Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Vanast Rummu karjäärist on saanud nüüdseks populaarne järv. Järv on tuntud nii oma kristallselge puhta vee (mille tõttu järv on saanud endale hüüdnime „helesinine laguun“) kui ka huvitava ajaloo poolest. Kalamehed armastavad seal aega viita nii suvel kaldal või paadis kui ka talvel jääaugu ääres kalastades. Kalaliikidest on seal levinumad ahven ja haug, kuid leida võib ka linaskit, särge ja kokre. Lisaks kalapüügile on järv puhta vee ja hea sügavuse tõttu ideaalseks suplus- ujumis-ja snorgeldamis- ja sukeldumiskohaks. Ka kanuu- ja paadisõitude jaoks sobib järv hästi. Talvel saab järvejääl püüda kala jääaugust, tegeleda talisuplusega, uisutada.
Järve lõunakaldale on rajatud Paekalda Puhkekeskus, kus pakutakse hulgaliselt võimalusi aktiivse puhkuse veetmiseks, majutust, toitlustust, sukeldumist, seminariruume, firmadele suve- ja talvepäevade korraldamist ning sünnipäevade, kokkutulekute ja muude koosviibimiste korraldamist.
Viimastel aastatel on talviseks traditsiooniks saanud korraldada põhjakaldal Rummu järve perepäev, kus oma osa on ka jääpealse kalapüügi võistlusel.
Karjäär oli kunagi ikka ka täies ulatuses kuiv. Sealt kaevandati nõukogude ajal paekivi killustiku jaoks (töötavaid vange valvasid veel 50-datel vintpüssidega relvastatud “usaldusvangid”. Veel enne seda, esimese Eesti Vabriigi ajal murti seal paasi käsitsi ja paekamakatest lihviti kohapeal trepiastmeid jm. Karjääri uputamine algas sisuliselt Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega. Killustiku toodangule ei olnud enam sellises mahus nõudlust. Seoses seaduste muutumisega katkes vangide töö ja ka kogu töökorraldus paekarjääris. Endiselt jätkus aga karjääri lõunaküljel asunud pumbajaama töö (kaevandusalasse nõrguvat põhja- ja pinnasvett pumbati kilomeetrite pikkusesse kraavi, mis viis vee Rummu asula keskel olnud suurde tiiki ja vett kasutati põldude niisutamiseks. Pumpamise intensiivsust hoiti vaid tasemel, et ei upuks välisvalve vahtkonda viiv tee ja vangla alal olnud hooned töötsoonis. Selle tõttu uppus esimesena karjääri lääneosa, sealt ei jõutud isegi ära toimetada suurt kaevandusekskavaatorit, plekkangaari (ühel talvel, kui jää kattis karjääri, siis lõigati angaar jääpiirist maha ja viidi vanarauda) ja üht traktorit, mille katus veel kaua pakkus kajakatele jalapuhkamisvõimalust. Kui Murru Vanglal valmis uus idapiire (uus ja kõrge aed), siis kadus vajadus hoida kuivana vana välisvalve vahtkonna teed ja pumbajaama tegevus peatati. Algas kiire veetõus, mis mattis peagi enda alla enamuse endise kutsekooli ja tööstuse territooriumist, mis jäi vastvalminud idapiirdest väljapoole. Täna on see vanglale kuulunud kutsekool justkui veealune muuseum, mida saavad külastada vaid sukeldujad.
Rummu karjäärijärve kõrval on piirkonna üheks huvipakkuvamaks vaatamisvääruseks ka järve kaldast mõnekümne meetri kaugusel asuv suur tuhamägi. Mägi on sinna tekkinud kohaliku paekivi (mille nimeks rahvakeeli on „Vasalemma marmor“) kaevandamise tulemusena. Mägi on ca 70 m kõrge ning koosneb peamiselt paekivijääkidest. Mäetipp on kaetud kerge taimestikuga. Kel viitsimist tuhamäe tippu ronida, neile avaneb sealt kaunis vaade- terve karjäärijärv ja seda ümbritsev loodus ning okastraataedade ja valvetornidega vanglaterritoorium kogu suuruses. Selge ilmaga paistab mäetipust ka mererannik ja Paldiski linn.
Aare on peidetud looduskaunisse kohta, ühele poolsaarele järve lõunakaldal. Seal on üldiselt palju vähem rahvast liikumas, kui põhjakaldal. Seetõttu muguoht peaks olema väike. Talvel pääseb aardeni üle jää kergema vaevaga.
Ettevaatust! Järve kõige lõunapoolseima punkti lähedal Paekalda Puhkekeskusest läänes on tee läbi kaevatud! Oht kraavi sõita! Autoga sealt läbi ei pääse!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
ilus_vaade (4), soovitan (1), lumega_raske (1), lühem_matk (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC58GPG
Logiteadete statistika:
116 (96,7%)
4
6
1
2
1
0
Kokku: 130
Tegu oli nn. vanakooli aardega ja nüüd on talv ka tulekul. Ei leia mõtet seda taastada. Koht jääb vabaks uutele ideedele.
