alguses see võsa natukene morjendas aga õnneks oli rada korralik ees. Kohale jõudes märkasin kohe aaret. Asi oli aga raskem kui esmapilgul paistis. Mässasin seal mõnuga imelikes poosides. Usk loodusobjektide tugevusse oli mul kõrge. Kindla nipiga sain logi kirja. Teostus igati meeldis. Tänud!

Ilmselt on konteiner tõesti kellegile suveniiriks läinud. Panin uue umbes meetri jagu kõrvale ja veidi muudetud lahendusega. Nüüd ehk ei jää kõrvalistele isikutele nii kergelt silma. Aga ka raskusaste kasvas sellest pool palli.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Tundub, et konteiner võib olla kaduma läinud. Käin lähiajal läbi ja vaatan üle.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

 1 

Saabusime siia nelja autoga. Me ootasime teisi juba ees, nosisime Paldiskist muretsetud kana ja peedisalatit. Lõpetasime just õigel ajal, teised just jõudsid. Mina olin lahtiste plätudega, mõni kummariga, mõni tossus. Maastik oli OK, ajas vaid higiseks ja mõnes kohas nõgesed. Eks ole siin ju ennegi käinud. Oli teada, mida oodata. Kuiva jalaga said ligi kõik.

Asusime siis otsima. Ei leidnud 10 minutiga, ei leidnud ka 15-ga. Isegi poole tunniga ei leidnud. Kammisime ala sõna otseses mõttes läbi. Ühelt ja teiselt tilkus infot, kuidas-kuhu peaks peidetud olema. Kammisime siis koos varemleidnuga veel kuni tublisti üle tunni täis sai e. pikk inimtööpäev, 8 otsijat korda 60+ minutit. Isegi nüüd ei ilmunud aare päevavalgele. Sai siiber. Äkki on ikkagi kadunud. Naasta tuleb igal juhul. Mis siis ikka, jääme järgmise korrani, geosemud!

 1 

Sõitsin kuskile mudaauku ja ei jäänud kinni. Kuna seal pikalt ei peaks minema siis jäin auto juurde ootama. Peale poole tunni möödumist kõmpisin ikkagi kohale. Sobrasime seal kambakesi kõiki kohti kuhu ligi pääses aga ei aidanud miski. EVEJ.

 1 

Olime suure seltskonnaga õiges kohas väga kaua otsinud, kui lõpuks tuli ka Lauri (varem antud aarde leidnud) kohale ning ei õnnestunud ka siis leida seda aaret. Abivahendeid oli meil igasuguseid, aga no ei leidnud. Peitja võiks üle kontrollida, kas aare veel olemas on või on igaviku teed kadunud.

Mõistatuse järgi võis arvata, et viib lahedasse kohta aga siuksesse võpsikusse ma küll enam ei roni, las jääb siniseks!

Ei meeldunud see kalameeste rada. Liiati kui väike laps süles. Kohapeal saime otsida ükshaaval kuid midagi ei hakanud silma. Peale veerand tundi kõõlumist ja piilumist loobusime. Tagasiteel oli ühtäkki kadunud nii kalameeste rada kui jõgi, järele jäi vaid võsa. Eks näis millal naaseme.

Täna oli maastiku raskusaste kõrgem kui eelmisel korral otsimas käisime - veetase jões oli päris kõrge. Leidis kinnitust fakt, et kui otsida aaret sealt, kus ta olemas on, siis on leid kiire.

Mitu korda teksti lugedes ei saanud enam üldse aru mida teha tuleb. Niisama numbreid togides koperdasin õige tulemuse peale. Siis sain ikka tükk aega mõelda, et see vist tähendas seda jne. Üsna nüri oli olla. Ega lõpuski kiiremini läinud. Ilma kõneta poleks vist leidnudki kuigi õiges kohas sai ikka väga mitu aega nuuskida.

Kuna Kurkses kivi juures käinud mitmeid kordi. Siis sinna ei hakanud minema. Vaid sättisime ennast kohe soovitatud parklasse. Ikka mitu punast kontrolli tuli enne kui näit roheliseks läks.

Lõpus oli veel hullem. Kui pool tundi midagi ei leidnud ja riietus läks järjest märjemaks siis otsustasin helistada. Ega see kah esimesel korral ei aidanud. Teine kõne juhatas juba ninapidi õigesse kohta aga ka siis ei näinud midagi. Peale pikka solberdamist jäi alles õige asi näppu. Ei saanudki näha sellist asja.

