Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Läänemaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 1.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
See aare on Linnuvaatleja sarjas teine ja tekkis kohapeal olles. Lihtsalt tundsin, et siia peaksid kindlasti ka teised tulema. Siin saab lisaks lindudele vaadelda ka mööduvaid Hiiumaa praame, päikese loojumist, mõnu tunnet kaaslase silmis ja mida kõike veel...
30.04.2017 muudetud aarde andmeid: suurus nüüd mikro ja peidukoha raskusaste 2,5.
Palun pange peale logimist kõik jälle ilusasti oma kohale tagasi, siis on ka teistel huvitav otsida!
Varsti rajatakse uus vaatetorn. Praegu tuleb ilma selleta vaatlemisel hakkama saada.
Vihje: pole
Lingid: http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/kaitsealad/vormsi-maastikukaitseala/1247
Aarde sildid: soovitan (5), lahe_teostus (5), pikem_matk(>1km) (2), ilus_vaade (2), rästikud (1), lumega_raske (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5AW5F
Logiteadete statistika: 75 (93,8%) 5 7 1 0 0 0 Kokku: 88
Paar aastat tagasi sai aaret otsimas käidud. Leidsin tollal ka kahtlase koha, kuid siis polnud abivahendit kaasas. Nüüd oli vahepeal aare arhiivi pandud, kuid sisimas oli ikka kahtlus, et tegelikult on see veel samas kohas alles, mistõttu sai ka parklast vajalik tööriist kaasa haaratud.
Koha peal selguski, et olukord polnud muutnud. Saime logiraamatule ligi, panime nimed kirja ja võtsime konteineri endaga kaasa.
Kuna kahtlus oli, et aare veel looduses alles siis sai sobiv abivahend kaasa võetud ning asja uuritud. Kohapeal oligi aare täiesti olemas, kuid ilma abivahendita kättesaamatu. Panime nimed kirja ja eemaldasime konteineri loodusest. Tänan.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Kevadkoristus 2020.
Disabled Didn't find it: 03.Nov.2019 13:48 Linnuvaatleja 2 / Birdwacher 2 / Lootsime Erko logi peale ise midagi leida ja võibolla ka aidata aaret aga meie võimalused jäid piiratuks. Omanik teab olukorda ja juba üsna varsti vaatab asja ise üle. Täname! Oli meeldejääv matk!
No vot siin panin küll pange. Kohalikud ütlesid, et RMK vaatetornid on ära lammutatud, ma sõitsin sealt ka mööda ja kõik kadakad maha võetud ja torn läinud, arvasin, et aare koos torniga läinud ja ei hakanud ekstra ponnistama, et siia tühja kontrollima tulla. Ja vist on ikka nii, et aare siin olemas :) No eks ma saan saarele veel tagasi tulla, ikka ei õnnestunud kõiki aardeid logituks saada.
Nädalavahetus Vormsil aarete otsimisel. Seegi aare leitud :) Tänud.
Oi, berti, berti..... Õnneks me juba tunneme su riukaid. :) Siiski õnnestus mul ratas parkida täpselt aarde juurde ning siis otsisime juba kõikidest võimalikest ja võimatutest kohtadest. Karuonu oli isegi nõus kadakapõõsasse sisse minema :D Kui ma lugesin, et koordinaat on möödas veidi, läksin ja leidsin aarde. Väga väga lahe, aitäh!
Vormi kolmanda matkapäeva hommikul võtsime suuna Rumpo poolsaarele kindla plaaniga sealsed kaks aaret vallutada. Hullost teele asudes puhas isegi tuul, aga õnneks mingil hetkel avastasin, et see eriti ei sega ja pealegi kadus ta varsti üldse kuskile ära. Matkaraja alguses oli üllatavalt palju rahvast. Õnneks suundus enamik neist vastassuunas ehk autode juurde tagasi ning nii ei seganud mugud meid poolsaare tipu nautimisel. Selle aarde leidsime väga ruttu, sest maskeering oli eest ära kukkunud. Panime selle ilusti oma kohale tagasi ja väntasime järgmise aarde juurde. Aitäh kavala aarde ja ilusasse kohta juhatamise eest!
