Peitis 18.08.14 [jooseptrumm], adopteeris 21.06.22 [sansam]
Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Võrumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tsärdsõmägi on 278,4 meetrit kõrge ja sellega meie kaheksatuhandeliste seas viimane. Jalamilt on aga mägi tegelikult paras mürakas ning selle tippu ronimine võib vähemkogenud rännumehe üsna võhmale võtta. Tsärdsõmäe all asub korralik talu, millest mööda hiilimine ei tohiks aga erilisi raskusi valmistada.
Eestimaa kaheksatuhandelised on aardesari, mille eesmärgiks on huvilistele tutvustada meie muidu nii tasase kodumaa kõige taevapoolsemaid piirkondi. Aare on peidetud Eestimaa kahekümne kõige kõrgemaleulatuva mäe otsa, millest kõik asuvad eranditult Kagu-Eestis Haanja kõrgustikul, üksteisest enam-vähem jalgsimatka kaugusel. Kuplitel hulkudes soovitan üles otsida ka valge sildike, mis mäe kõige kõrgemat paika tähistab- leiate sealt numbrid, mis näitavad, kui mitu meetrit te merepinna suhtes parasjagu ülalpool seisate. Märgistused on rajatud seoses niinimetatud lumeilvese initsiatiiviga, mis kutsub kõnealuseid mägesid vallutama talvel kahepäevase matka jooksul. Huvilistele ka reklaam: http://www.haanjamatkad.ee/index.php?page=5&hikings_id=17
Looduses liikudes palun arvestage igameheõiguse põhimõtetega- eramaal viibides jälgige, et te maaomanikke ei häiriks ning vältige taluõuel kõndimist.
Meeleolukat matka!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: lumega_raske (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5BAFE
Logiteadete statistika: 80 (97,6%) 2 2 3 1 0 0 Kokku: 88
Neid selle seeria aardeid oleme varem paaril korral juba otsimas käinud, kuid päris kõikideni veel jõudnud ei olnud. Nüüd võtsime plaani, et otsime need kõik üles. Nii saigi. Tänud aarde eest!
Meremäelt tulles otsustasime paar tippu vallutada. Hea meelega oleks neid kohe hulgim võtnud, kuid seekord osutus kuiva ilma lubav ilmaprognoos siiski peene vihmaseks ja tuuliseks ebameeldivalt märja taimestikuga katsumuseks. Seega piirdusime vaid kahe teistest pisut eemale jääva mäe tippu rühkimisega.
Tänan peitmast.
Pikalt sai sobilikku teekond otsitud. Kaardil olevaid radu pole ju tegelikult enamjaolt olemas. Kõige etem on lihtsalt minna ja üllatada end lasta, kui kuskil teekene ka on. Tänud
Uued koordinaadid on 57.728605, 27.082441
Lisaks ripub nüüd kotikeses oksa küljes, et saaks ka talvel neid radu käia.
Aega kulus kõige rohkem mõistliku lähenemistee leidmisele aga tehtud see sai .
Otsisime pikalt sobivat lähenemisteed. Lõpuks vaatasime, et üks teeotsake viib ilusti mäe jalamile. Teeotsake algusega siit 57 43.830 27 05.362 oli lund täis, nii et auto jäi suure tee äärde. Samas saapaga oli väga okei jalutada ning raja lõpus olev talukoht tundus olevat maha jäetud, seega ei pidanud kellegi häirimise pärast muretsema. Edasi oli nagu ikka - tõus mäkke, natuke võsa, lund ja vahel LUND ning lõpuks null. Aare vaatas paarikümne meetri kauguselt maast kurval ilmel vastu. Tegime ta korda ja peitsime õigetele koordinaatidele. Peaks olema suhteliselt loogiline koht. UUEKS VIHJEKS ON JUURE ALUNE. Aitäh!
Nagu ka Karl mainis, siis oli aare täiesti suvaliselt maas. Hooldasime ja tegime talle uue pesa. Vihje: juurealune.
Auto jätsime maantee äärde, sissesõidutee oli lahti ajamata. Majapidamistest ühes elu käis, suured küttepuude virnad õuel. Teine, aardepoolsem oli mahajäetud, tuul vaid ulus lagunevate majade vahel. Ega muud kui mäkke. Aardekarbi leidsime kümnekonna meetri kaugusel nullist. Putitasime aaret. Nullis nagu õiget kohta maast kõrgemale panekuks polnud - niisama kahe oksaharu vahele ka hästi ei tahtnud jätta. Praegu jäi karp varjuliselt peitu juurealusesse. Talvel siis keerulisem. Tänud peitjale!
See oli tänane esimene aardeotsimine, aga teekond ööbimiskohast siia oli 7 ja pool kilomeetrit pikk ning sellesse mahtus kuus top-50 tippu.
