Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kuna Naissaarel on häbematult vähe aardeid, siis otsustasime meie väikese ekspeditsiooni käigus juurde peita.
Hülkari tulepaak on tulepaak Harju maakonnas Viimsi vallas Naissaare lõunatipul. Terasest metallsõrestiktorni kõrgus jalamist on 15 meetrit ja tule kõrgus merepinnast on 20 meetrit. Tulepaak ehitati 1954. aastal.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: ilus_vaade (2), väikesaar (1), soovitan (1), piknikukoht (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC56Q3G
Logiteadete statistika: 95 (96,9%) 3 5 2 2 0 0 Kokku: 107
Juhtusime Naissaarele tiimi suvepäevi pidama. Otsustasin, et ma ei hakka teisi seekord oma GP hobiga kiusama ja pühendun ainult neile. Mingi hetk Heigo küsib, et kas mul kõik Naissaare aarded logitud? "Loomulikult ei ole, ma olen esimest korda elus Naissaarel. Aga eks ma tegelen sellega mõni teine kord, kui siia satun." "Millal see teine kord on, kui viiekümne aasta jooksul alles esimest korda siia sattusid? :)". "Olgu - teeme siis mõned :)"
Esimene mille leidsime, oli Naissaare Discgolf aga otsustasime, et igaksjuhuks ennast nii kõrgele tõstma ei hakka. Seejärel jõudsime ringiga siia. Kõik oli korras
Tänud aarde eest!
Väikeseks peatuseks oli see koht päris ilus ja ka vaade oli täitsa nitševo.
Meie täname.
Veetsime päeva Naissaare lõunaosas, Külastasime seni leidmata aardeid, millest enamus asusid küll kohtades, mis ähvardasid justkui kohe kaela kukkuda ja seega oli lausa rõõmus tunne, kui saime taas saare ilus ringi jalutada. Aitäh päevateed juhatamast ja huvitavaks tegemast
Tuulepaagi juures on väga mõnus liivarand, kus ennast vett kasta saab jalgu kivedel kriipimata. Päikeseloojang oli väga kaunis ja eemal Tallinna pool sadava vihma taustal ilutses väike vikerkaar. Aare ilmus oma pesast ka kiirelt välja. Aardega kõik korras.
Aitäh peitmast!
Siin sattus täpselt aarde objekt olema ka suvepäeva pidava firma maastikumängu vahepunktiks ja selle tõttu läks paras jagu aega.
See RMK lõkkeplats seal oli meil üheks võimalikuks grillimise paigaks mõeldud, kuid puuduvate puude tõttu siirdusime peale aarde leidmist, hoopis sadama kõrvele telkimisplatsile.
Tänan peitmast.
Mööda rannaäärt oli päris mõnus tulla kuigi viimased mõned kümned meetrid liiva tõmbas pulsi korralikult üles. On tõesti ilusad rannad siin ja väga tore piknikukoht ka. Aitäh
Mööda väga ilusat mereranda jalutasime tulepaagi juurde. Eemal oli üks ilus purjekas ja kalda lähedal väga palju linde. Siin oleks võinud õige pikalt istuda ja randa nautida, kuid meil olid veel mitmedki aardeplaanid.
Nullis tegime tiiru ümber objekti ja midagi huviäratavat hakkaski silma. Kahekesi polnud ka probleemi end vajalikku kõrgusesse sirutada ja oligi aare käes. Peale logimist heitsime pilgu ka tublide geopeituritest maalrite ülevõõbatud käimlale, mis säras oma hiilguses põõsaste vahel.
Aitäh, ilus koht ja tore aare!
Tänid peitjale!
Esimese hooga tahtsin peidukohta kraadi võrra kangemaks teha, aga siis igaks juhuks vaatasin ka ringi ja sain kergemalt hakkama.
Olime küll ca kl 3 paiku öösel magama saanud ning eelmise geotuuuri lõpetanud, kuid päeva peale oli ikka tunne, et pole ammu tuuritanud. Sillu andis endast pahaaimamatult märku ja nii sai ta Naissaarele kaasa lohistatud. Vesi oli väga sile ja üllatavalt kiiresti olimegi kohal. Poistel oli tuulepark leitud, aga olid siiski nõus kaasa tulema. Natuke otsimist ja saigi aare leitud. Aitäh!