Pärast Kaupo ärasaatmist otsustasin ette võtta hommikul vahele jäetud pikk jalutuskäik. Enne peateelt mahapööramist Rumpo poole märkasin kõrtsu. Pidur, ümberpöörd ja asja uurima. Eeldasin, et siin pole söögikohti aga võta näpust. Õlut ei kannatanud küll osta, sest autos olev pool kasti lätlast maksis sama palju kui seal üks kann. Söögid olid aga enamvähem söödavad. Võtsin lõheprae, mis oli mõnusalt kerge ja maitsev. Nüüd oli veel parem aeg jalutama minna. Vahepealseid infotahvleid lugedes ja lihaveistega tutvudes möödus see pikk tee üli kiiresti. Vahepeal tuli vastu ka päris palju rattureid. Kõiki sai teretatud. Tee läks isegi nii kiiresti, et ma põrutasin aardest mööda. Kui kaarti vaatasin, siis pidin tagasi töötama paarsada meetrit. See kui kiiresti ma linnuvaatleja aarde leidsin oli küll ajuvaba. Senimaani keskmine antud seeria leiu kiirus üle tunni aja ja siin kulus vaid 1 sekund. Ju siis oli eelis selles, et panin kogemata aardest mööda. Aitäh aarde eest!
Lootuse kadudes hakkasin otsima ka võimatumatest kohtadest. See aga viisgi leiuni. Lahe peidukas!
Leidsin aarde kohast, mida Kristjan juba eelnevalt oli näppinud - elevust kui palju. Nutikas ja tore lahendus. Aitäh :)
Silja leidis aarde kohast, mida Kristjan oli juba näppinud. Väga tore lahendus. Aitäh :)
Uudistasime üürgava veiseisanda laulu saatel tükk aega valesid peidukohti. Suurest neljajalgsete pealtvaatajate hulgast tekkinud rambipalavik on küll vist ainus selgitus sellele, et ära kukkunud maskeeringuga aarde leidmine nii kaua aega võttis... Lõpuks leidis siiski ka pime kana tera ning kõik sai selgeks ja korda.
Aitäh peitjale!
(Kahju, et torni ei olnud. Peitja muidugi ei saa sinna suurt midagi parata ;) )
Taktikaline mäng. Kunagi hiljem pidi vihma antama, kunagi hiljem pidid pisikesed ära väsima, seega võtame selle kohe esimese asjana. Auto samasse kohta kus eelmiselgi korral, mütsid pähe, särgid maha ja minekut. Päike võttis mõnusasti, kolm rubla nägu vist, nagu Justament kunagi tuvastas, ja tee muudkui kulus.
Kohapeal oli kerge hämmeldus. Eelmisel kevadel Ingaga siia sattudes ootas korralik torn - ja seda ma pisikestele ka välja reklaamisin. Kohapeal selgus ootamatult, et torn oli marjaks kulunud, no ja pisikesed sõid sellegi marja ära. Nii et nüüdsest peale peab seal suisa ilma tornita hakkama saama. Hämmeldusest ülesaamine võttis ikka tiba aega - ja hulk sellest kulus ka sarviliste vahtimisele, neid seal jagus. Ja kui siis natuke logisid ka lugesin, oli asi selge, kus ja mis. Ega seal alati eelleidjaid asjade kehvas tagasipanekus süüdistada ei tasu, neid huvilisi on seal teisigi ju. Aga tegelikult on see tore versioon, mis siis, et eelmisega võrrelda ei oska. Stiil igatahes on olemas.
Ja siis tagasi, päike kenasti selgas. Peitjatele aitäh, sai mitu tiiru siia teha kohe.
Algul sai valest kohast otsitud, pärast kellegi logiteate lugemist oli leid juba lihtne. Vahva peidukas. :)
Vormsi aarete nonstop 12 tunnise ringi lõpetuseks ootasid veel ees 2 enimoodatud aaret Linnuvaatleja 2 ja Rumpo. Mõlemad looduskaunis kohas ja hommikul 7 ajal oli väga põnev jalgrattaga siin ringi sõita. Aarde endaga läks üsna kaua aega kuna koordinaat näitab veidi mööda. Õige objekt sai leitud peale seda kui tegin otsimisel pausi ja istusin tornis pingile ning samal hetkel märkasin kahtlast aaret meenutavat objekti. Aare oligi leitud tänu sellele, et aaret varjav kate oli paigast nihkunud.
Oli päris mõnus jalutuskäik. Oma teekonnal kohtasime kolmeliikmelist veisepere. Aare ise on väga nutikalt peidetud.
