Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Sillamäe on linn Ida-Viru maakonnas. See asub Soome lahe lõunarannikul Narva lahe kaldal Sõtke jõe suudmes. Sillamäe kaugus maakonnakeskusest Jõhvist on 24 kilomeetrit. Lähim raudteejaam on 3 kilomeetrit lõunas asuv Vaivara raudteejaam. Narva jääb 25 kilomeetri kaugusele itta. Sillamäe sai linnaõigused 1957. aastal.
Aare asub sillal üle Sõtke jõe ning sellelt avaneb ilus vaade jõele ja linna lääneosale.
Aare on tagurpidi ning pane ta samamoodi ka tagasi.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: lumega_leitav (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC573V6
Logiteadete statistika: 92 (86,0%) 15 3 1 1 0 0 Kokku: 112
Noh, mõõtsime igatepidi, kuidas siin toimetada. Kalamehed sillal takistasid radikaalsemat lähenemist. Proovisime kobada. Aga karpi ei tabanud. Siis võtsime appi käepärase abivahendi ja voila! Aare avaldas ennast teisel katsel. Edasi oli lihtne, T tegi suitsukatet ja mina võtsin karbi välja. Tänud! Seda silda olen Metsa matkarajal juba ületanud.
Noh, mõõtsime igatepidi, kuidas siin toimetada. Kalamehed sillal takistasid radikaalsemat lähenemist. Proovisime kobada. Aga karpi ei tabanud. Siis võtsime appi käepärase abivahendi ja voila! Aare avaldas ennast teisel katsel. Edasi oli lihtne, T tegi suitsukatet ja mina võtsin karbi välja. Tänud! Seda silda olen Metsa matkarajal juba ületanud.
Minust jääb see leidmata, ma ei ole nõus iialgi sinna ronima. Kuna pereliikmetest ka polnud keegi vaimustuses niisugusest akrobaatikast siis nii on. Edu kõigile soovijatele -proovijatele.
Aitäh peitjale!
Mina ronisin ja Artur pidas valvet. Vahepeal sain päris pikalt silla all peita ennast kuni inimesed mööda läksid. Päevase aja lõbud.
Ei tahtnud seal jääs konstruktsioonide peal väga ronida. Sinna kuhu ligi paasesin ei leidnud miskit.
Pisike hommikune turnimine ilusa päikselise sügisilmaga.
Tänan peitmast.
Pimedas oli päris meeleolukas turnimine. Minule sellised ronimised meeldivad. Svenile selgelt mitte ning see ka põhjus miks tema kuivalt maalt takti hõikas ning mina akrobaatikaga tegelesin. TFTC
Pärast kevadist Narva külastust oli vanaemal soov ka uuenenud Sillamäed külastada. Muidugi lisasime päevaplaani ka geopeituse. Vanaema küll hurjutas, et sinna ju kindlasti ei peideta ja silla peal ei tohi ukerdada. Laps vastas rahulikult: oleme palju hullemates kohtades käinud, siin üsna lihtne leid ;):). Aitäh.
Pingesse sattumise ohtu ei olnud ja aardegi leidsin pea kohe. Aga topsi kättesaamine oli keeruline ja jalutasin mööda silda autoni õige mitu korda erinevat varustust tooma. Päeva päästis lõpuks vana hea MacGuver-i teip.
Jalutasime üle silla, viskasime pilgu jõe ääres toimetavale kalamehele ja pidasime natuke aru, kust otsida. Maa-ameti kaart andis õnneks täpse asukoha ja Salme otsustas asja uurida. Mina jäin mugusid patrullima ja võimalikust ohust teatama. Ei läinud sugugi palju aega, kui aardekarp oli käes. Tagasi auto juurde jalutades märkasime silla kõrval välgu tabamuse saanud suurt puud. Aitäh aarde eest!
Kus iganes see aare seal peidab ennast.. Piirdusin täna sillal sõitmisega. Täitsa pingevabalt. Miski ei ajanud mind silla alla ronima või kus iganes seda teha tuleb või ei tule...