Selle aarde kättesaamisega oli mul tükk tegemist. Käeulatusse midagi ei jäänud ja silma peale kahtlase koha midagi. Logisid lugedes sain aru, et see ongi, aga ja seda, et mulle ilmselt kättesaamatu. Mingit abivahendit ka polnud kaasas. Kuid abivahendid leidsin koha pealt ja saigi see aare leitud-logitud. Aitäh peitjale!
Tänu Maril kaasas olevale abivahendile tuli aare kiiresti peidikust välja. Ja ikka väga kaunis loodus :) Aitäh peitjale!
Kodus seljakotti pakkides oli mul oidu sobiv abivahend kotti visata, mille saime siis töösse rakendada. Tänan.
Tuulepargi juures viskasime ka pilgu peale eelmise päeva maarlitööle. Väga tublid olid värvijad olnud. Aarde saime Karliga kahepeale kätte.
Võõpamise kõrvalt pidi täitsa eraldi meeles pidama, et aare on ju siin ka. Eks ole varemgi nii aardeid peaaegu ära unustatud. Siia nüüd uue eluga puhkekoha ja tulepaagi juurde sobib see aare vägagi hästi. Imeilus koht, kuhu muidu võibolla ei viitsikski tavainimene tulla. Aitäh!
Värvisime seal kõrval rmk välikemmergut ja sai logitud koos kaaskannatajatega. Tänud
Naissaare kahekümnes. Maastiku raskusaste oli selline, et kippusin esmalt vale objekti juurde. Musta peopesaga keelusilt siiski suunas lubatavamasse kohta liikuma ja uus väljakutse ootas: näed, aga kätte ei saa. Ega ma lõpuni saanudki aru, et kummalt poolt sellele siis lähenema peaks, eelmise leidja poolt oli tops pandud sellisesse sügavusse, et vajasin pikka abivahendit kättesaamiseks, sel korral mitte tõmbamise, vaid lükkamise teostamiseks, õnneks liigub asi mõlemat pidi läbi. Panin ta samapidi tagasi, aga käega haaratavasse kaugusesse.
Tuleb laps merre kasta ja virin lakkab nagu võluväel.
Sel ajal, kui Madis ja Madar solberdasid meres, käisin panin nimed raamatusse ja kui veeprotseduurid lõppesid, siis Madis otsis aususe huvides ikka ise ka topsi üles. Kena koht, tänud aarde eest!
Siin sai tehtud söögi-ja joogipaus. Boonusena aarde leid. Poistel mereveest rõõmu kui palju. Õnneks olid vahetusriided kaasas.
Siin torni ronida ei lubatud, aga õnneks polnud vajagi. Vaatasime siis merd, nautisime vaadet ning logisime aarde. Hakkas me kahepäevane saaretuur otsakorrale saama. Tänud aarde eest!
Et kõik ausalt ära rääkida nii nagu oli, pean alustama sellest päevast umbes kuu aega tagasi, kui meil töö juures infotunnil teatati, et selle aasta suvepäevad toimuvad Naissaarel ning uuriti kas kellelgi on traditsiooniliseks öömatkaks mingeid ideid - mille peale mina siis, ilma pikemalt mõtlemata, nagu mul kombeks on - kääksatasin: GEOPEITUS! Ülemus, kellel oli ilmselt mingi udune arusaam olemas, mida see endast kujutab, oli kohe nõus ja mis teistelgi siis enam vastu vaielda on - nii saingi mina omale kohe lisaülesande korraldada meile siis öömatk koos Geopeitusega. No tore lugu küll! - mõtlesin 15 minutit hiljem oma laua taha potsatades...mis ma endale nüüd kaela tõmbasin. Öömatk (ma pole varem kunagi öömatkal käinud) Naissaarel, kus ma pole kunagi varem käinud ja ei tea maastikust halligi ja karjatamiseks suur kari mugusid - kes ei tea Geopeitusest mitte halligi. Kiirelt vaatasin, kas Naissaarel üldse aardeid on - huh, vähemalt sellega on korras, aardeid on seal piisavalt. Ööbimispaik teada, hakkasin siis meile Geotuuri planeerima - Nargö jätsin heaga kohe kõrvale, lisaks jätsin esialgu kõrvale ka teised multiaarded ja mõistatused, ning keskendusin tavalistele - sest neidki oli ümbruskonnas piisavalt. Leidsin, et kui teha umbes 12-13km pikkune ring, peaks olema võimalik leida 