Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aegna saart ümbritsevad liiva- ja kivimadalikud, mis on oluliselt takistanud laevaliiklust. Pole kahtlust, et mereohutuse huvides paigaldati saare ümbrusse juba iidsetest aegadest meremärke. Esimene konkreetsem vihje meremärkidest pärineb 22. juulist 1718. aastast. Aegna loodeküljest suundub merre umbes miilipikkune kivimadalik. Madaliku rifi otsal asuvat väikest pealvett kivikari nimetatakse kirjanduses Aegna madalikuks, kus asub Aegna tulepaak. Võib arvata, et see mereliiklusele ohtlik madalik oli juba varasematel aegadel tähistatud. Vanimad andmed sellest 40 jala kõrgusest meremärgist pärinevad Spafarjevi 1821. aasta merekaardilt. 1878. aastast on teada, et sinna paigaldati tulepaak, mis oli esialgu tuleta. 1896. aastal asendati puidust meremärk raudsõrestikuga ning 1910. aastal pandi meremärgile tuli. Kahtlemata olid varasematel aegadel meresihtmärgid ka Aegna kirdeäärest välja ulatuval Lemmiku neemel. Jaan Vali andmetel olid need Lemmiku neemel olema juba 1830. aastal. 1855. aastal uuendati sealseid sihtmärke. 1891. aastal ehitati Lemmiku neeme läänerannikule rauast neljatahulised 12 ja 14 meetrised püramiidid, tipus oli alumisel 2 (pildil) ja ülemisel 3 kera.
Kirjelduse allikas: http://www.aegna.ee/ajalugu/19-sajand/
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: väikesaar (1), soovitan (1), lumega_leitav (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC57DJ1
Logiteadete statistika: 99 (95,2%) 5 6 3 3 1 0 Kokku: 117
Eks peremees teab, kas hooldab või arhiveerib.
See siis on meie matka ainuke mitteleid. Poleerisin algul ikka kõik kohad läbi. Seejärel kõne peitjale, siis uuele ringile poleerimisega, siis kõne viimasele leidajale. Sander paistis juba selle aarde puhul harjunud olevat infotelefoni mängima. Peale kõnet, tõstime rannas üles pooled kivid, aga aaret ikka ei leidnud. Kas nüüd oleks tõesti pidanud kõik kivid ümber tõstma ja aare oleks välja tulnud, aga võib olla on tõesti teine nelja tuule poole minema purjetanud.
Meremärk oli, meri oli ja merel olev laev ka oli. Kuid aaret polnud:( Tegime esimese otsinguringi ära ja ei midagi. Siis vaatas Maris koha üle, sest oli täpselt aasta aega tagasi väga lihtsalt selle aarde leidnud. Kahjuks pidi ta tõdema, et seal kohas enam seda aaret küll polnud. Võtsime ühendust ka viimase leidjaga ja saime teada, et tema oli topsi leidnud suvaliselt maast vedelemas ja kuhugi lähedusse ka selle pannud. Ilmselgelt mitte algsesse peidukohta, kuna ta lihtsalt ei teadnud, kus see olema peaks. Tuulasime seal veel pikemat aega, vaatasime iga kivikese alla, kuid midagi leida ei õnnestunud.
Otisime, mis me otsisime, aga siit me aaret leida ei suutnud. Kas on tegemist väga ebatraditsioonilise peitmisviisiga või siis oleme meie pimedad.
Aga koht on vägev ning kuna nii mõni teinegi aare jäi leidmata, siis tuleme igatahes tagasi.
Siin läks ikka omajagu aega, aga eks väsimus oli juba nii tugev, et raske oli püsti seista :D lõpuks sai lambikast kohast leitud.
Tulime sadama poolt, mööda rada ja enne õiget kohta juhtusin nägema ka seda teist meremärki. Oleks võinud siin ju otsima hakkata, aga aparaat oli endas kindel ja juhatas õigesse kohta. Tänud peitjale aarde eest.
Pole kordagi elus Aegnal käinud, kuigi kuulub ta Tallinna alla. Ühe korra 1-2 aastat olin päris lähedal minekule, kuid rattaga sadamasse jõudes selgus, et bussitäis lapsi oli minemas ning mulle kohta ei jagunud. Täna aga olime enda paadiga ning siis ikka ruumi jagus. Parkisime end Kumbli poolsesse liivaranda ning hakkasime vantsima. Alustasime selle aardega ning ka me jõudsime esmalt muu metallist juraka juurde. Kuna gps näitas meetreid veel palju, siis läksime edasi ning seal oli kiire leid. Meremärgi üks jalg on täitsa õhus, aga ülejäänud hoiavad veel hästi kinni.
Peale Kurjade Inimeste Saarest möödumist ja Kumbli leidu võtsime suuna Aegnale, mida me höhöhööö ühe õhtuga tühjaks tahtsime tõmmata. Randusime liivaranda ja võtsime duuna meremärgi juurde. Leid tuli nii kiiresti ja Aegnatuur sai sisse õnnistatud.