Karp leitud aga kättesaamisega oli raskusi kuni Allar karbi kätte sai, aitäh
Perekondlik väljasõit. Narva. Peatus nr seitse ja mu kunagise mitteleiu heastamine. Kodus olin juurde märkinud, et õemees kaasa võtta. Saatsime õe koos lastega mänguväljakule ja tulin turnima. Õemehe roll oli valvata ja anda märku, kui sild piisavalt puhas, et võin tagasi ronima hakata. Valvas hästi ja sama lihtsasti nagu alla sain, sain ka üles. Parte polnud ja jõgi oli mu siinse eelmise külastusega võrreldes umbes neli korda laiem. Tänan peitjat, aare korras.
Mulle täitsa meeldis see koht ja kuhu aare peidetud oli, tänud :)
Oli alles häda siia kohalejõudmisega, teetööd tekitasid parajalt segadust, kuid lõpuks leidsime ka sobiva ligipääsu. Nullis oli üsna kiirelt selge, kuhu vaatama peab ja kui kogu pull sai tehtud, siis tõdesime, et tegelikult oleks ju vabalt saanud 2.0 maastikuna ka noppida selle :D Tänud!
Nii sai sillal käidud ja tutvutud asjaga. Ehk õnnestud järgmine kord vihje järgi teha :)
Kui auto sai pargitud ja silda nägin, siis olin juba päris kindel, et tuleb üks neist tüüpilistest hirmsatest sillaaaretest ja ei eksinudki. Vahepeal hirmule vastu astuda tuleb kasuks ehk aitäh peitjale!
Kui objekt nähtud, siis mõtlesin, et lebo ots. Kohale jõudes selgus, et ikka nõks kõrge on esimene takistus, mida ületada oleks tulnud. Kaups sättis end aga päikest võtma, jalgu kiigutama ja viisijuppe ümisema, nii et mul oli vaja enda logi ikka ise kätte saada. Alguses läks takistus isegi hästi ületatav. Kui aare leitud, oli vaja kuidagi tagasi saada. Muidu poleks probleeme olnud, aga niipidi oli tagasitulek veits raskem. Õnneks oli suvitajal nüüdseks suvitused tehtud, nii et ta ulatas mulle malbelt oma käekese ja tõmbas mind vee kohalt tagasi kindlale pinnale.
Jätkub projekt "Roheline täpp igasse Ida-Virumaa linna". Siia Sillamäele tulin üleüldse elus esimest korda. Tänu tee-ehitusele oli peatänav suletud ning Waze soovitas suisa isemoodi trajektoori, mis eeldas rämedamat sorti liikluseeskirja rikkumist. Sellele suutsin alternatiivlahenduse leida, küll aega kriipisid hirmsasti kõrva äpi poolt ingliskeelse häädusega välja hüütud vene nimed... Miks peaks aastal 2019 olema Eesti pinnal linn, kus enamus tänavatest kannavad tuntud venelaste nimesid, kusjuures mitte ainuski meie oma rahvuskaaslase oma? Tõsiselt kummaline.
Mis aardesse puutub, siis koordinaatidele jõudes tegelikult suuri leiulootusi ei hellitanud. Algul proovisin läheneda eemalt ja varjatult, aga see paistis liiga 4.0 pingutus. Jäädes mõistliku 3.0 maastiku variandi juurde, sain vähemalt veerand tundi sobivat hetke passida, enne kui aarde järgi kannatas sirutada. Uh, logi kirjas! Täpselt kahel korral esines moment, kus pidin vihjet eirama ning hetkeks pingesse minema, eks see ole vist rohkem meeste probleem seal :o)
Vihjes märgitud olekusse läksin küll. Vihma hakkas küll hirmsat moodi sadama, aga minu katsed isegi teisele poole minna proovida nurjasid: 2 kalastajat, 1 metallidetektoriga õngitseja, hulk möödakäijaid ja 3 kaaki, kes alguses turnisid täpselt seal kohas ja sedamoodi nagu mina tahtsin turnima hakata, aga vihma saabudes kolisid nad alumisele korrusele ära, jäädes muidugi täpselt minu jaoks mittesobivale jõekaldale.
Tabasime teise seltskonna teolt ja saime veidi lihtsamalt nimed kirja. Aitäh!
