Jutuajamine Mark Soosaarega.

Nägin nüüd oma silmaga vahepeal toimunud muudatust. Tulepaak oli tõstetud 25m edasi sisemaa poole ehk aardele lähemale. Aarde kaugus tulepaagist oli kõigest 16m varasema 41m asemel. Paraku hr. Mark Soosaar ei kiitnud heaks seda aaret. Seega jääb üle külastamine ilma aardeta. PALUN HOIDA VÄRAV SULETUNA!!!

Tulepaak uues kohas

Tulepaagi vana ase

Kiire leid!

Aare oli samas kohas, kus 2 aastat tagasi.

 5 

Nädal tagasi tekkis idee minna üle jää Sorkholmi aaret võtma. Kaardi järgi on seal väga tugev jää, sama sugune nagu Kessu ümbruses, mis kandis väga hästi. Ainult kellelgi polnud huvi/aega sinna minna. Õnneks Arvile huvitavad aarded meeldivad ning oli nõus minema, teadmata mis varustusega ja kuidas ilm on. Siiski pühapäeva hommikul oli 13m/s tuul ja vihma sadas, ei tahtnud õuegi minna. Teisipäeval lubas ilusat ilma ning lükkasime plaani edasi. Esmaspäeval Munalaiu sadamasse helistades öeldi, et jääolud on väga kehvad ning kindlasti ei soovita, vesi on peal ja suured lõhed. Manilaiul aga kohalikud veel käivad, aga ega seegi enam hea pole. Võtsime siis Manilaiu plaani, sest mööda jääd on huvitav sõita. Õnneks kodus vedelevad kaks romu jalgratast, millega pole kahju soolases vees sõita. Sadamasse jõudes vestlesime kohalikega ning jää pidi kandma. Siis nägime ATV-si edasi tagasi sõitmas. No kui ATV-d kannab, siis pole mingit küsimust. Arvasin, et edasi-tagasi 2km jäätee jooksul sõidan jalgratta peal 1km, 500m külje peal ja 500m pea peal, siis tegelikult polnud kordagi kukkumise ohtu. Ega me proovinud kihutada, rahulikult sõites oleks nagu asfaldil sõitnud. Sõitsime Manilaiu lõppu ja tulime tagasi läbi aarete. Järgmine aasta üritan tähelepanelikumalt jääolusi vaadata ning laidude aardeid noppida.

Sorkholm, loodetavasti järgmine aasta.

Jõhkrad relvad

Kasutasime aastaajale omaseid klimaatilisi iseärasusi ja külastasime laidu. Alustasime lõpust. Siin kohtasime kolme hülgevaatlejat kes oma maskeerimisülikondades Sorgu poole sammusid. Logi kirja ning järgmise topsi poole.

4/4. Lõpuboss, mille osas korraks käis ka allaandmismõte. Leid lihtne aga kättesaamine oli keerulisem. Pole just väga talvesõbralik.

 1 

Meie puhkepausi-tuletorn, vaatega lindudele :). Ja edasi oligi juba tagasitee...

Manilaiu viimane aare. Leid tuli kiirelt. Peale seda puhkasime natuke jalga ja oligi aeg tagasiteele asuda. Tänud seltskonnale, väga tore tripp oli. :)

Nii kiiresti pole veel õnnestunud ühte püsielanikega saart roheliseks saada :P Umbes 50 minutit oli möödunud hetkest kui sadamas paadikeselt maha astusime ja viimane leid kirja sai :)

Mõnus pärastlõunane istumine aarde juures ja siis liikusime tagasi sadama poole. Aitäh!

 2 

Ja jõudsimegi tulepaagini välja. Puhkasime jalga, pikutasime ja lobisesime, kuni oligi aeg tagasi jalutada, et muusiumi külastada ja laevale jõuda. Paras paari tunni jalutamine, aitäh kõigi aarete eest!

Puhkus

Aare tuli esimesest vaadatud kohast sipelgate kaitse alt välja. Seejärel istusime tükk aega aarde lähistel, lobisesime niisama ja nautisime ilusat ilma. Aitäh peitmast!

