Kumbli

 1 

Otsisin esimese merekogemuse jaoks aaret ja see kirjeldus oli suht toetav. Varem oleme oma paadiga vaid ujumisrannas hullamas ja ümberminemist katsetamas käinud ja merd seni aukartusega vaadanud. Mõtlesime et proovime natuke ja kui hull siis saame jala ka ehk madalikult tulema. Üritasime kokkupakitud paadiga veidi matkata aga liiva sees kaugele ei jõudnud minna. Tuult veidi oli ja lainet ka saarte vahepeal. Sõit sujus kenasti ja oli väga huvitav kivide ja kormoraanide tõttu. Nautisime armast saarekest ja imestasime loomaraja üle mis risti üle saare kulges. Peidukas oli ka mõnus ja ühe tantsuplatsi moodi lamedal kivil sai isegi batchatat meelde tuletatud. Siit oli plaan ka Aegnani edasi jõuda mis ka õnnestus... Tänud armsa saare ja asjaliku kirjelduse eest.

 2 

Veidi aega tagasi suutsin vinguda, et mispaganapärast mul keldris need SUP-lauad vedelevad. Et need näevad ju koos minuga vett harvemini kui hea laps jõuluvana. Ja siis tuli hommikul ettepanek, millest ei saanud keelduda.
Tegime oma pikad päevatööd ära, haarasime need igavlevad SUP-lauad keldrist kaasa ja asusime teele. Algul tundus, et stardipaika kulgemine muutub logistika Waterlooks aga ei - pea üheaegselt saabusid mõlemad meeskonnad parklasse.
Tegime õige otsuse, et seekord saab ujuma vaid üks laud -vähem pumbata ja lihtsam sõuda.
Kuidagi saime õhu lauda pressitud ja laua läbi haisva adru puhtamasse vette ja sõit läks lahti. Veepinnal laual istudes tundusid lained muidugi hiiglastena ja kui seljataga käis plärtsatus koos kilgetega siis ma hakkasin küll heietama, et kas tasub ikka sellise tormiga nüüd edasi pressida. Õnneks mind kuulda ei võetud ja tuli edasi aerutada. Jalad muutusid rätsepistmest täiesti tundetuks, lõpuks tekkis isegi hirm püsivama närvikahjustuse suhtes. Ja sellise sensoorse aparaadiga libedatel kividel randa ukerdamine meenutas päris mitmepromillilist kõnnakut.
Vaated kõrvalsaartele ja ka Tallinna poole oli loojuvas päikeses lausa imelised. Kumbli jäi mulle väga ilusa kohana meeltesse. Tagasitee kulges tagantuules täieliku lustina.
Et tegemist on omamoodi juubeliga, sellest kuulsime alles parklas enne lahkumist. Nii osutuski kulg tähistamiseks.
Õnnitlused veelkord Annale ja Kallole! Aitäh, et olete meid sageli kaasa kutsunud. Enamik minu parimaid geomatkade mälestusi omavad ühisosa teiega. Väga loodan, et tulevik toob samasuguseid juurde.
Aitäh.

 10 

Täpselt nagu paljud teised, nii oleme ka meie kordi ja kordi võtnud hoogu, et seda meretagust aaret külastada ja see üles otsida. Ometi ei ole see kõigi nende aastate jooksul õnnestunud. Täna aga joondusid kõik tähed (kindlasti oleks me neid taevas ka näinud, kui nii valge poleks olnud, seega nägime vaid päikest ja ka kuud) ning see tegu saigi teoks.

Mis tegi tänase päeva meie jaoks teistest päevadest veidi enam sobivamaks, on asjaolu, et täna 10a tagasi leidsime oma esimese aarde. Selleks sai kodule lähim aare Irise2, mis möödunud talvel veidi kannatada ning mida me hommikul hooldamas käisime. Aare on nüüd taas leitav ja ootab külalisi.

Tänase ilusa ja natuke ümmargusema õhtu puhul otsustasime aga sõbrad kaasa kutsuda, SUP-laudadele õhu sisse ajada ning merele minna. Mõeldud-tehtud. Veele mineku koht sai kodus välja vaadatud ning me ei lootnud läbida kõige lühemat distantsi vee peal, vaid pigem, et oleks mugav veele saada. Nii näitasidki aparaadid kaldal laudadele minnes vahemaad aardeni 1,7km. Tuult polnud, lainetust ka peaaaegu mitte, minek. Ei tea, kas oskused on talvega rooste läinud või tekkis äkki kerge vastutuul ja kadus tasakaal, aga kui olime ca 100m sõita saanud, käisime meie Annaga oma lauaga kummuli. Mnjah, ei mäletagi, et sellist asja oleks juhtunud, aga nüüd siis juhtus. Muidugi ununes ennist ka kinnitusnööd jala külge panna, seega oli kiiresti vaja tegutseda, et laud kuhugi ära ei ujuks. Kõik laabus kenasti, saime laua kätte ja saime ise lauale tagasi ning sõit võis jätkuda. Kui kalda ääres oli meri rahulikum, siis kaugemal tekkis ikka lainetus ning kõigutas me lauda omajagu. Õnneks suutsime siis juba end ilusti nivelleerida ning ohtlikke olukordi enam ette ei tulnud.

Päris enne saarele jõudmist, kui me olime juba randunud (aardest veidi eemal) märkasime teist SUPitajat ning Anna tundis ära, et see on Helgs. Terased silmad! Kes oli saarelt ja kes saarele minemas, polnud mahti pikalt lobiseda ning jätkasime oma teed. Pärast mandril saime veidi pikemalt lobiseda.

Kuna randusime veidi varem, siis tuli ka saarel veidi jalutada. Huvitaval kombel polnud siin linde pesitsemas (ilmselt seetõttu pole siin hetkel ka liikumispiirangut). Vaatasime ringi, klõpsisime pilte ning peagi olime õiges paigas ja peagi oli ka karp käes. Nimed kirja, veel mõni pildiklõps ja tagasiteele. See oli palju rahulikum, kuna ka tuul oli nüüd tagant. See lõik kulges ka palju kiiremini ning ilma mingite vahejuhtumiteta.

Oli mõnus ja meeldejääv õhtu. Tänud kaaslastele ning muidugi tänu peitjale, tänu kellele oli põhjust siia tulla.

Kümnendale aastapäevale igati sobilik ning meeldejääv aardeleid. Geopeituse lehe järgi on see täiesti ebahuvitav 5917. leid, kuid mis teeb asja huvitavamaks, täiesti planeerimatult on see GC statistikute hinnagul meie 8000. aardeleid, seda siis päris aarete leidude arvestuses. Üldine GC loendur näitab, et see on 8703. aardeleid, aga sinna arvestusse lähevad ka Adventure Lab'ide punktide külastused. Seega on meie leiutempo olnud keskmiselt täpselt 800 aardeleidu aastas, mida ei olegi nii vähe. Sealjuures kõige leidudevaesem aasta on olnud 2016 (195 leidu) ja kõige rikkalikum koroona-aasta 2020 (1531). Viimasele numbrile annab oma osa kindlasti ka meie oma mäng mängus, mis sai ette võetud 2018.a. jaanipäevast alates ja kestis kuni 2021.a. 21. märtsini ja mille kestel sai 1001 järjestikust päeva leitud vähemalt üks aare päevas. Ka see on asjaolu, mida saab helgelt meenutada.

Möödunud 10 aasta jooksul on see hobi röövinud ilmselt tuhandeid tunde me elust, võtnud arvestatava summa rahalise väljaminekuna, kulutanud ohtralt kütust, närve ja ajurakke, aga seevastu väga palju tagasi andnud uute avastatud paikade, filigraanse teostusega aarete, paljude uute sõprade ja mõõdetamatute emotsioonide näol. Seega, kas me kahetseme, et oleme sellise hobi omale leidnud - kindlasti mitte. Kas me jätkame seda teekonda - kindlasti!

Veelkord tänud tunkile selle aarde eest ning tänud kõigile geokolleegidele, kellega oleme sel teekonnal tutvunud, ühiseid radu käinud ning ühist aega veetnud. Kohtume Geojaanil!

 6 

Jaanilaupäev möödus meil Harjumaal. Kuna hiljem oli niigi Piritale ja Haabneemele edasi minek, siis otsustasime riigipüha eriliselt vürtsitada. Sarnaselt möödunud suvel läbitud Kajakamuna retkele valmistasime end samal moel ette. Lõpuks lähtusime ka kirjelduses toodud trajekoorist, et esmalt suund Kräsuli peale ja siis Kumblile. Lähenesime algul poolsaare idakallast mööda kuni tippu. Seejärel ronisime vette. Peletasime isegi kõik linnud eemale. Püüdsime võimalikult optimaalset teekonda leida. Lõpuks läksime etapikaupa, mina ees ja Mirjam tuli järgi. Isegi minul kui kahemeetrisel oli korraks vesi peaaegu rinnuni. Aga siis sai madalamad kohad leitud ja lõpuks oli vaevu põlvini veetase. Kumbli saar ise oli tore ja mõnus astumine. Aare leidus väga lihtsalt. Istusime veel veidi kivil, soojenesime ja kuivasime ning siis oli aeg juba tagasi liikuda. Hiljem Strava kaardilt vaadates oli näha, et praktiliselt identne teekond oli edasi ja tagasi. Kokkuvõttes tuli veidi üle 5 km "jalutamist" ja vees sumamist. Meie jaanilaupäev algas väga meeleolukalt, aitäh!