Leitud geotuuril teel Narva :) Sillal kohtusime geokolleegidega keda kaugelt eemalt alguses mugudeks pidasime :) Kaupo ronis ja tõi karbi lagedale.Lahe minisündmus :)
Kui autoga sõitma mahub, järelikult on autotee (ups). Küljeakent igaks juhuks alla ei lasknud, raudselt oleks kahelt ees kõndinud vanurilt mahlast kohalikku sõimu saanud. Jalutasime nulli ja otsisime esialgu pisut valest kohast, kui poisid avastasid, et null natuke teises kohas. Kalamees oli selleks ajaks ära jalutanud, kuid taamal paistis suurem kamp tulevat, mõtlesime et laseme nad mööda. Järsku oli mõnus avastus, et need ju täitsa omad :))) Edasi jagunes kamp pealtvaatajateks ja logimishuvilisteks, viimaste eest tegi Kaupo kogu etteaste ära. Oli tore kohtumine enne Narva sündmust :) Aitäh!
Esimene kord käisime siin Timmuga kahekesi. Mina lähenesin aardele alt ja Timmu ülevalt. Ühel hetkel otsustasin korraks sillale vaadata ja nii kui pea tõstsin vahtis mulle üks märg nina ja kaks suurt tumedat silma vastu, hea, et ma püksi ei lasknud või käsi sillalt lahti. Ehmatus oli ikka suur. :D Õnneks oli sõbralik koer ja ta ei paistnud minu väljailmumisest ka ehmatatud olevat. :D
Leidisime aarde ja panime nimed kirja. Natuke hiljem saime linnas Mariste, Marianni ja Lauriga kokku, ning siis tulime kõik koos siia uuesti tagasi. :)
Tänud peitjatele.
Kristel lähenes nullile veest, mina lähenesin silla pealt. Mul vedas. Tänud peitjale.
Mul on siit kirjas varasem mitteleid. Tookord polnud õige aeg :) No nüüd oli küll väga sobiv hetk. Tabasime teolt geopeiturid, keda sai nõu ja jõuga abistatud, nimede kirjutamisel sain abiks olla pastaka ulatamisega :) Tänud logijale - raske töö tegijale!
Tuuri üheksas leid. Lähenesime läänest ja ühtegi keelu silti polnud, kuigi poole peal saime aru, et tegemist on kergliiklusteega. Jalastusime ja läksime otsima. Alguses oli nullis kalamees ning me läksime loogilisse kohta otsima. Kui sealt ei leidnud läksime koordinaatidele ja õnneks kalamees kohe lahkus. Ootasime, et lähenev mugukamp läheks mööda aga hoopis geopeiturid oli. Anti täpsemad juhised ja siis oli leid kiire.
Meil oli kõik jagatud siin sillal. Piia oli ilus, Paavo osav,tugev ja julge. Mina täitsin tühja ruumi ja nii see logitud saigi
Ega sellised aarded pole mu lemmikud. Aga õnneks oli meil Paavo!
Täname.
See oli päris põnev peidukoht. Õnneks mitte nii, et leidmata jääks. Siiski käis järel Kalvi. Täname!
Siin oli külm ja väga tuuline aga suutsime ikka ära logida. Tänud peitjale
Umbes aasta tagasi käisin aarde asukohta piilumas. Täna olin nii härga täis ja tormasin objektile. Esimese korraga tõlgendasin vihjet valesti. Väike konsultatsioon, värskete tuulte nuusutamine ja olin teist korda täna siin. Kui lõpuks peidiku leidsin, oli raskusi kättesaamisega. Saatsin Aive autosse abivahendi järgi. Raul kadus hoopis mujale ja tõi küsitava väärtusega abivahendi. Aga oh imet see sobis. Ja kui aare tagasi pandud jõudis ka Aive tagasi ja pakkus peeglit. Palun tuhat korda vabandust , aga peale mind ei ole konteineris enam pliiatsit. Suured tänud aarde eest.
Silla peal ootasin kõigepealt paari kahtlasena tunduva mugu möödumist. Mitte, et ma kardaks, et keegi jõuaks minu seljakotiga minu eest ära joosta. Lihtsalt ma ei viitsiks järele joosta. Sild tühi. Hops alla. Karbi leidsin koheselt aga pidi meelitama teist omajagu. Vahepeal hakkas kostuma, et uued inimesed tulevad. Nimi kirja, hops tagasi üles ja isegi imelikult ei vaadatud mind. Aitäh mõnusa aarde eest!
