Vajab omanikupoolset kontrolli.

Aaret ennast kahjuks ei leidnud.

Post oli, kased olid, kuused olid aga aare minu jaoks liiga mikro.

Selle aarde leidmiseks pidi veidi pikema jooksuringi tegema. Logimise ajal oli nahk juba higine ja prill udune. Aitäh!

Spetsiaalselt täna õhtul geoautoga logima. Aardeni veel veidi maad, posti ei leidnud pimedas aga õnneks aarde küll Tänud

Tasakaalu sai harjutatud. Toru otsas saab ka tossu märjaks. Logi kirjas, tänud.

Pildil olev asukoht oli tuttav, suve alguses sattusin sinna juhuslikult. Täna sai rattaga kohale vändatud ja nimi kirja pandud.

Vaatasin aardeid mida ei ole ammu külastatud ning valisingi selle välja. Siinsete logiteadete järgi oli seda aaret külastatud viimati peaaegu aast tagas so 01.07.2020. Võtsingi kätte ja tegin imeilusal kevadpäeval sealkandis ühe meeldivalt mõnusa ja pika 8 kilomeetrise jalutuskäigu :) Leidsin üles õige koha ning raalisin välja õige peiduka. Sain aarde kätte, kirjutasin logiraamatusse oma nime ja selle aarde - selle aast esimese külastuskuupäeva :) Logiraamatut vaadates selgus, et tervet aastat ei pidanudki see aare - Kurna oja 2 oma järgmist külastust ootama, sest 04.10.2020 oli seal ikka käidud. Aardega on kõik kõige paremas korras, kuiv ja ootab jätkuvalt kohtumisi uute geopeituritega. Kuigi jah, ajahammas on tänaseks jõudsalt teinud oma tööd, sillajäänustest on alles jäänud veel vähem, kui peitmise ajal oli. Kui ma sahmisin selle õõnsa puidust posti juures siis lendas sealt välja üks pisike linnuke, kes oli otsustanud sinna sisse omale pesa punuda - kevad mis kevad :) Aitäh aarde peitjale.

Lahendus oli juba paigas, nüüd ainult kohale sõita ja logida. Aitäh aarde eest!

Meie lähenesime aardele Uuesalu poolt. Täitsa korralik "maasturiga huvitav" tee oli. Murdunud puugi oli teel, millest mängleva kergusega möödusime.

Mõistatuse osa sai lahendatud juba mingi aeg tagasi.

Tänud!

Pildil oleva koha leidmine polnud probleem, aga üle selle toru oja ületada küll polnud tahtmist. Seega valisin juba vana tuttava sillakese ja sealt ilus väike jalutuskäik aardeni. Tänan.

Kodus infot lugedes tundus, et pildil oleva objekti tuvastamiseks peab terve Kurna oja kaldaäärse (11 km) läbi patseerima. Tegelikult oli asi palju lihtsam, ühte teist aaret otsides märkasime ka "sillakest". Aga oh õnnetust, olime valel pool oja. Teisele poole saamiseks pidime lausa 2 veetakistust ületama aga mõlemale oli rajatud looduslikust materjalist purded, mis täitsa kannatasid üle ronimist. Edasiste juhiste järgi tuli leid kiirelt. Aardega kõik korras. Tänud peitjale!

Leitud. Tänud

Pildilt paistvat veealust toru näidati mulle juba eile, kuid siis ei ühendanud veel ära, kust see pilt mulle tuttav tundub. Tänaseks olin pisut kodutööd teinud ja võtsin koos läheduses elava berni alpi karjakoer Kärr'iga selle mõnusa metsaringi ette. Idast lähenedes täpselt paraja pikkusega jalutuskäik, et minnes alustatud koogitegu tagasi jõudes värskelt valmis saanuna meid vastu võttis. Tänan.

Kadunud sild

Käidud. Leitud. Aitäh.

 1 

Talvel sai seda lahendatud, koht tuvastatud ja suure hurraaga kohale mindud. Kuna lund oli palju siis auto tuli ikka päris kaugele jätta ja jala edas minna. Õiges kohas sai meetreid taga hakatud ajama. Ikka oma 15 minutit sai otsitud kuniks avastasin, et olin ilmakaared sassi ajanud :O Eks pikk ja raske tööpäev ka seljataga ja see tegi oma töö, jaa jaa, vabandused vabandused... Kuna juba pikk maa maha jalutatud paksu lume sees siis pidi otsima teist teed sinna, üle toru minna ei saanud kuna see oli jääs. Kuskilt kaugemalt tundus olukord veel kahtlasem, peale suuri pingutusi tuli loobuda. Autosse tagasi ja teekond teisele poole võetud, aga seal ees ootasid väga kehvad teed ja eramaa sildid ning sai peale 2 tundi kestvat keset ööd kolamist alla antud.

Aga nüüd kus ilmad ilusad tuli jälle see tore võimatu aarde meelde, seekord sai kohe lähenetud õigelt pool. Aga see tee mis ees ootas oli praeguse ilmaga kordades hullem kui mis talvel tundus. Aga sai sõidetud pikalt aga iga meetriga läks aina hullemaks ja minna oli veel pea 2 km... Sai loobutud. Siis proovisime uuesti eramaa tee kaudu aga seal tundus nagu oleks kellegi aia pidu siis ei saanud ka sealt... Ega muud üle ei jäänud kui teisele poole sõita ja üle toru minna, mõeldud tehtud. Aga kui kohale jõudsime ootas ees hämming, et kus toru on??? Ilmselgelt kadunud... Hakkas juba jälle lootusetu tunne tekkima. Aga siis avastasin maaameti kaardilt midagi ja lõpuks võimatu aare näpu vahel oligi :))) Aare oli väga heas seisus (Y) Suured tänud selle seikluse eest mis sellega kõik kaasnes :)

Hea lihtne peaaegu drive-in aare.