Esimesena jõudsime suurema meremärgi juurde. Õnneks enne otsimisele pühendumist keegi vaatas kaarti ja ütles et vale meremärk on. Jõudsime kiiresti õige märgi juurde, mis oli ainult natuke väiksem. Enne turnimist sai kiire pilt eelnevatele logidele visatud ja see hoidis aega kokku. Päris hirmus kuidas selline suur asi püsib kahe ja poole toetuspunkti peal.
Nulli jõudes tekkisid igasugu huvitavad mõtted, et kus aare olla võib ning kuhu huvitavatesse kohtadesse ronida annaks...
Olles harjunud tänapäevaste meremärkide, kaardiplotterite ja kajaloodidega, siis päris irmutav on mõelda, et vanasti käis meresõit just selliste meremärkide järgi.
Eile tuulekaarti vaadates otsustasin, et vaja see kajakiga aerutamine ära proovida. Elus esimest korda ühese kajakiga ja üksi merele.. no mis teha, kui ei ole aega teiste järgi oodata ja plaane sättida. Eks ma natuke ikka kartsin ka, kuid ega see mind ei takistanud. Sõitsin lihtsalt Viimsi poolsaare otsa poole ja vaatasin, mis saama hakkab. Ühes teeotsas äkki märkasin, et auto 2 kajaki katusel seisab mere ääres. Hüppasin ligi ja uurisin plaane ning kasutasin võimalust endagi kajaki autokatuselt maha saamiseks. Peagi olid kõik 3 kajaki vees ja nemad siirdusid Kräsulile ning mina üksi edasi Aegnale. 2,5km aerutamist ja olingi nii 200m kaugusel meremärgist randunud. Nägu peas säramas ja meel ütlemata rõõmus olingi sipsti meremärgi juures. Pisike sirutus, natuke turnimist ja nimi kirjas. Pisut võttis muigama see kaugel põhjas oleva märgi väike sugulane.. aga lahe ju. Tänan peitmast.
Vägev märk see siin, eeldasime midagi tagasihoidlikumat, aga täitsa priima. Tänud!
Kajakitamise eesmärgiks oli esialgu vaid Kumbli, aga õhtu oli ilus ja hoog sees ja otsusasime ka Aegnale jala maha panna. Selle tähistamiseks otsisime ka ühe aarde üles. Vägev objekt, aitäh peitjale!
Tahtsin väga turnida, iseasi, kas sellest aarde leidmiseks tolku on
Leidisme topsi üles aga et pastakat mul kaasas polnud, jäi esialgu logimata. Õnneks pärast naabris selgus, et seal mitu kirjapulka ning ühte laenuks võttes tulime pärast ninal käimist siia ka uuesti. Logi kirjas, aitäh vana meremärki vaatama toomast :).
Kuna olin kuulnud turnimisest siis asusin kohe plvedest otsima aga Jutal oli seekord jälle parem nina. Tänud peitjale.
Muutsin aarde kirjeldust vastavamaks kohapealsetele oludele ning eemaldasin turnimise lause.
Kuna aare on kolinud, siis äkki keegi saadab mulle pildi, kus aare tänasel päeval asub? Olen siis ise ka kursis :P
Muudetud: sain Kaido käest info aarde tänase asukoha kohta, aitäh! :)
Nagu tavaliselt alustas Martti keerulisematest ja mina lihtsamatest kohtadest. Seekord oli taas minul õnne, aitäh aarde eest.
Logid viitadid keskmisest paranormaalsemale kohale. Sestap tuli leid ka 10 minutiga, aitäh!
Found it: 18.May.2019 15:08 Aegna sea mark / Aegna meremärkLeidsime ja logisime selle Aegna Sea märgi. Ühtlasi tegime ära ka hoolduse ehk vahetasime logilehe uuema vastu välja. Vana on meie käes kui omanikku huvitab. Täname
Huvitav objekt, mille sarnast ei olnud meist veel keegi näinud. Seni, kuni me Honzaga kõrgemal turnisime, leidis Kamila aarde õigest kohast. Valvas seda aga selline väikese keha, aga väga pikkade jalgadega ämblik, kes mind korralikult ehmatas. Aitäh Madisele huvitavat objekti tutvustamast!
Sel ajal, kui mina logisin kulutasid poisid rohkelt energiat kõik võimalikest valedest kohtadest otsimistele ja kivide loopimisele (vähemalt mu mälus oleks justkui seesugune pilt). Aitäh ;)
Õhtuse patrullringi käigus leitud. Ronisime ikka ka. Aitäh peitjale.
Turnisime natuke ja leid tuli suhteliselt kiiresti. Aitäh!
Kumbli vallutamine jätkus Aegna suunal. Aegna meremärk tähistab siin ohtliku madalikku ja suurte veealuste kividega randa, nii et siia me suuna just võtsimegi. Merelt paadiga otse meremärgi alla. Tänud peitjale.