Matka siia poolsaarele võtsime ette ratastega. Aarde leidis Ain, kuigi otsisime seda päris pikalt. Millegipärast olime kinni ühes idees ja nagu muid mõtteid ei lasknudki endale pähe tulla. Maskeering jäi hetkel kenasti pidama, aitäh kavala peidukoha eest.
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Meie õnneks oli maskeering ära kukkunud, see seisab üsna kehvasti kinni. Meie panime tagasi nii nagu peitja oli mõelnud, ei tea kas ta ka nii jäi kahjuks.
Käisime kohapeal lausa kahel õhtul. Esimesel poleerisime valesid kohti kuni lõpuks avastasin õige aga konteinerit polnud. Täna sai siis toodud omanikuga kokku leppel uus konteiner ja sinna sai vana sisu.
Nu ei ole mina see hommikuse tõusmisega inimene ja kui veel peab peale hommikust ärkamist ette võtma ka pika jalutuskäigu, siis on ikka eriti tahtmine jonnida. Hakkama saime. Aardel oli küll kaas pealt ära tulnud, aga hiljem sai asi jälle ilusti kokku pandud. Selle aarde juures kuulutati välja võistlus, kes suudab kõige kauema ilma veises s...a siise satumatta edasi liikuda. Tulemusi saab teada alles järgmise aarde juures. Tänud aarde eest.
Selleks päevaks jäi veel 8 Vormsi aaret. Seega otsustasime võtta kõige pikemad jalutuskäigud ette kohe peale hommikusööki kui veel suuremat väsimust ei ole. Tornini ikka oli maad, selle ajaga ärkasid ka kõige unisemad meist üles. Saime juba eile vihje, et meid võib oodata kamp neljajalgseid, kes küll kardavad meid rohkem kui meie neid. Kaugemalt neid neljajalgsid sarvilisi nägimegi. Muide meil tekkis julmalt hea mõte, et keegi võiks panna ühe sarvilise sarve sisse ühe aarde :P . Kes ära teeb? Igatahes poleerisime seda torni, otsisime sama peituri eelnevatele aaretele tuginedes ka mujalt ja valet konteinerit. Mingil hetkel paistis miskit imelikku ja aare vaatas mulle täiesti otsa. Ilmselgelt tahavad ka lehmad seda aaret logida ja mõnikord võivad halvasti tagasi panna. Tänan peitjat.
Pisike väsimus oli juba tekkimas, vaatasin kella, sügasin kukalt ja otsustasin ikkagi ära käia. Kohapeal läks veidi aega, koordinaat juhatas alguses sips eemale. Lahe teostus, aitäh!
Oli see alles jalutuskäik, poolsaare tippu ja tagasi. Jääb üle vaid oma tarkust tänada, et see esimesena ette sai võetud peale hommikusööki, hiljem oleks vist küll raskelt tulnud.
Aaret poleerisime hulk aega täiesti valest kohast, kuniks Karin ümber keeras ja jooksu pani. Aare oli ilmselgelt iseenesest oma pesast kaane pealt ära löönud ja keerutas end Karini nina ees. Logisime ära ja peitsime tagasi, loodame, et lehmad jätavad ta sinnapaika. Tänud!
Vàga àge, pean tànama oma truud jalgratast, kes aitas vàga otses Môttes leiule kaasa. Tànud ;)
Mõnus jalutuskäik ja ägeda teostusega aare. Nägime ka peitjaid ja hiljem sadamas sai pikemalt juttu aetud. Aitäh aarde eest!
Tore peitja andis teada, et taastab täna aarde ja nii lõpetasime Vormsitiiru seal kus alustasime - Rumpo poolsaarel. Seekord läbisime tee jalgsi. Mõnus ja otsijatesõbralik aare. Veidi ikka pidime otsima enne kui nimed uude logiraamatusse kirja said. Aitäh aarde, taastamise ja sellest teatamise eest!
Poleks arvanud, et alustame ja lõpetame oma Vormsi trippi Rumpo poolsaarel. Aitäh!
Saime täna info, et pärast kella kolme on aare leitav. Mõni minut enne kolme veeresime keelumärgi lähistele ning kohtasime peitjaid. Rääkisime paar sõna juttu ning kuna täna ei hakanud rattaid maha kiskuma, läksime jala. Ilm oli ilus ning mõnus jalutuskäik meeldis. Sellega saigi Vormsi aarded leitud, aitäh peitmast ja sobival ajal taastamast!