15 aaret - piisab mulle endale ja kindlasti ka kõigile töökaaslastele. Järgmine mure oli, kuidas töökaaslased aardeid ja ennast kaardil näeksid ja otsida saaksid - kindlasti ei eeldaks ju seda, et kõik või isegi mõned hakkavad endale gc lehel kontot tegema, et saaks kasutada gc äppi või Locust. Järsku turgatas mulle pähe, et Geojaanil oli ju juttu Sookolli veebilehest - natsa googeldamist ja tudeerimist ja leidsin, et Super! Täpselt seda mul vaja oligi. Kui teha seal geotuur valmis ja seda linki jagada, ei pea keegi kuskile sisse logima, aga näeb ilusti kõik vajaliku ära. Nädal enne üritust saatsin ka lühikese mänguõpetuse kirja teel laiali (mida loomulikult keegi väga lugeda ei viitsinud nagu pärast selgus)ja tegin aaretsest parerile tabeli, kus olid kirjas suurus, raskusastmed ja vihjed, et ei peaks koguaeg ninapidi mobiilis passima (lisaks selgus ju ka mingi aeg see, et ega Naissaarel mobiilileviga just väga hästi pole...) Kohapeal tundus, et õnneks huvitatuid äkki väga palju polegi, aga siis tekkis ülemusel geniaalne mõte, et selle asemel et alustada öömatkaga traditsiooniliselt kell 00, lükkame alguse kaks tundi varasemaks ja tulemuseks oligi see, et peaaegu kõik olid huvitatud, välja arvatud väikeste lastega tulijad - oeh. Oma lastele seletasin, et kui nad just ei taha tulla meiega kaasa ja hommikuni võsas ragistada, siis peavad nad umbes tunni aja pärast ise leidma tee tuppa ja voodisse - ei mingit probleemi, saab tehtud! Kogunesime siis kell 22 ja jaotasime ennast kiirelt kolme tiimi. Esimesse läksid need kes teadsid, et nemad otsivad üles ainult 5 lähimat aaret ja pikemale ringile kindlasti ei tule, sest tahavad ka muude öiste tegevustega hiljem tegeleda. Teise tiimi koondusid kokku kõik meie noored ja tugevad kutid ning mina, ülemus ja kõik teised ülejäänud moodustasime siis kolmanda tiimi. Iga tiim valis oma marsuudi, ning minema hakkasime 10 minutiliste intervallidega. Kaks esimest panid siis minema ja meie väljusime 22.30. Etteruttavalt mainin ära, et meie retk kestis täpselt 5 tundi, tagasi jõudsime kell 03.30, meie tiim leidis 11 aaret, 2 jäi leidmata ja 2 ei jõudnud otsimagi. Meie parim tiim - Novarc2, mis koosnes noortest kuttidest, kes olid 100% mugud - noh...nemad leidsid üles 13 aaret :D Täpsemalt siis juba iga aarde juures...
Öömatka neljateistkümnes aare. Teel sadama poolt siia andis üks meie tiimiliikmetest alla ja suundus otse ööbimiskoha poole. ka teine oli juba loobumas, kui otsustas siiski võiduka lõpuni minna, nii et siia jõudsime siis kolmekesi. Mööda randa tulles oli meri peegelsile ja eemalt paistsid tallinna tuled - selline kaunis vaade andis pisutki jõudu juurde, siiski ei julgenud seisma jääda et maha istuda ja pikemalt imetleda, sest ilmselt oleks siis sinnasamasse kohe ka magama jäänud. Aarde juures tuli meelde, et Miki oli mulle soovitanud kindlasti tulepaagi otsa vaadet imetlema ronida, aga vaadates seda redelt seal ja oma vaevalt veel kandvaid jalgu ning seda, et päikesetõusuni on veel aega - otsustasin seekord loobuda ja asusime aaret otsima - natukene läks aega, aga leidsime. Madise palvel asendasin ka täis logiraamatu uuega ja siis asusime koduteele, vaid üks aare oligi veel jäänud.
Väga ilus koht. Ilusalt sain ka seda aaret otsitud. Kuidagi kohe õige koha peal, siis tegin lauslolluseid tükk aega ja siis tuli ikkagi aare algsest kohast välja. Oeh. Aga koht tõesti ilus, muidu mõtlesin, et retsi mikrot torni küljest on raske leida, kuid sai leitud, kust vaja.