Kuna me siin lähedal juba olime, siis otsustasime ka mõne aarde logida. Reedel saime Aegnalt 2 aaret ja pühapäeval veel kaks. Ei pea midagi kogu saart korraga tühjaks tegema, muidu polegi ju põhjust uuesti tulla. :P
Timmu aerutas kohale ja saimegi nimed kirja. :)
Tänud peitjale!
Siia jõudes leidsime kõigepealt pükstelt ja tossudelt oma 4-5puuki ja siis leidsime ka aarde. Tänud peitjale.
Kõigepealt harjutasin poomil kõndi ja teritasin samal ajal silmi. Eeldasin, et nanoga vaevalt tegemist on ja normaalse nägemisega peaks õige nurga alt ikka nägema. Käisin kõik metalltalad vähemalt 3 korda läbi. Midagi aga ei leidnud. Leidsin ainult ühe logi, mis oli kirjutatud Eesti lipu peale 20. augusti kuupäevaga ja surgatud meremärgi vahele. Hakkasin juba kahtlustama, et äkki on siis hoopis mõne kõrvalasuva männi küljes aare. Hiljaaegse meremärkide poleemika tõttu äkki kolinud. Ka ühegi puu küljest ei leidnud. Aega oli kulunud nüüdseks juba umbes 40 minutit. Oleks ma saarele jalgsi tulnud, siis oleksin ma pidanud loobuma juba esimese 5 minuti järel. Nüüd võisin südame rahuga aega surnuks lüüa siin. Nüüd hakkasin ikkagist kahtlustama, et äkki on aare viidud tagasi kunagise maastikuraskusastmega kohta. Ei isuäratanud see ronimine. Ehitasin poomi peale kividest väikese platvormi, et esimene aste ei oleks nii ebamugavalt kõrge. Ronisin mööda kipakaid metallelemente mööda üles. Vaatasin iga nurga alt aga loomulikult ka seal ei olnud midagi. Ülemise palli juurde ei tahtnud enam aga küll minna. Ei paistnud ka seal midagi olevat. Hakkasin logisid analüüsima ja sain aru, et oleksin pidanud juba ammu aaret kusagil märkama. Nüüdseks oli juba loobumise soov ka peale tekkima hakanud. Kõige viimase ideena otsustasin kontrollida ühest ebaloogilisest otsimata piirkonnast ka veel. Seda tegema minnes jäi aare hoopis täiesti ootamatust kohast silma. Huvitav meremärk sai nüüd küll väga põhjalikult läbi uuritud. Kulus küll tunnike aga vähemalt sai tehtud. Aitäh!
Eemalt paistis märgi juures paar ämbritega mugu, aga nood tegid meie saabumise peale minekut. Loogilised kohad ammendusid üsna kiiresti, aga peale mõningast tuuseldamist tuli tops ikkagi välja. Kas ta nüüd algselt seal pidi olema, seda ei oska öelda, aga tagasi ta samasse kohta sai. Tänud peitjale!
Kui kohale jõudsime, tutvustati seltskonnale lastele geopeitust. Eks me siis sättisime end mättale vaatama ja samal ajal einestama. Päris jupp aega saime oodata, aga pärast oli teada, kust kohast otsida. Tänud!
Alguses tundus nullis hunnik mugusid olevat. Tegelikkus oli teine: terve posu lapsi olid samuti aaret otsimas! Koos sai leitud (vähemalt minul), kuid logisime hiljem eraldi. Aitäh!
Kodus olles arvasin, et mis see ikka rattaga ole Aegnale tiir peale teha, mõnus ju metsavehel vuhiseda. Tegelikkuses oli seda metsaalust kõva pinnast üpris vähe ja valdavalt olid liivateed. Aardeni aitas vändata vaid tahtejõud, lihasjõud oli raugemas. Aare ise paistis juba kaugelt.
Kuna aare on päris palju allapoole kolinud, siis korrigeerisin maastiku raskusastet samuti madalamaks.
Ei midagi rasket, hakkas kiirelt silma, tänud.
Vajasin veits omaette olemist, võtsin telgi ja ratta ning suundusin aegna geotuurile närve puhkama. 3/12 Aare. Värskelt laagri püsti panduna, raskest koormast vabanenuna sain lõpuks alustada saarele ringi peale tegemist. Saabudes oli aarde valvur aimatav, igaks juhuks viskasin pilgu peale ka piltidele ja raskusastmele. Tundus tulla põnev teekond ja jätsin selleks tarbeks mugavuse huvides isegi ratturi kindad kätte. Vaevu jõutsin alustada kui juba pidin ka lõpetama. nimi sai kiirelt kirja. Olin küll segaduses, et kas peaks ta potensiaalsesse kohta tagasi viima aga kuna asukoht oli siiski enamvähem mugude silme alt ära siis arvasin et ju nii peabki olema ja minust ta samasse kohta jäigi. Aare korras, tänud peitjale.