Liis jäi jälle autosse lebotama ning pidin ise hakkama saama. Sild oli alla minnes tühi ning karbi leidsin teisest vaadatud kohast. Logi kirja ning kuulatasin ümbrust - tundus vaikne. Ronisin üles tagasi ning just siis tulid mõlemalt poolt silda inimesed. Väga imelikult mind ei vaadatud siiski :D Aitäh aarde eest, paras ronimine oli.
See vist oli mu esimene Timixi aare :) Nihelesin sillal ja mõtlesin parasjagu kõikidele halbadele valikutele oma elus, kui 20m kaugusel peatati üks ratas. Suits pandi ette ja alustati vene keeles vestlust: mis uurid. Vastasin samas keeles, et sorri, ei oska seda keelt. Vanemat härrat see nähtavasti ei häirinud, ju ta nägi, et vajan millegagi abi, ja jätkas vestlust. Oskan rohkem venekeelseid sõnu, kui seni arvasin, sest mingi hetk avastasin end vene keeles geopeituse olemust seletamas ja selgitamas, miks mul on vaja sinna alla saada. Alguses proovisime mu esialgset ideed teostada, aga üsna kiirelt selgus, et see kuulub kategooriasse "halvad valikud elus". Anatolil tuli parem mõte. Tema sai alla, mina veel mitte. Seletasin, mida seal otsima peaks, kuid Anatoli vandus, et seal pole midagi, ning tuli üles tagasi. Samal ajal olin peas Anatoli ideed pisut paremaks mudinud ja sain lõpuks ka ise omal jõul alla. Karpi nähes Anatoli vabandas, et oli valet vandunud. Samas oli ta leidu andnud suure panuse, sest tänu tema käivitatud ideele sain logima. Tänasin teda abi eest ja palusin aarde asukohta saladuses hoida. Super aare, pani parajalt proovile ja pakkus võimalust kohalikega tutvuda, läbi mille sain vene keele selgeks. Tänud peitjale! :)
Mõtlesin kohe loobuda, aga geps jäi ühte kohta pidama, nii et käisin logisin ära. Tänud.
Peitja nime vaadates oli asi selge kuhu minema peab, et aare üles leida :D Ulatasin topsi üles logimiseks ja samal ajal vaatasin uusi meile...selgus, et kaks uut aaret avaldunud ja seda kõigest mõned kilomeetrid meie asukohast :) Vahel ikka veab :P Oletasime küll, et ftfi konkurendiks on suure tõenäosusega pagarid, kuid otsustasime siiski rahulikult võtta ja oma Sillamäe programmiga enne lõpule jõuda. Sel aardel täitsa tore asukoht ja kaunis vaade. Tänud!
Maanteelt paistis nii vingelt kätte siia kõrvale jääv kirik ja kuna mulle eemalt tundus, et see on puidust, hakkasin ajama, et lähme seda siis ka ikka vaatama. Kohale jõudes selgus, et pole siin näha mingit puitu, kõik puha tellis, aga selle eest jääb kõrvale sillale üks Timixi aare :D. Laur läks ja tõi siis karbi ära, ma poleks ilma lisajulgestuseta sinna vist peale makstes ka roninud... Äpu noh! Nu ja paar aaret hiljem sain siis oma jäneseäpu tunde veel suuremaks kasvatada – siis, kui vastavaldunud aarete juures Pagaritega kohtusime ning Tiia jutustas, miks ja kuidas nemad Einariga seda karpi ükskord taastamas käisid… :D
Sillamäe juures ehitatakse maanteed paremaks, aga ümbersõidu silte ma ei näinud. Pärast väikest seiklemist siledatel asfaltteedel leidsin ka aarde juurde viiva maantee mahasõidu. Aarde juures suutsin ühte kohalikku mugu ehmatada, oli tore algus päevale. Aitäh!
Joonas tegi kogu akrobaatika ära, ma rääkisin terve aja telefoniga, seega minu osalus selle aarde leius on sümboolne.
Olime me siis teel Narvast Timixi ära saatmise üritusele ja tuli mõte, et äkki sellel mehel ka siin kandis midagi peidus ja ei või olla ongi. Nii me siis siia sattusime. Kohapeal oli üks kala õngitsev mugu, aga kuna ta oli teises silla otsas, siis ta meid ei häirinud. Pliksid andsid iga mööduva mugu puhul mulle märku ja mina sain rahulikult salaja logida. Tänud peremehele.