Väike mõnus piknik ja kiire aardeleid.

See oli kähkukas, praam ootas ja vaja oli kähku tagasi vändata. Endale lubasin, et siia laiule tuleb ikka üks kord veel tulla ja pikemalt. Täname aarde eest.

Leitud. EV, J: sinine pall, roheline draakon

Ümberringi sadas vihma ja siin laiul paistis päike. Oli mõnus logida. Tore väike tulepaak. Tänud peitjale.

 1 

Ma ei ole kindel kas mööda teed enam tohib tulepaagini minna. Mõnisada meetrit ennem on aed ja ka eravalduse silt. Aias olevad lambad aga ei pahandanud ja tervitasid meid MÄÄtades. Meie Raunoga viskasime lutsu. Mariann ja Maris tegid pilte. Manija saare tipu ümbruses lendas väga palju erinevaid linde. Linnainimesena nägin esimest korda ära ka looduses oleva kotka. Järgmised paar tundi kuni praamini lebotasime niisama saare peal. Aitäh saarele kutsumast!

 1 

Saidki Manilaiu aarded leitud, väga külalislahke saar imelise ilmaga. Aitäh!

Mää!

Ilm hea, tuju hea!

 1 

Nii pisikest majakat polegi varem näinud. Ja siia selle väikese laiu otsa sobib ta suurepäraselt. Veelkord tänud Erkole meid saarele kutsumast! Tore külakäik oli.

 1 

Peale seda, kui olime mööda saart jalutanud kolm milomeetrit ja peale kosutavad lambaliha suppi vitsutamist, tulime siis seda aaret jahtima. Nii kui me kaugelt juba vihje pildil olevat objekti märkasime, oli ka näha aare. Lembit, kes nüüd enne meid oli siia saare otsa sattunud, oli meie eest kogu otsimis töö ära teinud. Meil jäi ainult aare üles korjata ja nimi kirja panna. Mugud, kes meie ümber liikusid olid ametis tulepaagi imetlemise ja pildisamisega. Nii et tegutsesime täiesti segamatult. Tänud peremehe härrale.

Talvine tulepaak meie silmade läbi.

Sorgult tagasi liikudes võtsime suuna kohe siia, et siit siis pärast sadama poole edasi liikuda ja üritada teepeal olevaid aardeid otsida. Veidi enne kohale jõudmist hakkasid torni juurde ilmuma mugude hordid. Oi neid oli ikka lõpmata palju. Kuidagi saime seal ukerdades ja kohmitsedes karbi kätte ja logi kirja. Aga jah, üksjagu toimetamist oli, et see teistele just ülemäära silma ei jääks. Tundus et ei jäänud. Tänud peitjale, koht on vahva ja vaatamist väärt. Viimati käisin Manilaiul u 20 aasta eest süstaga.

 6 

Pettunult Virve aarde juurest hakkasin liikuma, selleks ajaks olin kuulnud ühe koera haukumist ja oh imet, vastu tuli üks suverehvidega auto, ikkagi on elu sellel laiul. Natuke hiljem kuulsin ja nägin veel ühte koera. Ühesõnaga mina arvangi seda, et sellel laiul elab kaks koera ja mees :P Seda aaret kartsin kõige rohkem, sest tundus olevat lume meelevallas aare ja siia sõites läks natuke lumi ka paksemaks. Kuid õnneks sain kätte pea esimesest kohast kust otsisin. Tegin veel mõned pildid ja tagasi ma liikuma hakkasingi. Manilaiu talve periood on avatud, tuld seltsimehed, kellel kipitavad need sinised täpid kaardil sama moodi kui mul ;)

Muinasjutu hõnguline...

Logitud

Leitud, logitud, tänud!