Kas nüüd ristumiskohast suvel nii kaugele näeb, aga kirjelduses olevad punktid on iseenesest täitsa olemas. :) Aitäh!

 1 

Talvisest ajast oli gepsu mingi punkt salvestatud, kus võiks nagu midagi olla. Läksime kohale, lugesime kirjeldust, ragistasime pisut võsas ja jõudsime aardeni. Aitäh!

Jalutuskäik mööda oja edasi ning see siingi logitud. Toru osutus kõvasti muljetavaldavamaks kui esialgu arvasin, kuid hea siiski, et seda ületama ei pidanud :)

Jalutades piki oja, sai ka silla jäänused leitud. Aitäh!

Kuna reede-laupäev olid 15h tööpäevad siis tundus, et pühapäevast jääb välja puhkamiseks väheks ja võtsin esmaspäeva ka vabaks. Täna oli jällegi super talveilm ja seega sattusin jälle umbes samadel asjaoludel siia nagu jaanuaris üht teist aaret otsides. Tookord oli vesi liiga vedel ja torusild paistis kahtlaselt libe aga peale eilselt Pääsküla jõel kõndimist vantsisin üle toru sama pingevabalt nagu kõnniks poes leivariiulite vahel. Puidust posti märgates meenus, et olen siin varemgi olnud aga arvasin, et aare on teisel pool. Igatahes täna sain lihtsalt nime kirja.

 2 

Ma ronisin kõigepealt üle ja siis hakkasin Karli filmima. Ma ütlesin talle küll, et kukkugu vette, et mul oleks ikka põhjust video youtube'i panna, kuid ta ei tahtnud kuidagi mu soovi täita. :P

Kohapeal kolasin natuke ringi ja varsti hakkaski otsitav silma, peale seda ei läinud enam kaua kui aare oligi käes. :)

Tänud peitjale!

 5 

Libe poolenisti vee all olev kraav edukalt ületatud. Vahetasin täis kirjutatud logiraamatu uue vastu.

 1 

Auto jätsin eelmise aarde manu ning jalutasin "silla" juurde. Mingi emotsiooni ajel viskasin kummikud (mis olid ju minu uued lemmikjalanõud) ka jalga. Kohapeal aga jäin korraks nõutuks. Et siis üle oja, kuid oja pole ju mingi oja, andke andeks. See on mõnus sügava veega "jõgi".

Leidsin siis toru ja mediteerisin selle ääres oma 10 minutit. Üks vene perekond grillis ja ei saanud mitte aru, mida ma nuputan seal. Lõpuks võtsin julguse kokku, peitsin oma autovõtmed ja telefoni rohu sisse ja asusin mööda toru liikuma. Vesi oli ikka kõrge, ma pakun c 15-20 cm üle toru. Toru ise libe kui luts. Aga teisele poole ma sain ja aarde leidsin ka väga ruttu kätte. Nüüd veel tagasi ka, mugust perepea julgustas mind, et ta olla ka ükskord sisse kukkunud. Lahe, käidud, tehtud, sisse ei kukkunud. Tänan peitjat.

:)

Meiega oli vahepeal liitunud Robin. See oli üks haruldasi kordi, mil minust ka mingit kasu oli, suutsin leida nii posti kui ka aarde.

Posti leidsime kiiresti ja topsi ka umbes sama kiiresti. Logiraamat täiesti täis. Aitäh peitjale :)

Logiraamat täis.

See sild jäi juba ühe teise aarde otsimisel meelde kuna sellelt ratta üle tassimine oli üsna meeleolukas. Sattusin siiakanti oma aaret hooldama ja kasutasin võimalust siia otsima tulla. On tunda et otsimisjuhend oli koostatud talvel millal on teised olud. Aga juhendit jälgides ja loogikat kasutades ma aardeni ikkagi jõudsin. Nimi kirjas, tänud peitjale, aare korras.

Möödasõidul kiire leid, tänud.

Selle õõnsa posti nägemine on parajalt "tunnetuse küsimus". Aga ilmakaare viit ja muud instruktsioonid toovad kiiresti logi paberile.

Üle selle purde olin ma korra juba käinud. Kuna aga ma mängin kõigiga ja igalpool ja kunagi ei tea kuhu teiste autonina keerab, siis alles kodus panin pildi kokku, et pagan - tund tagasi ma ju olin seal! Vähe ei vihastanud. Polnud ju lootustki siia tagasi saada oma autoga ja liiati on ju aegu kui sillake vabsee vee all.

Täna joppas, sest Tanelil polnud muud ümberkeeramise kohta! Toruke paistis. Tanel proovis küll mu versiooni ümber kummutada, et vale koht. Ehkki tal endal seal käidud. Tunne oli, et sobiga. Jaurasin vastu, et koht mul õige. No ei leidnud jh ma seda kanalit kohe. Kust ma kõrge rohu seest seda pidingi nägema?

Aare korras, tänud!

Seda silda teadsin juba varasemast. Kirjeldus aitas ka aardeni ilusti jõuda. Tänud peitjale.

Algul lähenesime aardele natuke vale nurga alt ning edasisaamist takistas mittejäätunud vesi. Läksime siis ringiga sealt, kus oli osaliselt ära jäätunud. Aitäh!

Kunagi septembris tuvastasin umbkaudse asukoha, aga tookord ei jäänud otsitav post silma ja miskipärast tundus, et teisel pool oja on ikka parem otsida. Kui ringiga teisele poole jõudsin, siis tundus jälle, et ilmselt on see aare ikka teisel pool. Täna siis läksin kohe õigele poole ja panin nime kirja. Tänud peitjale.