Kõigepealt jalutasin silla all (mis jää peal viga kõndida)ja välistasin mõned kohad. Seejärel proovisin pinget ja leid tuli kiirelt. Tänud!
Sillamäel on tore eesti keeles rääkida. Inimesed jäävad sind jõllitama. Eriti tore on eesti keelt rääkida vastu ööd või öösel. Minnakse lausa teisele poole tänavat. Aga kui meespool samal ajal käpuli on (taskulamp suus), ei julgeta sulle üldse läheneda.
Selle aarde logimise asend oli neljakäpukil silla peal, taskulamp suus. Selge ju, et see mööduvates venelastes tuletas meelde tuntud vanglaanekdoodi seebi mahapillamisest.
Oli täitsa olemas, korras, kuigi GC lehe järgi (meie gepsus) viimased logid olid mitteleiud.
Meie Silveriga olime korra üritanud seda aaret leida, kuid me ei olnud ekstreemsusteks valmis. Nüüd küll polnud mustendavat põhjatut vett ja porist nõlva, kuid hoidsime siiski distantsi. Pildistasime loojuvat päikest ja tõusvat kuud ning jälgisime hinge kinni hoides Marleni ja Tarmo akrobaatilist tegevust. Silla taladel oli oli värskel lumel näha inimeste jälgi, tundub, et keegi on siin hiljuti turninud. Marlenile jäi aarde konteiner näppu, kuid ta ei saanud seda välja. Urgitses ikka tükk aega ja vahetas poose, kuni lõpuks õnnestus. Kui oleks liikunud mugusid, oleks aare jäänud kättesaamatuks, kuid õnneks ei liikunud sillal mitte ühtegi kõrvalist isikut. Tänud vapratele kaaslastele.
Aitäh aarde eest!
Koha leidmine ei valmistanud probleeme,küll aga karbi avamine.
Teine katse: Juba kodus olles tundus, et üks aare on tänasest normist puudu. Pimedas!!! Ma ei suuda valgeski aardeid leida :D Autojuht oli nõus sõitma ja nii me läksime. Teel veel arutasime, kumb turnib. Sillal näitasin Margusele oletatava aardekoha ette ja läinud ta oligi. Mina oleks lähenenud asjale teistmoodi, aga ma pole kahemeetrine ka :) Minu rolliks jäi sillal palvetada, et ole ettevaatlik, palun ole ettevaatlik! No ja muidugi sekretäriosa oli ka minu teha :) Kätte saime! Aitäh, peitja!
Käisime silla peal ja silla all, isegi natuke turnisin aga ei midagi.Tuleb tagasi tulla.
Veidi turnimist ja silma ta jäigi, kättesaamine oli paras meelitamine, aga lõpuks õnnestus seegi. Kena sild ja võimas jõgi. Aitäh peitjale.
Pärast ohtraid järvi, kuhu Dimhesse meid korduvalt kutsus, keerasime nüüd autonina meie kaugeima sihi, sisuliselt Venemaa poole. Viimane Kurtna-/Isandajärv oli veel hästi meeles ning päris mõnus oli vahelduseks saada siledat asfalti, mitte rusikasuurusi munakive. Aga ikka ei suutnud mööda seda Narvani ära kimada, tegime siin peatuse, et sillale jalutada. No ja peagi tegime veel ühe väga hullu teevaliku.. 8-)
Missugune ootamatult kena vaade! Lisaks vaate nautimisele piilusime ka peidikuid ja kaua see aare end ikka varjas. Marje logis, mina panin tagasi. Aitäh Liisile ja Tanelile aarde eest kohas, kuhu muidu ei keeraks sisse! Kõik korras, vist evej. Jalutasime venekeelsete mammidega võidu auto poole tagasi ja vurasime kodunt veel kaugemale.
Seda aaret läksin sisuliselt lihtsalt võtma ja logima, nii kindel olin leius. Tulemus aga null, otsisin, mis ma otsisin...ei leidnud. Eks tuleb uuele katsele minna.
Jalutasime sillamäe sillale aga mugusid oli palju ja ei hakanud siin komejanti tegema.