Olen ammu tahtnud Naissaarele aardeid otsima tulla, aga no mitte pole sobinud - küll on Soome seilates saar vaid öiseks vahepeatuseks olnud või pole ilm selles suunas sõita lubanud. Oma purjekas ka nii kaugel, et Soome on lühem tee, kui Naissaarele. Aga nüüd sai sõbraga kokku lepitud, et lähme tema purjekaga Lennusadamast. Ja saimegi saarele, rattad jahist välja ning aardeotsingule. Esimeseks sihtpunktiks Hülkari tulepaak.
Aare tuli välja lihtsast ja loogilisest paigast, aitäh peitjale. Logiraamatu täis olemisest kahjuks ei teadnud, aga logi sai kirja infolehe tagaküljele - seal veel natuke ruumi on.
Palun otsijatel kaasa võtta pudeli tooriku jaoks sobiv logiraamat, vana on täis.
Lugesin vihjet ja hakkasin aaret otsima. Natuke läks aega, aga leitud ta sai. Täitsin logiraamatus viimase valge rea ja andsin omanikule sellest teada. Seni saaks logida mängureeglite teisele küljele.
Ja nüüd sellesse aardesse mittepuutuv osa. Siit läksin tagasi külalistemaja juurde, sest kätte oli jõudnud õhtusöögiaeg. Seni kui grillahju sooja pandi, käisime Käopesa Saluunis keelekastet hankimas.Seal sai tutvust teha Petkaga, kes soovis meile Naissaare ajaloo plaati mängida. Sel korral loobusime ja läksime tagasi kõhtu täitma. Söögi aeg hakkas idanema plaan, mis nägi ette unetut ööd, et otsin aardeid hommikuni.
Nujah, aga kui lõpuks kogu see lihamägi valmis sai, soovis grillmeister veel õlut ja ikkagi seda plaati kuulama minna. Ainuke mure oli see, et mehe latseke oli vahepeal sütt juurde toonud ja tagasi saadud raha ära kaotanud. Nii ta hakkas Käopesa peremehele oma muret kurtma. Selle peale sai vastuseks mitmeid kordi sellise: Mis Sa vingud! Peale mitmeid edutuid katseid ülekannet teostada, otsiti seesinatne plaat välja ja hakkas pihta! Nii kui kostus lause: S...a sest saarest, viin on igal pool hea. Valati pitsid täis ja katsu sa sest loobuda! Petka vaatas silmad särdades Sulle niikaua otsa, kuni toober tühi! Ja seda lauset ikka oli seal. Peale ajaloo sai ka teada mitu pruuti mehel on, kuidas saarele sai, milliseid jõu harjutusi teha oskab(Olgu öeldud,meist keegi neid järgi teha ei suutnud!). Ja viimaks hakkas kaasvõitleja elu lahti arutama. Aga asi jäi pooleli, sest Teised segasid selgeltnägemise võnkeid ja Käopesa löödi kinni. Kuna selleks ajaks oli meel eriti nüri ja jalg tönts, jäi öine tuuritamine seekord ära. Vaarusime tagasi külalistemajja ja varisesime niidetult pikkali.
Tänud peitjale aarde eest.
Leitud. Ise ei pidanud ronima.
2014 aastal võis tõesti häbenematult vähe aardeid olla Naissaarel, nüüd õnneks on mida otsida. Samas kõik patareid võiksid ka lisaks Nargö punktidele ka topsi saada. Hästi peidetud, ma olin igast küljest õiget kohta uurinud aga silma ei hakanud. Pärast mõnda logi lugemist kontrollisime põhjalikumalt.
Merle oli siin juba käinud ja teadis õigesse kohta suunata. Miskit sobivat aga ei leidnud. Tuli välja, et aare on vahepeal natuke kolinud ja otsissime valest kohast. Õige koht ei lasknud ka ennast kaua varjata. Tiimitööna saime ka logiraamatu lõpuks kätte.
Tänud.
Miki mainis, et plaanib saarele minna ja paadis on vaba koht. Muidugi olin ma nõus, sest naissaarele pole mina veel oma jalga tõstnud ja kõiki Miki tempe, mida ta vees teinud, ei tea. Tegin plaanides ümberkorraldused ja saingi olla käpp. Hommikune äratus muidugi ei olnud kõige lõbusam. Miki juurde jõudes olin alles täitsa padjakas, aga tema säras nagu päike ja seletas, mida kaasa pakib. Sadamasse jõudes olin juba erksam ning siis sain ka aru, miks mind kaasa kutsus, paat oli vaja täis puhuda :) Tegelikult läks kõik kiirelt ja varsti saimegi teele asuda. Esimesed 10 minutit ikka oli natukene hirmus, aga siis polnud enam taganemisteed ja nautisin. Miki tegi siin tulepaagi juures peatuse ja nii ma oma esimese naissaare logi kirja sain. Saime jätkata sõitu järgmise ehk kõige kaugema aarde juurde. Aitäh!
