1 

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Suur-suur tänu!

 7 

Mõnda aega varem oli eelluure tehtud, et arhiveeritud aardekarp püsib puu otsas (ma tahtsin siia kirjutada, et püsib nagu kult rukkis, aga kult rukkis tähendab täiesti midagi muud ja kohe ei tulegi teist võrdlust pähe :().

Esimene katse aaret eemaldama minna oleks pidanud toimuma mõni nädal tagasi, aga kogu aeg tuli midagi vahele, nii et esmaspäeva õhtul oli selge, et kas täna või üldse mitte. Ma köietantsijaks hakata ei tahtnud, nii et välja said valitud redel ja slingid.

Redel püsti ja ma hopsti puu otsa, aga mida aste edasi, siis hoolimata sellest, et alt hoiti redelit turvaliselt kinni, liugles redel mööda puu tüve ebamugavalt palju. Kiunusin ja kobisin alla tagasi.

Teisel arhiveerijal tuli mõte, et redel tuleb puu külge kinni siduda. Tatsasime tagasi autoni, võtsime koormarihma ja seejärel sai redel turvaliselt kinni tõmmatud. Nüüd oleks võinud kasvõi nädalavahetuse torm tulla, aga redel poleks grammigi liikunud.

Edasi polnud muud, kui kobisin vahtsõsti puu otsa ja tegin slingipeetrust. Aeg venis nagu tatt. Ahjaa, puu all jaurasin, et mingeid lisaslinge mul küll vaja ei lähe, nii et lõpuks topiti need mulle poolvägisi külge. Kui olin paar sekundit puu otsas olnud, siis võtsin nohisedes lisaslingid kasutusele ja retk kõrgustesse sai jätku. Kui aare oli käega katsutav, siis hakkas põhiline operatsioon pihta - kolme väga hästi kinnitatud nipuka eemaldamine. Sel ajal, kui nipukaid läbi saagisin, ohkisin ja puhkisin, mõtlesin kõigi nende tegelinskite peale, kes aardeid varastamas käivad. No isver kui tüütu on aaret ära varastada, kuidas nad küll viitsivad :O.

Mingi hetk käis viimane raks. Aardekast oli süles. Vahepeal üles saadetud lisavarustus sai tagasi alla lennutatud, seejärel sai aare korraliku õhulennu ja seejärel oli aeg inglina maale laskuda.

Jalad maas täitsin logiraamatu ja kuna lehekülg sai niikuinii otsa, siis sai selle logiraamatu viimaseks kritselduseks ,,THE END".

Hea, et lõpuks tehtud sai, oli ilus õhtu :)

 1 

Karp loodusest eemaldatud.

 2 

Aare jätkuvalt alles.

GC-s arhiveeritud, kuid pole kindel, kas ka konteiner eemaldatud. Kui keegi saaks kasvõi puu alt üle vaadata?

Leitud, logitud, tänan!

Tftc ! Geopeitur sander tuli mulle oma varustusega appi ja sai aarde logitud

Jõudis lõpuks see aaregi meid ära oodata ja õnneks oma algsel kohal. Täna juhtusid kõik asjad just nii sobivasti paika loksuma: 1. Kuhugi minna tahaks aga kaugele sõitmiseks pole aega, seega Saue just parajal kaugusel. 2. Niisama möödaminnes seda aaret ei logi aga ronimisvarustusega Kristjan saadaval. 3. Ilm just parajalt soe ja päikseline, et puu all ootajatel külm ei hakka aga ronimisega mõnusa sooja sisse saab.

Puu all Kristjan harjutas natuke palliviset, sest nii madala karbi pärast pole ju mõtet ragulkat piinata. Mõningase loopimisega sai liin üsna hästi, köis üles ja ajasingi esimese vahetusena traksid selga. Ei olnudki kõige raskem üles minek arvestades, et mitu kuud pole ronimist ette tulnud. Ja see kasti kõrgus ka just nii paras, mulle meeldis. Ülal oli nats oksadest möödumisega pusimist, aga logimise koht tänu nendele mõnus. Karp oli ilusti oma pesas, logiraamat kuiv. Majake ilmutab küll natuke lagunemise märke, seinad logisevad päris hoogsalt. Aga hetkel õnneks kõik püsib. Kui nimi kirjas, natuke ringi vahitud, siis alla tagasi ja oligi tehtud suts ja valmis :) Seejärel käisid kõik teisedki järgemööda kasti patsutamas. Oli väga mõnus kevadine sirutamine, aitäh!

1. vaatus

2. vaatus

3. vaatus

 2 

Kui Simpsik näuksatas, et "ma olen tonn veini ära joonud ja nüüd võiks geopeituda", siis ma väga pikalt ei mõelnud. Muidugi võiks. Väljas oli suht korralik torm ning mida paremat kõva tuulega ikka teha, kui ööronimist, et oma esialgsest asukohast maapinnale kolinud aardekast õigele levelile tagasi upitada. Komplekteerisin kodus kiire remondikomplekti lauajuppidest, naeltest kuni nipukate ja saagideni välja ja asusime teele. Kohapeal panime valgustuse paika, natuke sättimist ja siis läks köis üle ladva vist teise lasuga ning võiski üles kribida. Simpsu nautis kogu üritust kusagil all pimedas matkatoolis veiniklaasiga ja mina lipendasin üleval nööri otsas. Sättisin karbi ja majakatuse uuesti tamiili otsa, vast püsib. Majake ise sai paari nipukaga parandatud, kuid suure tuule ja pimeduse tõttu oli tulemus üks paras sasipusa. Vähemalt peab, asi seegi. Kui uuesti alla sajab, siis peab natuke teistsuguse lahenduse välja mõtlema. Lahe südaöine ronimine.

 1 

Tohotillaa jalutuskäik pargis vä? Nüüd taas nii nagu ette nähtud :P

Kuna siinkandis juba olime, kirjutasime oma nimedki raamatusse ja püüdsime ette kujutada, kus see majake tegelikult olema peaks. Tänud!

Käidud, leitud. aitäh

Leitud. Aitäh!

Möödaminnes nimi kirja. Ehk kunagi tagasi õigele tasandile. Aitäh!

Vaatasime logisid ja tundus, et 5.0 maastikust on saanud oluliselt madalam maastik. Jätsime auto ühte parklasse ja läbi metsa kõmpisime kohale. Puu kõrval nägimegi oma kinnitusest lahti tulnud majakest. Eks ta hoolt vajab tõesti, et keegi varustusega viiks majakese üles ja kinnitaks taas puu külge. Muidu tore aare, aitäh!

Täitsa pooljuhuslikult märkasin, et seda aaret siin hulganisti logitud viimasel ajal. Tulime siis ise ka kaema, ikka tore 5.0 aare 1.5 raskusega kätte saada. Loodetavasti saab vasti üles tagasi. Aitäh!

Ohhoo. Tegin ka oma esimesed ronimisliigutused ära. Täitsa tehtav, kui nüüd veidi füüsilist vormi ka oleks. Kärt õnneks tegi logimistegevused ära, Sander vajaliku turvalisuse garanteeris ning igati lahe oli. Aitäh peitjatele, aitäh osalejatele!

 2 

Kuna ma täna tahtsin ka väga oma uusi trakse proovida, mille Mai mulle sünnipäevaks kinkis, siis tulime siia ronima. Täitsa mõnusa kõrgusega aare, sellised on täitsa head ronimise harjutamiseks. Täna nägime ka Maid ronimas ja tundub, et talle isegi meeldis see :) Lisaks sai kõrval olevat puul harjutada slingitega ronimist. See ei tundunud üldse nii tore, kui algul arvasin. Aitäh!

 1 

See aare on pikalt kaardil silma torganud, aga kuna oli teadmine, et minu redeliga pole siin midagi peale hakata, siis polnud isegi uudistama tulnud.

Nüüd oli aga vajalik ronimisvarustus käepärast ja tulime kohale. Kuna Ingel oli aare logitud, siis tegin sel korral kõik protseduurid üksinda läbi. Sobiva märgi tabamine võttis kõige enam aega, aga lõpuks õnnestus ka see. Edasine oli juba mõnevõrra käe sisse jäänud, aga kõik sai ikka igaks juhuks kaks või kolm korda üle kontrollitud, enne kui ennast maa ja taeva vahele riputasin.

Aare ise sellisel viisil lähenedes polnudki väga kõrgel, nii et juba varsti sain logima ning alla tagasi. Aga siiski esimene 100% iseseisvalt kätte saadud ronimisaare. Aitäh!

Märge endale kirja, et korraliku erivarustuseta siia asja pole ja meie enda geotööriistad piisavad ei ole.

 3 

Õhtune plaan oli siin veidi ronida. Liini loopimine möödus meeleolukalt - kaotasime tina ja leidsime tina. Mikil oli nimi kirjas, aga käis üleval ära, et mitte rooste minna. Mina sain rahulikult ronida, kuni Mikil igav hakkas ja otsustas mind veidi kiigutada - pärast maksis see talle kurjalt kätte. Nimed kirja ja alla tagasi, et asjad kokku pakkida ja edasi vudida. Aitäh!

Tikker võsas

Vaatasime ja loobusime. Tänud tammikusse kutsumast.

Siin käis kähku. Hea et oli oma ämblikmees kaasas. Tänud peitjale

 3 

Kõige pealt oli plaan objekt üle vaadata ning siis varustuse järgi minna. Kohapeal selgus, et see mida logimiseks on vaja(pliiats), on juba taskus. Niisiis ronisin ilma lisavarustuseta aardeni, asusin logima ja vaadet nautima. Aitäh.

