Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Novembris 2012 valmis kuue meetri kõrgune linnuvaatlustorn Abrukal saarel Vesiaia sadamas.
Vaatetornist avaneb suurepärane vaade Vahase saarele ja kahte saart eraldavale nn. Vahase väinale, Suur-Katla lahe merealale ning Abruka saare roostunud rannikule.
Kahtlemata on vaatetorn heaks maamärgiks kohalikul meresõidul ning võimaluseks merepääste ja keskkonnaseire parendamiseks. Linnuhuvilistele avaneb tornist võimalus vaadelda kurvitsaliste, haneliste kevad- kui sügisrändeid, jälgida merikotka, erinevate partlaste ning luikede tegemisi. Põhiline on ikka siit avanevad unustamatud loodus-merevaated.
Abruka torni ehitust rahastasid KIK ja Kaarma vallavalitsus, ehitas AS Kuressaare Ehitus, projekteeris Hillar Lipp Saarte Kalurite Ühingust
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://maaleht.delfi.ee/news/uudised/eestiuudised/abruka-saar-sai-linnuvaatlustorni.d?id=65401590
Aarde sildid: ilus_vaade (2), soovitan (2), lastekäruga_ligipääsetav (1), väikesaar (1), lumega_leitav (1), lastesõbralik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC599G3
Logiteadete statistika: 85 (97,7%) 2 2 0 0 0 0 Kokku: 89
Leitud :) Tore, et enne selle mänguga tutvumist olen Abrukal ikka kümneid kordi aarde asupaiku külastanud. Eks nüüd ole aeg aarded ka üles noppida.
Teise päeva esimene, kõik ei jõudnud veel tornigi kui aare juba käes oli.
Päris hull tuul ootas meid siin ees. Karp oli hästi peidus. Tänud
Aare jäi silma suhteliselt kiiresti, aga kättesaamine oli keeruline. Tore torn, aitäh!
Vaatasin kogu torni üle, ei leidnud, kõik kahtlased kohad kõvasti kinni, aega väga kaua polnud, tulen kunagi tagasi!
Tükk pusimist, aga leitud ta sai. Lindu ei olnud kodus, merevaade oli selle eest fantastiline.
Olime küll Laululava juures olnud, aga siis läksime Trakatsi juurde ja nüüd siia. Mõtlesime, et parem leida keeruline trakats üles, siis on aega mere ääres aega parajaks teha. Trakats leitud imekähku, ega siin torniski üle mõistuse kaua aega läinud. Kui eelnevalt polnud ühtegi turisti pärast sadamat näinud, siis tornist mere äärde minnes tulid ühed vastu ja pärast torni ka ujuma. Varsti tuli järgmine paar ja kui eelnevad kõik läinud, tuli veel üks paar. Polnud harjunud nii palju inimesi siin nägema. Pärast seda läksime sadamasse sööma, seal oli rahva kogunemine palju loomulikum. Kohalikust toorainest tehtud toidud olid maitsvad.
Viimane Abruka täpp. Leid tuli ruttu ja suur rõõm, et saar nüüd puhas on. Ratastega läks meil kokku ca 2.5h.
Vilunum màngija - mina - sai ikka aardele näpud lõpuks taha, kuigi peaaegu kottpimedas siiski..
Linnud olid mõned nurgad pesadega varustanud, päris igale poole ei vaadanud
Kui vastu võttis Abruka meid meie esimesel külastusel särava päiksepaistega, siis siia jõudmise ajaks oli ilm juba veidi pilviseks ning isegi kergelt uduseks muutunud. Vaade seetõttu just maksimaalne ei olnud, kuid parajalt kaunis siiski. Aarde otsimine ei läinud kõige soravamalt, ilmselt kulus meil Abruka aaretest kokkuvõttes just siin kõige rohkem aega, aga tegelikult on ju aare torni konstruktsiooni arvestades peidetud igati loogiliselt ja mõistlikult, ei midagi üleloomulikku. Aga eks see, et nii paljudel siin üksjagu pusimist on olnud, näitab ainult, et tegemist on hea peidukaga! Aitäh peitjale!