Kunagi sai tehtud kodutööd ja mingi ilmselt üsna täpne koordinaat ära salvestatud. Otsustasime kontrollida. Luureinfost oli teada, et vedamise korral saab autoga üsna lähedale. Navimine oli ebatäpse telefoniga üsna kahtlane, kuna neid rohkem ja vähem sõidetavaid radasid suundus küll igas võimalikus ja võimatus suunas. Esimese hooga sattusimegi tupikusse. Siis proovisime valida lihtsalt alati kõige värskema jäljega raja, mis enam-vähem õiges suunas viiks. Natuke tuli küll Põhja-Jäämeredest mööda nikerdada, aga mingi vedamise läbi sai ühel hetkel tee otsa ja GPS näitas umbes 40 meetrit nullini. Aga... ei olnud täna see päev :)

Lahendus tuli lahinguväljal. Kurna oja ja toru oli mulle uued. Tänud siia kutsumast.

 2 

Olles Kollaste torude juures klaasi verd sääskedele annetanud, otsustasin olukorda ära kasutada ja kruiisida mööda Kurna oja kaldaid, leidmaks mälusoppi jäänud kirjeldusi erinevatest objektidest, mille juurest võiks selle veekogu ääres aardeid leida. Mobiililevi seal ju normaalset ei ole, vähemalt mitte sellist, mis oleks võimaldanud geocachingu või gp lehelt lisainfi hankida. Väntan seal mööda heinamaad ringi ja vaatan: eemal pöösaste vahel põrkab ringi pruun karvane pall. Täitsa wtf moment.. Sõidan siis lähemale ja nii 10m peal pall pöörab ja osutub parajalt suure kitse tagumikuks. Ülejäänud osa kitsest võttis asja suhteliselt rahulikult ja lonkis minema. Igatahes peagi peale palliga kohtumist jõudsin objektini, mis tundus tuttav. Õnneks oli telekommunikatsiooni võimekus vahepeal tõusnud 2G peale ja sain oma kahtlusi Eele abil kontrollida. Nii et natuke nagu hääljuhtimise teel leitud aare :) Toru igatahes kannab 100+ kilo. Äge kant, aitäh juhatamast. Ja leidmata objekte jäi veel :)

Täna oli siia poole oja asja ja saime lihtsalt nimed kirja.

Leid kiire ja korralik! Natuke sai ringi vaadatud ja häiritud nooremapoolset kalameest, kes otse toru juurs õngitses. Aga ta lubas mu siiski sõna lausumata lausa kaks korda üle :) Just selles kohas on ojas ka umbes ruutmeeter selget vett - antud juhul sobib see ühik hästi :)

Leitud, tänan!

 1 

“Ülemiste järve tagune roheliseks” teine aare.

Sellega juhtus nii, et tegelt pidime me seda tiiru hoopis vastupidises järjekorras tegema, et enne Kollased torud ja siis lõpuks Kurna ojad. Kuna ma aga suutsin ühes olulises kohas kaarti valesti lugeda, siis juhtus nii, et Kurna oja 2 oli meile lähemal, kui arvata võis.

Aga nüüd oli mul üks põhimõtteline takistus. Nimelt olin ma otsustanud, et seda purret me ratastega kohe mitte ei ületa! Aga mis teha, meie ees see seisis ja teisel pool oli Kurna oja 2 aare. Vaatasin seda purret ja veetaset. Tegin ka mõned proovi ületamised ilma rattata ja otsustasin ületamise kasuks. Ehk siis, kõigepealt tassisin ma sealt üle oma ratta, lõpus peaaegu seda vette pillates. Siis tassisin ma üle noorgeopeituri ratta ja kõige lõpuks aitasin kuivalt üle ka noorgeopeituri. Ei olnudki nii hull nagu kartsin.

Ja vot siin algas meil tunne, et oleme doonoriteks tulnud. Verekeskuse busse polnud küll näha, aga ilmselt olid need endid võssa peitnud. Mina vahetasin riided, selga panin pikema kostüümi. Noorgeopeitur tõmbas selga võrkkostüümi. Siis me sukeldusime. Mõne hetkega olime kohal, tuvastasime objekti ja ma asusin topsi otsima. Ühel hetkel teatas nooregopeitur, et tops vedeleb mu jalgade juures, et ärgu ma peale astugu. Oligi nii! Tops vedeles maas. Panin siis nimed kirja, aga mis edasi saab? Sellest juba hooldusteates.

Me täname!

 2 

Aare vedeles maas, nöör oli topsi lähedalt katki läinud nii, et seda enam kasutada ei saanud. Mulle meenus, et mul on geokotis kalamehenööri. Tõin selle ja sidusin topsile ümber. Kahjuks aga ma puu küljes olevat nööri ei leidnud, seega ei tea kas sai päris õige koha peale tagasi. Panin topsi tüve lähedale oksa külge.

2302.

Mõistatuse osa oli lihtne, kuna toru on ammu tuttav juba. Olen ka paar korda varem üritanud otsida aga alati on toru vee all olnud ja no ei õnnestu üle saada. Seekord oli veetase madal ja sai logi kirja pandud. Sääski on seal kohutavalt palju! Tänud peitjale!

Olime Kurna oja seeria otsimise ikka edasi lükanud ja tänaseks oli neid juba neli saanud ning lisandunud lähistele ka muid uusi ja põnevaid aardeid. Seega tundus paras aeg otsimiseks. Nr.2 otsimine osutus üsna lihtsaks kui kirjelduse läbi lugesime ja orientiiri paika panime. Oja ületamine sujus täna lihtsasti. Täname peitjat!

Sääsed piinasid siingi, vehkisin nii topsiga, et harilik lendas minema. Õnneks mitte kaugele. Silda ületasime ka. Aitäh!

Sõit aardeni oli hea, sai nentida, et uue geomobiili ost läks asja ette. Kohapeal eelistasin kuivaks jääda, seega jätsin need tegevused teistele. Aitäh aarde eest.

Autos valdas meid mingi hetk väike hämming. Andsin omaarust gepsu hoopis esimese aarde koordinaadid, kohale jõudes selgus, et see on ikka teine. Aga leida tuleb ju mõlemad ja peamine et logi kirja saab.

