Lõunatipp

 4 

See on kogu aeg tundunud selline eriline koht, mille külastamiseks peab aega võtma. Nii plaanisimegi Lõunatipu külastamise päeva ainsaks aardeprojektiks. Parkimispaika õnnestus meil navigeerida end läbi kohaliku teedevõrgustiku nii, et nägime ära vist kõik sealkandi üksikud talukohad ja ületasime sillakese, mis rohkem paslik hobuvankritele kui autodele.

Matkaraja alguses tutvusime infotahvliga ja asusimegi teele. Väga mõnus astumine oli, mõned kohad olid suurtest vihmasadudest küll märjad ja vajasid ületamiseks kas pikemaid hüppeid või kõrgematel mätastel tippimist aga üldiselt on tee väga hästi tähistatud infotahvlitega ja hooldatud. Mingis padrikus või pikas märjas rohus sumamist siin küll pole, lihtsalt jaluta ja naudi loodust. Kukeseened paistsid ka üsna mitmes kohas juba rajale aga neid me siiski täna korjama ei hakanud.

Kui arvasime, et varsti peaks hakkama kohale jõudma, siis metsa vahelt paistva majakese nägemine oli siiski paras üllatus. Tegime onnile tiiru peale, kohe hakkas näppu ka aardekonteiner ja siis läksime maja sisemusega tutvuma. Täitsa elatav kohake ja külaliste raamatu järgi siin üsna palju käiaksegi, just pikema matkaraja külastajate poolt. Majast leidsime kaardipaki, mis oli kuivamiseks laiali laotatud. Tegime siis ühe kiire partii ja einestasime natuke. Peale väikest puhkepausi kondasime veel ümbruses ringi, vaatasime üle selle päris-päris lõunatipu ja siis oligi aeg tagasi jalutada.

Väga hea meel, et aare sellisesse Eestimaa mõistes märgilisse kohta meid kutsus ning ilm ja putukad soosisid meid ka täiega. Ülimalt meeldiv ja meeldejääv aardekülastus. Suur tänu peitjale!

 1 

Koht, kuhu ilma geopeituseta vaevalt sattunud oleks

Teekond lõunatippu sai ette võetud 2023. aasta oktoobritormi nädalavahetusel, kus looduses olid nii hilise suve märgid kui ja talve tulekut ennustavad jäised iilid. Korjasime seeni, põllulillede kimpe ja võitlesime stiihiaga. Oli väga tore retk heas seltskonnas.

Lõunatipu ligilähedase asukoha saime veidi varem teada tänu sellele, et viisime sinnakanti ühe matkaselli. Tookord me ise aga jalutuskäiguni ja aardeni veel ei jõudnud. Nüüd sai see viga parandatud! Aitäh aarde eest!

 1 

kaits747 Premium Member

Profile photo for kaits747 Caches Found5836

Found it Found it 21.Jun.2023 Minu pikkade astumiste, varem leidmata ja ääremaa nurkade aarete tuur. Täna oli iga leitud või leidmata aarde kohta ka üks veekogu külastus. Nii ka siin. Found it: 21.Jun.2023 17:14 Lõunatipp / Southernmost point of Estonia. See oli mu reisi üks kindel koht kuhu jõuda. Jõudsingi. Tamme all lugesin, et vaja on pikki riideid puukide ja sääskede pärast. Kirjeldusest lugesin, et kummik on abiks igal ajal. Nii ma end "piinariietusse" seadsingi. Hirmus palav oli. Taas täiesti inimtühi paik. Astusin siis pika aktiivse sammuga kohale ja aina imestasin. Vesi voolas mööda selga, kummikud olid seestpoolt märjad. Aga just täna saanuks ka rattaga ja pävkadega. Rada ette niidetud, kuiv kõik ja putukavaba. Ei kohanud ühtegi looma ega lindu. Hurraa. Lisasin karpi veel teise logiraamatu. Lodistasin veidi jões ja lonkisin tagasi autoni. Tänud!

Aega oli vähe ja lähenesime lõunast. Põld oli suures osas üles küntud, kuid õnneks kuiv ja kraavist tuli lihtsalt üle astuda ning kohal me olimegi. Koht ise igati mõnus ja kena, kahju kohe, et seda pikemalt nautima ei saanud jääda.

Tänan peitmast.

Tulles osutus mäger kamikazeks ja tegi auto ees napi läbijooksu. Pauku ei käinud, aga sabast võisin küll üle sõita. Ja kes see kirjeldust siis ennem ette loeb. Ma arvasin, et see on drivein aare. Õnneks mõnus kulgemine mööda matkarada, juba väsivatele jalgadele, sobis ka suurepäraselt . Praegusel ajal tossud täitsa tehtav. Oleks plätugagi hakkama saanud. Meetrid möödusid põdrakärbeste nahalt maha nokkimise saatel kiiresti, kuniks onn paistma hakkas. Siis oli järgmise mägra etteaste, kes rajale jooksis. Mind nähes kadus kohe tuldud teed metsa tagasi, jäi ka ellu. Vaatasin, et RMK on olemise üsna mõnusaks siin teinud. Aga mul polnud aega puhata. Jõest kämblaga vett näkku ja peaaegu sama reipal sammul autoni tagasi.

Tänud.

Kui esimesel korral ei näkka, siis teisel korral sai viga parandatud! Aitäh! Merly, Mart, Milvi ja Tõnis

Aare täiesti olemas! Liginesime loode poolt RMK "ringraja" otsast, mööda sihti olid ATV ja loomalohistamise jäljed. Siht viis matkarajale, tagasi läbisime ka teise haru. Koordinaat näitas meil küll vale nurga juurde, aga leid tuli mõistliku ajaga. Onnis nii sees kui ka väljas palju põnevat uudistamist, nii et tasub tulla! Aitäh!

Päris tõsiselt, kuna mugude ohtu polnud, siis veetsime otsimisele aega ca kaks ja pool tundi. Otsisime ja otsisime ja otsisime, aga no kohe mitte ei leidnud. Hakkab tekkima mõte, et ehk seda pole enam siin?

Ühesõnaga, tuleb järgmine kord uuesti tulla. Seekord õnn meile ei naeratanud. Merly ja Mart

Meie kõige lõunapoolsem aare täna. Ristmikul pidas meid kinni kahe autoga seltskond naisi, kes palusid juhatada teed tippu. Oleme just teel sinna, võtke aga sappa. Lõunatipu sildi juures said nad aru, et veel tuleb ette võtta pikk ja väsitav teekond. Tegime siis kambale sildi juures mitmeid pilte ja nad sõitsid tagasi. Meie asusime rühkima tipu poole. Meiega koos alustasid teekonda sinna ka kaks jalgratturit. Kohtusime nendega lõpuks onni juures. Neil tütar ka aegajalt mängid ja nad teadsid täpselt, miks me seal oleme. Aitasid ka otsida. Leid läks seekord Dauno nimele. Siis õpetasime neile, kuidas tuvastada nähtud taimi ja linde. Väga kasulik neile. Ka meile, saime teada, mis imelisi lilli nad põllult olid korjanud. Käisime veel koos vaatamas toompihelga välju, varsti need magusad marjad saavad valmis. Ja oligi aeg lahkuda, nemad ühele poole ja meie tagasi auto juurde. Tänud siia kutsumast.