Läksime tutvuma,et mida kaasa võtta aga tuli välja,et meil oli ämblikmees kaasas.Aitäh!

 1 

See aare oli üks põhjus, miks redeli kaasa võtsime. Ja mis siis välja tuli? Olen mina kõike näinud(võibolla ka mitte päris kõike), aga seda kuidas Raiko puu otsa jooksis nägin küll esimest korda! Tänud peitjale aarde eest.

Kui Kristjan kirjutas, et õhtul läheb Sauele Puutama, siis mõtlesin, et miks mitte oma auto nina just sinna poole keerata. Nii ma siis haarasingi peale tööd poest endale ja Kristjanile süüa ja juua kaasa ja kimasin tammikusse. Simone oli juba üleval, siis läks Airi ja siis põrutasingi mina tippu. Tänud

 3 

Kõik sai alguse sellest, kui Kristjan tegi teatavaks, et eksisteerib 5.0 maastikuga aare, kus tema ise polegi veel üleval käinud. Ee? Ei ole võimalik :D Aga nii oli! Mingisuguse lihtsa logistilise lahendusega ma ei leppinud, seega kujunes kokku multi-väljakutse, mis möödus umbes nii:

A -> B sõidutas töökaaslane

B -> C aitas Bolti tõuks

C -> D sain lõpuks auto ja sõitsin ise

D -> E kondimootori jõul puu alla

E -> F koostöös Kristjaniga otse kõrgustesse

Täna pakkusin lahkelt ise köis kõrgemale viia ja mulle meeldis selline kombineeritud ülesanne veel rohkem kui lihtsalt niisama üles-alla käimine. Lõpuks oli asi nii kaugel, et võis end mugavalt istuma parkida ja logima hakata... Eeee pastakat pole?! Ei olnud karbis ka. Mõtlesin, et võtaks siis logiraamatu alla kaasa, aga see püsis vankumatult tamiiliga peiduka küljes. Lõpuks saadeti liftiga üks kirjapulk üles ja määrisingi nimed sisse.

Pesakast on juba vanake ja küllalt lagunenud, ilmselt mõistlik lähiajal välja vahetada. Aitäh aarde eest!

 3 

Pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna aga midagi tahaks ikka veel lisada :)

Ükski reegel ei keela ühte ja sama aaret uuesti ja uuesti leida ja logida. Meile lihtsalt meeldib ronida :-) Kõlab küll läägelt aga see tavapärane ronimine muutub juba igavaks. Peas ei tao häirekellad, käed ei lähe higiseks, süda nurrub vaikselt. Kristjan ei korda enam üle, mida ma tegema pean, sest ta teab, et ma tean. Nagu tavalise aarde oleks möödaminnes üles leidnud. Aga seltskond oli lõbus ega jäänud kuidagi alla korrale, kui siin viimati käidud sai. Ehk siis, kui nüüd päris aus olla, siis tulime siia vigade parandust tegema ja nüüd on ise puu otsas käidud ja logiraamatut eest taha ja vastupidi lapatud. Aitäh!

Sandril vist juba kolmas kord siin puu otsas, aga minul esimene! Ronimine läks juba suht lihtsalt. Aitäh peitjale!

 1 

Nähes viimaste päevade ronimis aarete logisid, tekkis endalgi tahtmine turnimisega tegeleda. Eile tegelesin ronimisvöö otsingutega ja täna, kohe peale selle lunastamiseks kodumaise ettevõtte toetamist, oli vaja katsetama asuda. Sander, koos muu varustuse ja kiire koolitusega, oli suurepäraseks juhendajaks ning kaasoravaks. Juhtköie ankruna tegi Volvo väga head tööd ja andis kinnitust, et karantiiniajale kohast kaalu pole me veel suutnud saavutada. Jätsin ränduri. Tänan väljakutse eest.

Viimane meeter

Logiv orav

Enne laskumist

Ilm läks ilusaks ja oli vaja järjekordset kohta kuhu turnida. Seekord sai valitud siis see tore puu. Inge liitus ka ja käisime eraldi üleval logimas :) Täitsa tore koht ja ka ammu pinnuks silmis, suur suur aitäh selle meeldiva elamuse eest :)

 2 

Ei teagi, mis valik rippmenüüst valida :D Leidsin aarde, aga kätte ei saanud.

 11 

Erinevalt nii mõnestki teisest aardest, mind väga ei häirinud, et see siiani leidmata. Tundus selline pisut utoopiline turnimine, kuna räägiti vajadusest kohale vedada mingi ülipikk ja raske redel, milleks on ju vaja üht suuremat kampa, enamikel geosõpradel see aga juba varem vallutatud.
Tänagi pakuti mulle redelit, igale ettepanekule oli mul aga vabandus (halloo, no ega ma ikka ei pane küll seda redelit katusele, kuidas ma selle sealt alla saaks, kuidas ma selle puu juures püsti peaks saama jne jne ühesõnaga hädaldasin kui hädine ma olen) ja üleüldse, ma lähen lihtsalt v a a t a n seda puud, kuna sõidan sealt mööda..;). Soovitusele vaadata logidest pilte ma ka jaurasin vastu, et tahan ikka oma silmaga näha, kas tõesti peab hakkama redeli logistikat korraldama või saab ehk ka seljakotti mahtuva varustuse abiga.

Läksimegi vaatama, seljakoti haarasin siiski igaks juhuks kaasa. Mhh, ah siis selline uhke puu.. üritasin ümbert kinni võtta, no ikka jäme teine.. aga kui juba siin, võin ju proovida, kuigi ilmselt niikuinii ei õnnestu, see pole ju mingi sale ja sirge männipuu, mida mööda lihtne üles astuda. Vaevaline tundus see ettevõtmine, ümber jämeda tüve oli raske ulatuda, rihm takerdus pidevalt krobelise puukoore taha. Pärast pikka pusimist jõudsin esimeste suuremate oksteni, ohjah, kui enamasti on oksad ronimisel kasuks, siis praegu kohati hoopis takistuseks rihmade sättimisel. Laps alt lohutas, et ma olevat juba vähemalt poole peale jõudnud;), nüüd ei tahtnud enam loobuda. Paar oksa tundusid väga kahtlased, neile eriti loota ei julgenud, kuid järgmine oli juba toekam ning sain sellel istudes väikese pausi teha. Tõsine kahtlus oli, kas ma siit edasi suudan liikuda. Pusserdasin ühelt poolt ja teiselt poolt puud, oli veel parajalt ukerdamist, aga lõpuks ulatusingi eesmärgini, jehuu! Värisevate kätega kergitasin karpi kaitsvat katust, suurim hirm oli sealt midagi alla kukutada. Ilmselt pigem varesejalgu meenutavad numbrid ja tähed logiraamatus kirjas ja õnnestus kadudeta kõik tagasi asetada, super. Aga nüüd? Alla on ju ka vaja saada.. Laps üritas tuju tõsta ja alt kostus nalju stiilis: ära muretse, ülespoole ei kuku ja võid ju nagu tuletõrjuja mööda posti liugu lasta, saad kiiremini.. ha-ha-haa.. aga natuke muigasin küll. Tuletõrjuja moodi laskumist ei hakanud katsetama, aga alla ma jõudsin. Nägu ja kraevahe puukoore pudi täis, aga ise ülimalt rahul.
Niipalju siis mõttest, et lihtsalt Sauelt möödasõidul käin vaatan seda puud.. :)

Tänud peitjale selle väljakutse eest, mis endalegi pisut ootamatult tehtud sai. Tõesti arvasin, et täna ilmselt vaid vaatlen kasti seal kõrgustes.

Unistav pilk alt üles.. uhke puu;)

Poolel teel.. alles?!

Rahulolev pilk ülevalt alla..

Kuna käin sageli Sauel, siis oli see aare mulle pinnuks silmas juba ammu. Nüüd õnnestus sobiva abivahendiga kohale tulla ja lõpuks sain sellegi aarde logitud.

Pulkadega abivahendi mõõtmete tõttu pidi ka ratastega abivahend päris märkimisväärsete mõõtmetega olema. Teist korda nii suure autoga nii tihedasse võssa ei roniks ja ei soovita teistele ka ;) Aga puu otsas oli ilus.

 1 

Kui abivahend autost välja kangutatud sai, tuli aarde naabrimees uurima, et mis teoksil. Kui me ütlesime, et vaja puu otsas ära käia, siis ta täpsustas, et kas ikka see puu ja saanud kinnituse, noogutas mõistvalt ja läks omi asju ajama. Kuna me kumbki polnud antud abivahendit selles pikkuses kasutanud, siis esimesel katsel sai kaldenurk vähe liiga äkiline, aga peale pisikesi korrektuure oli täitsa ladus ronimine. Tänud peitjale!

Kunagi ennemuiste sai seda aaret Karliga altpoolt imetlemas käidud. Seekord sain redelit tassida ja selle peal paar sammu ka teha, norm aare. Tenks.

 9 

365

Väljakutse viimaseks päevaks tundus paslik valida kodule kõige lähem leidmata aare, millel pealegi magus maastiku raskusaste. Meriliniga rääkisin tegelikult juba mitu kuud tagasi, et võiks seda koos otsida. Õnneks sobis talle täna väga hästi. Redeli järele minnes üllatusin, kui suur kamp tegelikult kokku tuli: 4 otsijat ja küllaga abistajaid-kaasaelajaid-pealtvaatajaid. Saime kiirelt kohale, redeli püsti ja peagi olin juba puu otsas, muidugi kirjutusvahendita. Nime kirja saamiseks toimetasid siis teised mulle pastaka ja viisid ta ka minema. Nii sai igaüks ronimist harjutada. Aitäh lihtsa aarde eest!