Tornis sooja tuule käes oli mõnus natuke niiskeid riideid kuivatada ja aaret otsida. Kiirelt sai karbike leitud. Vaatasime ka merele, kuid linde siin täna näha polnud. Mitmeid loodusvaatlusi sai saarel ringi matkates siiski tehtud ja kõiki sadamas olnud infotahvlil nimetatud ohte saime omal nahal kogeda.
Loodus on Abrukal mõnus, aitäh aarde eest!
Ilus torn, aga jube külm ja tuuline oli siin. Õnneks saime torni all majakesse sooja minna. Tänud peitjale.
Tulime muuseumist siia ja lootsime väikse eine teha. Nii kui objektile saime tuli ei tea kust kastikas järelkäruga, paksult rahvast täis. Kuulasime siis neile räägitud lugusid ja piidlesime nurki. Leid tuli ikka siis kui seltskond taas kasti aeti ja minema viidi. Found it: 15.Aug.2020 12:11 Vesiaia Birds Observation Tower. Kõik oli kenasti korras. Siis läksime sadamasse lõunat pidama ja sulistama. Täname!
Siin oli lahe. Miskis mõttes see, et päevane talgutöö kadakate kallal tehtud ja sai tuldud siia siis ujuma. Suplesime basseinis ja kui teised sättisid Musta Pärli hosteli poole tagasi, siis mina hakkasin aaret otsima. Ahjaa, olen siin 5päevase Eestimaa Looduse Fondi talgul kadakaid saagimas, et saaks taastatud ajalooline rannaniit, mis elupaigaks maas pesitsevatele lindudele. Kadakate vahel nad pesitseda ei taha, sest kiskjate vastu on nad seal kaitsetud. Avaral niidul aga kaitsud, saavad õhku tõusta. Aardega aga liig raskelt ei läinud, sai kenasti leitud. Üsna huvitav peitmisviis. Aitäh!
Siin läks kohe kohutavalt kaua, vähemalt selle kohta, kui lihtne peidukas tegelikult on. Üle said vaadatud ikka kolm korda keerulisemad peidukadki, kui Kristjan ütles, et ta leidsis. Maire pani meie pika joru nimesid kirja ning meie üllatuseks leidsime tänase kuupäeva alt lisaks meie ja Merle pundile veel ühe grupi nimed. No vot, kui populaarne teisipäev! Nautisime veel mõne minuti ilusat vaadet ja läksime edasi trakatsi juurde, mis mina arvasin, et on traktor, aga tuli välja, et polnudki, aga sellest juba trakatsi logis. Aitäh!
Meil läks siin häbiväärselt kaua. Kuidagi ei tahtnud konteiner silma jääda. Lapsed olid aga väga visad otsima ja põnevust ning kannatust jätkus. Vahepeal taandusime korraks veidi eemale, kuna saabus kamp mugusid. Selgus, et need polnudki vist mugud, sest tegelikult reetsid nad meile hoopis õige koha, kust otsida:). Tulime selle kolina peale torni juurde tagasi ja Karl Jakob leidis nüüd hetkega otsitava. Oi, kui rõõmsaks tegi leid nüüd lapsed.
Nüüd plaanis väike ujumispaus, sest kohalikult saadud info põhjal selgus, et siin saarel kahjuks polegi eriti häid ujumiskohti, torni lähedal asuv väike sadam ongi parim.
Aitäh peitjale!
See linnutorn oli põnevama disainiga kui tavapärased linnutornid. Kuna Saaremaal ronimisaardeid pole, siis vallutasin selle torni ilma treppi kasutamata. Suurema seltskonna eest suur karp kauaks peitu ei jäänud.
Selle aarde juurde tulime jala, olime ju eelmise aarde juures rattad teistele kasutada andnud. Kambakesi hakkasime ühes suunas otsima ja lõppu jõudes leidsime ka aarde üles. Peale logimist nautisime ilusat vaadet. Aitäh!
Vaatetorni aarde kohta kuulsime, et siin oli eelmistel läinud päris kaua aega ja peaaegu lausa loobunud. Läksime siis kerge aukartusega seda vaatetorni uudistama. Kui kambakesi väga põhjalikult otsida, siis on võimatu, et üks normaalsuuruses karp peitu saaks jääda. Ja nii saigi see leitud. Natukene sai ka keerdtrepi otsast vaadet nauditud. Aitäh!