 1 

Mida ikka teha aastavahetusel, kui minna loodusese. Täna otsustasime teha suusavaba päeva ja minna väikesele matkale. Kuna matk oli planeeritud Lõunatippu siis mulle sobis, saab ka aarde logitud. Aardega aga läks aega. Seni kuni teised grillisid mina muudkui otsisin. Sai mitu tiiru tehtud ja ei midagi. Tegin ka kontrollkõne aga ikka ei midagi. Natuke läks veel aega ja siis hakkas midagi silma. Talvine ilm ja külm lisasid oma raskuse ja nii selle leidmisega aega läkski. Aga õnneks läks kõik hasti, nii kaugele ei oleks küll viitsinud enam tagasi tulla. Nüüd väike kehakinnitus ja tagasi kodupoole. Aitäh.

 3 

Kõrd aastan piä iks olõma üts päiv, ku tävveste uman keelen kõnelda saat. Sjool aastagal trehvas sjoo katõssanda põimukuu pääväkese pääle, ku Mõniste muusõumi man traditsioonilinõ Kaika suvõülikool oll. Esmält kullõsimõ üte vahtsõsõ doktoritüü ettekannet, et kuismuudu seo kandi jõõq ja tõõsõ viikogoq hindäle nimmi saiva. Sõs kõneli Kõivupuu Marju ristipuiõst ning tutvusimi ka Mõnistõ muusõumiga. Lõuna paiko võtsimõ suuna Eesti Wabariigi lõunatippu. Suurõ kambaga oll iks hää minnä. Korjasimi kikkasiini ja muidu hääd kraami, kullõsimi tiijuhti ja joudsemigi peräle. C-geo minno Läti puulõ är ei tsälgutanud ja nii sai ilosahe aare löütü ja logitu. Teimi ka tillokõsõ pausi ja kullõsimõ, kuid giid kõnel paar nukrat lugo. Näütüses oll määnegi inimtõbras tan saman paigan kyik küttepuuq jõkkõ visänu ja Luhamaal oll jälki RMK majant ahi vällä pesstü. Õkva peris hallõ om, ku säänest kullõma piät. Tuud inämb, et lisaks RMK-le avitas noid paiku kõrran hoita ka vabatahtligu. Tagasi lätsimi tõist teed pite, nii et õkva illos tsõõr tull kokko. Õdak oll joba lustilisõm, Pulga Jaan käve leelotaman ja väiku latsõ teivä näütemängu. Illos päiv oll. Iks egä päiv, minkäl sjoo kiil viil vällä koolnu ei olõ, om peris suur kingitus.

 2 

Väheaktiivse geopeituri jaoks on mõned aarded läbi aja huvitavad olnud. Nüüd sai lõpuks Lõuna-Eestis just selle eesmärgiga aega võetud ja Kolme riigi ja Lõnatipp üles otsitud.

Kohe ette märgin et aardest suurema elamuse põhjustas tagasiteel matkarajal rahulikult oma toimetusi toimetav vaskuss. Need detsibellid mille mõningane osa matkajatest kuuldavale lasi hirmutasid lisaks vaesele sisalikule ka maakonna muud metsloomad liikvele (selle ilmseks tõestuseks oli tagasiteel mitme kilomeetri kaugusel auto eest teed ületanud hirv koos hirvevasikaga). Matkarada oli küll RMK laudteedest kohati veidi kehvemas (porisemas) seisukorras, aga ei midagi hirmsat, täitsa tavaline meie metsade rada, suures osas korralik metsatee. Rahvamasse seal ilmselt ei liigu – vähemalt kukeseened olid tee kõrvalt (ja pealt) korjamata. Vaatasime onni üle, tutvusime külalisteraamatu ja muu ekspositsiooniga. Gepsu muidugi kaasas ei olnud ja minu läti võrku kolinud telefon keeldus internetiga suhtlemast. Õnneks suutis aga teine telefon kaardi ekraanile kuvada ja nii ei olnud aarde leidmine väga keeruline. Tänud lõunatippu kutsumast!

Leitud

Tänan aarde eest!

 1 

Väike varustusretk matkaseltskonnale ja selle käigus ka aare sujuvalt logitud. Tänud!

Jätsime auto Naha talu juurde. Taskusse pistsime head paremat nosimiseks ja hakkasime tipu poole kõndima. Uudistasime infotahvleid ja õigepea olime maja juures. Uurisime puukettaid ja ka siseeksponaate. Mina sirvisin kohalikku logiraamatut ja Karl otsis aarde üles.

Olin seda Eestimaa lõunatippu alati vaadelnud kui ühte ägedat paika mida tahaks kindlasti üks päev külastada. Täna saabus lõpuka see oodatud päev. Jalutuskäiku alustasime Naha talu juurest. Ilm oli hea - päike paistis, tuul oli varjul ja temperatuur matkamiseks mõnus. Teekonnal lugesime infotahvleid ja meetrid kulgesid ludinal. Vahepeal olid mõned märjemad kohad kuid nendest mööda põikamine tänu veekindlatele tossudele ei pakkunud ka liigset peavalu. Peagi hakkaski piltidelt tuttav maja paistma. Ööbimisvõimalused tundusid üsna kesised aga selle eest olid väga ägedad need looduse väljapanekud. Alguses näppisime erinevaid puidu kettaid ja siis suundusime majas olevaid väiksemaid detaile vaatlema. Seejärel uudistasime maja logiraamatut. Vahepeal tõin laua taha ka aardekarbi. Logi sai kirjutatud mõlemasse raamatusse. Oli mõnus matk. Aitäh!

 2 

Enne lõunatippu minemist, käisime filmi Vargamäel, väga lahe koht. Jõudsime siis lõunatipi radadele! Suurepärane rada! Imeline loodus ja huvitavad infotahvlid. Matkasime korralikult ca 3 h ja tegime vahepeal ka grillvorsti. Koju sõites proovisime ka kõiki tahvlil mainitud loomad üles leida. Nägime metsa all põdralehma koos kahe pojaga, imeline vaatepilt! Aitäh peitjale!