Logiraamat niiske. Võtsin kogu karbi hooldusesse. Võimalik, et karp ei pea niiskust, kuna silica geel on sees, aga see ei ole aidanud.
Seda teiselepoole Rummu karjääri jäävat rohelist punnikest olen mitmeid kordi piielnud, aga senini tegudeni pole jõudnud. Nüüd siis lõpuks otsus küps, vaja läbi käia. Hästi tobe aeg sai selle aarde külastuseks valitud. Jäine tee ja talvisest taevast piserdab vihma selga. Lumi, mis veel alles oli jäänud, ka just astumist ei kergendanud. Aga kuna olen viimasel ajal nii mõnedki rabakilomeetrid seljataha jätnud, siis ülemäära raske see teekond ka ei tundunud. Tasapisi kulgedes saigi juba üllatavalt ruttu kohale jõutud. Tegelikult oli täitsa vahva sealpool vett olla ja sellele karjäärijärvele teise nurga pealt pilk heita. Tänud peitjale aaret siia peitmast ja sellega meidki siia meelitamast.
Jätsime auto kalameeste parklasse ja lõhenesime jala järveäärset teed pidi. Päris raske matk oli, sest ATV jälg, mis sees oli, ei sobinud kõndimiseks, sest oli liiga kitsas. Aga aaredega kõik korras, tänud peitjale!
Tulime väikesele puhkusele järve kaldale ja logisime ka aarde mis jäi Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkaraja kõrvale. Tänud!
Auto jäi puhkekeskuse lähedal olevasse tähistatud rannaparklasse. Ilusal sügispäeval olime seal ainsad külalised. Jalutasime mööda matkarada aardeni ja kiirelt leidsime karbi. Mingil põhjusel oli karp seest märg, logiraamat tänu minigripile õnneks kuiv. Puhastasime karbi seest ära, kuivatasime kõik nänni ja panime nimed kirja. Aitäh väikese jalutuskäigu eest Rummu järve ääres!
Peale Rummu vangla territooriumil orienteerumist ja seejärel mäe vallutamist ja järves ujumist vaatasime üle ka lõunakalda ja logisime siin aarde. Tänud peitjale!
Tegime peale tööpäeva mõnusa SUP-i õhtu ja selle käigus logisime ka selle aarde.
Tänan peitjat!
Parkisime auto puhkekeskuse juurde ja jalutasime aardeni. Kohati oli väga märg, järv oli üle ajanud. Tänud
Ei teagi, kas see kell oli nüüd vana aja järgi pool kolm või uue aja järgi pool neli, aga igatahes hakkas tasakesi hommik lähenema. Pliksid olid juba küpsed ja seega pidin minema üksi seda aaret otsima. Kevadveed olid tee ilusti üle ujutanud ja seega otsisin päris mitmes kohas kuivemat liikuise teed. Lõpuks sai ilusti kohale jõutud. Sellel ajal, kui mina raamatusse nimesid kritseldasin, tuli üle järve huvitavaid lindude hüüdeid. Igatahes ei olnud need mulle tuttavad. Tagasi läksin nüüd mööda RMK rada, mis oli parem valik, kui mööda autoteed, aga see rada viis ka otse lompi. Tagsi jõudes, oli kogu auto vajunud sügavasse unne. Suured tänud aarde eest.
Hooldusvajadus maha, juba on raamatul igati terve kott ümber ja logiraamat heas seisus.
Geopäeva lõpetuseks tundsin, et vajan veidi rohkem jalutamist. Rummu lõunakülg oli selleks igati sobiv, seega jätsin auto kuskile parklasse ja hakkasin mööda matkateed kulgema. Sipsti aarde juurde kohale ja kui olin maskeeringu lahti kangutanud (see on muide ainus asi, mis hooldust vajaks, logiraamat ja seda ümbritsev gripkott tipp-topp seisus), siis nimi kirja ja jalutuskäik saare suunas jätkus. Tänan kutsumast!
Libistasin end tõukekelguga kiirelt kohale ja asusin otsima. Peidukoha leidsin kiiresti, kuid lahti meelitamine võttis aega. Kui lõpuks aarde ja logiraamatuni jõudsin oli see üllatavalt heas korras ja täitsa kuiv, hoolimata katkisest gripikotist. Tänan peitmast.
Täna veetakistuse jää kandis, ehkki väike pragin oli kuulda. Aitäh.
Järve sellele kaldale jõudsime õhtuhämaruses. Võtsime siis ette väikese matka, aga peagi selgus, et viimased 200 meetrit teekonda tuleb mul üksinda minna. Nimelt oli teel ees nii suur veetakistus, et ilma kummikuteta läbi ei pääsenud. Logiraamat sai uue koti, liigse vee kallasin karbist välja. Tagasiteel ootas seltskond veetakistuse juures ja peagi saime juba ühiselt autoni. Ja kuigi olid jalas kummikud, õnnestus ikka tagasi tulles jalad natuke märjaks saada. Vesi oli ikka päris kummikuservani.