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
30.04.2017 muudetud aarde andmeid: suurus nüüd mikro ja peidukoha raskusaste 2,5.
Palun pange peale logimist kõik jälle ilusasti oma kohale tagasi, siis on ka teistel huvitav otsida!
Aare taastatakse lähiajal. Praegu toimuvad Rumpo poolsaarel suuremad alepõllundusega põimunud raadamistööd.
Üldiselt oli kõik nii nagu Hannes kirjutas. Jõudsime parklasse ja küljetsi olevat keelumärki nähes tekkis koguni hetkeline nõutus. Selline tunne nagu koeral, kes läbi aia haugub ja kärab nii mis kole, aga kui juhuslikult avastab, et aeda enam ees pole, võtab kõikelubav olukord täitsa sõnatuks. Igatahes jätsime masina korralikult märgi taha ja hakkasime astuma.
Mõnedsajad meetrid said käidud kui üks pruunikas siugjas olevus täie auruga minu suunas libises. Panin fotoka nagu püssi palge ja vajutasin päästikule, kuid klõpsu ei tulnud. Kuni ma seal aparaadiga mässasin kadus madu kiirelt varju ja nii ma jäin jälle korralikust maopildist ilma.
Aarde suunas edasi sammudes pidi tahes-tahtmata nautima korralikku puhastustööd, mis laiaulatuslikult ette on võetud, kuid aarde peale ei mõelnud ma tollel hetkel muidugi üldse. Mõtlema sai hakatud siis kui lagedal väljal oleva tornikese juurde jõudsime. Tükk aega roomasime seal okkaliste keskel ringi, kuid lõpuks tuli end kaotajaks tunnistada. Kuigi peitja andis telefonitsi lahke lubaduse logis kollased näod ette teha, siis käsi ei tõuse kohe mitte, kui pole ei peidukat ega karpi isegi mitte näinud, logiraamatust rääkimata. Tõsi küll, mingi koltunud paberi ma ühe põõsa alt leidsin, kuid kas see just logiraamatust on, seda ei osanud arvata. Ja no ega seda siis lähima kadakapõõsa otsa knopkaga ka päris ei kinnita. Käisin veel paar tiiru ka hunnikusse veetud põõsaste ümber, kuid see sarnanes küll ülimal määral nõela otsimisega kuhjast. Ainus, mille leidsin, oli murtud ladvaga mänd, mis olevat olnud kunagine vihje, kuid nagu ma tagasiteel nägin, siis on teerada selliseid männikesi täis, nii et paistab, et selline männiliik on seal väga levinud.
Tänud matka eest. Mina seda kaotust eriti ei põe, kuna tagasi tulla tuleb niikuinii. Minu 50 aaret vs Hannese 11 pole muidugi võrreldavadki.
Algus oli paljutõotav. Ilm oli kuum, Rumpo külas poolsaarele sissesõitu keelav märk pööratud metsa poole ja muidu ka mõnus olla. Kiusatusest hoolimata jätsime auto värava taha ja võtsime ette. Ja hea oligi, sest muidu oleks jäänud märkamata nii teel peesitav siug, rannas pesitsevad luiged, tantsivad kihulased kui esimesed pääsukesed. Ei ühtegi lehma-lammast, paar jalgratturit, linnulaul, päike - idüll missugune. Aga - talvel on pärandkoosluste kaitsjad siinkandis usinasti kadakate kallal jõudu pruukind, suured alad on lagedad ja värskevõitu tuhakuhje jäi teeäärse omajagu, sekka virnade viisi lüheldasi männipalke. Järelikult päris asjata see viiekümnendate-kuuekümnendate metsastamiskampaania siiski ei olnud. Aga natuke ärevaks tegi asi küll. Ja kui siis paari kildi pärast ihaldatud platvorm paistma hakkas, läks ärevus aina suuremaks - nii paljas oli ta ... Null näitas kelle kuhu, aga pigem ikka sinna lagedama platsi poole. Kuulasime maad siit ja sealt, aga karbini see ei aidanud - üsna ilmsesti on asi koos kadakatega tuleriidale viidud Andsime peitjale ka teada kurvast loost, tema juhatuse järgi leidsime vajaliku männi- küll vaid kännu koordinaatidelt ja tüve natuke eemalt lõkkeasemel. Seepeale teatas peitja, et me peaksime nähtud vaeva eest lõustad kaardil kollaseks värvima, aga ...