 8 

Jaanilaupäevale kohaselt oli täna metsikult palju rohkem vaba aega kui tavapäraselt ning seega kohe oli tunne, et tahaks midagi ekstreemsemat teha. Pandju oleks olnud esimene valik, aga seal hetkel liikumiskeeld. Kuigi oleks ju nii ilusti kuiva jalaga kohale saanud. Natuke kaarti uurides tundus ka Kumbli tehtav.. Kajakamuna sai ju ära toodud ja seal oli teekond hulga pikem. Mõeldud-tehtud, kaks komplekti riideid autosse ja minek. Parkisime äramärgitud kohta ning hakkasime mööda randa minema. Juba see oli üsna huvitav käik, sest vesi oli üsna madal ning kivide vahel sai rahulikult astuda. Poolsaare tipus läks aga veelgi huvitavamaks. Eks teada ju oli, et vette peab minema ja teada oli, et tuleb minna meelevaldselt Kräsuli saare poole ja sealt alles Kumbli poole. See ei takistanud meid aga esiteks kõige otsemat teed proovimast. Kui aga vesi veidi liiga kõrgele hakkas tikkuma, panime tagasikäigu sisse ning tegime plaanid ümber. Saatsin Märteni koos maise varaga ees, sest asjade kandmiseks tundus 2+m natuke parem 1.7m. Märten sumpas nii kaugele, et jäi enamvähem puusani vette ning mina siis läksin järgi - et ikka orientiir olemas oleks. Kui aga vesi juba rinnani tikkus, siis mõtlesin küll, et oleks ikka pidanud bikiinid panema ja poleks muret olnudki :D Kräsuli juures läks vesi aga üsna madalaks ning sealt saime juba suuna Kumbli peale võtta. Emake maa oli ikka väga kallis tol hetkel. Aarde leidmiseks palju aega ei kulunud ning pigem soojendasime end kivi peal nagu kaks rästikut. Kuna aga ahvatlev grill-liha ootas, siis pidi vaikselt tagasi minema hakkama. See aga oli veel huvitavam, sest kuigi tulles sai natuke maamärke üles täheldatud, et kust-kuhu keerama peaks, et mitte ülepea vette sattuda, tundus asi korraks üsna lootusetu. Kui juba Märtenile oli vesi rinnani.. eelistasin seda ujumise varianti siiski mitte proovida. Kuidagi silmaga mere erinevaid pruunrohesiniseid toone eristades suutsime püsida enamvähem kursil. Mandrile jõudsime nii, et a) keegi ujuma ei pidanud, b) maine vara jäi ka kuivaks. Success!! Peale seda rännakut liivaste jalanõudega autosse liikumine oli küll piin, aga oi need kuivad sokid.. Aitäh!

Nagu oma jälgedes oleks tulnud tagasi

Nagu Everesti oleks vallutanud

 1 

Meie teekond esialgu Kumblile algas Oti lõukast. Seal sai kenasti piisavalt vee lähedale parkida, et polnud pikk tee kajakke kalda äärde vedada. Eks natukene kivine oli, aga nende vahelt sai kenasti manööverdatud mõnevõrra sügavamale vetesse. Tol hetkel oli veel ilmaolud soodsad ja sai üpris otsejoones saare suunas mindud. Natukene enne randumist märkasime et me polnud saarel ainsad külalised - saare ainsa puu lähedal oli metskits oma pisikese järglasega. Kahjuks, kui me juba olime jõudnud maale jõudnud ja aardega tegeleme, siis nad mingi hetk ehmusid ja hakkasid üle madala vee Kräsuli suunas minema. Kui emale oli veetase väga madal ja ta sai suuresti hüpete abil veetakistuse ületatud, siis kitsebeebi mõnda aega ujus tema sabas, aga siis otsustas tagasi pöörata. Meie otsustasime, et parem rohkem neid ei sega ning liigume edasi Aegna suunas, et ema saaks rahulikult tagasi tulla. Loodetavasti ta seda varsti tegi ka.

 1 

Käime Kumblil ka ära?, oli meie küsimus Kärdile. Mõeldud, mindud. Dauno viskas supi bussi , juba täis lastud ja vurasime Rohuneeme. Kusagil tee otsas ronisime koos supiga autost välja ja Dauno läks parkimiskohta otsima, kus meid oodata. Alguses üritasime mööda randa mingi aeg minna, siis hakkasid aga erasildid pihta ja me tatsasime vette. Kui lõpuks saareke paistma hakkas, hüppasime supile ja asusime sõudma. Siuh ja sauh ja olimegi kohal. Käisime aarde juures ära, tagasiteel tegime sildi juures pilte ja saigi jälle supile hüpata. Laine oli tõusnud ja koguaeg tahtis laua ümber tõugata. Korra see isegi õnnestus, laud oli kaldu, mina prantsatasin vette, suutsin aga hoida lauda nii kinni, et Kärt jäi lauale. Lõbus oli , oleks seda teadnud, oleks varem tulnud. Tänud

 1 

Topeltpatereis käidud, küsis Krissu, et kas tahan ka siia tulla. Ikka. Saime pisut lähemalt saarele jalutama hakata, kui soovitatud parkimine. Läksime mööda rannaäärt kuni nägime soovitud saart, siis hüppasime supi peale. Vesi oli täitsa mõnus soe. Laineid veidi oli, kui mere pealt ära saime oli mõnus sile. Tagasi tulime ainult supiga sõudes, nii sai kiiremini. Väga lõbus retk oli. Aitäh siia kutsumast ja aarde eest!

 1 

Valisime ilusa sooja, päikeselise päeva ja läksime tegema saarte trippi - alustasime kell 10.50 Naissaarelt , siis edasi Kumbli, Aksi, Rammu, Pedassaar, Malusi, Keri ja lõpetasime kell 22.40 Naissaarel. Kumbli oli siis esimene. Paadi jätsime saare idaküljel olevasse soppi ja veest jalutasime kaldale. Läbi kõrge rohu kõndisime aardeni. Leid oli lihtne ja kiire. Tänud!

 1 

Sel nädalal jälgisime hoolega ilmaennustust ja kui täna lubatud kuumalaine kohale jõudis ja tuulevaikne ka oli, siis oli selge, et retke Kumblile pole mõtet enam edasi lükata. Eks sooja ilma olid nautima tulnud teisedki ja soovitatud parkimiskoht oli tuugalt autosid täis. Sõitsime natuke edasi ja leidsimegi omale mõnusa koha. Aardest olime nüüd veel kaugemal, kuid merele jällegi lähemal. Ja SUP-laua tassimisel on see ju üsna oluline. Lükkasime kohe auto kõrval SUP-ile õhu sisse ja kuskil Oti Lõuka kandis veele läksimegi. Natuke oli tuulekest siiski siinpool poolsaart, kuid väga mõnus liuglemine. Kalda lähedale väga minna ei tahtnudki, sest seal on palju suuri kive vees. Kumblile jõudes tegime väikese peatuse, vaatasime natuke kaarti, hindasime olukorda ja otsustasime, et liigume aardele lähemale siiski mööda veeteed. Linnud meie vastu kurjad polnud, nad istusid üsna rahulikult kividel. Kuid tundus, et kõrges rohus müttamine on tüütum, kui vaikses vees loksumine. Umbes-täpselt õiges kohas randusime, hüplesime kividel kaldale ja proovisime vältida nõgeseid. Aare oli ilusti oma pesas. Logisime, vahtisime ringi igas suunas ja asusimegi tagasiteele. Kokku kulus selle 3,5 km läbimiseks umbes 1,5 tundi, aga ega me kuhugile ei kiirustanud. Nautisime ilma, mõnusat merevett ja vaikset kulgemist.
Nüüd on siis kõik Tunki peidetud aarded leitud, ei teagi kuidas edasi minna, kui kõik sihid vallutatud :) Loodetavasti tuleb uut ja sama head kraami aardemeistrilt varsti juurde. Suur aitäh selle maanukikese aardega äramärkimise eest, meil oli ütlemata vahva pealelõuna.

Vaade Kräsulile

Parkla Kumblil

Ideaalne ilm veelõbudeks

Meie teekond

Leitud, logitud, tänan!

 1 

Väidetavalt Mere perele kuuluv kinnisvara blokeerib eeskujulikult mis-iganes-seaduslikku igainimese ligipääsuõigust merele. Kaalusin üle aia ronida ja seda demonstratiivselt kuulutada, kuid pikapeale kadus soov arestimaja seespoolt kogeda. Mööda rannikut saab Kumbli poole täiest edukalt astuda ning kui ühel hetkel vasemat kätt trepp vastu vaatab, siis sellele kiusatusele ma enam vastu ei pannud. Mööda eramaa ja videovalve siltidest julgelt kuiva maa peale. Vesi oli veel täiesti viisakalt soe ja kannatas lühemat ujumisotsa ilma milleta ma toime ei tulnud.

Tänan peitjat aarde eest.

 1 

Kui eile käis Juta välja mõtte, et lähme SUPidega Topeltpatareid vallutama, kas siis kolmapäeval või neljapäeval ja kuna kolmapäevane päev sai nüüd ära kasutatud eelneva aarde juures, siis jäi veel üks vaiksema ilmaga päev ju üle ja seda tuleb kuidagi kasulikult ära kasutada. Seega kõne Jutale ja punuma. Kui ma kohale jõudsin, olid teised veel üüratumas kauguses ja ma otsustasin üksi minna aaret otsima. Meri oli mõnusalt vaikne ja nii ma sinna üksikule saarele aerutasin. Tegelikult oli mul selle saarega kaks eesmärki. Mul oli saarelt plaanis aare korjata ja ka samas saarele tiir peale jalutada, et oma ümber Eesti matkaga edasi minna. Nii ma siis saarel silkasin palja säärega nõgeste vahel kuni aardeni. Seal logi kirja ja edasi saare tippu ja siis mööda teist kallast tagasi. Tagasi liikudes sattusin teise aarde otsa. Oh see oli äge asi. Mõtlesin hetke, kas võtan kaasa ja nu kuidas siis muidu. Ei saa ju sellist väärtuslikku asja maha jätta. Nii ma siis teda seal nõgeste vahel vedasin, kuni jõudsin tagasi oma sõiduki juurde. Kuna mul olid veel kurjad plaanid siin kandis, siis viskasin oma aarde pilliroo puhma ja..... Aga see nüüd juba teine jutt ja see läheb juba mujale üles. Suured tänud peremehele siia kutsumast. Mulle väga meeldis see koht.

Minu teine varandus.

 2 

Eelmise päeva Topeltpatarei õnnestunud otsimisest tiivustatuna otsustasime, et täna on Kumbli päev. Arutasime siis nii ja naapidi, kuid mitme möödarääkimise tulemusel juhtus nii, et esimesena (ja üksinda) käis Kumbli juures Janar, siis meie Saskiaga ning viimase ekipaažina Mare ja Martti.

Tegelikult oli mõeldud nii, et me sõidame Saskiaga randa, paneme SUPid täis ja siis ootame viimast ekipaaži. Janar oli ju lubanud, et meri on tuulevaikne, vaid õhkõrn virvendus peal ning chillida väga mõnus. Kahjuks tund aega hiljem, kui meie Rohuneeme saabusime, olid tingimused sootuks muutunud. Tõusnud oli tuul ja ka laine oli ausalt öeldes, suht arvestatav.