Kohale jõudes selgus, et oleme valel pool ja seega tuli kõigepealt kavva võtta tasakaaluharjutused. Karl testis, aga loobus, siiski ergutas meid igati. Kuldar isegi ei testinud, kohe keeldus, aga hoolitses, et kirjutusvahend maha ei jääks (muidu peab veel järgi tooma vms). Kärt oli jällegi kohe valmis minema ja ma isegi ei kaalutlenud pikalt - kui vaja, siis tuleb minna ja peab meeldima. Naised läksid siis vapralt vereimejatele vastu ja mehed ... tegid midagi muud :)

Õnneks Kärdi terav silm leidis aarde kiirelt, aga tal oli põhjust ka - lühkaritega polnud vist kõige mugavam. Logimine oli küll piin, isegi kurguauguni kinnikaetult. Nii kui ma kirjutamiseks maha kükitasin, ründas mind meeletu sääsearmee. Iga nime kirjutamise järel tõusin püsti ja tegin sõjatantsu. Kohe väga hea meel oli kui neli nime kirja said ja ka kordus tasakaaluharjutused sooritatuks võis lugeda ning sai lõpuks ometigi autosse taanduda.

Tänud peitjale, toreda sääseküllase koha tutvustamise eest!

 1 

Kohe silla kõrval (õnneks küll teisel pool) seisis auto ja auto kõrvale oli telk püsti pandud. Õnneks see otsimist ei seganud. Aare oli korras, aga omanik võiks natuke sääsetõrjet teha :) Aitäh!

Eelnevalt oli kodutöö tehtud.Otsustasin ekstreemsema variandi kasuks :) Panin nime kirja ja tõin veel kotitäie prügi metsast välja!Tänud siia kutsumast!

Aardevalvur

Koht oli valmis googeldatud ja nüüd sai sillajäänused looduses üle vaadata. Leid tuli üllatavalt ruttu. Tore jalutuskäik. Tänud peitjale!

00886

Kiire leid. Jäi aega ka huvitava paiga uudistamiseks. Tänud!

 4 

Nojah ... sillajäänused leidsime mõnusalt mööda ojakallast jalutades ruttu ... posti otsisime ikka kõigepealt valelt poolt ja siis pärast ikka õigelt poolt ka :) No mis teha, kui silmaklapid peas ... Aare korras! Tulles nägime oja ääres kuuse all meist u 2 meetri kaugusel ilusa koheva karvaga surnud kährikut ... u 20 minuti pärast tagasi tulles oli lähenev Ülestõusmispüha oma mõju avaldanud ... kasukast olid järel ainult värsked käpajäljed :) Tänud peitjale jalutuskäigu eest!

Meie tatsasime lumeteel ja luiged kudrutasid voolaval veel. Leid tuli ruttu ja siis me juurdlesime kaldal toru teemadel. Mari tegi jah ahvatleva ettepaneku, aga ma ei olnud nõus. Tänud peitjale.

 3 

Ka meie ei üritanud kohalesõitu autoga. Jalutada oli siin täitsa tore. Lumi kandis ja ojal ujusid kaks luike. Kobras ujus ka ja teisel kaldal näidati koera. Pärast näidati meie pool kaldal samuti. Viimatimainitu oli võibolla hommikul nähtud kutsika vanaema.
Krista ei tahtnud seda Kurna 2 silda ületada. Ma üksi vist oleks proovinud. Aga nüüd polnud mõtet. Nii segane ma kah pole, et seda korduvalt ületada, kusjuures see oli selgusetu, kumb on kõrgem, kas jõevesi või minu kummiku serv. Las ta jäi - ma olen talvel jões ujunud küll, aitab sellistest tempudest - passi tuleb vaadata enne georetkele minekut!

 5 

Siin on mõned arutanud drive in võimalust, mina leidsin siit jälle võimaluse joonistada võimalikult pikk matk. Kuna Geolambro koos matkakaaslasega asus Eesti teises otsas, siis pidin endale üksi huvitegevuse leidma. Alustasin lennujaamast, tutvusin omanimelise "külakesega" siis kulgesin lumiseid teid pidi, mida kaunistasid kurjad eramaa sildid, teid mis kaardil olid olemas aga mis olid kaetud tarastatud justkui viikingi asula või ameerika fortiga, teid mille ääres olvate majade omanikud kasvatavad vabapidamisel metsikuid kerberosi, siis teidpidi mis olid ümbritsetud võlumaad või Soomaad meenutavate üleujutatud aladega. Aga ka mööda teid mille asemel oli kohati kiirevoolulne oja tekkinud. Enamus sellest oli tõesti kaunis ja nauditav, ainsateks kaaslasteks vaid lendukargavad pardid ja mingisuguste koerlaste jäljed, veevulin, kohati näkkutuiskav lumi ja okstelt allatilkuva vee sümfoona. Aardetops oli ruttu leitav. Sild mida olen soojemal ajal isegi jalgratas käes ja rattakingad jalas ületanud oli täna täielikult ärapeidetud ja see viis matkateekonna vaid veidi pikemaks. Kui ma hotell Dzingeli juures bussi istusin näitas GPS teekonnamõõtja läbitud maaks 16 km

looduslikult maskeeritud sild

Olime õige pool, aitäh.

Leitud ja logitud tervisejooksu käigus. Aare heas seisus.

 4 

See siis kah lisatud leidude hulka. Tekkis küsimus , kas autoga on võimalik drivein teha , kuna eelmine kord jäi idasuunal ca.400m puudu. Seda suunda õnneks rohkem ei uurinud , tundub , et sealpool on teedega kitsam , aga läänesuunal on kõik hästi. Pisike auto on pildil :) Toru oli stabiilne ,kuiv ja täitis oma ülesannet hästi. Aare paistis kaugelt silma , "sang" vajaks ehk enne talve pisikest tuunimist - muidu läheb veel kaotsi. Aga aitähh , see oli ilusa novembri-ilma kena punkt. Väidetavalt oli soojem kui Jaanipäeval... Igatahes auto näitas +14.5 seekord.

oja ja auto

Toru on praegugi veel veest väljas ja ületatav. Leidsin kiirelt. Tänud peitjale!