Tulepaak oli juba merel laeva pealt näha. Saarel panime logi kirja. Aitäh.
Leitud pärast väikest peata olekut ja turnimist. Kena koht siin, aitäh! Nüüd siis lidume enda seltskonnale järgi.
Jätsime Kaja ja Bruno metsa alla seeni korjama ja uitasime mööda liivavälja tulepaagi juurde. Meiega koos jõudsid sinna ka mugud, kes õnneks olid liivatatikate peal väljas ja meile suurt tähelepanu ei pööranud. Otsisime augu üles, logisime ja tatsasime läbi liivasussi tagasi. Nüüd oli ainuke mure, et kuidas seenehullud metsast taas liikuma saada :D. Tänud !
Vihje peale läksid silma kohe peidukoha poole ja leidsime üles. :)
Madis hakkas ikka koheselt kõrgustesse ronima. Aga no vihje oli ikka kasuks ja nii me selle aarde ka leidsime! :)
Seal otsisime päris kaua enne kui vihjet lugesin. Pärast seda oli aare kohe käes. Tänud.
Alguses panime õige koha silmadega paika ja sai ka öeldud, et ilmselt seal, aga muidugi: keegi ju kontrollima ei läinud! Turnisime ennast segaseks ja tegime muid harjutusi kuni lõpuks esimesena silma jäänud koha juurde uuesti pöördusime.
Miki (või Priidu?) legendaarsed sõnad: alati tuleb kontrollida esimesena silma jäänud kohta.
Aitäh!
Ma ikka oravana kohe krapsti üles. Ethel kutsus tagasi. Siis leidsime õige koha. Pole vist mõeldav, et Ethel mulle pätti teeb või mina talle. Seega tuli võtta hoogu ja sirutada ja lennata. Aarde sain kätte peaasjalikult käejõul. Tõmbasin ja ulatasid. Tagasi panemine oli umbes sama moodi. Tänan peitjat.
Esimese hooga ronis Karin kohe ülesse, ennem kui sain öelda tule alla oli ta juba 3 treppi jõudnud minna. Sama kiiresti kui ülesse läks, ronis ta sealt ka alla. Inimtorniga on kergem kätte saada, kahjuks meie seda teha ei saanud. Karin lihtsalt tõmbas ennast ülesse.
Vahetasime minigripi ja eemaldasime täis logiraamatu. Madis kiitis uue koha heaks.
Minul oli aare leidmata ning tulime kogu kambaga siia. Tore oli vaadata Tallinna poole, et mis meid seal peagi ees ootamas on :) Aitäh aarde eest!
Miki oli saarel ja taastas aarde. Sain temalt kõne, et aare on alla toodud. Aga rataste tagasi viimiseni renti oli liiga vähe aega. Teine kord, siis uuesti. Aitäh Mikile! :)
Suur aitäh Mikile, kes tõi aarde alla ning peitis ümber. Aarde uued koordinaadid: 59° 32,4598' 24° 33,7938'. Lisasin ka vihje. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Kui Naissaarele lähen (seda ei juhtu tõenäoliselt nii pea), siis peidan tõenäoliselt ümber aarde, kui läheduses on sobiv peidukoht. Seniks palun ärge otsige antud aaret. Veeteede Ameti üldine seisukoht on, et mitte ühelgi märgil üles me ei luba midagi paigaldada. Juhul kui seda on tehtud, siis palume need ära viia. Rangelt on keelatud märkidel üles ronimine, küll aga me ei keela aarde peitmist maapinna lähedale inimese kõrgusele. Palume kindlasti aare paigutada nii, et märk kahjustada ei saaks (kinnitamiseks puurimine vmt).
Meie seltskonnas oli väga palju poisse, kellel hirmus ronimise soov. Soov oli kohe nii suur, et me Liisiga pidime pikalt järjekorras ootama. No ja lõpuks, kui kirjelduses toodud maastik vallutatud, siis hakkas ka aare kohe silma. Ja kui ma parasjagu vastaval maastikul logimisega tegelesin ja Liisi hoolega vahti pidas, siis üks poistest pööras ikkagi pilgu üles ja küsis mida mina seal teen. “No ma siin niisama võtsin taskust ühe asja ja teen märkmeid” Ja, jaa… :D
Me täname!