Olen korduvalt mõelnud, et tahaks Paekalda puhkekeskusesse puhakama tulla aga kunagi pole selleni jõudnud, täna sattusime siis pool juhuslikult nägema lähedalt, et kus ja milline keskus see täpsemalt on. No igaljuhul tundus üliäge ja tahtmine seda kunagi päriselt külastada ainult suurenes. Aga matk parklast aardeni oli nii mõnus ja kogu seepoolne järvekallas tundus palju inimsõbralikum ja kenam kui teine pool. Meile väga meeldis, suured tänud siia kutsumast :) Aarde endaga on aga pahasti, minikripp on katki ja kahjuks polnud ka uut võtta - raamat täitsa niiske :( vajab kindlasti kuivatamist ja uut kotti.
Olime Paekalda puhkekeskuses, ja kui ametlik programm läbi sai, siis tegime õhtuse jalutuskäigu aardeni. 300-meetrine jupike jälle Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkateest kõnnitud :) Hullult palju sääski, aga ega ei märganud ka tõrjevahendeid kasutada. Aitäh ;)
Lähenesime aardele üle jää. Aarde leidisega läks ikka aega. Vihje aitas, aga igaks juhuks vaatasime ikka kõik lähedal asuvad puud üle, enne kui õige juurde pidama jäime.
Kui yks teine aare mida kartsin et tuleb jala läbida osutus draivinniks. Siis sellega oli risti vastupidi. Minu draivinni planidele t6mmati vesi peale kui m6nisada meetrit ennem järveringi oli keegi tee läbi kaevanud. Sai pisut jalgu sirutatud ja selline m6nus vanakoolikas. Tagasi l6igata ei saanud vaid pidin järvele siis uuesti ringi peale tegema 8P Tänud peitjale
Mingid uhked elamised on järve äärde tekkinud aga õnneks matkarada ei olnud tõkestatud ja sai singlit mõõda edasi kulgeda. Tänase ilmaga oli vesi nii kutsuv aga ikka rühkisin edasi ehk hiljem. Tänud peitjale.
Viimane jupp tuli jalutada ning varsti olid ees veetakistused, üleujutatud tee - ehh, mis siis ikka. Kuivad jalanõud olid ju autos ootamas.
Peale pähkli aaret tegin siia väikese jalutuskäigu. Väga mõnus kant ja ilusad vaated. Aitäh.
Rummu järve ümbrus on tuttav paari aasta taguselt seiklusspordi ürituselt, kus sai nii mäe otsas, varemetes kui vees ekstreemsusi kogetud. Täna tõi Rummu taas põnev põhjus: siinse veealuse maailma avastamine. Jõudsin kaaslastest 10 minutit varem kohale ja geopisik lõi välja, aardeni mõnisada meetrit, jõuab küll ära käia.. soojendusjooks, kiire logi ja enne teisi rahulolevalt kogunemiskohas tagasi. Aitäh peitjale! Äge koht see Rummu.
Kui aus olla siis siia ma sattusin täiesti kogemata. Olin teel uue Rummu pähkli poole ja eksisin ära. Sellest täpsemalt aga juba rummu pähkli tagasituleku logis.Igatahes jätsin masina puhkekeskuse kanti rahunema ja suundusin väiksele jalutuskäigule. Kohapeal sai ikka tükk aega maadeldud enne kui taipasin vihjet ja silti vaadata. Siis oli asi selge. See mis ennem sai mükse, jäi nüüd turmtule alla kuni loodusjõud vabastasid aarde ja sain rahus regama asuda.
Rummu järv mulle meeldib väga. Kuigi selle salapärast sisimust pole mul võimalust uurima minna, siis ajateenistuse ajal sai siin kõvastu hullatud nii serva pealt hüppeid sooritades, kui lihtsalt niisama ennast rannas ülekuumenemise vastu jahutades.
Tänud
Tegime väikse hooldustuuri Vasalemma poole ja panin siis juba ühe logi ka vahelduseks kirja. Rummu järve ääres on alati mõnus käia. Antud nurga poolt ma polegi varem nii kaugele trüginud. Maris ujutas koera, kuni ma logimas käisin. Aardega kõik korras. Tänud!
Saime veel vaadet nautida ja jalutada. Kuigi see koht on meediast nii palju läbi käinud, polnud varem sinna sattunud ja ilma geopeituseta ei olekski tõenäoliselt veel niipea. Kui üldse. Tänud juhatamast!
Üritasime aaret drive-in'iks teha, aga valelt poolt. Jäime lõksu ja jätkasime jala. Koht ja vaade olid ilusad, aitäh! :)
Aitäh peitjat selle retke ja aarde eest. Tõsiselt ilus paik
Fortumo suvepäevade käigus ei jõudnud kahjuks kõik kohalikud aared leida, see oli puhkekeskusele kõige lähedam. TFTC!