Leitud

 1 

Kui olime kohalikku turismitallu end mõnusalt sisseseadnud, oli sauna ja õhtusöögini parajalt aega, et teha üks jalutuskäik randa. Kiirelt leitud ja seejärel merre. Aitäh ;)

 1 

Hommikul otsustasime, et hommikueine toimub tulepaagi juures. Eks ikka selleks, et kaks tegevust ühendada (aare+eine). Kuna GPS pilti ei näita, siis pisut tuuseldasime eemal, aga lõpuks tuli ikka vihjepildi juurest välja :) Aitäh aarde peitjale, oli jälle põhjust Eestit avastada :)

 2 

Teel aardepaika, kirjeldust lugedes, tabas väike hämming - vihje teada saamiseks, vaadake pilti! Pilti! Tundub, et peitja kannab välismaa kogemust kodumaistele aaretele üle. Kui aardeid "vanamoeliselt" gepsu tõmmata, siis ei lisandu sellele ühtegi pilti! Kuigi, peab tunnistama, et võib-olla puuduvad meil veel sellekohased teadmised. Aga koht oli mõnus ja Kihnu paistis juba kutsuvalt. Jääb loota, et aare tulepaagi teisaldusele ette ei jää. Aarde kate parasjagu selline, et sobib nii tõkiskingaks kui loodimiseks.

Leitud, logitud. Tänud.

 1 

Tund aega ja saare 4 aaret olid jalgsi matkates käes, kahju kohe. Mõni oleks võinud raskemalt kätte tulla siis oleks veel tegevust jagunud aga kuna ilm oli super veetsime ülejäänud aja päevitades ja ka saare teist pool avastades.

Leitud ratastel Kihnu-Manilaid nädalavahetuse tuuril.

 2 

Siia, laiu tippu sõitsime ratastel täpselt 3 km. Teist sama palju tagasi ka. Viimase talu hoovis niitis mees murutraktoriga niigi elusiledat golfimuru. Küllap ei tihanud naise juurde tuppa minna.. Kulgesime majakani välja, mis viga sellise suurepärase sooja ilmaga uudistada. Ja tõesti, teegi oli parem kui Tallinna tänavad.

Aare leidus kõikse hõlpsamini, sest õnneks on veel suvi. Marje logis pikalt, Miki tegi majakast pilte, ma vaatasin Sorkholmi aarde poole ja meenutasin 2011a aprillis selle leidmist. Mnjaa.. Aardest lahkus tasku rännuputukas "Dundle Rover". Lugesin kirjeldusest ka parameetrid läbi.

Aitäh Erkole kõigi nende Manilaiu aarete eest, tänu millele tasus siia taas tulla! Kõik aarded tip-top korras ja vähemalt lumeni leitavad. Soovitan soojalt soojal ajal külastada. Siis on ka saare elukate hinged soojemad. Elagu Manilaid!

http://app.endomondo.com/workouts/418589646/1392188

 1 

Kogenud silm andis peiduka asukoha kohe kätte. egime logimise ning nautisime head ilma ja vaadet. Oli täiesti tuulevaikne keskpäev.

 2 

Häälest ära kukk kukub kirema, miks küll nii vara ;). No ise me olime otsustanud hommikuse paadiga Manilaiule jõuda ju. Ajame kargud alla ja ratastel veereme sadamasse. Rahvast on palju, kuid enamus sihivad tiba suurema paadi poole, mis viib need sihtijad Kihnu. Meie valime väikese Manni ja peale suurema paadi väljumist popsutab meiegi paat oma uue sadama suunas. Saarel üllatume nähes viisakat mustkattega teed ja alustame vaikset sõitu. Kiiret pole ju kuhugi. Sõidame saare teise tippu ja asfalti servale jätame ka oma rattad. Edasi on natuke maad mõnusat astumist ja me oleme tulepaagi juures. Siin pole me üksi, ümber tulepaagi sebib hulk tegelasi, nii kahe kui neljajalgseid. Fotosüüdistuste tegemise vahepeal login Alexit kattevarjuna kasutades aarde. Kui meil on logitud ja aare tagasi oma pesas lahkuvad ka mugud. Meie veel ei lahku, kiiret ju pole. Vaatame merel seilavaid purjekaid ja valget laeva mis veel ikka Kihnu poole rühib :). Seal eemal paistab ka Sorgu saar , täna tundub ta eriti kaugel olevat. Imestan ise ka ,et mõned aastad tagasi oli julgust suuskadega sinna üle jää kõndida.