Leid 3/12. Kell on 11:52. Olin köie jmt tarviliku kaasa vedanud, et see konteiner ikka omal jõul ära tuua. Avastasin ülima pettumusega, et ronida ei ole üldsegi vaja. Tekkis kange tahtmine see kõrgemale upitada.
Mööda rannaäärt me kohale jõudsime. Päris karmi kohta ikka aare peidetud, sinna üles ronimist ei kujutanud meist kumbki ette. Naljatledes küsisin Inga käest, et noh kas läheme tagasi redelile järgi. Kui ma oma käsi merevees puhastasin, tõi Inga aarde lagedale (ta täitsa kohe kindlasti ronis sinna üles, ta lihtsalt tagasihoidlik). Vahel ei peagi aardeid otsima need ilmutavad end ise.
Mõtlesime Lemmiku nina poolt mere äärt pidi aardeni minna, kuid suutsime tee ära kaotada. Kuna guugel mäps näitas kuskil rannikul mingit kivikülvi ja mina tahtsin seda näha, marssisime läbi võsa rannale ja jäime siis lagedat platsi vaatama. Kus need kivid siis on? Palja silmaga neid küll näha polnud, küll aga hakkas hoopis aarde asupaik silma, mis oli päris lähedale jõudnud.
Lonkisime kohale ja alles siis kui ma seda ehitist lähemalt vaatasin, tuli meelde, et aare on ju kuskil 4 maastikul. Seekord teatasin ma Vaikile kindlalt, et mina sellel hõredal roostel plekil küll ronima ei hakka ja minu poolest jääb aare leidmata. Läksin postamendi keskele ja jäin mõtlikult merd vaatama, kui järsku aare silma jäi. No okei, mis mul saab selle vastu olla, kui karp niimoodi kätte ulatatakse. Haarasin selle vaikselt pihku ja peatselt näitasin seda Vaikile. Vaiki uskus esialgu, et käisingi vaikselt salaja tipus ära ja klõpsis minust vaimustunult pilte teha. Lõpuks pidin ikka tunnistama, et aare oli palju mõistlikuma koha peal. Vaiki siiski ei pettunud - vastupidi, ta oli üliõnnelik, et ka selle aarde üles leidsime.
Aitäh, meremärk on igatahes võimas.
Mõnedel lubati rohkem ronida kui teistel, aga kõik soovijad said osavust proovida. Aitäh!
Olin suuremaks ronimiseks ette valmistunud, aga konteiner paistis kuskil raskusastmel 2,0 kätte. Jäi meist ka samasse kohta. Aitäh.
Veel rohkem ja veel kõrgemale saab ronida :D Natuke ohtlik tundub. Džentelmen tegi raskeima töö ise ära ja logi oligi kirjas :)
See turnimine seal kohe vàga ohtlikuks làinud, soovitaks omanikul selle tiba teise kohta panna. Aga vahva torn, ja pakun paari aastapàrast on see ilmselt làbi màdanenud, - veel jôuab piiluda. Tànan ;)
Olen juba kolm aastat otsinud kedagi, kes mul selle aarde sealt hunniku otsast alla tooks. Seekord läks kohe nii hästi, et sel ajal kui mina õnnetult all seisin, turnis kaks ahvi konteineri poole.
Oh kui hea, kui nii palju sõpru kaasas, kes ronivad ja saab ainult pealt vaadata. :)
Logide põhjal kartsin siin keerulisemat ronimist. Tegelikult vaevu ehk andis maastiku raskuseks 3,5. Tops oli oluliset madalamal kui ma arvasin.
Pikemalt “Georetk Aegna roheliseks” projektist on kirjas foorumis.
Tulime siia Lemmiku nina juurest. Läbitud sai ~0,7 kilomeetrit. Aarde vihjepilti vaadates tekkis hirm, et seda aaret küll kätte ei saa, maastik ka ju ikkagi 4.0. Kohale jõudes said meie kartused kinnitust: siit küll kuidagi üles minna ei saa. Aga niisama ma loobuda ei tahtnud ja läksin asja lähemalt uurima. Selgus, et aare ei olegi seal, kus ma arvasin selle olevat. Tekkis väike lootus. Natuke mõtlemist ja geokotist väljus abivahend. Sellega oli sipsti aare käes. Kiirelt logi kirja ja sipsti aare tagasi. See aare oli ühtlasi meie 600’s leid! Vahepeal kehasse pugenud väsimus kadus kus seda ja teist.
9 võetud 3 veel võtta. Edasi Aegna vaimu juurde.
Peitjale tänud!
Kiire leid. Tegime ka väikse hoolduse. Tänud peitjale!
Panime uue logiraamatu ja liigutasime aaret peitja palvel veidi kõrgemale. Minu leid #1800! Tänud peitjale kohta näitamast!
Oleksin tänulik, kui keegi järgmistest otsijatest võtaks mikro logiraamatu kaasa (konteineriks on pudeli toorik). Pole kindel, kas see aasta ise lähme Aegnale. Senikaua võib juhendi tagaküljele logida.
