Nargö

On sel saarel ka ilusaid kohti aga liiga palju on siiki ka neid lagunevad ehitisi, mille "kultuuritoojad" meile päranduseks on jätnud...
Kusagil sellises on nüüd ka meie nimed logiraamatus.
Aitäh aarde eest.

Ma olin päris veendunud, et see aare jääbki leidmata. Aga ära iial ütle iial. Aitäh

See oli päris korralik odüsseia. Käisime kõik punktid läbi, ainsana ei saanud me numbrit juurde tähele B. Rohelisevärviline geokontroll lubas siiski arvata, et olime õiges kohas. Kuna loogikat kasutades selgitasime vähemalt tähe välja, sai teekond jätkuda, aga lõppaarde asukoha väljaselgitamiseks vajasime natuke abi, mida meile ka lahkesti jagati. Kuna viimane kui üks punkt said enne seda ilusti läbi käidud, siis ei tundunud see patt nii suur, et öise une kadumise hirm oleks tekkinud.

Tegu oli vägeva aardega, mille kättesaamine oli meie seekordse reisi üks kahest põhieesmärgist. Teine neist oli järgmine ja ühtlasi selle Naissaare-külastuse viimane aare.

Aitäh peitjatele!

 2 

Viisakas, viisakas aare. Ehe aaretejaht. Ma ei ole maailma suurim militaarobjektide fanaatik, kuid sellisel ajendusel ning sellises formaadis neid läbi käia oli puhas rõõm. Ning ma võiksin väita, et punkritest numbreid ja tähti otsida meeldib mulle isegi rohkem kui füüsilisi aardeid. Kuigi mõnes punktis juhatas koordinaat tõepoolest veidi mööda, ei olnud see kunagi häiriv, sest vihje või peidukoha loogika ei eksitanud kordagi. Ainukeseks möödapääsmatuks komistuskiviks osutus punkt B, millele vastavat numbrit me lihtsalt ei leidnud. Ronisin küll ahastuses päris kaks korda keeldu eirates ülesse ning korra ka päris katusele, kuid peale kerge peapöörituse ei leidnud ma midagi. Kuulsime hiljem kohalikult, et üleval "kabiinis" pidi kood tõepoolest kirjutatud olema, kuid ei näinud ma seda millegipärast. Pole see muidugi ei esmene ega viimane kord, kui vastusest selgelt läbi vaatan. Küll aga võib valmistada tuleviku peituritele kerget peavalu üha lagunev torn, sest - ma ütlen ausalt - olen tundnud ennast üldiselt ronimiste käigus turvalisemalt. Mitte midagi hullu, kuid see objekt ei ole enam esimeses nooruses ning millal mingi tema osake otsustab tööpostil alla anda, on igaühe pakkumine. Tulistasime puusalt sobivaid võimalikke järgmisi tähti ning korjasime punktijärje uuesti ülesse. Lõpukoordinaat tuli suure geoabiga. Aarde logisime juba rõõmu ja uhkustundega.

Georeisi tuumiku moodustasime Nargö punktidest, pikkides nende ümber teisi logistiliselt sobivaid aardeid. Retk võttis meil läbimiseks kaks päeva, kattis risti-rästi suure osa saarest ning nõudis käimist 52 kilomeetri jagu.

Au ja kuulsus peitjatele

Ahsoo

Tuleohtlik või mitte, tagasi ikka ei lähe

Seened

Saarel matkates sai nopitud mõned aarded ja mõnele korvi ka seeni.Oli väga meeleolukas päev meil.Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Meil oli juba talvel plaan, seekord läheme oma 21-se villisetripipundiga Naissaarele. Mõeldud-tehtud ja 06.08.2022 me siin saarel olimegi. Päev oli täis igasuguseid erinevaid tegevusi ning õhtuks olime päris väsinud. Sellele vaatamata mõtlesime teha väikese matka.

Suur osa inimesi läks ees minema kuid minu tähelepanu köitis üks huvitav koht. Üksi ma sinna minna siiski ei soovinud ja ajasin seetõttu paar härrat endaga kaasa tulema. Huvitavas kohas omakorda köitis mu tähelepanu üks koht, mida ma Sveni abiga katsuma läksin. Ja leidsin ... õige ta on ... aarde. Nargö nimeks. Panime nimed kirja ja liikusime edasi. Polnud ju isegi georetkel, lihsalt jalutasime.

Õhtul hakkasin otsima, et kus see punkt nüüd on, mis aarde ma leidsin ja ootamatult avastasin, et tegemist on 5/5 aardega. Oppaaaaa ja me leidsime selle puhta kogemata, tõeline vedamine. Aitäh aarde eest :)

Lõpuks sai sellele saagale ka joone alla, tänud aarde eest!

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Kui mitmeks päevaks saarele jääda, siis saab seegi aare tehtud. Tänud peitjale.

 4 

Minu teine Nargö. Kas see aare kõnetab mind? Ilmselt, kui ma siin juba teistkorda olen ja rada läbin. Naissaar omab minu jaoks mingit lummust ning tulen alati rõõmuga saarele tagasi. Seekord oli plaanis läbida rada jalgsi täie teadmisega, et jääme hilja peale. Kirjelduses lubatud 30 km ja 10-12 tundi on täiesti adekvaatne info. Ning kui laev maabub peale keskpäeva, siis matk kestabki keskööni. Algus oli mul eelmisest korrast päris hästi meeles, aga edasi valisime liikumiseks punase tähistusega militaarse matkaraja, mis tegelikult viibki ju punkrist punkrini täpselt nii nagu Nargö punktidki. Minu jaoks tegi see raja valik matka huvitavamaks, sest liikusime seni käimata radadel. Lõpu poole püüdsime oma väsinud jalgadega visata pikemat sammu ning külavahelt panime ka viimase 800 m nii otse kui üldse minna andis. Seda ikka sellepärast, et majutus ootas. Siinkohal tahaks väga kiita ja tänada Naissaare Külalistemaja väga lahket pererahvast, kes meid poole ööni ootasid ja siis meile veel õhtusöögi valmistasid. Fantastiline vastuvõtt. Sellega lõppes meie matkapäev. Edasi järgnes lebopäev Naissaarel mõnede lihtsamate aarete logimisega, väikese tsirkusega Männiku küla vahel ja õhtuse loksumisega lainetel tagasi kodu poole.

 4 

Nädalavahetuse põhiprojekt, kõik muud aarded sellelt tripilt tulid juba boonusena :). 30 km jalgsimatka ja 20 nii erinevat objekti mu lemmikkolakaid läbi turnida saime siit, no kas ei kõla see nagu muinasjutt? /pea alaspidi naeratava emotikoni märk/. Alustasime kl 13:00, nii nagu laev saabus ja öömajja jõudsime viimasest punktist natuke enne südaööd. Ja Grande Finale jätsime siis magustoiduks pühapäeva hommikusse. Väga äge matk oli, ma annaks lätlastele kohe selle aarde eest medali :D. Ja aitäh ka Mariannile, Martinile ja Marisele kampa võtmise eest, hea meelega liituksin teinekordki, kui tööjaotus on jälle selline, et Marise teemaks on põhjalik (kaardi)eeltöö, Mariann võtab enda peale ülesande olla igasugust viilimist takistav pidur ja hoogsa meeleolu ülevalhoidja ning Martin liigub kaasa nagu kaitseväe julgestuskolonn – kõige tagumisena, enamasti vaikides aga kõige pimedamatesse urgastesse meile seltsiks ikkagi kaasa tulles ning kui midagi öeldes, siis ainult asjalikult ja mõõdetult… Kajale & Brunole samuti tänud, paaris kohas aitasid teie korrigeeritud koordinaadid meil nina kohe paarkümmend meetrit palju õigemasse kohta numbrite järele toppida :).

Lõunapaus

Tüüpiline merevaade musta saarmaga

Koera näed? :)

Selja taga on umbes 20 km

Meie tore pererahvas

Kesköine preemiakohv ja saapavabad jalad

Esimesed kukeseened said ka märgatud ;)

Küll on raske ikka sellises kuumuses sellist rada läbida. Õnneks lõpus sai natuke jahutust. Tänan.

Ütlen ausalt, et kõiki punkte läbi ei käinud. Karl andis mulle väga detailse ülevaate kus ja kuidas erinevad punktid on. Nüüd lõpus olles sain ka natukene otsida.

