30 000 miili vee peal

Pärast Tori põrgu triatloni jäi aega täpselt ühe aarde otsimiseks, valisime selle. Oli tore lugemismõistatus, polegi ammu "kohustuslikku kirjandust"olnud. Keskuse uks oli avali, aga logimise käigus ei kohanud hingelistki. Aitäh!

Võtsime Oliveriga ette suurema kahepäevase seikluse, et avastada Raplamaa ja Pärnumaa põnevaid nurki ning teepeale jäävaid geopeituse aardeid. Kahe päeva jooksul sai selja taha jäetud omajagu kilomeetreid ning see sihtkoht oli üks punkt meie tihedas reisiplaanis. Iga peatus sellel teekonnal pakkus midagi omapärast ja omamoodi avastamisrõõmu.

​Kuna plaan oli suur ja kohti palju, siis iga peidukoht esitas meile omaette väljakutse – mõni andis end kergemini kätte, teine vajas jällegi veidi rohkem süvenemist ja teravamat pilku.

​Suur tänu aarde omanikule, kes selle peiduka lõi, meid siia kanti juhatas ning andis oma panuse meie kahepäevase suurtuuri õnnestumisse! Tervitused otsijatelt ja järgmiste seiklusteni!

Sellal kui nimikangelane sõjaväkke läks, vaatasin mina pühapäeva hommikuti Kesktelevisioonist nõukogude armeed propageerivat saadet, mis tuli enne laste filmi (või multikaid). Kas selle ajendil või muul põhjusel tekkis soov teenida aega mereväes. Selleks ajaks, kui sõjaväkke mineku aeg kätte jõudis, oli riigikord vahetunud ja kadus huvi kaluripaadiga kuskil Läänemere lainetel hulpida. Kui lennukikandjale ei saa, siis ei sobi.
See eest sai astutud samm hoopis teise, juba lasteaiast pärit unistuse poole. Mis 90-ndate aastatele kohaselt läks jälle üsna napilt. Täpselt 1 aasta sisevägedes. Kellast-kellani, ilma lootuseta varem vabaneda. Viimasel teenistuse päeval söödeti kõht täis ja löödi plats puhtaks. Peale meid keerati poe uks lukku ja üritus lõpetas oma eksistentsi.
Aardega läks nii nagu tavaliselt. Küsimuste vastamise järel saadud koordinaadid vallutasid kõik meeled. Aarde juures aga vajutas reaalsus kirsaga tagumikku.
Tervitusi Aarele!

Aitäh!

Mina olen keskkooli lõpetanud aastal 1988. Minu klassivendadest ei võetud okupatsiooniarmeesse vaid neid, kes said sisse ülikooli (neid ehk mind pidi võetama järgmisel aastal). Rikutud silmanägemise tõttu (piiriks oli miinus 8, mingit valskust ma ei kasutanud) anti mulle vabastus armeeteenistusest rahuajal (samal õhtul sõitis sellele otsusele allakirjutanud Tartu sõjakomissar Kallit end autoga surnuks). Aastal 1989 saatsid aga enamik kutsesaanuid selle kutse pikalt ja päris mitmed klassikaaslased deserteerusid ja tulid omal käel laialt Venemaalt Eestisse tagasi. Teised tiksusid dembli otsusega paari aasta jooksul koju tagasi, tuues kaasa marihuaanat, russitsismid kõnes ja muu jama. Kõigest sellest saadi paari aastaga lahti. Õnneks ei saadetud kedagi ka Afganistani sõtta...
Miks selline heietus? Aga sellepärast, et näidata kui oluline oli see, kas sündisid aasta varem või hiljem. Ja et tunnistada taas kui palju on mul tegelikult ka lihtsalt vedanud.
Aitäh Aare, et näitad, milline võib inimene ise olla, vaatamata oludele (seda nii minevikus kui ka hetkel tänapäevas).

Koordinaadid ja muu vajaliku info sain kätte mõne minutiga aga mõtlesin, et ennem kohal ei käi, kui ka raamat loetud. Käisin raamatukogust läbi ja paar õhtut saigi sisustatud. Täna viis tee siit mööda ja panime nimed kirja. Tore teostus, peitjale tänud!