Kui Kerekunnu mäe laagripaik ära koristatud sai ja auto juures viimased ettevalmistused matkapäevaks tehtud, suundusin esimesena Riidmäe (38.; 272m) poole. Kasutasin jälle osaliselt suusarada ja sain lihtsamini üle põllu. Tippu tõusin loodest mööda raiesmiku serva (Kolmekümne esimene, 19 veel minna :) ja alla otse maanteele üle teise rämevõsase raiesmiku. Suund Kirbule. Kirbu Esändämäe (23.; 278.9) tipust leidsin kellegi Meemann Jakobi (1870 - 1921) mälestus/hauatahvli. Kena vaatega mägi üle põldude külale. Järgmine mägi oli ka Esändämägi (41.; 271.6m) aga see oli ilma kirbuta ja üsna metsane ning ilma vaadeteta. Kolmekümne teine ja kolmekümne kolmas, 17 veel minna :)
Suund Purkale. Siia, Vaskna järve taha, pole ma veel kunagi varem sattunud. Tundub, et eriti ka ei satuta, sest Saaremäe talu koerad olid kuidagi eriti vaenulikud võõraste suhtes. Üks käis küll mind arglikult üle nuusutamas, aga see ei muutnud tema suhtumist minu vastu. Teine, igavene pirakas saksa lambakoer, lõugas minu pihta eemalt. Kuna üle põllu mets selle lõugamise kõik kajana tagasi saatis, siis hakkasid koerad omaenda kajaga dialoogi pidama (selline iseennast toitev süsteem). Ma ei julgenud mööda teed koertest mööda jalutada ning tegin korraliku tiiru mööda põldu. Koerad pidasid mind silmas nii visuaalselt kui verbaalselt aga põllule õnneks järgi ei tulnud. Tõusin Saarõmäe (47.; 270.1m) tippu. See oli kindlasti ilus tipp, Plaani-Jaanimäe järel üks ilusamaid praegusel aastaajal ja lumeoludes. Kolmekümne neljas, 16 veel minna :)
Saarõmäelt laskudes helistas Sven, eilse päeva matkakaaslane, ja kurtis, et öösel oli vist palavik ja külmavärinatest ei saanud hommikuni lahti. Selles valguses oli vist hästi, et ta eile metsa ööbima ei jäänud ja matka pooleli jättis. Ilmselgelt sai talle natuke palju ühe korraga. Juba mitusada meetrit enne Hartsmäe talu sattusin põllumajandusliku ja muu majandusliku kilakola keskele, mida jätkus ka peale talumajapidamist kuni Hartsmäe (49.; 269.7m) tippu välja. Mäel oli olid oma koha leidnud lihaveised, kes jälgisid stoilise rahuga minu tõusu tippu. Kolmekümne viies, 15 veel minna :)
Hartsmäelt liikusin järsust nõlvast alla Peedo suunas. Ega siin ühtegi head varianti liikumiseks ei olnud, seega läksin lihtsalt nii otse kui sain läbi metsa ja üle põldude Peedomäele ja sealt Tsärdsõmäe (34.; 273.5m) jalamile. Kuigi viimased mõõtmised on selle mäe kõrgust oluliselt kahandanud, isegi nii palju, et mägi on langenud 20. kohalt 34.-le, siis itta avaneva puudrinõlva pidi tõus oli katsumus omaette. Kõigepealt vallutasin mäe tipu (Kolmekümne kuues, 14 veel minna :) ja siis liikusin sadakond meetrit edasi aarde juurde. Paari kohta ka katsusin aga logide järgi lihtsalt maas vedelevale karbile on ühtlase lumevaiba all üsna ebatõenäoline pihta saada. Loobusin edasisest otsimisest, tegin kiire söögipausi ja võtsin suuna järgmise mäetipu poole.
--
Tippude läbimise järjestus:
8 - 44 - 20 - 6 - 16 - 26 - 48 - 28 - 35 - 29 - 31 - 14 - 10 - 43 - (Siumägi) - 18 - 42 - 46 - 36 - (Kunn'mägi) - 30 - 25 - 24 - 45 - 40 - 19 - 17 - 12 - 4 - 3 - 38 - 32 - 41 - 47 - 49 - 34 - 32 - 2 - (Kunnimägi) - 33 - 22 - 27 - 7 - 9 - 15 - 13 - 21 - 39 - 37 - 11 - 5 - 1
Auto õnnestus jätta ca 300m peale. Edasi liikusin risti-rästi kavalalt ja hästi. Taevaisa halastas luurebussile, kellel on kombeks käia kolm korda ümber puu ja olla siis eksinud. Halastus oma parimas kehastuses tähendas sel korral aardele õigelt poolt lähenemist, nii et maapinnal nukrutsev tops paistis juba üpris kaugelt silma. Halastus oli seda enam tänuväärsem, et topsi juures näitas GPS veel 15m edasi. Algselt oli plaan väike hooldus ka teha, et kodumaakond ilusti korras oleks. Kui aga ise karbi avasin, siis tõepoolest, ei olnud see kuiv aga mitte ka märg. Logiraamat ei näinud välja nagu vastsündinu, aga logida saab kenasti. Jätsin hoolduse tegemata ja ootan järgmiste leidjate arvamust. Tagasi läksin esialgu mööda normaalset teed, mis tuli eikuskilt ja läks eikuhugi, nii et ma isegi olin korraga eikusagil. Õnneks GPS tegi ilusti koostööd ja varsti olin auto juures tagasi.