 3 

Teadsin kust poolt läheneda tuleb ning kohale saamisega probleemi polnud, lihtsalt 1.5km jalutada. Georada viis lähedale, aga aarde otsimisega läks aega. Vaatasin vales suunas. Pärast logimist tegi aardekoer siin ka veeproovi ning oli puhtam kui "kurna oja" aarde juures. Hetkel on toru niipalju väljas, et pole probleemi üleminekul.

ületatav sild

veeproov võetud

vesi on puhas

Lähenesime enda arvates õigelt poolt – veetõkkeid forsseerida polnud vaja, aga mööda rohtukasvanud teeradu tuli päris pikalt jalutada., EVEJ.

 1 

Kolm kuud pärast eelmist katset oli ümbruskond totaalselt muutunud. Koht kus noored peesitasid, seal kasvas rinnuni võsa. Sarnane floora oli ka igal pool mujal. Esmalt viskasin kohustusliku pilgu sillale, mis otsustanud vee alt välja tulla suve lõpuks Ainult natukene kastab ennast hetkel. Üritasin siis meelde tuletada kus ma seda puidust posti nägin. Näha oli vaid kuuske. Kuna sinna nigunii pidi kohale jõudma siis panin suuna paika. Hommikune võsa oli öisest kastmest veel läbiligunenud. Natukene sain kõrvetada kui raietöid tegin, vastutasuks sain mõne metsvaarika ja kogu seda protsessi saatsid sääsed. Leid ise oli väga kiire. Tagasitulles uurisin ka posti. On olnud kellegi õhupüssi sihtmärgiks. Päris mitut kuuli nägin mis paistetas parasjagu välja.

Pärast kogu leiuprotsessi jäin pikalt mõtlema, et kuidas oma järgmisesse sihtpunkti gaasitorudele jõuda. Suur oli tahtmine koos rattaga üle silla minna. Hoiaks ju nii palju aega kokku. Vaatasin ja tegin mõne sammud. Kokkuvõtteks otsustasin, et risk ei tasu ära, kuna kaasas on liiga palju elektroonikat ja valisin Madise Kurna oja silla ületuse jaoks. See tee oli ehk sama kehv, kuid mitte märg. Üks asi on minna vastu nõgest korraks. Teine asi on kui pidevalt saad 20km/h nõgesega vastu jalga. Kannatasin ära ja teisele poole Kurna oja ma jõudsin. Tänud peitjale!

 18 

Pilt pidi olema väärt tuhat sõna.... Huvitav, kui palju see video väärt on :)

Kurna oja 2: Liina suplemas

 18 

See logi lööb küll leidmiste-logide järjekorra segamini, aga mõni logi tuleb kohe kirja panna, enne kui kõige ehedamad emotsioonid lahtuvad. Veidi üritan Liinat veenda, kui hästi läheb, paneme üles ka video sellest kõige märjemast hetkest.

Tuleb alustada sellest, et loetamatud kilomeetrid sõitsime me Ülemiste ümber, kokku ilmselt oleks saanud ringi peale teha, et üldse kaardi peal välja valitud potentiaalsele kohale ligi pääseda. Kui lõputud olematud rajad ning erateed meid vihast vahutama panid, jõudsime tagasi kohta, kust algselt olime üritanud juba läheneda, kuid teades, et oleme valel pool oja, mõtlesime, et üritame ikka õigelt poolt aardeni sõita/jalutada. Ei õnnestunud, sest erateed ja lehmarajad ei pakkunud piisavat ligipääsu ning kilomeetrite pikkust jalutuskäiku me ette võtta ei viitsinud. Igatahes, lõpuks olime tagasi siis algses lähenemissuunas ning punnisime ikka lähemale ja lähemale. Meil on "vale-maastur" ehk siis kõrgemat sorti auto, aga neliveost võime ainult unistada. Oli hetki, kus mõtlesime, et kas jääme kinni või ei, aga õnneks läks ning aardest paarisaja meetri kaugusel parkisime auto ja asusime jalgsi teele. Esimene hurra!

Jõudsime sillajäänusteni ning teine hurra - õige koha olin kaardilt leidnud! Niih, mis siis edasi? Sild on vee all, aare on teisel pool jõge maksimaalselt 50 meetri kaugusel. Nii ei saa ju koju minna. Oleks võinud. Kaalusime seal hea mitu minutit, aga kuna Liina oli lubanud, et ta kasvõi ujub üle oja vajaduse korral (tema utsitamisel olime üritanud valelt poolt läheneda), siis võttis ta suure teo enda peale. Ketsid-sokid jalast, abivahend juba osaliselt vee all oleva "silla" juures olemas ning nii ta siis asuski köietantsijana oja ületama, taskus vaid geokindad ning pastakas. Algus oli suurepärane - tasakaal korras ja tuju hea. Mina plõksisin pilte ning Liina kulges aeglaselt, aga kindlameelselt edasi. Umbes silla keskel teatab Liina, et kuradima libe on ikka. Nojah, mis siis ikka, ega enam tagasi ei keera. Vaikus võtab maad, et Liina saaks täielikult keskenduda aegluubis kõndimisele. Kaldast paari meetri kauguselt hakkab Liina kahtlaselt toigast veest välja võtma. No mida nüüd?! Veealused konstruktsioonid ei lasknud tal seda enam edasi lohistada ning nüüd tuli seda edasi tõsta. Õnneks sujub kõik ladusalt ning Liina ongi edukalt aardega samal kaldal. Liina läheb paljajalu võssa, mina hüüan teiselt poolt juhiseid, mida otsida ning näitan enam-vähem suuna kätte. Varsti Liinal aare käes, logi kirjas, hüüab mulle veel täpselt aarde kirjelduse (ma tunnen, nagu oleksin ise kohal olnud) ning kolmas hurra!