Merilin pastakat alla viimas (ülalt vaadatuna)

Merilin pastakat alla viimas (alt vaadatuna)

 3 

Laupäeva hommikuks sai kokku lepitud väike geosündmus Sauel. Kõik, kellel aare veel logimata oli, said ronimas käia, aga kõige suurema töö tegi ära siiski 365. järjestikust leidu tähistav Mariann, kes paistis end seal oksakesel nimesid üles kirjutades väga mugavalt tundvat. Aitäh!

 11 

Salaluure andis mulle teada, et täna on Saue tammiku logimine. No ja loomulikult ei saanud ma seda võimalust kasutamata jätta. Pealegi sain ma olla tunnistajaks Marianne 365. järjestikuse aarde logimisel. Aardeni jõudmine oli tema käes käkitegu kuid siis ilmnes, et pastakat pole kaasas. Otsustasin pastakaga üles ronida, aga poolel teel lõin vedelaks ja loovutasin selle au Merilinile. Igatahes oli tore väike sündmus tamme all. Tänan.

 10 

Küll on hea tunda kedagi, kes omakorda tunneb veel kedagi, kes aitaks selle pinnu tagumikust välja tõmmata. Ma olin juba ammu selle aarda taaskülastamise kaugele tulevikku lükanud. Arvasin, et möödub veel mitu pööripäeva ennem kui siia naasen. Aga läks teisiti. Olles Kaupoga koos ühe aarde värskelt noppinud, tekkis isu veel mõni logi kirja saada. Kuna aga ühist huviorbiiti me ei leidnud, siis olin nõus niisama Kaupot Saue kanti sõidutama ja seltskonda pakkuma. Äkki tõmbas poiss taskust telo välja ja orgunnis hetkega mulle tee taeva poole. No mis mul saab selle vastu olla ja olin kohe asjaga nõus.

Varsti olimegi punktis kus on käinud enne mind juba 4-5 tiimi, krabasime abivahendi ja asusime väikesele jalutuskäigule. Kohale jõudes ei tundunudki asi väga kõrgel, redelil pidavat isegi potensiaali rohkemgi olema kui vaja ja nii sai mõned astmed isegi välja lükkamata jäetud. Selle 10 meetrise latiga manööverdamine võsa vahel oli tsirkus omaette, pärast mõningast pusimist siiski paika ta saime. Jäi üle veel see lõbus osa. Hoolimata sellest et oma ameti tõttu olen saanud juba palju katuste servadel kõõluda ja redelite astmeid kilomeetrites lugeda, lõi mul siiski tippu jõudes südame puperdama. Tundsin puudust sellest kahest astmest mis lahti klappimata jäid ja viimane meeter sai mööda saadetud puud kallistades. Elu ei teinud kergemaks ka maha langenud puu, mis täpselt aarde kõrval oksa najale pidama oli jäänud. Tundus, et kui see puu oleks kasvõi pool meetrit kõrvale langenud, oleks see ka aardekarbi 1.0 maastikule lajatanud. Seda õnne siiski meil ei olnud, seega tuli seal ühe käega tsirkust teha ja mingid varesejalad ma logiraamatusse kirja sain. Alla tagasi jõudes vaatasin veel korra aaret ja mõtisklesin, mismoodi küll sinna ainult koormarihma abiga võimalik minna on, täitsa segane ikka.

See oli küll ootamatu, et see 5.0 aare, mis mul mõnda aega juba kummitab, sellise kiire lõpu sai. Olgu tänatud kõik osapooled kes aitasid selle mul teoks teha. Olen nüüd tänuvõlglane. Ja eks ikka aardemeistrile ka tänud seikluse eest.

 13 

6htune aeg ja olin just Saue kanti sattunud. Ja kui juba siin olin siis ikka kaart lahti, kes see siis tyhjade k2tega koju l2heb:P. Yhtegi keelavat m2rki polnud, et sain rahulikult nulli vurada. Erinevalt Tulejuhtimistorni aardest oli kll auto l2hedal, aga mina ise t2ielikult ette valmistumata. Kohapeal kaesin olukorra yle, tegin siis pagasniku lahti ja hakkasin improviseerima. Abivahendiga sikutasin ennast esimese oksani. Sealt edasi juba j6u ja ilunumbrid :D. kogu see tegevus toimus pimeduses, kuna ei tahtnud mingil juhul kellegi t2helepanu 2ratada. Logiraamatut v2lja v6ttes veel m6tlesin endamisi et nyyd midagi kogemata alla ei pudistaks. Logi kirjutamiseks panin siiski pealambi p6lema ja yllatusin et logiraamat oli ilusti kukkumiskindlaks muudetud :D J2llegi yks nendest nn "saab ka ilma erivarustuseta" aaretest aga dont try this at home ;) egas hulljulge ja julge hullu vahel ei olegi vahetevahel vahet vahel >8) T2nud peitjale

Nullis

improviseeritud abivahend

Saime pisut jalutada, kukalt kratsida, nina nokkida ja niisama targutada.

Just a bit too short for that one :P

 2 

Janar on juba pikemat aega rääkinud, et viieste aarete logimiseks oleks redelit vaja laenutada. Minu pareeringud teemal, kuhu me selle paneme, ei mõjunud, sest tal oli ka koht välja vaadatud. Selleks oli tema isikliku geomobiili (loe sõiduauto) katus. Seega, mõeldud - tehtud.

Et laenutus raisku ei läheks, võtsimegi ette kohe Saue tammiku aarde ja logisime selle omalegi üllatuseks täitsa edukalt. Mööduvad inimesed meid ei seganud, meil oli nende eksitamiseks kaasas koer, kes neid varba juures nuuskis ja seoses sellega nende pilgu allapoole kiskus. Tänud peitjale!

Vaade aarde juurest

Janar rääkis juba mitu nädalat tagasi, et tal tuli pöörane idee võtta redel ja minna kõrgeid aardeid võtma. Ning tema sõbrad Juta ning Sven olid kohe vedu võtnud. Seekord kutsuti ka mind kaasa ja täitsa põnev oli. Kui redeli püsti saime, siis saatsime üksmeelselt Janari üles. Kui Janar üleval oli mainis Juta küll, et võib järgmisena ise minna aga (tema õnneks?) teised seda vist ei kuulnud. Peale maapealseid parandusi ja logimisi viis Sven siis aarde tagasi üles. Tänan peitjat.

 2 

Tegime natuke sidumismänge ja peaks nüüd nii olema nagu tarvis. Ei ole aprillinali ;)

 17 

Et kõik nüüd täiesti ausalt ära rääkida, pean ausalt üles tunnistama, et mina olin see segane kellele ühel päeval tuli mõte, võtaks mingi päev ette mõned viiesed aarded. Üksi seda hullust nagu vist ära ei korralda, seega rääkisin pehmeks kõik need sõltlased, kes minult nakkuse on saanud. Mõeldud tehtud. Leppisime kokku, et võtame rendipunktist endale abivahendi ja seadsime kokkusaamis kohaks just selle koha. Muidugi suutsid Just ja Sven mulle korraliku aprillinalja teha, et pikad redelid on kõik välja laenutatud ja peame rentima mitu väikest ja koormarihmaga kokku tõmbama. Ah ah haaa nali nali. Peks puudet. Peale abivahendi kätte saamist suundusime Sauele. Siin siis redel selga ja lahinguväljale. Aare paistis kaugelt silma, redeli saime ka ilusti üles. Nüüd tekkis küsimus, kes sinna üles läheb? Paistab, et mind lükati tanki. Oh sa kurja, kus võttis putke alles värisema, aga üles ma jõudsin ja hiljem alla ka tagasi. Sven julge mees läks peale mind kribinal krabinal üles ja pani konteineri uuesti tagasi ja tegi ka väikse hoolduse aardele ära. Jess, tehtud. Nüüd geopäästeauto jälle kokku ja järgmisi kõrgusi vallutama. Tänud peitjale.

Geopäästeauto stardivalmis.

Kui sellised väledad oravad kambas, asi see aare siis peaaegu pilve piirilt kätte saada...
Täname!

 12 

Tegelikult plaanisime Vanamõisast Sauele põdrajahile minna, aga mõned agaramad orgunnijad leppisid Saue tammikule lähimate geopeituritest redeliomanikega kokku lisaks ühe veel vertikaalsema missiooni. Marssisime raskevarustusega nulli suunas nagu jalgsituletõrjekomando, kuigi operatiivüksuse eelisõiguseid me sõiduteed ületades siiski rakendama ei hakanud. Kohapeal leidsime eest pundi lätlasi, kelle pealik oli ilmselt enda vammuse ohverdanud ning lõngaks lahti harutanud. Niimoodi poolalasti püüdis ta seda lõnga seal üle oksa lennutada kuni meie laekusime ja moodsat redeli nimelist leiutist demonstreerisime. Võõramaalased vahtisid ammulisui ja hakkasid kohe läikivale imeasjale jube agaralt näppe külge ajama. Paljas mees oli lausa nii kuraasikas, et sibas esimesel võimalusel üles, rebis karbi oma kohalt lahti ja tõi terve täiega alla - enne kui tagasihoidlikumad hõimuvennad suutsid talle arusaadavaks teha meie ingliskeelsed juhised konteineri kinnitust MITTE rikkuda. Nojah, ma olen tegelikult alati arvanud, et lätlastega suhtlemisel pole niivõrd oluline baaskeel vaid pigem "s" iga sõna lõpus - küllap kuskil ununes "s" ära ja sellepärast nad kohe matsu välja ei jaganudki...