Kerge kõrvalepõige otsesrigel Vällämäelt Kaldõmäeni. Karbi leidsin maapinnalt nagu viimane hooldussoov ka viitas, proovisin siia-sinna kõrgemale sobitada, aga mõistlikus tsoonis koordinaatide ümber poleks ikka eriti jätkusuutlikult saanud. Niisiis jäi nõndasamuti nagu oli.
Kaheksatuhandeliste aardeseeria punktide läbimise strateegia, variant 2: jalgsimatk ühes suunas. Noh, et kui mägede vallutamine on näiteks ainult osake pikemast matkast. Või kui keegi toob algpunkti kohale ja pärast tuleb lõppu järele. Sel juhul alustaks ilmselt Vällämäelt ja liiguks läbi kõigi aarete kuni Plaani Jaanimäeni teises otsas. Või siis täpselt tagurpidi.
2 - 20 - 16 - 7 - 12 - 5 - 1 - 6 - 8 - 4 - 3 - 19 - 11 - 15 - 10 - 18 - 17 - 13 - 14 - 9
Algset olime selle aarde ka jalgsimatka plaani pannud, aga otsustasime siia hiljem autoga tagasi tulla. Valisime märja tee aardeni, õnneks olid meil veekindlad jalanõud varba otsas. Ronisime tippu ja Karl tegi aardele korraliku auringi peale. Aarde leidsime maast, mitte silmade kõrguselt. Jätsime ta endast maha, ei leidnud läheduses õiget peidukaat kus ta olema oleks pidanud.
Antud mäetipu jätsime päeval vahele, sest tundus liiga suur kõrvalepõige tundmatu maastiku ja võsaga. Tänu sellele sai nautida vägevaid Lõuna-Eesti kurvilisi teid. Olin enamvähem välja vaadanud, et kust kaudu aardele läheneda aga ennem õiget maalappi leidsime ühe teeotsa, mis keeras sobivalt aarde poole. Sõitsime siis mööda seda edasi kuniks vastu tulid talud. Jätsime auto veidi eemale ja proovisime siis mööda metsapiiri mäe jalamile jõuda. Oi jah.. Mega märg ja soine ala. Hüppasime ühe põõsa jalamilt teisele. Maire mitu korda ütles, et läheme proovime seda teist varianti aga ma kangekaelselt raiusin vastu, et mägi on ju siin samas. Pärast mõningast kirumist ja vandumist jõudsime ime kombel kuivade jalgadega mäe jalamile. Ja oi-oi kui järsk see oli.. Ei oleks öelnud, et kõrguselt 20. tipp vaid pigem midagi Vällämäe sarnast. Pressisime ennast üles välja. Mind tõmbas nii juhtmesse, et tipust aardeni navigeerisin meid "tagurpidi U" stiilis. Jah, 60 meetri läbimiseks jalutasime maha mingi 300 meetrit :D Ei saa aru mis juhtus. Igas suunas kuhu kõndisin, aare kaugenes kuniks lõpuks kuidagi kohale jõudsime. Aare vedeles täiesti suvaliselt maas aga sai tehtud vähemalt üks vihjele vastav pilt ehk siis viskasin ennast karbi kõrvale pikali. Aga mis oli selle mägimatka püant? Nagu ikka Geopeituses kombeks, siis viis aardeni tegelikult ideaalne lai metsatee. Algas just sealt kuhu ma olin alguses vaadanud parkla ja kuhu Maire soovis vaatama minna kui olime omadega sohu jõudnud. Vähemalt tee autoni oli täitsa hea :)
See mägi jäi meil Haanja mägede vallutamisest viimaseks. Olime ennast tühjaks matkanud ja midagi peab ju ka järgmiseks korraks jätma. Kaheksatuhandelistest sai leitud 11 tükki 20st. Aitäh ja järgmise korrani!
<_Eelmine |1.päev|2.päev|3.päev| Järgmine_>
Aare seest niiske. Karp ei asunud vihjele vastavas kohas vaid suvaliselt maapinnal. Ei näinud ümbruses ühtegi head kohta kus see pidanuks tegelikult olema. Jäi meist nii nagu leidsime.
Auto jätsin suurema tee äärde ja tegin väikese jalutuskäigu aardeni. Algul midagi silma ei hakanud ja tänu vihjele tuli leid kiirelt. Aitäh.
Puhkuseaegse kulu üheks hommikuäratuse lauseks oli saanud mõte, et "Äratus, hakkame liikuma, aarded ei oota, lähevad arhiivi". Eks ma ennekõike neid tippe siin silmas pidasingi.