See oli siis viimane aare, mis vajas leidmist. Asukoht oli teada ja olime ka teadlikud, et tuleb pikem jalutuskäik. Ilm oli jalutuskäiguks ideaalne. Seega selle vastu ei olnud meil midagi. Torni ronides oli mõnusalt tugev tuul ja see mulle küll ei meeldinud aga oravapoisid ronisid kiiresti kõrgustesse ja logi sai kirja, nii et ma teisest korrusest kõrgemale ei läinudki. Naissaar on tore oma rohke betooni ja metalliga. Tegemata jäi meil Nargö aga see jääbki tulevikku ootama зилi, уазi, Ниваt või jalgratast. Nargö punktid on kõik geokontrolliga paigas, seega ainult kohale minemise vaev. Saarel olles kukkus ka kaks topsi käest, et oleks ikka kindel põhjus tagasitulekuks. Tänud peitjale!
Veidi akrobaatikat ja oligi vajalik vidin käes. Hetkel on seal logiraamatud täitsa olemas ja ruumigi veel üksjagu. Seega siis mu kaasavõetud paberitükk kasutust ei saanud. Tänud, vaated olid vinged!
Tundub et ka seal aardes on logiraamat täis saanud. Palun, kas keegi järgmistest saab uue kaasa võtta? Konteineriks on pudeli toorik.
Sellist mere kohale tõusvat pannkoogikuud tasus siia vaatama tulla! Aarde himuta poleks vabatahtlikult küll püstloodis torni roninud. Õnneks aitas viimase ponnistuse juures tubli kolleeg. Koht vääris õhtu hakul siia jalutamist, aitäh!
Ma jäin täiesti vabatahtlikult alla ootama kuni Laur üleval ära käib :P. Ja peale seda tegime kõrvalasuvas katusealuses mõnusa lõuna :). Väga hea nurgatagune väntamispäevale joone allatõmbamiseks, aitäh Madisele siia peitmast :).
Üldiselt mulle ronimisaarded meeldivad...eriti just seetõttu, et sealt avaneb alati hea vaade...seekord aga oli ronimine suht kasutu...vaadet sai nautida ainult läbi eriti peenikeste pragude ja seetõttu tundus see mitte eriti vajalik. Aga koht oli siiski mõnus. See oli meie saare seekordne viimane karp. Ees ootab millalgi veel Nargö seiklus. Ja eks neid karpe tekib sinna ka kindlasti veel ja veel. Peale logimist istusime kõrval asuva katuse alla lõunat nautima ja sellest sai ka ainuke hetk päevas kui saarel oleku ajal vihma nägime :) No nii täpselt oli lihtsalt kõik ajastatud :)
Võttis kohe aega, et sinna ülesse ronida ning tekkis ka väike kõrgusekartus sisse. Aitäh!
Oh kus on ikka ilus ujumisrand. Oleks ainult vaiksem ja soojem olnud. Kuigi....seltskonnas oli paar "hüljest" ka kaasas kes veemõnusid nautisid. Aitäh peitjale ilusat randa näitamast.
Fantastiline ilm ja koht. Alguses kohe ei saanud aardejahile minna, sest kohale laekus terve klassi jagu mugutisi. Jälgisin nende sagimist ja sain aru, et ohutud. Loodsin küll kergemini hakkama saada, maastik ju 3, aga poole tee peal tuli meelde, et 0,5 oli ka veel. See 0,5 tekitas minus alguses kahtlusi, kas saan ikka hakkama, aga tühjalt ka tagasi ei tahtnud minna, tegin ära. Tänan aarde eest.
Laste klassilõpu rattamatkal. Õpetaja käskis tornis mitte turnida, niisiis tuli meil vaikselt grupist maha jääda ja kõik olid puude varju jõudnud, kiiresti aare leida ja teistele järgi jõuda.. Leid tuli õnneks ruttu ja grupp sai liivas rasket sõitu tehes ka kinni püütud.
Saarelt lahkudes nägin ka väikest kaid selle aarde läheduses, kuid see jäi kasutamata kuna aare oli juba leitud. Siia jalutades sain peaaegu, et suvepäikest nautida. Kohapeal oli mul võimlemist korda kaks kuna esimese katse lõppedes ja alla jõudes avastasin, et mul on üks minigrip juhendiga veel taskus. Vanasõna ütleb ka, et hädine pea on kerele nuhtluseks, või midagi seesugust. Sain siis juba väsinud jalgadel uuesti üles ronida. Aitäh!