Sõitsin kohale ja keerutasin tükk aega ringi mööda märgi kive, kuid aaret ei märganud. Ronisin veidi ja siis märkasin. Õnneks polnud ta seekord nii kõrgel, kui eelmisel korral. Topsi sain kätte ja rõõmustasin, aga liiga vara. Minigripis logileht oli topitud kõige alla kokku ja kuna tops oli seest niiske, siis ma seda liikuma ei saanud. (Raku78, pane teine kord õrnemalt!) Õnneks on mul pikad ja peenikesed näpud ja taskus mõni abivahend. Lõpuks sain kilekoti nurga sõrme alla. Tükk aega tühja tööd ja... siis lendas kott kusagile kivide vahele alla. Oi, ma polnud rõõmus! Ettevaatlikult kulgesin mööda märga sammalt taas kohta, kust maale sai ja asusin kotikest otsima. Leidsin, pistsin taskusse ja ronisin midagi mõtlemata üles tagasi. Viimasel hetkel tuli meelde, et logima peaks ka. Avasin koti ja avastasin, et ainult üks koht on veel jäänud. Noh, juhendi peal on ka ruumi. Kuna ilm oli endiselt märg, siis täna ma rohkem turnida ei soovinud. Jätsin aarde samasse kohta, kust ma ta leidsin. Minu arust ta võikski umbes selles kõrguses olla. Aitäh!
Olin valmistunud keeruliseks ronimiseks. Jõudsin meremärgini, otsisin vihjet ja siis jäi aare silma. Ei pidanud üldse ronima. Kuna ma ei tea, kus konteiner tegelikult peab olema, siis see jäi sinna, kust ma selle leidsin.
Kõõrutasin igalpool, aaret ei leia. Lõpuks kui leitud, siis oli piinlik küll, sest mina ju seda värvi konteinerit peaksin ometi nädema. Tänud kohta näitamast, aaret vääris kindlasti!
Poisid ronisid, meie logisime. Vaatsime merd ja maad ka. Täname.
Tegime Margotiga pisikese aarderingi Aegnal. Mis tegelikult oli rahulikus tempos lonkimist nii, et saarele ring peale sai. Aardeleid tuli mõistliku ajaga, aitäh!
Kuni mina ronisin ja logisin, jäi mikil mu ahtri pildistamise kõrvalt aega üle ja leidis omale ka sobiva abivahendi - kõrvaklapid juhuks, kui ma hirmust kisa peaks tegema hakkama :P
Sai siingi Marek oma ronimisoskusi näidata. Ma kohmitsesin seal oma asjade kallal ja seni oli Marek tiiru püramiidile peale teinud, aga aaret ei leidnud. Läksin siis püramiidi alla ja nägin kohe. Muidugi oli Marek valel pool püramiidi ja pidi nüüd tagasi minema.
Leitud. Ronimine selle aarde uures on ohtlik. Hea kui keegi kaasas, kes nö silma peal hoiab.
Oleksin küll ise roninud hea meelega, aga ju siis teised nägid rohkem kõrvalt, et ma kärbeskaalu ei liigitu ja andsid sellest siis ka delikaatselt teada mulle. Ok, tore, et tütar Annika samasugune ronimishimuline on nagu ma isegi, oli kohe valmis aardele järgi minema :)
Tundub, et mõne aja pärast saavad sinna vaid sääsekaalu kuuluvad ronida. Aitäh aarde eest!
Mitmekesi ringi rännata on hea. Ikka leidub keegi, kellel on mingi asja peale annet või füüsilisi võimeid. Siin oli varukast võtta Annika, kel on annet ronimise peale. Nautisime siis seda annet ja Annikat.
Anni ja Ott imestasid, kui julge tüdruk on Annika! Tänud peitjale.
Raskevägi vaatas, kuidas orav ronib. Ega need kõverad plekid poleks olnud ju pärast enam ilusad vaadata.
Ilmavana tõotas täna soojemat tuult ja natuke laineid. Üks väike sissesoolamine ei teeks siis paha ;), külm talv ju tulekul.
Algas meie päev aga väikse ebaõnnega, sest raudteed ületades oli siiani kuulekalt sabas sörkinud paat nõnna kärsitu, et ronis tuppa. No ja kui tema juba tuppa tahab, siis tähendab, et Kirsike sai "ai-ai" ja klaas, see tagumine, murenes ämblikuvõrguks :(, õnneks püsis siiski päeva lõpuni tahtejõu najal ees ( või siis tegelikult taga), huh...aga sadamasse me jõudsime. Vaatasime ringi ja kaasvõitlejaid polegi veel meid tervitamas,aga no hiilis nende Zuki peagi nurga tagant välja ja saime oma pühad toimingud paadi vette laskmiseks tehtud. Salati seest saime paati ka ja vaikse käiguga triivisime ulgumerele.