Kunagi mitu aastat tagasi oli meil plaan jutti kõik ära vallutada, siis tuli aga 30 tundi kestev paduvihm ja see ajas meid metsast välja, samamoodi nagu metsavaht ajas metsast välja partisanid ja nende vastased.
Loodus oli saavutanud oma kõrglopsakuse ja ma ennustasin ette. et läheb meeletuks setuvõsa ragistamiseks. Algus oligi paljutõotav aga siis saime aru, et metsas on korraldatud rattavõistluseid, mis on jätnud maha radasid, mida kaardil pole aga millel puudub kõrge kohi. Samuti proovisime tippuliikumiseks otsida teravamaid kallakuid ja nii leidsime vähemvõsastunud pindasid. Vahepeal käisime ka Vaskna järve juures telkimas ja hommikul jätkasime kuni kõik viis vallutamata tippu lõpuks kõik läbitud sai.
Paramparamparaaa! Viimane tipp sai leitsakut ja igasugu vereimejaid trotsides vallutatud!
Võin veelkord kinnitada, et suvi EI OLE mu lemmikaastaaeg.
Aga selle pingutust nõudva seeria eest tänud peremehele. Kui vähegi aega saad, vaata oma "lapsukesed" üle. Niiskus teeb neile kurja.
See aare jäi Eesti kaheksatuhandelistest ainsana tehnilistel põhjustel leidmata. Nimelt suutsin kilomeeter enne aaret auto rehvi lootusetult katki sõita ja mind pukseeriti Tartusse rehvitöökotta. Aga ma olen need kaheksatuhandelised korra varem kõik korraga talvel sügava lumega juba läbi käinud ja Lumeilvese tiitel on auga välja teenitud.
Eelmise mäe juurest läbi Haanja aleviku auto juurde jõudes jäi äkki vihm järgi. Jõin autos ühe kohvi, kuivatasin telefoni ja mõtlesin, et võiks ikka veel.Riideid ei hakanud vahetama, sest see oleks ainult hetkeline mõnu olnud. Kilekott istumise alla ja siia aarde juurde viiva tee otsa. Peale vihma oli kõik eriti märg, aga ega mina enam märjemaks minna ei saanud ja panin läbi kõrge rohu metsa punuma. Varsti läks tee paremaks ja peale pikka mäkketõusu paistiski aare. Sõna otseses mõttes paistis, sest vedeles niisama metsa all.Panin logi kirja ning asetasin loogilisse kohta silmade kõrgusel.Aitäh.
Mõnusal soojal kevadpäeval oli lust Haanja mägesid vallutada. Teine päev ja viimased 7 mäge ühe jalutusega. Tänud peitjale toreda mägedeseeria eest!
Vaat seda nime annab ikka välja hääldada ja ega päeva lõpus üles roniminegi teab mis kerge ettevõtmine polnud. Aga nii hea seltskonnaga täitsa rõõmsalt tehtud sai. Suurim tänu peitjale!
Mul on heameel,et ma sattusin toredasse seltskonda kellega mägesid vallutada.Täna oli neid 20 ja üks jäi neist leidmata.Alustasime Vänni kõrgomäest ja lõpetasime vällämäega,mis mulle oli juba raskevõitu aga kõik see meeskond ootas mind seal üleval.Tänud peitjale ja kaaslastele.
Oli tore päeva Haanja küngaste vahel ja otsas. Poleks uskunud, et siin nii palju lund on, mõned korrad sai põlvini sisse vajutud. Aardeid jagus täpselt parajalt, saime korraliku trenni aga rohkem poleks täna jõudnud.
Tänane üheksateistkümnes tipp. Märkamatult oleme jõudnud peaaegu lõpusirgele, jäänud veel eelviimane mägi enne Vällamäge. Mõnus metsarada, konteiner paistis kaugelt.
Tänasel matkapäeval külastatud 20 tippu: esimene kell 10:40 Vänni Korgõmägi-> Olgluiõmägi-> Tsälbämägi-> Tõudrõmägi-> Viinamägi-> Kerekunnu mägi-> Plaani Jaanimägi-> Kivestmägi-> Haragamägi-> Rohtõsuu mägi-> Iisraelimägi-> Suur Munamägi-> Luku mägi-> Kulliperä mägi-> Mustikamäe lõunatipp-> Mustikamägi-> Papisöödü mägi-> Kaldõmägi-> Tsärdsõmägi-> viimane kell 18:05 Vällämägi.
Oli vahva päev. Tänud peitjale ja kaaslastele.