Panime siis SUPid selga ja jalutasime Saskiaga nii poolsaare tippu kui võimalik. Seal lükkasime lauad täis ja asusime teele. Gepsu järgi oli sõidumaad 1,1 km. No ei olnud ok otsus, võib tagantjärele öelda. Olenemata sellest, et meil olid vestid seljas ja tuul viis ikkagi pidevalt ranna poole, tundus selliste lainete vahel sõitmine suhteliselt ohtliku tegevusena. Lõpuks Saskia jäigi poolsaare tipu juurde maha, lahtise vee juurest sõita ei julgenud.

Mina aga kütsin saarele, iga jõutõmme võrdus 1 meetri edasiliikumisega. Kuidagi jõudsin saarele ja vinnasin SUPi kaldale. Aarde leidsin muidugi kiirelt, kirjutasin oma nime Janari nime taha ning peitsin tagasi. Aardega kõik korras.

Ja siis algas lõbusõit. Lõbusõit sellepärast, et lained olid ikka kohati poole meetri kõrguseks kasvanud, tulid üsna teravalt üle SUPi ääre ning tuul puhul üsna võimsalt. Lõbusõiduks nimetan seetõttu, et kõik see viis mind rannale lähemale ja tegelikult oligi täiesti nauditav. Poolel teel sain veel Saskiaga kokku ning siis chillisime juba kahekesi. Aerutama ei pidanud üldse.

Vahetult enne lõppu kohtasime Maret ja Marttit. Palun vabandust, et ma ei oodanud teid. Kuidagi läks sekeldades meelest, et me pidime korraga sinna sõitma. Uuest saarele sõitmisest ma aga vaimustuses ei olnud.

Randudes avastasin, ohh üllatust, olen taas kord oma uime ära kaotanud. Just eelmisel päeval jäin uimest ilma, enne siia sõitu soetasin Surfhousest 12 euroga uue ja nüüd olen sellest jälle ilma. Raharaiskamine :) Sama hästi oleks võinud selle lihtsalt ise minema visata. Egas midagi, tuleb taas uus osta.

Aitäh aarde eest, teistmoodi seiklus. Uuesti ei teeks, aga meenutada on äge.

 2 

Sai kokku lepitud Jutaga, et liigume täna SUP laudaega Kumblile. Läks aga nii, et kõik käisid aarde juures erineval ajal. Kui meie Marega asusime teele oli korralik lainetus ja tuul ikka vastu. No kui juba siin oleme siis tuleb ikka ära teha. Poolel teel tuli Juta vastu, lehvitasime ja jätkasime teekonda. Kumblile maabusime mandri poolsesse otsa ja jalutasime aardeni. Saarelt leidsime lisaks aardele mitme linnu luustikud ja ilusad valged nn "Ingli tiivad" vist olid luige luustikud, üks igavesti pika kaelaga. Tagasi teel lainetas mõnusalt aga laine kandis vähemalt ranna poole. Ei olnudki sellistes tingimustes varem sõitnud aga saime hakkama. Tehtud. Tänud peitjale.

 1 

Et patarei juures läks üsna kiiresti ja päev oli alles noor, siis tõstatus küsimus, et mis edasi. Kuna väljapakutud Kumbli sobis hästi, siis saigi suund sinnapoole võetud. Jällegi oli Mikil veeskamiskoht juba teada, seega seda otsima ei pidanud ja peale väikest einet saigi hakata jälle paati lahti pakkima. Kui teiselpool neeme oli juba näha, et kisub tuuliseks, siis meie pool oli veel täitsa kena ilm. Igatahes, paat koos saime mõõdukas tuulevaikuses teele asutud. Saarele jõudes jäi aare ruttu näppu, üks logileht küll pani mere poole ajama, aga selle saime karpi tagasi püütud ja edasi sai natuke niisama saarel tiksutud, kuniks oli aeg tagasi minna. Seda viimast küll muidugi ühe Aegna aarde ringiga. Tänud aarde eest ja Mikile meresõidu eest!

 1 

Ühelt meist sai kohtus praks läbi, teisel järjekordne töönädal, nii et ajasime rinna uhkelt ette ja otsustasime ühe õhtuga Aegna tühjaks tõmmata. Õnneks oli meil oidu alustada Kumblist, sest Kumbli ja Kurjade Inimeste Saare vahele jäi päris palju kive, mida ainult valges näeb. Mina arvan, et Kurjade Inimeste Saare kurjad inimesed viskavad neid mööduvate veesõidukite pihta. Igatahes oli neid kive väga palju ja ühele oleksime napilt täie lauluga sìsse sõitnud. Kurjade Inimeste Saare kurjad inimesed oleksid siis kindlasti rõõmustanud ja meid õhtul vardasse ajanud. Kumblile jõudes jäi Kaups kivide vahele laveerima. Mina lendasin vette ja võtsin suuna aardeni. Leidsin selle kiiresti ja viskasin veel pilgu Kurjade Inimeste Saare peale. Kahjuks või õnneks ühtegi elanikku ei näimud, aga kuna nad teatavasti on väga kurjad, siis küllap nad ihusid parasjagu kirvest või miskit.

Tulin kohele SUP lauaga. Mõnus sõit väikese lainega.

 1 

Enne Aegnat jäi see aare teepeale ette. Loomulikult pidime seal ju peatuse tegema. Paadist maha tulles tundus et aarde leidmiseks peab korralikult nõgeste maksu maksma, aga õnneks paar sammu kivilt kivile ja jalad jäid peaaegu puutumata.

 1 

Sai nädalavahetuse plaani võetud, et Aegna aarded tuleb ära võtta ja otse loomulikult ka Kumbli!

Kui libedad kivid ületatud ja saare kohaliku kitsega tutvus tehtud said ka nimed kirja pandud

 3 

Seda aaret olen pikalt piidelnud ning teinud ka plaane sellele lähenemiseks. Küsite, et mida, skeem on ju aardekirjelduses olemas - mine ja logi. Nojah, aga nagu mul viimasel ajal kombeks on, soovin läheneda mere poolt, purjekaga. Ja see pole nii lihtne. :)

Sel aastal on aga "Elektra" kodusadam Tallinnas ning kuna ka Andrea tuli külla, siis oli põhjus võtta suund Lennusadamast Aegna poole. Esialgu küll ideega vaadata üle Aegna "sadam" sealsete sildumisvõimaluste osas. Ja kaardistada natuke Suurt salme. Aga kui siis Kräsuli juures ankrusse saime ning laeva mõõteriistad näitasid veetemperatuuri üle +22, otsustasin proovida. Päästevest selga, raadiosaatja kaasa, telefon veekindlasse kotti ja minek.

Ujuda tuli GPS-i järgi ca 100 meetrit. Sellele järgnes retk mööda Kräsulit. Seal on küll mitte eriti kutsuvad eravalduse sildid, aga kallasrada on teatavasti kõigile kasutamiseks. Ja omanikud on sellest vist ka aru saanud, kuna kõik oli kenasti niidetud. Nii jõudsingi kohta, kus järjekordselt vesi vahele tuli. Seekord ulatus see soe supp aga ainult vööni ja peatselt olin järgmisel saarel, kus kohalikud linnud minu üle väga ei rõõmustanud. Üks üritas lausa pähe s*****a. :)

Seega suund kiirelt nulli poole. Mis kujunes ka parajaks katsumuseks, sest sattusin nõgestesse, mis mu paljaid varbaid korralikult kõrvetasid. Aga lohutasin end sellega, et ehk tagasiteel meri jälle jahutab. Igatahes, aarde leidsin kiiresti ning logiraamatust nägin, et täna on seda ka juba külastatud. Nii et arusaadav, miks kohalikud lendajad ärritunud olid. Panin siis logi kiirelt kirja ning keerasin otsa ringi, et neid mitte rohkem häirida.

Tagasi "Elektral" oli tunne mega - sellist vägevat elamust just iga päev ei saa! Suur tänu aarde eest!

https://www.facebook.com/syelektra/

Ankrus ja päevamärk üleval

Kaardi järgi on ümbrus ikka hirmus madal

Vesi laseb ujuma minna küll

Varustus seljas, plätud hambus

Niimoodi see ujumine käis

Kumbli, siit ma tulen!

 2 

Alles eile sai Kuuli Muna juures SUPitamas käidud ja mereõhk hakkas nii meeldima, et uus retk vaja kohe ette võtta :) Seekord siis kajak sõiduvahendiks. Polnud sellegagi oma 10+ aastat sõitnud ja kui lootsin, et on stabiilsem kui SUP, siis eksisin, see kõikus veel rohkem :D, kuigi meri oli sama kaunis ja vaikne kui eilegi. Alustasime umbes siit - N 59° 33.768', E 024° 48.483' ja etteruttavalt ütlen et kuna pärast jõudsime veel Aegnalgi käidud, siis tuli 6km ring kokku. Erilisi seiklusi tee peal ei juhtunud, kivi otsa ei sõitnud, ümber ka ei läinud, polnud kohal ka Silverit, Tarmot ja Merlet, kes olid lubanud mulle nullis Pina Colada laulu lasta, nii et igaaaaav :D Tegelikult aga oli väga mõnus retk ja hea trenn kätele, neist täna tundus, et said kõvasti rohkem vatti, kui nädalavahetusel Kapuusid ronides. Aitäh kaaslasele ning loomulikult aarde peitjale saart vaatama kutsumast!!!