Mnjah, kaldal nagu lainet ei näinudki, kuid mida kaugemale kaldast me jõudsime seda lõbusamaks laine muutus, vahepeal näitas kena vahust naeratust ka. Aga no Kumbli pääle keerates hakkas nõnna paati loopima, et otsustasime eludega mitte riskida ja võtsime suuna siiski liivarannale Aegnal. Viimased meetrid enne randumist sai Bruno jälle oma lihaseid mõlades treenida ja ,et sellest ikka väheks ei jääks, siis peale seda kui mina ja Alex paadist lahkusime tiris ta nagu Kalevipoeg paati ja Kajat selles kaldasse , viimased meetrid pidi ta aga oma koorma õlale võtma ja kaldale tassima ( mõtlen ikka, et miks nad küll naistekandmisvõistlusel ei osale, neil tuleb see nii hästi välja :P ). Tirisime paadi maale ja kinnitasime korralikult ankruga, mine sa tea kui äkki see vesi tõuseb ja pärast oleme muidu merehädas.
No ja siis oli siht sirge silme ees. Vudisime mööda metsaradu kohale ja tegime tööjaotuse. Kõige kergema saatsime aarde järgi, mina ähkisin püüdlikult ja tegin fotosüüdistusi, Bruno silus kive, et nad pehmemaks muutuksid ja Alex otsis taganemisteid, juhuks kui oleks vaja kiiresti põgeneda. Kõik said oma ülesannetega hakkama, Kaja logis, mina sain mõned fotod, Alexi leitud teid kasutasime hoopis edasikulgemiseks, aga need kivid, mis pehmeks siluti... minge vaadake ise järgi ;).
Tänud peitjale ja kaaslastele!
Naljakas meremärk see Aegna meremärk. Tuvastasin alt aarde asukoha, läksin kohale, logisin ja topsi tagasi pannes kuulsin metsa alt okste raginat. Ilmusid kolm noorsandi korvitäie õlunaadiga. Peidukat ei reetnud, aga alla ronimisel jäin vahele küll. Minult ei küsitud, mis ma seal tegin, vaid seda, kas üleval keras on mingi aparaat. Vastasin täiesti ausalt: ei ole! Kuna ma selle olulise fakti nende eest ära kontrollisin, siis eeldtavasti poisid ei pidanud vajalikuks enam ise üle vaadata :o) Rahumeelne mõistlik seltskond paistis, arvatavasti asutasid end sinna mere äärde piknikku pidama. Soovisime kena päeva jätku ja läksime laiali. Tähendab, mina läksin. Laiali.
Kohapeal olles tekkis korraks kerge kahtlus, et kas ikka saab logitud. Väike eneseületus ja sai.
Mulle sellised aarded ei meeldi. Vaatasin ennast ja vaatasin aaret ning ronisin algpunkti ja värisesin veidi seal tuule käes. Jõudsin ühe tugevuskonstruktsiooni ka kohale vedada, kuid siis saabus mingi paarike ja ega mul ausalt öeldes olnudki tahtmist eluga mängida. Loobusin. Loodan, et keegi seal kividele ei kuku.
Mina läksin randa ja tegin ära selle suve esimese korraliku meres ujumise. See oli palju mõnusam. Liiga palju Madist ühes päevas pole minu jaoks.
Sellised 4.0 maastikud mulle meeldivad. Palju parem kui paar tundi soos müttamist :) Kui esimene samm tehtud sai, siis edasi läks juba libedalt. Üleval mõtlesin, et miks ma küll all kleepsule kuupäeva valmis ei kirjutanud, seal maa ja taeva vahel kõõludes logimine oli paras akrobaatika. Huvitav, et kolm päeva peale meid oli seal keegi ajarändur käinud. Aitäh peitjale.
Aare ei olnud mitte vett täis, vaid keegi oli aardele lahkelt viina pakkunud. Isikud nimega Jupp ja Juku, olge tänatud! Aare sai uue konteineri, logiraamatu ning aardesse said veel pliiats ja teritaja. Samuti viisin aarde esialgsesse peidukohta tagasi, et ta mugudele nii hästi kättesaadav ei ole, kui vahepeal. Ehk siis vindised Jupp ja Juku püsivad ka koos viinapudeliga eemal. Aaret otsides palun olla äärmiselt ettevaatlik!
Asi oli kergem kui arvasime. Millegi pärast panin kohe natuke raskemale maastikule kui juba Annely hüüdis. Leitud ! Konteinerist sai tubli kogus vett valatud. Seega võib aarde lugeda hooldust vajavaks !
Ronida sai ja sai ka väheke vaadet imetletud. Kuigi aarde konteiner oli vett täis ja kahjuks ei olnud võimalust seda kuskil kuivatada.