Tänane kohtumispaik oli Vännis, et mitmekesi siinseid välja valitud tippe vallutada. Päike paistis, metsateed kohati jääs või porised, mäed olid lumised. Tipud said läbitud järgmiselt: Korgõmägi, Olgluiõmägi, Tsälbämägi, siis Tõudrõmägi, Viinamägi, Kerekunnu mägi, Plaani Jaanimägi, Kivestmägi, Haragamägi, Rohtõsuu mägi, Iisraelimägi, Suur Munamägi, Luku mägi, siis Kulliperä mägi, Mustikamäe lõunatipp, Mustikamägi, siis Papisöödu mägi, Kaldõmägi, siis Tsärdsõmägi ja viimasena Vällämägi. Tänud tublidele kaaslastele.
Tänane eelviimane, enne Vällämäed. Mõnus looklev metsatee tõi meid kohale. Karp, kas tõesti ongi nii! Nagu majakas metsa all, paistis kaugele ära. Tänud peitjale.
Vahva matkake kujunes sellest mäe vallutusest. Kusagile kurvilise tee künka lähedale sai auto jäetud ja sealt siis läbi metsa aarde poole suundutud. Loomade jälgi lumel oli küll palju ja lund oli ka korralikult metsa all, aga lumi kandis enamalt päris hästi. Tippu minekuks sai valitud ilmselt kõige järsem nõlv. Päris korralik tipp on tõesti. Tagasi läksime sama rada. Ikka sellest järsust nõlvast alla :D
See mägi tundus täna vallutatav ja aare kättesaadav. Võtsime teekonna ette. Mõnus matk kujunes sellest. Võttis ikka ikka ronimisel pulsi kiiremini lööma küll. Päris palju oli loomajälgi, ühed olid ikka kole suured. Kui sihtpunkti jõudsime, paistis karp juba eemalt silma. Olime rõõmsad, kui nimed kirja saime. Aitäh peitjale.
Võru Kubija SPAs sai ennast sisse seatud.Katre asus veemõnusid nautima,mina uusi tipuvallutusi tegema.Kolmandat korda siinseid kõrguseid vallutamas.Seekord sain kuuel mäel käidud.Tänud peitmast!
Kuuendaks mäevallutuseks osutus Tsärdsõmägi, mis peaks küll teistest madalam olema, aga metsas väga erinevust ei märganud. Munamäest ei erista seda nt eriti midagi rohkemat kui torni (jm kaasneva)puudumine. Tänud jällegi vihjele, mis aitas leida aarde siis, kui gps seda teha ei tahtnud. Edasi suund Vällamäe poole, kus ootas ees koguni kaks potentsiaalset leidu.
Kas olen nüüd mägironija (osa 19)? Korraks jättis see mägi mulje, et see on seeria kõige võsasem, ka puid oli maas pikutamas päris palju. Aarde peidukoht paistis kaugele, mida mina ei tahtnud sisimas uskuda ja suundusin teisi sobivaid objekte otsima. Tänud!
Päeva neljanda tipu vallutamine käis nii: auto jäi talu juurde viivale teele metsa, ise murdsime otse läbi metsa ja otse mäest üles, tundus veel, et ka kõige järsemast küljest. Õige nuki otsas oli suhteliselt hiljuti võsaraiet tehtud. Tippu tähistava sildi sikutasin võsahunniku alt välja ja panin raieala servale püsti jälle. Aardekarp paistis väga kaugele ja peesitas päiksepaistel rahulikult, maskeering oli plehku pannud. Vahetasin minigripi ja maskeerisime veidi. Mäest alla sai juba mugavamalt mööda rada.
Normaalne on aardeni minna võimalikult otse ja läbi võimalikult tiheda võsa, et tagasi tulla väikse ringiga ja kordades kergemat rada mööda :)
Kuigi mäkke ronimine oli paras tegemine, siis aardeleid tuli vist kõige lihtsamini sellest mägede sarjast. Ja tore oli! Aitäh!
Esimene mõte mägede ekspeditsioonile minna oli tegelikult juba eelmisel talvel, aga siis hüppas toonane kaaslane alt ära. Seekord panime paika, et novembri teine nädalavahetus on täpselt sobiv neid mägesid vallutama minna - suvine taimestik enam häirida ei tohiks ja mõnusalt jahe ka. Seda, et selleks ajaks lumi maha tuleb, meie plaanid küll ette ei näinud. Samas ei otsustanud lasta end sellest pisiasjast häirida ja keerasime pärast luulelist jalutamist nina ikka esimese mäe poole, milleks nagu juhuslikult osutus nimekirja viimane. Talu jätsime rahule ja geomobiil jäi metsaserva lumisele põllule kannatlikult ootama. Ise põrutasime otsejoones läbi metsa ja leidsime end peagi laskumise eest. Kuna allpool paistis mingi tee moodi asi ja minu ajusoppidest ujus välja mälestus, nagu oleks mingi metsaveotraktor sinna tippu rühkinud, siis valisingi selle tee. Alajalalihased andsid sellegi poolest vahepeal korralikult tunda. Ülejäänud seltskond pani otse järsemat nõlva mööda ja tippu jõudsime korraga. Õnneks polnud siin vaja lumes tuhlama hakata ja peagi oligi kaaslane aarde leidnud. Logi kirja ja mõnusas lumises metsavaikuses alla tagasi. Mingi kraavi moodi asi ja mülkane pind jäi ka vist tee peale, aga lumekattega oli seda lihtsam läbida. Ausalt öeldes kartsin hullemat, aga tegelikult oli täitsa tore. Aare korras. Aitäh peitjale!