 4 

Täitsa mõnus mõtete mõlgutamise mõtsatee siin kuumal lõunamaal. Eelmise korraga võrreldes on mõnda pisut muutunud, näiteks onni juurde ilmunud geopeituse aare! Kogu raja liikusin rahus ihuüksinda, nullis aga toimetasid lätlased(?), kes parasjagu enda telki pööningult alla kolisid. Tervitusele vastatati sõbralikult, kuid mulle mõistetamatu väljendiga :o) Lasin neil omaette toimetada ja veetsin vahepeal veerandtunnikese jõe ääres. Kui onni juurde tagasi tulin, olid laagrilised endiselt platsis, aga väljaspool silmside sektorit aarde peidukohast vaadates. Nii sain vaikselt nime kirja panna, õnneks otsima ei pidanud üldse. Tagasitee kõndisin taas üksi, ainsatki hingelist kohtamata. Aitäh uue kutse eest Eesti lõunapoolseimasse punkti, Läti põhjapoolseim punkt asub kaardil peaaegu poolteise pikkuskraadi võrra kõrgemal!

 1 

Siin oli veel täitsa käimata. RMK matkatee toob idapoolset rada pidi kohale ja viib läänepoolset mööda jälle välja, kusagil oli niikuinii vaja ööbida ka, nii oli leidmiseks ja logimiseks rahulikult aega. Igati mõnus onn ja lõkkekoht. Aitäh.

 2 

Mul on hea meel, et kunagi juba selle aarde juures ja seega ka selles kohas käinud olime. Muidu oleks RMK matkateed käies arvanud, et keegi teeb mingit halba nalja - rada viis üha sügavamale metsa, piir kõrval vonklemas, taevas tõmbus tumedamaks, raja äärde ilmusid üksteise järel sildid elukatega, kes kõik siin metsas elutsevad - sellised kohas ei saa ju mingit lõkkekohta ega majakest olla. Nüüd vähemalt teadsin, et mind ootab kena paik ja katusealune. Seekord sain siis ka läbida selle Naha külast talu juurest algava matkaraja, mis aaret otsides käimata jäi ja järgmisel päeval jätkasin teekonda mööda Läti piiri, kõrval kuldsed viljapõllud. Majakese lävel istudes lugesin ajaviiteks nii onni külalisteraamatut kui ka geoaarde logiraamatut. Õnnestus näha-kuulda, kuidas orav puu otsas toimetab. Muid elukaid õnneks külla ei tulnud, ka inimesi mitte, nii et veetsin öö uhkes üksinduses. Ühtlasi tõdesin, et sel suvel on õnnestunud ära käia nii mandri-Eesti kõige põhjapoolsemas kui ka lõunapoolsemas tipus. Aare on hea tervise juures, kurtis vaid vähese külastatavuse üle.

Leitud ja logitud. Tänud!

 11 

Tulime paralleelselt Läti piiriga mööda matkateed rahulikult onnini. Olime valmis telkima, kuid onn oli superluks ja sättisime asemed põrandale. Umbes 15 minutit pärast onni saabumist nägime aknast kümne meetri kaugusel ilvest. :) Õhtu möödus lõkke ääres. Üritasime sellel matkal toituda täisväärtuslikult, sellel õhtul valmistasime Tikka Masalat :) Hommikul pakkisime kodinad kokku ja suundusime mööda matkarada edasi. Aitäh!

Parkisin enduro metsatee lõppu ja jalutasin otse lõunasse kuni tuli rmk rada ette. Uudistasin lõunatippu, logisin aarde ja aeg oli tagasi minna.

Suveseikluse ajal istusin aarde "otsas", kuid kuna telefon koostööst keeldus, ei teadnud isegi, et oleks nagu asja aaret otsida. Seega jalutasin selle suve jooksul siia juba teist korda ja ei kahetse. Vähemalt sai vahvaid pilte ja lapsed käisid Lätis ka ära. Aitäh aarde eest!

Leitud

Leitud Suveseikluse käigus. Kui palju kordi olime mõelnud siia tulla, siis nüüd ülesannete lahendamise käigus tuli tulla. Aitäh peitjale!

Kuna suveseikluse ajal oli vaja Eesti kõige lõunapoolset tippu külastada, nii matkasime meiegi siia. Loomulikult panime oma nimed ka selle aarde logiraamatusse kirja. Täname!

Suveseikluse esimene geopeituse vahepala (kui õigesti mäletan). Kiirelt nimi uuesti kirja ja nobedal sammul minekut. Teine samal ajal sinna jõudnud punt pani raginal läbi võsa Läti poole tagasi. Nemad küll aaret ei tahtnud.

 2 

Kiire vahepeatus selleaastasel suveseiklusel. Isiklik „challenge“ 3 aaret kolme päevaga ehk „Leia päevas hetk geopeitusele“ osutus raskeks aga sai täidetud / Tänud peitjale !

Lootsime, et kui on matkarada, siis jõuab ka 30 kraadise kuumaga matkata. Nii oligi. Puud pakkusid aegajalt päikese eest varju ja nii oli täitsa mõnus matkata. Hea meel, et selline koht külastatud. Tänud peitjale ja kaaslasele kutsumast!

 2 

Mingil hetkel tekkis mul mõte, et tahaks seda Eestimaa nurka külastada. Et võiks ka ekstreemsemalt koos ööbimisega, kuid sobib ka lihtsalt külaskäik. Plaanidesse sekkus Ilmataat ja saatis kaela suvekuumuse ca +30 kraadi. Pole just selliseks matkaks parim kliima, aga ei lasknud sel asjaolul oma plaane segada. Mul oli väga hea meel, et Erle oli nõus mulle kaaslaseks tulema. Nii parkisimegi soovitatud parklasse ja hakkasime mööda matkarada minema. Ootused oli õiged, hea tee ja puud raja kõrval varju pakkumas. Mõnes kohas olid raja kõrval kiusatuseks maitsvad lõhnavad vaarikad. Eks me ikka sellesse lõksu langesime ka. Lõpus olev onn on vahva ja mine tea, võib olla tulen kunagi tagasi ning teen teoks ka selle hullema ehk ööbimisega plaani . Suur-suur tänu peitjale!

Lõunatipuonn

ja sealt paistab . . piir

piiripost

näitusel

nõialuud

 1 

RMK matkatee jalgrattal hakkab lõppema ja viimane ööbimine on lõunatipus, siis pilk geopeituse lehele ja ennäe, midagi on ka siin peidus. Õhtusöögi ja magamise vahel sai ka logi kirja. Tänud peitjale!