Objektile lähenedes tuli vastu rattur. Ootasin tema möödumist ja hakkasin mõtlema.... Ega seal midagi mõelda olnudki, tegutseda tuli. Olenemata plätudest läks kõik hästi, plätud jäid jalga ja nimi sai kirja. Ainult üks vanem mugu sai vist ära ehmatatud, aga loodetavasti saab ta sellest üle. Aitäh
Akrobaatilisi trikke tahtsid kõik kolm võidu teha, mis seal salata. Kolmekesi korraga oleksime sinna kinni jäänud, sai vaid üks seekord trikitada. Kaasa aitas tuuleke ja õhtune päikesepaiste. Tänud peitjale.
Ilm polnud enam pilvine, kuid tuul oli täitsa olemas. Meie naistrio vaatas, et kus kõik pealtvaatajad on, et saaks etteasteid alustada. Lõpuks leppisime kokku, et Anni müüb ühelt poolt pileteid, mina teiselt poolt ja Krista tegeleb akrobaatiliste trikkidega. Kui Anni poolt paar ratturit saabus, siis linna poolt ei tulnud kedagi. Kuna olime isegi sealtkaudu lähenenud, siis hakkasin meelde tuletama, mis seal toimus. Kohe meenus kino lähedal olnud naisterahvas, kes sihtis tulirelvaga tänava poole. Ilmselt oli minu auto hea kattevari, pihta me ei saanud. Äkki pealtvaatajad ei julgenud seepärast sillale läheneda. Loodetavasti midagi hullemat ei juhtunud.
Rääkisime Krista pehmeks, ta tegi oma trikid pealtvaatajate puudumises meie silmade ees ikka ära. Kui kohustuslik kava oli läbitud, siis said nimed logiraamatusse kenasti kirja.
Tagasi sõites oli kahtlane naisterahvas samas kohas, aga relvaga ta vähemalt enam kedagi ei sihtinud. Kummaline kant see Ida-Virumaa.
Ilm oli vahepeal pilviseks ja niiskeks muutunud, tuul oli tugevnenud. Nõukogude- aegsest väikesest Odessast rändasid mõtted Põhjasõja- aegadesse, mil Sõtke jõe äärsele põllule (praeguse Sillamäe kohal) Rootsi noor kuningas ja tema 11 000 sõdurit laagrisse jäid. Tuuline ja sajune ilm muutsid jõe kaldad libedaks ning maa poriseks ja mudaseks. (http://www.sillamae.ee/ajalugu ). Vaat just samasugune tunne oli mul turnides Sõtke jõe, õigemini veehoidla kallastel. Sild tundus nii logisev, vesi nii sünge ja põhjatu, et igasugune ronimissoov kadus ära.
Aare jäi kätte saamata, kuid meid lohutas teadmine, et päev peale Sõtke „mudalaagrit“ võitis Karl XII suure ja tähtsa Põhjasõja lahingu (Narva lahing - nov. 1700). Ehk jagub meilegi homseks mõni muu võit või leid. Tänud siia kutsumast!
Pühapäeva hommik. Liiklemist üsna vähe. Ootasin sobiva hetke ja logima. Ära minekul vaatasin, et peab küll lihtsalt õnne olema, muud varianti pole. Vedas ja sai ka ilusti minema.
Pime, külm, haisev õlitehas. Aga Mikk tegutses õnneks kiiresti ning jalutajaid polnud. Aitäh!
Karuonu tegi, mis vaja ja tõi meile aarde logimiseks kätte. Mina oma lühikeste kätega vist kätte poleks saanudki. Sillamäest jälle üks uus osa nüüd nähtud. Tänud peitjatele!
Krt küll...gepsude omanikud kepsutasid, pugesid, laotusid ja tegid kõike, et aaret leida. Minu osalus oli mõtteline, nähtamatu ja heauskne ning logi sellest inspireeritud (tänud Marlaile, kelle mitme aasta taguse teksti hoopis teisest kohast muidugi, kopin siia...lootuses, et ta ei pahanda):
Oma urust hiilib välja saksa päritolu hiir, vaatab ringi – kassi pole –, hüppab baariletile, laseb endale kannu õlut, joob ära ja kihutab urgu tagasi.
Minuti pärast pistab oma urust nina välja prantsuse hiir, vaatab ringi – kassi pole –, haarab baaririiulilt veinipudeli, teeb lahti, valab klaasi täis, joob ära ja põgeneb urgu tagasi.