Egas midagi, nüüd ju kõik korras ning aeg tagasi autoga samale kaldale tulla. Liina asub julgelt teele, jõuab silla keskele (noh, ikka sinna, kus see kõige libedam koht on), ajame rõõmsalt juttu ning... neljas hurraa! Seda loomulikult minu vaatevinklist, sest Liinal kaob tasakaal ning käib plärts, veidi puristamist ja kõva naer (esimesed kaks Liina tekitatud, kolmas minupoolne lisa halenaljakale situatsioonile). Siis on veidi turnimist ning kui Liina aru saab, et sillast enam kasu ei ole, jalutab ta läbi vee kaldale. Liinal selle suve esimene (ja võib-olla ka viimane) ujumine ka tehtud.

Autos on õnneks iidvana lina, mis hakkab pooleks rebenema, see Liinale ümber. Auto soojus põhja ning kodupoole kuuma duši alla. Koduteel naerame, kuidas sellest saab (haiglaselt?) hea logi ning arutame, kuidas Liina autost korterisse saab. Tema sügav soov on, et ma talle autosse riided tooks, mina pakun välja, et tuleb lihtsalt tuppa jalutada ning kui keegi veidralt vaatab, peab ta teatama:"What are you looking at? I'm a bloody mermaid!"

Polnud varem siia kanti sattunud. Täitsa mõnus oli uudistada seda ojakes ja üle vaadata, kust Tallinna inimesed siis vett saavad. Tahaks kindlasti pikemalt seal jalutada, kahjuks oli õhtu juba liiga hiline. Tervitused kahele peiturile, kes meile vastu sõitsid. Vähemalt ma oletan, et nad olid peiturid.

Ilusa ilma puhul tuli tahtmine teekonda pikendada ja nii ma sattusingi rattaga teisele poole Ülemiste järve. Tööl vaatasin aardekaarti ning kohale sõitsin mälu järgi. Ülemiste vanakese juurest sõitsin kogemata mööda aga tagasi minna ka ei viitsinud. Kurna oja 2 juurde jõudsin probleemideta aga ülla-ülla, toru oli täies pikkuses vee all - ebaõnn!

 1 

Toru koht on juba ammu teada ja seal olen ikka väga tihti üle käinud. Imelikul kombel pole ma ise varem sinna sattunud hetkel kui toru vee all on. Seekord siis nii õnnestus ja mul on tunne, et ma olin just valel pool. 20cm päris vesi enam ei olnud, kuid piisavalt, et mitte tavaliste jalanõude üle ronima hakata. Eks siis millalgi tagasi kas kummikutega või õigelt poolt. Või kui Tallinnlased oma janu rohkem kustutanud on ja veetase enam nii kõrge ei ole.

Nagu Erx juba mainis- olid kummikud sel korral abiks :) Aare ise vedeles aga kuuse all ja keegi paha-pepu oli sinna ka lisaks kakanud- st ettevaatust!

 1 

Kui Peeguse käest küsisin kas kummikud võtan kaasa, oli vastus ühene "pole vaja, jäta autosse". Tagantjärele rahvatarkus: Peegust ära usalda.

 2 

Pikka aega olen tahtnud leida mõnda õemehe aaret, kes mind geopeitusega nakatas. Lõpuks oli kodule üks sobivalt lähedal lihtne mõistatus, mis sobis ka planeeritud marsruuti. Orienteerumine õigele poole jõge peavalu ei valmistanud kuid suur oli üllatus kui täpselt vana silla juures seltskonda nägin. Arvatavasti oli vastupidine üllatus veel suurem. Noored pidasid niiöelda pikniku. Põles vesipiip kui ka tavaline piip. Olemas olid nii söögid kui kesvamärjukesed. Särgid olid maha visatud ja muusika lõugas. Nägin küll sobivat kohta kus aare ennast peitma peaks kuid konteineri püsimajäämise nimel otsustasin logimise sel korral ära jätta. Pea norus lahkusin sündmuskohalt. Otsustasin sellega siitkohast enda päevase geotuuri lõpetada ja tulevikus siit samast mõnda järgmist alustada. Kokku kogunesid viisakad 100km. Tänud sellegi poolest. Sild ise oli hetkel tublisti vee all

No ei lähe kohe kuidagi mul nende Kurna aaretega, eelmisel suvel sai see koht avastatud Kurna 1-te otsides, nüüd siis jälle tagasi... aga valel pool... Kui suvel kannatas üle toru minna siis nüüd oli ta oma 20 cm vee all. Eks üritame teinekord uuesti.

 7 

Tiirutasin mõnda aega erateesiltide vahel, hirmus palav hakkas juba sellest manööverdamisest ja nii ma auto kuskile suvalise tee äärde maha jätsingi. Polegi ammu üheainsa aarde järgi 5,6 km jalutanud :) Kuuldavasti mõned inimesed jooksevad niisama, ilma ühegi karbikeseta metsa all ringiratast - nii et ehk ma polegi kõige hullem. Ilus soe ja vaikne õhtu oli ka, ilmajaam ähvardab, et seda pole enam kauaks... Jätsin 322 kcal ja võtsin pajutibusid, aitäh taas siia kutsumast!

Tänud peitjale aarde eest. Tänud ka hea seltskonna eest!

GP 1289 / GC 1528

Leitud!

Tänud peitjale :)

 1 

Leitud. Aitähh!

Jalutasin nähtavasti siis Hr. Tunk-i jälgedes kohale ja logisin ära. Oli väga mõnus. Tänud peitjatele.

 2 

Sattus olema alla nulline õhtu tugeva tuulega, mistõttu sain kohale jalutada lirtsuva lörtsi sees plärtsutamata. Selle asemel krõmpsus kihiline jääkirmes lumekoorik jalge all sellise häälega, mis kostab siis kui kuus eeslit korraga 500-kilost kuivikute kuhja hävitavad.