 3 

Lähenesin Läti poolt ja ületasin piiri ebaseaduslikult. Sain autoga üle põllu päris lähedale, kuradi lätlased on pool põldu üles kündnud. Aga noh, alla kahesaja meetri võib üks geopeitur ju ka astuda :) Nulli jõudsin, siis lõke põles ja tore mugu ootas matkaseltskonda. Kuna isik oli usaldusväärne, siis tutvustasin talle geopeituse mängu ning oh seda üllatust kui sealtsamast aarde välja tõmbasin. Nüüd peaks saama ka kõrgemapõhjalise autoga täitsa nulli. Mind küll kutsuti lõkkemelust osa saama, aga mitu aaret ootas veel võtmist, seega soovisin edu ja keerasin end uuesti lätti.

Lõke ootab matkalisi

Illegaalne piiriületaja

Leitud. Algul lähenesin mööda pikka sirget teed, kuid see sai tükk maad enne aaret otsa. Läksin siis ikkagi Naha talu juurde, parkisin ja hakkasin astuma mööda matkarada. Mingi aja pärast jäi ette üle ujutatud laudtee. Kummikuid auto peal ei olnud ja ega vist ei oleks viitsinud järgi ka minna. Savilt tossudega läbi ja edasi. Järgnevatel väiksematel veetakistustel oli hea, ei pidanud muretsema enam jalgade märjaks saamise pärast. Lõpuks jõudsin ka onni juurde ja logisin. Sirvisin veel külalisteraamatut ja jalutasin edasi. Vahepeal nägin matkarajalt ka seda sirget teelõiku, mis enne lühikeseks jäi, küllaltki vähe maad oli sinnani. Sealt kaudu oleks vist peaaegu kuiva jalaga aardeni jõudnud, kuid matkarajal oli huvitavam.

 1 

Kena matkarada. Purejat polnud kodus. Tänan

Meie tiim

aare on 100% leidmistõenäosusega logide põhjal kuid meil läks kaua

 1 

See siis nüüd matka teine päev ja ka kõige karmim päev. Kilomeetreid vist tuli kokku 20, aga maastik oli karm. Kaks sood ning üle ujutatud ojad ja jõed. Aga sellele raskele matkale vastutasuks sain tohutult maasikaid, mustikaid, sinikaid ja murakaid. Viimaseid pole ma oma elu jooksul kunagi oma käega metsast korjata saanud. Vot see oli alles hea. Aarde juurde jõudes, ehk siis aaret varjava ehitise juurde, olin täiesti läbi. Siis kui hakkasin aaret otsima otsustas telefon lihtsalt mäkra mängida ja mulle aarde asukohta mitte näidata. Eks siis teritasin kirve ära ja hakkasin seda loopima. Natuke loopimist ja tuligi teine välja. Peale logimist tegin endale söögi valmis, ajasin selle endale keresse ja siis oli aeg aare kaisu võtta ja magama minna. Majake oli väga mõnus, öösel tuli taevast alla hullu vihma, aga minu külje alune jäi täitsa kuivaks. Tänud aarde eest.

Minu elu esimene leitud murakas.

See aare oli meie tänane põhiline eesmärk. Olude sunnil läksin rajale üksi ja naasin sealt teadmisega, et teinekord kui kell ei ole pool üheksa õhtul ja väsitavat päeva pole seljataga, võtame selle raja kambaga koos taas ette. Mulle väga meeldis see jalutuskäik.
Tänud peitjale aarde eest ja tänud raja eest raja loojatele! :)

"Muuseum" raja lõpus

Ekspositsioon kõigest, mida rajal kohtasid

Tegime Apes söögipausi ja lähenesime Läti poolt. Korralik maaparandus on seal toimunud. Aitäh.

Päris lihtne jalutuskäik on praegu sinna. Metsasihile on korralik tee tehtud. Sealt edasi mööda maasturiga huvitav rada paarsada meetrit ja olingi juba matkarajal. Kohapeal vaatasid õiges kohas natuke lohakalt ja siis tuhlasin ikka väga pikalt igal pool ringi enne, kui uuesti õigesse kohta vaatasin. Siin läks jah nii kaua, et plaanitud Liivatee aarde jaoks ei jäänudki enam aega. Aitäh kutsumast nüüd minul ka tipuvallutus tehtud!

2371.

 3 

Seda aaret ootasin pärast kirjelduse lugemist suure huviga ja kui selgus, et saab päeva esimeseks, siis olin alguses isegi natuke nördinud, et geopäeva oletatav tipphetk nii ruttu saabub. Olin suutnud läbi suruda oma soovi läheneda kodumaa poolt ja matkarada läbi jalutada. Võtsimegi suuna Naha talu poole. Mingi hetk avastasin, et olin oma alajäsemega geomobiili põrandale poetatud mahlapaki peaaegu lapikuks litsunud ja kuniks seda kohendasin ja ninapidi gepsus polnud, õnnestus õigest teeotsast mööda sõita. Tee oli nagu joonlauaga tõmmatud ja et vahemaa aardeni muudkui vähenes, sõitsimegi siis nii kaugele kui kannatas. Kuna sealt jäi aardeni tunduvalt vähem maad kui matkaraja algusest ja pealegi näitas kaart, et nagunii jõuame ka siit varsti rajale, siis niimoodi jäigi. Natuke veel kahtlesin, kas kummikustuda või mitte, aga etteruttavalt võib öelda, et see oli õige otsus. Kõndisimegi siis rõõmsalt mööda metsarada, kuhu hiljuti möllanud torm aeg-ajalt puudetakistusi virutanud oli. Sihtpunkti jõudes oli küll ohhoo-elamus. Selline mõnus koht siin tsivilisatsiooni ääremail. Külalisraamatut lugedes sain aimu, et RMK matkatee on selle koha külastatavust kindlasti tublisti suurendanud. Uurisime kõike pakutavat ja uudistasime ümbrust, pidasime väikse pikniku ja nautisime olemist. Lõpuks sai veel vihma eest majakesse varju pugetud. Tagasiteel möödusime tormi hävitustööst. Sellist pilti polnud minu silmad varem näinud. Ahjaa, aare sai ka selle kõige käigus leitud ja logitud. Selle aarde külastust tasus oodata. Aitäh!

Kirves ka täitsa olemas kui vaja peaks minema

Rikkalik piknikulaud

Pärast tormi

 2 

Es julge purõja pini mano minnä. Lätsime veidi lühempat tiid pitti.

Illos paik!

Aitümä!

Lääne-Võrumaa ringreisi lõpetuseks sai ka Lõunatipus ära käidud. Väga lahe koht ja ei teagi kohe, miks sinna varem pole sattunud. Aarde leidmisega läks veidi aega, aga kätte ta lõpuks tuli.