Siis ilmub urust välja vene hiir. Vaatab ringi – kassi pole –, võtab külmkapist viinapudeli, teeb lahti, valab endale pitsi viina ja joob ära. Vaatab siis uuesti ringi – kassi pole –, valab teise pitsi viina ja joob ära. Siis kolmanda ja neljanda pitsi. Pärast viiendat istub maha, vaatab ringi – no ei ole kassi! –, silitab muskleid ja pomiseb õelalt: “Küll ma su, raisa, ära ootan…”
Teel kodusesse puuki B juurde, leidsime rajalt ka Kaja ning ilma luba küsimata võtsime ta ühes, hiire õigusega, Miki sarmiga... aitäh aarde eest, ära sa peitja rohkem nii tee:D
Sild, vihje "ära pingesse mine" ja aardepeitja nimi ise juba ajasid mind puugist väljudes pingesse :).
No kohale jalutasime ikkagi ,et noh oludega tutvuda või nii. Tutvusime hoolega ja rohkem "pingesse" ei läinud. Täitsa ilus sild, seda arvavad ka kohalikud, kes siin patseerimas käivad. Aga miks nad nii aeglaselt täna kõndisid? No ilm oli jah ilus, pardimammi prääksus parastavalt ja mingid kolm kahtlast tegelast tegid sillale turvakontrolli :D. Üks mammi pidi lausa iga kahe sekundi tagant oma uudishimulikku pead kange kaela otsas keerutama. Loodan, et tal järgmisel päeval kael ikka veel pead keeras, nagu öökull ma ütlen :D.
Nautisime meiegi ilusat vaadet ja andsime hoiatussignaale lähenevatest tegelastest, kuni leidsime aarde. No ja nüüd alles läks see õige kino lahti. Miki on just küüned taha saanud ja sikutab kui tuleb jalgrattur ja Miki teeb kalamehe nägu, kelle õng on vette kukkunud :). Saan ise näpud karbile taha ja Alex annab jälle häiret- tuleb jälle keegi ja no ei vea kohe kuidagi. Tagavaranäppe ka kellelgi polnud, nii tuli millimeeterhaaval seda tünni meelitada, et ta meile oma sisu ikka näitaks. Peale poolt tundi müttamist saime ta õnneks kätte ja logi kirja. Käepärastest vahenditest sai talle saba taha pandud, kuid omanik võiks mõelda millegi tugevama abivahendi peale, no ei ole kõigil peenikesi näppe tagataskust võtta.
Tänud peitjale vaate eest kaunis kohas !
Päris keeruline kätte saada, aga leitud. Vaade sillalt ilus☺
Ivan Denissovitš on rahulik pensionär. Veeretab päevi õhtusse, vaieldes Marja Petrovnaga ja oodates lapselast. Aga õhtul enne und teeb Ivan Denissovitš kindlasti ühe jalutuskäigu. Täna kõndis Ivan Denissovitš hämarduvas õhtus üle jõe. Ilus vaikne õhtu oli, kuid siis juhtus midagi ootamatut. Silla alt, otse Ivan Denissovitši jalge alt, paistis valgust. Pensionär kummardus vaatama, kuid siis lasti talle lamp silma ja sooviti võõras keeles toredat õhtut. Ivan Denissovitš ehmatas. Kõik käis nii äkki, et isegi keppi ei osanud ta käiku lasta. See-eest andis Ivan Denissovitš jalgele valu – nii kiiresti polnud ta liikunud vist pioneerikaelaräti kaelastvõtmise ajast saati. Siiamaani et tea Ivan Denissovitš, mis või kes see oli, kes teda sedasi ehmatas. Ja kas ta üldse julgeb enam sillale jalutama minna.
Aga kasti magnet hoiab mida iganes peale kasti. Ja mina tänan! :)
Saime puhta logiraamatu ära määrida. Üks pardimammi lähenes meile lootuses mõni paluke saada, kuid ilma ta jäi. Akrobaatiline etteaste kukkus hästi välja, puudusid ka kõikvõimalikud segajad, millised võinuks ürituse nurjata. Vaade oli täitsa nauditav muide. Aitäh Sillamäge tutvustamast!