Sobivalt sai see tervet saart kattev aare logitud viimasena enne saarelt lahkumist. Mõned aarded jäid üles otsimata ka, aga eks seda rohkem põhjust on tagasi tulla :)

Selle aarde logimisega polnud aga seiklus veel läbi. Nimelt oli rattasõidu jooksul mu ratta lenks järjest enam lahti tulnud ning oma ööbimiskoha juures ootavate asjade tagasi jõudes polnud sellega võimalik enam ratast juhtida. Muidugi olin enne tulekut otsustanud, et võtmekomplekti pole vaja kaasa võtta. Kuna laeva väljumiseni enam palju aega polnud, siis ratast käekõrval lükates poleks tõenäoliselt õigel ajal kohale jõudnud.

Õnneks saime appi Raineri, kes oli nõus minu, Inge, me kaks ratast ja kogu ülejäänud kodinad auto peale võtma ja sadamasse sõidutama. Kõige peale mahutamiseks pidi aga tagaluugi lahti jätma, mis õnnestus tagurdades vastu puud minnes katki teha. Kõigele vaatamata jõudsime siiski täpselt õigel ajal laeva peale, selle eest suured tänud kiiretele abistajatele :)

Minu esimene 5.5 ja seekord veterande abiga :)

Kui eile sai esimeseks aardeks ronitav 5.0 maastik ilma erivarustuseta vallutatud, siis tänane hommik oli veel "vingem", hommikusöögi järel võtsime kohe 5/5 aarde ette :-D Tõsi, selle tänane lõplik "vallutamine" polnud kaugeltki nii meeldejääv ja hull kui sama aarde otsing ligi kuus aastat tagasi. Oijah, olid ajad. Ei tahaks meenutadagi :-D
Täna oli aardeni jõudmiseks samuti pisut tegemist, aga mõistus võitis ja jalad jäid kuivaks. Kui selle aardeleiu kohta ei saa öelda "lõpp hea, kõik hea", siis missuguse otsingu kohta üldse saaks (-: Aaregi oli suhteliselt heas korras, kuigi niiskus kipub isegi läbi kahe karbi ligi.
Juba kohapeal tekkis küsimus, mis krdi koordinaadi peale me seda 2014. aastal kirvetama läksime.. Pagana lätlased ja nende gpsid, ma ütlen! :-P Tänud peitjale võimsa väljakutse eest!

 2 

Neid vahepunkte sai ikka korralikult taga aetud ja vähemalt kahe juures oleks ilma abistava kõneta leid tulemata jäänud. Igati kasuks tuli off-line kaardi jaoks kodus eelnevalt vahepunktide välja arvutamine ja Kaupo logi lugemine. Isegi nüüdseks eravalduses oleva vahepunkti saime tänu Herkile, Sigridile ja Rainerile kätte ilmatuma toreda ekskursiooni käigus. Lõpus näitas koordinaat pisut mööda, nagu ka väga paljude vahepunktid puhul, kuid loogika viis siiski õigesse paika. Kohapealne maastik õnneks abivahendi kasutamist enam ei nõudnud ja vihjele vastas kohas lehvitas aare meile juba kaugelt. Jess.. tehtud sai see saare kõige pikem ja keerulisem aare. Nüüd siirdusime tagasi rataste juurde ja avastasime, et Marko ratas on juhitavuse kaotanud ning vajame saarelt lahkumiseks pisut abi. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja jälle sain rõõmustada, et inimesed on nii ilusad ja head. Oli meeldejääv saarekülastus. Tänan.

Leitud seltskonnaga. Tänud

Tänud.

Selle aarde jaoks olin käinud juba varem saarel ja teinud kodutööd. Sel korral seiklesin juba eelmisel õhtul lõpu juures aga kuna veetase oli kõrge siis ei olnud tahtmist rattakingi märjaks teha. Täna tulin siis uuesti tagasi teadmisega, et võin saada nii märjaks kui poriseks. Aardekarp oli juba kaugelt näha, seega kohapeal kaua otsimisega aega ei läinud.

 1 

Seekord oli vaim valmis, aga füüsiline pool kutsus ettevaatusele. Kui olime Mikiga konsulteerinud ja tema soovituse järgi avardasime otsinguala, siis leidsime lausa mitu sobivat kohta, ühes neis oligi konteiner ootamas. Kui ikka kohalikke olusid ja objekte tead, siis ei pea kõiku tuttavaid kohti mitu korda läbi käima. Ja Katharinaga on tunduvalt mugavam saarele reisida kui Monicaga või paadiga, soovitame!! Tänud, Miki!!

 1 

Geokontrolli saime küll kahe leitud punkti baasil roheliseks, aga täna jäid need kõrgused meie jaoks alistamatuteks, ei saanud täpselt aru, kas varustus ei olnud piisav või ei olnud vaim valmis viimaseks pingutuseks. Aga me tuleme veel tagasi!!!

 3 

Meie kahepäevase Naissaare geotuuri üks eesmärke oli loomulikult ka see aare. Kuna olime siin esmakordselt siis oligi väga mugav liikuda mööda Nargö punkte ja sealjuures korjata lähedale jäävaid muid aardeid. Nii punkt-punktilt, aare-aardelt käisime kogu saare läbi ja ausaltöeldes väga mõnus viis ekskursiooni jaoks. Sattusime igasse ilmakaarde siin saarel ja nägime palju. Palju militaarset, aga mitte ainult. Algul tundus see aare ja ühest punktist teise leidmine väga keeruline, aga saime juba algusest hästi vedama ja niimoodi probleemideta. Tõsi, mõnes punktis oli vajaliku info leidmine päris keeruline ja vajasime abi, aga kokkuvõttes väga muhe aare. Tänud aarde eest!

 1 

If you are not able to reach F, the value is 16 and next letter is I

 2 

Eelmisest aastast jäi leidmata 3 vahepunkti. Plaanis oli neid külastada sel aastal kohe, kui saarele jõuame. Sättisime end paika ööbimiskohas, võtsime auto ja läksime jälle saart avastama. Esimene punkt oli lihtne - ainult ronimisvaev. Teine punkt oli paras katsumus, sest koordinaat näitas metsa ja sealt midagi militaarset silma ei hakanud. Tulime siis metsast välja ja seal siis märkasin midagi. Viimane punkt oli väga raske katsumus. Kuna meil ei õnnestunud leida teed, siis ragistasime otse läbi metsa. Ragistatud sai ikka korralikult, nii et jalad verised. Kui siis objektini jõudsime, nägime objekti ees korralikku teed. No tere tali! Kaardil ei näinud seda teed ennem selle tõttu, et internet oli nii olematu, et ei suutnud seda kaarti ära laadida. Aga puuduva numbri saime kätte ja aardekarp oli juba käega katsutav. Ööbimiskohta jõudes hakkasin ülesannet lahendama aga oodatud tulemust ei saanud. Kuskil oli viga sees? Vaatasin oma märkmed üle ja kõik tundus nagu õige. Kirjutasin siis peitjale kõik tähed ja numbrid ja jäi vastust ootama. Järgmine hommik leidsin meilboxist kirja peitjalt ja tuligi välja, et oligi 1 number valesti kirjas. See number sai kirja siis kui esimest korda saarel käisin ja ei kujuta ettegi, kuidas see viga sisse tuli. Kui nüüd õige number käes oli, näitas geokontroll pihtas, põhjas. Loomulikult oli aare seal samas lähedal, kus arvasingi aarde olevat. Läksime siis logi kirja panema. See oli selline tore aare ja iga kord saarel käies oli ka plaan Nargö punkte noppida. Nüüdseks on kõik täpid roheliseks värvitud ja kuidagi tühi tunne on teades, et polegi enam ühtegi huvipunkti, mida vaja läbida, et number kirja saada. Saar on meil nüüd küll igatpidi risti-rästi läbi käidud aga alati läheks sinna veel ja veel, kuna saar oma betoonikuhjade ja ürgmetsadega on lihtsalt nii lummav. Tänud aarde eest! See logiraamat oli koguaeg meie külje all aga ometi logimiseni jõudsime alles neljanda korraga. Järgmine aasta augustis tahaks uuesti Naissaarele minna ja keegi võiks selleks ajaks Nargö 2e valmis teha.

See minu 800s leid GP lehel.