Meie väga äge rattamatk viis meid ka Lõunatippu. Otsisime ja leidsime. Logisime ja sõitsime edasi:)

Seda kleepuvat põldu läksin uudistama üksi, sest Siimu poleks ma viitsinud püdelast porist välja kiskuda ja eelmise aarde juures selgus, et kõndimine pole täna tema sõber. Auto jätsin suure tee äärde ja asusin teele. Põllu ja jahitorni leidsin. Kleepuv pori puudus. Vahepeal oli veidi vesine, kuid aardeni ma kuiva jalaga jõudsin ja selle toredasti kätte leidsin. Vaatasin näitust ja kirjutasin ka laua kohal oleval riiulil lesivasse raamatusse sisse. Aitäh kutsumast!

Lähenesime sellele aardele lõunast. Auto jäi põlluserva, aardeni jäi vaid 300 meetrit. See põld oli igatahes väga imelikust materjalist tehtud, jalad läksid iga sammuga aina raskemaks ja raskemaks. Põld nimelt kleepus tükikaupa taldade alla ja ei mõelnudki maha pudeneda. õnneks oli kõrval rohusem riba ja seal kannatas kõndida täitsa. Täitsa vahva onnike on seal, mugude logiraamat oli nööriga laua kohale hõljuma riputatud. Aitäh peitjale.

 1 

Noh, praegusel aastaajal saab veoautoga nii umbes 350 meetri peale. Siis hakkab küntud põld, selle keskel - jahikantsel. Mine siis võta kinni, kuidas nad sinna saavad või keda nad seal lasevad. Üleüldse tundub, et naabritel puudub igasugune respekt meile nii olulise ruumipunkti suhtes. Kohe piiri kõrval on mets maha võetud, ja maanteemüra lasevad nad ka kogu aeg taustaks. Mis kontrast sugune! Ja üleüldse oli äärmiselt sürr vallutada Eesti lõunatippu Läti poolt. Kuigi, Läti põhjatippu võetakse ju ka Eesti poolt ja lätlased teatavad siingi logides, et kõik ju käivadki siin lõunast. Aga lahe oli ikka, aitäh!

Kui me juba Mõniste kandis olime, siis oli ikka vaja ka lõunatipus ära käia. Mõnus matkarada. Tagasi tulime teist teed, kus oli pohli ja sinikaid suurtes kogustes. Aarde leidsime kiirelt kuigi üks seltskond sättis seal ennast piknikule. Mõnus hütike oma külalisteraamatute ja karpidega riiulil. Aitäh peitjale, et siia juhatasid.

Leitud :) Tänud peitjale!

Täna väga kahtlane päev, kõik aarded tulevad väga kiiresti. Tavaliselt nii ei lähe, aga ka siin leitud ja logitud. Väga huvitav objekt, huvitav kas lätlastel ka kusagil midagi sellist on? Tänan!

Mis on loogikavaba - kui näiteks inimene tuleb Läti POOLT, siis on tal vastas piiripost, mis teatab, et tegemist on Lätiga. Et siis nagu hoopis jõuaks Lätti? Või on mingi naljatilk lihtsalt posti 180 kraadi keeranud.

Loogikavaba

Kahetsesin, et kaamera autosse jätsin.

GP 1490 / GC 1734

Matkamajas on pudel viina, kiirustage.

Leitud. Aitäh! Autoga pressisin 800m peale.

Väga mõnus matkarada, tänud sinna juhatamast. Kuna kohapeal pakkus teenus üksnes lätlaste mobiil, siis internetti nutika kaudu ei saanud. Pimesikutasin ikka tükkaega, enne kui karbi ainuõigest ja loogilisest paigast välja võtsin. Tänud!

Miki ja Merle + suur seltskond

Ega siin enam midagi lisada polegi, teised on kõik kirja pannud juba. Tänud peitjale.

Teised rääkisid nagu kõik juba ära, ei oskagi midagi lisada.

Leitud ja logitud.

Tänud peitjale :)

 2 

Teed aardeni vaadates, andsin mina peaaegu loobumisvõidu, kuid aardeni me jõudsime. Kohale jõudes sai selgeks tõsiasi, et pime on saabunud ja no taskulamp on ju täiesti vajalik geovarustus just autolaekas! Kohale me jõudsime peaaegu midagigi nähes kuid otsimiseks oli lampe vaja. Õnneks olid teised ikka targemad kui mina. Kuna mul lampi polnud, lasin teistel otsida, lõpuks mina kui 1000 aaret leidnud proff tirisin aarde lihtsalt välja. Tänan, tore oli!

 5 

Leitud. Mina poleks enam otsida viitsinud peale pikka mägedevallutuspäeva, mõtted käisid juba sooja söögi ja kuuma sauna juures. Märjad varbad ootasid kuiva sokki. Kuna aga otsustati Priidu autoga aarde poole sõita, siis sai ikkagi kaasa mindud. Kokkuvõttes mõnus retk. Mulle meeldivadki horisontaalsed tipud rohkem.

 3 

Linnulennult 3,2 km enne lõunatippu oli tee ühes kohas metsaveokite poolt rööpasse sõidetud ja madalapõhjalised edasi ei pääsenud. Peni oli ketti pandud ja kaasa ei saanud tulla. Pärast pikka geopäeva ja 14 mäe vallutamist oli tee tipu vallutamiseni küll pikk, kuid õiget geopeiturit see ei hirmuta ja oma teekonda alustab ta alati nagu oleks see tema päeva esimene. Kohapeal nii lihtsalt ei läinud, terve seltskond otsis kõik kohad läbi, mis vähegi võisid all mõistet tähendada k.a. räästaalused. Kogu otsimise protsess hakkas viimaks meenutama ühte teist aita Viljandimaal. Viimaks siiski tiriti karp taskulampide valgele. Tänan meeldivat seltskonda ja peitjat.

 2 

Priidu võimas imemaastur aitas meid tublisti ning seejärel saime toreda jalutuskäigu ette võtta. Mulle meeldis, aitäh!

 2 

Selle aarde juures imetlesime kõik Priidu uut autot- väga tubli masin teine. Pidime ette võtma pika jalutuskäigu ja lõpus otsisime ka päris kaua. Oma saunagraafikust olime lõpuks kaks tundi maas. Aitäh toreda seikluse eest!

Logimisprotseduurid

 1 

Kui eelmise aasta eesmärgiks oli käia ära põhjas, siis sel aastal käisime soojenduseks lõunas. Idee järgi võiks ju lõunas soojem olla, kuid Eesti tingimustes tundub see kuidagi vastupidine olema. Lund nagu muda. Matka kokkuvõtteks võibki öelda, et mõnus talvine jalutuskäik metsas. Koer ärkas ka selleks ajaks üles, kui me tagasi jõudsime. Algul piidles eemalt, siis sai julgemaks ja märgistas auto rattad ka ära. Kurivaim!
Aardega kõik korras. EVEJ

Leitud. Tänud!