Tunnistan, et kuna endal adekvaatsed abivahendid puuduvad, siis ükskord ammu käisin siin 4.5 varianti katsetamas ning feilisin haledalt kui võsapõõsa küljest esimese arvestatava puuoksa poole küünitades pool cm puudu jäi ja gravitatsioon ikkagi võimust võttis. Vabalangemine umbes 3-4 m kõrguselt jäi parasjagu taluvuse piiridesse ning püsivigastusi õnneks ei kaasnenud. Siis otsustasin parem enda võimetele vastavat 5.0 varianti ootama jääda. Mitmete toredate inimeste initsiatiivil ning abil see sündima saigi - vaid napid kaks aastat hiljem :o) Aitäh!

 6 

Kuna koristada polnud miskit, siis hakkas ülevoolavas elevuses tekkima väga erinevaid ideid. Ikka ja alati kiskusid ideed ikka nende kõrgustes rippuvate aarete suunda. Jutuseltskond vaatas üksteisele silma ja alati lõpetasime jutu lausega, et mina küll ronida ei julge ja siis möödus Esko kelle leidmata aarete tantsulist oli paljulubav. Esko väidab et temagi kardab kõrgust, kuid sellega kaasnevast adrenaliinist pidi ta lausa kõhu täis saama, no ei tea mina tunnen küll kõrgustes jalgades sellist värinat et ma lisaks allakukkumisele kardan seda, et ma maakera sellise värinaga tasakaalust välja ajan ja hakka siis hiljem taas kliimat ja kellasid kohendama. Redeli laenamisest, tassimisest (mina tassisin tagumises otsas ja seega sain jõudumööda viilida) temperamentsetest lätlastest on juba eelmistes logides juttu. uh olid ikka kirglised poisid küll, tedjamad meite seast teadsid kinnitada, et nad oleks sinna aardeni ka redelita roninud (vältimaks rahvusvahelist skandaali ei hakanud paluma neil varvaste näitamist). Hea et puu vähemalt püsti jäi. Aga ega nende hoog selle puuga piirdunud, lahkumisel suutsid nad autoga ühe kohaliku kivi ka mõlki sõita. Tea kas pühapäevane tuulispask lõuna eestis tulenes ka nende lätile lähenemisest?

 7 

Kõvahäälne tammiku plaan Vanamõisa vabaõhukeskuses kostis kaugele. Sokutasin enda ka punti, sest nii kõrget redelit pole mul kusagilt võtta ja üksi tehtav see aare minusugusele inimesele ei ole.
Redel oli hea (suur-suur tänu Leelole ja Allanile!) ning kuna tassijaid jagus, siis oli kerge ka. Ainult et puu alune oli võõramaalasi täis. Kõige uljam lätlane oli ülevoolavalt jutukas ja paljajalu (tõlgendage, kuidas soovite). Kui redel püsti sai, siis andsin oma parima, et talle selgeks teha, et see aare on üleval kinni ja võiks sedasi ka jääda. Nüüd tuleb süüdistada minu kehva keeleoskust või lätlase seletamatut eufooriat, aga säravate silmadega ta karp käes, nagu võitja, alla saabus. Mulle tundus, et tal oli sellest kinnitusest savi. Kui kõik statistid, redelikandjad ja möödajalutajad (neid vist polnud) oma nimed sisse said, siis me rohkem lätlasi üles ei lubanud. Teatasime neile, et nüüd on Eesti (loe Esko) kord. Rahulikult ronis õige/meie mees üles, üritas oma osavate sõrmedega rikutut taastada, aga kahjuks ei olnud seekord võimalik asja parandada. Järgmine peitur võiks sutsu tamiili kaasa võtta, sellest oleks seal abi.
Aitäh aarde eest ja palun vabandust, et aare meie juuresolekul rikuti!

 4 

Suur palve ronijatele. Aardes olev karp ja selle kate olid kinnitatud aga kahjuks on see ära lõhutud. Kes järgmisena plaanib ronida, ole kena võta natuke tamiili kaasa ning kinnita kõik osad taas. Sedasi ei pea muretsema, et logimise ajal midagi alla pudeneks.

Tänud, Kadri

 2 

See aare juba pikalt pinnuks silmas olnud mul, aga kuna ise kardan kõrgust siis pidin leidma kellegi kes roniks. Hea et olemas sündmusaarded:) Sain tehtud diili Tunkiga, et tema ronib ja siis läbirääkimised iksidega redeli asjus ja oligi kamp koos. Kui meie kohale jõudsime, olid lätlased kambaga ees ja proovisid nööridega ülesse saada. Aga noh nähes meie redelit, korjasid nöörid kokku ja kasutasid vöimalust. Lätlastest mingi mees ronis ülesse ja viskas karbi alla (lõhkus karpi hoidva tamiili läbi) Tagasi viis karbi Tunk. See aare oleks jäänud mul igavesti kollaseks ilma Tunki abita. Tunk suured tänud sulle.

Kahjuks lätlased lõhkusid konteineri hoidava tamiili läbi - olenemata sellest, et me eelnevalt ütlesime konteiner on kinni ja seda alla visata ei saa. Kui Tunk karpi läks tagasi panema arvas, ehk saab parandada, aga kahjuks olid otsad liiga lühikesed.

 2 

Iksidega sai eelmisel päeval Eesti ütleb Tere Tulemast sündmusel juttu räägitud ja pakuti välja võimalus redelit laenata.Eks muidugi tuli võimalusest kinni haarata.

Vahetult enne MEGA-le minekut tegime selle sutsaka ära.Redeli püstisaamine oli vähe vaevarikas,kuid peagi oli redel püsti ja oligi aeg hakata üles ronima.Üleval olles suutsin karbist pliiatsi välja pudistada,kuid õnneks kukkus oksa peale ja sain ikka ühe ronimis korraga asja jonksu :) Tänud peitjatele ja iksidele võimaluse eest redelit kasutada.

 2 

Tänu Ikside pikale redelile sai Allan üles. Raskusastme ka teistele vähekene õiglasemaks tegi palav ilm, redeli tassimine ja selle üles upitamine. Higised olid kõik. Tänud!

 1 

Sellise maastikuga aardeid tahaks ise läbi teha, aga tegime redeli liiga pikaks. Alumine ots oli puust 4m eemal ning ma ei julgenud üles minna, redel oleks võinud lihtsalt läbi vajuda. Allanile see muret ei valmistanud ning käis üleval.

 1 

Enne MEGAle minekut sai kokku lepitud, et käime siin aardes siis lõpuks selle kurikuulsa Ikside redeliga ära. Algul võttis õige puu otsimine natuke aega. Kui aare oli avastatud, pakkisime redeli lahti ning Allan läks üles. Pärast kõik jälle täpselt vastupidises järjekorras tagasi. Aitäh teistsuguse eest!

Peale tänaõhtust esimest aardeleidu hakkas geopõnn tungivalt nõudma puu otsa ronimist. Üritasin siis sõidu ajal maastiku 4 poole 5 peale mõelda. Kohapeal tuli ootuspäraselt tõdeda, et mõttejõul on veel arenguruumi. Geopõnn sai küll paari meetri kõrgusele ronida, aga mitte õige puu otsas. Aare sai igal juhul nähtud, tuleb mõttejõudu veidi treenida ja teinekord tagasi tulla.

Ikka nii kõrgel on see aare. Tulin kohale "pika" redeliga, aga ikka ei saanud ligilähedalegi. Vahepeal ilmusid isegi aardenaabrid ja hakkasid huvi tundma, miks kolm inimest metsas redeliga puu otsa tahavad saada. Annan loobumisvõidu aaretele, kus on vaja kõrgele ronida. Tahaks neid logida, aga jah... Pole selliseid õigeid vahendeid.

 5 

Eelneval õhtul jõudis meieni üsna ootamatult info, et siin minevat ronimiseks. Minu moto on üldjoontes see, et iga päev on hea geopäev, kui sa saad oma nimele mõne T5 aarde, nii et otsustasime, et tuleme lööme siis ka kampa.

Kohale jõudes oli rahvas juba puu ümber ja käisid esimesed katsetused saada köis ümber ülemise oksa. Ootamatult suruti pihku kinda sisse topitud kivi tamiili otsas ja öeldi "viska". No ma siis viskasin. Hästi mööda. Enam õnneks keegi seda minu kätte ei usaldanud :D

Siis aga jõudis mulle kõrvu jutt, et speedy olla käinud niisama üleval ära. Challenge accepted nagu öeldakse. Nillisin siis natuke seal ümber, hindasin olukorda ja otsustasin, et suva, keegi peab ju selle köie sinna üles vedama.

Mööda peent sarapuud esimese suurema oksani ja sealt edasi võiduka lõpuni. Tegelikult oli päris hea meel, et reixi köis sai üles veetud, sest alla tulles oli ikka jube mõnus millestki kindlast kinni hoida teatud lõikudel.

Viimaks all tagasi, vaatasime kõik kõrvalt, kuidas profid asjale lähenevad. Kuigi eks sellegagi sai natuke nalja, kui reix tükk aega seal üleval istus ja mingis meeltesegaduses otsustas, et ta ei saa enam oma varustusega läbi. Lõpuks jõudis siiski temagi edukalt ja ühes tükis alla tagasi ning edasi suundus kogu kamp vaatama, kuidas Klooga järvest jahedavõitu kevadpäeval aaret otsitakse.