Selle aarde juurde läksime jala, jättes rattad Lõunakülla. Vastikult pikk liivane tee viis sinna. N-liidu armee ajal oli see sama tee igahommikuseks jooksuringiks. Nostalgia laks missugune!
Kuna Sass oli juba aarde leidnud, siis ta hullas meres. Hannes ootas all, et pähe lahedat sarve saada, aga ma sain aarde nii kätte, et sarvesaamisohtugi ei tekkinud. Aitäh! Geopeitus paneb end ületama, ilma ma poleks sinna ilmselt sattunud. Oleks siis vaadetki näidatud... Aitäh igatahes!
Seda tüüpi aarete kättesaamist olime just veidi enne siiatulekut Vormsil mitmeid kordi harjutanud. Tuli kiiresti kätte! Mulle sellised meeldivad! :) See oli meie Naissaare-retke viimane aardeleid! Aitäh aarde eest!
Et saada pruuniks. teiseks juuniks - see viis ei tahtnud peakolu seest kuidagi lahkuda, sest liiva oli küllaga, päikest oli küllaga ja sooja merevett täiesti tasuta, kuluta palju jaksad.
Fantastiline rand ja ilm. Otsisime mikrot, millega on oht nina pihta saada. Piretilt kiire leid. Tänud peitjale.
Aarde kirjeldust lugedes tundus kõik liigagi lihtne. Põhimõtteliselt, et läheme ja võtame. Kohapeal olles aga turnisime ja ronisime kakskorda. Esimene kord vaatasime küll kõik kohad üle, kuid aare ei tahtnud ennast näidata. Alles teisele korral, kui enamus kaaskondlastest oli mööda randa lahkunud andis aare ennast kätte. Oli tõesti lihtne ja tekkis ikka see vana küsimus: kuidas ma kohe seda ei märganud. Aare korras. EVEJ. Aitäh peitjale.
Sai töökaaslastega saarel käidud pidu panemas. Aardeotsigud ei olnud mul plaanis, aga siia sai mõninga seltskonnaga jalutatud. Tegime siin all kosutava õlle ja siis julgemad käisid tornis. Lihtne leid.
Ilus ilm, ilus ümbrus ja mida veel tahta.
Tänud peitjale :)
Kuna meil kõik teised aarded saarel olid juba leitud või ei suutnud me neid leida, siis see siin oli nüüd päris viimane. Siia jalutasime kõik koos ja jalgrattad puhkasid eilsest vihma-ja liivarallist majutuspaigas. Üheks viivuks oli ka ilm päikesepaisteline ja soe, mis oli sellel reisil vägagi haruldane. Karl pani meid kõiki loodetavasti ka kirja :) Tänan aarde eest!
Ma üritasin küll rahulikus tempos kõndida, kuid minu rahulik tempo viis mind ikka teistel eest ära. Seetõttu olin ma teiste saabumise ajaks jõudnud omadega juba torni ja ka logi kirja panna. Kahju, et pääs katusele oli tabaluku taga ja pidi leppima vaadetega läbi kitsaste plangu vahede. Tänud aarde eest!
Väga ilus koht, vaade imeline, tegime pilte ja logisime vahepeal ka aarde. Tänud siia peitmast!
Pärastlõunases tihedas vihmasajus ja tugevas tuules koos kamba mugudega ei õnnestunud (või tegelikult polnud erilist tahtmistki) seal 3,5stes kohtades turnida või vingerdada. Jätsime järgmiseks korraks.
Ilus vaade sealt pealt - ilm oli kah ilus, sai veidi filmitud-pildistatud. Aare kah leitud!
Esimene ja kahjuks ka viimane aare saarel. Saime ikka oma jagu otsida ja lõpuks oli ikka seal kus kartsin, aga ära logisime. Koht on ilus. Tänud.
Nüüd, hulga hiljem soojas toas logides, ei tea isegi, kuidas-miks me päris täpselt just täna õhtu hakul siia saime. Olgu-olgu, tegelt ma tean seda kõike üsna täpselt. Esko on selle juba oma logis väga punktuaalselt kirja pannud. Mul ei jää muud teha, kui käsi alla panna ja kinnitada, et mina olin kurja juur. Tegelt oli Miki ka, kes nõus oli ;-) Ja muidugi Marje, kes polnud vastu.