 3 

Rahva (Joosepi ja Martini) tungival nõudmisel otsustasime sellele aardele läheneda Läti poolt. Olime eelnevalt ka mõned läheduses asuvad lõunanaabrite aarded ära noppinud, nii et see jäi lausa tee peale...

Maanteelt igatahes näitas geps linnulennult umbes 700 meetrit, millest osad kulusid ikka parajalt vaevaliselt. Mingi hetk jõudsime metsaveoteele, mida mööda sai ligi poole maast üsna mugavalt läbida. Pärast seda veel natuke tihedat võsa ja paistiski õnnis piirikraav ja silt.

Ise polnud siia kunagi sattunud, nii et mulle oli väga muljetavaldav, et nii sügavas tühjuses nii uhke metsaonn tehtud on - telksaunaga ja puha. Logi kirjas, sisenesime tagasi Lätti, aga enamus teest õnnestus läbida natuke normaalsemalt tänu mingitele radadele, mida hea tahtmise korral oli võimalik seal näha.

Auto juurde jõudes oli igatahes rõõmu kui palju. Kes just hingelt võsahunt ei ole, siis ilmselt ei soovita seda lähenemisteed. Kiirem ta on, aga iseasi, kas see on seda väärt. Koht ise väärib samas ühte või teist teed mööda kindlasti külastamist!

Aitäh!

 4 

Aasta varem käisime koos Joosepiga lõunatipus viksilt ja viisakalt matkarada mööda. Geopeitusest siis veel ei teadnud ja ega aaret ka polnud. Vahva seiklus oli tookord sellegipoolest. Üritasime ka tookord Läti poolel maanteeni murda, aga mingi hetk sai viitsimine otsa ja lubasime, et nii see ei jää.

Nüüd tekkis selle aardega seoses täiesti ideaalne võimalus antud lubadus teoks teha. Enne korjasime veel Lätist mõned aarded ja siis oli aeg maiuspalaks. Taas kaasas Mikk, kes enne seda päeva geopeitusest vaevu kuulnud oli. Jätsime auto maantee äärde ja sukeldusime võssa. Esimesed 100 meetrit olid ehk kõige aeglasemad, võidelda tuli iga meetri pärast. Edasi veidi heinamaad, siis metsaveotee ja seejärel veel võsa, aga hõredamat. Viimaks hakkas ka tuttav silt ja onnike paistma. Ära tegime! Aardeleid oli rohkem vormistamise küsimus, seejärel uudistasime veel, mis vahepeal muutunud oli. Eelkõige püüdis pilku telksaun, mille suuremas analoogis küll kunagi aastaid tagasi käinud olen, aga mis tekitas tõsise tahtmise asi ära proovida.

Tagasitee oli kuidagi intelligentsem, vist sattusime jälle searadade peale. Suur aitäh, et see koht aardega märgitud sai! Soovitan.

Kiirtee

Metsatee

Jess!

 3 

Minu ammune unistus on olnud Eesti lõunatipule Riia-Pihkva kivitee poolt läheneda- näib see ju nii lähedal aga samas terve tundmatuse kaugusel. Nii hakkasimegi kõnnakuga pihta Lätimaalt, Melnupe silla juurest. Tihe vaarikavõsa ja kõrged nõgesetihnikud rikastasid elamust vägagi, niisamuti ka mudane metsaveorada ja poolumbes elektriliinisiht. Pärastlõuna kulminatsioonina astuski jalg aga lõpuks armsa kodumaa kõige lõunapoolsematel maatükkidel. Üks tundmatus taas tuttavaks saanud, suured tänud peitjale!

 1 

Selle koha külastamise soov oli kogu seekordse tuuri tekitaja. Auto juurest, tamme alt, läksime ratastega. See koht on palju mõnusam kui teine sarnase märgilise tähendusega punkt Eestis. Kui kolme riigi piiride ühinemiskohas on rohtukasvanud ja märg maastik, siis kõige lõunapoolsem punkt on kenas ja külastajate jaoks ettevalmistatud kohas. Olime siin tunni ringis ja enamus aega kulus koha nautimisele. Ka aarde leidmisega läks omajagu aega. Täname siia aaret peitmast. Aare on korras.

Täna, kui aaret siin login, näitab kalender 26.06.2023!
Teadsin, et see aardeleid on mul kindlasti logitud aga võta näpust... pole.
Jah, kõik oligi nii pöörane kui Peetri logis kirjas ja see ei unune iial. Aga ei unune ka see, mida siia kirja panna ei saa ;)
Igatahes oli üks elumatk!
Suured tänud Sulle, Aare, aarde eest nii ägedas kohas!

 6 

See oli meie georetke üks tippsündmuseid.Vihmaveed olid osa truupide piirkonnas teed lõhkunud, ühte lõhesse oleksime peaaegu sissesõitnud , teist märgates loobusime edasi rühkimast ja jätsime auto metavahele. matka tegime sellega poole pikemaks (kokku sai nii 13 km juurde)Retk lõunatippu kulges naudinguna, ilm oli ilus ja kohale jõudes leidsime eest väga vahva laagrikoha. (isegi saun oli olemas) Jõudsime õhata et saaks siin kasvõi ühe öögi viibida... ja siis sai meid äikesevihm kätte, sundides meid tubasteks (enne leidsime kiirelt ka aardekarbi ülesse) Esimene tund onnis möödus meeleolukat seltskond, onni sisemust vihma ja äikesehääli kuulates, Siis hakkas kestev vihm juba äratüütama, ööbimajääda ka enam ei tahtnud, varustus oli ka sinna truupide vahele jäänud. Asi ei paranenud ka lõunauinaku järel. Riskisime vihmahoogude vahele ja tormasime lageda taeva alla, Naha talu juures sai äikesepilv meid taas kätte ja siis olime 3 km äikesepilve tsentris, välku lõi pideval meie lähedusse. Kogu aeg rahustasin end, et kui ma välku nägin siis seega läks see minust mööda. Autoteest oli saanud pahkluuni veekogu. Vett liikus kraevahel alla liitrite kaupa. Ainsaks meeleolu tõstjaks oli Nahatalu sõbralik murdjapini - tema saatis meid vihmas autoni ja ei tahtnud ka siis koju tagasi pöörduda, raske südamega jätsime ta meile järele vaatama.Vihmavesi oli katkised truubid veelgi enam katkisemaks teinud - olge siis edaspidi väga ettevaatlikud seal autodega. Kokkuvõttes väga tore seiklus. Kõigile kellel seal käimata - kondlasti soovitame selle tee ette võtta

Ähijärve-Aegviidu matka esimene ööbimiskoht. Jõudsime siia üsna hilja. Enne pimedat jõudsime telgi üles panna ja õhtust süüa. Aarde leidsime juba lambivalgel. Aitäh! Meile see koht meeldis.