Mul on nende torniaaretega alati megastress. Et peaks kuidagi loogiline olema ja ilmselt just seetõttu ma neid tihti hästi ei leia. Õnneks oli Vahase aare juba leitud ja seega mure, et Abrukal üldse aaret ei leia, vähemalt lahendatud. Kuna olime juba pikalt seljakotiga ringi kõndinud, siis iseenesest oli torni nurgataguste läbiuurimiseks tehtud sirutusharjutustest jm gümnastikast kehale täitsa kasu. Kui olin paar korda torni alt üles ja ülalt alla läbi kompinud/vaadanud, siis keskendusin veel korra varasematele logidele ja leidsin paar vihjet, mis aitasid otsimispiirkonda kitsendada. Ja leidsimegi aarde, nüüd on täitsa torniaadrekunni tunne. Kuni järgmise korrani ;-). Aare ise oli väga heas korras. Aitäh peitjatele. Ja minge kindlasti Abrukale, näiteks neljapäeviti, kui saab hommikul praamiga sinna ja õhtul tagasi.
Möödaminnes piilusime ka varem leitud aaret. Kõik oli korras. Jätsime mündi.
Leitud päikselisel päeval, täielikus vaikuses. Uskumatult prügine oli see torn. Järgmistele jätsime boonuseks geomündi, et oleks ikka mida leida. Muidu kooserda saarel ringi ning peale värske õhu ja serrano singi ei leia midagi.
Olen jätnud terve saarejagu mitme aasta tagust geotrippi logimata. Anneli logide abil teen selle suure töö nüüd ära.
Abruka avastamise päev.
See otsimine oli Abruka aeganõudvaim ja tülikaim. Rahvast vooris edasi-tagasi. Vahepeal sain teha tiire ümber torni ja üles-alla. Õiget kohta vaatasin ka mitu korda, kuni lõpuks kolmandal korral karp näppu jäi. Hea lihtne peidukas, aga näe ei hakka silma. Tänud tornile juhatamast!
Ootasime torni juures pingil istudes objekti vabanemist. Peagi lahkusid kastiautoga turistid järgmise vaatamisväärsuse poole. Tänud peitjale.
Aarderetke esimene leid, mis muutis meie vihmase retkepäeva märgatavalt sisukamaks. Täname :)
Jarek va nobenäpp sai karbi kiirelt näpatud :)
Enne torni ronimist jalutasime ümber vana lautrikoha ning proovisme vee temperatuuri. Vesi veel ujuma ei meelitanud, kuid hilisem tornikülastus pakkus ilusat vaadet. Nurkade uudistamine tõi esmalt silme ette ühe kuue imeväikese munaga pesa. Eks rahvast käib seal vanalindude rahulikuks haudumiseks nähtavasti liialt palju. Aardegi leidsime viidatud kohast kiirelt ning see oli heas korras.
Torni külastasime ka meie esimesel Abruka tripil. Tore, et siin nüüd aare on. Tänud peitjale!
Lahe torn! Aarde umbkaudse asukoha ma aimasin juba alguses ära. Aga no loomulikult oli enne sinna jõudmist vaja vaadata ka valed kohad läbi. No eks geopeiturlik uudishimu, otsida pesasid, kuhu saaks karpi poetada! :D Aga tornist oli hea vaade! Tänud siia kutsumast!
Oi näe, siin ka üks liblika- ja lillevaatlustorn! Peab nentima, et piiratud ajagraafiku tõttu tulingi ainult skoorima, mitte päris samapalju vaatlema. Pikalt unistama polnud ka mingit põhjust jääda - kui Madis peidab normaalsuuruses aarde, siis üldiselt nii ongi - ei mingit esoteerilist tõlgendamist ega munemist :o) Aitäh.
Meie matka teine aare. Ei saa aru kuidas ma küll seal nii pime olin, et ei näinud seda aaret. Isegi kaks korda vaatasin seda kohta, aga tuli Sven ühelt poolt ja võttis karbi välja. Logitud saime õigeaegselt. Just siis, kui aarde olime tagasi pannud, tuli torni mugu. Ütleme siis nii, et väga kena vaade merele ja tänud peremehele.