Konteiner on lahe aga ega see kaua seal ei püsi. Läheb teine sama kaduva teed nagu ka eelmine sinna peidetud aare.

 1 

Leid ei tulnud kergelt sai ikka päris paljudesse kohtadesse vaadatud kui lõpuks võtsin aarde välja täitsa loogilisest kohast.

 1 

Aarde avaldamise ajal olin Hiiumaal FTF-e noppimas, seetõttu jäi "minu tagahoovi peidetud" (nagu ütles esmaleidja alex) sõjaratsu hilisemaks. Nüüd Pakri saartel käies sai see Kurkse mälestuskivi üle vaadatud. Täna arvutasin koordinaadid välja ja sain geokontrolli "pihtas-põhjas". Siis tuli telefonikõne Priidult, kes oli minu lähedal autoga sõitmas. Tekkis mõte temaga koos sõites see aare ära logida. Mõeldud-tehtud. Koht varasemast tuttav, aga aardeleiuga ei läinud sugugi kiirelt. Tuhnisime alguses puude vahel, siis vaatasime täpsemalt aarde infot. Nüüd sai vaadatud isegi täiesti õigesse kohta, aga märkamatuks jäi va sinder. Lõpuks Priit märkas. Oli tõesti eriliselt kaval peidukas! Tänud! Praegusel aastaajal on koht küll väga kerge vaevaga ligipääsetav!

Siin rajal olin vist juba kolmas kord, kui mitte neljas... algul sai maastiku natuke alahinnatud, nagu tavaliselt, ning tulemust pold kuskil... lõpuks saime ka õigetele jälgedele. Tänud!

 2 

Teatud põhjustel tundus mullegi, et aare "mu tagahoovis". Kuna ise andsin sarnastesse oludesse peitmise osas loodusele alla, siis oli põnev näha, millise lahendusega uued peitjad välja on tulnud. Esiteks leidsime parklast puhtad ja kuivad kummikud nr 44 (Bruno või kalamees?), seejärel ei lednud tükk aega midagi peale võhumõõkade, humalate ja leppade. Nõutumatel hetkedel käis ka haigrupaar vaatamas, miks me siin võsas kükitame - see oli võimas pilt. Jah, ega sinna suunda naljalt ei vaata aaret otsides, nii et taas midagi üllatavat. Pikka hukkumisjärgset iga talle!

mida huvitavat oled aarde juurest leidnud?

 1 

Ei viitsinud sellise ilusa ilmaga toas istuda ja numbreid googeldada. Seetõttu võtsime hoopis ette tee mälestusmärgi juurde. Eesmärk oli ka seda sadamat lähemalt uudistada, et seda tulevikus sihipäraselt kasutada. Aga sadama parklas oli täna laulupidu! Autosid rohkem kui Prisma parklas ;-)
Postamendilt info jäädvustatud, tõmbasime kohe ka geokontrollile tule peale. Algul punnis vastu, aga pika peale ikka leebus ja lubas minna ratsut püüdma. Sellel järgnes muidugi stseen Onu Remuse juttudest, kus Rebaseisand hobust üritab maha tõmmata :)

 1 

Kui see lugu juhtus, sai Eesti looduskaitse parajasti 700 aastat vanaks (see vanus on muide täiesti stohhastiline suurus, selle peale peaks suisa mõistatuse kompunnima), peeti konverentsi ja ekskursiooni ja ma mäletan ennast istumas Naissaare lõunarannas ühe Soome keskkonnaametnikuga ja arutamas seda Kurkse juhtumit. Stupidity on märksõnana meeles. Kui mõistatus üles läks, sain koordinaadid kenasti kodus - kõigepealt lasin kontrolli ühtede numbritega põhja ja siis teistega ka, hea lihtne asi. Aga logima ei kiirustanud, peitja on palunud sammast vaadata ja meil Pakri-tee niiehknii ees. Olgu, käisime ära, ka Suure Pakri peal, kust Karmi mehed oma surmaretke alustasid, vaatasime samba ära ja läksime siis objektile. Püha püss, ma ütlen. Minul näitas nulli puhta keskele, Levial pisut serva poole. Selle peale raalisime välja, mis asjaga võiks üldse tegemist olla - aga kus ta kuriloom on? Näppu jäi ta mulle puhta juhuslikult - anomaalia on minimaalne, õnne peab olema ja praegu jälgedelugemisoskust. Lahendus iseenesest on äge, aga üks sarnane on just hiljaaegu hävinud. Ehk veab sel jublakal rohkem. Nii et pikka iga ja tänud peitjale - see kant hakkab sedasi täitsa tuttavaks saama ;)