Tänud peitjale saarele kutsumast!

tulepaak ise

Sorgu on kaugel

eravaldustele me ei roninud, imetlesime aga küll... veidi eemalt

 2 

Täitsa müstika, et sel saarekriipsul täiesti korralik mustkattega tee on. Tõsi, teises otsas polnud seda musta puru enam jätkunud ja eks omandiõigus oli kah väga selgelt väljendatud ning turist polnud sinna oodatud(vahet pole, kaldajoon ja oma õiguse taga ajamisega päeva rikkuda ei tahtnud). Siin oli aga kõik korras, rattad jätsime sinna kus lõppes asfalt ja veeresime isiklikudel koibadel peidukani. Majaka ümbrus oli küll pikitud koerte, inimeste ja naistega, aga kui ma peiduka ette istusin, siis kostus selja tagant vaid sule krabin paberil. Loodame, et 2005 a uputus siin ei kordu, või, et ankrud peavad. Ainus aare kus puudus kirjuti, aga M leidis oma põhjatust geokotist miskit ja poetas karpi, aitäh Erko, täitsa saare moodi saar-kadakad ja heinamaa, nii nagu peab.

Minu jaoks kõige kenam koht saarel, mis oli kergelt hüljatud välimusega-unistada ju võib :)

Kivid kasvavad siin rammusalt

 3 

Oli mõnus jalutuskäik sadamast laiu lõppu. Vaatasin ümbrust ja Sorgu saare poolt Kihnu suunduvat purjekat merel. Aaret otsides sattusin põõsas linnupesale. Korrigeerisin oma tegevust ja aare oligi käes. Logi sai kirja. Jätsin TB. Manija aarete seeria võiks olla selle aasta aarde kandidaat. Nii väikese saarekese populariseerimine on asja väärt.

Autoga ei ole Manilaiul midagi teha

 1 

Mul polnud aimugi vihjepildist, aga leidmist see küll ei seganud. Rahvamatkajad naise ja väikese tüdruku näol jõudsid meiega koos tulepaagini. Naine tahtis maha istuda ja einet murul pidada, aga tütar piitsutas ta ruttu tagasiteele, nii et nad lahkusid kähku. Eks me siis imetlesime vaadet ja luiki ja tulepaaki ja kirjutasime nimed raamatusse. Aitäh!

 3 

Viimane Manija aare. Enne aaret hakkasid mulle järgi jooksma kaks taksikoera, samamoodi ka tagasisõidul. Kas nad siis tõesti ei mäletanud, et nad just ajasid mind taga? Enne aaret oli teele tõke pandud, ja eramaa silt. Aare on aga mere ääres, sinna eraomaniku käsi ei ulatu. Nüüd ma ei teadnudki, mida teha, sest praamini oli veel 7 tundi. Mõtlesin käia Anõlaiul ja sinna aarde peita, aga jalgsi sinna ei saa. Siis istusin natuke suarõkeskuse ees ja siis sadamasse tagasi. Siin tuli minuga rääkima aga üks sadamatööline, kes pidi varsti mandrile poodi minema ja lubas ära visata :-) Aitäh peitjale saarele kutsumast!

 2 

Natuke enne majakat läks tee kruusaseks ja tahtis ära lõppeda. Aga lambaaia värav oli täiesti viisakas, lasi ennast eest ära võtta ning suured sisse, pisikesed pugesid alt. Pildistamiskohti siin ju lausaliselt - kellele roosa liivateenõmm, kellele luigepoeg vanematega majaka taga madalas merevees loksumas, kellele päikesepaneelid kuurikatusel (võtavad päikeseenergiat, mitte valgust ega soojust, teadis Mammu). Vihjepilt esimese asjana eksitas, aga kohe järgmise asjana andis aarde kätte. Kah kena, korras ja puutumata. Kell oli nii umbes 12.21 vist, kui nimed kirja saime. Ja siis ninad sadama poole tagasi. Aitüma kolmat korda!