Tänud pagaritele taastamast! :)
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Leitud ta sai, kuid kahjuks otsustas plehku panna ja jõkke ujuma minna...
Noh, leidsime ja kaotasime.. Loodetavasti suudame varsti asendada ka.
Aare läks (jälle) ujuma. Kätte ka ei saanud. Loodetavasti saab lähiajal millegiga asendada.
Siin said kaasavõetud abivahendid oma oskusi ja julgust proovile panna.Tänud!
Margit võttis aarde näppu vahele, logisime ära, ning imetlesime parte :D
Aare jäi seekord Margitile näppu ning pardid ujusid ümberringi.
Taas timix, ja taas tõrge. Isegi gepsud läks lolliks, sest olid mõlemad selgel veendumusel, et mööda seda jalakäijate silda saab autoga sõita :D. Küll me siiagi tagasi tuleme.. kunagi.
Algul mõned mugud asjatasid sillal, aga siis saabus vaiksem hetk. Ei olnudki nii hull, kui algul arvata võis. Täitsa mõistlikult saab minusugune füüsiline viiner ka selle aardeni ronitud. Tänud!
Kui juba varem Sillamäelt läbi sõitis ja seda silda nägi, käisid peast üsna pahad mõtted läbi, nii et tulime siia kergete eelarvamustega. Samas muguliiklus oli hõre ja geps määras vahelduseks nulli väga täpselt. Mõned ronimisliigutused ja...avastus, et tegelikult saab aarde kätte ka ilma selleta. Logisime siis kähku ära, panime aarde õigesti tagasi ja läksime edasi linna avastama.
Sillalt avaneb ilus vaade ja koht ise on hea rahulik. Aitäh!
Seda aaret jälle natuke kartsime, miskipärast märksõnad "timix" ja "sild" omavad sellist mõju. Siin-seal liikus mugusid, aga piisavalt harva, et saaks mõne minutiga aarde leida ja ära logida. Sillalt oli päris kena vaade ja näiteks tuvastasime ühe kiriku, mis enne oli täitsa märkamata jäänud.
Nulli näitas üsna täpselt sobivasse kohta ja kui õhk oli puhas, tegi Rudolf paar kiiret liigutust ja saigi logima hakata. Siis jälle paar liigutust ja saimegi tagasi suunduda. Aitäh!
Noh, jah... Ei, noh... krt... jälle... Mis? Hops sinna ja hops tagasi? Segased ma ütlen! Täitsa napakad... Eiiiiiiiiiiiiiiiiiii! Minu palvetele, et saabuks sadakond pikatoimelist mugu, ei vastanud mitte üks mugupojuke. Ikka on nii, et siis kui neid vaja, siis neid ei ole, kui aga vaja poleks, tolgendab neid hulgi. Isegi imelisel pühapäevapärastlõunal oli sillal tühjus. Pigistasin siis silmad kinni ja keerasin ka selja, et mitte midagi näha. Joosepi vedasin kah endaga kaasa, tuvisid jahtima. Ah, et kuidas siis aare kätte saadi? Vat, seda ma ei ütle. :P Vaadake ise, kuidas saate! :D Aitäh sellegi eest!
Mnjahhhh... Esimese hooga hakkasime alpinismi- ja sukeldusvarustuse laenutust otsima, kuid saime õnneks siiski omade jõududega hakkama. Algne ehmatus asendus mõne hetke pärast rõõmu ja rahuloluga. TFTC :)
Sillal olid küll paar kalameest ametis, aga eemal. Ega ei tea muidugi, mida nad mõelda võisid kui mööda jalutavad noormees ja neid ning siis ühtäkki on üks neist kadunud. Aga tegin kiirelt ja peagi olime jälle mõlemad olemas. Üldiselt neil oli üsna ükskõik, jälgisid vaid ainiti õngekorki.
Tänud aarde eest.
Tumedad pilved piirasid ja mugud panid igaks juhuks jooksu - vedas meil! Silla all tegutses keegi, kelle varustusse kuulus paat ja akvalang, loodan et ta polnud aardejahil ja me jälle midagi maha magasime...
Mis seal ikka, muguvabam hetk, hops sinna, hops tagasi, olemas. Aitähh!
Väga kiire mitteleid – mis meie jaoks võimatu, see ikka kindlalt meile võimatu.