Sellel ajal, kui see aare avaldati, sõitsin mina praamiga Vormsilt mandri poole. Edasi pole ma selle aarde vastu mingit huvi tundnud. Kuni eilse õhtuni. Kontroll näitas üsna ruttu rohelist ning otsustasime täna ka kohale minna. Mälestuskivi juures pole me küll füüsiliselt käinud, aga täpselt nädala pärast me parandame selle vea, kui me Kurkse sadamast Pakri saartele sõidame. Peitjale näpunäiteks, et selleks, et otsijad ka reaalselt kuskile kohale ajada, oleks kasulik panna lõpp-punkt leidmise juhised hoopis topsiga koha peale. Koha peal oli korralik sääsküla lahti ning otsida eriti mugav ei olnud. Pärast päris ikka otsimist leidsime väga lahendalt teostatud aarde üles. Aitäh!

 1 

Et ma õnnetuse juhtumise ajal veel aastanegi polnud, ei olnud ma sellest midagi kuulnudki. Nüüd õpikuid sorteerides-lapates leidsin ka ajalooõpikust selle kohta paar rida. Kui nüüd päris aus olla, on kivi veel külastamata, AGA selle vea parandame juba nädala pärast(rattaga võtaks edasi-tagasi sõit lihtsalt liiga palju energiat, aga järgmisel nädalal jääb kivi tee peale). Loodetavasti peitja ei pahanda :) Ahjaa, konteiner oli huvitav! Otsisime kohe päris tükk aega, sääskedel oli pidupäev. Aitäh!

Leidmata jäämine ei olnud lootus. Tuli pigem sellest, et ma ei suutnud jah kohapeal kuigi täpseid koordinaate määrata. Proovisin veel järgmine päev uuesti, aga palju paremaks ei läinud. Üritasin siis maaameti lehel koha võimalikult täpselt ära tunda ja võtsin sealt koordinaadid. Seetõttu muutuski kirjeldus. Vabandan väikse segaduse pärast.
Arvan, et te sellest mitteleidmisest midagi ei kaotanud ka- sooja ilmaga väike jalutuskäik jõekaldal on kindlasti rohkem väärt, kui see aare.

 1 

Maerus lõunatades (lõunat oodates) juhtusin korraks ka geopeituse lehele ja märkasin uut aaret mitte väga kaugel. Kõht täis, tuju hea, ilm ilus, autol paak peaaegu täis ja gepsus värsked akud sees - seega otsima. Edasi nii lõbus ei olnud. Saime kaks võrdtõenäost punkti, aga enam ei saanud netti, et ka geokontrolli piinata. Läksime kohale ja uurisime mõlemaid - vahe oli õnneks 10-15m. Siis sai veelkord proovida netti ja seekord õnnestus geokontrollilt saada ka roheline tuli. Salvestasin koordinaadi oma koordinaadina ja jätkasime otsinguid, aga tulemusteta. Täna (19.05.14) vaatasin geopeituse lehelt aardekirjeldust ja ei näinud enam oma koordinaati. Proovisin eilset geokontrollis rohelise saanud koordinaati ja - enam ei saanud roheliseks. Hakkasin siis aardekirjeldust põhjalikumalt lugema ja selgus, et ööga on ka kirjeldus ja arvutamisjuhised muutunud. Uus arvutus ja geokontroll uuesti roheline - ainult nüüd oli koht hoopis teine. Vahe ei olnud küll suur, kuid jäi ikkagi meie põhjaliku otsingu alast välja. Mis muud, kui millalgi uuesti. Esialgses aardekirjelduses väljendas peitja lootust, et see aare jääbki võib-olla leidmatuks - ju siis peeti silmas meiesuguseid, kes arvavad, et aare võiks olla kirjelduse juhiste järgi arvutatud koordinaatidel.