 3 

Kuna Topeltpatarei aardest olin SUPi maitse suhu saanud, siis tahtsin kindlasti veel see hooaeg ka Exega Suppima jõuda. Taavi tuli kampa ja Kumbli tundus selline paras distants õhtusse. Mitte kohe ei meeldi mulle pikas heinas lühikeste pükstega olla aga hakkama ma sain. Tagasiteel Exe kappas mööda sissekõnnitud rada nagu oleks väga tähtis ruttu tagasi jõuda. Korraks oli tunne nagu Nolani filmis, kui hunnik jetisid avamerelt suuna saarele võtsid. Saarest nad siiski möödusid ja läksid vist Aegnale, ei tea - ei näinud heinast kõrgemale :D. Aare end kaua ei peitnud. Ettevaatlikult sai maskeering taastatud ning sammud mandri poole seatud. Tagasitee läks peaaegu viperusteta kuid millegipärast pöörasime ennast natukene liiga vara veest välja ning lõpetasime lukustatud väravate taga. Õnneks lahku mees sai olukorrast aru ja lasi meid välja. Kaardi kasutamine on nõrkadele, eks? Aitäh! EVEJ (139)

https://www.instagram.com/exethegcdog/

 6 

Kui soodsat tuult ei tule ega tule, siis tuleb lihtsalt ilma tuuleta päeva kasutada ja ilma igasugu abivahenditeta saarekesel ära käija. Nii ma siis täna selle jalutuskäigu ette võtsin. Poolsaare tipus vahti pidavad kormoranid tegid mulle suure tiivasahina saatel tee ka kenasti vabaks. Eks see algus pisut salapärane ja multifilmilik oli... merel laius laia laamana kõike endasse mattev udu ja nähtavus oli nii paarkend meetrit. Eks ma siis usaldasin natuke navi ja veel rohkem enda sisetunnet. Ilmselgelt seal, kus on pisutki meretaime paista ei saa ju liiga sügav olla. Lühikesena võtsin esialgu sihi oletatava Kräsuli suunas ja isegi kõige sügavamas kohas jäi pea veepeale ning mingil hetkel ilmus udust ka saar ise nähtavale.. Nii kui Kräsuli udust ilmus, hakkas ka meri jõudsalt madalamaks jääma. Jõudsin vaevalt paarkümmend sammu edasi põhja poole liikuda, kui ka kaua oodatud Kumuli end lõpuks ilmutas. Saarele jõudes ilmutas end lõpuks ka päike ja hakkas vaikselt udukest laiali ajama. Siis oli juba kiire aardeleid ja logimine ning mõnusa hetke nautimine. Eemalt kostsid laevade udupasunate üksikud huiked ja vaikselt ilmus lisaks Kräsulile nähtavale ka Aegna. Ning oligi aeg tagasi mandrile liikuma hakata. Tänan kutsumast.

Seal suunas peaks Kumbli olema..

Kohal :)

Kräsuli ja Aegna hakkavad ka vaikselt selginema

Tänud aarde eest!

 6 

Plaan oli sel nädalavahetusel mugutegevustega tegeleda, tegelesingi, kuni pühapäeva lõunani.. siis hakkasid käed iseenesest geokaarti uurima, no väikse ringi võiks kusagil linnalähedal ikka teha. Viimsi kant on leidmata täppe täis ja lisaks on ju veel Mart, kelle ees on geosüümekad. Kaardil klõpsides köitis aga tähelepanu punkt meres, nii lähedal ka, kirjeldus loetud, ilm igati sobilik, saigi kiirelt plaan paika.
Laps oli algul isegi valmis kaasa tulema, aga tegin väikese strateegilise vea, võttes kampa ka ühe mugu, kes muidugi proovis minu vahvat ideed torpedeerida, pidin pisut veenma, et mõte on ikka väga hea ja saar on lähedal ja meri soe jne jne. Minul oli nüüd igal juhul kindel plaan Kumblile minna. Pisut oli raskusi leidmaks läbipääs mereni, aga väikese jalutuskäigu järel pääsesime siiski randa. Laps, kass ja mugu jäid kaldale suveilma nautima. Merele mineku kohast näitas linnulennult aardeni 1,4km.

Teekond oli nauditav, tuli vaid jälgida kive merepõhjas, mis kohati olid ähvardavalt lähedal veepinnale, et mitte sabapidi piduratud saada, manööverdasin igaks juhuks väikeste kaartega. Saare lõunakaldalt tegin jalutuskäigu aardeni. Katkist konteinerit eest leides olin õnnelik, et seljakoti kaasa haarasin ning seda eelnevalt tühjendanud polnud, nii leidus kotis ka üks karp. Vaatasin Aegnat, mis tundus nii ahvatlevalt lähedal, mõtlesin, kui mind poleks kaldal oodatud, oleks ehk sinnagi põrutanud.. Mõned tunnid hiljem sain üllatusega teada, et sõbrad virukad väisasid samuti samal päeval saart, oleks teadnud, oleks teid ju võinud sinna ootamagi jääda;) mõnus saar, kaunis suveilm ju..

Peitjale tänud vahvasse kohta kutsumast.
Marti nägin siiski ka korraks:) teinekord tulen talle jälle külla.

Ahvatlev Aegna jäi siiski teiseks korraks

Sips ja käidud :)

Kaasreisija jäi siiski kaldale ootama seekord;)

 2 

Täna enne lõunat tuli Marilt äkiline mõte kanuudega veega seotud karpe vallutama minna, mis kusjuures saigi teoks.

Leidsime koha auto parkimiseks. Leidsime kanuudele hea veele saamise kohakese. Väga kaunis päikeseloojangu eelne kanuutamine sai alguse peegelsiledal merel, suunaga saarele Kumbli. Kaugele paistis ära ühtlase kollase kattega saareke sinise mere taustal paari puukesega. Omajagu palav oli päikesepaistel kanuutada, olematu tuulega. Randusime liivaranda, võtsime suuna väiksele pangale ja leidsime tuttava nime logiraamatust tänase kuupäevaga. Tagasiteel nähtud vaated Tallinnale peegelsiledal merel olid väga kaunid, kohe-kohe oli ka päike loojumas. Tänud Marile tänase ilusa ilmaga järvele ja merele kutsumast. Tänud tublidele kaaslastele ja peitjale.

 5 

Kui meri juba sile oli, siis tulime siia ka. See oli muidugi oivaline otsus. Saime rahulikult kulgeda mööda siledat merd, imetleda vee peegeldusi, maju, loojuvat päikest ja Tallinna siluetti. Kiirelt tuli saar kätte. Nägime kellegi värskeid jälgi, ühte mändi, kuhu peale me astuda poleks jõudnud, mingeid kõrrelisi, kive ja aaret. Viimane oli korralikus karbis, kahes värskes minigripis ja sisse kirjutatud, et Merle oli täna siin. Vaat siis, mida kõike Tallinna ümbruses liikudes näha võib. Peitsime tagasi ja asusime tagasiteele. Vahepeal tegime Siimuga vahepeatuse mingil kivil. See oli täitsa tore, sain kutile tutvustada erinevaid tehnikaid kuidas sealt paati kahjustamata ja paadist väljumata minema saada. Suhtlesime paari paari loojangut imetlema tulnud armunutega ja juba oligi tarvis randuda.
Aitäh! Väga mõnus oli! Kahju, et valgus otsa lõppes. Oleks veel ja veel merd nautinud. Aitäh kaaslastele ja peitjale!

 5 

Kuna hooldusvajaduse märget polnud ja logisid polnud lugenud, ei osanud valmistuda, aga karp oli tõesti räbal. Õnneks oli kotis üks võileivakarp telefoni tarbeks. Logiraamat korras ja kuiv, igaks juhuks vahetasin minigripi uuema vastu.

 1 

Süstaga teel Aegnale ja esimene leid. Mõnus vilu tuul, päike lõõskab. Hea vaheldus 30 kraadistele päevadele. Järgmine tulija võiks uue karbi tuua. UV karbi hapraks teinud ja minu saabudes jumala puruks. Sisu aga täiesti kuiv. Tänan peitjathea vahepeatuse eest

 8 

Timmu andis õhtul teada, et lisaks Kuuli Munale võib juhtuda, et saan mõne boonuse lisaks. Seda kui suure ringi me lõpuks mere peal tegime oli mega hüpper ekstra pirakas boonus. Kui pärast Kuuli Muna küsiti kas Kumblile sooviksin minna, siis häbelikult jaatasin. Sõitsime Aegna ja laternatega kaunistatud Kräsuli sadama vahelt läbi ja randusime Kumbli idakaldal. Sõidusuund oli meil väga õige. Selja taga valitses pimedus aga põhja/ida suunal võib öelda, et silmad said orgasmi. Lihtsalt nii kuradi ilus.

Saarele jõudes pani mu telefoni geps hullu. Ei saanud aru kuhu ma liigun ja viga oli +-30 meetrit. Kristel ulatas mulle oma telefoni ja selle abil jalutasin nulli ja panin emotsioonid kirja.

Seejärel lükkasime ennast kaldalt lahti ja pidasime keset merd väikese pikniku. Märkimisväärselt lahe oli veel see, et kõrval olevalt Kräsulilt kostus samal ajal live muusikat. Täpselt ei saanud aru, et kas tegemist karaoke või päris bändiga. Juurde lisanduv pillimäng ja käimas olev öötund andis siiski alust arvata, et päris muusikud aga nii mõnigi naps hinge all juba.

Aitäh!

<_Kuuli Muna> <Äksi_>

 3 

Kui Tallinna Merepäevad, siis nii olgu. Sellel nädalavahetusel sai nii mõnigi saar külastatud, nii mõnigi miil merel seilatud, nii mõnigi aare logitud. Kumbli ei olnud erand, pigem nagu asjade loomulik jätk. Tänud peitjale.

 5 

Eelmisel korral läks siin kehvasti.. mina, kes pole kunagi vett kartnud, tundsin esimest korda vee ees hirmu ja kui Timmu üritas talvel mind siia meelitada, siis punnisin ikka igati vastu. Õnneks polnud seda õiget külma ka...

Tänu sukeldumisele olen veekartusest suuresti jälle üle saanud, kuid see aare ikka natuke hirmutas. Isegi nüüd paadiga minnes põdesin natuke ikka. :D

Tehtud me selle saime ja hea, et jala ei pidanud minema.. ma pole siiski veel kindel, et ma jala sinna minna tahaks/julgeks.

Tänud Tunkile, koht on väga lahe ja poleks eelmine kord nii läinud, siis naudiks seda aaret sajaga. :)

 8 

Raivo leiulogiteate peale oleksin tahtnud kohe tormata. Aga no aega on ju selle kiire asjaga. 4 päeva hiljem võiksid siiski olud jätkuvalt soosida külastust.

Alustuseks oli Rohuneeme rannaribale saamisega veidi tegemist. Seal kohtusin omakorda ühe lahtise kurja valge koeraga. Proovisin näidata, et ma olen sõbralik ja ei taha puretuks saada. Mõlemas taskus olid enesekaitsevahendid olemas. Õnneks kasutama neid siiski ei pidanud. Umbes viieminutilise klähvimise ja jälitamise peale muutusin ma piisavalt ebahuvitavaks tema jaoks.