Siia jõudsin juba päris pimedas kohale. Trügisin autoga üle selle heinamaa moodi asja ja siis veel natuke ning seejärel panin jalgsi minekut. Täitsa pael kus ajas higistama. Õnneks taipasin lambi kah kaasa võtta muidu oleks seal pimedas vbl isegi ära eksinud. Rada läks vahepeal ikka päris kitsaks ja lisaks sellele tuli ka mingitest mülgastest möödumiseks rajalt eemale astuda. Aga kohale ma jõudsin. Logisin ära, tegin ühe suitsu ja mõtlesin mitu aega, et kas jääks siia või ei. Aga sääskede rünnak sundis taanduma. Igasugu ilusad näidised on seal majakeses. Vahtisin ka neid natuke ja siis kõmpisin tagasi. Aitäh.

 4 

Jaaa.. Nagu ka infotahvlilt lugeda sai, siis koolis polegi kunagi õigust räägitud. Lõunatipp pole mitte Naha talu juures vaid veidi üle 2 kilomeetri Naha talust edasi. Milline kohutav ebaõiglus!

Lahendasime selle ebaõigluse ja asusime teele - Ave ees ja mina järel. Mida samm edasi, seda rohkem hakkas Ave seal ees nihelema, vehkima, häälitsema ja lõpuks isegi karjuma. Jahus midagi kärbestest ja sääskedest. Mina olen ju siinsamas ja ma pole veel ühtegi elusolendit näinud. Egas midagi, tatsasime edasi.

Kohale jõudes tegime kohustuslikud pildid sildi juures ning Ave tormas nelja seina vahele pakku - sääsed jättis muideks maha. Nüüd sain minagi neid tunda.

Aga aare ei avaldanud ennast. Kõik alused sai läbi vaadatud. Lõpuks tegime ühe kontrollkõne [jussikesele]. Saime kinnitust, et me pole ikka täitsa parandamatud. Võtsime aarde välja sealt, kust me ju mõlemad juba kord vaadanud olime. Ei ei.. See pole üldse mingi eriti kaval peidukas, vaid millegipärast ei näe me täna selliseid... tavalisi ja toredaid aardeid.

Siin on ikka kõvasti tööd tehtud ja vaeva nähtud. Terve maja karbikesi täis - ja mis peamine - kõik oli terve.

Tagasitee polnud ka midagi erinevat siiatulekust - Ave ees sõimates ja mina järel segaduses. Tegelikult korra proovisime ka nii, et mina ees ja Ave taga - sõimlemine katkes, putukad puudusid. Järeldus...... Kõnni taga??

Suured tänud peitjale!

Enesehävitajate sild...

Leitud.

 1 

Tamme juurde parkida ei õnnestunud, tee kaob juba enne vette ja mülkasse. Talu juurest tuli meilegi giid kaasa, kontrollis (nuusutades) kõik õpperaja vahepunktid üle ja tähistas uuesti. Või on ta hoopis piirivalevkoer, vaatab, et keegi Lätti ei uju? Päris lõbus oli temaga vihmas jalutada, vahepeal kadus sõber metsa ja siis tegi selja tagant tormijooksu meist mööda - esimesel korral täitsa ehmatas ära :) Onni juures tahtis pini teist teed tagasi tulla, me igaks juhuks eelistasime juba tuttavat rada - ehkki teine pool võib isegi lühem olla. Meie träkk tuli 6 km, veidi alla pooleteise tunni. Leidsime õnneks õige aarde, teist ei otsinud, sest millegipärast arvasime, et see on juba ära korjatud. Segaduse vältimiseks võiksid järgmised seda vast teha?

 5 

Palun väga vabandust, aga geojaanil asjadest rääkides, kuuldus mitmete inimeste suust, et Jandra karp tuleks ära tuua. Tõelises meeltesegaduses andsin ka lubaduse, et toon selle ära ja hetkel on ta Geopuugis ja ootab omanikule tagastamist(seega, ärge teist karpi sealt enam otsige ja Jussikese probleemist karbini pääsemisel ma aru ei saa :D, mina kimasin kahesajaga kohale ja kahmasin teise ühes...imestasin vaid, et aasta aega oli nii nähtaval kohal alles püsinud). Aga tee sinna...puuk tantsis savistel teedel nagu lehm libedal jääl ja süda oli see tõttu ikka mitu korda plätus. Olin küll kodutööna pakkunud kaaslasele, et läheneme parem Läti poolt ja ujume vajadusel(edasi ju suundusime nagunii sinna), aga läks nagu tavaliselt, kand ja varvas, mets ja jõgi, nahk ja talu. Eks ta suhteliselt skoorimise värk ja linnukese kirjutamine oli, kuigi kohapeal üritasin isegi sauna taastada, aga seegi ebaõnnestunult. Kasutasin siis muid ehitisi eesmärgi kohaselt ja sealt naasnuna, jäin totra pilguga vahtima kaaslast, kes miskis heinas talitas. Jonnis, mis ta jonnis, aga lõpuks kiikas minu soovitatud paika, kuigi ta elektrooniline abivahend saatis vist põhja või lõunasse või Lätti . Näpitud sai ka purke näidistega mis olid majas ja teoretiseeritud huvitavate vürtside osas, nuusutatud jne. aga peale maja logiraamatus olevat palvet, et pange raamat kiikuma, muidu hiired õgivad ära...oli selge ka idamaiste vürtside päritolu...phuhh...kaka, hea, et sisse ei astunud...käed on ju pestavad...hambad kah ning...nujah :)Aitüma! Tagasitee oli palju julgem, kuna traktori asukoht oli teada, kuid ühest kopraurust üle hüppamiseks oli vaja ikka hoogu võtta ja heldimusega meenutada aegu, kui sai aardeid ladaga otsitud, millest ei olnud kahju ja mis tõi alati koju ka nelja jalga longates.