Aitüma mõnusa ronimisväljakutse eest!

Nagu juba eelnevalt on kirjutatud, et oli osavamaid ja vähem osavamaid aga tegevust jagus kõigile. Täname kõige osavamaid ja peitjaid!

 11 

Päris alguses, ilmselt nii aarde kolmandal elupäeval, põikasin möödudes siia sisse, et olukorda hinnata. Parasjagu lõpetas suurem seltskond logimise ja alustas varustuse eemaldamist. Pakuti, et võin ära käia, kuid keeldusin, sest kohe oli mõttes teha seda ise ja teisiti. Edasi sai lubatud alexile, mooritzale, kajaliisile teada anda kui minek. Kavatsesin ronida haaratsitega mööda köit, sarnaselt nagu Hannogi tegi. Kõik oli nagu olemas, aga ühte asja oli vähe. Nimelt ei ole ühelgi seiklusvõistlusel olnud vaja võistkonnavarustuses pikemat köit kui 20 meetrit. Ja just nii lühike see mul oligi. Köieülesandeid on küll tunduvalt pikemaid/kõrgemaid olnud, kuid siis on korraldajate poolt need ettevalmistatud. Ja nii see projekt pikalt vinduma jäigi.

Nüüd enne sündmusele minekut oli viimaks aeg oma võlg tasuda. Et teised ka ikka osalised oleks, said nad ülesande kõis üle oksa toimetada. Paraku oli nöör, tamiil mädavõitu ja see ebaõnnestus korduvalt. No ja siis saigi Rudolfil (ruts ja matu said eraldi kutse öisel lõkkeõhtul) villand ja tegi seda, mida speedy ja kallo siin varemgi. Loomulikult sai ta kaasa ka köie, et teisi edasisest viskamisest päästa. Minu järgnev etteaste oli kerge ja kiire. Astu aga mööda köit üles. See on lihtne kui kõik asjad on õige, välja kujunenud pikkusega ja tead,mida teha tuleb. Üleval panin nimed kirja ja siis alla. Kavatsesin laskuda grigriga, kuid jäin sellega pusserdama (tegelikult oli kõik ikkagi väga hästi, kuigi mul kohapeal tundus teisiti). Seega palusin alt oma varustuse kotist kaheksat ja laskusin sellega. Aga vähemteadlikele, et ega ma sinna puu otsa poleks jäänud ka siis, kui all toetust poleks olnud, ka läbi karabiini saab laskuda.

Aitäh aarde eest ja nüüd on mul 20 + 50 meetrit korralikku köit, uued väljakutsed ootavad.

 9 

Sündmusaarde-sündmuse eelsündmusel tuli mingil hetkel jutuks, et olla ka üks T5-massivallutuse plaan. Pärast teise moosiriiuli juures moosivarga näoga lõpetamist oli kell täpselt nii palju, et võiks ju läbi astuda...

Astusime metsa vahele ja ühtäkki oli täiesti "lambikohas" juba kenake seltskond tegutsemas. Aga kus on aare? Vaade üles - ei näe. Vaade kõrgemale - ei näe. Pea täitsa kuklasse - ossapühapeletis!

Plaan oli juba olemas, aga "delo tehniki" ei tahtnud teps mitte õnnestuda. Üks orav hakkas iga katse järel aina rohkem nihelema. Kui kostis kuuldus, et mõned "hullud" on ka abivahenditeta roninud, siis kostis vaid veidi krabinat ja tuli uuesti pea kuklasse ajada, et mitte lendoravaga piki piilumist saada. Peagi õnnestus ka algne plaan ehk "Reix orbiidile" ja väidetavalt said ka kõigi moraalsete toetajate nimed kirja. Üldiselt olen ma ka asjaolusid teades sama hämmastunud, kui oli ühe möödajalutanud mugutädi nägu.

Aitäh peitjatele, aitäh ürituse eestvedajatele ja eriti suur aitäh ogaratele oravatele! See jääb küll meelde.

Tammikutäis asjapulki

Tantsusamm

Hullumaja suvepäevad

Kristel suhtleb oravaga

 6 

Polnud siin midagi, et üks lennutatakse orbiidile ja teised seisavad käed taskus. Kõigil oli oma ülesanne. Kes vedas köied kohale, kes üritas aaret alla visata. Mõne olid loomulikult lihtsalt ilusad. Kellele siis meeldiks koledas keskkonnas aaret otsida. Omaette nähtus olid "poisid maalt". Üks ei suutnd paigal püsida, teine lobises nii, et ei jõudnud ära kuulata. Vähemalt avaldas oma uue geosaani. Nüüd vähemalt teab lõuna pool silmad lahti hoida. Oli tore üritus.

 2 

Lugege mooritza logi, seal on kõik öeldud. :) Tänud peitjale.

 11 

Kui aare avaldus sai Reixilt jah sõna saadud, et tema ronib köitega sinna...ja siis oli aega küll...Reix valis köisi, mõnikord sai ikka küsitud, et kuidas köitega seis, et valib nagu kaua või nii, no mõni naine saab oma riided ka kiiremini valitud ;). Ja siis tuli see kauaoodatud kiri, et kohtume puu all:D.
Kokkulepitud ajal veeresime kohale ja kamp asjalikke tegelasi juba toimetas. Bruno ja Tomm veeretasid kivile niiti ümber ja esimene vise oli väga edukas, kivi lupsas sobiva oksa taha ...ainuke häda, et va see niit-nöör purunes sikutamisel ja selle tulemusel on nüüd seal üks kivi puu otsas, sest ega tema sealt enam alla tulla ei soovinud :D. Nüüd selgus, et see nöörike ikka natsa nõrgavõitu ja Tomm vudis autosse uue abika järele, aga seegi keerdus kuhugi oksa taha, nii et Reix pidi oma kindastki ilma jääma, mis järgmist kivi sisaldas. Vahepeal lisandusid meie seltskonda karmi looduse tossude ja teksadega alistajad ja abika sikutamine tõi tõdemuseni ,et vaja midagi tummisemat. No mul ju kodus oli, sibasime A-ga autoni ja kiirvisiidi tulemusel naasesin kenakese nööripuntraga... kuid seda polnud enam vaja :P. Nimelt oli Rudolf saanud tiivad ja võtnud peale enda ebaõnnestunud kiviheitmist sõnakuulmatu köie oksaletoimetamise enda ülesandeks, nii ta seisis seal ülemisel oksal, köis ümber piha ja logis . Krm, mul hakkas üksnes sellest vaatest pea ringi käima :). Väikesed sebimised köiega, no kükki ja püstitõusid olematul oksal, siis Rudolf venitas tiba oma jäsemeid ja juba kõõlus ta käsivarrejämeduse puukese küljes ,et hetk hiljem pehmelt ülaste vahele maanduda. Nüüd sai Reix ometi ise ronima hakata ja nii ta läks mängleva kergusega juurdevõtusammuga puu otsa, nagu oleks pargis jalutanud . (A-l tuli pärast järve poole sõites kuratlik mõte, mind vaja ka välja koolitada, siis saab naabervabariigis ka sama nippi kasutada :P ).Nimesid sai täna palju raamatusse, mõni ilmselt ka korduvalt...vist . Peale logimist tekkis pisuke segadus ja mulle tundus, et kepsud värisesid tiba kõigil. Väikese mõttepausi pidamiseks istus Reix õrrele , kõlgutas seal tiba jalgu ja siis nõudis kaheksat üles. Õnneks oli seltskonnas tegelane ,kes teadis mida nõutakse ja nii sai Reix ka puu otsast alla, seda muidugi nii kiiresti , et ma ei jõudnud fotokatki taskust välja tirida.
Tänase retke tulemusena lisandus puu otsa üks nööri otsas olev kivi... no sellele tennisepallile seltsiks või nii ;). Enne lahkumist leidsime veel kellegi abika ja ühe eriti piraka auguga kivi, mida hea tahtmise korral saab ju ka abikana kasutada.
Tänud peitjale ja tänastele ronijatele, täitsa hea on ju maapinnalt targutada ja õpetada, samas õppisin midagi kasulikku ka ;)!

kivi lendab ;)

Reix valmistumas

mets on tegelasi täis :D

kuni teised puud vallutasid punusid Bruno ja Tomm kassikangast :P

Rudolfi stiilinäide ;)

Kindaviskamine :D

Rudolf köiegiidina puud vallutamas

Ehtne orav ;)

Tiibadeta õhkutõus

jalutuskäik pargis?

need abikad jäid järgmisi ootama :)

ülased õitsesid kenasti juba ;)

Kuna eelnevalt olin kunagi veendumas käinud, et minu enda abivahend ei ole selle aarde juures asjakohane, otsustasin Andreselt abivahendit küsida. Seekord läks kohe nii hästi, et sain ka tema transpordi ja ka tema enda kaasa. Kohapeal selgus, et ega ka mööda seda abivahendit päris karbini ei küündinud ning karbini jõudmiseks pidi veidi ka veel edasi turnima. Õnneks võttis Andres need toimetamised enda kanda ja minu ülesandeks jäi redelit paigal hoida. Tänud!

Ahh et selline aare :) õige tamm kenasti leitud aga no sellist redelit me küll kaasa ei võtnid. Lootsime,et pätikast piisab. Kohe näha,et me ei ole selle geoaarde värgiga ammu tegelenud..