Otsustasime jätkata veealuse müüri poolt oma teekonda. Ise veel imestasin, et tee mis enne oli õudus kuubis äkki nii kenaks kolme auguga metsateeks muutus. Ja ei lähe ega tule kedagi vastu. Ja siis just enne kui oleks pidanud ära keerama selguski tõsiasi. Kuri kopamees oli käinud ja tee ära viinud. Meie masina varustuses sillatükid puuduvad. Kui oleks olnud saanuks ehk kasutada. Jätsime jõhvika päevitama ja läksime jalutama. Aarde saime kätte. Vaatasime luigeperet ja mööduvat sukeldujate hiigelemalaeva ja siis käisime .... loomulikult ujumas. Aare oli OK. Täname peitjat kuid laidame kraavikaevajat :)
Meie suve esimesed metsmaasikad saime aarde juurest. Väga tormine oli ilm. Aarde kõrvalt leidsime ka kellegi ärakaotatud pastaka. Võtsime ühes. Lähedal olevas puhkekeskuses on väga ilusad ning võimsad hooned. Täname peitjat.
Rummu Järve saare aarde otsimise käigus möödaminnes leitud aare. Pikemat juttu võib lugeda siin LINK
Agileworksi suvepäevade käigus leitud! :) Vahva koht!
Tulime mööda matkarada, lahkusime puhkemaja poole. Autoga poleks tõesti saanud. Tänud!
Järvele oli siit lausa suurepärne vaade. Tänud!
Tulin läänest mööda matkarajakest. Raja peal olid paljud suuremad kivid pedaalide kriime täis. Õnnestus neid mitte juurde tekitada. Aare korras. Aitäh!
Kõige keerulisema lähenemisega aare sai targu õhtul kõige viimaseks jäetud. Nii palju oli teada, et läänest ei tasu, idast saab vähemalt mingi maa peale. Asusime mingile väiksele teele ja rõõmustasime, et värsked jäljed ees, anna aga minna. Jõudsime järve idaserva, kus olin valmis juba jalastuma, aga näe, jäljed jätkuvad. Paneme edasi. Lähenesime järve kagunurgas olevale täisnurksele kurvile, kui mida pekki, keegi tuleb vastu? Maastur. Parasjagu natuke laiem koht ka, võtsin hästi paremale, eeldusel, et tema võtab vasakule. No võttis ta jee. Nokitsesin ise vasakule taskusse. Tema seisab ja säristab oma kaugtuledega aknast sisse. Aitüma, peremees. Lõpuks liikus mööda. Jätkasime teed.
Jõudsime umbes turismitalu juurde, kui nägime, et uuesti kaugtuled taga. No mis nüüd? Nii, siin pidi tee otsa saama? Paremal ketiga kinni, otse saab edasi. Panime edasi. Maastur sabas. Google'i navi ei saanud enam väga aru, mis ja kus. Kusagil pöörasime paremale, siis hoidsime vasakule. Tee läks järjest karvasemaks. Ühes kohas ei saanud aru, kas nüüd on külmunud jõgi, liustik või lihtsalt hästi lumine lage koht. Noh, sisse ei vajunud :D Teisest nõlvast üles, maastur enam järgi ei tulnud :D Skoor. Siis hakkasime varsti mingist jääkoorikust läbi vajuma ja otsustasime jalgsi jätkata. Mõnekümne sammu pärast leidsime juba matkaraja märgid ja tundsime, et nüüd on kõik täiesti normaalne - ühtegi keelumärki me ei näinud ja kõik mõistlikud inimesed käivadki neljapäeva öösel matkaradasid nautimas. Ja ma ei teadnudki, et seesama rada kuulub Oandu-Ikla alla! Kahtlaselt valge oli ka, lampi polnudki otseselt vaja. Aare oli muidugi kõige mõnusamas kohas, suvel on kindlasti veel parem.
Aitäh seiklusteks ainest pakkumast ja huvitavaid kohti tutvustamast!
Kuna jääolud olid juba tuttavad ja korduvalt läbi proovitud, siis läksin tondilosside juurest taas järvele, jalutasin aardeni ja panin nime kirja. Tänud peitjale.
Eelmine kord oli aare kadunud, nüüd käisin ja hüppasin pimedas aarde juurest läbi. Aare oli kodus.
Rattaga kohale sõites tahtis tee neerud lahti põrutada. Kui aga puhkekeskusest möödas siis läks rada heaks. Eriti hea oli 100m enne aaret, mõnus nokitsemine oli. Neljast kartulivaost sain ka läbi sõidetud, tagasi tulles aga panin jala maha. Ilus koht, meeldis aare.
Otsisime natuke sobivat lähenemisteed, kuni lõpuks jätsime geomobiili karjääri äärde, lootes, et tuul teda sealt vette ei puhu. Kõndisime natuke mööda suurt teed ja sukeldusime siis matkateele. Väga mõnus kõndimine oli mööda veeäärt. Aarde leidsin ka peaaegu kohe. Tagasiteel virutas tuul maha kuivanud puu, just sinna, kust paar sekundit tagasi läbi olime läinud. Jõudsime siiski elusalt ja tervelt tagasi ja ka geomobiil ootas meid rõõmsalt. Aitäh peitjale!
Väike sõit rattaga ja jõudsimegi aardeni. Huvitav koht, aitäh!
Peale Rummu kohaliku tipu vallutamist sõitsime ratastega siia.Aare leitud ja logitud.Lõpuks sain rattaga tehtud täistiiru ümber järve.