 7 

Nüüd tagantjärgi mõeldes ei saa aru, miks nii vähe leidjaid sellel aardel. On küll pikk ja kohati raskelt peidetud, aga teadupärast on geopeiturid kõikvõimsad. Väga huvitavaid kohti tutvustab see aare, mu arust võiksid need patareid ka tavaliste aaretega tähistatud olla. Mõned täpsustused aarde kohta:

Kui N võtta esimeseks, siis kolmas punkt on 20+ meetrit möödas. Näitab suvalisele betooni/kivi pihta aga otsida tuleb huvitavamat betooni.

Sellest ~3 vahepunkti edasi tundub aare olevat eramaal, aga kirjelduse järgi ja mõne logi järgi näeb ka eemalt ära. See väärtus (mis osutus ka õigeks), mille me leidsime, oli loetav ainult paari meetri kauguselt ja eramaa poolt. Täht on pooleldi kulunud, aga see on A.

Ülejärgmises on täht K ja esimene number selgesti loetav, teine on kulunud, selleväärtus on 5.

Järgmine punkt näitas meil aia äärde, aga midagi militaarset ei paistnud. Jalutasime edasi ja leidsime ühe vingeima patarei siin saarel. Koordinaat oli meil 100 meetrit möödas.

Nüüd tuli eksimus sisse. Meie mõõdetud koordinaat näitas üpris täpselt järgmisse kohta kus me ka probleemideta leidsime. Tegelikult jätsime midagi vahele. Pärast F pidanuks tulema C. Vähemasti meie arvates. Siit edasi jooksis aare hästi, ainult viimane täht oli jälle pisut möödas ja päris hästi peidetud.

Start

Ida tuul oli tugev

Lahedad hooneid oli palju

Matka lõuna

Telkla läbu hommikul

Andsime oma panuse

 5 

Nõustun Silveriga, et ilmselgelt oli Nargö meie Naissaare rattatuuri kõige elamusrikkaim aare. Peaaegu oli lootus, et teeme selle ära ühe päevaga. Eile alustasime aktiivset geopäeva kohe laevalt tulles, mööda Nargö punkte, vahepeal teisi aardeid noppides, jõudsime enda arvates eelviimasesse punkti, kus vajusid meie kõigi näod ikka väga pikaks, kui selgus, et meil ühe tähe väärtus puudu ja siin viimane täht. Esimese hooga oleksime peaaegu juba hakkanud tagurpidi uuesti rada läbi tegema, aga leppisime siiski olukorraga ja otsustasime telklaagris asja üle järgi mõelda. Arutasime, mõõtsime, arvutasime, kontrollisime, hommikuks oli äratus kokku lepitud 8ks, siht oli kindel silme ees, et enne praamile ei lähe kui Nargö tehtud :). Hommikul säras rõõmus päike, meie entusiasm oli endiselt kõrge. Oli tõesti põnev multi, nautisime kogu rada. Isegi meeletu hulk puuke, mida endi küljest eemaldasime, ei suutnud varjutada rahulolu selle aarde läbimisest.

Täname!

 5 

Vaieldamatu Naissaare pärl. Hoolimata sellest meeletust ajast mis selle aarde otsimise peale sai kulutatud, olid enamus tutvustatavad kohad seda väärt. See saare militaar on seal ikka päris hästi säilinud ja pirakad ka teised. Ettevalmistus oli aga niru. Meie poolt punktist-punkti liikumise tabeli arvutamiseks oli vaja internetti. Leviga aga on ju seal kehvad lood. Seega jäime hätta juba esimeses punktis. Õnneks aitas välja miki soovitus kasutada locus äppi. Aitäh selle idee eest. Kui selle kuskilt levipunktist vaevaliselt tiritud saime, läks edasine juba õlitatult. Hoolimata sellest et koordinaadid olid suht umbkaudsed, siis kõik sujus päris libedalt ja kambaga tulid ka leiud suht kiirelt. Ühel hetkel kui olime viimaste punktide lävel , andis tabel meile teada, et järgmine on lõpp! Et nagu ftw..., meil oli ühe tähe väärtus veel kätte saamata. See hetk tõmbas ikka tuju korralikult nulli. Nii palju vaeva ja leidu ei tulegi. Laagriplatsil panime pead kokku ja asusime viga otsima. GP lehe kasutaja eelisena, õnnestus meil välja selgitada et me olime 13nda punkti kuidagi lihtsalt vahele jätnud. Ju siis olid vahepunktid nii lähestiku ja saadud koordinaatide viga nii suur, et me lihtsalt asusime seda enese teadmata lihtsalt valest kohast otsima ja see osutus hoopis järgmiseks punktiks. Ilma selleta polnud aga lõppu võimalik ju välja arvutadagi. Hommikul olid õnneks kõik väärtused käes ja geokontroll roheline. Lõpu leidki tuli ootamatult kiirelt. Lätlased on ikka mõnusa asja siia kokku klopsinud ja usun et selle retke käigus nägin naissaart märgatavalt rohkem kui keskmine turist keda mööda saart auto kastis ringi logistatakse.

Suured tänud.

Sai lõpuks ka see aare leitud leitud. Tänud.

Aega läks, aga asja sai!

Leitud, tänan.

Oi kui palju aega ja geokontrolli piinamist kahe aasta jooksul selle aardega tegime. Kahe päeva jooksul sai tähtedele ka numbrid külge poogitud. Lõpu saime 30 meetri täpsusega, aga vihjest oli kasu. Aitäh.

Eeltöö aardeleiuks oli kenasti tehtud. Täna oli vaja vaid lõppu jalutada ja logida. Väga lihtne see logimine ei olnud, sest lendavad hiired olid meie kohalolekust vägagi häiritud. Tänud!

 2 

Kolmas päev Naissaare avastamiseks. Eelmisest korrast olid osad punktid kirjas aga enamus veel tegemata. Kahe punktiga jäin seekord ikka nii hätta, et tegin kõne varemleidnule. Aitäh abistajale! Sain suunavaid juhtnööre ja selletõttu sai ka punktid leitud. Nargöt ei läbi ma kindlasti järjest nii nagu enamus, vaid käin saare läbi risti ja rästi, läbides punkte suvalises järjestuses. Kui esmakordselt saarele läksin sooviga avastada nargö punkte, tabas mind üllatus - oma telia telefoniga pole seal ikka mitte midagi teha - levi lihtsalt pole. Seega oli vaja teha väga suur kodutöö ära. Lahendasin ära Nargö kodus, st panin punktid paika ja lasin geokontrolliga põhja - nüüd on mul olemas järjestus ja tähtede asukohad, samuti ka korralik elisa telefon, millel on ka levi saarel :) 20st punktist on nüüdseks läbitud 17 ja need 3 punkti on väga mõjuv põhjus uuesti saarele minna. Et oleks huvitavam, on punktid erinevas ilmakaares - põhjas, loodes ja läänes. Aare ise aga seal, kus ma veel käinud ei ole. Väga mõnus militaaraare!

Punkte olin varasemalt orienteerumas käies külastanud, täna panin logi kirja. Aitäh!

 2 

Iga algus on raske. Geokontrolliga on kõik läbi "käidud". Aga reaalsuses on veel palju punkte läbimata. Tore seiklusrikas aare ja kunagi läbime kõik punktid.

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Aitame ikka

Täht ja number

Täht ja number

Aitab küll! Lähme ära

Petka jääb saarele eksole?

Geomobiil jääb ka saarele

 1 

Vahepunkte kogusime kolme päeva vältel. Mitmekesi käis märgiste leidmine üsna kiirelt, lõpp-punktis karbikese leidmine niisamuti. Tohutut vaeva on nähtud selle aarde tegemiseks. AITÄH!

 1 

Seda aaret lahendasime 3 päeva. Kuna meeskond oli suur, siis lahenduseni jõudsime ladusalt. Muidugi väikseid möödapanekuid ikka tuli ette. Kui oled sellise aarde ära teinud, siis on kohe väga hää tunne südames. Soovitan. SUUR-AITÄH!