Tulin mööda õiget kallast ja õigesti tegin, sest "sild" oli seekord õige suure vee all. Ja vesi ise kandevõimetus olekus. Toruga pool ei paistnud väljagi. Kirjelduses toodud juhiste järgi on aardeni jõudmine lihtne. Hetkel muidugi lisaks eriti reetlik geomaantee. Polnud need ühti vaid minu jäljed, mida Kristo seal järgmisel päeval mõõtis :o)

 2 

Selle aardega oli ikka omajagu risti ja viletsust. Esimesel katsel selgus, et oleme valel pool vett ja üle ei saa kohe kuidagi. Proovisime siis teist lähenemisnurka, aga seal oli jalgrattatee märk jalus. Kolmandal lähenemisteel oli eratee silt risti jalus. Lõpuks lähenesime jalgsi Kurja oja aarde suunast ja see taktika oli edukas. Aardele lähenedes läksid mingid jäljes täpselt õige suunas. Tundus, et lausa geomaantee. Kui olin aardest mööda põrutanud, siis selgus, et see siiski polnud geomaantee. Veidi otsimist ja saigi logimise juurde asuda.

Eks ma natukene kirvega läksin. Kindlat teadmist, et õigel pool oja olen, ei olnud enne kui sain logi kirja. Teel aardeni suutsin oma kõndimisega ehmatada sama halli luigelaadset lindu lausa kaks korda. Aitäh peitmast!

 5 

Silla asukoha saime kiiresti tuvastatud ja nii ta jäi sinna kanti sattumist ootama. Täna satutasime siis end sinnapoole ja saime närvikõdi kohe täie raha eest ;). Veetase on ojas lumesulades tõusnud ja nii es paistnud see sillaalune esteks veest väljagi. Kui oma silmad lõpuks konnade simakõrgusele viisin siis nägin ka seda moodustist, mida mõned väidetavalt rattaga ületavad. Einoh ma tänan, see purdeke pole minu jaoks , vähemalt tänasel hetkel. Katsetasime siis omamoodi lähenemist ja see oli paras närvikõdi, kuid kohale ma saime ja mikro metsast leidsime samuti. No kui sellised rajad ees, siis pole võimalik ju mitteleida ;). Tagasi tsivilisatsiooni jõudes oli märg vaid Alexi laup, mine võta kinni kas see oli palavusest või oli see "hirmuhigi " :P. Tagasiteel leidsime igatahes vahva koha ühe sigaduse korraldamiseks, aga kas see teoks saab, kes teab ;). Tänud adrekalaksu eest :)!

Leitud. Aitäh!

 1 

Parkisime auto sinna kuhu parkisime kui otsisime esimest sellenimelist aaret. Tegime pikema jalutuskäigu ning leidsime ka aarde. Ahja, aardeni liikudes kohtusime ka ühe koera ja tema peremeestega. Natuke hirmutav oli ka, lahtine hundikoer, kes oli üpris vallatus tujus. Õnneks oli sõbralik kutsu ;) Aitäh.

Tänan aarde eest!

 4 

Asukoha määramisega probleeme polnud, sest olime oma eelmisel retkel Kollaste torude juurde just selle takistuse juures pidama jäänud. Seekord tulime läbi metsade teiselt poolt. Karuonu julgustaval toel ületasin silla ning aare ei peitnud end kaua. Totaalne pettumus oli aga mikro, nagu speedylgi. Selline pingutus ja mille nimel! :D
Aitäh, meile meeldis!

 8 

Peab märkima, et kui olla õigel pool jõge, on kõik muidugi väga lihtne. Kuid õigele kohale jõuda osutus märksa keerulisemaks kui alguses olin plaaninud. Geps pani minu asukohaks Ülemiste järve ning keeldus mind normaalsele teele juhatamast. Seetõttu olin terve tee väheke pabinas, kas ma liigun ikka üldse õiges suunas. Olin autost kaasa võtnud hirmraske fotoka, et kui peaksin põdraga kokku põrkama, siis järeltulevad inimesed vähemalt saavad teada, kuidas mu lõpp saabus. Aga õigeid loomi ma ei näinudki. Kui olin aarde leidnud ja loginud, jäin vee piirile mõtisklema ning jäälinde ootama. Neid ma enam ei kohanud, küll aga nägin eemal kahte tohutut lindu vaevaliselt õhku tõusmas, nii et üldmulje jäi neist kui pterodaktülostest. Sain ka teada, miks nad minema lendasid. Teisele poole kallast saabusid kaks vene rahvusest naist koos sama rahvusest koeraga, kes mind huviga silmitses. Ja oligi kogu ekstreemsus. Tänud aarde eest, külmaga peab sinna vist ikka uuesti minema, äkki kohtab veel kedagi. Igatahes tundub see asukoht olevat erinevate lindude elupaigaks.

Mingi kulliline

Pterodaktülos

Vene keelt kõnelev koer

Parandus - mingi kulliline ostus tegelikult merikotkaks. Ülemiste järvel pidi neid jaguma, nii et silmad lahti. :)

 4 

Veiko jäi Kahe karu juurde maha, niisiis läksin üksi silda avastama. Koha leidmine ei olnud keeruline, kuid tihedas lumesajus ei näinud ma ei posti, kaski ega kuuske. Tõenäoliselt olin ka valel pool jõge. Ilmakaartest ei saanud samuti sotti. Üle jõe ei hakanud ronima, kuna toru oli päris libe (ära sai muidugi proovitud). Küll aga oli otsimine siiski edukas, kuivõrd nägin elus esimest korda jäälindu. Neid oli seal silla juures kohe hulgim. Kahjuks ei jõudnud pildistada ja ega selles sajus ning suhtelisest hämaras poleks ka õigeid pilte tulnud, nii et kindlasti lähen sinna tagasi jahile.