Tegelikult on see mitteleid. Ainult, et mitte selle, vaid Prangli kagu tulepaagi aarde oma :-D Startisime ju Leppneemest Prangli poole. Juba 3 km rannikust oli lõunatuul nii suure lainetuse tekitanud, et meie pisikene Scorpionikene poleks veel kaks korda kaugemat veeteed vastu pidanud. Või oleks liiga põnev ja liiga märg olnud. Õnneks oli meil plaan B, mis jooksu pealt tekitati - Kumbli ja Aegna aarded. Ühed saared kõik :-)
Esimest Aegna aaret leides tervitasime omakeskis peitjat. Mida saab veel targemat teha päikselisel madisepäeval kui otsida Madise aardeid! B) Aare leidus kenasti, päris huvitava kujuga meremärgi küljest. Ega osanudki oma peaga välja mõelda, miks need just sellised olema peavad. Vähe eemal olid teise samasuguse jäänused.
Jätkasime teekonda Madise järgmise aarde juurde. Aare oli korras, panime tagasi nagu olema peaks. Siia jõudes oli üks prügikott peaaegu juba täis, aga aardest evej. Aitäh Madisele madisepäeval otsitud aarete eest! :-)
Maabusime kaunis liivarannas ning tegime väikse aardetiiru jala. See oli esimene Aegna aare. Mina ikka ajasin pea kuklasse ja sihtisin kõrgusi, kui aare juba välja popsas. Nüüd alles loen logidest, et eks ta seal hirmsamas kohas ikka peaks olema. Nii mõnigi kord olen Aegnal käinud aga sinnakanti pole jaksanud marssida, nüüd paadiga oli ikka palju lihtsam. Aitäh peitmast ja head Madisepäeva!
Tundub, et aare on liikunud tunduvalt mõistlikumasse kohta. Andres muidugi jorises, tema tahtis sinna üles, aga mul oli vägagi hea meel. See konstruktsioon ei ole just turvaline ronimiskoht. Aga meremärk ise muidugi vaatamist väärt, suur tänu!
Kajakituuri teine aare. Potska jäi üsna kiiresti silma ning saime muretult logid kirja. Tänud peitjale!
Leidsime aardekonteineri torni kõrvalt maast. Aare ise oli korras. Ei tea, mismoodi see oma pesast lahkunud oli. Püüdsime õigele kohale tagasi panna. Loodetavasti õnnestus. Koht on ilus.
Kättesaamine võttis minuti, tagasipanemine võttis 30 minutit. Eksisime meetriga, ärge pahandage :) GP 1142, GC 1362
Kätte saada oli lihtne, aga gravitatsioon tegi oma töö. Vist sai meeter eemale kohast, kus enne oli. Igatahes tuletab see meelde katseid ahvi ja banaaniga.
Aaret silmates oli esimeseks reaktsiooniks .."heh, ei ole nii! :D:D" ..juba torni kaugelt nähes käis mõtteist kergelt läbi, et krutskiga võiks aare seal kuskil üleval olla ..aga mis seal ikka, Gert sai ronida ja aare oligi käes, logi sai ka tipus kirja pandud. Kohati oli ikka suts kõhe pealt vaadata aga aarde saime kätte :)
Vat see oli aare! Ühtegi ühikut poisstööjõudu polnud kasutada, naistööjõud põnnas üksmeelselt, ja nii ei jäänudki muud üle kui kõik oma kilod ohhide ja ahhide saatel sinna üles vinnata. Torn kriiksus, lapsed kisasid, naised hoidsid hinge kinni. Kuskil hoidis meremärkide ameti operaator ilmselt ka hinge kinni - saaks ometi vaevast lahti, kaua ta kõõlub seal sedasi kolme jala peal. Meremärk siis ikka, mitte mina. Aare hoidis ka hinge kinni ja lahustus. Uuri kuidas tahad - no ei ole. Kohe kuskil ei ole. Alla tagasi, tornialune üle kontrollida - ikka ei ole. Siis piinasime natsa telefoni. Selle peale otsustas aare välja päevitama ronida - peidukas 0.2, mitte 2.0. Üsna ilmselt mitte see koht, kuhu peitja ta kunagi pani. Aga aarded on nagu kassid, ega neid ikka ühe koha peal kinni ei hoia, kui aare ei taha. Siis proovisime Naissaarel edu toonud raputamismeetodit - ei töötanud. Midagi, uuesti üles ja logi kirja. Vaene torn. Aga tehtud. Peitjale täh ka!
See aare osutus meiesuguste nannipunnide jaoks oluliselt keerukamaks, kui see algul pealtnäha tundus. Proovisime hea ja kurjaga, tasa ja targu, meelitades ja keelitades. Lõpuks ikka hakkas õnge otsa kinni nii nagu palutud ja ega see mingi kala polnud, kes pärast ise tagasi vupsaks. Tuli kogu ilu ja jõunumbrid ka vastupidises järjekorras ära teha. Kogu seda tsirkust kaunistas surnud hülge hais, mis aarde juurest vaevu kümme meetrit eemal vedeles. Väga meelejääv logimine ja tore koht. Tänan aarde eest!