Mõistatuse tegin lahti ja panin kohe kinni, no minu auto ei sisalda ju mittemiskit, rääkimata mingist raamatust. Vaevalt ma oma külakolkast seda ka saaksin, järelikult jääb ootele.

Mulle meeldivad need aarded, mis on kohapeal lahendatavad, peitja pakutud vahenditega.

Raamatust ei teadnud varasemalt midagi. Oli väga kaasahaarav. Nii sageli saadetud kirjade, mõnusa huumori, mingis osas meenutas ka enda ajateenistust kui ka lihtsalt humoorikate seikade pärast. Väga meeldis, et neid küsimusi sisu kohta oli nii palju ja polnud ohtu, et mõni märkamata jääks ja mööda loeksin. Nii et iga osa aardest meeldis väga, aitäh peitmast. Lõpu konteiner ka väga vinge.

Kaupo luges suure huviga raamatu läbi, ma imetlesin ümbrust ja tänase päeva kõige ägedamat aaret. Aitäh!

Tänu sellele aardele sain teada, et meie raamatukogus on ka tehnoloogiaosakond. Aastaid iganädalane kunde, aga kordagi pole sinna asja olnud. Seekord siis oli, lugesime ausalt mõlemad terve teose läbi, oli täitsa huvitav. Ühtpidi milline raiskamine, teistpidi milline kogemus. Korralik lugemiskontroll oli lõpus, õnneks saime ikka läbi ja täna siis oli aeg logima tulla. Tõesti äge tükk, just see interaktiivne osa, mida teisedki mainivad. Kokkuvõttes igatepidi tore aare, suur aitäh kõigile vaevanägijatele!

Põnev lugemine. Minu jaoks ka nostalgiahõnguline, sest mul mees on oma sõjaväe memuaare mulle väga tihti pajatanud. Poolteist aastat tagasi kohtusime tema sõjaväeteenistusaegse parima sõbra grusiiniga Lõuna-Aafrika Vabariigis, kusjuures teenistuse viimased poolteist aastat möödusid neil Mongoolias. Sõjaväe album on meie peres ka nagu püha lehm, mida aegajalt ikka välja tuuakse ning sõpradele tutvustatakse ja juttu jätkub kauemaks,
Tänud peitjale raamatut tutvustamast ja aare ise on ka kenasti teostatud.

Esmalt pidin leidma õige raamatukogu, seejärel aja lugemiseks. Eks ma lõpuks ikka unetundidelt sain raamatu loetud. Polnudki ammu midagi lugenud, boonuseks veel mõistatuse koordinaadid. Uhke asukoht, loodetavasti saab keskus peatselt valmis! Algul tundus, et keegi siiski on majas toimetamas, üks aken oli lahti, kuid kuna autosid parklas polnud, siis toimetasin uhkes üksinduses - nii vähemalt tundus. Uhke aare! Aitäh! EVEJ

Raamat sai läbi lehitsetud mõni aeg tagasi, täna viis tee mööda ehakumas ja muidugi oli paslik tulla vaatama, mis koht see selline on. Tōtt öelda jonnis aare pikalt vastu, tuli kannatlikult pusida. Nats kippus loobunismõte pähe juba, kuid siis, mitte midagi teisiti tehes toimus “seesam, avane!”. Aitäh peitjale järjekordse ägeda tüki eest. Latt on kõrgel!

Kodus sai kõigepealt raamat hangitud ja seejärel küsimustele vastused otsitud. Nauditav lugemine, sõjaväe poolt ülikooli ajal majandusteaduskonna kaudu finantsohvitserina sai piirdutud vaid ühekuulise laagriga Klaipedas. Seepärast kogu see lugemine näitas seda millest me kõik õnneks ilma jäime. Nüüd kui aare leitud, peaks raamatu veelkord, kiirustamata, läbi lugema. Kohapeal oli pererahvas kodus, meie marssisime julgelt otse aardeni. Uhke laev. Numbrid oli olemas ja logi sai kirja. Tänud autorile ja peitjatele!