Mõnikord on kohe nii, et kuus inimest vaatavad ühte kohta ja seitsmes võtab samast kohast aarde välja. Sellega juhtus täpselt nii. Tänud, kui aaret poleks olnud oleks vist tornist seda märkamata mööda jalutanud.
Jahmerdasime siin üsna mitu aega. Pisut vaatlesime ka. Tänan!
Laur leidis, mina logisin. Vaadet pikalt nautida ei jäänud aega, Levia õel Arubatrakats ootas ju ka veel oma poleeri… :D
Siia jõudsime juba täielikult ainult kahekesi. Kuna sadamast tuli infot, et meie tellitud lõunasöök on juba valmis, siis pidime kiiremad sammud tegema, et ikka karbid saaks logitud. Kohapeal tegin palju kasutut ringironimist, sest alt alates tahtsin ikka veenduda, et kõik vihjele vastavad kohad oleks üle vaadatud :D Aare ise tuli välja muidugi sellest kõige kõige viimasest kohast. Kiirelt nautisime ka vaadet ja edasi juba trakatsit poleerima...
Abruka-tuuri teine aare. Koht oli ilus ning tornist avanes täitsa tip-top vaade. Õnneks oli torn seda mõõtu, et aarde otsimine just ülemäära palju aega ei võtnud... no ja vihje kahandas seda aega veel tunduvalt. Aitähhid!
See aare oli Abruka jalutuskäigu viimane. Tornis sain lausa kaks korda käia, sest suutsin karbi maha pillata. Ega sellest midagi hullu polnud, tõin ta uuesti üles ja panin logi kirja. Karp sai ka ilusti oma kohale tagasi. Järgmise laevaühenduseni jäi 3 tundi. Aitäh peitjale.
Jaanalind esitas mulle personaalse tantsu. Kui see nauditud, saime ka aarde kallale asuda.
Täname!
Teine aardepeatus meie Abruka matkal. Kuna siin linde näha polnud siis me edasi ei tormanud kohe järgmiste aareteni, tegime väikse ringi põhja pool ja sealt leidsimegi vähemalt ühe linnu (jaana)oli see aga edev tegelane. Piia hakkas talle kohe meeldima ja esitas siis Piiale lausa pikema võrgutustantsu. Pidin Piia lausa jõuga eemale tirima. Varjamaks oma arrmukadedust tõin ettekäändeks, et pimedaks hakkab juba minema (hommikusest praami saabumisest oli möödas 1 tund) ja meil enamus aardeid veel leidmata
Tahtsime ka linde vaadata, aga aeg oli selline, et kedagi eriti ringi ei lennanud. Logisime viimase Abruka aarde ja asusime sadama poole teele. Lihtsalt infoks - meil tuli gepsu järgi teekonna pikkuseks üpris täpselt 20km. Sadamas võtsime veel templi Tuletorni passi, vaatasime pilte kohalikust vaenukäost ja sõime kohalikku praelesta - soovitame! EVEJ.
Jälle vinta-vänta ja juba linnutorn paistiski. [Metsmaa] tiim suundus rahuloleva ilmega ratastele ja meie murelikena torni. Muretsemiseks siiski põhjust polnud - lihtne leid ja uhke vaade, mida sa hing veel tahad. Tänud
Esmalt vaatasime üle kõik valed kohad ja siis lõpuks otsustasime vaadata ka õigesse kohta ja seal aare oligi. Vaade merele ja saarele väga ilus. Siin sattusime kokku ka geopeituriga [groll], kes oli koos seltskonnaga aardeid otsimas.
Selle reisi ja Abruka viimane aare. Kena torn aga lindudega on pisut koonerdatud. Või juhtusime siia lihtsalt valel ajal. Suured karbid on endiselt toredad. Tänud!