Kuna eelmine kord oli aare kadunud, siis seekord seadsin seekord sammud siia teisest suunast ja teadsin täpselt, kust otsida. Peagi sain aarde rõõmsalt leituks logida. Täitsa õiglane, arvestades, kui kaua me Krista ja Anniga seda eelmisel korral mitteleidsime. Aitäh, mulle meeldis!
Jalutuskäik huvitavate järvevaadetega matkarajal. Tänud.
Kuna Veealuse müüri juures läks leidmine kahasse ning enda leidmisrõõm jäi natuke poolikuks, siis siblisin mööda kallasrada uute katsumuste poole. No tõsine offroad rada on ikka sisse lükatud, et matkajatel ning ratturitel elu huvitav oleks. Aarde leidmisega läks üksjagu aega. Õige koha leidsin kohe üles, aga maskeering oli ikka sedavõrd hea, et tükk aega vaatasin tuhmi pilguga seda õiget kohta, enne kui taipasin välja võtta. Läks uude logiraamatusse esimene sissekanne ning vahetasin natuke valutsi. Mina tänan. Retk ümber Rummu järve läheb nüüdsest minu CV-sse kirja.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Taastatud veidi teises kohas. Uus karp on Jaapanist toodud. Koordinaatide muutmiseks pole vajadust.
Põhjaliku otsimise tulemusena õnnestus leida vaid aarde välimine kastike umbes 50m kauguselt koordinaatidest. Kastile leitud uus pesa. Varsti viin sinna uue aardekarbi.
Me otsisime igalt poolt, aga ei leidnud ei kiiresti, aeglaselt ega väga aeglaselt. Kui ma üsna veendunud olin, et aaret pole, siis palusin Erkol aaret kontrollida. Ja uskumatu kogemuse sain ka. Värskelt Jaapanist laekunud härra jõudis aarde enne üle kontrollida, kui ma Tallinnasse tagasi jõudsin.
Matk mäe juurest siia ja tagasi oli vaheldusrikas. Loodetavasti saan varsti põhjuse seda korrata.
Uskumatu, aga aare on kadunud! :(
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Selle aardeni jõudmine oleks palju lihtsamalt läinud kui ei usaldaks googlemapsi. Poole tee peal kui olime tupikusse jäänud, tegime lõunasöögipausi. Peale seda panin Mini proovile ja offroad-isime natuke kuni jõudsime kruusateeni, mis viis puhkekülani. Otsisime aaret ühe kuuse juurest ja teise ja kolmanda juurest. Kahjuks jäi leidmata.
Me lähenesime siis ka nö valelt poolt ja auto jäi kraavi juurde. Praegusel külmunud pinnasel oli võimalik antud teed madalapõhjalisega läbida. Lund sadas tihedalt ja seetõttu tegime leidmise ja logimise kibekiirelt, et saaks autonina tagasisuunas ja enne selle tee pealt välja kui pehmesse lumme kinni hakkame jääma.
Lähenesime aardele idapoolsest küljest ja ca 1.5 km enne aaret lõppes see tee, mida mööda sõitsime, täiesti otsa. Oligi hea - eesmärgiks oli veidi ringi jalutada ja seitsmeaastast on niisama jalutama motiveerida raske. Kui on vaja kuhugi minna, siis on teine lugu. Väga lahe matk sai, pmst mööda Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkatee juppi, aegajalt ka otse mööda veepiiri turnides (alaealise tungival initsiatiivil). Paekalda puhkekeskuse juures oli üks püstloodis karjääriserv paksult pohladega kaetud, eriline mugavusteenus, kükitama ei pea, kühvelda lihtsalt suhu. Aardeleidjaks oli seekord jälle poiss, kes inspekteeris sisu üle ja võttis õe tarvis miski pisividina kaasa. Asemele jäi üks Käsna-Kalle vurr ja lisaks pisike kollane traktor oma karjääri edendama. Teised selle kandi aarded jäid "varusse" sest aeg sai otsa. Väga lahe koht, soovitan kõigile!
Rattaga sai matkarajani ja sealt mõnikümmend meetrit,Fred tuli inspekteerima kas ikka õige asja leidsin.Olen mõelnud selle järve ka selle nurga alt vaatamisele,tänud teed juhatamast!
Autoga sai kraavini, sealt edasi mööda teed ja värsket matkarada. Aare korras, rästik oli puhkama läinud. Aitäh!
Järve sellel küljel polnud ma veel kunagi käinud, seega täna oli mulle siin kõik uudne. Ilus ilm oli ka palju mugusid kohale meelitanud, kes küll aarde juures mind ei seganud. Kõigepealt otsisin ja leidsin aarde. Siis korjasin karpi pisut maasikaid, mis pärast mööda kruusateid sõites toormoosiks muutus. Seejärel võtsin aja maha ja tegin väikse pikniku. Teisel pool järve kogunes grupp mehi, kes sukeldumiseks vajaliku selga ajasid ja siis paadiga järvele sõitsid. Tänan siia kutsumise eest!