Neeme tipust nägi seis paljulubav. Valge sild paistis minevat otsejoones Kumblile. Vasakul pool ujusid luiged tasasel merel ja paremal pool möllas meri. Võtsin eelmiste külaliste jälje üles ja kõik oli roosiline. Kuniks hetkeni mil sügaviku kohal oli näha, et jääsillal on meetrine auk sees ja meri uhab läbi. Katsusin kuidas kannab koht kus luiged ujusid - saanuksin ka ujuda. Jälgisin siis oma 10 minutit vaatemängu kuidas lainetav meri hävitab silda. Mõni fotograaf saanuks siit päris hea timelapse video. Selle ajaga tekkisid veel mitmemeetrised augud ja suured jääkamakad ampsati lainete poolt ära. Kuna tugev tuul tegi külma, siis tuli tagasi suunduda. Korra proovisin veel kaldalt minna Kräsuli peale aga jää oli väga kahtlane ja pehme. Hindasin elu liiga kalliks, et riskida.

Arvestades seda kui kiiret hävitustööd tegi meri, siis eelmisel õhtul oleks kindlasti saanud veel kuiva jalaga Kumblile. Eeldatavasti isegi paar tundi ennem minu külastust.

Lained peksid üle ja hammustasid tükke välja

Ei näe just eriti ohutu välja

Rohuneeme - Kubli sild

 6 

Tänase päeva põhieesmärk. Algul tundus et meri on üleni lahti ent mida rohkem poolsaare tipu poole jõudsin seda enam veendusin et saab saarele küll. Ja saigi. Muidugi oleks Aegna poolt lihtsam, sealt on isegi saaniga sõidetud, aga selleks tuleb kõigepealt Aegnale minna. Karp andis end õnneks kergelt kätte. Aitäh!

 3 

Võib kolm korda arvata, kelle idee see oli. Kumbli jäi tee peale ja tegime drive-ini, et ma ka oma nime logiraamatusse saaksin. Vesi oli nännile ligi pääsenud, aga logiraamat oli kuiv. Tänan peitjat ja aitäh Mikile küüdi eest :)

 7 

Ma ei tea kohe kust alustada. Hommikul oli kohe tunne, et äkki ikka ei peaks minema. Otsustasin siiski minna.

Alguses oli kõik ilus. Päike paistis, väike lainetus, linnud lendasid jne. Kui olin umbes poole peale jõudnud, siis oli vesi juba rinnuni ja lained ennast suureks ajanud. Mingil hetkel oli lainetus nii suur, et ma ei jaksanud sellele vastu panna ja see vedas mu lihtsalt minema. Järsku oli vesi üle pea ja lained mudkui vedasid mind sinna kuhu ise tahtsid. Ma olen enda arust üpris hea ujuja, 4 aastaselt käisin juba ujumistrennis, ja vett ma ei ole kunagi kartnud. Nüüd oli mul esimest korda elus vee ees korralik hirm. Lained lihtsalt peksid üle pea ja ma läksin korralikult paanikasse. Nüüd ma saan aru küll kuidas inimesed ära upuvad, sa lähedki endast lihtsalt nii välja, et hakkas seal vett ahmima ja rabelema ja varsti ongi kõik.

Minust umbes 15 meetri kaugusel paistis üks kivinukk veest välja, sundisin ennast rahulikuks ja üritasin selleni ujuda. Suht võimatu, ükskõik kui palju ma seal ennast ei liigutanud, edasi ei liikunud peaaegu üldse. Liikusin hoopis sinna kuhu lained tahtsid mind vedada. Kuidagi õnnestus kivini jõuda, see võttis ikka korraliku aja. Nüüd tuli kivi otsa saada, aga see oli arvatust paju raskem, sest kivi oli vetikaid täis ja niiii libe. Punnisin, mis ma seal punnisin, kuid lõpuks sain peale.

Kõigepealt töinasin peatäie ja siis lihtsalt istusin seal kivi otsas, et maha rahuneda ja puhata. Oma pool tundi vist puhkasin ja siis oli selge, et tuleb vette tagasi minna. Jälgisin veel, et kuna on hetk, mil lained on natuke väiksemad ja siis võtsin julguse kokku ja libistasin ennast kivilt alla. Hakkasin kiirelt kalda poole ujuma ja mingil hetkel puudutasid jalad jälle maad. Oh seda rõõmu!

Ma oleks nagu emotsionaalselt peksa saanud, pole sellist hirmu enne tundnud. Üks on kindel, edaspidi võtan üksinda ainult linnaaardeid.

Ahjaa, telefoni pakkisin küll korralikult mitmesse kotti, kuid kuna ma olin nii kaua vees, siis see sai ikkagi märjaks ja nüüd on ta vist omadega õhtul. Pilti igaljuhul enam ette ei võta. Hetkel vedeleb riisikotis, eks näis mis saab. :)

 5 

Miki logist ajendatuna kontakteerusin eravalduriga, rääkisin asjast ja küsisin põhimõtteliselt kas kõik on ok. See toimus üle kuu aja tagasi. Kuna siiani pole mitte mingit vastust laekunud, siis lähtugem lihtsalt kallasraja seadusest - 10 m laevatatavate veekogude rannajoonest on õigus liikuda igaühel. Aare paiknebki enam-vähem kallasraja piiril. Tegelikult on päikesetõusust kuni loojanguni lubatud minna ka tarastamata ning keelumärgistamata eramaale, eeldusel et sealset vara mingil moel ei kahjustata. Niisiis palun tähelepanelikkust ning ettevaatust noorte mändide osas. Üldiselt tasuks liikuda mööda punase joonega tähistatud trajektoori aardekirjeldusse lisatud kaardil - sama pilt on edastatud ka maaomanikule.

 1 

Meri tundus Aegna varjus üsna rahulik ja paadinina sai Kumbli poole pööratud. Kumbli oli väga pehme ja vetruva maastikuga, aarde leisime kiiresti. Korrigeerisime edasisi plaane ja võtsime suuna Aegnale.

 2 

Juba mitu nädalat tagasi sai väimehega kokku lepitud, et võtame ette ühe saare külastuse. Valik langes lõpuks Aegnale. Veel üleeile olime kõhkleval seisukohal, kas üldse merele pääseme. Tuul oli hommikul veidi järele andnud, aga laine ikka kõrge. Lapsed paadininas said kiljuda, kui järjekordne laine nad märjaks lõi. Saare pool oli lainetus rahulikum, randumisel segasid vaid mõned kivid. Nii mõnigi Aegna aare lebab maskeerimata puu või põõsa all, kes seal ikka nii tihti käib. Aitäh.

 16 

Mida teha tavalisel teisipäevaõhtul 21-22 paiku? Suurt mitte midagi erilist, puhuda iseenda tagumikust napilt suurem titepaat täis ja merele minna. Et tore oleks, siis võiks kellegi veel kaasa tarida, siis ei pea üksi paati tassima. Tegin Margotile kõne, et "mis teed, ilus õhtu ja värki, et võiks mingi aarde noppida jne..". Ta oli kohe nõus.

Et see aare on Kumbli.

Ikka oli nõus.

Et see on saarel ja tuleb mingi täispuhutava istumisalusega minna?

Ikka oli nõus. Siis oli selge, läheme.

Saare poole liikudes aktiveerus lähedalasuv naabrivalve: "et mis jalutate siin, niimoodi paat kaenlas".

Kumblile läheme..

Aga kallid sõbrad, see on ju eravaldus, mismoodi siis niimoodi??

???

Andis meile ka saare omaniku numbri. Tegin kõne, et selline vaga soov saart külastada, kas võib? Võib küll, aga mis sinna asja? Seletasin mängu, ta ütles, et tore küll, aga keegi oleks võinud teda ka sellest asjast informeerida ja saar on juba aastaid erakätes. Tundus suht mõistlik mees olevat. Ütles, et kui ikka soov on, eks te käige ära, aga siis ainult idapoolset rannaäärt mööda, viimased uimased pesitsevad, siis ei häiri. Ta oli ka terve saare noori männiistikuid täis istutanud, üle saare palun mitte jalutada. Lubasime hästi korralikult käituda ja saime loa. Edasine oli juba lihtne - jalutasime nii kaugele, kui saime ning lõõtsutasime kummipaadi (loe: "põhjaga rõnga") täis puhuda. Mina olin esimene ohver, kes teele asus. Mõnus oli.. meri oli sile.. nautisin hetki, pildistasin, logelesin loojuva päikese käes jne. Kuni mingi hetk tundsin, et tagumik on sügavamal, kui peaks olema ning üleüldse nagu vajuks vaikselt või midagi sarnast. Sunnik on hakanud kusagilt õhku läbi laskma, mina olen keset merd, põhi ei paista ning mõlemad kaldad on võrdselt kaugemal, kui vaja. Kukkusin siis udjama. Kumbli poole muidugi, aare on vaja leida, küll siis vaatab, kuidas tagasi saada - olulised asjad kõigepealt. Tempo oli päris hea, lahjema mootoriga paadiomanikud oleks isegi kadestanud ning tagumik käis põhja umbes sel ajal, kui vesi hakkas üle paadiserva limpsama. Paat kaldasse, aaret logima ning tagasi. Tagasitulekust midagi väga palju kirjeldada ei ole, lõõtsutasin Kumblil paadi nii täis, kui jaksasin ning uhasin mandrile tagasi. Kui ei uimerda, siis kannatas ilusti selle vahemaa ära. Margotile rääkisin loo ära, et mis arvab? See raip susiseb ja kas ta ikka riskib. Muidugi riskis. Kuna ta on umbes 2x kergem, kui mina, siis loogiliselt võiks paat sutsu kauem õhku sees hoida ning selle maa peale vähem põhja vajuda. Puhusime õhku juurde ning mõne aja pärast oli ka temal saarel käidud. Juhendasin veel, et kui ikka päris põhja vajub, et hoiaks nende kivide kanti ja sõuaks pealttuult sealtkaudu, et siis ma saan sealt ja sealt kraepidi välja tarida. Ära ikka ei upu. Igatahes tagasi ta jõudis õnnelikult sõnadega "Sul oli õigus, saigi p***se märjaks". Oli mõnus geopäev, tänan!