Poolel teel aardeni jõudis meile järele traktor(koos juhiga).Jäi seisma ja uuris kuhu poole teel oleme,kui vastasime et Tsärdsõmäge vallutama,uuris mis sinna asja.Vastasime et plaan käija kõik tipud läbi,siis ütles et ta isegi sinna teel.Tema läks oma traktorirada,meie otse,mäeotsas olime korraga.Parkis oma põka ja tuli siis uurima,et miks siin käijakse ja miks naabrikoerad tihti hauguvad.Kuna ta tutvustas end maa ja metsaomanikuna,siis pühendasime ta sellesse suurde saladusse ja palusime et ta nullis oleva aardehoidja alles jätaks.Metsa tuli ta saega ja puulõhkuja vedas kah sinna tippu.Tänud!
Viimane kahekümnest tipust, tehtud see rida. Nagu tavaliselt läbi räga ja järsust tõusust üles aarde juurde, tagasi mööda teerada ja teed. EV, J: Frozeni multika vidinad 5tk.
Algsed plaanid olid minna Aluksnesse, kuid kuna olin udupea ja unustasin ID-kaardi koju (trahv 210€), siis pidime plaanid ümber tegema. Kaheksatuhandelised mäed tundusid sobivat küll. Peamine, mis nendest retkedest meelde jäi ja ühisnimetajaks sobiks, oli pehmed teed, pidev põnevus parkimiskoha valiku suhtes, et kinni ei jääks ning aardeni otse ja laugemat teed tagasi tulek.
Kerge eine ja puhkus järve ääres taastas meie jõuvarud ning jätkasime teiste mägede püüdmist. Siin panime jälle otse mäkke ning tipus leidsime õnneks raja laugjamalt alla tagasi.
Leidsime, et ainus õige viis Kaldõmäelt lähenemiseks on loomulikult otse ning pärast mõningast võsas ukerdamist leidsime lõpuks Tsärdsõmäe nõlvad üles. Ähkisime end sealt üles ja siis otsustas geps, et enam koostööd ei tee - kord näitas 40 meetrit siia-, kord sinnapoole. Kuna seal nii hästi aru ka ei saanud, kus see kõige kõrgem tipp täpselt on, läks ikka aega küll. Pärast mitmendat restarti võttis elektroonika viimaks siiski pildi ette ja juhatas aarde asukoha kätte. Natuke pidi vaeva nägema, et uus aardekarp samasse pessa paika saada, aga vast töötas.
Aitäh!
Komberdasime siia läbi võsa otse Kaldõmäelt. Tsärdsõmäe tõus on jätkuvalt võimas ja tegi mu alaseljale valu. Tiputähis näib olevat kadunud, aga õnneks on aare alles, mis nüüd ka endale uue veekindla karbi sai.
Siia trügisime läbi jälle võsa, ma ukerdasin pidevalt umbes 15 meetrit kuskil tagapool… Selles viimases ei olnud muidugi midagi erilist, samas järjekorras ronisime me üles-alla igal tõusul ja langusel… :D
Poolkogemata jõudsime meiegi talu hoovi kuid keerasime Linalaka ringi ja otsisime siiski alternatiivse lähenemise, no kuidagi ei tahtnud kellegi hoovist läbi jalutada. Alternatiivi leisime ühe kõrgema koha juures, siit viis kena rada nulli välja. Natuke, õige natuke tuli vaid koibi treenida, sest erinevalt teistest tänastest mägedest võttis siin ikka päris korralikult lõõtsutama... samas allatulek oli meiesugustele väga lõbus :D. Tänud!
Tulime Iisraelimäelt ja jätsime auto maanteele. Talu hoovis polnud kedagi näha, olin valmis juba võro keeles juttu alustama. Ei tahtnud otse läbi kaerapõllu silgata. Oli see alles järsk tõus. Nõlval kasvas vinge sõnajalamets, see meenutas mulle juba Uus-Meremaad, ok natu madalamad nad olid. Aarde leidsime kiirelt. Mäest allatulek polnud ka nii lihtne midagi. Me väga täname, see oli huvitav mägi.
Lahke perenaine ütles, et nädal tagasi juba käisid keskid ja tahtsid mäge vallutada. Lubas parkida ja juhatas teeotsa kätte. Lubati kõige madalamat, aga tõus oli päris muljetavaldav. Tagasi jalutasime suurema kaarega mööda värsket metsaväljaveoteed. See jõuab "suurele" teele umbes Külma talu tee otsast (see Murõ talu poolne ots). Aitäh!