 13 

Millegipärast käime Mardiga keeruliste ja pikkade aarete juures ikka mitu korda. Nii ka siin. Teine tiir peal koos kõigi vahe-ja lõpp-punktidega. :) Seekord siis jalgsi ja kokku 4 päeva matkamist. Teekonnal nägime ära enam-vähem kõik Naissaarel elavad loomad - metssead, kitse (punahirv?), nastiku, vaskussi, siilid ja hulgaliselt puuke. Meiega olid kaasas ka noored geopeiturid, kes väga vapralt raja läbisid! Esimesel päeval 15 km kanti, teine päev umbes 17 km ja kolmas päev 12 km. Neljas päev oli taastumiseks ja puhkamiseks! :) Vihmast märjaks ei saanud, aga tuult saime sülega. Lained nagu ookeani ääres! Väga äge aarderetk väga ägedate noortega! :)

Ürgmetsas

Raudteel

Puhkehetkel

 3 

Jalgsimatka raames punktid 3 päeva jooksul läbi käidud sai lõpuks lõpu ka kätte. Väga tore oli vahepunkte otsida. Aitäh peitjale siia juhatamast!

Tänan aarde eest!

 3 

Leitud, logitud.

 2 

Selle aarde otsimist sai alustatud eelmise aasta augustis. Tol korral kõmpisime jala suurema kambaga ja otsisime üles pooled vahepunktid. Kuna aega jäi napiks, siis jätsime asja pooleli. Sel aastal tulime saarele uuesti ja seekord koos ratastega. Kõikide vahepunktide leidmine läks libedalt. Eramaal asuva punkti leidsime eelmisel aastal, kui juurdepääsu sinna veel otseselt piiratud polnud ja ühtegi hingelist ka sealkandis ei toimetanud. Kui kõik punktid koos, arvutasin ööbimiskohas lõppaarde koordinaadid ja viimasel päeval enne laeva saabumist käisime otsisime aarde üles. Lahe teostus ja väga põnevad kohad. Tänud peitjale!

 9 

Eelmine kord oma pere liikmetega saarel viibides ärkas minus suur himu seda aaret leida. Paraku olid tagasipiletid samaks päevaks ja Ants ja Siim polnud üldse huvitatud mingitest peatustest, et militaarseid punkte põhjalikult uurida. Ma siiski üritasin sadamast koodi leida, kuid kuna ei leidnud, siis lõin käega ja jätsin järgmiseks korraks.
Rääkisin Kristale, et tahan väga Nargöd leida ja tegin kodus hoolega eeltööd. Pommitasin punktid geokontrolliga põhja. Mulle kui orienteerujale ja kaarte armastavale inimesele oli see väga meeldiv tegevus. Mõtlesin, et kui kusagil midagi leidmata jääb, siis vähemalt tean järgmist kohta. Tegelikult pole seda pommitamist teha vaja, aga see kiirendas kindlasti meie marsruudi läbimise aega ja andis kindlust.
Üksi ma saarele minna ei soovinud. Mine tea, libisen ja kukun või saan rästikult salvata, parem on ikka kellegagi koos. Kahjuks valisid Lääne-Virukad mulle täiesti ebasobiva päeva, nii et pidin oma reisi edasi lükkama. Mingil päeval küsisin Hanneselt, et mis ta sellest aardest arvab. Tuli välja, et temagi oli ebaedukalt teisi kaasa meelitanud. Õnneks sobis Hannesele ja Sassile minu poolt välja pakutud aeg ja läkski tegudeks.
See oli kohe selge, et minek on ratastega. Olen ka jalgsi sarnase saare-ringi alla 6 tunni läbinud, küll seiklusrogaini punktidega, aga need jalad, millega üritus lõppes, mu unistuse hulka ei kuulu. Eelmine kord läbisime ratastega erinevaid teid, seega oli üsna selge pilt ka sellest, millist teed teisele eelistada. Paar teed said aarde raames ka esmakordselt läbitud ning nii alguses kui lõpupoole sai vahepeal jalgsi mustikametsa ja randa forsseeritud. See oli hea plaan, sest mustikaid on seal praegu hirmpalju ja väga suuri. Samuti oli seal palju kukeseeni ja puravikke.
Koodid leidsime enamustest kohtadest kenasti. Kõige rohkem aega kulus vist neljandas ja viimases punktis. Eramaa punkti koodi pole võimalik näha, aga see on kirjas GC lehel ühe lätlase logis.
Kokku läks, nagu Hannes juba kirja pani, umbes 9 tundi ja rattaga umbes 30km. Jalgsimaid ei üritanudki mõõta.
Aitäh põneva seikluse eest aarde tegijatele ja eriliselt suured tänud mõnusale seltskonnale. Teiega läheks luurele igal ajal :)

 12 

Et siis skoor. Igatahes Sass kohmas kuskil peale 13. või 14. punkti, et nopi nagu NKT-d :) Kuskil kella 12 paiku, kui olime pakid öömajja maha pannud, hakkasime pihta ja õhtul kella 9 paiku logisime. Tuleb välja, et "võime liikuda looduskaunites kohtades" on selle suvega oluliselt paranenud, ja "terasest närve" tundub ka jaguvat.

Mina ütleks küll, et a) hea lihtne ja loogiline rada ja b) jalgratas on suureks abiks. Eks see meie lehe geokontroll on ka väga tõhus abivahend, eriti just oma marsruudi etteplaneerimisel. Muidu - sõidad rattaga kohale, kolad natuke võtad numbrid ja paned edasi. Asju on värskelt hooldatud, ainult G oli sihukese natuke muserdunud olekuga, teised särasid kaugele juba. Kohalikega tasub ka rääkida - seeni korjav lambatalunik lasi meil otse randa minna üle oma platsi ja näitas järgmise teeotsa ka kenasti kätte, säästsime sellega oma paar kilti ringisõitu ja ühe metsatee edasi-tagasi-läbimise. Maha jäid rattad vast kahes kohas, üks neist olnud hea tahtmise puhul välditav - aga päeva lõpus oli üldse igasugu tahtmist vähevõitu alles. Koodide leidmisega läks üldselt ludinal, vaid ühes kohas olime ise korralikult lollid ja teises oli asi hämaravõitu - vana orienteeruja tarkus ütleb, et omaenda peast ei ole mõtet mööda kimada, aga seda me ilmselt päeva lõpus tegime. Eks see ole see kiirelttegemise palk. No ja kui siis kõik numbrid olid kenasti koos, istusime kivi otsa maha ja tegelesime omajagu aega lõpu merestpäästmisega - rattad olid nii kinnikiilunud, et ei märganud enam ilmselgeid asju :) Aga vinnasime koordinaadi kaldale, siis pidasime diskussiooni, et kas ikka peaks ta homseks ka jätma, aga ei, uudishimu sai võitu ja käisime logisime ikkagi ära. Nagu öeldud, 9 tunni tuuri ja 28 vist kilti. Aitüma peitjale ka!

I on seitse?

 14 

Kuna me ei saanud osaleda Naissaare dessandil mõni aeg tagasi, siis otsustasime selle omale ise ära korraldada. Kahjuks on suvine aeg väga kinni ja esialgu tundus, et sellist aega polegi, millal Naissaarel ära käia. Siis aga avastasime,et enne Suveseiklust on kaks päeva täitsa tühjad. Ja siis need päevad loosi läksidki. Ütleme nii, et see retk oli täitsa soojenduseks Suveseiklusele. Ainult, et saarele läksime jalgratastega. See, et meresõidu eelmisel õhtul ja öösel hirmus torm oli, seda kuulsime alles pärast ja lugesime Naissaare aarete logidest! Meie sõitsime väga rahuliku mere ja väikese laeva ELINAga. Saarel oli väga vähe turiste. Majutuses olime ainsad külalised nendel päevadel.

Kokku sõitsime kahe päevaga Nargö aarde jälgedel maha 55 km. Head sõitmise teed oli vähe. Ikka kas pehme liiv, muda, raudteeliiprid või pehme sammal. Aga selle-eest olid kaaslased ja ilm fantastilised, metsmaasikad nämmalt punased ja magusad, kukeseeni hiiglapalju ja hommikune puder maitses puhkemaja perenaiselt küsitud või ja soolaga praetud kukeseente juurde imehästi!