Algul püüdsin mõistatust lahendada oma mõistusega. Paarile-kolmele esimesele küsimusele sain isegi õigesti vastatud. Siis sain aru, et ilma selle teoseta siiski lõppu ei jõua. Läksin raamatukokku. Selgus, et see teos on bestseller ja mind pandi ootejärjekorda. Läks aega, mis läks aga lõpuks ma selle raamatu siiski sealt sain. Asusin lugema ja leidsin, et madrus Holz on ka ilmatu hea kirjamees, seda isegi tahtmatult. Kõik kirjad olid soravalt ja huvitavalt kirjutatud. Seega mõõdus kolme aasta jooksul laevalt kirjutatud kirjade lugemine üsna kiiresti. Kõik vastused tulid ka ilusasti järgemööda. Täna kohapeal oli väga meeldiv näha vinget ja teemakohast aarde vormistust. Tervitused kirjamees Karuonule.

Kui aare avaldus, siis teadsin kohe, kellel minu läheduses see raamat riiulis olemas on. Küsimise peale, kas seda ka laenutada oleks võimalik, hakkasid asjad nii kiiresti arenema, et poole tunni pärast oli mul vajalik raamat lausa kodus ukse taga. Suur tänu Sulle, Maris.
Lugemiseni jõudmisega läks mõned päevad ja siis paari õhtuga olid need raamatuks köidetud kirjad loetud ja seeläbi ka aardele ligipääs sillutatud.
Täna võtsingi esimeseks suuna siia, sest aimata oli, et miskit toredat siin ootab. Selliste meisterdustega on lausa lust geopäeva alustada. Jätsin aardesse ränduri. Aitäh peitjatele, polegi nii ammu ühtegi lugemisaaret olnud.

Raamat loetud ja eest leidsime ilusa aarde.Aitäh!

Olen minagi kunagi selle Jules Verne 20 000 ljüüd vee all läbi lugenud. Ilmatu huvitav oli, seda mäletan, aga mis seal huvitav oli ja millest üleüldse juttu oli, seda mitte. Juhtub. Eks nüüd tuli siis see 30 000 miiliga tutvumine ette võtta. Kusjuures mul vist lausa kolm tuttavat ka vene ajal mereväes oma kolme aastat teenistust pidanud. Suure tõenäosusega on neid lausa rohkem, aga ega ju ei lähe ja küsi, et kuule, kus väeosas sa teenisid.
Igatahes sai sellega asjaga tutvumise tulemusena loa logima minna. Igavesti tore aare see Aarele pühendatu.
Tänud peitjale teed raamatu juurde juhatamast, mõistatust koostamast ja aaret peitmast

Tänud aarde eest.

Tegelikult sai raamatu lugemine alles järgmisel päeval ära lõpetatud, aga olemasolevast infost piisas.
Miki leidis just enne keskööd paraja aja aardele minekuks, mis siis ikka, aare oli leidmist väärt. Tänud tublidele peitjatele,väga uhke värk.

Õhtune sutsakas. Väga lahe teostus, aitäh!

Alustasin selle mõistatuse lahendamist väikese kirvetamisega. Esialgu ei saanud kirjeldusest aru, et päriselt tulebki raamat kätte võtta. Pärast paari mõistatuse küsimust sain aru, et teistmoodi seda ei lahenda. Lähimas raamatukogus oli õnneks raamat olemas ning palusin selle tööpäeva lõpuks enda jaoks kõrvale panna.

Õhtul raamat käes, hakkasin lehitsema, lootes vastused ühe õhtuga kätte saada ja kohe logima minna. Aga võta näpust – raamat oli nii huvitav ja mõnusa huumoriga kirjutatud, et üle rea lugeda lihtsalt ei saanud. Nii läkski kaks õhtut järjest lugemise peale. Samal ajal vastasin küsimustele, mis tundusid aina jätkuvat. Ja kuklas kõlas peitja muigega öeldud lause: „väike mõistatus tuleb ka ikka lahendada“. No väike see nüüd küll ei olnud, aga raske ka mitte – pigem täitsa kosutav oli sellisel segasel ajal korraks kellegi teise mälestustesse ja ajalukku sukelduda... Lõpplahendus oli ka vägev – näha oli, et teostusse on korralikult aega ja tahtmist pandud. Väga äge!