Erinevalt eelnevast logist, hoidusin ma kontaktist lahke perenaisega ja jätsin geomobiili veidi eemale ja seetõttu oli ragistamine metsas veidi pikem. Aare heas seisus.
Planeerisime mis me planeerisime, Särtsumägi kavaldas meid ikka üle ja nii me taluõue maandusime. Elmar lärmas, aga siis tuli lillelises trikoos perenaine, kena lahke inimene, lubas auto ära parkida ja teatas, et tegelt ongi aeg tema kaerapõldu tee sisse ajada, et siis saab tema ka mäe peale punet korjama minna. Igasugu külalislahkust on ilmas, tšuktšid pakkuvat suisa oma naist teekäijale külge soojendama, aga et juhuslikule matkajale pakutakse kaerapõllutallamise esmaõigust, pole minu silmad varem näinud. Lastetuba paraku sellist lahkust vastu võtta ei lubanud ja siis näitas perenaine kätte tee ümber põllunuka. Ei olnud jah nii otse, aga südametunnistus jäi puhtam ja keldrivareme nägime ka ära. Ja turnimine oli aus, peaaegu nagu Vällamägi või Kerekund. Aitäh selle eest ka!
Me suutsime leida ikka kõige raskema tee. Tagasi tulime kenasti jalutades.
GP 1476 / GC 1719
Milleks mööda teed minna, kui otsemini saab...
Selle päeva esimene. Ega see lihtsalt ei tulnud aga kätte ta saime, tänud.
Meie esimene mägi sellel suurel mägisel alal.
Tänud peitjale :)
Talvine plaan sai teoks, 10-kesi vallutasime 20 Lõuna-Eesti mäge, nüüd Alar Sikk teab kui meeskonnast puudus tuleb! Mäekatsed sooritasid kõik edukalt, ehkki see mägi ehmatas algul ära küll, kuid rohkem kui jalalihased jäid haigeks lõualihased, sest selles seltskonnas naljast juba puudust ei tulnud! Tänan peitjat selle seeria aarete eest, meil oli tõesti tore!
Mägede vallutamise esimese päeva esimene mägi. Autod jäid veidi suurema tee äärde ja kui väiksem tee liiga majade poole pöörama hakkas, panime otse läbi metsa mäkke. Esimene tõus võttis täiega võhamale ja see pidavat neist kahekümnest kõige pisem mägi olema. Tänan meeldivat seltskonda ja peitjat.
Meie geotuuri esimene mägi. Päris hea ronimine :) Aitäh!
Uhh, ehmatas natukene ära see esimene aare.
Mõni nädal enne retke helistas Priit ja uuris, et kas tuurile tuleksime. Olime just Itaaliast mägedest tulnud ning küsisin Liisi käest, et kas lähme. Esialgu ma aga ei maininud, et Eesti 20 kõrgemat punkti vallutatakse. Sain Liisi nõusse ja siis mainisin ka, kuhu me ennast mässisime. Eks ronides oli küll vahel tunne, et enam ei jõua, aga tagantjärgi olen rahul, et ära sai käidud. Aitäh organiseerijale, toiduvalmistajatele ja kõigile teistele asjaosalistele! :) Samuti aitäh ka ka peitjale, kuna ilma aareteta poleks küll iga mäe otsa viitsinud ronida.
Meie suure pundi esimene koos leitud aare. Priidul oli korralik plaan tehtud ja selle järgi siis käisimegi. Esimene aare ehmatas ära, tekkis küsimus "Millesse ma ennast mässinud olen??", aga asi ei olnud enamasti siiski nii hull. Aitäh!
Uus päev, ohei, isegi uus nädal ja uus kuu! Ja ikka veel mõned kaheksatuhandelised on meil võtta. Vaikselt hakkab kahju, et nad otsa saavad, no kuidagi ei taha siit tagasi linna.
Eestimaa 8000-ndelised jalgsi. Pikem metsane etapp Kaldõmäelt. Leidsin sobilikud rajad, mis kohale tõid.
See jäi meie tippude seeria viimaseks vallutamiseks. Parkisime auto kahe talu vahele ja panime sihiku paika. Kergelt ei tulnud see viimane kuid ära tegime. Oli natuke järsemat tõusu, oli niitmata heinamaad ja oli ka väikest võsa. Igatahes tänud peitjale tippe tutvustamast!
Talude vahele keerates põrnitses meid altkulmu korralik pullimürakas. Veeresime tast vaikselt mööda ja parkisime sõiduvahendi nagu teisedki kahe majapidamise vahele. Kuna mäealuses majakeses paistis kõik vaikne olema, silkasime selle tagant mööda ja trügisime mäkke. Raske oli see viimane nukk, väga raske aga plats sai puhtaks ja kahepäevase dessandi küngaste vallutamiseks võis nüüd lõppenuks lugeda. Kõik, aitäh ja pikka iga kogu seeriale!