Huvitav lugu oli selle rongijuhi Petkaga seal saarel. Tema ütlust mööda oli tema üks kuuest saare asukast, aga saarelt lahkumisel kohtutud nooremapoolse giidiga väitis viimane, et mitte kuus, vaid kaheksa on saarel pidevaid elanikke. Siis ise arvasime, et ju siis on veel kaks väikest last, keda Petka veel inimesteks ei arvanud. Petka isiku juurde tagasi minnes, siis me olime sel päeval ainsate külalistena tema sünnipäevalised. Ta oli teinud kaminasse tule ja pajatas selle paistel meile oma Naissaarele jõudmise lugu. Selline vaikne õhtu kaminatule paistel väliõhubaaris tuletas mulle väga meelde minu aastatetaguseid Krimmireise ja stepikülasid. Midagi oli väga sarnast!

Mulle see aarderetk väga meeldis, sest mulle meeldisid kõik need objektid, kus tuli sees-väljas-vahel-ümber-peal turnida. :) Ei meeldinud see vahepunkt, mis on eramaal. Õigupoolest oli, sest seda me kokkuvõttes ei leidnudki. Kuigi oli kõva keeld rannaribalt lahkumiseks, siis suures nõutuses me seda siiski tegime ja pöörlevate-keerlevate turvakaamerate ette esinema läksime. Leidsime eest suure remondi ja puhastusvahendid ja redelid ja trepid ja lauahunnikud, aga vahepunktist mitte halli haisugi. Selle vahepunktiga tuleks midagi ette võtta!? Muidu nii-väga lahe aare ja see üks probleemne punkt seal eramaal!

Igastahes olid need kaks päeva Naissaarel Nargö aarde radadel selle suve ühed lahedamad päevad! Aitäh kaaslastele, aitäh aarde peitjale ja aitäh [max]le! EVEJ

 5 

Krista kirjeldas juba kõike emotsioone.
Esimese päeva õhtul tuli meie juurde Petka ja teatas, et tal on täna sünnipäev ja kutsus meid lahkelt baari. Petka panigi generaatori tööle, lülitas lambid põlema, raadio käima ja tegi kaminasse tule. Ei saanud meie siis tühjade kätega minna, praadisime kausitäie kukeseeni kaasa. Võtsime pitsi viina ja kuulasime Petka pajatusi. Varsti murdis uni meid luks majasse koikule maha. Nii palju tahtsin Krista loole lisada.
Igavest vahva reis oli.

 9 

Naissaarele, kaasas vihma kaitseks kummikud ja vihmariided. Lubatud sadu ei esinenud, väga super ilmad kaunis looduses saatsid meid kahepäevasel matkal. ,,Elinaga,, me kuuekesi ja kuue rattaga tasasel lainetusel Naissaarele laevatasime, tutvuma saarega läbi aarde nimega ,,Nargö,,. Enne esimest vahepunkti olid nii kaunid liivased samblaga kaetud kõrgused-langused. Oi-oi, mis sambla sees veel peitus: suuri ja väikseid kollaseid laigukesi. Rattad sai kiirelt puu najale asetatud ja korjele. Peagi kiirustati takka ja tuletati meelde kuhu me tegelikult teel olime. Palju liikumist just ei esinenud, kui juba uus takistus oli teel: punapõsksed maasikad kitsarööpalisel. Peagi alistus esimene vahepunkt. Jällegi sirutusid näpud punaste marjade poole, jällegi kollased laigud! Tatsasime-möödusime mustikapõõsaist, näpud sinised leitud ka järgmine vahepunkt. Edasi liivasel lainetusel üles ja alla järgmisse. Järgmisest järgmisse vahepunkti männikus maasikaid ja mustikaid noppides. Vahepeal kosutus jahedas riiulite vahel, kus ühtki moosipurki silma ei hakanud. Päikese kätte jõudes tervitasid meid siin ja seal maasikad-mustikad. Korraks käisime veel kuskil maasikate all ja tagasi päikese kätte. Peagi meid tervitas puhkekoht väga hea vaatega, kus oli mõnus lõunat pidada. Järgmises vahepunktis oli sipelgate mitmerealine maantee otsitava objekti esisel. Edasisel teekonnal esines hoiatavaid kirjakesi tahvlitel, mida võib kohata ka mandril erinevais variantides. Järgmise vahepunkti asjus peaks nüüdsest miskit ette võtma, näis mis lahendus siia olema saab. Lähimast kaablipusast leitud traatidega lappisin Anni rattal olevat korvi, kippus teine lagunema. Turnisime ja ronisime rauast, siis betoonist jurakatel, alati ümbritsemas punapõsksed pirakad maasikad. Enne järgmist vahepunkti olid jällegi kollased laigud samblal, kiirelt nobenäppudele tööd ja edasi uuele objektile. Objektid olid suured , viimane erines seni nähtutest (minu lemmik: roheline, põnev ja avar). No ja maasikad pea kõrgusel suured ja punased, parajasti nii kõrgel, et käsi nendeni ei ulatunud. Edasisel teel rallisime mõnda aega porisel pinnasel. Järgmine objekt võttis meid vastu väga jahedalt, justkui külmkappi oleks sattunud. Kõrgel oli ilus vaade ja õhkkond ka soojem. Järgmises vahepunktis nautisime vaadet kõrgel nõlval liival istudes. Esimene päev oli ootamatult õhtusse veerenud. Alustasime sõitu majutuse poole, läbides kord porist, kord liivast metsateed. Siiski tuli ikka jällegi kollaste laikude peatusi, enne kui kohale jõudsime. Üits õhtusöögi roogadest sel õhtul, olid kukeseened võiga. Teisel päeval külastasime veel mõnda vahepunkti. Üheni viis pikk-pikk mäest alla sõit. Teise juures nägi Piret mitut rästikut. Kolmanda juures olid suured ümarad asjandused. Neljandas oli lausa kaks otsitavat üles tähendatud. Kõik täna teele jäänud suured ja väiksed kollased laigud sambla sees jäid järgmistele otsijatele. Tegin pildi, kus kukekad olid otsustanud randa külastada, kasvasid juba lausa liival kivide vahel. Lõpus oli tore, sest ei pidanud sukelduma tundmatusse vette. Väga vahva matkake toredate seltsilistega vahvaste rajatud matkarajal! Tänud peitjatele.

 8 

Enne (praeguseks juba ajaloo prügikasti vajunud) Naissaare dessanti helistas mulle ühel õhtul murelik Bruno ja kurtis, et mingi väega ei lähe temal teise kontrollpunkti geokontroll roheliseks. Proovisin siis ise kah ja vahi sindrit, ei läinud tõesti. Märdi abiga sai see asi vist samal õhtul korda aetud. Omavahel aga öeldes, kallid otsijad, pole teil rajal sellest muidugi karvavõrdki kasu, aga see selleks. Kontrollisin tol korral ka kolmanda punkti ära, mis oli õige, kuid teisi polnud aega vaadata. Samas näitavad rohelised numbrid, et neile on ikka mõni pihta saanud, seega loodetavasti on õiged. Probleemi korral võib mulle teada anda.

Lõpetuseks vastan kasutaja [zdrk] küsimusele: Naissaare nn "kivivirnad" on ehitusmaterjal, mis oli ette nähtud lähedalasuvale Kunila mäele kavandatud Troonipärija Aleksei Patarei ehk Patarei nr 8 rajamiseks. Patareist jõuti vaid augud valmis kaevata (need on praegugi hoomatavad, leidsin nad oma matkal isegi üles), kivid jäid aga igaveseks sinna, kuhu nad ladustati.

 3 

Pimeduse tõttu, väike konflikt oma silmadega, siiski sai kõik paika. Vaatasime hoolega ringi ja kui juba külm hakkas, tulime taas enam kahtlust äratanud kohta tagasi ja aarde leidmine oli kerge, tekkis ka leidjate rivi.

Tore aare! Tervitused peitjale ja ka eelmistele leidjatele :)

 13 

Selliste raskusastmetega aardeid ma üldiselt ei vaata ja seetõttu ei osanud ma ka midagi oodata ega karta. Lihtsalt jõlkusin teiste sabas, sest mida seal saarel muidu muud teha oleks olnud? Eriti veel sellise koerailmaga. Läbi sai käidud uskumatu hulk huvitavaid kohti ja kõikvõimalikke urkaid, mis siin saarel on nii heas seisukorras, et koli või sisse elama. See, et see asi tõesti ka lõpuks aardeleiuga päädib ei osanudki oodata. Aitäh mõnusatele kaaslastele, tänu kellele see kõik teoks sai ja eelmine päev punktist punkti sõites märkamatu kiirusega otsa sai. Minu teine 5/5 leitud aare! Tänud naaberriigist kohale tulnud peitjaile!