Oli üsna meeleolukas aardeotsing. Lõppes õnnelikult nii meile, aardele kui ka meremärgile. Kõik jäid terveks ja elasid oma elu edasi :) Tänud peitjale! Edasi suundusime Lemmikuninale lõunapausi pidama.
Meie ettevõtmise kolmas peatus. Siia jäime ikka pikaks ajaks paigale ja aega aitas sisustada seesama torn. Maastiku raskusaste andis mõista, et tuleb ikka ülespoole vaadata ja kui vaatamisest ei aidanud tuli ka tegutseda. Hulga aega võttis kõige otsustavama toimingu teostaja valimine. Need, kes olnuksid valmis tegutsema ei saanud kogu seltskonna üksmeelset toetust mitte esimeses valimisringis. Kärarikkad ja kirglikud läbirääkimised lõppesid siiski terve mõistuse võiduga. Esimene etapp, leidmine , läks üsna libedalt kuigi kõigi ümber torni olijate miimika väljendas veidi hirmu ning tublisti ootusärevust. Kuna iseenesest mõista kirjutusvahendeid aarde juurde ei viidud siis tuli aare alla võtta. Kärarikka juhendamise ja kuue rõõmust särava silmapaari saatel toimus maapinnal raamatu täitmine. On ju siililegi selge, et tagasi panemine toimub vastupidises järjekorras ja juba järele proovitud liigutustega. See kes on seal tornil seisnud, tema seisundiga tutvunud teab milliseid ebameeldivusi sellises seisundis materjal võib põhjustada. Lõpuks oli jälle kõik nii nagu enne ja rahulolevate ilmetega osalejad kiitsid peitjat ning palusid looduselt tornile, tema jalgealusele ja aardele pikka iga.
Siin läks ikka palju aega.
Aitähh peitjale
Oli veidi ebaõiglane meeskonnatöö jaotus: Henrik ronis, Iivi pildistas ronijat ja kõrval vedelevat hülgelaipa.
Tahtmine sai mõistusest võitu ja tuli ronimine ikka ette võtta. Ilus vaade!
Eelmine suvi võtsin tükk aega hoogu, et Aegna saarel üks tiir teha, aga lõpuks ei jõudnudki. Nüüd olid 6 aaret piisavaks motivatsiooniks, et see reis ette võtta. Kuna ma saarele rattaga tulin, siis pisut oli tegemist, et selle aarde juurde saada. Tee oli päris liivane vahepeal ja kui hammasrattad juba päris koledasti ragisema hakkasid, pidasin paremaks ratas käekõrval jalutada kuni liiv möödas. Õnneks väike saar, kõik vahemaad on lühikesed. Aarde juures maastiku raskusaste väga variante ei jätnud, kus aare võiks olla ja tegelikult paistas see ka alt. Ütleme siis nii, et ei olnud just kõige kindlam ehitis, mille otsas turnida, aga logitud ma sain :-)
Puhh... Nägin aaret, kuid julgust ronida jäi väheks ning laps kelle kaalu see konstrui ehk kannatanud oleks, oli liialt lühike et üles saada. Homme proovin julgestusköitega...
Juba mõned päevad tagasi sai plaan paika pandud, hea et ikka enne vaatasin laeval olevaid vabu kohti. Veel sai pileti kuid tagasi tuli pöörduda lõunasega.
Mandrile jõudes oli see me esimene siht. Kohale jõududmine võtis aega ligi 1,5 tundi. Ei tea miks? No tee lookleb läbi metsa mis vohab seentest :D
Kohale jõudes peilisime suhteliselt kiiresti aarde asukoha välja eks siis tuleb ronida. Kuid jah mina olen lambakaalus ja kogu kupatus ragises mu raskuse all... ei taha mõelda kui sinna otsa ronib mõni vähe suurem inimene....
Kuid täname peitjat ilusa vaate eest
Ei läinud lihtsalt. Aarde tuvastasime kohe, kuid kuna vihma valas ülevalt alla, siis loobusime. Kuid pärast Lemmiku nina, kui sadu lakkas, tulime tagasi ning tegime ära. Raske oli ning see ei olnud veel see kõige raskem täna. Tänud peitjale!
Kuna ilm ei olnud armuline siis loobusime aarde kättesaamise operatsioonist, kuid siis kui olime jõundud ära võtta järgmise aarde ei andnud süda rahu ja läksime tagasi. Kätte saime ja tagasi panime, kuid siiski abivahenditega. Märja ilmaga on see aare ikka väga ohtlik!
FTF kell 11:35. Nagu arvata oli, polnud ka siin pärast avaldamist veel keegi aaret leidnud. Aarde asukoha aimasin kohe ära. Ronimisega mul üldiselt probleeme polnud. Küll aga kartsin, et meremärk ei pruugi edaspidi geopeiturite hordidele vastu pidada. Mulgi oli veidi kõhe, kuigi ma kaalun vaid 60kg. Muidu koht on põnev ja aaret väärt küll. Ma ise oleksin peitnud veidi teise kohta, kuid see selleks. Tänud!