Kui nüüd täitsa aus olla siis oleksin eelmine aasta Mari kaks FTF-i siin saarel ära rikkunud, sest teisipäeval 22.07.14 seisin ma kail ja olin valmis Abrukale kahte uut aaret otsima minema. Kuid õnneks või kahjuks oli koos minuga seal mustmiljon turisti ja laev ei mahutanud kõiki peale. Mina jäin siis kaile koos teiste turistidega ootama millal laev käib Abrukal ära ja tuleb uuesti tagasi, et meid ka sinna ära viima. Peale tundi ootamist helises mul telefon ja ma pidin oma päevaplaanides muudatused tegema ning lahkusin sadamast, ise vaadetes kuidas Abro sadamasse tagasi jõudis :p. Kuid mul on hea meel, et see nii läks sest esiteks oleks päris kuri olnud Mari peale Vahase aarde tegemise pärast :P (saarel oleks jälle olnud üks punane täpp juures) ja kas mul oleks siis üldse see aasta olnud nii äge geotripp Melissaga :). Aare ei tahtnud end kuidagi näidata, tekkis juba tunne, et äkki teda ei olegi. Otsisime nii siit kui sealt kuid ikka mitte midagi. Ühel hetkel sai Melissa paraja "pirni" ütlemisega hakkama. Tead issi:" Siin ei ole seda aaret, lähme toome selle teise aarde siia siis saame selle aarde ka siin üles leida". Saime ikka kaubale, et nii ei tee, sest see oleks sohi tegemine ja see ei ole meie eesmärk. Ühel hetkel me saime ikka aarde kätte, ei suutnud ta peidus püsida, piilus vaikselt meid ja jäi vahele :). Väga loogiline ja lihtne koht, sai ikka turnitud palju hullemates kohtades :P. Peale aardeleidu tegime varajase lõuna ja nii võis meie päev jätkuda. Tänud :)
Et terve päeva plaanid segi pöörati, jõudsime Abrukale alles õhtul. Pärast söömaaega tuli tahtmine end sirutada ja nii saigi sammud torni poole seatud. Kiire leid, natuke linnuvaatlust ja fotosessioon. Tore koht!
Meie Saaremaa reisi eesmärgiks oli testida hetkel Kuressaare sadamas hoiul olevat purjejahti "Cassandra". Ning kuna testijatel meresõiduks mingeid plaane polnud, ärkas minus koheselt omakasupõõdlik geopeitur, kes meeskonnalt uuris, kas Abrukal jõuame ära käia. Arvati, et miks mitte, polevatki sel aastal veel seal käidud ning nii me kursi sinnapoole võtsimegi.
Peale mõningast loksumist, mille käigus tundsin, et eelduseid merehaiguseks on, kuid ei midagi hullemat, jõudsime pärale. Sadam oli üsna tühi, sest turismihooaeg polnud veel alanud. Või õigemini just sel päeval algas, sadama nänniputka oli esimest päeva lahti ja igasugu nodi sätiti välja. Õnneks või kahjuks polnud meil rahakotte kaasas ja nii piirdusime vaid vaatamisega, lubades teine kord tagasi tulla. Mis vastab ka tõele, sest seekord otsustasime otsida vaid lähimat aaret.
Lähim tähendas muidugi üsna kenakest jalgsimatka, aga kuna saar on ilus ja vaatamist leidub, möödus see mõnusalt. Teel tegime peatuse ka külalistemaja-muuseumi juures, kus saime selle aasta FTF-i logiraamatusse kirja. Pärast sadamas perenaisega kohtudes selgus, et ei oleks pidanud, aga ta oli ukse lukust lahti unustanud. :)
Vaatetorni juures tutvustasin jahi madrusele ja kaptenile geopeitusemängu olemust ning asusime otsima. Siinkohal siiski algajatele õnn ei naeratanud ning karbi sain välja koukida mina. Peale sisu uudistamist logisime ja asusime teist teed valides sadama poole tagasiteele. Tuli välja, et selgi teel oli üht-teist vaadata, näiteks jaanalindu. :)
Sadamas andsime oma käigust aru saare mitteametlikule perenaisele ehk raamatukoguhoidjale, kes oli muude geopeituse aaretega saarel täitsa kursis ja mõnda isegi otsinud, kuid linnuvaatlustorni oma veel ei teadnud. Nüüd on talgi jälle midagi otsida. :)
Tagasi laevale ja purjede all suurema saare poole. Aitäh meresõidule sihi andmise eest!
Ka see aare sai leitud ja oli kenasti korras. Sai võetud ja jäätud üht-teist.