Maiken otsustas oma 2. sünnipäeva tähistada Vormsil ja mis siis muud meilgi üle jäi. Alustuseks valisimegi selle aarde. Teekond kadakate vahel aardeni oli igati mõnus oma sügisestes värvides. Kerge vastutuul oli oodatust oluliselt leebem. Parklast lahkudes jäi sinna üks teine pere oma jalgrattaid sättima, vaikselt mõtlesime, et ei tea, on ehk meiega samast liigast.
Aarde peidukohas aga läks ootamatult kaua. Isegi ratturid jõudsid meile järgi ja jäid pisut eemal merd vaatama. No selge, et geopeiturid. Lõpuks siiski leidsime ka konteineri, pisut kummalisest kohast nagu, aga äkki nii peabki olema. Kirjutasime oma nimed logiraamatusse ja vabastasime aardepaiga, kuid ka meie lahkudes ei olnud ratturitel aarde poole kiiret. Vist ikka ei olnud nad geopeiturid.
Aga Maiken saab nüüd öelda, et tema elu esimene aardeleid oli täpselt tema 2. kuusel sünnipäeval.
Karbik uuendatud ja pandud algkoordinaatidele tagasi.
Kuna aardeleiud tõid meid Otto Kivi juurest pisut ootamatult Hullosse, tegime senise plaani jooksvalt ringi ning lõpetasime siinkohal päripäevatamise ning kitsendasime ringi.
Ametlikus parklas tegime päikse käes poolpaljalt lõunapausi, muidu poleks jaksanud seda 4.2 km pikkust matka ettegi võtta. Söök maitses hea, jook maitses hea, päike paistis, aardeotsing alles ootas ees ja kõik senised on olnud edukad.
Kuidagi ei saa üle ega ümber Marje logi tsiteerimast: "Kuidagi tuttav oli siia tulla, muidugi! Timix ju poetas sinna poolsaare tippu mingi võsaka, mille pärast me oleks peaaegu praamilt maha jäänud. Täna oli ikka hoopis teine tera. Päike, tuulevaikus ja meeldiv seltskond. Sellest tulenevalt nimetan ka Paavo aasta linnuvaatlejaks! Temal oli au see aare leida. Aitäh taaskutsumast siia kaunile maastikule."
Panen sellele kaks kätt igati alla. Rumpo aarde rassimisest polnud täna haisu ka mitte. Enne ja pärast leidu kraamisime ümbruse prahist puhtaks, saime pool kilekotti taarat jm. Aardeleid tuli torkivast kohast, aga ei osanud siis veel kahtlustada, et aare ei peaks seal olema. Pärast leidu nautisime vaadet ja hetke vaba aega, enne kui Hullosse Vormsi sotsiaalnõunikuga kohtuma suundusin. See oli kõige vabaõhulisem töökohtumine pargipingil, mis siiani peetud :-)
Suured tänud Vandale jälle siia kutsumast! Aardelt teip ja ilmselt veel midagi irdunud, mis sai juba järgmine päev peitja käe läbi korrastatud. Muidu korras, evej. Aitäh ilusa ilmagi eest! (-:
Aare leitud tõsise otsimise tulemusel. Lõpuks ta leitud sai, mitte päris nullist. V- J plaaster.
Rohkelt kadakaid ja lehmakooke. Koogivalmistajad ise paistsid ka oma suurte sarvedega mere äärest kätte. Saareidüll küll, aga kõhe hakkas. Hea, et tulema sain! :) Poolsaare tippu Rumpo aarde juurde ei hakanud minema, midagi peab teiseks korraks ka jääma. Aare ise polnud raskes kohas, natuke tuli vaid võserikus pusida. EVEJ & aitäh!
Tee tundus ilmatu pikk, lisaks veel päike sillerdas otse pähe ning ei olnud grammigi tuult. Neid kadakaid on seal tõesti mitu :)
Praegu - ning logisid lugedes tundub, et juba pikemat aega - on selle aarde nimi Lehmavaatleja 2. Kõik kiidavad pikka jalutuskäiku, jalgrattaga tulles on valikuvariante poole rohkem, ma valisin siis selle kiirema. Teiselt poolt elektrikarjust Rumpo poole edasi vändates sain rallilehmadega võidu ajada, nemad müdinal kadakate vahel, mina müdinal killustikku mööda.