Saime autoga nullini ca 200 m kaugusele, edasi ei riskinud. Vägaaa ilus koht, vesi ka ok, jalgu sai värskendada :-)
Alati ei tasu aarde teksti lõpuni lugeda. Nimelt lähenesin seetõttu aardele valest suunast ja pidin läbikaevatud tee tõttu tagasi pöörduma ja teisest küljest lähenema. Kohe meetri kauguselt aardest läheb mööda paar päeva tagasi avatud RMK uus 800 km-ne Nõva - Ähijärve matkarada, mille Nõva-Aegviidu lõigul on töökaaslastega plaanis sügisel teha rattamatk. Varasem 600 km-ne osa on juba läbi sõidetud.
Lähenesime muidugi meie jaoks valelt poolt. Aga no alati ei peagi ju autoga treppi sõitma. Väike jalutuskäik ning kohal me olimegi. Aardevalvuriks oli pisike rästikupoiss. Õnneks peagi ta loobus ning saime oma nimed kirja.
Esimene külaskäik järve lõunapoolsele küljele. Kirjeldus selle veekogu ajaloo kohta on ka põnev lugeda, vanaraua-teemalised üksikasjad näiteks olid mulle täitsa teadmata. Tänud tutvustamast.
Rattaga lähenesime ida suunalt. Jämeda killustikuga kaetud tee oli rataste jaoks omamoodi kurnav. Puhkekeskuse juures lõppes see pull ära ja tee muutus inimlikuks. Üks hetk enne lõppu märkasime suuri lompe mida otse läbida polnud võimalik. Proovisime minna üle ühe kõrvaloleva künka ja avastasime üllatuseks, et sinna oli inimeste poolt lausa rada kujunenud. Ju siis see need veesilmad seal püsiv nähtus. Sel ajal kui ma aaret vale kuuse juurest otsisin, siis Raunol oli konteiner juba leitud. Tänud!
Saime mingile maale autoga, edasi läksime jala ning siinkohal nentisin, et maastur oleks väga vajalik geopeituse jaoks. Leid tuli ruttu, aitäh peitmast!
Päeva viimane leid tuli küllaltki kiirelt. Mõnus jalutuskäik ilusate vaadetega kohas. Nüüd ka siis siit poolt järvega lähemalt tutvutud. Aitäh! EVEJ
Autoga sõitsime kraavini ja edasi jätkasime jalgsi. Hakkas juba hämarduma. Kohale jõudes oli juba üsna pime, siis meenus, et korralik lamp oli poole kilomeetri kaugusel autos. Midagi õnneks siiski oli ja autosse tagasi minema ei hakanud. Lõpuks jäi ka karp silma, kuigi kerge see just polnud. Pärast oli tükk tegu, et autonina kitsukesel teel õigesse suunda saada. Aitäh peitjale.
Paar suve tagasi sai seal kalal käidud ;) Aitäh tagasi kutsumast!!
Täna, pea 6 aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...
Täname õue kutsumast!
Järgmisena läksin järveaaret piiluma. Auto parkisin juba tuttavaks saanud parklasse aherainemäe kõrvale jääva müüriaugu kõrval ja hakkasin astuma. Alguses olin niipalju arg, et jääle ei roninud (no vot need praod seal jääs, ma kohe ei saa kuidagi lahti sellest mõttest, et asi hakkab seal murduma kohe, kui neile lähenen), aga kui kindlal maapinnal võss ja ebatasane maapind maastikku juba 3,5 peale venitama hakkasid ning kohalejõudmine kohe kuidagi edeneda ei tahtnud, libistasin ettevaatlikult ennast ikkagi järvele. Seda teed kasutades läks kohalejõudmine oluliselt kiiremini, jälgisin vaid, et kindel maapind minust kaugemale kui 5-10 meetrit ei jääks ja varsti olingi lõpus. Leid tuli kiirelt sest null oli täpselt seal, kus peitja on ta märkinud. Panin nime kirja ja sättisin ennast tagasiteele, nüüd juba terve tee mööda jääd ja klaassiledates kohtades lausa uisutades…
Toreda matka tagasipöördepunkt, alguses proovimiem mööda kaldaäärset turnida, siis pidasime ikkagi paremaks teepeale migreeruda, kuigi siin pidi enamuse ajast uisutma ja Pearu ja Andres olid ka oma kraavikaevamisega just teepeale jõudnud. Teagi nüüd kumma maapeal see kruav ikka nüüd asub. Eestlaslik ellusuhtumine sai toreda taaskordse leiu igal juhul taas :) Lõpus väga kiirelt ei läinud, küllap udu ja pidupäeva meelelolu segasid. Tore oli lugeda et me polnud siin täna ainsad. Sünnipäevasoovid raamatusse ja tagasiteele. Vivat et res publica!
Leidsime, rännak vihmas ja poris. Aga tänud peitjale!
Päeva kolmas leid. See tuli kiirelt. Veealuse müüri juurest tulles arutasime, et suvel tuleme kindlasti tagasi, väga omamoodi huvitavad kohad tahavad ka soojal ajal ülevaatamist.
Tulime otse veealuse müüri juurest ning meie tee aardeni peatas kraav, kuid sealt on mõnus ~400m jalutuskäik.
Tundub et võtsin sama teekonna ette mis Reigo. Pisut sai võssis rünnatud aga koht vääris seda, tänud.