Selline mõnus õhtu oli

Hea, et kõike üksi ei pidanud puhuma :)

Idüll merel - ma veel ei teadnud, et tagumiku all susiseb

Saarel paistab laev samasugune, kui mandrilt

Ekipaaz nr 2 teel saarele

Plätud rannaliival ja paat silmapiiril.. mõnus

 5 

Aegna olime taaskord roheliseks värvinud ja taaskord vaatasime selle aarde poole. Aga erinevalt eelmisest korrast oli meri peegelsile. Liigagi sile, kui arvestada, et Tallinna poolt lähenes meile üks kahtlane pilv, millepeale kodanikud paadis sebima hakkasid ja end vett peletavate ürpidega katsid. Nemad ju katsid, kuid mina polnud autost ju oma keepi kaasa haaranud, sest ilus ilm oli ju :P.
Ja siis hakkas see pilv meie pea kohal oma luuke paotama. Oi kurja, siinkohal oli mul kahju, et ei oma mingeid kojamehelaadseid moodustisi oma kehal, sest no ok, keha sai märjaks, see sooja ilmaga kuivab ju pärast ära, aga see vesi valgus ju lagipealt mööda laupa silmadeni, sealt ninale ja tilkus... muudkui tilkus. Algul proovisin oma nägu kuivatada kuid varsti loobusin sellest ja ainult puristasin. Br-le tegi see millegipärast hirmsasti nalja... krm hea tahtmine tekkis ta nokats endale silmnäo kaitseks haarata :P, kuid kuna ta sai austava ülesande kanalis mõlada siis jäigi see vaid mõtteks. Kanalist saime kenasti läbi, ja kapten kruisis paadi kenasti liivasemale rannale . Kohalikud otsustasid meie lähenedes saarelt lahkuda ja ujusid vasakule ära. No minuarust võiks siia saarele lambad peale tuua, siis sööksid nad seda va rohtu madalamaks. Praegu oli hea, et me üldse alguses taimestikust välja paistsime, aga no aardeni me jõudsime ja selle kergelt linnukakasena leidsime :P. Ettevaatlikult toimetades jäid käed siiski puhtaks ja logisime oma käigu kenasti ära, logiraamatut vihma eest kogu oma kehaga varjates (õnneks on millega varjata :P ) .
Tagasi paadis sain austava ülesande kapteni jt varbad veevabad hoida, st svammiga tuli vett paadi põhjast merre tagasi teisaldada. No tegelikult see tegevus võttis kogu mu tähelepanu ;), nii et ma peaaegu üldse ei näinudki ( kui siis silmanurgast ) kui kenakesti lainetavaks see meri oli meid katva pilve all muutunud ja nii oli kohe märksa kergem olla .
Lõpuks otsustas pilv me kohal oma luugid ka vaikselt koomale tõmmata ja sadamas randudes oli juba päikestki pilvepiirilt näha. Paadist suutsin taas kord väljuda nii, et aer oma elu elama hakkas, aga no kapten püüdis selle osavalt kinni , vastasel juhul oleks mööda kuplit saanud :P.

Kokkuvõtvalt olin matkaga rahul, mis sest, et täitsa märg ja tükk aega läks jalanõude puhastamiseks mingitest rohelistest pallikestest, mis Kumblil olid külge tükkinud.

Tänud peitjale!

kanali tähistus

lahke pilveke hullunud lindudega

paat tiirles ühel kohal

kohalikud lahkuvad saarelt

kenake rada jäi meist

 4 

Teine katse seda mätast vallutada. Täna oli vesi lootustandvalt rahulik. Isegi liiga rahulik. Ilmne märk sellest, et tulemas on torm. Ei läinudki palju aega, kui kraan lahti keerati ja kogu selle vedela endale kraesse saime. Nüüd siis on jalg ka seda tükikest maad puudutanud. Täname kutsumast.

 4 

FTF!!! Selle, ehk 2016 aasta oma!

Kõik algas sellest, et "kõigil" geopeituritel oli vaja käia Aegnal siis kui on käre pakane või tormihoiatus või paks lumi või muidu pask ilm. Mitmeid ja mitmeid kutseid lükkasin tagasi, et miks keegi suvel ei taha minna. Ootamatult tuli mängu Polekala, kes keksis, et temal kohe mitu paati, kanuud, kajakki ja tontteab mis kummi-plastik veesõidukeid. Mina nendest matsu ei jaga, isegi mitte värvi järgi.

Tänaseks pakkus ta välja, et kummikaga minna, mulle sobis. See, et minu aju teab mootoriga paate vaid, selgus kohapeal, et aju ei tea miskit. Kätte anti aer. Sellega sai selgeks, et see mootor olen mina ja koht täispuhutavas kajaki ninas oli mõeldud mulle. Mis seal ikka, kukkusin siis aerutama ja viisin selle Lembitu nii Kumblile kui Aegnale!

Tänud Tunk sulle väljakutse eest, sellest sai ülivinge reis, puhkus ruulib!

Lux-jaht kondimootoriga

 2 

Sünnipäeval tuleb ikka erilisi aardeid otsida. Auto parkisime soovitatud parklasse ja liikusime mööda kallasrada poolsaare tippu. Edasi läksin üksi. Vesi oli värskendav! Taganttuule tõttu jõudsin kiirelt saareni ja alustasin kõndimist aarde poole. Tee peal õnnestus näha kahte merikotkast, kes minu saabudes Kräsuli poole lendasid. Õnneks neil saarel pesa polnud, oleks halvemini võinud minna. Varsti jõudsin aardeni, mille leidsin kiirelt. Vahetuskaupa ei teinud. Tagasi mandrile liikumine oli veidi raskem, kuna tuul oli tugevnenud. Õnneks jõudsin varsti tagasi ja saime alustada teekonda autoni. Väga tore oli! Suured tänud peitjale!

 7 

Jaahh, see Tunki Kumblikas… Täpselt sellises kohas aare, mille osas ei suuda ära otsustada, kas see on nüüd põnev, et tuleb kuidagi ujudes sinna saada või siis hirmutav, täpselt sellesama asja pärast :D. Ma tegelikult põdesin alguses küll natuke seda saarele minekut, kuidagi liiga ebakindel tundus, et loota saan ainult oma vastupidavusele keset suurt hulka kontrollimatut vett… Aga minu õnneks olid kõik vedamisfaktorid täna ennast ilusti joonele võtnud: vett oli vähem kui tavaliselt ja enda kohustuslikuks märjakskastmiseks oli ka see ka parajalt soe. Ilma jalanõudeta oleks põhi väljavalitud ujumiskohani kõndimiseks siiski vist päris vastik olnud, aga kuna mul olid jalas oma imetenkarid, mis ka peale 10 aastat paksust ja vedelast läbikäimist mingit väsimusmärke ei ilmuta, sain ka selle osa tehtud Lauri sabas lipates ilma suurema mahajäämiseta ning vahepeal sodis lödimise asemel mööda kive hüpates. Kuigi selles kiire vooluga ujumiskohas mõtlesin küll, et nüüd saan oma jalanõusid kohe-kohe vist avamerele hulpimas näha… :D.

Veetakistus edukalt ületatud, läksime esimesena Kräsulile Lepalinnu karpi päästma. Nüüd lidusin mina ees minna, kange häda oli ju kiiremini välja saada nendest ahnelt üle jalgade keerduvatest taimedest, läbi mille üldse ei näinud, kuhu jala asetasid ja mis minu peas peitsid vähemalt 20 erinevat kurja jalasööjat…:D. Aga midagi muidugi ei juhtunud, nagu ikka, ning peale seda, kui olime ühes tükis saarele jõudnud ning leidnud endale aardeni jõudmiseks nõgestevabama raja, polnudki muud, kui karp imelihtsana tunduvast kohast kaasa noppida. Ja siis tagasi, pooljooksuga läbi nendesamade taimemasside…

Kumbli ise on ikka lahe, Kräsulilt avanev vaatepilt oli selline, et tühjal maastikul kasvab üksik puu, noh, selline klassikaline savannikas ning kollaseks kuivanud kõrrelised veel võimendasid seda vaadet… Ainult kuskilt nurga tagant välja keerav kaelkirjak jäi pildilt puudu :D. Kaelkirjakupuud külastasime siiski hiljem, enne otsisime kolmveerandile saarele ringi peale tehes aarde üles. Ja nimed kirjas, alustasime tagasiminekut mandrile…

Vinge, et meil peiturid aardeid peitu pistavad sellistesse kohtadesse, kuhu nendele järgi minek ka eneseületust nõuab – sest siis on leid vedamise korral kohe kuidagi eriti magus. Nii et aitäh Tunkile tänase põneva seikluse eest :). Ja järgmise eneseületust nõudva seikluse eest ka - peale auto juurde naasmist keerasime korra ka minu eriprojekti, Rohuneeme tee juurde, ühte järjekordset punkti kontrollima, kuid sellega mul täna ei vedanud… Nii see aga kindlasti ei jää, kohtumiseni järgmise korrani Viimsis :).

 9 

Tekkis mõte, et kasutaks ära veel sooja ilma ja madalat veeseisu ning käiks ära Kajakamuna aarde juures. Kui aga selgus, et niikuinii oli vaja korra Viimsis ära käia, siis mõtlesime, et teeme soojenduseks parem Kumbli retke ära. Lisaks ju naabersaarel ootas karbike päästmist. Peale lõunat mingi aeg saabusimegi poolsaare tippu. Auto jätsime kuhugi eemale ja läksime valelt poolt poolsaart jala edasi tipu poole. Kuna sai valitud vale pool, siis õnnestus ikka päris mitme krundi pealt ka läbi jalutada, kuna kuidagi palju kraave oli ette rajatud. Lõpuks aga olime päris tipus ja saime asuda teele üle vee. Päris pikk osa maast õnnestus puhta kuiva jalaga pääseda. Sai hüpatud kivilt kivile. Siis aga said kivid otsa ja pidi vee temperatuuri ikka ära katsuma. Õnneks ei olnud asi üldse nii hull kui arvasime. Mõni aeg sai veel kuidagi kõndida aga siis pidi ikka ka mõned ujumis liigutused tegema, kuna süvendatud lõigus jalad korraks maad ei tundnud. See oli aga kõigest mõned meetrid. Vee ületuse ajal hakkasid kaks isikut kummimadratsiga maismaa poole liikuma Kräsuli saare pealt. Just mõtlesime, et huvitav kas geopeiturid...ja ei tea kas päästmist vajav karp ongi siis päästetud? Kahjuks läksid nad meist piisavalt eemalt mööda, et üle küsida ei õnnestunud. Kumblile jõudes lõin ikkagi sisse kõigepealt naabersaarel asuva karbi koordinaadid. Kuna need kaugele ei näidanud, siis mõtlesime, et vaatame üle. Saartevaheline veetase ei ulatunud üle põlve ka kordagi. Nulli lähenesime kerge ringiga kuna kõrvenõgeste põld ei tundunud just eriti ahvatlev ujumisriideid kandes...nulli jõudes leidsimegi karbi esimesest vaadatud kohast. Georajad olid seal küll muidugi nii suured, et jäi mulje, nagu mitte karp ei oleks ainult korjatud, vaid ikka ka suures hunnikus logisi saanud :) Karp käes, võtsin kohe telefoni välja, et selle kohta teade panna. Peale logimist leidsin eest ka samal hetkel tekkinud Pireti ja Taivo logi. Huvitav kas nemad seal kivide vahel logisidki? :) Igatahes karp käes, läksime õiget kohta taga ajama. Taas läbi madala vee päris aarde poole. Otsima kaua ei pidanud. Peale logimist tegime veel mõned pildid ja saigi tagasiteele asutud. Selleks ajaks oli laine merel tugevamaks läinud, kuid ei midagi hullu ja peagi olime tagasi maismaal. Autoni jalutasime õigel poolt poolsaart ja see tundus palju lühem ja lihtsam minek, kui minnes teiselt poolt oli :) Igatahes suured tänud sinna kutsumast :) Hetkel on tõesti ideaalne aeg külastamiseks, kui tahate seda paadivabalt teha. Suured suured tänud peitjale :)

Aafrika?