Teine kord Abrukal, eelmine oli üle aasta tagasi talviste oludega. Siia sammusime Vahase aarde juurest jalgsi. Tee peal sai kokku korjatud prügi - kaks kilekotitäit peamiselt pudeleid ja purke - Abruka prügimajja ära antud. Tornitarre jõudes oli väljas tuul puhanguti 16 m/s. Nautisin vaadet ja kujutasin siinset surfi ette - paradiislikud tingimused :-) Otsisime aarde üles ja võtsime tuppa sooja. Just siin tegime ka korraliku lõuna, sest päev oli olnud pikk ja seljakott tahtis vägisi kergendamist. Oi, kui hea oli süüa salatit ning lihaleiba ja tinistada lahjat kihisevat peale. Nämma! Klõpsisime tornis ja toas pilte teha. Kraamisime veidi tubagi ning lahkusime. Otsejoones üle heinamaa sadama poole.
Nüüd nentisime vedu, et üle poole teekonnast siiski massinaga saime, muidu oleks ajast puudu jäänud. Sadamasse jõudsime parasjagu nii, et oli aega raamatukoguhoidjaga juttu ajada, veel veidi pisiprügi kokku korjata ning aegsasti kohal olla, et ka Abrost pilte teha.
Kokku saime üle seitsme km ja pea kaks tundi puhast käimist. Hea, et Kaupo meid ikka kaugeima kandi Abruka suurtükialusteni viskas, muidu oleksime pidanud kummikuid leekima ;-) Head ajaarvestajad ikka küll. Nii oli aga väga mõnus matk ja ilus päev. Ja tegus geoõhtu ootas ju mandri-Saaremaal veel ees :-)
Aitüma Madisele andmast põhjust Abrukale naasta! Aarded kenasti korras ja ootavad selle aasta järgmisi külalisi. Tervitused Kaupole sinna vahvale väikesaarele! Jääme uute aareteni :-P
Tegelt oli meid rohkemgi, kes oli aitamas.. Meeletu vihm, mis meid selle aarde otsimisel saatis ;)
Meie saarepuhkuse esimene aare. Nurkasid oli seal ikka üsna palju mida vaadata nii pealt kui alt. Aga leitud said. Ilus koht ja vaade mõnus.
Abruka tuuri viimane aare, enne õigesse kohta piilumist sai ka mõned valed kohad üle vaadatud. Võtsime heegeldatud võtme, jätsime pastaka.
Õnnestus siis esimest korda ka Abrukaga tutvuda. Meeldiv koht see Vesiala loodus-linnuvaatlustorn, kust avaneb kaunis vaatepilt. Leidmine võttis küll natuke aega, kuid leitud ta sai. V: Mowgli ; J: helkur ja pastapliiats
Sai siis varahommikul Abrukale mindud, et uued Abruka aarded üles otsida. See aardeleid tuli peale natukest otsimist. Natuke sai ka rahuliku varahommikust merd nauditud ning seejärel ratta selga ja edasi lõuna poole minek algaski,
Hommikul startisime kajakkidega Abruka lõunatipust. Kohe tegime peatuse Linnusitamaal ja tutvusime kormoranide pesaehituskunstiga, mõned olid päris tornid. Seejärel juba Vahase ja Abruka vahelt linnuvaatlustorni suunas. Ilm endiselt kuum, kuid täna liikus merel ka veidi tuult, isegi mõningaid vahuseid laineharju oli kaugemal märgata. Leiuga kaua ei läinud ja nimi kirja. Hetkel linde, mida siit tornist vaadata küll suurt ei olnud, on neid aga viimase nädala kajakkimistel ka ohtralt kohatud juba.
Kolmandaks aardeks Abrukal oli linnutorn. Vaatasime, et vees on hülged, aga siis nad hakkasid karjuma ja osutusid turistideks, kes vedelevad kuuma ilma tõttu vees, nii, et ei viitsi varvastki liigutada. Ainult pead paistsid. Vaikselt otsisime aaret ka. Kõigepealt ikka igasugustest valedest kohtadest. Siis jäi õige koht ette ja saime kenasti päeva teise FTF-i logitud, enne kui veoauto kastiga turiste toodi ja Abruke linnukujulist vormi lahti rääkima hakati. Nii et saime targemaks kah. Turistidel oli kiire tempo, nad kihutasid kärmelt minema. Meie asusime siis kerget einet nautima. Kõrgel oli silmapaistvalt vähem putukaid. Aitäh, tore oli!