Kuna viimasel ajal on mõne kuusega nihu läinud siis kartsime et ka siin läheb rohkem aega aga õnneks ei läinud. Vaade on tõepoolest ilus ja ega ilmselt ilma aardeta poleks vist naljalt siiapoole külge sattunud. Tänud peitjale!
Lähenesin hoopis isemoodi ehk sõitsin ida suunast lõunas oleva põlluvahetee nurka. Sealt oli 630 m aardeni. Põllu nurgast üle kraavi ja metsa kaudu ümber turismika. Edasi oli juba lihtne jalutuskäik neeme tippu. Aitähh peitjale, et oli põhjust järve ka teiselt kaldalt näha. Kõik oli ilus - loojuv päike, mis idakalda punaseks palistas ja tuulevaikus. Ühtegi hingelist ei näinud.
Sven oli veendunud, et minu madalapõhjalise jaoks ei ole aardeni viiv tee laevatatav ning viis mu oma mitteniivägamadalapõhjalisega kohale. Aarde juurde jalutades märkasime vees uppujat, tagasiteel oli uppuja samas asendis... ju siis oli juba ammu uppunud, ehk isegi uisutaja. Pimeda ilma süül võis tegu olla ka suvalise rondiga.
Auto jätsime läbikaevatud tee otsa ja sealt edasi jala. Tagasi tulles pidime mõnes kohas juba taskulampidega teed valgustama.
See oli meie NKT-päeva kõige pikem matk - ligikaudu 450 m ja samapalju tagasi. Autoga saime kenasti nii kaugele ja oleks vist edasigi saanud aga tahtsime kõndida. Eks pikk päev andis tunda ja aarde leidsime alles kolmandast kohast. Nüüd sai tänaseks ka aaretest küllalt ning suundusime edasi Vääna, kus meid ootas juba soe saun meie NKT-dest vintsutatud kehadele. :D
Tulime jala Veealuse müüri juurest, mõnus 5,5 km jalutamine mitte enam nii kuumal õhtul. Siinpool järve on tõesti päris privaatsed rannad võrreldes põhiplaažiga, mis oli pühapäeval tihemini asustatud kui Pirita rand. See aare vähe torkis, aga kaua vastu ei hakanud :)
Saarelt naastes otsustasime sellele aardele autoga lveidike ähemale sõita ja meie õnn , et see tee seal nõnna kitsuke ja tiba muhklik on ;). Ühtäkki oli tee asemel kraav ühe toikaga :P. Hää ,et selles kohas ümber sai keerata ja nii sõitsime tagasi samasse kohta ,kust teed saarele alustasime ja kõndisime nüüd hoopis teises suunas selle aardeni. Teel olles nägime vastaskaldal hulka rahvast sebimas, autosid oli seal ikka hulka, meite kaldal seevastu aga oli rahu ja vaikus :D. Jõudsime kohale, leidsime suvekuumuses higistava aarde ja saime logitud. Tagasiteel nägime ka üht eksinud autot, mille juht oli väga hämmingus ,et siit edasi es saanud, loodus tuli ette :D. Ja no minu jäljekütt kaotas ka ühtäkki suunataju ja leidis ka pisut võssi, et siis tunnistada hetk hiljem, et tulime ennist jah tiba altpoolt ;).
Tänud järve tutvustamast Erko, vahva oli!
Tahtsime kavalad olla ja aardele ligemale sõita, kuid feilisime täiega...loodus või mingi mutt oli tee läbi kaevanud ja hooga oleks vist terve volkar sinna mulku mahtunud(hoiatus oli naaber aarde küljes ju :P). Masina nina ringi ja tagasi sinna parlasse, kus olime alustanud oma käiku saarele. No ja ega väike jalutuskäik mööda rada pole ju kellegile kurja teinud, ellu jäime ka meie.Kiire leid kohapeal,logi kirja ja jalutuskäik tagasi, mõnus. Peidiku põhja teeks mina õhuava, praegu korjub kondents sinna ja karp oli väljapoolt täitsa märg, hoolimata saja kraadilisest kuumusest õues, seest aga täitsa korras, aitäh!
Läheduses möödus üks tore õhtupoolik suvepäevade sildi all. Sel puhul sai muuhulgas ka kanuuga mööda järvepinda libisetud ja viimasel ajal suurt tähelepanu võitnud rannaribaltki läbi käidud. Muust suvepäevade juurde kuuluvast ei maksa rääkidagi. Viimasel ajal on juba tavaks kujunenud, et ühel hetkel, kui lärm hakkab kerkima ja töökaaslaste tähelepanu hajuma, hiilime vaikselt seltskonnast eemale mõnd aaret piiluma. Nii ka sel korral. Lühikese jalutuskäigu järel olime kohal ning ka aarde leidsime kiirelt. Konteiner on seest veidi niiske. Seltskonda tagasi saabudes vaadatakse meid jätkuvalt kaastundliku pilguga ja küsitakse möödaminnes, et "käisite aaret otsimas, jah? Aare on siinsamas, mis te temast otsite?". Selle peale on sunnitud Aare meile lehvitama ja naeratama. Kõigil on nalja nabani ja õhtu jätkub saunaga.