Natuke tuuseldasime kadakate vahel ning varsti aarde leidsimegi.
Mõnus väikene jalutuskäik päikse käes :) aitäh peitjale :)
Eelmine aasta enam-vähem täpselt peitmise ajal olime parasjagu Vormsil siis kui siin saarel veel vist kuus aaret oli. Isegi sellelsamal platvormil käisime ära teel tippu, aga aarde lõhna ei tundnud.
Igatahes oli nüüd hea võimalus üle vaadata, mis aastaga muutunud on. Ega palju ei olnud, lihtsalt see kord nägime veisemugusid palju lähemalt. Otsimine toimus juba poolpimedas ja üsna väsinud olemisega, aga lõpuks saime ikkagi kätte.
Aitäh!
Kuna õhtu hakkas väga kätte jõudma, jäi see päeva viimaseks aardeks. Tegelikult olime eelmisel aastal umbes aarde peitmise ajal siin, aga ei tulnud selle peale, et aardelõhna järgi esmaleidma hakata.
Andis ikka jalutada seda otsa, eriti kuna Vormsi eripruul juba autos sügelemas oli. Lõpus olid karvased ja sarvilised mugud, kelles meie tegevus mõningat huvi tekitas. Kadakate kõhvitsemise ajal oli pidevalt ootus, et millal nüüd üks karvane molu välja ilmub. Viimaks saime aarde kätte ja asusime tagasiteele, auto juurde jõudsime juba üsna pimedas. Nüüd saime aga laagriplatsile suunduda ja puhkama asuda. Aitäh!
See jäi seekordse Vormsi tuuri viimaseks leiuks, 10-ks. Polnud üldse kindel, kas jõuame aarde juures käidud, sest praami väljumisaeg oli juba päris lähedal. Jätsime auto märgi juurde ja andsime jalgadele valu - jõudsime ikka käidud ja õigeks ajaks sadamasse praamile. Väga mõnus koht jalutamiseks tegelikult, eriti tänase ilmaga. Õnneks jäi tipus olev aare võtmata, nii et on põhjust tagasi tulla :-)
Täna oli küll üks selle suve haruldane päev jälle käes. Päike säras taevas ja ilm oli uskumatult soe. Mõnus oli ette võtta jalutuskäiku selle aarde juurde. Ma polegi vist elu sees nii palju kadakaid näinud. Polnud ammu ka nastikuga kokku jooksnud. Veel oli kosta mõningaid häälitsusi, kuid pilti polnud. Vihjest oli küll nüüd palju abi :) Päris pikalt sai otsitud. Kadaka maitse oli lõpuks suus :) Lisavihjest oli aga väga palju abi ning see meid aardeni viiski. Aitähh peitjale ilusat kohta tutvustamast!
Kui mina kunagi ammu klassiekskursioonil Vormsil käisin, siis meie telgid olid justnimelt Rumpos ja mäletasin Vormsit, mis on rohkete kadakatega. Nüüd olime juba teist päeva saarel ja polnud kadakaid eriti näinudki. Kahtlesin juba oma mälus, et äkki ajan midagi sassi, kuid siin sai tõestust, et kõik on õige. Veidi sukeldumisi erinevatesse põõsastesse ja oligi olemas. Aitäh ;)
Selle aarde kohta oli kadakas küll õige vihje. Hommikused parmihammustused sai ilusasti kadakapuude vahel terveks ravitud. EVEJ
Ootasime pikisikmi, et millal see linnuvaatlustorn siis ükskord paistma hakkab. Lõpuks kohal olles olime veidi nõutud, aga kui üles sai ronitud, avanes üle ümbritsevate puude latvade võrratu vaade :). Ilm mängis kaasa ja oli lausa kahju edasi liikuda. Täringut viskasime ka :).
Aitäh aardepeitjale!