 8 

Algus. Käisime eelmise aasta suvelõpus Margusega Naissaarel ja saime aimu, et ühe päevaga see aare meile ei alistu. Otsitud-leitud said teised kohalikud aarded, Nargöst jõudsime võtta vaid ühe punkti. Siis tekkiski plaan, et minna pikemalt, kohe kaheks päevaks. Minna suurema pundiga, kutsuda kaasa neid, kes soovivad meiega sellel seiklusel ühineda. Tänavu kevad-suvel saarele sõitma pandud aurik "Katharina" pakkus meie plaanideks suurepärase võimaluse. Sündiski sündmusaare "Kathiga saarele" ja päev-päeva haaval lisandusid dessantnikud Naissaare dessandile.

Dessant Naissaarele 18.-19.juuni. Seda võiks ju lausa nimetada Nargö aarde vallutamisdessandiks. Meil segavaid aardeid polnud, eesmärgiks vaid Nargö. Saarele oli vahepeal lisandunud üks boonusaare. Seegi lisati täpselt meie teele ehk lajatati lausa "meie kaevikusse". Alustasime sealt, kust eelmisel korral pooleli jäi. Esimene punkt, pool seltskonda olime juba suutnud viimasel raja osal ära kaotada. gpsu-punkt meeldivalt mererannas, aga kahtlus langes hoopis millelegi palju militaarsemale. Ekslesime. Tuli end häälestada mõtlema nii nagu mõtlevad lätlased :) (lätlaste peidetud aare) Ja naksti tuli ära. Kadunud kaaslased taasleitud, järgmine punkt sihikule ja nii see pihta hakkas. Iga leitud punktiga saime paremini aru peitjate käekirjast. Vahele ka mõni, mis nii kergelt ei tulnudki, sest isegi üheksakesi on võimalik otsitavast mööda vaadata. Ühes punktis näiteks sai nalja, kui Margus läks metsa alla levi otsima, et tsivilisatsiooni helistada ja tarka nõu küsida. Levini ta ei jõudnud, sest enne leidis ta metsast kogemata otsitava punkti. Levi peale sel saarel tõesti loota ei tasu, aga üheksa toreda geopeituri toetavat õlga oli tore tunda nendel kahel päeval. Puhas tiimi töö. Suur tänu kõigile, kes meiega ühinesid! Olulisem, kui üheksa silmapaari vahepunkte otsimas, oli tegelikult õlg-õla tunne selles koerailmas, kus oli vaid miskit 12 kraadi ja pidevalt kaelaladistav vihm. Kaaslaste lõbus seltskond muutis vihma pea olematuks ja andis sellele seiklusele lisaväärtuse. Aitäh! Ja kiidaks aardepeitjaid ka. Meile meeldis. Vägagi saart tutvustav ja täitsa änksa rada see lätlaste poolt meie õue peale püsti pandud aare. Soovitame kõigile, kes ei pelga seikluseid, ei midagi kontimurdvat.

 6 

See on seda tüüpi aare mida ma üksinda poleks vist hakanud otsimagi, kahekesi otsides oleks kulunud mitu saarelkäiku, aga sellise toreda seltskonnaga sai seegi logitud ja väga vahva oli. Suur aitäh Naissaare dessantnikele! Tänud ka peitjaile!

 12 

Isiklikult on mulle meeldinud vanades tsaariaegsetes kui nõukogudeaegsetes militaarehitistes väikesest peale seigelda. Kui mandril on üldjuhul kõik ära läbustatud uue põlvkonna poolt, siis Naissaarel valitseb täielik puhtus.

Sõites saare suunas, siis jälgisin hirmunult kuidas kõrvallauas käib tõsine jutuajamine Nargö osas. Laua pealt käis läbi igasuguseid kaarte, pilte, koordinaate ja muid pabereid. Minu ettevalmistus oli vaid kodus arusaamine kuidas need tabelid töötavad. Kuigi mul pole gepsugi millele neid andmeid ette sööta. Mitu korda läksin hoogu ja sõitsin õigest punkrist mööda või hakkasin liiga vara otsima. Seetõttu proovisin tasakaalukalt püsida koordinaatidega härraste lähedusse. Objektidel tulid tähe-numbri kombinatsioonid võrdlemisi kiiresti kätte, väljaarvatud paar üksikut. Tänu vahvale seltskonnale ei saanudki üldse aru mis rõve koera ilm meid terve päev tegelikult jällitas. Tehti palju nalja, kõik olid positiivselt häälestatud, iga järgmine objekt oli eelmisest huvitavam.

Soovitan Nargöt igaljuhul. See võib küll tunduda keeruline esmapilgul. Kuid tegelikult on see matk iga tundi ja minutit väärt mis sellele kulub. Kui keegi väldib seda aaret ohu tõttu, siis midagi ohtlikku ei pidanudki ime kombel tegema. Kõik ronimised, maa-all viibimised ja muud seiklused pimeduses olid mõistlikkuse piires.

Järnev on dessantnikkudele. Uurisin kohe järgi mis huvitava objektiga oli tundmatus Nargö vahepunktis tegemist. Maa-amet ütleb käsitsi töödeldud kivivirnad. Täpsemalt sain teada, et venelased lasid kive õhku ja siis sõjavangid ehitasid need meeter kõrged kummalised ristkülikukujulised künkad militaarsetel eesmärkidel. Kuid see osa jäi mul ikka segaseks, et mis oli siis eesmärgiks.

Kokkuvõtteks tänud lätlastele väärt aarde eest ja kogu seltskonnale hea tiimitöö eest!

Veider militaarobjekt

 9 

Tunnistan ausalt kohe alguses üles, kavatsesin "seanahka" vedada, ikkagi meeste pärusmaa ja neid meil jagus. Selleks, et näha, et siit paistab 3-s mitteleid, piisas vaid minu pikkusestki, jubetu multikas. Ajasime siis oma "tsiklid tuuri", mul ju kõva kilometraaz kah sel aastal läbitud, tervelt 0 km, ahhaa! Mõtlesin, et piilun vaid viisakusest mõnda punkrisse sisse. Üllatuslikult avastasin end peagi pimedates sügavustes õhinas turnimas, ronimas, otsimas - minu panuseks meeskonnatöösse jäi 1 terve vahevihje ja 2 peaaegu vihjet. Õhtul selgus tõsiasi, et olime olnud supermeeskond, kujutage pilti, geokontroll laksas 1-se korraga roheliseks. Hommikul jalutasime kohale, tunda andsid mingid imelikud lihased, mille olemasolust polnud mul aimugi, kust need pärinevad. Kokku sai sõidetud 30km, ratas polnud ammu sellist numbrit näinud.mAare tutvustas hästi saart, meelde jäid õitsvad ja lõhnavad kibuvitsad ja samblavaibaga kaetud metsaalused, ilusaid randu nägin ka. Tänan teid toredad kaaslased ja tänud ka peitjale, ma poleks iialgi siuksetesse urgastesse läinud, need olid ikka tõesti vaatamisväärsused!

 14 

Naissaare kahepävase dessandi eesmärk nr 1. Viimasel ajal on jala käimine hirmsasti moes seega pakkusime jalgratturitele konkurentsi. Suurema osa rajast ratturitel eelist ei olnud. See mõni minut, mis nad enne meid kohale jõudsid, kulus neil ratta seljast maha ronimiseks ja tänu vahepunktide "täpsusele" sulas vahe sekunditega. Teinekord saigi jala otse lõigata, sellal kui ratturid mööda teed ringi sõitsid.
Vahepunktide otsimise põhirõhk jagus esimesele päevale. Kuigi praktiliselt kogu päeva sadas, oli selles ka omajagu positiivset. Jahutus sadas ju otse taevast alla, ühtlasi tõi välja ka geovarustuse mõningased positiivsed küljed ja ka puudused.
Esimese päeva pikkus oli 12 tundi jalgadel ja ligi 30 kilomeetrit. Kokkuvõttes kahetsema ei pea. Puhtalt tiimi töö. Saart igakülgselt tutvustav. Jällegi nägi tänu geopeitusele rohkem, kui ükski turismikaart edasi anda suudab. Palju aitab kaasa see, kui varem on leitud lätlaste aardeid ja veidi mõelda nagu lätlane.