Aare – nüüd võiks järgmiseks juba selle „100 toitu …“ raamatu ka käiku lasta! Ja järgmisel geosündmusel võiks rosinakringlit koos „S*****-**“-ga pakkuda. 😄

Aitäh kõigile autoritele! 🙌❤️

Esmaspäeval sai pärast lapse trenni kohe raamatukogus ära käidud ja raamat võetud. Sealt uurides selgus, et keegi oli samal päeval veel sama raamatu võtnud. Kodus olles tuli mõte, et oleks võinud igaks juhuks kõik raamatud välja võtta:) Kodus hakkasin siis materjali läbi töötama. Esimese aasta lugesin järjest läbi ja siis edasi otsisin ainult vastused. Raamatu loen ikka lõpuni läbi. Professionaalsest kretinismist mainin, et sellise kreeniga kipuvad kõik kinnitamata asjad ringi lendama aga isiklikult olen kogenud umbes 10-15 kraadi suuremat. Küsimustega sain valmis mõni minut enne südaööd ja täna tuli siis logimas ära käia. Väga lahe aare ja kindlasti soovitan nii aaret kui ka raamatut. Täname hea raamatu juurde suunamast.

Avaldumine oli juhuslik ja polnud kellelegi ftf kingituseks mõeldud. Seetõttu pole seda infot ka kirjelduses :)

Olen kunagi lugenud ... "20 000 ljööd vee all". See vist on enamvähem sama lugu, eksju? Igatahes nii need vastused tulid... kuni keeruka torpeedovalemini, millega ma ikkagi hakkama ei saanud. Aga noh, Lauri peidetud ja Jokkeri kaasabil, siis tekkisid kaks oletust, mis hiljem kohapeal kinnitust said. Ajaa, mingi lukuasi ka. Samas, geopeitur õpib aja jooksul nõkse, millele kunagi varem palju pühendunud pole - üks geotuur Saksamaal aitab selles vallas kiiremini areneda.

Munitsipaalmaa, aga vähemalt hooned hoolega sildistatud. Kohapeal äratasin valvekaamera ja teel nähti mind, aga ei kõnetatud. Teisel katsel olin õhtul pimedas objektil, aga oma pooliku tulemusega hoidsin varju ja ei kippunud bossi tervitama. Ehkki eeldasin muidugi, et küllap ollakse kursis. Igatahes auto sai ilmselt pildile :o) Liigse huvi tõttu tõmbusin vahepeal eemale ja tulin öösel uuesti, kell 2:20.

See konkreetne avaldumisaeg ja teema üldiselt - äkki oli nüüd hoopis kingitusaare, mille ma ära sokkisin? Kui ei tasu liiga vara tormata, siis võiks sellele kuidagimoodi aarde nimes + logiraamatus mainida. Muidu võib juhtuda nii nagu ükskord juhtus.

Väga korralikult tehtud aare, tänud! Ja need kirjad - võib juhtuda, et ikka loen ükskord.

See oli nüüd küll tore üllatus. Eile õhtul hakkasime siis mõistatust lahendama, õnneks oli vajalik raamat kodus täitsa olemas. :) Ei tulnudki kõik peast, pidi ikka uurima ja puurima. Tüdruku nimi, mida küsiti, tuli küll kohe. Õnnekombel olime oma nädalavahetust seekord Tõrvas veetmas. Algselt küll arvasime, et tormama ei hakka aga, kui koordinaat käes, tegime oma plaanid ümber ja võtsime suuna hoopis teisele poole, kui algselt plaanitud. Omavahel arutasime, kellel pärnakatest vajalik raamat võib olla ja et raamatukogud on ju ka ilmselt kinni. Ju see tunk ikka on, kes esmaleiu teinud ja raamatu puudumine talle küll takistuseks pole.
Ees ootas väga vinge ja südamega tehtud aare. Logiraamatu lasin karuonul pidulikult avada ja...... oligi kurivaim, ette jõudnud. Naerupahvakas oli vägev.
Aitäh, poisid, selle üliägeda aarde eest!

Raamat on veel Argo kirjastuse kodulehelt 3€ eest saadaval ja mõnel sündmusel saab autogrammi ka sisse, kui on soov seda väärindada.

Aare avaldatud.