 1 

Kurkses polnud mina käinud ja nii oli hea meel, et sinna arvutama kutsuti. Sain vaevalt autost välja, kui mind üle nuusutati ja ei ühtegi auhhi. Edasi läks kutsa ka Alexit nuusutama :),tundub , et meid tunnistati ohututeks, sest koer läks meile teed näitama. Õhus levis suitsukala lõhna, kuigi olin just kodus söönud, hakkas mul ikkagi Pavlovi refleks tööle ja aju sundis kalale mõtlema, no neelatama pani kohe mõnuga. Aga kelleltki kala ärarääkida ei õnnestunud, polnud peale ühe kalakiusaja lihtsalt kedagi liikvel. Kurb ja samas ilus koht on tegelikult see sadam. Hiljuti on üks onn seal tuleroaks saanud ja ka kõrvalolev elektripost on täiesti kõrbenud. Kummalisel kombel pole aga naabruses oleval majakesel isegi suurt kuumakahjustusi, mida aga ei saa öelda veidi eemal teises suunas seisnud prügikastide kohta. Ilmselt on tuul puhunud nö õiges suunas ja kõrvaloleva maja päästnud. Pildistasin sadamas kohe hoolega ja siis läksime arvutama. Aru ma nüüd ei saa, kas me ei oska lugeda, või pole me arvutamises tugevad, kuid geokontrolli me roheliseks looduses ei saanud ( nüüd kodus sain, aga see ka terve päeva analüüsi tulemusel )Aga koht kuhu vale koordinaat näitas tundus nii kutsuv ja nii me kohale galopeerisime, üks kummikutes ja teine tossudes. No jalad jäid hetkel kuivaks ja aarde, mis oli pea leitamatuks tituleeritud , leidsime ka üles, no üks pilt ütleb ju rohkem kui tuhat sõna :D. Tänud Kurksesse kutsumast ja huvitavaid radu tutvustamast, praegu on seal võrratult ilus ja vaikne :P, emased sääsed veel vist magavad :D!

kui endal ka paat oleks, küll kihutaks ;)

ilus oli

 5 

Loojangule vastu kappab üksik hobune. Kuhu viib küll tema tee? Kas tal pole peremeest? Kiirest jooksust sasitud on uhke ratsu lakk, Tolmune on sile nahk, kauneis silmis valuvahk.

Miks nii on? Sind ei vaja keegi enam nüüd. Ja kas on kõiges selles sinul üldse süüd, Et meil kõik masinate abil tehtud saab, Aga sind inimene varsti unustab?

Koplist pääsnud, aina otsid oma kodu veel, Alles jäänud on küll tee, aga maja pole see. Põrnitseb sind sajasilmne kivihiiglane, Just kui sulle selgeks teeks, et sa oled viimane.

Loojangule vastu kappab üksik hobune. Kuhu viib küll tema tee? Kas tal pole peremeest?

Nii kõlab üks tuntud laul ja nii kappasime ka meie. Kodust väljudes, ei olnud sellest aardest aimugi, samuti polnud õrnematki plaani geopeituda, aga kõrgem võim otsustas teisiti. Korra vilksatas ka peast läbi mõte, et minna vastavalt kirjeldusele kirvega, aga kuna me kumbki polnud käinud Kurkses ja tuleviku tarbeks huvitas meid just sadam, siis sai austusest peitja vastu ka nina esmalt sinna seatud. Nullis kohtasime suht sõbraliku neljajalgset, lõhna järgi oli seal olnud ka hiljuti tulekahju ja muidugi kurba juhtumit meenutav kivi. Mälus ei olnud salvestunud, et seal nii palju mehi hukka sai... Tänane rahulik meri näitas päris hästi madalamaid kohti, kus retk ilmselt läks aga ise...ei tahaks sellist teekonda läbida. Tegime pilte, kolistasime sadamas ringi, tundsime suitsukala lõhna ja vesistasime suud. Lõpuks potsatasime autosse ja kukkusime teksti arvudesse sättima. Tundub, et lisaks topograafiliste tolade tiitlile, oleme pretendeerimas ka matemaatiliste "keenjuste" omale. Punane, punane, punane...kõik valed kohad...seega nüüd teate, miks on geokontroll punetav. Roheliseks me seda ei saanudki, aga veendumus oli nii suur, et läksime ja võtsime aarde ning logisime. Seega läks luhta peitja unistus, et keegi seda ei leia:) Ausalt öeldes ei olekski täna sinna läinud, aga kuna asi oli peidetud nö. Erko tagahoovi, siis tuli ju vähemalt üritada temaga kohtuda :), aga tundub, et ta siiani Hiiumaal. Eks mõni teine homme. Oma kriipsud tegime logiraamatusse seekord 15.15 ja tundus teine tühi olevat, kuigi samas kandis oli georaskevägi liikvel olevat mujal kohatud logide järgi :D Aitäh peitjale aarde eest!