Aarde asukoht nähtud, aga kahjuks jäi redel lühikeseks. Teine kord uuesti.

 1 

Sauele jõudsin planeeritust 15 minutit varem. Tegin väikese ringi ja ühtegi tuttavat autot ei näinud ja suundusin kokkulepitud parklasse. Sõin enda maitsva pitsa, küpsiseid peale ja ikka polnud kedagi saabunud. Tegin siis uue ringi autoga ja ei midagi. Ainuke number oli mul Priidu oma ja tal oli telefon välja lülitatud. Jäin siis ootama päästvat kõnet Mariselt, mis ka õnneks tuli. Sain info, et redel juba kohal ja et tuleksin kiiresti sündmuskohale. Kuuldud, tehtud. Kuigi lubasin suure suuga redelit tassida, ei oleks mulle vist vaba käepinda jäänudki redelil. Suuremat sorti inimmass oli ühe vaese redeli külge ennast juba haakinud. Natukene õige puu otsimist, kus 'Vibu marks the spot' ja Laur hakkas redelit pikendama. Me Priiduga lükkasime teda samal ajal maapinnaga vertikaali. Kuna Laur oli juba redeli peal, siis ta läks vabatahtlikult logima ka. Üksi ma poleks siia ühtegi lollust tegema tulnud, nüüd saab lisaks ignoorlistist eemaldamisele ka rõõmsa näo juurde panna. Tänud!

 6 

Osalesid nuffi, lapsuliblikas, lassie, laur, zdrk ja puutetundlik leidjatena ning armastan-Priit ja pool ikside tiimist supporterite / fotograafidena.

Kui keegi mulle hommikul oleks öelnud, et tänane maastik 5 sündmus veel kolme lisaviiega lõpeb, ma poleks teda ilmselt uskunud :D. Aga keset ronimisüritust organiseeris Anne kuidagi jooksu pealt asjad nii, et tema õhku vistatud mõtte ümber kogunes kiiresti JAH-klubi ja nii me siis endid varsti pärast Astangu 2015 lõppu keset Sauet majapikkuseks venitatavat redelit metsa vedimast leidsimegi :D. Ikside tiimile igatahes suured-suured aitähhid meile abivahendi laenamise eest, ilma selleta oleks meil kohe kindlasti õhtust veel üks põnev seiklus ja rõõmsalt kollane leiulogi saamata jäänud :). Ja Priidule vastutulelikkuse eest meie mõttega kaasa tulla, ka selleta poleks asjast ilmselt asja saanud :). Aga nüüd sai ja siin ronis üles nimesid kirja panema Laur – argumendiga, et tal on ka vaja hädasti oma tänane ronimisdoos kätte saada :D. Ja no vastuvaidlejaid sellele väga ei leidunud - ülejäänud olid väga rahul ka sellega, et katsetasid niisama ronimist ja täpselt nii kõrgele, kui kellegi julgus minna lubas… :D. Nimed kirjas, viisime pererahvale abivahendi tagasi ja koondudes nüüd juba väiksemasse arvu autodesse, sõitsime edasi järgmist 5 vallutama :).

 5 

No mida ikka muud teha peale 5.0 sündmust, kui minna otsima 5.0 aardeid. Mõeldud tehtud. Korralduskomitee oli vägev ja peagi jalutasime mööda Sauet, pikk redel kaenlas, aarde poole. Möödasõitjad said küll tsirkust nautida :) Redeliga tuli hoog nii suur sisse, et esmalt kihutasime aardest lihtsalt mööda. Lõpuks saime veast aru ja sai ka õige puu tuvastatud. Abivahest väljasirutatud, mõtlesin et tahan ka täna ikka ühe 5.0 vallutada ja nii siis ise üles turnisin. Logiraamat käes, panin järjest alt hüütud nimed kirja...loodetavasti ikka enda oma ka...hmm... Aga igatahes oli väga lahe leid mõnusas seltskonnas :) Suured tänud peitjale!

 4 

5,0 aarded on käkitegu kui varustus ikka öige on ja meeskond olemas ja söbrad, kellel sellised abivahendid on. See meil oli ja asi toimis, ronida saime kõik, tänud!

 5 

Roomame kiiremini, see raudtee viib kindlasti tunneli lõpuni ja lift juba tuleb. Kohalikel inimestel kindlasti imestamist, miks iga natukese aja tagant mingi seltskond suure redeliga metsavahele läheb.

Rong tuleb

Põhjamaine pandakaru teel kosmodroomile

Mida kõrgemale ronib geopeitur, seda kaugemale paistab...

 5 

Oh sa poiss - juba see oli vaatepilt, kuidas me kuuekesi redelit tassisime, oli äge. Kokkuvõttes oli meil kaks meetrit iga tassija kohta :D

Sobib leiuks numbriga 1500.

GP 1500 / GC 1745

 1 

Algul arvasin, et see ei ole võimalik. Kuid aarde raskusastet vaadates, sain aru, et vist ikka on tõsi. Tegutsedes ena nii hirmus ei tundunudki.

 1 

Seda aaret läksime vaatama ilma logisi lugemata. Aardevalvur hüppas oksalt oksale, aga aaret meile ei toonud.

 1 

Vaatasime Liisuga gepsust, et siin tammikus on ka üks aare, kust võiks läbi hüpata. Ettevalmistust polnud me teinud, kuna oli plaaniväline aare. Kohale jõudes ajas naerma… Silme ette kangastus pilt, kuidas ma nende asjandustega, sinna ronin, millega elektrikud posti otsa ronivad. Ühel heal päeval võib-olla teengi seda. :D

 4 

Leitud. Aitähh!

 15 

Vähemalt ma arvan, et leidsin. Kindel ma selles pole, kuna ma tegelikult ei tea, mida Hanno sinna logiraamatusse kirjutas. Kui üldse kirjutas.
Hannol on lisaks pidevale mõistatusaarete lahtiseletamisele (mulle muidugi) veel üks kiiksuga omadus - kõik sellised ronimised peab omal jalal ära proovima. Hoolimata sellest, et aare on leitud ja logitud, pidi ta täna, kui puu nagunii suht horisontaalis oli, oma ronimisvarustuse proovile panema ja kutsus ka minu kaasa. Kui mina kohale jõudsin, oli eeltöö juba tehtud, seega ülejäänud aja istusime Triinuga all, kaelad kanged ja vaatasime, kuidas Hanno graatsiliselt nööri küljes ladva poole hüples. Üles jõudes tehti kast lahti ning kirjutati midagi ja kuhugi, seepeale lendas karp minema ja Triin pidi selle köispostiga üles tagasi saatma. Minu kasulikkus seisnes selles, et tegin pilte.
Raskusaste 5 on ilmselt siiski üsna õigustatud. See on ammu selge, et speedy pole keskmine eestlane, vaid midagi hoopis üleloomulikumat. Mina sinna ilmselt ei roniks, kui, siis ainult redelil, eeldusel, et 10 inimest seda kinni hoiab, ja märksa vaiksemal päeval. Tänud tutvustamast, järgmiste selletaoliste juurde lähen juba oma redeliga.

Mingisugused tavainimesele mõistetamatud ettevalmistused

Esimene veerand selja taga.

Üleval. See puu on tegelt kõrgem kui pildilt paistab. :)

 6 

Mis kehvasti see uuesti. Viisime põdra koju ja saime pädevama abivahendi. Abivahendi omanik tuli ka tasuta tsirkust vaatama. Sellega kohaleminek oli omajagu koomiline, aga õnneks polnud maa ülearu pikk. Kohapeal selgitasime välja, et abivahend töötab tunduvalt paremini ja sain täitsa edukalt aarde kätte. Väga meeldivalt oli logiraamat kinnitatud. Kaubanduslikke tehinguid ei sooritanud. Aitäh peitjale.

 1 

Käisime kohal, vaataisme aaret ja tõdesime, et abivahend seekord ei päde kohe mitte.

 4 

Esimesel korral käisime vaatamas, mis meid üldse ees ootab. Teine kord sai täpsemat infot puu kohta kogutud. Nüüd kolmandal korral oli varustus kaasas. Sandrile jäi üles minemise rõõm, mina elasin all kaasa. Puu oli küll pisut jäme meie kaasa toodud varustuse jaoks, aga saime hakkama. Pärast proovisin peenema puu peal ise ka üles ronimist. Aitäh väljakutse ja uute kogemuste eest!

Ettevalmistused

Aare käes

Proovisin ka puu otsa ronida

 3 

Maastik sellel aardel ei muutu. Keskmine eestlane ilma erivarustuseta sinna ei roni.

Leitud koos suurema seltskonna geopeituritega :)

Tänan!

Leitud.