 18 

Pöialt ei hakka panema, see võib tunduda mitmeti mõistetav. Kuid hea, et sellest üleelamisest kirjutasid, sunnib teisi ettevaatusele, vajadusele ette tulla võivad ootamatud olukorrad peas eelnevalt läbi mängida. Teie tegutsemine tundus igatahes asjalik ja kaalutletud. Jõudu!

 13 

Sellest, kuidas me üldse siia saime või miks me ikka siin oleme, saate lugeda kaasellujääjate logidest. Ma lisan oma versiooni kõigest põgusalt.
Kui Naissaare geoplaan hakkas veel valges vaikselt ühele poole saama, tegime suvalise poolkuiva mätta otsas pikniku ning pidasime aru, mis meist saab. Ikka positiivses ja neutraalses mõttes. Kuna niikuinii kulgeb tagasitee merel pimedas ja Mikil oli üks - minu meelest üsna vettpidav - teooria Nargö lõpu kohta, siis meie mahitamisel liikus nelik just nendesamade olematute koordinaatide suunas. Kohapeal leidsimegi lubava urka. Kasutades nelja peale vaid üht poolkõva taskulampi, veetsime seal ning 150 m raadiuses ligi tunni. Selle peale rauges ka vintskeimate jaks ning vandusime alla. Ehk ongi aare kuskil seal, aga kottpimedas polnud potentsiaalseid peidikuid ju näha. Igatahes tatsusime läbi viimase leiu paadini tagasi.
Kaldal oli tuul ja suund selline, et väga suurt entusiasmi ei tekitanud, ent proovimata ei saanud ka jätta, sest järgmised päevad lubas veelgi tormisemat ilma ja Marje pidi olema hommikul kuival. Edasi on kõigile huviliste toimunu varasemast selge ning seega võin teha veelgi lühemalt ja kokkuvõtvalt.
Kokkuvõtteks:
- merele ei minda tõusva trendiga tuulega, isegi kui see on maa poolt;
- merele ei minda selleks sobimatu alusega;
- merele ei minda pimedas (ja selleks sobimatu alusega);
- merele või pimedas ei minda geopeituma ilma taskulambita;
- merele ei minda poollaetud mobiiliga (mis pole veekindlas kotiski);
- vahel võib üks ootamatu jama teise, hulga hullema ära hoida;
- merehädas helistage Tallinnamail 6191224 või Kuressaaremail 4549700, mitte 112 (ajavõit olevat mitu minutit);
- ajakirjanduses ilmuv ei ole alati lõplik ega täielik tõde;
- (mere)jumal hoiab lolle ja joodikuid (eriti üht).

Lõpetuse alustamiseks soovitan lugeda kuut logi GC lehel.
Päris lõpetuseks soovitan aga kuulata-vaadata HPalang1/Pilditibi viidatud ammunustatud A. Rinne laulu :-D
Nagu mõned osalejad meist tõdesid, järgmise korrani! ;-) Õnneks on meist kõigist järgmistele kordadele vastuminejaid. On, mida meenutada. On, mida lastelastele rääkida. On, millest õppida. Aitäh kõigile kaasellujääjatele ja kaasaelajatele!
Aare küllap korras. V: helkur, veekindel kott, pastakas, soe tee. J: paat. Aitäh ja tervitused peitjaile, pääsenuile ja päästjaile! Elame-näeme (sõna otseses mõttes :-)

https://www.youtube.com/watch?v=Qzh0ZOTtShs

Mis vanasõna ütleski...

 26 

Olime jõudnud 1 km kaugusele Virbi aardest ja väljas juba piisavalt pime, et maastikul liikumiseks lamp sisse lülitada. Neid oli meil nelja peale üks, sest esialgse plaani kohaselt pidanuksime juba ammu paadis olema, kohe-kohe mandrile jõudmas. Tegelikult oli paat linnulennult üle 6 km eemal, saare teises otsas. Ah et mida me selles kohas üldse tegime? Mihkel nimelt oli kuskilt leidnud mingi saldejumsi paberi ja sealt ähmaselt lubavaid numbreid välja lugenud. Kohapeale jõudes tõdesime, et sellest sai küll maailma kõige nürima kirvega lahmimine, mis loomulikult ei viinud sihile :)

Umbes tunni aja pärast jätsime ürituse katki ja hakkasime tagasi paadi suunas marssima. Suurt kiiret enam polnud, sest ainus toimiv looduslik valgusallikas oli nagunii kuu. Ärevaks tegi tugevaks paisunud tuul ning ebamugavust lisas asjaolu, et paat polnud mitte sadamas, vaid tuli liivakaldast lahti lükata. Minu vabanduseks oli kummikute puudumine, Paavo ja Mihkel vedasid ja tõukasid. Tänu tõusnud lainele said nad ikkagi mitu korralikku lonksu kummikute sisse ka, enne kui mootori vette laskmiseks piisavasse sügavusse jõudsime. Käivitamine ei õnnestunud kohe ja samal ajal triivisime kivide suunas. Varsti hakkas mootor kuidagimoodi tööle ja liikusime pikkamööda mandri poole. Asjad ei olnud siiski päris korras ja saarest mõnesaja meetri kaugusel suri mootor välja. Oli see nüüd saatuse sõrm või mitte, igatahes tõmbasin ma käivitusköie pooleks. Ette ruttavalt võib öelda, et sain selle tembu eest hiljem kiita, kuna lähim kallas jäi veel püütavasse kaugusesse. Sarnasesse olukorda 4 km hiljem sattudes oleks läinud palju kehvemini.

Paavo kargas aerudele ja hakkas tagasi Naissaare suunas sõudma. Mihkel valis 112, selgitas olukorda ning andis koordinaadid. Samal ajal laksas laine heldelt vett sisse ja hakkasime vaikselt uppuma. Marje kasutas kummikut ämbrina ning pideva tegevuse tulemusena suutis ta paadi sees moodustunud basseini veetaseme tõusu napilt ohjes hoida. Mind kamandati paadi ninale, et kallet vähendada ja otsest sissevoolu vältida. Poolel ronimisel tuli küljelt suurem laine ja löök paiskas mind näoga vastu esiklaasi ülaservas olevat metalläärt. Koperdasin uimasena teisele poole klaasi ja järgmised 15 minutit möödusid veidi juhmis olekus. Niipalju nägin, et ninalt klaasile sirisev vedelik oli tumedam ja paksem kui merevesi. Saare kallas tuli aegamisi lähemale, aga kuna nüüd ukerdasime kivide vahel, siis ei saanud rannale kuigi lähedale, samuti polnud enam abi lõpuks kohale jõudnud päästekaatrist. Mihkli telefonijutust võis aru saada, et anti korraldus inimesed kaldale saada ja paat maha jätta. Paavo ligunes vööni 5-kraadises vees ja sõimas kive. Mul oli vahepeal pilt selgemaks läinud, võtsin tossud jalast, ronisin paljajalu vette ja aitasin sikutada. Kolme mehega saime paati üle kivide tirides lõpuks niikaugele, et lainete suurem jõud rauges kõrvaloleva väikese kivimuuli taha ja ankur ulatus parasjagu adruni rannal. Et kui torm hullemaks ei lähe, siis peaks paat terveks jääma. Paavo kandis Marje ka kaldale, varjusime tuule eest puude vahele ja üritasime külmunud varvastele liikumisega elu sisse saada.

Olime põhimõtteliselt valmis saarel öömajale jääma, aga Mihkel andis teada, et päästjad ootavad sadamas ja viivad meid Piritale kaasa kui juba Naissaare juurde välja sõidetud sai. Sõiduriist on neil tõsine ja päästemeeskonna kohta saab üldse vaid häid sõnu öelda. Tegutseti professionaalselt, suhtumine oli asjalik, kuid inimlikult sõbralik, mitte kuivalt ametlik. Isegi nänni jagati kõigile. Puha geopeituritele vajalik kraam: pastakas, veekindel kott puutetundliku elektroonika jaoks, kaelapael telefoninumbritega, millele helistades pidavat merehäda korral võitma 6-7 minutit võrreldes 112 üldnumbri kasutamisega! Selgus ka põhjus, miks meid veerand tundi valest kohast otsiti, nimelt kasutasid nad koordinaate kujul dd mm.mmm, mitte dd mm ss.s nagu 112 infovahendaja vastu võttis. Kuna Eesti konnatiigis viimasel nädalavahetusel ilmselt kuigipalju huvitavat ei juhtunud, siis usinad massimeediasipelgad on meie supluse lõppfaasist viitsinud isegi humoorika uudisnupu treida, ma ei hakka siia backlinke lisama, keda huvitab, see leiab ise.