Esimese mägedepäeva viimane aardeotsing. Siia jõudsime logistiliselt ootamatult Olgluiõmäe juurest. Sest olime ööbimiseks sobivaima telkimisplatsi otsinguil. Siin seda igatahes teha ei saanud :-) Rammisime nullini viisakalt omaette mööda metsa, võsa ja jama. Kokku 300 meetrit tõusvat ja märga jama. Kui aardeleid tehtud, taaskord peale lätlast Artissti, otsustasime naasta viisakamat maastikku mööda, läbi talu hoovi. Talus polnud vist kedagi kodus, igatahes ei saanud kellegagi tuttavaks ega lubagi küsida. Samas, ega me endast märki ka maha ei jätnud, nii et kõigile rahumeelne lahendust.
Ööbima sõitsime ikkagi tagasi Vaskna järve telkimisplatsile, kus veetsime tuulise, kuid väga sooja öö. Soovitan seda telkimiskohta ja kogu seeriat kõigile, kel matkasoont ja mägedest lusti. Aitäh peitjale toreda seeria eest! Aare korras, kaupa ei teinud.
See on minu „Haanja pesale“ kõige lähem mägi ja kõrguse järgi ka kuidagi madalam. Tegelikult võttis kõige rohkem aega. Tänu kunagisele orienteerumiskaardile saime siiski lähenemisteed sättida. Üleval oli ka risu ja võsa päris palju. Vahva oli ikkagi! Täname!
Pärast Vällämäe vallutamist väntasime mööda mõnusaid teid kõrguselt kahekümnenda tipu juurde. Päike soojendas kenasti ja tunne oli väga suvine. Peitsime jalgrattad põõsasse ja asusime üle heinamaa astuma, hoides talust aupaklikku kaugusse. Ühtäkki tõkestas meie tee kohalik lehm, kes meid ilmse huviga vaatles. Tuvastasime, et proua on ketis ja hiilisime selle ulatuse perimeetrit mööda. Edasi veidi tõusu, esimene parem vaade, aga õige mägi ikka veel ees. Niisiis tuli minna ümber viljapõllu, läbida niiskem võsalõik ja seejärel asuda mäkke rühkima.
Olgugi, et tegu vaid kahekümnenda tipuga, oli tõus päris väsitav. Mingid rajad olid ka ees, aga need kippusid ebasobivatesse suundadesse. Ülesminekuga võrreldes oli karbi leidmine päris lihtne ülesanne. Kui nimi kirjas, sama teed tagasi. Seekord lõikasime järgmise künka juurest läbi metsatuka ja sattusime uuesti lehma juurde, kes oli, üllatus-üllatus, vahepeal asukohta vahetanud. Proovisime taas hiilimistaktikat ja arutasime, et statistiliselt on suurem tõenäosus surma saada lehma- kui hairünnakus, kui rahulik ja sõbralik mäletseja otsustas meie kulul veidi nalja teha ning äkksööstuga meie suunas galopeerida... jäime ellu, püksid kuivaks, aga pulsi ajas kõrgele küll :)
Edasi pöörasime lenksud Iisraelimäe poole. Aitäh!
Mõtlesime, et ei taha taludele liiga lähedale minna ja jätsime auto suure tee lähedale põlluveerele. Lõikasime läbi metsa ja saime paraja orienteerumislaksu. Ronimist ja turnimist oli kõvasti, enne kui aarde leidsime.
Autoga ei tahtnud talumajale piinlikult lähedale jääda ning sõitsin mööda heinamaa serva veidi edasi. Sealt siis silkasin mööda põllulappi kuni mäeveeruni ja sealt üles. Kohapeal jäi aardetops kohe silma. Tagasiteel saime taas phantomiga kokku.
Jätsime auto kõige lähemale kahe talu vahele. Ning asusime mööda põlluserva teele, et siis poole põllu pealt otse aardeni murda - ei tihanud kellegi hoovist otse läbi minna. Ja kohe esimeses madalamas kohas sai jalad kenasti ojavees maha jahutatud. Edasi ülepea taimedes - õnneks oli mägi piisavalt kõrge, et seda orientiirina kasutada - muidu oleks ehk ringiratast käima hakanud.
Aga vot see tõus tundus kui mitte Vällamäest hullem, siis vähemalt sama julm. Mingid rajad hakkasid kenasti mööda mäe nõlva kulgema, aga meie jaoks liiga vales suunas - ründasime otse. Silmade kõrguse asjani jõudes turtsus mootor kahtlaselt kõasti. Hea et välja ei suretanud.
Tagasi oli tahtmine lihtsalt rulluda. Õnneks taipasime minnes taluhoovi piiluda ning tuvastada täieliku tühjuse ning kasutasime võimalust ja silkasime kiirelt taluhoovist auto poole.
PS. Ei teagi kas need on olnud geopeiturid või kes, aga põllumehe kaer oli kenasti teerajaks modifitseeritud.