 16 

Ma ei mäletagi enam täpselt kes seal kõik olid aga ega need nimed poleks nagunii sinna pisikese kastikese sisse ära mahtunud. Põhimõtteliselt ja üleüldiselt ei teadnud ma sellest aardest mitte midagi. Ja hiljem selgus, et redelit oli ühe hoopis teise aarde juures vaja kuhu ma loomulikult ei jõudnud. Aga kuna see oli kõige lähem aare siis sai siin alustatud. Tegelik algus oli juba Putukate jahi juures kus mulle koguaeg seletati, et see redel on põhimõtteliselt lühike ja sellega ei saa mitte kuskil mitte midagi tehtud. Natuke veel ja ma oleks isegi uskuma jäänud, et kui see redel veel lahti tõmmata siis muutuvad kõrgel olevad asjad veel kõrgemal olevateks asjadeks. Aga ma pidin ikka vastu vaidlema ja tõestama, et sellest rauatükist on kogu inimkonnale mõõtmatu kasu. Kõige esimene takistus tekkis juba siis kui Miki teatas, et tal pole seda aaret GPSis. Mina ei saanud ju viletsam olla ja teatasin, et mul pole GPSigi kaasas. Seepeale vahtisime üksteisele otsa ja kummagi silmis oli küsimus, et mismõttes sul ei ole ? Mingil müstilisel kombel aga jagas Madis ära, et vist hakkab mingit kino saama ja lubas meid lahkesti õige koha juurde toimetada. Ta vaeseke ei aimanudki, et meil oli kõige kurjema plaanina igasugu muude meetodite ammendumisel kavas teda ära kasutada ja tema veenmiseks oli igaühel autos erineva kujuga vidinaid. Ma pakun, et keskaja piinameistrid oleks meid kogu selle inventaariumi taustal väga tõsisteks tegijateks pidanud. Madis muidugi ei teadnud sellest midagi ja seepärast jõudsime varsti kohale. Parkisime selle lehamraja korralikult kinni ja asusime olukorda hindama. Kui kõik olid tünni tuvastanud ja nentinud, et üsna lootusetu siis oli õige aeg ümbrust uurida. Leidsime mingi vibuküti tööriistad aga ei hakanud neid katsetama. Oli ütlematagi selge, et meiesuguste kõvade kogemuste puhul pole seda hirmugi, et keegi endale noole või vibuga viga ei suudaks teha. Sestap jätsime vanakooli võika tapariista järgmistele uurimiseks. Seejärel sai redel kohale tassitud. Kambakesi sai see ka lahti rullitud ja lühema pusimise peale õigesse kohta asetatud. Pea kuklas nentisid kõik, et mnjaa, ei ulata vist. Seejärel kõlas üle platsi väga selgelt kellegi pettumus. Seda väljendati kahe sõna abil. "Mida v@%¤u ?" suutis läheneva võrriga tegelane täiesti arusaadavalt ja üheseltmõistetavalt ennast väljendada. Kogu kohalolnud kaader puhkes homeeriliselt naerma. Tsiklist nägi alles siis, et ta polnud üksi ja muigas kah pisut. Aga mis tal siis üle jäi ? Täiesti normaalne metsatee, mis on aastaid olnud tühi ja lage ja siis korraga on seal neli autot kogu raja kinni parkinud. Krdi lollakad ikka. Kui see naer lõpuks üle läks siis ronis Maire sinna redeli otsa ja kaks tsentnerit eluskaalu hakkas redelit stabiliseerima. Edasine kulges ilma eriliste vahejuhtumiteta. Maire puhul jäi ka redel lühikeseks aga ta oli täpselt nii kõrgel, et puu küljes olevad taimsed lisad olid abiks, kuigi mõni oks tundus vaid rekvisiidina. Peale logiraamatus oleva tühja ruumi vähendamist juhatasime Maire sealt alla. Lõpuks arvas Miki, et no mis te siin lollitate oma redeliga ja kimas lähema tüve abil umbes pooleni vajalikust kõrgusest. Selle ajaga muutus see tüvi oksaks ja veel meetri pärast poleks ta ka rohukõrrest jämedam olnud. Miki arvas, et üleüldiselt ja põhimõtteliselt siiski saab sinna ka ilma redelita aga kuna aeg on hiline ja muidki toimetusi veel omajagu siis ei hakka selle asjaga siin pikemalt peatuma ja nagunii on kõigil selge, et saab ilma redelita hakkama. Mina poleks kindlasti saanud. Võibolla vaid siis kui ma käiksin mäkkpardis 100 korda söömas ja iga korraga võtaksin sealt heeliumiga täidetud õhupalli. Paraku polnud mul seda mäkkparti seal tammikus aga kuskilt võtta ja ka see lahendus jäi oma õiget aega ootama. Lõpuks pakkisime redeli kokku ja läksime järgmise aarde juurde. Täitsa lõbus turnimine oli seal. Ja alles nüüd sain teada, et see oligi viispunktnull aare. Aitäh.

 4 

Kui pakutakse tööd püstitus ja julgestus meeskonnas mille palgaks on nime kirja saamine siis tuleb ikka sündmusest osa võtta. Lauril oli parasjagu pikk abivahend millega aardeni ulatus.

Pilti kah

 11 

Pärast Kiilist naasemist põikasime ka Saue tammikust läbi. Sest mul polnud aimugi, et see on maastik 4.5 või 5.0 aare. Mäletasin nagu (muidugi valesti), et kõik tänased sauevallakad on raskusega 1-2 :-) Sestap otsisime plätudes, šortsides ja T-särgis oma viis minutit. Kobasin juba üht ja teist põõsast. Alles mõne aja pärast kilkas moor, et kas "see seal" võib olla. Aijajajaa, nüüd tuli mul meelde, et olin peitjaga maastiku raskusastme teemal mõni aeg tagasi suhelnud. Selle peale adusin nüüd kohe, et ju siis oligi seesama tulevane aare tookord jutuks.

Edasi läks kõik täpipealt nagu Kallo logis, kus algab lõik "Võtsin siis oma abivahendid kasutusele. Parem käsi, vasak käsi, parem jalg, vasak jalg ja pea." Ainult selle vahega, et mina pead eriti ei kasutanud :-) Esialgu tekkis kohe mõte, et läheks paneks autos vähemalt kannast kinnised jalatsid, mis okste vahel jalast ei tule nagu plätud, mis jalas olid. Aga kes siis viitsib nii palju vaeva näha. Kribina-krabinal sain mööda üht ja siis juba teist puud aardeni. Vt. Kallo logi, ei hakka tühja dubleerima, tabavalt ja akuraatselt sõnastatud ka.

Aare on väga nutikalt tehtud - katus, karbi kaas ja logiraamat kõik kinni, mis selles kohas on väga tänuväärne. Ei oleks tahtnud niisama ka topelt turnida. Logitud hõlpsasti, panin ka kirja, kuidas sinna sain.

Pärast leidu leidsime ka eelmiste otsijate vibu, see oli lahe leid :-) Meenutas, kuidas ma ise Mission Impossible II all veerand tundi haamrit koos nööriga ümber alumise oksa visata üritasin..

Aare korras, evej - juba Kallo logis toodud põhjusel. Palun kahjuks sellegi aarde maastiku raskust vähemalt 0.5 palli võrra kahandada. Aga aitäh mõnusa väljakutse eest ikkagi! Kui on vaja hooldada, kutsuge ainult :-) Hea meelega testin ka järgmist maastik 5.0 aaret, kui vaja B-)

Kogu varustus, pärast leidu

 16 

Mina ka ei kujuta ette, kuidas selleni mingite köitega võib jõuda. Nii võib end veel ära lõhkuda või vähemalt viga saada.

Tulime just lääne poolt ja mõtlesime, et kui reedel ei olnud mahti siit läbi põigata, siis teeks seda nüüd. Õnneks olid kõik 5 vajalikku abivahendit kaasas. Geps muidugi puude all ei tahtnud hästi õiget kohta näidata, aga polnud vajagi. Korralik tallermaa oli eemalt näha, tuli vaid kuumadel jälgedel kohale minna.

Sellepärast meile tavalised aarded meeldivadki, et seal ei pea pikalt otsima. Peidukoht 2 hakkas eemalt silma, otsida ei olnud vaja. Tuli lihtsalt minna ja ära logida. Suvitajale kohaselt olime ka riietunud. Mul siis vastavalt t-särk, shortsid ja varbavaheplätud. Anna siis muigega küsis, et kas lähen ja login ära. Ma vastu et - muidugi.

Võtsin siis oma abivahendid kasutusele. Parem käsi, vasak käsi, parem jalg, vasak jalg ja pea. Uskumatu kui tõhus neist viiest on viimane, eriti kui seda õigesti kasutada. Hindasin natuke olukorda, enda seisundit, riietust, adrenaliinitaset. Mõtlesin, et teen veidi proovi, kuidas oleks, kui prooviks nii. Jõudes esimese 5 sekundiga 5m peale, tundus, et polegi nii hull. Siis veel mõned sekundid ja esimene tugev oks käes. Edasi polnud mingit probleemi. Ainult palju lolli jõudu ja linnumajakese katus oligi peos. Logimine võttis oluliselt rohkem aega või vähemalt tundus nii. Aardest võtsin kaasa putuka. Kuna mul ausalt ei olnud plaanis kohe päriselt seda ära logida, siis ma ise midagi asemele pistmiseks kaasa ei võtnud, sry!

Logiraamatu järgi olime kolmandad. Tegelikult - tuleb välja, et olin kahekümnes. Väike ebakõla, aga noh, las see olla.

Allatulek toimus vastupidiselt ülesminemisele. Kokku - 5 minutit, võib-olla kuus. Hea, et olemas ka lihtsaid aardeid. Tänud! :)

Algus..

kohe olen kohal..

Leitud

 4 

Tanel lunis aardeotsingut ja minu sümpaatia kuulus mingil põhjusel just sellele aardele. Õnnestus ka kambajõmmid leida ja nii see läks. Seekord oli tegemist meeste tööga, meie Mammuga mängisime lehepurustajaid. Läks üllatavalt ruttu ja valutult, aitäh!