Vormsi roheliseks 14/22. Mõnus, siin sai lehmade eest kõrgemale ronida, vähemalt natukeseks :D. Konteiner ja selle sisu muidu korras, aga kinnitus on lahti tulnud - omanik või järgmised minejad võiksid kiirabiks endaga sinna kaasa haarata rulli mäkkaivari teipi ;)
See aare tuli kuidagi üllatusena :) Käisime enne Rumpo aarde otsingut sadama lähistel ära ja vaatasime telgiplatsi üle. Kuna kell oli veel vähe, et laager püsti panna, otsustasime teha veel paar otsimist. Valitud sai siis Rumpo aare. Jätsime auto keelumärgi taha ja võtsime ette taas ühe pika jalutuskäigu. Ühel hetkel mõtlesin, et viskan pilgu korraks gepsule ja kaardilt avastasin üllatuseks, et oleme 50m kaugusel ühest teisest karbist :) Nii saigi tehtud üks väike peatus minitornis ja leitud ka aare. Kuna kinnitus enam karbi küljes ei püsinud, siis vedeles karp lihtsalt põõsas. Nimed kirja ja edasi otsa poole.
Võtsime jällegi autost jalgrattad ja suundusime aarde poole. Linnuvaatlustornis magas mees. Lasime tal veidi kauem tududa. Käisime vahepeal edasi teise aarde juures ära ja siis tagasi tulles ärkas ka mees üles ja lahkus. Saime rahulikult aaret otsida. Algul ikka raskemad kohad ja siis leidsime aarde üsna avalikult lihtsamast kohast. Aitäh vahvasse kohta juhatamast! EVEJ
Meil ilmaga ei vedanud,kallas vihma ja olime ratastega,aga siiski õnnestus koht leida.Tänud peitjale
Jalgrattaga Vormsil 2/9. Leidmine võttis aega umbes 10 minutit, kuna enne oli vaja pista pea hästi paljudesse valedesse kadakatesse. Aitäh!
Ilmaga vedas, päike sillerdas kõrgel ja jalutuskäik kadakate vahel oli päris meeldiv. Nullis ei läinudki üllatuslikult kaua aega. Pärast esimesse kohta vaatamist lihtsalt eemaldusin ja püüdsin leida loogilist kohta ning seekord ühtis peitja loogika minu omaga. Aare heas seisus. EVEJ.
Ilm oli vahepeal kardinaalselt muutunud, sain muretult T-särgis kõmpida. Väga mõnus jalutuskäik oli. Väike krants ka täiel rinnal nautis seda ning õnneks ta ei läinud ka veiste peale käima. Kohapeal oli ikka üksjagu tuustimist enne kui karp näppu jäi. Tänud!
See oli nüüd see koht, kus sai selle päeva kohustuslikud 10 000 sammu ära tehtud. No nii lihtsalt pidi tervislik olema. Ähh, ja kes neid samme ka kõiki lugeda jõuab. Jalutuskäigust sündis ka loodusele väike kasu. Nimelt väike õlle purk jõudis põõsa alt, veidi sobilikumasse kohta. Muidu selline mõnus jalutuskäik, värskes õhus.
On silmi siniseid ja veel sinisemaid :D. No sinisilmad olid aaret vaadanud peale avaldamist ja teadvustanud,et ah see tornike ja selleks korraks kõik. Täna oli sinisilmsetel üllatus suuur kui parklas autost välja pudenedes gpsi näit mitte vähem kui pea kahte km aardeni näitas. Mis mõttes pea kaks km, torn on ju siinsamas? Ja siis alles saabus teadvusesse äratundmine, et oi jeerum, see on hoopis see tagumine linnuvaatlustorn :D. Sai enne teeleasumist proviant autost välja sikutatud ja keha kinnitatud ja astuma hakatud. Kuskilt kostus mingit kummalist linnu häält. Kuulasin hoolega ja no ei suutnud tuvastada , mis linnule see küll kuulub :P, seepeale ohkas Bruno raskelt "oh linnalaps" ja siis sain aru küll, mis linnule see hääl omane on, no muidugi , otse loomulikult Lambale, ei kellelegi muule tiivulisele :D( olgu veel mainitud, et see hääl oli esteks väga vaikne ;) ). Aga kuidas ma ka oma kaela pikemaks ei sirutanud ja kadakate vahele ei piilunud, no seda hääleomanikku ma näha ei saanud, väga osavalt oli teine kadakate vahel peidus. Edasi ei juhtunudki midagi, kõmpisime looduse üle arutledes tornini ja siin läksid kõik eri suundades. Gpsi omanikud ajasid erinevates suundades nulli taga ja gpsita otsijad leidsid aarde ja pidasid peenikest naeru. Oma kurvastuseks pean tõdema,et taas olin mina viimane-hapupiimane ,kes nägijaks sai :P, seega kribasin nimed kirja ja tatsasime aga auto poole tagasi. Olime natike maad astuda saanud kui tagant kostis mingit kummalist häält. No olen jah linnalaps, aga see heli ei kuulunud küll ühelegi loomale( siin poleks osanud seda häält oodata teatud märkide tõttu raja alguses ) , nii hõikasin vaid eesminejatele ,et tee pealt eest. Auto vuras meist mööda ja saime mööda teed edasi kõmpida. Kogu see jalutuskäik võttis vist tunni ja edasised aarded said sellevõrra tempokamalt võetud. Vahepeal tekkis küll tahtmine peita samale rajale lambavaatleja 1 ja 2, kuid kuna seda lammast ikka veel näha es olnud, siis jäi see temp tegemata. Tänud jalutuskäigu eest kadakate vahel, okkaid sain veel praamil krae vahelt korjata :D!