Kohalik loomastik

 2 

Üleelmise teate vastuseks: Istume Kräsulil. Karp on meie käes.

Edit: Ah nüüd me teame kes madratsiga vastu ujusid :)

 3 

Leitud :) meri on praegu päris madal ja ideaalne hetk aare ära võtta.küll otsisime kõrval saare karbikest (ilma gpsita) aga ei leidnud. Koht väga ilus ja minge kindlasti.

 1 

Käisin Kräsuli saarel aaret peitmas, kuid ei teadnud, et kogu saar on eramaa ning kohalikele ei meeldi võõranud absoluutselt. Seega kellel võimalus, võiks mu aardekarbi ära tuua, aare asub Viimsi ps poolses otsas ning ühtegi hoonet sealt ei paista. Koodinaadid: 59.57422, 24.7890 Asub kadaka puu okste vahel, madalal.

 1 

Väga mõnus jalutuskäik oli. Umbes 20m tuli ujuda, muidu olid jalad põhjas. Ujumise osa meeldis kõige rohkem. Arvasin, et saarele minek on pikem ja ohtlikum, aga tegelikult oli väga kerge.

 4 

Tegelikult on see mitteleid. Ainult, et mitte Kumbli, vaid Prangli kagu tulepaagi aarde oma :-D Startisime Leppneemest ju just nimelt Prangli ja ehk ka Keri poole. Juba 3 km rannikust oli lõunatuul nii suure lainetuse tekitanud, et meie pisikene Scorpionikene poleks veel kaks korda kaugemat veeteed, mis jäänud oli, vastu pidanud. Või oleks liiga põnev ja liiga märg olnud.

Õnneks oli meil kõigil ka plaan B, mis jooksu pealt tekitati - Kumbli ja Aegna aarded. Eriti meeldis see muidugi Marjele, kes pääses napilt nii eile kui ka üleeile Kumblile ujumast. Mina küll piitsutasin mitu päeva ja Marje juba vihkas seda K-tähega saare nime, aga kuna asjaolud - teiste aarete otsimine - ei langenud kenasti kokku, siis jäi minu kahjuks ja tema õnneks ujumata. Eriti tore oleks ujumine eile või üleeile olnud siis, kui täna niikuinii paadiga siia tulime :-D

Jalutasime pool saart läbi, korjasime ära laste tühja kummipaadi ja pisut muud prügi. Ühe, puust ristiga tuhaurni ümbrise, jätsime saarele kivi otsa - surnuaiast ju ei võeta vidinaid kaasa.

Aarde leidsime kerge vaevaga. Ei olnudki saare paari ainsa puu küljes või all nagu Aare esiti pakkus. Sest tal olnud ka plaan kunagi siia peita. Sättisime kiva pisut kindlamalt, et need aaret ei rõhuks. Aare muidu korras ja logitud. Igavesti hea, et Pranglile ei jõudnud - Kumbli ja Aegna ajasid ka asja täitsa kenasti ära. Aitäh siia kutsumast! Isegi teiste logisid on sel aardel lahe lugeda :-) Enda omast aastate pärast rääkimata. Tubli, Tunk!

 2 

Algne plaan oli üldse Kerile ja Pranglile minna. Mõned kilomeetrid sadamast eemal läks lainetus juba nii suureks, et kogenumad pidasid paremaks mandrilähedasi aardeid otsida. Võtsime suuna Kumblile ja Aegnale. Kõige raskem osa siin oli kivide vahel maabumiskoha otsimine. Jalutasime aardeni, imetlesime vaateid, kohendasime peidukat, et kivi otse aarde peal ei oleks ja oma raskusega karpi katki ei rõhuks ja edasi, liivaranna ja Aegna poole.

Aegna

 1 

Võtsime ette väikse geo-kajakituuri ümber Aegna. See sai valitud esimeseks aardeks. Õnneks oli kõrvetavaid aardevalvureid piisavalt hõredalt, et ilma tüsistusteta tünnini jõuda. Tänud!

 6 

Meie vabariigi noorus armastab tervislikke eluviise. Ka suve viimased nädalavahetused veedetakse mitte sihitult linnatänavail lonkides, vaid tervislikult. Juba vanadest aegadest on teada, et päike, tuul ja vesi – me sõbrad kolmekesi. Ja mis oleks parem, kui hilissuvisel nädalavahetusel, kui südasuvekuumus on lahtunud, aga sügisjahedus pole veel kohal, neid kolme sõpra nautida. Väljasõite linnalähedasse loodusse armastavad nii pealinlased kui nende külalised. Lisaks pealinna enda randadele tuleb ju tutvuda ka linnalähedaste piirkondade ja väikesaartega. Kuna püsitranspordi kindlustamisel kõigi väikesaartega esineb endiselt puudusi, võtavad ettevõtlikumad noorte seast ette individuaalseid retki neile saartele, kasutades oma leidlikkust ja uljust. Kes ujub, kes kasutab kummist abivahendeid, loomulikult vanemate kolleegide instrueerimise ja järelevalve saatel. Mõned väikesaared on endiselt kõrghaljastuseta – ühest männist peab piisama. See-eest on rohustu täis lindude tegutsemise jälgi – siin hüljatud pesa, seal munakoor, teal hoopis röövlinnu söömaaja jäänused. Ka meie kuulsusrikas merevägi patrullib saarte lähistel, kaitstes meie kodumaa randu väliste sissetungijate vastu. Eriline on väikesaarte ilm – kui pealinna kohal sähvib äikesepilv, on saartel tihti endiselt päikeseline ja rahulik. Ja kui saare aarded on üle vaadatud, siirdutakse tagasi mandrile. On veedetud järjekordne sisukas päev.

 5 

Ma ei teagi, mitu korda Hannes on kutsunud seda aaret võtma, aga iga kord ma olen ära öelnud, sest kui jutt käib üle pea olevast veest, siis olen mina mängust väljas. Lõpuks lasin ma aga ennast ikka pehmeks rääkida. Peaasjalikult sellepärast, et lubati ka rõngas ja madrats kaasa võtta. Auto jäi soovitatud koordinaatidele ja geps, pastakas ja ujumistarvikud said kaasa võetud. Tee oli ka igati korralik, algul mööda liivaranda, siis mööda kive ja lõpuks mööda rajakest. Hannes pani kohe saare poole ajama. Ma hakkasin mõtlema, millist tarvikut siis ikkagi kasutada. Ujumisrõngas oli nii väike, et heal juhul mahtus see mulle ümber käe ning sellega poleks polnud mõtet üldse lolli mängima minnagi. Siis hakkasin madratsit puhuma, tükk aega puhusin ja täis ta saigi. Selle aja peale oli Hannes peaaegu juba saarel. Läksin siis vööni vette, vaatasin madratsit, gepsu, Hannest teisel kaldal...no ma ei lähe ju ometi. Kuid siiski, viskasin ennast madratsi peale pikali, võtsin gepsu hambusse ja hakkasin mõlema käega sõudma ja ilma suuremate vahejuhtumiteta jõudsingi saarele. Tuult ja lainet oli õnneks vähe. Jätsime madratsi vee äärde, ladusime kivid peale ja läksime aaret otsima. Näha oli, et saar on lindudega asustatud, kõik kohad olid linnujäänuseid täis. Aaret ei leidnud just esimesest vaadatud kohast, kuid siiski üsna kähku. Tagasi minema hakates oli üsna ebameeldivaks üllatuseks äiksepilv, mis oli Tallinna kohalt kahtlaselt meie kohale tulnud. Kaasa oli ta võtnud priskemad lained ja suurema tuule. Läksin siis alguses natuke aega kõndides ja kui vesi liiga sügavaks läks, kasutasin jälle kummi. Tagasiminek oli kohati päris hirmus, kuna lained tulid kahelt poolt ja need polnud üldse mitte väiksed. Õnneks midagi ei juhtunud ning jõudsin õnnelikult kivideni. Edasi oli juba jalutamise vaev. Ja isegi taskus olnud pastakas kirjutas pärast veel ilusti :) Õudne, aga lahe. Aitäh!

Leitud. Aitähh! :)

 5 

Täna oli üle hulga aja üks mõnus jahe hommik, startides näitas ilm.ee lausa +16C ja veesooja Pirital +15C. Kuna Viimsisse oli nagunii asja, tuli siiski minna ja soojenduseks võtsime enne mere äärde jõudmist veel ühe padja(näo) kaasa. Päike hakkas juba vaikselt välja tulema seda loba kuulates :) Mere äärde minekul tundus õigem usaldada peitja pakutud parklat kui kõiki oma mälestustes peituvaid augukesi, mis nüüdseks küllap on aedadega ümbritsetud. Neeme tipus üritasime Hannoga esiteks seda madalamat kohta üles leida, mis lõppes ikkagi sellega, et kui maa jalge alt kadus, keerasin nina otse Kumbli suunas ja ujusin ülepea-vees ikka tunduvalt kauem kui oleks vaja olnud. Olen vist liiga palju avaveeujumisvõistlusi vaadanud, hakkab kohe tunduma, et oskaks ise ka? Ujumisoskus pidavat olema see, kui suudad läbida kilomeetri - on seda siis vaja meres kontrollida? Päris raske oli korraks, kui end enne saarekest kivi otsa venitasin ja ümbritsevat voolu vaatasin, mis üsna ühemõtteliselt avamere suunas vedas. See, et Algaja suutis kivide poolt peaaegu sinnani jala tulla, andis lootust, et kunagi siiski tagasi ka jõuame. Laiul pakkusid igasugused taimed veel teravaid elamusi, üldse on seal raske vaateid nautida, kui kogu aeg jalge ette peab vaatama. Ütleks, et kaugelt on ta ilusam :) Ajasime kormoranid lendu ja katsetasime ja aardekarbist leitud kompass-vilet, aga vahetuskaupa trikoo taskutes palju polnud ja nodi jäi vahetamata. Lõbus oli ja suur tänu, et vahel ka minu elemendile aardeid pakutakse (puud ja kõrged metallikolakad jäävad nagunii Hannole)!