Kiirabi kontroll pidavat päästeoperatsioonil kohustuslikus korras asja juurde käima, mina oma verise näoga pakkusin neile ainsana rohkem huvi. Ninaluumurdu ei tuvastatud, jalgade üles soojendamiseks soovitati kompressi seespidiselt - nõuanne, mida pole harjunud meedikutelt kuulma. Kodused teadsid minust niipalju, et hommikul läksin rattaga Keila suunas, õhtul tegin lühikese kõne Naissaarelt ning kesköö paiku mainisin, et nüüd olen Pirital. Koju jõudsin lõhkise ninaga ja ilma rattata (see ootab Paavo juures). Nüüd paar päeva hiljem on pealt täiesti terve nahaga silmaalune laialt tumepunaseks valgunud, mis pidi olema normaalne ja mööduv nähtus - järgmine staadium on tõenäoliselt lillakas-roheline :) Vähemalt ei teki kontoris ja mujal inimestel liigseid küsimusi - peale vaadates kohe selge, et kõrtsus hoogsalt Halloweeni tähistatud :P

Nänn

 1 

Kui logimata aardeid logida kaheaastase puhvriga, on seis suht si**! Aga võetud ta sai. Vägisi!

 16 

Minu 2013. aasta seikluseid võib lugeda SIIT.

Järgmine retk Naissaarele lasi ennast ligi aasta oodata ja oleks peaaegu juba ära jäänud. Taas oli Monica ajagraafik selline, et aru täpselt ei saanud, millal ta siis tuleb ja läheb. Päev enne retke selguski, et samal õhtul ta enam tagasi ei lähe. Mulle see sobis, [shadow] plaanid olid aga teistsugused. Niisiis tuligi üksi minna.

Tahtsin toorest wildernessi - oma telk, oma toit, omal jalal. Telk on mul kahjuks kolmene ja kaalub ligi 4 kg. Lisaks tassin nagu idioot kaasas fotokat ja statiivi. Madrats on munarest, seda ei anna kah kokku pakkida. Ühesõnaga automatka varustus. Küll ma mässasin koti komplekteerimisega, lõpuks midagi sain kokku. ~30 kg - mine ja kõnni sellisega mööda mustikapõõsaid! Õnneks magasin hommikul sisse ja seetõttu õnnestus vähemalt 2 kg asju maha unustada. Asi seegi.

Alguses oli mul plaan, et annan sadamas kusagil oma märsi hoiule ja lippan kergema varustusega edasi. Plaan hakkas kahtlane tunduma sel hetkel, kui lõgistasin infopunkti ust ja see oli kinni. Näha polnud ka kuskil kedagi. Siis läksin külastuskeskuse kohvikusse, mis oli nii inimtühi, et hirm tuli peale. Tuiasin veel siin-seal, kuid leidsin ainult paar turisti. Üldse tundub, et nädala sees viibib saarel ainult väike grupp maarotte, kes püsivad sadama läheduses troppis koos. Ülejäänud saar on täiesti inimtühi. Siinkohal ma loomulikult luiskan. Miinilaos olid turistid. Lõunakülas ühes hoovis kaks meest ehitasid maja ja kirikus värvis üks tegelane voodrilaudu. Männiku ja Lõunaküla vahel tuhises minust mööda ATV ning kuulsa möllukoha "Rähnipesa" hoovis tegid kaks onu oma igapäevatoimetusi. See oligi kogu kahe päeva inimsaak. Aga see-eest nägin neljal korral metskitsi.

Igatahes, olles kohalikust infoteenusest ilma jäetud, tuli käivitada plaan B - kott saare keskel põõsasse! Miinilaod tundusid olevat strateegiliselt kõige optimaalsemas punktis, suundusin sinna. Viskasin siis koti kraavi, organiseerisin lightweight koti, mille nagu mustkunstnik jänese suurest kotist välja tõmbasin ja panin ajama. Kuna Nargö kõik vahepunktid said eelmisel korral leitud, siis oli tegemist minu jaoks tavalise jalutuskäik-pargis aardega. Lihtsalt park on kole suur, neli kilomeetrit laiust ja kümme pikkust. Ambitsioonika eesmärgi olin ka endale võtnud. Tahtsin ära näha KÕIK Naissaare vaatamisväärsused, alustades igast rusikast suuremast rändrahnust kuni õhkulastud patareide üheülbaliste betoonkamakateni välja. Peaaegu see mul õnnestuski, aga lõpuks läks ikka jooksmiseks. Lihtsalt see paganama pildistamine võtab jube palju aega ära. Aga pilte on vaja, pärast hea kodus ühte võpsikut teisega võrrelda ja üritada meenutada, kus need tehtud on. Sest nende kohtadega on seal säherdune lugu, et ega keegi hooldada neid küll ei viitsi. Lisaks on suur osa punkreid ka veel õhku lastud - ragistad 3 kilomeetrit läbi võsa, et näha... võsa. Ja sammaldunud kivihunnikuid. Kes teemaga pole kursis, neile kaastunne. Mul on õnneks kodutöö tehtud, suudan vahest isegi mõne maas lebava betoonkamaka vaimusilmas tema õigele kohale asetada. Suur tänu sellele Naissaare metsavahile, kes 1918. aastal jõudis enne õhkimist tsaarivägesid saboteerida ja osa juhtmeid salaja läbi lõigata. Nüüd on vähemalt osa patareisid veel enam-vähem vaadeldavad. Neid ma siis seal vaatlesingi kuni telefon mulle lõpuks teatas, et 2 tundi on laeva väljumiseni. Siis tuli jalad selga võtta. Lihtne matemaatika ütleb, et kui sul on ristkülik mõõtmetega 4x10 km ja teed selle ümber tiiru, siis on distantsiks max 28 km. Ma proovisin järgi - distantsiks tuli 55 km offroadi. Kõike ikka näha ei jõudnud. Kui Elina mind pärast kahepäevast matka lennusadamas jälle maha pani ja ma omal jalal peaaegu et laevast välja ei saanud, tuli tõdeda, et rattaga on seal vist siiski lihtsam. Tuleb lihtsalt teid tunda, nimelt võib sattuda pahaaimamatult liipritele, mis ratturil soolikad kurku ehmatab. Või siis ei satu sa üldse kuhugi, tee eksisteerib vaid Regio joonestaja unenäos.

Aga õnneks sai, lisaks nii mõnelegi teisele aardele, ka Nargö karbile näpud taha. Nagu arvata oli, on lätlastel korrektsest vormistusest vähe teistsugune arusaam, kui eestlastel. Konteiner oli tähistamata ja logiraamat (mis geopeituse logo siiski omas) oli kotis, milles tundsin vana maiasmokana ära Narva kohviku pirukavutlari. Täiesti juhuslikult oli mul aga kaasas korralik minigrip ja veel juhuslikum oli tõik, et omasin juppi mäkaiveri teipi ning, oh seda üllatust, permanentset markerit. Tähistasin aardekonteineri ning üritasin natukene logiraamatut kuivatada, see oli niiske. Kahjuks polnud mul kaasas geopeituse juhendit, mis aardest samuti puudus. Seega võiks järgmine leidja juhendi kaasa võtta ühes du-not-iitiga, sest olemasolev tuleks välja vahetada.

Kokkuvõttes ütleksin, et Nargö aare mahub minu top kümnesse küll.

Lelu

Mürakas

Otsi pildilt patarei

Torn

Jõujaam

Paraadtrepp

Pooleli

Laskepesa

 2 

Kindlasti üks ägedamaid aardeid, mille olen leidnud. Ühe korraga me ei jõudnud, pidime tagasi tulema. Esimesel korral käisime u. 28 km ja teisel korral u. 11 km. Esimesel korral oli meiega kaasas Henri, aga kahjuks ei saanud ta teisele tripile kaasa tulla. Suurepärane võimalus tutvuda saare ja punkritega. Ilma geopeituseta ei oleks julgenud ühtegi punkrisse siseneda.

Suured tänud Meelisele, kes aitas meid mitmes punktis hädast välja!