Nüüd leppisime kohe kokku, kui kaua me otsime. Panin mobiiliga meeldetuletuseks äratuse ja hakkasime samu vigu kordama ja samu kohti läbi vaatama. Margus aga tegi midagi teisiti ja tema päästis meid väga piinlikust olukorrast välja. Tänan aarde eest!
Üllatus oli see tõesti, et ta end just kadakas peidab. Hästi peitis va sindrinahk, meil sai kannatus otsa ja otsustasime vahepeal Rumpo aaret külastada.
Uuuhh! Üks hullemaid otsinguid meie jaoks sellel saarel. Kadakaid jätkus hulgim ning aaret polnud kuskil. Lõpuks ähvardasime aaret, et kui ta 20 minuti jooksul kadakate vahelt välja ei astu ja meile ei raporteeri oma kohalolekust, siis me läheme paremaid aardeid otsima. Mõjus. Ei läinudki kaua, kui karbike Margusele silma jäi. Okkaid saime veel tükk aega riiete seest nokkida.
Õhtul peale talgutöid poolsaarel sõitsid kaaslased autoga ööbimiskohta. Mina asusin teele jalgsi et möödaminnes aare leida. Kuna terve päev sai niikuinii kadakaid saetud ja tassitud siis siinne võsa eriti ekstreemne ei tundunud. Siiski pidin oma pool tundi ringi uitama enne kui logi kirja sai. Oskasin isegi kahe meetri pealt karbist mööda vaadata. Aitäh!
Vormsi ratastel 13/16. Rumpo on üks lahe saba, siin sai lausa kaks aardepeatust teha. Kotkas tiirutas ja jälgis meie liikumist kotkapilgul, aga õiget põõsast ikka kätte ei näidanud.
Vormsi rüüsteretk ratastel, teine päev. Aitähh saarele kutsumast!
Leitud Estiko kahepäevasel saarereisil jalgratastel. Ööbimiskohast Rumpos jäid need kaks aaret paraja hommikusöögieelse jalgrattasõidu kaugusele. Päris pikalt sai erinevaid vihjeobjekte uuritud, enne kui karp silma jäi. Õnneks oli matkarada hommikul inimtühi. See hall teip väga niiskuskindel pole, tuunisin veidi kinnitust. Tänud.
Vormsivallutus kohalikel rendiratastel. Minu oma meenutas küll pigem vokki aga 90km saareavastust pidas vastu ;)
Tänud, tore päev oli!
Oi kui palju ma seal aaret otsides vihejepõõsaid ämblikuvõrkudest puhastasin ja kõik asjata, sest lõpuks leidis ikkagi aarde Piia. Raamatus mitmed tuttavad nimed juba ees. Lisan ühe pildi aardest ka et teistel otsijatel lihtsam oleks :)
Suur oli meie erutus kui Vormsile jalgrattamatkale mineku eel avastasime, et Vormsile on tekkinud mitmeid uusi ja ka leidmata aardeid, nagu nt see aare. Kahjuks oli Tanel juba igale poole ette jõudnud :) Rumpole minnes me midagi peale ämblikuvõrkude ei leidnudki - lõpuks tulid mugud segama. Tagasitulles proovisime uuesti ja seal ta muidugi oligi - "ainsas loogilises kohas" :)