 12 

Igavesti jama kui tahaks magada aga ei saa. Triin ja Hanno arvasid, et oleks maru mõnus kui ma ka sinna saarele koperdan. Unise peaga sai muidugi lubatud kah. Kui nad minu juures olid alles siis jõudis kohale mida ma unise peaga lubanud olen. Enam polnud midagi parata. Võtsin mingi rätiku ja kolisin autosse. Rita ei tulnud ja käratas veel eemalt, et võta see padi näo pealt ära. Rannas meenutasin aega kui seda napakat majakest ei olnud ja sai rahulikult vette ronida. Hanno meenutas mingit uut seadust mille põhjal võib pea igal pool vabalt ringi jõlkuda. Aga kuna keegi midagi uurima ei tulnud siis trampisime mööda veeäärt minema. Kuskil pool kilti vist oli vaja minna siis sai maa otsa. Mina arvasin, et vesi on jõle märg ja külm ja vist ei lähegi kaugemale. Hanno pani kohe padinal nabani vette ja Triin kah. Nad tahtsid mingi ringiga minna, et seal pole vaja ujuda. Vaatasin neid mõnda aega ja siis arvasin, et käige jala kui tahate aga mina lähen otse. Vesi enam nii märg ei olnud. Kivide vahel töllerdades meenutasin heldimusega seda aaret, sest merepõhi oli samasugune. Varsti kukkusin aga üldse vette ja siis ilmnes, et enam pole see vesi külm kah. Kõmpisin seal umbes sama kaugele kui Triin mingi über ringiga ujus. Siis võtsin plätud ära, sest hetkel kasutada olev versioon poleks mitte mingit pidi mul jala külge jäänud. Mingil ajal läks vesi aga nii pikaks, et ma sealt enam välja ei paistnud. Oma suureks imestuseks suutisn isegi ujumisliigutusi tehes edasi jõuda. Palju seda sügavat asja oli seda ma ei tea. Kui ma varbaga põhja puutusin siis oli juba nii madal, et oleksin naba kuskile kivi külge ära kriipinud. Vbl mingi 10 meetrit on seda üle pea vett tegelikult. Saarekese peal jäid taimedest meelde ainult tikriokkad, sest need torkisid koguaeg talla all. Tikreid ei olnud ja võmalik, et need olid üleüldse mingi muu asja okkad. Mõned mahajäetud linnuremonditöökojad olid seal ka. Enamus oli aga siiski mingi põlveni rohi. Aardega pikalt ei läinud. Talvel seda vist nii lihtsalt kätte ei saa sealt peidukast. Tagasiteel vigisesin jällegi kõigi nende okaste ja kivide peale mis talla all tunda olid. Mingil segasel põhjusel tulid kõik seekord üle selle kivise koha ega hakanud enam madalat kohta otsima ja mingit pikka jalutuskäiku tegema. Aga äratas üles küll see jõlkumine. Aitäh.

Leitud.

Leitud.

 10 

Aarde avaldamise õhtul oli Maire tööl, kuid juba pidasime plaani, millal minna. Sama päeva hilisõhtul oleks minek väga hilja peale jäänud, seega otsustasime seda järgmise päeva hommikul teha. Hommikust sai märkamatult lõuna, kui Kristjan mind autodest väga umbes Pärnu maantee äärest peale korjas ning Viimsi poole sõitma asusime. Järvevana teel oli paras ummik ning õige pea selgus ka ummiku põhjus – politseibuss oli ühe raja blokeerinud. Kohe kui ta sealt liikuma hakkas, sujus ka liiklus. Seda, mis põhjusel ta seal seisis, me aru ei saanud – võibolla pidas kellegi kinni? Järgmine takistus ilmnes Kadriorus, kus tänav, mida lootsime läbida, üllatas keelumärgiga. Egas midagi, ots ringi ning ümbersõidule. Õnneks sobivas kohas oli üks ühesuunaline tänav muudetud kahesuunaliseks ning saime Narva maanteele. Sealt edasi oli juba lust ja lillepidu sõita, ei mingeid ummikuid. Enne kui poolsaare tippu jõudsime, korjasime ka Maire peale. Soovituslik parkla oli autosid üpris täis ilusa rannailma puhul, kuid saime strateegiliselt hea koha tee ääres, kus auto ja põõsa vahel sai privaatselt riideid vahetada.

Edasi läks kand ja varvas mööda ranniku äärt. Ühes käes GPS ja teises pastakas. Etteruttavalt võin öelda, et pastakas leidis kahjuks enda kurva lõpu mere põhjas. Edendab seal Eesti e-riiki (Andmevara – Eesti e-riigi edendaja) nagu üks samasugune pastakas Liivase saare aarde lähedal karjääri põhjas (sellega juhtus ka õnnetus). Alguses oli mõnus liiva peal jalutada, kuid kui kivid tulid, siis tuli otsida suuremaid ja siledamaid kive, mille kaudu edasi liikuda. Õige pea olime poolsaare kõige kaugemas tipus ning nägime Kumblil tegevust – inimesed liikusid seal. Mõtlesime, et sinna meie FTF (first to find) läkski, kuid lohutasime, et FTF (Maire kasutajanimi) on meil ikka kaasas. Pakkusin, et äkki Paavo on lohetama ning aaret otsima tulnud.

Nüüd teekonnast läbi mere. Kui alguses oli vesi parajalt madal, siis mingi hetk õnnestus mul sügavam koht mere põhjas üles leida ja liikusin madalamale kohale tagasi – ühes käes GPS kõrgel pea kohal (hoolimata sellest, et kirjade järgi GPS peaks veekindel olema, ei tahtnud ma seda järgi proovida) ja teise käega ujumislaadseid liigutusi tehes. Seejärel suutsime natukene parema koha leida ning vesi enam nii sügavaks ei läinud minu jaoks. Kristjan küll vahepeal tegi Mairele veoteenust (kelle käes oli kotike auto võtme ja mobiiliga), kuid ei midagi hullu. Läbi häda jõudsime kohale ning minu jaoks oli esimene meeldiv üllatus see, et saarel läheks ikka väga midagi jalga tarvis. Kivid olid teravad ja muidu oli ka paha (kärss kärnas, maa külmas). Läksin kohe „sisemaale”, kus oli rohkem murune/heinane ning andis paljajalu kõndida. Seal aga astusin endale mingi taime okka jalga, nii et soovitan samuti mingid jalatsid kaasa võtta. Eriti hea oleks sellised võtta, mis ei karda vett ning millega saab ka mere põhjas jalutada. Kui enne saarele jõudmist esitasin küsimuse, et kas see on see puu seal või see puu seal, siis puudeni jõudes selgus, et aardeni on veel omajagu minna. Koordinaat oli täpne ning 3 meetri täpsusega jõudsime nulli. Hakkasime loogilist kohta vaatama, kuid esialgu ei paistnud sealt midagi. Seejärel tegime jõu- ja ilunumbreid ja karp oligi käes.

Teel aardeni pakkusime, et Viimsi kohalikud geopeiturid on juba ammu ära käinud, kuid siiski oli kerge pinge sees, et äkki on logiraamat tühi. Jaa!! Nii oligi! Mäkerdasime logiraamatu ära ning FTF sai kirja kell 14:52. Tühi logiraamat oli sellise retke järgi preemia ning emotsioon omaette. Aardest kaasa haarasin ränduri ning seejärel istusime tükk aega aarde juures. Naabersaare Kräsuli jätsime seekord vahele, kuid arvata on, et mõni usin geopeitur sinna ka täpikese tekitab varsti. Naljatlesime, et tea kus järgmised otsijad on ning mõtlesime, kuidas kergemini ära saada saarelt. Mandrile saamise muud variandid ei sobinud siiski ning asusime tagasiteele. Lohetajad olid ikka saare lähedal ning meist nad sinna jäidki. Tagasi minnes leidsin mingi hetk jälle sügavama koha üles. Sain sealt samas stiilis (GPS-ühes-käes-teise-käega-teen-ujumislaadseid-liigutusi) läbi, kuid pöördusin üsna pea tagasi, et abistada kaaslasi. Lisaks GPS-ile sain endale varem mainitud kotikese auto võtme ja mobiiliga ning asusin jälle mandri poole teele. Ilmselgelt suutsin ma JÄLLE sügava koha üles leida ning mingi hetk mattis laine mind enda alla. Seekord siis ühes käes GPS ja teises käes kotike tähtsa kraamiga. Geopeitur ei ole nõrk ja ei anna alla. Vahepeal ise olin vee all, kuid kraam ilusti kuival. Köhisin suu veest tühjaks ning üsna pea olin jälle madalas. Uhh, vedas seekord.

Kaldale jõudes oli järjekordselt väga hea tunne. Nii hea tunne mitte, kui Kuuli munalt tagasi maismaale jõudes, kuid siiski üpris hea. Oleme ikka noored ja hullud.

Tagasi mandril vaatasime olukorra üle. Maire sai natukene marraskil põlve ning Kristjani särk oli läbimärg, kuid kõik muu oli korras. GPS lasi veel mandril olles mõned pildid teha enne kui patareid tühjaks said. Täname seikluse pakkumise eest ning ootame Kräsulile aaret!

Kumbli paistab

Veel on madal vesi

Läheb sügavamaks

Egomaniakk teeb enekaid/endleid/isekaid

Transporditeenus

Enamus teekonda oli nii kõrge vesi (v.a kaks sügavamat kohta, kus üle pea oli)

Edukalt kohal

Kumbli tüüpiline pinnas

Lohetajad, keda arvasime geopeiturid olema alguses, kuna nad toimetasin Kumblil

Wohoo!

Tagasiteel

Tagasivaade seiklusele

Maire põlv

Sinna ei tasu minna :-)