Saare esimene aardeleid. Paat jäi mõnisada meetrit lääne poole kaldasse kinni. Kerge briisiga sügisilm, veel oli valge, veel oli ilus. Ronisime, leidsime, logisime, pildistasime, ronisime, jalutasime. Aitäh nii kavalalt kutsuva aarde eest silmapiiril! :-) Aare korras, evej.
Peaaegu poolkogemata sattusime siia. Asi algas sellest, et Paavo vaatas Suurustaja aarde juures igatsevalt merele, Naissaar vaatas sulnilt vastu ja näitas kelmikalt mõnda kollast täppi. Tekkis loomulik tõmme ja mitte vaid Paavol. Marje oli juba nõusse saadud ning abivahend saarele pääsemiseks käepärast. Kõne Mihklile andis positiivse vastuse loetud minutite möödudes. Kui siis mulle pakuti, et paadis vaba koht üle, ei olnud midagi pikalt mõelda, eks rattatuuri mandril saab teinekord jätkata. Mõeldud-tehtud - või tagantjärgi tarkusega ehk pisut mõtlematult tehtud - igatahes varsti põristasime sügisesel merel ja mõni aeg hiljem randusime juba Hülkari tulepaagi läheduses :)
Torn on heas korras, aare samuti. Mihkel nägi esimesena, aga ka teistel tuli leid üsna kiiresti. Kauge vaate pärast ronin hea meelega niisamagi, peidetud külalisteraamat on igati meeldiv lisa, aitäh!
Naissaare retke oleme plaaninud oma kümme aastat. Kui me siis lõpuks kohale jõudsime, otsustas ilm olla äärmiselt ebameeldiv ning kallata meile kaela paduvihma. Seega oli selle saarenurga külastus üsna troostitu, külm ja märg. Loodame siiski ükskord tagasi tulla ning nautida Naissaare metsikult võluvat loodust.
Aktiivsemad otsijad olime seekord meie Birgitiga, kuna keegi teine ei viitsinud/julenud tulepaagi otsas turnida. Leidmisega läks meil ikka natuke aega ja olime juba loobumas, sest ülejäänud seltskond hakkas kärsituks muutuma ja tahtsid edasi liikuda. Lõpuks hakkas konteiner mulle ikkagi silma. Oli isegi natuke piinlik, et ma seda kohe alguses ei märganud.
Pärast Haldreka nina tulepaaki oli see päris madal ja ka redelid ei tudisenud minu alla nii tugevasti. Aarde asukoha tuvastamine läks kiirelt, aga kättesaamise ja tagasipanemisega läks aega - minu füüsilised parameetrid ei olnud selleks kõige sobivamad.
Jussikesed tulid tee peal vastu ja lugesid poistele sõnad peale, et lasku nad ikka mind torni ronida ja aare üles leida. Aga läks nii, nagu ei kunagi varem. Poisid kappasid üles kui noored sõjanugised, siis kostis ülevalt kiljumist ja kolinat ja ma sain aardega peaaegu piki niplit - täpselt nii, nagu ademox soovis. Alumise redelipulga peal. Misiganes nad seal üleval tegid, aga alla ta sadas. No mis nii viga logida, maastik ju 1.0. Aga props tuli sellet, et keegi ei olnud märganud, kust see aare kukkus :) Täitsa huvitav - kui oleks lihtsalt torni alt raputand, kas siis oleks ka aarde kätte saanud? Ja kas teiste tornidega saab ka nii? Igatahes konsulteerisime seepeale peitjaga ja Kaur pani tünni tagasi sellisesse kohta, mis sarnanes kõige rohkem peitja kirjeldatuga. No näis, mis seal edasi saama hakkab - meie täname :D
Ei meeldi mulle mikrod. Peale 20-kilomeetrist retke ei tundnud ka vajadust vertikaalmatkamisega tegeleda, liiatigi kui tuul puhus 40 m/s ja ees seisis veel 35 km distants. Andestust, seltsimehed, kui soovite selles logiraamatus minu nime näha, tuleb 10L konteiner riputada kuhugi nähtavasse kohta kõrgusele, kus saab selle vastu pea ära lüüa.
4 päeva peale avaldamist olid maastik ja peidukoht vahestuses(?) Meie siis ei leidnud. Nüüd hakkas konteiner suht juhuslikult silma. Tänud!