Mehed riista taltsutamas

 6 

Kui eile aare avaldus, oli kiusatus kohe vaatama minna, aga mis sa tast ikka vahid, logida tahaks ikka ka. Täna Hannesega rääkides tuli välja, et tal plaan minna ja läksime ka kokkulepitud ajal objektile. Ajasime siis Hannese riista kambakesi püsti ning mul lasti aardeni ronida. Ausalt öeldes ei kujuta ma ette, kuidas selleni mingite köitega jõuda annab. Igal juhul lahe oli. Aitäh peitjatele!

 11 

Alustame tavalisest disclaimerist: 1. me teeme seda ikka veel vabatahtlikult; 2. ilma geopeituseta me sellistes kohtades ei hulgu. Kolmandaks avaldame tänu eilsetele leidjatele isu tekitamise eest. Aga leid ise tuli kiiresti ja suurema vaevata. Kell oli tiba viis läbi, kui auto seisma jätsime. PisiLiisi oli seks ajaks tuttu jäänud ja tema sekkus otsingutesse alles siis, kui abivahendeid tagasi autokatusele sidusime. Tegime Kauri ja Mammuga korraliku luure - gepsloom vingerdas ja õige tamme leidsime eelkõige tänu eilaste tegutsemisjälgedele. Vaatasime, uurisime, hindasime ja sibasime tagasi kaasatoodud abivahendi järele. Kui sellega tagasi objektile jõudsime, tulid ka Liis ja Tanel rongi pealt. Kell oli 17.26 umbes. Edasi oli lihtne organiseeritud tegevus: tüdrukud hoidsid üksteist ja eest ära, poisid tegelesid riistaga. See tuli kõigepealt pikaks ja sirgeks ajada ja siis puu najale püsti. Lagedal pole see kuigi raske, aga metsas - oh jah. Igatahes punnisime mis me punnisime, aga ühel hetkel oli riist püsti ja ennäe - ulatuski piisavale kõrgusele. Aga kes läheb? Tanel tundus Kaurist tiba pisem ja kergem, saatsime tema. Hea lihtne minek, ei mingeid ekstsesse a la Madis eile. Maha saime selle riistapuu üllatavalt kiiresti ja kadudeta. Pakkisime ta kokku ja kell 17.40 alustasime raja peal pikka koosolekut teemal kas täna tasub rallirada kollitama minna või mitte, ikkagi võistlused. Loobusime siiski ja läksime laiali - meie Kauriga sidusime riistapuu auto külge tagasi, Liis-Tanel läksid oma teed. Kell 18.08 võtsime paigalt. Hea lihtne leid selline, peitjatele tänud :)

Stairway to heaven

 3 

Aitasime paljudel geopeituritel esmaleidu teha.

http://youtu.be/BNwsFlD2GIw

 3 

Uus aare tammikus. Tore ju - isegi siis on tore, kui juba raskusastet ka vaadata. Kõigepealt oli mõte, et läheks õhtul vaatama. Siis tuli välja, et Priit organiseeris õhtuks väiksemat sorti geopeiturite kokkutuleku. No aga miks mitte, uuemate aarete juures saab ju ikka teiste mängijatega kokku. Haarasime kodust ka mingit vajalikku varustust nagu nöörredel ja mõned nöörid, võtsime jalgrattad ja sõitsime kohale. Kohapeal olid juba Trine ja Hanno, kes tutvusid olukorraga. Ridamisi hakkas rahvast juurde tulema. Igaüks pakkus ideid, kuidas punkti vallutada. Mingit varustust nagu oli, midagi sai ka kohapeal meisterdatud, see oli küll rohkem ajaviiteks kuni saabus kõige vajalikum abivahend ronimiseks ehk pikk tugev redel ning vabatahtlik ronija ehk Madis. Honorem et gloriam quae Madis. Oli tore õhtu :)

 2 

Leitud.

 8 

Läksime aardele eelluuret tegema ja jõudsime just peidku ära näha, kui hakkas igasugu rahvast kogunema. Ühed abivahendid tulid rattakotist, teised pisikesest autost, kolmandad vooliti kohapeal valmis (need jäid järgmistele ka abiks). Nii jäi meie ilmselgelt puudulik varustus seekord üldse tammiku äärde autosse ja tsirkust jätkus kõigile vähemalt tunniks. Eriti tubli oli Madis! Aitäh!

 5 

Einoh, päris lahe aare :)

Tänu peitjale.

 9 

Pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna aga midagi tahaks ikka veel lisada :)

Tõtt öelda mõni oli lustakam, kui teine ja teine jälle vapram, kui esimene aga selleks me sinna ei kogunenud, et seda mõõta. Tore, et mind kohale kutsuti. Au oli sellele asjatamisele kaasa elada ja rõõmuga jagasin Madisele kogu oma veevarud ära.

Tänud kõigile, kes oma kohalolekuga suveõhtule ilu ja võlu juurde lisasid :)

Padrikus on seltskond :)

Elu on ilus :)

Kahe redeliga :P

 11 

FTF kell 21:21. Juba teine esmaleid ühe päeva jooksul. Kristjan mingi hetk helistas hommiku poole ning küsis, kus mu redel on ning kas saaksin sellega tulla. Tulemas oli ka Priit [armastan] ning leppisime kokkusaamise aarde juures. Lapse valvamise kohustuse tõttu jäime kokkulepitud ajast hiljaks, kuid tee peal saime informatsiooni, et rahvas on kogunenud, kuid kõik on veel maa peal. Selge värk, aega on siis. Tupiktee märgist läksime edasi ning kuna ühtegi keelumärki ei olnud, siis sõitsin päris nulli. Seal juba üks auto oli ees, parkisin enda Citroen C3 selle taha ning tutvusime olukorraga.

Prooviti köit üle sobiva oksa saada. Vaatasime natukene ning vedasin autost redeli välja. See selline äge redel, käib neljaks jupiks kokku ning mahub mu sidrunisse nibin-nabin ära. Mis seal ikka, redel lahti ja nagu orav puu otsa. Üleval aga ei olnud need oksad üldse sellised, et kutsuks ronima. Paar oksa sain kõrgemale, kuid aardest jäi tubli 3 meetrit puudu (umbes). Küll aga sai nüüd köie üle sobiva oksa panna. Siiski ei läinud see nii lihtsalt, maapealt saadeti selleks tarbeks abivahend (oks) ning pika pusimise peale (nägu ja kõik kohad puupuru täis) sain eesmärgi täidetud - köis üle oksa. Seejärel tulin alla ning järgmine eesmärk oli rippuv redel (või kuidas seda nimetada) üles saada. See läks osalistel libedalt.

Redel valmis, hakati otsima, kes ronib. Pakuti, et kõige pisem ja kergem, aga kumbki naisterahvas ei olnud sellega nõus. Mis siis ikka, korra juba poole peal käidud, tuleb lõpuni minna. Paar sammu olin teinud, kui esitasin küsimuse, et miks mina. Väidetavalt olin siis juba poole peal ning pikad käed hakkasid alt kõdi tegema. Okei, okei, lähen juba. Selle peale redel arvas, et kuhugi sa ei lähe ning libises mõned sentimeetrid alla. Köis pandi veel tugevamini kinni ning ronisin edasi. Üleval said käte alt pulgad otsa, kuid aardeni veel ei ulatanud. Alt anti nõu, et hoia puust kinni ning roni edasi. Hea alt soovitada, üleval oli päris hirmus - jalad tudisesid all ning ka redel liikus mõningal määral. Ääri-veeri, tasa ja targu, vaikselt ja ettevaatlikult. jalad eelviimasel pulgal ning pagan, ikka ei ulata. Veel üks samm (iseenesest väike samm, aga minu jaoks väga suur) ning olingi viimasel pulgal. Ole nüüd rahulik ja ära rapsi käis mõtteist läbi.

Nii, majal katus maha. Kuna ma ei näinud, siis järgmise asjana sattus midagi käe alla. Mm, rändur - selle paneme tagatasku. Alt tuli kommentaar, et midagi rändas taskusse juba. :D Kus siis ikka sellise kõrguse juures, kui mitte taskusse. Järgmise asjana sain karbi kätte. Ühte pidi õnneks oli see tamiiliga kinni. Samas ma ei olnud piisavalt kõrgel siiski ning see andis vähe asendeid, kuidas asju kätte saada. Käed värisevad, jalad värisevad, saan logiraamatu kätte. Tükk aega läheb aega, kui leian sobiva asendi nimede kirja panekuks. Hüüdsin alla, et nimesid hakataks ütlema. Enne kui olin esimese nime esimese tähe kirja saanud (käed värisesid korralikult), tuli juba järgmine nimi. :D Leidsin sellise asendi, kus sain kirjutada hästi ning ei olnud mul lõpuks isegi tänane kuupäev meeles. Võtsin karbist ka muud nänni kaasa ning panin kõik sama moodi tagasi, nagu enne.

Seejärel esitasin retoorilise küsimuse, et mis siis edasi. Ikka alla minna, ikka alla. See juba läks kergemalt ning varsti olin turvaliselt maal. Huraaaa!!!

Tänan kogunenud seltskonda - ilma Teieta poleks ma sinna kindlasti saanud. Järgmistele turvalist ronimist vastava varustuse abil ning peitjatele suur suur aitäh sellise ägeda kogemuse pakkumise eest!

Erilised tänud Airele, kes varustas mind enda joogikraamiga (suutsin silmad ja suu igasugust sodi täis ajada) ning andis ka viimase lonksu higisele ronijale. Loodan, et said enda veevarud täiendatud enne koju jõudmist :)

Elas kord logiteade. See logiteade sai otsa.