 4 

Vihmas saabusime talu juurde . Just hetk tagasi olid matkarajalt saabunud kaks ligumärga naiskodanikku, kes istusid autosse ja ettevaatlikult manööverdades minema sõitsid. Meie haarasime vihmavarjud, pakkisime jalad kummikutesse ja hakkasime astuma. Mingi aeg lõpetas pilv meie kiusamise ja ei tilkunud enam. Nii oli märksa kergem astuda. Aga astuda tuli pikalt, seda enam, et päevane väsimus hakkas juba kontidesse jõudma ja siin seal koperdasin ma juurikate taha. Aga niipalju oli ikka veel jõudu, et nina maad ei puutunud. Mingi hetk jõudsime ka tippu välja. Gps keerutas kui hull ja vaid Alexi mehelik loogika tõi meid peiduka juurde( mina oleks seal vist gepsi saatel ringtantsu tantsima jäänudki ;) , esimesel vaatamisel oligi karp näpus ja logi kirjas. Uudistasime ka läti poole kipakat silda ( mina pakkusin ,et see on paatide vette laskmiseks :P) ja maja ennast. Küll siin oli ikka karbikesi :D. Tavaliselt möödub tagasitee kiiremini, kuid tundus et täna venitab keegi neid kilomeetreid poole pikemateks, no paras väss oli kallal kui tagasi Geopuuki jõudsime. Enne puugini jõudmist kästi mul veel tagurpidi ka käia :P. Tänud! Edasi ootab meid Lätimaa :D

kõnnid piiri ääres

tipus

takistusrada on suht värske

 1 

Lähenesime pisut teist teed kui teised senised leidjad. Kohati oli maastik pisut raskem, aga see-eest oli teekond lühem. Leidsime mõlemad konteinerid – Jandra peidetud karbi leidis Hannes, Aare peidetud karbi Urve. Jandra karbi juurde pääsemisega oli mul mõningaid probleem, samuti lahkumisega – kes on kohapeal käinud, teavad millest jutt. Tegime mõned kohustuslikud pildid ja asusime kiiresti auto poole teele, sest ilm ähvardas kohe väga märjaks muutuda. Siiski läks õnneks ja jõudsime auto juures ka võsariided tavariietuse vastu vahetada ning isegi maanteele välja sõita enne kui üleval kõik kraanid pärani kruviti. Aitäh peitjale ilusa koha tutvustamise eest! Ah jaa, lätlaste poolikut silda ei olnud vaja kasutada!

 2 

Jätsime auto Naha talu juurde, kus meid kohe kohalik hundilaadne loom sõbralikult tervitama tuli. Vähe sellest, muidugi tuli ta meiega lahedalt peaaegu aardeni kaasa, vahepeal käis üle jõe teispoolsuses, Lätimaal. Meie tatsasime lõunatippu ja märkasime seal jalgrattaid. Kahtlustasime kohe Timixit ja Liisi (vanasti oleks Joonast kahtlustanud), aga lähemal selgus, et hoopis mitmepealisem ja täiskasvanum seltskond oli. Seltsisime nendega veerand tundi, nad olid rattamatkal ja lahkumas. Enne tegid mõlemad pundid teineteisest lõunatipu sildiga kambapilte.

Aardeotsing sai alata. Ja see kestis ikka omajagu, oma veerand tund ehk lausa. Enne olime kohalikust logiraamatust lugenud, et Jandra on siia samuti juba aasta tagasi aarde peitnud! Otsisime sedagi üle veerand tunni, aga ei midagi. Millegipärast ei taibanud õigesse kõrgusesse tõusta. Peitja telefon andis ka poolakeelset vastussignaali. Las ta siis jääda hetkel.

Tagasiteel (ja ka sinna minnes) korjasime terve kilekotitäie pirakaid puravikke! Neid saime Käojaanil uhiuuel pannil praadida. Metsmaasikaid jagus samuti.

Kui Geokunn asustas Lätimaa põhatipu, siis Aare Eestimaa lõunatipu. Lahe! Kunagi väiksena mõtlesin ma, et need on üks ja sama :-) Aitäh mind nüüd valgustamast! Aare korras.

http://www.endomondo.com/workouts/364251233/1392188

 5 

Hästi mõnus matk ilusas metsatukas. Meie hoogu pidurdasid ohtrad puravikud, mis kasvasid lausa tee peal, ei pidanud väga metsa minemagi. Karuonul oli varsti terve hulk neid näpu vahel.
Lõunatipus ootas meid ees rattamatkaliste seltskond. Mõtlesime, kas peame nagu Kõrgepervelgi tähelepanu hajutama, kuid pärast lõunatipus fotografeerimist asutasid nad edasi sõitma. Küsisime neilt veel kilekoti seente jaoks ja õigesti tegime, sest edasi minnes jagus puravikke veelgi.

Maja logiraamatut lugedes leidsin, et [multifoon] on siia pea aasta tagasi aarde peitnud. Ajalugu kordus taas - vt. Lilbi aaret, kuid seekord oli siin juba avaldatud aare ees. Otsisime kõigepealt selle üles ning siis proovisime ka teist otsida, kuid edutult.
Auto juurde naastes leidsime ühe auto meie oma kõrval parkimas. Aknast sisse vaadates nägime, et istmel on geopeituse aardekaardi väljatrükk. Selge pilt! :) Me küll ei teadnud, kellega tegu, kuid jätsime oma tervitused autoaknale. Tore, et [errvee] nad kätte sai ning leidis ka [multifooni] aarde kogemata kombel üles.
Hea matk ja toredad emotsioonid, aitäh peitjale!

Puravikusaak

Tuvastasime geopeituri

 4 

Tänane teine aare, mille jaoks jalgratas kaasas oli (sai kiiremini küll - 2.2 km ca 20 min). Sellevõrra läks kohapeal kauem aega - peaaegu tunnike. Kõik vihjele vastavad kohad said läbi katsutud, lõpuks tuli ka karp päevavalgele. Sarnaselt esmaleidjaga õnnestus avastada aasta varem peidetud aga miskipärast avaldamata jäänud aardekarp. Eks asjaosalised vaatavad mida ette võtta. Jalgrattaga sõites on see eelis, et putukaparv ei jõua sulle järele. Aga õnneks neid see aasta palju ei ole. Ühe akna peale on üks väike linnuke pesa teinud, nii et ärge väga häirige teda. Parklas tegi auto Speedy/Caro autoga teolt tabamist, nemad ise tulid teist rada pidi maja juurest tagasi.

 6 

CMLV. Kui on puhkus ja igas kandis leidmata aardeid, pole ju vahet, kuhu minna. Hästi hooldatud ja informatiivne matkarada ja mõnus puhkekoht selle kaugeimas nurgas. Talu juurest tuli kaasa ka kohalik peni, kes pole mingi pureja vaid vägagi sõbralik. Nii ta siis jooksis ees ja näitas teed. Kohapeal kadus vaid eemale ja tegi nägu, et aardest ei tea ta miskit, kuigi kahtlustan, et oli ka peitmise juures;) Seega pidin üksi hakkama saama, väga kaua ei läinud ja FTF kl 16:19. Tagasi tulles hirmutasime Läti kitsi, tahtsid teised meie maale trügida, ja kaitsesime eesti omi. Väga vinge koht ja ainult positiivne emotsioon olenemata külmast ja märjast ilmast. Tänud suured! Vahetasin rändureid.