Sild oli tuttav, seega mõistatusega probleeme polnud. Auto jätsime gaasimaja juurde, kuna Marisel siin ka teised aarded logimatta. Eks ma teadsin ka, et see tagumine tee pole just parimate killast. Oleks küll ka autoga kohale saanud, kuid pigem eelistan ennast veidi liigutada, kui aardele vägisi tuppa sõita. Kohapeal läks kiirelt, hakkab juba vaarikavarre geomaantee kujunema.

Ekstreemsused jäid ära kuna olime õigel pool silda, niisiis lihtne leid :)

Auto jäi u 200 meetrit eemale ja sealt sai mõnusat jalutuskäiku harrastatud. Kohapeal juhiseid jälgides toimus aarde leidmine muretult. Vesi oli pagana kõrge ning praegu oleks üle toru ronimine üsna julge ettevõtmine. Tee oli mõnusalt jääs ja võimaldas muretult aardeligi sõita. Tänud!

 1 

Titekas. Kui õigel pool oja olla :-)

 1 

Kurna oja aarde otsing oli eelmine advendiaeg päris meeleolukas ja meeldejääv ettevõtmine. Mõnusalt libe, pimedal ajal, kuid valge maaga. Sellegi aasta kategoorilise imperatiiviga aare lahenes kaardi abil hõlpsasti. Kohapeal selgus muidugi, et olin mingil imekombel meelde jätnud valelt poolt lähenemise. Mis siis ikka, sild on ju olemas, kasutatagu siis seda :-) Mõtlesin hetke, et proovin vaid korra, kas on libe ja siis otsin miskit tasakaaluelundile appi. Enne kui arugi sain, olin ilma igasuguste täiendavate meetmeteta linnariietes üle jõe. Kuivalt. Isegi Marje kepsle sama edukalt järgi, kuigi süda olla tal poolel teel õõnsaks läinud.
Edasine oli juba hõlbus. Ainult järjekordset mikrot silmates kirusin pisut. Õnneks ei paistnud isegi teisel pool oja olevas kaubikus kedagi, nii et keegi ei kuulnud. Marje ei loe :-P
Aitäh peitjale väikse närvikõdiga lihtsa mõistatusaarde eest! Elagu (advendi)seeria.

Tark ei torma, loeb kirjeldust tähelepanelikult ja positsioneerib kohe end õigesse kohta. Ja kui õiges kohas kohal oled, pole leidmisega enam mingit probleeme. Üldiselt selline mõnus draivin*. Tänud aarde eest.

• sobiva sõiduvahendi puhul

Mõtlesin, et tegeleks seekord ka kiirreageerimisega, aga pilk õue muutis hetkega meelt. Ega päevalgi ilm just ilus polnud, kuid otsustasin siiski minna. Otsustasin ka pikema jalutuse kasuks, sest vastasel juhul oleks võinud mustuseosakeste ja niiskuse hulk riietusel oluliselt tõusta ja see ei olnud eesmärk. Sinna jalutasin rahulikult, et tagasi tulin jooksuga, et kohaldada oma liikumised ühistranspordi omaga. Leid tuli muidugi kiirelt. Tänan taas siia kanti kutsumast!

 11 

Vaatasin öösel seda kirjeldust, vaatasin kaarti, vaatasin autot katvat korralikku valget kihti, mõtlesin ootevalmis olevatele tsee-kahtedele ja läksin - ära magama. Ilmselt ei ole veel õige aeg kirjutada logi, mis algaks sõnadega "Tere, mina olen Hannes ja ma olen ..." Hommikul tegin hulga tööd, ja siis lõuna ajal aeg jalutada. Jäin Madise juttu uskuma ja tegin natsa suurema ringi, kui aarde leidmiseks vaja olnuks, aga noh, üks jalutuskäik kulub alati marjaks. Mis sillajäänusesse puutub, siis kohalikud võtavad seda jalgratastega, aga alternatiivtehnikaid kasutades on kindla peale minek. Juurdlesin ka, kuidas veekogud ristuvad või lõikuvad - minu teada nad ikka hargnevad või suubuvad üksteisesse - aga see on erialane kretinism. Jalutamaajamise eest tänan!

P.S. Madis saab oma helkuri ka tagasi, kui avalduse esitab.

Mutt. Kutu. Jalajälje kõrval

 18 

Tere. Minu nimi on Madis. Olen nagu mitmed teisedki mängijad FTF sõltlane. Aarde avaldamise järgselt oli mul umbes 20 sekundi järgi teadmine, kus aare on. Kui Kurna oja aarde jaoks kohta otsisin, siis esimese kohana mõlkus meeles just see sama koht. Siis ma aga ei teadnud, et sealt silda üle enam ei lähe ning leidsin teise koha.

Teel aardeni kujutasin ette, et mu Citroen C3 on maastur ning kulgesin mingit künkliku rada pidi. Auto õõtsus, põhi sahises vastu maad, aga jõudsin päris lähedale. Seejärel kerge jalutuskäik ning olingi 0:15 silla jäänuste juures. Tsiteerides Murphy seadust, et kui midagi saab untsu minna, siis ta ka läheb, siis nii ka oli. Olin küll silla jäänuste juures, aga valel pool oja. #¤%¤%¤##¤!

Mis siis ikka, kui peitja soovib meeldivat jalutuskäiku, siis see tuleb ka ette võtta. Läksin mööda oja äärt, ragistasin suvalistest kohtadest läbi võsa, sain saapad "mõnusalt" märjaks, käisin mitmel korral peaaegu käpuli, kuid lõpuks olin õigel pool oja. Seal läks kirjelduse järgi tegutsemisel natukene aega, kuid õige pea oli tops leitud ning FTF sai kirja pandud 1:15. Tagasitee valisin vähekene tsiviliseerituma ning leidsin ka auto üpris hõlpsasti üles. Aitäh peitjale sellise seikluse organiseerimise eest!