Tutvustasin Kristile geopeitust. Paistab, et edukalt, kuna tema leidis aarde ja torkas mu sisuliselt nägupidi sinna sisse, kuna mina ei näinud ka siis midagi, kui sõrmega koht kätte näidati. Tagasiteel käisime ka ühes laugemas kohas vees, kus oli kena liivane põhi. Tänud seda kaldapoolt tutvustamast.
Ei leidnud,liiga halb päev otsimiseks :( otsisime igalt poolt,aga ei olnud ōnne.
Autoga päris lähedale ei saanud, aga peale väikest jalutuskäiku leitud. :)
Leitud koos kallo-tiimiga. Aitäh aarde peitjale vahvasse kohta juhatamast! EVEJ
Parme oli palju, ning sääsed olid kui rootsi lauas. Difusili abist oli piisav :P
Peatusime seal, kus tee on läbi kaevatud ja jalutasime läbi metsa. Lihtne ja kiire leid kolmandana karjääri ümbruses palaval päeval paljude parmudega. Õnneks oli suureks abiks Difusil :)
Rummu järve äärsetest aaretest tänase päeva teine aare. Kõige keerulisem oli kohale jõuda, sest pea ümber keerles verejanuline parv putukaid ja kuumus pani vee mööda selga voolama. Aga aardeleid tuli lihtsalt, hea seegi :)
Mõnus koht. Seal lähistel ennegi käidud.
Aitäh!
Mõni nädal varem sai need uued Rummu aarded ära tehtud, aga vat seda siis veel ei olnud. Nüüd siis me taas Rummus, aardejahil ja ujumas. Jõudsime oma neliveolistega aardele päris lähedale. Georajad aarde ümbruses on muljetavaldavad.
Tänud aarde eest!
Lootsin, et rong nii ruttu Vasalemma ei jõua, aga polnud midagi teha, tuli ennast liigutama hakata. Aarde juures õnnestus kogu pakimajandusel korduvalt pakiraamilt alla prantsatada ja saime sellega mässata. Jätsin ränduri, aitäh!
Autoga päris aardeni ronima ei hakanud, jätsin miskit 400 meetrit ka jalutamise ruumi. Geooravad tõid aardetopsi peidikust välja, mina pistisn logi kirja. Nii on ikka mugav toimetada küll :). Tänud!
Väikse Nõva tuuri esimene leid. Tee sinna oli päris huvitav, näiteks sai rattaga meetrisest astangust üles ronitud. Rattad jätsime mäe otsa ja läksime jala aardeni. Ka leidmine võttis veidi aega. Hästi tehtud! Aitäh!
Neliveoline oli võimeline meid pea nulli veeretama. Siiski 60m tuli tossutallad muruseks teha ja mõned maasikad hingealla pista. Aarde endaga läks nõks aega, lihtsalt kuuskedega on mingi teema, mis nägemist halvab. Aitäh toreda asja eest !
Teised kella poole nelja paiku. Neid karjääriäärseid aardeid oli veel leidmata, seega ründasime läänest. Liiga kaugele auoga trügida ei viitsinud, nii tuli üks paras maasikane matk välja. Kohapeal - noh jah. Gepsu vea sisse jäi mitu sarnast vihjeobjekti, neis tuustides tuli juba NKT tunne peale. Ja esmaleidjad olid kah parajad strassed sinna sisse tallanud. Ja peidik ei ole mitte liiga tarbijasõbralik - pärast olid käed täpilised. Aga need on kõik pisiasjad, tegelikult on see üks sürr kant, see järvetagune. Mingi teine maailm, kuhu ilma Erkota poleks kindlasti trügima hakanud. Aga nüüd käid Rummus iga nädal. Ikkagi tänud kutsumast!
Jalgrattad polnud küll selle aarde ega piirkonna pärast auto peal, aga siin kulusid need marjaks ära. Polnudki enne tänast Rummus rattatanud. Vormsil saime ligi 30 km tiiruga soojaks, siin kogunes veel üle 10 km juurde, millest 8 km jäi ka rajaks salvestatud.
See sai muidugi esimeseks valitud, sest esmaleid oli õhus. Kruisime mööda erinevaid radu lõuna poolt kohale. Nägime ära ka hoiatatud kraavi, millest tõesti miski tavapärase autoga läbi ei saa. Rattagagi oli tegemist, et üle-läbi saada. Õnneks jäime püsti, kuigi seda ei saa just läbi sõitmiseks nimetada.
Aarde juures asusime innukalt otsima. Ja seda saime teha ikka omajagu. Kohe nii, et sinisesse suunurka mitteleid kippus tekkima. Lõpuks ikka silmasime midagi, mis andis lubadust. Tops tuli päevavalgele, logiraamatusse sai ka kellaaeg kirjutatud. Kummalisel kombel kedagi ei kohanudki. Lasime teist teed edasi, et terve tiir karjäärile peale teha ja rohkem veelgi.
Aitäh Erkole peitmast ja kõigile teistele esmaleiu eest! Oli vägev B-)